Peenis Nugits, osa 3

Igal inimesel on nii häid sõpru kui kurje vaenlasi. Sedasi oli ka supersuhtekorraldaja Peenis Nugitsaga. Ka temal oli vaenlasi. Need olid pahad inimesed, kes olid tema peale lihtsalt kadedad. Oli ju Peenis teinud lühikese ajaga vaatamata oma noorusele suurt karjääri ning teeninud palju raha. Ja oli inimesi, kellele ei mahtunud kohe mitte üldse hinge, et ühel tagasihoidlikul Kuressaare poisil, kes polnud küll viieline, aga õppis siiski hästi, läks elus nii hästi, et ta sai endale osta kõik, mis hing ihales ning reisida, kuhu süda lustis. Näituseks Mägi-Karabahhiasse!

Üks sellistest kadetsejatest oli poliitik Eedik Madonen, üks väga kuri inimene. Ta süüdistas ausat Peenist koguni vene luuresse kuulumises! Ise see Eedik midagi teha ei viitsinud, ainult vingus ja virises, aga Peenise peale oli kade ning iga kord, kui nägi, siis tuli kallale. Me loost lahkunud vandeadvokaat Vaino Moronil oli tulnud mitmeid kordi vihaseid kaklejaid lahutada. Peenis polnud papist poiss, ta oli koolis võrkpalli harrastanud, aga Eedik oli temast väledam, hüppas teinekord Peenisele selga, nagu panter, ning murdis ta põrandale pikali.

Peenis istus nüüdki oma lemmikpubis Madisson, kus ta igal hommikul puuviljateed meega juua armastas, ning vahtis kartliku näoga aknast välja. Et ega kurja Eedikut näha pole. Jumal tänatud, praegu ei olnud. Ega olnud ka ühtegi klienti, kellele tulnuks nõu anda. Jumal hoidku, Peenisel ei olnud enam ammu meeles, kes kõik ta kliendid olid või mis nad üldse tahtsid. Pea tuikas valusasti. Seep see on, kui sa jood ennast täis, aga elu oli stressirohke. Peenis ei teadnud, mis on õnn. Ta ei osanud õnne deshifreerida.

Pubi uks läks pauguga lahti ning seal seisis üleni lumine Madonen. Niipea kui ta Peenis Nugitsat silmas, läks ta näost roheliseks ja karjus:

"Kuradi Stirlitz! Mis sa passid siin? Igal pool, kuhu ma lähen, on sinu molu ees. Söögiisu läheb ära, raisk. Tule, ma annan sulle molli!"

Madonen lähenes einestavale Nugitsale ähvardavalt, rusikad rullis.

"Iisi, iisi," sosistas Nugits ning puges kiiruga laua alla. "Kas tahad, et ma lähen kaposse?"

Madonenile oli Nugits nagu härjale punane rätik. Oi, ta ei sallinud seda luurajat, kagebetshikut.

"Noh, roni välja," käskis ta Nugitsat.

"Ei roni," piiksus Nugits. "Ma tahan näha, mis sa teha saad. Ma kaeban kaposse!"

"Sina sitt ei kaeba enam kuhugi!" röökis Madonen ning sikutas Nugitsa jõuga laua alt välja. "Ma tõstan sind siit praegu välja. Söögiisu ajad ära, raisk!"

Madonen võttis õblukesel Nugitsal turjast kinni ning tassis ta nagu õlest koti välja tänavale.

"Oota, mul jäi puuviljatee pooleli!" hädaldas Nugits, kui Madonen oli ta lumehange istuma jätnud."

"Aga sa kaeba kaposse!" soovitas Madonen, sülitas ning viskas Nugitsa peene, kameeleoni kombel helkleva mantli talle hange järele.