Välisajakirjanduses (Eestis pole kippu ega kõppu, siin tegeldakse ajuvabast valimissüstseemist tulenevalt kogu aeg koalitsioonide loomise ja lammutamisega) käib juba mõnda aega poleemika selle ümber, kas oli õigustatud 90 000 sunni "Iraagi Poja" värbamine aasta tagasi, mis tõi endaga kaasa hukkunute arvu vähenemise (kuivõrd need sõdalased võitlesid varem jänkide vastu), aga tekitas uue viitsütikuga pommi. Kuna šiia moslemite enamusega Iraagi valitsus ei ole huvitatud nende sunni sõdalaste värbamisest ja USA vägede lahkudes võivad nad pöörata relvad taas Iraagi valitsuse, või ka USA enda vastu. Nagu juhtus USA toetatud Afgaani väesalkadega, mida juhatab Osama bin Laden, kes kunagi oli samamoodi USA palgal, venelaste vastu. Ja sellest tulenevalt peab USA igavesti neid sunni sõdalasi toetama ja oma väed igaks juhuks igavesti Iraaki jätma. Sest on raske arvata, et enam kui 1000 aastat vana šiia-sunni konflikt suudetakse lühikese ajaga lahendada.
Ühesõnaga on USA, ja nendega koos ka Eesti sõdurid ühe paraja supi sees. Kus iga järgev otsus on vigane ja olukord läheb üha rohkem käest ära. Ja on väheusutav, et USA lõpuks kõik iraaklased oma palgale võtab. USA majandusel on juba niigi võhm väljas. Eesti omal ka. Ja kõrged kütusehinnad on põhjustatud paljuski ebakindlast olukorrast Lähis-Idas. See kurnab majandusi üle maailma.
Huvitavat lugemist asja kohta leiab näiteks
Matt Shermani artiklist ajalehes International Herald Tribune:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar