Ansip aastal 1988 Tartus, tudengitele koeri kallale ässitades: "Kes on korra näksata saanud, see enam tänavale ei tule".
Üks mees, mitu nägu. Kord kommar, kord vabadusvõitleja. Mis iganes vaja. Andrus võib kõik olla. Kui ei usu, küsige tema ämma käest järele.
On jaanuar ja alanud
VastaKustutaon järjekordne aasta.
Ma pole õnne valanud,
oh ei.
Pre R:
Kui kiljub kell,
jään seisma, nina vastu ruutu.
Mu hing on hell,
ma pole kohaneda suutnud
R:
Näe, kahe näoga Janus
kahte kanti korraga.
Ja mul segi lõpp ja algus,
Läti Norraga.
Ta vaatab uutmoodi
Ta mõtleb uutmoodi
Ta räägib uutmoodi
Ta elab uutmoodi
Ei kuule suust mul sõnagi,
jutt kadunud on keelest.
Küll mõtlen muust kui kunagi,
oh aeg!
Pre R:
R:
Ruja (& (Garðnek - Alender)) - Kahe näoga Janus
On tuul küll uus, kuid puhuja
on endistviisi vana.
Ei küsi keegi, kuhu sa...
oh ei!
Pre R:
Ta vaatab uutmoodi
Ta mõtleb uutmoodi
Ta räägib uutmoodi
Ta elab uutmoodi