3-5. mai. Nohu, köha, tatt. Veekord tatt. Kui s...ks saab enesetunne minna?

Nohu. Köha. Tatt. Vastik kollane tatt. Nüüd juba mitmendat päeva. Kui sitaks saab enesetunne minna, küsin ma endalt. Vaatan Inno otsa. Innol on öökapi peal juba teab mitmes taskurätt täis tatistatud. Paneb vapralt Eestisesse uudiseid üles ja tatistab. Juulike pikutab oma voodis. Temagi on tatine ja aevastab. Ainus, kel jaksu mööda tuba ringi silgata, on meie perekonna vaktsineerimata pereliige. Temal, näe, nohu ei ole. Ainult paar korda aevastas ja kõik. Meie, ülejäänud, oleme vaktsineeritud ja nüüd muudkui tatistame. Oehh.

„Eestis ongi nii, et nii kui ilmad vähegi talutavaks lähevad, siis jooksed välja, sest ei jõua enam oodata, millal soojaks läheb, ja siis kui soojaks läheb, siis enam välja ei saa, sest oled haige!”

Mkm. Nii ta on. Ega ma täna tegelikult välja minna poleks jaksanud, aga kuna Roosi käis peale, et „hakka-mine, hakka-mine”, no kuidas sa talle siis ära ütled, eks ole. Teisel silmad põlevad peas ja on omale juba jopegi selga pannud :). Nii et läksime. Tegime väikse tiiru. Roosi oleks tahtnud veel väljas olla, aga ma lihtsalt ei jaksanud. Läksime tuppa ja vaatasime koos multikaid.

Nüüd on õhtu ja kui meie, ülejäänud, oleme juba täitsa ära vajunud, siis Roosi väsimise märke ei ilmuta. „Tatsi, tatsi!” käsutab ta mind, kui Kakkose muusika peale hakkab. Talle nimelt meeldib multifilmide muusika saatel tantsida ja mina pean ennast siis ka alati voodist püsti ajama ja temaga kaasa tantsima. Haigena eriti ei jaksa, aga kus sa siis saad, kui laps nii ilusti palub. „Tule, tule, käsi, käsi.”  Roosi teab täpselt, mis mulle mõjub, ja oskab seda juba enda huvides ära kasutada. „Pane ta oma voodisse,” ütleb Inno, kui näeb, et ma olen väsimusest nõrkemas. Tema on meie peres see karmim lapsevanem, kes last vahel ka keelab. Minu on Roosike täielikult ümber oma väikse sõrme keeranud, ma lihtsalt ei suuda talle „ei” öelda. Nagu minu isa minule :). Selles mõttes on Roosi täielik emmekas. Vähemasti praegu. Eks paista, kas tulevikus ka.

Õnneks on meil kõigil juba veidi parem. Juulike sõi juba natuke ja mina ei köhi enam nii palju. Inno teeb mulle iga natukese aja tagant kummeliteed ja see aitas päris hästi. Ma nimelt ise haigena enda peale üldse ei mõtle. Pigem vastupidi - sunnin rohkem tagant. Võin näiteks vabalt kõrge palavikuga pika jalutuskäugu ette võtta, kuna tekib tung midagi kohe ja hirmsasti teha. 20ndates läksin haigena pikalt mõtlemata peole - neelasin paar tabletti alla ja vihtusin hommikuni tantsida. Kui mu isa 2003. aasta talvel Tartus infarkti sai, siis oli minul samal ajal 39-kraadine palavik. Ei huvitanud, jõin muudkui Coldrexi ja ajasin kõiki majaga seotud asju, mida muidu tegi isa. Ei tulnud pähegi näiteks abi paluda. Ega see mul nüüdki lihtsalt tule. Aga nüüd on mul õnneks Inno, kes tirib mind tuppa tagasi, kui ma palavikuga välja tormata tahan. Eile öösel katsus ta mul lausa nii mitu korda pead, et see mind juba närvi ajas. Ei olnud mul mingit palavikku! Lihtsalt nohu, köha ja kurguvalu. Aga sellele vaatamata on hea, kui keegi sinu pärast muretseb ja sinu eest hoolitseb. Kes ütleb, et sa võiksid puhata. Ja toob sulle voodisse tassikese teed ja telekapuldi. Nõnda võib selles s...s kliimas isegi elada :).