Eesti peab õppima Venemaaga asju ajama

Väljavõte Delfi veebist.

Eesti suhted Venemaaga on nii nugade peal, et NATO-s mängitakse juba läbi stsenaariume Eesti okupeerimise kohta ning USA avaldab Soomele survet, et Soome Baltimaadele appi tuleks. Sest kui üldse, on Soome võimeline Balti riike kaitsma. Mis on iseenesest absurdne, kui arvestada, et Balti riigid kuuluvad NATO-sse ja NATO on maailmas jutu järgi suurim sõjaline jõud. Tegelikkuses, nagu tuli välja äsjasel NATO tippkohtumisel Brüsselis, on see organisatsioon alarahastatud ja teovõimetu. See on umbes sama, kui sul seisab toanurgas suur roostetanud kahur, mis näeb hirmuäratav välja, aga mis tegelikkuses pauku ei tee.

Sellises olukorras mõjuvad kergelt totakalt Eesti riigijuhtide kaastundeavaldused Egiptusele ja manitsused Euroopa Liidu julgeolekupoliitika osas. Keda see kotib olukorras, kus kõiki huvitab Eesti saatus ja suhted Venemaaga?! Suhted Venemaaga, ehk naabritega on peamine, mida Eesti puhul vaadatakse ja mille paranemist oodatakse. Eesti võib investeeringutest ja heast elust, mille kaotsiminekut Eesti ärieliit Meelis Kubitsa jutu järgi taga nutab, Eesti võib sellest heast elust unistada, kuni pole ära klaaritud suhted Venemaaga. Kuni Eesti on välismaailma silmis „next Crimea”.

Kümme-viisteist aastat tagasi, Euroopa Liiduga liitumise ajal oli üldine suhtumine selline, et küll EL suhted Venemaaga ära klaarib. Lubati, et kohe-kohe sõlmitakse tänu EL-ile piirileping ja tähistatakse EL-i välispiir. See leping on tänaseni sõlmimata ja piir kasvas nii võssa, et sealt oli hea lihtne üle käia. Tuli välja, et EL-i absoluutselt ei koti, et ühes lõigus puudub piir Venemaaga. See näitab hästi, kui palju Eesti EL-ile TEGELIKULT korda läheb. Samas, kui Daimleril oli vaja oma autode Venemaale viimiseks läbi Eesti kiiret rohelist koridori, siis tehti see ära kõige kõrgemal tasemel ilma mingite lepete ja formaalsusteta. Samuti sõideti Eestist üle seoses Nord Stream gaasijuhtmega. Mart Laari kobin ei huvitanud mitte kedagi. Eriti absurdne on see, et Eesti on asunud olude sunnil ühepoolselt ja oma raha eest oma idapiiri maha märkima ja pole kuulda olnud, et EL sellele kuidagi kaasa aitaks. Eesti tähistab ise oma piiri ja ELi nagu polekski olemas.

Miks see nii on nagu on? Põhjus on lihtne. Seni on Eesti välispoliitiline doktriin seoses Venemaaga olnud järgmine: „meie ei saa midagi teha, kui Venemaa on SELLINE” ja „pall on Venemaa käes”. Nõnda ongi pall kogu aeg Venemaa käes, juba viimased paarkümmend aastat ning terve Eesti alates välisministeeriumist, Kapost ja presidendist kuni tädi Maalini välja ootab hirmuvärinal, mis „säält nüüd küll veel tulla võib”. Keegi ei julge midagi teha, astuda ega istuda, sest iga päev, tund ja minut võib tulla midagi ootamatut. Inimestega ei juleta suhelda, sest kunagi ei tea, kes võib olla Kremli agent. Venemaale minna ei saa, sest sind võidakse kinni nabida. Selline äraootav poliitika ei vii aga pikemas perspektiivis mitte kuhugi, see ei anna mingit tulemust. Nõnda võibki ootama jääda, oodata veel aastakümneid. Sellist poliitikat võib ajada ookeani tagant, aga sellist poliitikat ei saa ajada siis, kui Venemaa on sinu NAABER. Kui sa oma naabriga üldse ei suhtle, talle tere ei ütle ja sünnipäeval õnne ei soovi ega tea, mida naaber mõtleb või teeb, siis ühel hetkel ei pea imestama, kui sinu hoovi peale on laotatud hunnik sitta, piltlikult öeldes. Ja sa ei saa kunagi teada, kes selle tõi, kui sa naabriga ei suhtle. Eesti suhtlemine Venemaaga on praegu samas stiilis, mida Bornhöhe kirjeldas oma Kuulsuse narrides, kus naabrid koera laipa üle aia viskasid.

Eesti peaks lõpetama koera loopimise ja passiivse äraootamise asemel hakkama ajama aktiivset välispoliiitikat oma naabritega. See pole vabandus, et Venemaa ei suhtle. Tuleb ise suhelda. On selge, et seda suhtlemist ei saa õppida Washingtonis ega Brüsselis. Maailmas on ainult üks riik, kelle juures saab õppida ajama Venemaaga vastastikku lugupidavat ja heanaaberlikku poliitikat. See riik on Soome. Räägitagu Soome kohta mida tahes, aga Soome on suutnud säilitada Venemaa kõrval oma iseseisvuse ja ehitada üles maailma ühe juhtiva ühiskonna, suutis seda isegi siis, kui eksisteeris Nõukogude Liit. See on fenomen, mida tuleks tunnustada. Tänu Soomele, Soome TV-le säilis paljudel eestlastel kontakt Läänega ja andis Eestile pärast taasiseseisvumist edumaa. Nüüd ei tohiks seda edumaad lasta raisku minna mingil mõttetul üleaia koeraloopimisel oma suure idanaabriga. Paljud vaatavad Venemaad kui õnnetust, aga Soome on osanud muuta Venemaa enda jaoks õnnistuseks. Soome on Soome tänu oskuslikule asjaajamisele Venemaaga ja Eesti pole ilma Venemaata mitte midagi, üks kärbsesitt. Kujutage ette näiteks Luksemburgi, kes valmistub sõjaks Saksamaa ja Prantsusmaaga. See oleks hetkega autsaider ja naljanumber terves maailmas. Keda huvitab sellise Luksemburgi välisministri kaastundeavaldus Egiptusele või manitsused Euroopa julgeolekupoliitika kohta. Selle peale öeldakse, et seadke oma enda ninaesine enne korda, kui teisi õpetama tulete.

Kui naabritega hea läbisaamise musternäide on Soome, siis vastupidised, naabritest isoleerumise näited on Kuuba ja Põhja-Korea. Eesti on selles teises suunas juba teel. Kui Eesti ei õpi Venemaaga asju ajama, ootab teda sama saatus.

P.S.
Eriti oluline on julgeoleku aspekt. Soome võitis küll imekombel ligi 80 aastat tagasi Talvesõja, aga tänapäeval saab lapski aru, et Venemaa vastu minnes pole vahet, kas sul on reservis 25 või 250 tuhat meest - kaasajal on võimalik kümneid tuhandeid mehi mõne tunniga märkamatult kohale tuua, selle ajaga ei jõua mobilisatsioonikutsetki välja saata. Soome teab seda ja saab aru, et appi nii lühikese ajaga ei jõua isegi vanajumal. Eesti ja teised Baltimaad võetakse vajadusel ära sama ruttu nagu ligi 30 aastat tagasi vabastati Kuveit. Tagasivallutamine on võimatu, sest tuumariigi vastu keegi minna ei julge. Suhtlemine Venemaaga on küll mööda nööri kõndimine ja nõuab virtuoosi oskusi, aga Soome eeskuju näitab, et see on vaeva väärt.