Eesti riik võõrutab isadest lapsi Ingrid Veidenbergi kaasabil

Lapse võõrutamine ühest vanemast mõjub lapsele emotsionaalselt samamoodi nagu lapse seksuaalne kuritarvitamine. Eesti riigis aga käib laste võõrutamine ühest vanemast, enamasti isast kõige kõrgemal riiklikul tasemel, kus osalevad kohtunikud, prokurörid, lastekaitsjad ja ajakirjanikud. Mis laiemas tähenduses on ühiskonna elu juhtivad ja riiki esindavad institutsioonid: kohus, prokuratuur, lastekaitse ja ajakirjandus. Kes siis koos lapsi pilastavad, laste huvisid ja õigusi jalge alla tallates. Ja mis kõige hullem, selle asemel, et häbeneda ja oma viga tunnistada - sellist teguviisi on hakatud õigustama, sellele takka kiitma.

Hannes Võrno juhtum on oma olemuselt ühe isa näidishukkamine. Kus üks isa mitme institutsiooni kaasabil avalikkuse ette peksukotiks tiriti ja seal surnuks loobiti. Jutt oli pealtnäha rahast, stiilis, et kurjam mees ei maksnud eksnaisele pärast lahutust piisavat hüvitist. Ja lisaks oli mees veel vägivaldne - küll mitte füüsiliselt, aga vaimselt, eriti pärast Afganistanist sõjaliselt missioonilt naasmist.

OK. Oletame, et see oligi nii. Et Võrno jäi raha võlgu ja tarvitas vaimset vägivalda. Aga kas see on põhjus teda terve rahva ees risti lüüa ja hukata?! On selge, et Võrnol on probleem, ta on hädas. Selliste probleemidega maadlevad tuhanded pered Eestis. Terves ühiskonnas peaks sellist inimest pigem toetatama. Aga selle asemel tehti antud juhul inimene maatasa. Selle taustal kumab antud aktsiooni peamine eesmärk - isa võõrutamine oma lastest. Sest kui selline, ühte väravasse löödud lugu juba ilmub, siis ei saa lapsed ju ometi SELLISE isaga enam tegemist teha. Võõrutamise eelduseks ongi ühe vanema mahategemine avalikkuse ees. Päevalehe loo eesmärk oli saata sõnum tervele ühiskonnale, et Võrnol pole enam õigust oma poegadega suhelda. Umbes nii, nagu abiellumise eesmärk on anda ühiskonnale teada kahe inimese paari heitmisest või ärasaatmise eesmärk on anda teada inimese surmast. Millele järgneb ülevoolavalt magus kirjeldus emast, kes lastega ihuüksi hakkama saab, nii et jääb mulje, et isa polegi vaja.

Miks ma sellest siin kirjutan? Sest ma tean, ma olen enda nahal kogenud, et Ingrid Veidenberg, minu eksabikaasa, on lastest isa võõrutamise osas professionaal. Vaieldamatu oma ala meister. Veidenberg esindab ajakirjandust. Lisaks on tal sõlmitud sidemed teiste institutsioonidega, nii kohtu kui prokuratuuriga, kes teda toetavad. Ta tunnetab tugevat seljatagust ja võib risti lüüa ükskõik kelle ja ükskõik millise isa oma lastest võõrutada. Ta on samasugune kurjategija nagu need, kes lapsi seksuaalselt pilastavad, aga saab tegutseda ainult seetõttu, et ühiskond, teised institutsioonid sellist tegevust tolereerivad ja sellele isegi kaasa aitavad. Mis on aga täiesti vale, sest nagu ma kordan, lapse võõrutamine isast mõjub lapsele emotsionaalselt samamoodi nagu seksuaalne kuritarvitamine. Ja pole vahet, kas see laps on 5-, 15- või 25-aastane.

Võrno elas abikaasaga koos ligi 20 aastat, tema abielu oli aastaid musterabielu. Kuni pereisa sõtta minekuni. Probleem on tõsine ja lai, sest võõrutamise ohvriks võib langeda iga laps.