Oudekki Loone kirjutas täna Facebookis:
Viisin pronkssõdurile lilli. Nagu ikka, tähistamaks Teise maailmasõja lõppu Euroopas, võitu Natsi-Saksamaa üle. See võit saavutati kümnete miljonite inimeste elude hinnaga.
Liitlaste võit Teises maailmasõjas on miski, mida eestlased ja venelased saavad koos tähistada.
Tuletan meelde, et Hitler ei taastanud Eesti Vabariiki, ei tunnistanud meie valitsuse järjepidevust ja mõrvas tuhandeid meie maa kodanikke (eestlasi, venelasi, juute ja teisi), nende hulgas ka minu vanatädi. Hitler sundis 1944 meie mehed kuritegelikult oma sõjaväkke, saksa natsipartei sõjaväkke. Mu vanaisa redutas lauda all talvel, et sellest pääseda, kuni lõpuks päästis ta kohalik arst, kes lõikas välja tema pimesoole (mil polnud midagi viga).
Natsionaalsotsialistide võidu korral oleks Eesti praegune vabadus olemata ja eestlased oleks kas tapetud või saksastatud. Kahjuks ei saavutanud Eesti oma vabadust kohe pärast Teise maailmasõja lõppu, meid liideti teise autoritaarse režiimiga - ent ka teadmine vabast Euroopast võimaldas meil rahvana ellu jääda ja nüüd kindlalt vabas riigis toimetada. Vabas riigis, kus ei ole „lubatud“ ja „keelatud“ meediakanaleid ning kus inimesed teavad, et oluline on sõnum, mitte selle avaldamise paik.
Venemaa on ja jääb meie naaberriigiks ja kolmandik meie kaaskodanikest räägib vene keelt. See on meie saatus. Tavalised venelased võitlesid Teises maailmasõjas oma riigi iseseisvuse eest. Kui me ei austa teiste iseseisvusvõitlust, mis alusel soovime siis, et nemad austaksid meie iseseisvusvõitlusi?. Venelastele on 9. mai tähtis. Kogu maailm teab, et võit saavutati nende vere hinnaga. Seda ei pea pisendama ja unustama.
Minu kommentaar on järgmine: on õige, et venelaste võitlust tuleb austada, nagu ka kõikide teiste rahvaste võitlusi, kes võitlevad oma iseseisvuse, vabaduse, kodu ja elu eest, kuid selle suure austamise juures võiks jääda ausaks ehk rääkida asjadest nagu nad on. Kindlasti oli 1944. aastal ka selliseid eesti mehi, kes väevõimuga saksa sõjaväkke võeti, aga väga palju oli neid, kes liitusid sakslastega vabatahtlikult. Tean selle kohta üpris palju, sest minu isa Georg Vaher oli Eesti Leegionis ja liitus sellega 1944. aasta suvel vabatahtlikult, admiral Johan Pitka üleskutse peale.
Isa ja teiste leegionäride jutte kuulates sain teada, et enamik mehi liituski saksa sõjaväega vabatahtlikult. Paljusid innustas teadmine, et sakslastelt saab relva, millega võidelda pealetungiva punaväe vastu. Mitte Suur-Saksamaa, vaid Eesti iseseisvuse eest - vanad mehed ei väsinud seda rõhutamast. Neile ei meeldinud, et neist üritati luua muljet kui natsidest või sakslaste ohvritest. Nad ei olnud see ega teine, nad olid patrioodid, isamaalised mehed, kes valisid selle poole, mis oli nende silmis Eestile parem. Teine põhjus oli see, et paljudel oli meeles punaste julmus eestlaste vastu neljakümnendate alguses. Paljude sugulased olid tapetud ja kodud rüüstatud. Minu isa rääkis, kuidas tema onutütar, noor naine, oma väikese lapse nähes elusana tulle visati, ja sellest, kuidas tema ema, minu vanaema, Julie Eveline vend, Tsooru metsavaht Otto Purru koos terve perega maha lasti, sest venelased, kes tulid nende koju viina otsima, leidsid üles pudeli seebikiviga, jõid selle suurest rumalusest viina pähe ära ja neil hakkas kõht valutama. See oli siis põhjuseks, miks terve pere - isa, ema ja väike poeg - maha lasta ja nende laibad kraavi visata. Need mõrvad olid põhjuseks, miks ta saksa sõjaväega liitus. Sel polnud midagi pistmist Hitleri sunniga.
Kui me tahame venelastega suhelda, tõeliselt suhelda, ja seda, et nad meid mõistaksid, siis peame neile rääkima ka selliseid lugusid. Mitte lihtsalt minema Pronkssõduri juurde ja seal nende võitlustele austust avaldama. Mitte keegi ei austa seda, kes enda maha salgab ja teise ees pimesi koogutab.
Kui me Innoga 2009. aastal venelastega sõprust sobitasime ja neid intervjueerisime, siis võtsin alati kangekaelselt jutuks ka oma isa loo. Rääkisin neile, et mu isa oli saksa sõjaväes ja miks ta sinna läks. Mu uued tuttavad kuulasid mind huviga ega öelnud sugugi, et me ei saa sellepärast sõbrad olla, et me isad-vanaisad eri pooltel võitlesid.
Aga minu selgitamine on minu selgitamine. Mina selgitan oma tuttavatele ja ongi kõik. Riigikogu liikmel nagu Oudekki Loone on selgitamiseks palju rohkem võimalusi. Okei, nüüd on pronkssõdurile lilled viidud, aga nüüd tuleks võtta needsamad venelased käekõrvale ja kutsuda nad Sinimägedele või Kumna teeristile lilli viima. Sest ka seal võitlesid inimesed oma iseseisvuse, vabaduse, kodu ja elu eest.
Ja veel üks oluline täiendus - oma iseseisvuse eest võitlesid venelased Stalingradi all, siia tulid nad vallutama. Uut territooriumit hõivama. Need eestlased, kes saksa sõjaväe koosseisus Sinimägededes ja mujal võitlesid, kaitsesid aga oma kodu. Võõras mundris, olgu, aga teist mundrit ei olnud saada. See ei muuda asja, et nad kaitsesid oma kodu ja Punaarmee oli vallutaja. Mitte päästja.
Ülal pildil minu isa onu, Tsooru metsavaht Otto Purru, kes mõrvati koos perega punaväelaste poolt, kes tulid nende koju viina otsima, aga jõid selle pähe ära hoopis seebikivi. Onu pere jõhker mõrvamine oli kindlasti üks põhjusi, miks minu isa 1944. aastal admiral Johan Pitka kutsel Eesti Leegioniga liitus.
Teie tihti oma blogis kirjutate et eestlased saksa sõjaväes võitlesid VABADUSE eest. Vabaduse eest - ja punkt.
VastaKustutaMinu jaoks see näib imelik. Lihtsalt teen eeldust et "teie" pool võitis. Punaarmee on purustatud, Stalin põgenes kuhugi Irkutskisse, Euroopa on "ühine", Atlandi ookeanilt Uurali mägedeni. Ja vaba. Magus sõna - vabadus.
Nagu ma saan aru, "vabadus" antud juhul tähendab seal hulgas et miljonid inimesed varsti saavad surma, miljonid saavad orjaks. Nad on ilmselt head inimesed, kes tahaks elada tavaline elu tavalise rõõmude ja murudega, aga vabandust, ei õnnestu - sest neil on vale rahvus. Minul ja minu esivanematel ka. Hea, et teil ei ole nii...
Ja siis ma hästi saan aru inimesi kes 1940.ndatel sõjaolukorras pidi valima poolt ja tol hetkel valis halba (või kellegile - head) poolt. See on arusaadav.
Aga ma imetlen et aastakümnendad pärast sõda me räägime et "nad võitlesid vabaduse eest", paneme pärast sõna "eest" punktmärk - ja siis mitte millist reflektsiooni. Viisil: kui meie pool tol ajal võidaks - millele see viidab? mis maailmas me elaksime?
Ok, ükskõik. Las "õige" pool võitis ja las tuli oodatud vabadus. Sealhulgas vabadus kolhoosidest, mis on hea. Aga siiski. Saksamaa on RAHVUSriik, selle sõna äärmises vormis. Eesti on ka RAHVUSriik (nagu meie siin Eestis saame aru selle sõna tähenduse peenikesi nüansse) ning omab mõned tüüpilised omadused, millest tahaksin kirjutada.
1. "HALLID PASSID".
Kas arvate et eestlased saaksid Saksamaa kodakondsust? et saklase ja eestlase õigused (vähemalt, Eestis) on võrdsed?
Miks arvate et Eesti kindralkommissariat on "vabaduse mõistes" kõrgem staatus kui Eesti NSV? Kas eestlased saaksid astuda NSDAP-sse (nagu said komparteisse), kas oleks esindatud reichstagis ja muudes asutustes Berliinis?
Siiski nõukogude liidus suuremate liiduvabariikide esimesed sekretärid olid NLKP poliitbüroo liigeks, ehk reaalselt mõjusid poliitikale tipptasemel, väiksemad liiduvabariigid olid esindatud partei keskkkomitees. Eesti NSV oli esindatud Ülemnõukogus ühes palatis proportsionaalselt elanikearvule, teises palatis saadikute arv oli võrdne kõikide teistega liiduvabariikidest. Reaalne poliitiline kaal oli parteivõimul, kuid Ülemnõukogu liige nomenklatuurne staatus on üsna võrreldav praeguse europarlamendi saadikuga.
Milleks loetlen: kas te arvate et see kehtiks Eesti jaoks ca. samal tasemel kui sõda oleks võidetud Saksa poolt?
2. HARIDUS
Rahvusriigis see on lemmik teema. Kõrgharidus hävitatakse praktiliselt kohe. Kooliharidus 15-20 aastat kaugusel üle viiakse süsteemile 60% saksa / 40% eesti keelt. Jah milleks üldse õpetada eesti keelt kui ta segab integratsioonile, öelge palun lollile. Rahvusriik, my ass, tõeline vabadus. Ja mis te teete?
3. ADMINISTRATIIVNE VÕIM
Lihtne. Kui meil on RAHVUSriik, siis kogu administratiivne võim on just ühe rahvuse käes. Sel korral nad on sakslased.
4. OMANDIREFORM JA RESTITUTSIOON
Kui mõnikord mõisad põlevad ja saksad surevad, siis ilmselt keegi selle eest peab maksma. On see loogiline?
5. IDEOLOOGIA KURVID
Näitan NSVL näidel. Proletariaadi diktatuuri käigus hävitatakse pursuid. Selge. Aga see ei ole kõik. Järgmisel etapil hävitatakse sotsialistid, kes ei ole bolševikud. Siis kulakid. Siis bolševikud, sealhulgas võimu tipptasemelt. Siis ükskõik kes, igaüks on ohus.
Saksa rassiteooria järgi eestlane ilmselt asetus kuskil heal kohal, kas nii?, ja see on kena, mind rõõmustab. Aga eestlased ei ole ühesugused. Mõned on välimuselt nagu skandinaavlased ja sakslased. Aga mõnedes on näha aasia või mustlaste juured. Kas rassiteooria järjekordsel pöörel uus võim ei alusta "puhastada" nüüd eestlase rahva koostist? Ja mis te teete - saate metsavendadeks?
Vot selline vabadus, mille pärast pannakse punktmärk, ja enam mitte mingit refleksiooni.
Okei, Sergei - las ma seletan selle asja Sulle siis veel korra ära. Minu isa (sest minu isa oli üks neist meestest) võitles Eesti vabaduse eest. Temale ei läinud korda mingi sakslaste agenda. Sakslastega sidus teda ainult see, et sakslane andis talle relva ja mundri. Oma mundrit ju Eesti meestel ei olnud, sest Päts korjas ammu enne seda Eesti meestelt relvad ära.
VastaKustutaMinu isa ei läinud sakslastega Saksamaale kaasa, kui sakslased venelaste eest taganesid, vaid tema ja veel paarsada Eesti meest läksid Keilasse venelastele vastu. See oli Eesti oma kaitsevägi, kes lõi sakslastest lahku. Nende eesmärk oli venelane tagasi lüüa ja Eesti vabaks võidelda. On jabur minna paarisajakesi tankide vastu? Minu meelest ei ole. Ka üks on sõjaväljal sõdur. Täpselt samamoodi mõtlesid ka need eesti mehed, kes sõdisid Sinimägedes - ma olen nendega rääkinud. Neile ei läinud korda mingi sakslaste agenda. Nad sõdisid selle vastu, kes nende kodumaad ründas - venelane! - , kes oli rüüstanud ja laastanud nende kodud ja pered. See on loomulik, et sa seisad oma isamaa, kodu, pere ja lähedaste eest. Täpselt nagu venelased seisid Stalingradi ja Kurski all.
Ma austan väga venelaste võitlusi, mul on palju venelastest sõpru. Dmitri Linter, Maksim Reva, Sergei Tsaulin jne jne. Ma langetan sügavas austuses pea Stalingradi ja Kurski kangelastele, kõikidele venelastele, kes kaitsesid Teises Maailmasõjas oma kodu. Aga ma ei ütle aitäh sellele vene sõdurile, kes tuli siia, Eestisse, uut territooriumi hõivama, vallutama. Ma ei süüdista teda, sest tal ei olnud valikut, sageli oli püssitoru kuklas, aga igasuguse vallutussõja mõistan ma hukka.
Miks saksa sõdur kes siia tuli, on sinu meelest parem kui vene sõdur? Või miks saksa okupatsioon on parem kui vene okupatsioon? Niisamuti on Hitleri teod kohati jõhkramadki kui Stalini omad, juutide hävitamine.
VastaKustutaLäks sõda NSVL ja Saksamaa vahel. Elu ja surma küsimus: kas Saksamaa võidab, allub endale NSVL-i, võtab Moskvat ja Leningradi ja territooriumid edasi idasse, või, vastupidi, NSVL purustab Saksamaad ja satelliite, võtab Berliini ja läände.
VastaKustutaEi ole võimalik võtta Berliini ja võita sõda mitte võttes Tallinna.
Kui konkreetse punaarmee sõduri Berliini teele osutab takistust mingi konkreetne sõdur, esimesele ei ole tähtis, mis emakeel teisel on, kas ta on sakslane, hispaanlane või eestlane ja mis on tema motiivid - ta on Saksamaa sõdur. Ja isegi kui motiividest oleks teada, see ei muutu midagi - edasi Berliin.
Kui punaarmee sõduri ja Berliini vahel on kas Vene NFSV maa, ENSV/EV maa või välismaa, ta ükskõik peab seda tagasi lööma vastaliselt.
See on sõja loogika ning pretensioonid selle kohta on koomilised: nagu punaarmee seisab Narva jõel, saksa armee seisab Valgast lõunapoolsem ja konkreetses ühes rinnes kuulutame sõjas viiki - kuigi miljonid on selleks ajaks juba tapetud. Võimatu.
Saksa sõdurid ei mõrvanud ühtki minu sugulast, sellel inimlikul põhjusel. Venelased mõrvasid hulgimast mu sugulasi - üks noor naine visati elusana tulle, vanaonu lasti terve perega maha. Isa onupoega piinati, kuni ta võttis omaks teod, mida ta ei olnud teinud. Vanaisa saadeti Irkutskisse. Vanaema taheti ära küüditada, imekombel pääses. Isa saadeti kümneks aastaks Siberisse metsavenna varjamise pärast. Sakslased ei teinud minu sugulastele midagi. Andsid hoopis isale relva, et ta saaks venelastele nebde julmuste eest kätte maksta. Loomulikult ei olnud sakslased mingid inglid. Ma olen näinud enamikke holokaustist tehtud filme, lugenud Hannah Arendt'it jne. See oli andestamatu ja seda ei tohi kunagi unustada. Aga ka Punaarmee hävituspataljoni julmused on andestamatud, neid ei tohi samuti kunagi unustada.
VastaKustutaKui venelased oleksid pidanud Eestis ausat sõda, nagu sa räägid, Sergei, siis oleksid nad Eestile pärast sõja lõppu iseseisvuse tagasi andnud. Minu isa sõber oli üks neist meestest, kes sakslaste lahkudes Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu tõmbas. Miks venelased ei lahkunud? Sest nad olid tulnud pidama vallutussõda, ampsama endale uut territooriumi. Sakslaste väljaajamine oli okei, aga pärast seda oleks tulnud aumeestena lahkuda.
VastaKustutaJah, sakslased ei teinud sinu sugulastele midagi. Aga kui sina oleks, näiteks, juut - meie ei vali ju mis rahvuses sündida - siis teeksid hea meelega.
VastaKustutaMiks venelased ei lahkunud?... Mida nad saaksid mõtelda tulevikust, otse pärast sõda millisel hukkus kümned miljonid ja miljonid ruutkilomeetrit muutsid varemeteks? - ilmselt sellest et ei lasta seda kordata mitte kunagi enam. Ja kuidas seda saavutada? - poliitilise, ideoloogilise ja sõjalise kontrolliga territooriumil mis asuvad NSVLi ja võimaste potentsiaalsete vastaliste vahel. Sel juhul, enne kui rünnata põliseid Venemaa alasid vaenlane peab käima tuhanded kilomeetrit vastu takistust, ja see on võimatu. Nii saadakse rahu, rahulik ko-eksisteerimine, nagu räägiti hiljem.
Konkreetne vorm - kas liiduvabariik või iseseisev sotsialistlik riik - ilmselt valiti lähtudes eelmisest omariikluse kogemusest. Ilmselt arvati et 20 aastaga iseseisev Eesti ammendas end, nad ei võta seda tõsiseks. Kui Vene impeeria lagunes, tema territooriumil tekkisid ilmselt tuhanded iseseisvat riiki ja pool-riiki. Kodusõda lõppemiseks nad kõik kadunud. Eesti Vabariik elas ca. 15 aastat rohkem - see ei ole tõsine aeg riigi jaoks. Iseseisvumise taastamise ajaks Eestis prevaleerisid romantilised tunned esimese vabariigi suhtes, kuid praegu, pärast juba teise vabariigi üle 20 aastat, Eesti on jälle sarnases sotsiaalse-majanduslikus ummikus, omariikluse kriisis.
See on imperialistlik lähenemine, et mina valin teise rahva saatuse. Ükski rahvas ei ole aga teise rahva oma ning mitte ükski riik ei saa mängida maailmapolitseinikku ja otsustada selle üle, milline riik ennast ammendab. Eesti häda oli selles, et Päts oli teinud vägivaldse riigipöörde ning kehtestanud vaikiva ajastu. Sellist riiki oli väga lihtne kaaperdada, kuid see ei tähenda, et Eesti riik oleks selle tõttu olnud lõplikult ebaõnnestunud projekt.
VastaKustutaMa saan aru Venemaa perspektiivist ja põhjustest, aga Eesti, kelle saatus otsustati, ei saa ju sellise otsuse eest aitäh öelda. Iga rahva soov on olla iseseisev, otsustada ise oma asju. Ega Venemaalegi meeldi, kui Ameerika ütleks, et vot, Venemaa iseseisva riigina on ennast nüüd ammendanud ja meie teame paremini, mis teile hea on :). Tasub vaadata asju ka teise mätta otsast :).