Kas õppused või päris sõda?

Väljavõte Delfi veebist.

Sõjateema on jätkuvalt Eesti uudistekanalites üks põhiteemasid. Ilmade soojenemisega sagenevad nii Venemaa kui Lääne poolt nn välkõppused. Need toimuvad piiri vahetus läheduses. Need õppused ei erine oma olemuselt millegagi päris sõjategevusest, ainult et piiri ei ületata. Kõik muu on nagu sõjas, ja seda ei varjatagi enam. Tavaline on see, et kui üks pool korraldab õppuse, korraldab teine pool samal ajal vastuõppuse. Ehk siis kardetakse, et õppus läheb üle päris sõjategevuseks. Õppuste arv ja ulatus kogu aeg suureneb.

Mis sisuliselt tähendab, et sõda juba käib, aga „kuivalt”, ilma piiri ületamata. Ehk tegelikult on Eesti juba koos teiste Balti riikidega sõjas, läbikäimine Venemaaga on katkenud. Naabermaa Soome püüab veel vastu punnida ja teha nägu, et midagi pole muutunud.

Sõda on Eestis laiemalt märgata: investeeringud vähenevad, majandus kiratseb, inimesed põgenevad, toiduainete hinnad tõusevad, elatustase langeb, piiriäärsed alad surevad välja. Inimestel soovitatakse varuda toitu ja vett, lapsi kästakse vaktsineerida, kuna kardetakse epideemiate puhkemist. Valitsus teeb otsuseid üle inimeste peade, nii nagu on kombeks sõja-ajale. Kes vastu vaidlevad, neid süüdistatakse koostöös vaenlasega. Luure- ja vastuluuretegevus on väga aktiivne, peaaegu iga päev vahistatakse mõni riigireetur.

Erinevalt varasemast on Eesti puhul paha see, et nüüd on Eesti uue Külma sõja eesliinil. Ehk siis võidakse Eestis kasutada taktikalist tuumarelva, nii nagu kardeti seda varem Saksamaal. Vaenlane kurnab majanduslikult. Eesti tulevik suure vaenlase külje alla on sarnane Kuubaga. Vabaduse saar on säilitanud küll oma vabaduse, aga seda väga suurte kannatuste hinnaga. Mis on Eesti jaoks kõige traagilisem: mingit abi pole Euroopa Liidust ega NATO-st, sest keegi ei julge Venemaaga riskeerida. Euroopa Liit on lõhenenud, NATO on jõuetu. Eesti on taas Venemaa vastu sisuliselt üksi nagu 1939. aastal. Loota saab ainult lähematele naabritele, eriti Soomele, aga nagu juba öeldud, siis Soome mängib teist mängu.

Kõik NATO prognoosid on sellised, et kui läheb sõjaks, siis okupeeritakse Balti riigid ära. Edasi otsustatakse, kas alad vallutatakse tagasi või mitte. Siin on jällegi küsimus: kes tahab Venemaa, sõjaliselt maailma ühe võimsaima jõu vastu minna. Venemaal on koos reserviga 2,5 miljonit sõjaväelast ja ilmselt ei kahtle keegi, et vajadusel on Kreml valmis need välja panema. Võrreldes 1939. aastaga on Venemaa relvajõud oma arengus teinud tohutu hüppe, mahajäänud riigist on saanud tehnoloogiliselt üks arenenumaid riike. Soome teab seda ja püüab konflikti iga hinna eest ära hoida. Eesti aga ihkab iga hinna eest ära sõdida oma 1939. aastal sõdimata jäänud sõda, et pesta maha ajalooline häbi. Arvestamata sellega, et tänaseks on rong läinud. Eesti jättis oma võimaluse kasutamata ja nüüd on juba hilja. Nüüd ei minda metsas vastu pilotkas ja partjankades ning Stalini repressioonidest kurnatud poolnälginud Loll-Ivanidele, vaid NATO-tasemel kaasaegseima tehnikaga varustatud tippsõdalastele. Venemaa on juba kümme aastat oma Rambosid välja koolitanud, kes on võimelised üksi terve linna maa pealt pühkima. Vene rahvas on uueks sõjaks meedia abil ette valmistatud, ajupesu on tehtud juba aastaid. Venemaa vastu minek tähendaks kaotusi, mis on suuremad kui Korea, Vietnam, Iraak ja Afganistan kokku. USA-l on küll koos reserviga kaks miljonit sõjaväelast, aga kas USA on valmis nende hukkumiseks Eesti, Läti ja Leedu eest?!