Kuidas abipaluja aitamisest sai Malluka blogis abipaluja kiusamine

Üldiselt mulle Malluka blogi meeldib. Mulle meeldib, et ta julgeb oma elust ausalt ja avameeelselt kirjutada ning et ta teeb seda sellises mõnusas, kaasakiskuvalt humoorikas stiilis. Tema tänane postitus „Viitsid, anna raha?” häiris mind aga väga.

Mallukas kirjutas seal, taaskord talle omases humoorikas-lõõpivas stiilis, kuidas tema poole pöördus üks naine, kes palus abi, kas raha laenuks või kasvõi seda, et ta saaks talle postiga süüa saata, sest kapid on tühjad ja lastele ei ole midagi süüa anda. Mallukas kandis siis naise kontole 50 eurot (abipaluja ise konkreetset summat ei nimetanud, paludes kanda, palju süda lubab). Naine saatnud talle seepeale tänukirja, küsides, millal abistaja raha tagasi tahab, millele Mallukas isegi ei vastanud, sest teab oma sõnul väga hästi, et ta seda raha kunagi tagasi ei saa.

Lugu võinuks sellega lõpetatud olla, kuid täna sai Mallukas naiselt uue meili, kus too andis teada, et vajaks veel abi, kuna tema ja ta laps on angiini haigestunud ja vaja retseptiravimid välja osta. Mallukas enam naise kirjadele ei vastanud. Lõpetuseks küsis naine, kas isegi 20 euroga ei oleks võimalik aidata.

Seepeale postitas Mallukas naise abipalved oma blogisse. Ja oi, mis seal selle peale lahti läks! Tohutu üksteise ületrumpamine Malluka kiitmises ja abipaluja tümitamises. Malluka fanclub'i liikmed kütsid teineteist üha rohkem üles ja kui alguses vangutati abipaluja aadressil lihtsalt hukkamõistvalt pead (et oihh, kuidas niimoodi ikka saab, sa, Mallukas, ikka nii tubli), siis lõpupoole tulid järjest ründavamad kommentaarid, mis päädisid üleskutsega, et Mallukas peaks abipalujast ja tema lastest kindlasti lastekaitsesse teatama, et nood pere „elud-olud” üle vaataks. Kui Mallukas alguses selles ettepanekus kahtles, et kuidas ta ikka hakkab teise inimese peale kaebama, siis lõpus arvas ka tema, et peab võib-olla tõesti laste huvides ikkagi teatama. Selle peale loeti talle lahkesti üles kõik vajalikud kontaktid ja numbrid, kuhu tal vastutustundliku kodanikuna teatada tuleks. Oli tunda fanclub'i õhetavat kambavaimu, teineteisele tunnustavalt õlale patsutamist. Nagu oleks koos sõjas käidud ja üks tõeline kurjam liistule tõmmatud.

Kui te tahate teada, millised meeleolud eelnevad lintšimisele, siis soovitan teil seda kommentaariumi lugeda. Huvitav on jälgida, kuidas alguses neutraalne Mallukaski lõpuks tema kui „heategija” aadressil lausutud meelitustega enda poole saadakse.

Kui sündmuste käiku erapooletu pilguga vaadata, siis faktid olid ju tegelikult sellised, et üks inimene palus Mallukalt lihtsalt laenu, saates talle pärast raha kontole laekumist koguni tänukirja ja küsimuse, millal tuntud blogija soovib raha tagasi saada. Mis on ka arusaadav, kuna Mallukas ise kelkis Mihkel Raua saates, et on mitme inimese laste lasteaiaarved ära maksnud. Ilmselt eeldas too inimene, et Mallukal jagub mõni sent temalegi. See, et Mallukas arvab, et ta seda raha nagunii tagasi poleks saanud, on tema eelarvamus ega tähenda, et see naine ei oleks talle seda raha tagasi maksnud. Miks kahtlustada inimest, kelle usaldusväärsuses ei ole olnud põhjust pettuda?

Aitamine on keeruline asi. Tõeline aitamine, ma mõtlen, sest omakasupüüdlikult oskab aidata igaüks.  Lihtne on kellegi arvele raha kanda ja pärast kelkida, kui hea inimene ma olin. See inimene, kes nii teeb, ei tee aga seda mitte headuse pärast, vaid just sellepärast, et saaks sellega pärast kelkida. Ehk tema heategu ei tule südamest. Tõelised heategijad vaikivad oma heategudest. Kui teised neid esile tõstavad, siis hea küll, aga ise ei tee nad seda kunagi. Nad ei lase endale kunagi eluajal mälestustahvleid panna.

Minultki on küsitud, kas ma olen kedagi aidanud ja kui palju. Ma ei ole sellele vastanud ega kavatse ka kunagi vastata. Mul oleks piinlik sellest rääkida või täpsemalt öeldes mul oleks enda pärast piinlik, kui ma sellest räägiksin (üks kord vist siiski rääkisin ja siis oli tükk aega paha tunne). Seega ma ei räägi ja soovitan seda ka kõikidele teistele. Kui te tõesti tahate kellelegi head teha, siis tehke, aga ärge pöörake seda pärast enda kasuks. Ja kui te ei taha aidata või kardate, et see, keda aitasite, võib veel küsida, siis ärge aidake. Ja kindlasti ärge hakake seda, keda aitasite, pärast lintšima. See on kõige madalam tegevus üleüldse.

Inno kommentaar: Eestis on väga levinud maaslamaja löömine, ja seda kõige kõrgemal tasemel. Näiteks praegu, kus haige- ja sotsiaalkassa on pankrotis, võetakse rõõmuhõisete saatel raha ära haigetelt, vanuritelt ja lastelt, samas nuumatakse neid, kel raha on niigi palju. See on loomulikult karjuvas vastuolus euroopalike põhimõtetega, kus on esikohal võrdsus ja solidaarsus - sellepärast toetatakse ELi eelarvest heldelt Eestit ja eestlasi. Kui EL käituks nagu eestlased, siis ei saaks Eesti punast krossigi ning iga päev ilmuksid välismeedias teated eestlaste vaesuse kohta. Ilmuksid õudsad pildid Kodutunde saates osalejate kohta. Aga seda ei tehta, sest see pole sünnis. Niisamuti ei ütle näiteks soomlased kunagi eestlaste kohta ühtegi paha sõna, kuigi eestlased on soomlastest 4-5 korda vaesemad ja püsivad jätkuvalt vaesena. Miks siis on eestlased nii küünilised? Selle kohta on väidetud, et see tuleb eestlase orja-minevikust - ori nimelt ei ihka saada vabaks, vaid orjapidajaks, ehk olla ise see, kes teisi peksab ja alandab. Paljud eestlased on ise näinud näguripäevi, nad on olnud nõrgad ja alandatud, ja seetõttu valmistab suurimat heameelt nõrgemas positsioonis olevate inimeste alandamine. Stiilis, et annan raha ja siis kukun teist mõnuga tümitama. Kodutunde saates osalejad on saanud samuti sõimu osaliseks ja vahel terve see saade. Äärmiselt arusaamatu ja küüniline käitumine, aga just nii talitabki ahelatest vabanenud ori. See on ka põhjus, miks paljud inimesed Eestist lahkuvad välismaale, kus on võimalik rohkem teenida, kuna Eestis ilma rahata jäämine tähendab suurt alandust ja häbi.