Ma vaatan Kodutunde saadet ja mind valdavad kahetised meeleolud. Ühelt poolt olen õnnelik, et selline saade on olemas, sest viimasel ajal räägitakse seal erivajadustega lastest ja nende probleemidest, ehk täidetakse seda auku, mis jäi tühjaks Puutepunkti saate lõpetamisega. Teiselt poolt aga valdab mind suur kurbus selle üle, mis tingimustes inimesed Eestis elavad. See on jube! Mul on eestlasena häbi!
Eestis armastatakse rääkida, et Eesti on Põhjamaa. Kust kuramuse kohast?! Põhjamaades elavad vangid ka paremini kui Eestis pered, ausõna! Ma just vaatasin Soome Yle tehtud sarja Norden, kus on juttu Põhjamaade maksimaalse turvalisusega vanglatest. Mis on nagu kodud. Sest Põhjamaades usutakse, et vangla pole mitte karistus-, vaid kasvatusasutus. Kus õpetatakse inimesi teistmoodi elama, rehabiliteeritakse neid, tuuakse inimene ühiskonda tagasi. Saates osalenud Ameerika endine vanglaametnik ei uskunud, et selline asi on võimalik. Kus vangidel on isegi noad ja kahvlid ning portselanist ja klaasist nõud. Vanglas on vangide käsutuses terve muusikastuudio. Aga see on tõsi, ja Põhjamaades on vangide arv väikseim kogu maailmas, erinevalt Eestist, kus see on suur nagu Ameerikas. Eestis ehitatakse vanglaid kogu aeg juurde. Ja Eesti vanglas õpetatakse välja uusi kurjategijaid - kui inimene vanglast tuleb, paneb toime kohe uue kuriteo.
Kurb tunnistada, aga Eesti on üks suur koloonia, kus inimesi koheldakse hullemini kui Põhjamaades vange. Ja kus vanglates õpetatakse välja kurjategijaid.
Ütleme parem otse, et eesti on ehtne ida-euroopa ja selleks ta ilmselt ka jääb. Midagi pole vist parata.
VastaKustuta