Tuld kirjanduse pihta! Võrno ja Kenderi ainetel

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Päevalehes ette võetud Hannes Võrno ristilöömine oli põhistatud Võrnolt läinud sügisel ilmunud ilukirjandusliku teosega „Missioon”. Kus siis, nagu Päevelehest võib lugeda, oli „sadadel lehekülgedel” ja „mitmetuhandelises tiraažis” „laotatud pereelu üksikasjad” laiema avalikkuse ette. Mis omakorda õigustas siis võtma Võrno vastu sõna ajakirjanduses, kus vastutasuks toodi, nüüd juba kümneid kordi suuremas tiraažis välja eraelulisi, faktitäpsusele pretendeerivaid seiku Võrno enda kohta ja ajakirjanduse põhimõtteid eirates ilma Võrno kommentaarideta.

Ok, Võrno ilmselt ise ei soovinud seda teemat kommenteerida, kuna see oleks tähendanud veelgi rohkemate eraeluliste seikade väljatoomist, millega ta oleks laskunud samale tasemele oma eksabikaasa Häli Veskaru ja ajakirjanik Ingrid Veidenbergiga. Ja kui sinust juba tahetakse ajakirjanduses teha kaamel, siis väga sageli on võimatu tõestada, et sa pole kaamel. Küll on aga iseenesest huvipakkuv Päevalehe katse kõrvutada ja võrdsustada omavahel kirjandusteost, see on ilukirjanduslikku materjali ning faktitäpsust taotlevat ajakirjandust.

Mistõttu omakorda võib tõmmata paralleeli Kaur Kenderi skandaalse teosega Untitled 12, mille puhul püüdis prokuratuur, nagu Päevaleht tõestada, et ilukirjanduslik materjal on võrreldav päriselu ja faktitäpse ajakirjandusega. Kus kõik, mis kirjanik räägib või kirjutab on puhas kuld ja seda võtavad tõe ja kulla pähe kõik, kes teoseid loevad. Etteruttavalt olgu öeldud, et selline arusaam juba iseenesest on kirjanduse või kunsti labastamine - kirjandusel ja laiemalt kunstil pole päriseluga mingit pistmist, kuna kunst on looming ja sel on jumalik alge.

Kõik need juhtumid, kus kirjanikud on nö liistule tõmmatud ja neid oma teoste pärast karistatud, on kantud ideest, et kirjandusteos, kunst ja laiemalt looming ongi päris elu, mille põhjal võib siis teose autorit, kirjanikku kas kohtu alla anda või vastata samaga ajakirjanduses.

Tegelikkuses muidugi ei saa kirjandust võrrelda ajakirjanduse või päriseluga. Esiteks juba seepärast, et näiteks semiootika diskursus, kuulus Lotmani teooria või Barthes'i „Autori surm” räägib sellest, kuidas iga lugeja saab kirjandusteosest isemoodi aru ning see arusaam võib muutuda iga lugemiskorraga. Milles seisnebki kirjanduse ja üldse kunsti maagia - see sünnib iga korraga uuesti ja tegelikkuses on autoriks hoopis lugeja või vaataja ise! Sest kirjandusest ja kunstist on igal lugejal-vaatajal õigus omamoodi aru saada. Mistõttu, kui üldse, saab Kenderi teose puhul süüdistada prokurör Lea Pähkel iseennast või Võrno eks Häli Veskaru iseennast või ajakirjanik Ingrid Veidenberg iseennast - sest nemad said teosest just nii aru nagu nad õigeks ei pea. Mis aga ei tähenda sugugi, et teised sellest niimoodi aru said.

Lisaks, nagu eelnevalt mainitud, on loomingul jumal alge. Iga kunstnik ja kirjanik loob maailma uuesti, loob oma maailma. Kunst on jumalik, tunnetuslik, mitte surelik, realistlik. Kirjaniku ründamine või kohtu alla andmine tähendab Jumala ründmaist või kohtu alla andmist.

Hoopis teine on aga lugu ajakirjandusega, mis pretendeerib faktitäpsusele ja tasakaalustatud esitusele, mis püüab võimalikult täpselt peegeldada päriselu. Ja millest lugeja või tarbija peab saama võimalikult ühtemoodi aru, mistõttu on ajakirjanduse artiklid esitatud võimalikult lihtsas keeles. Ajakirjanduse eripära on veel erinevalt kirjandusteosest selle massiline levik ja laiem mõju ühiskonnale. Ajakirjanduse käsutuses on võimsad info- ja andmebaasid, millele juurdepääs on limiteerid piiratud isikute ringiga. Ajakirjanduse üllas eesmärk on ikkagi valvata võimude lahususe järele ja paljastada ühiskonnas korruptsiooni. Ajakirjandust iseloomustab faktikontroll ja tõhus toimetamistöö. Seetõttu võetakse kõike seda, mis ajakirjanduses ilmub puhta kullana, erinevalt kirjandusteosest, mis on ühe autori subjektiivne pilguheit. Ajakirjandusliku teksti puhul eeldatakse, et sellest saavad kõik ühtemoodi aru, kirjandusteose puhul eeldatakse, et sellest saab igaüks isemoodi aru.

Seetõttu on igasugune rünnak ja turmtuli kirjanike või kirjandusteoste pihta ja kirjanike peedistamine nende teoste põhjal lubamatu ja kuritegelik. Prokurör Lea Pähkel ja ajakirjanik Ingrid Veidenberg on ise kurjategijad, kes tuleks kohtu alla anda. Miks? Sest nad on saanud kirjandusteosest aru omal väärastunud moel ja püüavad seda vägisi teistele peale suruda.

Sama lugu on tegelikult blogi tekstidega, mis ei pretendeeri objektiivsele tõele nagu ajakirjandus, kuna blogijal polegi võimalik fakte kontrollida ja tekste toimetada ning keegi ei eelda, et blogi autor avaldab absoluutset tõde. Blogi on looming nagu kirjandus, millest iga lugeja isemoodi aru saab. Küll aga millegipärast on ametiasutused võtnud suuna, et blogi on samuti ajakirjandus ja kõik seal ilmunud tekstid puhas tõde, mille põhjal on võimalik inimesi kohtu alla anda.