Siin on üks põnev kommentaar Delfi veebist, kus on huvitav märkus, et kui elatisevõlglasi arvutatakse kokku ja peedistatakse mis kole, siis lastetuid ei puutu millegipärast keegi. Võibolla on need kaks asja ka omavahel seotud: inimesed ei julge lapsi saada, kuna siis järgnevad repressioonid.
Okupatsioonivangistuse lõpu tingimustes oli eestlaste aastasündivus 25k ja kukkus 1991 aastal vabanemisel 12k peale ja on enam vähem sel tasemel püsinud. Kui oleks vabanenud vabaduses adekvaatne "metsaloom", kelle sündivus oli okupatsioonivangistuses pärsitud, siis oleks vabanemisel sündivus pidanud kasvama, ütleme 1,5 korda ehk 25k pealt 37,5k peale, kukkus aga 25k pealt 12k peale. Selle tulemusel võib teha järelduse, et vabanes okupatsioonilauda vangistuses adekvaatne "laudaloom", kes ei saa vabaduses hakkama. Sündimata jäi iga aasta 37,5k-12k=25,5k last ja seega vabaduse 25 aastaga on jäänud 1 miljonilise rahva järglaspõlve sünnitamata 0,5 miljonit järglast.
Kuna ühe lapse pereküpseks maksumaksjaks kasvatamise kogupanus on 200kEURi, siis ei ole võidukas kaotajate põlvkond tegemas 0,5Mx200k=100 miljardi EURi suurust panust pere ja rahva kestmisesse.
Võidukas kaotajate põlvkond iibepuudelise 2- enamusena 90% ei räägigi enam iibe tõstmisest, vaid vaatab kõigi muude meetmete poole, peamiselt immigratsioon ja pagulased, justkui Eesti rahvas oleks hääbumisega neetud ja loomulik kestmise viis piisava hulga 3+ laste kasvatamine peres, ei päästa meid selle needuse tõttu.
Ei eesti pereseadus ega pensioniseadus ega isegi põhiseadus eelda, et eestlane peaks üldse lapsi muretsema.
Kui alimendivõlglaste kogusumma on täna 52 miljonit EURi ja võlglaste nimekiri on avalik, siis iibepuudeliste 2- võlg 25 vabaduse aasta jooksul tegemata ja kasvatamata laste osas on 100 miljardit EURi ning puudub ka võlglaste avalik nimekiri. Miks?
Kas eestlasest tõusiku jaoks on olemas mõni nii tühine asi, mis ei kõlbaks ettekäändeks laste mittemuretsemisele?
Minu ettekääne laste mittejuurdesaamisele on, et äkki sünnib samasugune nagu teil Juuli. Ja seda õudust küll ei tahaks.
VastaKustutaAga teie ärge virisega, tehke neid siis juurde kui nii ilgelt meeldib.
selle tundmatu kommentaatori (keda Inno siin tsiteerib) kohta ütleks järgmist. arvutama on tüüp kõva, aga ise reedab ennast oma sõnavaraga /Ei eesti pereseadus ega pensioniseadus ega isegi põhiseadus eelda, et eestlane peaks üldse lapsi muretsema/ Noh otse loomulikult ei pea keegi lapsi muretsema! äärmiselt ebasobiv väljend, kas pole?
VastaKustutaarvan jätkuvalt, et sellise ülimureliku rahvuse seast tuleb ära minna kuhugi, kus selliseid murelikke ees ei ole. isegi stressis loomad ei paljune, mis siis veel inimesest rääkida.
Heaoluühiskondades sünnibki vähem lapsi.
VastaKustutaOn ka erandeid, nagu Island.
VastaKustutaSee 25 000 last sündis 1980ndate II poolest mõni aasta vaid. Tean hästi, mu oma 2 last sündisid sel ajal. Põhjuseid oli mitu. Esiteks - laulva revolutsiooni mõju - ilmus üleskutse "Igasse peree 3 last" ja olid suured lootused seoses Eesti vabaks saamisega. Teiseks - viimaseid lapsi sünnitas arvukas venekeelne põlvkond, kes oli siia sisse saabunud Venemaalt pärast II maailmasõda. Nad olid sel ajal ligi 40sed, olid saanud korteri Lasnamäele ja lasid käia. Kolmandaks loomulik sünnituspõlvkonna töö, 20ndates ja 30ndates noored oma esimesi lapsi saamas. Ära märkida tasub sedagi, et 80ndatel sünnitasid naised oma esimese lapse märksa nooremalt kui praegu ja nad jõudsid suht kohe järgmise sünnitada. Ma lõpetasin keskkooli 1984 ja umbes 5 aasta pärast pooltel olid lapsed ja ka ülikool selle kõrvalt lõpetatud (mina kaasa arvatud). Tol ajal ei saanud enne kooperatiivkorteri järjekordagi, kui sul polnud 1-2 last. Kaks last andis kindla eelise. Samuti töökohast anti elamispindu ikka lastega peredele. Seni elasid vanemate tagatoas (elasime ka 3 aastat, kuni mees töökohast korteri sai). Uuemal ajal on kõik keerulisem: sa ei saa lapsi enne muretseda, kui on töö ja (pangalaenuga) elukoht, muidu läheb keeruliseks.
VastaKustuta