ENNE SÕDA HÄID VALIKUID POLE

Vaatasime just Innoga huvitavat dokki II Maailmasõja põgenikelaagritest Saksamaal. Kõige rohkem eestlasi oli muide Geislingenis (ameerika tsoon) ning Lübeckis (briti tsoon). Minu tädi Endla, onu Ruudi ja täditütar Ene olid Oldenburgis, mis oli samuti briti tsoon. Need õnnetud, kes vene tsooni sattusid, kas läksid ise või saadeti Nõukogude Liitu tagasi. Ameerika, briti ja prantsuse tsooni inimesed elasid samuti väljasaatmise hirmus, kuid õnneks otsustas ÜRO, et neid siiski välja ei saadeta ning igaüks (kes polnud just kinni võetud saksa vormis või NLi sõdur) sai valida omale uue kodumaa. Minu tädi pere valis Ameerika. 

Aga jube oli ikka see elu seal - inimesed elasid telkides, karjakesi koos, süüa jagati suurtest pottidest, mille saamiseks pidi seisma pikka aega järjekorras. Isegi väikesed lapsed seisid, mannergud käes. Mänguasju lastel ei olnud, filmis näitas, kuidas üks isa vedas oma väikest last pappkasti sees ringi. Onu Ruudi rääkis, et Oldenburgi lastel oli kamba peale vaid ÜKS mänguasi. Pesu pesti käsitsi oma telgi ees. 

Nii tuli elada mitu aastat, 1945-1951, kui laagrite tegevus lõpetati. Kõigepealt said võimaluse lahkuda noored tugevad mehed, keda asukohariigid kõige rohkem vajasid, alles siis lastega pered. Minu tädi pere pidi Oldenburgis veetma viis aastat. 

Õnneks on meil olemas II Maailmasõja kogemus ning ukrainlased ei pidanud nii pikka aega põgenikelaagrites oma saatust ootama. Ei pea loodetavasti baltlasedki, kui nende kord peaks tulema. 

Kuid mis oleks/on kõige parem variant? Jääda või minna? Kui Endla ja Ruudi oleks Eestisse jäänud, oleks Ruudi maha lastud - ta töötas Poliitilises Politseis. Endla oleks leseks jäänud, võib-olla koos Enega Siberisse saadetud, kus nad poleks pruukinud ellu jääda. Samas oleks nad võinud surma saada ka neid Saksamaale viinud laeval, kuna neid tulistati ning nii Ruudi kui Ene said haavata. Ene sai laagrielust traumeeritud, nagu ka pagemisest ja tulistamisest, aga samamoodi oleks ta saanud traumeeritud oma isa mahalaskmisest Eestis. Ja ka Siberist, kuhu teda koos emaga ilmselt isa töökoha pärast oleks saadetud. 

Et siis jah. Põgenikuna on raske, aga sõjatandril on ka raske, ukrainlased on tundnud seda omal nahal. Eestlased ka. Mida siis teha? Kas lahkuda varem, juba enne sõda? Aga kui ei juhtugi midagi? Oled ilmaasjata oma kodust ja asjadest loobunud. Lahkuda sõja alates? Aga kui siis pole enam võimalik või saad pagedes surma-haavata? Jääda paigale? Aga kui sind siis tapetakse-röövitakse-vägistatakse? Või saad otsa pommitabamuses, langed rindel?

Sõjaolukorras ei ole paraku häid valikuid. Ikka pead võtma riski. Kas ühe- või teistsuguse. Ilmselt on kõige mõistlikum talitada oma sisetunde järgi, kuna teised ei tunne sind ega oska sulle head nõu anda.