Ma olen ka aru saanud, miks need ühised kooliminekud ja koolist tulekud lapsega nii olulised on. Kooliväravast väljub naeratav Roosi, kes tahab mulle KOHE jutustada kõik oma värsked koolimuljed. Ja minna koos läbi kirjatarvete poest, mis asub kohe kooli kõrval. Jutustada, mida naljakat või toredat tegi klassikaaslane või õpetaja. Kuidas Carlos neil JÄLLE kolm ringi joosta käskis ja kuidas nad selle peale kooris NOOOOOOO karjusid. Ja kuidas Carlos karjus vastu SIIIIIIIIIIII. Saan ka alati vahetada väravas paar sõna Roosi väravale toonud õpetajaga. Vahel on see klassijuhataja, vahel mõni aineõpetaja. Vähemasti vastastikku naeratada.
Kooliväravast liiguvad kõik lapsed oma emade-isade käekõrval kodu poole. Elavalt juteldes. Eks samamoodi koolimuljetest. Südames torkab valusasti, kui mõtlen, mis jutud ma kõik oma isaga oleksin saanud niimoodi maha pidada. Kooliteel, kui kõik veel värskelt meeles.
Aga ei saanud, sest see HÄBI. Loodan, et tänapäeval on see ka Eestis teistmoodi. Et pole seda kuradi häbi ning lapsed julgeksid teha nõnda nagu nad ise tahavad, mitte nõnda nagu teevad nende kaaslased. Aga see on muidugi naiivne lootus. Lapsed teevad alati nii nagu nende kaaslased. Siin nad lihtsalt kallistavad-musitavad võidu oma vanemaid, põhjalas eemalduvad neist üksteisevõidu.
Kui mina saaksin ajaratast tagasi keerata, siis ma kutsuks oma isa endale ikkagi kooliväravasse vastu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Kohvik jätab endale õiguse kommentaare modereerida ja spämmi rehitseda.