Näiteks ei osanud ta alguses üldse rinda imeda ning suurem osa söögist tuli tal kohe pärast söömist kaarega välja. Ega siis midagi, uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Söömisseansid kestsid meil temaga ligemale neli tundi ning kõik see aeg pidin mina olema ühes kindlas asendis. Kuna muidu hakkas Juulikene tõrrepõhja häälega täiest kõrist karjuma. Nagu vana mees. Tal oli beebina maru kõva hääl. Mul oli piinlik temaga väljas jalutamas käia, kuna kui me ühest tänava otsast tulime, siis teises tänava otsas kikitasid inimesed kõrvu.
Teine asi - koolikud! Inno pidi teda TUNDE mööda tuba õla peal tassima, kuna ainult issi õla peal ta rahunes. Ja mähkmelööve. See oli jube. Mitte ükski kreem ei aidanud ega ükski mähe. Kõik proovisime järele. Siis lugesin kuskit, et osad lapsed ei kannata üldse D-vitamiini, mida lastele anda soovitatakse. Jätsime selle ära. Ja imede ime - lööve kadus!!! Saime üle hulga aja magada.
Juuli neljatunnised söötmisseansid olid aga nii kurnavad, et ma päris tõsiselt kaalusin vahepeal Aptamilile üleminekut. Aga hambad ristis siiski jätkasin tema söötmist ühes asendis :D Nüüd tagantjärele muidugi hea meel, kuna eks sest oli talle kindlasti kasu. Rohtusid ta ju hiljem ei vajanud.
Hakkasime Juuliga ka kohe reisima. Alguses väike Tartu reis, siis juba Rakvere ots ning kuuekuuselt läksime juba Soome. Väike virin käis sellega kaasas ning ükskord hilja õhtul Võrru jõudes pidi Inno kiirust ületama, kuna Juuli röökis kui ratta peal, aga üsna pea harjus ta autosõiduga ära ning temast sai vahva reisisell.
Nii need esimesed kuud meil kulgesid ning siin teile imetlemiseks mõned pildid pontsust :) Küll see Juulike oli ikka armas beebi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Kohvik jätab endale õiguse kommentaare modereerida ja spämmi rehitseda.