20 AASTAT ERI! 2019 - TAGASI LÕUNAMAALE!

Sel aastal läksime jälle lõunamaale. Aastatagune käik jäi lühikeseks ning see majake, kus kümme päeva veetsime, sai selle ajaga väga armsaks. "Unistuste maja!" ütles kolmeaastane Roosi, kui selle ukse lukku panime. Oli tõesti. Väikeses armsas linnakeses, vaikus ja rahu ning maaelu (kitsed, kuked ja kanad!) ümberringi, keset rohelust. Oliivipuud õue peal. Armusime ära. Ja hakkasime Võrru naastes tagasimineku plaani pidama.

2019. aasta märtsis läksimegi. Juulil oli Eestis tohutu nohu ning veel Lätis ja Leedus voolas tal tatti ninast, aga Poolas tervitas meid soe päike ning nohu lõppes kui imeväel. Kuna meil olid pardal lapsed, siis väga pikki sõidupäevi teha ei saanud. Juuli on muidu tore reisisell, aga pärast kuuetunnist sõitu hakkab nihelema ning torisema. Hea, et niigi kaua vastu peab, osad angelmanid ei kannata üldse autosõitu. Meil on vedanud.

Tegime nõnda, et paar päeva sõitsime ning siis tegime puhkuse. Poolas tegime lausa kaks sõiduvaba päeva. Käisime ümbrust avastamas ning lastega poes. Üks koht, kus me alati peatume, on Biyalystok Valgevene piiri ääres. Seal on üks väga mõnus ning lastesõbralik hotell, mille grill on lahti 24 h. Vahet pole, mis kell tuled, süüa saad alati. 

Kuna meil toona rahaga priisata polnud ning eelarve oli väga väike, siis otsisime selliseid öömajasid, mis poleks kallid. Üle viiekümne euro me ööbimise eest maksta ei saanud. Otsisime niisiis maamajutusi kõrvalistes kohtades, kus sai öömaja 30-50 euro eest ning laste eest polnud vaja juurde maksta. Kord kohale jõudes tuli peremees lehmadega karjamaalt. See oli Poolas ja seda oli väga vahva vaadata.

Prantsusmaa oli meile toona väga kallis, aga me leidsime ühe toreda ökokämpingu, kus saab ööbida haagissuvilates või telkides, seal oli öö vaid 20 eurot. Asus see Hurielis ning seal oli lahkem pererahvas, keda ma olen kunagi kohanud. Lastele pakuti saabudes tulel grillitud vahukomme ning meile veini. Oleme sinna ka hiljem naasnud - ei ole ju mõtet raha huugama panna, kui ka odavas kohas on tore olla. Kui Hurieli kanti satute, soovitan soojalt. See on metsavahel ning seal saab ka pesu pesta. 

Lõpuks jõudsime tagasi oma "unistuste majja." Olime väga õnnelikud ning jäime seekord lausa pooleks aastaks. Suvel läks siin aga väga palavaks ning kuna konditsioneer oli toona korrast ära, siis olime sunnitud lahkuma. Veetsime kuu aega Portugalis ookeani ääres telkides - alul Peniche'is ning pärast Espinhos Telgielu on aga telgielu. Kuu aega kannatab kuidagi välja, aga pärast seda on juba piin. Muidu oli Espinho kämping ülitore ning kämpingul oli ka oma puhvet, mis meie lastele väga meeldis. 

Augustikuuks sai meil telgist lehepuru koristamisest villand ning suunasime autonina taas Eesti poole. Selleks oli veel üks oluline põhjus - nimelt oli meie Juulikene saanud seitsmeaastaseks ning teda ootas esimene klass Võru Järve koolis. Tahtsime jõuda aktusele.
Nädal aega enne aktust olimegi päral ning Juulike osales tähtsalt oma esimesel koolipäeval. Sai isegi päeviku, mida kohe närima hakata proovis :D 

See sügis Eestis oli väga ilus. Saime maailma kõige poarema uudise. Kuid sellest juba järgmises osas. 

Siin mõned pildid meie 2019. aasta reisist. Roosi oli neljane ning Juulike seitse. Esimesel pildil mina tee peal, Roosi issi seljas turnimas, Juulike Byalystoki hotelli mängualal, Roosi ja issi Peniche'is telkimas ning Roosi Espinho kämpingus oma lemmiku kummist ükssarvikuga.