Mis siis veel? Lapsed käivad koolis. Roosi on väga tubli. Vadistab oma sõbrannadega hispaania keeles nii, et mina mitte midagi aru ei saa. Portugali keel on ka järjest parem. Käisime paar päeva tagasi Portalegres poes ja Roosi seletas mulle, mis portugalikeelsel sildil kirjas oli. Ja mis kassapidaja mulle ütles. Elasin küll kaks aastat Portugalis, aga mina ei viitsi oma keelt sedasi väänata nagu nemad seal teevad. Roosi samas õpib keeli kirglikult ning huviga. Suudab kõike aktsente suurepäraselt järele teha. Nüüd on nii mugav. Kui ise aru ei saa, kutsud Roosi tõlkima. Kümneaastane ja neli keelt suus. Pole paha!
Kohalikud emad valmistuvad siin juba veebruarikuiseks karnevaliks. Mis jõulud, tühja nendega! Karneval on ikka põhiline. Mina sel aastal kostüüme ei tee, kuna tahan ikka enne rahulikult jõulud ära pidada ja alles siis karnevalile minna. Sel aastal läheme lihtsalt rongkäiku vaatama. Aga teised juba õmblevad kostüüme ja on rõõmsas elevuses. Ukrainast ei räägi siin ausõna mitte keegi.
Poes on hinnad odavamaks läinud. Ei tea, mis maks jälle langes, aga poes läheb hulka vähem raha kui suvel.
Üldiselt on maru rahulik. Elu kulgeb oma vaikses rahulikus tempos ning närvitsemiseks pole mitte mingisugust võimalust. Ei antagi võimalust, isegi kui üritad.
Inno rääkis, kuidas ükspäev hakkas toidupoes oma asju kassalindi pealt kiiremini ära panema, et tagant tulijale ruumi teha. "Tranquila!" ütles kassapidaja talle seepeale naeratades. Rahu!
Niimoodi me siin elame. Hästi-hästi rahulikult. Õnneks saab vähemasti Facebookis vähekene paanikat üles võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar