Nüüd on Ella temast veidi erinevate lastega juba aasta ja paar kuud ühes rühmas käinud ega leia nende juures enam midagi imelikku.
"Hector on lihtsalt sellisena sündinud," seletas viieaastane Ella mulle ükspäev. "Ta on väga armas. Mulle meeldib temaga koos mängida."
Kuidagi see ühine keel leiti ning nüüd mängivad nad sageli koos. Mis siis, et üks väga rääkida ei oska. "Ma tegin talle kalli ja tal oli väga hea meel," ütles Ella.
Roosi klassis käib jälle üks poiss, Manuel, kes ei oska lugeda ega kirjutada. Ma ei teagi, mis sündroom temal on, aga on näha, et ta on teistest erinev. Lapselikum. Sellele vaatamata on ta täieõiguslik kamba liige ning teised suhtuvad temasse väga hästi. Ta ei suuda alati kõike kaasa teha, mis teised teevad, aga siis leitakse talle sobiv ning jõukohane tegevus.
Hispaania lapsed õpivad niisiis juba päris väikestena, et puuetega lapsed on samasugused lapsed nagu nemadki, lihtsalt natukene erinevad, aga sellest pole mitte midagi, nendega saab ikka mängida ja ka nendega on tore. Nad pole hirmsad ega koledad ega imelikud ega veidrad. Vaid täitsa omad. Ja kallid.
Nõnda koos kasvades ja arenedes (mis siis, et erineva tempoga) tekivad sõprussuhted kogu eluks ning võõristus endast erineva suhtes ei saaagi tekkida.
Sa ei saa ju sõimata "värdjaks" puuetega inimesi, kui oled nendega koos lastaaias ja koolis käinud. Nii lihtne see ongi.
Pildil Ella oma koolis kastanite päeval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar