laupäev, 8. märts 2008

Naistepäev, naljapäev

Kirjutan siis kah Naistepäevast. Et mis ma sest arvan, kui mõnele jäi ehk Inno arvamusavaldus arusaamatuks. Et siis miks Naistepäev jätab mind sügavalt külmaks. Esiteks, mulle ei meeldi see lillede kinkimine. Mulle ei meeldi, kui mulle kingitakse lilli, mis mõne päeva pärast vaasis ära surevad ja mina pean siis vahtima lillede laipu. Manageerima laipu. Potililli võib mulle kinkida küll, saan nad pärast aeda istutada, aga suremisele määratud lilli ma ei taha. Samuti ei taha ma, et mees on minu vastu hea vaid ühel, no ok kahel või koguni kolmel (valentiinipäev, naistepäev, sünnipäev) päeval aastas. Tahan, et at oleks mu vastu hea kõikidel päevadel. Kui järele mõelda, siis ma ei elakski sellise mehega, kes ainult kolmel päeval aastas head nägu teeb ja väheke pingutab. Aga mulle ei meeldi ka mees, kes üle pingutab. Mu ekselukaaslane J näiteks oli selline, et kui oli valentinipäev, siis ta oli enne minu ärkamist: 1) riputanud ukselingi külge punase südamekese 2) lasknud jooksma vannivee, kuhu oli puistanud roosi kroonlehti 3) sättinud vanni servale küünlad ja süüdanud need 4) ostnud mulle kingituse, milleks oli tavaliselt mõni raamat ja lõhnaõli, sageli ka riided 5) kokanud gurmeehommikusöögi 6) katnud laua 7) süüdanud ka laual küünlad 8) teinud plaanid gurmeeõhtusöögiks mõnes eriti peenes restos jne Ärge saage must valesti aru. Ma olin tänulik, muidugi. Aga samas ei osanud ma ka tema moosise tänunurumise (Tema: "Who was the guy that makes all this only for you, Iria?") peale teha muud kui talle tüdind näoga otsa vaadata ja vastata, nagu päheõpitult: "It is you, J." Ülepingutatud romantika paneb mul kõhu keerama. Tekitab tahtmise välja joosta ja põgeneda. Jätta maha isegi oma asjad, mida ma ka J juurest põgenedes tegin. Einoh, ma võin muidugi ka daam olla ja väärikas ja puha, aga ainult naljapärast, see ei ole minu sees. Juba lapsena kiskusin ema punutud patsid esimesel võimalusel lahti. Mängisin naabripoistega sõda, jahti, piirivalvet ja pätti ning politseinikku. Nukud meeldisid mulle seepärast, et neil oli lahe silmi peast välja koukida ja vaadata, mis nende silmade taga on. Et siis ma ei ole roosamannavahune traditsiooniline tüdruk, kuigi ma näen nii välja. Selline malbeke. Ja paljud mehed on mu valesti tõlgendamisega haiget saanud, ma ei salga. J näiteks tahtis must leedit teha, ta ei väsinud kordamast, et meenutan talle Grace Kellyt, seda kuulsat Hollywoodi näitlejannat, kellega abiellus Monaco vürst Rainier (kelleks J pidas mõistagi ennast), aga mulle pole muinaslood kunagi meeldinud. Ja ma vihkan kõrgete kontsadega kingi ja ehteid. Parim kink (ka seks tobedaks naistepäevaks) on mu meelest see, kui mul on oma armsa mehega huvitav vestlus või kui me lihtsalt kallistame ja meil on koos hea olla. Asju, tänan väga, võin ma endale ise osta.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

mnjahhh... eks ta õige ole... kuigi vahel on nii armas, kui sinu jaoks kallis inimene sind üllatab kingitusega... aga selleks võib olla ka pudel väga head veini, mida siis koos nautida...

Anonüümne ütles ...

Nõus täiesti nii Irja kui esimese kommentaariga. Pidev pingutatud romantilisus ja selle eest vastuteenete ootamine ajaks südame pahaks lõpuks võibolla isegi Ingrid Tähismaal, kuigi potensiaalsete varade nimel kannataks see 'daam' vist antud olukorda tunduvalt pikemalt välja.
Jah, on kehv tunne, kui sinust tahetakse vormida kedagi, kes sa sisimas pole ja samavõrra võlts on see meeste 1-x-aastas mesine lilletoomine.
Aga erakordne, olgu või romantikasse kalduv tähelepanuavaldus armsalt ja muidu igati loomulikult käituvalt armsalt inimeselt - sellest ei ütleks vist ükski naine ära. Mina ise hindan just enim kingitud aega: kui mees võtab nädalavahetustel lapse äratamise, tema kantseldamise ja söögitegemise enda kanda. Kui siis veel õhtuks lapsehoidmine on ära organiseeritud ja pudeli veiniga kodune armas olemine plaanitud, siis ma lausa sulan. Ja tõesti pole mingeid lilli ega ka ööklubi vaja.

Anonüümne ütles ...

kullakene, suurim ja väärtuslikem kingitus, mida üks mees võib naisele teha, on loomulikult ühised lapsed. Kõik muu on mula ja mäng!

Irja ütles ...

Jah, olen ka nõus, et väiksed tähelepanuavaldused on armsad. Näiteks meie käisime eile restoranis söömas ja täna on Inno lubanud teha sushit. Veinipudelist ei ütle ära ka mina :).

Anonüümne ütles ...

Inno ja Ingridi naistepäev!

Ingrid heietab omaette tema endi mõtteid. Naistepäev võiks olla erilisem kui teised päevad, et võiks kohe aru saada ilma kalendrisse vaatamata, et mingi eriline päev on lähenemas ja kui see kord käes on, siis võiks seda tunnetada iga rinnakarvaga.

Hommik võiks alata sellega, et värske armastatu tooks mulle värskeid maasikaid voodisse. Kõlbab ka oma abikaasa. Ma saadaksid need tagasi, sest mulle ju ei maitse maasikad. Tegelikult muidugi maitsevad ja isegi väga aga ma tahan mängida vahelduseks kapriisset naist, et igav ei hakkaks. Aga hakkab hoopis veidike piinlik pirtsutamise pärast ja ma palun maasikad tagasi tuua. Inno toob. Ma sööd isukalt. Küsin juurde.

Siis Inno vaatab minu kulunud öösärki ja teatab, et see värv sobib sulle. See kõlab usutavalt. Pässu teeb ettepaneku osta samavärvi õhtukleit, kingad ja aksessuaarid sinna juurde ning minna õhtul tantsima, kui ma muidugi viitsin. Aga õhtuni on veel aega laialt. Seni on vaja see kidagi sisustada.

Inno märkab mu igavlevat nägu ja justkui aimaks, et mul käis korraks peast läbi mõte teise mehega jalga lasta, tõmbab ta kusagilt välja kitarri ja kannab mulle ette isetehtud laulu pealkirjaga “Stay with me”! Ma olen hetkeks armunud rohkem kui kunagi varem ja ma usun siiralt, et koosveedetud naistepäevi saab meil veel palju olema. Aga oh seda üllatust, järgmisel aastal on Inno koos Irjaga. See kõik käis nii kähku.