LENA

Kusagil aasta tagasi kohtasin ma Portugalis ühe väikese linna mänguväljakul Lenat. Inno oli läinud lähedal asuvasse hambakliinikusse ja me lastega läksime seks ajaks mängukale.

Lenal olid suured ja nukrad silmad ning kaasas väike tütreke. Selgus, et ta on täpselt sama vana kui Ella ning et ka nende sünnipäevad on mõlemal juunikuus, Lena tütrel nädal aega hiljem. Ella ja too väike tüdruk said kohe suurteks sõpradeks ning hakkasid teineteist mänguväljakul taga ajama, koos liumäest alla laskma ning kiige pärast kaklema.

Ahjaa, Lena oli koos oma väikese tütrega põgenenud 2022. aasta veebruaris Sumõst. Ta neelas pisaraid sellest rääkides. Sumõsse olid jäänud tema vanemad, Lena koos tütrega pages sõja alates esmalt Kesk-Ukrainasse ning siis Lvivi, kust liikus edasi Poola ning Poolast jõudis ta välja Portugali.

Portugalis oli ta niisiis elanud juba aasta ning inimesed olid ta koos tütrega omaks võtnud. Portugallased ja ka hispaanlased võtavad su üldse väga ruttu omaks, erinevalt näiteks soomlastest. Mu onu, kes on ise soomlane ja kes läks Soome elama 39-aastaselt, ütleb, et on alles nüüd, üle 70nesena, end seal koduselt tundma hakanud. Lena ei tundnud end aga Portugalis vaatamata kohalike sõbralikkusele hästi. Ta igatses koju, Ukrainasse. "Kõige parem on ikkagi kodus," ütles ta mulle oma suurte nukrate silmadega otsa vaadates. Tema tütreke oli aga mänguväljakul õnnelik, temast puudus kurbus täiesti - ta jooksis, kilkas, rõõmustas, säras. "Panen ta siin sügisel eelkooli," lubas Lena.

Vahetasime kontakte ning lubasime olla ühenduses. Jälgisin ikka Lena tegemisi sotsiaalmeedias, ta postitas tordaid videoid enda ja tütrekese jalutuskäikudest ses väikeses linnas, kuni paar päeva tagasi ehmatasin.

Lena kirjutas, et nende linna on pommitatud kaks nädalat järjest ning ta on vaikselt hullumas. "Õhk on depressioonist nii paks, et seda võiks noaga lõigata," kirjutas ta ning ahastas: "Mõtlen iga päev, kas tegin ikka õigesti."

Siis selgus, et Lena oli, jumal küll, juba detsembris, kui Venemaa nii ägedalt ei pressinud, Ukrainasse jõuludeks tagasi läinud. Käinud kodumetsas jalutamas. Ta oli ses videos nii õnnelik. Ja nüüd - meeleheide, ahastus, lootusetus, paanika.

Mul oli Lenast nii kahju. Temast ja ta väikesest tütrest, kelle silmad sellele meeleheite postitusele lisatud fotol enam ei säranud. Sel väikesel Ella vanusel tüdrukukesel olid korraga täiskasvanu silmad. Ta pilk on tardunud ning sest peegeldub küsimus: Miks olen ma siin?

Roosi on vahepeal küsinud, et mis on saanud sellest toredast Ukraina tüdrukust, kes talle Portugali mänguväljakul oma kriite pakkus. Seletasin siis ettevaatlikult, et too tüdruk läks tagasi Ukrainasse. "Miks?" tegi Roosi suured silmad. "Seal on ju sõda!"

Kes oskaks vastata? Ehk lootis Lena, et sõda lõppeb pea? Ehk oli koduigatsus nii suur, et ka hirm sõja ees ei kaalunud seda üle?

Kas ta kahetseb oma otsust? Kas ta tuleks tagasi siia, kui vaid nii hirmsasti ei pommitataks?

Ma ei taha teda haavata ega küsi.

Aga see tema lugu paneb mõtlema küll. Et kas on õigem lähtuda omaenda või lapse soovidest? Kas on õige täita enda soov ka siis, kui on oht, et see võib su lapse õnnetuks teha? Mis on tähtsam - kas olla kodumaal või olla terve ning turvalises kohas? Mida ütlesid selle peale lapsed?