Kas mees üldse peab pereasjades võitma?

Ma siin kirjutasin mõni sissekanne tagasi, et laste jätmine vägivaldse naise juurde oli ainuvõimalik otsus. Ja kuigi on väidetud, et ma oleks pidanud laste pärast tohutult võitlema, leian ma, et pereasjades ei peagi mees olema see, kes tohutult võitleb ja võidab. Päriselt ka. Ma kohe seletan.

Nimelt, kui ma oma eelmise suhte peale mõtlen, siis oli see algusest peale ebavõrdne suhe. Ses mõttes, et ma lasin end togida, ähvardada, petta ja ma lasin sel kõigel sündida. Sest ma ei näinud mingit vajadust hakata naisega võitlema või kaklema. See oleks olnud minu arvates nii ebavõrdne võitlus, sest kasvõi füüsiliselt oleks ma saanud naise iga kell lömastada. Ehk siis reaalsuses olin ma naisest iga kell üle ja see oligi põhjus, miks ma naist kätel kandsin isegi siis, kui ta selle eest mind togis.

Mehe ja naise suhe ongi ebavõrdne. Ses mõttes, et mees on igal juhul üle. Ja kui ta hakkab nö end kehtestama, siis ei jää naisest midagi järgi. Selles mõttes ei jäägi mehe jaoks muud üle, kui lasta end togida, ja naist ooberdada ja teenindada, kui ta tahab, et suhe toimib enam-vähem võrdselt. Mees ongi loodud selleks, et oma tugeva füüsise abil naist kaitsta, mitte teda alistada või allutada.

Nüüd minu jaoks kõik klappis kuni selle hetkeni, kui naine ähvardas mind ära tappa, või tekitada väga raske kehavigastuse. Kuivõrd mina naise vastu kätt tõsta poleks saanud, siis oleks see tähendanud minu hukku. Ehk ma poleks saanud enam naist kaitsta. Tapmisähvardus oli minu jaoks märguanne, et mul on viimane aeg naise juurest lahkuda. Või mis point oleks mul olnud hakata mingit võitlust pidama? Mismoodi see oleks välja näinud? Et ma oleks naise ja lapsed endale allutanud või? See on ju nii primitiivne! Selliseid võtteid kasutati võibolla mitu tuhat aastat tagasi.

Ma olin algul löödud, jah, sellise olukorra üle. Ja süüdistasin ennast, et ma ei suutnud seda ära hoida. Aga kui see oli käes, ehk malelaual seis selline, et mul polnud kuhugi enam käia, siis ma lihtsalt astusin sellest mängust välja.

Ma saan aru, et naised kisuvad mehi võitlusse, ja paljud mehed lasevad end nö ära meelitada, muutudes sisuliselt peres türanniks, sest muud varianti pole, aga minu meelest pole sel mingit mõtet. Sellega mees lihtsalt alandab ja kurnab ennast. Mehel, nagu juba on ka korduvalt märgitud, on kõik võimalused alustada nullist uut suhet ja kui see toimib, siis sellega edasi minna. Ma ise enda kogemuse pealt võin öelda, et vana suhet taga nutta või selle pärast võidelda on mehe jaoks täiesti mõttetu. Selline, ma ütleksin isegi, et naiselik käitumine.

Naiste puhul ma saan sellest võitlusest aru, sest naisel on esiteks loetud aeg, mil ta üldse saab peret luua või lapsi saada ning kui naine perest või näiteks lastest ilma jääb, siis on see tema jaoks katastroof. Mehe jaoks on aga palju rahulikum variant leida ebasobivaks osutunud kaaslase asemele sobiv kaaslane ning oma eluga edasi minna. Ja mehi ei tohiks selle pärast süüdistada, sest vastupidine olukord oleks veel hullem. Seetõttu oleks isegi mõistlik variant, kus mehi pigem toetatakse, et nad sobimatust suhtest lahkuksid ja et nad end jõuga kehtestama ei hakkaks - see vähendaks oluliselt peresisest vägivalda. Neid mehi tuleks pigem toetada, kes lahkuvad enne vägivaldseks muutumist. Praegu mehi sisuliselt trahvitakse lahkumise eest, kui neilt elatist nõutakse, sellega aga põlistatakse vägivaldseid suhteid. Mille tagajärg on on sajad ja tuhanded turvakodude kliendid - peksa saanud naised ja lapsed. Vägivaldses kodus kasvanud lastest saavad omakorda vägivallatsejad, sest muudmoodi nad elada ei oska. Elatist peaks maksma riik, sest vägivallavabad suhted on üleüldine hüve, nagu puhas õhk ja vesi, mida peaks toetama.