Ja tänane Eesti? Pisar tuleb silma. Inimesed on näljas. Hea, kui süüa jaksab osta lastele, raamatutest ja mänguasjadest võib vaid unistada. Reisida jaksavad vaid rikkad. Kommunaalid nöörivad kõri.
Samas on inimesed rahul, ei mässa. Miks, ei saanud ma tükk aega aru.
Samas on kõik väga loogiline - kuna paljud eestlased vihkavad Nõukogude Liitu, neid on ajupestud teda vihkama, siis nad vihkavad ka seda head elu, mis meil nõukaajal oli. Et kõik said kõike osta, et igaüks sai omale maja ehitada, et kommunaalarveid ei pannud tähelegi ja nõnda edasi.
Kuna see HEA seostub neile nõukaga. Kui keegi hakkab nõukaaja heast elust rääkima, käratatakse ta kohe vait, sõnadega: "Kas sa oled putinist?"
Tavaline eestlane muidugi ei taha olla putinist, punastab hänenedes ning treenib end mõtlema stiilis: "Hea elu paha, halb elu hea." Ja kiidab takka Ligile, kes ütleb, et madal toiduhind viib hukatusse, kuna eestlased on liiga paksud.
Seega, kui eestlane tahab hästi elada, peab ta esmalt lahti laskma mõttest, et nõukaajas ei olnud mitte midagi head.
Pildil mina koos emaga 70ndate lõpus :)
1 kommentaar:
Ajupesu on tõesti võimas vahend. Lisaks kõigele materiaalsele oli nõukaliidus veel kuhjaga mittemateriaalset head: võrratult heal tasemel haridus,;võrratu kasvatus, kus kõiki õpetati üksteisega arvestama; võrratult kaunid ja moraalselt kõrgel tasemel inimsuhted; ühiskondlik vastutus kõigi eest, kus ühiskond sõna otseses mõttes kasvatas lapsi ja tegi sellega vanemate töö palju lihtsamaks; sõpruse, töökuse, headuse ja abivalmiduse ülistamine igal tasandil.
Ja praegu mis on? Hunnik betooni ja klaasi (jah, kvaliteetsemat kui nõukaajal), üleüldine iga kuuga süvenev inimvihkamiskultuur, jälitamisühikond (millest nõukaajal unistadagi ei osatud) ja sotsiaalsektor (politsei, pääste, arstiabi ja haridus), kust peaaegu et mitte kunagi abi ei saa.
Jäle on see ingliskeelsete okupatsiooni all elamine, aga protesteerida pole mõtet. Ühes riigis, kus praegu sõda lahti, põlvitavad inimesed tänavatel laibaautode ees ja peidavad ennast sõttavärbajate eest kodudes "rotiurgudesse". Ja ülistavad ikkagi ennastunustavalt selle riigi võimu.
Mu tuttaval koolidirektoril võeti pärast kolmandat koroonavaktsiini jalg maha, aga ikka koogutas võimu ja HM-i ees. Keksis karkudel ühel jalal mööda koolimaja treppe ja täitis vastuvaidlematu täpsusega käiki HM-i käsulaudu.
Nii alaväärne on tegelikult inimene.
Mind kasvatati nõukaajal inimest austama. Praeguses ühiskonnas tuleb kõiki vaid põlata ja eeldada kõigist vaid halvimat.
Postita kommentaar