Ma olen tähele pannud, Irja kõrvalt, et viimasel ajal naised muust ei räägi kui oma kehakaalust. Ja seda just Eestis. Näiteks äsja sünnitanud Mallukas muudkui hädaldab, et on paks. Ning siis blogija Eveliis. Ning siis Mari-Leen, kes lasi oma mao välja lõigata, millest aga miskit kasu polnud, sest allesjäänud osa venis samasuguseks tagasi. Õu mai kaad, mis õudusi naised endaga teha lasevad!!!
Ja nagu sellest veel vähe oleks, on naised hakanud hädaldama isegi meeste kehakaalu kallal. Mis paneb mind alati imestama. Sest Eesti laiuskraadil ei saagi keegi olla peenike, kuna SIIN ON NII F*CKING KÜLM JU! Ausalt. Kui Eestis veel peenike ka oled, siis sured ju ära. Ma ei tee nalja.
Eestis pole naised kunagi peenikesed olnud. Ausõna. Ma olen vaadanud sajandivanuseid pilte vanaema juures, ja mujal ka, ning Eesti naised on olnud alati paksud. Nii on. Peenikesed lihtsalt ei pea vastu. Nad surevad Eesti oludes ära. Või jäävad haigeks. Minu vanaema alati rääkis, et peab korralikult sööma ja olema tugev, sest tema kõhnad sõbrannad jäid kõik tiisikusse või said ajuvähi omale ning surid ära. Tal oli tõestuseks kamaluga vanu fotosid, kus olid üksteise kõrval reas kirstudes peenikesed, sellised Carmen Kassi mõõtu noored naised. No ja Carmen, tema ju ka ei ela Eestis, vaid Milaanos ja New Yorgis. Kus on palju soojem. Ja kui panete tähele, siis Hollywoodi staarid elavad Hollywoodis, mitte Alaskal. Isegi Alaska võtted tehakse Hollywoodis tehisjääga, sest muidu sureks peenikesed näitlejad lihtsalt ära.
Nõndaks. Eesti on samal laiuskraadil mis Alaska. Ehk F*CKING FREEZING!
Nii see kahjuks on. Näiteks New York on samal laiuskraadil, mis Lõuna-Euroopas Vahemere rannik, ehk hoopis teine tera. Ja Hollywood on lausa Aafrika, umbes sama mis Maroko. Ehk veel teisem tera.
Nõnda. See on point nr 1. Point nr 2 on see, et need staarid või staarikesed, kellest Malluks & Co eeskuju võtavad, näiteks Kim Kardashian ei näe samuti välja sellised nagu piltidelt paistab, vaid sootuks teistsugused. Isegi Kim, kes elab Inglismaal ja veedab suurema osa ajast kusagil India ookeani ääres või Mehhikos, näeb välja vot selline:
Ma ütleks, et Mallukas näeb välja palju parem.
Ja veel. Kui keegi tahab saleneda, siis pole vaja käia trennides ja end kurnata või näljutada, vaid piisab sellest, kui oma menüüd veidi korrigeerida. Näiteks kui ma oma eksiga kohtusin ja kes oli siis märksa korpulentsem kui Mallukas, siis ta muretses kogu aeg oma välimuse pärast. Kui ma siis vaatasin, mida ta sööb, selgus, et ta sõi nii hommikuks, lõunaks kui õhtusöögiks kusagil maal tehtud konserve, mis sõna otseses mõttes nõretasid searasvast. Ta lõikas leivast selliseid kannikaid nagu mu vanaema andis hobusele, määris sinna peale mitu sentimeetrit paksu rasvakihi ja õgis selliseid võileibu. Ausalt, mul läks esimene kord süda pahaks, kui seda nägin. Ma veensin teda lõikama peenemaid viile ja määrima leiva peale ainult õhukese kihi tailiha ning ainuüksi see muutus tõi kaalu kohe 20 kg alla. Siis hakkasime rohkem jalutama ja kaal langes veelgi ning ta nägi välja juba nagu modell ajakirja kaane pealt. Ilma mingite eriliste viguriteta. Kui veel näiteks loobuda piimatoodetest, eriti rasvastest nagu jäätisest ja koorest, on võimalik saavutada superhäid tulemusi. Inimest ei tunne äragi. Näost ajavad paksuks süsivesikud nagu jahutooted ja pudrud, kui need ära jätta, siis ei tunta sind jälle tänaval äragi. Ja selles pole tegelikult midagi keerulist!
Aga jällegi, hulluks ei maksa minna selle kaalulangetusega. Näiteks imetaval emal aitab kaalu kontrollida imetamine. Minu eks, kes oli tüsenemisele kalduv, sõi pärast lapse sündi imetamise ajal praktiliselt kõike, aga kaal muudkui vähenes. Laps sõi kõik rasva ära.
Igapäevane kehakaalu jutt jätab naisest mulje kui mingist saamatust imbekast, kes ei saa iseendaga hakkama, nii et teda peab keegi „kamandama”, kes pole iseseisvalt võimeline toime tulema ega eksisteerima. Umbes nagu väike laps. Ja see pidev nõuannete küsimine ja ohhetamine-ahhetamine - täpselt sama lugu. Teiste naiste silmis on see võibolla ok, lolli mängimine teenib plusspunkte, aga meeste jaoks onn see märk äärmiselt suurest ebakindlusest. Mehed ei ütle seda välja, aga nad naeravad seljataga selliste üle. Ausõna! Ja kas sellistele ebakindlatele olenditele saab usaldada näiteks riigi juhtimist, kes omaenda kehakaalugi ei suuda kontrollida?!
Näiteks Sven Sester, Anvar Samost ja Riho Terras on Malluka kõrval tõelised rasvarullid, aga kas nad teevad sellest numbrit?! Kas me kuuleme või loeme nende pidevat ähkimist ja ohkimist oma kehakaalu üle?! Nad on uhked sellisena nagu on, tõeline body positive! Kuigi, kui aus olla, siis nad võiks ju veidi mõelda, khmm, oma harjumustele.
3 kommentaari:
Noh, eks igaühel ole mingi kaal, milles ta ennast ise mugavalt tunneb. Kui kaal on üle selle, siis ei ole enam nii mugav elada-olla ja sealt need kaalu üle kurtmised tulevad.
Ise sain suuremat kaalu kogeda esiteks kuskil 16a, kui ma sõin ekstreemselt palju (kogu kodus oleku aja suu käis), siis oli kaal kogu aeg üks ja sama ja sain suuremat kehakaalu uuesti kogeda peale rasedusi. Ja tõesti, ikka 8kg raskemana, näiteks, pole nii mugav istuda-astuda kui oma harjunud tavakaalus. Õnneks läks imetamistega jälle tavakaalu.
Aga hull võib olla küll, kui kehal "püsikaaluhoidjat" nagu polegi ja kaal lambist (ei ole ekstreemset õgimist, ei ole rasedust) mingeid vimkasid teeb.
Minu arvates tulekski lähtuda sellest, kas inimene tunneb ennast oma lisakilodega hästi. Kui ei tunne, siis võiks alla võtta. Aru ma ei saa sellisest olukorrast, kus lisakilode üle kurdetakse, aga samas midagi ette ka ei võeta. Mina võtan midagi ette siis, kui lemmikteksad enam jalga ei lähe :). Siis muudan menüüd, jätan saia- ja piimatooted ära ning ca nädalaga lähevad lemmikteksad jälle jalga :).
Alaskal või -woodis... A kus see kuulus saam Björk elab?
Postita kommentaar