Soomes on praegu, või nagu võrukad ja soomlased ütlevad parhilla (võru keel on nimelt soomele sarnasem kui eesti keel) käimas diskussioon teemal, kas naine peab IGA HINNA eest elama koos mehega, seda siis kooselu enda (ja nagu võib alatoonist aru saada siis ka laste) pärast.
Eestinen vahendab üht soome naise arvamust sel teemal. Päris põnev diskussioon.
Eestis on tegelikult sama seis, kuigi sellest avalikult eriti ei räägita: et tarkadele ja haritud naistele ei jätku tarku ja haritud mehi. Mistõttu paljud teevad kompromissi ja elavad koos ning saavad lapse mõne lihtsama mehega. Aga nüüd on küsimus, kas see on õige? Kas ja miks peaks naine tooma sellise ohvri?
Tegelikult puudutab sama küsimus mehi. Näiteks mind õpetati maast madalast, et kindlasti peab kohe kiiresti leidma omale pruudi, sest muidu jääd vanapoisiks ja siis jääd haigeks ja lähed hulluks. Sest kõik vanapoisid on hullud - toodi näide ühest vanapoisist, kes oli natuke napakas. Seda juttu räägiti nii palju ja nii erinevate inimeste suust, et ma jäin isegi uskuma. Ja ümberringi oli sama asi - kõik muudkui rääkisid, nii noored kui vanad, et 22, viimane taks. Või umbes nii. Paljud abiellusid juba 20-selt. Sest et kui ise varakult kedagi ära ei kraba, siis krabatakse sinu eest ja sa jääd üldse ilma. Vanapoisiks siis. Seetõttu midagi valida pole mõtet ja üleüldse on kõik naised ühesugused. Ning juhtuski see, et ma olin juba abielus ja mul olid lapsed enne kui ma üldse aru sain, kuhu või millise supi sise olen sattunud.
Ma pean tunnistama, et minuga oli sama lugu, või õigemini probleem: mul polnud oma naisega mitte milleski rääkida. Sest ma ei jaksanud rääkida ainult rahast ja asjadest ning teisi inimesi taga klatšida. Aga selle kohta öeldi, et naised ongi kõik sellised, rumalad, ja et mehed on alati ikka omavahel jutustanud, filosofeerinud ja tähtsaid asju arutanud ning otsuseid teinud. Et naistele ei saagi midagi sellist usaldada, sest nad nagunii millestki aru ei saa. Või midagi seesugust. Mind see muidugi ei rahuldanud, sest meeste puhul häiris väga suur alkoholi tarvitamine. Ma ei tahtnud saada alkohoolikuks ja varakult hauda minna. Sama lugu oli külalistega - nad tulid alati pudeliga ja alati läks hirmsaks joomiseks. Ma tahtsin kodus arendada intelligentset vestlust ilma selleks külalisi kutsumata ja alkoholi tarvitamata. Mul oli sama küsimus: miks ma ei võiks oma elukaaslasega arendada arukat vestlust?! Mul oli samuti tunne, et ma elaks pigem üksikuna kui ilma intelligentse vestluseta.
Nagu öeldud, oma naisega ei saanud ma muust rääkida kui klatšida taga sõpru ja tuttavaid, rääkida, palju keegi teenib või mida või kust keegi on ostnud. Aga, ütleme näiteks inimõiguste, inimarengu, inimsuhete või üldse poliitika osas laiemalt ja sügavamalt arutleda - seda võimalust mul kodus polnud. Naine vaatas lihtsalt tühja pilguga otsa ja oli näha, et kõrvade vahel kõmiseb tühjus. Nojah, mulle tuli meelde see jutt, et naised ongi rumalad. Aga ma ei suutnud sellega leppida. Ma ei suutnud uskuda, et sugude vahel valitsebki selline ebavõrdsus, et ühed on rumalamad kui teised.
Kuni kohtasin Irjat ja sain aru, et ka naisega on võimalik arutleda põnevatel teemadel. Ja ma tean nüüd, et selliseid naisi on ikka märksa rohkem. Kuigi paljud ei julge seda välja näidata, sest tarka naist peetakse ühiskonnas väärakaks, mistõttu naised teevad end meelega rumalamaks, näitavad end rumalamana kui nad tegelikult on. Umbes nagu neegrid kunagi Ameerikas, kes ei julgenud eriti sõna võtta ja välja paista, kuna ühiskond vaatas sellele viltu - mustanahaline oli levinud arvamuse kohaselt alaväärtuslik ja rumal.
Eestis on naiseideaal selline, kes tegeleb lastega ja vaaritab köögis süüa, küpsetab leiba ja kooki (Irjale on ette heidetud, miks ta ei tee süüa ja ei pese pesu). Veab lapsi lasteaia, kooli ja huviringide vahet. Kui naine seda ei tee, siis on ta lihtsalt laisk ja ei kõlba kuhugi. Aga naine ja filosoof - kus seda enne kuuldud, ja see polegi mingi õige elukutse, töö või asi. Lihtsalt muidusöömine. Naine võib parimal juhul olla kooliõpetaja, aga ka selle kõrvalt peab perele süüa tegema, pesema pesu, käima suvepuhkuse ajal metsas marjul-seenil ja tegelema käsitööga.
Kui vaadata kasvõi siin Kohvikus kommentaare, siis eeldatakse, et naine käib kuskil kontoritööl ja siis koju tulles teeb süüa ning peseb pesu, lisaks koristab põrandaid. Mees võib lihtsalt tööl käia ja raha teenida, lisaks kodus pärast tööd lakke „peno panna” kui on viitsimist - otsest vajadust pole. Ma saan aru, et sellises keskmises peres mingeid arutelusid või diskussioone ei toimu, midagi ei arutata, sest „kõik on niigi selge”. Istutakse õhtul veidi väsinult laua taga, vaadatakse uudised ja siis kobitakse magama, et hommikul jälle palgatööle minna. Nõnda päevast päeva, aastast aastasse. Puhkused on samuti lihtsad - kas mingi suusareis või kuskile soojale maale nädalaks, mitte eriti kallisse hotelli. Suvepuhkus möödub remonti tehes või aias nokitsedes. Unistuste hulka kuuluvadki lapsed, auto ja maja. Selline lihtne elu, ilma mingite laiemate filosoofiliste diskussioonideta näiteks armastuse või elu mitte üle. Või näiteks selle üle, kas Eestis on inimõigused ja sõnavabadus kaitstud või mitte.
Aga tegelikult ka - kuni ühiskonnas pole piisavalt arukaid mehi, miks ei võiks naised olla üksikud?! Või ka mehed, kui ei leia vastavat naist. Miks nad ei võiks olla üksikud? Ma arvan, et selline ühiskond oleks palju põnevam ja tervem. Ning oleks palju rohkem põnevaid mõtteid ja arutelusid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar