Sain lõpuks vaadatud ära uue Eesti filmi „1944” ja pean kahjuks tunnistama: täielik pettumus. Ootused on väga üles köetud ja seetõttu ootasin palju enamat. Arusaamatu, et seda filmi on taevani kiidetud, minu arust on see üks sitemaid filme, mis Eestis kunagi tehtud, võrreldav Kristjan Taska varasema ämbriga „Täna öösel me ei maga”, jääb kõvasti alla Taska esimesele filmile „Nimed marmortahvlil”. Kahjuks ei paku see uus film „Mandariinidele” mingit konkurentsi, tegemist on täieliku saastaga, huvitav et sellele üldse raha anti.
Film meenutab oma ülesehituselt väga üht varasemat filmi „Malev”, ainult et kui „Malev” oli tehtud läbi huumoriprisma ja sellisena isegi huvitav, siis „1944” taotles tõsidust ja oli sellisena täielik läbikukkumine. See oleks nagu mingi seriaali osa, midagi TV3 „Loodusliku valiku” taolist, millest arusaamiseks on vaja vaadata mõnda eelnevat ja järgnevat episoodi.
Positiivse poole pealt võib tunnustuseks öelda, et filmis on mõned head kaevikussteenid, aga neisse poleks tohtinud liiga ära armuda. Esimene kaevikustseen kestab peaaegu pool tundi (!!!) ja see moodustab laias laastus kolmandiku filmist. Viiest minutist oleks piisanud Sinimägede kaevikumeeleolu edasiandmiseks, nüüd läks hirmsaks venitamiseks, mõned kaadrid suisa kordusid. Pole siis ime, et ülejäänud tunni jooksul ei jõudnud enam midagi ära öelda. Filmile oleks olnud parem ja täpsem pealkiri „Kaevik”, mis võtab kokku filmi sisu.
Häiris see, et filmis oli peatähelepanu pööratud relvadele, mitte inimestele, relvad või tankiroomikud olid suurema osa ajast suures plaanis. Ma saan aru, et filmi üks autoritest Leo Kunnas on sõjamees ja talle on relvad kõige armsamad, aga vaataja läheb kinno vaatama ikka inimesi. Relvade demonstreerimiseks on muud võimalused.
Ei saagi aru, miks asi untsu läks, tandem Taska-Nüganen on varem teinud täitsa vaadatava „Nimed marmortahvlil”, kus olid enam-vähem rollid välja mängitud ja sisu, aga värskes filmis polnud kumbagi, ei rolle ega sisu. Oleks tahtnud näha ühe Eesti sõduri arengut läbi sõjasündmuste, tema läbielamisi ja katsumusi, aga oli kujutatud mitmeid karaktereid, mis jäid poolikuks. Oleks siis vähemalt mõned korrad paljast ihu näidatud, mis viimasel ajal on kujunenud kinematograafia standardiks ja oleks kõige hullemast päästnud, aga isegi seda ei olnud. Mitte midagi ei olnud, mille poolest see film välja paistaks.
Tunda andis võimaluste puudus. Kui raha pole, annab arvutis efekte teha, aga isegi seda polnud. Sõja kujutamises jäi puudu mastaapsusest. Näiteks Sinimägede lahingut, mis oli Teise ilmasõja üks verisemaid lahinguid, kus hukkus ligi 40 000 sõdurit ja ligi 140 000 sai haavata, on kujutatud kui väikest kokkupõrget mõnekümne sõjaväelase vahel. Lisaks oli kujutatud Avinurme lahingut, aga millegipärast jäetud välja Pitka poiste võitlus ja lahingud Keila all. Just seal võitlesid Saksa sõjaväest lahku löönud Eesti poisid esimest korda iseseisvalt oma kodumaa vabaduse eest, mitte kellegi teise taktikepi järgi. Filmist jääbki arusaamatuks, miks Saksa sõjaväes teeninud Eesti sõdurid koos sakslastega kodumaalt plehku panid. Poole filmi pealt Saksa sõjaväes teeninute lugu katkeb nagu noaga lõigatult ja edasi kujutatakse vaid Vene poolel võidelnud eestlasi.
Lõpp kisub samuti imalaks, mis püüab vägisi pisarat välja kiskuda. No ma ei tea, kas eestlane valab pisara, kui venelane mõne eestlasest mölaka maha laseb. Võibolla. Selle stseeni oleks siiski võinud kohe filmi algusse panna, oleks vähemalt mingi tonaalsuse ette andnud, et tegemist pole propagandafilmiga.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et mängufilmi idee, sõnum, mida püüti edasi anda on ühelt poolt väga ilus ja üllas, näidata teises maailmasõjas võidelnud eestlasi eri valguses ja eri pooltel sõdimas, aga teostus on äärmiselt nigel. Tulevikus annab kindlasti teha märksa parema filmi Eesti ajaloo jaoks äärmiselt põnevast 1944. aastast. Ühtlasi peab tõdema, et Taska parimad loomingulised päevad on seljataga ja temalt midagi head oodata pole.
