Täna on minu sünnipäev, kui ma võin öelda seda, mida iganes heaks arvan ning keegi ei saa mulle vastu vaielda.
Ja oma sünnipäeval võib ju inimene ometi kirjutada asjadest ausalt, nagu ta arvab. No nii. Siin on siis mõned toredad raamatud, mis ma omale ühest Soome antikvariaadist sünnipäevaks tellisin. Kaks Gogolit ja "Kaksteist tooli." Ma olen alati armastanud vene kirjandust, juba lapsest peale. Vene kirjandust lugedes tekib mul ka endal alati tahtmine kirjutada. Lugedes Puškinit, tahtsin ma ka ise luuletusi kirjutada. Ning lugedes Turgenevit ja Tolstoid, tahtsin ma ka ise romaane kirjutada. Kui mul vahel tekib tunne, et ma ei jaksa, ei oska enam midagi kirjutada, siis loen vene kirjandust. Ning mul tekib jälle jaks ning tahtmine kirjutada.
Ma ei teagi, miks, aga mul on tunne, et see on NII OMA. Inglise, prantsuse või saksa kirjandus, ameerika kirjandus või mistahes muu ei inspireeri mind sedavõrd. Kohati jah, ma ei unusta kunagi seda esimest korda, kui ma lugesin Victor Hugo "Hüljatuid" ning tundsin kaasa Jean Valjeanile, keda jälitas jõhker Javert. Sellest ajast peale ma põlgan ühiskondlikke miilitsaid ning seepärast tulin ma ka ära prokuratuurist. Kuna ma ei suutnud olla see Javert, see hakkas sööma hinge seest.
Dickensi Pickwicki paberid ning Cervantese Don Quijote - ma ei unusta kunagi, kuidas ma neid lugedes naersin. Neid soovitas mulle isa, kes luges neid vangilaagris, öeldes, et ta pole elus kunagi nii kõvasti naernud kui neid raamatuid lugedes. Aga Gogol ja Tšehhov meeldivad mulle ikka rohkem. Kui ma peaks valima, millise rahva kirjandust elu lõpuni lugeda ja tohiks valida ainult ühe rahva kirjanduse, siis ma valiksin vene kirjanduse igasuguse kahtluseta. Võib-olla on see mul veres. Minu esiisa tuli ju Venemaalt, äkki tundub see keelatud maa mulle seepärast nii oma. Mu vanaisa seikles noore mehena palju Venemaal, mu isa oli seal vangilaagris ja läks pärast seda mitu korda tagasi, mu vanavanavanaisa talu oli Peterburi külje all ja mu ema sündis Venemaal. Mitte Ameerikas ega Inglismaal ega Saksamaal. Venemaal.
No vot. Aga mina ise pole Venemaal ikka veel käinud. Suur Venemaa fänn ja pole Venemaal käinudki, kas pole naljakas. Kord mul isegi oli võimalus. Olid mu onu pulmad Peterburis, aga ma jäin haigeks ega saanud ema-isaga kaasa minna. Pärast ei tekkinud sellist juhust ning nüüd tarvitseb vaid vaadata, mis sai pärast Venemaal käimist Aivo Petersonist ning Andres Mustonenist. Läheks sõpradele külla? Mis kuritegu see siis oleks? Aga pärast oled jälle putinistide hit list'il ning hulluks aetud inimesed kirjutavad, et sind tuleks hävitada kui rahvavaenlast. Ela siis sellise ähvardusega oma pea kohal. Mõni hull mõtlebki, et saab riigilt auraha, kui sind mättasse lööb. Pisitasakesi Eesti selle poole liigub. Inimesed on jagatud õigeteks eestlasteks ja valedeks eestlasteks, isegi Villu Tamme otsib juba Facebookis, kes mida riigivastast kuhugile postitab, ning iga oma Venemaa suunas lausutud hea sõnaga sa paigutad end üha enam putinistide punti.
Samas täna on minu sünnipäev ja täna ma võib öelda kõike, mida ma tahan. Ma ei tea muidugi, kas see hulluks aetuid veenab. Hulluks aetud on nagu tuliste oradega läbistatud härjad ning kui neile näidata midagi Putiniga seotut, kasvõi ainult silmi, lähevad nad sellest nõnda marru, et on valmis tapma. Ilmselt on see ka eesmärk - valmistada Eesti rahvas ette selleks, et nad oleksid valmis teist inimest puhtalt ideoloogilistel põhjustel hävitama. Praegu toimub see Facebookis, aga mingil hetkel võib valitsusel vaja olla ka päris tapjaid. Sellest viha õhutamine, rahvavaenlaste ning riigivastaste tekitamine. Kui sa tahad, et su loom võitluses edukas oleks, pead ta esmalt vihale ajama. Vihane loom ei mõtle, tegutseb instinktiivselt, ning sul jääbki üle vaid ta instinkte ärritada. Vaata, see on sinu vaenlane. Näed, siin on tema nimi ja pilt. Võts! Ja loom võtab. Alul Facebookis, pärast päriselus.
Kuidas see nüüd kõik algaski? Alul viidi Pronkssõdur ära sõjaväekalmistule. Siis ei tohtinud enam Surematu Polgu marssi korraldada, vene aktivistid saadeti riigist välja. Siis ei tohtinud enam vene ja nõukogude sümboolikat kanda. Georgi linte. Nüüd keelati Putini silmad ka ära. Siis vene koolid. Siis venelaste osalemine valimistel. Siis vene kirjandus. Oh, veel ei tehtud seda? Ahah, selge, tohib veel lugeda Tolstoid ja Turgenevit, Tšehhovit ja Gorkit. Aga kas Puškini ausambale lilli tohib viia? Ei tea, kogu aeg tehakse uusi seadusi.
Kõige selle peale tekib minul tahtmine nimme ainult vene kirjandust lugeda. Ainult vene muusikat kuulata. Vaadata vene uudiseid. Otsida välja oma Georgi lint, mille kunagi Öise Vahtkonna sõprtadelt kingiks sain, ja panna see rinda. Siin ma saan seda teha ning minuga ei juhtu mitte midagi. Siin ma võin kasvõi üle poe karjuda: "Putin!" ja minuga ei juhtu midagi. Üks mees nii tegi, viskas veel näpu ka püsti.
Eestis ei saa. Eestis tuleb miilits ja viib su ära. Ehtne nõuka. Nõukogude Liit on tagasi. Ise astusime sealt välja, nüüd oleme tagasi, ainult et sedapuhku tekitasime selle ise. Nüüd oleme uhked selle üle, et vähemasti on see OMA ENSV, mitte võõras. ENSV, kus räägime uhkelt eesti keelt! Mnjah, aga seda tegime ju ka vanas ENSVs. Kus maaelu veel õitses ning iga mees jaksas omale ise maja ehitada. Uus ENSV on vaeste inimeste ENSV, kus inimesed ei jaksa omale süüa osta ja hooldekodudes vanainimeste vägistamine ei ole kuritegu. Samas on kuritegu, kui sa lähed välja, Putini silmad jaki küljes. Siis tuleb politsei ja viib su ära.
Mu sõber, kes elab Peterburis, kirjutas mulle hiljuti, et tal on vahepeal niisugune tunne, nagu kõik oleks ümberpöördud. Tema elaks kui läänes ja meie siin läänes nagu raudse eesriide taga. Jäin mõltema, et tal on õigus. Lääne inimesel on vähem õigusi kui vene inimesel, midagi ei ole teha. Kas vene politsei tuleks ja viiks mind ära, kui ma läheks Punasele Väljakule, Trumpi silmad jaki küljes?
Ei teeks väljagi, ma arvan. Venemaal ei tee keegi sellistest tühistest asjadest välja. Vot kuhu meie välja oleme jõudnud. Eesti on repressiivsem riik kui Venemaa.
Mul tuleb meelde, kuidas Martin Laine, too ajakirjanik, kes mu putinistide hit list'i pani, küsis minu käest meili teel - "Kas täna on Eestis tolereeritav olla Putini fänn?"
Ma ei tahtnud talle vastata selle küsimuse pärast. Kuna see solvab mu intelligentsust ning talle vastates ma oleksin end alandanud, hakates selgitama asja, mis niigi selge. Nimelt - demokraatlikus riigis, õigusriigis, on "tolereeritav" olla ükskõik kelle fänn. Tolereeritav ei ole kutsuda üles vägivalalle ning kellegi kallal vägivallatseda.
Aga kui sa pead juba küsima, kas kuidagiviisi mõelda tohib või kas keegi sulle meeldida tohib, no siis on juba ammu demokraatlikust riigist daleko projehali.
Sellised mõtted siis minu sünnipäeval. See on minu väike protest selle vastu, et ma ei tohi fännata asju, mis tunduvad mulle OMAD. Nüüd meeldivamate asjade juurde ehk raamatuid lugema :)
