Kuvatud on postitused sildiga Kirjandus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Kirjandus. Kuva kõik postitused

neljapäev, 12. märts 2026

KUI MA EI OLEKS KIRJANIK, OLEKSIN KORISTAJA!

Kus mu taldrik on, on Inno mult nii umbes sada korda küsinud. "Mul oli siin veel toitu peal, ma tahtsin edasi süüa!" Või:"Mul oli siin üks salvrätt, kuhu see kadus?" 

"Oi," pean ma ikka ja jälle möönma. "Ma pesin selle taldriku juba ära." Või "Viskasin selle salvräti juba prügikasti." 

Asi on selles, et ma ei kannata ABSOLUUTSELT KORRALAGEDUST. Mina olen see naine, kes koristab iga päev. Eeee... tegelikult mitu korda päevas. Ma lihtsalt ei saa rahulikult istuda, kui ma tean, et kusagil, olgugi, et nägemisulatusest väljas, on mingi tolmurull. Olgu kuitahes mikroskoopiline. Või et laua peal vedeleb pärast lõuna-või õhtusööki mingi taldrik koos söömata toiduga. See taldrik tuleb koheselt ära pesta ning pestud nõu resti peale panna. Eriti jälgid on minu silmis laual või voodis vedelevad pooleldi täis nuusatud salvrätid. Need tuleb koheselt prügikasti visata! 

Hommikul ma ei jõua ära oodata, millal lapsed kooli saab, kuna siis ma saan pühenduda oma kirele nr 2 kirjutamise järel, milleks on KORISTAMINE. Mõtlen järgmise päeva koristustele juba eelmisel õhtul, teen hardalt liste, mida kõike plaanin järgmisel päeval ära koristada, puhastada jne, ning uinun õndsas teadmises, et taas on saabumas päev, kui on võimalik midagi koristada. Kas pesta või puhastada, ühest kohast teise liigutada või paremini ära sättida. Midagi ikka leiab! Põrgu eeskoda oleks mu arvates selline päev, kui poleks võimalik midagi koristada. Seepärast ma jätan iga päev natuke järgmiseks päevaks ka. 

Kui keegi on koristamisega hädas, ta ei jumalda seda nagu mina, siis mul on lihtne nipp - tee iga päev natuke. Hakka kasvõi toas ringeratast käima - liigu koristustöödega vasakult paremale või paremalt vasakule. Täna näiteks kapp, homme riiul, ülehomme laud. Jne :) Nii saad lõpuks kõik ilusti ära koristatud. 

"Jumal küll, haigena ei pea koristama," ütleb vahepeal Inno. Mina aga tunnen, et koristamine teeb mul just enesetunnet paremaks. Ka haigena. Tõsi, kui mu köha läinud aastal kõige hullem oli, siis ma vist paar päeva ei koristanud. Pidin hulluks minema. 

Ma ei teagi, kust mul see koristuskirg pärit on, aga kahtlustan lapsepõlve. Mu emal oli nimelt mõnda aega sügav depressioon, kus ta lihtsalt lamas päevi voodis, nägu seina poole, ega teinud mitte midagi. Isa hoolitses söögi eest, aga koristus jäi unarusse. Kappidele kogunes tolm, põrand oli täis tolmurulle, külmkapis vedeles halvaksläinud toit. Hakkasin siis 10-aastase tarmukusega ise tegutsema. Koristasin kõik ise ära ning panin juba siis tähele, et kui iga päev teha natuke (palju poleks jõudnudki, käisin ju ka koolis), siis lõpuks sai kõik ilusti ära koristatud.

Sealt see mulle külge jäigi ning on küljes siiamaani. Mulle meeldib kohutavalt koristada. Vahepeal üritan end tagasi tõmmata, kui ma näen, et kõik on suht tip-top, aga midagi ma ikka iga päev teen. Kui midagi muud teha ei ole, siis pühin kasvõi raamatute pealt tolmu.
Nõusid ma pesen kolm korda päevas. Ma lihtsalt ei salli, kui midagi kraanikausis vedeleb. Või laua peal. 

Olen täiesti kindel, et kui ma poleks kirjanik, mis on mu kirg nr 1, siis ma oleksin kõige parema meelega koristaja. Ma ei tea teist nii rahuldust pakkuvat tegevust kuin koristamine. 

Aga püüan edaspidi selle Inno taldriku osas silma kinni pigistada. Praegugi on tal seal üks taldrik koos pooleldi söödud lõhega. Ok, annan talle pool tundi see ära süüa. Siis panen taldriku pessu.

pühapäev, 11. mai 2025

MIS OMA, MIS VÕÕRAS, JA KAS INIMENE TOHIB ARMASTADA SEDA, MIS ON OMA


Täna on minu sünnipäev, kui ma võin öelda seda, mida iganes heaks arvan ning keegi ei saa mulle vastu vaielda.

Ja oma sünnipäeval võib ju inimene ometi kirjutada asjadest ausalt, nagu ta arvab. No nii. Siin on siis mõned toredad raamatud, mis ma omale ühest Soome antikvariaadist sünnipäevaks tellisin. Kaks Gogolit ja "Kaksteist tooli." Ma olen alati armastanud vene kirjandust, juba lapsest peale. Vene kirjandust lugedes tekib mul ka endal alati tahtmine kirjutada. Lugedes Puškinit, tahtsin ma ka ise luuletusi kirjutada. Ning lugedes Turgenevit ja Tolstoid, tahtsin ma ka ise romaane kirjutada. Kui mul vahel tekib tunne, et ma ei jaksa, ei oska enam midagi kirjutada, siis loen vene kirjandust. Ning mul tekib jälle jaks ning tahtmine kirjutada. 

Ma ei teagi, miks, aga mul on tunne, et see on NII OMA. Inglise, prantsuse või saksa kirjandus, ameerika kirjandus või mistahes muu ei inspireeri mind sedavõrd. Kohati jah, ma ei unusta kunagi seda esimest korda, kui ma lugesin Victor Hugo "Hüljatuid" ning tundsin kaasa Jean Valjeanile, keda jälitas jõhker Javert. Sellest ajast peale ma põlgan ühiskondlikke miilitsaid ning seepärast tulin ma ka ära prokuratuurist. Kuna ma ei suutnud olla see Javert, see hakkas sööma hinge seest. 

Dickensi Pickwicki paberid ning Cervantese Don Quijote - ma ei unusta kunagi, kuidas ma neid lugedes naersin. Neid soovitas mulle isa, kes luges neid vangilaagris, öeldes, et ta pole elus kunagi nii kõvasti naernud kui neid raamatuid lugedes. Aga Gogol ja Tšehhov meeldivad mulle ikka rohkem. Kui ma peaks valima, millise rahva kirjandust elu lõpuni lugeda ja tohiks valida ainult ühe rahva kirjanduse, siis ma valiksin vene kirjanduse igasuguse kahtluseta. Võib-olla on see mul veres. Minu esiisa tuli ju Venemaalt, äkki tundub see keelatud maa mulle seepärast nii oma. Mu vanaisa seikles noore mehena palju Venemaal, mu isa oli seal vangilaagris ja läks pärast seda mitu korda tagasi, mu vanavanavanaisa talu oli Peterburi külje all ja mu ema sündis Venemaal. Mitte Ameerikas ega Inglismaal ega Saksamaal. Venemaal. 

No vot. Aga mina ise pole Venemaal ikka veel käinud. Suur Venemaa fänn ja pole Venemaal käinudki, kas pole naljakas. Kord mul isegi oli võimalus. Olid mu onu pulmad Peterburis, aga ma jäin haigeks ega saanud ema-isaga kaasa minna. Pärast ei tekkinud sellist juhust ning nüüd tarvitseb vaid vaadata, mis sai pärast Venemaal käimist Aivo Petersonist ning Andres Mustonenist. Läheks sõpradele külla? Mis kuritegu see siis oleks? Aga pärast oled jälle putinistide hit list'il ning hulluks aetud inimesed kirjutavad, et sind tuleks hävitada kui rahvavaenlast. Ela siis sellise ähvardusega oma pea kohal. Mõni hull mõtlebki, et saab riigilt auraha, kui sind mättasse lööb. Pisitasakesi Eesti selle poole liigub. Inimesed on jagatud õigeteks eestlasteks ja valedeks eestlasteks, isegi Villu Tamme otsib juba Facebookis, kes mida riigivastast kuhugile postitab, ning iga oma Venemaa suunas lausutud hea sõnaga sa paigutad end üha enam putinistide punti.

Samas täna on minu sünnipäev ja täna ma võib öelda kõike, mida ma tahan. Ma ei tea muidugi, kas see hulluks aetuid veenab. Hulluks aetud on nagu tuliste oradega läbistatud härjad ning kui neile näidata midagi Putiniga seotut, kasvõi ainult silmi, lähevad nad sellest nõnda marru, et on valmis tapma. Ilmselt on see ka eesmärk - valmistada Eesti rahvas ette selleks, et nad oleksid valmis teist inimest puhtalt ideoloogilistel põhjustel hävitama. Praegu toimub see Facebookis, aga mingil hetkel võib valitsusel vaja olla ka päris tapjaid. Sellest viha õhutamine, rahvavaenlaste ning riigivastaste tekitamine. Kui sa tahad, et su loom võitluses edukas oleks, pead ta esmalt vihale ajama. Vihane loom ei mõtle, tegutseb instinktiivselt, ning sul jääbki üle vaid ta instinkte ärritada. Vaata, see on sinu vaenlane. Näed, siin on tema nimi ja pilt. Võts! Ja loom võtab. Alul Facebookis, pärast päriselus.

Kuidas see nüüd kõik algaski? Alul viidi Pronkssõdur ära sõjaväekalmistule. Siis ei tohtinud enam Surematu Polgu marssi korraldada, vene aktivistid saadeti riigist välja. Siis ei tohtinud enam vene ja nõukogude sümboolikat kanda. Georgi linte. Nüüd keelati Putini silmad ka ära. Siis vene koolid. Siis venelaste osalemine valimistel. Siis vene kirjandus. Oh, veel ei tehtud seda? Ahah, selge, tohib veel lugeda Tolstoid ja Turgenevit, Tšehhovit ja Gorkit. Aga kas Puškini ausambale lilli tohib viia? Ei tea, kogu aeg tehakse uusi seadusi. 

Kõige selle peale tekib minul tahtmine nimme ainult vene kirjandust lugeda. Ainult vene muusikat kuulata. Vaadata vene uudiseid. Otsida välja oma Georgi lint, mille kunagi Öise Vahtkonna sõprtadelt kingiks sain, ja panna see rinda. Siin ma saan seda teha ning minuga ei juhtu mitte midagi. Siin ma võin kasvõi üle poe karjuda: "Putin!" ja minuga ei juhtu midagi. Üks mees nii tegi, viskas veel näpu ka püsti. 

Eestis ei saa. Eestis tuleb miilits ja viib su ära. Ehtne nõuka. Nõukogude Liit on tagasi. Ise astusime sealt välja, nüüd oleme tagasi, ainult et sedapuhku tekitasime selle ise. Nüüd oleme uhked selle üle, et vähemasti on see OMA ENSV, mitte võõras. ENSV, kus räägime uhkelt eesti keelt! Mnjah, aga seda tegime ju ka vanas ENSVs. Kus maaelu veel õitses ning iga mees jaksas omale ise maja ehitada. Uus ENSV on vaeste inimeste ENSV, kus inimesed ei jaksa omale süüa osta ja hooldekodudes vanainimeste vägistamine ei ole kuritegu. Samas on kuritegu, kui sa lähed välja, Putini silmad jaki küljes. Siis tuleb politsei ja viib su ära. 

Mu sõber, kes elab Peterburis, kirjutas mulle hiljuti, et tal on vahepeal niisugune tunne, nagu kõik oleks ümberpöördud. Tema elaks kui läänes ja meie siin läänes nagu raudse eesriide taga. Jäin mõltema, et tal on õigus. Lääne inimesel on vähem õigusi kui vene inimesel, midagi ei ole teha. Kas vene politsei tuleks ja viiks mind ära, kui ma läheks Punasele Väljakule, Trumpi silmad jaki küljes?
Ei teeks väljagi, ma arvan. Venemaal ei tee keegi sellistest tühistest asjadest välja. Vot kuhu meie välja oleme jõudnud. Eesti on repressiivsem riik kui Venemaa. 

Mul tuleb meelde, kuidas Martin Laine, too ajakirjanik, kes mu putinistide hit list'i pani, küsis minu käest meili teel - "Kas täna on Eestis tolereeritav olla Putini fänn?" 

Ma ei tahtnud talle vastata selle küsimuse pärast. Kuna see solvab mu intelligentsust ning talle vastates ma oleksin end alandanud, hakates selgitama asja, mis niigi selge. Nimelt - demokraatlikus riigis, õigusriigis, on "tolereeritav" olla ükskõik kelle fänn. Tolereeritav ei ole kutsuda üles vägivalalle ning kellegi kallal vägivallatseda.

Aga kui sa pead juba küsima, kas kuidagiviisi mõelda tohib või kas keegi sulle meeldida tohib, no siis on juba ammu demokraatlikust riigist daleko projehali. 

Sellised mõtted siis minu sünnipäeval. See on minu väike protest selle vastu, et ma ei tohi fännata asju, mis tunduvad mulle OMAD. Nüüd meeldivamate asjade juurde ehk raamatuid lugema :) 

esmaspäev, 31. märts 2025

KAS MUL ON KODUMAA? KIRJANIKU FUNKTSIOONIST SÕJA AJAL

Ma kritiseerisin Sveta Grigorjevat, et mis mõttes räägib kirjanik oma "funktsioonist" sõjaajal. Ülepea on hirmnaljakas, et kirjanik ei leidnud paremat sõna kui funktsioon, ma oleks pannud roll, aga kummastav on ka see endale mingi muu rolli otsimine kui kirjutamine. Oma aja mõtestamine, mis ongi kirjaniku ülesanne. 

Üldiselt on ka kirjanikud alati kõnelenud rahu poolt. Ka need, kes on olnud sõjas, on pärast kirjutanud sõjast õuduse ja õõvastusega. Robert Graves, Ernest Hemingway, Louis-Ferdinand Céline. Kas tänapäeva kirjanikud ei võiks õppida nende kogemusest, selle asemel, et arvata, et nende sõda on kuidagi parem ning õilsam?

Üks sõber kirjutas seepeale: "Ka Grigorjeva räägib rahust aga räägib ka vajadusest anda oma panus oma kodu kaitsele. Sina sellest aru ei saa, sest sinul puudub arusaam mis on Kodumaa, Isamaa. Sinule on peamine et saaks soojas olla ja ainult kõike ja kõiki maha teha."

Huvitav point! Tal on õigus, ega mul vist tõesti ole seda üht kindlat kodumaad. On ju ema Ingerimaa, mis on nüüd osa Venemaast, ning isa Eesti. Kaks kohta, kust ma olen pärit. Eks ole sama ka tolle sõbra endaga - temal on need kaks kohta Eesti ja Iisrael.

Tema on muidugi suurem patrioot kui mina. Mina nii suur patrioot ei ole. Nagu ma ka ühes intervjuus ütlesin - ma ei tea, kas kirjanik üldse saab olla patrioot, ilma et ta muutuks osaks riigi propagandamasinast.

See Grigorjeva tekst näiteks on puhas propa. Leia omale sõjaaja funktsioon, astu Kaitseliitu, mina astun ka. Eks kirjanikud peavad neile makstud rahade eest teeneid osutama, arusaadav. Mulle pole Eesti riik kirjatööde eest sentigi maksnud. Ega taha ka mu kirjutisi avaldada, mitu kirjastust ütlesid mu romaani avaldamisest ära, kuna ma polnud nõus seda ümber kirjutama. Kas olen kade? No eks muidugi oleks tore kirjanikupalka saada. Ma armastan raha. Aga samas ei suudaks ma seda kuidagi vastu võtta ning peaks kirudes loobuma, kuna ma ei suudaks toota tellitud tekste.

Selliseid, kus on sõna "funktsioon."

Brrrrr.

Enne olen südamerahuga Kremli agent või idioot.

Nii et kas mul siis on kodumaa või isamaa? Ma ei julge end nimetada patrioodiks, sest ma ei oleks kindlasti nõus ühegi riigi eest surema, kuid Eesti on mulle armsaim kõikidest riikidest siin maailmas. Isegi Soomest. Seal on mu juured emaliini pidi, aga ta pole nii oma kui Eesti. Ma küll tänitan Eestit, aga samas ma soovin talle südamest parimat ning olen valmis tegema kõik endast oleneva, et tal hästi läheks.

Mida siis tähendab arusaam kodumaast ja isamaast? Kas seda, et toetad jäägitult selle maa valitsust ning tema poolt aetavat poliitikat?

Ma kuulen oma kõrvus naeru ajaloo hämarusest.

"Kaevikus patriotismi ei ole," kirjutas Robert Graves.

Mu arust on kirjanike esmaülesanne teha kõik selleks, et me sinna kaevikusse mitte kunagi ei jõuaks.

kolmapäev, 26. veebruar 2025

ESIMESE RAAMATU EUFOORIA


Esimese raamatu eufooria on ikka kõige suurem. Mäletan, kui ilmus mu esimene päris luulekogu. Ma olin 24 ning Tallinna Prokureatuuri abiprokurör. Kirjastus Varrak avaldas. Astusin lihtsalt kirjastuse uksest sisse ja nad olid nõus avaldama, juba see tundus mulle toona uskumatu. Teine šokimoment oli see, kui mulle helistas Margit Kilumets ajakirjast Stiil ja tahtis teha minuga persooniloo. 

PERSOONILOO. MINUGA. Ma istusin parajasti oma kabinetis Harju tänaval, koostasin vist mingit süüdistuskokkuvõtet (mu juhendaja Dilaila Nahkur ütles, et mitte keegi ei koosta nii ilusaid süüdistuskokkuvõtteid kui mina :D) ja pidin tooli pealt maha kukkuma. Aga intervjuu tuli, ma ei mäleta enam, kus me kohtusime ja mida ma seal kokku puterdasin, aga pildid tegi Hele-Mai Alamaa ja meigi Loore Härmat. See on mul meeles. 

Pärast kirjutasid must veel Päevaleht, Postimees ja Ekspress. Oli esitlus Tallinna kirjanike majas, kuhu tulid kohalke ka mu kolleegid prokuratuurist. Isegi peaprokurör Raivo tuli. Raivoga saime pärast headeks sõpradeks. Ühesõnaga, see oli uskumatu aeg ning ma kõndisin kogu aeg ringi, pea pilvedes.

esmaspäev, 11. november 2024

SAABUS RAAMATUPAKK EESTIST


Eestist tuli jälle raamatupakk :) Roosi Eesti kooli vene keele õpik ja töövihik ning natukene lugemist ka :) Kõik on tellitud Rahva Raamatust. 

neljapäev, 18. jaanuar 2024

ROOSI KIRJUTAB EESTI KEELES LUGUSID



Meil on koduõpe vilja kandnud ning Roosi mitte ainult ei kirjuta eesti keeles, vaid kirjutab juba eesti keeles lugusid. Mõtleb loo valmis, paneb selle kirja ning klammerdab pärast raamatuks ka. Juurde joonistab pildid. Viimati mõtles ta välja lookese pandast, kes varastas ära emalinnu munad, ning nüüd siis karust ja elevandist, kes koos süüa tegid ning sõbrad külla kutsusid. Nii et võib-olla on siin hoopis tulevane kirjanik või kunstnik-kirjanik, sest ega üks välista teist :D 

Igal juhul tore, et Roosil eesti keele vastu nii suur huvi on ka siin Hispaanias ning õige otsuse tegime, et ta lisaks Hispaania koolile Eesti koolist koduõppele võtsime. 

Nii saab Roosi iga kell Eesti koolis jätkata. Siit saab aga kaasa hispaania ja portugali keele :)

Siin veel üks kirjanäide :) 

reede, 3. november 2023

ROMAANIST, KUIDAS KÕIK ALGUSE SAI


Tundub, et mu romaani vastu on tekkinud väike huvi, nii et ma natukene selgitan selle tausta.

Ma hakkasin seda kirjutama pärast seda, kui me Innoga olime teinud intervjuud Pronksiööl Pronkssõdurit kaitsnud inimestega - Dmitri Linter, Maksim Reva, Pjotr Puškarnõi, Aleksander Korobov, Dmitri Klenski ja paljud teised veel. Meie arvates käsitles ajakirjandus nende osa selles sündmuses liiga ühekülgselt ning tahtsime valgustada ka seda teist poolt. Hämmastaval kombel saime me ükseteisest aru vaatamata sellele, et nende vanaisad olid sõdinud Punaarmees ning minu isa Eesti Leegionis. Selle aluseks oli lihtne asi - kohtumine Tallinnas Puškini kohvikus, kus me piltlikult öledes panime relvad maha ning jõime koos teed. Ja rääkisime sellest, mida me mõtleme ning tunneme. Teist mõista püüdes ning hukka mõistmata. Ühest kohtumisest sai mitu ning lõpuks olime nii suured sõbrad, et Maksim nimetas mind poolnaljaga Öise Vahtkonna auliikmeks :D Noh, praegu võib selline nimetus inimese Eestis riigireeturluses süüdistatuna vangi viia, aga toona olid väheke normaalsemad ajad. Kus tohtis ka venelastega suhelda, kartmata, et su suhtes seepärast menetlust alustatakse.

Nüüd enam ei tohi ning nii me ei olegi enam omavahel aastaid kokku puutunud. Ega saakski - Maksim sai Eestisse sissesõidu keelu ning Dima elab Venemaal. Pjotr kolis juba ammu Moskvasse ning kutsus meid sinna isegi külla. Nüüd on sest kõigest juba tohutult palju aega möödas (või näib see ainult mulle nii?) ning nii palju on muutunud. Venemaa ja Eesti on sõjajalal, vähemasti on Eesti peaminister deklareerinud, et "me oleme sõjas." Eeldatakse, et kõikide eestlaste jaoks on Venemaa vaenlane ning nõnda siis ilmselt ka venelased. Kuna mul on väga raske sellises reaalsuses elada, ma ei saa pidada oma sõpru oma vaenlasteks, siis ma olen lahendanud selle keerulise olukorra enda jaoks nii, et ma olen eemal, neutraalsel maal. Kuni sõda läbi saab. 

Aga kui raamatu juurde tagasi tulla, siis leiate sealt ka Maksimi ja Dmitri. Lühidalt öeldes on see lugu sellest, kuidas kolm portugallasest musketäri satuvad "Balti pruuti" otsides keset Pronkisöist Tallinna ning mis nendega seal siis juhtub. Mitte miski ei ole nii nagu nemad seda endale ette kujutasid ning lugu päädib sellega, et raamatu peategelane antakse Eestis kohtu alla, süüdistatuna riigi kukutamise katses. 

Kui ma sellele praegu mõtlen, siis paljud asjad, millest ma romaanis kirjutan, on tõeks saanud. Näiteks toosama riigireeturlus ja riigi kukutamine - mida aeg edasi, seda rohkem koomale on riik tõmmanud poomisnööri. Kui alul sai riigireetmises süüdi mõista vaid ametnikke, siis nüüd ka täiesti tavalisi inimesi. On tekkinud mõiste nagu "Eesti-vastane suhe," mida enne ei olnud. 

2012. aastal, kui seda romaani Võrus kirjutama hakkasin, nii veel ei olnud, siis oli ühiskond palju vabam, aga ilmselt ma aimasin ette, et see kõik tuleb. See olukord, kus sa ei tea, mida sa tohid teha ning kellega sa tohid suhelda, et sinu suhtes menetlust ei alustataks.
Romaanis on see aga kõik sees. Ja ma olen südamest tänulik Maksimile ja Dmitrile, et nad mulle oma loo ära rääkisid ning mind sellega seda romaani kirjutama inspireerisid. 

Meie blogis on intervjuud olemas, kui kedagi huvitab. Piltidel inimesed, kelle räägitud lugudest ja kellest inspireerituna see romaan sündis: Dmitri Linter, Maksim Reva, Pjotr Puškarnõi, Klaus Dornemann, Johan Bäckman ja Juha Molari. Puudu on Aleksandr Korobov (Dmitri, Maksim, Johan ja Juha on romaanis ka tegelastena sees).

Pildil Pjotr Puškarnõi sini-must-valge lipuga. 

ROMAANI ESMAESITLUS HISPAANIAS

Pea tuleb mu raamatu esmaesitlus Hispaanias :) Täna oli sellest siin juttu ning loomulikult olin rõõmuga nõus. 

Algul kirjutasin ma ju oma romaani Portugalis, täpsemalt Lissabonis Alfama linnaosas, aga lõpetada ma teda seal ei suutnud, kuigi proovisin nii ühes kui teises kohas. Alles selles väikeses Hispaania linnakeses, kus praegu elan, tuli selline kirjutamise tuhin sisse, et kui romaani esimese osa kirjutamiseks kulus mul kaks aastat ning seejärel oli seitse aastat vahet, siis teise ja kolmanda osa kirjutasin siin Hispaanias valmis kahe kuuga :D Selle sama oliivipuu all, mida pildi peal näete. 

Siin on nagu mingi maagia või ma ei tea, mis. Kõik klapib ja mitte ainult minu, vaid ka Inno ja laste jaoks. Ja nüüd siis veel raamatu esitlus. Olen nii õnnelik. 

laupäev, 1. aprill 2023

MINU RAAMATUST


Täna kohtusin Portugalis ühe inimesega, kes oli mu raamatu läbi lugenud, ja kuulsin värskeid muljeid.

See inimene jutustas säravate silmadega, kuidas ma tema arvates olen kirjeldanud väga hästi ning täpselt portugallasi ning kuidas ta lugedes oma tuttavaid ära tunneb. Seda oli nii uskumatult äge kuulda, sest ma kirjutades muretsesin, kas ma ikka suudan Portugali ning portugallaste hinge tabada. Olid mul ju silme ees mu portugallastest sõbrad ja noh, nemad muidugi kiitsid seda romaani, et super, aga ma kahtlustasin, et nad lihtsalt tahavad mulle headmeelt teha. Nüüd siis üks erapooletu lugeja, kellele mu raamat väga meeldis.

Ja mis huvitav - Eesti ja Portugali lugejad loevad seda raamatut kardinaalselt erinevalt. Postimehe arvustaja leidis, et see on Eesti-vastane romaan, aga Portugali lugeja arvas, et see on romaan inimestest, kes on harjunud ühe kohaga ning sattudes teise kohta, ei suuda sellega kohaneda, ning kuidas see koht neid muudab.

No täpselt! Mul on nii hea meel, et nad selle siin ära tabavad. Ma ei ole oma arust mingisugust Eesti-vastast romaani kirjutanud. Kamoon, selle romaani peategelased on portugallased, kes lähevad Eestisse reisima, ning kuidas nad seda Eestit tajuvad. Jah, nad kogevad seal ka halba, aga kui sa lähed täiesti võõrasse keskkonda, siis on selge, et mõni asi sind seal üllatab. See ei tähenda, et see keskkond on halb, vaid et sina ei ole selle keskkonnaga harjunud. Ja sa tõlgendad seda sootuks teistmoodi kui kohalik.

Vot nii :D Võimalik muidugi, et Eesti lugeja loeb poliitiliselt ning tajub iga Eesti-kriitilist lauset kui otsest rünnakut. Mida see ei ole. 

Vene lugeja loeb jälle ilmselt kolmandat moodi. Nende käest ma ei ole veel tagasisidet saanud, aga huvitaks oleks muidugi teada, kuidas ma nende arvates venelasi kujutanud olen. Paar raamatut on juba mu vene sõprade poole teele läinud, eks siis pea kuuleb :) 

Aga mis ma tahan öelda - lugege ikka raamatuid avara pilguga! Mitte nii, et kui mõnes raamatus on eestlasel nägu kärnas, siis see raamat on sellest, kuidas kõik eestlased on kärnas nägudega. See võib seal lihtsalt üks episood olla. 

laupäev, 18. veebruar 2023

UUS ROMAAN JUBA VAIKSELT KUJUNEB

Tegin täna uue romaani kohta viimaseid märkmeid ning varsti hakkan kirjutama. Juhhei, süžee loksus paika - tänu Nursipalu vaidlusele, mis mind tohutult inspireeris. 

Ega ma teile palju ette ära ei räägi, aga peategelaseks on muidugi jälle meie paljukannatanud portugallane Joao. Vahepeal on möödunud kümme aastat ning Eesti Vabariigi poolt kehtestatud sissesõdukeeld Joaole on lõppenud. Lissabonis möllab koroona ning Joao, kes kohutavalt kardab haigusi, tahab sealt ära põgeneda. Kuna tema süda jäi Eestisse, siis otsustabki ta oma väikese Fiat Puntoga Eesti poole sõitma hakata. Igatsedes vaid rahu. 

Eestis satub ta aga taas tohutute sündmuste keerisesse - kui esimeses romaanis oli tegevusajaks Pronksiöö ning tegevuspaigaks Tallinn, siis nüüd Lõuna-Eesti ehk Võru, kus on parajasti käimas rahvaülestõus. Vaevalt jõuab Joao Eesti piiri ületada, kui ta nende sündmuste keerisesse satub. Ning loomulikult ei maga ka Venemaa. Üsna pea avastab Joao end venelaste käest vangist. Kuidas ta sinna sai, noh, sellest loete juba raamatust :) 

reede, 9. september 2022

MÕNED PILDIKESED LISSABONI RAAMATUMESSILT :)


 Nonii! Palun väga vabandust, seoses selle pagana röövi ning messiga (mu elu on viimasel ajal väga sündmusterikas olnud :D), pole olnud mahti blogida. Aga lühidalt siis nõnda, et kolisime pärast röövi Hispaaniasse, ühte väiksesse linnakesse Portugali piiri ääres, kus on väga mõnus ning turvaline. Mitte et ma portugallasi enam ei usaldaks, aga Hispaanias elada on tunduvalt odavam - toit on odavam ning bensiin ka. Ja seda armsat kohakest tean ma juba vanast ajast. Siin saigi 2019. aasta mais-juunis valmis mu romaan, mis sel aastal Portugalis ilmus. 

Nii et oleme olnud siin ning 3. septembril käisin ma siis Lissaboni raamatumessil, kuhu mind osalema kutsuti. Oli väga lahe elamus, ainult kole palju rahvast, inimene inimeses kinni. Mess oli vabas õhus ning kirjastuste boksid kahes pikas sirges reas teineteise kõrval. Minu raamatud Livraria Atlantico boksis uhkelt esil :D Täitsa uhke tunne oli - paluti pehmele toolile istuda ning toodi külma vett - no väljas oli päris soe ka, 26 kraadi, mis tundub Lissabonis päris kuum. Olin seal ühtekokku tunnikese, siis väsisid lapsed ära ning tulime tulema. Ei ole ikka kerge olla kirjanik-kolme lapse ema :D Ella turnis raamatukastide otsas ning jooksis riiulite vahel, kus kirjastuserahvas pidi teda taga ajama, ning Roosi kurtis palavuse üle. Inno sai õnneks Juuli järele valvata. Aga ikka oli tore, et nad kõik kaasas olid, muidu poleks see olnud see. Ja lastel ka tore meenutada, kuidas nad emme tähtsal messil käisid. Aga suhtlemisest on mul nüüd tükiks ajaks villand :D Postimees uuris, millal mu raamat eesti keelde tuleb. No ma loodan, et pea, aga esitluse võiks teha mitte varem kui poole aasta pärast. Siis ma suudan end piisavalrt koguda, et jälle rahvamassis olla :D 

Pärast esitlust käisime Corte Ingles'is ja ostsime lastele preemiaks mõned mänguasjad, siis tagasi Hispaania unisesse linnakesse linnakärast taastuma. Ja pea Eestisse :) 

Nonii, aga kui keegi ei ole veel minu Postimehe intekat lugenud, siis seda saab lugeda siit: https://kultuur.postimees.ee/7596758/irja-tahismaa-ma-ei-tea-kas-kirjanik-saab-olla-patrioot

Postimehe toimetaja Alvar Loogi arvustust saab lugeda siit: https://kultuur.postimees.ee/7596755/seksturistist-sirgub-poliitpropaganda-tahtmatu-tooriist

Portugal Newsi intekat minuga saab lugeda siit: https://www.theportugalnews.com/news/2022-06-26/commander-joao-g-confessions-of-an-extremist-by-irene-starland/68169

Ülal minu toetusmeeskond uljal sammul messi suunas liikumas, siin veel mõned pildikesed:




kolmapäev, 8. juuni 2022

JUHHEI, ESIMENE PORTUGALI INTERVJUU!!!

 


Esimene Portugali ajaleht palus mult intervjuud!!! Raamatu kohta :) Ma ei pannud alul kirja tähelegi, eile tuli meil. Annan intervjuu ilmudes täpsemalt teada!

Pildil mu raamatu kaas. 

teisipäev, 26. aprill 2022

MU ROMAAN JA PRONKSIÖÖ

Tegelikult on ka mu raamatus Pronksiööl väga suur osa. Kui lühidalt sisse juhatada (Postimehe loos oli ka sest natuke juttu), siis läheb Portugali ühe ministeeriumi arvutite osakonna juhataja João G, kelle töö ning rumal ülemus ("stupid boss") on juhtme täielikult kokku keerutanud, Eestisse reisima, sest on kuulnud, et maailma kõige ilusamad naised elavad justnimelt seal. 

Ta kutsub kaasa oma sõbrad Tozé ning Fredi ning sõit Eesti poole läheb lahti. Muidugi ei aima kolm portugali musketäri, et Eestis on samal ajal käimas massirahutused... João tutvub oma reisi ajal mitmete põnevate tegelastega nagu Johan B, Dmitri L ning Maksim R ning teeb põhjapanevaid järeldusi nii enda kui teiste, aga ennekõike julguse kohta - kui kaugele oled sa valmis minema, et kaitsta oma põhimõtteid?

Kõik see võiks juhtuda ka täna ning ma arvan, et need küsimused, mida Joao endalt romaanis küsib, on hämmastavalt ajakohased. Igatahes, kui ma seda romaani kümme aastat tagasi kirjutama hakkasin, siis ma poleks ealeski arvanud, et nii ajakohased.
Üks lõik: 

"I knew one thing: boarding a plane to Lisbon and escaping Estonia was not an option. I couldn’t turn back. Not yet. Why, you ask? Let me answer with the words of Victor Laszlo: „We might as well question why we breathe. We stop breathing, we’ll die. We stop fighting our enemies, the world will die.” I didn’t want to stop fighting my enemies. So I decided to throw all caution to the wind and fight on. I didn’t dare to think of it yet but there it was. THERE IT WAS. I was tested. I’d been inside a prison and I came out of it, stronger. Someone tried to kill me and I lived. I was truly tested. And I was not afraid any more. Of anything. I even threw away the inhalator, because I didn’t need it any more."

pühapäev, 24. aprill 2022

PÄRAST ESITLUST


Niiiiii väsinud. Alles nüüd jõudsime koju - meie aja järgi kell üheksa. Enne hüppasime veel McDonalds'ist läbi - sai Roosile selline lubadus antud. Ning muidugi mänguasjapoest :D Pidi ju kõige suuremaid fänne kuidagi premeerima :D Homme pikemalt!


esmaspäev, 28. märts 2022

ESITLUSE KUTSE :)


 Näitan teile ka seda ilusat kutset, mille kirjastus mulle eile saatis :) Tegemist siis minu äsja Portugalis ilmunud romaani "Commander João G. Confessions of an Extremist" esitlusega Lissabonis 23. aprillil kell 15. 30 :) Kõik on teretulnud! 

reede, 18. märts 2022

RAAMATU UUDISED :)


Täna saabus ka selgus raamatu esitluse võimaliku kuupäeva osas :) Mu raamatu koordinaator Luís pakkus välja, et see võiks olla 23. aprillil. Olin nõus! Jüripäev ikkagi :D 

Lisaks tuleb märtsi lõpus veel mingi televisioonivärk, aga sellest ma veel eriti midagi ei tea. Võtame rahulikult ja oleme kõige eest tänulikud :) 

reede, 18. veebruar 2022

ESIMESED RAAMATUPAKID LÄKSID TEELE!


 Täna oli siis kõvasti mässamist - esimesed pakid koos raamatutega läksid teele :) Lisaks Eesti saadetistele panin ühe teele Iisraeli, ühe Inglismaale ning mitu tükki Soome :) Kel huvi, võtab minuga ühendust :) 

neljapäev, 17. veebruar 2022

SELLINE SEE RAAMAT SIIS VÄLJA NÄEB :)


 
Kirjeldamatu tunne! Raamat LÕPUKS minu laua peal. Ja niiiii ilus ka! Ma kartsin, et äkki on väike ja kirbukirjas, kaugjuhtimise teel sai ju seda asja aetud, aga ilus suur raamat suurte tähtedega. Hea kerge käes hoida ning kerge lugeda :) 

Osta saab seda nii kirjastuse Livraria Atlantico kodukalt kui ka minu käest. Umbes 20 raamatut on mu käest juba minema läind, aga 130 on veel alles, nii et kui kellelgi huvi, siis andke teada, kirjutades meiliaadressile irja.tahismaa(at)gmail.com. Korraks tekkis mõte korraldada ka Eesti esitlus, aga ma ei tea, kas selleks aega on, sest Lissaboni esitlus on juba aprilli keskel... No vaatame! Ühesõnaga. Vabalt võib olla, et mul kuu aja pärast enam ühtki eksemplari alles ei ole :D 

Siin täna soovijatele valmis pandud pakid: 

RAAMATUPAKID JÕUDSID PORTUGALIST EESTISSE. PIDULIKUD KAADRID!


Appiiiiii, raamatud on kohal!!!! Maad mööda Portugalist Eestisse. Kokku kuus pakki ja 150 raamatut, osad jõudis Inno juba tuppa tassida. Kohe järgneb grandioosne avamine!


Jaaaa... pidulik avamine! Ella muidugimõista ronis kohe raamatukasti sisse ja istus raamatutele peale :D 


 Üheaastase väiksed armsad jalad ja minu raamatud :)

JA MU RAAMAT ILMUSKI!

Uhhhh, ma olen nii ärevil ja erutatud, et tahaks teki alla pugeda Mu raamat "Joao G. Confessions of an Extremist" (eesti keeli "Joao G. Äärmuslase pihtimused") on alates esmaspäevast Portugali kirjastuse Livraria Atlantico kodukal müügil ehk kõik soovijad saavad seda sealt endale tellida!!! Raamat on siis müügil nii Portugalis kui Brasiilias, nii poodides kui e-raamatuna... 

Hõõrun silmi ja mõtlen, kas see on tõsi. Mäletan, kuidas ma mitmel korral mõtlesin, et ma ei suuda seda... Eriti siis, kui Juulil krambihood olid. Aga ma suutsin. Panin lapsed magama ja kirjutasin :D Kokku kümme aastat. Alustasin Juuit ootama jäädes 2011. aasta mais Võrus Kodula tänaval ning lõpetasin 2019. aasta juunis Hispaanias La Codoseras. Aga ikka ei usu :D

Siin raamatu kaas ja siin link, kust saab raamatut tellida: