Soovitan tõesti. Vähesed rahvad peale eestlaste, liivlaste, juutide ja araablaste said tunda tuhatkond aastat tagasi ristisõdijate julma kohtlemist. Ja kuivõrd eestlaste talletatud mälestused (ma ei kahtle hetkekski, et neid oli) pole säilinud, siis jääb loota vaid juutide ja araablaste mälestustele. Esmalt siis araablaste oma, Amin Maaloufi kokku pandud „The Crusades through Arab Eyes“ annab aimu toorutsemistest, mis saatis ristisõdijate retki. Ristisõdijad ise, nagu peegeldub Hendriku Liivimaa Kroonikast ja ristisõdijate mälestustest, nägid neid sündmusi pigem kui seiklusrikkaid matku välismaale.
Lühidalt raamatust. See on siis kirjeldus, kuidas Rooma paavsti alluvad rüütlid tulid raudrüüdes vabastama territooriume, mis olid endisaegse Rooma alad ja mis pärast germaanlaste sissetungi Roomasse ja endise Rooma riigi hävitamist olid langenud islamiusku araablaste valdusse. Ja mis siis vahepeal olid Rooma riigi järeltulija Bütsantsi alad. Saab teada, et moslemite püha sõda jihad sai alguse just ajal, mis nende rahvaid ristisõdade käigus metsikul kombel hävitati, alates 1096. aastast. Üks ususõda ergutas teist. Kusjuures Jeruusalemm, kus toona araablased ja juudid rahulikult koos elasid, langes Frangi sõdalaste kätte 1099. aastal. Kus kristlased nottisid maha nii juudid kui moslemid. Ja ka kohalikud kristlased. Üks kirjeldus: „Juudi kogukond kogunes sünagoogi palvetama. Frangid blokeerisid kõik väljapääsud ja rajasid hoone ümber puidust sõõri. Seejärel süüdati tempel põlema. Ja need, kes pagema pääsesid, notiti maha tänavatel. Ülejäänud põlesid elusalt.“
Või kirjeldus Ma’arrast, Süüria linnast, mida frangid asusid ühe eriti jõhkra munga Bohemondi juhtimisel piirama 1098. aastal. Kõigepealt tsiteerib autor üht Araabia kirjanduse suurkuju, pimedat poeeti ja vabamõtlejat Abu’l-Ala al-Ma’arrat (sai tuntuks, kui vaidlustas ühiskonnas levinud tabusid), kes suri 1057. aastal ja kellelt pärinevad järgmised read:
Maailma elanikke on kahte sorti:
Need, kel on ajud, aga pole religiooni
Ja need, kel on religioon, aga pole ajusid.
Araabia kroonik Ibn al-Athir kirjutab, kuidas Ma’arra all tapeti sada tuhat inimest ja võeti palju vange. Tõenäoliselt oli linnas inimesi poole vähem, aga vähem jube pole Frangi krooniku Radulphi kirjeldus: „Ma’arras meie väed keetsid paganaid keedupottides; lapsed lõigati tükkideks ja neid söödi grillituna.“ Raamatu autor märgib, et tänaseni on araabia kirjanduses, paljudes araabia keeltes viiteid ristisõdijatele kui inimsööjatele. Üks teine araabia kroonik, Usamah Ibn Munqidh kirjeldas, kuidas Frangid sarnanesid oma loomult suurte loomade, mitte inimestega.
Üks teine Frangi kroonik, Albert on kirjeldanud sündmusi Ma’arras: „Mitte ainult meie sõdurid ei kohkunud söömast surnud türklasi ja saratseene; ka nemad sõid koeri!“
Samuti on raamatus üks huvitav seik Antiookia piiramisest 1098. aastal, kus ristisõdijad olid näljast nõrkemas ja kurnatud ning sõjaõnn hakkas vastaste poole üle minema. Siis asusid ristisõdijad hoogsalt palvetama, kuna uskusid, et neile on jumalik karistus kaela sadanud. Teatati, et ristisõdijad saatsid oma laagrist minema kõik prostituudid, lootuses tagasi saada Kõigevägevama toetus. Samuti suleti kõik kõrtsid ning keelati hasartmängud. Ning peagi, ennäe imet, pöörduski sõjaõnn ristisõdijate poole tagasi, neil õnnestus oma vastased, türgi hõimud mamlukid ja seldžukid omavahel tülli ajada, Antiookia vallutada ning sealsed elanikud, nii mehed, naised kui lapsed maha nottida. Viimseni.
Esmärk pühendas abinõu ka mujal. Nii näiteks meldis frankide juht Baldwin end Edessa armeenlasest lastetu valitseja pojaks. Ja sai troonile ning nottis kohe oma kasuvanemad maha ning pani oma mehed kõigile tähtsatele kohtadele.
Saab näiteks teada, et iga rüütliga oli kaasas mitusada jalaväelast. Ehk siis, kui on kusagil juttu näiteks 500st rüütlist, siis tähendab see mitmekümne tuhande mehelist salka. Ja arvata võib, et rüütel ise hakkama ei saanud. Ta oli sisuliselt nagu kondimootoril töötav tank, kui tuua paralleele kaasajast. Väga efektiivne hävitus- ja tapariist, aga vajas tugevat manageerimist ja juhtimist. Rüütli peale ei hakanud ei odad ega nooled.
Raamat aitab mõista kristlaste, moslemite ja juutide omavahelisi aastasadade pikkuseid vastuolusid. Miks moslemid ei salli kristlasi. Miks ei sallita juute. Miks ühed kristlased ei salli teisi. Ja miks ühed moslemid ei salli teisi. Ning seda, miks kristlased ajavad jätkuvalt oma poegi moslemeid tapma.
