"God's War" (Belknap, Harvard, 2006) on Christopher Tyermani (kes on Oxfordi ülikooli ajaloolane) tõsine uurimus ristisõdadest ja annab teadlase objektiivse pildi sündmustele, mis mõjutasid ka eestlaste saatust.
Kindlasti oluline lugemine eestlastele, kuna Eestis välja antud ajalooõpikutes ja artiklites on ristisõdadest antud väga kitsas pilt, mis põhineb valdavalt ainult ühel allikal, nn Läti Henriku Liivimaa kroonikal.
Ma ei saanud kiusatusele vastu panna ja hakkasin Tyermani lugema tagantpoolt, kus ta kirjeldab ristisõdu Balti- ja Põhjamaades. Kõik sai alguse ühe agressiivse abti (mungakloostri ülem), Clairvaux' Bernardi üleskutsest 1147 aasta suvel alustada Jeruusalemma indulgentse laiendades sõjategevust Elbe ja Oderi jõdege vahel (praegu Poola) elanud paganliku vendi rahva vastu (ilmselt veneedide, venelaste jm slaavlaste esivanemad).
Bernardi üleskutse ise oli selline: "Nad tuleb kas uskuma panna või hävitada." Ta viitas mitmel korral paganlikule rassile ja see rass kas usku pöörata või hävitada. Bernard oli oma aja üks mõjukamaid usujuhte, on tuntud ka kui tsisterlaste mungaordu rajaja, Euroopa varajase renessansi mahasuruja. Tsisterlaste ordul oli mitmed kloostrid Eestis, näiteks Padise ja Kärkna, nunnaklooster Lihulas. Samuti kuulus ordule näiteks Kolga mõis.
Ent Bernardil polnud Baltimaade vallutamiseks religioosset põhjendust. Ta oli juba 1108. aastal Magdeburgi dieta' l (maapäeval) tulnud välja ideega vende rünnata, ent ettepanek lükati tagasi. Edasi leiti formaalne põhjendus 983. aasta vendide ülestõusust sakslaste vastu, kuivõrd osa vendide alasid olid olnud mõnda aega Saksa kuninga Otto võimu all. Vendid võtsid uuesti võimu tagasi ja sellest sai põhjus, et kuulutada püha sõda ka Saksamaast põhja jäävate alade suhtes, et siis võita justkui tagasi kristlaste alad.
Üks Magdeburgi kroonik on seda aega kirjeldanud nõnda:
need uskumatud on kõige kurjemad, ent nende maa on parim, rikas liha, mee, maisi ja lindude poolest; ja hästi harides ei saa tema rikkusega miski võistelda... Ja nii, austatud sakslased, prantslased, lorraine' lased ja flaamlased ja maailma vallutajad, see on võimalus teil oma hing päästa ja, kui lubate, vallutada parim maa kus elada. Ja las Tema, kes ta oma jõuga juhatas Gallia mehi rännakutel kaugelt läänest võitudele vaenlaste vastu kaugel idas, annab oma tahte ja jõu, et allutada need kõige ebainimlikumad uskumatud, kes on lähedal ja igati õitsval järjel.
Nagu Tyerman kirjutab, oli üks põhjapoolsete ristisõdade põhjuseid kadedus, millega Saksimaa valitsejad vaatasid oma naabrite poole. Samuti oli oluline keel, kuna jumal oli Saksa jumal. Tolle aja poliitika oli religioon ja poliitika ajamise (kampaania) vahend oli sõda.
Üheks esimeseks põhja ristisõdade pühakuks sai taanlasest krahv Kanut, kelle tappis küll tema oma isa, aga kes võitles vendide vastases sõjas, mida hakati hiljem kutsuma pühaks sõjaks. Kanuti kuulutas pühakuks tema poeg Valdemar I, kes jätkas võitlust vendide vastu. Hiljem sai Kanutist hospidaliitide (Malta ordu) patroon. Kanuti järgi on nimetatud ka Eestis tuntud püha Kanuti Gild.
Tyerman tsiteerib toonaseid allikaid, mis viitavad asjaolule, et isegi Taanile tõotasid ristisõjad Baltimaades rohkem tulu ja varandust kui olid toonud viikingite retked minevikus.
Tyermani "God' s War" viskab õhku päris huvitava teooria: nimelt eestlasi üldse ei ristitudki, õigemini ei tahetudki ristida. Neid ei lasknud ristida Mõõgavendade ordu, mis hiljem ühines Teutooni orduga, ja lõpus tegutses Liivi ordu nime all. Ehk siis 100-150 asjameest-rüütlit, kes Eesti aladel võimutsesid. Nimelt kirjutab Tyerman, viidates ajaloolistele allikatele, et usumeeste varjus Eestisse tulnud ristirüütlid ei tahtnud sugugi, et kohalikke ristitaks, sest siis oleks kohalikud saanud samaväärseks okupantidega. Ja okupantidel oleks tulnud oma missioon lõppenuks lugeda ja maalt lahkuda. Mõõgavennad tahtsid teha eestlastest ja liivlastest orje, mitte usuvendi. Mõõgavendade tegevus muutus Liivimaal (praegused Eesti ja Läti alad) sõna otseses mõttes gangsterluseks. Eriti hull mees oli ordumeister Wenno, kelle lõpuks hukkas viimases hädas tema oma kaasvõitleja. Mõõgavennad kukkusid tapma isegi oma usuvendi, nii piiskopi mehi, tsisterlasi, kui dominikaanlasi, mistõttu sattusid Mõõgavennad marodööritsemiste tõttu konflikti isegi Rooma paavstiga, kes nad vande alla pani. Sellele vaatamata õnnestus Mõõgavendadel esialgu taanlaste ja rootslaste, hiljem ka leedulaste ja poolakate abil oma võim Eestis kindlustada. Taanlastel ja rootslastel oli Eesti aladel Mõõgavendadega ühine huvi: röövida ja orjastada.
Taustaks niipalju, et Mõõgavendade käes olid Eestis kõik olulisemad tugipunktid: Viljandi (keskus Eestis), Tallinn, Rakvere, Narva, Otepää, hiljem ka Paide, Kuressaare ja Haapsalu. Lisaks olid nende käes Riia, Cesis (suur keskus), Valmiera ja veel mitmeid tugipunkteLätis. Ühesõnaga, jackpot, täislaks.
Ja lõpuks said Mõõgavendade järeltulijatest nn mõisnikud, kel õnnestus pärast Liivi ordu likvideerimist 16. sajandil veel ligi 300 aastat orjapidamist nautida. No ma ei tea, kas mõni omavalitsus veel arvab, et nende au ja uhkus on mõis, see on siis marodööritsejate järeltulija, orjapidaja residents.
Ajaloolises perspektiivis olid praegusele Eesti- ja Lätimaale, aga ka Preisimaale korraldatud ristisõjad kõige karmimad, maa pealt pühiti terved rahvad nagu preislased (Balti rahvas, kelle vastu alustas võitlust Teutooni ordu) ja liivlased (keda ründas esimesena Mõõgavendade ordu). Kusjuures tapeti, rööviti ja orjastati ilma mingi põhjuseta, sest Preisi ja Balti alad polnud mingi tõotatud maa nagu Jeruusalemm, kus asus Piibli järgi Kristuse haud. Tõsi, mingil ajal kuulutasid usumehed Preisi ja Balti alad Jeesuse ema, neitsi Maarja maaks ja Preisi- ning Baltimaadele korraldatud sõjad olid pühendatud siis vähemalt formaalselt Jeesuse emale.
Preisimaa saksastati täielikult ära, alates II ilmasõja lõpust on see jagatud osalt Venemaa (Kaliningradi oblast), osalt Poola ja osalt Leedu vahel. Liivlaste ja osalt ka eestlaste lõunapoolsed alad on praegu Läti territooriumil. Leedulased ja poolakad pääsesid kergemalt, kuna neil õnnestus endil ristiusk vastu võtta, vähemalt paavstiga nii kokku leppida, et ristisõdijad neid enam ei kottinud.
