Järjejutt Andrus ja Neinar, XI osa

Pilt seeriast "Punased laternad Brüsselis".

(eelmises osas: Andrus ja Neinar jõudsid linna peale)

Sündmuskoht: tänav Brüsselis.

Andrus: (kui Aivar on kamraadidega eemaldunud) Uhhh. Saab lõpuks rahulikumalt hingata.
Neinar: (näitab pöidlaga selja taha) Sa mõtled neid, vä?
Andrus: Keda siis veel? Nad on mind täiesti oma lobaga ära tüüdanud. Kust küll selliseid võetakse?
Neinar: No-noh, sa ei kujuta ette, palju nad sinu heaks on ära teinud!
Andrus: No mida siis?
Neinar: Kas ma hakkan sulle seletama vä?
Andrus: (pilku kõrvale pöörates) Ahh, pole vaja.
Toomas: Kuule, mis te siin lobisete. Andrus, räägi parem mõni anekdoot.
Andrus: Ma neid buhhenvaldi omi enam ei viitsi.
Toomas: Räägi loomadest. Näiteks need jänese omad, mis sul olid. Või siili omad olid ka ägedad.
Andrus: (kissitab veidi silmi, nagu mõtleks midagi) Hea küll. Kui ma olin väike, siis elas meie pere väga vaeselt. Nii et meil polnud raha isegi juustu osta. Ja me ei saanud juustu ka hiirelõksu peale panna. Tegime siis nii, et lõikasime ajalehest välja juustu pildi ja panime selle lõksu peale. Ja teate, mis meile järgmisel päeval lõksust vastu vaatas?
Toomas ja Neinar: (vaatavad Andrusele küsivalt otsa)
Andrus: Hiire pilt! Lõksus oli ajalehest välja lõigatud hiire pilt!
Neinar: (vaatab mõnda aega imestusest Andrusele otsa ja pahvatab siis laginal naerma) Haa-haa. (patsutab Toomasele õlale) Said aru vä, haa-haa!
Toomas: (hakkab samuti naerma) Ei, noh, miks ma ei saanud aru, sain küll, noh.
Neinar: Haa-haa. Räägi veel üks!
Andrus: Kuulge, ma rohkem neid anekdoote ei viitsi. Tom, kus meil see koht siis on?
Toomas: Natuke maad veel on. Näe, seal nurga taga, seal, kus need tuled vilguvad (osutab käega).
Andrus: Aaa, seal.
Toomas: Seal jah. Kui ma mineva kord käisin, oli seal päris äge.
Andrus: Palju seal sissepääsu eest küsitakse?
Toomas: Sissepääas ei maksa midagi, aga kohapeal pead maksma. Jotsi andma. Ja noh, jook on ka päris kallis.
Neinar: Ärge, poisid, muretsege, mul pappi on. Ma võtsin just välja kolm tuhhi. Peaks tänaseks õhtuks jätkuma.
Andrus: Mis arvelt sa seda välja võtad, sellelt Šveitsi omalt vä?
Neinar: Sealt jah. Sulle tegime ka ju arve sinna.
Toomas: Aga mulle?
Neinar: Sulle tuleb ka, kannata veel.
Andrus: Kuule, ma lugesin, et see Šveits pidi nimesid välja andma.
Neinar: Ähh, need on ainult terrotistid. Korralikud inimesed on seal ilusti kaitstud.
Andrus: (kulm veidi kahtlustavalt kipras) Sa võiks lasta kellelgi veel üle kontrollida, ma mõtlen meie omadest. Need seal võivad mida iganes kokku rääkida.
Neinar: Olgu, teen seda. Tuleta mulle pärast meelde.
Toomas: Olemegi kohal!

Jätkub...

(Järgmises osas: Andrus ja Neinar teevad seda ja teist)

Järjejutt Andrus ja Neinar, X osa

Pilt seeriast "Punased laternad Brüsselis".

(eelmises osas: Andrus ja Neinar jõuavad linna peale)

Andrus, Neinar, Toomas, Aivar ja kaks kamraadi jõuavad punaste laternate tänavale Brüsselis.

Kamraad 1: (ajab käe rusikasse, tõstab selle üles, ja tõmbab järsku alla, nagu tõmbaks aknale katet ette) Jess!!! See on tase!
Aivar: Tasem, mees, ega sa kodus pole. Või on nikunälg nii suur?!
Kamraad 1: Pole siis vä? (näitab näpuga aknale) Vaata, kus on liha!
Kamraad 2: (osutab ühele teisele aknale) Vaata sinna, vaata seda seal, kus on udarad. Türrr, neid tahaks masseerida!
Aivar: Tasem, ma ütlesin. Esimest korda olete litsides vä?
Kamraad 1: Need pole pooltki nii ägedad kui Tartus.
Aivar: See on, kui pole kodust välja saanud.
Neinar: (jääb hetkeks seisma) Kuidas me siis teeme? Kas hargneme. Meil on siin Antaga üks kindel kohta, Tom tule sina ka kaasa. (Aivarile) Aga teie, Aiku, te vaadake veidi ringi. Ma annan teile raha. (ulatab Aivarile rulli eurosid) Sellest peaks jätkuma.
Aivar: Päris kõva rull!
Neinar: Sellest peaks jätkuma.
Aivar: A kus me pärast kokku saame, ja mis kell?
Neinar: (vaatab kella) Nii, praegu on kell pool kaksteist... (tõstab silmad üles, justkui püüdes midagi arvutada) ..., nii-nii, kolm..., neli... (arvutab näppudel) niimoodi, kella kahe paiku võiks siinsamas uuesti kokku saada. Nende akende juures siin.
Aivar: Olgu, kell kaks siis. Aga kui me ei jõua?
Neinar: No siis tulete ise hotelli.
Aivar: Teeme siis nii.
Neinar: Aga olge ikka kella kaheks siin. Siis lähme vaatame edasi veel ühte kohta. See on väike üllatus.
Aivar: Olgu, kella kaheks oleme kohal.

Mehed lähevad lahku, Neinar ja tema grupp läheb ees minema, Aivar ja tema kamraadid jäävad tänavaga tutvuma.

Aivar: Nonii, mehed, siin on teile vähe nutsu ka. (jagab kamraadidele osa rahast, mille Neinar oli andnud) Nii, nüüd on teil papp käes. Tundke end, nagu öeldakse, nagu kodus.
Kamraad 1: Türr..., kus siin on liha! Ma ei oskagi valida. Keda võtta?
Kamraad 2: Kurr..., nikunälg on nii suur! Ma ei teagi, keda võtta. Kas äkki prooviks seda blondi seal. Sel on mõnusad udarad. Hea sinna vahele susata. Kuule, see on ju nagu see, noh, mis ta oligi, nagu seksi-kristi!
Kamraad 1: Näe, vaata sinna! See seal on nagu pellanova!
Kamraad 2: See ongi pellanova.
Kamraad 1: Ei ole, ise oled pellanova!
Kamraad 2: Kust sa tead, ä?
Kamraad 1: Aga prooviks järele!
Kamraad 2: Täpselt minu mõte-ä.
Kamraad 1: Võtame ta kahe peale!
Kamraad 2: Segi oled vä? Kahe peale! Mina sinuga seal küll nussima ei hakka!
Kamraad 1: Olgu, võta siis ise see. ma võtan selle teise.

Kamraadid löövad üksteisele patsi ja lähevad mõlemad kõrvuti ustest sisse. Seest kostab parajat naginat ja saginat.

Aivar jalutab samal ajal veidi edasi, püüab püsida Neinaril kannul, aga kaotab ta silmist. Siseneb samuti ühest uksest.

Jätkub...

(järmises osas: Andrus jääb kadunudks)

Järjejutt Andrus ja Neinar, IX osa

Pilt seeriast punased laternad Brüsselis.

(eelmises osas: Andrus ja Neinar valmistusid linna peale minekuks)

Tegevuspaik: takso Brüsselis. Ees istub Neinar, taga Andrus ja Toomas.

Toomas: (vaatab taha) Nad ikka tulevad meil järgi vä?
Neinar: (heidab korra pilgu taha) Ah, Aiku vä, kus nad pääsevad. Küll tulevad. Ja kui maha ajäävad, ise kahetsevad.
Andrus: Sa neile pappi jätsid vä? Aivaril on pidevalt taskud tühjad.
Neinar: (pöörab korraks pead) Jätsin. (enda ette vaadates) Anta, räägi buhenvaldi anekdooti!
Andrus: (niheleb) Ah, ei viitsi.
Toomas ja Neinar: (nagu ühest suust) Räägi ikka.
Andrus: Ma olen kõik ära rääkinud juba.
Toomas: Alusta siis otsast.
Andrus: Hea küll. Selline küsimus. Kuidas leiti üle buhenvaldi miss, kes barakist jooksu pani?
Neinar: Kes, miss vä? Mingi tibi vä? (naerab) Et kuda see liha siis jooksu pani, vä?
Toomas: Ta kukkus sääl kokku.
Andrus: (kavalalt) Eeeiii.
Neinar: No mis sa piinad, räägi siis välja!
Andrus: Ega poleks leitudki, ta peitis end luuavarre taha ära, aga unustas jalad harki.
Neinar: (lagistab ennastunustavalt naerda, nii et kõht vappub) Hää-häää!
Toomas ja Andrus lõkerdavad samuti naerda.
Neinar: (endiselt kõkutades) Kurat, ma ei saa, piss tuleb püksi. Kurat, kui andekas. Räägi veel.
Andrus: (niheleb taas) Ahh, ma ei tea rohkem. Ma ei viitsi.
Neinar: (ikka naerab veel) Ah, ma ei saa.
Andrus: Mis on?
Neinar: (pühib silmist pisaraid) Hi-hii. Kurat kui andekas. Räägi veel, palun.
Andrus: Olgu. Buhenvaldi vangid mängivad peitust. Vangivalvur tuleb ja käratab: Lõpetage kohe ära, ja sina, number 15, tule kohe sealt luuavarre tagant välja!
Neinar: (naerab, nii et kõveras) Hää-häää! Issand, ma ei saa, hää-häää.
Toomas: Palju sul neid buhenvaldi nalju on?
Andrus: (kavalalt) No ikka on.
Neinar: (pühib taas silmanurkadest pisaraid) Hää-häää, ta ükspäev rääkis öö otsa neid. Räägi veel mõni.
Andrus: Ähh, ei viitsi enam. Kas me juba kohal ei ole veel.
Toomas: Natuke on veel sõita. Jõuad veel ühe rääkida.
Andrus: (mõtleb hetke) No selline. Buhenvaldi vangide seas on rõõmus elevus, keegi teatab: Homme on laagris disko, kuulipildur Hans sai uued lindid!
Neinar: (pea naerust põlvedel, kõkutab nii, et ei tule enam häältki suust välja)
Andrus: (Neinarit vaadates) No mis siin siis nüüd nii naljakat on. Kurb ju.
Neinar: (toibub veidi) Kurat, kui andekas. Sa peaks anekdootide kogu välja andma. Kurat, kui andekas. Räägi veel.
Andrus: Ei, nüüd küll aitab. (vaatab aknast välja) Kas me kohal ei ole veel?
Toomas: Kohe olemegi.

Takso peatub. Neinar viskab juhile 50 eurose ja väljub. Andrus ja Toomas väljuvad samuti. Takso sõidab minema.

Jätkub...

(järmises osas: Andrus ja Neinar punaste laternate tänaval)

Järjejutt Andrus ja Neinar, VIII osa

Pilt seeriast "Punased laternad Brüsselis".

(eelmises osas: Andrus ja Neinar sätivad linna peale)

Tegevuspaik: hotelli esine Brüsselis, hotelli fuajee.

Neinar: (viipab eemalt lähenevale taksole) Näe, Tom ongi juba siin. (Takso peatub, välja astub Toomas) Noh, said?!
Toomas: (ulatab pudelikese Neinarile) Sain.
Neinar: (ulatab pudeli Aivarile) Näe, Aiku, siin on see mögin, mine aita poisil peale määrida.
Aivar: (võtab ettevaatlikult pudeli näppude vahele, uurib seda)
Neinar: Võta-võta julgesti, see pole ohtlik.
Aivar: (naeratab juhmilt, võtab pudeli tugevamini kätte, kamraadile) Noh, lähme siis, käime ära. (teisele kamraadile) Sina tuled ka kaasa.

Aivar ja tema kaks kamraadi lahkuvad liftide poole. Neinar, Andrus ja Tomas liiguvad lobibaari suunas.

Neinar: Võtame mõned õllid, minu kulul!
Toomas: No sul peaks seda rahakest olema!
Neinar: Ma klaarin sinuga ka ära, pärast, tuleta mulle meelde.
Toomas: No ega selle asjaga kiiret nüüd ka pole.
Andrus: No sul jookseb ju kõva papp.
Toomas: Mis ta nüüd nii kõva on. Aga kurta ei saa.
Andrus: (müksab Toomast) Kurta ei saa. Meie peame muudkui kärpima.
Toomas: No sul peaks ju papp mujalt jooksma. Ega sa sellest riigipalgast ju ei ela.
Andrus: Kusjuures praegu elangi. See kuradima ärikeskus ei too munnigi sisse.
Toomas: (kergitab kulmu) Tõsi või?!
Andrus: Sa siis lehte ei loe vä? Polnud raha, et ehitajalegi maksta. Puhta putsis see värk. Hiljaks jäime.
Neinar: (tuleb, ulatab meestele õlled) Noh, palun.
Toomas: (võtab õlleklaasi) Oi, aitäh.
Neinar: (ulatab klaasi Andrusele) Näe, siin sulle kah!
Andrus: (võtab klaasi, uuriva pilguga) Mis salajuttu te seal ennist minu selja taga ajasite?
Neinar: (heidab pilgu Toomase suunas, too vaatab lakke) Ah, ei miskit, niisama.
Andrus: No räägi välja!
Neinar: Ah, mis seal ikka rääkida, Tom oli ühes klubis, kui ma talle helistasin.
Andrus: Mis klubis?
Neinar: Mis klubis-mis klubis, geiklubis noh!
Andrus: (vaatab Toomase poole) Mis sa oled see vä? Lilla vä?
Toomas: (punastab) Ah, mis nüüd lilla, aga eks siin teatud asjad hakkavad külge.
Neinar: Ma ju ütlesin, ma ütlesin, kui sa omale need pededest nõunikud võtsid.
Toomas: A kust ma teadsin, et nad peded on?
Neinar: (naerab) No räägi aga räägi nüd välja, mis pedekogemused sul siis on? Rahvas räägib, et sa pidid päris kõva isa olema.
Toomas: (tõsinedes) Ah, räägime millestki muust.
Andrus: (pilkavalt) Millest muust meil siin ikka rääkida on enam?
Toomas: Räägime teie sellest superprojektist seal Tartus. Kuda sellega on, ä?
Andrus: Mis me nüüd sellest räägime?
Toomas: Räägime ikka, sealt pidi ju mulle ka tulema! Ma aitasin poole rahast välja ajada.
Neinar: (tõsinedes) Ärge nüüd jamage, poisid.
Toomas: Mis, ärge jamage, ma avasin kõik arve ja puha, seal Zürichis, nagu jäi jutt, kulutasin sellele hea mitu tuhat eurot, ja nüüd vaatan iga päev seda arvet, puhta tühi.
Neinar: Küll tuleb, küll tuleb.
Toomas: Millal? Ma tulen varsti tagasi Eestisse, vaja hakata uut maja ehitama, end uuesti sisse seada. Ma ei jõua oodata.
Neinar: Küll selleks ajaks tuleb, kui tagasi oled.
Toomas: No see on nüüd kohe!
Neinar: (ohkab) Siis tulebki kohe.
Toomas: (ägenedes) A siin Andrus räägib, et mitte munnigi pole. Et olete ise võlgu seal.
Neinar: Need asjad klatime ära.
Toomas: Millal?
Neinar: Ära karju. Küll saab kõik korda. Ja ära oma papi pärast muretse. Küll see tuleb.
Andrus: (rüüpab sõõmu) Ma ka ei usu, et sealt midagi tuleb.
Neinar: Mis teil nüüd minu vastu hakkas? Praegu on kõigil raske. Kui tahad oma papi kätte saada, siis tuleb liigutada. Ma võin ka öelda, et sa seal Tallinnas ei tee munnigi.
Andrus: (vaatab enda ette, rüüpab kannust sõõmu) Jaa...
Neinar ja Toomas vaatavad Andrusele otsa, too on vait, nõkutab pead ja jorutab: jaa-jaa. Eemalt lähenevad Aivar ja tema kamraadid.
Aivar: Noh, mehed, korras, kas lähme siis?!
Neinar: Noh, juba tagasi, nii ruttu.
Aivar: Me tegime ruttu, kahekesi aitasime teda.
Neinar: Käed ikka pesite puhtaks?
Aivar: (vaatab kamraadidele küsivalt otsa, nood noogutavad) Ikka!
Neinar: No siis on hästi.
Toomas: Ja see peab nüüd mitu päeva peal olema, pesta ei tohi ennast.
Aivar: (kamraadile) Kuulsid, jah?!
Kamraad 1: (alandlikult, punastades) Jah.
Neinar: Noh, mehed, taksod on ees, lähme nüüd.

Lahkuvad hotelli fuajeest, taksodesse.

Jätkub...

(Järgmises osas: mehed on linna peal)

Järjejutt Andrus ja Neinar, VII osa

Pilt seeriast "Punased laternad Brüsselis".

(eelmises osas: Andrus ja Neinar istuvad hotelli fuajees ja joovad õlut)

Andrus ja Neinar joovad all õlut, nendega on ühinenud Aivar ja üks tema kamraadidest. Teine kamraad saabub fuajeesse.

Neinar: (viipab teisele kamraadile) Noh, nüüd on siis kõik?
Aivar: Nüüd küll kõik. (saabuvale kamraadile) No võttis sul ikka aega!
Kamraad 2: Ma tegin nii kiiresti kuis suutsin...
Kamraad 1: (pugistab naerda) Korjasid kõik ükshaaval välja vä?
Kamraad 2: Jahh, raisk, ükshaaval!
Kamraad 1: Ja kätte said kõik, hää-hää?
Kamraad 2: (õhkab) Loodan.
Neinar: (sekkub) Mis teil seal oli?
Aivar: (õhinal) Näe, temal olid, nohh, mandavoskad, nohh.
Neinar: (kergitab kulmu) Tõsi või?
Aivar: Jahh, näe too sell võib tunnistada (osutab esimese kamraadi peale)
Kamraad 1: Jahh, olid küll, ma ise nägin, sellised väiksed.
Neinar: Nonoh, jas saite neist siis lahti?
Kamraad 1: Ma ei tea, ma tulin koos Aikuga tulema, aga ta ütles, et sai.
Kamraad 2: Jahh, ma sain lahti, pesin end puhtaks ja ropsisin riided ära.
Neinar: No nüüd on sul terve tuba neid mandavoskasid täis.
(kõik asjaosalised muutuvad kui lõigatult sõsisteks)
Kamraad 1: Ma ju ütlesin, et tuleb kõik läbi pesta!
Neinar: Need riided tuleb läbi keeta!
Andrus: (sekkub) Mis need nakkavad ka vä?
Neinar: Ja kuidas veel. Ma sain kunagi ja oli tükk tegu, et neist lahti saada. Mökerdasin omale mitu päeva mingit salvi peale.
Andrus: Kuramus, vaadake ette, kui ma peaks need oma naisele koju viima, siis... siis, kurat, mehed, siis te vastutate.
Neinar: Ahh, ära nüüd hakka. Las poisid teevad end korda. (Aivarile) Kuule, kas siin mingi apteek on läheduses. Mine too mehele rohtu. Las mökeradab end kokku.
Kamraad 2: (jälgib tegevust üha õnnetuma näoga) Ma siis jään täna siia.
Andrus: No muidugi, sina ei tule täna küll kuhugi.
Neinar: (Andrusele) Kuule, Anta, järsku me peaks ka siia jääma.
Andrus: (ärritunult) Kurat, meie ei jää täna siia! Ma olen seda sõitu, kurat, kuu aega ette valmistanud. Tom on kõik ära korraldanud. Raisk, sina (osutab teisele kamraadile) istud täna siin ja ravid end ja meie lähme välja.
Neinar: Oota, järsku peaks Aiku ka siia jääma, aitab teisel end kokku mökerdada.
Aivar: (ehmunult) Mina?!
Neinar: Jah, sina, sa oled ju nende ülemus. Kurat võtaks! Võta end kokku!
Aivar: Ma pole ju mingi arst!
Neinar: A kes meist siin on?! Ära prööka vastu. Tee, mis kästakse.
Aivar: (irooniliselt, kätt kõrva juurde viibutades) Just nii, söör!
Neinar: Ära siin ilgu. Tuleta meelde, mees, kelle armust sa selles ametis oled. Sa, kurat, pühiks muidu tänavaid kuskil.
Aivar: (sätib end lahkuma) No tore siis, nägemist!
Andrus: (jookseb talle järele, haarab särgist) Oota, kuramus, kuhu sa tormad. (Aivar peatub) Oota nüüd, räägime ilusti seda asja.
Aivar: (valjult) Mul pole siin enam midagi rääkida. Türa, te kasutate mind ainult ära, mina pean teile, kurat, lube välja tooma ja teie kuradi vaenlasi jälitama. Ja see on siis tänu!
Andrus: (veel valjemalt) Mida sa endale lubad?!
Aivar: (ajab selja sirgu) Just seda lubangi! Mina (rõhutatult), mina olen teile need ametid välja ajanud.
Neinar: (jookseb meeste juurde) Tasem, mehed, siin võib olla teisi eestlasi. Pärast kahetsete seda. Lepime nüüd ilusti ära. Teeme nii, et enne ei liigu me kuhugi, kui Aivar on toonud apteegist rohtu ja mehe aidanud kokku teha. Siis lähme kõik koos linna peale. Ega see möks takista kedagi, kurat, litsimajja minema.
Andrus: (laseb Aivari särgist lahti, rahunedes) Olgu, teeme nii.
Aivar: (rahunenult) Olgu, ma käin apteegis ära. (mõtleb hetke) Aga ma ei oska ju küsida. Siin, kurat, räägivad kõik toda frantsuusi.
Neinar: Kurat, helistame Tomile, tal on seal need noormehed, las toovad ära!
Andrus: Ei, las Tom toob ise ära.
Neinar: (võtab taskust mobiili) Ma helistan talle (valib numbri, ootab kõnet) Tom, Tom, sina vä? Kuule, meil siin on väike paanika. Ühel mehel on need satikad, noh, mandavoskad, noh, kuule, rohtu oleks vaja, käppelt. Muidu jääme linna peale hiljaks. Saad sa ära tuua? Mis? Sa oled klubis? Kellega? Ah? Kurat! Käi ära, ole hea mees! Ma hüvitan sulle. Jah. Samapalju kui eelmine kord. Ei jäta. Ole rahulik, kohe esmaspa kannan üle. Jahh. Viis tonni. Eurot ikka. Nagu eelmine kord. Võid kindel olla. Võta takso. Ma maksan kinni. (lõpetab kõne, paneb telefoni tagasi taskusse)
Andrus: (uudishimulikult) Mis toob ära vä?
Neinar: (noogutab) Mh-mh.
Andrus: Kaua tal läheb?
Neinar: Ei lähe kaua (naeratab kavalalt).
Andrus: (ärevalt) Mis ta veel rääkis, räägi!
Neinar: (nägu naerul) Ma pärast räägin.

Jätkub...

(Järgmises osas: mehed lähevad linna peale)

Järjejutt Andrus ja Neinar, VI osa

(eelmises osas: Andrus ja Neinar jõudsid Brüsselisse)

Stseen veidi enne seda, kui Andrus alla hotelli lobby baari läks, et Neinariga enne väljaminekut väike õlu võtta. Vahetult pärast seda, kui Tom oli nad taksoga hotelli juurde toonud ja nad olid oma kohvritega tubadesse laiali läinud. Ja uks oli Andruse selja taga sulgunud.

Andrus: Õhhh (Kukutab end voodile, ajab käed ja jalad laiali) Õhhh.

Andrus liigub edasi vannituppa, kus vaatab üle vanni, kraanikausi, uurib peeglilaua peale pandud šampooni- ja balsamipudelit. Läheb tuppa tagasi, võtab seljast pintsaku, särgi. Jääb vaid viigipükste väel keset tuba seisma. Ja imetleb oma ülakeha peeglist. Ajab rinna kummi, pingutab musklit. Siis vajub nägu pisut virilaks.

Andrus: Ähhh (endiselt pilk peeglisse naaldunud, pingutab veel lihast, ja teeb siis taas grimassi) Ehhhh.

Andrus läheb tagasi vannituppa ja laseb vannivee jooksma. Võtab vanniservalt kollase platsmassist pardi ning paneb selle vette ujuma. Uurib veel vannitoa peegli ees oma ülakeha. Tõmbab käega üle sileda rinna ja puudutab õrnalt rinnanibusid. Need kõvenevad ootamatult. Andrus avab püskte vöö ja avab püksiluku. Püksid langevad rebadele. Jäävad vaid valget värvi liibuvad aluspüksid, mille vööpaela ehib silt: Calvin Klein. Ta vaatleb mõnda aega oma kubeme piirkonda, laseb aluspüksid veidi allapoole, et väike Andrus mõneks ajaks paljastub, siis tõmbab püksid tagasi üles.

Tagasi toas, paneb Andrus oma ülikonna püüdlikult puu peale, püksid ilusti viikipidi, et nad ära ei kortsuks. Siis võtab jalast aluspüksid, millel kiri: Calvin Klein, pakib need hoolikalt kohvrisse. Edasi võtab Andrus kohvrist sukad, nailonist, keha värvi, istub voodiäärele ning ajab kogenud liigutustega sukad omale jalga. Siis võtab kohvrist uued püksid, õigemini püksikud, stringid, valget värvi, millel küljes silt: Hugo Boss, ning ajab ka need jalga. Siis liigub tagasi peegli ette ja imetleb end peeglist. Ajab ühe jala ette ja siis teise. Tõmbab kätega üle oma jalgade, või siis üle oma sukkade. Nägu on erutusest õhevil. Kubeme piirkond sukkade ja pükste all on erutusest kummis.

Andrus teeb kümme kätekõverdust. Vaatab end uuesti peeglist. Hindab musklit. Siis veel otsa kümmekond istulitõusu. Läheb uuesti peegli ette. Pingutab kõhulihaseid. Muheleb rahulolevalt. Siis liigub edasi vannituppa, kus keerab vannivee kinni. Võtab stringid jalast ja läheb vanni, sukkade väel.

Andrus mõnuleb mõnda aega kuumas vannis, tunnetab, kuidas vesi läbi sukkade tema ihu hellitab. Ja kuidas erutus pidevalt tõuseb. Ta võtab vee all aeglaselt sukad jalast ning näeb enda ees kõvastunud peenist, mis paistab vee all pisike nagu pingpongipall. Andrus tõstab oma keha veest välja, kus siis kõigepealt kerkib pinnale peenis, nagu allveelaeva periskoop. Ja siis ülejäänud keha. Andrus hindab oma kubet: see on perfektselt raseeritud, samuti jalgevahe. Ta on end õhtuseks väljaminekuks hoolikalt ette valmistanud.

Andrus on erutunud, ent lõpuni veel ei lähe. Õõtsutab mõnda aega parti vees ja liigutab oma varbaid. Siis tõuseb vannis püsti, laseb end dušiveega üle, laseb vee minema, astub vannis välja ja kuivatab. Ise samal ajal end peeglist piiludes. Ta keerab end külje peale, ajab kõhu kummi, siis keerab end seljaga peegli poole, pead tagurpidi väänates, ning siis uuesti astub esiotsaga peegli poole. Nõksutab puusi ning tõstab end kikivarvule.

Andrus ajab habeme ning värskendab oma nägu lõhnaveega. Tõmbab oma hoolikalt raseeritud kaenla-alused üle deodorandiga ning ajab selga värske triiksärgi. Jalga paneb viigipükste asemel sinised vaba aja püksid. Ning peale halli värvi sviitri. Siis imetleb end veel peeglist, võtab laualt rahakoti ja võtmed, ning suundub koridori, et sõita liftiga alla lobby baari.

Andrus: (Baarileti ääres Neinarit nähes) Sa juba siin!
Neinar: Kuule jah. Lasin end kiirelt dušiga üle. Sul läks veidi aega.
Andrus: Kuule, jah, vaatasin oma tööasju veel natuke.
Neinar: Tubli. Nii peab. Tööasjad peavad korras olema. (lonksab õlut) Näe, võta omale ka üks õlu. (hõikab baarmeni poole) Õu, uann bieer, pliis! (baarmen läheb õlut laskma) Mis muidu, kuidas naine-lapsed, kõik terved?
Andrus: (istub baaripuki peale, sellise näoga nagu oleks kuulnud vaid Neinari viimaseid sõnu) Kuule jah, kõik elus ja terved.
Neinar: No siis on kõik hästi (baarmen paneb baariletile teise klaasi õlut) Skool! (tõstab klaasi)
Andrus: (võtab klaasi) Skool! (lööb Neinariga klaase kokku)
Neinar: Huvitav, kuhu need päevavargad jäävad meil siis?
Andrus: Sa mõtled Aiku ja need vä?
Neinar: Jah, need tüübid jah, igale poole jäävad hiljaks.
Andrus: Küll nad tulevad. Kuule, räägi, kuidas selle ärikeskuse asjaga siis jääb, kas sealt hakkab tulema millalgi ....(Andrus jätkab pikka monoloogi ärialastel teemadel)

(järgmises osas: Andrus ja Neinar lähevad linna peale)

Järjejutt Andrus ja Neinar, V osa

(eelmises osas: Andrus ja Neinar jõuavad Brüsselisse)

Andrus ja Neinar on end hotellis sisse seadnud. Andrus, Neinar ja Aivar on eraldi tubades, Aivari kamraadid ühes toas. Järsku tõmmatakse Aivari toa uks lahti ja sisse tormab üks kamraad.

Aivar: Mis lahti-ä?
Kamraad 1: Kuule, Aiku, tule vaata pulli!
Aivar: Mis seal siis on-ä? (Läheb koos kamraadiga kaasa, jõuavad kamraadide tuppa) Noh?
Kamraad 1: Vaata, näe, tal on püksis maldavoskad!
Aivar: Mis-ä?
Kamraad 1: Maldavoskad, näe! (Tõmbab kamraadil aluspüksid maha)
Kamraad 2: (näost punane) Mis, sa, türbel rebid neid pükse. Niisama saab ka rääkida.
Kamraad 1: Näita Aikule ka, kus sul need maldavoskad on!
Kamraad 2: (otsib) Siin enne oli paar tükki (otsib edasi, sorkides käega kubemekarvades) aga enam ei leia teisi.
Kamraad 1: (häälekalt) Neid oli päris mitu! Ma ise nägin!
Aivar: (paneb käe suu juurde) Tšš, tasem. Mis sa karjud?! (uurib lähemalt kamraadi kubet) Need pole mitte maldavoskad, vaid m a n d a v o s k a d. Mandavoskad.
Kamraad 1: (vaiksemalt) Nad hüppasid siin igal pool ringi, näe, seal, üks on seal maas, äähhhh (hüppab voodi peale), neid on siin kõik kohad täis. Aiku, hüppa ka voodisse, muidu saad omale ka mõne külge!
Aivar: (teeb pika hüppe voodisse) Ääähhhh! (seisab voodil, kingad jalas, pöördub Kamraad 2 poole) Kust kurat sa need said?
Kamraad 2: (häbelikult) Ma ei tea, kurat. Seal Annelinnas oli üks koht, võibolla sealt.
Kamraad 1: Ise rääkisid, et käisid Ihastes!
Kamraad 2: No seal ka, aga seal tundus olevat selline puhas.
Aivar: Mis teil on kõik Tartu litsid läbi käidud, vä?!
Kamraad 1: (kamraad 2-le) Sa ise rääkisid, et seal Ihastes oli mingi uus moor tekkinud. Kelle seljas sa öö otsa ratsutasid. Ei mäleta enam, vä?
Kamraad 2: A mis sa kaagutad siis. Oli mis oli.
Kamraad 1: Tead, Aiku, mina selle tegelasega igatahes ühes toas enam edasi ei ole. Ma tahan omale uut tuba.
Aivar: (mõtleb hetke) Ma pean Neiku ja Andrusega rääkima, nemad majandavad seda asja.
Kamraad 1: No mul peaks olema küll teeneid. Kui palju ma olen neile Neiku sõpradele lube välja toonud!
Aivar: Tasem!
Kamraad 1: Mis tasem, me oleme ju väljamaal, me pole Eestis, nüüd on pidu!
Aivar: Ma lähen räägin Neikuga. Ta sebib sulle teise toa. (kamraad 2-le) Mis sina jääd siia vä?
Kamraad 2: Ma tahaks ka nagu uut tuba.
Aivar: Aga need, maldavoskad, kuidas sa neist lahti saad?
Kamraad 1: Ma ütlesin juba talle, et sauna peab minema. Mu ühel sõbral olid kah need, mandavoskad, noh, ja ta käis saunas.
Aivar: Mul olid ka ühel sõbral, ta määris mingeid mökse omale peale.
Kamraad 2: (ärevalt) Mingeid mökse ma küll ei taha. Ma lähen parem sauna siis.
Aivar: Olgu, käid saunas. Ja vaata, et kõik puhtaks saad! Riided pead ka läbi pesema. Kui see ei eita, siis möksid peale! Ma lähen räägin Neiku ja Andrusega, ehk annab mingi uue toa tekitada, teile mõlemale.
Kamraad 1: A mis mina seni teen? Ma ei saa siin nende mandavoskade sees olla!
Aivar: Tule, lähme alla, Neiku ja Andrus on baaris, võtame mõned õlled enne väljaminekut. (kamraad 2le) Sina jääd siia! Pesed oma riided puhtaks ja ma helistan sulle, mis värk saunaga on.
Kamraad 2: (nukralt) Aga ma siis välja ei saagi täna vä?
Aivar: Saad küll, enne pesed end puhtaks. Riided ka.
Kamraad 2: Aga mul pole ju teisi riideid!
Aivar: (erutunult) Türr.., on teiega alati jama. Võtad siis oma riided sinna sauna kaasa ja ropsid leiliruumis puhtaks. Türr.., õpeta teid nagu lapsi.
Kamraad 2: (nägu venib naerule) Selge siis, ma ropsin riided puhtaks.
Aivar: Ja siis tuled alla meie juurde!
Kamraad 2: Saab tehtud! Ropsin riided puhtaks ja tulen alla teie juurde.
Aivar: Just! Ja siis kontrollime su üle!

Aivar ja Kamraad 1 lahkuvad, sõidavad liftiga alla lobby-baari, kus ees ootavad juba Andrus ja Neinar, rõõmsalt omavehel juttu ajades, õlleklaasid ees.

(Järgmises osas: Andrus ja Neinar tutvuvad Brüsseli kireva öö-eluga)

Järjejutt Andrus ja Neinar, IV osa

(eelmises osas: Andrus ja Neinar (Neiku) olid lennukis teel Brüsselisse, nendega liitus Aivar (Aiku) ja viimase kaks kamraadi)

Lennuk maandub ja jääb peatuma platsile. Saabub reisijate autobuss. Kõigepealt väljuvad äriklassi reisijad, kes lahkuvad esimese bussiga. Andrus, Neinar, Aivar ja viimase kaks kamraadi on selle esimese bussi peal. Aivar ja tema kamraadid istuvad, Andrus ja Neinar seisavad veidi eemal akna all.

Kamraad 1: Äge!
Kamraad 2: (häälekalt) Türra, nikku tahaks. Nikku!
Aivar: (vaatab ehmunult Neinari poole) Tasa, mis sa lärmad. (Neinar naeratab heakskiitvalt, noogutab) Olgu, küll te saate, oodake veidi.
Kamraad 1: Kuule, mina tahan topelt, nagu eelmine kord.
Kamraad 2: Mina kaa!
Aivar: Küll te saate. Oodake veidi. Kõigepealt sõidame hotelli. Siis pesete ennast puhtaks. Muidu vaadatakse, et mingid kuradi haisvad eesti kollid tulid.
Kamraad 1: Ma lähen kohe duši alla, türa, ma pesen end täiesti puhtaks.
Kamraad 2: Mina ka!
Kamraad 1: Ma pesen hambad ka puhtaks!
Kamraad 2: Mina ka!
Aivar: Kas teil hari on kaasas?
Kamraad 1: (kergitab kulme) Missä?
Aivar: Hari noh, et hambaid pesta. (Kamraadid vaatavad teineteisele otsa) Seda ma arvasin. Aga mina teile enam harja ei laena. Ise ostate omale.
Kamraad 1: Kustä?
Kamraad 2: Jah, kustä?
Aivar: Kurat, õpeta teid nagu lapsi, poest, loomulikult. Seal hotelli juures on kohe üks pood. Sealt ostate.
Kamraad 1: Aiku, kuule, tuled äkki kaasa, ma ei oska seda inglist.
Kamraad 2: Ma kaa ei oska-ä. Äkki tuled-ä.
Aivar: No tulen. Aga siis annate oma ajast mulle pool tundi.
Kamraad 1: Ähh, jälle sa kaupled nagu valge juut.
Kamraad 2: Misä? Mina küll ei anna ära. Türra, eelmine kord andsin ka ära ja pärast ei tulnd mul paukki lahti nii ruttu.
Aivar: Olgu-olgu, ma tulen siis niisama teiega kaasa sinna. Ma võtan omale pudeli napsi.
Kamraad 1: Meil on!
Kamraad 2: (näitab taskust asunikku) Näe!
Aivar: Kurat, peida ära! Kust sa selle üldse said?
Kamraad 1: (osutades Kamraad 2-le) Tal oli see taskus.
Aivar: Ja keegi ei kontrollind?
Kamraad 1: Ei.
Aivar: Jummalast vedas siis. (Tõmbab käega) Anna üks lonks. (Kamraad 2 kougib pudeli taskust ja annab Aivariule, viimane kulistab ühe hooga pea poole pudelit) Kuradi hea on! (Limpsab keelt)
Kamraad 2: (pudelit haarates) Türra, sa jood kõik ära! Anna siia!
Aivar: (tõmbab pudelit enda poole) Ma ostan uue!
Kamraad 2: Ma tahan ka!
Aivar: Sa juba jõid lennukis veini. Türa, laulsid terve tee.
Kamraad 2: (laulab) Hõirassaa, oh-oh-hoo...
Aivar: (teeb nagu virautaks Kamraad 2-le käega vastu pead) Türa, jää ükskord vait!
Kamraad 2: (kõkutab) Hee, aga varsti saame nikku!
Aivar: (vaatab Andruse ja Neinari poole, kes ajavad akna all süvenenult juttu) Varsti saame sitaks nikku.
Kamraad1: Nii et maa must!
Aivar: Nii et tolmab!
Kamraad 1: (haarab Aivari käest pudeli) Anna mulle ka. (Aivar laseb pudeli käest, Kamraad 1 tühjendab pudeli)
Kamraad 2: (haarates pudelit) Türa, mulle ei jätnudki.
Kamraad 1: (pudel käes, imiteerib pudeliga vastu pead löömist Kamraad 2-le) Säh sulle, oh-oh-hoo!
Kamraad 2: Käi vittu!

Buss peatub, Andrus ja Neinar astuvad maha, nende taga Aivar ja tema kaks kamraadi. Minnakse läbi tollikontrolli väravate ja võetakse pagas lindile. Ning suundutakse väljapääsu juurde. Väljapääsu juures on juba ootamas Toomas.

Andrus: Hei Tom! (annab kätt)
Toomas: No hei-hei! (annab kätt Neinarile, Aivarile ja kamraadidele) Teid on päris mitu täna.
Neinar: Täna läheb suuremaks peoks.
Toomas: Mis tähistame midagi, vä?
Neinar: (kavalal ilmel) No eks meil ole siin tähistamist ka!
Toomas: Mingi sünnipäev vä, mul ei seisa nad kõik meeles?
Neinar: On sünnipäeva ja on ka muud, pärast seletan.

Mehed liiguvad taksopeatusse, kus võetakse kaks taksot. Ühte istuvad Toomas, Andrus ja Neinar, teise Aivar oma kamraadidega.

Toomas: (taksosse istudes) Hilton City, please!

Taksod võtavad kohalt.

(Järgmises osas: Andrus, Neiku, Aiku ja kamraadid seiklevad öises Brüsselis)

Järjejutt Andrus ja Neinar, III osa

(eelmises osas: Andrus ja Neinar ootasid Aivarit, kes hilines)

Neinar: (ajab alahuule hammaste taha ja vilistab) Õu, siia, jobud! (Aivar näeb teda, Neinar viipab käega) Kus kuramus te kooserdate. Andke oma kodinad ruttu ära, me ootame juba pool tundi. (Aivar ja tema kaks kamraadi laovad kotid lindile)

Aivar: Kus Andrus on?

Neinar: Kus-kus, läks lennukit kinni hoidma. Kurat, olgu see viimane kord.

Aivar: Okei, boss.

Neinar: Ja nüüd ruttu lennukisse.

Aivar: Mis meil on bisnis-klass ikka vä?

Neinar: Ikka, kuis muidu. Andrus pani eile piletid kinni.

Aivar: Riigi kulul vä?

Neinar: Tom korraldab ära, tal on neid esinduskulusid seal nii et tapab.

Aivar: Okei, saan aru. (Mehed jõuavad lennukisse, ütlevad stjuardessile järgemööda tere, nad juhatatakse kohtadele, Aivar istub Neinari kõrvale, kamraadid tema taha) Äge, siin on palju suuremad istmed!

Neinar: (lükkab näpu suu ette) Kuss, tasem, ära karju.

Aivar: (noogutab mõistvalt, vaiksemalt) Kus Andrus on?

Neinar: (vaatab ringi) Ah, näe, seal ees, ajab kellegagi juttu. Siin on need ametnikud igal pool, ega mina neid kõiki tunne.

Aivar: Selge. (kamraadidele) Vaadake, et te lärmi ei tee.

Kamraadid: (nagu ühest suust) Selge.

Aivar: Kui tahate, tellige omale midagi. Minu kulul. Siin pakutakse õlut ja veini.

Kamraad 1: Kuule, kas purksi kah saab?

Aivar: Mida?

Kamraad 1: purksi noh, burgerit!

Aivar: (kulm kipras) Kurat sa minu käest pärid. Küsi selle tšiki käest, kes siin edasi-tagasi käib.

Kamraad 1: (mühatab)

Kamraad 2: Kuule, Aiku, vinge värk!

Aivar: Mis sa oled esimest korda lennukis vä? Eile oled sündind vä?

Kamraad 2: Ma paar korda ikka olen lennand.

Aivar: Kurat, see pole sul siin mingi metsavaht.

Kamraad 2: Ma näen ju küll. (võtab kotist asuniku, ulatab Aivarile) Kuule, võta kah sõõmu!

Aivar: (vihaselt) Peida ruttu ära, kuramus, siin ei tohi.

Kamraad 2: Mis ei tohi vä?

Aivar: Loogiš ju! Kurat, esimest korda lennukis!

Kamraad 2: (paneb pudeli tagasi kotti) Türa, mis siin siis võib?

Aivar: Tasa, kuula, mis ta räägib! (Stjuardess tutvustab lennuki ohutuseeskirju, sätib päästevesti selga)

Kamraad 1: Türa, vaata, kus on tädil tissid!

Kamraad 2: Täitsa pandav eit!

Aivar: (selja taha) Selle sebime omale ära. (Neinarile) Kuule, nägid seda eite vä?

Neinar: Ma olen teda varem näinud. Aga ta pidi olema paras pipar.

Aivar: Noh, seda me veel vaatame. Mis ta nimi on?

Neinar: (üritab mõelda) No ei tule meelde.

Aivar: (häält tõstes) Küsime järgi (vaatab üles stjuardessi poole) Kuule, mis su nimi on?

Stjuardess: (vaatab alla Aivari poole) Kinnitage palun turvavöö!

Aivar: (kinnitab turvavöö) Kinnitatud. Nüüd kuidas su nimi on?

Stjuardess: (vaatab alla, ei kosta midagi, eemaldub)

Aivar: (pilk stjuardessi jalgadel) Türa, kus on tots. Viimase peal. Kus on säärejooks eidel! Ja paras pipar tõesti. Temaga läheb raskeks.

Neinar: Nüüd tõuseme õhku, vaata, seal on Ülemiste järv.

Aivar: (vaatab aknast välja) On jah. Kuradi pisike!

Neinar: Eesti on üldse pisike, siit ülevalt vaadates.

Aivar: Kus Tartu on?

Neinar: Ma ei tea, seal vist (osutab näpuga kaugusse)

Aivar: Nagu kirbusitt. Kuule, sinu seda plaskut pole nähagi.

Neinar: (uurib hoolega ümbrust) Ei, näe, seal paistab.

Aivar: Kurat, ma ei näe küll midagi.

Neinar: Näe, seal!

Aivar: (vaatab pingsalt) On vist jah. (märkab eemalt stjuardessi, kes reisijatele jooke pakub) Kuule, näe, hakatakse jooke pakkuma. (kamraadidele selja taha) Poisid, minu kulul, võtke mida tahate.

Kamraad 1: Ma rebiks selle liha omale.

Kamraad 2: (näitab näpuga teise stjuardessi poole) Näe, seal on teine tots veel!

Aivar: Tasa, me oleme lennukis.

Kamraad 1: Kuidas soovid. Aga kui vaja, ma lohistaks ta ära.

Kamraad 2: Nagu eelmine kord seal Peipsi ääres, sai üks pipar kärmelt ära räägitud.

Aivar: (selja taha) Tasem. Brüsselis on teil lihad ootamas.

Kamraad 1: (nägu läheb naerule) On ka vä?

Kamraad 2: Äge!

Kamraad 1: Ja et oleks vene totsid, need panevad hästi!

Aivar: On-on, Tom sebib seal mõned meile. Eks kui kohale jõuame, siis näeme. (Neinarile) Kuule, tuled ka õhtul välja vä?

Neinar: (vaatab enda ette, ajab huuled torru) Ma pole veel otsustand. Meil on mõned äriasjad ajada. Me pidime Tomiga seal ühe maja üle vaatama. Eesti esindus pidi huvi tundma. See tuleks nüüd käpelt ära osta.

Aivar: (nägu naerul) Mõni mill kukub jälle.

Neinar: Kui raha vedeleb maas, siis tuleb see üles korjata.

Aivar: Mis Tom saab ka sealt midagi vä?

Neinar: (vaiksemalt) Natuke ikka.

Aivar: Ja põhikopikas kukub meile.

Neinar: (noogutab kavalalt)

Aivar: Türa, see on hea, siis saame omale uue paadi osta. See vana on väikseks jäänud.

Neinar: Vähe kiiremat oleks tõesti vaja.

Aivar: Vähe kiirem paat ja siis üks Maksim sinna peale panna. Mul sõbral on, täiesti korras.

Neinar: Päriselt ka vä?

Aivar: Nujah, ega ma niisama ei räägi. Siis tuleb alles jaht! Kitsesid langeb loogu. Kurat, see tõmbab võsa ka maha.

Neinar: (kahtlevalt) Tõmbame mõne inimese maha viimaks.

Aivar: No seda ei juhtu. Poisid teevad ala enne puhtaks.

Neinar: Jääb mõni marjuline ette.

Aivar: No siis jääb, mis teha, loomulik kadu. (vaatab lakke)

Neinar: Jääb sinna vigasena metsa.

Aivar: No siis lõpetame ära.

Neinar: (ehmunult) Ah, ära aja hullu.

Aivar: Mis hullu. (vaiksemalt) Ühega juba juhtus nii. Panime ta vaikselt magama. Oli üks vana känd.

Neinar: (juuksed tõusevad kergelt turri) Tõesti vä?

Aivar: Nujah, ega me ei saand teda ju sinna jätta. Ja kus me teda siis haiglasse viime. Ega me idikad ka pole.

Neinar: Ja siis see tüdruk.

Aivar: Mis tüdruk?

Neinar: See, kelle te metsa viisite.

Aivar: Ah, see, kes hääletas tee ääres.

Neinar: Jah, politsei auto peale.

Aivar: No see oli tööõnnetus.

Neinar: (karmilt) Vaadake, et te, mehed, vahele ei jää. Kui vahele jääte, on lõpp. Kuulsid, Aiku, siis ma sind enam ei tunne. Ja Andrus ka. Ja meilt ära enam kaitset oota. Kas kuulsid?!

Aivar: Me ei jää vahele.

Neinar: (noogutab mõistvalt)

Jätkub...

(järgmises osas: Andrus ja Neinar jõuavad Brüsselisse)

Järjejutt Andrus ja Neinar, II osa

Must Mercedes toob Andruse lennujaama VIP-sissepääsu juurde. Neinar ootab teda juba ees. Mehed tervitavad.
Andrus: No tšau!
Neinar: Tšau-tšau!
A: (kohendab mantli hõlmasid) Kurat, kiireks läks.
N: Sa oled päris higine.
A: Ähh, see kuradi riigitöö. Saaks juba rutem tulema.
N: Kuule, ära aa lolli juttu. Sa pead ikka vastu pidama. Mäletad, mis meie kokkulepe oli.
A: (vaatab kõrvele) Ähh, mäletan-mäletan. Aga võtab läbi. Tõega. Kaua võib.
N: Pole hullu, Andrus-poiss, lähme tuulutame veidi. Kosume pisut.
A: (rähmab käega) Sul hea öelda. Aga ole ise sellise koha peal. Kurat, hing süüakse seest. Alles klattisin üht jama, nüüd teine otsa.
N: (lükkab käe ette) Vaata, siht peab olema silme ees. Siht. Ja siis ajad mööda seda sihti. (sihib silmaga oma ette lükatud näpuotsa)
A: Ah, jälle sa oma selle sihi jutuga.
N: Aga see on oluline, Andrus-poiss.
A: Kuule, räägi parem, kus need sinu kamraadid on, see politseinik. Miks teda veel siin pole, lennuk läheb kohe välja.
N: (pilgutab kavalalt silma) Mul poisid jäävad vähe hiljaks. Ma palusid neil üks asi korda ajada. (vaatab kella) Aga nad peaks olema kohe siin.
A: Kurat, me ei saa ju hiljaks jääda.
N: Rahu, vanapoiss, kohe tulevad. Ega see lennuk ilma meieta ikka ära ei sõida.
A: Tont seda teab, viimasel ajal nad enam ei oota. Räägivad, et rahvas tõstab lärmi.
N: Tead, see rahvas, küll nad ootavad. Küll ootavad, kui vaja.
A: Ära sa ütle! Korra nõudsid juba raha selle eest, kui lennuk pool tundi hilines. Üks mingi kuradi välismaine säga oli peal. Pärast tuli välja, et mingi kuramuse direktor. Palkas mingi kuradi välismaise advokaadi.
N: Kurat jah, hakand pead tõstma. Sellised tuleks maha tõsta. Ja suu kinni teipida. Närud.
A: Samas need närud toovad meile raha sisse.
N: Üks tolvan ees või taga. Võtku mehu!
A: Olgu-olgu (vaatab kella), kurat, nüüd juba pool tundi üle läind.
N: Kurat, jah, ma helistan, oota. (võtab taskust oma tutika Vertu ja valib numbri) Aiku, halloo, sina vä, kus te kurat olete, lennuk juba pool tundi ootab teie järel.--- Mida? Mis? Kus? Raisk?--- Ahsoo. Jätke ta sinnapaika!---Mida? Ei liiguta? Kurat, helista kiirabisse. Las viivad minema. (lõpetab kõne)
A: (uudishimulikult) Mis oli?
N: (vaatab kõrvale) Ähh, üks vend oli otsad andnud. Läksid jälle liiale.
A: Mis vend oli?
N: Ähh, oli üks. Ma pärast räägin.

Jätkub...

(Järgmises osas: Andrus ja Neinar jõuavad Brüsselisse)

Kohvik esitleb: uus suvine järjejutt "Andrus ja Neinar"

Tänane suve alguse päev ja 1940. aasta riigipöörde aastapäev on igati tore ja sobiv uue suvise järjejutu avapauguks, ja just sellise järjeujutu alustuseks, mille nimi on "Andrus ja Neinar".

Andrus ja Neinar on mõlemad 50ndates aastates meheraasud, kes on pärit ühe Ida-Euroopa riigi väikelinnast, teinud karjääri kommunistlikes totalitaarsetes süsteemides, aga rajanud osavalt omale tee riigitüüri juurde ka demokraatlikus keskkonnas. Üks on siis parasjagu peaminister, valitsuse juht ja teine mõjukas ärimees. Üks selline kiitsakas ja pikem, teine lühem ja turjakas. Nagu must ja valge koer. Lisaks neile on peaosaline Aivar, tähtis politseijuht. Ning Mart, riigi suurima ajakirjandusgrupi juht.

On neljapäeva õhtupoolik, Andrus ja Neinar istuvad ühe pealinna väikse hotelli privaatses baaris ning teevad plaane nädalavahetuseks.

Neinar: (viskiklaasi lauale pannes) Mis teed homme, lähed koju ka vä?
Andrus: (rähmab käega) Ähh, ei tea. Mis sinna ikka minna. Alles eelmine nädal käisin. Ei jaksa seda viginat ära kuulata. Muudkui tee seda ja tee teist.
N: (kratsib kukalt) Ähh, ma ka siis ei lähe. Mis seal ikka. Jääme linna. Ega seal maal midagi teha ka pole. Kukud igavusest kokku.
A: Kuule, aga välismaale võiks kuhugi minna, mis arvad?
N: Mmk-mm, ma ei saa, pean esmaspa tagasi olema. Nii lühikeseks ajaks pole mõtet minna.
A: A kui lennukiga minna, Toomas teeks meile väikse vastuvõtu, viinad ja naised ja... nagu eelmine kord, mäletad.
N: (ajab end ettepoole) Tõsiselt mõtled vä?
A: Loomulikult!
N: (sügab kukalt) Kurat, ei tea. Eelmine kord oli pärast pea nii haige. Pealegi võib sealt mõne haiguse saada. Mul üks sõber sai, pärast käis mitu kuud arstide vahet.
A: Kummiga ei saa mingit haigust.
N: Oled kindel.
A: Absoluutselt!
N: Mis kell see lennuk läheb?
A: Homme õhtul.
N: Aga tagasi?
A: Esmaspa hommikul.
N: Kurat, siis peab ju vara ärkama.
A: No ja mis siis. Tellime äratuse.
N: Kurat, ma ei tea.
A: Ah, ära nüüd jama, võtame poisid ka kaasa.
N: Aivari vä?
A: Jah.
N: Ja siis linna peale.
A: Nojah.
N: (vaatab kella) Kuule, kell on juba seitse, ma pean minema hakkama. Pean veel Märdiga kokku saama, temalt rahad võtma ja...
A: Palju sa temalt saad?
N: No kuus peaks ära saama. Teist samapalju veel.
A: (keerutab pead) Kuradi vähe.
N: Kehvad ajad, kriis.
A: Ah, sina ka oma kriisijutuga. Pole meil mingit kriisi.
N: (liigutab end ettepoole) Kuule, tead, mul käib poes kolm inimest päevas. Mis see pole kriis vä?
A: Äh, see sinu pood, ma ütlesin kohe, et seda pole mõtet teha!
N: A kust sa siis pappi võtad?
A: Siit! (näitab taskut)
N: A kust see sinna saab?
A: Sealt (näitab laual lebava Neinari rahakoti peale).
N: Kui nii edasi läheb, pole seal enam tuhkagi. See on tühi!
A: Kuule, ma olen sulle vähe asju ette andnud vä?
N: Näed ise, mis praegu toimub!
A: A kes käskis neid poode sinna teha?
N: (erutunult) Sa vastu ka polnd!
A: Olin küll!
N: Millal?!
A: (rehmab käega) Ahh, mis me vaidleme, nagunii on kõik perses praegu. Kohtume siis homme lennujaamas.
N: Olgu, siis räägime.
A: Kutsu siis poisid ka. Ma tellin hommikul piletid ära. Või Arto tellib. Anna talle teada, palju neid tuleb.
N: (maksab arve ja tõuseb püsti) Olgu, ma pean nüüd lendama.
A: Homme näeme.

Neinar lahkub, istub oma uhkesse Porsche jeepi ja sõidab kummide vilinal minema. Andrus tühjendab kohvitassi ning astub uksest välja, musta Mercedesesse, mis viib ta tagasi töökohta.

Jätkub...

(järgmises osas: Andrus ja Neinar jõuavad Brüsselisse)