Ajakirjanduses on alanud valimisvõitlus

Väljavõte Kanal 2 ekraanilt.

Eesti vaadatuima telekanali Kanal 2 uudistesaade Reporter on viimasel ajal muutumas valimisvõitluse platsdarmiks. Täna näiteks oli põhiuudis sellest, et Edgar Savisaar on oma blogisse üles riputanud mingeid pilte ja pole selleks luba küsinud. Seda olukorras, kus Eesti riik on peaaegu pankrotis ja rahvas kiunub häda käes, ning ajakirjanike püha kohus peaks olema pärida igapäevaselt aru valitsuse liikmetelt, näiteks peaminister Andrus Ansipilt. Seda millegipärast ei tehta. Ja põhjust pole vaja kaugelt otsida. Kanal 2 on Mart Kadastiku telekanal. Kadastik on omakorda Savisaare peamise poliitilise rivaali Andrus Ansipi lähedane sõber. Ja pole siis ime, kui Kadastik aitab Ansipil valimiskampaaniat teha.

Saatesse oli kohale toodud Kanal 2-ga samasse Postimehe meediagruppi kuuluva, piltidega kaubitseva firma Scanpix Eesti juht Art Soonets, kes siis viis demonstratiivselt avalduse Tartu politseisse. Ja ütles, et Savisaar on pilte varastanud. Mingeid tõendeid esitatud polnud. Siis oli võetud veel intervjuu mingilt kulturiministeeriumi töötajalt, kes ütles, et on jah vargus. Ühesõnaga jäi klipist mulje, et Savisaar on Eesti riigis kõige suurem pätt, kuna on varastanud pilte, kus on kujutatud siis peaminister Ansipit, president Ilvest ja teisi tähtsaid poliitikuid. Savisaar on ennast kaitsnud väitega, et on pildid saanud internetist, kus nad on vabalt üleval.

Nonoh, Art, lase aga käia! Ma töötasin kunagi Soonetsiga koos ajalehes Liivimaa Kroonika, mina olin ajakirjanik, Art oli levijuht või midagi sellist. Ja noh, seal Liivimaa Kroonikas, mis oli Postimehe grupi ettevõte, sai ikka pilte varastatud, nii mis kole. Ja seda TEADLIKULT. Mitte kellelegi nende eest ei makstud. Ja ka hiljem, ajakirja Kroonika aegadel, kui Kroonika tõi Postimehe grupile sisse kümneid miljoneid kroone aastas, varastati seal TEADLIKULT välismaa ajakirjadest pilte nii mis kole. Kellelegi ei makstud. Ja teeniti sellise vargusega suurt raha. Ingrid mulle rääkis kodus. Vahel pandi isegi pildi alla Bulls Press, kuigi mingit raha kellelegi ei makstud. Puhas pettus.

Ja nüüd pistab sellesama Postimehe grupi töötaja Art Soonets pröökama mingi väidetava pildivarguse teemal ühes blogis. Vaata peeglisse, mees! Siis näed, kelle peas müts põleb. Ma ei imesta, kui ka seesama Scanpix müüb klientidele varastatud pilte. Uurige seda, kes saab või julgeb!

Niipalju veel, et samas saates oli lõik, kus Tallinna linnapea Edgar Savisaar annab kätte sünnitunnistused värsketele ilmakodanikele. Muu hulgas ka Andrus Ansipi tütrele Tiinale, kes äsja sünnitas kaksikud. Savisaar veel andis Tiinale kaasa head soovid. Kas see pildivarguse lõik oli sisse surutud selleks, et Savisaar liiga heas valguses ei paistaks?! Stiilis, et iga päev midagi koledat Savisaare kohta. Sest muidu hakkab rahvas teda viimaks veel armastama. Seda ei tohi lasta juhtuda, eksole.

Andrus Ansip on siiski robot!

Austet lugejad,

selgub, et meie peaminister on siiski robot. 65 % teist on nimelt just seda meelt ning 35 % peab Näksipit inimeseks. Teie jääge rahulikuks, meie teavitame sest juba homme välisriikide esindajaid.

Urri, kes Ansipi ööseks kohvrisse püüab, on teie kinnitusel Postimehe vastutav väljaandja Mart Kadastik, Stamp, kes Urrit käsutab, on Tartu kunn Neinar Seli, ning professor Gromov on Ansipi ämm.

Jõletuim asi siin maailmas on ülistada inimest pärast tema surma

Ma ei tea jõletumat, jäledamat, küünilisemat nähtust siin ilmas kui see, et inimene, konkreetsel juhul siis kõigi ajakirjanike õpetaja Juhan Peegel tõstetakse pjedestaalile alles pärast tema surma. Ta ju elas ja oli alles hiljaaegu siinsamas Tartus ja temast oleks võinud teha lugusid. Küsida talt, mis ta arvab praegusest ajakirjandusest. Väärtustada vana inimest, anda talle sõna. Vanadusega tuleb ju elutarkus ja küllap oleks vanal Juhanil olnud nii mõndagi öelda.

Miks seda ei tehtud, küsin ma. Miks sa Juhan Peeglile sõna ei andnud, Kadastik? Kas kartsid, et ta ütleb midagi halba sinu kohta? Räägid väiklusest, aga mis muud kui väiklane olid sa ise, kui kolleegi tähtsalt vastutava väljaandja positsioonilt "seksihulluks" sõimasid. Kas Juhan Peegel oleks selle heaks kiitnud? Nüüd siis taod kahe käega vastu rinda ja kiitled, kuis olid tema õpilane. Kui sa oleksid teda austanud, siis oleksid võinud teda austada tema eluajal. Jäle on panna surnud inimese suhu sõnu, kui sa ei lasknud tal kõnelda tema eluajal.

Pärast surma oleme kõik lahkunu suured sõbrad. Ja "õpilased", oi kui suured "õpilased". Nägin seda isegi oma isa matustel. Need, kes tal elu ajal hinge seest närisid, olid ta matustel tema kõige suuremad sõbrad ja õpilased.

Seesama juhtub praegu ka vaese Juhan Peegliga. Need, kes temast ta eluajal midagi teada ei tahtnud, on praegu ta kõige suuremad õpilased, lausa perekonnaliini pidi.

Schibsted Mice: Mart-Mouse & Kjell-Mouse

Schibsted Mice,
© Irja Vaher, 2007

Uus koomiks: Mart-Hiir!

Mart-Hiir I,
©Irja Vaher, 2007

Nagu kaks valitsejat

Mnjah.

Keda me vahepeal Folgil nägime

Käisime vahepeal väljas. Kui hakkasime järve poole jalutama, nägime valges NAKi-särgis Veiko Märkat koos kahe tüdrukuga, kellest üks osutus kirjanik Diana Leesaluks. Nemad olid ära kaotanud Aapo Ilvese ja Andra Teede ning palusid meid nende otsimisel abiks. Haakisime siis end nendele sappa ning vantsisime maha tubli tükk maad, kuni Tähe-poe juurest leiduski Aapo. Jõi seal mõnusasti õlut ning puhus inimestega juttu. Veiko rääkis, et NAKi kohviku nimeks peab saama tingimata Oblikate Vahel, ja kui ei saa, siis tema astub NAKist välja. Meie ning Aapo leidsime siiski, et kohviku nimeks saab NAK ning jutul lõpp.

Edasi suundusime koos Aapoga Kaevumäele, kus esines miski iiri bänd. Andra kuulas parajasti seda. Selgus, et bänd on ilgelt jura ning lasime sealt, koos Andraga, jalga. Veiko jäi Tähe-poe juurde, kuna tal polnud raha. Kui Kaevumäele jõudsime, jalutas meile seal vastu tubli pankrotihaldur, tuntud ka kui kohtunik Koidula Laurisaare suure sõbranna, Terje Eipre - kuulsusrikka Tüdrukute Klubi väärikas liige. Üritas Innost märkamatult mööda hiilida, aga me ikka nägime ta ära. Terje käis ka seda iiri bändi kuulamas.

Vahepeal kaotasime Aapo ja Andra ära ning jalutasime niisama ringi. Kohtasime R-kioski juures Inno sõpra Jaanus Plaati ning neid kutte, kes meile eile kummi müüsid (selgus, et üks neist oli Andri Püvi ja teine Reedik Niilus). Siis läksime Kirsimäele, kus esines miski hispaanlane. Seal oli murdu rahvast. Väino Koorberg ja Mart Kadastik tantsisid lava ees jenkat. Ja neil oli kaks kiilaspäist meesterahvast ka kaasas, kes osutusid norrakateks Kjelliks ning Sverreks.

Siis väsisime ära ja tulime hotelli (EVE). Tellisime endale alt lambakarreed (jube hea, soovitan!) ning veini ja hakkame nüüd kohe sööma. Pärast lähme võib-olla veel sheikima.

Meediakuninga piinad-Mart Kadastiku näitel

Postimees on väga vana ja väärikas väljaanne. Samuti on tema vastutavaks väljaandjaks üks eesti kõige väljapaistvamaid ajakirjanikke nimega Mart Kadastik (kes magab praegu meie kuuris, aga see selleks). Ja nüüd on see vana ja väärikas väljaanne kehtestanud "hea maitse piiri".

Tähelepanu, kes kavatsevad Postimehhe arvamusloo kirjutada! Inno eelmisel aastal kirjutas ning arvamustoimetaja Kalle Muuli võttis selle rõõmuga vastu, öeldes, et "sigalahe lugu". Ja see lugu ilmus, kirjeldades avameelselt, kuidas Inno, kui ta veel Ingrid Tähismaaga abielus oli, lõbumajas käis. Nüüd ütleb Postimehe naljapeatoimetaja Merit Kopli oma vastuses Inno hagile, milles Inno nõuab Postimehelt tema "seksihulluks" nimetamise pärast 1 miljonit krooni, et Inno ületas oma avameelsusega "hea maitse piiri".

Ehk siis Postimees lööb noa selga omaenda kaasautorile, kelle teksti ta möödunud aastal hea meelega vastu võttis ning avaldas. Samasugune keiss oli muide Kroonikaga, kus avaldati lugu kahest homost, kes armastasid ilma riieteta ringi käia, ja keda Kroonika peatoimetaja Ingrid Tähismaa pärast Heimar Lengi saates maha tegi, nimetades neid "haige tiivaga lindudeks". Tuletame meelde, et mõlemad väljaanded kuuluvad kurikuulsasse Schibsted-kontserni, mis tegeleb muuhulgas intellektuaalse omandi vargusega.

Tegelikult ei avaldaks Jannseni-traditsioonidele toetuv Postimees muidugi kunagi arvamust, mis tema arust "hea maitse piire" ületaks. Lihtsalt Merit Kopli & co ei taha tunnistada, et tegid Innole liiga. Oleme siin Innoga arutanud, et eks nad läksid Ingridi-liimile kah, kuna Ingrid käis pärast lahutust Tallinna linna peal ringi ja tuututas, et Inno on täitsa hulluks läinud ning tal on hullumaja-paberid. Ingrid tegi seda sellepärast, et tal oli vaja enda taha ajakirjanike toetust, tal oli Innoga kohtukeiss pooleli ning tal oli vaja kohtunikke mõjutada. Armsad kolleegid Postimehest ja Õhtulehest kulusid siin kenasti marjaks. Kirsti Vainküla rääkis, et Ingrid olevat tema juures lausa pisaraid valanud, ja Kirsti, hea inimene, siis kirjutas Ingridi palvel Inno kohta rea mustavaid artikleid. Tõmmates sellega tervele Schibstedi-kontsernile sita kaela.

Nüüd on muidugi Kadastik Ingridi peale tige. Eesti Naise persooniloos, mille ta Epp Petronel kirjutada lasi, ütles Kadastik juba jõhkralt välja, et Ingrid on Kroonika jaoks liiga vana, lõputult ta siin töötada ei saa, otsigu uusi väljakutseid. Samuti on langenud katastroofiliselt Kroonika lugejaskond, nii et Ingrid ei ole enam Schibstedile vajalik. Ja Kadastik, tema oli ju uskunud Ingridit, et Inno tõepoolest on paberitega hull. Ning paberitega hull, kel veel pealegi raha pole, ei hakka ju sind ilmaski kohtusse kaebama.

Õnnetuseks tegi vana rebane taktikalise valemanöövri ning kukkus ise enda seatud lõksu. Kuidas? Aga nii, et ta ei arvestanud sellega, et armas alluv Ingrid, kellesse ta kunagi nii väga uskus, võib talle suu sisse valetada. Kadastik vaatas, et Inno midagi vastu ei ütle, ning läks julgeks. Ning nimetas Innot Postimehe avaveerul, oma kommentaaris, tähtsa vastutava väljaandja positsioonilt, "seksihulluks". Mis tähendab minu arust pidurdamatu seksiihaga inimest, kes on kaasinimestele ohtlik. Kadastik läks libedale jääle, arvestamata sellega, et Inno Tähismaa on ikka endine Inno Tähismaa, kes ei jäta kivi kivi peale, kui ta midagi uurima hakkab (Savisaar, Palts, Hanschmidt ja Neivelt mäletavad), ainult et natuke räsitud. Ja alguses lõi Postimehe ning Õhtulehe sõimurahe Inno uimaseks. Teda oli vaja natuke turgutada. Aga seda vihasemaks ta läks, kui ta lõpuks aru sai, mida temaga teha oli tahetud. Ning kaebas Postimehe ja Õhtulehe kohtusse, maksis 60 000 ilusti kautsjoniks ära, kuna ta naine ehk siis mina olin vahepeal ootamatult rikastunud (kujutan ette, et Kadastik katkus sel hetkel oma juukseid), ning jäi ootama.

Praegu läheb Innol hästi. Ta on juba superhageja-superadvokaat ühes isikus, kohtuniku tagandanud ning Talvistele ringkonnakohtus pähe teinud, ning ootab himukalt kohtuvõitlust Schibstediga. Samas Kadastik peab helpima omakeedetud suppi. Oh poleks ta ometi Ingridit uskunud, aga midagi ei ole enam teha. Ta teeb veel viimase-hetke- jõupingutuse ning laseb Ameerikast naasnud Epp Petronel Ingridist loo kirjutada, kuhu Epp torkab sisse ka Ingridi sõbranna Sirle Karu lause, kus too ütleb, et Innol on "lapsepõlvest pärit häired". Lause, mida kogenud ajakirjanik ilmaski artikli sisse ei paneks, ilma et oleks selle akuraatsust põhjalikult kontrollinud. Aga Epp paneb. Sest Kadastik tahab nii, kas pole?

Schibstedi maja susiseb kui herilasepesa. Aga on veel Oliver Kruuda. Mida teeb tema? Tema paneb Just!is meie blogi kinni. Miks? Blogi on ju kuum. Aga seepärast, et tema juures käib Ingrid Tähismaa, kes pole veel oma sharmi Kruuda peal testinud (Kadastik teaks juba paremini), ning palub jumalakeeli, et blogi ilmumine lõpetataks. Aga ikkagi, kas mõjusid ainult Ingridi pisarad? Tuletame meelde, et Ingridi jalgealune on Schibstedis kuum. Ning Kadastik on tema peale enda sissetõmbamise pärast maruvihane. Jääb oletada, et Ingrid hiilib endale uut töökohta Kruuda juures. Kruuda, ajakirjanduses asjatundmatu ärimees, ju vajaks seesugust nõustajat küll. Ning Kadastik saaks Ingridist, kes pole Kroonika lugejanumbrite parandamiseks midagi ette võtta suutnud, raksuga lahti.

Seni on vanal rebasel muidugi vaja kohtuprotsess üle elada.

Heijuhhei, päike paistab!!!

Ja meie Innoga lähme randa. Kaasas raamatud ja ajakirjad.
Isa ütles eile, et ma lähen siin blogis selle peeniste teemaga liiale, aga siis ütles, et ähh, ärgu ma teda kuulaku, tema on puritaan. Ja mina jällegi ei ole puritaan. Igaljuhul hüvitame Mart Kadastikule tehtud kahju sellega, et nimetame ta me "ideaalses riigis" EELK peapiiskopiks. Kes olekski parem kandidaat?

Üks pilt peenistest

Pilt värskest ajakirjast Cosmopolitan.

Irja täiendus:
veidike fantaasiakulgu abiks võttes võime ette kujutada, et näiteks vasakul olev peenis on Väino Koorbergi oma ning kohe järgmine kuulub siis ninakuju ning ellusuhtumist aluseks võttes Mart Kadastikule. Ei pruugi see muidugi nii olla, kuid arutlusainet peaks siin olema kõvasti.

Pulleritsu ajakirjandusporno: haavale soola

Artikkel Arteris.

Viimasest Postimehe „Arterist“ „närbuvaid staare“ puudutavat artiklit lugedes tuli mulle meelde see keskaegne prantsuse arst, kes ristisõdade ajal naisel peavalu „ravis“ nõnda, et lõikas tal pea peale, kuni luuni välja ristimärgi ja hõõrus seda siis soolaga. Naine, kel olevat arsti jutu järgi saatan sisse läinud, suri kohemaid.

Umbes samasuguse „arsti“ kombel käitub Postimehe ajakirjanik ja ajakirjandusõppejõud Priit Pullerits, kes oma kirjutisega mitmed haavad lahti rebib ja neile süüdimatult soola uhab.

Ma tean, millise agaruse ja järjekindlusega otsivad telekanalid saadetesse, ka nn realiti-šõudesse osalejaid. Siis tehakse kõvasti reklaami, poetakse naha vahele, lubatakse puud ja maad kokku ja mis kõik veel. Sest need šõud, kus inimesed end avalikkuse ees piltlikult öeldes alasti kisuvad, lähevad hästi peale. See tähendab, et toovad hästi raha sisse neile telekanalitele, mis teenivad aastas kokku umbes 100 miljonit krooni kasumit. Näiteks Postimehega samasse meediagruppi kuuluv Kanal 2, eestlaste lemmikkanal on eri nn realititega nagu „Baar“, „Missid“ ja „Buss“ parandanud märkimisväärselt oma majandustulemusi. Sest need realitid on ühed vaadatumad saated. TV3 sarjad on „Lihtne elu“, „Julge muutuda“, „Farm“ ja värske „Eesti otsib superstaari“.

Lisaks lõikavad realiti- sarjadest kasu muud väljaanded, eriti SLÕhtuleht, mis näibki olevat realiti-sarjade suuvooder. Kus muust eriti ei kirjutatagi. Kus siis lahatakse üksipulgi lahti sarjas osalejate era- ja muu elu. Igale osalejale pannakse mingi silt külge. Kus ei anta kellelegi armu. Sest SLÕhtulehe suhtumine on selline: ‚ise läksid saatesse, raisk, nüüd vastutad. Hüppa kasvõi tornist alla, molu!‘ Üks tüdruk hüppaski. Ja pärast jälle SLÕhtulehel hea parastada: ‚näe, loll, läks saatesse, ei saanud hakkama, ja hüppas tornist alla. Paras raisale!‘

Sama lugu oli ühe "Julge muutuda" saatesse läinud naisega, kelle kohta SLÕhtuleht avaldas igasugu saasta, kõik vanad haavad rõõmsalt lahti rebis ja naise elu päris tuksi keeras. (Kindlasti arvab SLÕhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg, et selline käitumine oli õigustatud. Et avalikkusel on kindlasti vaja teada, mida teeb üks realiti sarja läinud tavaline koduperenaine). Sisuliselt organiseeris SLÕhtuleht keskaegse tuleriida, mille juurde ta siis rahva kokku kutsus, sest nii on hea koos nautida, kuidas teine elusalt küpseb. Nammi! Eksole! Ja SLÕhtulehe ajakirjanikud saavad rõõmsalt tantsu lüüa ning omanikud, Hans H. Luik ja Schibsted ASA samuti. Ma vaatasin just Schibstedi aastaaruandest, et see kompanii on oma kombitsad isegi Hispaaniasse ja Prantsusmaale ajanud. Eesti lihtsate inimeste elusaatustel trampimise ja avalike tuleriitade korraldamise hinnaga. Õudne.

Nüüd järgneb see staadium, kus telekanalid võtavad endalt kogu vastutuse isikute ees, keda nad veel mõnda aega tagasi mesimagusalt moosisid ja igati toetada lubasid. Sest ka telekanali juhtidele meeldib, kuidas SLÕhtuleht kirjutab. Seal avaldatakse igasugu paska, millest telekanalid end targu taandavad. Kuigi info jõuab kõige tõenäolisemalt pressi just läbi nende telekanalite, kes saadetes osalejatega päevast päevas kokku puututavad ja kõiksugu eraelulisi seiku teada saavad. Kõik ju teavad: realiti saadete heausksed osalejad pole võimelised end kohtus kaitsma, neil pole selleks raha, ja Eesti advokaadid neid ei aita, sest rahatute „prügikaladega“ Eesti miljonär-advokaadid ei tegele. Selge see. Ja nii toovad SLÕhtulehes ja Kroonikas kontrollimata info põhjal segamatult ilmuvad kõmu-uudised saates osalejate kohta vaatajaid veelgi juurde. SLÕhtuleht on Kanal 2ga samas meediagrupis, käsi peseb kätt. Selline mõnus nõiaring.

Mõni realiti-tegelane leiab ehk koha mõne ajakirja toimetuses. Näiteks Kroonikas. Kus siis saab teistele saatusekaaslastele pähe kusta ja koos peatoimetaja Ingrid Tähismaaga näidata näpuga ja ilkuda: haige tiivaga linnud, haige tiivaga linnud!

Ja kui heauskselt saatesse läinud inimesed on tühjaks pigistatud nagu sidrunid, kus kõik mahlad on käes, siis astuvad areenile raipesööjad, sellistest väljaannetest nagu Postimees ja Arter, sellised „korralikud“ ajakirjanikud nagu Priit Pullerits, kes siis kisuvad lahti kõik vanad haavad ja hõõruvad neisse ohtralt soola.

Ja siis sünnivad üha uued saated ja jätkub sama ring. Leitakse üha uued ja uued heausksed, kes siis lõpuks rõõmukiljete saatel saatuse vetsupotist alla uhatakse.

Pulleritsu ja Mart Kadastiku seisukohalt on justkui kõik korras. Nojah, kirjutatakse ju staaridest ja mis ses halba on, kui Arteri lugejanumbrid sellest staaridest kirjutamise tulemusel üha kasvavad. Aga kes on need staarid? Heauskselt kuhugi saatesse meelitatud tavalised inimesed tänavalt. Kes jätkavad pärast saadet samasuguste tavaliste inimestena, nagu Pullerits ise kirjutab. Kelle kohta käivad ajakirjanduses eraldi reeglid. Kelle suhtes peab ajakirjanik olema eriti tähelepanelik. Olgu ta kuidas iganes avalikkuse tähelepanu alla jõudnud. Ajakirjanik peaks sellest aru saama.

Postimehe suveporno: Marrandi kommentaar

Pärast seda, kui Savisaar sülitas aprillirahutuste ajal rahvale näkku ja oli kes teab kus redus, tootis tema propagandavabrik hulgaliselt kaastöid ajakirjandusele, millest Postimees suurima rõõmuga enamiku ära avaldas. Ja tulemus on meeliülendav: Ansip on paha (vähemalt Postimehe lugemise põhjal) ja Savisaar hea.

Nüüd on järg Marrandi käes. Piisas vaid uudistest selle kohta, kuidas mees (mitte lihtsalt mees, Rahvaliidu esimees pärast seda, kui Villu Reiljan sahkerdamiste tõttu ameti maha pani) mitmete kiiruseületamiste eest autojuhtimisõigusest ilma jäi, kui kohe on Postimehes suur kommentaar selle kohta, et Rein Lang on hoopis paha. Ma vean kihla kasti šampuse peale, et esiteks ei kirjutanud Marrandi seda artiklit ise, ja teiseks, et see on kirjutatud Rahvaliidu propagandamasina poolt selleks, et tõmmata tähelepanu ära erakonna juhi seaduserikkumistelt. Sest tegelikult on maanteel kiiruseületaja, vähemasti ses ulatuses, mis võimaldab load ära võtta, potentsiaalne mõrtsukas. Ja see on karm asi.

Jaa-jaa. Postimeest lugedes on Marrandi tubli mees. Ja Lang väga halb (kui Langi asemel oleks keegi teine, kelle peale näpuga näidata on parasjagu populaarne, siis oleks artiklis olnud selle teise isiku nimi). Ja kedagi enam ei huvita, miks siis ikkagi Marrandi kiirust ületas ja miks autojuhtimisõigusest ilma jäi.

On selge, et Keskerakond ja Rahvaliit tahavad väga sita mängu juures teha head nägu. Vahendeid valimata. Kui Lang poleks oma sünnipäevaks "Adolfi" etendust valinud, oleks leitud mõni muu patuoinas, keda kottida. Kelle abil oma jamadelt tähelepanu eemale juhtida. Üks korralik väljaanne või ajakirjanik peaks selle läbi nägema. Aga Postimehe väljaandjad Mart Kadastik ja Schibsted saadavad Rahvaliidu kontori propagandat laiali sadadesse tuhandetesse kodudesse.

Kallid Postimehe töötajad, midagi ei juhtuks, kui Keskerakond ja Rahvaliit jäädavalt Eesti poliitiliselt maastikult kaoksid. Juba ammu oleks aeg ühe tõsiseltvõetava vasakpoolse erakonna tekkeks, kasvõi näiteks sotside baasil. Ja samas ka ühe tõsise maaerakonna jaoks on ruum olemas. Milleks poputada Rahvaliitu ja Keskerakonda (õigemini küll Reiljani ja Savisaare klanne), mis on oma margi täiesti täis teinud, kus vohab korruptsioon ja kus viljeletakse autoritaarseid juhtimisvõtteid?

Kommunistlik Postimees

Ajaleht Postimees, mis on seni olnud valdavalt rahvuslikult ja parempoolselt meelestatud, on viimasel ajal läbi teinud nn paradigma muutuse ja kaldunud vasakule (ilmselt selleks, et veelgi suuremale hulgale lugejatele meele järele olla). Ja seda just ideoloogiliselt. Veelgi täpsemalt määratledes on Postimees kaldunud vanasse nõuka aega, kus vasakpoolne ideoloogia valitses kogu ühiskonda. Ja ajalehed olid selle ideoloogia kandjad.

Kindlasti pole nimetatud muutust raske Postimehe puhul korraldada, sest lehe vastutav väljaandja Mart Kadastik on vana nõuka aja nomenklatuuri-mees, ustav parteilane. Tal on hästi meeles, kuidas asjad käisid. Ja tema viimase aja sõnavõtud Postimehes on sellises heas muhedas vanas nõuka-aegse följetoni stiilis, milles siis tavaliselt kritiseeriti kas tilkuvaid torusid või liiga suurt hulka pekki vorsti sees. Sellises mahlakas ilkuvas stiilis oli ka kirjutatud tema viimane lugu probleemidest mobiiltelefoniga helistamisel. Ma olen Kadastikuga ses osas nõus, et loomulikult, mobiilsidefirmad ei armasta väiksemaid kohti ja seal on raske helistada. Aga kas sellistest asjadest peab kirjutama Eesti suurima ja mõjukaima lehe vastutav väljaandja? Jah, loomulikult kirjutasid sellistest asjadest tähtsad toimetajad nõuka ajal, et õhus on tunda kevadet, lilled tärkavad, linnukesed siristavad jne, sest muust ei tohtinud kirjutada. Aga nüüd tohib. Millegipärast ei kirjutata. Miks ei kirjuta Kadastik infost, mida ta saab poliitikutega (näiteks oma sõbra Andrus Ansipiga) kohtudes, äri ajades, miks ei analüüsi seda infot, nagu seda tavatseb teha Hans H. Luik. Ja ma olen Luigele selle eest tänulik. Ja ma ei usu, et Kadastiku aju on sedavõrd pehme, et ta kõvadel teemadel ei suuda kirjutada. Või et tal oma arvamust pole. Ma mäletan aegu, kus tal see arvamus oli. Näiteks enne Ekspress Grupi börsileminekut oli Kadastik väga terav.

Veel üks hiljutine näide poliitika muutusest on artikkel Põim Kamalt "Potjomkini Eesti", kus on näha, et ajakirjanik ei jaga majandusest tuhkagi, aga sellegipoolest on talle ette antud leheruumi auga täis kirjutanud. Üleolevas stiilis märgib autor majanduskasvu, palgatõusu, hindu ja tööpuudust, nagu need oleks jumala and. Ning siis asub kritiseerima valitsevat poliitikat, mis ei võimalda maksta keskmist palka päästjatele, piirivalvuritele ja vanglaametnikele. Ja ta toob näite elust, kus tal põles maakodus saun ning tuletõrje ei jõudnud kohale, sest palgad on väiksed. Nii võis aru saada. Jaa-jaa. (vahemärkusena võib küsida, et kas Põim Kama kirjutas nii rumala artikli seetõttu, et ta ei saa keskmist palka?) Siia võiks veel lisada, et loomulikult tahaksid keskmist palka saada kõik. Seda saab nii, et ühtedel vähendada, teistel tõsta. Muid võimalusi pole, sest raha ei kasva puu otsas. Tulemus on siis selline nagu see oli nõuka ajal, kus siis insenerid, traktoristid, õpetajad, medõed, kirurgid, professorid ja taksojuhid said kõik ühtviisi keskmist või sellele ligilähedast palka. Sest kõik ametid on ühtviisi head. Aga millegipärast läks selle peale elu vussi ja keskmine palk oli see, mis pärast NLiidu lagunemist kohe ära kadus. Nii nagu kadus ka kuiv seadus, mida nüüd lisaks keskmisele palgale on uuesti hakatud taga nutma. Mis kokkuvõttes tähendab nõukogude ideoloogia kõige kurjemat poolt: isikuvabaduste piiramist väidetega, et nii on kõigile hea.

Ma ei hakka siin mainima Postimehe kummaliselt kriitilist suhtumist sellesse, et Ansipi erakond on pärast pronkssõduri mahavõtmist erakordselt populaarne. Selle asemel, et valitsust raskel ajal toetada (selliseid võimalusi pole just palju), lastakse valimatult ajalehe veergudel demagoogitseda Edgar Savisaarel, kes juhib omavalitsust, kus elab kolmandik Eesti elanikkonnast. Ja Postimees teab hästi, et Savisaarel on samapalju või veel enamgi võimu kui peaministril endal. Mille abil on Savisaarel kerge peaminister kotti püüda, nagu näitas ka nn aprillirahutuste aeg, kus Savisaar, kes seadust rikkudes ei taganud oma juhitavas omavalitsuses korda, süüdistas hiljem kõiges peaminister Ansipit. Või siis ilkus Savisaar tema vastu suunatud rahvahääletuse üle, ka selleks andis Postimees Savisaarele sõna. Ja loomulikult ei võta Postimees vaevaks uurida Savisaare ja tema sõprade sahkerdamisi Tallinna linnas (sahkerdamistel on viimasel ajal hoidnud silma peal ainult Äripäev). Tegelikult ei uuri Postimees ka mingeid muid sahkerdamisi ka teistes linnades, näiteks Tartus. Postimees on selline armas pehme ajaleht, kust midagi eriti lugeda pole, aga millel on mõjuvõimas omanik, mistõttu on Postimeest võimalik saata kasvõi tasuta igasse kodusse üle Eesti ja kasseerida tulu sisse reklaamiandjatelt, kes on huvitatud Postimehest kui heast reklaamikanalist.

Eriti kummaline on Postimehe võidukas rähklemine oma lugejanumbrite üle. Et läksime SLÕhtulehest mööda! Kamoon, iga lapski teab, et lugejanumbrite edukus sõltub oskusest ajastada oma tasuta ja soodustellimuste kampaaniad ajale, mil toimub küsitlus loetavuse väljaselgitamiseks. Aga kui küsida, mis oli viimati ilmunud tõsiselt mõjukas artikkel Postimehes? Kas sellist üldse on olnud viimastel aastatel?

Kokkuvõttes kummitab vaikiv ajastu, milles Postimehe ajakirjanikud võimulolevat valitsust süüdistavad, Postimeest ennast. Ma sain ise selles osas valusa kogemuse aasta tagasi, kui julgesin kritiseerida Postimehes Siiri Oviiri ja Marianne Mikko sõnavõtte prostututsiooni teemal. Pärast seda keerati kraanid minu jaoks Postimehes kinni, mind hakkas lahmivalt sõimama Postimehe sõsarväljaanne SLÕhtuleht ning mind lahmis Postimehe vastutav väljaandja Mart Kadastik. Mulle endale võimalust end kaitsta ei antud.
Nüüd toetab Postimees Savisaart, kelle sõbra Oliver Kruuda kätte on läinud mõned väljaanded, kus on kehtestatud ajakirjanikele otsesed suunised, keda tohib kritiseerida, keda mitte, ehk siis tsensuur. Sellest loomulikult kah Postimees ei kirjuta.

Aga Postimees kirjutab sellest, et tuletõrjujatele võiks maksta rohkem palka. Minu mäletamist mööda oli juba nõuka ajal tuletõrje valdavalt vabatahtlik ja selle eest ei makstud ega küsitud midagi. See on vabatahtlik väga paljudes riikides. See on iga mehe püha kohus oma kodu ümbruses korda hoida. Või ei ole? Kas Kadastik kardab voolikut kätte võtta?