Kuvatud on postitused sildiga Lugemissoovitus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Lugemissoovitus. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 25. märts 2019

Lugemispäevik. Nora Ephron



Kui päike ihu ja hinge paitab, siis tekib ka lugemisisu. Õnneks tarisin reisile suure kotitäie raamatuid kaasa :D See siin on ühe mu lemmikkirjaniku Nora Ephroni „Heartbeat”, mis räägib tema lörriläinud abielust Watergate'i afääri paljastanud ajakirjaniku Carl Bernsteiniga (lisaks Bernsteinile oli muidugi ka Woodward, aga selles raamatus on ainult Bernstein). Tõsi, raamatus ei ole Carl Carl, vaid hoopis Mark, ja Nora ei ole Nora, vaid hoopis Rachel, aga lugu ise on ilus, valus ja aus. Naerda saab ka palju. Ephron valdab väga hästi sõna ning tüütuks ei lähe kordagi. Lisaks huvitavale loole on raamatusse pikitud mitmeid toiduretsepte ning saab ka teada, millal suhtel enam lootust pole. Millest sa saad aru, et teine sind enam ei armasta. Ja mida siis teha.

Nora ja Carl polnud teineteisele loodud ja ühel hetkel virutab Nora Carlile lausa tordi näkku, sest valu   petmise pärast on lihtsalt nii suur (Carl hakkas armukest pidama, kui Nora oli nende teise lapsega rase), aga vaatamata sellele on tegemist üdini positiivse looga. Kibestumust pole ses üldse. Tasub lugeda :)

Mõned väljavõtted:

Tülitsemisest. I flew down to Washington and had a big fight with Mark in which he accused me of the thing men think is the most insulting thing they can accuse you of - wanting to get married. 

Sobivusest. The truth is that no matter whom you pick, your neuroses mesh perfectly and horribly; the truth is that no matter whom you pick, he deprives you the way your mother or your father did. Everyone is the one person on earth you shouldn't get involved with. 

Abielust. You fall in love with someone, and part of what you love about him are the differences between you; and then you get married and the differences start to drive you crazy.

Meestest. Beware of men who cry. It's true that men who cry are sensitive to and in touch with their feelings, but the only feelings they tend to be sensitive to and in touch with are their own. 

Lahutusest. I'm getting out. I am no beauty and I'm getting on in years, and I have just about enough money to last me sixty days, and I'm terrified of being alone, and I can't bear the idea of divorce, but I would rather die than sit here figuring out how to get you to love me again. 

P.S. Nutvate meeste kohta jumala tõsi, neist tasub kümne kaarega mööda käia :D Ja lörriläinud suhtest, kus sul enam hea olla ei ole, ei tasu kinni hoida :)

laupäev, 21. juuli 2018

Lugemissoovitus: Egert Rohtla reisipäevik


Lugesin noore andeka muusiku Egert Rohtla reisipäevikut Euroopa-reisist ja soovitan seda teistelegi. Päris põnev lugemine noore inimese seiklustest.

Ma ütleksin, et päris karm lugemine ja nõrganärvilistele ei soovita, sest kõik see, mis Rohtla mõne kuuga läbi Euroopa reisides üle elas, jääb paljudele kättesaamatuks terve pika elu jooksul.

Aga mis ma ikka heietan - eks lugege ise ja ma luban, ei kahetse!

P.S. Hoiatan, et tegemist on rohkem meestekaga.

laupäev, 21. september 2013

Kohvik soovitab: Sami Lotila uus raamat *

Lotila uue raamatu esikaas.

Kohvik soovitab, eriti enne valimisi kõigile opositsionääridele, kui neid veel Eestis alles on, sest viimasel ajal suhtutakse opositsiooni Eestis nii nagu Pätsu või nõukogude ajal- suure põlgusega, ühesõnaga soovitav opositsionääridele, sest juhib tähelepanu Eesti ... khmm... kuidas nüüd öelda.... iseärasustele. Mida ehk saaks valimiskampaanias kuidagimoodi rakendada, kuigi ega kohalikest omavalitsustest Eestis enam suurt ei sõltu, sest nende tiivad on kärbitud nagu lindudel loomaaias. Parimal juhul suudavad nad ainult koha peal ahvi kombel keksida, mitte aga lennata.

Aga ma ei hakka suuri sõnu tegema, raamat räägib iseenda eest kõige paremini. Küll aga toksin sisse Lotila sissejuhatava teksti (olgu öeldud, et Lotila on abielus eestlannaga, mistõttu on Eestis elanud kauem ja tunneb Eesti olusid veidi paremini kui keskmine välismaalane, kes teeb Eesti kohta järeldusi vaid Tallinna südalinna ja Radissoni hotelli numbritoa põhjal) :

"Hea lugeja, hea Eesti rahvas!

Oh, meid!
Kurb, aga nii see läks, nagu oli karta ja nagu teile ütlesin ja kirjutasin juba aastaid tagasi. Eesti jätkab üha kukkumist allapoole nagu Stenbocki maja seinast lahti varisenud kivihunnik ja on oma elatustaseme poolest varsti Euroopa kõige vaesem riik.
Tehtud, põhi on juba lähedal! Selles võime olla kindlad, aga selle üle pole me vist sugugi uhked.
Selle üliisamaalise kogumiku 50 arvamuslugu olen ma kirjutanud viimase umbes viie aasta jooksul. Neist ligikaudu 40 on avaldatud varem, ja ülejäänud on uued või peaaegu uued, mitte varem avaldatud.

Lugudest ilmselt kõige tuntumad ja armastatumad on Õhtulehes aastatel 2008-2010 avaldatud kirjutised, tõeline Eesti klassika, mis pani terve Eesti või vähemalt suure hulga poliitikuid ja teisi "arvamusliidreid" täis laskma oma püksid. Vaesekesed raevusid minu lugude peale, läksid paanikasse.
Keegi sõjaväejuht või mingi polkovnik või generalissimus nimetas isegi Sami Lotilat ohuks Eesti turvalisusele! Niipalju siis Eesti riigijuhtide arusaamisest sõnavabadusest.

Tõde on tihti valus, aga eriti valus on see Eestis, kus väike eliit püüab näidata oma riigi majanduskatastroofi, ühiskondlikku kaost ja igal pool vohavat räiget ebaõiglust ja lollust eduloona, millest teised riigid peaksid võtma eeskuju.
Noh, teised riigid ei võta Eestist eeskuju. Nad võtavad Eestist vaid töökäsi, tööjõudu. Nad võtavad Eestist kõige nutikamad ja julgemad ja ettevõtlikumad tegelased, kõige helgemad pead- just need tüübid, keda oleks hädasti vaja Eesti ühiskonna ülesehitamiseks ja paremaks, elamiskõlblikumaks muutmiseks.

Käesolev raamat kirjeldab hulganisti Eesti probleeme ja Eestile omaseid lollusi. Oh, neid jätkub! Saame nimetada neid ka väljakutseteks. Raamat imestab ka selle üle, miks probleemidega ei taha Eestis eriti keegi tegeleda. Sallimatud eestlased sallivad probleeme aga mitte seda, et neid lahendataks. Pisut perversne!

Siinmail tahetakse uskuda ikka veel, et kõik jamad on pärit välismaalt, ja et välismaa kohustus on neid lahendada. Sellise suhtumise taga on muidugi tuhat aastat orjapõlve, mis jätkub veelgi. Eestlastel on raske uskuda, riigina, et tema saatus on tema enda kätes. Eesti on nagu põlvpükstes, eri paari sokkides ja tatise ninaga väike poisike, kes ootab, et ema tassib toidu, ehk kartulikoored lauale kindlal kellaajal. Ise ei taha ta vastutada mitte millegi eest.

Eesti aastal 2013 on nagu esimese maailmasõja kaevikulahing, kus on kasutusel modernsed relvad nagu suurtükid, kuulipildujad ja mürkgaas, aga lahingutaktika ja väejuhide mõtteviis on vanad ja aegunud. Tulemuseks on tuhandeid ja taas tuhandeid ohvreid, mõttetu veresaun, mida oleks saanud vältida.
Ja see usaldamatus. Eestlane ei usalda oma riigijuhte ega vallaametnikke ega oma abikaasat ega oma naabrimeest, isegi oma lapsi või vanemaid, kindlasti mitte ka Jumalat. Ta ei usalda mitte kedagi, ja ka ennast mitte.
See usaldamatus tõmbabki Eestit allapoole, põhja. Eesti tahtis saada riigiks Põhjalas, aga sellest sai riik põhjas.

Eesti tahtis väga saada Lady Gagaks ehk oh kui julgeks, enneolematult innovatiivseks ja pööraselt seksikaks, aga sellest sai puhtaid alukaid põlgav Lady Kaka.
Oh, meid!

Selle raamatu lugudest on suurem osa originaalversioonid ehk need on pikemad ja põhjalikumad kui ajelehtedes avaldatud lood. Olen natuke lihvinud ja kaasajastanud neid, aga ainult natuke. Mulle tundub, et isegi kõige vanemate lugude sõnum on nüüd, paar aastat hiljem aktuaalsem kui kunagi varem.
Need lood polnud ainult lood, vaid profeetia, mis osutus õudsaks tõeks. Ja mina olen Muhammed Sami from Tallinn.

Selle raamatu müügituludest annan ma siin Eestis heategevusele 50 eurosenti per müüdud raamat. Seda pole ma veel otsustanud, et millele või kellele raha annan. Võtan vastu ideid ja ettepanekuid. NB! poliitikud: erakonna suvelaagri või aastavahetuse joomapeo korraldamine pole minu arvates heategevus.

Nagu nendest arvamuslugudest on näha, olen mina väga mures Eesti ja eestlaste pärast, ja mulle tundub, et ma pole ainus. Oleme kindlad, et sellist Eestit me kindlasti ei tahtnud? Sai tehtud, aga selle üle pole meie uhked vähemalgi määral.
Nüüd on aeg liikuda edasi, aga enne seda tuleb otsustada, et kuhu poole. Kas eestlased suudavad ise määrata suuna, või kas eestlaste saatuse üle otsustatakse jälle kord mingis teises riigis?

Demokraatlikku riiki arendatakse ja selle jamasid lahendatakse ja ennetatakse läbi poliitika. Lõppkokkuvõttes poliitikud vastutavad kõige eest, mis riigis toimub. Nii lihtne see on.
Selle vastutuse eest tasutakse poliitikutele väärilist, head palka ja muid hüvesid. Pidagem meeles, et siin vaeses Eestis on poliitikute palk eriti hea ja vääriline.
Ega muud, kui julgust juurde, olge tublid, mitte tulbad ja peske ennast!

Sami Lotila, Talinnas, suvel 2013"

* NB! Mittesoovitav lugemine neile, kes arvavad, et 19-eurone lapsetoetus on suur.

teisipäev, 26. juuni 2012

Lugemissoovitus: Reformierakonna juhatuse koosolek (tasuta)

Väljavõte Ekspressi veebist.

Viimasel ajal, kus eesti kaasaegsest kirjandusest leiab harva midagi lugemisväärset, ja välismaa tekstide eest küsitakse ränka raha, on nüüd lausa jumalik kodumaine tekst suisa tasuta veebi üles pandud. Olge lahked, Eesti Ekspressi kodulehel väärt lugemine: Reformierakonna juhatuse koosolek.

kolmapäev, 25. november 2009

Lugemissoovitus: pilguheit Eesti homomaailma


Jan Beltran, Neetud elu.

Nonii, nädal aega kestnud veebi-tsölibaadil oli vähemalt üks hea külg: sai lugeda mõnuga raamatut. Ja raamat, see on hoopis teine tera kui klaasistunud pilguga mõnekümne sentimeetri kauguselt helendavat ekraani vahtida. Ja ma arvan, et seda tegelikku elu on raamatus, vähemalt paljudes neist märksa rohkem kui paistab misiganes helendavalt ekraanilt. Ses osas olen nõus Umberrto Eco'ga, kes muretseb raamatu rolli vähenemise pärast ja samas sõnab nii: "Kui sul pole enam raha minna kallisse restorani või kümnepäevasele puhkusereisile, avastad sa, et sama mõnus on jääda koju ja lugeda head raamatut."

Mina soovitan viimase aja lugemisest Jan Beltrani (eesti autor, muide, elab Barcelonas ja varjub võõrapärase varjunime taha, tema tegelik nimi on mul teada, aga ma seda ei avalda) raamatut "Neetud elu", mis kirjeldab seda maailma, millest ääri-veeri on räägitud seoses Georg Otsa ja Garibaldi Kivisaluga ja mida viljelevad Eestis üsna paljud mehed (ametliku statistika järgi 12%, ülevaate Seksuaalsus Eestis põhjal, Tallinn, 2006). Ent millest ei räägita. Sest nii pole kombeks. Ja kuna pole kombeks, siis võib sellest rääkimine põhjustada teatud ebameeldivusi. Sestap, nagu öeldakse, visaku esimene kivi see, kes patuta.

Et siis, olukorras, kus sellest tehakse juttu vaid ääri-veeri, räägib "Neetud elu" asjast otse. Minu jaoks oligi kõige huvitavam just see Eestit puudutav osa, mis, nagu aru saan, ongi elust enesest maha kirjutatud. Ja vägagi värvikalt. Juurde on lisatud ka välismaist elu-olu, ent see jääb minu jaoks kaugeks.

Muide, Jan Beltran ise näeb välja selline:

esmaspäev, 3. august 2009

Lugemissoovitus: raamat Tšingiz-Khaanist



Kirjutan põgusalt sellest Tšingiz-Khaani raamatust (Genghis Khan and the Making on the Modern World, autor Jack Weatherford, New York 2004), mis on olnud minu viimase aja nö suvelugemine. Ja ma pean ütlema, et päris hea lugemine. Vähemalt kõik need, kes huvituvad poliitikast, või ka ärist, peaks seda raamatut lugema, sest Tšingiz-Khaan oli üks edukamaid sõjamehi inimkonna ajaloos, ja poliitika või äri pole midagi muud kui üks sõda. Mõned ütlevad, et ka elu ise on üks sõda, mina sellega nõus pole, sest minu jaoks on kodu ikkagi rahu kants. Kodus peab olema rahu, see oli ka Tšingiz-Khaani, kodanikunimega Temujin'i põhimõte, kui ta, selleks, et tagada rahu kodus ja selle ümber võttis ette mitmeid sõjakäike, et seda rahuriiki pidevalt laiendada. Mis ka õnnestus.

Ja, mis seal salata, Mongoli impeerium oli tol ajal, 13. ja 14. sajandil edumeelseim kogu maailmas, kus olid esimesena maailmas kasutusel püssirohi, suurtükid ja piiramismasinad, kus võeti kasutusele esimesena maailmas paber, trükikunst, ja raamatute trükkimine, paberraha ja mängukaardid, kus elukorralduse üle valitses ilmalik seadus ja võim, kus kõik usundid said võrdselt üksteise kõrval areneda, kus toimis vabakaubandus, kus ühendati esimest korda inimkonna ajaloos eri tsivilisatsioonid, ning kus siis arenesid välja kaasegsed Venemaa, Hiina, Korea, India ja Iraani riigid. Tšingiz-Khaani efektiivsusest annab tunnistust asjaolu, et ta suutis 25 aastaga alistada rohkem maid ja rahvaid kui Rooma impeerium 400 aastaga. Seejuures oli mongoli rahvaarv toona kõigest üks miljon, ja sõdalasi sada tuhat.

Tšingiz-Khaan kaotas aristokraatlikel privileegidel põhineva feodaalse süsteemi ning lõi uue korra, mis põhines igaühe panusel, lojaalsusel ja saavutustel. Ta alandas maksukoormust ning kaotas maksud sootuks arstidel, õpetajatel, preestritel ja haridusasutustel. Ta viis sisse regulaarse rahvaloenduse ja lõi maailma esimese rahvusvahelise postisüsteemi. Ta ei kogunud varandust, vaid jagas selle laiali ja viis tagasi ringlusse. Ta lõi rahvusvahelise õiguse. Ajal, mil enamik valitsejaid olid seadusest üle, allus Tšingiz-Khaan ise seadustele. Ta keeldus võtmast pantvange ja lõi ülla tava tagada diplomaatiline puutumatus kõikidele saadikutele ja kulleritele, kaasa arvatud vaenulike rahvaste suhtes, kellega ta ise oli sõjajalal.

Tšingiz-Khaan suri ligi 70-aastaselt, ümbritsetuna oma lähedastest ja sõpradest, kui temaga sarnased impeeriumi juhid on kas tapetud või ametist kõrvaldatud, nende endi alluvate või lähedaste poolt (Aleksander Suur suri 33-aastaselt segastel asjaoludel, Julius Caesar pussitati surnuks tema enda liitlaste poolt, Napoleon suri üksikul saarel kõigi poolt hüljatuna). Pärast Tšingiz-Khaani surma jätkas impeerium kasvamist veel 150 aasta jooksul, ning tema järglased valitsesid Usbekimaal veel 1920. aastal, kuni nõukogude võim seal kanda kinnitas.

Kokkupuude mongolitega lõppes Euroopa jaoks küll suure hulga rüütlite hukkumisega, ent tõi endaga kaasa renessansi, ärkamisaja, mis põhines mongolitelt saadud uutel tehnoloogiatel ja teadmistel, mis omakorda tõi kaasa kõigi eluvaldkondade elavnemise ja kiire arengu. Kolm tähtsat avastust, mille eurooplased mongolitelt üle võtsid, olid trükikunst, tulirelvad ja kompass. Need kolm tehnoloogilist uuendust määrasid Euroopa arengu järgnevate aastasadade jooksul.

Lisaks tuli mongolitelt Euroopasse mitmeid muid uuendusi, näiteks uued toiduained nagu riis ja tatar, porgandid, siis riietusesemed, rüüde ja halattide asemel hakati kasutama pükse ja pintsakuid. Muusikariistu hakati mängima stepipoognaga, kunstnikud hakkasid kasutama uusi maalimistehnikaid, ning eurooplased võtsid kasutusele mongolite sõjahüüu "Hurraa". Mongolite mõju oli nii laialdane, et esimene ingliskeelne autor Geoffrey Chaucer pühendas oma teoses "Cantebury Tales" Tšingiz-Khaanile kõige pikema peatüki. Renessansi-aegsed loojad olid monglitest vaimustuses, vastupidiselt paljudele hilisemal ajal, kus neid peeti külmaverelisteks barbariteks. Muutus toimus 18. sajandil, mil mongoli kultuuripärandit hakati maha tampima, seda eriti Saksamaal ja Prantsusmaal, kus mongoleid hakati pidama madalamaks rassiks, sarnaselt juutidega. Hiljem tehti mongoleid maha neid maades, kus nad olid valitsenud, nagu Venemaa ja Hiina. Samas on paljud riigid ja rahvad võtnud üle monglite sõjakavalusi. Näiteks 20. sajandi keskel, kui üle mitmesaja aasta hakati taas tundma huvi mongoli kultuuripärandi vastu ja tõlkima monglite salajast ajalugu, kasutasid sakslased II ilmasõja ajal oma nn Blitzkriegi- välksõja käigus mongoli taktikat, samuti tegid seda venelased, kui lasid vaenlase kaugele oma tagalasse, venitasid rinde pikaks, ning siis ründasid otsustavalt.

Mis on Eesti jaoks mongolitelt õppida? Esiteks seda, et ka väike võib olla suur. Ja kui sa oled nutikas, võid jagu saada palju tugevamast vastasest. Ning ka see on õpetlik, et kui eestlased oleks suutnud kui üks mees seista sakslasele 13. sajandi algul vastu, kasvõi koos liivlaste ja soomlastega, veel paar aastakümmet, siis poleks tolleaegset saksa okupatsiooni tulnudki, sest pärast mongoli valluturetke 13. sajandi keskel rahunesid ristisõdalased maja, seda mitmeks aastasajaks. Ja Eesti oleks olnud samasugune tegija riik Põhja-Euroopas, nagu, ütleme, Rootsi, või Taani. Võimalik, et isegi kuningriik.

kolmapäev, 15. juuli 2009

Lugemissoovitus: Olavi Ruitlase "Naine"



Ja siin üks suvine lugemissoovitus: Olavi Ruitlase uus raamat "Naine". Kust leiab äratundmisrõõmu küllap iga mees ja mis on, nagu on kuulda olnud, päris, ütleme siis, et elust enesest.

Mõni aeg tagasi käis läbi kahin, kus Ruitlase eksabikaasa keelas kohtu kaudu oma endisel mehel blogis avaldada lõike nende kooselust. Või õigemini kohus ei keelanud midagi, aga Ruitlane ise lõpetas blogis oma memuaaride avaldamise. Et siis veelgi uhkemalt välja tulla, lausa raamatuna. Nii et naised, kes te oma mehi piitsutate ja väntsutate, arvestage sellega, et te võite sattuda raamatusse. Ja siis tehakse teist film. Ja te saate, ütleme siis, kuulsaks. Vähemasti on Ruitlase ekskaasa küll päris kuulsaks saanud juba. Ma ei tea, kas see ka tema tahe oli. Aga ega suurt vahet polegi. "Naine" on suurepärane lugemine ka ilma teadmiseta, kes selle raamatu kangelased siis tegelikult on. Kus siis võetakse vaatluse alla lausa armastus-viisnurk: naine, tema uus, mees, tema uus, ja laps. Ja kirjeldatakse Ruitlasele omases mahlakas toonis selle nurga eri tahke.

Sellist, ütleme ausat lugu mehest ja naisest ma tõtt-öelda Eesti kirjandusest ei teagi. Ei varasemast ega ka kaasaegsest. Mida saaks siis võrrelda, ütleme, Houllebecqi kirjatükkidega. Nii et vabalt võib Ruitlase raamatust saada rahvusvaheliselt tuntud asi. Ja kui ei saagi, pole midagi hullu lahti. Vähemasti on eesti meestel olemas omakeelne väärt lugemine ja see on juba suur väärtus.

Ruitlane on raamatu illustreerimiseks loonud ka ühe video, mida saate vaadata siit:

teisipäev, 24. märts 2009

Lugemissoovitus: mu vene keele õpetaja on välja andnud pronkssõduri-teemalise raamatu



Edastan ühe kultuuri-alase teadaande, ühe raamatu kohta, mille autor Dmitri Petrjakov oli juhtumisi minu vene keele õpetaja keska ajal Tallinna 7. keskkoolis. Ma pole ise seda raamatut kahjuks veel lugenud, aga ta oli väga tore õpetaja, seetõttu ei pea ma paljuks ka tema tegemisi reklaamida.

Pressiteade

Hotpress Kirjastus on välja andnud uue raamatu.

Dmitri Petrjakov
KAARLI GOLEM

Kaks aastat tagasi aset leidnud nn pronksiöö sündmused on pinnale toonud terve rea kõige pöörasemaid Tõnismäega seotud legende. KAARLI GOLEMIS räägitakse muu hulgas pikemalt suurmaag Aleksander Lennonist ja tema okultsetest viguritest, mida on puudutnud ka Vladimir Wiedemann oma äsja ilmunud raamatus MAAGIDE KOOL.

Dmitri Petrjakov on seganud kokku kummalise sousti reaalselt aset leidnud sündmustest, maagiast, keskaegsetest müütidest, Dannebrogist, Kaali meteoriidist, erinevate kirikute ning nõukogude ja saksa natsiladviku, salateenistuste, vabamüürlaste ja salaordute huvist Tõnismäe vastu jne.
Raamatu läbivaks teljeks on pronkssõduri lugu – autor heidab õhku hüpoteesi, et pronksist soldati lahkumisse Tõnismäelt on segatud maagia.
Raamatus toodud isikud on ajaloos reaalselt elanud ja selles esinevad ajaloolised sündmused täpselt dateeritud. Raamat on illustreeritud rohkete fotode ja autori tehtud illustratsioonidega.

KAARLI GOLEMI autor Dmitri Petrjakov on sündinud Tallinnas, lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Räägib võrdselt vabalt nii vene kui eesti keelt. Käesoleval ajal töötab ta Tallinnas logistikuna ühes ekspordiga tegelevas firmas.
Dmitri Petrjakov on ka küllaltki nimekas sportlane. Ta on rahvusvahelise kategooria idamaiste võitluskunstide kohtunik ning treener mitmes kick-boxiga tegelevas spordiklubis.
Kaarli Golem on autori esimene raamat.

ISBN 978-9985-9968-0-5
144 lk
Pehme köide
www.hotpress.pri.ee

teisipäev, 3. märts 2009

Lugemissoovitus: Andrus Noraku esseekogumik



Praegusel heitlikul ajal on paljudel ilmselt suurem soov enda sisse vaadata. Selleks annab suurepärase võimaluse seitsme lapse isa, Tallinna Kristliku Hoolekandekeskuse juhi Andrus Noraku esseekogumik, mis saadaval hästivarustatud raamatukauplustes. Norak on võtnud ette mitmed praegust Eesti elu tahud ja neid sügavuti lahanud. Sobiv raamat enese leidmiseks, eriti neiks hetkiks, kui tunned, et enam ei jaksa.

Raamatusoovitus: Eesti ja Läti leegion



Viimasel ajal on välja tulnud kaks raamatut vabadusvõitlejatest, Eesti ja Läti leegionist. Kus siis eesti ja läti poisid alustasid formaalselt Saksa armee koosseisus võitlust oma kodumaa vabaduse eest. See võitlus võimaldas 1944. aasta suvel välismaale põgeneda paljudel eestlastel, kes muidu oleks langenud Stalini repressioonide ohvriks.

Läti raamat on väike, Eesti oma suur, viimane Mart Laari koostatud. Kummaski on palju pildimaterjali, Eesti oma ongi sisuliselt pildialbum, nii et sobiv materjal ka neile, kes eriti lugeda ei armasta. Annab ülevaate neist vapratest eesti meestest, kes saatust trotsides ja oma elu ning tulevikuga riskides pidasid pealtnäha lootusetutes oludes kangelaslikku võitlust.

Just nendele meestele püstitatud Lihula monumendi võttis maha Eesti valitsus 2004. aasta septembris, Eesti leegioni tegevuse 60.aastapäeval, väidetavalt USA pealekäimisel. Valitsus Juhan Partsi juhtimisel kasutas samba mahavõtmisel oma rahva vastu pisagaasi ja kumminuiasid. Just Lihula samba mahavõtmisest algas sündmuste jada, mis päädis provokatsioonidega nn pronkssõduri juures ja pronksiööga, mis tõi korvamatut kahju kogu Eesti ühiskonnale. Ja on saatuse iroonia, et Lihula samba maha võtnud Res Publica seltskond on nüüd Mart Laari juhitava Isamaaliidu tiiva all. Isamaa ajaloo rüvetajad võeti Eesti kõige isamaalisema erakonna ridadesse. Selline on elu.

laupäev, 2. august 2008

Lugemissoovitus: Russowi Liivimaa Kroonika


Liivimaa Kroonika, autor Balthasar Russow, Vaba Eesti, Stockholm 1967.

Nüüd, kui olen selle kroonika läbi lugenud, taipan, miks seda Nõukogude Eestis kordagi välja ei antud, vaid avaldati režiimi ühe õuelauliku poolt mingi hale paroodia "Kolme katku vahel" (küll aga anti mitmel korral välja Läti Hendriku Liivimaa kroonika, kus vene vürst Vjatško sangarlikult koos eestlastega Tartut kaitses, eksole). Sest sellist venelaste sõimamist ja süvaanalüüsi, miks nende suurvürst Ivan Julm eestlaste, rootslaste ja poolakate käest 16. sajandi lõpul haledalt peksa sai, pole ma veel kuskilt lugenud. Kus ligi 50 000 venelast ja nendega kampa löönud tatarlast Tallinna alt üsna tagasihoidliku kaitseväe poolt minema löödi. Ja miks venelastel üldse lasti Liivimaal kanda kinnitada, millest paljud hädad alguse said: et saksa kaupmehed, Taani kuningas ja kohalikud mõisnikud läksid venelastega alatule koostööle, müüsid neile sõjatehnikat, lasid nad ilma ühegi pauguta maale, Narva ja Rakvere linnad ära võtta, kus siis venelased koos tatarlastega julmalt rahvast tapsid, säästmata naisi ja lapsi. Nii et Moskvas vangistuses tatari kuningad sinna toodud saksa ülikutele näkku sülitasid ja ütlesid: paras teile, Saksa koerad, kes te andsite venelastele vitsa, millega meid alistati, ja hiljem teid endid. Selle vitsa all peeti silmas just moodsat relvastust: kahureid, püsse ja püssirohtu. Mida venelased esimest korda nägid alles Eestis, Tartu all, kui saksa soost aadel nad linna jällegi suht lobedalt sisse lasi.

Ja see ei tule küll kuskilt välja, et see Russow võiks eestlane olla. Ta laulab kiidulaulu esiteks Saksa ordule, siis rootslastele ja poolakatele. Kirjeldab suht külmalt, kuidas Saksa ordu muistsel ajal eestlasi maha nottis, vast 100 000 inimest vähemalt, kirjelduse järgi. Mees oli raudselt sakslaste poolel, võimalik, et sakslane, sest ainult neid peab omadeks. Kuigi ka kritiseerib neid, peamiselt seepärast, et nad oma võimust ilma jäid, ilge prassimise ja liiderlikkuse tõttu, nagu Russow kirjeldab. Nii et kui Hendriku kroonika kirjeldab Saksa ordu algust ja õitsengut, siis Russowi oma selle hävingut. Mehe isa nimi oli Simon, ta oli õppinud ka heebrea keelt, nii et sel Balthasaril võisid olla juudi juured pigem.

Aga Russowi jutt on väga ladus ja mahlakas, ja seal on palju rohkem põnevat lugeda kui haledates plagiaatides. Russowi raamatu reklaamiks veel niipalju, et Kolme katku vahel on ümberjutustus Russowi jutust, millest kõik huvitavamad kohad on välja jäetud.

Ja tahaksin ühe asja siinkohal küll ära õiendada. Nimelt ma ei tea, kust on filmis "Viimne reliikvia" (kus ülistatakse üht vene kõrilõikajast vürsti ja tehakse maha eestlaste sangar Ivo Schenkenberg) edastatud info pärit, aga Russow, mees, kes kõike kohapeal jälgis, kirjeldab Tallinna vaprat kaitsmist nii (mõned lõigud raamatust, niipalju taustaks veel, et Schenkenberg on ainus eesti mees, keda ses raamatus nimepidi nimetatakse):

Kolmandaks oli auväärne raad ka ühe Harju talupoegade lipkonna vähese tasu eest palganud, arvult üle 400 tugeva. Need olid uhked kartmatud mehed ja enamasti harkpüssikütid. Nende pealikuks oli Ivo Schenkenberg, müntmeistri poeg Tallinnast, tubli vahva noormees, kes oma talupoegadest sõjarahva igasugu kamanduses ja ametites saksa korra ja kombe järele oli välja õpetanud. Ja need talupojad koos saksa ja rootsi tingisõduritega ei ihanud muud, kui igal päeval ja ööl venelastega taplusi pidada, kus nad siis sagedasti võitjaks jäid, mispärast Ivo Schenkenbergi, need, kes kadedad olid, Hannibaliks ja tema mehi Hannibali rahvaks nimetasid. Selle Hannibali ja tema rahva vastu olid venelased iseäranis vaenu ja vimma täis. Ka oli see Hannibali-lipkond määratud tulekerasid valvama säärase tingimusega, et nad ööd kui päevad mitmes salgas head valvet peaksid; iga tulekera eest, mida neist keegi linna sõjaülemale viis, pidi ta saama iga kord kolm marka, see on neljandik kuldtaalrist.
--------

Mis kivikuulidesse puutub, siis ei saanud ka need iseäralist kahju teha, kuna kõikidel Tallinna majadel olid kolmekordsed laed ja iga lagi oli hiigla jämedatest palkidest üsna tihedasti punnitud ja laiade paeplaatidega ja üleni paksu mullakihiga kaetud. Ja kuigi kuul ühest laest läbi lõi, siis jäid ometi teised kaks puutumata. Sellepärast oli iga kodanik oma toas või kambris üsna julge ja muretu nende pärast. Missugust kahju aga neist kivikuulidest tekkis, sellest olgu järgnevalt lühidalt jutustatud.

1. veebruaril (jutt on siin aastast 1577) purustas venelane Püha Birgitta ordu toreda Mariendali kloostri täiesti ära, lõhkus altarid maha ja raius kõige paksematest kividest palju kuule, kiskus toreda katuse ja sarikad maha ja vedas need oma leeri. Samal ajal riisus ta ka võlla koos varastega ära, kiskus palgid maha ja vedas oma leeri.
------

5. veebruaril tulid mõned venelased linna ette läbirääkimisi pidama. Ent tallinlased ei tahtnud neid kuuldavakski võtta ja tingisõdurid pidasid neid luurajateks ja tulistasid nende pihta. Siis ratsutasid nad säärase hirmuga kiiresti minema, et ühel neist musta rebasenahaga vooderdatud kiiver maha kukkus ja ta palja peaga minema ratsutas. Sellesama kiivri tõstis üks tingisõdur üles ja tõi linna.
---

12. veebruari ööl tuli joostes vangivõetud rootsi ümmardaja venelaste laagrist Tallinna lossi alla. See tõi pärast sisselaskmist esimese teate sellest, et üks tatarlaste salk olevat ka Soomes olnud ning palju vangivõetud inimesi, noori ja vanu, sealt Tallinna all asuvasse leeri toonud ja palju väikesi lapsi merejääle visanud ja sinna lamama jätnud. See oli kurb sõnum kõikidele vagadele südametele. Pärast seda pääses veel teisi raudpidemetes peetud vange lahti, kes seda kurja sõnumit samuti kinnitasid.
----

Kui aga teadete saamiseks enam ei olnud peaaegu ühtki lootust, siis seadis meie Issand Jumal imetaoliselt nõnda, et 14. veebruaril silmapaistev tatari bojaar ehk aadlimees Bulaat Murssov oli seitsme teenriga venelaste juurest ära põgenenud.
----

Nende põgenenud tatarlaste igaühe eraldi ülekuulamine andis ühesuguselt järgmise pildi: esiteks, et väeülema juhataja abiliseks seatud leitnant ja tähtsam sõjakangelane, nimega Ivan Vassiljevitš Selimetin Koltsov olevat jämeda suurtüki kuuliga linnast maha lastud. Ta olevat veel kolm päeva elanud ja siis surnult piduliku protsessiooniga Venemaale viidud. Seesama, kes suurvürstile oli tõotanud Tallinna temale kätte võita või mitte enam elavana suurvürsti palge ette ilmuda. 2) et tallinlased olevat juba üle 1000 venelase maha lasknud ja nimelt tihti 20, isegi 30 ühe ainsa lasuga. 3) et paljud venelased juba salaja jalga olla lasknud. 4) et venelased väga kartvat, et tallinlased kord nende suurtükid kantsist ära võtavad. 5) et 1200 tatarlast olevat Soomes selle kahjustuse teinud, kelledest umbes 500 selle juures uppunud. 6) et suurvürsti siiatulek olevat vaid udujutt, nii venelaste kui tallinlaste hirmuks ja ähvarduseks lendu lastud. 7) et venelased kantsis kaevamist alustanud, ülejooksikud aga ei teadvat, kui kaugele need on jõudnud.
----

Kui nüüd vaenlane aru sai, et ta oma tormitule ja kivikuulide ning tulekeradega linnale midagi teha ei saa, siis tahtis ta oma viha lahutada linna kindlustorni kallal, mida nimetatakse Kik in de Kök. Säärast kindlustorni ei leidu terve Läänemere ääres, kust ka vaenlasele sagedasti suurt häbi ja kahju oli tehtud. Kuna aga nimetatud kindlustorni ees asub kõrge rundeel, siis tuli venelastel sellele tornile keskele, üpris kõrgel maapinnast pihta anda. Ning kuigi ta pikka aega ööd kui päevad tervetest ja pooltest kartaunidest selle pihta laskis, ei teinud ta ometi kõige lasmise kiuste muud ära, kui et ühel küljel nii suure augu torni lõi, et sellest paar härga korraga läbi võis pääseda. Sel puhul laskis venelane ka kindlustorni valitseja Hans Schulte, kingsepa, maha. See oli kõige suurem kahju, mida ta Tallinna linnale sel korral oma 2000 tünni püssirohuga tegi.
----

Kui linnapealik Claus Holste ühes Hannibali ja mõningate teistega nägid, et palju venelasi olid tapetud ja kõik teised kantsist pakku aetud ning et tallinlastel kants käes on, siis ei hoolinud nad pasunamehe signaalist, vaid tahtsid venelasi veel taga ajada ja kantsi lõpuni hävitada, arvates, et kõik teised niisama teevad. Kui aga nimetatud pealik ja vähesed tema juurde jäänud ümber vaatasid, siis olid kõik teised linna läinud. Venelased aga olid vahepeal põgenenud sügavasse käiku, mille nad maa all linna poole olid kaevanud. Kui nad nüd nägid, et tallinlased kõik olid ära läinud välja arvatud vähesed mehed, siis tulid venelased koopast, mida pealiksilmas ei pidanud, hulgaviisi välja, võtsid nad kinni ja tapsid nimetatud pealiku ühes teistega ära. Selles võitluses kaotasid tallinlased oma salgast tingisõdurite, löömameeste, noorte sulaste ja mõnede Hannibali meeste näol kokku umbes 30 isikut.


Ja nagu igaüks nende tublide poiste ja sõjameeste ning iseäranis selle ausa mehe, pealiku, pärast üsna kurvaks sai, nõnda rõõmustas jälle kogu linn vangistatud venelaste käest saadud teadete üle. Nendest teadetest selgus kui ühest suust: esiteks, et suurvürsti käsk juba leeris on, et nad ära peavad minema. 2) juba 3000 bojaari ühes oma meestega on ära läinud. 3) ka mõned kõige suuremad suurtükid on kantsist ära veetud. 4) need meistrid, kes pidid linna alt õõnestama, on oma riistadega tükkis viie päeva eest ära reisinud. 5) järgmisel ööl veetakse kõik suurtükid kantsist ja kesknädalal lahkub viimane mees leerist ja läheb minema. 6) juba üle 3000 venelase olevat lossist ja linnast maha lastud või kokkupõrgetes tapetud ja maha löödud.
----

11. märtsi öösel läks Tõnismäel ja mäe all, mõlemast kantsist leer teele ja asus suurtükiväega laagrisse Ülema veski juures. Siis oli linnas suur rõõm ja igaüks jooksis veel selsamal hommikul kantsi vaatama ja nägi seal sääraseid hirmsaid asju, et juuksed püsti tõusid. Sest seal leiti äramineku aegu lossist mahalastute pooli kehasid, käsivarsi ja sääri, käsi ja jalgu. Siis nähti ka 10 surnuks piinatud ja alasti kistud Tallinna sõjameeste ja talupoja surnukeha.
----

13. märtsil, ühel kesknädalal, süütasid ja põletasid venelased oma leerid igast küljest maha ja läksid sootuks minema. Nad olid tervelt 7 nädalat Tallinna all olnud ja 6 nädalat ööd ja päevad vahet pidamata lasknud ja tuhandeid kivikuule ja tulekerasid linna pildunud. Ning nagu nähti ühel kesknädalal enne lõunat esimest venelast lähenevat, nõndasamuti nähti ka ühel kesknädalal enne lõunat viimast ära minevat.
----

Mis aga kõikidest taplustest saadud kahjudesse puutub, siis ei kaotanud tallinlased enam kui umbes 50 meest, missuguse kahju Ivan Vassiljevitš Selimetin ja mitu tuhat venelast ja tatarlast küllaltki tasa tegid.
---

Ja nüüd NB!!!

Mis nüüd sõjaväe arvulisse suurusesse puutub, mis selle piiramise kestel Tallinnas oli, siis oli seal esiteks 100 mõisameest ja 400 saksa tingisõdurit ning kodanikkude, talupoegade ja igasugu elanikkude, aadlikkude ja mitteaadlikkude näol, ühes sulaste ja poistega üle 4000 mehe. Lossis ja Toompeal oli 1000 rootsi tingisõdurit, välja arvatud Toompea kodanikud ja talupojad koos nende sulaste ja majakaaslastega, keda hinnati ka 400 ümber. See oli kogu linna sõjavägi selle ränga piiramise ajal moskoviidi 50 000 mehe vastu.

pühapäev, 30. detsember 2007

Lugemissoovitus: Vahingu päevaraamat, II osa


Vahingu päevaraamatu II osa kaaned.

Veidi haakub mu eelmise teemaga. Äsja tuli välja ühe mu lemmikkirjaniku, ja vabalt Nobeli väärilise, Vaino Vahingu päevaraamatu II osa, aastad 1974-1984. Tõetruu pilguheit tolleaegsesse ühiskonda, mida kutsuti toona arenenud sotsialismiks.

Näiteks võib lugeda, kuidas sündis Vahingu tütar Julia, praegune tuntud riigikohtunik Julia Laffranque. Ja kuidas Julia ema, kirjanik Maimu Berg eriti ei hoolinud lapsest, tahtis hoopis lõbusat elu elada.

Ja kuidas kirjanik Arvo Valton sai "Viimse reliikvia" stsenaariumi eest 17 000 rubla, mis oli 17 aasta palk, praeguses vääringus 2 miljonit krooni. Öelgem siis veel, et kirjanikud elasid nõuka ajal halvasti! Neid, kes olid etableerunud, ja kes kirjutasid seda, mida vaja, nagu see Tallinna Kirjanike Maja seltskond (NSVLiit ehitas oma sülekirjanikele lausa maja!), need said omale raha, korterid, autod, kõik mis vaja. Ja Vahing, kelle "Sina" tõlgiti küll Läänes, ent mitte "sõbralike vennasrahvaste" keeltesse, mille eest oleks võinud kõvasti raha saada, kügeles Tartus pisikeses ahiküttega kööktoas.

Aga lugegem ja nautigem. Ega palju pole muutunud elu võrreldes tollase ajaga. Praegu on lihtsalt uued jumalad, aga elu on ikka endine. Ikka on nii, et need, kes poevad, teevad nii nagu vaja, elavad "paremini", kui need, kes püüavad olla ja jääda ausaks nii enda kui teiste suhtes. Pumba juures on ikka needsamad tegijad, kes sügaval nõuka-ajal, seda nii ajakirjanduses, kirjanduses kui poliitikas. Ja siis Langemets küsib naiivselt, et miks te, noored, ainult arvutit näpite ega lähe ja võta kommaritelt võimu üle. Aga ega pole lihtne võtta seda, mida ei anta. Praegu toimub pigem järelkasvu koolitamine endiste kommarite vaimus, ja selekteeritakse välja need noored, kes on truud jüngrid ning kommarite kuulsusrikast ajalugu varjutama ei kipu. Kes oma peaga liiga palju mõtlevad, need puksitakse kõrvale, nii nagu Savisaar tegi Mikseriga. Ja mõned jäävadki arvutit näppima.

laupäev, 25. august 2007

Lugemissoovitus: Saxo Grammaticuse Taani ajalugu

Soovitan lugeda Taani ajaloolase Saxo, kellele hiljem poogiti külge nimi Grammaticus, kes elas aastail 1150-1220, tähtteost Taani ajaloost (internetis samuti saadaval, inglise keeles ja kogu mahus ladina keeles). Mis algselt pandi kirja ladina keeles, ent millest vähemalt esimesed üheksa on tõlgitud inglise keelde ja kust Shakespeare, kui nimetada üht tuntumatest plagiaatoritest, viksis maha prints Hamleti loo.

Saxo kirjutas 16-kõitelise ajaloo sarja, millest esimesed üheksa kirjeldavad elu varasematel aegadel ja 10-16. köide elu Saxo enda eluajal.

Saxo kirjeldab aega, kus jumal oli Thor, valitsejaid peeti jumalale lähedasteks, seetõttu hoiti nende sugu võimul. Kuna rahvas uskus, et sedasi ollakse jumalale meelepärased.

Saxo on märkinud, et enne teda pole keegi Taani ajalugu kirja pannud. Et tema on esimene, vähemalt ladina keeles. Ta ise tunnistab, et paljud asjad ei pruugi olla nii nagu ta kirjutab, kuna varem pole keegi midagi kirja pannud. Lood on levinud põlvest põlve suulise pärimusena. Mis on päris huvitav märkus.

Saxo näib olevat suur sõja austaja, sest kogu Taani varasem ajalugu on sõja ajalugu ja Saxo kirjeldab sõjameeste vaprust. Sõjaline vaprus oli õilsaim, mis edestas olulisuselt kõike muud, armastust, suhet naistega. Armastust naise vastu peeti pigem nõrkuseks (see mõtteviis on levinud tänapäevani).

Taani oli kuningas Frode valitsemisajal suur impeerium, kuhu kuulusid Rootsi, Norra, Saksimaa, Britannia, Venemaa, ilmselt ka Soome, Kuremaa, Liivimaa ja Eesti alad. Lätlasi ja leedukaid Saxo ei maini, ilmselt ei kujutanud nad toona erilist tähtsust. Impeeriumi loomise eesmärk oli tagada rahu, ent see rahu püsis vaid kuni kuninga surmani. Siis algas taas võimuvõitlus.

Huvitavad on Saxo märkused selle kohta, et vanasti oli naistel õigus otsustada, kellega abielluda ja kuidas muistsetest aegadest on ülikute jaoks olnud kõige suurem pahe valetamine. Ja suurim tarkus on olla kaval, ja nii, et ei peaks valetama.

Väga palju on viiteid soomlastele, eestlastele, kurelastele. Nii näiteks kirjutab Saxo ühest mehest nimega Starkad, Storwerki pojast, kes oli hiiglase kasvu ja väga tark, kes oli pärimuse järgi pärit Rootsist ida poolt, kus „elavad laialt eestlaste ja teiste rahvaste barbaarsed hordid“. Ühe teise jutu järgi oli Starkad hiiglaste järeltulija. Starkad tappis Saxo jutu järgi Norra kuninga, lõi liidu tuntud Taani meresõitja Bemoniga (Bemon oli loobunud liidust oma partneri Frakk‘iga) ja hakkas piraadiks. Starkadi ja Bemoni vallutusretked ulatusid muu hulgas Venemaale, kus nad kihutasid minema venelaste juhi Flokki. Ja kui Bemon suri, sai Starkadist Permimaa valitseja ja kui oli seal palju märkimisväärseid tegusid teinud, läks rootslaste maale seitsmeks aastaks puhkama. Ent talle ei meeldinud elada ka Upsalas, sest seal kõlistati ohverdamiste ajal hirmsasti kelladega ja tehti muud tsirkust. Nii et ta läks Taani türanni Hakoni juurde. Koos Hakoniga käisid nad laevastikuga Iirimaa all, et ka kõige kaugemad maanurgad järele proovida. Iirimaa valitseja oli sel ajal Hugleik, kellel olid sõbrad Geigard ja Swipdag. Lahingus lõi Geigard Hakonile rindu sellise haava, et maksa ülemine pool oli näha. Ning Geigardit löödi Starkadil pea puruks, ja nagu Starkad hiljem oli meenutanud, kasvas sellele kohale hiljem nahk peale. Viimaks õnnestus Starkadil siiski Hugleik surmata ja iirlased alistada. Dublini linnast saadi saagiks ilmatu suur varandus.

Pärast seda sai Starkadist koos Winiga slaavlaste valitseja, kes surus maha ülestõusu Idas ja sõdis edukalt kurelaste, sembide (tõenäoliselt eestlaste sõsarhõim praegustel Läti aladel), sangalite ja lõpuks kõikide easterlingidega (tõenäoliselt slaavi või soome-ugri rahvad, selle nime on Tolkien võtnud ka oma Sõrmuste isanda jutukestesse) ja teda saatis kõikjal sõjaline edu. Edasi võitles Starkad ühe Venemaa vägilase Wisiniga ning Bütsantsi vägilase Tannega. Ent Tannest jagu saamata, läks Starkad edasi Poolasse ja võitis kahevõitluses Wascet. Edasi naasis Starkad Taanimaale ja võitles kuninga eest sakside vägilase Hamega. Starkad lõi Hame võitluses maha ja sai korraliku tasu koos paljude maade ja meestega. Saksid maksid pärast seda taanlastele kõva maksu. Ent sakside kuningas Hanef seda ei talunud ja võttis taanlaste vastu ette sõjakäigu, mispeale taanlaste kuningas Frode oma väega Elbe ületas ja Hanefi tappis (Hanefi järgi Hanofra küla ligidal, praegune Hannover).

Edasi ei talunud Starkad Frode järeltulija Ingildi janu luksuse, lõbusöökide, orgiate ja muude selliste naudingute järele, tegutses mõnda aega roostlaste kuninga Halfdani juures, võitles norralastega ja valitses Rootsit koos Halfdani poja Siwardiga. Hiljem vana mehena naasis taas Taanimaale, et seal Ingildile koht kätte näidata. Sest lõbujanu ja naudingud olevat omased saksidele ja teutoonidele, mitte taanlastele.

Aga mis ma ikka pikalt jutustan, lugege ise.

laupäev, 14. juuli 2007

Lugemissoovitus: Christopher Tyerman "Jumala sõda"



"God's War" (Belknap, Harvard, 2006) on Christopher Tyermani (kes on Oxfordi ülikooli ajaloolane) tõsine uurimus ristisõdadest ja annab teadlase objektiivse pildi sündmustele, mis mõjutasid ka eestlaste saatust.

Kindlasti oluline lugemine eestlastele, kuna Eestis välja antud ajalooõpikutes ja artiklites on ristisõdadest antud väga kitsas pilt, mis põhineb valdavalt ainult ühel allikal, nn Läti Henriku Liivimaa kroonikal.

Ma ei saanud kiusatusele vastu panna ja hakkasin Tyermani lugema tagantpoolt, kus ta kirjeldab ristisõdu Balti- ja Põhjamaades. Kõik sai alguse ühe agressiivse abti (mungakloostri ülem), Clairvaux' Bernardi üleskutsest 1147 aasta suvel alustada Jeruusalemma indulgentse laiendades sõjategevust Elbe ja Oderi jõdege vahel (praegu Poola) elanud paganliku vendi rahva vastu (ilmselt veneedide, venelaste jm slaavlaste esivanemad).

Bernardi üleskutse ise oli selline: "Nad tuleb kas uskuma panna või hävitada." Ta viitas mitmel korral paganlikule rassile ja see rass kas usku pöörata või hävitada. Bernard oli oma aja üks mõjukamaid usujuhte, on tuntud ka kui tsisterlaste mungaordu rajaja, Euroopa varajase renessansi mahasuruja. Tsisterlaste ordul oli mitmed kloostrid Eestis, näiteks Padise ja Kärkna, nunnaklooster Lihulas. Samuti kuulus ordule näiteks Kolga mõis.

Ent Bernardil polnud Baltimaade vallutamiseks religioosset põhjendust. Ta oli juba 1108. aastal Magdeburgi dieta' l (maapäeval) tulnud välja ideega vende rünnata, ent ettepanek lükati tagasi. Edasi leiti formaalne põhjendus 983. aasta vendide ülestõusust sakslaste vastu, kuivõrd osa vendide alasid olid olnud mõnda aega Saksa kuninga Otto võimu all. Vendid võtsid uuesti võimu tagasi ja sellest sai põhjus, et kuulutada püha sõda ka Saksamaast põhja jäävate alade suhtes, et siis võita justkui tagasi kristlaste alad.

Üks Magdeburgi kroonik on seda aega kirjeldanud nõnda:
need uskumatud on kõige kurjemad, ent nende maa on parim, rikas liha, mee, maisi ja lindude poolest; ja hästi harides ei saa tema rikkusega miski võistelda... Ja nii, austatud sakslased, prantslased, lorraine' lased ja flaamlased ja maailma vallutajad, see on võimalus teil oma hing päästa ja, kui lubate, vallutada parim maa kus elada. Ja las Tema, kes ta oma jõuga juhatas Gallia mehi rännakutel kaugelt läänest võitudele vaenlaste vastu kaugel idas, annab oma tahte ja jõu, et allutada need kõige ebainimlikumad uskumatud, kes on lähedal ja igati õitsval järjel.

Nagu Tyerman kirjutab, oli üks põhjapoolsete ristisõdade põhjuseid kadedus, millega Saksimaa valitsejad vaatasid oma naabrite poole. Samuti oli oluline keel, kuna jumal oli Saksa jumal. Tolle aja poliitika oli religioon ja poliitika ajamise (kampaania) vahend oli sõda.

Üheks esimeseks põhja ristisõdade pühakuks sai taanlasest krahv Kanut, kelle tappis küll tema oma isa, aga kes võitles vendide vastases sõjas, mida hakati hiljem kutsuma pühaks sõjaks. Kanuti kuulutas pühakuks tema poeg Valdemar I, kes jätkas võitlust vendide vastu. Hiljem sai Kanutist hospidaliitide (Malta ordu) patroon. Kanuti järgi on nimetatud ka Eestis tuntud püha Kanuti Gild.

Tyerman tsiteerib toonaseid allikaid, mis viitavad asjaolule, et isegi Taanile tõotasid ristisõjad Baltimaades rohkem tulu ja varandust kui olid toonud viikingite retked minevikus.

esmaspäev, 25. juuni 2007

Lugemissoovitus: Liivimaa vanem riimkroonika



Soovitan lugeda, Liivimaa vanem riimkroonika, käsitleb sündmusi Eestis ja teistes Balti riikides aastatel 1160-1290. Võrdluseks, Läti Henriku kroonika kajastab aastaid 1186-1227.

Ma ei hakka pikalt ümber jutustama, aga mõned kõnekad tsitaadid:


- Alates tollest ajast (Madisepäeva lahingust 21.09.1217) maksavad eestlased alati kümnist, meeldib see neile või mitte, kogu oma varalt. Kristlaste kaitseks peavad nad linnuseid rajama. Ma usun küll, et nad tahaksid sellest vabaks saada, nad ei karda põrgupiinu. Heldelt annavad nad oma leiba. Nad ehitavad häda sunnil kirikuid kristlaste alluvuses. Jumala ülistuseks juhtuks seda kahjuks harva, kui härrad neid ei sunniks. Tõtt öelda oleksid nad sellest hea meelega priid.

- (umbes aastast 1244) Kõva kivi sunnitakse seni, kuni see hädas puruneb. Kuralastest said paljud surma enne, kui maa alistati. Nii leebelt kui rangelt pidi neid kohtlema, kuni nad jõudsid otsusele, et lasevad end ristida, kuid nad tegid seda vastumeelselt. Lõpuks võtsid nad selle vastu.

- Kui kolmas märguanne oli puhutud, asus teele hea meister Andres Liivimaalt nagu rõõmus sõdalane ja temaga koos kogu vägi. Terve kokkutulnud laitmatu vägi rõõmustas väga. Sõjavägi hakkas liikuma Nalšia (Nalsen) maa poole, kus tapeti rahvast kergel käel, nagu tehakse veistega. Mehi, naisi ja lapsi seal ei säästetud.

- (Dzintari all, ca 1260) Kes kuralastest olid vanemad kui üksteist aastat, need löödi kõik surnuks ja kanti tulle tagasi. Noored kuralased, kes pääsesid tulest, võeti koos naistega vangi.

- (Kaarma all, ca 1261) Siis kuuldi hädakarjeid saarlaste suust igalt poolt. Kristlased sõjakisaga ründasid kantsi, mille saarlased kokku olid löönud. Nad võtsid selle võimuga ja lõid maha nii noored kui vanad, kes kantsis olid – sestap jäid seal ellu väga vähesed.

- (Kaarma all, pärast saarlaste alistamist) Ma tean hästi, et mitte kunagi hiljem pole saadud nii suurt sõjasaaki. Retkelt naasid ka rüütlid, kes tulid Revalist, et vendadele kasu tuua. Kõikide käed olid täis ja nad ratsutasid tagasi oma maale. Piiskopi läänimehed pöördusid samuti lustlikult oma maale kõik koos, suured ja väiksed, ja tõid küllaga sõjasaaki. Vennad olid arukad – nende reed olid täis saaki – see tegi nad väga õnnelikuks.

- Need piiskopid, keda ma nimetasin, ma tahan neid teile veel kord tutvustada: Riiast, Lihulast ja kolmas on Tartust, aitavad hästi oma väega paganatega tapelda. Kui meister laseb neile teatada, lähetavad nad oma piiskopkonna vasallid ja rohkesti maarahvast. Nagu ma tõtt kõnelema pean – neid endidki on nähtud sõttasõitudel, see on tõsi, vendade väehulgaga koos taplemas taevase Jumala eest, kes neile selle eest igavesti tasub.

- (ca 1263) Vendadel oli hea meel, kui nähti kuralaste linnust põlemas, justkui oleks see õlgedest. Kogu vägi rõõmustas, et Laseni linnus võideti. Kuralastest ei pääsenud keegi põgenema – mõned neist löödi maha, mõned andsid end vangi. Linusesse ei jäänud mitte midagi, naised ja lapsed aeti sealt ära. Vägi sai sealt rikkaliku saagi ja linnus põletati maani maha.

pühapäev, 24. juuni 2007

Lugemissoovitus: ristisõjad läbi Araabia silmade




Soovitan tõesti. Vähesed rahvad peale eestlaste, liivlaste, juutide ja araablaste said tunda tuhatkond aastat tagasi ristisõdijate julma kohtlemist. Ja kuivõrd eestlaste talletatud mälestused (ma ei kahtle hetkekski, et neid oli) pole säilinud, siis jääb loota vaid juutide ja araablaste mälestustele. Esmalt siis araablaste oma, Amin Maaloufi kokku pandud „The Crusades through Arab Eyes“ annab aimu toorutsemistest, mis saatis ristisõdijate retki. Ristisõdijad ise, nagu peegeldub Hendriku Liivimaa Kroonikast ja ristisõdijate mälestustest, nägid neid sündmusi pigem kui seiklusrikkaid matku välismaale.

Lühidalt raamatust. See on siis kirjeldus, kuidas Rooma paavsti alluvad rüütlid tulid raudrüüdes vabastama territooriume, mis olid endisaegse Rooma alad ja mis pärast germaanlaste sissetungi Roomasse ja endise Rooma riigi hävitamist olid langenud islamiusku araablaste valdusse. Ja mis siis vahepeal olid Rooma riigi järeltulija Bütsantsi alad. Saab teada, et moslemite püha sõda jihad sai alguse just ajal, mis nende rahvaid ristisõdade käigus metsikul kombel hävitati, alates 1096. aastast. Üks ususõda ergutas teist. Kusjuures Jeruusalemm, kus toona araablased ja juudid rahulikult koos elasid, langes Frangi sõdalaste kätte 1099. aastal. Kus kristlased nottisid maha nii juudid kui moslemid. Ja ka kohalikud kristlased. Üks kirjeldus: „Juudi kogukond kogunes sünagoogi palvetama. Frangid blokeerisid kõik väljapääsud ja rajasid hoone ümber puidust sõõri. Seejärel süüdati tempel põlema. Ja need, kes pagema pääsesid, notiti maha tänavatel. Ülejäänud põlesid elusalt.“

Või kirjeldus Ma’arrast, Süüria linnast, mida frangid asusid ühe eriti jõhkra munga Bohemondi juhtimisel piirama 1098. aastal. Kõigepealt tsiteerib autor üht Araabia kirjanduse suurkuju, pimedat poeeti ja vabamõtlejat Abu’l-Ala al-Ma’arrat (sai tuntuks, kui vaidlustas ühiskonnas levinud tabusid), kes suri 1057. aastal ja kellelt pärinevad järgmised read:
Maailma elanikke on kahte sorti:
Need, kel on ajud, aga pole religiooni
Ja need, kel on religioon, aga pole ajusid.

Araabia kroonik Ibn al-Athir kirjutab, kuidas Ma’arra all tapeti sada tuhat inimest ja võeti palju vange. Tõenäoliselt oli linnas inimesi poole vähem, aga vähem jube pole Frangi krooniku Radulphi kirjeldus: „Ma’arras meie väed keetsid paganaid keedupottides; lapsed lõigati tükkideks ja neid söödi grillituna.“ Raamatu autor märgib, et tänaseni on araabia kirjanduses, paljudes araabia keeltes viiteid ristisõdijatele kui inimsööjatele. Üks teine araabia kroonik, Usamah Ibn Munqidh kirjeldas, kuidas Frangid sarnanesid oma loomult suurte loomade, mitte inimestega.

Üks teine Frangi kroonik, Albert on kirjeldanud sündmusi Ma’arras: „Mitte ainult meie sõdurid ei kohkunud söömast surnud türklasi ja saratseene; ka nemad sõid koeri!“

Samuti on raamatus üks huvitav seik Antiookia piiramisest 1098. aastal, kus ristisõdijad olid näljast nõrkemas ja kurnatud ning sõjaõnn hakkas vastaste poole üle minema. Siis asusid ristisõdijad hoogsalt palvetama, kuna uskusid, et neile on jumalik karistus kaela sadanud. Teatati, et ristisõdijad saatsid oma laagrist minema kõik prostituudid, lootuses tagasi saada Kõigevägevama toetus. Samuti suleti kõik kõrtsid ning keelati hasartmängud. Ning peagi, ennäe imet, pöörduski sõjaõnn ristisõdijate poole tagasi, neil õnnestus oma vastased, türgi hõimud mamlukid ja seldžukid omavahel tülli ajada, Antiookia vallutada ning sealsed elanikud, nii mehed, naised kui lapsed maha nottida. Viimseni.

Esmärk pühendas abinõu ka mujal. Nii näiteks meldis frankide juht Baldwin end Edessa armeenlasest lastetu valitseja pojaks. Ja sai troonile ning nottis kohe oma kasuvanemad maha ning pani oma mehed kõigile tähtsatele kohtadele.

Saab näiteks teada, et iga rüütliga oli kaasas mitusada jalaväelast. Ehk siis, kui on kusagil juttu näiteks 500st rüütlist, siis tähendab see mitmekümne tuhande mehelist salka. Ja arvata võib, et rüütel ise hakkama ei saanud. Ta oli sisuliselt nagu kondimootoril töötav tank, kui tuua paralleele kaasajast. Väga efektiivne hävitus- ja tapariist, aga vajas tugevat manageerimist ja juhtimist. Rüütli peale ei hakanud ei odad ega nooled.

Raamat aitab mõista kristlaste, moslemite ja juutide omavahelisi aastasadade pikkuseid vastuolusid. Miks moslemid ei salli kristlasi. Miks ei sallita juute. Miks ühed kristlased ei salli teisi. Ja miks ühed moslemid ei salli teisi. Ning seda, miks kristlased ajavad jätkuvalt oma poegi moslemeid tapma.