Kuvatud on postitused sildiga Hundioru lood. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Hundioru lood. Kuva kõik postitused

pühapäev, 19. oktoober 2008

Meie Inksu pajatas, mis taga suures liinas juhtus, II



Nonii, nüüd on siin igasugu asju vahepeal vahele tulnud ja pole olnud mahti seletada, mida Inksu rääkis oma seiklustest suures liinas, mäletate, pärast seda, kui ta oli üksvahe kadunud ja siis magas terve päeva. Siis ärkas ta üles ja hakkas rääkima.

Kõigepealt muidugi sellest, kuidas ta oli suures liinas ära eksinud ja ei leidnud õiget kohta üles. Ta oli juba täitsa paanikas. Et ei jõuagi saate ajaks kohale ja milline häbi siis! Aga lõpuks õnnestus tal siiski napilt kohale jõuda, kiirelt riided vahetada ja siis kohe lavale! Ja ta oli nii ähmis, et sõnad läksid meelest ja õiged noodid ei tulnud välja. Nad ei jõudnud Pääruga isegi harjutada enam. Pääru oli ka pabinas, et mis Inksuga juhtunud. Helistas, aga Inksu telefon ei vastanud ka. Inksu rääkis, et tal oli mobiilil aku tühjaks läinud. Niimoodi õnnetult siis, viimasel hetkel. Kuigi me hoiatasime teda, et ta oma aku ikka korralikult täis laeks. Aga ikka ta unustas selle ära. Ja nüüd on tulemus käes, suures ähmis ununesid sõnad ja viis.

Ja teise laulu ajal juhtus ka äpardus. Nimelt ei kuulnud Inksu enam oma häält. Mingi naljaks asi oli seal olnud, et lärm hirmus kõva ja ta pidi täitsa umbes laulma. Ta karjus küll kõvasti, aga ikka oma häält ei kuulnud. Me algul arvasime, et ta oli unustanud oma kõrvu pesta, aga ta näitas oma kõrvad ette, vaatasime taskulambiga sisse, ja veendusime: need olid täiesti puhtad. Tõepoolest, ilmselt mingi jama selle televisiooni tehnikaga.

Igal juhul ütles Inksu, et ta niipea enam oma nägu sinna televiisorisse ei näita. Sest seal on kõik liga-loga, miski ei tööta ja siis pead seal hakkama saama. Inksu oli olnud päris pahane ja tahtnud päris mitmel inimesel seal televisioonis näo täis sõimata, aga Pääru tõmbas ta eemale ja ütles, et sellest pole midagi kasu. Lähme hoopis linna peale jalutama, pakkus Pääru. Siis nad olid seal jalutanud, suures liinas. Pääru näitas meie Inksule igasugu lahedaid kohti, viis ta maa-alustesse käikudesse, mis viivad Brookusmäelt Pirita kloostri varemetesse. Neid käike teavad vähesed. Ja need käigud on väga salakavalad. Sinna olla mitmeid inimesi ära eksinud. Ja kadunudks jäänudki. Aga räägitakse, et kui käiku lähevad mees ja naine, käest kinni, siis juhatab käik nad ise õnnelikult välja. Inksule oli see väga meeldinud. Nii käik ise, kui see, et nad ilusti välja jõudsid. Pärast tulid Piritalt jalgsi tagasi. Tulid üle Lasnamäe ja olid juba peaaegu linnas, kui Anta ja Urki ähmis nende poole jooksid. Ja oi seda rõõmu, kui poisid teada said, et meie Inksuga on kõik korras. Nad algul arvasid, et Inksu on pantvangi võetud, aga siis tuli välja, et Pääru on ju see laulupoiss sealt televisioonist. Kes koos Inksuga laulis.

Siis käisid nad veel poes, Inksu ostis igasugu lahedaid riideid omale, ühe seeliku, kleidi, siis veel paar pluusi ja kaks paari sukki. Siis veel Fructise maru head šampooni, siis ühe Max Factori huulepulga ja Maybelline ripsmetuši. Ja sis veel ühe hoolduvahendi juuksepikenduste jaoks. Sest seda tavalise šampooniga pesta ei tohi.

Siis rääkis Inksu veel, et ta hakkab nüüd koos Pääruga harjutama ja varsti annavad välja plaadi. Insku veel täpselt ei tea, mis plaat tuleb, aga ta ütles, et usaldab kõiges Päärut. Mõelge, kui tore. Ja Pääru lubas omalt poolt, et tuleb kõva asi. Mis isegi Celine Dionile ära teeb. No, ja seal pole midagi imestada. Celine Dion kahvatub meie Inksu kõrval. Sest meie Inksu on viimase peal, ta laulab nii hästi, et pisar tuleb silma.

Vot sellised lood siis täna. Eks vaatame, kuidas Inksul minema hakkan. Annan siis kohe teada.

kolmapäev, 8. oktoober 2008

Meie Inksu maru tubli!



Meie Inksu on viimastel päevadel olnud maru tubli. Mõelge ise! Kõigepealt üks laulusaade, siis blogi ja portaal, siis teine laulusaade, ja siis veel intervjuud Justis ja Kroonikas. Ning meediakoolitused. Maru vahva, eks?! Küsite, et kuidas ta seda kõike jõuab. Kohe selgitan.

Nagu ma juba kirjutasin, on Inksul abiks Anta ja Urki, ning viimastel päevadel ka Raul. Kes siis aitavad Inksul palju asju ära teha. Näiteks selle portaali osas on Urki ja Anta olnud mihklid välja mõtlema uusi ideid. Ja leidma selliseid lahendusi, mida pole veel keegi kunagi leidnud. Mis teeb Inksu blogist ja portaalist kokkuvõttes kõige vingema blogi ja portaali Eestis, ja ilmselt varsti ka kogu maailmas.

Näiteks Urki istus terve tänase öö arvuti taga ja vaatas juutjuubist videoid, kust siis märkis huvitavamad üles, et neid blogisse vaatamiseks üles panna. Nüüd on tal silmad suurest vaatamisest punased nagu jänesel. Soovitasime tal veidi puhata. Aga Urki keeldus, ütles, et üks sats on veel vaatamata ja enne tal und ei tule, kui on needki läbi vaadanud. Andsime talle siis silmatilka.

Siis muidugi oleme olnud toeks meie siin oma taustajõududega Hundiorul. Nirti näiteks aitas täna jälle juuksepikendusi pähe panna, Morks värvis Inksul sõrmeküüsi ja Margit varbaküüsi. Samal ajal hakkas Nirti juba soengut sättima, meie Irjaga tegime süüa, mina tegin pannkooke, mis Inksule väga meeldivad ja Irja keetis kohvi.

Selliselt siis.

Ja ega me ära ei väsi. Inksu peab selle laulusaate võitma, maksku mis maksab. Selleks on meil kõik eeltööd tehtud. Ja ausalt, kui vaja, siis paneme Inksu sisse kõikidesse ajakirjadesse. Anta ja Urki juba kuulavad ses osas suures liinas maad, et kas ja kuidas. Ja palju see maksma läheb. Sest neil pole Inksu eest millestki kahju. Ja Raul, tema püüab seal televisioonis vaadata, et Inksu parem välja paistaks ja et pahatahtlikud hääletajad teda välja ei hääletaks. Ta võttis isegi vahepeal juhtme seinast välja, televisiooni telefonil. Sest, jah, see võistlus on äge ja Inksu läheb maksimumi peale välja. Siin ei saa kaotada.

Ja muidugi vaimne tugi. Vahel Inksu tuleb õhtuti siia, on maru väsinud, kaebab, et kaelasooned valutavad ja ütleb, et enam ei jaksa. Meie siis, et kuidas ei jaksa?! Morks on vägev masseerija, tema käe all pehmenevad kõik sooned. Margit on samal ajal teinud kuuma jalavanni. Ja Anta ning Urki vahel ka sauna, kus Inksu korralikult läbi viheldakse ja nö elule turgutatakse. Sest see pole naljaasi, kui iga päev tihedat askeldamist täis. Pealegi veel vastutusrikast. Taustajõud peavad siin tugevad olema, ilma ei saa.

Nirti on õhtuti oma vanaema retsepti järgi keetnud mingit imejooki, mis pidi andma energiat ja peletama eemale nii haigused kui pahad vaimud. See on küllalt kibeda maitsega, aga oleme seda enne magamaminekut ikka Inksule sisse suranud. Ja on tõesti imejook. Inksu ütleb, et ärkab igal hommikul nagu uus inimene. Kes valmis võitlema ja särama. Ja olema muidu mõnus.

Nõnna siis, niipalju selleks korraks. Eks kui on uudiseid, annan kohe teada.

teisipäev, 7. oktoober 2008

Anta ja Urki jälle aktsioonis



"Su beib-su beib-see saab mulle," jorutas Urki, kui meile Hundiorule külla tuli.
"Sinine vilkur, sinine vilkur, kaitseb meid," jätkas Anta, kui sammus Urki jälgedes.

"Noh, poisid, mis siis nüüd?" küsis Morks, kui neid üle põllu saabumas nägi.
"Me oleme nagu mehed muiste!" rõkkas Urki, rind kummis.
"Noh, olete siis mehed ka vä?" jätkas Morks.
"No aga pole vä?"
"Kust otsast?"
"Aga näe siit," ütles Urki ja lasi püksid maha.
Morks lõi käsi kokku.
"Issand!"
"Noh, lõi pahviks?"
"Issand, ma pole midagi sellist näinud?"
"Kas keerame kohe põhku?"
"Issand, Urmas, issand!"
"Mis siis nüüd lahti?"
"Issand, ma pole juba aasta otsa saanud."
"No teeme siis ära!"
"Sa mõtled, sa tahaks minuga?"
"Miks ka mitte?!"
"Oih, ma ei tea, ma ei tea."
"Mida sa ei tea?"
"Kas nüüd sinuga siin."
"Noja mis siis?"
"Kas sobib?"
"Miks ei?"
"No olgu."
"Läki siis."

Morks ja Urki kadusid küüni. Ja nahistasid seal hea mitu tundi. Kui tagasi tulid, oli Morksil selline õnnis nägu peas. Ja Urkil selline äratehtud nägu. Mõlemad õhkasid õnnest. Teised ei teinud nendega esiti algul juttu, aga kui Morks teevee tulele pani ja teistele pakkus värsket pärnaõieteed, siis soojenesid kõigi südamed. Siit võib veel ühte koma teist tulla!

Anta ja Urki räägivad uuest portaalist



Eile käisid Urki ja Anta suures liinas ja olid tagasi tulles kangesti heas tujus.
"Minu bemmil uued kummid, jee-jee, jee-jee-jee!" kilkas Urki ja vehkis kätega justnagu mõni räppar.
"Sidur, pidur, gaas-gaas!" jätkas Anta, hüppas õhku ning tegi samal ajal kätega ringe.

"Mis siis nüüd lahti, poikad?" küsis Margit, kui oli meeste tegemisi mõnda aega jälginud.
"Mis, ei näe vä?" küsis Urki, "see on viimase peal, jee-jee!"
"Kuule, see on mingi poisikeste värk," jätkas Margit.
"Jee-jee!" vehkis Urki edasi nagu poleks Margiti juttu kuulnudki.

Selle peale tulid ka teised hundiorulised välja vaatama. Nirtil jäi suu üllatusest lahti, Morks lõi käsi kokku. Meie Irjaga ei osanud öelda a-d ega o-d. Vaatasime niisama ja jälgisime, millega see lõppeb.

"Muideks, meil on nüüd oma portaal," ütles Urki, kui oli oma jee-jeetamise lõpetanud.
"Muideks, jah," lisas Anta.
"Ja see on viimase peal!" jätkas Urki.
"On jah!" korrutas Anta.

"Mis selle portaali nimi siis on?" küsis Nirti.
"See on top, top-top, noh, top!" ütles Urki ja tõstis nina püsti.
"See on nii vinge, nii top!" lisas Anta.
"See on top-top, top-top," räppis Urki edasi.
"Ja nii tipp kui ka top," jätkas Anta.
"Et keegi pole nii top."
"Ei ole jaa, jee-jee!"
"Ning siis on meil kõik tipp-topp."
"On jaa, jee-jee-jee."
"Minu bemmil uued kummid!"
"Jee-jee-jee!"
"Sidur, pidur, gaas-gaas!"
"Jeee!"

Urki ja Anta jätkasid räppimist ning kadusid lõbusalt lauldes, hüpeldes ja kätega vehkides metsatuka taha. Paistis, et nende päev oli korda läinud. Et nad olid millegi väga suurega hakkama saanud. Mida igaüks ei suuda, mida suudavad vähesed, näiteks sellised tegijad nagu Urki ja Anta.

esmaspäev, 6. oktoober 2008

Inksu tutvustas meile Rauli



Eile oli siis see päev, kus Inksu saabus suurest liinast kodumaile, ja võttis ka Rauli kaasa. Anta ja Urki olid küll veidi nördinud, ja tundsid huvi, kas nemad on nüüd maha jäetud. Aga Inksu lubas, et nad saavad ilusti ka neljakesi hakkama. Et Raul on igati tore sell ja hakkab kõigile meeldima. Pealegi meeldib Raulil teha kingitusi, mispeale Nirtil ja Margitil kohe kõrvad liikusid. Neile meeldib väga kingitusi saada.

Kuivõrd Inks ja Raul saabusid õhtul hilja, peale laulusaadet, siis me pikalt jutustada ei jõudnud. Uni tuli peale. Niipalju küll, et Inksu pani omale jälle pikad juuksed. Ta ütles, et võttis need vahepeal ära, et oma juuksed saaksid puhata. Ja siis enne saadet lasi uuesti külge panna. Et nii olevat parem, kahjustab vähem oma juukseid. Sellega on muidugi omajagu tegemist, nende pikendustega, tuleb ikka juuksuris mitu tundi istuda. Aga efektne näeb välja küll, kohe nagu teine inimene, ei tunne äragi. Inksu ütles ka, et tänaval oli teda peetud koguni Britney Speersiks, ja tuldi autogramme küsima, nii hästi petab ära.

Mis siis veel uudiseid? Ah-jaa. Inksu räkis, et oli eile ka oma portaali valmis sättinud ja sinna mõned artiklid lugemiseks pannud. Ütlesime talle, et nägime! Väga vinge portaal paistab olevat, pildid ja videod ja puha! Kõik nagu peab olema. Igale maitsele. On ilusaid linnavaateid, autode pilte ja inimesi ka, kuulsaid, nagu Ojuland. Või Ojulind, nagu Inksu teda kutsub. Ojulinnul pidi ka nüüd uus peika olema, Inksu ütles ka, kes, aga mul ei jäänud nimi meelde. Mingi rikas kutt pidi olema. Kellel isa suri ära ja ta päris hulga miljoneid kroone. Ja nüüd kõik naised jooksevad tormi. Selline mees, aga muidu selline vaikne ja tore poiss pidi olema. Aga Inksu ütles, et talle eriti ei lähe peale. Pole nagu tema maitse. Talle meeldivad Raul, Anta ja Urki. Ja nagu öeldakse, maitse üle ei vaielda.

Siis sõime tatraputru, mida Morks vaaritas, Nirti tegi õhtuks pärnaõie teed. Pärast kraamisime Irjaga laua ilusti puhtaks. Inksu, Raul, Anta ja Urki ütlesid meile nägemist ja läksid oma koju. Meie keerasime samuti magama. Oli igati tore päev.

teisipäev, 30. september 2008

President Ilves: ma ei ole KGBga koostööd teinud



Täna oli Hundiorul üksjagu elevust. Juba tükk aega varem oli suure tee peal kuulda autode mürinat. Justkui nagu tankikolonn oleks mööda sõitnud. Siis jäi mõneks ajaks kõik vaikseks. Ja siis tuli metsa vahelt nähtavale terve hulk autosid, üks ilusam kui teine. Ja nad kõik olid maru suured. Ja mustad. Ning läikisid maru ilusalt.

Mõtlesime siin, et ei tea, mis see on. Kas nüüd mingi salajane politseioperatsioon või mis. Politseiautosid olid selles rodus ka päris mitu. Või on kuhugi maandunud UFO ja nüüd tuleb julgeolk seda üle vaatama, rohelistele mehikestele kätt andma.

Aga ei, kui see autoderodu lõpuks kohale jõudis, astus seal välja rõõmsameelne president Ilves, hele ülikond seljas, nägu naerul ja näts välkus hammaste vahel.

"Tewre hjoudu!" hüüdis ta juba eemalt oma ameerikalikus slängis.
"Jõudu tarvis!" kajas talle vastu üksmeelne Hundioru rahva vastus.
"Issant jummal!" hüüatas Margit ja lõi erutusest käsi kokku. Ta tormas kohe tarre ja hakkas tikuvõileibu valmistama. Urki ja Anta tormasid metsa, et kaevata välja üks tamm, sest mis president see on, kes ei saa kohe tamme istutada.
Nirti läks kohvi keetma. Morks hakkas lauda ette valmistama ja meie Irjaga andsime lühiülevaate Hundioru minevikust, tänapäevast ja tulevikust.

"Hjaa," ütles presedent, kui oli meie ülevaate ära kuulanud, "thublid!" Siis andis ta nätsu ühe mundris mehe kätte, kes käis tal kannul nagu sabarakk. Ja too pistis selle esialgu tasku, aga siis sokutas vaikselt maja seina äärde maha. Ma võtsin selle üles ja peitsin oma peopesa sisse. Sest ikkagi ajalooline näts. Lasen selle hiljem ära raamida ja panen tuppa aukohale.

Siis tegime väikse välkintervjuu. Presidendiga oli kaasas ka härra Sildam, kes ütles, et nii on vaja. Me ei osanudki nii ruttu midagi küsida, kui president hakas ise rääkima. Ta ütles, et pole KGBga koostöd teinud. Ja kõik need jutud, et teda kunagi Ameerika Häälde tööle ei võetud, on puhas väljamõeldis, lausa lollus.
"See on mingi hjama!" ütles ta veenvalt. Noogutasime Irjaga alandlikult. Oleks mul olnud saba, oleks see mul jalge vahele kadunud.
Siis rääkis Ilves, et tegelikult ei võetud teda Häälde tööle, kuna ta oli veel liiga noor ja üks Hääle ülemustest kartis, et kena noor mees Ilves võib ühele tema sugulasele meeldima hakata. Või umbes nii. Täpne sõnastus ei jäänud meelde kahjuks. Ja seetõttu teda lõpuks ei võetud.

Siis ütles Ilves veel, et härra Sildam pole samuti KGBga mingit koostööd teinud, ja kui ongi, siis on see juba kauge minevik, milles pole mõtet sorkida. See ei tee kedagi õnnelikumaks, pealegi puudub selle asja suhtes avalikkuse huvi. Mitte kedagi ei huvita, kes kellega või millega koostööd tegi kunagi ammu. Praegu huvitab inimesi hoopis see, kuidas oma eluga toime tulla. Kuidas maksta liisinguid, laene ja sms-laene.

Noogutasime Irjaga alandlikult.

Siis muutus härra president kohe rõõmsamaks. Võttis taskust paki Orbitit ja ulatas meile kummalegi ühe padjakese. Samal ajal oli Morksil laud kaetud, Nirtil kohvi valmis ja Margitil tikuvõileivad. Istusime lauda ja lasime hea maitsta. Ilves rääkis veidi oma eelmistest reisidest kaugetesse maadesse ning sellest, et kui ta käibki Pädastes, siis talle meeldib seal.
"Mul on sheal vhäga monush!" ütles ta. Noogutasime alandlikult.
"Mhule mheeldib shealne lhoodush," ütles hr president.

Siis kiitis president Rimi reklaamikampaaniat "tudish-piip". Ta ütles, et oli terve tee Hundiorule korrutanud "tudish-piip, tudish-piip".
"Oi, shee on nii lhahe!"
Naersime kõik selle peale. President ikka kohe oskab meele rõõmsaks teha.

Seejärel saabusid metsast Urki ja Anta, ise üleni ähkides. Olid välja kaevanud lausa mitukümmend puud, eri liikidest ja suurustega, et tähtis presidendihärra saaks valida, millist ta istutada soovib. Sis tõid mehed labida ja seadsime sammud maja taha tiigi äärde, kuhu presidendi valikul istutati üks pihlakas.
"Mha olen nheid thammesid juba nhii phalju ishtutanud," muigas härra president, kui oli pihlakale veidi mulda ümber ajanud, "lhash olla nhüid pihlakash." Ta naeratas, naeratasime vastu. Mehed seisid kui tikud auvalves, kui ta autosse istus. Naised tegid kniksu. Andsime talle tee peale termoses veidi teed kaasa ja ka tikuvõileibu, mis üle jäid. Ning veidi kollaseks värvunud puulehti meie hoovi põlispuudelt. President paistis nende kinkide üle olevat väga õnnelik. Ja ka meie olime õnnelikud. Mõelge, president ise. Nii tähtis ja tore mees. Hea ja lahke. Teist sellist ilmselt maailmas ei ole. Ega ilmselt ka tule.

Ainult et pilti unustasime teha koos temaga. Olime nii ähmis, et see läks meelest.

esmaspäev, 29. september 2008

Nirti, Inks, Urki ja Anta tõid metsast kuuse



Eile oli Hundiorul taas tegus päev.

Margit ja Morks jäid koju ja vaaritasid suure pajatäie värskekapsasuppi. Meie Irjaga korjasime kurke ja panime hapnema.

Nirti, Anta, Urki ja Inks läksid metsa kaema, et ehk saavad midagi veel lisaks hamba alla. Nirti juba kurtis, et nälg näpistab, et tahaks midagi tahedamat kui kapsasupp. Näiteks mõne linnu, või siis looma. Anta ning Urki hädaldasid ka, et juba mitu päeva suppi söödud, süda läheb vesiseks. Soovitasin neil siis kala püüda. Aga naised olid vastu, et nemad kala puhastama ei hakka. Mispeale Anta ja Urki kirtsutasid nina, ja ütlesid, olgu, lähevad kütivad mõne linnu või looma.

Nii nad siis olid pea terve päeva metsas. Ja kui õhtuks tagasi tulid, olid väga näljased ja pistsid kõik supi nahka. Koukisid viimse kui kapsaraasu paja seintelt ära. Ja kui küsisime, mis oli siis päeva saak, tõi Anta selja tagant välja... kuuse. Jah, kuusepuu, sellise ilusa kähara, ilmselt lageda peal kasvanud.

"Mis see siis on?" päris Margit ehmunult.
"See on kuusk, ei näe vä?" vastas Anta.
"Eino näen, miks ma ei näe, aga kus liha on?"
"Seda, et... liha ei ole."
"Kuidas pole?!" Margitile tõusis veri pähe.
"Ei ole. Paistab, et mets on tühjaks kütitud."
"Või olete lihtsalt laisad!" Margit sülitas vihastades nurka.

Nüüd sekkusid ka Urki, Inks ja Nirti, kes hakkasid läbisegi rääkima, kuidas nad olid päev otsa mööda metsi kamminud, aga ei näinud ühtegi looma. Üks nirk, tõsi, oli neile otse vastu jooksnud, aga mis sa sellega teed.

"Oleks võind siis sellegi tuua," kostis Margit lõpuks turtsudes.
"Aga me tõime kuuse!" teatas Anta võidukalt, silm säramas, "jõuludeks ette ära! Sa vaata, kui ilus ta on."

Oli tõepoolest kena kuusk. Ent kas ta just jõuludeni vastu peab, on iseasi. Panime ta välja vanni vee sisse likku. Et ära ei kuivaks.

Täna lubasid Urki ja Ants kalale minna. Et viivad juba varahommikul võrgud sisse, vast tuleb lõunaks midagi sisse. Siis lubas Morgie uhhaad keeta. Ja Nirti ütles, et tema puhastab siis need kalad ära, mis muud ikka teha.

Elame-näeme.

teisipäev, 23. september 2008

Meil Hundiorul on kõik hästi



Keegi ei reeda riiki, ei valeta, ega varasta. Kõik on sõbralikult koos.

Urmas ja Andres käisid hommikul seenel, said terve pange suuri sirmikuid. Triin ütles seepeale, et need ei vaja isegi kupatamist. Tark tüdruk! Ta puhastas ise kõik seeened ära ja Kärt, meie värske hundioruline, hakkas neid usinalt praadima. Mõelge kui tubli!

Eile kraamis Kärt ka toad ära, ja tõime talle ühe voodi pööningult alla. Urmas ja Andres tegid juba nalja, et lähevad nüüd Kärdi juurde. Et on nii nikunäljas. Sest Triinul on päevad, ja Margiti peale ei lähe kõvaks, teda saab panna ainult ajaleht näo peal. Ja Ingrid, see on alatihti kadunud. Ja Irja ütleb, et nendega ei taha. Nõnda siis need kaks mürjamit luusisid mööda metsi ja paugutasid oma riistadega kände, puukoorevahesid, ühesõnaga kõike, mis ette juhtus. Aga nüüd tundub, et Kärdist saab asja, sperm ei lähe enam tühja. Eile Kärt rääkis, et seemnevedelik mõjub hästi näonahale ja on lisaks veel toitev. Et seda pole vajagi sisse lasta vittu. Vaid võib näiteks näo peale, või siis suhu. Ja Urmas ning Andres, mehed nagu muhklid, olid kohe nõus seda ära proovima. Urmas veel küsis, et kas nn prantsuse võileiba võib teha, et mõlemasse auku korraga, aga Kärt puikles esialgu vastu. Et tema tahtvat võtta ikka ühte meest korraga. Võibolla kunagi tulevikus. Nii nad siis, Andres ja Urmas, nüüd passivad Kärdi ukse taga, et millal ta ärkab, ja käivad üksteise alla toas sees. Ja tulevad tagasi selliste äratehtud nägudega. Aga vähemalt on nad nüüd rahul. Ja Kärt ei võtnud täna hommikusöögilauas ühtegi kartulit, ainult nosis seeni natuke. Ütles, et kõht on täis.

pühapäev, 21. september 2008

Juhtusin pealt kuulama Ingridi ja Andrese vestlust

Kuulasin siis pealt Ingrid Tähismaa ja Andres Peetsi vestlust. Ma ei ütle, kuidas, aga nii see oli.

Ingrid: "Kuhu täna lähme?"
Andres: "Kle, hüppame Vertigost läbi, ja siis BonBon."
Ingrid: "Ants, ma ei jaksa täna, mul on päevad."
Andres: "Ahh, lähvad üle!"
Ingrid: "Ei lähe, alles täna algasid!"
Andres: "Ma teen siis keelekat."
Ingrid: "Mul verd lahmab."
Andres: "Oih."
Ingrid: "Teeme järgmine nädal."
Andres: "Krat, mul tuksleb."
Ingrid: "Aga lase Jannel lahti imeda, ta ju oskab."
Andres: " Ta ei oska. Mul ei lähe tema peale kõvakski."
Ingrid: "Aga sa ju ütlesid."
Andres: "Ma valetasin."
Ingrid: "Kuda sa siis lapse said?"
Andres: "Vend tegi."
Ingrid: "Oi, jeerum."
Andres: "Tra, vaata seda Jannet, temas pole ju midagi!"
Ingrid: "No hea küll, aga ma kaua ei oota."
Andres: "Ma jooksen!"

laupäev, 20. september 2008

Nägin unes hirmsat orgiat



Pole juba mitu aastat sellist unenägu näinud. Kus oli nii hirmus orgia, et polnud hoo ega hoobi vahet, kui nii võib öelda.

Kus siis osalesid minu eks Ingrid Tähismaa, siis tema satelliidid Urmas ja Andres. Ja siis veel Hundioru Nirti ning tema satelliit Margit Parts.

Ja huvitaval kombel ma ise ei osalenudki selles.

Aga alustan otsast. Kõigepealt hiilis Ingrid, kes oli millegipärast rõivastatud pulmakostüümi, minu voodi juurde, ja üritas mind nö ära varastada. Karjusin appi, aga kedagi polnud. Isegi Irja oli kuhugi kadunud. Arvasin, et ta läks vetsu. Tegelikkuses aga olid Urmas ja Andres ta kinni nabinud.

Ja siis see Ingrid sikutas mind kätest ja jalgadest. Ja mul polnud ühtäkki kuskilt kinni hoida, lohisesin tal sabas, kuni lõpuks sain uksepiidast kinni ja enam lahti ei lasknud. Siis võttis Ingrid taskust noa ja hakkas mu kätt nüsima, seda, mis uksepiidast kramplikult kinni hoidis. Nägin, kuidas verd hakkas voolama, kuidas kõõlused rebenesid, aga ma ei lasknud lahti.

Samal ajal olid Urmas ja Andres ametis Irjaga. Nad olid ta maja kõrvale puu külge kinni sidunud, suu kinni teipinud ja korjasid metsa all hagu, et Irjale tuli alla teha ja ta elusalt põletada. Nõnda et ka naaberkülade inimesed kuuleksid, kuidas üks vastumeelne tegelane elusalt tulel küpseb. Urmase ja Andrese suust tuli vahtu välja, sellist rohelist. Nagu marus koertel. Ja tegelikult nad sarnanaesidki koertega, neil olid karvad selga kasvanud, ja käte peale. Ning küünised olid sellised pikad.

Samal ajal nüsis Ingrid minu rannet, väits oli jõudnud juba kontideni, kui järsku sähvatas midagi kusagil. Hõbevalge, mõtlesin, see mis eesti rahva päästis. Palusin seda valget omale appi. Ja ta tuli. Marssis nagu sõdur võitlusväljal. Tuli ja raius Ingridil pea otsast, nii et verd lendas igasse ilmakaarde. Ja pea lendas aiateiba otsa nagu soolasammas. Siis see nägu veel irvitas, suu tõmbus kergele irvele, kuigi veri oli juba välja voolanud. Ma sain aru, et head see ei tähenda. Ja ma ei eksinud. Samal ajal olid Urmas ja Andres saanud hakkama korraliku tuleriidaga, kust Irja enam väljagi ei paistnud. Urmas võttis oma mersu pagasnikust kanistri bensiiniga ja valas tuleriida üle. Ning taskust tikud, et seda süüdata. Ent midagi läks vist nihu, nii et ta riided süttisid pülema ja tema edev dress sulas tal sõna otseses mõttes naha sisse. Nii et mees ägises ja röökis mis kole, nagu ratta peal. Ent teha polnud midagi. Sädelev nailondress sulas naha sisse. Ja Urmasest sai nailonmees, kes heitis oma maise hinge ja käib sestsaadik läbi korstna lapsi kummitamas. Ta saabub alati enne jõule, kui lapsed on ärevil, ja varastab kuuse alt ära kõik kingid. Lootuses sealt leida rohtu, mida oma kõrbenud naha peale määrida. Aga ta ei leia sealt kinkidest muud midagi peale mänguautode ja lõhnaõlide. Mis tema nahale veel eriti halvasti mõjuvad, seda veel rohkem söövitavad.

Andres sai aga tuleriida ääres passides sellise sahmaka näkku, et tema silmad põlesid olematuks. Nende asemele jäid alles vaid augud. Ta kaotas nägemise, mis oli temasuguse mehe jaoks, kes end iga päev mitu korda peeglist jõllitab, kõige suurem karistus, mille saatus oleks osanud talle määrata. Sellest ajast peale käib ta nagu kummitus majast majja ja laseb vett joosta, justkui soovides leida võluvett, mis talle nägemise tagasi toob. Hing jäi talle küll sisse, aga see ripub justkui paelaga kaelas. Ja mis on talle suurim karistus, ta ei saa hinge heita, sest hing pageb alati võpsikusse, kui Andres soovib seda minema heita. Ta on end proovinud põletada, autoga Türisalu pangalt alla kihutada ja muid trikke, aga alati on hing tema juurde tagasi tulnud. Mistõttu näeb Andres välja nagu zombie, elav surnu. Kes siis ilmub tavaliselt koera ilmaga tänavale ja hirmutab nii noori kui vanu. Küll on ta üritanud end surnuaial ise matta, hüpanud valmis kaevatud hauda, aga ikka on hing ta sealt üles leidnud, üles korjanud, ja ei anna talle rahu.

Ning lõpuks said Hundioru Urmas ja Andres taas kokku ning läksid külla Nirtile ja Margitile. Kes justkui ootasid mehi, kui oma kosilasi. Neil olid vitud märjad, nii et lausa voolasid, ja häbebemokad olid kutsuvalt avali nagu lilleõied, ja seejärel võttis Nirti seda hingeta nailonmeest ning Margit hingega pimedat. Ja mis huvitav, peale seesugust orgiat jäid Nirti ja Margit juba samal õhtul käima peale ning juba järgmisel päevad tõid nad kumbki ilmale tosinkond väikest sarvedega karvast tegelast. Kes siis sõid alustuseks ära nii Nirti kui Margiti platsentad ja pistsid nahka kõik, mis nad külmkapist leidsid, isegi vana aegunud ketšupi ja pooleldi mädanema läinud hapukoore. Siis kolisid nad elama Urmase ja Andrese juurde ning käisid neil kannul nagu sabarakud, küll läbi korstna kuuse all, küll surnuaial.

Mina üritasin samal ajal päästa Irjat tuleriida alt, aga mida rohkem ma ristu eemale loopisin, seda enam seda asemele tuli. Selle peale ärkasin ja olin õnnelik, et see oli vaid uni.

Uhh, oli see vast kogemus. Loodetavasti ma enam midagi sellist ei näe.

reede, 19. september 2008

Ingridil ja Urmasel on mure



Nagu ma juba kirjutasin, olime end siis üleeile õhtul Hundiorul mõnusasti sisse seadnud, Irja, Nirti ja mina, istusime lõkke ääres ja soojendasime peopesi. Kui järsku märkasime eemalt, justkui udu seest lähenemas kolme kogu. Esialgu arvasime, et tont seda teab, võibolla on mõned eksinud seenelised. Või kodutud. Kes tulevad vastu ööd ulualust noolima. Või midagi säärast. Aga kui nad lähemalt jõudsid, siis tundsime ära: need ju meie vanad tuttavad, Urmas, Andres ja Ingrid. Vikatid ja rehad üle õla visatud, näod higist leemendamas.

"Kust te siis nüüd tulete?" küsisime justkui ühest suust.
Urmas viskas vikati õlalt. "Ähh, mis siin ikka rääkida. Praegu päästsime poole viljast."
"Mismoodi?"
"No mismoodi, mismoodi. Niimoodi!" Võtab vikati maast ja tõmbab mõned korrad läbi heina nii et korralikud vaalud maha langevad. "Ikka niimoodi!"
"A mis teil kombaini pole vä?"
"Mis kombaini, eksole, Ants!" Pöördub Andres poole.
"Ja-jah," vastab Andres. Tal näikse keha päris vaevatud olevat.
"Ants vajus meil täna päris ära," jätkab Urmas, "ta vajus lausa küüru seal vaalu otsas lõpuks."
"Jäta, Urki!" sekkub Andres, "mis sa patrad!".
Urmas naerab kõva häälega, nii et mets vastu kajab. Eemalt on kuulda huntide ulgumist.
"Lähevad tigedaks vastu ööd," kostab Urmas elutargalt, "ei tea, kas peaks hakkama kodu poole sättima."
"Mis te elate seal nüüd kõik koos vä?" küsib Nirti.
"Nujah," kostab Urmas, "nii nagu teie siin. Ikka koos. Kuis muidu saab. Kokku peab hoidma. Talvel külmaga muidu jääd kangeks. Ikka koos. Ajame ka loomad talveks tuppa. Kitsed ja sead. Lehmad, nemad jäävad lauta. Koos lammastega."
"Teil vist igav ei hakka?" jätkab Nirti küsitlemist.
"Kus sa sellega!" lausub Urmas, "meil tegemist küllaga. Ingrid, tema, see naispool, kraamib ja talitab kodus, meie Antsuga käime jahil, eksole, Ants?!" Osutab näpuga Andrese poole. "Hahaa, vaadake, ta on päris ära kustunud."
"Mnjaa," sõnab Nirti ja põrnitseb oma varbaid.
"Egas midagi, me peame nüüd hakkama minema," jätkab Urmas,"läheb külmaks, Ingrid peab veel ahju kütma, meie Antsuga nülime ühe talle, eksole, Ants. Ha-haa."
"Nülime-nülime," pobiseb Andres oma kikkhabemesse. Ta lausa vaarub, kui käib. Nõnda võttis mehe läbi päev otsa vilja niites.

Ja sedaviisi, päev-päeva haaval rajavad Urmas, Ingrid ja Andres teed ühise õnne poole. Ikka tasa ja targu. Samm-sammult. Vaikselt ja kaalutletult. Rabistamine siin ei aita. Külarahvas teab rääida, et olid kunagi saabunud Hundiorgu samamoodi, üks naine ja kaks meest. Kukkusid kohe hirmsat moodi rühmama. Niitsid lisaks oma heinale ka naabrite oma ära. Küttisid metsast kõik loomad. Korjasid kõik marjad ja seened. Kuni ühel päeval polnud neist enam midagi kuulda. Lõpuks leiti nad maja toanurgast, kõik puntras koos. Olid pärst üht järjekordset rahmeldamise päeva lihtsalt üksteise otsa kukkunud ja nii puntrasse, et enam lahti ei saanudki. Ja nii nad seal leidsid oma otsa. See rahmeldajate seltskond.
Urmas, Ingrid ja Andres on teisest puust. Sellist vana eesti tegu. Mida ei murra tuul ega torm. Mis läheb tasa ja targu, vaikselt ajab oma vagu. Et siis nõnda kindlameelselt rajada oma teed ühise tuleviku poole, õnne ja armastuse poole.
Istusime Nirti ja Irjaga veel mõnda aega lõkke ääres, kuni viimanegi halg oli ära kustnud. Siis vantsisime pärast väsitavat päeva tagasi tarre ja heitsime unele.
Seekord nägin unes hirmsaid painajaid. Aga sellest täpsemalt juba homme.

neljapäev, 18. september 2008

Arutasime Hundiorul portaali tegemist

Ajal, kui Nirti ja Irja köögis juttu ajasid, tulid hoovi Urmas ja Andres, nende järel ka Ingrid. Tegid nii-öelda asja.

Urmas kohe pärima, et kuidas seda va portaali-värki tehakse. Et neil mingid ideed on, aga päris nagu asjad ei klapi kokku.

Urmas: Kle, järsku saad natsa aidata, õla alla panna.
Mina: Mis vaja on, teeme ära!
Urmas: Kle, ma ei teagi, Ingrid, räägi sina.
Ingrid: Mis nüüd mina oskan rääkida!
Urmas: Te olete seal ju Andresega sussutanud mitu nädalat. Räägi siis sina, Andres!
Andres: Ei, noh, mis nüüd mina. Ma ei teagi sest suuremat miskit. Krt, ma olen rohkem tehnikamees. Ma panin võrgu üles, rohkem ei tea miskit.
Urmas: Kle, noh, ühesõnaga, portaali-värk, noh!
Mina: Mis portaali?
Urmas: Selle, noh, nagu see, mis ta oligi, Delfi, noh.
Mina: Ahsoo.
Urmas: Et kuda seda tehakse. Tulime uurima.
Mina: No aga minge Delfisse, küsige, nad seletavad meelsasti.
Urms: Ei noh, saad aru, sinna ei saa minna. Siis saavad haisu ninna.
Mina: Nagunii kõik teavad.
Urmas (kergitab kulme): Mida?!
Mina: Et tuleb portaal.
Urmas (tõsinedes, vaatab Andresele otsa): Panite kitse vä?
Andres (lööb silmad maha)
Urmas: Ei no johhaidii! Mida perset! Türa!
Andres (silmad endiselt maas)
Urmas: vaata mulle otsa, kui ma räägin. Jop tvoje matt.
Andres (tõstab pilgu)
Urmas: Mida värki?!
Andres: Läks natsa nihu, seda et...
Urmas: Mida et, mida et? Türa! Minu rahadega. Paned sellist peeti.
Andres: Ega meie ei tea, kuidas see välja läks.
Urmas: Ma ütlesin teile, et hoidke mokk maas.
Andres: Me hoidsimegi.
Urmas: Sitta te hoidsite! Türa, ma ei või. Mis lehes ka oli vä?
Andres: Mingi väike nupp oli.
Urmas: Assa laks! Türa, oleks võind siis helistada, ma oleks tiraaži ära korjand.
Andres: Mismoodi?
Urmas: Näe niimoodi! (võtab taskust 500ste rulli ja lajatab lauale) Niimoodi käivad asjad. Mõistad?! Mani tooks! Ma ütlen. Türa, ma ei või.
Andres: Ma siis järgmine kord kõllan.
Urmas: Järgmine kord, järgmine kord. Järgmist korda ei tule. Selge, jah. Mitte munnigi te mult ei saa.
Andres: No selge siis.
Urmas: Ja ise vaatate, kuidas oma portaali käima saate. (minu poole) Tõesti, vabandust, et niimoodi tulime.
Mina: Ei ole midagi. Eks ikka juhtub.
Urmas: Juhtub, juhtub. Türa, ma ei või. (lahkub vandudes, talle järgnevad riburada pidi Andres ja Ingrid).

Veel veidi elust Hundiorul



Nirti ütles, et ta ei jaksa kirjutada, et miski nagu kipitab rinnus, paneb köhima, aga välja ei tule. Õpetasin talle vabastavat hingamist ja tal hakkas kohe kergem.

Nirti ja Irja jutustavad kõrvaltoas, mina siin kriban teksti. Ingrid, Urmas ja Andres, kes eile öösel Hundiorult läbi astusid, lahkusid varahommikul. Te tahate kindlasti teada, mis nad rääkisid. Ja mida tegid. Aga ma veel ei ütle. Homme räägin.

Oleme niisiis päevakese siin koos toimetanud ja ma ütleksin, isegi, et pole viga. Täitsa nitševoo. Algul kartsime Irjaga hullemat, aga tuleb välja, et päris vahva. Selline, ütleme, uutmoodi. Eks inimene peab siin elus ikka kõiksugu asju proovima. Näiteks olen ma ise kudunud ja heegeldanud, kunagi lapsena tööõpetuse tunnis. Kudusin mingi väikse rätiku, ja heegeldasin laudlina. Siis õppisin veel vineeri saagima, sai välja saetud selline karumõmmi pea, mille kohta öeldi, et see on lõikamislaud. Siis õppisin plekki lihvima, ja rauasaega torujuppe saagima, ning traati keerutama. Isegi treipingi tagant sai läbi käidud. Ja, omavahel öeldes, õppisin ka, õpetaja selja taga, võtmeid valmistama. Paljundasime kogu koolimaja uste võtmed omale, ka lasketiiru omad. Kus me käisime siis õhtuti paugutamas (isegi templijäljendi tegime valmis!!!), ja varastasime padruneid, millega sai metsa all, ning mis seal salata, ka kooliõue peal kõva paku teha. Olid ajad! Ehh...

Ja nüüd siis Hundiorul. Eks siin seda kraamimist ja sättimist jagub. Ent kui vaikselt alustada, kuskilt otsast, siis saab asjadega joonele. Elu on siin, tõsi, päris niru. Isegi külmkappi pole. Toiduaineid peab hoidma korviga akna peal. Aga me lubasime külmkapi muretseda. Siis telekat ka pole, või õigemini on, mingi vana seasilm, mis näitab ainult analoog-kanaleid, millega pole suuremat midagi peale hakata. Aga internet on. Vihvi. Ma ei saagi aru, kust see tuleb, või mismoodi, aga ta on olemas. Natuke aeglane küll, aga täitsa olemas.

Nii me siis oleme siin. Ja vaikselt toimetame. Eks ma annan jälle teada, kui mingit uudist on.

Tere tulemast Hundiorgu!



Helistas taas Nirti. Kuigi olime lubanud vaid korra nädalas suhelda. Aga ta ütles, et on igav, und ei tule, mingid segased mõtted tulevad pähe.

Ütlesin, et pole viga, Nirti, tuleme sulle appi sinna Hundiorgu, niidame muru, korrastame hooned, lööme aknad läikima! Aitab nässerdamisest Hundiorul! Aeg on ka sinna tuua Euroopa Liit. Mis on kui võluvits, mis toob õnne kõigile, kes seda vaid puudutavad, või isegi sellest mõtlevad, selle lipukesega end ehivad, või lehvitavad. Tuleme ka meie Irjaga elama Hundiorule ja toome oma täheringlipu sinna kaasa.

Nirti oli äraütlemata rõõmus. Ta algul naeratas kohmetult, ent siis leebus. Üle tema keha vajus laiali selline imeline fluidus, mis vaid parimatest parimaid on endaga õnnistanud. Ta oli kohe nagu teine inimene.

Ja olimegi Hundiorul platsis. Mina asusin kohe põrandaid küürima. Leidsin nurgast ühe vana švabra ja asusin sellega toimetama. Müttasin kohe poole ööni. Ja sain need põrandad puhtaks!

Irja võttis ette aknad. Lõi nad läikima, puhtaks ja säravaks.

Ning Nirti niitis väljas muru. Ja luusis pööningul, lõi sealt alla mitu herilasepesa. Ohh, kuidas me Irjaga kardame herilasi. Aga Nirti tegi selle raske töö ära.

Siis sõime praekartuleid, mis maitsesid imehead. Nirti rääkis oma elust, kuidas ta oli Ingridiga kokku saanud, kuidas Ingrid viis ta elus esimest korda Tallinna, ja mida ta seal kõike nägi. Suuri maju ja ilusaid autosid. Meie Irjaga ainult ahhetasime. Niivõrd põnev oli see jutt, tema lugu. Kuidas ta kohtus Tallinnas nii Ingridi, Urmase kui Andresega. Kuidas nad kõik koos Vertigos lõunatasid, kuidas Urmas kiitis oma naist Kätlinit ja Andres oma naist Jannet. Et on ikka toredad naised, sellised kodulembesed. Lasevad meestel omi asju ajada. Ei sega vahele. Nagu koduhaldjad, kasvatavad lapsi, teevad süüa, kraamivad tube. Isegi koovad ja heegeldavad, ketravad voki peal ja hoiavad kangasteljed soojad. Kõik riided puha enda tehtud! Hoolitsevad, et kõik oleks tipp-topp korras. Oleks vaid kõik naised sellised!

Ingrid olla palunud, et Urmas õpetaks ka teda kangastelgedel kuduma. Urmas lubas ta Kätliniga kokku viia. Viimasel olla varutud mitu uut mustrit, mida ta tahtvat ka teistega jagada.

Elu Hundiorul muutus kohe palju kodusemaks. Mõnus oli istuda pärast väsitavat päeva, õues, lõkke paistel ja meenutada päeva ning kõike toimunut. Vahetada muljeid. Kui märkasime eemalt, raiesmiku servalt, udu seest lähenemas teisi hundiorulisi, Ingridit, Urmast ja Andrest. Nad tulid, vikatid ja rehad seljas. Istusid maha ja hakkasid rääkima.

Aga sellest, mis nad rääkisid, juba järgmises osas.