AU TEOTAJA OLI ÄHVARDANUD KOHTUGA

Kuulsin täna huvitavat klatši, nimelt Võru linn kihavat mu loost ning loo peategelased Aivo ja Maira, puudega lapse ema Silja Suija ja ta laste au teotajad (värdjaks kutsumine on selge au teotamine, seda ei eita vast keegi) olid ähvardanud mind kohtusse kaevata. 

Nojahhh, eks seda oli muidugi arvata, seepärast ei tahtnud ju ka kaks Lõuna-Eesti meediaväljaannet teemat puutuda. Kuna nood kaks on tuntud protsessijad. Palka siis veel omale advokaat ja käi kohtu vahet.
Mul probleemi pole - ma võin ise ennast esindada. Seda enam, et karta ei ole midagi. Kirjad on ilmunud selle inimese loal, kelle meilile need au teotavad kirjad saadeti. Ning teotatul on õigus pöörduda ajakirjanduse poole oma au kaitseks. Ja ka oma laste kaitseks, kuna värdjateks ei sõimatud üksnes Siljat, vaid ka tema lapsi. Puudega laps end ise kaitsta ei saa ning siin on emal täita väga tähtis roll. Astuda välja oma lapse kaitseks.

Ma ise käituks täpselt samamoodi kui Silja.

Soome kohtunik ütles tõe välja: vaidlustes teevad kurja juristid - advokaadid, prokurörid ja kohtunikud

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Soome info portaal eestinen.fi vahendab kogenud Soome kohtuniku Teuri Brunila sõnu, kes ütleb, et sai alles oma ametiaja lõpus aru, et juristid elatuvad inimestevahelistest tülidest, mistõttu pole nad huvitatud tülide lahendamisest, vaid nende tekitamisest.

Brunila aga võttis kätte ja töötas välja eraldi kokkuleppemenetluse seaduse, tänu millele lahenevad Soome pereasjad nüüd valdavalt vastastikuste kokkulepega, millest ka kinni peetakse. Brunila tunnistab, et inimestevahelistes vaidlustes tekitavad kohtuotsused vaid kibestumist, kuna üks pool jääb kaotajaks ja soovib kätte maksta.

Huvitav, millal Eesti kohtunikud sellest aru saavad? Eestis on juristid teinud väga palju kurja lastele ja tervele rahvale. Seda võib võrrelda stalinistlike küüditamistega, mille kahju on korvamatu.

Lahkumineku puhul on ainus lahendus jagatud vanemlus, mida peab toetama riik

Eestis lahutatakse enamus abielusid, aga riigi poolt on edasine täiesti läbi mõtlemata. Pärast lahutust lõhutakse laste elud, selle asemel, et võimaldada lastel elada kordamööda mõlema vanema juures.

Nagu öeldakse, kala hakkab mädanema peast, Eesti perekonnaseadus on selles osas täiesti ajale jalgu jäänud. See on kinni ajas, mil lahutused olid üksikud harvad nähtused. Nüüd on aga probleem väga suureks paisunud ja kannatajaks on lahutanud vanemate lapsed, keda sunnitakse riiklikult elama ainult ühe vanemaga.

Nagu äsja toimunud jagatud vanemluse konverentsil välja toodi, siis on mõlema vanemaga suhtlevad lapsed vaimselt tervemad. Lapse suhtlemine mõlema vanemaga pole lapse solgutamine, nagu arvatakse. See on lapsele eluliselt vajalik, aga millegipärast seda riigi poolt suisa pärsitakse.

Eestis soositakse praegu kõige kõrgemal riiklikul tasemel seda, et peale lahutust hakatakse üht vanemat, enamasti isa maha tegema. Isale mõeldakse igasugused vead külge, mis on lapse suhtes samuti vale ja ülekohtune. Lapsed armastavad alateadlikult mõlemat vanemat, ja kui nad ühe vanemaga enam suhelda ei saa, siis kaob neil kontakt ka teise vanemaga. Uuringutest on selgunud, et lapsel on varases eas hoopis lähedasem suhe isaga ja kui seda ei võimaldata, võivad lapsed ilmneda hilisemas eas vaimsed probleemid.

Huvitav on see, et abielus isadele võimaldatakse igasugu puhkusi ja asju, et saaks lapsega olla, kuna on teada, et isaga suhtlemine on lapsele vajalik ja kasulik, aga kui tuleb lahutus, siis tapetakse igasugune suhtlus isaga vägisi ära. Miks on see nii? Kannatajaks on ju lapsed.

Pereasjad lähevad kohtusse, aga ka see pole lahendus, sest kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, aga lapsed kasvavad kiiresti. Nii võib juhtuda, et kui isa lõpuks kohtu kaudu midagi saavutab, on laps juba suureks kasvanud ja ära võõrdunud.

Päeva tsitaat

Gea Kangilaski Õhtulehele: „Protsessimine Tähismaadega on justkui võitlus tuuleveskitega.” 🥳

Saabus kohtuotsus Kangilaski asjas

Saabus siis kohtuotsus Kangilaski asjas :) Kangilaski kaebus rahuldati osaliselt, eemaldada tuleb järgmised faktiväited: 

„Ja kuna tema Tartu kodus, nagu võib välja lugeda selle naise avalikust sotsiaalmeedia linnapea-kanalist, tehakse väljas savu üsna avalikult;”

„Gea Kangilaski puhul on samuti võimalik, et ta on nö nõela otsas ehk narkost sõltuv ja diilerid on enamalt jaolt mehed;”

„Või kui tõsiseltvõetav võib üldse olla ühe narkomaanist feministi jutt?” 

Kolm väidet siis.

Enamus väiteid Kangilaski kohta võib jääda üles. Need on järgmised:

„Ülal Youtube ́i video, kus Gea Kangilaski propageerib avalikult kanepi tarvitamist;” 

„Nimelt selgub, et tegemist on isikuga, kes propageerib aktiivselt kanepi suitsetamist.”

„Kuna ta väidab, et tema sõbrad, narkomaanid on kanepi keelustamise tõttu pidanud kannatama – võib siis aru saada, et politsei sekkumise läbi;”

„Tekib õigustatud küsimus, kas Eesti üks juhtivaid võitlevaid feministe on ka ise narkomaan, kuna ta propageerib avalikult kanepi tarvitamise legaliseerimist.”

„Kui eeldame, tema eelneva tegevuse põhjal, et Gea Kangilaski võib ka ise olla narkomaan ja võitleb aktiivselt õiguse eest olla narkomaan, sarnaselt alkohoolikutele, kel on Eestis õigus täiesti seaduslikult oma mõnuainet tarvitada, siis paratamatult peame tarvitama teise tõsiasjaga, et narkomaani aju pole enam päris „see;”

„Aga samas, kui ma vaatan statistikat selle kohta, kuidas Eestis üha nooremalt puutuvad lapsed ja noored kokku alkoholi ja narkootikumidega, kuidas kanepi juurest liigutakse kohe edasi kangema kraami, amfetamiini ja heroiini juurde ja kuidas paljude noorte inimeste lõpp on väga kurb, siis tekib paratamatult küsimus, kust see kõik tuleb. Ja kui ma panen kokku siin A + B, siis ei pea olema Ene Ergma, et aru saada, et selle kõige taga võib olla narkootikumide legaliseerimise eest võitlev Tartu sots Gea Kangilaski;”

„Nüüd, kui ma mõtlen Kangilaski peale, kes on arusaadavalt pikalt kanepi teemaga tegelenud, siis võib arvata, et tema aju on muutunud ning sellega kogu mõtlemine. See on siis kanepi-keskseks, kus kinnisideeks ja elu mõtteks on saanud kanep.”

„Ja kui siis lisada veel Kangilaski püüdlused kanepi legaliseerimiseks, ilmselt oli kavatsus hakata mänguasjade kõrval ka kanepiga äritsema;”
 „,Mänguasjapoe pildid on tehtud kusagil lehtlas või kasvuhoones, kus on märgata laste selja taga kanepitaimi;”
 „Kangilaski-Hermanni firma osales möödunud aasta suvel „Rõõmsate laste festivalil, mille loga sees on vähemalt kaks kanepilehte;”
 „Kas EL-i toetust on kasutatud siis kanepi kasvatamiseks või mis?”

Ühtlasi tuleb kohtuotsuse järgi maksta Kangilaskile 300 euri hüvitist ja 40 % kohtukuludest ka (200 eurot). Aega edasikaebamiseks 30 päeva :) Kaebame kindlasti edasi :) Esialgu Geale midagi maksma ja eemaldama ei hakka :D Nii et ärge meile veel raha saatke, eks, sõbrad ;) 

Pildil üks harilik kanepitaim.

Meie lõplik seisukoht Tähismaa-Kangilaski kohtuvaidluses, mida võib võtta ka kui sõnavabaduse manifesti

Täna oli siis meiepoolsete lõplike seisukohtade kohtusse lähetamise tähtaeg. Koostasin seda oma sõmavabaduse manifesti terve päeva ja olen selle üle täitsa uhke. Tugineneme ennekõike Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile (lühidalt Euroopa inimõiguste konventsioonile) , mis kaitseb sõnavabadust ka ametivõimude ehk läbi oma ameti avaliku võimu teostajate eest. Aga lugege ise, kõige olulisemad kohad tegin tekstis rasvaseks :)


KOSTJATE LÕPLIK SEISUKOHT

Soovime oma lõplikus seisukohas keskenduda kõige olulisemale, milleks on sõnavabadus.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 10 lõige 1 ütleb: „Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ning vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma ametivõimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest.”

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 45 on öeldud: „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.”

Vaadeldavas kohtuvaidluses on Gea Kangilaski üritanud luua muljet, justkui kostjate veebipäevik ehk blogi oleks uudisteportaal, kus tema kohta on avaldatud valesid faktiväiteid. Veebipäevik on aga oma olemuselt (ja see tuleb välja juba sõnast „päevik”) mitte portaal, kus avaldatakse uudiseid, vaid päeviku pidaja või pidajate arvamuste kogum. Kuna kostjad kirjutavad valdavalt ühiskondlik-poliitilistel teemadel, siis on nende päevik nende ühiskondlik-poliitiliste arvamuste kogum. Kostjad jälgivad ühiskonnas ja poliitikas toimuvat ning panevad oma selle käigus tekkivad mõtted kirja.

Olles vaadanud Eesti Kanepiliidu poolt Youtube’i üles laaditud videot, kus hageja tunnistab, et „mul on omad tuttavad, kes on kannatanud tegelikult selle /kanepi/ tõttu. Neilt on avastatud kanepit”, ning deklareerib samas, et pooldab kanepi legaliseerimist, tekib paratamatult küsimus, miks ta seda teeb ja kas kanepi legaliseerimine võib olla ka tema enda isiklik huvi. Seetõttu püstitasime oma arvamusavaldustes küsimuse, kas Gea Kangilaski võib ka ise olla kanepisõltlane ehk narkomaan.

Nii Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon kui Põhiseadus lubavad sõnavabadust piirata teatud juhtudel – näiteks avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.

Kui Gea Kangilaski ametiks poleks olla Tartu volikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juht, aktiivne tegevpoliitik, kes kandideerib ka eelseisvatel valimistel Eesti Vabariigi Riigikokku, mille tulemusena temast võib saada seadusandliku võimu kandja või kogunisti valitsuse liige, siis võiks tõesti küsida, kas tema kohta sellise küsimuse püstitamine oli õigustatud ning kas sellega ei rikutud ülemäära tema õigusi.

Kuid Gea Kangilaski ei ole tavaline inimene, kes lihtsalt ühes videos kanepi kohta oma arvamust avaldas. Gea Kangilaski on avaliku võimu kandja, kel on tänu sellele võimule võimalik mõjutada inimeste elusid ja kes pürgib veel suurema võimu poole. Kui ta osutub Riigikokku valituks, on tal võimalik mitte ainult kanepi legaliseerimise eest võidelda, vaid astuda oma plaani täide viimiseks reaalseid samme, algatades näiteks kanepi legaliseerimise eelnõu. Oma positsioonist lähtuvalt on tal kohustus taluda enam kriitikat kui inimesel, kes ei ole avaliku võimu kandja ja kel ei ole võimalik mõjutada teiste inimeste elusid.

Hetkel on kanepi tarvitamine ja käitlemine Eestis siiski kuritegu ning kui üks juhtiv poliitik tunnistab, et tema tuttavad on pannud toime kuriteo („neilt on avastatud kanepit”), võideldes ise samas aktiivselt selle kuriteo dekriminaliseerimise eest, siis on avalikkusel õigus esitada küsimusi ka selle juhtiva poliitiku enda kohta. Eesti Tervise Arengu Instituut on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et kanep on eriti ohtlik noortele. Kuna Gea Kangilaski tegevus on suunatud kanepi ka noortele lihtsamini kättesaadavaks tegemisele, siis on küsimuste esitamine eriti õigustatud.

Lõpetuseks tuleksime tagasi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 10 juurde, kus on on öeldud, et õigus sõnavabadusele kätkeb vabadust oma arvamusele ning vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma ametivõimude sekkumiseta.

Ilma ametivõimude sekkumiseta. Vaadeldavas kohtuvaidluses on poolteks blogijad ehk veebipäevikus oma isiklike arvamuste avaldajad Inno ja Irja Tähismaa ning läbi oma ameti avalikku võimu teostav Gea Kangilaski. Mitte lihtne inimene, kelle tuttavate juurest politsei kanepit avastas ja kes oma tuttavate elu kergendamiseks kanepi legaliseerimise eest võitleb. Vaid Tartu linna volikogu sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni juht Gea Kangilaski, kel on oma ameti tõttu võim reaalselt teiste inimeste elusid mõjutada.

Seetõttu tuleks ameti- ja eriti poliitilise ametivõimu kandjate katsetesse avalikkusega manipuleerida ning teiste inimeste arvamusavaldusi tsenseerida (mida keelab ka Põhiseadus) suhtuda äärmise ettevaatlikkusega. Kui sõnavabadust hakatakse piirama iga kord, kui avaliku võimu esindaja on öelnud välja midagi rumalat (vaadeldaval juhul Gea Kangilaski poolt Kanepiliidu videos lausutud sõnad oma tuttavate kohta, kelle juurest on avastatud narkootikume) ning üritab pärast kahetsedes ja oma valimisedu pärast muretsedes informatsiooni levikut tõkestada ning selle kohta käivaid arvamusi tsenseerida, siis ei ole see kindlasti vastavuses Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning Põhiseaduse sõnavabadust puudutavate sätete mõttega.

Ametivõimu kandjate eraldi ära märkimine Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikkel 10 esimeses lõikes näitab, et just avaliku võimu teostajate eest tuleb sõnavabadust kõige rohkem kaitsta. Kuna neil on oma võimu säilitamise eesmärgil kõige suurem soov ning huvi teiste inimeste sõnavabadust piirata.

Jah, ka ametivõimu esindajal on õigus oma eraelu kaitsele, aga ametivõimu esindaja ei saa nõuda, et avalikkus ei tohi arutleda tema enda poolt avalikult välja öeldud seisukohtade üle, neid kritiseerida ja nende kohta küsimusi küsida. Kui ametivõimu esindaja saab hakata otsustama selle üle, kuidas avalikkus tema sõnu intepreteerida tohib ning millised arvamused ja küsimused nende põhjal on lubatud, millised mitte lubatud, siis on see tsensuur ning me ei saa enam rääkida õigusriigist.

Lähtudes eeltoodust

Palume:

Jätta Gea Kangilaski hagi rahuldamata ja tema kohtukulud tema enda kanda.

Lugupidamisega

Irja Tähismaa

Inno Tähismaa

Tegin Kangilaskist kõnelevatesse postitustesse väikesed parandused

Kuna kohtunik tegi mulle eile kohtusaalis õigustatud märkuse, et ma ei ole Kangilaskist kõnelevates postitustes alati ära märkinud tema erakondlikku kuuluvust, siis tegin tekstidesse parandused, lisades igale poole, et tegemist on Tartu linnavolikogu sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni juhiga. Nüüd peaks olema üheselt selge, et tegu pole suva pässi, vaid esisotsiga.

Mida arvab Tähismaa versus Kangilaski kohtulahingust saalis viibinud tavaline Võru linnakodanik

Võru linnakodanik Jüri Luik, kes eile kohtusaalis avalikku kohtuistungit jälgis, kirjutab selle kohta oma Facebooki leheküljel nõnda: „Ka mina käisin sellel eelistungil kuulajana kohal, et saada selge sott, mis on süüdistus ja kes mida ütleb. Sest hiljem seda ajakirjandusest lugeda, paneb (viisakalt öeldes) kukalt kratsima.

Kuna olen selles protsessis kõrvalseisja siis kokkuvõte oleks selline. Ei saa aru protsessi mõttest (kui valimisreklaam välja jätta ja seetõttu peaks see olema valimisaruandes kajastatud), sest:

1. Vabandamist ei taotletud. Järelikult polnud ka solvangut.
2. Mingit suurt hagi au ja väärikuse solvamise eest ei taotletud. Järelikult kas polnud solvangut või väärikust. Kompromiss jäi selle taha, et Tartu esisots nõudis tema poolsetest kohtusse mineku kuludest üle kahesaja euro (muus osas erimeelsusi tekitavaid nõudeid polnud). Asja teeb huvitavaks see, et sotsi esindaja oli nõus loobuma raha nõudest, kui Tähismaa kinnitab, et mitte kunagi selle esisotsi kohta arvamust ei avalda. Seega ------ kas esisotsi HIND on see paarsada euri, või soovib Tartu esisots luua olukorra, kus Riigikogusse kandideerija kohta ei tohi midagi öelda, olenemata sellest, mida kandideerija teeb või ütleb.
3. Kui võrrelda mõlema osapoole sissetulekut (puudega last kasvatava ema oma 80 eur ja Tartu esisotsil kindlasti kordades rohkem), siis on kindlasti ÜLIEETILINE rahaline survestatus, et teisel suu kinni panna.

Võtaks teema kokku ------- kui jätta kõrvale mõlema osapoole formaaljuriidiline konstruktsioon, siis mulle meeldib Irja artiklis väljend HÜLGEMÖLA. Seda eriti seetõttu, et Keskerakonna hall kardinal ja Tallinna tegelik juhtimises kaasarääkija tegi sellest väljendist klassika. Ja kui juba selline isik (küll teises situatsioonis ja teise juhtumi puhul) sellise terminiga välja tuli, siis mina (TAVAKODANIKUNA) ütlen, et see lugu peaks kandma sama fraseoloogilist väljendit. Lihtne, nagu vene vilt!”

Lükkan ümber volinik Kangilaski kohtule esitatud valeväite

Lükkan ümber volinik Kangilaski poolt kohtule esitatud valeväite. Ta väitis, et tema äripartner (mitte tema, nagu ta eile Postimehes väitis) võttis minuga ühendust ja et ma ei vastanud sellele kirjale midagi. Vastasin, siin on tõend. Saatsin meili, kus palusin, et las Kangilaski võtab minuga ise ühendust. Ta ei võtnud. Eelistas selle asemel kohut käia.

Elo Hermann kirjutas mulle 24. juulil, mina vastasin temale 7. augustil. Ja pärast seda Kangilaskilt mitte üks piuks. 

Kuidas ma täna Tartu esisotsiga kohut käisin

Nonii, head sõbrad kohvikulised! Kohtus käidud. Kartsin, et tuleb pikk päev, aga kuna ma ei olnud esitanud kohtule linnavolinik Kangilaski narkovideot, mis on asjas oluline tõend, ja kohus lubas mul selle 28. detsembriks esitada, siis lükkus kohtupidamine edasi jaanuarikuusse. Edaspidi esitame seisukohti ja tõendeid kirjalikult ehk asi jätkub kirjalikus menetluses. Kohtu otsust on oodata veebruari lõpul, just enne Riigikogu valimisi.

Tartu volikogu sotside fraktsiooni juht, Riigikokku kandideeriv Kangilaski oli ise ka kohal ja jätkas valetamist. Postimehele ta eile juba valetas, väites, et oli ise meie poole pöördunud ja palunud teda puudutavad tekstid maha võtta. Noh, nüüd oli kohtus kohtunik küsimise peale sunnitud tunnistama, et tegelikult ei pöördunud, tegelikult pöördus hoopis tema tuttav Elo Hermann, aga et meie ei teinud Hermanni pöördumisest väljagi. See on järjekordne vale - mina saatsin pärast seda Hermannile kirja, et las Kangilaski kirjutab meile ise. Sellele järgnes vaikus. Mitte üht piuksu Kangilaskilt. Kuni saabus hagi. 

Täna jäi Kangilaski kohus oma nõude juurde - temast kirjutatud postitused peavad blogist kaduma ja see Kanepiliidu poolt Youtube'i üles laaditud video ka. Mille pointist ma aru ei saa, sest see on avalik video, niikuinii kõigile nähtav. Mõistlikum oleks pöörduda Kanepiliidu poole ja nõuda, et too Riigikogu kandidaadi huve kahjustava video Youtube'ist ära koristaks. 

Ühest nõudest esisots ka loobus - blogisse võib üles jääda üks tekst, „Irja seisukoht Gea Kangilaski küsimuses.” Miks see üles jääda võib ja video näiteks ei või, Tartu volikogu sotside fraktsiooni juht ei täpsustanud. 

Hüvitist nõuab Kangilaski endiselt - nii varalise kui mittevaralise kahju eest. Varaliseks kahjuks hindab ta, nagu ma aru sain, oma Riigikogu liikme saamatajäänud palka. Kuna meie poolt avaldatud video ja kirjutised võivad viia selleni, et ta osutub mitte valituks. Kuna Riigikogu liikme tenuur kestab neli aastat ja mis see Riigikogu liikme palk oligi, 3000 euri, siis võib välja mõistetav summa olla üsnagi kopsakas. 

Aga kirjutasin kohtupäevast ka Lõunaeestlasesse loo. Aitäh toetuse eest, sõbrad, elame veel :) 

PS. Kohal oli ka terve plejaad ajakirjanikke, kaasaarvatud Kanal 2, nii et jälgige uudiseid! 

Natuke veel sellest pöörasest kohtuasjast - miks me kompromissini ei jõudnud

Nagu te juba teate, on meid kohtusse kaevanud Tartu linnavolinik, sotsiaaldemokraat Gea Kangilaski, kes kavatseb kandideerida järgmise aasta Riigikogu valimistel. Teda häirib, et me avaldasime siin blogis Kanepiliidu poolt Youtube' üles laaditud video, kus Kangilaski räägib sellest, et kanep tuleks legaliseerida ja et tema tuttavad on kanepi mittelegaalsuse tõttu kannatanud. Samuti häirivad teda blogi postitused, kus me tema kanepilembust kritiseerime.

Pärast tekstide avaldamist Kangilaski meiega ühendust ei võtnud (ta väidab Postimehe loos, et palus meil tekstid maha võtta, kuid see ei vasta tõele, Gea Kangilaski ei ole kordagi meie poole pöördunud). Ühel hetkel potsatas lihtsalt postkasti hagi, kus ta nõudis video ja seda kritiseerivate tekstide mahavõtmist, ja palus kohtul meilt tema kasuks õiglase hüvitise välja mõista, kuna video ja tekstid võivad viia selleni, et ta ei osutu Riigikogu valimistel valituks.

Mina siis parandasin kohe pärast hagiavalduse saabumist neid postitusi, et nad Gea suhtes võimalikult leebed oleksid, aga videot ma maha võtma polnud nõus, sest mis mõte on maha võtta videot, mis on internetis avalikult nähtav. Kui Gea selle mahavõtmist soovib, siis tuleks tal pöörduda Eesti Kanepiliidu poole.

Natuke aega tagasi pidasime ka Gea advokaadi Kalev Aavikuga kompromissläbirääkimisi. Ma ei saanud nimelt esimesele istungile minna, kuna Juuli oli haige. Mõtlesin siis, et ah, need postitused ei ole mulle ju ometi nii olulised, võin nad vabalt ka maha võtta. Saatsin Aavikule kirja ja pakkusin välja, et võtan tekstid blogist maha. Teeme kompromissi. Aavik ütles, et ainult siis, kui maksan 225 eurot. Seda mul paraku võtta polnud.

Siis pakkus Aavik välja, et ok, tekstid maha ja ümberlükkamine. Mulle tundus see totter, sest milline loogika on ümber lükata seda, et Gea Kangilaski ei toeta kanepi legaliseerimist. Kui ta seda ise avalikus videos väidab.

Kolmandana pakkus Aavik välja siirast vabandamist. Et me vabandaks Gea ees. See tundus mulle ka ülepingutamine, sest ma olin juba tekste parandanud ja tagatipuks isegi nende mahavõtmise välja pakkunud. Ütlesin, et võtan tekstid maha, teeme jõuludeks kompromissi, aga see on kõik.

Aavik keeldus. Seepärast me siis homme kohtus olemegi.

Pildil Kangilaski advokaat Kalev Aavik, kujutis tema büroo Laus & Partnerid koduleheküljelt. Muide, samas büroos töötab ka Viktor Särgava, kelle ema on endine kohtunik ja üks praegusi esisotse  Helve Särgava.

Tulge mulle homme kohtusse kaasa elama!

Nonii, mul on moodustumas juba väike fanclub, kes tuleb mulle homme kohtusse kaasa elama. Tulge jah, sest nii tunnen end julgemalt.

Ei tea ju, mis olekus need sotsid seal kohtus homme võivad olla :) Ma elasin ükskord ühe kanepisõbraga koos ja too hakkas ühel hetkel viirastusi nägema. Nii et olen igasuguse toe eest väga tänulik. 

Istung algab homme Võru kohtumajas kell 13. 00

Kas oleks üldse pidanud midagi kommenteerima?

Inno nüüd muretseb, et kas oleks üldse pidanud Päevalehele midagi kommenteerima, et selline artikkel kirjutatud. Aga me oleme viisakad inimesed, ikka vastame, kui ajakirjanik küsib.

Lohutasin siis teda, et lugu oleks niikuinii ilmunud ja kommenteerimine näitab seda, et sul ei ole midagi varjata. Ja meil polegi.

Vahel kasutavad ajakirjanikud lihtsalt sinu heausklikkust ära. See ei tähenda, et kogu ajakirjandus halb on. On lihtsalt mõned ebaeetilised ajakirjanikud.

Screenshotid Päevalehe ja Delfi kohut mõjutavatest lugudest

Küsiti, kas Päevaleht ikka tõesti nimetas meid juba enne kohtu otsust laimajateks. Siin on screenshot Päevalehe uudisest - nii see tõesti on.

Delfi uudis on veel karmim - lisatud on sõna „süüdimatult.” Puudu on ainult kohtu otsus ja Gea Kangilaski kasuks välja mõistetav summa :)

Istung toimub homme, nii et kohtu mõjutamine on perfektselt ajastatud. 

Üllatus, üllatus! Kohus on nüüd Keskerakonna kontrolli all

Eile tuli siis uudis, et Harju maakohus mõistis Postimehe väljaandjalt ASilt Eesti Meedia ja Postimehe ajakirjanikelt Risto Berendsonilt ning Joosep Värgilt ettevõtja Margo Tomingasele välja valuraha, kuna leht avaldas tema kohta valeandmeid. Eesti Meedia peab välja käristama 3000 eurtsi ning Berendson ja Värk kumbki 500 eurtsi ning ühtlasi peavad kõik kolm kambajõmmi tasuma Sarapuu väimehe menetluskulud 3637, 2 eurtsi.

Pidin seda uudist ikka mitu korda üle lugema, enne kui uskusin. Kontrollisin, kas on 1. aprill. Ei olnud. Näpistasin end, et veenduda, kas ei näe und. Ei näinud. No mida imet? Kui Reform võimul oli, siis ilmus Keskerakonna ja tema sabarakkude kohta igasugust infot, aga mitte keegi ei kõssanudki. Kui kesikud kohtusse kaebasid, siis selle üle ainult naerdi. 

Ja nüüd? Kohus ei mõista valuraha välja mitte ainult ajalehelt, vaid ka AJAKIRJANIKELT. Ja seda Keskerakonna juhtiva tegelase Kersti Sarapuu väimehele! 

Vaata aga vaata, kus ajad on muutunud! Enne tantsis Eesti Vabariigi kohus Reformierakonna pilli järgi, nüüd siis Keskerakonna pilli järgi.

Mida see õnnetu Postimees siis valesti tegi? Kirjutas, et Sarapuu väimees olevat korraldanud ühe bordelliärika kautsjoni tasumise. Kohus võttis aga siis asja juurde tolle bordelliärika Tanel Aaviku kriminaalasja toimikust kautsjoni tasumise maksekorralduse ja sellest selgus, et kautsjoni tasusid hoopis Tomingasega mitte seotud juriidilised isikud.

Okei. Aga ega „korraldamine” tähenda ainult seda, et ise maksis. Tomingas võis anda tasumise käsu või teha selleks ettepaneku.

Mul on tegelikult väga kahju, et Postimees seda otsust edasi ei kaeba. Sest Harju maakohus on ikkagi ainult esimese astme kohus ning väga paljud esimese astme kohtu otsused tühistatakse teise astme kohtus Ringkonnakohtus. Ausalt öeldes ei näe ma sel muud põhjust kui see, et Postimehe omanik, ärimees Margus Linnamäe tahab Sarapuude peaministri parteisse kuuluvale poliitperekonnale mett moka peale määrida. Tomingase ämmamamma Kersti Sarapuu on ju veel Riigikogu liige ka. Ja ohverdas seetõttu oma ajakirjanikud. 

Aga jah - kohus on nüüd Keskerakonna kontrolli all, nii et hoidke piip ja prillid, kes te edaspidi kesikute kohta halba sõna kavatsete poetada! :D Reformierakondlikust kohtust on saanud keskerakondlik kohus. Pärast nii lolli otsust on raske midagi muud uskuda. 

Aga ikkagi - kes oleks võinud seda uskuda? 

Ülal Riigikogu liige Kersti Sarapuu, Postimehe loos kajastatud ärimehe Margo Tomingase kesikust ämmamamma, kes pani kohtu oma pilli järgi tantsima. Kujutis Wikipediast.

Inno kommentaar:

Margus Linnamäe põhiäri on ravimiäri ja et seda mitte kahjustada, toodi ohvriks Postimees ja selle ajakirjanikud.

Leo Kunmanist, kohtunikust suure K tähega

Eesti õigussüsteemi telgitaguseid eilses Postimehes halastamatult paljastanud endist kohtunikku Leo Kunmani on nimetatud valetajaks ja oldud rõõmus, et ta enam kohtunik ei ole.

Mina ütlen seda, et Leoga oli kohtumajas alati väga tore suhelda. Tal oli alati kerge muie huulil ja see lõi kohtusaalis ka raskete asjade arutamisel inimliku, pingevaba õhkkonna. Teine selline kohtunik oli Valeri Lõõnik, kes samuti nüüd juba pensionipõlve peab.

Mulle noore abiprokurörina just sellised kohtunikud meeldisid. Oli ausalt öeldes väga hirmus mõne alati kulmu kortsutava kohtuniku (oi, neid oli palju - Eha Popova (eriti!), Eda Murak, Aime Ivanson, Violetta Kõvask, Merle Parts, Margot Mikler) kohtusaali astuda. Seepärast oli mul alati otsatult hea meel, kui mu töölaual (Tallinna prokuratuur asus toona Tallinnas Suur-Karja tänaval) ootas kutse Leo Kunmanilt või Valeri Lõõnikult. Või Alari Möldrelt. Sest nad olid südamlikud inimesed ja seda isegi siis, kui kohtusaalis vahetevahel kõvemat häält tegid (Möldre eriti!). Naistest olid toredad Katre Poljakova, Katrin Puhkason ja Julia Vernikova. Märt Toming oli ka alati tõsine, aga mitte kunagi kuri.

Leoga on mul ka veel üks isiklik mälestus. Olime ükskord koos koolitusel ja tema koos Valeri Lõõniku ja Alari Möldrega istus minu selja taga. Ma ei tea, kuidas nii läks, aga ühel hetkel kirjutasin ma neist kõigist luuletuse. Nad võtsid seda naljaga ja see oli üks selline väike tore hetk elus, kus sa saad aru, et me kõik oleme tegelikult inimesed ning pole vaja teha nägu, et me seda pole.

Mul on väga kurb ja piinlik, et Leo Kunmani on nüüd sedasi süüdistama hakatud. Sest ta ei vääri seda. Kohtunikkond ei vääri seda, kogu süsteem ei vääri seda. Süüdistades Kunmani, süüdistate te tegelikult iseennast. Parem vaadake, mis valesti ja tehke see paremaks, sest Kunman räägib südamest ja kes räägib südamest, see räägib õigesti.

Mulle jääb Leo alati meelde sooja ja südamliku, ausa inimesena.

Eesti karm reaalsus: ahistamise ohver peab ära kolima

Eestis on tavaks ahistamiste üle nalja heita ja süüdistada ohverid selles, et nad kas a) olid ise kõiges süüdi või b) oleks pidanud end rohkem kehtestama. Stiilis, et lööjat vastu lööma, olema ise tugevam vms. Umbes nagu Eesti riik andis teada meie perele, kui olime Portugalis hädas ja palusime abi: õppige end ise aitama (NB! Samal ajal pakkus Portugali riik abi sinna jäämiseks, kui oleksime seda vaid soovinud). Sama soovitus: õpi end ise aitama on Eestis ka ahistamise ohvritele. Ole ise tugevam, targem, parem jne. Ja siis veel, et kui ei meeldi Eestis, siis mine ära, maailm on suur ja lai.

Ahistamise ohvrid ongi põhiliselt need, kes lähevad, omast kodust või lausa riigist. Ja siis allesjäänud ahistajad hakkavad omale uusi ohvreid otsima ja neil jääb õigust ülegi, sest kõik, kogu riigimasin on ahistajate teenistuses. Maksumaksja miljonite eest on Eestis loodud ahistajatele inkubatsioonitingimused, kus tekitatakse juurde uusi ahistajaid.

Kui vaadata, kuidas Eestis suhtutakse nõrgematesse, see on erivajadustega inimesed, lastega pered, ääremaa elanikud ja vanurid, siis käitub riik ise samuti nagu ahistaja. Enamus Kodutunde saate „kangelasi”, lastega eesti peresid on riikliku ahistamise ohvrid. Erivajadustega inimesi hoitakse koonduslaagrites nagu vange. Ääremaa inimeste probleem lahendati „reformiga”, mille käigus kaotati enamus omavalitsustest lihtsalt ära. Stiilis, et pole omavalitsust, pole probleemi. Vanurid jäävad hambutuks ja surevad maha, kuna ei saa enam süüa. Kellelegi ju Eestis peale ei maksta - kui hätta jääd või elad vale koha peal - oled ise süüdi. Kodutunne on vaid jäämäe veepealne osa - need, kes ei pea paljuks avalikult kätt väristada. Kümned tuhanded lapsed Eestis nälgivad, aga see-eest on riigi rahandus korras!

Ahistamise juhtumitest rääkida avalikult ei tohi. Ajakirjandus vaikib ja käsitleb teemasid valikuliselt ja pole ime, sest ühe suure väljaande peatoimetaja on ise ahistaja. Kui vähegi midagi räägid, siis antakse sind Eestis kohtusse ja pannakse kohtu abil suu kinni. Ja kehtestatakse lähenemiskeeld - selle eest, et oled ohver ja julgesid oma suud paotada. Ohver ei tohi ahistajale läheneda, küll aga võib ahistaja teha mida ta iganes soovib.

Selline riik on Eesti. Ahistamise ohver on sunnitud ära kolima. Tegelikult ka.

Kohtuniku (ja prokuröri!) elu ei ole meelakkumine

Nüüd vähe teisel teemal. Savisaare kohtunik jäi haigeks. Vajab arstlikke uuringuid ning seetõttu lükkus Eesti hetke kuumim protsess edasi 12. detsembrisse.

See ei ole tegelikult mingi ime, sest kohtuniku amet on stressirohke. Väga stressirohke. Need kaks aastat, mis ma Tallinna prokuratuuris töötasin, andsid mulle nii kohtuniku kui prokuröri elukutsest väga hea - ja hirmutava - pildi. Näiteks viskasid prokurörid kord nalja ühe kohtuniku üle, kelle nimi oli Katrin Puhkason. Ta oli ükskord sedavõrd suures segaduses, et jättis endale istungi ajaks pähe paksu karvamütsi, ja sai sellest aru alles siis, kui tol istungil riiklikku süüdistust esindanud prokurör kuidagi muhelust alla suruda ei suutnud. Tundub naljakas, aga kui sa pead viis päeva nädalas tund tunni järel intensiivselt õigust mõistma, endal kogu aeg kuklas kloppimas tunne, et sa ka vastutad oma otsuste eest (vähemasti oma südametunnistuse ees), siis on selge, et see avaldab sulle mõju. Ükski inimene ei ole ju ometi rauast ning ühel hetkel hakkab pidev negatiivsete emotsioonide jada tervisele.

Kohtuniku- ja prokuröriametis postiivseid emotsioone praktiliselt ei olegi, sest mitte keegi ei lähe ju kohtusse suurest rõõmust. Minnakse ikka mingit kana kitkuma või mõne pahateo eest vastust andma. Ja sina pead siis olema see jumala asemik, kes ütleb, kes on pätt ja kes süüta kannataja. Andes ühele õiguse, teed teisele halba. Kriminaalasjades teed alati halba - paratamatult, sest täiuslikku õigust ei suuda sa iialgi mõista, ka parima tahtmise korral. Ikka paned milleski puusse, teed kellelegi ülekohut. Mõistad siis omaenda parima äranägemise järgi, aga on see piisav? Äkki oleksid pidanud ikkagi teisiti otsustama? Anglo-Ameerika kohtusüsteemis on vastutus jagatud vandemeeste vahel, kes langetavad ühise otsuse, võttes selle eest ka ühise vastutuse. Meie süsteemis langeb kogu taak üheainsa kohtuniku õlgadele või õigemini südamele. Nüüd on küsimus, kas see süda peab selle taaga all vastu. Ma nägin Liivalaia tänava kohtumajas piisavalt siniste silmaalustega kohtunikke, et selles vastupidavuses kahelda.

Savisaare protsessi kohtunik ei pidanud. Oli sunnitud protsessi katkestama, sest tervis ütles üles. Kas selle üle saab imestada? Protsess on mahukas, toimikud paksud, kohtusaal paksult rahvast täis. Kogu aeg pead midagi määrama, tegema lugematuid miniotsuseid. Kõigi pilgud on pööratud üheleainsale kohtunikule. Advokaadid üritavad protsessi venitada, süüalune teeb trikke, ajakirjandus hingab kuklasse. Enamikul inimestest tekiks sellises olukorras paanikahoog. Kohtunik on muidugi karastunud, aga lõputult ei jaksa temagi. Kui väikeseid märguandeid ignoreerid, siis käib ühel hetkel nii kõva kärgatus, et kukud pikali. Oma keha ei ole võimalik petta.

Me ei tea, mis kohtunikul täpselt viga on, aga kui on vaja arstlikke uuringuid, siis võib arvata, et tegemist ei ole nohu või köha, vaid millegi tõsisemaga. See tõstatab küsimuse, kas meie kohtunikud ikka hoolitsevad oma tervise eest piisavalt või, veel enam - kas riik ikka hoolitseb meie kohtunike tervise eest? Äkki oleks mõistlik kohtunike töökoormust vähendada? Mõned väiksemad kuriteod dekriminaliseerida, et kohtunikud ei peaks koormama end jaburustega ning saaksid keskenduda olulistele protsessidele?

Minu meelest on tegemist küsimusega, millega tuleks tegeleda kohe, sest, nagu üks inimene Facebookis tabavalt märkis - ei saa lasta tekkida olukorral, kus süüalused sõidutatakse vähimagi puperduse korral otse kohtusaalist kiirabiga haiglasse, aga kohtuniku tervisele pööratakse tähelepanu alles siis, kui teine on juba ühe jalaga hauas. Kas tahame, et meie kohtunikest saaksid inimvared? Ei taha? Noh, siis on aeg nende töökoormust vähendada. Prokuröride oma otse loomulikult ka!

Pildil mina Tallinna prokuratuuri noore abiprokurörina Tallinna Liivalaia kohtumajas.

Kohtust ja vanemlikust võõrutamisest

Irja siin kirjutas, kuidas minu eksabikaasa, LP praegune peatoimetaja Ingrid Veidenberg üritab mul kohtu abil suud kinni panna, et ma ei saaks enam kirjutada näiteks sellest, kuidas ta lapsed minust ära võõrutas.

Võõrutamine iseenesest on fakt. See on eriti jõhker arvestades asjaolu, et enne minu lahkumist pere juurest hoolitsesin laste eest põhiliselt mina. Ingrid oli varahommikust hilisõhtuni ära, vahetevahel ka „öötööl”. Mul polnud tema töötamise ega käimiste vastu midagi, aga ma ei suutnud enam välja kannatada Ingridi poolt tekitatud peresisest vägivalda, nii füüsilist kui moraalset, mis muutus üha jõhkramaks. Inimene tegeles süsteemse ahistamise ja ärritamisega, et mind endast välja viia, ja ma polnud enam kindel, kas ma suudan rahulikuks jääda. Lahkumine oli raske, aga selles olukorras ainuvõimalik otsus. Vägivaldsesse suhtesse jäämine pole millegagi põhjendatud.

Vanemlik võõrutamine on teatavasti kuritegu laste suhtes, millega ei kaasne küll karistust, aga mis tekitab lapsele samasuguse eluaegse trauma nagu seksuaalne väärkohtlemine. Viimane on teatavasti üsna karmilt karistatav.

Nüüd jõuame selleni, millele ma tahtsin tähelepanu juhtida - Ingrid otsib abi kohtust, sellest institutsioonist, MIS iseenesest VÕIMALDASKI vanemliku VÕÕRUTAMISE. Ehk siis on Eesti Vabariigi kohus kuriteole kaasaaitaja. Ingrid ja kohus on, nagu öeldakse, partners in crime. Nüüd üritab Ingrid kaasata oma partnerit selleks, et kuriteo jälgi likvideerida, tegu olematuks muuta.

Kuivõrd vanemlik võõrutamine mõjub lapse psüühikale nagu seksuaalne väärkohtlemine, siis on kohus vanemliku võõrutamise osas regulaarselt ja teadlikult piltlikult öeldes pedofiilile lapsi ette söötnud. See on karm, aga nii see kahjuks on. Mingit abi pole selles osas lapsed riigilt saanud. Ja see on toimunud aastaid ilma, et keegi oleks tahtnud või julgenud sekkuda. Laste väärkohtlemist on lihtsalt pealt vaadatud ja lastud sel sündida.

Saab näha, kas ka kohtu huvi on asi kinni mätsida, et pääseda vastutusest, sest neid isasid, kes on kohtu abil lastest võõrutatud on Eestis kümneid tuhandeid. Või jätkub kohtul julgust tõde tunnistada ja võtta vastutus. Kohtul pole kerge, sest kui kõik need kohtu abil võõrutatud kümned tuhanded lapsed hakkavad tulevikus kohtu vastu nõudeid esitama, siis läheks kohtusüsteem kui mitte materiaalselt, siis moraalselt pankrotti. Et seda ennetada ja vältida, ongi ainus viis lihtsalt suu kinni panna. Kohtusüsteemil jagub selleks jõudu ja võimalusi veel küllaga.

Savisaare piinamine

Kui inimese tervislik seisund on sedavõrd halb nagu Savisaarel, siis saab pikki ja järjestikuseid kohtupäevi käsitada kui tema piinamist. Piinamist riiklikul tasemel. Poleks olnud keeruline pidada kohut üle päeva - üks päev on Savisaar kohtus, teisel puhkab.

Kuna ilm on palav, siis on ilmselt ka kohtusaalis umbne ning inimesel, kes kannatab kõrge vererõhu, südamehaiguse ja suhkrutõve all, võib seal kergesti halb hakata. Lahenduseks oleks lühikesed (mitte kauem kui kaks-kolm tundi) kohtupäevad ja nende pidamine ülepäeviti või isegi üleülepäeviti. Mulle jääb arusaamatuks, miks seda ei tehtud. Selleks, et kiirelt kohut pidada? Aga kui anda kohtu alla haige inimene, siis on selge, et kohtupidamine ei saa olla kiire. Mida intensiivsem on kohtus tempo, seda närvilisem on seal õhkkond, ning mida närvilisem on õhkkond, seda suurema tõenäosega hakkab haigel kohtualusel halb. Seega ei saa haige kohtualuse üle intensiivselt kohut pidades kuidagi teenida kiire kohtumõistmise huve. Pigem aeglustab see kohtupidamist.

Teiseks, nagu juba mainitud, on intensiivne kohtupidamine haige kohtualuse üle käsitletav kui tema piinamine, mis on vastuolus inimõigustega. Kohtupidamise eesmärgiks ei saa olla kohtualusele kannatuste tekitamine, kuid Savisaarega on just nii läinud - kohtupidamine on muutunud talle sedavõrd kurnavaks, et tema tervis ja võib-olla isegi elu on sattunud tõsisesse ohtu.

Mis ajast küll on kohtupidamine Eestis muutunud selliseks, et eesmärgiks ei ole mitte õiguse mõistmine, tõe välja selgitamine, vaid inimese füüsiline kurnamine ja vaimne laastamine?

Ja veel üks küsimus. Millise näoga vaatavad kohus ja prokuratuur inimestele silma, kui Savisaar sedavõrd intensiivse kohtupidamise tagajärjel sureb?