JÕULUMEELEOLU LINNAS

Käisin eile linna peal ringi ja tegin mõned klõpsud jõulukaunistustest. Kärab kah, kuigi lumi oleks muidugi kõige ägedam kaunistus :)

VALMISTUME JÕULUDEKS :)

Roosi ja Ella kaunistasid piparkooke ja Roosi ehtis kuuse :) 

VIIENE JUDOKA TULI ÕHTUSEST TRENNIST

ETTEVAATUST, KUUMAÕHUFRITÜÜR!

Tahtsin sellest juba ammu kirjutada, aga siis unustasin vahepeal ära, täna tuli jälle meelde. Kunagi soovitati mul osta kuumaõhufritüür, et sellega hea lihtne lastele süüa teha. No me siis Innoga ostsimegi ja tegime sellega kuskil poolteist aastat süüa.

Mäletate, kuidas ma kirjutasin oma pikka aega kestnud piinavast köhast? Kuidas ma köhisin pool aastat jutti, päevad ja ööd? Küll me Innoga mõistatasime, et mis selle põhjuseks võiks olla.

Kahtlustasime küll hallitust, küll niiskust, küll erinevaid allergiaid. Jätsin järjestikku ära kohvi, pähklid, piimatooted, kartuli ja tomati ning paprika, mee jne. Isegi kummeliteed kahtlustasin vahepeal. Aga ei midagi, köhisin ikka nagu hull. Inno arvas, et olen parandamatult haigeks jäänud ja tahtis mind juba arst juurde viia. Mulle aga ei meeldi arsti juures käia, viimases hädas lähen, kui surm silme ees.
Otsustasime, et ootame kevadeni, et äkki mingi talvine niiskus ikka. Kuna ma olen ju astmaatik, see on mul diagnoositud arsti juures.
Ühel hetkel sattusin aga lugema artiklit, kus räägiti sellest, et kuumaõhufritüür oli tekitanud Jaapanis tervel perekonnal vähi ning pereema isegi suri sellesse. Kopsuvähi nimelt. Ja seal hoiatati, et fritüüri tuleb kindlasti õigesti puhastada.

Pakkusin Innole, et äkki on põhjuseks fritüür. See on ju nii uus asi ning kes teab, mis materjalidest see on tehtud. Neil on väga võimas mootor ka ning ta töötab väga kõrge kuumuse juures. Kas selline toas nii võimsa mootori käivitamine on ikka tervislik?

Inno ei uskunud, et asi on fritüüris, aga nõustus ikka ostma uue fritüüri. Et äkki tõesti see vana fritüür on valesti puhastatud.
Panime vana fritüüri garaaži ning oh sa ime- kolme päeva pärast andis köha järele. See oli siis selle aasta maikuus. Kui ma olin 9 kuud köhinud.

Varsti saabus aga kohale uus Philips'i fritüür ning tegime sellega süüa. KOHE oli köha tagasi. Sama hull kui enne.

Nüüd sai ka Inno aru, et asi oli siiski fritüüris ning viskasime tervisekahjustaja tseremoonitsemata välja. Nüüd teeme süüa traditsiooniliselt vana hea panniga.

Hull ainitine köha on kadunud. Nüüd köhin vaid siis, kui viirusesse jään ning siiski varasemaga võrreldes väga vähe. Nagu tavaline inimene. Astma on praktiliselt ära kadunud. Enne pidin inhalaatorit kasutama mitu korda päevas, nüüd pole teda enam vaja.

Vot siis. Kui teil tekib pikk ja pidev köha, selline, et köhite peaaegu et sisikonna välja, siis enne arsti juurde minemist pange kuumaõhufritüüt mõneks ajaks pausile.

TÄNANE LUNCH

Joao tegi täna Inno tellimusel 3 doradat. Ausõna, ma sõin ühe minutiga ära, sest lihtsalt niiiiii hea. Mina arvan, et söögitegemine tuleb usaldada ekspertidele, aga iga restoran muidugi ei paku head toitu. Portugali restoranid üldjuhul pakuvad - kui nad muidugi pakuvad traditsioonilisi portugali toite, mitte burgereid :) Kes kulinaarseid elamusi otsib, külastage Portugali :) 

Kaladest jätkus tervele perele ja mina sain söögitegemise asemel hetkeks pikutada ning raamatut lugeda :) 

JÕULUMAAGIA VÕI ÕIGEMINI KAAMOS

Mnjahh, selline see "jõulumaagia" meil siin siis on. Hallide pilvedega taevas, aeg-ajalt tibutab vihma, rohi kasvab mühinal. Nüüd kümme päeva järjest on pilves. Oleks veel päike, see teeks olemise natuke talutavamaks. Järgmine nädal tuleb veel rohkem vihma, sajab terve nädala. Mõned plusskraadid üle kümne.
Ei midagi võrreldes Eestiga, kus, ma kujutan ette, kõrguvad jõulused lumehanged. Lumi, mis kogu kaamose minema pühib ning hinge helgeks ja meele kergeks teeb.

Seega ei maksa arvata, et Hispaanias kaamost pole. On küll. Terve detsember on üks suur kaamos. Kõige suurem kaamos on veel jõulude ajal.

Samas tuleb olla brutaalselt aus. Kui ma tuletan meelde meie viimast detsembrit Eestis, siis... mul tulevad õuduse judinad peale. Jah, oli lumi ja me käisime lastega iga päev kelgutamas. Aga! Mida selle õndsuse saavutamise nimel kõik läbi elama pidi! Juuli riidesse panemiseks tuli varuda tund. Kõigepealt panime riidesse Roosi ja Ella. See läks kiirelt, kuna tavalised lapsed aitavad ise enda riietamisele kaasa ega vingerda sealjuures üldse. Vähemasti minu lapsed. Aga Juuli. Kuna tema nahk on tundlik, siis teeb iga ainsamagi riideeseme selga panemine talle hirmsat moodi kõdi ning riietada tuleb põrandal naerukrampides väänlevat last. Kellel on väga lõbus. Aga sinul ei ole. Iga riideeseme selga panemine on mustkunstitrikk, kus käsi või jalg tuleb varrukast või püksisäärest välja mitu korda enne, kui õigele kohale saab. Vahel tuleb samaaegselt last kinni hoida ning riietada. Parem on seda teha kahekesi. Me Innoga oleme selles Juulile riiete selga meelitamises juba päris osavaks saanud, aga sellegipoolest on mäekõrghune vahe, kas talle tuleb selga ajada vaid särk, püksid ja jakk nagu siin või kogu komplekt lõpetades talvejope, salli, mütsi ja kinnastega. Nende viimastega on veel omaette ooper, kuna Juuli hakkab väljas kinnastest rõõmsasti hammastega kinni ning lutsutab need märjaks. Saapad aga kõksib neid vastu käru jalatuge tagudes ühe jalutuskäigu ajal keskeltläbi 10 x ära. Mis tähendab seda, et jalutuskäigu ajal tuleb teha sama palju pause, et neid talle tagasi jalga sikutada. Selle kõige juures läheb muidugi endal nahk märjaks.

Mina riietasingi Juulit pesuväel. Muidu läksin ma lihtsalt kohe higiseks ning sain pärast väljas külma. Pärast panin omale riided selga.

Et siis sedasi. Praegu viskad talle särgi ja põlvpüksid jalga, noh, sokid ka, aga jopet pole vaja, nagu ka muid atribuute. Kingad võib koju jäta, kuna tema ju ei kõnni.

Eestis olin tavaliselt selleks ajaks, kui me kelgumäele jõudsime, juba väsinud. Ning tahtsin kohe koju minna. Juuli riietamisest puhkama. Noh, vähemasti sai Roosi mõned liud teha. Ella oli veel nii väike siis, et lihtsalt pikutas kärus.

Siin sujuvad meil jalutuskäigud igasuguste probleemideta. Juuli siuhkat-säuhkat riidesse, kärru ja linna peale. Või Juuli autosse ja Portugali. Oleme isegi leiutanud viisi, kuidas teda kõige vaevatumalt autosse laadida. Sõidutame Juuli käruga auto juurde ja inno ulatab ta käru juures mulle. Nii tõstame teda kumbki vaid üürikest aega ning kummagi selg ei ole haige.

Aga see jõulumaagia! Seda siin ei ole, vähemasti ei ole seda mõtet linna pealt otsida, kuigi iga päev käib tingel-tangel linna peal ning hispaanlased on kaunistamise suurmeistrid. Võib-olla siis, kui eriti külmadel talvehommikutel on natukene härmatist maas, tekib korraks jõulutunne, aga muidu tuleb see ise luua. Ahjusoojuse, küünalde, väikeste päkapikuüllatustega lastele... Nii ta tuleb.

Üldiselt on minu arvamine selline, et igal maal on suht sitt elada. Pole sellist maad, kus ütleks, et vohh, kõige ägedam. Vähemasti mina ei ole veel sinna sattunud. Ja igal maal võib olla suht tore. Kui just ei ole Põhja-Korea või midagi. Kuigi ma ei välista, et ka seal võib olla tore. Või isegi Pokrovskis. Midagi on kindlasti toredat ka seal. Näiteks mõni armas kassipoeg.

Sa pead lihtsalt vaatama, kus sul just sel hetkel mõnusam on. Nii lihtne see ongi. See koht võib ajas muutuda.

ROOSI JA LUMEHELBEKE

Inno rääkis mulle ühe loo, mida ta kuskilt luges. Ei teagi, kas nutta või naerda. Asi selles, et Ukrainas ei tohi enam vene keeles rääkida. Üks mees oli aga rääkinud oma kassiga vene keeles. Ja sai selle eest karistada. Mees vabandas, et kass ei saa ukraina keelest aru, aga teda ei võetud kuulda. Sai ikka trahvi.

Mul tuli siit kohe meelde, et mul oli lapsepõlves kass, kellele ma panin nimeks Mihhail. Ikka Gorbatšovi järgi.
Ja et Roosiga sai siin ükspäev vene keelt harjutatud. Roosi õpib nimelt sellises Eesti koolis, kus üheks õppeaineks on ka vene keel. Meil on valge kass nimega Lumehelbeke ja Roosi ütles talle "Cнежинка," mis on Lumehelbeke vene keeles.
Et ei teagi, mis nüüd teha. Kas tohib rääkida Lumehelbekesega vene keeles? 

Pildil Roosi oma kassi Lumehelbekese ehk Cнежинка'ga.

MUUSIKATUNNID HISPAANIAS

Oma koolipõlvest ma mäletan, kuidas me muusikatunnis AINULT lõõritasime. Istusime pingis ja muudkui aga laulsime etteantud laulukesi. Küll punab päiksekiirtes pihlapuu ja Bandiera rossa. Ja igaüks pidi vahepeal klassi ette laulma tulema, mis oli täielik õudus minu arvates. Osad laulsid kõvasti ja valesti. Mulle ütles muusikaõpetaja tunnustavalt, et "sina vähemasti saad aru, et ei oska laulda, ja laulad vaikselt." Teised said sugeda, et kõva häälega valesti laulsid. Võib-olla ma tõesti ei oska laulda. Või oskan, aga kardan, kuna nii öeldi.

Roosi ja Ella laulavad kodus sageli ja rõõmuga. Kõva häälega ega karda üldse, et valesti laulavad nagu mina omal ajal. Mõlemad on ka ise laule välja mõtlema hakanud. Neil ei ole laulmise ees mitte mingisugust hirmu. Roosil on imeline hääl, mida ta ka kasutada julgeb, kuna keegi pole öelnud, et ta valesti laulab. 

Küsisin siis Roosi käest, et kus sa nii ilusasti laulma oled õppinud, kas koolis. "Me ei laula koolis," ütles Roosi õlgu kehitades. "Me mängime pille." Seda teevad nad tõepoolest kogu aeg. Küll trummi, küll flööti, eelmine aasta läks kitarriga jne jne. Kogu aeg on mingi pill käsil. Eestis on pilliõpe muusikakoolis.

Lisaks pillimängule nad ka tantsivad. Hakkavad detsembri alul harjutama ja iga klass esitab oma tantsu kooli jõulupeol. 

Aga laulmist pole üldse. Ega ka hirmu laulmise ees.

ESIMENE KÜTMINE

Nonii! Esimene kütmine 21. 11! Nüüd läks külmaks. Hommikul päikesetõusu ajal on 3 kraadi ja homme 1 kraad! Päike õnneks ikka paistab :) 

ELLA KOOLIHOMMIKUL

Ella hommikul koolimaja ees. Vahvad patsid tegi õde Roosi :) 

ROOSI ON 11!

ROOSI on 11-aastane! See erakordselt tugeva tahtejõu ja kõva häälega tüdruk sündis 11 aastat tagasi Tartus Maarjamõisa haiglas hommikul kell üheksa. Oli külm novembrihommik, aga päike kiiskas sünnitustoa aknast sisse. Roosi pandi mulle rinnale ja ta teadis kohe, mida teha. Kuhupoole roomata. Ja mida haarata. Sihikindel juba oma esimesest eluminutist peale. 

Samasuguse sihikindlusega ajas ta end kuuekuuselt püsti ja hakkas seitsmekuuselt käima. Samasugune on ta siiamaanI. Läks 8-aastaselt Hispaanias kooli. Ja 10-aastaselt judosse. Tahab alati võita ning mida tahab, seda ka saavutab. 

Meie Roosike. Roosinups. Aurora Victoria. Valgus võidab alati.
Tegime Roosikese tordist enne ärasöömist pilti ka! Pärast tulid küünlad ka peale! 

ROOSI ON JUDOKA :)

Lapseke ongi ametlikult judoka :) Mina jälle olen hulka uusi sõnu õppinud. Nagu sensei ni rei ja pie. Üks pidi tervitus olema ja teine judotehnika. Kui ma nüüd õigesti aru sain. Roosile igatahes endiselt väga meeldib.

JUULI

Juuli käis emme-issiga Portugalis kohvikus, kui õed koolis olid, ja oli väga rahul :) 

HISPAANIA KOOLIELUST

Ella klassis käib kaks autistlikku last - Emma ja Hector. Välimuselt on nad tavalaste sarnased, aga muus osas erinevad - näiteks ei oska nad joonistada ning Hector ka ei oska hästi rääkida. Alul oli Ella hämmingus. "Ma ei saa aru, mis ta räägib," kurtis Ella. 

Nüüd on Ella temast veidi erinevate lastega juba aasta ja paar kuud ühes rühmas käinud ega leia nende juures enam midagi imelikku.
"Hector on lihtsalt sellisena sündinud," seletas viieaastane Ella mulle ükspäev. "Ta on väga armas. Mulle meeldib temaga koos mängida."
Kuidagi see ühine keel leiti ning nüüd mängivad nad sageli koos. Mis siis, et üks väga rääkida ei oska. "Ma tegin talle kalli ja tal oli väga hea meel," ütles Ella. 

Roosi klassis käib jälle üks poiss, Manuel, kes ei oska lugeda ega kirjutada. Ma ei teagi, mis sündroom temal on, aga on näha, et ta on teistest erinev. Lapselikum. Sellele vaatamata on ta täieõiguslik kamba liige ning teised suhtuvad temasse väga hästi. Ta ei suuda alati kõike kaasa teha, mis teised teevad, aga siis leitakse talle sobiv ning jõukohane tegevus. 

Hispaania lapsed õpivad niisiis juba päris väikestena, et puuetega lapsed on samasugused lapsed nagu nemadki, lihtsalt natukene erinevad, aga sellest pole mitte midagi, nendega saab ikka mängida ja ka nendega on tore. Nad pole hirmsad ega koledad ega imelikud ega veidrad. Vaid täitsa omad. Ja kallid. 

Nõnda koos kasvades ja arenedes (mis siis, et erineva tempoga) tekivad sõprussuhted kogu eluks ning võõristus endast erineva suhtes ei saaagi tekkida. 

Sa ei saa ju sõimata "värdjaks" puuetega inimesi, kui oled nendega koos lastaaias ja koolis käinud. Nii lihtne see ongi.

Pildil Ella oma koolis kastanite päeval. 

KASTANITE PÄEV!

Ehk siis fiesta de castanas! Tutvustan siinseid traditsioone - 31. oktoobril ehk siis läinud reedel oli koolis kastanite püha, mil kõik koos kastaneid röstivad ning neid pärast söövad. Lasteaialastel paluti ka riiietuda väikesteks kastanikorjajateks ning siin see Ella on - rätik peas ja põll ees :) Ja muidugimõista käes korvike, kus sees kastanid, mida koolis koos teistega röstida. 

Siin kasvavad kastanid on nimelt söödavad, Eesti omad on selleks natukene liiga mõrud. 

HALLOWEEEEEEEN!

Üks pisikene nõiaõpilane läheb kooli Halloweeni tähistama :D Kassid kuuluvad asja juurde. Punane on naabrikass, kelle lapsed on ristinud Garfield'iks, ja valge Roosi Lumehelbeke ehk hispaaniakeeli copo de nieve :) 

OMA AIAST SÜGISVILJU KORJAMAS

Nii me siin elame. Taevas on pilves ja aeg-ajalt sajab vihma, sooja on 20 kraadi ringis. Ja õunad ja apelsinid on valmis. Ella läks issiga korjama. 

KUIDAS ME SAAME TAGASI NORMAALSE ÜHISKONNA

Ma ei tea, kuidas Eesti koolis, aga siin on selline huvitav süsteem, et pinginaabrid vahetuvad iga natukese aja tagant ning kooliaasta jooksul saad sa istuda kõigi klassikaaslaste kõrval. Minu arvataes väga nutikas viis klassikaaslasi teineteisega lähendada ning ma arvan, et see on ka väga hea kiusuennetus. Ma omast ajast mäletan, et kogu aeg oli üks pinginaaber ja osad jäid tõrjutuks, üksinda. Siin määrab õpetaja, kes kelle kõrval mingil hetkel istub. Roosi on istunud kõikide kaaslaste kõrval ning nad kõik on teda õpingutes aidanud.
Kui keegi jääb vahetunnis omaette istuma, siis suunab õoetaja ta kohe teiste juurde. Mis on samuti väga hea - minu ajal ei huvitanud kedagi, kui keegi üksi jäi konutama.

Hispaania kool ning laiemalt Hispaania ühiskond on nagu üks suur meeskond, kus igaühel on oma kindel roll. Kes on tugevam, see pannakse nõrgemaid aitama. Kes on nõrgem, seda aidatakse. Kõigilt nõutakse viisakat käitumist ning teistest lugu pidamist. Allahindlust ei tehta isegi kõige pisematele. Nagu Helengi märkis - Hispaanias on suurim solvang, kui sinu kohta öeldakse, et oled halvasti kasvatatud. Hea kasvatus on siin A ja O. Isegi Ellast nooremad teavad, kuidas tuleb käituda.

Minu jaoks on see olnud väikest viisi kultuurišokk, kuna Võrus ma elasin majas, kus Roosiga üheealised naabrilapsed täie loomulikkusega kiviga ta ratta puruks peksid, teda vastu pead lõid, asju lõhkusid, ropendasid ja sõimasid. Ja seda peeti täiesti loomulikuks, kuna "laps on laps."

Eesti ühiskond lastemaailmas on nagu vangilaager, kus valvuritel (vanematel) on keelatud lapsi distsiplineerida (lüüa, tutistada, nende peale karjuda) ning kus vangid (lapsed) on omaks võtnud "tugevam valitseb" mentaliteedi nii koduhoovis, lasteaias kui koolis. Nii ei jää vanematel muud üle, kui õpetada lapsele: "Peksa vastu!" Kuna vanem ise ei saa teise last korrale kutsuda, ta võib nii saada kriminaalkaristuse nagu ühe mu Tartu tuttavaga juhtus, ja teiksed vanemad ei taha või ei julge oma lapsi korrale kutsuda. Nii ei jää lapsel muud üle kui ise ka peksma hakata. Ja nõnda need noored kurjategijad sünnivad. Kuna kes harjub lapsena peksma, peksab noorukina edasi. Lapsel ei tule ju kohe meelde, et 13-aastaselt algab kriminaalvastutuse iga ning enam ei öelda "laps on laps," kui ta naabritüdrukule vastu pead lööb. Siis teeb tüdruk politseisse avalduse ning poisi suhtes alustatakse kriminaalmenetlust.

Seepärast ongi ülimalt, lausa ülieluoluline tegeleda juba väikeste lastega. Õpetada neid, et me kõik - laiemalt ühiskond ja kitsamalt lasteaia- või koolikollektiiv - oleme ÜHES MEESKONNAS. Ja pürgime ühiste eesmärkide poole. Laste juhtideks sel teel peavad olema vanemad ja õpetajad - vanemad kodus ja õpetajad koolis.

Kui keegi pahatahtlikult reegleid rikub, siis teda tuleb karistada. Kui hästi käitub, siis premeerida. Nagu meie enda lapsepõlves. Kellelegi ei tohi teha ülekohut ning nõrgemaid tuleb aidata.

See on ainus viis, kuidas me saame tagasi normaalse ühiskonna.

HISPAANIA ELU-OLU

Polegi ammu kirjutanud, et mismoodi me siin elame. Noh, ilm on hea! Täna küll tibas nati vihma, aga sooja ikka 25 kraadi. Ja ööd on ka soojad - 15-16 kraadi! Kütta pole vaja, ainult kondikas on sees. Ja õhukuivati, kuna muidu mul läheb kõrv lukku. Mul on niiskuseallergia. Kui on liiga niiske, siis mul läheb kõrv - klõps! - lukku ega tule enne lukust lahti, kui õhukuivati on sisse pandud. Tekkis see asi mul Võrus esimest korda, kus on ka väga niiske. Rakveres polnud, Tartus polnud, aga Võrus oli kogu aeg kõrv lukus ja praktiliselt mitte midagi ei kuulnud. Elasime muidugi ka kohe järve kõrval, ilmselt selles asi. Siin on parem. Kõrv on lukus ainult siis, kui mitu päeva järjest sajab. 

Mis siis veel? Lapsed käivad koolis. Roosi on väga tubli. Vadistab oma sõbrannadega hispaania keeles nii, et mina mitte midagi aru ei saa. Portugali keel on ka järjest parem. Käisime paar päeva tagasi Portalegres poes ja Roosi seletas mulle, mis portugalikeelsel sildil kirjas oli. Ja mis kassapidaja mulle ütles. Elasin küll kaks aastat Portugalis, aga mina ei viitsi oma keelt sedasi väänata nagu nemad seal teevad. Roosi samas õpib keeli kirglikult ning huviga. Suudab kõike aktsente suurepäraselt järele teha. Nüüd on nii mugav. Kui ise aru ei saa, kutsud Roosi tõlkima. Kümneaastane ja neli keelt suus. Pole paha! 

Kohalikud emad valmistuvad siin juba veebruarikuiseks karnevaliks. Mis jõulud, tühja nendega! Karneval on ikka põhiline. Mina sel aastal kostüüme ei tee, kuna tahan ikka enne rahulikult jõulud ära pidada ja alles siis karnevalile minna. Sel aastal läheme lihtsalt rongkäiku vaatama. Aga teised juba õmblevad kostüüme ja on rõõmsas elevuses. Ukrainast ei räägi siin ausõna mitte keegi.
Poes on hinnad odavamaks läinud. Ei tea, mis maks jälle langes, aga poes läheb hulka vähem raha kui suvel. 

Üldiselt on maru rahulik. Elu kulgeb oma vaikses rahulikus tempos ning närvitsemiseks pole mitte mingisugust võimalust. Ei antagi võimalust, isegi kui üritad.

Inno rääkis, kuidas ükspäev hakkas toidupoes oma asju kassalindi pealt kiiremini ära panema, et tagant tulijale ruumi teha. "Tranquila!" ütles kassapidaja talle seepeale naeratades. Rahu! 

Niimoodi me siin elame. Hästi-hästi rahulikult. Õnneks saab vähemasti Facebookis vähekene paanikat üles võtta.

MINU VANAEMA JULIE

See tõsise pilguga tütarlaps on minu vanaema Julie :) Julie isa Aadam Puru oli kihelkonna koolmeister, aga naistele hariduse andmise osas ta väga edumeelne ei olnud. "Milleks naistele haridus?" küsis ta hukkamõistvalt, kui tema tütar Julie avaldas soovi Tartusse õppima minna. 

Julie aga isa ei kuulanud ning läks tema vastuseisule vaatamata õppima Tartu Õpetajate Seminari. Temast sai kooliõpetaja. Tartus sattus ta elama Võru tänava üürikorterisse, mille omanikuks oli Samuel Konrad Vaher. Julie jäi silma majaperemehe pojale Gustavile, kes tarmukasse tüdrukusse ära armus. Umbes selsamal ajal algas aga revolutsioon ning selle järel Eesti Vabadussõda. Gustav ja Julie põgenesid nende eest Venemaale. Ufaasse, kus Julie lühikest aega kooliõpetaja ametit pidas. Pärast sõda tulid nad tagasi, nüüd juba iseseisvasse Eestisse. Nende kaks tütart, Aino ja Endla, sündisid Venemaal, pesamuna Georg aga juba Eestis, Osula koolimajas. Juliest sai nimelt Osula kooli juhataja. Ta kandideeris mitme mehe vastu ja osutus väljavalituks. 

Ja võis oma isa sõnad naistele hariduse andmise kohta välja naerda.
Kui ma mõtlen, milline naine ma olla tahaksin, siis nagu Julie. Ajada julgelt oma asja ning olla samal ajal ka mitme lapse ema ja hea naine oma mehele. Julie ja Gustav elasid koos kõrge vanaduseni ning ka lahkusid koos. Julie vaid kuu aega pärast oma mehe surma.

EESTI PROBLEEM

Ma sõnastan lühidalt selle, milles on Eesti probleem selles muutuvas maailmas uue maailmakorra tekkimise ajal. Eestil ei ole USALDUSSUHET ühegi sõjalist võimu omava suurrriigiga.

Eestil oli usaldussuhe Bideni Ameerikaga, kuna Kaja Kallase valitsus oli nõus tegema kõike, mida Ameerika Ukraina jaoks teha palus - saata ära oma relvad jne. Trumpiga puudus usaldussuhe juba algusest peale, kuna Eesti valitsus oli Ttumpi vastaste leeris ning tegi kõik selleks, et Trump võimule ei saaks. Trump teab seda ning seepärast ei võetud ka Kaja Kallast Washingtonis vastu. Nüüd anti järgmine hoop - Ameerika lõpeta üldse ära Balti riikide sõjalise toetamise. 

Usaldussuhe Ameerikaga seega puudub. Samuti ei ole usaldussuhet Hiinaga. Kaja Kallas, vastupidi, käib ringi ja kuulutab, kui lollid on hiinlased. See perspektiiv tuleb niisiis ka maha kanda.

Jääb üle Venemaa, vana ja tuttav Venemaa. Mis me siit saame - haarang mäletusmärkidele, vene koolide kaotamine, venelastelt valmisõiguse äravõtmine, nüüd juba vene keeles rääkida keelamine. Igal võimalusel Venemaa ja venelaste sõimamine.

Ei kõla paljutõotavalt. Ütleme välja - on tehtud kõik, et usaldussuhte võimalustki Venemaaga ära hävitada. 

Seda saab aga teha vaid siis, kui sul on väga tugev seljatagune. Midagi muud. Usaldussuhe mõne teise suure riigiga.

Aga mis see muu on? Seda ei ole. Euroopa? Euroopal ei ole armeed, Euroopa Liit on sõjaliselt null. 

Ainus, kes on võimeline Eestit sõjaliselt kaitsma, on NATO. Aga NATO ongi Ameerika. Ja Ameerikaga Eestil usaldussuhe puudub.
Vot i vsjo, Eesti on väga kehvas seisus. Tal ei ole usaldussuhet ühegi sõjaliselt tugeva liitlasega. 

BYE-BYE PALAVUS, TERE, VIHM!

Sajab ning loomulikult on kõik väikesed peppad kohe vihmaveeloikudes hüppamas :D Ühtlasi on taas selline päev, kui Eestis on soojem kui meil - meil 22 ja Võrus 26 :D Lumehelbeke vihmast samasuguses vaimustuses ei olnud: 

HISPAANIA TULEKAHJUDE UPDATE

Sõbrad tunnevad muret, pean siis selgitama :D No meil pole vähemasti praegu häda midagi. Meile suht lähedal lõõmavad küll suured tulekahjud, üks Portugalis Castelo de Vide'is ja teine meie maakonnas Cacerese linna lähistel, aga meie jääme nendest siiski veel kaugele. Täna hommikul elasime siiski üle väikese ehmatuse. Inno nimelt tundis hommikul suitsulõhna ja arvas, et meie lähedal põleb. Kogu meie linnakese taevas oli värvunud beežiks ning väljas oli tunda kirbet suitsulõhna.

Pea selgus, et meie lähedal siiski mingit uut lõket süttinud ei ole. Meieni jõudis koos põhjatuulega lihtsalt seesama Castelo de Vide'i põlengu suits. Sealne põleng on väga suur ning seda pole siiani kontrolli alla saadud. Samuti on suur põleng Portugalis Covilha lähedal.

Kuna õhk oli üksvahe suitsust väga paks, siis hakkasime juba mõtlema, et kas peaks siit ära ookeani juurde sõitma. Mina seda eriti ei pooldanud, kuna terve Portugal põleb ja sinna ma küll praegu minna ei taha, parem olen Hispaanias, aga vaatasin siiski pakkumised üle. Noh, 500 eurot öö eest oleks saanud omale nädalaks ajaks Airbnb elamise :D Ilmselt on kõik porugallased tule eest ookeani äärde pagenud ning seal kõik elamised ära üürinud.
Arusaadav täiesti, kuna Portugalis ma nii hullu suve ei mäletagi põlengute poolest. Oma sõpradega ma pole siiani ühendust saanud. Süda nii valutab.

Jumalale tänu (meie linnas on Jeesuse kuju, mis vaatab otse meie hoovi peale), tuli kuskilt kui imeväel läänetuul ning pööras kogu suitsu meie linna pealt ära. Lõunasse. Nüüd on õhk puhas kui mere ääres :D Uskumatu, aga nii oli. Ei pidanudki läbi suitsuse Portugali ookeani äärde sõitma.

Et meil on ok. Lihtsalt sõprade pärast olen mures. Ja kui keegi on Portugalis, siis hoidke end, palun! Ärge reisige praegu Portugali ega ka Hispaaniasse!

Pildil Castelo de Vide, nüüd seal kõik põlenud.

TULI HISPAANIAS

Täna on väga raske tunne südames. Ma pole veel oma sõpradega ühendust saanud, aga tean, et tuli on jõudnud ka vähemasti ühe mu portugallasest sõbra maakoduni. Kui 2022. aasta kevadel siia tulime, siis helistasin ühe esimese asjana Fredile. Ma tunnen Fredi juba aastast 2003, kui läksin Lissaboni oma toonase boyfriendi Joao uurde ning Fred oli tema parim sõber. Ka mina sain Frediga headeks sõpradeks ning ta on mu sõber siiamaani. Kirjutasin Fredi ka oma raamatusse sisse, üheks kolmeks portugali musketäriks, kes tulevad Pronksiööl Tallinna. Kui 2022. aastal kokku saime, oli Fred väga lõbustatud sellest, et just tema on see romaani kommunist. "Teelt eest, kommunist tuleb!" käratas ta mulle, kui talle restoranis ette jäin. Naersime nõrkemiseni. 

Pärast näitas Fred mulle oma maakodu, mis jääb Castelo de Vide lähistele. Ning mis on nüüd tulerõngas. Castelo de Vide'i tuli on nüüd nii suureks paisunud, et on lausa linna välja jõudnud.
Kui palju kordi olen ma koos oma sõpradega istunud selles või tolles Castelo de Vide kohvikus või restoranis ning naernud nõrkemiseni. Kirjutasin selle linna isegi oma romaani sisse. Kes on lugenud, teab. See on mulle nii kallis linn. Ja nüüd möllab seal tuli. 

Kuid see pole esimene kord. Mäletan, kuidas me istusime Joaoga kakskümmend aastat tagasi Lissaboni lähedal, vist Cascaisis, rannarestoranis, ja Fred tuli, näost nõgine. "I just drove through hell," ütles ta. Ehk ma sõitsin just läbi põrgu. Ta oli tulnud autoga Castelo de Vide'ist ning tuli oli lõõmanud kahel pool teed. Oli õnn, et tal õnnestus sealt eluga pääseda. 

Siis ma ei saanud veel aru, kui tõsine probleem on Portugalis need metsatulekahjud. Ning et see pole viimane suur tulekahju. Et neid tuleb veel ja veel ja veel. Ning et neis hukkuvad inimesed. Tuletõrjujad, lihtsad inimesed, kes jäävad tulelõksu. 

Ma olen ka ise tulekahjut lähedalt näinud. Kevadel lahvatasid me aia taga põlema naaberkrundi mesiniku tünnid ning tuli neelas juba nende maja katust. Õnneks märkasid seda nii Inno kui teised naabrid ning kustutasid tule voolikutega kiiresti ära. Hispaanias on tugev kogukonnatunne, hädas hakatakse alati kiiresti koos tegutsema. Aga hirmus oli ikka. 

Ja läinud suvel oli tuli meist paarikümne kilomeetri kaugusel mäe otsas ning paistis meie hoovi ära. Suitsu oli kõvasti, õnneks tuul viis ta teise suunda. Seegi kustutati kiiresti ära. 

Kõik see on mind tule suhtes valvsaks muutnud. Eestis ma ei mõtle tulekahjudele üldse, siin aga jälgin suvel sageli silmapiiri. Et kas lähedal pole mõnd põlengut. Ja vaatan Google Maps'ist, kas kuskil lähedal pole lahvatanud ränk tulekahju. 

Et ei ole loomulikult siingi täiesti ohutu. Suved on siin põrgud ning samasugused ellujäämiskursused nagu külmad Eesti talved. Suvel on kindlasti parem Eestis olla. 

Samas saab ühel hetkel see põrgu läbi ning algab mõnus Eesti suvi. Tulevad vihmad ning pole ühtegi tulekahjut. Saab veel septembris ja oktoobriski basseinis käia ning väljas päikesekiirte käes mõnuleda. Siis ma olen väga rõõmus, et olen just siin. 

Suvel aga oleksin pigem Eestis :D 

ADVOKAADI PROTEST MINU ISA KRIMINAALASJAS

Panen nüüd siia üles ka minu isa advokaadi Baranovi protesti, kust tuleb välja, et kohtus ei leidnud tõendamist, nagu minu isa oleks oma onupoja bandiitlikust tegevusest teadlik olnud. Igatahes oli PROTEST ENSV Ülemkohtu Presiidiumile selline: 

"EESTI NSV ÜLEMKOHTU PRESIIDIUMILE

PROTEST

VAHER Georg Kustavitš VAHERi juhtumi kohta

Eesti NSV Ülemkohtu 1948. aasta 30. detsembri otsusega mõisteti VAHER Georg Kustavitš, sündinud 1927. aastal, pärit Eesti NSV-st Võrumaalt, keskharidusega, vallaline, kriminaalkaristuseta, Vene NFSV kriminaalkoodeksi (1926) § 17-598 alusel 10 aastaks vangi koos vara konfiskeerimisega ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 4. juuni 1947. aasta määruse "Riigi- ja ühiskondliku vara varguse eest karistatava teo kohta" § 11-2 alusel 12 aastaks vangi koos kogu vara konfiskeerimisega, mis on lõplik. VAHER mõisteti süüdi sidemetes bandiitide Puru Enni, Vaheri ja teistega, viimaste abistamises Nõukogude võimude EEST varjumisel, nendega koos joomises ning 1947. aasta suvel bandiitide asukoha varjamises ülekuulamise ajal, KUIGI ta teadis nende asukohast. 

Leian, et Vaher mõisteti süüdi piisava aluseta. Kohtuasja materjalid kinnitavad, et VAHER teadis, et tema nõbu Puru Enn hoidus kõrvale mobiliseerimisest Nõukogude armeesse ja lubas tal kui oma sugulasel mitu päeva oma korteris elada. Kohtuasjas aga puuduvad tõendid selle kohta, et VAHER oli teadlik Puru Enni ja teiste bandiitlikust tegevusest.

Georg VAHERi ütlustest nähtub, et alles 1947. aastal, pärast enda ülekuulamist miilitsas sai ta oma naaber Halliski käest teada, et nimetatud isikud osalesid röövimistes. Kuid ta ei teadnud nende kuritegelikust tegevusest midagi täpsemat. Ta ei teadnud ka nende peidupaiga asukohta, seega ei saanud ta seda ülekuulamisel näidata.
Kuna kohtuasja materjalid ei tõenda, et Georg WAHER usaldusväärselt teadis Puru Enni ja teiste bandiitlikust tegevusest ning osutas neile mingit abi, puudub tema tegudes kuriteo koosseis. 

Eeltoodut arvesse võttes ja juhindudes Eesti NSV kriminaalmenetluse seadustiku artiklist 340, palun:

Tühistada Eesti NSV Ülemkohtu 30. detsembri 1948. aasta otsus Georg Kustavitš WAHERi kohta ja lõpetada asi kuriteo koosseisu puudumise tõttu.

V. Baranov."
P.S. Nüüd ma saan ühtlasi aru, miks isa tahtis, et ma õigust õpiksin :D  Pildil Georg ja tema parim sõber Otto Tartus ses korteris, kus metsavenda varjati, enne arreteerimist.