HINDED KÄES!

Eile käisin siis koolis Roosi hinnetel järel. Siin on nii, et hinneteleht antakse vanemate kätte. Õpetajad räägivad igale vanemale eraldi, milline on olnud aasta jooksuil lapse areng, mis tugevused ning nõrkused.

Mul ei olnud ausalt öeldes mingeid ootusi. Mina olen alati mõelnud, et hinnetel ei ole tähtsust. Peaasi, et laps koolis käimist naudib. Aga nii kui ma maha istusin, hakkasid klassijuhataja Diego ning abiõpetaja Irene Roosit üksteisevõidu kiitma. Ma vahepeal mõtlesin, et kas tõesti räägitakse minu lapsest. "Erakordselt võimekas, kõigile teistele eeskujuks, äärmiselt lugupidav õpetajate ning kaaslaste suhtes" ja nõnda edasi :D Aga ju see siis tõesti nõnda on, kuna Roosi teeb alati kõik ülesanded juba koolis ära ning meil on tulnud teda aidata vaid mõned üksikud korrad. Läinud aastal paar korda ja see aasta mitte kordagi. 

Eriti suuresõnaliselt kiitis teda matemaatikaõpetaja. Roosi pidi kõigest aru saama ning kõiki ülesandeid mängleva kergusega lahendama. Inglise keeles sai ta kõrgeima võimaliku hinde. Hispaania keel läheb järjest paremaks, nüüd räägib ta koolis KOGU AEG hispaania keeles - nii õpetaja kui kaaslastega. Portugali keel samuti väga hea. Kehaline väga hea. Kunst väga hea. Käsitööd Hispaania koolis ei ole, aga Eesti kooli jaoks on Roosi käsitööd teinud juba terve karbitäie. 

Ehk siis palju-palju-palju parem õpilane kui mina kooliajal. Minul olid küll huimanitaarained kõik väga head, aga reaalainetest ma ei taibanud tuhkagi. Inno jälle hiilgas matemaatikas. Tundub, et Roosi on meie mõlema tugevused kokku korjanud :D 

Järgmine aasta siis juba viies klass (Eesti koolis neljas). Abiõppetunnid jäävad, aga õpetajate hinnangul on ta varsti teistel järel. 

Hingasin koju jalutades sügavalt välja. Läinud aasta oli raske, kuna kõik oli Roosile uus ning ta ei rääkinud siia tulles sõnagi hispaania keelt, aga tänu Hispaania tohutult toetavale koolisüsteemile on toimunud meeletu areng ning Roosi on õppinud lisaks inglise keelele ära veel kaks keelt - hispaania ja portugali keele. Olen selle eest Hispaania riigile tohutult tänulik. Kõik see on olnud ju täiesti tasuta.
Nüüd ei ole mul enam mingit kahtlust, et see meie siiatulek õige mõte oli. Ka Roosile endale meeldib siin väga. Tema on selline, kes naudib enda proovile panemist ning raskuste ületamist. Kui kõik on kerge ning hõlpsasti saavutatav, hakkab Roosil igav. Kui on võimalik midagi uut õppida, hakkavad Roosi silmad kohe särama. 

Ellake sai samuti kiita. Eelkooli lastele veel hindeod ei panda, aga hinnangus oli kirjas, et tema areng on olnud igas mõttes väga hea. Ka Ella omandab uusi teadmisi kiiresti ning oskab juba mitmeid hispaaniakeelseid sõnu. Eesti ja inglise keel on tal juba selged, järgmisel aastal tuleb loodetavasti ka hispaania keel, nagu suuremal õelgi. Õpetajate sõnul on Ella äärmiselt PÕHJALIK. "Ma vahepeal ütlen talle, et sa ei pea seda praegu lõpuni tegema, aga Ella ei ole sellega nõus," naeris õpetaja Maria. "Tema tahab kõik põhjalikult lõpuni teha!" 

On ütlemata selge, et nii tublid lapsed said heade hinnete puhul vääriliselt premeeritud :) 

Pildil peategelased Portugalis Dinopargis. 

VIHMANE JAANIPÄEV!

Palavus kadunud kui tinatuhka. Eile oli veel 35, aga praegu ainult 24 (!!!)

Roosil tuli sõbranna külla, pladistasid siin tükk aega mõnusasti basseinis, aga nüüd tuli äikesevihm peale ning tulid tuppa mängima. Täna on meil siis San Juani öö ning homme on küla peal fiesta ehk pidu. Kuhu saab isegi minna, kuna homme on jälle mõnusalt jahe, ainult 26 kraadi :) 

Loodan, et teil ka tore jaanipäev-Võidupüha! 

20 AASTAT ERI! SUURE VAESUSE AASTAD

Kui te arvate, et Eestinen hakkas meile kohe raha sisse tooma, siis eksite. Need olid suure vaesuse aastad. Toidupanga sprottide ning säilivustähtaja ületanud leiva maitselised aastad. Pea aasta otsa tõlkis inno uudiseid oma lõbuks, saamata selle eest pennigi tasu. Olid vaid lastetoetused, aga paljuke neid kahe lapse eest saab, ning Juuli toetused. Õnneks Võru linn andis sügava puudega lapsele 200, see oligi meie põhisissetulek, riigi poolt oli toona vaid 80 eurot. Ja no töötutoetus, mida Innole maksti, oli ka naeruväärne - 118 eurot :D

Inno otsis omale lisatööd. Tõlkis venekeelseid tekste ühele firmale. Ja otsis ööl kui päeval tööd. Saatis igale poole oma CV-sid. Kandideeris autotehasesse, farmi, koristusfirmadesse, telefonimüüjaks, ajakirjandusväljaannetesse, sajasse erinevasse kohta. Küll Eestis, küll Soomes, küll Poolas, küll Portugalis. Ühte Soome farmi teha isegi kutsuti. Asus see vist Kuhmos. Aga kui minema oleks pidanud, läks ilm nii külmaks, et pidasime paremaks mitte minna. Tagantjärele oleme mõelnud, et ilmselt oli see märk. Sest kui me oleks Soome farmis tööle hakanud, poleks Innol eluilmaski olnud aega teha edasi Eestineni. Ning me ei oleks praegu siin.

Pärast seda otsustasime, et olgu kui raske tahes, teeme ikka oma Eestineni edasi ning küll ta ükspäev ka MIDAGI sisse tooma hakkab. Ega meil palju vaja ole. Pidudel me ei käi, alkoholi ei joo, narkot ei pane, nende asjade peale ei lähe üldse. Mulle piisab paarist kleidist ning kahest paarist kingadest. Uutest kollektsioonidest pole ma üldse huvitatud. Kosmeetikat ma ei kasuta. Ainult raamatuid ostan vahel. Ja ajakirju.

Tegime Eestineni ja käisime lastekärudega Toidupangas konservide ja säilivustähtaega ületama hakkavate leibade järel. Vahel anti sealt ka banaani ning lastele komme. Apelsinimahla ikka veel osta ei jaksanud, aga kord tõi Karmen meile kastitäie punasesõstramahla ning sellest jätkus pikemaks. Aimetädi jälle tassis lastele mustikaid ja maasikaid ning enda keedetud maasikamoosi. Ülo pakkus kalu ning enda tehtud kalakonserve. Niimoodi, tänu lahkete Võru inimeste abile, saime hakkama.

Ja siis, ühel hetkel, täiesti ootamatult... hakkas Eestinen ka midagi sisse tooma. Nii palju, et jaksasime endale ise süüa osta. See oli väga hea tunne. Mõne aja pärast isegi apelsinimahla. See oli veel parem tunne. Kui esimest korda lastele Rimist uued riided osta jaksasime, oli juba uhke tunne.

Ehk see elu, mida elame, ei ole tulnud niisama, sülle kukkudes. Kõige nimel on pingutatud ning tehtud tööd.

Jumal tänatud, et me sinna farmi tööle ei läinud, mõtlesime Innoga. Ega sellest midagi välja poleks tulnud niikuinii. Juuli vajab ju 24/7 järelevalvet ning on parem, kui seda koormat saab teisega jagada. Siis ei kustu ära vaimselt ega füüsiliselt. Kui tuleb tralliöö, siis saab kordamööda magada ja nõnda edasi.

2018. aastal me enam teist tööd ei otsinud, Inno loobus ka tõlkimisest, kuna selle eest maksti väga vähe. Keskendusime täiega oma ettevõtmisele ning lastele.

Vaikselt hakkas ka idanema mõte minna tagasi lõunamaale. 2018. aasta kevad pakkus selleks suurepärase võimaluse, aga sellest juba järgmises osas :)

Esimesel pildil Inno lastega Tamula ääres unistamas, Juulike me Võru korteris, mina Roosiga Tamula ääres, Juulike põrandal mängimas ning kaheaastane Roosinups :)

Ülal Inno Juuliga Tamula ääres, siin mina Roosiga ning lapsed:

KOOOOOOOL LÄBIIIIIIIII!!!!!

Lõpuks ometi! Ei mingeid magamaminemisaegu, hõiskas Roosi. Uskumatu, ongi läbi! Täna oli viimane päev ning kell 19. 00 veel koolilõpupidu, kus iga klass esitas taas tantsunumbri. Küllap aimate juba Roosi kostüümist, et tema klassi tüdrukud olid Moanad Disney filmist :D Poisid jälle Maui kostüümis. Väga lahe tants oli, jagan homme ka videot. 

Aga hirmus palav oli, kell 7 oli veel 38 kraadi ning puhus kuum tuul. Aga Roosi ilmselt hispaniseerunud, kuna tema ei saanud midagi aru. Teised vanemad samas kooli juures kirusid. "Ma olen hispaanlane, aga mul on niiii palav," kurtis üks neist mulle. 

Kuidagi elasime selle palavuse siiski koos üle. Isegi kõige väiksemad esinejad. Ella ma jätsin siiski koju, kuna ta keeldus kategooriliselt tantsimast ning tema jaoks oli ka liiga palav. Las veel harjub. Küll ta veel jõuab tantsida. Järgmine aasta on tal veel eelkool. 

Vahva oli vaadata, kuidas ka eelkooli viimase klassi lapsed ehk kuuesed aktusel piduliku kandilise lõpumütsi pähe said. Koos primaria lõpuklassi ehk 12-aastastega. Tulid käsikäes lavale ja said mütsid pähe. 

Ella lõpetab ka järgmisel aastal eelkooli, siis on raske pisaraid tagasi hoida. Roosi jälle läheb sügisel primaria viiendasse. Kaks aastat veel algkooli käia. Algkool lõppeb siin 12-aastaselt, siis on secundaria, mis on teises linnas. Aga selleni on aega. Jõuab mõelda, kuhu edasi. 

Pärast aktust sain Roosi kultuurimaja ukse juurest kätte (lapsed istusid saali esimestes ja vanemad tagumistes ridades) ning jalutasime läbi ikka veel kuuma linna koju. Kas sa ikka nägid mind, kuidas ma tantsisin, küsis Roosi. Muidugi nägin, ütlesin mina.
Roosit oli nimelt võimatu mitte tähele panna. Tema sära paistis kaugele.

Pildil Roosi enne etendust Moana kostüümis. 

20 AASTAT ERI. VAESUS JA SEST VÄLJARABELEMINE

2016. aasta suvel saabusime tagasi Eestisse. Saba jalge vahel, kuna lõunamaale elama jäämiseks raha ei olnud. Tuli niisiis Võrru tagasi tulla. Ega see olnud muidugi ka maailma lõpp. Kui ma üldse Eestis kuskil elaks, siis ainult Võrus, kuna võrukad on parimad. Head, lahked, abivalmid. Ülo tõi meile rasketel aegadel kala ning Aime-tädi pangedekaupa enda korjatud mustikaid-metsmaasikaid-seeni. Sai aru, et meil Juulikesega raske ning tuli appi. Juulil algasid Eestisse naastes taas krambid ning kogu meie energia kulus nendega tegelemisele.

Kõigepealt läksime siiski Edgari juurde. Paljud ei tea seda, ent 2016. aasta alguses taastus me koostöö Edgariga. Edgar lihtsalt ükspäev helistas mulle, kui veel Lissabonis Alfama linnaosas elasime, ning ütles, et Irja, kas ma ei ole sinu arvates parim president Eestile. Muidugi oled, kostsin mina. - Aga kirjuta siis sellest, palun, Kesknädalasse, arvamuslugu, ütles Edgar seepeale. 

Loomulikult ma kirjutasin. Sest Edgaril oli õigus - ta oleks olnud Eestile suurepärane, parim president. Nagu Vaclav Havel või Lech Walesa. Ülejäänud kandidaadid olid kriidipuru tema kõrval. Kirjutasin Kesknädalasse sellest pika loo ning Edgar paistis olevat ülirahul. 

Üks plaan oli Edgaril veel. Ta tahtis, et ma mängiksin tema kohtuprotsessist kõnelevas seriaalis prokuröri. See jooksis Tallinna TV-s ning ma ei mäletagi enam, kes seal lõpuks mängisid. Edgari soov oli, et prokuröri näitleks mina. Et see oleks väga efektiivne, kuna ma ju olin kunagi abiprokurör. 

Olin päri ning oleksimegi juba märtsis Eestisse lennanud, kuid lapsed jäid haigeks ning see tõmbas me plaanidele kriipsu peale. Edgar oli sunnitud leidma teise prokuröri. 

Suhtlesime edasi ning juuli lõpus Eestisse jõudes helistasin ma esimese asjana Edgarile. "Jõudsime siis lõpuks Eestisse," teatasin ma talle. "No aga tulge siis minu juurde," vastas tema. Mis seal ikka, võtsime Viru keskuse parklast seal oma aasta aega seisnud auto ning sõitsime otsejoones Edgari poole. Seal pidasime nö sõjaplaani - Edgar rääkis meile oma plaanist osta omale biooniline jalg (tal oli kindel plaan jalgadele tõusta ning käima hakata) ning pakkus, et võiksime teha telesaate, kus me Innoga tema protsessi arutame. Sellise nagu oli Urmil, Heimaril ja Mardil Tallinna TV-s. 

Mulle tundus see täitsa tore plaan ning lubasin kaaluda. Juulil oli tore vahejuhtum Edgari käega. Edgar nimelt andis Juulile pahaaimamatult oma käe pihku ning Juuli lõi sinna täie jõuga hambad sisse - nagu angelmanidel kombeks. "Päris kõvasti võtab!" ütles Edgar, aga ei tõmmanud kätt ära :D 

Seejärel sõitsime tagasi Võrumaale. Koju. Elasime ikka veel Kreutzwaldi 17 asuvas kortermajas. Olime pea aasta otsa kodust ära olnud. 

Tööd ja sissetulekut aga enam polnud. Tuli mõelda, mida edasi teha. Inno võttis end töötuna arvele ning hakkas käima Töötukassa koolitustel. Võttis äriplaani koostamise kursuse, kodulehe tegemise kursuse, piltide töötlemise kursuse jne. Mida aga võtta sai. Kursused olid tal Tartus, nii et tal oli sel ajal päris palju sõitmist. Talvisel ajal veel. Mina pidin lastega kodus üksi hakkama saama. 

Ja kuidagi me saimegi. Raha oli toona hirmus vähe. Mäletan, kuidas otsisime sahtlitest taga sente, et osta ühte karpi rohelist saaltit. Ja kuidas apelsinimahla jaoks raha ei olnud. Õnneks oli Toidupank, kust saime üle nädalati süüa toomas käia. Enne Toidupanka minekut oli külmkapp alati täiesti tühi. 

Edgari plaanitud telesaade pidanuks eetrisse jõudma septembris. Enne seda tahtis Edgar mult veel üht lugu Kesknädalasse. Käisime tal Keskerakonna peakontoris külas ja tema tuli meile Võrru külla. Lõunastasime koos Katariina kohvikus. 

Aga Juulil tekkisid augustis sellised krambid, mis kestsid nädal aega. Ma olin nii kurnatud, et ei jaksanud püstigi seista. Ei jaksanud lihtsalt. Ütlesin ära. Edgar natuke solvus, aga imidagi polnud teha. Ma pidin Juuli esikohale seadma. 

Sealtmaalt läksime taas eri radu - Edgar võitles oma õpilastega, kes ta lõpuks omaenda rajatud erakonnast välja puksisid (mul oli nii kahju, et ma ei saanud teda ses võitluses aidata), ning meie üritasime oma elu uuesti üles ehitada. 2017. aasta kevadeks olid Innol koolitused läbi ning peas küpsenud mõte teha oma portaal. Oli ta ju seda kunagi ka üritanud, luues äriinfo portaal OBN, aga see luhtus. Nüüd tahtis Inno uuesti proovida. Teha Soome uudiseid edastava portaali, mis oleks ka natuke meelelahutuslik ning kus oleks ka muud infot. Mulle mõte väga meeldis, kuna ma olen ju soomlane. Lihtsalt Inno ei teadnud, mis portaalile nimeks panna. 

"Aga paneme Eestinen!" pakkusin mina. "Kui mu isa 90ndate alul Soomes käis, siis ta pani tähele, et paljud eestlased, kes soome keelt ei osanud, panid lihtsalt sõnadele - nen lõpud juurde. Nagu vorstinen ja juustunen!" Inno hakkas naerma ning oli päri. 

Nõnda saigi Eestinen alguse. Me jalutasime Võru Rimist tagasi oma kodu poole, kotis mõned allahinnatud söögid, apelsinimahla ei jaksanud taas osta, lükates kärus lapsi, ning panime Eestineni kontseptsiooni paika. 

Mis edasi sai, sellest juba edaspidi :) 

Ülal meie tagasi Eestis, Võrus Katariina kohvikus, siin koos Edgariga Hundisilmal, Juuli koos issiga Tamula ääres kiikumas ning Inno Töötukassa järjekorras. 

KES ON MINU EELLASED

My Heritage'i sait, kust geenitestid tellisime, pakkus, et kas tahad teada, kust su eellased on pärit tuhandete aastate lõikes. Kas oled pärit Euroopast või Aasiast jne. Mõtlesin proovida ja tellisin tulemused ära. 

Selgus, et olen pärit Kesk-Stepist ehk siis praeguse Kasahstani aladelt. Täpsemalt Lõuna-Uuralitest. 

Mu isa suguvõsal ongi Venemaa ning eriti Uuralites asuva Ufaaga tihe side. Nimelt tuli mu vaarisa pärast Põhjasõda Venemaalt Eestisse elama. Siiamaani ma ei teadnud, kust täpselt. Ainult seda, et tulid isa ja poeg ning venelasest ema jäi Venemaale maha. 

Kui mu vanaisa Gustav-Eduard 1917. aastal koos perega revolutsiooni eest Venemaale põgenes, siis ta läks Ufaasse. Nad elasid seal vanaemaga mitu aastat, enne kui Eestisse pärast Vabadussõda tagasi tulid. Ja kui vanaisa Venemaal küüdirongi pealt putku pani, siis ta läks taas Ufaasse - ilmselt oma sugulaste juurde. 

Samuti on My Heritage'i saidil on võimalik näha, kus sinu eellased mingil ajajärgul paiknesid. Näiteks keskajal. Minu esivanemad olid siis Volga ääres ning Kiievi kandis ehk siis steppidest liiguti edasi Venemaa südamesse. Innol samas olid nad samal ajal Saksamaal ning Põhja-Hispaanias. Täiesti erinev tulemus niisiis :D 

Keskaeg on ajavahemik alates 5. sajandist kuni 15. sajandini. Eestlastel käis sel ajal juba Muistne Vabadusvõitlus. Meie esivanemad jõudsid Eestisse alles pärast Muistset Vabadusvõitlust. 

Nüüd on küsimus, millal ja milliste rahvastega. Kuna Innol näitab Saksamaad, siis võib-olla olid tema esivanemad ristirüütlid. Minul jälle Venemaad ja Poolat, nii et tegu oli slaavlastega. Muistsete eestlaste järeltulijad me seega ei ole.

KUUMALAINE

Lõpuks jõudis siis SUUR KUUM ka meieni. Esmaspäeval oli 38, Ella sünnipäeval 39, täna jälle 39, homme 37 ja reedel 38 :D 

Kui varem ma oleks sellise kuuma eest siit, saba seljas, ookeani äärde põgenenud - 2022. aastal, kui Roosi veel ainult Eesti kooli koduõppes oli, siis põgenesimegi Portugali surfiparadiisi Baleali - , siis nüüd tundub LIHTSALT NATUKE LIIGA SOE, aga ei midagi hullu. Eile käisin ise lastel järel ning ausalt öelda oli täitsa mõnus soe. Muidugi see oli kell 14. 00, pärast läks kuumemaks, aga siis on kõik hispaanlased sees ega pista ninagi välja. Kella kahest viie-kuueni on siesta. 

Varem ma arvasin, nagu paljud väljamaa turistid, et just siis on kõige õigem aeg randa minna. Päikese kätte peesitama. Praegu meenutan neid aegu õõvastusega. Kuidas sain küll nii loll olla :D Just siis on päike kõige erksam ning kahjulikum. Mõni ime, et nii mõnigi väljamaa reisilt nahavähi kaasa toob. Keskpäeval ei tohi mitte mingil tingimusel randa minna. Randa tuleb minna kas hommikul või õhtul. Enne kahtteist ning pärast kuut. 

Nüüd pole mul aga üldse ranna järele isu. Võib-olla olen oma elus liiga palju rannas käinud :D Mitu suve Võrus Tamula ja Portugalis ookeani ääres veetnud :D Mul on muidugi ka aias bassein ning kõige mõnusam on kaheksa-üheksa ajal sinna karata ning end värskendada. Laste arust samuti - Roosile meeldib seal kätel seisu ning kukerpalle teha. Ella aga õpib seal ujuma, tema jalad veel põhja ei ulatu. 

Kool võiks muidugi juba läbi olla, kuna Roosi sõnul on koolimaja teine korrus juba väga palav. Ella klassiruum on õnneks alumisel korral ja seal on jahedam, aga jätsime ta siiski alates tänasest koju, kuna kuumaks läheb juba kella kaheteist ajal ning eilne päev oli Ellale päris raske. Õnneks on kooli lõpuni jäänud vaid kolm päeva.
Reedel on suur koolilõpukontsert. Ella teatas, et tema seekord tantsida ei taha ning õpetajad austavad tema soovi. Roosi klassis soovis ka üks poiss pealtvaatajaks jääda. 

Roosi aga põleb tantsusoovist ning me ei hakka teda keelama. Ta on nagu meiegi palavusega harjunud ning Kultuurimajas, kus pidu toimub, on konditsioneer. Võtan Roosi tantsu kindlasti videosse ja näitan teile ka :)

Pildil tüdrukud eile hommikul kooli ees.

20 AASTAT ERI. JUULIKE LISSABONIS

Juuli esimene talv Lissabonis aastatel 2015 ja 2016 oli võrratu kogemus. Ta oli esimest talve täiesti terve, polnud ühtegi krampi.

20 AASTAT ERI. SÜNDIS ROOSIKE

2014. aasta 18. novembril sündis siis meie perre Roosi. Roosinups. Õige nimega Aurora Victoria. Vägeva nimega vägev tüdruk. Kui beebina suu lahti tegi, siis pidime kõik kõrvad kinni katma. Ööd olid eriti jubedad. Kui Roosi röökides piima nõudma hakkas, siis kargasid ka kõik teised - Inno ja Juuli - kui ussist nõelatuna püsti. Sest Roosil oli lihtsalt nii kõva hääl.See on tal siiani. Kõige kõvem hääl meie perekonnas. Iseloom on sama - KANGE. Kui Roosi midagi tahab, siis selle ta ka saab. Alati. Kui ta võtab nõuks midagi ära õppida, siis selle ta ka ära õpib. Seitsme ahvi kiirusega. Nõnda sai ise ära õpitud inglise keel, ujumine, kudumine, you name it. Keskendunult, järjekindlalt, raudse tahtejõuga. Praegu treenib ta meie peal, aga ühel päeval läheb ta laia maailma ning oi-oi-oi, siis peavad kõik piibu ja prillid hoidma. Roosi nalja ei tee ning läheb kasvõi läbi halli kivi.

Nii oli see juba beebina. Püsti ta tõusis kuuekuuselt, seitsmekuuselt käis ning kümnekuuselt, kui paljud alles esimesi samme teevad, JOOKSIS. Mul on isegi pilt sellest, kuidas üks imepisike putukas Võru Maxima ees oma tillukeste jalgadega jookseb.

Selline see Roosi on. Ilmselt on ta omale saanud ka Juuli kaduma läinud potentsiaali ning on seetõttu igas mõttes topelt. Õnneks on ta sealjuures siiski hästi heasüdamlik ning hella hingega inimene ja oskab ka teistega arvestada. Kui tahab.

Kui Roosi oli umbes pooleaastane, müüs mu ema maha mu lapsepõlvekodu Rakveres, kuna ei tahtnud enam pärast isa surma üksinda suures majas elada. Olin sellega päri, kuna meie elu oli juba Võrus. Ema ostis omale väikese korteri ning meil Innoga oli korraga nii palju raha, et võtta ette üks reis Portugali. Tundsime, et seda on meile pärast Juuli haiglasse sattumist vaja ning tahtsime ka katsetada, kuidas Juulile lõunamaine talv sobib. Kas on parem kui Eestis, kus ta talv läbi krambitas.

Mõeldud-tehtud! Lendasime 2015. aasta oktoobris, kui Roosike oli 11-kuune, Lissaboni ning üürisime seal endale kuuks ajaks ühele mu sõbrale kuuluva Airbnb korteri. Vahetult pärast sinna jõudmist Juulike korra krambitas, ilmselt sai tee peal mingi nakkuse, aga pärast seda, imede ime, oli TÄIESTI TERVE. Ei mingeid krampe.
Ära lendamise kuupäev ligines, pidime lahkuma novembri lõpus, tagasi Võrru ja Võrumaa Teatajasse tööle, aga... kahju oli lahkuda. Vaatasime Juulit ja saime aru, et temal on talvel Lissabonis parem. Ja kui Juulil on hea, siis on ka kõikidel teistel hea.

Jäime Lissaboni. Inno võttis Võrumaa Teatajast puhkuse ning mina olin niikuinii titepuhkusel. Sain iga kuu emapalka. Üürisime endale ühe teise korteri ning mõtlesime, et jääme kevadeni, kui Eestis jälle soojaks läheb.

See talv Lissabonis oli imeline. Jalutasime päevas Lissaboni eri nurki avastades oma kümme kilomeetrit, Inno lükkas Lullut ja mina Roosinupsu, sõime iga päev restoranis ning olime lastega mänguväljakul. Roosi ju juba jooksis ning ronis ise atraktsioonide peale. Meie pidime lihtsalt vaatama, et mikroinimene nende pealt alla ei kukuks.

Mais läks Lissabonis aga põrgukuumaks ning mõtlesime, mida edasi teha. Kas minna tagasi Eestisse või... Siis pakkus üks mu sõpradest välja, et tema sõbral on Serra da Estrela mäe jalamil maakodu või õigemini maaloss, mis seisab tühjana ning kus me võiks suve veeta. Proovime selle ka järele, mõtlesime. Ja sõitsime bussiga sinna. Autot meil toona kaasas polnud, kuna tulime lennukiga.

Seal elasime kaks kuud, aga kuna lossis polnud konditsioneeri, siis läks juulis talumatult palavaks ning mõtlesime, et lähme ikka Eestisse ära. Ja mis seal salata, toona polnud meil ka sellist sissetulekut, et pikemaks lõunamaale jääda. Roosi oli pooleteisene ning mu emapalk lõppes. Juuli lõpus saabusimegi tagasi Eestisse.
See oli siis meie esimene tõsine katsetus lõunamaale elama jääda. Ei õnnestunud. Inno oli natuke kurb ning ütles, et ei näe talle armsaid oliivinupse ilmselt enam kunagi. Nüüd ma olen talle seda mitu korda meelde tuletanud. Kuna nüüd meil on akna all oliivipuu - vahi, palju tahad :D

Ei maksa heituda, kui sinu unistus kohe ei täitu. Vahel tuleb veel kord proovida. Ja veel. Kui ikka väga tahad, siis ka saad. Mõni saab kohe - nagu Roosi -, mõnel võtab kauem aega. Aga kui väga püüda, siis täituvad ühel päeval kõik unistused.

Mis me edasi tegime, sellest juba järgmises osas.

Siin veel mõned pildid pärast Roosi sündi :) Esimene on Grethe Rõõmu pilt Juulist ja Roosist Pere ja Kodu ajakirja jaoks, kui Roosi oli kahekuune, teisel Roosi koos issiga Lissaboni restoranis einestamas, kolmandal Roosike Alfama linnaosas ning neljandal mina lastega Avenida da Liberdadel jalutamas.

ELLUKE SAI VIIESEKS!

Väike tüdruk oli täna nii elevil ja ärkas lausa ise üles. Täna oli ju see tähtis päev, kui sai kooli tordi viia ning kingitused sõpradele. Meil siin on nimelt selline tava, et sünnipäevalaps viib kooli ka väikesed kingipakid klassikaaslastele. Eile panime need kokku, dinosauruste teema poistele ja ükssarvikute oma tüdrukutele, ning täna hommikul saime kohalikust kohvikust kätte kaks torti - šokolaaditordi kooli viimiseks ja maasikatordi koju. 

Juba koolivärava taga tabas Ellat õnnitlustesadu. Teised laulsid talle "cumpleanos feliz" ehk sünnipäevalaulu, kallistasid ja musitasid. Siis viisime tordi ja kingid õpetaja kätte ning pidu võis alata :) 

Ellal on vedanud, Hispaanias on tema sünnipäeval veel kool ning sünnipäeva saab tähistada klassiruumis koos kaaslastega. Kool lõppeb reede, 20. juunil :)

Siin veel kaks pilti Ellast tema tänasel sünnipäeval koolis:

20 AASTAT ERI! KUI PLAHVATAS TUUMAPOMM

Öeldakse, et lapse sügav puue on kui tuumapommi plahvatus isiklikus elus. Sedavõrd massiivne ning elumuutev. Ja ma ütleks, et nii ta ka on.

Juulil 2013. aasta septembris pooleteiseaastaselt tekkinud krambid, sellele järgnenud paaniline haiglassesõit, valveneuroloogi sõnad, et see on ajuvähk (mis osutus valeks), nädalapikkused uuringud ning viimaks diagnoos - angelmani sündroom, millega kaasneb sügav vaimne ning füüsiline mahajäämus - keerasid meie elu pea peale.
Millest unistasime enne? Unistasime, et ostame omale Võru linnast maja. Käisime linna peal sellise pilguga ringi, et milline müügis olev maja väiks meile sobida. Tartu ja Rakvere majad olid maha müüdud, algkapital oli olemas. Võru meeldis meile meeletult - vaikne, rahulik kohakene, järv linna südames, unistuste töökoht Võrumaa Teatajas. Jah, siia me jääme, arutasime omavahel.

Aga siis... tekkisid Juulil krambid. Need olid nii hirmsad, et ma kartsin, et Juuli sureb ära. Ma polnud varem kunagi kedagi krambitamas näinud. Suust tuleb vahtu, silmad on pahupidi, edasi-tagasi võppumine... Uhhh. Kohutav. Rabab sind juurteni ning põhi läheb alt nagu pärast raseduse katkemist. 

Juuli toibus haiglas õnneks kiiresti, sai ta ju veel rinnapiima, ning tornaado vaibus. Aga purustused jäid. Ei olnud enam SEDA last, keda olin ette kujutanud vaimusilmas. Kes oli beebiba nii mu isa nägu. Kellele oleks saanud raamatuid ette lugeda ja kes oleks saanud mulle pilte joonistada. Oli laps, kelle kohta geneetik ütles, et ta ilmselt ei hakka kunagi istuma. 

Õnneks meil Innoga on mõlemal kriisiolukorras pea külm. Verest ei löö meid naljalt välja miski. Inno saatis neuroloogi, kes Juulile kangeid rohtusid peale panna tahtis, p...e (ma ei ole kunagi näinud Innot nii kõva häälega röökimas kui siis) ning viisime Juulikese koju. Otsustasime, et teeme omamoodi, oma pea järgi, ning mingeid rohtusid talle sisse söötma ei hakka. Hoopis rinnapiima andsin talle ning lootsin, et see aitab krampide vastu.

Eks ta natuke aitas ka, aga vahel ta ikka krambitas. Alati, kui mõnda viirusesse jäi. Siis ta oleks kui puuga vastu pead saanud - lihtsalt lamas ühe koha peal, pilk udune. Enne krampe õppis istumise ja käputamise ära, aga pärast krambihoogu oli kõik ununenud. Lihtsalt lamas kõhuli põrandal ning vehkis kätega. 

Kuna Juulil läks talvel väljas käies nina punaseks ning pärast seda jäi ta alati haigeks, siis hakkasime mõtlema, et äkki oleks meil parem veeta talved lõunamaal. Mina olin ju Portugalis elanud ning 2006. aasta kevadel võtsime koos Innoga ette autoreisi Barcelonast Lissaboni ning tagasi. Meile väga meeldis seal, eriti Portugalis, ning mõte hakkas idanema. Et mis oleks, kui prooviks veeta ühe talve Lissabonis.

Enne seda tuli meie perre aga veel üks üllatus. Nimelt jäin ma 2014. aasta veebruaris, kui Juulike oli just kaheseks saanud, uuesti lapseootele. Meie rõõmu on võimatu sõnades kirjeldada. Tundsin nagu oleks pärast aastapikkust pimeduses kobamist taas valguse kätte astunud. Et kõik on taas võimalik. 

Päris rahulik ma siiski polnud. Igaks juhuks võtsin end arvele Tartu Maarjamõisa haiglas. Et oleks ikka suur haigla - juhuks, kui midagi juhtuma peaks. Ja kartsin kuni sünnituseni, et sünnib taas haige laps. Kuigi mulle oli kinnitatud, et sünnib terve laps. Aga ka Juuli kohta öeldi - täiesti terve, vaidlesid mu hirmud mulle vastu. Ja nii ma olin terve raseduse aja natuke närvis. 

Õnneks oli Inno super toetav. Ega läinud mitte kordagi närvi - kui see üks neuroloogi peale röökimine välja arvata. Aga muidu on ta nagu üks suur tugev kalju, mis on olnud siin maailma loomisest peale ning mida ei murra miski. 

2014. aasta novembris me väike skorpion sündiski, aga sellest juba lähemalt järgmises osas :) 

Siin aga veel pilte Juulikesest! 

20 AASTAT ERI! ELU VÄIKESE JUULIKESEGA

Kirjutan vahepeal järjejuttu edasi :)  2012. aastal, mil Juulike sündis, elasime me jätkuvalt Võrus ning töötasime Võrumaa Teatajas. Inno käis vahepeal toimetuses ning mina olin Juuliga kodus ja tegin seal Juuli uneaegadel lugusid. Kui Inno koju tuli ja Juulit valvas, siis sain ka inimesi intrevjueerimas käia, aga mitte pikalt, kõige kauem tund aega, kuna ma hakkasin kohe Juulikese järele igatsema. 

Igal vabal hetkel käisime Juulikesega Roosisaarel jalutamas. Seal oli hea ka väikesi peatusi teha, põõsa all maha istuda ning Juulikest tissitada. Kõige rohkem meeldis meile istuda Vagula järve ääres, kuid ka Tamula oli tore koht. Mina olen oma lapsi alati avalikes kohtades imetanud ning pole mitte kunagi kohanud kõõrdpilke. Võib-olla suures linnas on teistmoodi, aga Võrus ei pannud küll keegi pahaks.
Juulikene muudkui arenes. Aga huvitav oli see, et kui lapsed tavaliselt hakkavad roomama ettepoole, siis tema hakkas tahapoole :D Ning üle kõige maailmas meeldis talle olla põrandal kõhuli ning vehkida oma väikeste kätega justkui endale hoogu tehes. Ainult et edasi ei saanud ta kuidagi. Lihtsalt vehkis :D 

Istumisega oli ka mure. Patjade najal ta istus, aga vajus seal tihtipeale kössi. Ja käputamine nägi tal välja sedasi, et ta tõusis neljakäpakile, aga edasi ei liikunud. 

Pidasime neid siiski tema armsateks omapäradeks. On ju teada, et mõni laps areneb aeglaselt ja mõni kiiremini. Lõpuks õppis Juulike ka ilusti istuma ning talle meeldis üle kõige istuda kapi ees ning tõmmata sahtleid kokku-lahti. Nagu paljudele teistele lastele.
Ka õppis ta nii aastaselt ära põlvedele tõusmise ning enda voodi najale upitamise. Ja lisatoidu söömise. Alul ei õnnestunud see tal kuidagi, aga aastane Juulike sõi oma söögitoolls juba ilusti talle ette pandud toidutükikesi. 

Juulikese kuuekuuseks viisime ta tema esimesele välisreisile Soome. Käisime külas sõbral, kes elas Espoos. Oli väga tore reis, Juulikesele väga meeldis laevasõit. Suvel käisime kõikidel Võrumaa laatadel, Juulike käruga kaasas. 

Kuna Juulikene eriti palju ei liikunud, rohkem siputas ühe koha peal, siis oli ta muidugimõista hästi ponts. Ja hästi armas. Tädikesed Võru linna peal ütlesid, et pole kunagi näinud nii armsat last kui meie Juulike. 

Pikapeale, nii umbes aastaseks saades, õppis Juulike ka korralikult rinda imema. Kui tavaliselt lõpetatakse selles vanuses lapse tissitamine ära, siis mina ei näinud mingit põhjust. Juulike oli terve, rõõmus ja reibas, nii et jätkasime. 

Vaikselt sain ka oma romaanikest edasi kirjutada. Kui Juuli magas, siis sain kirjutada lehekülje-kaks. Hakkasin pihta siis, kui teda ootama jäin, 2011. aasta mais, siis kirjutasin paari kuuga valmis terve esimese osa. Pärast Juuli sündi sain kirjutada harvemini ning sisse tulid ka pikemad pausid, kui Juulike oli haige. Aga ei pea ju alati kiirustama. Aega on. Nagu Juulilgi - temal ei ole kunagi kiire. Häid asju võib oodata ka. 

Nii mõtlesime ka Juulikese käimise kohta. Et küll ta käima hakkab. Mõnel tuttaval oli laps alles pooleteiseselt käima hakanud. Mina ise hakkasin ka alles pooleteiseselt käima. Käputamine jäi mul üldse vahele. Asi oli selles, et kui ma olin kolmekuune, siis avastas lastearst jahmatusega, et mul on üks jalg teisest viis senti lühem. Mu ema sai sõimata, et kuidas ta ometi sellist asja tähele ei pannud. Aga ega kõiki asju ei panegi tähele. Mul oli sünnitrauma, puusaliigese nihestus, eks see sellest oli. Minu jalga venitati ning jalg pandi kipsi. Seepärast ma ei saanudki käputada. Pidin tükk aega istuma ühe koha peal. 

Juulikesega oli teine lugu, aga sellest juba järgmises osas :) 
Ülal mina Juulikesega ühel Võrumaa laadal ja veel mõned vahvad Juulid :) 

20 AASTAT ERI! ESIMENE POOLAASTA JUULIKESEGA :)

Juulikene oli muidugi maailma kõige armsam beebi, nuku näoga ja paksuke, meenutas natukene hüljest, aga tükati tegi ta meiega muidugi ka nalja. 

Näiteks ei osanud ta alguses üldse rinda imeda ning suurem osa söögist tuli tal kohe pärast söömist kaarega välja. Ega siis midagi, uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Söömisseansid kestsid meil temaga ligemale neli tundi ning kõik see aeg pidin mina olema ühes kindlas asendis. Kuna muidu hakkas Juulikene tõrrepõhja häälega täiest kõrist karjuma. Nagu vana mees. Tal oli beebina maru kõva hääl. Mul oli piinlik temaga väljas jalutamas käia, kuna kui me ühest tänava otsast tulime, siis teises tänava otsas kikitasid inimesed kõrvu.

Teine asi - koolikud! Inno pidi teda TUNDE mööda tuba õla peal tassima, kuna ainult issi õla peal ta rahunes. Ja mähkmelööve. See oli jube. Mitte ükski kreem ei aidanud ega ükski mähe. Kõik proovisime järele. Siis lugesin kuskit, et osad lapsed ei kannata üldse D-vitamiini, mida lastele anda soovitatakse. Jätsime selle ära. Ja imede ime - lööve kadus!!! Saime üle hulga aja magada. 

Juuli neljatunnised söötmisseansid olid aga nii kurnavad, et ma päris tõsiselt kaalusin vahepeal Aptamilile üleminekut. Aga hambad ristis siiski jätkasin tema söötmist ühes asendis :D  Nüüd tagantjärele muidugi hea meel, kuna eks sest oli talle kindlasti kasu. Rohtusid ta ju hiljem ei vajanud. 

Hakkasime Juuliga ka kohe reisima. Alguses väike Tartu reis, siis juba Rakvere ots ning kuuekuuselt läksime juba Soome. Väike virin käis sellega kaasas ning ükskord hilja õhtul Võrru jõudes pidi Inno kiirust ületama, kuna Juuli röökis kui ratta peal, aga üsna pea harjus ta autosõiduga ära ning temast sai vahva reisisell. 

Nii need esimesed kuud meil kulgesid ning siin teile imetlemiseks mõned pildid pontsust :) Küll see Juulike oli ikka armas beebi!

20 AASTAT ERI! MEIEGA LIITUS VÄIKE JUULIKENE!!!

Kusagil seal Hiiu- või Saaremaal see Juulikene ilmselt tekkis ning kuu aja pärast andis ta ka oma tulekust märku. Olime väga õnnelikud ning jagasime rõõmu-uudist ka pere ja sõpradega. Laiema avalikkuse eest hoidsime asja salajas, aga kuidagi sai ajakirjandus sellele ikka jälile :D 

Meist ilmus Kroonikas lugu, kus uuriti, mis lapsele nimeks saab. Olime otsustanud, et kui poeg, siis Georg, ja kui tütar, siis Julia. Minu armsa vanaema Julie Eveline järgi, kes oli mu isa ema ning üks esimesi naissoost koolidirektoreid Võrumaal. Osula algkooli juhataja ning algklasside õpetaja. Kuni kolmanda lapse ehk mu isa sünnini oli ta kooli juhataja ning pärast seda õpetaja. Julie ehk Juuli, nagu teda õpilased kutsusid, oli hea, hell ning kõikide poolt armastatud õpetaja, kelle õpilased meenutasid teda, liigutuspisar silmis, veel omaenda vanaduseski. Just tema nime tahtsin ma oma esimesele tütrele anda. Aga et oleks ka pisut omamoodi, siis JULIA. A-ga :) 

Rasedus kulges hästi, ainult lõpus oli raske, kuna mul tekkis uuesti astma ning see tõi kaasa õhupuuduse ja nina vilistamise. Aga muidu olin reibas. Tegin ise rase olles Võrumaa Teatajasse lugusid Lõuna-Eesti sünnitusmajadest ning vaatasin neid ka sellise pilguga, et kus ma ise sünnitada tahaksin. 

Alul mõtlesin Põlvat, aga seal oli parajasti remont ning tohutult palju ehitustolmu. Siis ütles Andrei Sõritsa Elite kliinikust, et aga tulge meile sünnitama. Ja ma valisingi Elite. Kuna see oli nii mõnus ning kodune. Võtsin end seal arvele ning käisime raseduse lõpukuudel seal vastuvõttudel. 

Kuna see oli mul esimene rasedus, siis karta ei osanud ma eriti midagi. Olid ju kõik analüüsidki korras ning näitasid, et sünnib täiesti terve laps. Ja nii ma läksingi julgelt sünnitama. See oli üks eriti külm päev 7. veebruaril 2012, kui mul valud hakkasid, ning Inno autonina Tartu poole seadis. 

Kohale jõudes selgus, et sünnitusega läheb veel aega, aga saime end mõnusasti kliiniku hotellituba meenutavas palatis sisse seada. Mulle lasti vann vett täis, aga mulle seal olla ei meeldinud. Õieti ei meeldinud mulle kusagil olla, kuna valu oli korraga nii intensiivne, et ma lihtsalt minestasin sünnituslaua peal ära. Jõudsin enne veel mõelda, et oleks pidanud ikka epiduraali küsima. 

Mina asjadest enam midagi ei jaganud, olin suht laip, aga mingil hetkel ma kuulsin poole kõrvaga, et arutati erakorralisele keisrile minekut. Kuna laps olevat kusagil kinni ega liigu edasi. 

Aga just sel hetkel hakkas Juulike liigutama ning oli ühel hetkel väljas. Üks äraütlemata armas väike nups. Täiuslik beebi. Tõstis isegi pead, kui oli mulle kõhu peale pandud. Tundus väga tragi tegelane.
Meid sõidutati hotellituppa, kus saime end kõik kolmekesi välja puhata. Inno tegi Võrumaa Teatajasse lugusid ning mina ja Juulike põõnasime. Kuna olin pärast sünnitust väga nõrk, siis jäime Elitesse viieks päevaks. Ühel hetkel helistas Inno hea tuttav Raul Kalev ja küsis, kas tohib olla esimene, kes meie lapse sünnist Facebooki uudise üles paneb. Olime päri :D 

Ülal Juulike issiga pikutamas, siin emmega ning ise :) 

20 AASTAT ERI. ESIMENE AASTA VÕRUUUUUUS!

Vahepeal siis natukene järjejuttu ka :) 2010. aasta märtsis me kolisime siis oma kodinatega Võrru. Meie esimene korter oli Kreutzwaldi tänav 17, viiekordne vanal heal nõukaajal ehitatud paneelmaja, mille ees oli - ja on? - Võru linna ilusaim lillepeenar. Üürisime selle ühelt toredalt vanahärralt nimega Samosoni Vambola.

Korter oli aus ja hea ning majaelanikud toredad. Üsna pea saime tuttavaks ka maja legendaarse koristaja Aime-tädiga, kes elas esimeses trepikojas viiendal korral. Aime-tädiga tuli osata läbi saada, kuna tal oli vägev karakter. Kui talle miski ei meeldinud, siis ta andis sellest kohe häälekalt teada. Üle õue karjudes. Meiegi saime oma vitsad. Kord oli auto valesti pargitud, siis jälle prügi valesti kasti pandud.

Aga kuna isa oli mulle kunagi õpetanud, et hallpead austa, kulupead kummarda, ning et naabriga suhtlemisel sul on kaks valikut: a) sa saad temaga hästi läbi ning b) sa kolid ära, siis võtsin kohe sõbraliku suhtumise ning kiitsin takka kõigele, mis Aime aga ütles. Jaa, palun vabandust, kohe pargime teise kohta. Oi, andestust, ma ei teadnud, et sedasi tuleb prügi panna jne. 

Aime oli alul üllatunud ning lausa vakatas, aga siis toimus tema suhtumises meisse pöördeline muutus. Teistega torises ta edasi, aga meisse hakkas hästi suhtuma. Kui metsas marjul või seenel käis, siis tõi alati ka meile ämbritäie mustikaid või seeni. Või keldrist omakeedetud moosikesi. Tänasin teda siis alati ülevoolavalt ning viisin talle jõuludeks pakikese piparkookide ja kommidega. Aime oli väga liigutatud ning suhtus meisse veel paremini. 

Seega - naabriga on mõtet läbi saada. Ka alul tülikana tunduvaga. Kuna me kõik oleme inimesed ning meile kõigile meeldib, kui meisse hästi suhtutakse. Naaber kisub tüli? Aga sa lämmata ta sõbralikkusega, ühel hetkel hakkab tal imelik tülitseda.

Lõpus aitas Aime meil lausa maja juures parkimiskohta otsida, kui Inno autoga sisse sõitis, ning ütles, et ah, jäta need prügikotid siiasamma, küll ma need ise kasti paigutan. 

Mina jälle tegin temast ja ta hoole ning armastusega kujundatud lillepeenrast Võrumaa Teatajasse loo. 

Need olid imeilusad aasta, 2010 ja 2011. aasta esimesed kuud. Elasime Võrus Kreutzwaldi tänaval, töötasime koos Teatajas ning jalutasime õnnelike nägudega Tamula ääres või istusime Katariina kohvikus. Tekkisid esimesed Võru sõbrad ning tuttavad. Allase Anti töötas toona Võru maavalitsuses ning me saime väga hästi läbi. Käisime isegi Antil ja Elinal Rõuges külas, Anti näitas meile enda ehitatud Muumimaja. Anti on suur muumifänn, tal on suur muumitasside kollektsioon. Pea saime lähemalt tuttavaks ka legendaarse Pommionu, Luige Jüriga, kes on Ülo vend. Ja loomulikult Ülo endaga. Ülol oli ühe naabriga mingit sorti kana kitkuda ning Inno siis aitas teda, kirjutades tema probleemist lehte loo. Tänuks tõi Ülo meile mitu korda kala - haugi, koha ja latikat ning marineeritud angerjat. Inno pani kalad ahju ning need maitsesid väga head. Suured tänud Ülole! 

Ühed armsaimad jutuhetked olid mul aga toreda vanahärraga, kelle nimi oli Ülo Merisalu. Tegemist oli Osula poisiga, kes oli olnud minu vanaema Julie õpilane Osula algkoolis. "Küll see Juuli oli ikka tore ja hea õpetaja," kiitis härra Merisalu mulle ikka, kui Katariina alleel kokku saime - talle meeldis seal jalutada ning vanade tuttavatega jutustada. Õpilased kutsusid minu vanaema Juuliks. Tore oli teda iga natukese aja tagant linnas kohata ning kuulda südantsoojendavaid lugusid vanaema Juulist. 

Siis meenub veel üks äraütlemata tore ligemale 90nene härrasmees nimega Elmar Hoop, kes oli veel 88-aastaselt kohalikel valimistel vapralt Keskerakonna nimekirjas. Hästi tore vanahärra, tegi kodus kõik ise ning valmistas vahvaid nagisid. Kutsus meid mitu korda külla ja tegime tast Võrumaa Teatajasse mitu lugu. 

2010. aasta juunis käisime viimast korda Hundisilma jaanitulel. Jaan Toos oli seal koos Katiga, nad olid veel koos. Siis oli seal veel Henrik Normann, kes samuti toona Keskis figureeris, ning muid karvaseid ja sulelisi. Edgar oli täies hoos, tal oli jalg alles ning sai ilusasti tantsu lüüa. Mäletan, kuidas ta päikeseloojangu kumas Monika Batrakovaga tantsu lõi. 

Nii see aeg kulus, vahepeal käisime Rakveres ning 2011. aasta mais otsustasime teha kordusreisi saartele. Nagu siis, kui kokku saime 2005. aastal. Sõitsime taas Muhku ning Hiiumaale ja Saaremaale. Käisime ära Sääretirbus. See oli kustumatu elamus, oleks kui maailma lõpus ära käinud. 

Kuu aja pärast saime suure üllatuse osaliseks. Aga sellest juba homme :) 

Pildil mina Hiiumaal, Inno poolt pildistatuna, siin aga koos Võrumaa Teataja muheda peatoimetaja Kalev Annomiga oma kabineti ukse juures :) 

20 AASTAT ERI! VÕRRRRUUUUUUUUU!!!

2010. aasta alul tekkis meil selline vahva mõte, et võiks hakata käima Stenbocki majas valitsuse pressikatel. Kuna tööpuudus oli toona väga suur, masu ja täpu ning pupu ikkagi, siis tahtsime valitsuse käest teada, mida too on teinud tööpuuduse vähendamiseks. Rääkisime sellest Edgarile ning Edgari arvates oli see väga hea plaan. 

Seega ei muud kui Rakverest autoga Toompeale, kui oli valitsuse pressikas Stenbocki majas! Esimene kord lasti meid ka sisse. Istusime koos teiste ajakirjanikega ning saime ka oma küsimuse ära küsida. Ma läksin Ansipi juurde, vaatasin talle otsa ja küsisin selge ning kõva häälega: "Mida on Vabariigi Valitsus teinud täna tööpuuduse vähendamiseks?" 

Ja mida tegi Ansip? Ta keeras mulle selja. Keeras lihtsalt selja ega vaevunud vastama silpigi. 

Teist korda meid enam pressikale ei lastud. Valitsuse pressinõunik Inga Jagomägi seletas meil teed tõkestades, et me ei käitunud eelmisel konverentsil korralikult ning seepärast enam sisse ei saa. Seega peaministrilt ei tohi küsida tööpuuduse vähendamise kohta.
Kõik meie "stenbokkimiste" videod on leitavad Youtube'ist (otsi "Inno ja Irja lähevad valitsuse pressikonverentsile" alt) ning kokkuvõtted neist ilmusid Kesknädalas. 

Kokku olid neid stenbokkimisi meil kümmekond. Oleksime ilmselt veel teinud, aga siis luges Inno ühel märtsihommikul lehest, et terve Võrumaa Teataja toimetus on alali jooksnud, kuna nad on peatoimetaja Kalev Annomiga tülli pööranud, ning Võrumaa Teatajas ei olegi enam ühtki ajakirjanikku. Inno kirjutas Kalevile, et mis oleks, kui tuleksin Teatajasse tööle. Ta oli seal kunagi praktikal olnud ning mina kippusin kogu aeg Võrumaale. See olnuks suurepärane võimalus. 

Kalev helistas kohe tagasi ning kutsuski Inno Võrru tööle. Mis muud, kui pakkisime oma seitse asja Rakveres kokku ning kimasime oma Kia Sorrentoga tuhatnelja Võrru. Kalev palkas meid mõlemaid ning me saime toimetuses päris oma kabineti. 

Olime õnne tipul. Lõpuks ometi Võrumaal, kuhu ma olin alati igatsenud! Üürisime omale Võru kesklinnast Kreutzwaldi tänavale kolmetoalise korteri ning hakkasime iga päev toimetuses tööl käima. Õhtuti jalutasime Tamula ääres ning Roosisaarel ja avastasime Võru õdusaid kohvikuid. Katariinast sai üsna varsti meie suur lemmik. 

Võrus oli nii hea, et mõtlesime sinna elama jäädagi. Rakvere jäi selja taha ning ühes temaga ka Edgar. Eks me muidugi suhtlesime edasi, Edgar helistas ja saatis sõnumeid ning me käisime ka Hundsilma jaanitulel, kuhu kogunes igal aastal ta lähiring, aga vaikselt ja vaikselt me üksteisest eemaldusime. Meil oli nüüd töö Võrumaa Teatajas ning Võru tasane elu oli palju mõnusam ning tervislikum kui väsitav poliitvirvarr. 

2010. aasta sügisel andis Edgar läbi Yana Toomi kirjastuse välja venekeelse Vaba ühiskonna raamatu, aga selle esitlusele me ei jõudnud. Esitlusel öeldi, et me ei tulnud lumetormi pärast, aga ma ei mäleta enam, kuidas täpselt oli. Võib-olla me lihtsalt ei tahtnud Võrust Tallinna sõita. Võru kinnitus me külge otsatu jõuga ning meist said ihu ja hingega võrukad. 

See oli ilus aeg ning ma ei unusta seda kunagi. Saime endale võrratud töökaaslased ning oli nii tore teha armsaid lihtsaid lookesi Võru inimeste tegemistest. Oleksime justkui iga päev hingele pai saanud. 

Pildil mina koos isaga Osula vana koolimaja juures, kus mu isa sündis, ning all Inno Tamme-Lauri tamme all.

ROOSIKE LÄKS ARMULAUALE

Viisin siis Roosikese täna kirikusse. Meie kohalik kirikuke asub me kodust vaid paar sammu kaugusel ning tema torn paistab meie aeda ära. Õhtul enne magamaminekut meeldib mulle korraks võrkkiike heita ning imetleda, kuidas kirikukell päikeseloojangu kumas helgib.
Hakkasime siis kell 12. 15 minema ning olime paari minutiga kohal. Kiriku ette oli juba kogunenud aukartustäratav rahvahulk. Armulaualaste emad, isad, sugulased. Kõik rõõmsad ning ootusärevad.

Roosil oli ka võbin sees. Ta oli terve eilse õhtu sõbrannadele armulauakingitusi teinud. Tahtis need tingimata ise teha ning heegeldas neile kummalegi võtmehoidja. Ühele roosa ja teisele sinise. Juurde paneme kaardikese, spetsiaalse armulauakaardi, milliseid müüakse kohalikus kirjatarvetepoes. 

Leppisime Roosi sõbranna emaga kokku, et viin Roosi kiriku juurde ning annan ta seal temale üle. Roosi ikka natuke muretses. Et kus ta istuma peab. Seletasin siis, et ta istub Marta perekonna juures, kuna on nende külaline. See natuke rahustas.

Kuna olin lugenud, et armulaual ka palvetatakse, siis küsisin Roosi käest, kas ta teab, kuidas palvetada. "Loomulikult ma tean, kuidas palvetada," ütles Roosi ja vaatas mind, nagu ma oleks eilane. Selge, ega ta siis muidu katoliku religiooni eest suurepärast hinnet oleks saanud :D 

Kõik läkski nagu valatult. Viisin Roosi kiriku juurde ning Marta ema tuli talle vastu ning viis ta oma pere juurde istuma. Mina rääkisin veel paar sõna tuttavate emade-isadega ning asutasin siis minekule, aga mind peatas preester, kes küsis sõbralikult, mis usku meie oleme, kas ka katoliku.

Seletasin siis, et eestlased on valdavalt luterlased ning et nii minu isa kui ema on luterlased, mõlemad on luteri usku ristitud. Seega olen ilmselt ka mina luterlane, kuigi ristitud mind ei ole. Ma ei teagi, mikspärast. Nõukogude ajal polnud see kombeks. Pärast ma olen mitmeid kordi kirikus käinud ning pean end kristlaseks.
Vaatame siis, mida Roosi arvab. Ka tema peab end kristlaseks ning kes teab, äkki tahab tulevikus hoopis katoliku usku üle minna :) 

Pildil armulauaümbrikud, kuhu panime sisse väikese rahalise kingituse sõbrannadele, ning Roosi enda heegeldatud võtmehoidjad neile.

MÕNED VAATED MEIE KODUKESELE :)

Mõned vaated meie kodukesele õhtul kella poole kümne ajal :) Kell üheksa läheb päike ära ning saabub kõige mõnusam väljas olemise aeg. Võib näiteks võrkkiiges pikutada. Või aias ringi kõndida ning lilli nuusutada. Piltidel me kollane roosipõõsas, oliivipuuke, võrkkiik ja vaade heinamaale :) Ruumi ja avarust siin jagub ning see mulle kõige rohkem meeldibki. Mõte saab lennata.