20 AASTAT ERI! KUI PLAHVATAS TUUMAPOMM

Öeldakse, et lapse sügav puue on kui tuumapommi plahvatus isiklikus elus. Sedavõrd massiivne ning elumuutev. Ja ma ütleks, et nii ta ka on.

Juulil 2013. aasta septembris pooleteiseaastaselt tekkinud krambid, sellele järgnenud paaniline haiglassesõit, valveneuroloogi sõnad, et see on ajuvähk (mis osutus valeks), nädalapikkused uuringud ning viimaks diagnoos - angelmani sündroom, millega kaasneb sügav vaimne ning füüsiline mahajäämus - keerasid meie elu pea peale.
Millest unistasime enne? Unistasime, et ostame omale Võru linnast maja. Käisime linna peal sellise pilguga ringi, et milline müügis olev maja väiks meile sobida. Tartu ja Rakvere majad olid maha müüdud, algkapital oli olemas. Võru meeldis meile meeletult - vaikne, rahulik kohakene, järv linna südames, unistuste töökoht Võrumaa Teatajas. Jah, siia me jääme, arutasime omavahel.

Aga siis... tekkisid Juulil krambid. Need olid nii hirmsad, et ma kartsin, et Juuli sureb ära. Ma polnud varem kunagi kedagi krambitamas näinud. Suust tuleb vahtu, silmad on pahupidi, edasi-tagasi võppumine... Uhhh. Kohutav. Rabab sind juurteni ning põhi läheb alt nagu pärast raseduse katkemist. 

Juuli toibus haiglas õnneks kiiresti, sai ta ju veel rinnapiima, ning tornaado vaibus. Aga purustused jäid. Ei olnud enam SEDA last, keda olin ette kujutanud vaimusilmas. Kes oli beebiba nii mu isa nägu. Kellele oleks saanud raamatuid ette lugeda ja kes oleks saanud mulle pilte joonistada. Oli laps, kelle kohta geneetik ütles, et ta ilmselt ei hakka kunagi istuma. 

Õnneks meil Innoga on mõlemal kriisiolukorras pea külm. Verest ei löö meid naljalt välja miski. Inno saatis neuroloogi, kes Juulile kangeid rohtusid peale panna tahtis, p...e (ma ei ole kunagi näinud Innot nii kõva häälega röökimas kui siis) ning viisime Juulikese koju. Otsustasime, et teeme omamoodi, oma pea järgi, ning mingeid rohtusid talle sisse söötma ei hakka. Hoopis rinnapiima andsin talle ning lootsin, et see aitab krampide vastu.

Eks ta natuke aitas ka, aga vahel ta ikka krambitas. Alati, kui mõnda viirusesse jäi. Siis ta oleks kui puuga vastu pead saanud - lihtsalt lamas ühe koha peal, pilk udune. Enne krampe õppis istumise ja käputamise ära, aga pärast krambihoogu oli kõik ununenud. Lihtsalt lamas kõhuli põrandal ning vehkis kätega. 

Kuna Juulil läks talvel väljas käies nina punaseks ning pärast seda jäi ta alati haigeks, siis hakkasime mõtlema, et äkki oleks meil parem veeta talved lõunamaal. Mina olin ju Portugalis elanud ning 2006. aasta kevadel võtsime koos Innoga ette autoreisi Barcelonast Lissaboni ning tagasi. Meile väga meeldis seal, eriti Portugalis, ning mõte hakkas idanema. Et mis oleks, kui prooviks veeta ühe talve Lissabonis.

Enne seda tuli meie perre aga veel üks üllatus. Nimelt jäin ma 2014. aasta veebruaris, kui Juulike oli just kaheseks saanud, uuesti lapseootele. Meie rõõmu on võimatu sõnades kirjeldada. Tundsin nagu oleks pärast aastapikkust pimeduses kobamist taas valguse kätte astunud. Et kõik on taas võimalik. 

Päris rahulik ma siiski polnud. Igaks juhuks võtsin end arvele Tartu Maarjamõisa haiglas. Et oleks ikka suur haigla - juhuks, kui midagi juhtuma peaks. Ja kartsin kuni sünnituseni, et sünnib taas haige laps. Kuigi mulle oli kinnitatud, et sünnib terve laps. Aga ka Juuli kohta öeldi - täiesti terve, vaidlesid mu hirmud mulle vastu. Ja nii ma olin terve raseduse aja natuke närvis. 

Õnneks oli Inno super toetav. Ega läinud mitte kordagi närvi - kui see üks neuroloogi peale röökimine välja arvata. Aga muidu on ta nagu üks suur tugev kalju, mis on olnud siin maailma loomisest peale ning mida ei murra miski. 

2014. aasta novembris me väike skorpion sündiski, aga sellest juba lähemalt järgmises osas :) 

Siin aga veel pilte Juulikesest! 

20 AASTAT ERI! ELU VÄIKESE JUULIKESEGA

Kirjutan vahepeal järjejuttu edasi :)  2012. aastal, mil Juulike sündis, elasime me jätkuvalt Võrus ning töötasime Võrumaa Teatajas. Inno käis vahepeal toimetuses ning mina olin Juuliga kodus ja tegin seal Juuli uneaegadel lugusid. Kui Inno koju tuli ja Juulit valvas, siis sain ka inimesi intrevjueerimas käia, aga mitte pikalt, kõige kauem tund aega, kuna ma hakkasin kohe Juulikese järele igatsema. 

Igal vabal hetkel käisime Juulikesega Roosisaarel jalutamas. Seal oli hea ka väikesi peatusi teha, põõsa all maha istuda ning Juulikest tissitada. Kõige rohkem meeldis meile istuda Vagula järve ääres, kuid ka Tamula oli tore koht. Mina olen oma lapsi alati avalikes kohtades imetanud ning pole mitte kunagi kohanud kõõrdpilke. Võib-olla suures linnas on teistmoodi, aga Võrus ei pannud küll keegi pahaks.
Juulikene muudkui arenes. Aga huvitav oli see, et kui lapsed tavaliselt hakkavad roomama ettepoole, siis tema hakkas tahapoole :D Ning üle kõige maailmas meeldis talle olla põrandal kõhuli ning vehkida oma väikeste kätega justkui endale hoogu tehes. Ainult et edasi ei saanud ta kuidagi. Lihtsalt vehkis :D 

Istumisega oli ka mure. Patjade najal ta istus, aga vajus seal tihtipeale kössi. Ja käputamine nägi tal välja sedasi, et ta tõusis neljakäpakile, aga edasi ei liikunud. 

Pidasime neid siiski tema armsateks omapäradeks. On ju teada, et mõni laps areneb aeglaselt ja mõni kiiremini. Lõpuks õppis Juulike ka ilusti istuma ning talle meeldis üle kõige istuda kapi ees ning tõmmata sahtleid kokku-lahti. Nagu paljudele teistele lastele.
Ka õppis ta nii aastaselt ära põlvedele tõusmise ning enda voodi najale upitamise. Ja lisatoidu söömise. Alul ei õnnestunud see tal kuidagi, aga aastane Juulike sõi oma söögitoolls juba ilusti talle ette pandud toidutükikesi. 

Juulikese kuuekuuseks viisime ta tema esimesele välisreisile Soome. Käisime külas sõbral, kes elas Espoos. Oli väga tore reis, Juulikesele väga meeldis laevasõit. Suvel käisime kõikidel Võrumaa laatadel, Juulike käruga kaasas. 

Kuna Juulikene eriti palju ei liikunud, rohkem siputas ühe koha peal, siis oli ta muidugimõista hästi ponts. Ja hästi armas. Tädikesed Võru linna peal ütlesid, et pole kunagi näinud nii armsat last kui meie Juulike. 

Pikapeale, nii umbes aastaseks saades, õppis Juulike ka korralikult rinda imema. Kui tavaliselt lõpetatakse selles vanuses lapse tissitamine ära, siis mina ei näinud mingit põhjust. Juulike oli terve, rõõmus ja reibas, nii et jätkasime. 

Vaikselt sain ka oma romaanikest edasi kirjutada. Kui Juuli magas, siis sain kirjutada lehekülje-kaks. Hakkasin pihta siis, kui teda ootama jäin, 2011. aasta mais, siis kirjutasin paari kuuga valmis terve esimese osa. Pärast Juuli sündi sain kirjutada harvemini ning sisse tulid ka pikemad pausid, kui Juulike oli haige. Aga ei pea ju alati kiirustama. Aega on. Nagu Juulilgi - temal ei ole kunagi kiire. Häid asju võib oodata ka. 

Nii mõtlesime ka Juulikese käimise kohta. Et küll ta käima hakkab. Mõnel tuttaval oli laps alles pooleteiseselt käima hakanud. Mina ise hakkasin ka alles pooleteiseselt käima. Käputamine jäi mul üldse vahele. Asi oli selles, et kui ma olin kolmekuune, siis avastas lastearst jahmatusega, et mul on üks jalg teisest viis senti lühem. Mu ema sai sõimata, et kuidas ta ometi sellist asja tähele ei pannud. Aga ega kõiki asju ei panegi tähele. Mul oli sünnitrauma, puusaliigese nihestus, eks see sellest oli. Minu jalga venitati ning jalg pandi kipsi. Seepärast ma ei saanudki käputada. Pidin tükk aega istuma ühe koha peal. 

Juulikesega oli teine lugu, aga sellest juba järgmises osas :) 
Ülal mina Juulikesega ühel Võrumaa laadal ja veel mõned vahvad Juulid :) 

20 AASTAT ERI! ESIMENE POOLAASTA JUULIKESEGA :)

Juulikene oli muidugi maailma kõige armsam beebi, nuku näoga ja paksuke, meenutas natukene hüljest, aga tükati tegi ta meiega muidugi ka nalja. 

Näiteks ei osanud ta alguses üldse rinda imeda ning suurem osa söögist tuli tal kohe pärast söömist kaarega välja. Ega siis midagi, uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Söömisseansid kestsid meil temaga ligemale neli tundi ning kõik see aeg pidin mina olema ühes kindlas asendis. Kuna muidu hakkas Juulikene tõrrepõhja häälega täiest kõrist karjuma. Nagu vana mees. Tal oli beebina maru kõva hääl. Mul oli piinlik temaga väljas jalutamas käia, kuna kui me ühest tänava otsast tulime, siis teises tänava otsas kikitasid inimesed kõrvu.

Teine asi - koolikud! Inno pidi teda TUNDE mööda tuba õla peal tassima, kuna ainult issi õla peal ta rahunes. Ja mähkmelööve. See oli jube. Mitte ükski kreem ei aidanud ega ükski mähe. Kõik proovisime järele. Siis lugesin kuskit, et osad lapsed ei kannata üldse D-vitamiini, mida lastele anda soovitatakse. Jätsime selle ära. Ja imede ime - lööve kadus!!! Saime üle hulga aja magada. 

Juuli neljatunnised söötmisseansid olid aga nii kurnavad, et ma päris tõsiselt kaalusin vahepeal Aptamilile üleminekut. Aga hambad ristis siiski jätkasin tema söötmist ühes asendis :D  Nüüd tagantjärele muidugi hea meel, kuna eks sest oli talle kindlasti kasu. Rohtusid ta ju hiljem ei vajanud. 

Hakkasime Juuliga ka kohe reisima. Alguses väike Tartu reis, siis juba Rakvere ots ning kuuekuuselt läksime juba Soome. Väike virin käis sellega kaasas ning ükskord hilja õhtul Võrru jõudes pidi Inno kiirust ületama, kuna Juuli röökis kui ratta peal, aga üsna pea harjus ta autosõiduga ära ning temast sai vahva reisisell. 

Nii need esimesed kuud meil kulgesid ning siin teile imetlemiseks mõned pildid pontsust :) Küll see Juulike oli ikka armas beebi!

20 AASTAT ERI! MEIEGA LIITUS VÄIKE JUULIKENE!!!

Kusagil seal Hiiu- või Saaremaal see Juulikene ilmselt tekkis ning kuu aja pärast andis ta ka oma tulekust märku. Olime väga õnnelikud ning jagasime rõõmu-uudist ka pere ja sõpradega. Laiema avalikkuse eest hoidsime asja salajas, aga kuidagi sai ajakirjandus sellele ikka jälile :D 

Meist ilmus Kroonikas lugu, kus uuriti, mis lapsele nimeks saab. Olime otsustanud, et kui poeg, siis Georg, ja kui tütar, siis Julia. Minu armsa vanaema Julie Eveline järgi, kes oli mu isa ema ning üks esimesi naissoost koolidirektoreid Võrumaal. Osula algkooli juhataja ning algklasside õpetaja. Kuni kolmanda lapse ehk mu isa sünnini oli ta kooli juhataja ning pärast seda õpetaja. Julie ehk Juuli, nagu teda õpilased kutsusid, oli hea, hell ning kõikide poolt armastatud õpetaja, kelle õpilased meenutasid teda, liigutuspisar silmis, veel omaenda vanaduseski. Just tema nime tahtsin ma oma esimesele tütrele anda. Aga et oleks ka pisut omamoodi, siis JULIA. A-ga :) 

Rasedus kulges hästi, ainult lõpus oli raske, kuna mul tekkis uuesti astma ning see tõi kaasa õhupuuduse ja nina vilistamise. Aga muidu olin reibas. Tegin ise rase olles Võrumaa Teatajasse lugusid Lõuna-Eesti sünnitusmajadest ning vaatasin neid ka sellise pilguga, et kus ma ise sünnitada tahaksin. 

Alul mõtlesin Põlvat, aga seal oli parajasti remont ning tohutult palju ehitustolmu. Siis ütles Andrei Sõritsa Elite kliinikust, et aga tulge meile sünnitama. Ja ma valisingi Elite. Kuna see oli nii mõnus ning kodune. Võtsin end seal arvele ning käisime raseduse lõpukuudel seal vastuvõttudel. 

Kuna see oli mul esimene rasedus, siis karta ei osanud ma eriti midagi. Olid ju kõik analüüsidki korras ning näitasid, et sünnib täiesti terve laps. Ja nii ma läksingi julgelt sünnitama. See oli üks eriti külm päev 7. veebruaril 2012, kui mul valud hakkasid, ning Inno autonina Tartu poole seadis. 

Kohale jõudes selgus, et sünnitusega läheb veel aega, aga saime end mõnusasti kliiniku hotellituba meenutavas palatis sisse seada. Mulle lasti vann vett täis, aga mulle seal olla ei meeldinud. Õieti ei meeldinud mulle kusagil olla, kuna valu oli korraga nii intensiivne, et ma lihtsalt minestasin sünnituslaua peal ära. Jõudsin enne veel mõelda, et oleks pidanud ikka epiduraali küsima. 

Mina asjadest enam midagi ei jaganud, olin suht laip, aga mingil hetkel ma kuulsin poole kõrvaga, et arutati erakorralisele keisrile minekut. Kuna laps olevat kusagil kinni ega liigu edasi. 

Aga just sel hetkel hakkas Juulike liigutama ning oli ühel hetkel väljas. Üks äraütlemata armas väike nups. Täiuslik beebi. Tõstis isegi pead, kui oli mulle kõhu peale pandud. Tundus väga tragi tegelane.
Meid sõidutati hotellituppa, kus saime end kõik kolmekesi välja puhata. Inno tegi Võrumaa Teatajasse lugusid ning mina ja Juulike põõnasime. Kuna olin pärast sünnitust väga nõrk, siis jäime Elitesse viieks päevaks. Ühel hetkel helistas Inno hea tuttav Raul Kalev ja küsis, kas tohib olla esimene, kes meie lapse sünnist Facebooki uudise üles paneb. Olime päri :D 

Ülal Juulike issiga pikutamas, siin emmega ning ise :) 

20 AASTAT ERI. ESIMENE AASTA VÕRUUUUUUS!

Vahepeal siis natukene järjejuttu ka :) 2010. aasta märtsis me kolisime siis oma kodinatega Võrru. Meie esimene korter oli Kreutzwaldi tänav 17, viiekordne vanal heal nõukaajal ehitatud paneelmaja, mille ees oli - ja on? - Võru linna ilusaim lillepeenar. Üürisime selle ühelt toredalt vanahärralt nimega Samosoni Vambola.

Korter oli aus ja hea ning majaelanikud toredad. Üsna pea saime tuttavaks ka maja legendaarse koristaja Aime-tädiga, kes elas esimeses trepikojas viiendal korral. Aime-tädiga tuli osata läbi saada, kuna tal oli vägev karakter. Kui talle miski ei meeldinud, siis ta andis sellest kohe häälekalt teada. Üle õue karjudes. Meiegi saime oma vitsad. Kord oli auto valesti pargitud, siis jälle prügi valesti kasti pandud.

Aga kuna isa oli mulle kunagi õpetanud, et hallpead austa, kulupead kummarda, ning et naabriga suhtlemisel sul on kaks valikut: a) sa saad temaga hästi läbi ning b) sa kolid ära, siis võtsin kohe sõbraliku suhtumise ning kiitsin takka kõigele, mis Aime aga ütles. Jaa, palun vabandust, kohe pargime teise kohta. Oi, andestust, ma ei teadnud, et sedasi tuleb prügi panna jne. 

Aime oli alul üllatunud ning lausa vakatas, aga siis toimus tema suhtumises meisse pöördeline muutus. Teistega torises ta edasi, aga meisse hakkas hästi suhtuma. Kui metsas marjul või seenel käis, siis tõi alati ka meile ämbritäie mustikaid või seeni. Või keldrist omakeedetud moosikesi. Tänasin teda siis alati ülevoolavalt ning viisin talle jõuludeks pakikese piparkookide ja kommidega. Aime oli väga liigutatud ning suhtus meisse veel paremini. 

Seega - naabriga on mõtet läbi saada. Ka alul tülikana tunduvaga. Kuna me kõik oleme inimesed ning meile kõigile meeldib, kui meisse hästi suhtutakse. Naaber kisub tüli? Aga sa lämmata ta sõbralikkusega, ühel hetkel hakkab tal imelik tülitseda.

Lõpus aitas Aime meil lausa maja juures parkimiskohta otsida, kui Inno autoga sisse sõitis, ning ütles, et ah, jäta need prügikotid siiasamma, küll ma need ise kasti paigutan. 

Mina jälle tegin temast ja ta hoole ning armastusega kujundatud lillepeenrast Võrumaa Teatajasse loo. 

Need olid imeilusad aasta, 2010 ja 2011. aasta esimesed kuud. Elasime Võrus Kreutzwaldi tänaval, töötasime koos Teatajas ning jalutasime õnnelike nägudega Tamula ääres või istusime Katariina kohvikus. Tekkisid esimesed Võru sõbrad ning tuttavad. Allase Anti töötas toona Võru maavalitsuses ning me saime väga hästi läbi. Käisime isegi Antil ja Elinal Rõuges külas, Anti näitas meile enda ehitatud Muumimaja. Anti on suur muumifänn, tal on suur muumitasside kollektsioon. Pea saime lähemalt tuttavaks ka legendaarse Pommionu, Luige Jüriga, kes on Ülo vend. Ja loomulikult Ülo endaga. Ülol oli ühe naabriga mingit sorti kana kitkuda ning Inno siis aitas teda, kirjutades tema probleemist lehte loo. Tänuks tõi Ülo meile mitu korda kala - haugi, koha ja latikat ning marineeritud angerjat. Inno pani kalad ahju ning need maitsesid väga head. Suured tänud Ülole! 

Ühed armsaimad jutuhetked olid mul aga toreda vanahärraga, kelle nimi oli Ülo Merisalu. Tegemist oli Osula poisiga, kes oli olnud minu vanaema Julie õpilane Osula algkoolis. "Küll see Juuli oli ikka tore ja hea õpetaja," kiitis härra Merisalu mulle ikka, kui Katariina alleel kokku saime - talle meeldis seal jalutada ning vanade tuttavatega jutustada. Õpilased kutsusid minu vanaema Juuliks. Tore oli teda iga natukese aja tagant linnas kohata ning kuulda südantsoojendavaid lugusid vanaema Juulist. 

Siis meenub veel üks äraütlemata tore ligemale 90nene härrasmees nimega Elmar Hoop, kes oli veel 88-aastaselt kohalikel valimistel vapralt Keskerakonna nimekirjas. Hästi tore vanahärra, tegi kodus kõik ise ning valmistas vahvaid nagisid. Kutsus meid mitu korda külla ja tegime tast Võrumaa Teatajasse mitu lugu. 

2010. aasta juunis käisime viimast korda Hundisilma jaanitulel. Jaan Toos oli seal koos Katiga, nad olid veel koos. Siis oli seal veel Henrik Normann, kes samuti toona Keskis figureeris, ning muid karvaseid ja sulelisi. Edgar oli täies hoos, tal oli jalg alles ning sai ilusasti tantsu lüüa. Mäletan, kuidas ta päikeseloojangu kumas Monika Batrakovaga tantsu lõi. 

Nii see aeg kulus, vahepeal käisime Rakveres ning 2011. aasta mais otsustasime teha kordusreisi saartele. Nagu siis, kui kokku saime 2005. aastal. Sõitsime taas Muhku ning Hiiumaale ja Saaremaale. Käisime ära Sääretirbus. See oli kustumatu elamus, oleks kui maailma lõpus ära käinud. 

Kuu aja pärast saime suure üllatuse osaliseks. Aga sellest juba homme :) 

Pildil mina Hiiumaal, Inno poolt pildistatuna, siin aga koos Võrumaa Teataja muheda peatoimetaja Kalev Annomiga oma kabineti ukse juures :) 

20 AASTAT ERI! VÕRRRRUUUUUUUUU!!!

2010. aasta alul tekkis meil selline vahva mõte, et võiks hakata käima Stenbocki majas valitsuse pressikatel. Kuna tööpuudus oli toona väga suur, masu ja täpu ning pupu ikkagi, siis tahtsime valitsuse käest teada, mida too on teinud tööpuuduse vähendamiseks. Rääkisime sellest Edgarile ning Edgari arvates oli see väga hea plaan. 

Seega ei muud kui Rakverest autoga Toompeale, kui oli valitsuse pressikas Stenbocki majas! Esimene kord lasti meid ka sisse. Istusime koos teiste ajakirjanikega ning saime ka oma küsimuse ära küsida. Ma läksin Ansipi juurde, vaatasin talle otsa ja küsisin selge ning kõva häälega: "Mida on Vabariigi Valitsus teinud täna tööpuuduse vähendamiseks?" 

Ja mida tegi Ansip? Ta keeras mulle selja. Keeras lihtsalt selja ega vaevunud vastama silpigi. 

Teist korda meid enam pressikale ei lastud. Valitsuse pressinõunik Inga Jagomägi seletas meil teed tõkestades, et me ei käitunud eelmisel konverentsil korralikult ning seepärast enam sisse ei saa. Seega peaministrilt ei tohi küsida tööpuuduse vähendamise kohta.
Kõik meie "stenbokkimiste" videod on leitavad Youtube'ist (otsi "Inno ja Irja lähevad valitsuse pressikonverentsile" alt) ning kokkuvõtted neist ilmusid Kesknädalas. 

Kokku olid neid stenbokkimisi meil kümmekond. Oleksime ilmselt veel teinud, aga siis luges Inno ühel märtsihommikul lehest, et terve Võrumaa Teataja toimetus on alali jooksnud, kuna nad on peatoimetaja Kalev Annomiga tülli pööranud, ning Võrumaa Teatajas ei olegi enam ühtki ajakirjanikku. Inno kirjutas Kalevile, et mis oleks, kui tuleksin Teatajasse tööle. Ta oli seal kunagi praktikal olnud ning mina kippusin kogu aeg Võrumaale. See olnuks suurepärane võimalus. 

Kalev helistas kohe tagasi ning kutsuski Inno Võrru tööle. Mis muud, kui pakkisime oma seitse asja Rakveres kokku ning kimasime oma Kia Sorrentoga tuhatnelja Võrru. Kalev palkas meid mõlemaid ning me saime toimetuses päris oma kabineti. 

Olime õnne tipul. Lõpuks ometi Võrumaal, kuhu ma olin alati igatsenud! Üürisime omale Võru kesklinnast Kreutzwaldi tänavale kolmetoalise korteri ning hakkasime iga päev toimetuses tööl käima. Õhtuti jalutasime Tamula ääres ning Roosisaarel ja avastasime Võru õdusaid kohvikuid. Katariinast sai üsna varsti meie suur lemmik. 

Võrus oli nii hea, et mõtlesime sinna elama jäädagi. Rakvere jäi selja taha ning ühes temaga ka Edgar. Eks me muidugi suhtlesime edasi, Edgar helistas ja saatis sõnumeid ning me käisime ka Hundsilma jaanitulel, kuhu kogunes igal aastal ta lähiring, aga vaikselt ja vaikselt me üksteisest eemaldusime. Meil oli nüüd töö Võrumaa Teatajas ning Võru tasane elu oli palju mõnusam ning tervislikum kui väsitav poliitvirvarr. 

2010. aasta sügisel andis Edgar läbi Yana Toomi kirjastuse välja venekeelse Vaba ühiskonna raamatu, aga selle esitlusele me ei jõudnud. Esitlusel öeldi, et me ei tulnud lumetormi pärast, aga ma ei mäleta enam, kuidas täpselt oli. Võib-olla me lihtsalt ei tahtnud Võrust Tallinna sõita. Võru kinnitus me külge otsatu jõuga ning meist said ihu ja hingega võrukad. 

See oli ilus aeg ning ma ei unusta seda kunagi. Saime endale võrratud töökaaslased ning oli nii tore teha armsaid lihtsaid lookesi Võru inimeste tegemistest. Oleksime justkui iga päev hingele pai saanud. 

Pildil mina koos isaga Osula vana koolimaja juures, kus mu isa sündis, ning all Inno Tamme-Lauri tamme all.

ROOSIKE LÄKS ARMULAUALE

Viisin siis Roosikese täna kirikusse. Meie kohalik kirikuke asub me kodust vaid paar sammu kaugusel ning tema torn paistab meie aeda ära. Õhtul enne magamaminekut meeldib mulle korraks võrkkiike heita ning imetleda, kuidas kirikukell päikeseloojangu kumas helgib.
Hakkasime siis kell 12. 15 minema ning olime paari minutiga kohal. Kiriku ette oli juba kogunenud aukartustäratav rahvahulk. Armulaualaste emad, isad, sugulased. Kõik rõõmsad ning ootusärevad.

Roosil oli ka võbin sees. Ta oli terve eilse õhtu sõbrannadele armulauakingitusi teinud. Tahtis need tingimata ise teha ning heegeldas neile kummalegi võtmehoidja. Ühele roosa ja teisele sinise. Juurde paneme kaardikese, spetsiaalse armulauakaardi, milliseid müüakse kohalikus kirjatarvetepoes. 

Leppisime Roosi sõbranna emaga kokku, et viin Roosi kiriku juurde ning annan ta seal temale üle. Roosi ikka natuke muretses. Et kus ta istuma peab. Seletasin siis, et ta istub Marta perekonna juures, kuna on nende külaline. See natuke rahustas.

Kuna olin lugenud, et armulaual ka palvetatakse, siis küsisin Roosi käest, kas ta teab, kuidas palvetada. "Loomulikult ma tean, kuidas palvetada," ütles Roosi ja vaatas mind, nagu ma oleks eilane. Selge, ega ta siis muidu katoliku religiooni eest suurepärast hinnet oleks saanud :D 

Kõik läkski nagu valatult. Viisin Roosi kiriku juurde ning Marta ema tuli talle vastu ning viis ta oma pere juurde istuma. Mina rääkisin veel paar sõna tuttavate emade-isadega ning asutasin siis minekule, aga mind peatas preester, kes küsis sõbralikult, mis usku meie oleme, kas ka katoliku.

Seletasin siis, et eestlased on valdavalt luterlased ning et nii minu isa kui ema on luterlased, mõlemad on luteri usku ristitud. Seega olen ilmselt ka mina luterlane, kuigi ristitud mind ei ole. Ma ei teagi, mikspärast. Nõukogude ajal polnud see kombeks. Pärast ma olen mitmeid kordi kirikus käinud ning pean end kristlaseks.
Vaatame siis, mida Roosi arvab. Ka tema peab end kristlaseks ning kes teab, äkki tahab tulevikus hoopis katoliku usku üle minna :) 

Pildil armulauaümbrikud, kuhu panime sisse väikese rahalise kingituse sõbrannadele, ning Roosi enda heegeldatud võtmehoidjad neile.

MÕNED VAATED MEIE KODUKESELE :)

Mõned vaated meie kodukesele õhtul kella poole kümne ajal :) Kell üheksa läheb päike ära ning saabub kõige mõnusam väljas olemise aeg. Võib näiteks võrkkiiges pikutada. Või aias ringi kõndida ning lilli nuusutada. Piltidel me kollane roosipõõsas, oliivipuuke, võrkkiik ja vaade heinamaale :) Ruumi ja avarust siin jagub ning see mulle kõige rohkem meeldibki. Mõte saab lennata.

HISPAANIA ELU: KUUMALAINE JA ESIMENE ARMULAUD

Meil siin on parajasti selle kevade esimene tõeline kuumalaine. Kolmapäeval oli 34, neljapäeval 35 ja täna jälle 35, homme lausa 36! Käisin just Roosil järel. Ella on juba teist päeva kodus, kuna nii väikesele ei ole selline kuum hea ning ta võib endale rabeledes liiga teha. Roosi sõnul jäi neil täna kehalises plaanitud jalgpallimäng ära ning selle asemel lihtsalt pikutati võimlas mattidel ning oldi mõnusalt. Väga õige - kui ilm ikka liiga külm või kuum, siis tuleb plaane muuta. Ei ole ju mõtet ka vägeva külmaga suusatama minna või paduvihmaga jalutama. Sama lugu on kuumaga. Kuumaga ei tohi jälle rabeleda.

Tuleb jälle meelde tuletada vanad reeglid: õues ainult hommikul ja õhtul, kella kahest viieni on siesta. Siis puhkad, ei rabele. Pikutad, magad, sööd midagi head, lased silma looja. Välja lähed siis, kui päike enam nii tugev pole. Kes siiakanti sattumas, siis kindlasti müts pähe, vesi kaasa ning mitte mingil tingimusel keskpäeval ringi tuuseldada :D 

Roosil on aga homme tähtis päev. Nimelt on ta palutud oma sõbranna Marta esimesele armulauale. Esimene armulaud ehk primera comunion on siin eriti tähtis sündmus, umbes nagu pulmad, ning seda tähistatakse väga suurelt. Kõigepealt on hommikul kirikus pidulik jumalateenistus, siis lõuna ning kõige lõpuks pidu. Tähistatakse seda pere ja sugulaste ning lähedaste sõpradega. Kirikusse kutsutakse ainult kõige lähemad. Nii et see on Roosile suur au sõbranna armulauale minna ning olla seal koos tema perega. Rääkimata muidugi sellest, et see on ka väga suur elamus. Ta ei ole oma elus veel kordagi armulaual käinud. Kirik talle aga õnneks võõras koht ei ole - nad on seal klassiga juba mitu korda käinud. Roosi teab, kuidas kirikus käituda. 

Homme viin ta kella poole üheks kiriku juurde ära ja annan sõbranna ema hoole alla. Ja eks siis pärast räägin temalt kuuldu põhjal, kuidas oli ja mis toimus :) 

20 AASTAT ERI! ITAALIA & POLIITTŠIKLUS

Nonii, Edgaril oli nimelt 2009. aastal VEEL ÜKS grandioosne plaan. Nimelt käis ta peale kui uni, et me astuks Innoga Keski ja kandideeriks Rakvere kohalikel. Võsa Pets oli nr 1 ehk linnapeakandidaat. Mind plaanis Edgar nr kaheks, aga Inno sõbral, Itaalia ajakirjanik Paolol oli 2009. aasta 4. septembril Toscanas 50. aasta sünnipäev, kuhu ta kutsus kohale kõik sõbrad. Ta oli kinni pannud terve hotelli, tarvis oli vaid kohale sõita. Loomulikult tahtis Inno sinna minna ning ka minu jaoks tundus see palju ägedam kui igav poliitkampaania. Võsa Pets käis iga nädal Rakvere Virma pubis valijaid moosimas, aga mina poleks eluilmas seda teha viitsinud. Ma oleks seda tehes igavusest ära surnud. Ses mõttes ma olen kehva poliitik.

No vot, ja teatasime sellest ka Edgarile. Et kuule, me käime vahepeal Paolo sünnal ära ja siis pärast võime ju natukene Rakvere turu peal kurke-tomateid müüa, et end valijatele näidata. Või midagi sellist. Edgar kortsutas kulmu, oli näha, et see talle ei meeldinud, aga mõte Itaaliast tundus nii ahvatlev. Läksime ikka. Ja kui tagasi tulime, siis polnud ma nimekirjas enam nr 2, vaid kas 7 või 8 või 9 :D No hüva, ega see mind eriti ei morjendanud. Erakonda ma ju ka ei astunud. Toobali Priit tõi ükspäev mulle blanketi, mispeale mina küsisin, et kus on Inno avaldus. Toobal seepeale, et astu kõigepealt sina. Siis oleks saanud Keski suvepäevadele ka. Ma ei viitsinud ilma Innota astuda ning nii jäigi mul astumata. Ma olen ses mõttes kange. 

Ma ei mäleta enam, kui palju ma kohalikel hääli sain. 7 äkki? :D Kampaaniat ma ju teha ei viitsinud ning kuulutasin vist ka blogis, et mind üldse ei huvita, kas sisse saan või mitte. Nii ju kaugele ei sõua. Ma ei ole eriline koorilaulja, nii et ega see poliitikuelu mulle eriti hästi sobi ka. Võib-olla kunagiu tulevikus :D

Aga Itaalias oli tore. Paulo sünna oli Massa Marittima linna lähistel asuvas maahotellis, kus sünnipäevakülalistele oli ööbimine tasuta. Jäime lausa nädalaks. Paolo korraldas vägeva peo, kus ta ise laulis ning kitarri mängis. Tagasi sõitsime läbi Brüsseli, kus käisime külas mu vanal sõbral, kirjanik Vahur Afanasjevil ja tema elukaaslasel Mare Zabolotnyl.. Vahur näitas meile Brüsselit ning käisime mitmes ägedas restoranis. Koju ostsime kaasa võrratut Belgia šokolaadi. Siiamaani on Belgia šokolaad mu lemmik! 

Nii et igatepidi õige otsus see Itaalia reis ette võtta. Seal olid just valminud viinamarjad, sõime end värsketest viljadest segaseks. Nautisime päikest, käisime Follonica rannas ujumas ning puhkasime läbiotsimise õudusest välja. 

Tagasi tulles olid valimised juba ukse taga. Käisin Rakvere raamatukogus valijatega kohtumas ja Rakvere teatris toimunud naiskandidaatide debatil. Kesk saavutas lõppkokkuvõttes kolmanda koha, sotside ning Isamaa järel. Võsa Petsist linnapead ei saanud, aga ega ta olnudki Rakvere mees.

Huvitava nüansina võib välja tuua, et valimisööl kutsuti Keski koalitsiooni, tingimusel, et "Inno ja Irja võtavad mõned postitused oma blogist maha," aga Edgar ei olnud nõus :D 

Ülemisel meie Innoga 2009. aasta septembri alul Massa Marittimas tšillimas ning siin Rakveres Pikal tänaval Virumaa Teataja maja ees poliittšikina :) 

20 AASTAT ERI! 2008-2009

Mis sai siis edasi? Edasi oli sedasi, et meist Innoga said aastateks 2008 ja 2009 Edgari mitteametlikud nõunikud. Praktikas tähendas see seda, et Edgar helistas meile ja küsis nõu - Innolt tavaliselt ajakirjandusalast ning minult juriidilist. Vahel lobisesime lausa mitu korda päevas. Inno avas Edgarile ajakirjanduse ning mina jälle õigusmaailma telgitaguseid. Tundsin ju paljusid prokuröre, advokaate ning kohtunikke isiklikult. Rääkisin Edgarile, kellelt mida oodata võib. Inno jälle jagas oma kogemusi ajakirjanikega. Edgar oli ju ajakirjandusega sõjajalal, kunagi ka Innoga, kui ta veel Äripäevas töötas, ning talle oli väga huvitav vastaspoole saladusi kuulda.

Eks lobisesime ka maast ja ilmast, niisama. Kord pikutasime Selgema rannas, kui Edgar helistas. "Kas tead, mis ma praegu teen?" küsis ta minult. "Loen raamatut Johnist ja Yokost." Ta oli elevil nagu väike laps ning siis me rääkisime pikalt sellest raamatust. Ja üldse elust. 

Käisime sageli tema juures Tallinnas, linnavalitsuses, kus arutasime asju tema kabinetis, sõbralikus mitteametlikus õhkkonnas, aga tihti sõitis Edgar ka meie juurde Rakverre. Meie tavaliseks kokkusaamiskohaks oli Willa Theresa restoran Tammiku külje all. Kord oli Edgaril kaasas Siret Kotka ning me sõime õhtust neljakesi.
Teinekord jälle kutsus Edgar meid jahiga Tallinna lahele sõitma ning sedapuhku oli tal seltsiliseks Katrin Siska. Arutasime Tallinna panoraami imetledes, milline peaks olema see nn Panovi raamat, mille kirjutamise Edgar meilt tellis. Vladimir Panov oli Tallinna abilinnapea, kel KAPO käed raudu pani. Mina mingisugust Panovi raamatut kirjutada ei viitsinud ning ütlesin, et teeme hoopis Vaba ühiskonna raamatu, kus esitleme kõiki inimesi, kes võimudega vastuollu on sattunud. Ja et mina tahan sisse panna ka Maksim Reva, Dmitri Linteri ja teised Öisest Vahtkonnast. Ja Tiit Madissoni ja Vello Väärtnõu. 

Edgar mõtles natuke, aga jäi siis nõusse. Ma olin ülimalt üllatunud, kuna tema tahtis ju Panovi raamatut. Aga ta oskas ka järele anda.
Hakkasime siis seda Vaba ühiskonna raamatut kirjutama, aga siis tuli šokk. Ühel varasel hommikutunnil, 28. aprillil 2009, kui me veel voodis olime, läks korraga meie Rakvere Paju tänava kodu uks lahti ning Inno läks vaatama, mis toimub. Kas röövlid??? 

Kui ta tagasi tuli, pidin ma ehmatusest pikali kukkuma. Temaga olid kaasas üks mees ja üks naine ning kaks mundris politseinikku. Selgus, et kohtunik Eha Popova oli andnud Andmekaitseinspektsioonile loa meie kodu läbi otsimiseks, et leida sealt "blogiga seotud esimeid." Vabas ühiskonnas oleks selline asi võimatu, et blogijate kodu otsitakse läbi blogi sisu pärast, kuid meiega nii juhtus. Ja see ning sellega seotud isikud on mul meeles igavesti. 

Kõik meie toas otsiti läbi. Magamistuba, madratsi alune, sahtlid, pesukapp. Köök - köögikapid ja riiulid. Elutuba, WC, auto. Kui palusime advokaati, öeldi, et advokaati ei ole vaja.
Kuid see polnudki veel kõige hullem. Kõige hullem oli, et nad võtsid kaasa meie arvutid. Lisaks tohutult palju faile ja kassette. Videod mu vanaemast isegi. Kõik minu märkmikud. 

Inno telefon läks ka, kuna see oli tal öökapi peal. Minu oma oli mu käekotis ja seda juhmardid otsida ei osanud. See oligi siis meie ainus side välismaailmaga. Läksime oma kodu taha oja äärde ning ma helistasin Edgarile. "Ah nüüd on siis ainult sinul telefon?" küsis ta - ilmselt - muiates. "Väga hea, siis ma saangi rohkem sinuga rääkida." Igas olukorras on midagi positiivset. 

Blogida me aga ei saanud, sest arvutid võeti meilt ju ära. Ilmselt see oligi reformierakondliku valitsuse plaan - takistada meie blogimist, kuna tegelesime sel ajal Reformierakonna telgitaguste paljastamisega. Iga päev. Ja eks neil ütles selle peale närv üles.
Kraapisime oma viimased sendid kokku ja ostsime endale kahepeale ühe arvuti. Ning panime edasi. Lõpuks ostsime veel teise ka juurde ning saime mõlemad blogida. 

Oma vanad arvutid saime andmekaitsest kätte alles AASTA pärast. Alles siis kutsuti meid AKI'sse ning anti arvutid ja muud asjad "pidulikult" üle. Menetlus meie vastu lõpetati, kuna kumbki meist ütlusi ei andnud ning nad olid sunnitud tõdema, et meie seost blogiga pole võimalik tuvastada.

Sedasi siis. Aga miks oli neil vaja meie arvuteid ja märkmikke? Seda ma sain teada natuke aega tagasi surnud ajakirjanik Marilin Vikatilt, kes tuli tänaval meie juurde ning tunnistas üles, et teda oli meiega seoses ülekuulamisele kutsutud. Temalt oli uuritud, kes on meie allikad. Ta arvas, et küllap kutsuti ka meie ülejäänud tuttavaid. Aga mitte keegi teine ei julenud seda meile üles tunnistada. Võib-olla kunagi ma saan seda teada. 

Vaba Ühiskonna raamatu ilmumist too läbiotsimine siiski ära ei rikkunud. Õnneks olin ma jõudnud kirjutada vaid ühe peatüki, mis koos arvutiga minema viidi. Kirjutasin selle mälu järgi uuesti ning lisasin ka peatüki läbiotsimisest. Ja Edgar korraldas meile 27. augustil 2009 ilusa esitluse Tallinnas Vabaduse väljaku all olevas kohvikus Väike Pariis, kuhu tuli minu suureks rõõmuks kohale ka Tiit Madisson. Samuti Maksim Reva ja Pjotr Puškarnõi Öisest Vahtkonnast. 

Me tegime selle ära vaatamata kõigele. 

Ülemisel pildil meie Innoga Vaba Ühiskonna raamatu esitlusel ning siin mina :) 

20 AASTAT ERI. SEE PIDU!

Eelmises osas kirjutasin sellest, kuidas Edgar avaldas oma blogis soovi meiega kohtuda. Kõik on võimalik, kui vaid tahta, öeldakse, ning Edgar ilmselt tahtis, kuna sügisel kutsus ta meid Anna-Maria Galojani kaudu lõunale Poska majja. Anna-Maria oli toona Savisaare lähikonnas ning kuna meie tundsime samuti Anna-Mariat, siis tema kaudu Edgar meid kutsuski. See oli meie esimene kokkusaamine. Sõime seal koos lõunat ning arutasime poliitika üle, aga koostöös veel kokku ei leppinud. Pärast seda saatis Edgar meile samuti Anna-Maria kaudu kutsed Rahvarinde peole Kumus. Mina panin sinna selga maani ulatuva hõbehalli kleidi, mille olin ostnud Ameerikast. Soengu lasin teha juuksuri jaoks ning meigi kosmeetiku juures. See on minu puhul ülimalt ebatavaline, kuna tavaliselt on mul lihtsalt juuksed patsid ning nägu täiesti loomulik. Aga ma mõtlesin, et Rahvarinde peo puhul ju võib :D Seal tehti ühed ilusaimad pildid minust ja Innost, mis ilmusid ka igal pool ajakirjanduses. 

Üks lõbusamaid lugusid oli see lugu Kroonikas, kus arutati selle üle, kummal oli ilusam kleit, kas minul või Anna-Marial :D Ja et sedapuhku ma meenutasin kuulsat näitlejannat Renee Zellwegerit :D No ma ei tea :D

Mäletan, kuidas me Innoga läksime trepist alla ning Savisaar tuli meile vastu, trepist üles. Ta peatus ning surus mul kätt. Hetkeks tundus, et ta ei lasegi enam mu kätt vabaks, aga siis kätles ta ka Innot.

Pidu oli tore. Üks huvitavamaid seiku oli Inno sõbralik vestlus Siiri Oviiriga. Inno ja Siiri olid enne ajakirjanduse veergudel kõvasti madistanud ning üksteist kritiseerinud, aga seal, imede ime, leppisid nad ära. Ja isegi poseerisid koos! Ka sellest oli ajakirjanduses eraldi lugu :D

Ka Vilja oli sel peol, roosas kleidis. Kuid istus rohkem omaette.
See pidu oli 2008. aasta novembris. Pärast seda said meist ning Savisaarest koostööpartnerid ning sõbrad.

Fotod: Ilmar Saabas.

ÄRA PILLI, EESTI MEES

Mehed! Ma tahan teile öelda üht asja. Ma näen, et teie seas on palju  õrnahingelisi piripille, kes iga sõjaõuduse peale tönnima hakkavad. See unustage kohe ära. 

Sõjad ongi koledad, see on sõdade loomus. Pole mõtet imestada, miks sõjas julmusi korda saadetakse. Seda tehakse sõdades alati ning sageli on nii, et julmem ka võidab. Ärge nüüd jälle tönnima hakake.
Loomulikult on kurb, et üks või teine asi juhtub. Aga sõdades on see paratamatu. Nagu minu isa stoiliselt ütles: "Kui mina poleks tapnud teda, oleks tema tapnud mind." 

Eduka sõjapidamise saladus, millest kirjutas juba Sun Tzu, reegel number 1 on - TUNNE OMA VAENLAST. See tähendab ka seda, et ei loo endale illusioone a'la Rainer Saks "venelasel on kõik raketid otsas." Vaid tunnistad endale hambad ristis TÕDE. Milline on olukord tegelikult. Mitte ei mana endale silmade ette olukorda, mida sa loodad/tahad/igatsed. See kõik on bullshit. Loeb vaid see, MIS ON PÄRISELT. 

Moraalil ja patriotismil ei ole sõdades mitte mingisugust tähtsust. Sellega utsitati tagant ka ukrainlasi, aga kus nad on? Loeb vaid üks - KUI PALJU SUL MEHI VÄLJA PANNA ON. Ma ei väsi seda kordamast - ainult sel on tähtsust. Seega unustage ära, mis teile õppustel on räägitud. Mõelge, kui palju Eestil mehi välja panna on ning kui palju on hetkel Eesti pinna peal liitlassõdureid. Kas nendega läheb venelasele vastu. 

Normaalne mees sõdib ainult siis, kui tal on lootust võita. Ja kui tal on lootust võita, siis ta annab endast kõik. Kui ei ole lootust võita, vastane on peajagu üle, siis niormaalne mees taandub ning üritab säilitada võimalikult palju inimelusid. 

Seega, mehed :) Pea külmaks, närv raudseks ning lõpp pillimisele. Vaadake fakte, arve, numbreid. Mis on ja mida ei ole. Hinnake ausalt ka enda võimeid - vaimseid ja füüsilisi. Mina enda omi tean, kuna mind on viimase piirini proovile pandud. Ma tean täpselt, mida suudan ja mida ei suuda. Aga teie?

20 AASTAT ERI! 2007-2008, KURBUS JA RÕÕM ÜHESKOOS

Kui kaks esimest aastat olid meil täis rõõmu, siis 2007. aastal astus uksest sisse ka kurbus. Suri minu kallis isakene. 2007. aasta 21. septembril (21. kuupäev tähistab minu jaoks niisiis nii rõõmu kui kurbust), oma Rakvere kodu aias õunu korjates, jala pealt, nagu ta ise alati soovinud oli. Minu maailm aga varises kokku ning miski polnud enam endine. Innogi elas mu isa surma väga üle, kuna ta oli olnud temale nagu oma isa. Isa surmapäev on ainus kord, mil ma olen näinud Innot nutmas.

Korraga kadus mul ära tahtmine Tartu majaga tegeleda. Mis mõtet oli teha sinna kohvikut, kui isa seal kunagi saiakesi ei küpseta, mõtlesin ma. Isegi 2007. aasta alul saadud Ameerika miljonipärandus (4 miljonit Eesti kroonides) ei valmistanud mulle mingit rõõmu. Ainult see natuke lohutas, et sain isale enne tema surma rõõmu valmistada. Tellisin Rakvere majale uue katuse, vana lasi vett läbi, ja ostsin talle poolvägisi kingitusi. Isa puikles ju kõikidele asjadele vastu. Minu arvates oli talle vaja uusi kingi, kuna vanad olid juba lääpas. Aga isa ei olnud nõus minuga kingapoodi tulema - ütles, et vanad käivad küll. Ostsime siis talle Innoga ikka salaja kingad ära ning viisime karbiga kätte. "Oi, kui ilusad kingad, aitäh," ütles isa ja käis nendega kuni surmani. Kõikide teiste asjadega oli samamoodi, aga pärast oli isal ikka hea meel, kui asjad kätte sai. Kõige suurem heameel oli tal muruniidukist, kuna talle meeldis väga muru niita ning vana niiduk oli katki. 

Aga Tartu maja remont oli juba käima lükatud, ehitusmehed kohale tellitud, seda ei saanud pooleli jätta. Ja nüüd oli ka raha, et kõik vajalik ära teha. Nii me tegimegi. Remontisime ära kõik korterid, panime sisse kanalisatsiooni, lasime ehitada uued ahjud ja nõnda edasi. 

2008. aasta alguseks olime sellest kõigest väga väsinud. Mõtlesime, et lubame endale väheke puhkust ning täidame oma ammuse unistuse - sõidame Ameerikasse, rendime seal auto ning kruiisime idarannalt läänerannale ja tagasi. Kord elus ju võib! Mõeldud-tehtud, lendasime Ameerikasse, rentisime seal suure valge Chevy Suburbani ning sõitsime minnes läbi New Yorgi, Washingtoni, North Carolina, South Carolina, Georgia, Alabama, Mississippi, Louisiana, Texase, New Mexico ja Arizona osariigi. Lõpuks jõudsime läbi San Diego Californiasse, kus peatusime pikemalt. Tagasitee kulges meil läbi legendaarse Las Vegase ning samade osariikide põhjaosa. Mulle meeldisid kõige rohkem Savannah Georgias (võrratu koloniaalstiilis arhitektuur!), New Orleans (muusika!) ning San Antonio Texases (kõik!) Texas oligi lemmik. Kui ma Ameerikas elaksin, siis ilmtingimata Texases :) 

Kogu oma reisi kajastasime oma blogis, mille nimi oli alguses Inno ja Irja blogi ning pärast - ka nüüd - Inno ja Irja Kohvik. Alustasime selle pidamist juba 2006, aasta pärast kokkusaamist, ning ta oli üksvahe Eesti kõige loetum ning skandaalsem blogi. 

Pärast Ameerikat käisime veel Serbias Eurovisioonil ning nautisime täiega võrratut Belgradit. Sinna läheks samuti hea meelega tagasi. 

2008. aasta suvel oli ka meie esimene kokkupuude Edgar Savisaarega. Nimelt kirjutas Savisaar 7. juulil oma blogis nii: "Arvan, et lähen mõneks ajaks puhkusele. Ei kavatse Eestist kusagile ära sõita, veedan selle puhkuse Hundisilmal ja naudin Eestimaa lühikest suve. Vaevalt ma nüüd sel ajal ajalehti hakkan lugema, pigem tegelen väärtkirjandusega. Sünnipäevaks kingiti mulle palju raamatuid, teiste hulgas isegi Vana Indiast pärinev traktaat Kamasuutra. Mõtlesin, et miks mitte suvel Kamasuutrat lugeda, see on ju ka kunst ning nagu räägib minu sõber Linnar Priimägi, on kunst ainus osa meie tsivilisatsioonist, mis väärib säilitamist. Mul on Hundisilmal viimasel ajal mitu kunstiinimest külas käinud ja mind nendel teemadel harinud. Võib-olla on nad mind püüdnud vabameelsemaks muuta, aga lõppkokkuvõttes jääb ikka iga kingsepp oma liistude juurde. 

Mõtlesin, et peaks Inno ja Irjaga kokku saama ja vahetama kogemusi blogipidamise üle. Ajaveebi kasutamine on mulle järjest rohkem meeldima hakanud. Kui kunagi lähen penisonile, siis püüan iga päev blogi sissekandeid täiendada. Ja nemad on selles küsimuses meistrid – kuigi veel noored inimesed. Meedia vaikib nendest, sest teemad, millest nad kirjutavad, ajakirjanike vennaskonnale ju ei sobi. Tundub aga, et see ei päästa. Lugejate ring on väga lai ning Kadastiku, Luige ja Peebiku seiklused on seltskonnaüritustel üha sagedamini kõneaineks." 

See oli esimene kord, kus Edgar meid mainis ning väljendas soovi kokku saada. Sellest, mis edasi sai, aga juba homme :) 

Pildil mina pärast pulmi Pädaste mõisa hotelli rõdul :) 

20 AASTAT ERI! PULMAD!

20 AASTAT ERI. PULMAD! 2006. aasta tähthetk oli muidugi meie pulmad :) Need pidasime me maha meie Massiaru maakodus 12. augustil. Kutsusime sinna kõik oma sõbrad ja tuttavad ning kirjuatasime ka blogisse, et teretulnud on kõik, kes tahavad :D Ehk ei põlanud ära ka kontvõõraid :D

Üks mees võttiski meest sõnast ning tuli kohale päev varem. Koos kitarriga :D Kutsusime ta lahkelt sisse ning majutasime ära. Tegu oli Jänešiks hüütud tuntud kultuurisõbraga, kelle õige nimi oli vist Toomas. Järgmisel päeval tulid esimestena kohale Jaanus Plaat ja Andres Põld, Inno sõbrad EÜS'ist, koos Akadeemia peatoimetaja Kiho Tom'iga, kes kinkis meile sünnipäevaks meist tehtud luuletuse, ning varsti pärast seda minu sõbrad Tartu NAKist Indrek Särje ja Irina Orehhovaga eesotsas. Indrekul oli kaasas ka kitarr, mida ta hakkas kohe lõkke ääres tinistama, Irina laulis. Eriti hästi ma mäletan laulu: "Kord tulid kolm sõpra, kord tulid kolm sõpra, kord tulid kolm sõpra üle Koivamaa jõe!"

Mida aeg edasi, seda enam külalisi juurde tuli ning ühel hetkel oli terve me hoov pulmalisi täis. Inno vana kamraad Jaanus Piirsalu tuli koos Tuuli Kochiga ning nad kinkisid meile saunavihad. Mingit programmi meil polnud, lihtsalt mõnus grill koos sõpradega värskes õhus, aga kummalisel kombel oli kõikidel väga tore olla ning paljud ütlesid lahkudes, et see oli parim pulm, kus nad eales käinud.

Nalja sai ka. Nimelt sõitsid ühed külalised, üks Inno ja teine minu sugulane, koos Veiko Märkaga tagaistmel teel Pärnust Massiarru (nad käisid omale vahepeal juua juurde toomas) vastu kändu ning õnnede õnn, et keegi viga ei saanud. Samuti juhtus väike intsident saunaga, mis peaaegu et põlema läks, kui üks mees seal sees magas. Ka see lõppes õnnelikult, kuna Inno sattus peale ja päästis mehe ära. Jäneš jälle istutas naabrite kingitud elupuud keset tiiki. Nalja sai kõvasti.

Kõige lõbusamaks läks pulmade kolmandal päeval, kui kohale saabusid naklased Aapo Ilves ja Contra. Anu Saagim saatis meile pulmakingiks mitu kasti šampust ning NAKi poisid sattusid sellest nii pöördesse, et valasid seda lõpuks lihtsalt üksteisele pähe. Pulmapeo kroonis sõbralik jalgpallimatš Tartu NAKi ja Massiaru meeste vahel. Kes võitis, ma enam ei mäleta, aga sel polegi tähtsust.

Ajakirjandus käis ka kohal - meie pulmast tegid loo nii Naisteleht kui Kanal 2e Suvereporter (kohal oli Elo Mõttus isiklikult), Lõuna-Eesti meediat esindas Urmas Paidre Lõunalehest.

Peo lõppedes viisime Contra ja Aapo tagasi koju ning hängisime veel mõnda aega Võrumaal. Veiko Märka esitas Uue-Antsla poe juures legendaarse Linikute tantsu.

Loomulikult ilmus me pulmadest ka suur esikaanelugu Just'ist. Meid pildistati Tartu Inglisillal ning ka Tartu korteris, kus ongi tehtud see lõbus pilt meist voodi peal hüppamas. Meil on seljas me pulmariided, need saime endale Just'i käest päriseks :)

20 AASTAT ERI! ESIMENE AASTA KOOS

Nonii, mis siis edasi sai? Edasi sai sedasi, et Inno läks Aivar Sõerdi kutsel rahandusminni tööle ning hakkas Tartust Tallinnasse tööle käima. Lisaks hakkasime koos vaikselt mu isa maja remontima. See oli terve Nõukogude aja lagunenud, kuna omanikku tal ju polnud kõik need aastad, ning oli üsnagi nutuses olukorras. Ahjud olid katki ning kõikides korterites peale kahe polnud WC-d ning duširuumi. Minu isa sai omanikuks (tema isalt Nõukogude võimu poolt ära võetud maja tagastati temale omandireformiga), kui ta oli üle seitsmekümne ega jaksanud teha suurt midagi peale üüri kogumise. Oli selge, et majaga tegelemine käib talle üle jõu ning nii läksimegi meie Innoga talle appi. Remontisime korterid ära ja lasime majja uued ahjud sisse ehitada. 

Sellega me siis see esimene kokkusaamise aasta peaasjalikult tegelesimegi. Kuna majaga tegelemine võttis tohutult energiat, töömeestel ja ahjumeistril tuli silm peal hoida ning neile ehituspoest vajalikke materjale ette kanda, siis tuli Inno rahandusministeeriumist ära. Et keskenduda täiel määral majale. Üksvahe oli meil unistus rajada sinna majja kohvik. Kus minu isa oleks küpsetanud magusaid saiakesi ja pirukaid. Isale endale meeldis mõte samuti ning ilmselt oleks unistus ka täitunud, kui isa ei oleks 2007. aasta septembris surnud. Sel esimesel aastal me aga sellest veel unistasime ning selle nimel tegutsesime. 

Millalgi võttis meiega ühendust Anu Saagim, toonane Just'i peatoimetaja, kes sõitis isiklikult Tartusse kohale ning pakkus, et me võiks tema ajakirja järjejuttu kirjutada. Kuidas kohtusime jne. Miks ka mitte, mõtlesime meie ning võtsime pakkumise vastu. Just avaldaski kümmekond meie kirjutatud jutukest ning olime sageli Justi esikaanel, stiliseeritud fotodel. Sellega kaasnes alati meikimine, mis mulle väga ei meeldi, kuna tavaelus ma üldse ei meigi, aga pildid tulid iseenesest ilusad. Panen siia mõned teilegi vaatamiseks välja. Oli minulgi võimalus olla ükspäev Marilyn Monroe :D 

Muide, ka Kroonikal oli üksvahe plaan meist pildiseeria teha. Kui peatoimetaja oli Margus Müil. Saime Kroonika fotograafiga Belgradis Eurovisiooni ajal kokku ning ta pakkus välja, et teeks sellise seeria, kus me oleksime erinevates rollides, näiteks Agnes ja Gabriel, Kalev ja Linda jne. Mina oleks küll Agnes olla tahtnud, aga sinnapaika see mõte jäi. 

Siin veel mõned pildid Just'ist :) 

20 AASTAT ERI! MIS SAI EDASI?

Edasi sai nõnda, et jäimegi kokku ega veetnud mitte ühtki päeva ega ööd lahus. Vahepeal käis Inno lihtsalt Tallinnas Äripäeva koosolekul - see oli tal kord nädalas esmaspäeval - ja tuli pärast minu juurde tagasi. Muidu oli ta nö free agent - võis olla, kus tahtis, peaasi, et lood said tehtud. Ja Inno käes ei olnud see mingi probleem - ta on võimeline üksinda terve lehe täis kirjutama, kui vaja. 

Suve veetsime Inno maakodus - Pärnumaal Massiarus. Need maad seal kuulusid vanasti Inno emapoolsele suguvõsale ning Inno ostis sinna aasta enne meie kokkusaamist talu. Massiaru oli väga mõnus vaikne kohakene, kuhu saime meediakära eest peitu pugeda. Paksu metsa sees, jõe kaldal, meri vaid kümneminutise autosõidu kaugusel. Tegime sealt trette Saaremaale, Hiiumaale, Kihnu ja Ruhnu ning ükspäev käisime ka Võrumaal koos minu isaga. Pildil olemegi Rõuges ühe kohviku õuel isa pildistatuna.

Massiarus elab siiamaani palju Inno sugulasi ning neile me olime muidugi suureks vaatamisväärsuseks. Pea iga päev astus mõni sugulane või poolsugulane õue pealt läbi ning tegi asja :D 

Inno võttis Äripäevast puhkuse ning saime teineteisele pühenduda. Vahepeal tegi ka lugusid, kui toimetaja helistas. Siis läksime Lepanina hotelli, kus Inno oma lood valmis toksis ning pärast seda sõime sealses restoranis midagi head. Lepanina jäigi pikaks ajaks me lemmikuks, pärast käisime seal ka lastega mitu korda. Ujumas käisime Läti piiri äärtes Ikla rannas ning siis on meil sealkandis veel üks salarand, mille asukoha me oleme avalikustaud vaid väga vähestele ;) 

Oli idülliline suvi. Meist kirjutati küll palju lehtedes ja inimesed tundsid meid ära, kuhu iganes me ei läinud, aga meil oli oma armas vaikne pelgupaik Massiaru metsade vahel, kus saime olla vaid kahekesi. 

KUIDAS ME KOHTUSIME JA KES MEID KOKKU VIIS

Täna ongi siis 21. mai, mil täitub TÄPSELT 20 aastat meie kohtumisest Tartus, Crepi kohviku ees 2005. aasta 21. mail. Sestap on tänase päeva piltki see, mis tehtud paar nädalat pärast meie kohtumist Rüütli tänaval selle sama Crepi ees. Ilmselt on näostki näha, et oleme just kokku saanud :D 

Meie kokkusaamise "peasüüdlane" on Inno magistrikursuse kursaõde Liisa Past, kes kutsus mind tol päeval Creppi kohvi jooma. Olin Liisaga tuttavaks saanud päev varem Tartu Ülikooli kohvikus, kus oli minu sõbra Aapo Ilvese kontsert. Aapo on seega teine "süüdlane."
Lugu oli nii, et mul oli jäänud veel paar nädalakest Eestis olla, kuna mul olid 13. juuniks piletid Lissaboni mu tollase boyfriendf'i Joao juurde. Joao juba närviliselt helistas, et millal sa tuled, kuna temal oli plaanis viia mind Pariisi. Ta ema ütles mulle saladuskatte all, et valmis on ostetud ka kihlasõrmus. 

AGA ma mõtlesin, et lähen käin veel Aapo kontserdil ära, muidu ei näe teda mitu aastat võib-olla. Aapo kontserdil ma sain tuttavaks Liisa Pastiga, kes kutsus mind järgmisel päeval Creppi lobisema. Pidin tegelikult bussi peale minema, kuna mul oli 22. mai õhtul Rakveres klassikokkutulek, rahadki olid ära makstud. 

Aga mõtlesin, et jõuan Liisaga veel selle kohvi ära juua küll.
Crepis polnud aga Liisat kusagil, nägin hoopis tuttavat kooliõde Kairitit, kes istus ühes lauas ühe salapärase noormehega, kellel olid ees tumedad päikeseprillid. Kairit kutsus mind enda lauda ning pea saabus ka Liisa, kes istus samuti meie lauda - selgus, et Liisa, Inno ja Kairit olid kõik ühel kursusel ajakirjanduse magistrantuuris. 

Mingil hetkel võttis noormees, keda ma pidasin Tartu Ülikooli üliõpilaseks (ma ei olnud enne sellisest inimesest nagu Inno Tähismaa kuulnudki), prillid eest ning vaatas mulle otsa. Ja sellega oli kõik otsustatud. Mul läks klassikokkutulek ja kõik muu krempel täiega meelest. Mõtlesin, et ei lähe kuhugile. Inno pidi jälle õhtul Tallinna sõitma, aga ei läinud ka kuhugile. 

Mõnda aega me hängisime seal kohvikus ja siis läksime koos teistega Emajõe äärde pikutama. Pärast kahekesi minu poole. The rest is history! 

20 AASTAT!

Täna saab meil siis Innoga koos oldud 20 AASTAT ning ma loodan, et te ei pahanda, kui ma selle tähistamiseks järgmise nädala jooksul näitan teile erilisemaid pilte meie koosolemisest ning kirjutan, kus üks või teine pilt tehtud:) 

20 aastat on meeletult pikka aeg. Mis kõik sinna sisse on mahtunud! Oleme olnud miljonärid ning seisnud leivajärjekorras, elanud Tartus, Rakveres, Võrus, Portugalis ja Hispaanias. Sõitnud Chevy Suburban'iga Ameerika idarannalt läänerannale ning tagasi. Ostnud oma unistuste auto, vana Porsche. Saanud KOLM last, kellest üks ERILINE tibuke. Teinud koostööd Edgar Savisaarega, kellest sai hea sõber. Kirjutanud koos Vaba Ühiskonna Raamatu. Elanud üle oma kodu läbiotsimise. Töötanud Võrumaa Teatajas... Ja nii edasi! Meid ühendab see, et me oleme mõlemad loomult hästi spontaansed ning võime muuta oma elu ühe sekundiga, kui nii otsustame. Näiteks kord Hurghadas paketireisil olles tüdisime me sellest nii ära, et lendasime spontaanselt omal algatusel südaööl lennukiga Kairosse ning bukkisime seal Ramses Hiltoni, mille akendest avanes vaade Giza püramiididele. Teised mõtlesid, et kuhu me kadusime, aga meil tuli lihtsalt selline tuju. Mõni teine mees ütleks mulle, et lõpeta ära oma lollused, aga Inno tuleb alati kaasa. Kuna ta on ise samasugune - lennukate ideedega, nagu kolleegid Äripäevast teda kunagi kirjeldasid. Tuleb mõte pähe ja teeb teoks. Mina ka ja aastast 2005 põlevad me energiad ühise leegiga.

See pilt on tehtud Rahvarinde peol, kuhu Edgar meid kutsus ja kus mina teda esimest korda elusuuruses nägin. Inno oli näinud juba varem, luurates Äripäeva ajakirjanikuna Edgari aia taga Hundisilmal, aga siis olid nad pigem vastased. Rahvarinde peost algas sõprus, mis tipnes Vaba Ühiskonna Raamatu kirjutamisega meie ja välja andmisega Edgari poolt. Inno kirjutas pooled peatükid ja mina teised pooled ning Edgar korraldas esitluse Tallinnas Vabaduse kohvikus.
Raamatus on ka peatükk meie kodu läbiotsimisest, mis toimus päev pärast seda, kui olime käinud D-terminali mälestusüritusel, mlle korraldasid meie sõbrad Öisest Vahtkonnast. Kaasa viidi ka paar esimest peatükki raamatust, mis olid mu arvutis. Kirjutasin nad pärast mälu järgi uuesti. Päris kohutav kogemus oli see läbiotsimine, kuid meid Innoga muutis see vaid tugevamaks. Ega ma nõrga mehega koos olla saaks ega tahakski :) 

EESTI MEESTE SAATUS ON EESTI NAISTE KÄTES

Ukrainas Harkovis andsid ühe vabriku naised nende vabriku meest sundmobiliseerima tulnud laigulistele peksa ja tõstsid nad nagu poisikesed ukse taha. Naistes on tohutu võim ja vägi. Mobiliseerijad naisi peksma hakata ei julenud. 

Nii see on - naised suudavad. Kui tahavad. Naised suudavad sõdu nii alustada kui ka lõpetada, nende võimuses on maha võtta valitsusi ning alustada revolutsiooni. Nagu Tsaari-Venemaal tulid kõigepealt tänavale sõdurite emad ning nende järel teised. 

Kui naised on sellega nõus, et nende mehed ja pojad sõtta lähevad, siis mehed lähevad. Sest mehed ei taha olla nahahoidjad-nannipunnid. Naistel seda kompleksi pole. Ema peabki nahahoidja olema - oma laste pärast. Ema, kes oma nahka ei hoia, ei kõlbagi emaks. Emadel on nende endi ja nende laste ellujäämine ennekõike. Peabki olema. See on looduse seadus.

Meestel jälle on au kõigepealt ning kui seda haavata, on mees nõus tegema kõike, et seda taastada. Kasvõi sõtta minema. Seepärast saavadki neid peatada vaid naised. Kes ütlevad - kõik, lõpp, marss siit minema, kuradi mobiliseerijad! Ja annavad neile vastu lõugu, kui vaja. Kõvasti ja valusti. 

Kui naised seda tahavad, sellega nõus on, siis viiakse ka Eesti mehed sõtta. Kui naised sellega nõus ei ole, siis ei viida. Kui naised sellele samamoodi vastu hakkavad nagu Harkovi vabriku naised. 

Seega naised, kõik on teie eneste kätes. Teie isade, meeste ja poegade saatus, elu ja surm on teie kätes. Ise mõelge, millist tulevikku neile tahate ning siis käituge vastavalt. Naiste vastu valitsus minna ei julge. Tsaar läks, tulistas sõduremasid, ja ta tiriti varsti pärast seda võimult alla. Sellel, kes naiste vastu läheb, pikka pidu ei ole.

Seega, Eesti naised, kasutage oma võimu. 

HISPAANIAS OLI PEREPÄEV!

Hispaanias tähistati üleeile ehk 15. mail suurelt Perekonna Päeva ehk Dia de la Familiat ning Roosi klass tegi seks puhuks vanematele üllatuseks toreda video, kus kõik lapsed laulsid oma perekondade auks, taustaks kõikide perekonnapildid. Selleks siis oligi vaja esmaspäevaks õpetaja meilile saata neli pilti oma perekonnast :D 

Väga vahva ettevõtmine, tegi südame soojaks :) Lisan mõned pildid sest videost, kus näha Roosit ning taustal meie perekonnapilte. Roosi sõnum oma perekonnale oli: "TE OLETE PARIMAD!"