Lugesin just Ingeri kultuuri koduleheküljelt, et ingerlastel oli tavaks juuli alul Peko päeva veeta. Kohe tuli meelde setude jumal Peko ja mõtlesin, et ingerlastel ja setudel on ka muud ühist. Mis tuleb ilmselt sellest, et mõlemal rahvakillul on tihedaid kokkupuuteid vene kultuuriga. Setud elavad Vene piiri ääres ja Ingerimaa on samuti Venemaaga tihedasti läbi põimunud. Minu suguvõsa maad asusid näiteks Peterburi külje all asuvas väikeses Muratta külas.
Tuli meelde mu emapoolne, sealsamas Muratta külas sündinud, vanavanaema ehk Vanamamma Ida-Katariina, kes armastas väga pidusid pidada. Tema sünnipäevadel oli alati terve suguselts koos. Ja tantsida meeldis talle noorena ja laulda ning üldse oli ta üks väga kange naine. Kaks meest võttis, esimene suri ära, aga teisega sai ta neli last: Selma (minu vanaema), Ernest, Lilja ja Sylvi.
Sõda käis tema kodukohast üle ja Vanamamma koos mehe Antti ja nelja lapsega oli sunnitud põgenema Soome, kus nad elasid mõnda aega Salos. Seda aega pidas Vanamamma väga heaks ja ilmselt oleks nad ka Salosse elama jäänud, kui Soome poleks ingerlasi pärast sõda Venemaale välja andnud. Vanamamma koos perega viidi Venemaale, aga ta sai ka seal hakkama ja kolis pärast oma pere Eestisse, Rakvere külje alla Karitsale. Tal oli lootus leida üles oma Punaarmeesse võetud poeg Ernest, kuna kuulis, et ta saadeti Eesti rindele, aga kahjuks jäigi Ernest sõjas kadunuks. Aga Vanamamma jäigi Eestisse elama.
Karitsal pidas Vanamma lehma ja muid elukaid ning sai ka seal hästi hakkama. Nagu mu ema rääkis, oli tal alati palju raha :D Kui mina Vanamammale lapsena külla läksin, läbi metsa Piirale, kus ta siis elas, oli tal alati suur ämber koos kommidega ootamas, kust võis võtta nii palju kui kulus. Mul on meeles, kuidas ma Vanamma põlve peal istudes meie ingeri sugupuud koostasin ja kuidas Vanamamma mulle rääkis, kes ta esivanemad olid. Tema isa Tahvani Jauhopää näiteks oli olnud suure talu peremees, kelle maadel oli isegi Olgino vürst jahti pidamas käinud. Tahvanil oli suur soov saada poega, aga paraku sai ta „ainult” üheksa tütart ja kirus siis endamisi vihaselt, et „kannon päähän se minun hattuni jää!” Mis tähendab siis seda, et minu müts jääb kännu otsa :D Aga tütred olid tal kanged, kõik tulid koos peredega Venemaalt tagasi ja asusid nagu Vanamammagi Eestisse elama.
Kui Soome oma ajaloolist viga tunnistas ja ingerlastele paluumuuttaja staatuse andis, siis kolisid nende kangete õdede lapsed tagasi Soome, kust neid kunagi vägivaldselt välja viidi. Ja jäid sinna elama. Soome, mis ongi ju tegelikult ingerlaste kodumaa. Ilmselt oleks ka Vanamamma sinna tagasi läinud, kui oleks nii kaua elanud :) Aga elas ta kaua - 96aastaseks.
Aga jah, Pekoga seoses jäin Vanamamma peale mõtlema ja tõesti - midagi on setudel ja ingerlastel ühist. See suur süda ja otsatu kangus.
Pildi peal viis kanget ingeri naist: vasakult minu vanaema Selma, minu ema Toini, Vanamamma ja tema süles mina ning Vanamamma õde Elsa, kes oli mulle väga kallis inimene, sest ta hoidis mind lapsena. Ja nüüd on ka viies põlvkond esindatud, ingeri naiste kangust viib edasi nelja-aastane Roosi, õige nimega Aurora Victoria :)
