Talverõõmud 2

Roosi teeb jõuluinglit :)



Lumesõda! Roosi läkitas just ühe lumepalli minu pihta.

Starship pole sugugi ainus

Eestis tegeletakse juba-ei-tea-mitmendat-aastat pakirobotite arendamisega, mis ei taha ega taha valmis saada, samas kui maailm liigub kiiresti edasi ja näiteks Barcelonas on juba toimiv lahendus Eliport, mille on ka konkreetne ärimudel ja otstarve.

Eestlaste probleem näib olevat see, et mõeldakse välja huvitav asi, aga ei suudeta sellele rakendust leida. Mis ilmselt tuleneb Eesti eripärast, et raha jagatakse lihtsalt huvitavatele projektidele, millel aga tegelik otstarve puudub. Seda „haigust” põeb ka näiteks TransferWise, mis on jäänud pidama ülekannete juurde, kuigi oleks võinud mõelda laiemalt ja arendada välja veebipõhise panga.

Nutikad lillepotid Klick & Grow jäid toppama maitsetaimede juurde, samas kui elu on edasi läinud ja tänapäeval saaks seda edukalt siduda (ravi)kanepi kasvatamisega.

Rääkimata koristustalgute tarkvarast, mis jäi suitsupakkide ja tühjade pudelite juurde, samas kui sellesama süsteemiga saaks lahendada praeguse aja põletavaima häda, maailmamerede reostamise probleemi.

Kõik need asjad meenutavad kasside ja koerte facebooki, mis sai samuti Eesti riigi (loe: maksumaksja) käest hulga raha, aga mis lõpuks mitte kuhugi ei jõudnud.

Mis viga? Kas eestlased ei taha või ei oska näha ja mõelda laiemalt? Meenutab natuke nõuka aega, kus kolhooside juures ja tehastes mõeldi samuti välja mingeid mõttetusi, kulutati palju aega ja raha, aga mis kuhugi ei jõudnud ega kõlvanud.

Kas Eestis on üldse mõni enda tehnoloogiline uuendus, peale riiklike e-allkirja ja e-maksuameti, millel oleks otstarve ja mis tegelikult ka töötaks?

Maailma päästmine võib olla sama ohtlik kui maailma hävitamine

Police use water cannons against protesters in Paris https://t.co/bIbH0cul3i pic.twitter.com/Se6BUjwtio

— Reuters Top News (@Reuters) December 8, 2018

Kui veel 100 aastat tagasi tegelesid maailma riigid üksteise võidu maailma hävitamisega, seda nii sõjaliselt kui majanduslikult, siis nüüd on läinud asi teise äärmusse - võisteldakse selle nimel, et maailma päästa.

Eriti sangarlik on maailma päästmine USA-s, kes alustas sellega seoses kümneid sõdu üle terve maailma, ning Euroopa Liidus, kus ollakse hullumiseni valmis energiat säästma. Tuletagem meelde, et veel 100 aastat tagasi raiuti Euroopas maha peaaegu kõik metsad, et need ahju ajada ja terast toota ning põldusid laiendada. Nüüd on teine äärmus, kus ei lasta maha raiuda ühtegi puud, põllud kasvavad võssa, mistõttu on toidu ja kütte hinnad kerkinud lakke ning inimesed nälgivad juba Euroopas, põhjusel, et mõned üksikud tegelased on võtnud nõuks teha kõik selleks, et mitte lasta maailmamere tasemel kerkida 100 aasta pärast 5 millimeetri võrra.

USA presidendil Donald Trumpil on õigus - Pariisi mäss on alguse saanud kliimakokkuleppest, millega kerkivad, ja eriti Euroopas nii energia kui toidu hinnad. Inimesed mässavad, sest ei tule enam toime. See puudutab ka väikest Eestit, kus kliima on jahe ning enamus inimesi kulutab valdava osa oma sissetulekust kütmise peale, selle asemel, et käia kinos, teatris, tellida ajalehti või osta raamatuid.

Eesti puhul on eriti ohtlik see, et ka lapsi sünnib vähem kui toit ja energia on kulla hinnaga. Selle vastu on Euroopal retsept: tuua migrante sisse Aafrikast. Aga Eesti jaoks pole see lahendus, või on?!

Kas Euroopa kevad saab alguse Prantsusmaalt?

Mäss laieneb üle Euroopa, väljavõte eestinen.fi veebist.

Prantsusmaalt alguse saanud mäss on levimas üle Euroopa. Täna mässasid lisaks prantslastele belglased ja hollandlased. Rahutused puhkevad üha enamates kohtades.

Probleem on laiemalt Euroopa üks: valitsejad on muutunud üga ignorantsemateks ning rahva olukord üha kehvemaks. Valitsejad mõtlevad välja ja tõstavad muudkui makse, nii et tavalised tööinimesed ei saa enam hakkama, ei tule ots-otsaga kokku, eriti maapiirkondades.

Juba räägitakse sellest, et see on Euroopa kevad, kus eurooplased tõusevad üles oma õiguste kaitseks. Mis peaks Euroopat valitsevale ametnike diktatuurile piiri panema. Lõppkokkuvõttes on rahvas see, kes otsustab, mis tulevik toob ja millist elu elatakse. Kuivõrd rahvast pole kuulatud, siis teeb rahvas end nüüd kuuldavaks. Kuigi rahva võim on Euroopas üha enam sõnakõlks, tuleb tulevikus rahva arvamusega üha rohkem arvestada.

Ja paar pilti Portugali jõuludest :)

Meie 2015. aasta jõulud Lissabonis :) Päike paistis ja sooja oli üle 15 kraadi. Jõuluüritused olid valgel ajal, kella ühe-kahe paiku päeval, mitte pimedas nagu Eestis tavaks. Pimedal ajal ei liikunud Lissabonis enam ühtki jõuluvana.



Jõuluvana Rossio väljakul kuskil kella kahe ajal päeval.



Inno ja lapsed jõulumelu nautimas, taamal Rossio väljaku jõuluturg.



Pärast läksime restorani sööma :)

P.S. Täna oli Lissabonis 18 kraadi ja päike siras kõrgel taevas. Võrus oli 1 kraad.

Roosiga talverõõme nautimas

Käisime siis Roosiga täna üle hulga aja väljas. Tema oli samuti tükk aega nohune ja köhane ega pääsenud ka kuu aega toast välja. Nüüd oleme mõlemad terved ja mõtlesime, et võiks välja minna. Õnneks oli Inno selle mõttega päri ja ütles, et teda ongi see pidev poe vahet traavimine ära väsitanud. Et minge nüüd teie vahelduseks.

Mõeldud-tehtud. Panime end soojalt riidesse ja kappasime entusiastlikult välja. Trepikojas kohtasime naabrionu, kes hoiatas, et väljas on väga libe ja sajab nõelteravat vihma, aga see meid ei heidutanud. Kui inimene on kuu aega toas passinud, siis ta on üsna kurt ja pime selliste hoiatuste suhtes. Nonii. Ust avades oli esimene instinkt tuppa tagasi pageda, kuna tibutas tõesti vastikult, aga Roosi oli juba lund näinud ja seisis sellele mõttele kategooriliselt vastu. Tema tahtis lume sees hullata, mida ta meie jalutuskäigu ajal korduvalt teha sai.

Naabrionu hoiatus vastas tõele - teed olid tõesti maru libedad. Kukkusin kaks korda ja Roosi üks kord, aga õnneks mitte hullusti. „Nüüd me oleme nagu kaksikud!” hõiskas Roosi end maast üles upitades. Edaspidi kõndisime ettevaatlikumalt ja hoidsime üksteisel käest kinni. Teed olid kõik liivatamata, nagu oleks talv taas ootamatult tulnud.

Inno palus, et teeksime Võru linna keskväljakul toimuvast tantsupeost ka pilti. Hüva, aga kus see tantsupidu siis oli? Keskväljakul oli ainult paar rahvariietes naisterahvast ja needki passisid lõdisedes ühe vihmavarju all. Mingi laat seal nagu oli, aga kaupmehed hakkasid juba asju kokku pakkima. Kella ühe ajal. Arusaadav, kes see ikka tahab nõelterava vihma käes kaubelda. Eriti kui veel ostjaid pole. Inimesi oli vähe ja need, keda nägime, kõndisid jooksujalu. Tahtsid ilmselt kiiresti koju saada.

Meie aga suundusime Maximasse, kust meil oli plaan endale mõned uued mänguasjad osta. Kuna Inno oli eile poes käinud ja naasnud toidukottidega nagu koormakandja eesel, siis süüa meil vaja polnud. Ainult mänguasju. Roosi soovis endale uusi hatchimalsi munakesi. Maximas tabas meid tore üllatus - kõik mänguasjad olid 50 %-lise allahindlusega ja nii sai Roosi endale sealt lisaks hatchimalsidele veel ühe pikmipopsi, poniüllatuse ja shopkinsi mänguasja. Ta oli väga rahul.

Pärast seda jalutasime rahulikult koju tagasi. Stopp, valetan. Kiirustasime, sest Roosi tahtis oma uusi mänguasju lahti teha. Viisin ta koju, kus nad issiga seda kohe tegema hakkasid, ja läksin ise veel Katariinasse, et sealt homseks moonisaiu osta. Õnneks ei olnud veel moonisaiad otsas.

Selline see minu esimene väljaskäik oligi. Ilm oli kehvapoolne, aga tuju oli samas väga hea :).

Pildil Roosi täna Võru kesklinnas lume sees hullamas

Kuidas ma jõulutunde üles leidsin

Ma ütlen teile ausalt, et mul ei ole ühelgi aastal sellist jõulutunnet olnud nagu sel aastal. Lapsepõlves jah, aga pärast seda ei ole pikki aastaid olnud. Detsember on alati kuidagi närveldades mööda läinud ja see õige jõulutunne on selle närveldamise sisse ära kadunud. Ja ma ei saanud kunagi aru, miks.

Nüüd saan. Ma ei ole nimelt juba üle kuu aja poes käinud. See ei ole olnud vabatahtlik valik. Ma jäin lihtsalt oktoobri lõpus nii haigeks, et ei pääsenud enam toastki välja. Või ok, oleks pääsenud, kuna mul tekib haigeks jäädes pöörane tegutsemistahe ning ma oleks valmis minema maailma lõppu, aga Inno ei lasknud. Ütles, et puhkad kodus, ja hakkas ise poes käima. Alguses olin vastu, sest ma tean enda arvates kõige paremini, mida poest vaja on, aga Inno oli kõigutamatu. No ja ega see tark tegu oleks olnud, välja minna, sest mul oli kohutav köha, isegi öösel ei saanud magada. See ei oleks üldse tark tegu olnud. Passisin siis niisama kodus ja usaldasin südamevärinal Innot. Vaatasin kodus vanu Hollywoodi filme ja jõin teki all teed.

Ja tuli välja, et Inno saab poes käimisega hakkama sama hästi või veel paremini kui mina! Tõi mulle kõiksugu isuäratavaid sööke, mida ma ise poleks osta osanudki, ja isegi ajakirju. Isegi Roosi üllatusmuna ei unustanud osta. Olin täitsa üllatunud kohe :D Ja mulle hakkas see kodus passimine nii väga meeldima, et ma unustasin oma pöörase tegutsemistahte täitsa ära ja olin rahus haige. Nüüd, novembri lõpul, tuli uus viirus otsa ja põdesin selle ka rahumeeli kodus teki all ära. Vaatasin järjest ja suure naudinguga ära Netflixi kõik Orange is the New Black osad ja naersin kõva häälega Grace & Frankie uusi osi vaadates (mulle nii meeldivad Jane Fonda ja Lily Tomlin!). Mängisin Roosiga peitust ja joonistasime koos päkapikke. Tellisin endale Postimehe ja Õhtulehe ning lugesin neid voodis kohvi juues. Blogida ei jaksanud, aga see on ka täiesti loomulik - ma olin ennast ikka totaalselt ära kurnanud. Õnneks Inno sai sellest aru.

Nüüd hakkan tasapisi iseendaks saama ja tegin ka väikese argliku väljaskäimise katse. Korraldan nimelt juba aasta aega Võru Stedingu maja luuleõhtuid ja 4. detsembril käis esinemas Jan Kaus. Pikk puhkus on mulle hästi mõjunud. Tunnen, kuidas mõte liigub palju ärksamini ja hommikul ei ole enam raske voodist üles tõusta. Köha ja nohu enam ei ole, ka pikalt kestnud väike palavik on ära kadunud. Ja jõulutunne on tekkinud, see lapsepõlvest meeles hea ja helge, küünla- ja piparkoogilõhnaline jõulutunne. Kahtlustan, et see on seotud sellega, et ma ei ole nii pikalt poes käinud ja jõulueelsete poodide üleküllus ei ole seda tunnet ära tapnud. Mis on väga mõnus.

Nüüd ma enam ausalt öeldes ei kipugi poodi. Las Inno käib, ta saab nii hästi hakkama. Isegi jõulukingid tellisime lastele XS Mänguasjade veebipoest juba novembri lõpul ära. Küll on plaan minna Roosiga postkontorisse jõulukaarte ostma. Ja kodulähedasse toidupoodi lähen muidugi ka mingi aja pärast. Aga mitte suurde poodi. Seal on praegu nii palju inimesi ja liiga palju asju. Mina aga tahaks vaikust ja rahu ning lihtsalt mõnusat olemist. Et ei oleks väga palju valikut :)

Ka kodu ei kavatse ma sel aastal üle kaunistada, see tapab samuti jõulutunde ära. Akendele küünlad, nende kõrvale mõned päkapikud ja inglid, väike kuuseke, üksik karrake... ja piisab :)

Ühesõnaga - less is more on tõesti tõsi. Ja haigena ei tohi väljas tuterdada. Selles suhtes on perearstid ikka väga puusse pannud, kui soovitavad tatiseid ja kuni 37, 3 palavikuga lapsi lasteaeda viia. Haigused, olgu nad nii väikesed kui tahes, tuleb kodus välja ravida, sest muidu saavad neist kroonilised põletikud kogu eluajaks. Mina seda nõuannet ei järginud, mõtlesin ka, et väike palavik, tühiasi. Pärast olin siruli voodis ja köhisin endal peaaegu et kopsud välja.

Pildil jõulud Lissabonis, 2015. aastal. 2016 ja 2017. aasta jõulud olime Eestis.

Hyvää itsenäisyyspäivää, rakas Suomi!

Head iseseisvuspäeva, minu armas Soome! Hyvää itsenäisyyspäivää, rakas Suomi! Pildil minu armas mummo Selma Pönniö (paremal) koos oma sõbranna Leenaga. Vanaema pere elas Ingerimaal Muratta külas, kust sõja ajal Soome pakku mindi. Nad leidsid endale uue kodu Salost.

Soomlased möödunud sajandi alul. Esimeses reas vasakult minu vanavanavanaema Katri Jauhopää, tema kõrval vanavanaisa Antti Pönniö koos oma naise, minu vanavanaema Ida-Katariina Pönniöga. Ida-Katariinal, keda lapselapsed vanhaks mummoks kutsusid, on süles minu vanaema ehk mummo Selma ning tagumises reas seisavad Ida-Katariina õed Miina, Anni ja Elsa. Pilt on tehtud Ingerimaal, Muratta külas, mis siis veel Soomele kuulus.

Indrek Tarand tuleks kiiremas korras vahi alla võtta

Ma pidin pikali kukkuma, kui mulle saadeti screenshot sellest, mida Indrek Tarand natuke aega tagasi Facebookis kirjutas.

Indrek Tarand: „Kui vaid püssi kätte saaks, laseks kõikidele kodanlikele natsionalistidele kuklasse augu.”

See mees tuleks kiiremas korras vahi alla võtta, sest ta on ühiskonnale ohtlik. Halloo, politsei?

Saksamaa on saavutanud kõik selle, mida Hitleri ajal sooviti

Hitler soovis kontrolli Euroopa turu ja Venemaa energia ning maavarade üle. Selleks alustas ta sõda, et murda esimeses ilmasõjas kehtestatud majanduslikud piirangud ning saada kätte Venemaalt loodusvarad, mida Venemaa uus kommunistlik valitsus kiivalt endale hoidis.

Nii, Hitler sai peaaegu kõik kätte, aga Venemaaga läks kehvasti, kuna ta ei arvestanud, et nö vabasse maailma alles jäänud Lääneriigid, see on USA, Inglismaa, Kanada ja Austraalia võivad toetada Stalinit, et Venemaad turgutada. Sisuliselt päästis Lääs Stalini, kuna leiti, et ta on vähem ohtlik kui Hitler. Eestil aga läks selle tõttu kehvasti, Eesti riik ja rahvas toodi ohvriks vaba Euroopa altarile.

Aga edasi. Nüüd on Saksamaa taas ühendatud ja valitseb Euroopa Liidu kaudu terve Euroopa üle. See on fakt, selle üle enam keegi ei vaidlegi. Saksamaa vana rivaal Inglismaa astus seetõttu lausa sellest liidust välja, kuna saadi aru, et rong on läinud, kõik on sakslaste kontrolli all. Ning loodusvarad, see on energia ja metallid voolavad Venemaalt Saksamaale justkui iseenesest.

Kas pole tegelikkuses geniaalne?! Seejuures Saksamaad muudkui kiidetakse ja tunnustatakse. Ja mis peamine, Saksamaal pole vaja endal isegi relvade peale sentigi kulutada, mida USA ette heidab, aga samas kadestab. Saksamaa on õppinud, suurte kannatuste ja ohvrite hinnaga muidugi, korraldama asju nii, et kõik teised tema eest kõik ebameeldivad asjad ära teevad, nii et ise saab mõnuleda ja valitseda. Kusagil vist oli välja toodud, et tipptehnoloogia, näiteks iPhone'i telefonid on Hiinas kokku pandud valdavalt Saksamaal toodetud ja välja mõeldud komponentidest. See tähendab, et lõviosa rahast läheb Saksamaale.

Ja ka eestlastega on läinud nagu Hitler planeeris: parimad spetsialistid Saksamaale, ülejäänud aitavad Venemaaga seoses asju korraldada. Põhimass eestlasi aga täidab inimkilbi rolli juhuks, kui Venemaal peaks midagi juhuma.

Kas panite tähele? Täna tähistatakse üle maailma erivajadustega inimeste päeva!

Erilaisuus on #voimavara. Taataksemme tasavertaiset mahdollisuudet meidän tulee sitoutua yhdenvertaisuuteen. Hyvää kansainvälistä vammaisten päivää!🎉

— Tarja Halonen (@TarjaHalonen) December 3, 2018

Täna tähistatakse kogu maailmas erivajadustega inimeste päeva, aga Eestis, kus võimul on sotsid ning president sotside poolt valitud, ei tehta erivajadustega inimestest väljagi. Selle asemel mängib liikumispuuetega inimeste esindaja Indrek Tarand tola.

Kahju. Väga kahju, et keegi Eestis erivajadustega inimesi ei esinda. Eriti halb on see seetõttu, et suur osa nendest inimestest ei suuda end ise esindada ega kaitsta.

Hea idee jõulukingiks - Elisheva & Shoshana vannisoolad ja seebid

Jõulud on armutu kiirusega lähenemas ning ma ei tea, kuidas teiega, aga mina olen juba hakanud vaikselt jõulukinke soetama. Roosile on uus LOL nukk ära ostetud ja kindlasse kohta ära peidetud (õnneks ta ei oska veel lugeda), aga midagi tahaks ju endale ka... Seepärast oli mul väga hea meel, kui postkasti potsatas karbitäis uue hoolduskosmeetika brändi Elisheva & Shoshana vanniõlisid ning seepe. Olen suur vannimõnude nautija ning sulistan oma koduses spaas kui mitte iga päev, siis ülepäeviti kindlasti.

Asusin neid kohe agaralt proovima ja pean tunnistama, et minu lemmikuks kujunes vannisool lavendli ja roosa himaalaja soolaga. Väga mõnus oli pärast veest välja astuda, kuidagi eriliselt kerge ja puhanud tunne. Nii et soovitan väga. Kitsepiima ja võilille seep on samuti oivaline.

Soolasid ja seepe on mitut sorti ja osad neist on juba veebipoe valikus üleval. Lisaks tulevad uuest aastast magneesiumõli ja magneesiumvannitooted, kehaõlid, vedelseebid ja shampoonid. Kõik on käsitsi tehtud ja koosnevad puhastest, looduslikest toorainetest.

Aga alles turule jõudnud käsitöötoodete tegijatel on üllatus ka kohvikulistele. Nimelt saate, kasutades koodi INNOJAIRJA Elisheva & Shoshana veebipoest endale meelepäraseid asju soetada 15 %-lise soodustusega. See kehtib kuni 28. veebruarini 2019. Nii et kiirustage! :)

Ülal karbitäis Elisheva & Shoshana käsitöötooteid.

Mis värk selle Ukrainaga siis õigupoolest on?

Ворог має заплатити високу ціну за безвідповідальне рішення про вторгнення на українську територію.

Маємо тримати порох сухим та бути готовими в будь-який момент дати відсіч агресору. pic.twitter.com/5DsiyWV2gs

— Петро Порошенко (@poroshenko) December 2, 2018

Ukrainal on tohutud ressursid, tohutud sõjalised kulutused, kümneid kordi suuremad kui Eesti puhul, pidevad ettevalmistused käivad muudkui, aga ikka ei saa midagi tehtud. Ikka lastakse Venemaal end kottida.

Kas see ongi taotluslik? Lasta oma rahvast Venemaal kottida? Jääb selline mulje, või mis?! Samas kohalikud oligarhid saavad sõjategevuse varjus oma asju ajada.

Pole ime, et Soomes praktiliselt puudub laste vaesus - kodus oleva lapse toetus on Helsingis 783,91 eurot kuus

Eestis kiideldakse lapsetoetustega, aga näiteks Helsingis on vaesemates lastega peredes lapsetoetus kodus oleva lapse eest 783,91 eurot kuus.

Lapsel kulub põhiliselt raha toidu ja riiete peale, seejuures on toit ja riided nii Eestis kui Soomes samas hinnas. Eestis on aga lapsetoetus vaid 55 eurot kuus, ehk üle 10 korra vähem kui Soomes.

Pole ime, et kolmandik Eestis lastest elab allpool vaesuspiiri ja nälgib.

Kaua see nii kestab? Samas öeldakse kogu aeg, et Eesti riigil on raha küllalt. Miks seda siis lastele ei anta?

Ukraina sõda päästis Eesti - aga kas see nii ka jääb?

Ukraina sõda, kujutis BBC.

Nagu öeldakse, mis ühele õnn, see teisele õnnetus. Ukrainas käib juba neli aastat sõda ja emigreerunud on miljoneid inimesi. Tänu sellele on Eestis peatunud rahvaarvu langus ja tulevik paistab jälle heledamates toonides.

Seetõttu on veidi imelik, et Eestis kirub sõda Ukrainas - tegelikkuses on see Eestile olnud väga hea. Vähemalt kiidetakse Eestis rahvaarvu tõusu, seda ukrainlaste arvelt. Sel puhul ei räägi keegi sõjast ja sellest, et need on pagulased, kes sõjaõuduste tõttu on oma kodumaalt pagenud.

Sama lugu on terve Euroopaga - kõik hõõruvad käsi, et saavad omale lisaks inimesi Ukrainast. See on ka põhjus, miks ei võeta midagi ette konflikti kiireks lahendamiseks. Ühelt poolt Venemaa teiselt poolt Euroopa Liit tühjendavad Ukrainat, nagu röövlid.

Loomulikult on see traagiline, ukraina rahva suhtes. Ja sama saatus võib ühel hetkel tabada Eestit, kui siin pommid plahvatama hakkavad. Ses mõttes tasub olla väga ettevaatlik kiidulauluga, et Eestis immigrantide arvelt rahvaarv kasvab. See on teiste õnnetuse arvelt elamine. Ja võib olla vägagi üürike.

Eesti peaks pigem end ette valmistama selleks hetkeks, kui olukord Ukrainas stabiliseerub ja inimesed kodumaale tagasi lähevad. Siis jääb Eesti korraga ilma kümnetest tuhandetest inimestest.

Eesti jaoks on seetõttu väga hea, kui konflikt Ukrainas kestab ja sealt inimesi Eestisse elama tuleb ning nad Eestisse jäävadki. Paljud ukrainlased on Eestis hästi kohanenud ja peavad Eestit uueks kodumaaks. Keelega on muidugi raskem ja ukrainlaste arvelt suureneb Eestis venekeelsete hulk, kes hääletavad valimistel - loomulikult Keskerakonna poolt. See seletab ka Keskerakonna populaarsuse kasvu Eestis ja näiteks Isamaa toetuse vähenemist, sest eestlasi jääb kogu aeg vähemaks.

Eesti noormehed tuleks saata aastaks ülikooli, mitte sõjaväkke

Mis on Eesti peamine probleem? Õige! See pole mitte palgalõhe ega Vene oht, vaid asjaolu, et Eestis on kõrgharidus 70 protsendil naistest ja vaid 30 protsendil meestest. See asjaolu on ühiskonna täielikult tasakaalust välja viinud ja toonud kaasa protsessid ja muutused, millest igapäevaselt palju räägitakse.

Mis on lahendus? Õige! Tuleb noored mehed sõjaväe asemel saata kohustuslikus korras vähemalt aastaks ülikooli. Ma mõtlen päris tõsiselt.

Mis puutub kaitsevõimet, siis on tänapäeval eelis just neil, kelle tehnoloogia on parem. See on alati nii olnud, aga tänapäeval eriti, sest tänapäeva sõjad on kõrgtehnoloogilised sõjad. Ja kõrgtehnoloogilisi relvi suudavad välja mõelda ja kasutada AINULT kõrgharidusega inimesed. Ehk siis sõja võidab see pool, kellel on rohkem kõrgelt haritud inimesi. Nii lihtne see ongi.

Võtame ühe lihtsa näite. Tänapäeva robotite ajastul on võimalik toota selliseid relva kandvaid süsteeme, mis sarnanevad püssimehe, laeva või lennukiga, on võimalik selliseid toota lühikese ajaga miljoneid. Või kümneid miljoneid, kui soovite. Tuumarelv pole samuti midagi muud kui tehnoloogia. Eestis on tuumarelva toomiseks kõik vajalik isegi maapõues olemas.

Juba Jakob Hurt sai aru, et Eesti ei saa kunagi suureks oma arvult, küll aga suudab seda vaimult. Ja vaim on tänapäeval suurem jõud kui miski muu. Üks inimene suudab tänapäeva arvuti taga juhtida kümneid mehitamata lennukeid ning külvata nendelt lühekse ajaga tuhandeid pomme vaenlase territooriumile, ehk tekitada kahju, mida ei suudaks mitu miljonit püssimeest.

Või mis?!

Oleks rohkem selliseid ettevõtjaid, kes presidendi vastuvõttudele ei trügi

Kristjan Rahu annab igale töötajale 50 000 eurot. Väljavõte Õhtulehe veebist.

Ma pidin toolilt pikali kukkuma, kui seda lugu lugesin. Et Eestis, kus valitseb totaalne postsoveetlik krabamispoliitika, ja seda eriti ettevõtjate hulgas, on keegi, kes midagi teistega jagab. Vau!

Seni on Eestis domineerinud ärimehed, kel küüned ainult enda poole ja kes end igale poole pressivad, näiteks presidendi vastuvõtule. Kristjan Rahut, kes osa kasumist töötajatega jagab, pole ma presidendi vastuvõtul näinud. Ma kujutan ette, kuidas H.Luiged, Lumanid ja Sõõrumaad, need kõiksugu vastuvõttude ja pidude stammkunded nüüd kiruvad, et kuradi värdjas reetur. Sest need viimati nimetatud paistavad nüüd eriti lollid. Ja oma lolluses on nad osalised Eesti elu pekki keeramises. On võtnud oma raha ja viinud selle välismaale. Selle asemel, et seda kasvõi oma töötajatega jagada.

Rahu aga kinkis iga töötajale enne jõule sisuliselt 2. pensionisamba. Kui kõik Eesti ettevõtjad seda teeksid, pole poliitikutel või laiemalt eesti rahval vaja pensioni pärast muretsedagi. Või mis?!

Mis pensionisambad? Eesti tegelik probleem on kinnisvara-skämm

Ühesuguse korteri maksumus Valgas ja Tallinnas, Domus Kinnisvara ja KV.ee veebist.

Eestis räägitakse viimasel ajal palju pensionisammastest, eriti teisest sambast ja loetakse-arvutatakse sente. Et mitu eurot keegi rohkem või vähem saab. Laias laastus on teise sambaga seis selline, et sinna koguneb keskmise palgaga kusagil 1000 eurot aastas ehk siis 30-aastase tööstaaži puhul kusagil 30 000 eurot. Kui sinna veel midagi peale koguneb (positiivse stsenaariumi korral), siis tuleb 50 000 kokku. Ja sealt hakatakse siis raha jupikaupa pärast välja jagama, nii 100 euro kaupa kuus. Või midagi säärast.

Aga üldse ei räägita sellest, et kõigi silme all käib kinnisvaras ühelt poolt tohutu teenimine ja teiselt poolt kiire vaesumine, mille kõrval kahvatuvad igasugused fondid. Aga otsustage ise: veel 20-25 aastat tagasi sai ühesuguse koguse EVP-de eest erastada omale nõuka ajast tasuta kätte tulnud korteri nii Valgas kui Tallinnas. Täna on seis selline, et Valga korteri hind on suurusjärgus 10 000 eurot, Tallinnas 100 000 eurot. Vahe on kümnekordne! Mis tähendab, et Valgas pole selle korteri hind praktiliselt üldse tõusnud, aga Tallinnas kerkinud nii, et selle kõrval kahvatuvad igasugused pensionifondid. Nii et mis pensionifondidest me siin räägime, eksole?! Tallinnas niisama kätte tulnud korteri saab pensionile minnes maha müüa ja soetada samaväärse Vahemere ääres ning elada mugavalt seal elu lõpuni, kuna toit ja muu elamine on Vahemere ääres poole odavam.

Valga inimesel aga pole mõtet millestki säärasest unistadagi, tema korteri tagatisel ei saa isegi pangast laenu. Mitte midagi ei saa Valga inimene, tema tulevik on Eestis näljapajukil hakkama saada.

Ja mis pensionifondidest me sellises olukorras räägime eksole?! Ja siis meelitatakse noori maale elama ning seal lapsi tegema. Täielik ajuvabadus ju!

Põnev info: kodu on naiste jaoks kõige ohtlikum paik

Why home is the least safe place to be a woman https://t.co/K2QuYLEnoH #Women #Society pic.twitter.com/HM1DnJoUny

— World Economic Forum (@wef) November 27, 2018

Kuigi naisi seostatakse koduga, selgub, et just kodu on naise jaoks kõige ohtlikum koht, kuna kodus pannakse toime kõige rohkem naiste-vastaseid kuritegusid.

Kergelt absurdne olukord, aga selline ta kahjuks on. Ka Eestis. Paljude meeste ja laste jaoks on olukord ilmselt sama - kodus olla on kõige ohtlikum.

Eestis on koduvägivald kindlasti ka põhjus, miks paljud naised ei taha sünnitada lapsi - kas tõesti selleks, et keegi saaks nende peal oma viha välja elada?!

Eks olnud see ju algselt põhjus, miks paljud naised tahtsid tööle minna - et pääseda kodusest õudusest.

Inno ja Irja seisukoht Indrek Tarandi küsimuses

Meie jaoks on Tarandi käitumise juures kõige vastikum see, et ta priviligeeritud Europarlamendi saadikuna läks poliitilise kasu saamise eesmärgil segama inimeste meeleavaldust, kel ei ole selliseid vahendeid ja võimalusi nagu temal. Ja toonitas pärast seda veel oma positsiooni ja staatust - rünnati Europarlamendi saadikut! Nagu poleks teda tohtinud rünnata tema priviligeerituse pärast.

Maailmas tähistati laste õiguste nädalat. Aga Eestis?

View this post on Instagram

Lasten oikeuksien viikon päätteeksi vietettiin lapsi mukaan töihin -päivää. Meillä kävi isien ja äitien työpaikkoihin tutustumassa muun muassa Iida 1,5 vuotta ja Anu, 5 vuotta. Essi, 17 vuotta, tutustui poliisin viestinnän arkeen. 👮🏻‍♀️ #helsinki #poliisi #lapsenoikeudet

A post shared by Helsingin poliisilaitos (@helsinkipoliisi) on Nov 23, 2018 at 3:11am PST

Kogu maailmas, kaasa arvatud Soomes tähistati laste õiguste nädalat. Nädala lõpus võeti reedel lapsed tööle kaasa.

Eestis polnud sellest nädalast aga mitte üks piuks. Eestis räägitakse lastest hoolimisest, aga tegelikult ei tehta lastest ega nende õigustest üldse välja. Toimub jõhker laste huvidest üle sõitmine. Üks ilmekas näide on laste võõrutamine ühest vanemast, mis on massiline ja mis mõjub lapsele samamoodi nagu seksuaalne väärkohtlemine ehk pedofiilia.

Tallinnas väikse Martini juhtum on ilmekas näide hoolimatusest, kus laps tõsteti koos emaga kuuse alla, mistõttu sattus laps lõpuks lastekodusse. Samas räägitakse, kuidas lastekodu on lapse arengu jaoks kõige hullem koht, kuidas vanematest võõrutatud lapsed on elu lõpuni katkise hingega.

Millal lõppeb Eestis laste massiline väärkohtlemine, mis puudutab võõrutamist vanematest ja tervetest suguvõsadest? NB! Lapsi võõrutatakse Eestis täiesti korralikest vanematest ja vanavanematest.

Ja siis räägitakse, et sündimus on väike. Loomulikult on väike, sest milleks lapsi soetada, kui nad sult ära võetakse?!

Riigikokku eestivastaste mõtetega

Täna sain Õhtulehe vahendusel teada, et Riigikokku pürgib ka üks eestivastane erakond, mis on endale kurioossel kombel pannud nimeks Eesti 200.

Nimelt ütleb erakonna esinaine ja peaministrikandidaat Kristina Kallas tänases Õhtulehes intervjuus (and I kid you not!) järgmist: „Eestlane ei oska olla rahvana suur. Venelane oskab väga hästi suur olla.”

Samas intervjuus suurustab Kallas, et on ise poolvenelane, mis tähendab tema enda tõlgenduses siis ilmselt seda, et tema on väikeste eestlastega võrreldes poolsuur. Mitte nii suur nagu päris venelane, asga vähemasti POOLSUUR. Seega valige aga valige Eesti 200, kallid väikesed eestlased! :DDD

Pildil Kristina Kallas, Eesti 200 esinaine ja peaministrikandidaat, kes leiab, et eestlased on venelastega võrreldes väikesed tegelased. Kujutis Wikipediast.

Kanep - kas ikka nii ohutu kui arvatakse?

Ka Eestis on - valdavalt sotside seast - kõlanud hääli, et kanepi tarvitamise mõnuainena võiks legaliseerida. Inno ja Irja Kohvik seisab sellele kindlalt vastu. Õnneks on samal arvamusel ka tervishoiuorganisatsioonid, kes on hoiatanud, et väiksemgi kogus seda narkootilist ainet võib mõjuda tervisele laastavalt, ning nüüd on samale arvamusele jõudnud ka valitsus, mis on sellele plaanile vastu, sest rahva enamik on vastu.

Kui keegi veel arvab, et kanep ohutu taimeke on, siis olgu siin narko.ee leheküljelt ära toodud kanepitarvitamise pikaajalised tagajärjed:

Kanepitoodete pikaajaline toime

Pikaajalisel tarvitamisel tekib osadel tarvitajatel pidev väsimus, kaob huvi ümbritseva suhtes, tekivad keskendumisraskused, mäluhäired ja nõrgeneb tähelepanu.

Kanepisuits (nii marihuaana- kui hašiši suits) sisaldab oluliselt rohkem vähkitekitavaid aineid kui tubakasuits (ligi neli korda rohkem tõrva kui tubakasigaretis!), see võib põhjustada hingamisteede vähki, südame- ja veresoonkonnahaigusi. Reeglina tõmmatakse kanepisuits võimalikult sügavale kopsudesse ning hoitakse võimalikult kaua hinge kinni (sellest viimasest pole küll tegelikult mõju suurendamiseks mingit abi), uksed-aknad hoitakse hoolega kinni ning sigaret suitsetatakse ära viimse piirini (erinevalt tubakasigaretist, mida üldjuhul filtrini või näppude kõrvetamiseni ei tõmmata). Vähi ja mitmesuguste hingamisteede haiguste soodustamiseks on sellest kõigest rohkem kui küll.

Pidev tarvitamine kipub tekitama ka unehäireid ning psüühilist sõltuvust. Tarvitamine võib põhjustada ka korduvaid pettekujutlusi (flashback). Lisaks tekivad limaskesta põletikud, krooniline bronhiit, oluliselt kahjustatakse hingamisteid.

Erinevate teadusuuringute andmetel jääb umbes 10% regulaarselt kanepit tarvitavatest inimestest sellest ainest sõltuvusse. Sõltuvus areneb välja pikemaajalise tarvitamise jooksul, lisaks tekib mõnedel tarvitajatel tolerantsus: et uuesti kogeda samaväärset mõju, läheb tarvis üha suuremaid koguseid. Kui sõltlane enam oma harjumuspärast annust ei saa, tekivad võõrutusnähud. Enamasti tähendab see unetust, ärevustunnet ja kergesti ärrituvust, lisaks vaevavad higistamishood, kerge iiveldus ja värinad. Võõrutusnähud olenevad tarvitatava aine kogusest, tarvitamise kestusest ja isiksuseomadustest ning neid esineb tihti siis, kui rohke ja pikaajaline tarvitamine järsku lõpetatakse.

Kanepitoodete tarvitamine võib anda tõuke mitmete vaimsete häirete ilmnemisele või halvendada seisundit märkimisväärselt, näiteks võib tarvitamise tagajärjel tekkida:

Deliirium. Inimesel on raskusi ajas ja ruumis orienteerumisega, ta ei pruugi ära tunda tuttavaid ega aru saada, mis tema ümber toimub. See kestab mõnest tunnist kuni mõne päevani. Deliiriumi tekkimine on tõenäolisem, kui inimene on lisaks suurele tarvitatud THC-kogusele veel näiteks magamata või pohmeluses.

Kanepipsühhoos. Psühhoos erineb deliiriumist peamiselt selle poolest, et analüütilise mõtlemise võime justkui toimib, kuid reaalsustaju ehk side tegelikkusega on muutunud või hoopis kadunud. Analüütilisest mõtlemisest pole kasu, istudes katuseäärel eesmärgiga sealt alla hüpata, teadmata oma nime ja tekkinud olukorra põhjusi, kuid andes endale suhteliselt hästi aru sellest, kus sa oled ja mida teha kavatsed. Psühhoos püsib kauem kui deliirium, ühest kuni kuue nädalani, kuid kaob vaid siis, kui rohkem kanepitooteid ei tarvitata. Uuringud näitavad, et umbes 10% nendest, kes on elus rohkem kui ühe korra marihuaanat või hašišit suitsetanud, on kogenud kas psühhoosi või deliiriumi. Riski ulatus on otseses seoses THC-sisalduse ja tarvitamise sagedusega.

Skisofreenia. Kanepitoodete tarvitamine võib põhjustada skisofreeniat inimestel, kellel on selleks eelsoodumus, kuid kellel see muidu ei avalduks. Lisaks on tõendeid, et skisofreenia avaldub kanepisuitsetajatel keskmisest mitu aastat varem. Mida nooremalt kanepisuitsetamisega alustada, seda suuremad on riskid.

Paanikahood. Kanepitoodete tarvitamine võib põhjustada ka erineva tugevusega paanikahoogusid. Sagedamini juhtub seda juhuslike tarvitajatega või nendega, kes saavad kogemata harjumuspärasest suurema koguse THC-d. Inimene tunneb, et igasugune kontroll kaob, hapnikku ei jätku, ta sureb kohe või läheb hulluks. Sageli tekib ebareaalsuse tunne. Mõnikord saavad paanikahoost alguse ärevushäired, mis vajavad juba psühhiaatrite sekkumist.

Tahtetuse sündroom (amotivational syndrome). Pikka aega kanepitooteid tarvitanud inimene võib muutuda ükskõikseks, apaatseks ega suuda millelegi pikemalt keskenduda. Ta võib küll teha tulevikuplaane, kuid ei suuda neid ellu viia. Samuti on tal raske kohaneda uute olukordadega või keerukamates situatsioonides hakkama saada. Tekivad probleemid lühimäluga: inimene ei suuda meenutada, mida hetk tagasi öeldi või mis äsja juhtus. Halveneb eneseväljendusoskus ja analüüsivõime. Tähelepanuvõime on puudulik, samuti on kehvem reaktsioonikiirus ja ajataju.

Seega tuleks mistahes üleskutsetesse kanep legaliseerida suhtuda ülimalt kriitiliselt. 

Pildil õitsev kanepitaim, kujutis Wikipediast. 

Roosike sai nelja-aastaseks

Eile oli meie peres väga tähtis päev. Nimelt sai me väike tütreke Aurora Victoria ehk Roosi nelja-aastaseks. Ja pidas koos oma sõbrannadega sünnipäeva. Pildil ongi Roosi koos oma Võru Katariina kohvikust tellitud sünnipäevatordiga, näitamas näpuga sellele torditükile, mida ta endale tahab :).

Nagu näha, ei puudunud peolt ka lastešampus. Tõsi, lapsed arvasid, et see on „liiga hapu” ja eelistasid sellele hoopis Notsu ehk Limpa limonaadi, nii et meil Innoga tuli ise see šampus ära juua :D Oli tõesti natuke hapu :D

Suure saladuskatte all võib ka paljastada, mida Roosi siis kingiks sai. Ühte kingitust näete tal seljas - selleks on printsess Okasroosikese roosa kleit. Peale selle sai Roosi veel Okasroosikese (Sleeping Beauty) nuku, printsessikleidid oma Barbie nukkudele ja Okasroosikese muinasjuturaamatu. Ühesõnaga üks printsessivärk kõik, sest Roosi on meil täielik printsess. Mis pole ka ime, sest on ta ju saanud nime Okasroosikese järgi, kelle tegelik nimi on Aurora :D

Siin veel üks pildike printsessikleidist:

Üllatus, üllatus! Kohus on nüüd Keskerakonna kontrolli all

Eile tuli siis uudis, et Harju maakohus mõistis Postimehe väljaandjalt ASilt Eesti Meedia ja Postimehe ajakirjanikelt Risto Berendsonilt ning Joosep Värgilt ettevõtja Margo Tomingasele välja valuraha, kuna leht avaldas tema kohta valeandmeid. Eesti Meedia peab välja käristama 3000 eurtsi ning Berendson ja Värk kumbki 500 eurtsi ning ühtlasi peavad kõik kolm kambajõmmi tasuma Sarapuu väimehe menetluskulud 3637, 2 eurtsi.

Pidin seda uudist ikka mitu korda üle lugema, enne kui uskusin. Kontrollisin, kas on 1. aprill. Ei olnud. Näpistasin end, et veenduda, kas ei näe und. Ei näinud. No mida imet? Kui Reform võimul oli, siis ilmus Keskerakonna ja tema sabarakkude kohta igasugust infot, aga mitte keegi ei kõssanudki. Kui kesikud kohtusse kaebasid, siis selle üle ainult naerdi. 

Ja nüüd? Kohus ei mõista valuraha välja mitte ainult ajalehelt, vaid ka AJAKIRJANIKELT. Ja seda Keskerakonna juhtiva tegelase Kersti Sarapuu väimehele! 

Vaata aga vaata, kus ajad on muutunud! Enne tantsis Eesti Vabariigi kohus Reformierakonna pilli järgi, nüüd siis Keskerakonna pilli järgi.

Mida see õnnetu Postimees siis valesti tegi? Kirjutas, et Sarapuu väimees olevat korraldanud ühe bordelliärika kautsjoni tasumise. Kohus võttis aga siis asja juurde tolle bordelliärika Tanel Aaviku kriminaalasja toimikust kautsjoni tasumise maksekorralduse ja sellest selgus, et kautsjoni tasusid hoopis Tomingasega mitte seotud juriidilised isikud.

Okei. Aga ega „korraldamine” tähenda ainult seda, et ise maksis. Tomingas võis anda tasumise käsu või teha selleks ettepaneku.

Mul on tegelikult väga kahju, et Postimees seda otsust edasi ei kaeba. Sest Harju maakohus on ikkagi ainult esimese astme kohus ning väga paljud esimese astme kohtu otsused tühistatakse teise astme kohtus Ringkonnakohtus. Ausalt öeldes ei näe ma sel muud põhjust kui see, et Postimehe omanik, ärimees Margus Linnamäe tahab Sarapuude peaministri parteisse kuuluvale poliitperekonnale mett moka peale määrida. Tomingase ämmamamma Kersti Sarapuu on ju veel Riigikogu liige ka. Ja ohverdas seetõttu oma ajakirjanikud. 

Aga jah - kohus on nüüd Keskerakonna kontrolli all, nii et hoidke piip ja prillid, kes te edaspidi kesikute kohta halba sõna kavatsete poetada! :D Reformierakondlikust kohtust on saanud keskerakondlik kohus. Pärast nii lolli otsust on raske midagi muud uskuda. 

Aga ikkagi - kes oleks võinud seda uskuda? 

Ülal Riigikogu liige Kersti Sarapuu, Postimehe loos kajastatud ärimehe Margo Tomingase kesikust ämmamamma, kes pani kohtu oma pilli järgi tantsima. Kujutis Wikipediast.

Inno kommentaar:

Margus Linnamäe põhiäri on ravimiäri ja et seda mitte kahjustada, toodi ohvriks Postimees ja selle ajakirjanikud.