Mulle meenutab eestlaste praegune soolasambana oma saatuse ootamine vanaisa jutustatud lugu sellest, kuidas ta Irkutski poole teel oleva küüdirongi pealt põgenes.
Lug oli selline - vanaisa Gustav Eduard pandi 1949. aastal Irkutskisse viiva küüdirongi peale ning rong jõudis kusagile poole tee peale, kui peatus. Valvur ütles minu vanaisale, et mine ja too külast piima. "Ei lähe, sa lased mu ju siis selja tagant maha," ütles vanaisa. Valvur ei hakanud temaga vaidlema ning läks ise. Ning jättis vaguni ukse pärani lahti.
"Noh, nüüd paneme minekit!" hüüdis vanaisa vagunikaaslastele. Teised aga hakkasid teda hurjutama ning ütlesid, et parem on koha peale jääda, kuna "kes teab, mis meid põgenedes ootab."
Vanaisa lõi käega ning hüppas vaguni pealt maha. 20-30 inimesest tuli temaga kaasa vaid üks noor poiss. Nad jooksid metsa ning avastasid seal, et keegi ei ajagi neid taga. Edasi läksid nad juba rahulikult. Ostsid omale igaks juhuks Lenini märgid ja panid need rinda ning sõitsid lühimaarongidega läbi Venemaa. Kuni Eestini välja. Noor poiss läks maha Jõgeva kandis, vanaisa sõitis edasi Võrumaale, kus elas kuni Stalini surmani vanaema juures kapi taga.
Kui ta oleks mõelnud, et parem on kohapeale jääda, siis ta oleks ilmselt surnud Siberis nagu Inno vanaisa Eduard, kes viidi samuti Irkutskisse. Ta oli juba üle viiekümne.
Kuhu me läheme, kes meid seal ootab - see on ka täna kohapeale jääda eelistavate eestlaste põhiline hüüdlause. Äraminejaid hurjutatakse ning neist ei saada aru.
Vagun on ka nüüd valveta, ent avatud uksest julgevad välja astuda vähesed.
Mis meiega ikka juhtuda saab, mõeldakse. Lähen õhtul magama ja hommikuks on sõda läbi, veenavad end osad. Aga äkki sõda ei tulegi, loodavad teised.
Aga äkki polegi seal teab kui hull, mõtlesid ilmselt ka mu vanaisa vagunikaaslased. Keegi ju ei teadnud, mis Irkutskis ees ootab.
Nii ei tea me ka nüüd. Äkki polegi see sõda nii hull? Pannakse paar pauku Toompeale ja Ämarisse, nagu osad kirjutavad. Meie pääseme. Parem on jääda, lihtsam on jääda.
Minna on alati raskem, see on tõsi. Ei teadnud ju ka mu vanaisa, kas teda hakatakse taga ajama, kui ta läbi metsa põgeneb. Võib-olla oleks valvur hädakisa tõstnud ning teda oleks hakatud püssidega taga ajama?
Kuid ta võttis riski ning see risk õigustas end. Ta jõudis tagasi koju, Võrumaale, ning elas pärast seda väga pika elu, 86-aastaseks.
Ka vagunisse jäänud võtsid riski. See ei õigustanud end, kuna me kõik teame nüüd, milline elu ootas asumiselesaadetuid Irkutskis.
Kas siis jääda või minna? Seda peab igaüks ise otsustama, kuna tõepoolest, sa võid hukka saada ka põgenedes, aga kui ajalugu on meile midagi õpetanud, siis seda, et head sõda ei ole olemas. Nagu ei ole olemas häid vangilaagreid. Ja kui sõda Eestisse tuleb - mida ta ilmselt tuleb, kuna selliseid hoiatusi ei anta välja ilma põhjuseta, pigem ei hoiatata, kui põhjust pole - , siis ei ole vaguni uks enam lahti, vaid kinni.
Loomulikult on ka siis võimalik põgeneda, kuid võimalus selga tulistatud saada on siis palju suurem.
Mul on vanaisa rongipiletid, millega ta läbi Venemaa sõitis, siiani alles. Isa hoidis neid nagu oma silmaterasid ja andis nad enne surma mulle. Nad on juba koltunud, aga jaamade nimetused on ikka veel selgesti näha. Ma tean, millega vanaisa riskis, et olla vaba.
Paljud teised sõitsid alistunult Siberisse ega üritanudki põgeneda, ka siis, kui vaguni uks oli valveta ning uks lahti. Nii anti põlvest põlve emapiimaga edasi teadmist, et parem on jääda kohale ning võtta vastu see, mis tuleb. Isegi, kui see on surm.
Aga kas see ikkagi on nii? Vaadake oma vanavanemate kogemusest kaugemale. Mida te ise tahaksite, julgeksite?
Ronge pannakse juba valmis, käimas on viimased ettevalmistused. Pea hakatakse liikuma.
Kas sina tahad olla vagunis või vagunist väljas? Viidav või ise edasi liikuja?
