KAS TAHAD OLLA VAGUNIS VÕI VAGUNIST VÄLJAS?

Mulle meenutab eestlaste praegune soolasambana oma saatuse ootamine vanaisa jutustatud lugu sellest, kuidas ta Irkutski poole teel oleva küüdirongi pealt põgenes. 

Lug oli selline - vanaisa Gustav Eduard pandi 1949. aastal Irkutskisse viiva küüdirongi peale ning rong jõudis kusagile poole tee peale, kui peatus. Valvur ütles minu vanaisale, et mine ja too külast piima. "Ei lähe, sa lased mu ju siis selja tagant maha," ütles vanaisa. Valvur ei hakanud temaga vaidlema ning läks ise. Ning jättis vaguni ukse pärani lahti. 

"Noh, nüüd paneme minekit!" hüüdis vanaisa vagunikaaslastele. Teised aga hakkasid teda hurjutama ning ütlesid, et parem on koha peale jääda, kuna "kes teab, mis meid põgenedes ootab." 

Vanaisa lõi käega ning hüppas vaguni pealt maha. 20-30 inimesest tuli temaga kaasa vaid üks noor poiss. Nad jooksid metsa ning avastasid seal, et keegi ei ajagi neid taga. Edasi läksid nad juba rahulikult. Ostsid omale igaks juhuks Lenini märgid ja panid need rinda ning sõitsid lühimaarongidega läbi Venemaa. Kuni Eestini välja. Noor poiss läks maha Jõgeva kandis, vanaisa sõitis edasi Võrumaale, kus elas kuni Stalini surmani vanaema juures kapi taga. 

Kui ta oleks mõelnud, et parem on kohapeale jääda, siis ta oleks ilmselt surnud Siberis nagu Inno vanaisa Eduard, kes viidi samuti Irkutskisse. Ta oli juba üle viiekümne. 

Kuhu me läheme, kes meid seal ootab - see on ka täna kohapeale jääda eelistavate eestlaste põhiline hüüdlause. Äraminejaid hurjutatakse ning neist ei saada aru. 

Vagun on ka nüüd valveta, ent avatud uksest julgevad välja astuda vähesed. 

Mis meiega ikka juhtuda saab, mõeldakse. Lähen õhtul magama ja hommikuks on sõda läbi, veenavad end osad. Aga äkki sõda ei tulegi, loodavad teised. 

Aga äkki polegi seal teab kui hull, mõtlesid ilmselt ka mu vanaisa vagunikaaslased. Keegi ju ei teadnud, mis Irkutskis ees ootab.
Nii ei tea me ka nüüd. Äkki polegi see sõda nii hull? Pannakse paar pauku Toompeale ja Ämarisse, nagu osad kirjutavad. Meie pääseme. Parem on jääda, lihtsam on jääda. 

Minna on alati raskem, see on tõsi. Ei teadnud ju ka mu vanaisa, kas teda hakatakse taga ajama, kui ta läbi metsa põgeneb. Võib-olla oleks valvur hädakisa tõstnud ning teda oleks hakatud püssidega taga ajama? 

Kuid ta võttis riski ning see risk õigustas end. Ta jõudis tagasi koju, Võrumaale, ning elas pärast seda väga pika elu, 86-aastaseks. 

Ka vagunisse jäänud võtsid riski. See ei õigustanud end, kuna me kõik teame nüüd, milline elu ootas asumiselesaadetuid Irkutskis. 

Kas siis jääda või minna? Seda peab igaüks ise otsustama, kuna tõepoolest, sa võid hukka saada ka põgenedes, aga kui ajalugu on meile midagi õpetanud, siis seda, et head sõda ei ole olemas. Nagu ei ole olemas häid vangilaagreid. Ja kui sõda Eestisse tuleb - mida ta ilmselt tuleb, kuna selliseid hoiatusi ei anta välja ilma põhjuseta, pigem ei hoiatata, kui põhjust pole - , siis ei ole vaguni uks enam lahti, vaid kinni. 

Loomulikult on ka siis võimalik põgeneda, kuid võimalus selga tulistatud saada on siis palju suurem. 

Mul on vanaisa rongipiletid, millega ta läbi Venemaa sõitis, siiani alles. Isa hoidis neid nagu oma silmaterasid ja andis nad enne surma mulle. Nad on juba koltunud, aga jaamade nimetused on ikka veel selgesti näha. Ma tean, millega vanaisa riskis, et olla vaba. 

Paljud teised sõitsid alistunult Siberisse ega üritanudki põgeneda, ka siis, kui vaguni uks oli valveta ning uks lahti. Nii anti põlvest põlve emapiimaga edasi teadmist, et parem on jääda kohale ning võtta vastu see, mis tuleb. Isegi, kui see on surm.

Aga kas see ikkagi on nii? Vaadake oma vanavanemate kogemusest kaugemale. Mida te ise tahaksite, julgeksite? 

Ronge pannakse juba valmis, käimas on viimased ettevalmistused. Pea hakatakse liikuma. 

Kas sina tahad olla vagunis või vagunist väljas? Viidav või ise edasi liikuja?

KUUMAPÄEVIK, 2-3. JUULI

2. juuli. Hakkame juba ära harjuma, täna 38. Üks kraad vähem kui eile. Tuuline ja tundub palju parem. 

Tulekahju saadi täielikult kontrolli alla. Meie juurde ei jõudnud isegi suitsuhaisu. 

Käisime vara hommikul poes. Enne kümmet. Siis oli täitsa mõnus veel, päike ei kõrvetanud ning õhk ei olnud paks. Poes oli kohalikke täis. Nemad käivadki siin enne kella kahtteist ringi ning kella üheks sureb elu linnas välja. Tänavad voolavad tühjaks. Kõik lähevad koju pikutama ning sööma. 

Ma ei tea, võib-olla tõesti kuskil käivad kohalikud ka 40 kraadiga päevasel ajal ringi, aga ma ise pole veel ühtki sellist kohalikku näinud. Nina pistetakse uuesti välja kõige varem kell kuus. Siis tehakse ka poed ja restoranid uuesti lahti, mis kella kahe ajal kinni läksid. 

Vaatame filme ja lemmiksarju ning relaxime. Õhtuti, kui basseinis käidud, tormavad kõik teleka ette, et vaadata jalkat. Siin Hispaanias elades on vist võimatu mitte jalkafänniks kujuneda. Roosi teab kõiki mängijaid ning tema lemmikuteks on Lamine Yamal ja Cristiano Ronaldo. Isegi Ella elab kaasa. 

***

3. juuli. Mis meil siis täna - taas 39. Hakkab juba ära tüütama. Vahepeal näitas, et veel KÜMME PÄEVA 39, aga ÕNNEKS nüüd on muutunud ennustus ning alates teisipäevast hakkab langema. Juhhei! 

Praegu on aga siiski veel palav ning Roosi tegi Kalevipoja lugemises väikese pausi. Arusaadav, praegu ei suuda aju neid tuuslareid haarata. Jätkame järgmisel nädalal, kui jahedamaks läheb :D Nüüd aga haaras Roosi raamatu Inno ning hakkas ise Kalevipoega lugema. Nüüd iga natukese aja tagant teadustab mulle, mis seal kirjas. Näiteks et Kalevipoeg tappis Tuuslari ja Soome sepa poja ära. Kohutav :D 

Ahjaa, Hispaania võitis eile jalkas, kõik olid väga rõõmsad. Ikkagi omad, tuleb kaasa elada. Muidugi kui vastamisi oleks Eesti ja Hispaania, siis ma oleks Eesti poolt. 

Järgmisena mängib Hispaania Portugaliga. See on alati hästi traagiline matš, kuna Portugal alati kaotab. Minu eks Joao rääkis nutuselt, et portugallased alati Hispaaniaga mängides millegipärast tarduvad nagu kummitust nähes ega suuda mängida. No eks näis, kas nüüd juhtub ime. 

KUUMAPÄEVIK, 1. JUULI. TULEKAHJU!

Nonii, täna siis 1. juuli ning jätkame kuumalainel. Taas 39 kraadi. Täna poodi lähe, kuna süüa on enam kui küll, ning Joao restorani ka ei lähe. Liiga palav! Sööme midagi kerget nagu näiteks salatit ning naudime konditsioneeritud tuba. 

Vaatame filme, kuna lugeda ka eriti ei jaksa. Ainult õhtul basseini ääres.

Meil vähemasti on konditsioneer. Paljudel ei ole ja neist on mul tõeliselt kahju. Ja pakikandjatest, kes meile Amazoni pakke toovad. "Que calor,madre mia," ütles täna üks neist laubalt higi pühkides.
Kujutan ette, isegi pakile järele minemine on raske. Kui peaks veel pakikandja olema! 

Käime päevas mitu korda duši all, nii on täitsa mõnus.
Ja õhtul kell üheksa siis basseini. See on päeva kõige mõnusam aeg. 

Magama kusagil kell 2 öösel. Kuna enne on liiga palav :D 

Ahjaa, eile puhkes ka meie lähedal metsatulekahju. Paari kilomeetri kaugusel kastanisalus. Lennukid lendasid pea kohal, kui olime basseinis, ja mina mõtlesin, et huvitav, miks. Siis tuli välja, et kastanisalu oli põlema läinud.

Õnneks tegid Hispaania ja Portugali tuletõrjujad head tööd ning tuli on nüüdseks kontrolli all. Isegi meie linnapea Juan käis kustutamas. Ta on hästi tegus ning igal pool ninapidi juures. Asjalik mees. 

Pildil lapsed basseinis. 

KUUMAPÄEVIK, 30. juuni

No täna on juba 39!

Päris õudne, aga me oleme juba harjunud, see juba neljas suvi siin. Alul oli ikka hull paanika, et kuhu põgeneda, ning sõitsime ookeani äärde. Aga ega see kuumas autos ringi kärutamine ka mingi meelakkumine ole. Vaid veel jubedam kui konditsioneeritud toas passimine. Pealekauba lähevad kõik hinnad suvel nii üles, et maksad igal pool mitmekordselt. Kui talvel maksad mereäärse korteri eest 500, siis suvel sama korteri eest juba 5000 või isegi rohkem. 

Ja mis mere ääres käimisesse puutub, siis seda teevad suvel ainult lollid turistid. Kohalikud käivad mere ääres mais, kuna siis on selleks kõige parem aeg. Pole nii palav. Roosi sõbranna näiteks käis koos perega maikuus Tenerifel. Oli nädalakese koolist ära. 

Suviti pikutavad siinsed hispaanlased oma aia basseinides, kus ongi kõige mõnusam. Sulistad hommikul ja õhtul, päeval aga pead siestat - sööd ja magad, vaatad filmikesi, molutad niisama. Peaasi - ei lähe hullu kuumusega kuhugile matkama, kuna see on kõige lollim asi üldse. Mitmed turistid on nii kuumarabandusse surnud.

Õnneks on olemas restoranid ning kodu ei pea toitu tehes kuumutama. Käime hommikul poes ning võtame pärast Joao restoranist süüa kaasa. Täna oli riis kalkuni ja seentega. Mõnus kerge söömine, kuumaga midagi rasket ei taha. 

Vaene Joao, tema restoranis on küll konditsioneer seina peal, aga praegu see on katki ning restoranis sees on seepärast hirmus palav. 

Kujutan ette, kui palav võib olla veel restorani köögis :D  

Külamehed käivad seal hommikuti pudelikest õlut või klaasikest veini joomas ning lähevad siestaks koju. Joao ise ka, restoran pannakse kella kolme ajal kinni ning avatakse uuesti kella seitsme paiku, kui on juba jahedam. 

Nii et peame siin kuumapühi ning naudime Hispaania suve nii palju, kui see on võimalik. Eestis oleks muidugi palju mõnusam ja eks me tulevikus olemegi suved Eestis. 

Teie aga nautige Eesti suve ning ärge siia tulge või tulge ainult siis, kui on kindel konditsioneeritud tuba ootamas :D 

Pildil Joao päevapraad täna.

ELLA HINDED

Tõlgin teile huvi pärast Ella õpetajatelt saadud hinnangu, et näeksite, kuidas Hispaania eelkoolis lapsi hinnatakse ning millele tähelepanu pööratakse. 

"Estrella liitus haridussüsteemiga 4-aastaselt ilma eelnevate hispaania keele oskusteta ning koges esialgset keerulist kohanemisprotsessi. On väga rõõmustav näha, et aja jooksul on ta klassis täielikult oma koha leidnud ja näitab suurepärast edu. 

Tänaseks on ta väga hästi integreerunud õpilane, kes austab nii täiskasvanuid kui ka oma eakaaslasi, on kuulekas ja eriti armastatud kõigi klassikaaslaste poolt.

Motoorne areng: Tal on suurepärane jäme- ja peenmotoorika areng, näidates üles suurepärast kehakontrolli, koordinatsiooni ja täpsust kõigis füüsilistes tegevustes.

Suhtlemis- ja keelevaldkond: Vaatamata esialgse keelebarjääri tekitatud suurele väljakutsele teeb Estrella suhtlemiseks tohutuid pingutusi. Tema häbelikkus mõjutab mõnikord tema suulist osalemist suures rühmas, mis varieerub sõltuvalt vastutava täiskasvanu enesekindluse ja turvatunde tasemest.

Loogika-matemaatiline valdkond ja tööharjumused: Ta on väga töökas tüdruk, kes on selle etapi kõik eesmärgid suure kergusega saavutanud. Ta demonstreerib väga küpset loogilist mõtlemist: ta on omandanud numbrijada 0-st 10-ni, sooritab keerulisi loogilisi jadasid ning lahendab liitmis- ja lahutamistehteid suure osavusega.

Tema töö on puhas ja organiseeritud ning tal on väga hea töötempo.
Kunstiline eneseväljendus: Ta paistab silma suure tundlikkuse ja loovusega. Ta on kirglik joonistaja ja maalija ning kasutab neid tegevusi suurepärase eneseväljendusvahendina. 

Sotsio-emotsionaalne areng: Estrellal on südamlik, rõõmsameelne ja seltskondlik iseloom. Kuigi vabas mängus eelistab ta selgelt üksildast ja iseseisvat mängu, on täheldatud väga positiivset arengut, kuna ta otsib üha enam teatud klassikaaslaste, näiteks Emma või Julia, seltskonda ja kaasosalust.

Alghariduse poole vaadates on peamine eesmärk jätkata tema enesekindluse tugevdamist, et tema häbelikkus ei varjutaks tema hiilgavaid võimeid.

Estrella kirjaoskus edeneb samas tempos kui tema hispaania keele sõnavara. Kui tema tempot austatakse, tema joonistamisoskust toetatakse ja avaliku esinemise survet vähendatakse, võimaldab tema suurepärane loogiline arutlusvõime tal lugemist ja kirjutamist edukalt rakendada." 

Lisan juurde, et Ellaga tegelesid nii tema õpetaja María kui mitu abiõpetajat :) Koolist antavad ülevaated on siin lapse kohta alati väga põhjalikud, mitme lehekülje pikkused. Oma arvamuse kirjutavad nii õpetaja kui ka abiõpetajad.

VEEL PILTE ELLAKESE LÕPETAMISEST

Õpetaja saatis pilte juurde, panen mõned siia ka :) Esimesel pildil lehvitab Ella laval koos oma õpetaja Maríaga, teisel terve kamp ning viimasel esitab Ella pidulikult "pileti" oma lõpetamisele. See oli tehtud Polar Express'i stiilis - kõikidel lõpetajatel oli oma pilet, mille nad esitasid konduktorile.

ROOSI HINDED

Natuke hindejuttu ka. Roosi sai siis täna kätte oma selle aasta viimased hinded ehk tunnistuse. Hispaanias on selline süsteem, et hinded on järgmised:

9.0 - 10.0: Sobresaliente (suurepärane)
7.0 - 8.9: Notable (Väga hea)
6.0 -6.9: Bien (hea)
5.0 - 5.9 Suficiente (piisav)
0.0 - 4.9: Suspenso (ebapiisav, läbikukkumine)

Seitset ja kaheksat peetakse Hispaanias VÄGA HEAKS hindeks ehk siis Notable on ülihea tulemus. 9-10 antakse harva ning tõeliselt väljapaistva tulemuse puhul. 

Roosi sai inglise keele ja eriprogrammi järgi õpitud hispaania keele, matemaatika ning loodusainete eest sobresaliente ehk suurepärase. Inglise keel on samuti suurepärane, kehaline ja kunstiõpetus & muusika olid notable ning katoliku religioon bien :) 

Ehk siis suurepärane tunnistus! Täiesti ilma taga ajamata ning survestamata, ise õpitud puhtast õppimise rõõmust. 

Täna oli koolis vanemate kohtumine õpetajatega ning minu osaks oli kuulata, kui tubli tütar mul on. Ta on nüüd teistega peaaegu et samal tasemel, mis tähendab seda, et järgmisel aastal ta enam eriprogrammi järgi ei õpi. Vaid on täiesti tavaline Hispaania koolitüdruk :) 

Palju õnne, meie suurepärane, igas mõttes sobresaliente Roosike, Aurora siempre victoriosa! 

Lõpetuseks, mis plaanid tulevasel primaria lõpuklassi tüdrukul tulevikuks. "Ma tahan saada näitlejaks ja lauljaks ning siis võiks mul veel oma restoran ka olla!" ütles Roosike. Ambitsioonidest tal igatahes puudust ei ole :D

MEIE AGNESE JA GABRIELINA

On selline tõestisündinud lugu, et kunagi plaaniti meist Innoga teha Kroonikasse pilte Agnese ja Gabrielina. See oli siis, kui Serbias Belgradis oli Eurovisioon, aastal 2008. Saime seal kokku Kroonika fotograafi Kristjan Lepaga, sattusime koos bussiga kontserdile sõitma, ning Kristjan rääkis, et toimetuses oli arutatud, et oleks vahva meist selline pildiseeria teha. Kroonika peatoimetaja oli toona Margus Müil. 

Mõte tundus meile väga äge, aga kuidagi ta sumbus ära ning jäigi tegemata. Nüüd me enam nii noored ja ilusad ei ole, aga siis olime ning ma arvan, et see foto oleks umbes selline välja näinud :) 

Imeilusaid jaane teile,

Agnes ja Gabriel, oi, vabandust, Irja ja Inno. 

Ja siin veel üks ikooniline stseen filmist, Agnes ja Gabriel liha söömas:

PALAVUS, PALAVUS, AGA ÕNNEKS KOOL LÄBI!

Lugesin, et Prantsusmaal kool veel kestab. Õudus kuubis, ma ei kujuta ette, kuidas 40-kraadise palavaga on võimalik õppida. Meil õnneks lõppes reedel ära ehk siis 19ndal. Tegelikult lõppes juba 17, 18 ja 19 oli koolimajas lihtsalt lastehoid, õpetajad korraldasid lastele veepeo, kuna oli nii palav - 35 kraadi reedel. Praegu on 36. Väljas olla ei kannata, kuna õue astudes on sihuke tunne, nagu läheks sauna.
Kui veel lastele peaks kella kahe ajal kooli järele minema... ei taha mõeldagi. 

Õnneks meil on kodus konditsioneer ning saame päeva toas veeta. Õues oleme hommikul ja õhtul. Kella kaheksa ajal läheme lastega basseini, siis on juba täitsa talutav väljas olla. 

Lapsed on koolivaheaja üle väga rõõmsad. Meil siin kestab see lausa septembri keskpaigani, nii et puhata saab korralikult. Kooli juures tegutseb suvel ka laager, iga päev kella kümnest kaheni, aga meie lapsed loobusid. Õige kah, lapsel on ka õigus end mõneks ajaks täielikult välja lülitada ning teha seda, mis talle endale meeldib. Minule näiteks meeldis suvel joonistada ja lugeda, Roosile ka. Üheski laagris ega ringis ma suvel ei käinud. Lihtsalt vedasin oma maalimisasjad õue muru peale ning maalisin. Ja lugesin. Siis vahepeal vahtisin lihtsalt pilvi ja unistasin. Lapsel peab selleks ka aega olema.

Mina jälle naudin seda, et saan lõpuks ometi hommikuti kaua magada ega pea end kell 8 üles ajama, et lapsed 9ks kooli saada. Nüüd saab jälle mõnuga raamatuid lugeda! Mõtlesin ka natuke maalida. Ja pilvi vahtida. Nagu lapsepõlves. 

Kuum annab ka õnneks juba homme järele. 

Suvi on lõpuks ometi käes, hurraaa!

ELLAKESE SÜNNIPÄEVATORT

Ellakese sünnipäev täna koolimajas, koos oma rühmakaaslastega! Iga sünnipäevalaps saab meil siin krooni pähe ning Ella näost võib näha, kui tore tal oli täna olla kuninganna :) Šokolaaditordi (Ella lemmiku) küpsetas Roosi parima sõbranna ema oma kohvikus kohapeal. 

JA ONGI SEE KOOLIKENE LÄBI :)

Ellakene sai siis omale kolmapäeval kooli vastas asuvas Casa de Culturas, kus kõik kooli üritused toimuvad, pidulikult tutiga lõpumütsi pähe. Siin on tavaks, et ka lasteaialapsed ning algkooli (primaria, mis kestab kuni 12. eluaastani) lõpetajad saavad lõpupeol omale kandilised tutiga mütsid pähe ning vanemad peavad selle mütsi ise valmis lõikama ja kleepima. Päris tore oli seda teha ning väga ilus tuli välja. Nii suur on juba mu pisikene :) Kaks aastat Hispaanias eelkoolis käinud ning sügisel läheb esimesse klassi (Eesti kool algab tal järgmisel aastal). 

Ise on hästi elevil. Lõpupeol tantsisid väikesed eelkooli lõpetajad lausa KAKS tantsu - ühe oma rühmaga ning teise kuuenda klassi omadega. Nendega, kes algkooli lõpetavad. Tegin mõlemast video ja panen mõne aja pärast ka siia üles. Väga raske oli filmida, kui omal samal ajal pisarad jooksid. 

Roosike läheb sügisel kuuendasse klassi (Eestis on tal käsil neljas, järgmine aasta tuleb viies) ja tema lõpetamine on järgmisel kevadel. Siis tuleb Roosile müts teha. 

Viimane koolipäev on meil siin 19ndal, täna, siis algab välja teenitud suvepuhkus, mis kestab septembri keskpaigani. Kui Eestis lõppeb kool varem, siis siin ta algab hiljem. Septembri alul me tavaliselt sõidame ringi ning hangime uusi kooliasju. 

ELLATIBU SAI LÕPUMÜTSI PÄHE

Ma ei ole veel meeleliigutusest toibuda jõudnud, lõpupeol pisarad muudkui jooksid, aga siin nad siis on - tänased eelkooli ehk infantili lõpetajad! Ella on vasakult teine, ainuke blondiin ja eestlane :) Lavalt kõlas ka uhkelt nimi "Estrella Tähismaa" ning väike vapper Ella astus publiku ette ning sai omale lõpumütsi pähe. Ella klassis on kokku kaheksa last, kolm tüdrukut ja viis poissi :) Sügisel on Ella juba Hispaania kooli esimese klassi laps! 

Siin Ella õpetaja kingitud raamitud pildil: 

MIKS MA EI TAHA TULLA LÄPPAND ÕHUGA EESTISSE

Ütlen ausalt, praegune Eesti mulle ei meeldi. Rahvuspõhist vihkamist jälestan ma oma elus kõige rohkem, ma ei suuda seda üldse taluda, ning see otsustabki minu jaoks asja ära. Ma ei saa elada ühiskonnas, kus mingit rahvusgruppi kiusatakse taga. Isegi, kui see mind ennast ei puuduta. Minu jaoks muudab elukeskkonna heaks see, kui kõikidel inimestel on seal hea elada ning mitte kedagi ei kiusata taga. Kui kõigil on seal võimalik rääkida oma keelt ning järgida oma traditsioone. 

Üks Eesti mees sõimab vene naist sellepärast, et too rääkis oma lapsega vene keeles. Mitte temaga vene keeles, vaid OMA LAPSEGA omavahel vene keeles. Eriti piinlikuks muudab olukorra see, et räuskajast eestlasega rääkis too vene naine pärast eesti keeles. Ta oskab eesti keelt, lihtsalt oma lapsega ta rääkis vene keeles. Eestlane aga käskis tal Eestist minema kolida. Te saate aru, mida ma silmas pean? SELLENI on asi Eestis jõudnud. Nii suureks on rahvusviha paisunud, et venelased ei tohi eestlaste arvates isegi omavahel vene keeles rääkida.

Kui see kõrvale jätta, see üüratu viha teise rahvuse vastu, mis tõi endaga kaasa neile tähtsate mälestusmärkide teisaldamise ning vene koolide sulgemise, siis on Eesti minu jaoks jätkuvalt maailma armsaim maa. Mu lapsepõlve ning ka nooruse ja ülikooliaastate Eesti oli maailma parim koht, ta oli seda veel ka mu kahekümnendatel, aga kõik muutus 2007. aasta aprillis, Pronksiööl, kui valitsus, mida juhtisid Andrus Ansip, Jüri Pihl, Jaak Aaviksoo ning Rein Lang, kõik ära rikkus. Venelaste rahulik meeleavaldus Pronkssõduri kaitseks pöörati provokaatorite abil totaalseks mäsuks, vene kogukonna intelligentsed liidrid Maksim Reva ja Dmitri Linter, ühed sümpaatsemad inimesed, keda ma olen kunagi oma elus kohanud, võeti kinni ja pandi vangi. Lihtsalt sellepärast, et nad olid julgenud kaitsta oma vanaisade mälestust. Pärast mõistis kohus nad õigeks, kartis ilmselt Euroopa kohut, aga kahju oli tehtud - usaldus eestlaste ja venelaste vahel oli läbi raiutud. Mitte keegi ei julgenud enam venelaste kaitseks sõna võtta. MITTE KEEGI. Kui oli meie raamatu "Vaba ühiskonna raamat" esitlus Tallinnas kohvikus Väike Pariis, siis ütles Pjotr Puškarnõi täiesti siiralt, et meie Innoga olime ainsad eestlased, kes üldse nende poole pöördusid ja nendega rääkida julgesid. Nii oligi, nii uskumatu kui see ka ei tundu. Ainsad. Teised olid pärast Pronksiööd juuksejuurteni ära hirmutatud. 

Nüüd julgeb juba rohkem inimesi venelaste kaitseks sõna võtta, kuid teisalt on samavõrra suurenenud ka nendevastane viha. Järjest rohkem on eestlasi, kes ütlevad välja, et nad vihkavad venelasi ning saadaks nad kõik Eestist välja. Kui D-terminal oli Pronksiööl paaripäevane koonduslaager, siis praegu saadaks sellised eestlased venelased ilmselt hea meelega päris koonduslaagrisse.

Kust see viha tulnud on? Kogu nõukogude aja me elasime sõbralikult ja nüüd korraga tahame teineteist vaata et ära tappa. Kuna kõik sai alguse Pronksiööst, siis ma arvan, et põhjus on seal. Andrus Ansipi valitsusel õnnestus eestlastes üles kütta pime rahvusviha, mida on järgnevad valitsused ühe enam lõkkele puhunud. Ja kui sa midagi piisavalt kaua ning piisavalt järjekindlalt teed, siis lõpuks see õnnestubki. 

Selle tulemusena on Eesti muutunud kui läppand õhuga toaks, kus aknad ja uksed on kinni löödud ning kus on väga raske hingata. Vähemasti minu jaoks. Väga raske on rõõmu tunda ilusast loodusest, värsketest maasikatest ja oma keele rääkimisest, kui sa tead, et sellega kõrvu eksisteerib selline pime kurjus. Võib-olla ma olen liiga tundlik, aga nii see on - raske on hingata sellises riigis. Kogu aeg pead midagi endas alla suruma. 

Ma südamest loodan, et see kuri aeg läbi saab. Et ma saan jälle midagi kartmata suhelda oma vene sõpradega, kuulata vene muusikat, mida ma armastan, ja vaadata vene televisiooni, kurat võtaks. Siin Hispaanias pole sellele mingeid takistusi. Ei ole seda läppand õhuga umbset tuba, kus peab hingates pingutama. Saab vabalt hingata.

See ongi põhjus, miks ma veel ei tule ja ootan, lootes, et asi muutub. Ma usun, et see armas kunagine Eesti tuleb tagasi.

ROOSIKE KÄIS TOLEDOS

Meie koolis ja ilmselt ka kõikides teistes Hispaania koolides käiakse sageli ekskursioonidel. Läinud poolaastal nad käisid kaks korda ning see poolaasta ka kaks korda. Esimene reis oli meie maakonna pealinna Meridasse, kus nad vaatasid üle Vana-Rooma teatri ning amfiteatri, ning eile hommikul kell 6.20 startis buss 3, 4, 5 ja 6. klassi lastega Toledosse. Kella kuue ajal seepärast, et Toledo linn on meist nii umbes nelja tunni autosõidu kaugusel.

Kuna päev tõotas tulle palav, 36 kraadi, siis oli hea startida vara. Ekskursioon ise kestis reede varahopmmikust laupäeva varahommikuni, nii et kaasa tuli Roosile pakkida lausa kolm söögikorda. Roosi ise oli väga elevil, kuna sihtkoht oli Toledo linnus ning sealne teater. Kuna Roosi on suur teatri ja näitlemise huviline, siis paremat ekskursiooni tema jaoks olla poleks saanudki. Kaasa võis võtta lauamänge ja muid lõbustusi, telefonid ja muud nutividinad olid rangelt keelatud. Iga klassi saatis eraldi õpetaja.
Mina kanaemana muidugi muretsesin, et kuidas see Roosikene hakkama saab, ta pole ju kunagi ööd ära olnud, aga tagasi tulles oli Roosi nii superrahul, et kahtlust polnud - see oli üks äraütlemata tore reis! Nad vaatasid ära lausa NELI etendust ning tegid igasuguseid muid huvitavaid asju. Pärast olid kõik nii väsinud, et jäid bussi istudes norinal magama.

Reis maksis kokku 94 eurot, aga seda sai maksta osade kaupa, 20 eurot kuus. Merida reis jälle maksis vaid 20 eurot.
Selline tore elamus Roosikesel, mis jääb meelde kauaks. Isegi meie pole Toledos käinud :D

Pildil koolibuss Toledo linnusele liginemas.

KÕIGES ON SÜÜDI ROOSA NÄOGA MEHED

Täna ma sain aru, miks Eesti praegu nii sitas olukorras on ning kes selles süüdi. Süüdi on minu põlvkond, 45-55sed, ning ennekõike mehed. Need mehed, kes pole käinud ei nõukogude ega Eesti sõjaväes. Roosade nägudega poisid, kes on sõjaväes käimise asemel paintballi mänginud ning teevad nüüd õppustel nägu nad oleks maailma kõige paremad sõdurid. 

Minu põlvkond. Hanno Pevkur, Kristen Michal, Taro, Tsahkna, Mikser jne jne jne. Roosade nägudega poisikesed, kes pole päris sõjaväes käinud ega tea, misasi sõda on. Kellele see on nagu põnev mäng. Paintball. Mu kunagine boyfriend, ka üks selline roosa näoga poiss, polnud ka sõjaväes käinud. Aga kuidas talle meeldis erinevaid sõjamänge mängimas käia. Lausa hullupööra. Venelasi vihkab ka. Madistaks nendega suurima hea meelega. 

Ta ei ole kunagi sõjaväes käinud, ta ei ole kunagi oma elu eest võidelnud, ja samas on ta 100 % veendunud, et saab igast Tambovi pätist naks-naks jagu. Ja ta pole ainus. Kõik mu eakaaslastest mehed vanuses 45-55 on sellised. Või no ok, mitte kõik päris, aga erand kinnitab reeglit. Rõhuv enamus.

Nad käivad õppustel ja kujutavad ette, et see ongi päris sõda. Mida ta loomulikult ei ole. See on lihtsalt üks kõvem trenn, mitte sõda. Aga neid selles muidugi ei veena. Nemad arvavad, et kui nad on käinud õppustel, siis nad teevad igale Tambovi pätile naks-naks ära.
Vanemad mehed, need, kes on vene kroonud käinud, alates vanusest 56 (Inno põlvkond oli viimane), nii naiivsed ei ole. Nemad on Tambovi pättidega päriselus kokku puutunud ning paljud neist on ka nendega oma elu eest kakelnud. Nende seas on sõjardeid väga vähe. Sest nad teavad, kellega nad vastamisi seisaks. Paljudel polegi mingit isu vene pättidega kakelda, kuna neil pole nende vastu midagi. Miks kakelda kellegagi, kes pole sulle üldse väljakutset esitanud.

Roosade nägudega poisid aga mõtlevad teistmoodi. Nemad mõtlevad - "Vot, kus ma paneks sellele vene pätile vastu nina! Äge oleks talle vastu nina panna!" 

Neil on soov end proovile panna. Saada lahti sellest paganama argpüksi kuvandist, mis kleepus nende külge selle sõjaväest ära viilimisega, millele Eesti riik toona ise kaasa aitas. Kui lihtne oli siis sõjaväest ära saada! Paljud kasutasid seda võimalust.
Aga tühimik jäi sisse. Ei saanud meheks. Meheks jäi saamata ning see ongi nüüd nende meheks saamata roosade nägudega poiste ristiretk Venemaa vastu. Mis läheb tervele Eesti rahvale kalliks maksma. 

Igatahes teadke, et kui Venemaa Eestit ründab, siis selles on süüdi just needsamad roosade nägudega poisid. Kui vanemad, sõjaväes käinud mehed nüüd kiiresti midagi ette ei võta, siis on kõik läbi.

LUGUSID HISPAANIAST. ÕNNEKS EI SIKUTATUD KÕRVAST

Räägin veel ühe lookese Hispaaniast. Roosi käis reedel oma parima sõbranna sünnipäeval, mida peeti tema emale kuuluvas kohvikus. See asub mänguväljakust üle tee. Sõbranna sai 11 ning kutsutud olid kõik klassiõed ning veel mõned tüdrukud koolist. Ja muidugimõista sünnipäevalapse noorem vend.

Söömise vahepeal mindi üle tee mänguväljakule mängima ning tol nooremal vennal tuli pähe mõte minna ühe maja ukse taha kolkima ning siis ise nurga taha peitu joosta. Oli juba hiline aeg ning väljas oli pime (Hispaanias toimuvadki suvised peod õhtuti, kuna päeval on selleks liiga palav). Nii ta tegigi. Jooksis ühe mänguväljaku kõrval oleva maja ukse taha ning kolkis selle ukse peale. 

Kuna midagi selle peale ei juhtunud, siis kolkis veel. Ning veel.
Lapsed juba arvasid, et ehk ei elagi seal kedagi, aga siis ühel hetkel paiskus uks lahti ning sealt kargas välja üks väga vihane öösärgis tädi, kes kärkis:"NII EI TOHI TEHA! KUI SA SEDA VEEL PEAKSID TEGEMA, SIIS MA TULEN JA SIKUTAN SIND KÕRVAST!"

Roosil on näitlejaannet ning kui ta seda häält mulle järele tegi koos žestidega, siis ma naersin kohe pisarateni :D 

Väikese ulaka poisi see võttis tummaks ning ta ainult noogutas tädi pahandamise peale. Ja jooksis minema. 

Õnneks ei saanud vähemasti kõrvast sikutada :D 

LASTEAIA LÕPETAJA!

Tegime lasteaia lõpetajast pilte kooli jaoks ning jagan üht teiega ka. Meie veel viiene, juunis kuueseks saav Ella ehk Estrella Maria lõpetab nimelt sel aastal Hispaanias infantili ehk Eesti mõistes lasteaia ning tal seisab ees pidulik graduación ehk lõpetamine. Meie väike professor on uuteks väljakutseteks valmis :) 

LISSABON, KOHTUME TAAS - MINU LUULETUS LISSABONI RAAMATUMESSIL!

Parasjagu on käimas Lissaboni raamatumess, kus esitletakse ka Lissaboni linnale pühendatud luuleantoloogiat, kus on sees ka minu tekst - portugalikeelne luuletus "LISBOA, VAMOS ENCONTRAR-NOS NOVAMENTE" 

Tõlkisin selle teie jaoks eesti keelde ka. Kirjutage, kuidas meeldib :) 

LISSABON, KOHTUME TAAS

Lissabon, kohtume taas
vaiksetel hämaratel paadisildadel
nagu enne

Lissabon, kohtume taas

Lissabon, panen selga oma oma parima seeliku
ja värvin huuled
Lissabon, kohtume taas
vaiksetel hämaratel paadisildadel
nagu enne

Lissabon, kohtume taas

Lissabon, unistame koos salajastest armastustest,
kelle me maha jätsime
Lissabon, kohtume taas vaiksetel hämaratel paadisildadel
nagu enne
Lissabon, panen selga oma parima seeliku ja värvin huuled

Lissabon, kohtume taas

Lissabon, pole kunagi olnud kedagi,
kes oleks mu südant sedasi puudutanud
Lissabon, kohtume taas vaiksetel hämaratel paadisildadel
nagu enne

Lissabon, kannan oma parimat seelikut ja värvin huuled
ja unistame salajastest armastustest,
kelle me jätsime maha

Ja me unistame salajastest armastustest, kelle me jätame maha

Sina ja mina
kaks unistajat

elu vaiksetel paadisildadel

Lissabon,
kohtume
taas.

Tegemist on siis antoloogiaga „Lissabon – maagiline linn," (Lisboa – Uma Cidade Mágica). Antoloogia esitlusüritus toimub laupäeval, 6. juunil kell 11.00 Lissaboni raamatumessi lõunaauditooriumis :) 

*Portugalikeelses luuletuses on vaiksete paadisidade asemel "cais silenciosos," aga mu arust eesti keeles kõlab paadisild paremini

LUGUSID HISPAANIAST. ÕNNEKS EI SIKUTATUD KÕRVAST

Räägin veel ühe lookese Hispaaniast. Roosi käis reedel oma parima sõbranna sünnipäeval, mida peeti tema emale kuuluvas kohvikus. See asub mänguväljakust üle tee. Sõbranna sai 11 ning kutsutud olid kõik klassiõed ning veel mõned tüdrukud koolist. Ja muidugimõista sünnipäevalapse noorem vend.

Söömise vahepeal mindi üle tee mänguväljakule mängima ning tol nooremal vennal tuli pähe mõte minna ühe maja ukse taha kolkima ning siis ise nurga taha peitu joosta. Oli juba hiline aeg ning väljas oli pime (Hispaanias toimuvadki suvised peod õhtuti, kuna päeval on selleks liiga palav). Nii ta tegigi. Jooksis ühe mänguväljaku kõrval oleva maja ukse taha ning kolkis selle ukse peale. 

Kuna midagi selle peale ei juhtunud, siis kolkis veel. Ning veel.
Lapsed juba arvasid, et ehk ei elagi seal kedagi, aga siis ühel hetkel paiskus uks lahti ning sealt kargas välja üks väga vihane öösärgis tädi, kes kärkis:"NII EI TOHI TEHA! KUI SA SEDA VEEL PEAKSID TEGEMA, SIIS MA TULEN JA SIKUTAN SIND KÕRVAST!" 

Roosil on näitlejaannet ning kui ta seda häält mulle järele tegi koos žestidega, siis ma naersin kohe pisarateni :D 

Väikese ulaka poisi see võttis tummaks ning ta ainult noogutas tädi pahandamise peale. Ja jooksis minema. 

Õnneks ei saanud vähemasti kõrvast sikutada :D 

SEE AASTA SIIS JUBA 21 AASTAt KOOS!!!!!!!!!

See aasta on imeline aasta, kuna me kohtusime 21. mail ning meil täitus 21 aastat koos :) 

Pilt on tehtud Inno isa aias Kiisal.

20 AASTAT ERI! KROONATALV LISSABONIS

Läinud aastal jäin pooleli sinna, kus sündis Ella. Me esimene reis temaga oli Lepanina külalistemajja, kuhu me põgenesime Võru hullu kuumuse eest 2020. aasta suvel. Isegi sünnitusmajas oli nii palav, et ma ei suutnud sealt pikalt olla ning kamandasin Inno endale juba järgmisel päeval järele. Ella oli oma esimese reisi ajal nädalane.

Ülejäänud suve me veetsime Võrus, aga siis hakkas reisikihk jälle piinama ning otsustasime, et põrutame talveks Portugali. Oli koroonaaja tipp ning igal pool kehtisid piirangud. Vaktsineerimata inimene oli nagu pidalitõbine. Inno nägi korra Võru Maksimarekti juures vaksibussi ja ütles, et lähme vaktsineerime end ka ära, siis pole hirmu, et meid poole tee pealt tagasi saadetakse. Mina keelasin tal selle kategooriliselt ära ning tänu sellele me oleme siiamaani koroonavaksist puutumata (Inno ütleb nüüd, et mul oli õigus).

Inno kartis, et meid võidakse teel Portugali kinni pidada ning koroonapassi küsida, aga tutkit. Kruiisisime läbi Euroopa sedasi, et meid mitte kordagi kinni ei peetud. Hotellides ööbida ei saanud,kuna seal küsiti igal pool kas passi või vaksi ning mina ei tahtnud omale ora nina sisse surada lasta. Jäid üle Airbnb'd, nendest küsis Inno enne omaniku käest järele, et kas nõutakse ka passi või vaksi. Nood tahtsid ilmselt raha teenida ega tahtnud kumbagi. Nii me siis ööbisimegi Lätist Portugalini Airbnb'des ja väga tore oli. Võti jäeti postkasti ja meie võtsime selle sealt ära.

Oktoobris jõudsime Portugali ning šeikisime mõnda aega põhjas Apulias. Väga lahe mereäärne linnakene, soovitan.
Siis bukkisime omale kesklinnakorteri Lissabonist. Kuna keegi ei tahtnud koroonaajal reisida, siis olid kõik elamised üliodavad. Selle Lissaboni korteri tavahind kuu eest on 3000-4000, meie saime tonna eest. Kõik hinna sees.

Tegu siis lukskorteriga Monizi väljakul elu tuiksoonel. Seal me elasime oktoobrist aprillini ning nautisime seda, et olime ainsad turistid linnas. Kõik restoranid peale kahe olid suletud ning neist me käisime iga päev süüa ostmas. Turistikad olid kõik kinni. Tänu sellele me teame üht restorani Lissaboni kesklinnas, mis ei ole turistikas :D

Lissabon oli toona nagu kummituslinn. Kesklinnas olid kõik ärid suletud peale toidupoodide ja apteekide ning inimesi liikus linna vahel umbes sama palju nagu Antslas. Muidu mulle metropolid ei meeldi, liiga kärarikkad, aga Lissabon oli toona vaikne nagu küla. Kastanimüüjad tervitasid meid juba kaugelt, kui meid nägid, kuna me olime ainsad, kes neilt kastaneid ostsid.

Ebameeldivusi oli muidugi ka. Koroonahulluse tipus ei tohtinud Lissabonis jalutades seisma jääda, pidi kogu aeg edasi liikuma. Meie muidugi tegime vahepeal "pätti" ning tegime mõne kõrge hoone taga pikniku, ise piiludes, kas politsei ei näe.

Hästi tore ja huvitav aeg oli. Elada metropolis, mis oli lühikest aega oma ajaloos nagu välja surnud küla. Sellist võimalust ilmselt enam ei tule.

Ühel hetkel läks Lissabonis maru palavaks ning ka igavaks. Kolisime üle ookeani äärde Peniche'i, kuhu üürisime omale korteri sootuks soodsa hinna - 200 euro - eest kuus. Sealgi polnud üldse turiste. Käisime iga päev rannas ning rannarestoranis söömas. Kõik oli hirmus odav.

Siis hakkas aga see maskibisnes ära tüütama. Lõpuks pidi juba ka rannas maske kandma. Lugesin, et Eestis sellist maksihullust pole ning sõitsime mais Eestisse tagasi. Olime ära kaheksa kuud. Ella sai Eestis aastaseks. Tema hakkas käima kümnekuuselt.

Võrus möllasime Tamula ääres ning jalutasime Roosisaarel. Kuid oli veel üks asi - nimelt hakkas trükist välja tulema mu romaan Portugali kirjastuses Atlantico ning mul oli sellega tohutult tegemist - vaadata üle, kas kujundus sobib, milline pilt tuleb kaane peale jne.

Ma olin täiesti veendunud, et Portugali kirjastus ei taju mu raamatu hinge, on see ju Pronksiööst, aga nad tegid nii ilusa kaane, et ma kukkusin piltlikult öeldes pikali. Üksteisejärel avanevad punased nelgid :)

Nüüd jäi veel peamine - esitlus. Millal see teha? 2021. aasta sügis kulus mul laste ja raamatuga tegeledes. Ma poleks siis eluilmaski uskunud, et vaid poole aasta pärast algab Ukraina sõda.

Edaspidi juba sellest, kuidas me 2022. aasta kevadel taas Lissaboni läksime! Esimesel pildil mina koos vastsündinud Ella ja 5-aastase Roosiga Võrus meie kodutänaval, teisel Inno koos Roosiga, kolmandal Roosi meie Võru koduhoovis, neljandal Lissaboni jõulud meie Monizi väljaku korteris, viiendal Ella Lissaboni Hesburgeris ning kuuendal me kõik Peniche'is :)

 

DISTSIPLIIN HISPAANIA KOOLIS - MIS JUHTUB, KUI KEEGI HAKKAB TUNNIS KORDA RIKKUMA

Roosi tuli koju ja rääkis, mis täna inglise keele tunnis juhtus, panen teile ka kirja, et saaksite Eesti kooliga võrrelda, kas sarnane asi oleks võimalik ka Eestis.

Nimelt hakkas üks poiss inglise keele tunni ajal korda rikkuma ning hakkas klassis Play Doh'i plastiliini loopima. Õpetaja keelas teda kõvahäälselt, aga poiss ei kuulanud teda ning virutas ka Play Doh' karbi vastu maad. Selle peale läks õpetaja Roosi sõnul täiesti marru, krabas poisil natist ja lohistas ta ukse taha. Ukse taga olevat poiss vabandust palunud ja lubanud, et enam ei tee, aga õpetaja ütles, et kuna ta käitus nagu lasteaialaps, siis läheb nüüd lasteaiarühma koos lasteaialastega sööma. Ja viiski ta Ella rühma, kus ta pidi istuma koos viieaastastega väikese pingi peal ja nendega koos sööma.

Kui Roosi koos teistega vahetundi läks ning oma näksikarbi avas, siis ta nägi, kuidas lasteaiaruumidest väljus ka süüdlasliku ilmega Play Doh’i loopija koos oma näksikarbiga.

Minu meelest väga geniaalne karistus. Käitud nagu viieaastane, siis ka lähed viieste rühma :D

Poisi emale saadeti pildid poisi halvast käitumisest - vahepeal ronis ta klassis ka tooli alla ning õpetaja tegi tast pilti ja saatis pildid emale. Ei tahaks selle ema nahas olla. Õnneks Roosi on meil eeskujuliku käitumisega ning ma pole siin kunagi ta pärast häbenema pidanud. Hispaanias ei ole sedasi, et vabandust palub õpetaja. Vabandust paluvad vanemad, kui laps halvasti käitub.

*Küsisin Roosilt, kas tema õpetaja tegi õigesti, kui ta tunnis korda rikkunud klassivenna nattipidi viieste lasteaiarühma sööma viis.

"Loomulikult," ütles Roosi.

"Eestis õpetajad nii teha ei tohi," selgitasin ma Roosile. "Nad peavad pahandusetegijaga rääkima."

"No aga siis ta oleks selle peale ainult naernud, kui õpetaja ainult rääkinud oleks," ütles Roosi.

VANUSEST

Paljud kurvastavad selle üle, kui aastad mööda lähevad ning vanust juurde tuleb. Mina mitte! 

Kui mu lapsepõlv oli ilus, siis teismeliseaastad ning kahekümnendad üks suur kannatus ning põdemine, kus üks haigus ajas teist taga. Lomabakas olin ma sünnist saati niiehknaa, aga siis hakkas teismeliseas ka puus nii hullusti valutama, et ma ei saanud öösiti magada. Peale selle tekkisid mul veel südamerütmihäired, tuli sõita isaga Tartusse kardioloogi juurde. Sama auto peale võttis isa ka oma 75-aastase tuttava Juhani, kel sama häda. Siis küll mõtlesin, et oi appi, milline ma veel 75-aastaselt olen. Kas üldse seda sünnipäeva näen :D  Vana Juhan tundus veel kobedamas seisus kui mina. 

Rütmihäired kimbutasid mind aastaid, pärast diagnoositi ka südameklapirike, mis olevat kaasa sündinud. Sain peale südamerohud. 20ndate alul ründas mind astma, sain astmapiibu ja disketid, mis ajasid rütmihäired veel hullemaks. Arst ainult vangutas pead ning mingit lahendust eiu pakkunud. 

Ja nagu sellest veel vähe, põdesin pärast seda veel kaks kahepoolset kopsupõletikku. Ühega oli mul 42 palavik ning pilt läks eest ära. Oleksin peaaegu et ära surnud, aga õnneks ikka ei surnud. 

Sellises hämus mu 20ndate algus möödus. 25ndaks eluaastaks olin nii hädises seisus, et kasutasin astmapiipu kaheksa korda päevas ning käisin haige puusa tõttu kepiga. Alatiseks jääb meelde, kuidas Tallinna kortermajas elades läks mu 76-aastane isa reipal sammul viiendale korrusele, mina aga komberdasin nagu vanamutt. Isa laenas mulle oma kepi, mille ma ostsin talle pärast infarkti. Tema seda enam ei vajanud, kuna oli infarktist taastunud. 

Sellise hädise 26-aastasena kohtasin ma Tallinnas - õppisin toona EHIs, prokuratuurist tulin tervise tõttu ära - Portugali poissmehi. Ühega neist arenes mul kirjavahetus ning ta kutsus mind enda juurde Lissaboni. Tahaks natuke reisida enne, kui ära suren, mõtlesin ning lendasin pikema jututa tema juurde. Teda minu haigused ei häirinud ning ta tahtis mind endale naiseks võtta, aga minu tervis läks Portugalis üha kehvemaks ning lõpuks ma tahtsin lihtsalt koju tagasi minna - põdema. Lubasin suvel tagasi tulla ja lendasin Eestisse. 

Olin pool aastat Eestis ning iga natukese aja tagant haige. Lõpuks tüdisin rohtudest, viskasin astmapiibu nurka ning südamerohud prügikasti. Tuleb, mis tuleb, ütlesin endale ning sõitsin üksi Tartusse. See oli 2005. aasta 20. mail. 21. mail kohtasin Rüütli tänaval Innot ning tundsin, et mul on väga hea olla. Midagi ma temast ei teadnud, arvasin, et üks suva üliõpilane, ning sest päevast me jäime kokku.
Ja mu tervis hakkas... imekombel paranema. Kui 28-aastaselt olin veel kõbi, siis 30-aastaselt elurõõmust pakatav, terve noor inimene.
Võib julgelt öelda, et 30-aastaselt minu elu alles algas ning sestpeale on ainult paremaks läinud. Ma sünnitasin 30ndates kaks last, kahekümnendates poleks see võimalikki olnud, ning 42-aastaselt veel kolmanda. Ella. 

Siiamaani on mu lemmikkümnend mu 40ndad, kuna mul on jõudu ja jaksu veel enam kui mul oli 30ndates, ning mul on tunne, et aasta pärast algavad 50ndad on veel paremad. Üks põhjus on kindlasti see, et ma tõesti hindan seda teist võimalust, mis mulle anti, ning seetõttu ei kaeble ma ka kunagi aastate möödumise üle. Vaid olen siiralt rõõmus selle üle, et saan elada. Ja tervena elada! 

Seetõttu teevad mulle alati ka nalja arutlused selle üle, kui vana inimene on vana ning mis vanuses tuleks ära surra. Inimene võib vana olla 20selt ja 90selt, see sõltub nii paljudest asjadest. Mis peamine - kellegi lootus ei ole kunagi kadunud, kui ta ise nii ei otsusta. Igal elul on loomulikult ka lõpp, aga elades ei ole mõtet ära surra või surmamõtteid mõlgutada, vaid elada ning ELU NAUTIDA.

Naudi niisiis seda iga, milles parajasti oled, täiega, vahet pole, mis su number on!

KUIDAS MIND TARTU NAKIST VÄLJA VISATI

Too setu naise Putiniga ühise laua taga istumine tõi mulle meelde naljaka seiga aastast 2010, kui mind suure käraga kirjandusrühmitusest NAK välja visati. Kuna Mari küsis, kuidas see täpselt juhtus, siis panen ka teiste jaoks eraldi kirja. 

Nimelt kutsus Johan Bäckman mind enne seda Helsingisse antifašistlikule konverentsile, mida korraldas Soome SAFKA ehk Soome antifašistlik komitee. Selle juhtfiguurideks olid Johan ise ja Leena Hietanen. Mina pidasin seal kõne sellest, kuidas minu isa Eesti leegionis venelaste vastu võitles. Seletasin põhjusi, miks paljud Eesti mehed toona natsiarmeega liitusid - alati ei olnud põhjuseks tohutu natsivaimustus, vaid lihtsalt teadmatus. Kui mu isa Klooga õppelaagris üle aia nägi, kuidas natsid juutidega käitusid, oli ta šokeeritud ning tema ja ta relvavennad lõid natsiarmeest lahku. 

Minu meelest on selline ajaloo selgitamine täiesti normaalne nähtus, kuna selgitamine aitab meil üksteist mõista, samamoodi me selgitasime Dozori liikmetega üksteisele oma vanaisade võitlusi, aga selgus, et kõik ei mõtle nii. Toona NAKis suurt mõju omanud Andra Teede (praegune ÕNNE seriaali stsenarist) hakkas NAKi listis valjuhäälselt minu väljaviskamist nõudma ning peagi ühinesid temaga ka teised. 

Põhiline etteheide oli, et ma istusin "okupatsioonieitajaga ühise laua taga." Ehk siis Johaniga, kes oli avaldanud arvamust, et Eestit ei okupeeritud. Saatuslikuks sai ühine laud. Oleks ma võib-olla põrandal istunud, kes teab, äkki mind poleks välja visatud.
Aga välja mind siiski visati ning sellest kirjutasid muidugi kohe ka kõik ajalehed. Kuidas tubli NAK oli okupatsioonieitajaga ühise laua taga istunud luuletajale koha kätte näidanud ning ta endi rüpest välja visanud. Vaid Olavi Ruitlane ja Veiko Märka olid vastu. 

Nojah, mis seal salata, loomulikult olin ka kurb, mul oli NAKiga pikk ajalugu, aga rohkem siiski üllatunud. Samas kui ma näen, mis toimub Eesti ühiskonnas praegu, siis ma saan aru, et see siis oli alles algus. Hullem oli alles ees. Ning hullem on veel ees. 

Teisest küljest - kas ma oleks siis ülepea üldse seda oma romaani valmis kirjutanud, kui mind ei oleks välja visatud. Minu jaoks kirjanikuna oli see väljaviskamine pigem hea. Ma olin sunnitud otsima uusi teid, mida ma ka leidsin. Aga kirjandusvabaduse jaoks oli see halb, kuna kirjanduse kõige hullem vaenlane on tsensuur.

Pildil mina NAKi aegadel Contra ja Wimbergiga. Oleme parajasti Tartu Ülikooli kohvikus esinemas.

VAATA ELUS AINULT EDASI

Sel pildil on minu isa Georg Vaher Vorkutas 1953. aasta 24. juunil. Ta on viibinud vangis juba viis aastat, alates 1948. aastast, kui talle tema Tartu korterisse järele tuldi, aga selle 26-aastase noormehe pilk ei ole resigneerunud ning allaandev. See pilk vaatab otse kaamerasse, otse ette. Ning suunurgis virvendab isegi vaevuaimatav naeratus.

Mu isa ei vaadanud nimelt kunagi oma elus tagasi. Kui lahingud Keila all olid peetud, taganes ta läbi metsade koju Võrumaale. Ja läks uuesti Tartusse kooli. Talle sai saatuslikuks see, et sugulasest metsavend elas lühikest aega tema kodus. Seda tõlgendati metsavenna varjamisena ning ta võeti 1948. aastal kinni. Kui talle süüdistus ette loeti, oleks loomulikult võinud hakata mängima kanget meest ning kõik tagasi ajada. "Aga ma vaatasin, et üks turske mees astus ülekuulamisruumi sisse ja mõtlesin, et pole mõtet. Tunnistasin kõik üles." Teisi isa sisse ei rääkinud. 

Selle eest anti kümme aastat Vorkutas. Alul oli seal isa sõnul raske. Oleks muidugi võinud ka seal rusika püsti ajada ning surra kangelaslikes kannatustes, aga mu isa ei vaadanud tagasi. Ta õppis kähku selgeks vene keele ning sai kontorisse tööle. Siis läks tema elu lihtsamaks. Elu vangilaagris oli tükati päris lõbus - vangid kirjutasid romaane, nende seas ka minu isa, ning õhtuti loeti neid teineteisele ette. Tegutses ka orkester. Tegevust leidus sellele, kes tahtis. Kuna vaba aega oli ka, siis luges isa Vorkutas läbi terve maailmamirjanduse klassika. Vene keeles, mida ta nüüd väga hästi oskas. 

Pärast kaheksat vangla-aastat vabanedes ning Eestisse tagasi tulles oleks muidugi samuti võinud hakata nutma oma kurba saatust ning halada, kuidas nõukogude võim ta elu ära rikkus, aga mu isa polnud sedasorti mees. Ta ei vaadanud tagasi. Ta läks EPA rektori Minna Klementi jutule ning palus, et tal lubataks enne vangistamist pooleli jäänud õpinguid jätkata. "Naeratasin nii ilusasti nagu oskasin," ütles ta. Ja lubatigi. Isa jätkas oma metsanduse õpinguid koos endast kümme aastat nooremate kursusekaaslastega ning sai tubliduse eest kõrgendatud stipendiumit. 

Pärast lõpetamist suunati ta tööle Rakvere Metsamajandisse, kus teda tubli töö eest kiiresti edutati ning üsna pea oli temast saanud Rakvere Metsamajandi asetäitja. Oleks saanud direktorgi, aga see oleks eeldanud parteisse astumist. Seda isa teha ei tahtnud ning ega tal seda direktori kohta vajagi olnud. Talle piisas asetäitja kohast täiesti.
Mina mäletan teda 50-aastase mehena, kelle näol oli alati lai naeratus. Kes nautis elu ning võttis sellest alati parima. Mäletan, kuidas me käisime koos oktoobri- ja maiparaadil. Mu isa pidi marssima oma asutuse esireas, kuna ta oli juhtivtöötaja. Mind võttis ta alati enda käekõrvale ning ostis mulle punaseid õhupalle. Kuidas ta seda suutis, mõtlesin ma hiljem, kui ta mulle oma minevikust rääkis - see oli alles siis, kui Keila linnalahinguid uurinud ajaloolane Mati Mandel meie koju isa intervjueerima tuli. 

Ja mõistsin siis - ta jättis oma mineviku Keila metsadesse, kuhu oma soldbuchi mattis, ning Vorkuta väravasse maha. Ei tarinud endaga kaasa kui rasket kohvrit. Vaid jättis selle maha kui ebavajaliku ning läks edasi. Kuna mis mõte on jääda nutma ning halama? Kellele see oleks hea olnud, keda rõõmustanud? Mitte kellelegi.

Edasi minnes sai aga ise oma elu uueks luua ning võtta sellest parim, mida toona võtta andis. Ja seda oli palju. Hea töö, ilus kodu, rõõmsad ja rahulolevad lapsed. Kõik tänu sellele, et ta suutis minna edasi ega jäänud taga nutma seda, mida enam ei olnud. 

Ma armastasin oma lapsepõlve. Isa naeratust ning seda helgust, mida enda ümber tajusin. Ma olen talle selle eest igavesti tänulik. Ja teen ise samamoodi. Ma ei vaata kunagi tagasi, vaid lähen ainult edasi. Elus võib palju olla, ajad võivad olla nii- ja naasugused, aga see, mis on taga, ei saa sind kuidagi aidata, pigem vastupidi. Kõik head asjad on ees, tuleb vaid julgeda need vastu võtta. Kes küsib, see saab.