MEIE TALVERIIETUS

Selline on meil siis tavaline talveriietus. Või noh, soojematel talvedel. Läinud aastal oli detsember palju külmem ja siis läks loosi paksem talvejope koos mütsi ja kinnastega, aga nüüd on meil konstantselt natukene alla 20 kraadi, täna näiteks 19, hommikuti mõistagi külmem, ja vaja läheb vaid sellist õhemat sorti talvejopet. Meie omad on tellitud Soome Reimast. 

Pilt tehtud täna hommikul kooli ees. Roosi tunnid algavad kell 09. 00, Ellal 09. 10. 

AIANURGAS APELSINE KORJAMAS

Saabusid soojad ilmad, täna oli lausa 20 kraadi. Sel aastal on harukordselt soe talv või vähemasti detsember. Eelmine aasta me kütsime juba uhinal, kuna öösiti oli isegi miinust. Issi käis tütrekestega aianurgast apelsine korjamas. Pärast tegime mahla. Värskelt pressitud :) 

ELLAKESE ESIMENE HISPAANIA KEELE TUND JA ÜLDSE KEELEOSKUSEST

Nagu te teate, siis hakkas me neljane Ellakene sel sügisel siin Hispaanias eelkoolis ehk Eesti mõistes lasteaias käima. Kui alguses sõditi kooliminekule aktiivselt vastu, siis nüüd on Ella see, kes Roosit hommikul üles ajab. Et üles, üles, hakkame juba kooli minema. Ja lähme juba kiiremini. Roosi aga ei taha muidugi olla esimene, kes kooliõuele jõuab, vaid pigem kümnes :D Ella jälle tahab olla esimene. 

Eile oli siis Ellal esimene hispaania keele tund. Õpetajaks on Roosi ülisõbralik ning alati naeratav abiõpetaja Irene. Roosi käib tema tunnis ülepäeviti ning õpib iga kord uusi sõnu juurde. Koos Roosiga käivad Irene tunnis ka abiõpetust vajavad hispaania lapsed.
Ellal on aga Irenega täielik eratund ehk õpetaja on täiesti Ella päralt. Roosi rääkis, kuidas ta oli eile vahetundi minnes kuulnud, kuidas keegi hõiskab vastasklassiruumis rõõmsalt: "Un, dos, tres!" Ja näinud, et see on Ella, kes oli parajasti Irene tunnis :D 

Saab siis näha, kui kaua Ellal hispaania keele selgeks saamisega aega läheb. Inglise keelt räägib ta juba vabalt ning tema ja Irene ühine suhtluskeel ongi inglise keel. Irene räägib inglise keelt väga hästi.
Mina olen suur varase keeleõppe pooldaja ning arvan, et mida varem lapsele uusi keeli tutvustada, seda parem. Pole vaja närvi minna, kui laps alul keeli segamini ajab, mina ajasin ka, kui rääkisin Ella vanuses läbisegi eesti ja soome keelt - kodused keeled olid eesti ja soome. See läheb pärast üle. 

Koolis tulid juurde inglise ja vene keel ning natukene saksat ja prantsust. Portugali keelega olen kõige rohkem vaeva näinud. Ma elasin Portugalis kaks aastat, aga ei saanud kuni lõpuni selle keele loogikast aru. Lihtsamaid vestlusi suudan portugali keeles pidada alles nüüd, kakskümmend aastat hiljem. Kõige naljakam on see, et elades veel Portugalis, õppisin ma enne portugalin keelt ära hispaania keele. Oma elukaaslase ja tema sõprade vestlustest ma aru ei saanud, aga suutsin edukalt vestelda tema õe hispaanlasest poiss-sõbraga. Mul eks oli muidugi väga vihane, et kuidas sa oskad rääkida hispaania keeles, aga portugali keeles ei oska :D Asi on selles, et osad keeled on keerulisemad kui teised. Hispaania keel on selline, mis hakkab ise külge. Eesti keel on ka üks raskemaid. Portugali keel samuti. 

No vot. Nüüd me siis õpime võidu hispaania keelt ja vaatame, kes meist kõigepealt hispaania keeles filosofeerima hakkab :D 

OIVALINE BURGOSE VERIVORST

Täna nägin poes sellist asja ja suu hakkas kohe vett jooksma - Morcilla de Burgos on selle nimi. Mõtlesin proovida ja no jumal, kui hea. Pehme, suus sulav! Pole selline tihke nagu Leoni oma. Ja gluteenivaba, kas te kujutate ette. Koostiseks siis sibul, riis, või, sea veri, vürtsid ja sool. Säilitusainevaba. 

HISPAANIA ANTSLA

Mõtlen ikka, kui mõnus on elada väikeses linnakeses nagu see meil siin. Umbes Antsla suurune, Võru on ikka palju suurem. Kõik tunnevad kõiki, hommikul lapsi kooli saates ja päeval ära tuues kohtad nii paljusid tuttavaid nägusid. Kõigile ütled tere või hola õigemini. Jalutad mööda autoremonditöökojast, mille omaniku poeg käib su tütrega samas koolis, nurgapealsest poest, kust lastele vahel mänguasju ostad, selle omanik on ka juba teretuttav, mänguväljakult, kus tervitad koristajat, kelle tütar käib su tütrega ühes klassis. 

Kooli väravas jälle mitu sõbralikku nägu ees ootamas. Tervitad, räägid paar sõna. Siis annad lastele musi ja teed kalli ning saadad nad kooliväravast sisse, kus neid ootab ees naeratav õpetaja. Õpetaja viib lapsed kooli sisse ja sina jalutad õndsas meeleolus esmalt poodi ja siis koju. Ilm on soe, päike paistab. Poemüüja tervitab sind juba sisenedes. Poes on ka mitu tuttavat. Buenos dias, hola-hola. Todo bien? Si-si, bien. 

Kodu on koolist viieteistkümneminutise jalutuskäigu kaugusel. Selle kestel jõuad mõelda, et see oli vist Jumala sõrm, mis sind siia juhatas. Kuna siin on nii hea olla. Ja kuidas said üldse kunagi elada suurlinnas. Arusaamatu. 

Lastele järele minnes tuleb värava juures rääkima Roosi klassivenna Manueli isa. Küsib, puhtas inglise keeles kusjuures, et kust me pärit. Kuuldes, et Eestist, ütleb ta, et teab Balti riike küll, aga kahjuks ei õnnestunud tal sinna sattuda, kui veel kaugsõiduautojuhina töötas. Küll sattus ta oma reisidel Poola. "Seal on vist väga külm?" uurib ta. "Jah, talvel sajab isegi lund," ütlen ma. "Meil siin vaid mägedes," ütleb tema. Selle koha peal jääb jutt katki, sest kooli väravasse on ilmunud Roosi klass. Manuel jookseb oma isa ja Roosi minu juurde. Kallistame ja jalutame juteldes kodu poole.

JÕULUKS VALMIS!

Roosi ja Ella kaunistasid laua ära :)  Aukohal läinud jõuludeks saadud Muumimajake. Ühtlasi kaubeldi välja, et päkapikud hakkavad käima juba novembrI lõpus :D Kuusk siis 1. advendil! 

PEEKON JA HAPUKAPSAS!

Paradiis! Saksa hapukapsas ja hispaania peekon pannil särisemas :)  Kusjuures väga hea maitsega see saksa kapsas, jõulutunne hakkab juba tekkima! 

SPAINI VERIVORSTID

Tellisime omale Hispaania verivorste! Vaatame, kuidas on Eesti omadega võrreldes :) Tehtud on nad Leonis. 

Ütleme nii, et muidu ok, sellised mõnusad tummised, aga minu süda kuulub ikka Eesti omadele. Peab mõtlema, kuidas neid siia endale organiseerida :) Eesti omad on mahlakamad.

ROOSIKESE SÜNNIPÄEV!

Selline sünna siis see aasta. Kodus voodis. Õnneks on palavik allapoole tulnud ja kogu perega Netflixist Garfieldi filmi vaatamine on ka tore. Issi tegi popcorni. 

Enne seda laulsime sünnipäevalapse üles ja jagasime kinke. Roosi ja Ella said uued Sylvaniani mänguasjad ja muidugi OMGd, Juulike pehme kaisuka. Meie peres on nimelt tavaks, et kõikidel laste sünnipäevadel saavad kinke kõik lapsed. Siis ei ole keegi kurb ja koos on vahvam mängida. 

Roosike sai täna kümneaastaseks :) 

KÕIK ROHETAB!

Et ei jääks arvamust, nagu Hispaanias oleks kogu aeg põud ja maa pruun :D Ei ole, nii on ainult suvel. Talviti maa rohetab ning ilm on nagu Eesti kevad. Isegi kevade hõngu on õhus tunda. Sooja on 19 kraadi ja päike paistab. Kui lapsed veel tõbised poleks, siis läheks jalutama. Aga no järgmisel nädalal siis, siis on ka soe ja päike paistab  :) 

MINU ELU KAKS KÕIGE TÄHTSAMAT MEEST

Siin isa ja Inno Vana-Võrumaal Kanepi järve ääres, jalgupidi vees, 2005. aasta suvel. Me olime Innoga just tuttavaks saanud ning viisime isa tema armsale Võrumaale. Tegime peatuse Osula koolimaja juures, kus isa sündis ja koolis käis ning kus tema ema Julie Eveline oli kooliõpetajaks. Jalutasime Osulas üle isale nii armsa Võhandu jõe silla. Käisime Rõuges söömas ja Munamäel, kus isa tahtis tingimata ise tippu ronida. Ta oli siis 78-aastane ja paar aastat tagasi infarkti üle elanud, aga see teda ei heidutanud. Vahepeal puhkas tee peal ja rühkis siis edasi. Meie Innoga käisime igaks juhuks kõrval. 

Lõpuks jõudsime tippu ka ja isa oli nii õnnelik. "Ära tegin!" ütles ta silmade särades. Inno oli mu kavaleridest ainus, kes isale meeldis. Teisi meeldis talle ikka narrida ning neile kõigile pani ta ka oma välja mõeldud hüüdnimed (näiteks portugallasest eksi nimetas ta järjekindlalt Ciao'ks, kuigi tema nimi oli Joao). Innole ei pannud. Nende kahe vahel valitses algusest peale sõnul seletamatu austus. Nagu nad oleks üksteisest algusest peale aru saanud. Mäletan nii paljusid kordi, kus isa ja Inno istusid koos köögilaua taga ja arutlesid poliitika üle. 

Mul on nii hea meel, et neil oli võimalus teineteist tunda tervelt kaks aastat.

ISADEPÄEV

Kuna meie tibudel oli kõigil vaheldumisi 39 palavik ning täna nad veel toibuvad, siis pilti ei tee, lihtsalt kirjutan natuke meie isadepäevast :) 

Roosike joonistas issile imeilusa kaardi ja kirjutas juurde pika kirja selle kohta, miks issi tema arvates nii hea issi on. Ella joonistas oma kaardile lilleõie ja kirjutas juurde mõned tähed. Sõnu ta veel kirjutada ei oska, aga on hakanud omal algatusel tähti õppima ja mõned on ka selged :D 

Juulikene kaarti teha ei oska, aga hea õeke Roosi aitas. Joonistas ise Juuli eest issile kaardi ja kirjutas peale, et Juulilt issile :) 

Issi ise oli igati eeskujulik issi ka isadepäeval. Kuna nüüd sain laste viiruse omale mina, siis küpsetas Inno meile kõigile hommikusöögiks churrosid (need on sellised magusad Hispaania vahvlikesed, mida on hea dippida šokolaadi sisse), mida me kõik pärast hea isuga sõime. Lastel oli esimest päeva hea söögiisu :D 

 
Palusin ka lastel öelda, miks issi on hea issi. 

Roosi ütles: "No ta on hästi hoolitsev issi ja pole üldse range." 

Ella ütles: "Issi on hea, sest ta ostab hästi palju mänguasju!" 

Juulike naeris ja üritas issit pükstest sikutada. 

Nonii :D Igatahes oleme meie kõik Innoga väga rahul. Parim issi maailmas!

Pildil Inno lastega nii kuu aega tagasi Lissaboni Eesti saatkonna ees. 

SAABUS RAAMATUPAKK EESTIST

Eestist tuli jälle raamatupakk :) Roosi Eesti kooli vene keele õpik ja töövihik ning natukene lugemist ka :) Kõik on tellitud Rahva Raamatust. 

ELLA KOOLIS

Ella õpetaja tegi täna lastest palju pilte, panen Ella pildid siia üles. Ülemisel pildil Ellake lõunatunnil ning siin Halloweeni-teemalise kompositsiooni ees:

Ella joonistab koolis:

Lõunatund: 

MEIE HALLOWEENI PRINTSESSID!

Tüdrukud end täna hommikul kooli kostüümipeole sättimas :D Must kass ja väike nahkhiireprintsess. Täna on see päev, kus koolis oli suur Halloweeni kostüümipidu! Toredat Halloweeni kõigile!!! Stilist Roosi ja mõlema meik by Roosi.

Siin enne kooli mänguväljakul:

KUIDAS HISPAANIAS HALLOWEENI TÄHISTATAKSE

"Komm või pomm? Mis see veel on," küsis Roosi, kui talt selle kohta pärisin, ja tegi suured silmad. Ta pole oma elus veel kordagi sellist väljendit kuulnud.

Asi selles, et me oleme lastega palju novembreid Eestist ära olnud, Portugalis talve veetmas, ja kui me mõni aasta oleme Eestis juhtunud olema, siis on meil külas käinud mardisandid. Kes on siis ukse taga laulnud ja kellele me oleme igat sorti maiustusi varunud. Roosile on santide laul alati väga meeldinud. Kommipommijad on tulnud meie ukse taha vaid üks kord ja siis Roosi juba magas. Olid ühed väikesed tüdrukud koos emadega ning ma andsin siis neile ka mardisantide jaoks varutud komme. 

Ehk mina toetan kindlasti pigem Mardi- ja Kadripäeva tähistamist ja eks me seda siin ka omal väiksel viisil teeme. Marti ja kadrit muidugimõista jooksma ei lähe, kuna siin sellist traditsiooni ei ole. Hispaanias tähistatakse kolmapäeval Halloweeni, neljapäeval on Kastanitepüha ning reedel Pühakute päev. Aga Hispaania Halloween pole nagu ameeriklaste oma, kus põhiline on trick and treating. Siin sellist traditsiooni ei ole, et käiakse ukselt uksele ning nõutakse maiuseid. 

Hispaania Halloween on ennekõike kostüümipidu, kus lapsed riietuvad sel koolipäeval hirmsatesse kostüümidesse ning söövad seal kõik üheskoos õudsa välimusega toite. Igaüks võtab midagi kodust kaasa ja jagab seda siis teistega. Mitte ei käi ringi ega nõua ähvardades, vaid viib ise teistele. Seega ei mingit pommimist :D 

Eestlased on aga üle võtnud Ameerika Halloweeni, kus esikohal on kommi pommimine. Mis on ka ok, aga äkki võiks lihtsalt teise nimega kutsuda? Trikk või maius?

OKTOOBRI LÕPP HISPAANIAS

Kirjutan natukene meie siinsest elust ka :) Lähenemas on oktoobri lõpp, aga kurjad külmad pole õnneks ikka veel saabunud. Üksvahe meil siin oli öösel 7 kraadi ja korra kaalusime isegi kütmist, aga nüüd läksid jälle ööd soojemaks (12-14 kraadi) ning lükkasime puude ostmise edasi. Päeval on 20 kraadi ning päike paistab. 

Homme on lastel koolis suur Halloweeni tähistamine. Siis panevad kõik juntsid selga hirmsad kostüümid ning kooli tuleb kaasa võtta hirmsaid snäkke, mida teistega jagada. Roosi ja Ella tellisid oma kostüümid juba tükk aega tagasi ära ja ootavad homset väga - Roosi läheb musta kassi ja Ella nahkhiire kostüümis. 

Neljapäeval on aga kastanipidu ning siis lähevad primaria (6-12-aastased) koos õpetajatega kohalikku kastanisallu traditsioonilisele iga-aastasele matkale ning kastaneid korjama. Pisikesed ehk infantili omad meisterdavad samal ajal koolimajas hooajalistest viljadest ägedaid kompositsioone. Iga laps pidi kooli viima mõned viljad, Ella viis täna õunu ja mandleid. 

Reede ehk 1. november on meil siin aga Kõikide Pühakute Päev ehk Dia de Todos los Santos. See on kõigile vaba ehk tulemas on pikk nädalalõpp :) 

ROOSI KÄIS SÕBRANNA POOL

Eile oli siis Roosi kord sõbrannale külla minna. Pakkis omale kaasa hulka joonistustarbeid, et koos joonistada, ja mõned Halloweeni teemalised maiustused külakostiks. Inno viis ta autoga ära, kuna sõbranna elab linna teises otsas. 

Kella viieks ta läks ja poole kaheksaks leppisime äratoomise. Inno hakkaski end sel ajal minekule sättima, aga siis võttis minuga ühendust sõbranna ema ja palus luba Roosi mänguväljakule kaasa võtta. Et lastel koos lõbus ja tahavad mänguväljakule minna, tema võib nendega minna ja Roosi pärast koju tuua. Muidugi andsin loa. Meenus, kuidas Eestis läks Roosi naabrite poole ja üks hetk ma näen, et ta tuleb sõpradega järve poolt. Et mida, kuidas ta sinna sattus???

Siin poleks selline asi võimalik. Kui saadad lapse sõprade poole külla, võid TÄIESTI RAHULIKU südamega olla. Sel ajal, kui laps on seal, valvab neid sõprade ema ning on välistatud, et leiad lapse pärast linna pealt või veel hullem - pead teda linna pealt taga otsima.

Mul ühel Eesti tuttaval oli kord sedasi, et tema kuuene laps läks sõbra poole, telefon kaasas. Tegemist siis Võru linnaga. Noh, telefon sai lapsel muidugi tühjaks ja ema paanikas - ei saa last kätte! Jooksis sõbra poole. Sõbra ema laiutas käsi - ahh, läksid linna peale, mina ei tea, kus on! Küll koju tulevad. Minu tuttavat see ei rahustanud ja ta vaeseke jooksis koos lapse isaga terve linna läbi. Et appi, kus laps? Lõpuks avastati laps järve äärest koos sõbrannaga. Närvirakke kulus neil aga ohtrasti :D 

Mõtlesin õudusega, Roosi oli toona neljane, kuidas ka pean hakkama teda ükspäev linna pealt taga otsima. Nüüd õnneks on selline asi välistatud. Hingerahu ei asenda siin ilmas mitte miski, selles olen ma täiesti veendunud. Samas olen veendunud ka selles, et kui mõnel maal on mingisugune tava, siis las ta olla. Tänapäeva maailmas võib igaüks elada seal, kus talle kõige paremini sobib. Kanaemad võivad kõik kolida Hispaaniasse ning iseseisvust pooldavad emad Eestisse :D 

Koju saabus Roosi kaheksa paiku, kui juba pimenes. Sõbranna ema ja ema sõbranna tõid ta ilusti kodu ukse taha ära. Olid mängukal hullanud ja ratastega sõitnud. Sõbranna oli Roosile oma tõuksi laenanud. Roosi pliiatsid jäid sõbranna poole, aga sellest polnud häda, kuna need lubas sõbranna ema täna ära tuua. Tõigi :) 

ROOSI SÕBRANNA

Roosil on tekkinud esimene päris Hispaania sõbranna. Klassiõde, kellega ta kõige paremini klapib. Eile käis too sõbranna esimest korda meie pool, Roosil külas. Esmalt küsis ta Roosilt koolis, kas tohib talle külla tulla, ja siis kirjutasin mina - hispaania keeles - tema emale, et loomulikult on tema tütar meie poole teretulnud. Ja et mis aeg neile sobiks. Ema vastas, et tütar tahaks tulla juba täna (ehk eile) ja kas sobiks kell 17. 00. See on aeg, mil hispaanlastel on siesta lõppenud - nad on perega lõunat söönud ning mõnusasti leiba luusse lasknud. 

Leppisimegi kella viie peale kokku ja kell 17. 15 oli Roosi sõbranna koos emaga meie värava taga. Siin Hispaanias toovad emad lapsed ka sõprade poole, lapsed üksipäini ei hulgu. Sõbranna ema oli väga sõbralik ning pakkus "recogida" ehk järeletulemise ajaks kell 19. 30. Mulle sobis see hästi. 

Roosi ja tema sõbranna olid taaskokkusaamise üle väga rõõmsad. Jälgisin silmanurgast, millega nad tegelesid. Kõigepealt tormati meie hoovi külaliskassidega mängima. Inno oli ostnud värsket kala ja pakkus, et tüdrukud võivad kassidele kala viia. Need muidugi kohe nõus :D Pool tundi mängiti kassidega. Siis tulid tüdrukud tuppa ja hakkasid Roosi koolilaua taga joonistama. Siis läksid nad Roosi tuppa ja hakkasid seal nukkudega mängima. Ma ei tea, kas Eestis üheksased tüdrukud veel nukkudega mängivad, aga siin küll :D Seejärel jälle välja kassidega tegelema. Mingi aeg jooksis välja ka Ella ja suuremad tüdrukud hakkasid Ellale numbreid õpetama. "Un, dos, tres, cuatro, cinco, seis!" laulis väike Ella tuppa joostes. 

Õhtu lõppes kiige peal kiikudes ja kilgates. Kõik see aeg räägiti omavahel vahepeal hispaania ja vahepeal inglise keeles. Aga panin tähele, et Roosi räägib juba väga hästi hispaania keelt.
Sõbranna ema tuli talle järele kaheksa paiku, kui hakkas juba vaikselt pimedaks kiskuma. Kõik see aeg ei võtnud tüdrukud mitte kordagi kätte mitte ühtki nutividinat.

Täna läks Roosi sõbranna poole ja pakkis kaasa hulka joonistustarbeid. Pidavat olema plaan koos joonistama hakata.

MIKS MINA POLE MITTE KUNAGI OLNUD VÄGIVALDSES SUHTES

Sest mul oli tark isa. Isa ütles nii: "Arvesta sellega, et kui sind mehe juures miski asi häirib, kasvõi natukene häirib, siis mida vanemaks see mees saab, seda rohkem hakkab see asi sind häirima, kuitahes pisikene. Võta selline mees, kelle juures miski ei häiri!"
Selle nõuande oli isale andnud tema ema, kooliõpetaja Julie Eveline. "Paraku ma ei kuulanud oma ema, aga nüüd ma näen, et tal oli õigus," ütles isa. 

Mina kuulasin :D Valisin mehe, kelle juures mind MITTE MISKI ei häirinud ja kassanäe - saame üha vanemaks ja ikka ei häiri mitte miski. 

Seega kuldne nõuanne!

PS. Ahjaa, veel üks vanasema nõuandeid! "Mitte mingil juhul ei tohi mees olla lollim kui naine, muidu hakkab see mees seda naisele ette heitma ja tekivad tülid." "Nii ta on," ütles isa.

PARGI, KUHU TAHAD!

Nädalavahetus Badajozis El Faro kaubanduskeskuse ees. Parkimisplats on autosid täis, autod tiirutavad vaba parkimiskohta otsides. Ainult ligemale 20 invakohta on vabad. Ja keegi ei pargi nende peale, Hispaanias nii ei tehta. Meil aga silm valikuvabadusest kirju :D Pargi, kuhu tahad. Invaliidi teenindavale sõidukile on Hispaanias alati koht olemas :) 

ELLAKE KOOLI VÄRAVAS

Ellake ootab kooli väravas kannatamatult, et saaks juba sisse. Täna anti mulle ka teada, et mina sisse tulla ei tohi, kuna vanemaid sinna ei lubata. "Aga ära muretse, ma tulen tagasi," lisas ta lohutavalt. No tore seegi Nii palju siis selleks harjumiseks läkski :D 

SEE TORE KOOLITEE

Täna Roosit traditsiooniliselt kooliväravas oodates ja nähes, kuidas kuuenda klassi tüdruk oma väravas ootavat vanaema õnnelikult tervitas - koos muside-kallidega mõistagi - tabasin end mõtlemas, kui kahju mul tegelikult on, et minu ema ja isa mulle kooli vastu ei tulnud. Ma ise olin neil seda teha keelanud, kuna teised naersid selle üle, et ema mul kotti tassida aitas. Kuna ma lonkasin. Ma ei tahtnud naerualune olla ja vedisin kangelaslikult kotti ise, longates. Ega mind seepärast vähem naerdud, edasi naerdi lonkamise pärast (mul on sünnist peale üks jalg teisest lühem), aga ema-isa vastu ma ikka kutsuda ei julenud. Ja mul on sellest nii kahju. 

Ma olen ka aru saanud, miks need ühised kooliminekud ja koolist tulekud lapsega nii olulised on. Kooliväravast väljub naeratav Roosi, kes tahab mulle KOHE jutustada kõik oma värsked koolimuljed. Ja minna koos läbi kirjatarvete poest, mis asub kohe kooli kõrval. Jutustada, mida naljakat või toredat tegi klassikaaslane või õpetaja. Kuidas Carlos neil JÄLLE kolm ringi joosta käskis ja kuidas nad selle peale kooris NOOOOOOO karjusid. Ja kuidas Carlos karjus vastu SIIIIIIIIIIII. Saan ka alati vahetada väravas paar sõna Roosi väravale toonud õpetajaga. Vahel on see klassijuhataja, vahel mõni aineõpetaja. Vähemasti vastastikku naeratada. 

Kooliväravast liiguvad kõik lapsed oma emade-isade käekõrval kodu poole. Elavalt juteldes. Eks samamoodi koolimuljetest. Südames torkab valusasti, kui mõtlen, mis jutud ma kõik oma isaga oleksin saanud niimoodi maha pidada. Kooliteel, kui kõik veel värskelt meeles. 

Aga ei saanud, sest see HÄBI. Loodan, et tänapäeval on see ka Eestis teistmoodi. Et pole seda kuradi häbi ning lapsed julgeksid teha nõnda nagu nad ise tahavad, mitte nõnda nagu teevad nende kaaslased. Aga see on muidugi naiivne lootus. Lapsed teevad alati nii nagu nende kaaslased. Siin nad lihtsalt kallistavad-musitavad võidu oma vanemaid, põhjalas eemalduvad neist üksteisevõidu.

Kui mina saaksin ajaratast tagasi keerata, siis ma kutsuks oma isa endale ikkagi kooliväravasse vastu.

HOLA, HOLA, HOLA!

Üks asi, millega mul on olnud siin Hispaanias raske harjuda, on see, et inimesed on ülisõbralikud ning tahavad sulle igal sammul "hola!" öelda. Ehk siis tere. Mina kergelt autistliku soomlasena (keegi kunagi tabavalt ütles, et KÕIK soomlased on kergelt autistlikud - vastab tõele) tahaks pigem silmad maha lüüa ning teha näo, et ma seda inimest üldse ei näinud. Eestiski olen vahepeal raskustes - eestlased on võtnud venelastelt üle kombe sulle külje alla trügida ning tulevad rääkides praktiliselt nina alla. Ma siis alati astun sammu kaugemale, aga mida teevad eestlased - tulevad JÄLLE sammu lähemale. Kohutav :D No ok, mina siis astun jälle sammu kaugemale. Poe järjekordadest ma ei räägigi. Miks peab teisel seljas õõtsuma? Aga no ok. Vähemasti ei taha eestlased sulle iga nurga peal tere öelda, saab rahulikult teretamata poodi minna.

Siin ei saa. Siin ütlen teel poodi ca 10 korda hola erinevatele inimestele. Ja nemad mulle. Halvemal päeval kahekümnele. Vahel üritan minna seda teed pidi, kus tean olevat vähem teretuttavavaid. Aga paraku - mida kauem ma siin elanud olen, seda rohkem teretuttavaid tekib. Kõigile peab hola ütlema. Või buenas dias. Piisab ka buena'st.

ÕNNEKS on hispaanlased vähemasti ses mõttes normaalsed, et ei kipu musitama. Vähemasti siin maal. Portugal oli minusugusele autistile totaalne põrgu, kuna eksiga restorani minnes tuli läbimusitada kõik tema 20 sõpra. Minu ettekujutus põrgust on justnimelt selline - musi vasakule põsele ja musi paremale põsele ning nii 20, 30, 40 korda järjest. See on üks põhjusi, miks ma ei ela Portugalis. Ma lihtsalt ei suudaks seda pidevat musitamist taluda. Kaks aastat talusin. Siis sain Tartus kokku ühe ehtsa napisõnalise Eesti mehega, kes ei tee kunagi suuri žeste, ja olin paradiisis. Ma jumaldan tahumatuid Eesti mehi, kes räägivad hästi vähe ja teevad hästi palju. Kolisin tema pärast Eestisse. Elu parim otsus.

Nüüd olen selle sama mehega Hispaanias ja muudkui hola'tan. No ok, ma suudan seda taluda, kuna muidu on hispaanlased väga toredad. Ja eks see ole omajagu tore ka, kui sind tähele pannakse. Peaasi, et musitama ei pea.

EESTI TUNNIPLAAN JA HISPAANIA TUNNIPLAAN

Võrdlesin huvi pärast Eesti ja Hispaania tunniplaani Roosi vanuserühmas. Roosi käib Eestis 3. klassis. 

Riigikoolis on näiteks see erisus, et Hispaanias on kolm kehalist nädalas, Eestis kaks. Inglise keele tunde on sama palju - 3. Muusikat sama palju - 2. Töpa on kõige naljakam - Hispaanias pole see üldse kohustuslik, küll võib võtta valikainena "manualidades," Eestis kaks töpat nädalas. Kunsti on mõlemas üks tund nädalas. Loodus- ja inimeseõpetust Eestis kolm tundi nädalas, Hispaanias 4 ehk rohkem. Hispaanias religioon 1 tund, Eestis kolmandas klassis 0. Lisaks on Roosil Hispaania keeles 1 x nädalas portugali keel. 

Roosil Võru Werrone koolis on pisut teistmoodi, seal on teine võõrkeel vene keel ka, kaks korda nädalas, inglise keel on 2 korda nädalas. Maalimine 1 x, käsitöö 2 x, muusika 2 x, liikumine 2 x, inimeseõpetus 1 x nädalas. 

Põhivahe on see, et Hispaanias käsitööd ei ole, liikumist on tund rohkem ning loodust ka tund rohkem. Ja võõrkeeli on rohkem kui Eesti riigikoolis - Roosil on kaks võõrkeelt (inglise & portugali), Eesti riiklikus kolmandas klassis vaid inglise keel.