esmaspäev, 18. veebruar 2019

Naiste puudus: ei käi sõjaväes ja kasvatavad juukseid?


Eestis otsitakse palehigis põhjuseid, miks on palgalõhe meeste ja naiste vahel nii suur. Väidetavalt olla see Euroopas suurim.

Aga tegelikult on asi lihtne: naiste puudus on see, et nad ei käi sõjaväes ja kasvatavad juukseid. Kui need kaks asja ära klaarida, siis peaks palgalõhe kaduma.

Sõjaväe puhul räägitakse pidevalt, et see annab tiivad, et sõjaväes käinud mehed jõuavad elus paremini edasi. Aga naised? Naiste peale ei mõtle keegi. Suurem osa noori naisi tänapäeval ei sünnita ja pole lastega hõivatud, sestap võiks neil olla võimalus käia sõjaväes ja oma edule alus panna.

Teiseks pikad juuksed. Lugupeetud eesti keele ja kirjanduse õpetaja rääkis kooliajal pidevalt, et pikk juus - lühike aru. Ilmselt on see ka teaduslikult tõestatud, et pikemate juustega jääb mõistust vähemaks. Nii et jällegi, lihtne: kui naised end juuksuris iga kord nulli laseks, siis aitab see edu saavutada.

Või mis?

laupäev, 16. veebruar 2019

Eesti võiks anda geidele ja lesbidele abiellumise õiguse



Tänases Postimehes oli väga sümpaatne lugu varem mehega abielus olnud ameeriklannast Barbara von Normann-Coleman'ist, kes kolis 65-aastaselt Eestisse, sest armus eesti naisesse. „See ei ole kerge olnud, sest kirik, millega ma olin seotud ja mis on alati mu elus tähtsat rolli mänginud, ei arvanud, et kahel naisel - või kahel mehel - on õigus suhtes olla. Pidin lahkuma kirikust ja loobuma paljudest sõpradest. Kõigest hoolimata on armastus Liisaga seda väärt olnud. Absoluutselt!” ütleb Barbara.

See on väga ilus lugu armastusest, mis jäi püsima vaatamata raskustele ja kuigi Eesti riik naiste Ameerikas sõlmitud abielu ei tunnista.

Selliseid lugusid lugedes jääd mõtlema Jeesusele, kelle kõige suurem ja tähtsam sõnum oli samuti armastus. Tõepoolest - mis vahet sel on, kas inimene armastab meest või naist. Armastus soojendab, ravib, toetab ja tiivustab ning muudab sellega maailma paremaks. Armastus on alati hea ja keegi ei peaks selle pärast kannatama, et ta kedagi armastab.

Eestis on juba pikka aega veeretanud kooseluseadust ja selle rakendusakte edasi-tagasi nagu kuuma kartulit. Parlamenti pürgivatest parteidest ei julge mitte keegi lubada, et annab ka geidele ja lesbidele õiguse abielluda. Mõni heal juhul mainib, et kooseluseadus võiks jääda.

Aga sellest on vähe! Geid ja lesbid peaksid saama õiguse abielluda, sest nende armastus ei ole kuidagi väheväärtuslikum kui heterote armastus. Pelgalt kooseluseaduse juurde pidama jäämisega anname mõista, et SEE armastus on vähemväärtuslikum, justkui teise sordi armastus. Mis pole ikka päris armastus.

Aga nii ei ole. See on suur väärtus, kui inimene teist inimest armastab ja temaga püsivas suhtes olla tahab. See tähendab seda, et ta tahab olla temaga heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, terve ja haigena. Ühesõnaga - toetada teist igas olukorras. Kuidas see ei ole väärtus?

Minu meelest me peaksime toetama iga inimest, kes tahab sel moel teisele inimesele pühenduda ning selleks tulekski ka Eestis geidele ja lesbidele oma abielu registreerimise õigus anda. Minu meelest võiks ka Eesti kirik suuremeelsust üles näidata ning Jeesuse armastuse sõnumile tuginedes geisid ja lesbisid laulatada. Paljudes riikides seda juba tehakse - mõnedes kirikutes abielu laulatatakse, teistes saavad samasoolised paarid oma armastusele kiriku õnnistuse.

Ma südamest loodan, et mõni erakondad julgeb välja öelda ka selle, et kooseluseadusest ei piisa, geidele ja lesbidele tuleb anda abiellumise õigus.

Pildil väljavõte Postimehe loost.

KOLE: Eestis on alanud taas venestamine

Väljavõte Põhjaranniku veebist.

Põhjaranniku ajakirjanik Erik Kalda kirjutab, kuidas Eestis on alanud taas venestmine. Seda iseseisva Eesti valitsuse eestvõttel. Kuidas on see võimalik, kui Eesti on juba pea 30 aastat olnud iseseisev?!

Riigikogu tõstis puuetega laste toetusi just Angelmani päev eel - suur tänu!

Angelman.org veebist.

Angelmani sündroomiga (kaasasündinud geenirike) lapsi pole palju, aga neid on Eestis kümmekond, kelle seisund on väga raske ja need lapsed on vaevuste, peamiselt epilepsia (krambi)hoogude tõttu sügava puudega. Lisaks on Eestis mitmeid teiste haruldaste geeniriketega lapsi. Jällegi, neid pole palju, aga nad on olemas. Eile, 15. veebruaril tähistati rahvusvahelist Angelmani sündroomiga laste päeva ja riigikogu kolmekordistas just enne seda, 13. veebruaril sügava puudega laste toetusi.

Suur tänu riigikogu liikmetele selle eest!

kolmapäev, 13. veebruar 2019

Puuetega laste toetus tõuseb! Kes olid poolt, kes jätsid hääletamata?



Riigikogus lõppes just puuetega laste toetuste tõusu seaduse eelnõu lõpphääletus ja tulemus on postiivne - seadus võeti 72 häälega vastu! :) See tähendab seda, et raske ja keskmise puudega laste toetus tõuseb järgmise aasta algusest kahe-  ja sügava puudega laste toetus kolmekordseks. Praegu on mõlemad 80 eurot.

Olgu siin ära toodud nende Riigikogu liikmete nimed, kel oli ausust ja südametunnistust hääletada selle puuetega laste vanematele üliolulise seaduseelnõu poolt:

Arto Aas (Reform), Raivo Aeg (Isamaa), Yoko Alender (Reform), Krista Aru (Vabaerakond), Maire Aunaste (Isamaa), Dmitri Dmitrijev (Kesk), Ivi Eenmaa (Reform), Enn Eesmaa (Kesk), Peeter Ernits (EKRE), Helmut Hallemaa (Kesk), Hannes Hanso (SDE), Monika Haukanõmm, Martin Helme (EKRE), Mart Helme (EKRE), Andres Herkel (Vabaerakond), Jüri Jaanson (Reformierakond), Toomas Jürgenstein (SDE), Uno Kaskpeit (EKRE), Liina Kersna (Reform), Johannes Kert (Reform), Toomas Kivimägi (Reform), Valeri Korb (Kesk), Mihhail Korb (Kesk), Siret Kotka-Repinski (Kesk), Igor Kravtšenko (Kesk), Tarmo Kruusimäe (Isamaa), Helmen Kütt (SDE), Ants Laaneots (Reform), Kalle Laanet (Reform), Viktoria Ladõnskaja (Isamaa), Maris Lauri (Reform), Oudekki Loone (Kesk), Ain Lutsepp (Vabaerakond), Jaak Madison (EKRE), Jaanus Marrandi (SDE), Enn Meri (Vabaerakond), Andres Metsoja (Isamaa), Kristen Michal (Reform), Marianne Mikko (SDE), Madis Milling (Reform), Aadu Must (Kesk), Meelis Mälberg (Reform), Eiki Nestor (SDE), Mart Nutt (Isamaa), Eevi Paasmäe (Kesk), Urve Palo, Toomas Paur (Kesk), Keit Pentus (Reform), Hanno Pevkur (Reform), Heljo Pikhof (SDE), Barbi Pilvre (SDE), Marko Pomerants (Isamaa), Raivo Põldaru (EKRE), Mati Raidma (Reform), Taavi Rõivas (Reform), Jüri Saar (Vabaerakond), Erki Savisaar (Kesk), Sven Sester (Isamaa), Priit Sibul (Isamaa), Mihhail Stalnuhhin (Kesk), Anne Sulling (Reform), Aivar Surva (Reform), Aivar Sõerd (Reform), Tanel Talve (SDE), Artur Talvik, Tiit Terik (Kesk), Urve Tiidus (Reform), Vilja Toomast (Reform), Terje Trei (Reform), Toomas Vitsut (Kesk), Hardi Volmer (SDE), Toomas Väinaste (Kesk).

Oma ükskõiksust väljendasid puuetega laste ja nende vanemate vastu järgmised Riigikogu saadikud, kes olid kohal, aga jätsid nahaalselt hääletamata: Jaanus Karilaid (Keskerakond), Kalvi Kõva (SDE), Heimar Lenk (Keskerakond), Jürgen Ligi (Reformierakond), Lauri Luik (Reformierakond), Jevgeni Ossinovski (SDE), Kalle Palling (Reformierakond), Heidy Purga (Reformierakond), Henn Põlluaas (EKRE), Valdo Randpere (Reformierakond), Märt Sults (Keskerakond), Karin Tammemägi (Keskerakond), Viktor Vassiljev (Keskerakond) ja Vladimir Velman (Keskerakond).

Kohale ei viitsinud tulla järgmised Riigikogu saadikud: Jüri Adams (Vabaerakond), Peep Aru (Reform), Olga Ivanova, Tiina Kangro (Vabaerakond), Aivar Kokk (Isamaa), Urmas Kruuse (Reform), Inara Luigas  (SDE), Marko Mihkelson, Anneli Ott (Kesk), Kersti Sarapuu (Kesk), Helir-Valdor Seeder (Isamaa), Arno Sild (EKRE), Margus Tsahkna, Marika Tuus-Laul (Keskerakond), Rainer Vakra (SDE).

Mida öelda kokkuvõtteks?  Hämmastas nii paljude Reformi ja Keski liikmete hääletamata jätmine, kuigi oldi kohal, aga ilmselt siis neis erakondades ei hoolita väga puuetega lastest. Samuti hämmastas, et hääletamata jättis kohal olnud Jevgeni Ossinovski, kuna sotsid on enda väitel kõige suuremad puuetega lastest hoolijad. Ju siis ei ole, ka Kagu-Eesti üks esisotse Kalvi Kõva jättis ülbelt hääletamata. Veel hämmastas, et puuetega inimeste eestvõitleja Tiina Kangro puudus, kuigi see eelnõu on justnimelt Vabaerakonna algatus. Positiivselt üllatasid EKRE ja Isamaa, kelle liikmetest jättis hääletamata või puudus vaid mõni üksik.

Mind kui Kagu-Eesti valijat rõõmustas isiklikult see, et Kagu-Eesti EKRE esinumber Uno Kaskpeit oli kohal ja hääletas eelnõu poolt, nagu ka tema erakonnakaaslased Mart ja Martin Helme, Jaak Madison ja Raivo Põldaru. Samuti olid kohal oma häält andmas Kagu-Eesti Isamaa esinumber Priit Sibul ja Reformierakonna Kagu-Eesti esinumber Hanno Pevkur. Poolt olid ka Liina Kersna (Reformierakond), Oudekki Loone (Keskerakond), Meelis Mälberg (Reformierakond) ja Toomas Paur (Keskerakond).

Eks siit saab igaüks oma järeldused teha, aga fakt on see, et oma riigist hoolib see, kes hoolib ka selle riigi kõige nõrgematest. Mina soovitan valida EKRE, Isamaa või Reformi poolt ning kindlasti mitte hääletada sotside poolt, sest kui juba ERAKONNA ESIMEES jätab nii olulises küsimuses ülbelt hääletamata, kuigi on ise kohal, siis see näitab paremini kui miski muu, kuidas sotsid tegelikult abivajajatesse suhtuvad. Kalvi Kõvale aga häbi ja ma imestan, kuidas ta nüüd omakandi puuetega inimestele otsa vaatab.

teisipäev, 12. veebruar 2019

Miks teeb Eesti peaminister end maailmas Soome asja nimel lolliks?

Väljavõte Ärilehe veebist.

Soome on juba aastaid kasutanud Eestit ja eestlasi ära, et oma huve esindada asjades, millega soomlased ei taha oma käsi määrida.

Ükski mõtlev ja endast lugu pidav poliitik ei aja viimaste sündmuste valguses asju Ühendemiraatide, eriti aga Dubaiga. See on nagu punane rätik.

Nüüd on aga selge, miks Eesti peaminister Jüri ratas läks Dubaisse - sest sealt on väidetavalt pärit investor, kes on valmis rahastama Helsingi-Tallinna tunneli projekti. Nüüd on küsimus, miks peab Eesti peaminister end soomlaste asja eest lolliks tegema, sest tunnel on eelkõige soomlaste projekt? Miks ei võiks soomlased ise Dubais asju ajada? Aga neil ei kõlba, eksole, nemad tahavad säilitada maailmas oma puhast imagot. Ja kasutavad ära lolle eestlasi, kes igale poole tormavad, kuhu aga kästakse. Nagu saksa lambakoerad, kelleks eestlasi aastasadade vältel aretati.

Sama lugu on Vene-suhetega. Kui Soome juhid käivad Eestis, siis kiruvad venelasi ja õhutavad viha Eesti ja Venemaa vahel, kodus aga võtavad venelasi rõõmuga vastu, musitavad ja kallistavad, pursivad russkit, seda presidentide tasemel. Soome tippärimehed on Venemaa juhtkonna juures nõunikeks. Miks? Sest see, Venemaaga heanaaberlike suhete hoidmine on Soome rahvuslikes huvides. On seda olnud aastakümneid, oli ka nõuka ajal. Eestlastel lastakse aga teha ära must töö ning eestlased on tehtud lolliks ja üleüldiseks naerualuseks. Kas Eesti poliitikutel häbi ka on?!

Kogu see tunnel ja samuti Rail Baltic on olnud algusest peale soomlaste projekt, aga seda on nii osavalt aetud, et must töö lastakase teha ära eestlastel ning kasu lõikavad pärast Soome ja soomlased. Rail Balticu trass on ka valitud selline, et eestlastel pole sellest midagi kasu. Nüüd on küsimus, kui Soome oma rahvuslike huvide eest nii kindlalt seisab, miks seda ei tee Eesti?! Miks lastakse Eestit ja eestlasi alandada ja lollitada?

Üks asi veel: isegi kui Eesti seda Rail Balticut enam ei toeta, tuleb see nagunii, sest seda on vaja eelkõige soomlastele, selles on Soome juba Hiina ja Venemaaga kokku leppinud. See tehakse ära olenemata sellest, mis eestlased sellest arvavad või ei arva, kasvõi üle eestlaste peade, sest Soomel on ka Brüsselis palju suurem mõjuvõim kui Eestil. Eestlased on aga Euroopa Liidus samasugused lollid kotipoisid nagu nad olid NSV Liidus, kelle üle teised irvitasid, et täidavad saksa täpsusega lolle vene seadusi. Aserid, grusiinid, kõik irvitasid eestlaste üle. NSV Liidu juhtkond olid paksult täis grusiine, aga seal polnud ühtegi eestlast.

Eesti on oma väärtuste-põhisest poliitikast loobunud?


Eesti president käib mööda maailma ringi ja räägib väärtustest ning naiste õigustest, samas diilitab Eesti peaminister inimsuse-vastaste režiimidega. Jutt käib siin Araabia Ühendemiraatidest ja Dubaist, mille juht Sheikh Mohammed bin Rashid Al Maktoum hoiab oma pere liikmeid vangis ja on kehtestanud riigis terrori. Naistesse suhtutakse Dubais nagu koduloomadesse. Kas Eesti valitsejate kõrvu pole need asjad jõudnud? Vaevalt küll.

Võib aru saada, et Maktoumil on praeguses kriisiolukorras vaja leida maailmas liitlasi ja Eesti on välispoliitiliselt just selline prostituut, kes jookseb kohale iga vile peale. Kes magatab võõraid, aga oma lähimaid naabreid põlgab. Või mis?!

laupäev, 9. veebruar 2019

Ajakirjandus on surnud

USA presidendi Twitteri konto avakülg.

Seda pole tahtnud keegi välja öelda, aga ma ütlen: ajakirjandus on surnud. Jah, surnud. See, mida praegu ajakirjandusena esitletakse on hale vari, parimal juhul surnud kassi põrge.

Miks? Selgitan.

Kõigepealt on ajakirjandus kaasaja tähenduses olnud alati seotud poliitikaga. Ajakirjandus, või ajakirjanikud on paika pannud presidente ja muid juhte, ning neid maha võtnud. Sellest tulevad terminid neljas võim, ühiskonna valvekoer jne.

Tänaseks on see kõik kadunud. Maailma kõige edumeelsemas riigis USA-s, kust kõik trendid alguse saavad, ei tähenda ajakirjandus enam midagi. Viimane ajakirjanduse poolt paika pandud president oli Barack Obama. Tänane president Donald Trump oli ajakirjanduse poolt kõige vihatum kandidaat, seda üle terve maailma, ometi sai temast maailma kõige mõjuvõimsama riigi juht. Juba see fakt näitab, et ajakirjandus on surnud, temast ei sõltu enam midagi. Trumpist tegi presidendi sotsiaalmeedia, mitte ajakirjandus. Nagu öeldud, ajakirjandus oli Trumpi vastu, üle terve maailma, sellele vaatamata valisid ameeriklased presidendiks Trumpi.

Sama on kordumas kõikjal üle maailma, kaasa arvatud Eestis. Määrab see, kuidas sa oled esil sotsiaalmeedias, mitte ajakirjanduses. Hea näide on EKRE, mis on tõusnud praktiliselt nullist 20-protsendilise toetuseni, kuigi meedia on EKRE-t kogu aeg peksnud. Aga EKRE trump on sotsiaalmeedia. Mida rohkem ajakirjandus EKRE-t peksab, seda populaarsem see erakond on. Uskumatu, aga tõsi!

Isegi sotsid, SDE on läinud üle sotsiaalmeediale. Reklaamikampaania on üle kandunud sotsiaalmeediasse, seda teevad kõik erakonnad, kõige rohkem sotsid.

Eesti suurim, mõjukaim ja sõltumatum väljaanne pole enam tükk aega Postimees ega Ekspress, vaid Facebook. Samuti on Facebookil Eestis kõige rohkem lugejaid, ligi 600 000 ja seal liigub kõige rohkem infot, enamus otse allikast, ilma vahendajata. Ajakirjandust kui sellist pole enam vaja ja inimesed on sellest aru saanud. Ajakirjandusele on jäänud vaid surmakuulutuste avaldamise roll, kui aus olla. Inimesed on harjunud surmakuulutisi lehest lugema. Muud rolli ajakirjandusel pole. Isegi kõik muud kuulutused peale surmakuulutuste on ammu veebis, põhiliselt Facebookis. Sisuliselt on ajakirjandus kui selline surnud.

Alguse juurde tagasi tulles, siis on ajakirjandus olnud kogu aeg see, kes paneb paika presidente ja võtab neid maha. USA kui ajakirjanduse lipulaeva tähtsaim sündmus oli see, kui võeti maha president Richard Nixon, Washington Postis avaldatud kirjutistega seoses, nn Watergate'i afäär. Täna avaldab Washington Post ühe paljastuse teise järel, sadu Watergate'i afääre Trumpi kohta, aga see ei lähe kellelegi korda. Sest Trump suhtleb inimestega otse sotsiaalmeedia kaudu. Ta ütleb ajakiranduse kohta „fake news” - valeuudised - ja inimesed usuvad seda. Trumpil on ainuüksi Twitteris ligi 60 miljonit jälgijat. Tal pole enam mingit ajakirjandust vaja, seetõttu ta saadab ajakirjanikke järjest pikalt, irvitab nende üle. Mida rohkem irvitab, seda suurem on tema toetus. Ajakirjandusest on saanud USA-s täielik naljanumber, üleüldine naerualune.

Ja see, mu sõbrad, on alles algus, pange tähele!

Repsi küsimus, feministlikust vaatevinklist



Mida öelda Mailis Repsi „avameelse intervjuu” kohta feministlikust vaatevinklist? Mina ütlen, et äärmiselt nõme. Esiteks on selge, et „kannatav minister” üritab selle looga lollide hääli võita. Et hääletage minu poolt, kõik mahajäetud naised ja üksikemad, näete, ma olen täpselt nagu teie juuuuuuuu. 

Teiseks - selline käitumine ei sobi MINISTRILE. Šokis ja nuttev minister? Ja me räägime feminismist, et naised on oma ametis sama võimekad kui mehed? Kas te olete kunagi näinud, et mõni vastutusrikkas ametis olev MEES oleks oma luhtunud abielu ajakirjanduses taga nutnud? Mõni valitsuse liige, president, õiguskantsler, Riigikohtu esimees? Toomas Hendrik Ilvesel oli eraeluline skandaal seoses Evelini legendaarse katusesuudlusega. Kas me nägime pisarais Ilvest? Ja mida me sellisest Ilvesest mõelnud oleks? Et see mees ei sobi oma ametisse, selge see. Kui sul on selline positsioon, siis tuleb ennast kokku võtta. Või mitte sellisesse ametisse ronida, sest sul ei ole selleks sobivaid omadusi.

Kuidas saab riiki juhtida „šokis ja nuttev” minister? Ta on oma ametit häbistanud ja andnud mõista, et ei suuda oma emotsioone ohjeldada. See oleks okei, kui Reps oleks tavaline naine, kelle mees maha jättis. Siis võiksime mõelda, et vaene naine, mis ta kõik peab üle elama. Aga ta ei ole suvaline naine, ta on Eesti Vabariigi Valitsuse liige. Haridusminister. Üks mõjukamaid naisi Eestis. Ja sellisel positsioonil olles tuleb säilitada mingisugunegi väärikus. Kasvõi juba selleks, et teised riigid Eesti riiki tõsiselt võtaks ning naeruvääristama ei hakkaks. Minister esindab ju mitte ainult ennast, vaid ka tervet Eesti Vabariiki.

Õigemini - riik PÜSIB valitsusel. Püsib ka Riigikogul, presidendil, õiguskantsleril ja Riigikohtu esimehel (kujutage nüüd ette, et mõni nendest niimoodi käituks, näiteks Kersti Kaljulaid), aga ennekõike püsib riik valitsusel, kes teeb kriisi olukorras esimesed kõige tähtsamad otsused. Ja kui nüüd see, kes peab kriisi olukorras need esimesed kõige tähtsamad otsused tegema, on niivõrd ebastabiilne, siis millise mulje jätab see rahvusvaheliselt? Kasvõi näiteks Venemaale? Kui ma oleks Putin, siis ma plaksutaks käsi ja naeraks kõva häälega. Nii et Repsi intervjuu on ka julgeoleku küsimus. 

Kolmandaks tulen tagasi feminismi juurde. Jumal küll, naised on nii kaua võidelnud selle eest, et neid nende ametites tõsiselt võetaks, ja nüüd Reps põrmustab ühe looga kõik. Mees jätab maha ja minister juba pillib, pea ajakirjaniku süles? Kas Hillary Clinton on kunagi sedasi pisaraid valanud, kuigi Bill teda aastaid alandas? Mitte kunagi, sest ta teadis alati, mis on tema positsioon ja mida sellisel positsioonil olevalt naiselt eeldatakse.

Nii et igatepidi ülim ämber. Kõige rohkem on kahju sellest, et Reps on selle looga Eesti riiki ka rahvusvaheliselt naeruvääristanud. Aga seda enam on põhjust teda ja ausalt öeldes ka tervet Keskerakonda mitte valida.

Ülal piltidel Hillary Clinton (vasakul) ja Mailis Reps (paremal), kujutised Wikipediast. 

Kas Agris leidis uue armastuse Positivuse festivalilt?

Minister Mailis Repsi (endise?) abikaasa Agris Repšsi küljelt Facebookis tuleb välja, et mees külastas Positivuse festivali 15. juulil 2017. aastal.

Kas ta leidis sealt omale uue armastuse?

Kes on Agris Repšsi uus abikaasa Ruta?

Agrise uus kaasa peegeldub tema prillidelt, kujutis Facebookist.

Agris Repšsi (44) uuest elukaaslasest Rutast (36) pole rohkem olnud infot, kui see, et mees käis temaga Kuubal mesinädalaid veetmas ja abikaasa pilt peegeldub tema päikseprillidelt.

Agrise ja Rutaga pole keegi rääkinud.

Mailis Repsi jutu järgi tekkis Agrisele uus naine juba eelmise, 2018. aasta suvel. Sellele vaatamata oli Mailis nüüd šokeeritud, kui sai teatavaks, et Agris on Kuubal mesinädalaid veetmas.

Meedia andmetel on Agrise uus elukaaslane Rūta Duntava, kes on sündinud 1982. aastal (36-aastane), kes on ühe lapse ema  ja kellest Facebookis on selline pilt (Agrise küljel Facebookis on alates 2018. aasta oktoobrist samasugune pilt Riia vaatega):


Ruta pani Facebooki üles pildi koos Agrisega, aga see on nüüd maha võetud:

Repside perepilt. Ainus, kes naerab, on Mailis. Mis selles peres toimub?


Sama kriipi nagu minister Mailis Repsi lugu on tema perepilt, kus ainus inimene, kes naeratab on Mailis, ülejäänud on kõik surmtõsised.

Mis selles peres toimub?

Kas nii ebastabiilne inimene nagu Reps sobib riiki juhtima?

Väljavõte Delfi veebist.

Minister Mailis Repsist jääb Delfi intervjuu põhjal mulje kui täiesti süüdimatust tegelasest. Ta ütleb, et teadis juba aasta tagasi, et suhe on läbi, aga oli nüüd ikka üllatunud. Et mis?!

Üldse oli Repsi suhe veidi, kuidas nüüd öelda, creepy. Et tal on kuus last abikaasaga, kellega ta tegelikult koos ei elagi. Midagi pole klappinud juba algusest peale. Ja olla sellises olukorras üllatunud, see jätab mulje Repsist kui täiesti süüdimatust ja ebastabiilsest tegelasest.

Ja selline inimene juhib Eesti riiki ... väga creepy. Kuidas saab minister oma tööd teha, kui ta on kogu aeg šokeeritud ja nutab?! Alles palus ajakirjanikelt mõistmist ja ütles, et ei soovi lahutuse teemat kommenteerida, nüüd lööb aga kõik letti. Kas nii ebastabiilne inimene sobib riiki juhtima?

Väga huvitaks ka Agrise versioon asja kohta, seda pole veel kusagil olnud.

reede, 8. veebruar 2019

Ministrid käivad uste taga nagu jõuluvanad, aga kes siis riiki juhib?

Peaminister käib inimeste uste taga. Õhtulehe veebist.

Ühelt poolt on tore, et ministrid, eriti peaminister inimestega kohtub ja nende uste taga käib. Teiselt poolt on nagu vähe kummaline, sest kes sel ajal siis riiki juhib?

Ministrid, linnapead jms kõrged ametnikud ei tohiks aktiivset valimisreklaami teha, või mis?! Lisaks on avalik saladus, et valimiseelseks müügitööks kasutatakse riigiametnikele nende töös kättesaadavaid andmeid, mida ka tegelikult teha ei tohiks - kus on siin andmekaitseinspektsiooni silmad?!

neljapäev, 7. veebruar 2019

Juulikese sünnipäev :)



Nii see kõik siis algas. Seitse aastat tagasi Elite kliinikus, kus siis veel sünnitada sai. Öösel kella kahe ajal sündis pisike piiga, kelle arst Pöial-Liisiks ristis - sest ta oli nii väike. Juba samal ööl sai ta nimeks Juuli, sest oli lihtsalt nii Juuli nägu. Pärast sai sest nimest Julia Eveliina, minu vanema Julie Eveline järgi, aga meie jaoks on ta jäänud ikka Juuliks või Juulikeseks.

Nüüd on ta meid juba seitse aastat oma olemasoluga rõõmustanud. Ma ei ole näinud rõõmsamat last kui Juulike. Tõeline unistuste laps - sõbralik, lahke, leplik, kannatlik.

Ja täna on siis tema 7. sünnipäev. Katariina kohvik kinkis talle seks puhuks imeilusa tordi ja külla tulid sõbrannad, kes tõid Julia nimelise nukukese ja palju muud vahvat. Juuli on väga rahul :)

Siin Katariina kohviku tort:



Ja siin päevakangelane kingiks saadud nukuga mängimas:

esmaspäev, 4. veebruar 2019

Miks peavoolu finantsvabaduse skeemid endiselt ei toimi ning Eesti noored investorid kõvasti kõrbevad?

Mõni aeg tagasi lugesin Äripäevast ühe väidetava püramiidskeemi kohta, kus värvati mitusada noort eestlast 140-eurose kuutasu eest online forex kauplemise õpilasteks. Tundus kahtlane teema, sest kuutasu ei tulnud maksta nendel, kes lisaks veel 2 inimest kuutasu maksma meelitanud olid. On arusaadav mõelda, et finantsalast haridust ei pakuta reeglina tasuta ning tuleb rahakotti veidi kangutada. Teisalt, kui taolisel organisatsioonil oleks suur soov arendada inimeste teadmisi investeerimises ning võimaldada neil saavutada finantsvabadus, siis oleks loogiline teenida kasumit mingi protsendina jüngrite kasumist – see motiveeriks õpilasi rohkem teenima, end täiendama ning reaalselt eesmärgi poole töötama. Paraku, tuleb maksta iga kuu teenuse eest ning ise vaadata kuidas teadmised teenima paned – see tekitab tunde, et eesmärk on saada lihtsatelt inimestelt iga kuu kindel raha kätte, kõik.

Lihtsameelseid inimesi leidub igal pool, on tõsi. Paraku registreerisid sinna Eesti noored just põhjusega (üle saja noore nädalas). Nimelt on noortel eestlastel meeletu rahapuudus ning peale koolide lõpetamist on Tallinnas üksi elaval noorel inimesel kuu lõpus, peale püsikulusid, vaevu midagi alles. Selline situatsioon paneb noori meeleheitlikult täiendavaid sissetulekuid otsima, langedes kergemini erinevate skeemide ja pettuste lõksu. Ohvriks langemist soodustab veel majandusalase hariduse puudumine. Üldhariduslikud koolid enamjaolt ei paku majandusõpet antud erialast väljaspool olevatele õpilastele, kahjuks. Inimene väärib rahandusalast enesekindlustunnet.

Tänapäeval on populaarne juba noorena investeerimisega alustada. See on igati normaalne kui inimene tahab end Maailma ees proovile panna ja suuremaid eesmärke püüda. Andke tuld, olge objektiivsed!

Kuid enne tuleb end harida ja neid ärahoitavaid vigu päriselt ka ära hoida. Infoajastul võib mõelda, et lihtne on millegi uue kohta õppida (tuleb ainult YouTube tutorialitvaadata, eks), kuid sageli tuleb infomägede vahel oskuslikult navigeerida ning teadmatuses usaldusväärseid infoallikaid valida. Teinekord on see sama keeruline nagu õppimine ise, mistõttu mugavad variandid (nagu 140-eurone kuumakse väidetavalt 100% toimivate võtete eest) tundubki ahvatlev. Investeerides on suurim vaenlane investor ise ning tema impulsiivsed otsused – algajad just neidsamu impulsiivseid otsuseid kõige sagedamini langetavaki. Eeltöö on hädavajalik ja keegi ei tee seda sinu eest ära, isegi need 140 eurot ei tee!

Kuidas investorid teavad millal panuseid teha?

Nagu aktiikajal tähtsad ninad konsulteerisid oraakleid enne olulisi otsuseid, nii konsulteerivad tänapäeva investorid ka enda oraakleid. Igaühel oma. Olgu selleks CNBC telekanal, isiklik maakler, 50-sendine münt või elukaaslane – kõik nad räägivad küsijale selget tõtt. Kui ei räägi, leitakse see kes räägib.

Üks tuntumaid börsil kauplemise oraakleid on kahtlemata Warren Buffet oma vankumatu usuga, et iga inimene võib saada rikkaks. Võibki, kui ta suurest rahulolematusest oma raha sirgeks ei lööks. Raha pangakontol staatiliselt hoidmine ja kogumine on siiski igav, õnneks on tänapäeval võimalik ka teki all olles investeerida – see on põnev.

Warren Buffeti teooriad aitavad investorit strateegiate formuleerimisel, eesmärkide püstitamisel ja püstitatud eesmärkide järgmisel. Samas ei saa ju enne igat investeeringut Warrenile helistada ning üle küsida, sest kui saaks, ei oleks ta ilmselt 88-aastane. Õnneks on suurematel investeerimisplatvormidel olemas keerulise nimega lihtne tarkvara liides: MACD indikaatorid (ingl. k. Moving Average Convergence Divergence), mis võimaldavad ennustada mingi väärtuse liikumise suunda (tõusu-langust). See võrdlemisi straight-forwardtööriist võimaldab võrrelda käesolevat kauplemise situatsiooni varasemase tegevusega ning seeläbi anda olulisemalt selgema pildi võimalikust liikumise suunast. Kõik selle informatsiooni saab õigetelt lehtedelt kiire otsinguga hõlpsasti kätte.

Stabiilne finantsvabadus algab enda asetatud nurgakivist – sinu eest ei aseta seda nurgakivi niisama keegi, 140 eurot kuus võtab see-eest küll.

laupäev, 2. veebruar 2019

ALS ei pruugi üldse surmaga lõppeda, aga tähtis on elus muudatusi teha



Hakkasin enesetappu plaaniva pereema Jane loost innustatuna ALSi kohta lähemalt uurima ja sattusin sellisele veebilehele. Siin räägitakse mitmest inimesest, kes on ALSist tervenenud ning pärast tervenemist täisväärtuslikku elu elanud, mõni on isegi ülikooli õppima läinud.

ALS ei pruugi, nagu siit välja tuleb, üldse surma tähendada. Aga kindlasti tuleb oma elus mingeid muudatusi teha. Kõigepealt tuleb kindlasti lõpetada surma peale mõtlemine, surma plaanimine ja surma ootamine, sest juba see teeb enesetunde kehvemaks. Nagu lugudest välja tuleb, on parimaks ALSi raviks positiivne mõtlemine ja õige toitumine (madala glükeemilise indeksiga toidud, vesi, antioksüdandid). Nagu ühel puhul välja tuleb, oli ALSist terveks saamisel abi marihuaanast ehk kanepist. 

Enne Dignitasse minekut võiks end ka tervenemise lugudega kurssi viia. Lehel on ka ALSi blogi ning soovitused, mida ise oma paranemise heaks teha saab. 

Kopin siia mõned tervenemislood (kui vajutad nimele, siis tuleb välja pikem lugu sellest, kuidas inimene terveks sai): 

1. Rev Dr Evy McDonald, MSN, MDiv, DMin, diagnosed 1980. At only 29, in a busy career in hospital administration, Evy was diagnosed with ALS and given one year to live. Within a matter of months she was in a wheelchair unable to move, and was planning music for her funeral. Through a combination of deep introspection, increased self-awareness, and serious emotional changes she slowly began to heal. She and her neurologist later presented together at medical conferences. Today Rev. Evy is a Methodist minister.

4. Cathy Jordan, diagnosed 1985 at age 36. Her ALS symptoms were worsening. A recreational marijuana smoker, she tried a different cannabis strain and her walking significantly improved. Since then she has used cannabis regularly in various forms as a therapy for ALS. Over 30 years later, she is still married and has raised her children. Although still in a wheelchair, she breathes without aid, eats on her own, can transfer and fights for legalization of marijuana. In short Cathy lives a full productive life despite ALS.

5. Joyce Brown, PhD, ND. diagnosed 1988 at age 54. She was having trouble swallowing, frequently choked, could barely speak, and her walking was deteriorating daily. Her neurologist gave her 6 months to live. She found a Chinese medical doctor, a very skilled homeopath. To heal, Joyce used prayer, homeopathy, sleep-teaching with positive affirmations, and dietary changes. After her healing she went on to earn her PhD and become qualified as a naturopathic physician and has written a book. Joyce is now in her 80’s.

8. Steven Shackel, diagnosed 1994. After he was diagnosed at age 42, Steve took a scientific approach to his disease. He figured out early on that lots of water, antioxidants and a low glycemic index diet were key to minimize nerve damage and that good liver function was essential for detoxification. He was in contact with ALS scientists and researchers around the world and was the first person we know of to create an ALS website specifically to share and communicate ALS info. He has helped thousands of PALS. He is now in his 60’s.

9. Dr. Craig Oster, PhD, diagnosed 1994. Despite an ALS diagnosis at 30, Craig finished his PhD in Psychology in 1996 and worked as a psychotherapist until shortly before entering hospice in late 2008. Dr. Craig used an intensive holistic approach to be discharged from hospice in June 2009. In 2012 he co-founded The Healers Campaign, which promotes ALS scientific research within a holistic framework. Now in his 50’s, Craig uses food, supplements, detoxification, exercise and mental-emotional-spiritual work to stay healthy.

Need on vaid mõned näited. Ehk siis jaa - meditsiinitööstus on võib-olla tõesti ALSi vastu võimetu, aga see ei tähenda seda, et see haigus kindlasti kabelimats peaks olema. Proovida ju vähemasti võiks. Ei maksa inimest nii ruttu maha kanda. Kui lähedased vähegi viitsivad, siis nad saaks kõvasti kaasa aidata - tuju tõstmisel, menüü muutmisel jne jne. Ma väga tahaks loota, et Janel sellised lähedased on. Et nad lihtsalt ei teadnud terveks saamise võimalusest ja olid seepärast vabatahtliku surmaminemisega nõus.

Lõpetuseks Evy McDonald'i (ülal pildil) sõnad, mis mu kõrvus eriti kajama jäid: I went from expecting and preparing for death to celebrating life and living every moment. I had been given one year to live by the top neurologists in the country. For me, it was a verdict. I became preoccupied with my death and how to have it be the best death possible. One day I asked myself, „What is my life for? To sit here dying each moment or to celebrate the life I still have?”

reede, 1. veebruar 2019

Eutanaasia pooldajad räägivad natsidega ühte keelt

Viimasel ajal on keerutatud hästi palju tolmu üles eutanaasia teemal. Olen minagi sel teemal Facebookis sõna võtnud ja minu seisukoht on see, et ma olen kindlasti assisteeritud enesetapu vastu. Esiteks on Dignitas äriettevõte, mis otsib endale aktiivselt kliente ja nüüd on siis see õnnetu Jane selle äriettevõtte müügiagendiks sattunud (mille eest siis allahindlus surmaabi eest), ja teiseks seepärast, et sotsiaalprobleeme ei saa lahendada inimesest vabanemisega.

Väga silmakirjalik on ka rääkida eutanaasia toetamisest või lubamisest selleks, et leevendada haige inimese kannatusi. Tänapäeval on füüsilisi kannatusi väga lihtne leevendada, ravimitööstus on tohutult edasi arenenud, ja kui anda haigele lisaks sellele veel ka hästi palju armastust, siis on tema elu hea ning ilus, vahet pole, kui kaua ta kestab. Aga millegipärast sellest armastusest ei tohi rääkida. See armastus on justkui nagu mingi tabu, mida ei tohi suu sissegi võtta. Ah et Jane mees ja lapsed võiksid teda ise hooldada, sest nad võiksid teda armastada? Kuss-kuss-kuss nüüd, sellest ei tohi rääkida, sest me oleme otsustanud, et Jane teeb enesetapu oma lähedaste „säästmiseks.”

Aga kus see Jane mees üldse on? Miks on nii, et kui haige on mees, nagu näiteks Uku Kuut, siis me ei tule selle mõtte pealegi, et MEES peaks minema tegema enesetappu. Ei, oihh, kus sellega! Mehel on ennastohverdav ja truu naine, kes põetab teda kuni viimase hingetõmbeni. Tassib, söödab, potitab, viib ja toob. Kasvõi oma elu hinnaga! Me peame seda õigeks ja poetame liigutuspisara. Aga kui me räägime NAISEST, siis me ei pea seda millegipärast isegi võimalikuks, et naine võiks sama kohtlemist loota. Me kiidame tema enesetapu kohe heaks. Et jahh, muidugi, mis ta vaeseke kannatab. Jätame ütlemata, et meie silmis on Jane tegelikult kasutu. Tal ei ole enam midagi ühiskonnale anda. Oma lapsed on ta juba ära sünnitanud, 47 aastat turjal, kanname maha. Tema tütar ütles, et ema on „nii isetu” ja me aplodeerisime mõttes. Jahh, muidugi! Naine peabki alati olema isetu, alati ennastohverdav! Kui ta veel noor ja tragi, siis rabagu tööd ja teenigu meid kõikvõimalikel viisidel, aga kui haigeks ja nõdraks jääb, siis mingu kuskile vaikselt surema. Nagu koer. 

Mul on kahju, aga just sellise sõnumi saadab 47-aastase pereema Jane enesetapp ja sellele kaasa kiitmine ühiskonnale. Et on neid, kelle eest hoolitsemist me mõistetavaks peame, ja neid, kelle me silmagi pilgutamata maha kanname. 

Mul on otsatult hea meel, et on ka neid, kes on leidnud, et sellisel põhjusel enda tapmine ja sellele kaasa kiitmine ei ole õige. Et haige ja hädas inimene ei vaja mitte doktor Mengele abi, vaid sooja inimlikku hoolitsust. Tunnet, et teda ei jäeta tema kõige raskemal ajal üksi. Et ta on ARMAS ka haige ja hädisena. Et ta on just ERITI  ARMAS  HAIGE  JA  HÄDISENA. Ja et tema eest hoolitsemine ei ole tema mehele ja lastele mitte koorem, vaid PRIVILEEG. Sest abielu sõlmides tõotatakse olla teineteise jaoks olemas nii heas kui halvas, nii terve kui haigena, nii rikka kui vaesena. Kuidas see halb, haigused ja vaesus alati ära unustatakse? 

Teate, kellega eutanaasia pooldajad ühte keelt räägivad? Natsidega. Nemad samuti eutaneerisid juute „kaastunde” pärast. Sõja venides läks juutide koonduslaagrites üleval pidamine nimelt järjest raskemaks, sest kõik varud tuli saata saksa armeele rindele. Natsid lahendasid olukorda nõnda, et ajasid juudid ahju, põhjendades seda sellega, et vabastavad nad niimoodi kannatustest, kuna nälgivad juudid oleks pidanud „kannatama” ja surnuks lõpuks niikuinii piinades. Jättes mugavalt ütlemata selle, et tegelikult vajasid juudid ju toitu, nagu haiged inimesed vajavad hellust ja armastust, et neid armastatakse lõpuni. Kõige taga oli külm kalkulatsioon. Natsid olid efektiivsuse suurmeistrid ja tõelised surmatööstuse korüfeed. 

Nüüd loen uudist, et „viimase kümne aasta jooksul on haiglas õendusabi antud üle 81 000 inimesele, kes olid vegetatiivses seisundis või koomas. Kokku kulus sellel ajavahemikul nende abistamiseks 184 miljonit eurot.” Mida selle peale öelda? Väga õige! Lööme aga „numbrid” kokku ja arvutame välja, kui palju kasutute inimeste peale kulub. Ja eutaneerime siis kõik ära. Tolku neist lamajatest ju pole. Seepärast siis oligi vaja seda eutanaasia kampaaniat ja haledat rahakogumiskampaaniat. Uskumatult külmaks ja küüniliseks on ikka meie ühiskond muutunud. Selle asemel, et hoolida ja aidata, me loeme kokku abivajajatele kuluvaid eurosid.

Aidaku meid jumal, oskan ma ainult selle peale ütelda. Inimesi ainult neist väljapigistavata kasu põhjal hindaval riigil pikka pidu ei ole. Ei olnud natsidelgi. 

neljapäev, 31. jaanuar 2019

Väga õige ettepanek: pealinn riigi keskele

Väljavõte Äripäeva veebist.

Mati Koselt väga õige ettepanek: viia pealinn riigi keskele.

Minu poolt veel lisaks, et kogu miljonilise riigi valitsemine peaks minimeerima ca 200 inimese peale,  ja NB! nende hulgas on valitsuse ja parlamendi liikmed.

Aitab suure riigi mängimisest olukorras, kus terve Eesti on üks linnaosa. Ja linnaosa valitsemiseks piisab täiesti paarisajast inimesest. Enamuse teenuseid saab outsource'ida eraettevõtetele, kui vajadus tekib.

Tallinna esindushooned saab maha müüa ja saadud raha eest teha korda koolid ja lasteaiad, ehitada valmis 2x2 põhimaanteed ning muuta tolmuvabaks maanteed Lõuna-Eestis.

teisipäev, 29. jaanuar 2019

Eesti suur häda: tohutu üledimensioneeritus


Eesti võiks olla tänu oma väiksusele ja mobiilsusele nii Euroopa kui maailma jõukaim ja parim koht elamiseks, aga seda ta kahjuks pole ja ilmselt selleks ka kunagi ei saa. Põhjuseks on Eesti äärmine bürokraatia ja üledimensioneeritus. Eesti tahab olla nagu USA, aga mõõtu on ühe keskmise linnaosa jagu.

Kujutagem ette, et igal linnaosal oleks maailmas oma president (koos kantseleiga), 15-liikmeline valitsus, 101-liikmeline parlament, prokuratuurid, politseijaoskonnad, ülemkohus ja muud kohtud, keskpank, terve rida vanglaid jne. Loomulikult, seda pole. Miljoni elaniku jaoks on heal juhul üks teenusmaja, linnaosa valitsus, kus kõik asjad aetud saavad, ja ongi kõik. Seal linnaosa valitsuses tegeleb selle miljoniga paarsada inimest. Aga Eestis on kümneid tuhandeid ametnikke, kes kõik otsivad omale tööd, kus seda tegelikult pole. Seetõttu pole ime, et varsti on kõik Eesti elanikud karistusregistris. Ning elu on muutunud paljude inimeste jaoks põrguks, kuna kogu aeg käivad mingid kontrollid.

Võrumaa Taarapõllu talu peremees Edgar Kolts sai insuldi ja andis otsad varsti pärast seda, kui tema väikse moositalu hoovi sõitis 14 kontrolli-ametnikku, 5 korda enam kui talus töötajaid. Laiemas plaanis on terve Eesti üks suur Taarapõllu talu. Haldusreformi idee oli seda olukorda parandada, aga tegelikkuses paigutati ametnikud lihtsalt ühest kohast teise ja mitte midagi ei muutunud.

Nõukogude Liidu hävitas tohutu bürokraatia ja nüüd tundub, et Eesti on pärast 30 iseseisvuse aastat astumas samasse ämbrisse. Pärast NLiidu lagunemist oli natuke aega inimestel hingamisruumi, kus elu hakkas õitsema ja loodi palju uusi ettevõtteid, aga nüüd on tõmmatud jälle kotusuu kinni.

Euroopa Liidu suurim häda on see, et see on maailmas bürokraatia musternäide ning Euroopa Liidult pole Eestil oma hädas abi võimalik saada. Pigem vastupidi, EL soodustab bürokraatia arengut. Euroopa Liidu peamine olemus ja sisu ongi pakkuda ametnikele tööd ja leiba, mingit innovatsiooni või muud pole sealt mõtet oodatagi. Või mis innovatsiooni saavad ja suudavad teha ametnikud?!

Innovatsioon ja bürokraatia on pöördvõrdelises sõltuvuses: mida enam bürokraatiat, seda vähem innovatsiooni ja seda kehvem on elu. Praegused mässud ja rahutused Prantsusmaal ja Saksamaal on selle kõige tagajärg. Eestis on olnud näiliselt hea elu ainult seetõttu, et igal aastal on saadud Euroopa Liidult miljard eurot raha. See raha on tulnud Prantsus- ja Saksamaalt. Alates 2020. aastast seda raha enam Eestisse ei tule, paljuski Suurbritannia lahkumise tõttu, mistõttu on ka Eestis oodata sarnast olukorda, nagu oli 10-15 aastat tagasi Lõuna-Euroopas, kui seal toetused ära kadusid. Majandus langes sügavasse kriisi, mis kestab tänaseni. Ehk siis: Eestis on oodata suurt kriisi järgmiseks 10-15 aastaks, kuna ära jäävat miljardit eurot ei asenda miski ning kohanemine võtab kaua aega.

Kas Eesti on selleks valmis? Kordan veel: Eesti võiks tänu oma väiksusele olla parim ja jõukaim koht elamiseks terves maailmas. Kõik eeldused selleks on olemas. Eesti noored on hariduselt ja andekuselt maailma tipus, aga sellest pole kasu, sest nad ei jää Eestisse, kuna hingamisruumi ei ole.

Lihtsalt mõtteaine.

laupäev, 26. jaanuar 2019

Uskumatu, et Eestis on ka mõtlevaid ajakirjanikke



Kui seda videot kuulata, siis on tunne, et kõik pole veel kadunud. Või mis?

Eestlased jäid oma naba imetlema ja idee varastati ära


Eestlased armastavad oma naba imetleda, aga see võib anda tagasilöögi. Eesti maksumaksja on kulutanud miljoneid, et pakirobotit välja töötada, seda on muudkui reklaamitud ja reklaamitud, Eesti maksumaksja raha eest, aga toodet ennast veel polegi. Nüüd võttis Amazon ja tegi asja ära, ning see töötab. Eestlaste raha on sama hästi kui maha visatud.

reede, 25. jaanuar 2019

Miks Eesti ei oska näha võimalusi?


Eesti on väike maa ja võiks olla väle ning paindlik laevuke suurte kolosside vahel. Aga tuleb välja, et Eesti on nagu vana rauk. Umbes nagu kunagi oli Brežnev, kes maigutas suud ja imiteeris juhtimist. Brežnev oli stagnatsiooni sümbol.

Davosi majandusfoorumil on tänavu tähelepanu keskmes kliimamuutus ja sellega võitlemine. Eestil on selles osas välja töötatud unikaalne ümbruse puhastamise tehnoloogia, mille abil oleks võimalik näiteks maailma kilest puhastada. Eesti peaminister on Davosis kohal, aga istub seal nagu tukunui.

Raske uskuda, et eestlased on nagu neegrid, kes ootavad, kuni banaan neile ise pähe kukub. Eesti saaks käia kliimamuutusega seotud küsimustes maailmas esirinnas, aga millegipärast seda ei tehta. Miks, on täiesti arusaamatu. Eesti juhid on aga need, kes peaks oma riiki müüma, aga sellega millegipärast ei tegelda. Ja siis imestatakse, miks ollakse 15 aastaga jätkuvalt 5 vaesema hulgas. Sellise passiivse suhtumisega ei jõuagi kuhugi. Või jõuab sinna, kuhu NLiit Brežnevi juhtimisel lõpuks jõudis.

neljapäev, 24. jaanuar 2019

Puuetega laste toetus tulebki! Uuel nädalal Riigikogus arutusel :)



Kui ma sellest kuskil aasta tagasi rääkima hakkasin, siis paljud ainult naersid. Isegi teised puuetega laste vanemad. Aga mina ei jätnud. Kirjutasin üha uuesti ja uuesti, et Soomes on näiteks sügava puudega lapse toetus 400 ja Eestis peab olema vähemalt pool sellest. Saatsin Riigikogu liikmetele ja sotsiaalministeeriumisse iga natukese aja tagant küsimusi ja ketrasin seda teemat Facebookis nagu jaksasin, ad nauseam. 

Nüüd on tulemus käes - Isamaa Kagu-Eesti esinumber Priit Sibul andis mulle üleeile teada, et Riigikogu sotsiaalkomisjonis oli see teema arutusel ning tehti ettepanek puudega laste toetusi tõsta ja ka diferentseerida. Ettepanek, mida täiskogu hakkab arutama, on see et keskmise puude puhul oleks toetus 138, raske puude puhul 161 ja sügava puude puhul 241 eurot. Täna kinnitas seda infot Facebookis ka Liina Kersna. Ettepanekut hakatakse arutama tuleval nädalal Riigikogu suures saalis.

Mida öelda? Suurepärane. Ja - oma õiguste eest tuleb võidelda. Niisama ei anna keegi sulle mitte kui midagi. Aga kui sa üht rauda piisavalt pikalt ja vihaselt taod, siis ühel hetkel midagi ikka saad. „Palju tahad, vähe saad, vähe tahad, mitte midagi ei saa,” ütles mu isa.

Aga see ei tähenda muidugi seda, et minu arvates sotsiaalsüsteemiga nüüd kõik korras on. Kaugel sellest. Ära tuleb kaotada puuetega inimesi kurnav abivahendite omaosalus 10 % ning tagada kõik eluks vajalikud abivahendid puudega inimesele tasuta kasutamiseks. Teiseks tuleb aru saada, et omaksehooldaja teeb oma lähedase eest hoolitsedes reaalset tööd, ning seda tööd vääriliselt tasustada. Vähemasti miinimumpalgaga.

Nüüd aga lähen ja avan šampuse :)

teisipäev, 22. jaanuar 2019

Irja valimisradar. Nii, mis siis praeguse seisuga parim pakkumine?


Sotsidel ärkas samuti südametunnistus ning nad on välja käinud lubaduse kolmekordistada sügava puudega laste toetust 3 x (kuni 240 euroni) ning keskmise ja raske puudega laste toetust 2 x (60lt 120ni ning 80lt 140ni) „Toetuste tõstmine on hädavajalik selleks, et katta laste puudest tulenevaid lisakulusid, toetada perede toimetulekut ja hoida ära perede vaesusesse langemist,” teatasid sotsid. 

Väga hea! Kuna kõik (välja arvatud Eesti 200, kes kellelegi raha ei luba) toetuste tõusu lubavad, siis suure tõenäosusega puuetega laste toetused ka pärast valimisi tõusevad. Siin väike ülevaade lubadustest puuetega lastele ja nende hooldajatele:

*EKRE lubab sügava puudega inimese hooldajale miinimumpalka;
*Vabaerakond lubab raske ja sügava puudega inimese hooldajale miinimumpalka, kui sotsiaalteenustest ei piisa; 
*Reform lubab kolmekordistada sügava puudega lapse toetuse;
 *Keskerakond lubab puuetega laste toetusi tõsta ning tõsta hooldaja toetuse 100 euroni;
*Isamaa lubab puuetega laste toetusi tõsta;
*Ja nüüd sotsid lubavad samuti sügava puudega lapse toetust kolmekordistada ning keskmise ja raske puudega lapse toetust kahekordistada;
*Eesti200 toetuste tõusu ei luba, lubab selle asemel süsteemi korda teha (näiteks vähendada bürokraatiat).

Sügava puudega laste vanemate jaoks on kõige parem pakkumine EKRE lubadus tagada sügava puudega inimese, sh lapse hooldajale miinimumpalk ehk praeguse seisuga 540 eurot.

Pildil rõõmustav Juulike. Puuetega laste toetused suure tõenäosusega pärast valimisi tõusevad, sest kõik parteid peale Eesti200 on toetuste tõusu oma programmi lisanud.