ROOSI JA ELLA TEGEMISED. BIOLOOGIATUND VÄRSKES ÕHUS!

 Sajuperiood on läbi ning päike paistab taas. Täna on 31 kraadi. Jalutasime meie hoovi peal ringi ning uurisime, millised põnevad puud ning põõsad aias kasvavad. Avastasime, et sidrunipuul on viljad juba kollaseks läinud ning võtsime oma käega puu küljest kaks sidurunit. Ja tegime toas sidrunijooki. Lastele väga meeldis. Nii et C-vitamiini laks on käes, nagu üks sõber soovitas :D

Roosi ja Ella ongi juba terved, ainult mina, Inno ja Juuli veel oleme jäänud. Aga kuna nüüd on mitu päeva järjest 30, siis ma arvan, et meiega ka kaua ei lähe ning saame peatselt Eesti poole startida :) 

Pildil siis entusiastlikud aiaavastajad koos oma sidrunite ning oliivipuu küljest näpatud oliividega ning siin me armas oliivipuu:

SÕJAMÄRKMEID (3), TEISTE VALU NAUTIMISEST

Eesti ja Hispaania elavad täiesti erinevates reaalsustes. Kui Eesti uudistesaite lahti lüües vaatab vastu tohutu sõjaväli ning energiakriis, siis Portugal näiteks uhkustab selle üle, et neil on Ameerika turistide buum. Energiakriisist mitte sõnagi, seda nagu polekski. Tundub uskumatu, et Euroopa teises otsas, Eestis, hoiavad inimesed elektrit kokku ning kannavad mitut kihti riideid, et sooja saada. Meie siin hoopis ostsime eile hunniku riideid lastele, sest need on siin nii odavad. 

No ja siis räägitakse siinses meedias muidugi väga palju kuninganna surmast ning Charles'i troonileasumisest, Izjum tuleb alles pärast seda ega ole kaugeltki põhiuudis. Ilmselt jääb liiga kaugeks.
Ukraina on siin midagi sellist nagu: ah kestab veel? Tõesti? Väga kahju. Eestis on muidugi Ukraina põhiuudis ning kohati tundub, et elame (mina läbi meedia) Ukrainas. Et polegi nagu Eestit enam. Vahepeal tuletab ta end läbi teiste uudiste vargsi meelde (perehüvitised, elektriarved), aga muidu sõdime Ukraina sõda. Vaatasin täna Tallinna NATO konverentsi pilte ning kohe tuli meelde film "Dr Strangelove", mis satiriseerib külma sõja aegset tuumapommihirmu Ameerika Ühendriikide ning Nõukogude Liidu vahel. Uskumatu, kuidas ajalugu ikka end kordab. Siis ma naersin seda filmi vaadates, see on komöödia, nüüd tõusevad ihukarvad püsti. 

Inimesed siinsamas Poola kõrval surevad, surevad massidena, ning me vaatame seda pealt kui mingit huvitavat filmi. On ju nii! Sest tegelikult me ei tee Ukraina aitamiseks mitte midagi. Mitte midagi, mis päriselt loeks. Me lihtsalt pikendame konflikti ning hoiame tooli servadest kinni, et suurest erutusest maha ei kukuks. 

Ukrainat saaks päriselt aidata kas nüüd ja kohe tõsiste rahuläbirääkimiste vahendamisega (mis on minu arvates parem variant) või selliste relvade andmisega, millega Ukraina suudaks oma territooriumi enne talve ära vabastada. Praeguse lähenemisega ta seda selgelt ei suuda ning see paiskab kogu riigi talveks tohutusse humanitaarkatastroofi. Zelenski poolt Izjumi viidud Ukraina lipuke rahvale talvel sooja, vett ning süüa ei anna. Ja oktoober on ukse ees ning talv tulekul. Mis saab Ukrainast talvel? Ja Euroopast? Hispaania ja Portugal elavad selle talve üle, aga põhjapoolsemad maad? Siis maksame selle oma himu ägedat filmi vaadata kõigi naha ja karvadega kinni. 

Nii et lõpetame selle konflikti moel või teisel. Aitab juba teiste valu nautimisest, see on sadistlik.

SÕJAMÄRKMEID (2), PATRIOTISMIST.

Kas keegi teist on lugenud Robert Graves'i autobiograafiat "Good-bye to All That"? Seda peetakse üheks parimaks mitteilukirjanduslikuks teoseks läbi aegade. Ta räägib noore sõduri läbielamistest Esimeses Maailmasõjas. Hakkasin täna lugema ningh kohe jäi silma lause tagakaanel: "There was no patriotism in the trenches. It was too remote a sentiment and rejected as fit only for civilians. A new arrival who talked patriotism would soon be told to cut it out."

Ehket kaevikutes kaob sõduritest igasugune patriotism, seda seal enam ei ole. Patriotism sobib tsiviilisikutele, kes jälgivad võitlust elu ja surma peale eemalt, kes ei tunneta sõda nii naha ja karvadega kui sõdur, kelle jaoks surm on väga lähedal, teinekord isegi millimeetri kaugusel. Mu isa astus 1944. aasta suvel vabatahtlikult Eesti Leegioni ning sattus septembris ka rindele, Keila alla. Enne seda käis luurel Hüüru veski juures, nelja mehega ning tagasi tuli ainult tema. Kuul läks tast seal mööda millimeetri kauguselt. Sellel kuulil ei olnud tema nime peal, aga ta hakkas pärast seda suitsetama.
Aga patriotism - ma ei ole ise lahingus olnud, ainult läbi isa jutustuste, aga ma usun, et see nii on. Ilmselt seepärast ei lubata ka ajakirjanikel enam Ukraina sõduritega rääkida. Sest - there is no patriotism in the trenches. Kaevikutes pole enam patriotismi, seda luksust saavad endale lubada ainult tsiviilisikud. Ja Ukraina sõdurid ilmselt ütleksid seda praegu ajakirjanikele. Ma ei tea vene sõdurite kohta, sest nemad on palgasõdurid, nad on sinna läinud omal soovil, raha pärast. Ukraina mehed on pidanud minema ja see ei ole sama asi. 

Enne sõda on hea ning kerge olla patrioot. Teie olete praegu patrioodid ja mina olen ka patrioot. Aga kui sa oled olnud juba kuus kuud kaevikus ning sa pole näinud kuus kuud oma naist ning lapsi, kas sa oled siis ka patrioot? Või tahaksid sa tegelikult öelda: "P..., ma tahan koju!" Ma arvan, et see viimane variant. Kui mu isa Keila alt taganes (Vene tankid sõitsid staabi õuele sisse ja neil polnud enam käsigranaate), siis ta mattis esimese asjana maha oma soldbuchi. Ja läks tagasi koju ega rääkinud sõjast enne, kui Eesti vabaks sai. Alles siis rääkis isa uuesti sõjast - Kloogast ja sellest, kuidas tema heidetud granaat tabas tanki peal püsti tõusnud Vene ohvitseri, kes karjus: "Vperjoood!" Isa viskas granaadi ning ohvitser kukkus. Sai ilmselt surma. Kui enne sõda räägivad paljud, kui innukalt nad sõjas vaenlasi notiks, siis minu isal oli kuni surmani hinge peal see üksainus vene ohvitser, kelle ta võib-olla tappis. Kaevikutes ei ole enam mitte mingisugust patriotismi, seal sa enam ei mõtle, vaid lihtsalt tegutsed instinktide ajel või teed, mida sul teha kästakse, ning kui sa sealt kord välja ronid (kui ronid!), siis sa elad üle iga surma, mille sa oled põhjustanud. 

Kõige suuremad sõjaõhutajad ei ole aga võitlusvõimelised mehed vanusse 18-60. Kõige suuremad sõjaõhutajad on naised ning mehed vanuses 60 pluss. Sest nad teavad, et nemad ise ei pea mitte kunagi kaevikutesse minema. Neil on siis luksus olla tsivilist.
Nii et olge patriotismist rääkides ettevaatlikud.

ELLA HISPAANIA KOOLIS

 Eile käis siis Hispaania kooliõhku nuusutamas ka kahene Ella. Aga osutus nii andekaks, et määrati kohe abiõpetajaks :D ;) 

SÕJAMÄRKMEID (1). VA-SAK-PÖÖRD, PA-REM-PÖÖRD!

Täna oli mul esimest korda tunne, et tahan uut romaani kirjutama hakata. Kaks märkmikku on mul juba täis ja olen oodanud õiget aega. Aga suvi on minu jaoks liiga kuum, siis mul jääb mõte seisma. Täna sadas siin esimest korda vihma ja mu mõte hakkas kohe liikuma. Hakkan vaikselt kätt harjutama ning panen siia kirja oma mõtted sõja kohta. Et pärast oleks hea vaadata. Kes tahab, võib kaasa arutada, aga ma hoiatan, et ma olen aus ning ausus tekitab paljudes tõrget. Aga hüva, alustagem.

Täna Badajozi poole sõites ma lugesin autos Zelenski Telegramis välja öeldud mõtet, mis järgnes Venemaa elektrirünnakutele - suur osa Ukraimast on pime, inimestel ei ole elektrit ega ka vett. Zelenski ütles, et külm, pimedus, nälg ja janu pole meie jaoks nii kohutavad ja surmavad kui teie sõprus ja vendlus. See mõte kummitas mind terve tee Badajozi ning terve tagasitee, ma ei saanud sellest lahti. Et seal turvamajas, turvameeste poolt valvatud mees, kelle turvamajas on elekter ning ka vesi ning kes sööb ning joob korrapäraselt ja väga hästi, ütleb justkui kõigi ukrainlaste nimel, et me oleme nõus enne surema, kui teie sõbrakäe vastu võtma. Ning enne seda külmas, pimedas, näljas ning janus piinlema. Meie kõik - nii täies elujõus sõdurid kui väetid vanakesed ja puuetega inimesed. Ning lapsed. 

Reipa ning hästi söönud mehe öeldut korrati üle sotsiaalmeedias. Et vaadake! Mäherdune julgus! Enne külm, pimedus, nälg ja janu kui sõprus! Enne halbolu kui heaolu. Halbolu ongi uus heaolu! Kannatus on õnn (vt Orwell). Sest näe, vaadake, kuidas Zelenski ise külmas ja pimedas istub ning näljas ja janus piinleb. Justkui. Kummatigi ta ei tee seda. Ta ei tee seda, aga ta eeldab seda teistelt - oma rahvalt. Sest tema võimule jäämine oleneb sellest. Kui ta nüüd venelastega kokku lepib, siis küsitakse temalt: aga mille nimel me siis sõdisime, miks me ei võinud kohe kokku leppida? Seepärast peabki ta edasi sõdima - kuni võiduka lõpuni. Sest võidukas lõpp õigustab kõiki ohvreid. Ja võidujoovastuses rahvas unustab ära, et see ei olnud Zelenski, kes külma, pimedat, nälga ning janu kannatas. Need olid lihtsad inimesed, kellest paljud ka surid. Külm, pimedus, nälg ja janu nimelt tapavad - nõrgad esmalt, ent ka tugevad võivad alla vanduda. Kui palju keegi vastu peab, selgub sageli alles kannatustega silmitsi seistes.

Mind häirib, kui sügavale on Eesti Ukraina sõtta sisse läinud. Justkui me oleks ise sõjas. Meilt oodatakse, et me mõtleme samuti - ükski ohver pole liiga suur selleks, et venelastele kohta kätte näidata. Ja me ei saa teha mitte ühtegi sammu nende poole, me peame astuma ainult samme eemale. Nagu kuulekad sõdurid ühes rütmis. Sulgema silmad ja kõrvad. One, two, three, one two, three. Va-sak-pöörd! Pa-rem-pöörd! Seis! Nagu rividrill kooliajal, mida ma vihkasin. Kui sa pa-rem-pöördi ajal kogemata va-sak-pöördi teed, siis oled Kremli agent. Ja marss üle piiri ida poole. Olen hakanud enne millegi kirja panemist mõtlema, kas see, mida ma kirjutan, ei anna kellelegi alust mind Kremli käsilaseks nimetada. Siis jälle mõtlen, et tahan olla aus ning kirjutan ikka. Vägisi kirjutan, kuna ma ei taha muutuda. 

Siis ma mõtlesin sellele, et kas see, et minu jaoks on venelaste vendlus ning sõprus iga kell parem kui külm ja pimedus ning nälg ja janu, teeb must kollaborandi. Aga mu isast? Kui ta Vorkutast tagasi tuli, siis ta võttis hetkegi kõhklemata Nõukogude võimu omaks ning hakkas elama selle reeglite järgi. Läks tagasi ülikooli ja tegi karjääri, marssis oktoobripühadel oma asutuse esireas ja võttis minu ka kaasa. Mulle väga meeldis oktoobriparaadil punaseid õhupalle lehvitada. Ta oleks võinud edasi sõdida, metsa minna või mis iganes, aga ta ei teinud seda. Sest metsa minek oleks tähendanud sedasama külma ja pimedust ning nälga ja janu. Sõprus ning vendlus tõid ametikoha ning hea elu. Mina teeksin täpselt samamoodi. Ma ei valiks kunagi külma ning pimedust, janu ning nälga, mitte kunagi. Ma valin alati valguse ja soojuse ning hea söögi ja joogi. Ja ma olen nõus olema igaühe sõber, et mitte külma ning pimedust kannatada. 

Ma tahaks tegelikult teada, mida arvavad Zelenski sõnadest tavalised Ukraina sõdurid. Kas nad mõtlevad samamoodi. Või tahaks nad juba lõpuks ometi mingit lahendust või kasvõi... sedasama sõprust ning vendlust. Aga ajakirjanikke ei lasta enam nende juurde, nii et me ei tea. Nii teamegi ainult seda, mida arvab Ukraina juhtkond. Kes istub ise valguses ning soojuses ja sööb korrapäraselt ning hästi.

ROOSI HISPAANIA KOOLIS

Eile käis siis meie julge Roosike siin kohaliku Hispaania koolieluga tutvumas. Ametlikult ei ole Extremaduras kool veel alanud, see algab alles esmaspäeval, 12. septembril, küll aga toimuvad kooli juures igasugused huvitavad tegevused ning tunnid. Esmaspäeval oli näiteks kunstitund ning täna kokandus. Roosi käis seal koos oma siinse sõbranna Juliaga (hääldatakse "Hulia"), kes on tast aasta vanem ehk 8. Tund algas kella 11 ajal hommikul ning lõppes kell 13. 00, kui Hispaanias algab traditsiooniline siesta. 

Roosi võttis julgestuseks kaasa ka issi, kellega pärast veel poest läbi hüpati. Kui nad kella kahe ajal rõõmsate nägudega tagasi tulid, uurisin Roosi käest, kuidas talle ka Hispaania kool meeldis. Punetavate põskedega (eile oli 34 kraadi!) koolist naasnud Roosi seletas, kuidas ta koos Julia ning teiste kohalike lastega juustu ning jamoni võileibu ja tortillasid tegema õppis. Ning kuidas kõik pärast ka kamba peale ära söödi. See meeldis talle väga, Roosi on meil suur kokandushuviline (erinevalt emmest, kes ei oska munagi keeta :D). Pärast seda läks spontaanseks pallimänguks ning ka see oli Roosile väga meeltmööda. Eriti meeldis talle see, et teised lapsed lugesid tema auks mitte "un, dos, tres", vaid "one, two, three" ning rääkisid ka väheke inglise keelt. Roosi räägib meil nimelt inglise keelt vabalt ning jälgib hoolega, et ka teised seda teeks. Portugali Lourinha Dinopargis pidin ma piinlikkusest surema, kui ta temaga pikka aega tegelenud pargitöötajale ütles, et "You don't speak very good English!" Õnneks on eesti keel ka järjest parem, ainult vahel hüppab mõni inglisekeelne väljend sisse :D 

Aga võrreldes Eesti kooliga, kumb meeldis rohkem, uurisin ma. Roosi nimelt käis kevadel Võru Waldorfis eelkoolis ning oli täielikus vaimustuses. Pärast seda oli ta 100 % kindel (Roosi on alati asjades 100 % kindel, erinevalt minust, kes ma eelistan kord üht, kord teist), et just see on tema kool. "Muidugi minu kool!" teatas Roosi natuke isegi solvunult, et kuidas võib sellist asja üldse küsida. "Seal Hispaania koolis karjutakse väga palju ja väga kõvasti!" 

Ma pidin seepeale naerukrambid saama. Roosi ise on ka suur karjuja (ok, kilkaja!) ning tema hääl kostab vahel isegi vist Rooma paavsti kõrvadesse :D Temale küll koolis ei öelda, et SPEAK UP nagu mulle, pigem vastupidi. Aga selge see - Roosi tahab olla tähelepanu keskpunktis ning silma paista; kui kõik ümberringi on roosid, siis on seda väga raske teha :D Igatahes tuldi Hispaania koolist tagasi teadmisega, et oma armas väike Eesti koolike on kõige-kõige parem! 

Nüüd tuleb veel terveks saada. Läinud nädalal tabas meid kõiki siin viirus ning Roosil oli lausa kõrvapõletik, mis nüüd õnneks taandunud. Mina ise olin aga veel paar päeva tagasi nii tõbine, et ei jaksanud püstigi seista, aga praegune 34-36 kraadi kütab selle haiguse kenasti välja ning saame pea startida :) 

Tore on see, et Roosil on nüüd ka päris oma Hispaania sõbranna, kellega rõõmsasti edasi suhelda. Julia joonistas Aurorale (siin kutsutakse Roosit Auroraks, mis ongi ta õige nimi) ilusa pildi, kuhu kirjutas "friends forever,  ja Julia ema ütles, et kui ta tütar koolis enne üldse inglise keele tundi minna ei tahtnud, siis nüüd, kus ta on Roosiga koos mänginud, on suhtumine täiesti teine - tütar räägib inglise keelt väga hea meelega :D Ja Roosi õppis ka mõned hispaaniakeelsed sõnad juurde. 

Nii et kõik on kõige paremini :) 

P.S. Täna ja homme on veel 34, aga esmaspäeval kukub 26 kraadi peale ning läheb sajule. 

Pildil Roosi Hispaania koolimajas, koolis joonistati talle selline lahe kroon :) 

ÜKS ARMAS PILT ELLU-RULLUST KA :)

 Estrella ehk Ella ehk Ellu-rull sai meil siin juunis kaheseks ning on üks igavesti vahva ning aktiivne tüdrukutirts. Välimuselt ehk rohkem minu moodi, aga iseloomus Inno koopia. Häääästi uudishimulik ning alati igale poole minema valmis. Lemmiksõna: "Go!" ehk "Lähme!" :D Armastab üle kõige RONIDA, kuhu aga võimalik. 

Temperamendilt on tema aga pigem rahulik vaatleja, sellal kui Roosi on tegutseja tulesäde. Omavahel klapivad õed superhästi ning on parimad sõbrannad, kui mitte arvestada väikeseid kismasid mänguasjade pärast. Ella on nimelt ka juba Roosi LOLidele ning OMGdele pretendeerima hakanud ning me oleme esimest korda olukorras, kus tuleb tüdrukutele mänguasjade jagamist õpetada. Juulit nimelt Roosi mänguasjad üldse ei huvitanud :D 

MEIE KOOLILAPS :)

Senjoriita oliivipuu all :D Roosi 1. septembri pildid said sel aastal sellised. Koolikotid ja märkmiku valis Roosi Continentest välja ise ning nende värv pidi tingimata olema sinine, kuna see on praegu Roosi lemmikvärv. Kleidi ostsime Leclerc'i poest, kuid kardan, et Eestis tuleb see soojema riidetüki vastu vahetada :D Siin on ta aga täiesti paslik, kuna täna on siin 33 kraadi sooja ja homme kogunisti 35. Järgmisel nädalal läheb "jahedamaks", 23 kraadi peale ja hakkab sadama. 

Siin veel me Roosike ja Roosike koos väikse õe Ellaga, kellega nad on suured sõbrad :) 

MÕNED PILDIKESED LISSABONI RAAMATUMESSILT :)

 Nonii! Palun väga vabandust, seoses selle pagana röövi ning messiga (mu elu on viimasel ajal väga sündmusterikas olnud :D), pole olnud mahti blogida. Aga lühidalt siis nõnda, et kolisime pärast röövi Hispaaniasse, ühte väiksesse linnakesse Portugali piiri ääres, kus on väga mõnus ning turvaline. Mitte et ma portugallasi enam ei usaldaks, aga Hispaanias elada on tunduvalt odavam - toit on odavam ning bensiin ka. Ja seda armsat kohakest tean ma juba vanast ajast. Siin saigi 2019. aasta mais-juunis valmis mu romaan, mis sel aastal Portugalis ilmus. 

Nii et oleme olnud siin ning 3. septembril käisin ma siis Lissaboni raamatumessil, kuhu mind osalema kutsuti. Oli väga lahe elamus, ainult kole palju rahvast, inimene inimeses kinni. Mess oli vabas õhus ning kirjastuste boksid kahes pikas sirges reas teineteise kõrval. Minu raamatud Livraria Atlantico boksis uhkelt esil :D Täitsa uhke tunne oli - paluti pehmele toolile istuda ning toodi külma vett - no väljas oli päris soe ka, 26 kraadi, mis tundub Lissabonis päris kuum. Olin seal ühtekokku tunnikese, siis väsisid lapsed ära ning tulime tulema. Ei ole ikka kerge olla kirjanik-kolme lapse ema :D Ella turnis raamatukastide otsas ning jooksis riiulite vahel, kus kirjastuserahvas pidi teda taga ajama, ning Roosi kurtis palavuse üle. Inno sai õnneks Juuli järele valvata. Aga ikka oli tore, et nad kõik kaasas olid, muidu poleks see olnud see. Ja lastel ka tore meenutada, kuidas nad emme tähtsal messil käisid. Aga suhtlemisest on mul nüüd tükiks ajaks villand :D Postimees uuris, millal mu raamat eesti keelde tuleb. No ma loodan, et pea, aga esitluse võiks teha mitte varem kui poole aasta pärast. Siis ma suudan end piisavalrt koguda, et jälle rahvamassis olla :D 

Pärast esitlust käisime Corte Ingles'is ja ostsime lastele preemiaks mõned mänguasjad, siis tagasi Hispaania unisesse linnakesse linnakärast taastuma. Ja pea Eestisse :) 

Nonii, aga kui keegi ei ole veel minu Postimehe intekat lugenud, siis seda saab lugeda siit: https://kultuur.postimees.ee/7596758/irja-tahismaa-ma-ei-tea-kas-kirjanik-saab-olla-patrioot

Postimehe toimetaja Alvar Loogi arvustust saab lugeda siit: https://kultuur.postimees.ee/7596755/seksturistist-sirgub-poliitpropaganda-tahtmatu-tooriist

Portugal Newsi intekat minuga saab lugeda siit: https://www.theportugalnews.com/news/2022-06-26/commander-joao-g-confessions-of-an-extremist-by-irene-starland/68169

Ülal minu toetusmeeskond uljal sammul messi suunas liikumas, siin veel mõned pildikesed:

HISPAANIAS!

 Selline imeline päikesetõus tervitas mind siis täna hommikul. Pärast Portugali seiklusi ning sekeldusi jõudsime eile õhtul oma armsasse Hispaaniasse, Extremadurasse, kus 2019. aasta suvel sai valmis kirjutatud minu romaan. Just selle akna ääres, just sellist vaadet imetledes. 

Portugal ei ole siit kaugel, vaid pooletunnise autosõidu kaugusel. Aga nüüd naudime paar päeva Hispaaniat. Eile käisime mänguväljakul, jõime jääjooki ja sõime jamonit. Päeval oli Extremadura kohta isegi jahe, "ainult" 31 kraadi, aga öösel tõmbas täiega jahedaks, 14 kraadi peale. Ja öösel tõusis ka tuul, mis oli nii mõnus ning värskendav. 

Täna tuleb 29 kraadi, nii et sama, mis Eestis :D 

Siin kaks senjoriitat mängukal kiikumas ja kaks jääjooki :) 

PILDID PÄRAST RÖÖVI

 Kuis meid täpselt rööviti, saab lugeda Lõunaeestlasest, aga panen siia ka mõned pildid. Kuna meile pole omane norutama jääda, siis läheb elu muidugimõista täiskäigul edasi :D Ülal lapsed Peniche'i mängukal ning siin veel mõned lahedad ülesvõtted:

Nutikas Ellu-rull sööb muidugimõista kahvliga. Lourinha Dinopargis, kus taas käisime :)

Kohtumine dinosaurusega :) 

Noor daam dinosaurusega :) 

Roosi maalib dinopargis dinosaurust

Noor paleontoloog teeb tööd :D 

Lapsed hullavad dinopargi liivakastis

Asjalik Ella hotelli hommikusöögilauas

Caldas da Rainha mänguväljakul :) 

Roosi ja kaks onukest :D 

MEID RÖÖVITI PORTUGALIS PALJAKS!

Kui tahad teada, kuidas meid Portugalis paljaks rööviti, mis täpselt võeti, kui palju raha pihta pandi ja KUI KAUAKS meil tuleb nüüd Portugali jääda, siis mine KOHE Lõunaeestlase veebiküljele ja loe läbi meie uue RÖÖVITUD PORTUGALIS reisikirja kaks esimest osa, lingid siin: 

https://lounaeestlane.ee/roovitud-portugalis-uue-reisikirja-esimene-osa/

https://lounaeestlane.ee/roovitud-portugalis-2-jant-varastatud-id-kaardi-ja-juhiloaga/

P.S. APPPPIIIIII!!!!! :D 

Isutekitajaks pildile Innost koos röövlist pudenenud juuksekummiga :D 

136 REISIPÄEV :)

 Tervitusi palavast Portugalist! :D Või noh, mis nüüd nii väga palavast :D Meist 100 kilomeetri kaugusel Leirias küündis temperatuur küll neljakümneni ja ülegi, aga siin Peniche'is oli kõige kuumemal ajal "ainult" 32 ning juba eile läks jahedaks, 22 kraadi peale. Õhtul tõusis tuul ning tuba sai mõnusat värsket õhku täis. Üleeile oli veel lämmatavalt kuum ning konditsioneerist oli suur abi. Aga no ikka ei saa meie kurta, sest meil oli ülejäänud Portugaliga võrreldes väga hästi. Meil on siin suvel mõnel päeval olnud 30-32, aga on kohti, kus on olnud nädalaid 40 ning mõnes kohas on mõnel päeval olnud lausa 46-47, Portugali rekord. Ja muidugi metsatulekahjud, meil neid siin pole, sest pole metsigi, on ainult ookean ja liivaluited. Aga vaid 100 kilomeetri kaugusel Leirias oli päris suur metsatulekahju, inimesi evakueeriti. 

Siin jääbki nüüd vähemasti kaheks järgnevaks nädalaks 22-23 peale ning öiti on 18-19. Suur kuum liigub siit edasi Inglismaale ja mujale põhja. 

Pildil Roosi ja Ella meie "kodurannas" üleeile õhtul, kui oli veel palav. Siin aga meie pere palava päeva õhtul jäätisekohvikus maiustamas: 

133 REISIPÄEV :)

 Kui keegi muretseb, et kuidas me siin selle suure kuumaga toime tulema, siis olge, kallid sõbrad, mureta :) Meil siin ookeani ääres ei tule ilmaski 44 kraadi nagu Evoras, meil on siin täna 20 ja pilves ning hüva, homme on 32, aga pärast seda läheb jälle jahedamaks. Küll ei saa me praegu me veel kuhugile tulema hakata, sest selleks, et Eesti poole tulema hakata, tuleb meil läbi sõita Prantsusmaalt Bordeaux'st ning sääl on veel nädal aega 36-39!!! Appi! Juuli jaoks on 30-32 äärmine piir. Nii et peame selle Prantsusmaa hullu kuumaka igatahes ära ootama. No kuu lõpus näitab 26 ja 27, aga see on selline noatera peal ning ennustus võib muutuda. Näis! "Elame päev korraga!" ütles Inno. Nii me tavaliselt teemegi. Igaühele ei sobi, meile aga küll. Seepärast me ka sobime, kuna kumbki ei ole planeerija. Siia otsustasime näiteks sõita nädal enne teele asumist. Päeval, mil algas sõda - 24ndal veebruaril. Seitsme päeva pärast olime autos ja teel :D 

Nii läheb ilmselt ka selle tagasitulekuga. Ühel hetkel otsustame, et NÜÜD ja siis tulemegi. Muidugi enne seda peab Prantsusmaa olema läbitav :D 

Muidu on ok. Päeval pikutame (siesta, siesta!) ning õhtul jalutame. Sööme erinevaid kalu, loeme raamatuid, vaatame Eesti Televisiooni :) Jupiterist siis :) Portugal hakkab juba kergelt ära tüütama ja tahaks Eestisse, aga jälle - see palavus. Siin ookeani ääres on küll hea jahe, aga sõidad siit kakskümmend kiltigi sisemaa poole ja hakkab lämmatama. See aasta on veel kuumem kui eelmine. Ja metsatulekahjud - neid lõõmab siin juba päris mitu ning minugi telefonile tuli täna sõnum, et maapiirkondades ei tohi lõket teha, kuna eksisteerib väga suur tuleoht. No meil siin metsa pole, nii et mureta. On ainult liivaluited ning lõputa ookean. 

Nii palju siis tänaseks :) Muidu on kõik korras, oleme terved ja lapsed on ka terved. Juulike armastab siinset tuult väga ning see jahutab teda mõnusasti. Öösel on aknad pärani lahti ning ookeanituul toob kosutava une.

Ülal Roosi koos Innoga sardiinilaadalt suhkruvatti ostmas ning siin vaikne Peniche'i sadam ja natuke tänavamelu :) 

VALITSUS PEAB EESTI MEESTELT VABANDUST PALUMA

Kui on tõesti soov Eesti meeste kaitstahet tõsta või ütleme prostalt, kui on soov, et mingi arvestatav hulk mehi üldse välja tuleks, siis on aeg jalad pepu alt välja võtta ning taastada Eesti meeste usaldus Eesti riigi vastu. Oleme brutaalselt ausad, paljud mehed on Eesti riigis pettunud. Milline kaitsetahe on näiteks elatisevõlglasel, kelle riik on varadest lagedaks teinud ning kelle pangaarved on suletud? Selle mehe kaitsetahe on null. Või mehel, kes majanduskriisi ajal panga nõudel oma kodust välja tõsteti ja kes pidi seepärast Soome tööle minema? Jälle - null! See mees sõdib pigem Soome riigi eest, kes ta soojalt vastu võttis. Mitte Eesti eest. 

Ehk siis alustama peaks mitte üksustesse määramisest, vaid meeste usalduse tagasi võitmisest. Kustutada elatisvõlad, vabastada meeste pangaarved, anda loodavasse maakaitseväkke astuvatele meestele maad (nagu Vabadussõjas võidelnud meestele anti), kustutada laenud või osa laenudest, anda pereisadele tühjalt seisev maja, et pere ei peaks enam korteris kitsutama ja nii edasi ja nii edasi. 

Nagu nüüd NATO summit'il selgus - loota on meil vaid ENESTELE. Teised riigid kardavad tšetšeene, kes praegu Ukrainat hirmu all hoiavad, ning uskuge mind - kui sest meie uhkest juhtimisstaabist antakse käsk Eestit kaitsma tulla, siis kostab teistest riikidest vaid mömm-mömm. Küll mingi mitte tulemise põhjus leitakse. 

Iga riik saab loota esmajoones iseenesele ning ses mõttes on EKRE õigele asjale tähelepanu juhtinud - tuleb tõsta meie oma meeste kaitsetahet. Aga selleks on vaja, et mehed tunneksid, et nad on väärtustatud. Nii et nüüd unustage täiesti ära see meeste elu kibedaks tegemise jutt. Nüüd on vaja need mehed, keda on aastaid küll üht- ja küll teistpidi alandatud, endale tagasi võita. Et me kõik saaksime nende selja taha pugeda. Nüüd ei piisa sellest, et ütled - TULE! Mis hea eest, küsib mees, kelle pangaarved on arestitud või kes on pidanud raha teenimiseks võõrsile minema. See ei ole nii, et sa sülitad meestele aastaid näkku (öeldes, et kellele siin ei meeldi, see mingu välismaale) ja siis pistad kiunuma: "Tule nüüd ja kaitse meid, apppppiiiii!" Mehed ainult naeravad selle jutu peale.

Ehk siis minu ettepanek on hakata mehi Eestile tagasi võitma. Kõigepealt vabandada nende meeste ees, kes on pidanud majanduskriisi ajal võõrsile tööle minema. Keda on oma kodudest välja tõstetud. Kelle pangaarved on suletud. Keda nende riik raskel hetkel ei aidanud. Ja siis pakkuda neile midagi hüvitiseks - maad, raha, mida iganes. Äkki nad andestavad.

VABATAHTLIK VERSUS KOHUSLANE

Kaitseväekohuslastele kiputakse sageli eeskujuks tooma vabatahtlikke. Et vaat, kus tubli mees, TEMA läks vabatahtlikult, tee järele!

Aga unustatakse ära, et vabatahtlik ning kohuslane on täiesti erinevatel positsioonidel. Esimene on VABA MEES või VABA NAINE, teine aga vang, sisuliselt ori. Üks võib minna, aga võib ka mitte minna. Teine peab minema, sest vastasel juhul on ta desertöör. 

Olen mõelnud, miks mu isa 1944. aastal nii entusiastlikult sõtta läks ja miks ta õemees, 30ndates Ruudi ei läinud ning põgenes. Isa armastas alati rõhutada, et tema läks sõtta vabatahtlikult. Aga ta oligi vaba, mitte keegi ei tulnud talle järele. Ta ise jooksis rindele viivale rongile järele, kui sellest maha jäi. Tal oli vabadus seda teha, aga ka vabadus mitte teha. Ruudi samas oleks pidanud rindele minema - ta polnud vaba, ta oli vang. Niisamuti isa teise õe mees Huko, samuti 30ndates mees, kes koos sakslastega Saksamaale põgenes. Ta lubas mu isale, et läheb kindlasti rindele ning süüdistas teda, vaba valikuvõimalusega noormeest, nahahoidmises, aga viimasel tunnil, kui ta pidi seda tegema, soovis ta vaid vangiahelatest vabaneda. Tal polnud võimalust valida ning ta ei suutnud seda taluda. 

Ükski inimene ei taha, et tal poleks valikuvõimalust. Mõni suudab seda taluda, aga tunneb end seejuures ebamugavalt. Kui mehi ei sunnitaks, kui kõigile antaks valida, kas kaitsta oma kodu või mitte, siis kas nad võitleks sama entusiaslikult kui vabatahtlikud? Ma arvan, et veel entusiastlikumalt. Vabadus annab tiivad. Sa tunned, et sind austatakse. Et sind ei kohelda nagu last. Sest mis muud on sõjaväekohustus kui täiskasvanud mehe kohtlemine lapsena. Kes ei suuda ise oma maa kaitsmise otsust vastu võtta, keda peab selleks käskima.

Vabatahtlikke portreteeritakse sageli kangelastena. Minu arvates on tõelised kangelased reservistid, keda pea kohtadele määrama hakatakse. Nad on kangelased vaatamata sellele, kas nad võitlevad surmani või annavad end vangi. Või deserteeruvad. Nad on kangelased, sest neid on alandatud ning nad on sellele vaatamata olnud nõus oma eluga riskima.

122 REISIPÄEV :)

 Nonii, kuidas teil seal siis ilm on? :D Viimast päeva kuum? Kujutan ette, millist kergendust tunnete. Palavus on juuuuuube. Meil siin aga läks just täna palavaks. Peniche'i mõistes :D Oli 25 kraadi ja seda oli kohe tunda - päike küttis kangesti ning me tegime rannarestoranist, kus parajasti kaheksajalga sõime, kiiresti vehkat, sest seal hakkas nii palav. Hüppasime ainult Intermarche'ist läbi ning kiiresti kodu poole.

Kodus lasime lastele basseini vett täis ja Roosi ning Ella tõttasid kohe pladistama. See on suure rõdu eelis, et sinna mahuvad ära nii laud ja toolid kui väike lastebassein :D Ella väsis natukese aja pärast ära ja suikus päevaunne, aga Roosi lasi õhtuni välja. Väga mõnus, ei pea kuuma randa minema. Mina ei saa aru inimestest, kes rannas päevitavad. Minu jaoks on see kõige hullem piin üldse. Kuidagi ma ennast pluss 20-22ga suudan randa vedada, aga kui on juba pluss 23, siis ma enam ei suuda. Nii et 25ga oilen kindlalt kodus :D Panime konditsioneeri sisse (mulle ja Juulile) ning soojalemb Inno võttis samal ajal rõdu peal päikest, lugedes minu raamatut. Ta on sellega jõudnud juba poole peale ja ütleb, et igav ei ole :D Inno pealt näeb kohe ära, kas raamat on hea või mitte. Kui raamat on halb, siis jääb Inno seda lugedes magama. Minu raamatut lugedes ta magama ei ole jäänud. Või pole julenud jääda :D

No hüva, mis meil siis veel plaanis? Muidu on kõik hästi, aga ma olen metsikult boooooored. Tahaks juba Eestisse. Praegu pean veel vastu, aga augusti eest ma ei vastuta. Kui mul ikka surmavalt boring hakkab, siis paneme autole hääled sisse ja hakkame Eesti poole sõitma. Ja raamatumess mingu metsa! :D Minu jaoks on maailmas kõige hullem asi igavus ning tavaliselt ma ei suuda ühes kohas üle poole aasta olla. Kui me veebruaris Eestist tulema hakkasime, siis oli Eesti minu jaoks tapvalt igavaks muutunud. Ja nüüd on sama siin. Ohjah. No näis. Kaua ma suudan vastu pidada. Kõige ägedam oleks sõita tagasi läbi Taani, Rootsi ja Soome. Nii kamikadze ma pole, et praegu Valgevene piiri ääres olla tahaks :D

Aga nagu me Innoga alati ütleme - võtame nädal korraga. Kuskil juuli keskel otsustame, kas jääme veel. Oma eesmärgi ma ju saavutasin. Mul ilmus siin raamat, ma andsin siin intervjuu... Raamatumess oleks muidugi ka tore. Vaatame! Roosi igatahes tahaks juba Eestisse oma sõbrannadega mängima :D 

Seniks ilusat suve jätku teile :) 

118 REISIPÄEV :)

Eile siis ilmus minu intervjuu The Portugal News'i veebis, saate seda lugeda siit.

Täna tegime jälle ühe mõnusa jalutuskäigu Peniche'is, käisime rannarestoranis söömas (pildil) ja jäätisekohvikus. Pärast poest läbi ja koju. Oli tiba soojem ilm kui eile, aga ikka 19 kraadi. Tubli tükk maad jahedam kui Eestis :D Aga Juulike tunneb end supermõnusasti. Tema meil ju üle 25-kraadist sooja ei armasta, 18-20 on tema jaoks aga ideaalne. 

Muidu on siin hea ja rahulik, sõjast ei räägi keegi. Inimesed istuvad kohvikutes ja restoranides ning puhuvad mõnusasti oma tuttavatega juttu. 

116 REISIPÄEV :)

Täna oli meil väga tore ning üllatusrikas päev :) Aga alustame algusest! Nimelt kaotasime me kuskil kuu või isegi poolteist kuud tagasi siin Peniche'is ära ühe Juulikese käru tüki, mis toetab teda istumisel ehk on meie jaoks väga oluline. Kus ta ära kadus, me arvata ei osanud ning seepärast teda ka eriti taga ei otsinud. Inno arvas, et ilmselt mõnes kohvikus, sest käisime tol päeval kolmes kohvikus. Juulile meeldib kärus istudes rõõmsalt jalgu kõlgutada ning küllap ta ühe kõlgutamise käigus selle toestava jublaka oma jalgadega ära nügis.

Käisime siis mõni aeg ringi ilma selle jublakata, aga Juuli vajus selleta kärus pika istumise peale natuke röntsakile ja teda tuli aeg-ajalt kergitada. Mõtlesime juba uue käru tellida. Hispaania Amazonist tellides maksab selline umbes 1300 eurot.
Aga täna läksime jälle ühte sel päeval läbi käidud kohvikusse ning mida imet - kohviku uksest astus kohe meie juurde naeratav teenindaja, kes hoidis käes Juuli käru osa :D Ja ütles, et see on vist meie oma. Uskumatu. Nad hoidsid seda poolteist kuud alles, et äkki me tuleme veel sealt kohvikust läbi. See oli nii armas, et võttis lausa silmad märjaks. Aga samas täiesti tüüpiline portugallaslik käitumine. Nagu ka see, et sind aidatakse kohe, kui sa käru mäest üles hakkad punnima või sul midagi maha kukub - võid olla kindel, et sulle jookseb kasvõi teisest tänava otsast järele portugallane, kes sulle maha kukkunud asja järele toob :D Neil on selline aitamine veres ning näib tulevat otse seljaajust. Portugallane ei juurdle kunagi, kas aidata, aitamine on tema jaoks loomulik. Eriti, olen tähele pannud, aidatakse sind siis, kui sul on erivajadustega laps. Juuli jaoks tehakse alati restoranis ruumi, kui sisse astume - tavaliselt tõstetakse siis teised toolid eest ära, ka juba laudades istuvad inimesed tõusevad ning annavad omalt poolt kõik, et ka Juuli restoranielamust nautida saaks. Ning nõnda edasi. 

Nii et me ei peagi omale uut käru tellima :) Läksime selle tähistamiseks ühte mõnusasse rannarestorani, kus suur praad sardiine maksab viis eurot. Ja sõime isuga!

Pildil ongi mu taldrikuke sardiinidega :) 

115 REISIPÄEV :)

 
Idüll! Ärkasin just ja läksin rõdule. Inno oli juba üleval, ta ärkab alati tükk maad varem kui mina, kella seitsme ajal (mina kell 11), ja toksis innukalt arvuti nuppe. Mitä hän siellä naputtaa, küsis ikka mu vanaema. No eks ikka lugusid, mis muud :D 

Tegin endale köögis kohvikest (Pingo Doce'i Corposo tugevusega 10, Inno joob nr Chiadot numbriga 8, haarasin kaasa mõned gluteenivabad muffinid ning läksin tema seltsi, sirvima Portugali Kommunistliku Partei värsket häälekandjat Avante :) Inno ostis selle mulle eile nalja pärast Peniche'ist, kui postkontorist läbi hüppas, et mõned mu raamatud siinsete sõprade poole teele panna, ja nüüd on põnev uurida, mida seal siis ka kirjutatakse. Igatahes on kommunistidel Portugalis lausa oma leht ning täitsa korralik, värvitrükis ning 32 leheküljel. Meie kohalikud lehedki on palju õhemad :D

Ilm on ka ideaalne, puhub mõnus värske tuuleke ning sooja on 19 kraadi. Külm ka ei ole, öösel on meil aken lahti, sest meile meeldib värske õhk. See aasta siis otsustasime õieti, et Eestisse ei tulnud. Mitte sõja pärast, sõda mingu metsa, see mind ei huvita! Mind huvitab kuumus. Ma olin läinud suvi Võrus suremas. Poolteist kuud jutti üle kolmekümne! Ostsime küll konditsioneeri, aga välja minna ikka ei saanud ning enamik suvest tuli konditsioneeri juures istuda. Kui välja minna üritasin, hakkas halb juba kahest sammust päikese käes, ainult varjulisel tänavapoolel sai käia. Nii kui päikese kätte astusin, hakkas pea ringi käima. Max distants oli kodust Jaagumäe poodi, mis kestis viis minutit. Eva Sushisse, kümne minuti kaugusele jalutamine, oli juba tüki maad raskem. Tellisime siis toitu kulleriga koju. Randa minna ei saanud, sest rannas lõõskas päike ning pika peale järvevesi mitte ei jahutanud, vaid kuumutas. 

Nii et lõpp minu unistusele veeta talved Portugalis ja suved Eestis. Talvel on Portugalis jube, kõik kohad on niisked ja hallitavad ning Portugali jõul pole miski jõul, aga suvi ookeani ääres on Eesti viimase aja kuumade suvede pärast paradiis. Siin ei tõuse suvel kunagi üle kahekümne viie kraadi. Või noh, haruharva, aga siis on ka max 28. Üks või kaks päeva. Selle elab üle. Aga Eesti! Eesti on suviti Aafrika. Mulle ei meeldi. Ma olen soomlane :D Mu Helsingis elav soomlasest onu ütleb, et 20 on liiast, vot 18-19 on õige. Just täpselt, nõus! Ei ole Eestis enam minu lapsepõlve jahedaid ning vihmaseid suvesid. Ma elasin siis Rakveres ja ma mäletan, kuidas me käisime isaga vihmaste ilmadega mere ääres ujumas, sest isa ei kannatanud ka üldse kuuma. Nii mõnus oli vihmaga ujuda. Siis olid 20-22-kraadised suved, väljas oli mõnus jahe värske õhk ning sagedasti lõi välku. Nüüd on ainult palavus. Või külm. Kas külm või 30 kraadi. Nii et ai, aitäh! Kohtume sügisel :D Öelge mulle, kui jälle jahedaks läheb ;)

P.S. Kõige hullem on see, et kuhugile ei ole Võrust põgeneda ka :D Rakveres on ka 28 kraadi :D Vaatasime, et ainus koht, kus oleks mulle enam vähem, oleks Kemi Soomes. Aga seal on ka palavam kui siin ookeani ääres, nii et oleme parem siin! 

JAANIPÄEV PORTUGALIS :)

 Tüdrukud lähevad linna poole :) 

No selge, miks selle linna poole minekuga nii kiire oli :D Jäätisekohvikusse!

Peniche'is ajab üks jäätisekohvik teist taga ning sortiment on väga suur. Roosi tahtis roosa-sinist ning Ella kollast jäätist. 

Juulike sai ka kollast ja oli väga rahul :D 

Pärast ostsime Ellule Pingost sünnipäevatordi ja sõime seda oma uue kodu rõdul :) Küünlaid sai veidi paljuke :D 

Loojak mere kohal, vaade meie uue kodu rõdult.

103 REISIPÄEV :)

Täna andsin siis oma esimese intervjuu Portugali ajalehele. See on siis juba teine ajakirjanduslugu mu raamatust - esimene ilmus Eesti Postimehes :) Mida ma usutluses täpselt rääkisin, saate mõne aja pärast lugeda Lõunaeestlase veebist, kus Inno lubas Portugali ajalehe artiklit refereerida ning ka minult omalt poolt mõned küsimused küsida :D Mis küsimused täpselt, Inno veel ei avalda, küll aga võin omalt poolt öelda seda, et Võru on selle raamatu puhul märgilise tähendusega, kuna esimese kolmandiku sellest raamatust ehk esimese osa kirjutasin ma justnimelt Võrus. Teise ning kolmanda osa juba Portugalis ning Hispaanias. Aga alguse sai ta Võrus :) Ühesõnaga kui lood ilmuvad, siis annan teile kindlasti teada!

Kirjastus pani mind ka 25. augustist kuni 11. septembrini kestvale Lissaboni raamatulaadale kirja, nii et ilmselt tuleb mul senikaua siia jääda. Ise tahaksin küll juba kangesti Eestisse, suvi on ju Eestis võrratu, aga pole midagi, kannatan ära :D Ega mul iga aasta raamat ilmu. Uue raamatu märkmed on küll koos, aga paar aastakest läheb ta nikerdamiseks ikka. Ka uues romaanis seiklevad samad tegelased, vaprad portugallased Joao, Tozé ning Fred, nüüd juba pandeemia- ning sõjaajal. Ning nagu selleski romaanis, toimub tegevus nii Portugalis kui Eestis. 

Muidu oli siin täna läbinisti vihmane ilm ja puhus jahe tuul. Roosi oli pettunud, et basseini ei saanud. Tema tahaks ka juba Legolandi poole teele asuda, aga pakkusime talle lepituseks välja uue Dinopargi külastuse. Ellal on ju kahe päeva pärast sünnipäev, ta saab meil kaks, ning siis on plaan seda tähistada Lourinha Dinopargis :) 

99 REISIPÄEV :)

Enne jäin pildi võlgu. Siin ta on - vaade meie uue kodu aknast :)  Taamal paistab ookean. 

Kui teile on räägitud, et Lõuna-Euroopas on praegu palav, siis on see tõsi ainult osaliselt. Jahh, näiteks Hispaanias La Codoseras, kus ma 2019. aasta suvel mingi ime läbi oma romaani valmis kirjutasin, on praegu 39 (!!!!) kraadi, aga meil siin - ainult! - 19. Käisin just rõdu peal ja jube külm hakkas. Panin kohe akna koomale :D Ei, ma ei kurda. Õhtul puhub blind'ide pilude vahelt mõnusalt tuult ning see toob hea ning kosutava une. Et ei ole igal pool Lõuna-Euroopas palav. Siin onvahel jahedam kui Võrus :D 

Otsustasime Innoga, et kui endale ükspäev Portugali teise kodu ostame, siis just siia, Baleali randa. Kus puhub alati mõnus tuul ning enamasti on 20 kraadi :) Siis on hea siia tuju tulles tulla. Ainult et mitte kunagi jõulude ajal. Mulle meeldivad Eesti jõulud!

98 REISIPÄEV :)

 
Varsti sada täis! Tänane hommik algas tundega, et mul on hallutsinatsioonid. Et kas üks Portugali ajakirjandusväljaanne tõesti võttis minuga ühendust ja palus intervjuud? Ei, see pole võimalik, mõtlesin silmi hõõrudes. Kindlasti nägin seda unes, kuna ma olen viimasel ajal väga palju oma raamatu peale mõelnud - no näiteks leppisin kokku, et üks mu tuttav saadab Peetrile mu raamatu, mida mul Eestis veel mõned järel on, ja viskasin veel nalja, et ära siis käest viska, sest kaanel on punased nelgid. Peeter lubas, et ei viska. No näis. Kindlasti kirjutab pärast, et raamatu lugemise järel pole tal enam mingit kahtlust - Irja Tähismaa ON Kremli troll. 

Ok, Ok, nalja tegin - ootan tegelikult kannatamatult, et mu raamatust mõni Eesti arvustus ilmuks. Portugali omad tulevad ka ilmselt pea ja siis on maru huvitav näha, kuidas nad omavahel erinevad või hoopis sarnanevad. Üks tagasiside mul juba on - üks Iisraelis elav sõber ütles, et lihtsasti loetav. Inno parajasti loeb ja ütleb, et talle meeldib (aga tema ei lähe arvesse, sest on minu suhtes kallutatud :D). 

Nii! Aga siis hõõrusin ma oma silmad ära ja piilusin poole silmaga Irene Starlandi meiliboksi - seda ma kasutan siis, kui ajan oma raamtuasju. Sest ma olen ikkagi Irene Starland. Ka. Ja mida imet - seal oli endiselt SEE MEIL. Kus üks ajakirjanik küsis mult tõemeeli, et kas ma oleks "kindly" nõus neile intervjuud andma. Ja ma ise olin talle veel eile öösel kell kaks vastanud, et jaa, muidugi! Et see oli ikkagi tõsi!!! Mul ikkagi ei olnud hallutsinatsioonid. 

Ilmselt polnud siis hallukas ka see, et ma olin pärast meili läbi lugemist nii erutatatud, et ei suutnud enam magama jääda. Ja läksin kööki ja sõin ära terve pannitäie kaheksajalga, mille Inno oli mulle õhtul teinud. Pärast seda oli kõht nii täis, et uni läks veel rohkem ära. Ja nii ma passisin kella kolmeni üleval. Vaatasin, kuidas Ella magab, kuni mul lõpuks nii poole nelja ajal uni tuli. Siis jäin magama nagu nott. Millest järeldub, et ei tohi kella ühe ajal meile lugeda :D

Täna siis leppisin intervjuu kokku. See on järgmisel nädalal. 

Aga nalja ka! Käisime täna rannas ja pärast seda poes süüa ostmas. Poes tuli muga juttu ajama üks saksa naine, kes oma perega meie majas suvitab. See on kahekordne korrusmaja ja siin on mitmeid turiste. "Issand, kui kallid siin toiduhinnad on!" ahhetas ta (olime Amanhecer'i poes). "Kas sa mõnd odavamat poodi ei tea?"
Et siis nüüd on see ametlik - hinnad ON liiga kallid, kui isegi sakslased nurisevad :D 

Pidin talle kurvastusega tõdema, et tegelikult on hinnad suht samad kõikides Portugali poodides. See on tõsi, et nad on aastataguse ajaga võrreldes kallinenud. Restoranide hinnad on samaks jäänud, aga toidupoes maksad nüüd rohkem. Tõsi, Amanheceris pole sooduskampaaniaid nagu Pingos, nii et juhatasin saksa pere sinna. Nad paistsid väga rõõmsad olevat. Et sain midagi head teha jälle :D

Vot siis. Aga rannas oli mõnus. Roosi on meil juba täielik noor surfar. Vaatas, kuidas teised teevad, ja tegi ise järele oma väikse surfilauaga. Kui enne oli tal kindel veendumus, et tema ei hakka KUNAGI surfama, siis nüüd tahab ta omale KORRALIKKU surfilauda. Lubasime talle selle osta :D 

Pildil Ella-tibu suure õe uue suvekübaraga :)

JUHHEI, ESIMENE PORTUGALI INTERVJUU!!!

 

Esimene Portugali ajaleht palus mult intervjuud!!! Raamatu kohta :) Ma ei pannud alul kirja tähelegi, eile tuli meil. Annan intervjuu ilmudes täpsemalt teada!

Pildil mu raamatu kaas.