Ma arvan, et see paik, kust nad tulid, oli Ufa. Kuna mu vanaisa, tolle mehe pojapoeg, läks noore mehena justnimelt sinna mõisavalitsejaks õppima. Ka edaspidi kordub Ufa vanaisa elumustris. Ufa oli see koht, kuhu vanaisa 1917. aastal revolutsiooni eest pages, võttes kaasa oma naise Julie, kes seal mõnda aega lausa kooliõpetajana töötas. Ufas sündisid ka mu tädid Aino ja Endla.
Pärast sõda, kahekümnendate alul, tuli mu vanaisa oma perega Eestisse tagasi. Eestis sündis nende kolmas laps Georg, mu isa.
Kolmandat korda näen ma vana tuttavat Ufad vanaisa rongipiletitel. Kui vanaisa küüdirongi pealt põgenes, läbi metsa minema silkas ning lühimaarongidega läbi Venemaa sõitis, siis ma näen, et pikema peatuse tegi ta just Ufas. Kas käis sugulaste juures, kes talle peavarju pakkusid ja uued riided andsid? Kuskilt sai ta kätte Lenini märgid, mille omale rinda torkas, et kahtlust ei ärataks.
Ehk siis Venemaa oli vanaisale tuttav. Erinevalt paljudest teistest õnnetutest eestlastest, keda Siberisse küüditati, teadis ja tundis tema seda maad, see polnud talle võõras. Ta oskas seda keelt ja teadis selle tavasid. Ta oli seal mitu korda varem olnud. Ja tal olid seal sugulased.
Seepärast polnud tal ilmselt ka raske sealt rongi pealt maha hüpata ning jalga lasta.
Isa puhul ma olen jälle imestanud seda, et ta ka pärast vangilaagrit tahtis ikka ja jälle uuesti Venemaale minna. Kui oli võimalik minna, siis ta läks. Mäletan, kuidas ta mulle kord oma Peterburi reisilt lahedaid asju tõi ja ise näost säras. Ta oli seal olnud vangis, kaheksa aastat, aga tahtis ikka tagasi - näha Venemaa kõrgeid mägesid ja suuri jõgesid. Ma ei tea, kas teiste vangilaagris viibinute kogemus on samasugune, huvitav oleks teada.
Ka iseloomult oli isa täiesti ebatüüpiline eestlane. Härdus kergesti ning oli suure ja sooja südamega mees.
Üks asi on veel meelde jäänud. Kui ma väike olin, siis armastas ta mulle sageli lugeda ette Arkadi Gaidari jutustust "Tšuk ja Gek." See on väga ilus lugu kahest poisikesest, kes kaugel Venemaa põhjas ootavad oma isa.
