JUULIKE

No täna on palju parem päev. Roos tunneb end juba täitsa reipalt. Tõsi, natukene veel köha-nohu on, jätan ta kaheks päevaks veel koju.

Kõige lahedam on aga Juulike :D Kui öösel ta veel tegi pahast häält ning ärkas oma viis korda üles, siis täna hakkas ta keset kisakoori ühel hetkel suure häälega naerma. Juulike on ses mõttes hästi huvitav inimene, et temal ei ole sellist asja, et ma ei tea, kuidas ma end tunnen. Tema teab alati. Kas päike paistab ja lilled õitsevad ning tuju on maru hea või taevas on sünge ning pilvine ja tuju halb. Seda viimast on õnneks Juulikesel haruharva, tavaline Juulike on särav ning naeratav nagu kõige soojem ning kollasem päike.

Halb tuju on Lullul siis, kui ta on haige, ning vot siis mõistab ta kisada nii kõvasti, et maja seinad värisevad. Ja vehkida oma käekeste ning jalgadega nagu oleksid need tuuleveski tiivad. Ja olla terve öö üleval ning pahurdada oma voodis nagu kõige tigedam kaktus. 

Huvitav on ka see, kuidas Juulike ühelt emotsioonilt teisele üle läheb. Tavainimene ei hakka pärast kisahoogu kohe naerma, vaid enne mossitab natuke, aga Juulil käib see nõnda, et üks hetk vihane, ja hoplaa, sekund hiljem naerab lõbusalt. Nagu käiks ajus "krõks," mis ütleb, et hei, mul pole ju enam paha? Hurraa, nüüd on kõik kõige paremas korras! Misasja ma siin kisan, hakkan hoopis naerma :D 

Ja täna, pärast üht pikemat lõunaaegset pahurdamist hakkaski meie Juulikene ühtäkki lõbusalt naerma. Ning rõõmsalt, mitte tigedalt kätega vehkima. Saime aru, et Juuli on terve.

Nüüd siis saame meie Innoga ka natukene magada :D :D :D 

HAIGUSE UPDATE

Roosil on täna palju parem. Muidugi hommikul jäid haigeks Lullu ja Ella, nüüd on nemad nohused ja kurk valus. Lullu on muidu alati heas tujus, aga täna kisas päev otsa vihaselt ja näitas näpuga suu pihta. Selge see - kurk oli valus vaesekesel. 

Nüüd õhtupoole õnneks on Lullul parem ja Ella läks ka juba Roosiga mängima. Et pole väga hullu. Selline vastik nohu-valusa kurgu viirus ilma kõrge palavikuta. Inno ka kurtis, et silmad valusad. 

Tegime kõik teed ja panime mett sisse. Inno tõi täna kohalikust poest mett. Ma veel kartsin, et äkki pole. Ma ju mesiniku tütar, meega üles kasvanud ning armastan siiamaani mett väga. Õnneks poes siiski oli mett ja see ka maitses väga hea. Aga isa meekärgi ei suuda ma siiamaani unustada. Meil oli hoovis mitu mesitaru ja ma mäletan, kuidas isa oma naljakas mesinikuülikonnas ringi käis. See on ka meeles, et sain oma viis korda mesilaste käest sutsata, kui väike olin. See mu armastust mee vastui ei vähendanud :D 

Sellised lood siis. Juulike juba naerab lõbusasti. Ju on parem enesetunne. 

KOOLILAPS ON HAIGE

Roosike jäi haigeks, eile hommikul oli kurk valus. Jätsime ta siis esialgu kaheks päevaks koolist koju, eilseks ja tänaseks. Roosi ise oli südame põhjani kurb, kuna eile oli tema lemmiktund muusika ning täna kõige lemmikum tund kehaline. Ja Carlos ju jagab iga tunni lõpus lastele õhupalle! Ta mõtleb oma peas välja mingi numbri ja lapsed peavad siis arvama, mis numbri ta välja mõtles. Kes õigesti arvab, saab täispuhutud palli, kes mitte, tühja palli, mille peab ise täis puhuma. Roosi arvas kolmapäeval õigesti ning sai preemiaks lilla täispuhutud õhupalli. Ja nüüd ei saanudki täna kehalisse minna. 

Maailma suurim tragöödia, vägisi tuli last tagasi hoida. Et haigena on parim ravi puhkus. 

Eile õhtul oli Roosikesel ka väike palavik ning tekkisid köha ja nohu. Hea, et koju jätsime. Eile ta suurema osa päevast magas ning täna on juba tiba reipam. Kurk on küll veel valus ning köha ja nohu ka. 

No pole hullu, meil siin läks õnneks nüüd jälle soojaks, väljas on 34 kraadi ning soojaks jääb pikaks ajaks. 28-29 kraadi kanti. Küll läheb paremaks. 

Roosi loodab, et saab esmaspäeval jälle kooli minna. Loodame, et tema soov täitub :) 

ROOSI SAI KIITA

Ma tean, et kõikidele vanematele meeldib oma last taevani kiita, minu isa kiitis mind ka alati, kui vähegi sai ning kõigile, aga ikka tegi hinge nii soojaks, kui Roosi hispaania keele õpetaja täna ütles, et Roosil läheb hispaania keele õpe väga hästi ning et tegemist on väga targa tüdrukuga. 

Ma arvan ka nõnda, sest ta õpetab juba meilegi hispaania keelt, aga tore, kui õpetajad samamoodi arvavad. Roosike on ju pelgalt kaheksa aastat vana, aga oskab juba kahte keelt - eestit ja inglist. Nüüd siis tulevad veel hispaania ning portugali oma juurde. Soome keelt oskab ka natuke :) 

Tulevikus saab siis Eestis hispaania keele tunde anda ;) 

Pildil: Panin Roosi läinudaastasi kaustikuid kappi ära ja vaat, mis ta oli kirjutanud :D Ta on meil väga iseteadlik ning enesekindlusest puudu ei jää. Aga kirjutage see sõnum endale kõrva taha, naised ;)  Nii peabki!

KAKS NÄDALAT KOOLI

Me kaheksasel Roosil sai siis siin Hispaanias reedel kaks nädalat kooli täis, teen väikse vahekokkuvõtte.

Hispaania keele sõnavara on tohutult täienenud ning mitte ainult Roosil, vaid meil ka. Roosi tuleb nimelt iga päev koju uute sõnadega ning õpetab neid esimese asjana meile ka. Tähtsustades eriti õiget hääldamist. Roosi on nimelt obsessed õige hääldamisega ega salli, kui keegi mõnd sõna valesti hääldab. Siis ta kohe parandab. Mina pidin viis korda "cinco" ehk number viis ütlema, kuni Roosi rahule jäi :D Samuti ei saanud ma kohe kätte sõna "amarillo" ehk kollane :D Roosi ise haarab kõiki võõrkeeli lennult. Korra kuuleb, jääb sõna meelde. Ma ei tea, mis süsteem tal on, tahaks väga teada. Inglise keelega oli samamoodi. Nüüd õpib ta siin kolme keelt - hispaania, portugali ning inglise - ja ma mõtlen õudusega, kui tähtsaks ta läheb, kui neid kõiki veatult rääkida oskab. Inglise keele häälduses (kirjas veel mitte) jään juba praegu talle alla. 

Matemaatikas nad arvutavad tuhandetega, mis on huvitav, sest eesti süsteemis nad läinud aastal sajast kaugemale ei jõudnud. Roosi võttis teistele kiiresti järele ning koostab nüüd ise tuhandetega ülesandeid. Meile Innoga lahendamiseks. Mis on väga tüütu. Eriti kell 10-11 õhtul, kui uni juba silma tikub. 

Hispaania keel ja mate on iga päev, inglise ning portugali keel paar korda nädalas. Loodusteadus ja kehaline on kolmel päeval nädalas. Kehaline on üks Roosi lemmiktunde. Neil ei ole seal individualistlikke alasid nagu näiteks jooks või kõrgus- ja kaugushüpe, kõik tegevused on meeskondlikud. Põhiliselt erinevad liikumis- ja tagaajamismängud. Kehaline on fun'i tund. Ta toimub väljas ning õpetaja Carlos mõtleb lastele igasuguseid vahvaid mänge välja. Ühes tunnis mängiti korvpalli ja Roosile see väga meeldis. 

Muusikas on muusikalised mängud (muusika taktis sõrmede nipsutamine näiteks) ning muusikapalade kuulamine. Selleks on klassis suur ekraan. Kunstiõpetuses on pilte joonistatud. 

Käsitöö ei ole Hispaania koolis kohustuslik aine, seda saab võtta valikainena, kui õpilane ise soovib. Mulle väga sobib, kuna ma vihkan igasugust käsitööd ega kujutaks ette, et ma peaks lapsel kududa või heegeldada aitama. 

Väga palju tegevusi on väljas, värskes õhus. Kehalise tunnid ning söögivahetund. Süüakse koolimaja trepil oma näksikarpidest.
Roosil on juba tekkinud kaks sõbrannat ning lõpuks on jäänud meelde klassikaaslaste nimed. Ka õpetajate nimed on meeles. Roosi klassis on kümme last - viis poissi ning viis tüdrukut, Roosi kaasa arvatud :D 

Tore algus tundub olevat ning mis peaasi, Roosike on ise ülimalt rahul :) 

JA MITTE KEEGI EI NAERNUD

Roosi tegi koolis ühe väga huvitava tähelepaneku, mida unustasin eile mainida. 

Nimelt ütles ta oma võimlas kukkumise kogemust kirjeldades, silmad suured kui tõllarattad: "Ja mitte keegi ei naernud!" Ta oli sellest lausa natuke šokeeritud, et kui tema võimlas joostes kukkus ning oma sõnul mööda põrandat veeres, siis ei naernud tema õnnetuse üle mitte ükski klassikaaslane. Nad hoopis jooksid kõik tema juurde, aitasid ta püsti ja küsisid, kas ta on okei.

Roosi kirjelduse peale torkas valusalt südames. Et kas Eesti ühiskond on tõesti selline, kus teise inimese õnnetuse üle naerdakse. Kus juba lapsed teise lapse õnnetuse üle naeravad.

Ja siis ma tajusin, et on küll. Mul tuli meelde, kuidas naabripoisid olid Roosit löönud ja tema üle naernud. Tema jalgratta meelega ära lõhkunud. Kui šokeeritud mina sellest olnud olin, Roosist rääkimata - tema polnud vägivallaga varem kokku puutunud. Ja kuidas nendega rääkimisest polnud mitte mingisugust kasu. Kasu oli vaid ära kolimisest, sest nii pääses Roosi vägivallatsejatest eemale.
Õnneks oli see kokkupuude siiski nii üürike, et Roosile püsivat märki ei jätnud. Kuid tal on see siiski mälus ning seepärast oli ta ka Hispaania laste käitumisest šokeeritud. Seekord aga heas mõttes šokeeritud.

See on minu kool, need on minu inimesed, mõtleb ta ilmselt. Ma olen siin kaitstud. Nii see peakski olema, kas pole? 

Aga me peaks ka Eestis pingutama, et see nii oleks, inimesed! Et teie lapsed ei tuleks ühel päeval koju veristena. Juba üks löök, kui see on valesti antud, võib inimese tappa. Ärge, palun, õpetage oma lapsi tänavakaklejateks, õpetage neid osavõtlikeks ning kaastundlikeks inimesteks, kes tõstavad kukkunud kaaslase püsti ning küsivad, kas temaga on ikka kõik hästi. Õpetage, et teist ei tohi lüüa, ei räägitakse sõnade, mitte kätega. Et teist inimest ei tohi mitte üheski olukorras narrida.

Või ma ei tea, äkki me ei taha seda? Äkki me tahamegi, et oleks üks pidev kaklus, kuna... meile endale meeldib ka kakelda?

ROOSI KOOL. KUS ON ÕPIKUD???

Eile teatas Roosi mulle, et neile jagati õpikud kätte. Vaatasin siis suure elevusega ta koolikotti, aga seal olid vaid tavapärane pinal ning vihik, kuhu ta kirjutab kõiki aineid. Ja joogitops ning näksikarp.
"Aga kus siis õpikud on? Unustasid kooli või?" küsisin mina.
"Ei unustanud," naeris Roosi. "Ega me neid koju ei too, need on meil koolilaua sahtlis!"

Selge :D Mina olen ju harjunud Eesti süsteemiga, kus laps veab oma õpikuid ning töövihikuid kooli vahet nagu koormakandja eesel. Mina vedasin ja Inno vedas ka. Vahepeal oli tunne, et kael katkeb ning nagu naelad oleks õlgade sisse löödud. Mäletan siiamaani seda vastikut tunnet. Roosi õnneks pääseb sellest, kuna nagu välja tuli, käib Hispaanias õppimine koolimajas. Kodus puhatakse. Roosi läkski pärast kooli kohe norinal magama :D 

Tal oli täna üks väike vahejuhtum ka. Nimelt avastas Inno lapsele koolivärava juurde vastu minnes, et lapsed oli põlve peal HÄSTI SUUR plaaster. Õpetaja, seesama Roosi lemmik, kehalise õpetaja Carlos, siis seletas, et Roosi oli võimlas kukkunud. Roosi ise seletas, et jooksis kiiresti ja komistas. Ta oli enne seda mänguväljakul kukkunud ning juba paranenud arm oli lahti tulnud ja veritsema hakanud. Teised olid ära ehmatanud ja tema juurde jooksnud, küsides, kas ta on ok ja kas abi vaja. Õpetaja Carlos tõi aga kärmelt kohale esmaabivahendid ning desinfitseeris ja plaasterdas ta põlve ise ära. "Carlos on nii tore," ütles Roosi ning naeratas vapralt. Koju toimetati ta issi süles. 

Nüüd on usin koolilaps aga nii väsinud, et ei jaksa varvastki liigutada. Õnneks saab puhata ega pea õppima. 

Ahjaa, seda tahtsin ka mainida, et Roosi klassis ei istu keegi teise taga või ees. Kõik õpilased istuvad esimeses reas, poolikus ringis. Keegi ei pea kaugelt silmi kissitama.

KOOLIJÜTS ELLU

Mängisime, et Ellu läheb kooli :D Roosi pakkis talle koolikoti ära koos näksikarbiga ning praegu mängivad nad väljas kooli. Roosi on õpetaja ning Ell õpilane :) 

LEMMIKÕPETAJA ON CARLOS

ROOSI KOOL. Täna õpetas Roosi mulle järjekordse uue hispaaniakeelse sõna selgeks :D "Kui sa teed midagi valesti, siis ütled madre mia ja lööd käega otsa ette," seletas ta tähtsalt. 

Ühtlasi selgus, et Roosi konkurentsitu lemnmikõpetaja on Carlos, kes annab kehalist. Toosama tore mees, kes end mulle värava juures tutvustama tuli. Täna oli Carlose juhendamisel harjutatud korvpallimängu ning Roosi oli sellest nii vaimustuses, et tahab nüüd minna korvpallitrenni. 

Värava juures oli aga kõik endine. Isegi vormis politseinik valvas nagu alati ülekäiguraja juures, et kõik toimuks korrapäraselt. Ja mina arvasin, et ta oli seal kooli alguse puhul. Ei, iga päev :D Väga tore. Nii on kindel, et värava juures valitseb kord.

Nagu ma juba varem kirjutasin, toimub laste üleandmine kooli värava juures. Lapsed tuuakse värava juurde vanuse järjekorras, nooremad kõigepealt. Nad ei tule üksi, vaid iga klassi toob kohale viimase tunni õpetaja. Täna oli Roosil viimane tund loodusteadus ning nad tõi värava juurde loodusteaduse õpetaja. Kes oli taaskord mees. Carlos on mees ning enamik teisi õpetajaid on mehed, vaid portugali ning inglise keele õpetaja pidid olema naised. 

Väravast ei pääse lapsed välja niisama. Igaüks näitab
õpetajale näpuga, kus on tema isa või ema, ning pääseb siis välja. Ükshaaval. 

Sedasi. Pärast läksime kooli kõrval asuvale mänguväljakule kiikuma ning siis koju, issi tehtud isuäratavat pajarooga sööma. Ahjaa, söömine on meil siin luncbox'i põhine. Igaüks võtab omale kodust ise näksikarbi kaasa ning einet võetakse väljas, koolimaja trepi peal. Kes tahab, jääb koolimajja lõunale, aga enamik lapsi eelistab süüa kodus. Tunnid lõppevad kell kaks.

VENELASED

Viimasel ajal armastatakse rääkida venelaste välja saatmisest. Keelt ei oska, siis jalaga. Välja! Nagu inimene oleks kohver, mida saab ühest kohast teise tõsta. Või hulkuv koer, kelle sa oma aiast minema kihutad.

Lihtsalt selle pärast, et inimene ei oska keelt. Või ei oska seda nõnda hästi nagu sina tahaksid. 

Ma olen oma elus väga palju venelastega kokku puutunud ning seda kurikuulsat derzaava-mentaaliteeti, millest rääkida armastatakse, pole ma kohanud kunagi. Venelased, keda ma tean, on siirad ning sooja südamega. Inimesed, kes tulevad appi - palumata. Kes on alati olemas, kui sa neid vajad. 

Kes on viisakad, palju viisakamad kui eestlased, ning kel jätkub sulle alati häid ning ilusaid sõnu. Kes ei unusta mitte kunagi su sünnipäeva ega isegi su laste sünnipäevi. 

Kes ei unusta kunagi mitte ühtegi heategu ning kes on su sõbrad igavesti, kui sa oled neid hädas aidanud.
Ma ei tea mitte ühtegi kurja ega ebaviisakat venelast. Mitte ühtegi venelast, kes kasutades ära su nõrkust või haigust, sulle halvasti ütleb või sulle halba teeb. 

Venelased, keda ma tunnen, on head ning lihtsad inimesed. Mõned neist, mu ema tädipoeg näiteks, räägivad väga hästi eesti keelt. Osad räägivad, aga ei taha eriti rääkida, kuna tunnevad, et eestlased suhtuvad neisse põlastavalt. Ja ma saan neist aru. Sa ei taha rääkida selle inimese keeles, kes sind põlastab. 

Lõpetuseks räägin loo oma isast, ehk korjate tera üles. Minu isa veetis kaheksa aastat Vorkuta vangilaagris ning õppis seal paari aastaga ära vene keele. Pärastises elus rääkis ta alati hea meelega vene keelt. Tal oli palju venelastest alluvaid ning veel rohkem venelastest sõpru (mitmed vangilaagrist), kes eesti keelt ei osanud. Isa rääkis nendega vene keelt. Kui ta juba pensionär oli, võtsid needsamad inimesed teda tänaval nähes lugupidamise märgiks mütsi peast ning ületasid teed, et talle kätt anda. Nii palju siis suurvene šovinismist.

SAJAB NAGU OAVARREST :D

Ma ei tea, mis kliima soojenemisest te räägite, ma pole siin veel nii külma septembrit näinud kui see aasta :D Maksimum, mis on olnud, on 32 kraadi ning sedagi vaid 1 (!!!) päev siiamaani. Põhiliselt on 23-25 kraadi, täna 22. Brrr, Innol juba hambad plagisevad.

Terve eelmine nädal sadas ning täna sajab ka. Homme õnneks tuleb 25 ja ülehomme 24, aga siis läheb JÄLLE sajule.

Õnneks tellisime just natuke aega tagasi lastele vanade väikeseks jäänute asemele uued vihmakeebid ning kummikud (Ella Peppa omad pole veel kohale jõudnud :D).

Kuum nüüd küll pole. Ma olen näinud siin mitut palju kuumemat septembrit.

PORTUGALIS IMPLANTAATI PANEMAS

Jagan siis natuke implantaadi panemise muljeid ka. Kui mäletate, siis käisin kevadel Portugalis hambaid parandamas ning mul tõmmati ka kaks kõrvuti olevat hammast välja. Nüüd on haav paranenud ning sain minna Portalegresse implantaate panema.

2022. aasta talvel käisin Eestis ka mitmes erinevas Tartu hambakliinikus, uurimas, kas saaks implantaati panna ning kui palju see maksab. Oi, see oli kadalipp. Kõigepealt pidi käima vähemasti kahel suuhügienisti sessioonil (1 seanss 100 eurot) ning enne tuli ära parandada KÕIK hambaaugud, ka kõige pisemad. Mida pidi olema kuskil 20. "Kahe-kolme aasta pärast saab ehk implantaadid ära panna," arvati.

Vihastasin ja mõtöesin, et minge õige p...e. Kaht-kolme aastat ma nüüd küll ootama ei hakka :D Sõitsime Portugali ning Castelo de Vide'i hambaarst leidis mul vaid mõned augukesed. Mille ta parandas ära paari kuuga. Pärast seda tuli oodata 6 kuud ning täna sai implantaadid ära panna. Ehk kogu värk üheainsa aasta küsimus.
Nüüd maksumusest. Eestis pidi üks implantaat maksma 2000 eurot. Ja kui implantaat ei juurdu, siis on see sinu oma viga ning mahavisatud raha. "Peate siis hoolsalt hambaid pesema!" teatas Eesti implantoloog tähtsalt. Nagu sõltuks juurdumine vaid hammaste pesemisest :D 

Portugalis ütles implantoloog mulle täna aga, et "don't worry, if the implant does not take, we'll put you another one and you don´t have to pay anything." Ehk kui ei juurdu, tagab implanatadi valmistaja uue implantaadi. Mille eest ei pea mitte midagi maksma.
Täna pandi mulle siis nö kruvid, kaks tükki, ning kokku läksid nad maksma 1200 eurot. Kroonide eest tuleb samuti tasuda 1200 eurot. Kaks implantaati siis kokku 2400 eurot. Ehk siis kui tahate siin panna vaid ÜHE implantaadi, siis tuleb tasuda vaid 1200 eurot. Mitte 2000 eurot nagu Eestis. 

Tasub seega kaaluda Portugalis implantaadi panekut. Arstid tegutsevad siin väga kiiresti, ei mingit jokutamist, ning samas on nad väga hoolsad ning ülisõbralikud. Ja muide, ka suuhüiensiti seanss ei maksa siin 100 eurot, vaid ainult 40 :D 

Nädala pärast võetakse mul välja niidid ning kroonid pannakse detsembris. 

Ahjaa, sain endale ka uhke implantaadi passi, panin sellest pildi :) 

ROOSI ÕPIB HISPAANIA KEELT

Selline leheke Roosi vihiku vahel :) Harjutab hispaania keeles kirjutamist. Roosi rääkis, et seda pidid tegema kõik lapsed - kõigepealt kirjutama hispaaniakeelse sõna ning siis selle ingliskeelse vaste. Matemaatikat ta täna ei teinud. Sel ajal, kui teised tegid, õpetas teine õpetaja temale hispaania keelt. "Muchas gracias!" teatas Roosi tähtsalt. Noh, mates on ta niiehknaa käpp :D 

Siis saime veel paberi selle kohta, et pärast tunde on võimalik võtta ka lisakursusi nagu IT, sport ning käsitöö. Need pole kohustuslikud. Aga kuna meie Roos on pärast kooli läbi kui Läti raha, siis mõtlesime, et las võtab see aasta vabalt ning käib lihtsalt koolis. Kui ise hakkab peale pressima, et tahab ka täiendavaid kursusi, siis võib ju minna ka. Aga praegu on niigi palju uut ning last pole mõtet liigselt koormata. 

Muidu oli aga taas tore päev. Tõsi, väsitav. Issi pidi Roosi värava juurest süles tuppa tassima :D 

MEIL ON KODUS VÄIKE MATEMAATIKAVÕLUR NING HISPAANIA PÜHADEST

Peab ikka äge kool olema, kui laps tuleb koolist koju ning hakkab entusiastlikult matemaatikaülesandeid lahendama :D Ilma, et talle oleks sellist ülesandet olnud. Nüüd siis mõtleb omale ise mateüleandeid välja ning lahendab neid. Ja käsib meil ka lahendada :D Ja mina ju vihkan matemaatikat! Nagu ma vihkasin ka keemiat ning füüsikat. Need olid mul alati kas 3 või 2 ning ma ei tea, kuidas ma need ained arvestatud sain. Mul pole lihtsalt matemaatilist mõtlemist, mu aju hakkab streikima, kui midagi liitma, lahutama või oo õudust, korrutama või jagama pean. Täna küsisin Innolt, kas 0 pluss 2 võrdub 2 või 0 :D Õnneks Roosi on palju targem kui mina, ses mõttes on ta Innosse. Inno jagab matet väga hästi. Aga tundub, et Roosi on ses veel kõvem käpp :D

Mina oskan sõnu ritta seada, see on minu talent ning kirg. Seda ma võin teha kogu aeg ning igast asendist. Roosi jälle ütles, et teda see üldse ei huvita. Tema pigem arvutab. No vot, inimesed on erinevad ning väga hea, et on.

Peale selle tõi Roosi koolist koju paberi, kuhu direktor oli märkinud selle õppeaasta koolivaheajad ning vabad päevad. Need on päris huvitavad ning Eestist erinevad. Aga vaadake tabelist ise järele :)

SUPER-ELLA

Kolmeaastase Ellaga saab palju nalja :D Eile käisime poes ja ostsime muu tavaari seas temale järelveetava koolikoti. Sest kuidas siis ainult Roosi saab koolikoti, Ella peab ikka ka saama. Rumalad vanemad ei tulnud selle peale! Õnneks Ella tuletas meelde.

Pärast mõningast kõhklemist Miki ning Supermani vahel valis Ella endale ilusa sinise Supermani koti. Supermani seepärast, et Lissaboni arstid ütlesid väikesele Ellale pärast käeoperatsiooni, et nüüd tal on "superhand" ehk superkäsi. Ella võttis sellest rõõmsalt kinni ning hakkas fännama Supermani multikat, mis tema palatis Disney kanali pealt jooksis. I-padi legomängudest on tema lemmik Supermani oma ning otse loomulikult on tal ka Supermani kaisukas. 

Nii sai Ella endale ka Supermani koolikoti nagu ühele õigele Super-Ellale kohane. 

Minu arvates on kott väga vahva ning mainisin seda täna hommikul ka Ellale, öeldes, et mulle nii meeldib ta kott ja ma tahaksin sellist ka endale.

"Ei, emme!" ütles Ella kulmu kortsutades. "Sina saad selle koti siis, kui sa väikseks saad!" 

Selge. Pean enne väikseks saama.

ROOSI KOOL, TEINE PÄEV

Panen ikka kirja, et äkki teil huvitav lugeda ja mul endal ka hiljem :D 

Tuleb välja, et mingit õpikute edasi-tagasi tassimist pole. Kõik materjalid on lastel koolimajas ning seal toimub ka õppimine. Mina arvasin, et Roosi tuleb koju hunniku õpikutega, aga ei midagi sellist. Ka kodus ei kästud midagi teha ega harjutada. Mõni ime, et lapsed siin koolis käia tahavad :D 

Koolis oli aga tihe päev, näiteks õppisid lapsed viisaka kätumise reegleid. "Kõige tähtsam on respekt!" ütles Roosi. "Sa pead austama kõiki teisi inimesi enda ümber." Nüüd ma saan aru, miks Hispaanias koolikiusamist pole, lastele õpetatakse juba väga varakult austust teiste inimeste, ka kõige nõrgemate vastu. Oleks Rakvere Lille kodu tegevusjuhendajatele ka õpetatud, oleks neist ilmselt palju paremad inimesed kasvanud. 

Inglise keeles teadis Roosi oma sõnul kõike ning sai ka teisi õpetada. Teistes ainetes olid õpetajad ning teised lapsed talle seletanud, mida vaja teha on, ning taaskord olid kõik olnud tema vastu ülisõbralikud.
Vot kahju, et igal pool nii ei ole. Äkki on kõik ikka selles respektis kinni, seda oleks vaja lastele eraldi õpetada. Nii Eestis kui Soomes, kuna Soomes, nagu nüüd välja tuleb, on kiusamise probleem väga suur. Üht mu sugulase last oli kiusatud seepärast, et ta alguses soome keeles mõne sõna valesti ütles. Ja siin on Hispaania, kus teised kuulavad hardunult lugusid väikesest Võrust, kust tuleb nende koolikaaslane Roosi. 

Mnjahh. Kõik hakkab ikkagi sellest samast respektist pihta.

ROOSI KOOLIMULJED JA TUNNIPLAAN

Nonii, Roosi on siis kodus tagasi ning esimesed muljed jagatud :D 
Läksin talle kella kaheks koos Ellaga järele ning juba 15 minutit enne kooli ametlikku lõppu oli koolimaja raudväravate (siin on kõik ülimalt turvatud) taha kogunenud umbkaudu viisteist elavalt jutlevat lapsevanemat, osadel ka väikesed õed-vennad kaasas. Mulle hõigati sõbralikult "Hola!" ning Ellakesele tehti pai. 

Hispaania kool on heas mõttes sõjaväelise korraga. Värava juures valvas laste ülekäiguraja ületamist vormis politseinik ning välja lasti jumbud klasside kaupa, nimekirja alusel. Kõigepealt kõige väiksemad jubinad, siis veidi vanemad ja siis veel vanemad. Sellest võib ainult unistada, et laps üksi koolimaja väravast välja pääseb ning sealt kuhugile iseseisvalt läheb :D Kõik, ka 11-12-aastased anti üle korrespondeeruvatele lapsevanematele. Ning kummalisel kombel tundus see väga normaalne. Nii ei pääse lastele ligi mitte ükski halba plaaniv täiskasvanu. Kui nad kõik korraga ning ilma valveta koolimaja uksest suure hurraaga välja lasta, siis ei või ju kindel olla, et neid ei proovi koduteel õnge võtta mõni narkokaubitseja või kommionu. Hispaania on sellise võimaluse välistanud. 

Hüva, nüüd sellest, mis koolis tehti. Roosi rääkis uhkusega, kuidas nad olid oma klassiga kõik koos alustuseks Võru pilte vaadanud. Ma arvasin alul, et kuulen valesti, aga päris tõsiselt - õpetaja näitas teistele, kust Roosi tuleb ning kus asub tema kodulinn. No nii meeletult armas. Meie linnakeses nüüd teatatakse, kuskohas on Võru :D Juba alustati ka vaikselt õppimisega. Roosi oli tahvli peal matemaatikaülesandeid lahendanud. "Need olid päris rasked, aga sain hakkama," ütles ta. Siis oli joonistatud ning muusika järgi tantsitud. Ning vaadatud kaardi peal erinevaid maailma riike. 

Seega päris tegus päev esimese päeva kohta, aga Roosile endale väga meeldis. Ja mis seal imestada, kui kõik olid tema vastu väga sõbralikud :D 

Täna sai Roosi teada ka oma tunniplaani ning teatas uhkelt, et oli selle ise tahvli pealt maha kirjutanud. Hispaania keeles :D Pildi peal ongi Roosi tunniplaan. 

Kokku oli Roosiga täna tegelenud kaks õpetajat ning mõlemad olid mehed. Värava juures ma paningi tähele, et enamik õpetajaid on mehed, vaid paar tükki on naised pluss direktor. Roosi klassi juhatahas väravast välja sõbralik meesterahvas, kes ütles, et ta nimi on Carlos ning et ta on kehalise kasvatuse õpetaja. "Pleased to meet you," ütles ta mulle rõõmsa naeratusega ning kinnitas, et Roosi esimene koolipäev läks väga hästi. 

Homme siis jälle!

ROOSI ESIMENE KOOLIPÄEV

Ja ongi kätte jõudnud 11. september :) Algab kool! Uued kooliriided ning -asjad on ostetud, kott seljas ning lilled õpetajale käes. Nüüd minek viieteistkümneminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvasse koolimajja. Õpetaja ning klassikaaslastega tutvuma. Hispaanias Eesti-tüüpi aktust ei ole, selle asemel on tutvumine kooliga :)

Väike ärevus on hinges, aga üritame ikka cool'id olla :D

EESTI IGATSUS

Kirjutasin ühes kommentaaris, et ma ei igatse Eesti järele. See on õige ja samas ka vale. Praeguse Eesti järele ma tõesti ei igatse, mitte põrmugi. Ma ei igatse silmakirjaliku ning rahvavaenuliku valitsusega Eesti järele. Militaristliku Eesti järele, kus tundub mõeldamatu, et püssitorudesse võiks pista lilleõied. Ma ei igatse Eesti järele, mis sõdib lillede ning surnud kirjanikega. Kus põhimõtteliselt igaühest võib saada riigi- või rahvavaenlane. Kus neid vaenlasi aktiivselt otsitakse. 

Ma ei igatse lõhkikistust ning konflikte ja konfrontatsioone. Kus ühed on head ja teised halvad, kus ühed on esimesed ja teised teised. Pidevat valveolekut ning sellega kaasas käivat ängistust. Vaid saja kilomeetri kaugusel hiiliva sõja lõhna. Ja valitsevat suhtumist, et sa ei tohi igatseda selle sõja lõppu.

Mida ma igatsetsen, on rahulik, vaikne, väike ja armas Eesti. Kus pole sõja lõhnagi. Ning kus iga inimene saab vabalt avaldada oma arvamust ning suhelda, kellega ta heaks arvab, kartmata, et teda seepärast riigi- või rahvavaenlaseks tembeldatakse. Kunagi oli see aeg, mitte nii kauges minevikus. Ma tahan seda tagasi. Meeletult. 

Aga ma ei tea, kas see on võimalik. Ma loodan, et on. Seni elab see Eesti minu unistustes edasi.

VÄIKE ELLA SUURES AIAS

Praegu on siin veel kõrb, aga kohe hakkab mühinal kasvama rohi. Septembri sadudega :) 

NOSTALGIALAKS. NELI AASTAT TAGASI VÕRUS

See oli see aeg, kui me tulime tagasi Portugalist, kui Lull ehk Juulike esimesse klassi läks :) Võrus Katariina kriku ees. Roos oli neljane, Ellu polnud veel sündinud. Loodan, et ükspäev saan jälle Võrus nii rõõmus olla :) 

ROOS LÄKS HISPAANIAS KOOLI :)

Täna oli Roosil väga tähtis päev, ta käis issiga kohalikus koolis. Dokumente sisse viimas ning muidu tutvumas. Ehk siis "venimos matricular a la niña," nagu mu sõber öelda soovitas, kui mõni hispaanlane vastu tuleb :D

Tagasi tulles rääkis Inno õhinal, et kõik oli olnud väga tore ning vastuvõtt ülisõbralik, kaugel ametlikkusest. Kokku saadi kooli direktori ning inglise keele õpetajaga. Roosilt küsiti tema nime ning ta võeti vastu neljandasse klassi. Eesti süsteemi järgi (Roosi jätkab ka Eesti Waldorf-kooli koduõppes) on Roosi teiseses klassis. Ehk Hispaanias on ta kaks klassi ees :D

Kool algab esmaspäeval, 11. septembril (mitte 1. septembril nagu Eestis) kell üheksa ning kestab kella kaheni päeval. Õppeaineteks on muuhulgas hispaania keel, portugali keel (super!), inglise keel, matemaatika, teadus, kunst, kehaline kasvatus ning religioon. Võis valida alternatiivi religioonile, aga panime Roosi kirja religiooniõpetusse, kuna seal tähistatakse ka kirikupühasid.

Kool on väike ning armas, kaks klassi on koos ning ühes sellises liitklassis on kümme last. Tundus, et õpetajad olid lisalapse üle väga rõõmsad. Roosi saab omale ka tutor'i ehk abiõpetaja, kes tal kooliellu sisse sulanduda aitab.

Telefonid on koolis keelatud, neid ei tohi isegi kaasa võtta (väga hea!). Kui on mingi probleem, siis minnakse direktori juurde, kel on olemas vanemate number. Lapsed viiakse hommikul kooli värava juurde ning pärast saadakse nad sealtsamast kätte. Inglise keele õpetaja lubas Roosile esmaspäeva hommikul värava juurde vastu tulla :)

Kaasa ei pea võtma eriti midagi, vaid koti, pinali ning mõned pliiatsid ja pastakad. Õpikud on kooli poolt.

Kool on samas kohas, kus laager, ehk Roosile tuttav koht :)

Et nõndaks :) Inno rääkis, et oleks nagu mingis mõnusas klubis käinud ja Roosi oli ka väga rahul. Esmaspäeval siis kooli!

Pildil Roos Hispaania laste suvelaagris.

SOOME HOMMIKUTELEVISIOONIS PEATÄHELEPANU EESTIL

Peaministrit grillitakse tema Venemaa-suhete pärast

Sõda on tulnud Eestile lähemale

Propagandist ähvardas Eestit maa pealt pühkimisega.

HURRAAA, SAJAB!!!

SAJAB! Roosi on suures elevuses :D Hispaaniasse on saabunud  mõnus Eesti suvi 22-25 kraadiga! :) 

Vihmavarjudega on veel eriti mõnus :D 

KOHE TULEB SELLE SUVE ESIMENE VIHM :D

Kohe tuleb selle suve esimene vihm :D Saime kollase astme tormihoiatuse. Siin Ella vihmatrummi tagumas: