NELJA JA POOLE KUUNE ELLA

Selline see Ellake meil praegu välja näeb :) Ja läheb iga päevaga armsamaks :)

KAKS ÕEKEST :)

 Nonii, ega siin enam kaua ei lähe, kui koos mängida saab :D Roosi ei jõua igatahes ära oodata :D Ella on neljakuune. 

VÄGIVALLAST VEEL. KUIDAS TAASTADA ÜHISKONNAS RAHU

Paljud inimesed on sellised: kui sa SEDA peksad, siis peksa aga rahuga edasi, aga kui sa TODA peksad, siis ma kutsun sulle politsei. Eesti inimene ei oska ega suuda mõista hukka vägivalda üleüldiselt. Konservatiivid leiavad, et liberaale tohib peksta, ja liberaalid, et konservatiive. Pinged üha kuhjuvad, sest ei tehta katsetki teisest aru saada. Kasvõi proovida aru saada.

Röögatused, et sinusugune tuleks vangi panna, ei tööta. See ajab asja ainult hullemaks ning toob juurde uusi solvanguid.

Lahenduseks on rahuneda ning endale tunnistada, et me oleme selles ühiskonnas kõik koos ning meie eneste huvides on teineteisega hästi läbi saada. Ma räägin ühe loo. Võtsin kunagi, aastaid tagasi, Öise Vahtkonna inimestega ühendust. Noh, siis muidugi mitte ükski „normaalse” mõistusega inimene seda ei teinud, aga mina olen mina ja mina võtsin. Ütlesin kohe, et minu isa sõdis leegionis. Nad olid alul mu suhtes väga umbusklikud ja veendunud, et olen KAPOst. Ajapikku see umbusk lagunes. Aga enne seda tuli meil mitu korda Puškini kohvikus teed juua ning kõik südamelt ära rääkida. Lõpus olime nii suured sõbrad, et mind nimetati Öise Vahtkonna auliikmeks. Mis tähtsaim - leppisime kokku, et kõik isad ja vanaisad, kes sõdisid vabaduse eest, sõdisid õige asja eest. Oleme sõbrad siiani.

See väike näide töötab alati, kui ühiskonnal on soov taastada rahu. Istume hetkeks maha ja vaatame teineteisele otsa. Ning küsime - äkki mina eksisin ka mõnes asjas? Kindlasti milleski eksisin. Iga inimene eksib. Aga seda peavad endalt küsima mõlemad pooled, muidu ei tule asjast midagi välja. Ja siis võiks teiselt küsida, mis on tema kõige suurem hirm. Mida te, liberaalid, kardate? Mida te, konservatiivid, kardate? Tunnistame teineteisele enda hirmud üles. Siis saame ehk ükspäev koos teedki juua, mida arvate?

Aga ärme enam kunagi kutsu üles kedagi isoleerima. On kaks asja, mida kunagi teha ei tohi - kutsuda üles kedagi hävitama. Ja kutsuda üles kedagi ühiskonnast isoleerima.

VIHAST ÜHISKONNAS

Sellest räägitakse praegu hästi palju. Et selle isaks on EKRE. Mina küsin selle peale: kas Pronkssõduri eemaldamine on juba unustatud? Tõesti? Nii ruttu? Kas selle korraldas EKRE?

Pingete ja lõhede juured on seal. Lihtsalt siis me pigistasime silmad kinni ja arvasime, et kõik on okei. Et venelasi on okei peksta. Ja ma ei pea silmas mitte ainult kujundlikku peksmist, paljudel olid ikka sinised plekid kehal.

Aga sellega on nii, et kui korra hakatakse ühiskonnas juba kedagi peksma, siis ega enam pidama ei saa. Pekstakse teisi ka.

Ükski inimene ei ole saar kahjuks ning hingekella lüüakse sinule. Kui sa vägivalla alguses suud lahti ei tee - ja ma mäletan, kuidas ajakirjanduses toonase vägivalla üle heatahtlikult muiati ning peksasaanuid parastati - , siis miks imestad, et ühel päeval tabab kaigas sind? Mina ei vaikinud, mina tegin siis suu lahti. Ajakirjandus tembeldas mind seepeale Putini käsilaseks ja ma ei tea kelleks veel. Kuigi ma astusin lihtsalt välja vägivalla vastu.

Nüüd saavad vaikijad sama malakaga. Vägivallal on nimelt omadus paisuda. Ta on nagu Pandora laegas - kui sa ta lahti teed, siis kõik lendab välja. Lootus pidi seal laekas ka olema, nii et meil on midagi, millest kinni haarata, aga esmalt peame ta kinni püüdma. Ma ei tea, kas suudame.

/Pilt on tehtud 2016. aasta kevadel Lissabonis, 25. aprillil revolutsiooni aastapäeval/

ELLA, PEA NELJAKUUNE

 Siin see meie Ellake on :) Nelja päeva pärast neljakuune. Silmad on tal veel tumehallid. Ootame põnevusega, millal pruuniks lähevad. 

ELLA VÕI IRJA?

Selle pildi peal meenutab Ella mind väiksena :) No täpne koopia, minust on samasugune pilt :D Silmad on tal veel tumehallid, nagu minulgi kolmekuusena. Mu isa lootis, et jäävadki halliks, nagu temal, aga läksid pruuniks nagu emal. Saab siis näha, kuidas Ellal :) 

4 X ELLA. KAS VÕIB OLLA TERASEMAT PILKU?

MÄNGIN KAELKIRJAKUGA

Väike Ellake, kolmekuune! 

TÄNA OLEME NII ARMSAD :)

Kolme kuu ja kahe nädalane Ella. 

Ella uurib mänguasju

Nii! Millise mänguasjaha siis täna mängime? Kaelkirjak, kõristi või jänks? Raske otsustada! 

5 x Roosi ja Ella

Neil kahel juba igav ei hakka :D Roosi puges õekese voodisse ja koos hakati seal lahedaid nägusid tegema :D 

Kaks kaunitari :)

Sel pildil siis meie kaks kaunitari armsalt koos :) Meie magamistoa voodi peal :) Roosile meeldib üle kõige Ellat hoida, mida on näha ka pildi pealt. Vahepeal lausa kakleme selle pärast, et kes järgmisena Ella sülle võtab :D Minu kogemuse järgi ongi õdede-vendade parim vanusevahe viis aastat. Pole enam armukadedust ja samas pole vanusevahe ka nii suur, et üldse koos mängida ei saaks.

Ella lemmiktegevus on jälle pööramine ning omas keeles jutustamine :) Ning muidugi söömine, isu on tal hea :D 

Uusi pilte kolmekuusest Ellast!

 

Juhhei, meie armas beebike sai kaks päeva tagasi kolmekuuseks! 💕💕💕😍😍😍 Ja nagu näete, siis muutub iga kuuga üha armsamaks 💖💖💖 

Siin veel mõned pildid armsakesest:

Millega tegeleme? Põhiliselt magame ja sööme, aga lisandunud on ka pööramine ning häälega naermine 👍👍👍 Samuti oskame öelda selge ning kõlava häälega „emme.” Vähemasti tundub nii emmele 😅

KÄISIN HAMBAARSTIL

Eile sai siis jälle üle hulga aja hambaarstil käidud. Või mis hulga, alles sügisel ma ju käisin. Aga siis jäi üks auk parandamata, kuna koroona tuli peale. Muidugi viimaseid kuid rasedana oleks olnud ebamugav hambaarsti toolil lamada, nii et ma väga kurb polnud. Minu kõige suurem hirm oli hoopis see, et koroonaga lähevad asjad nii hulluks, et kõik haiglad, kus saaks sünnitada, on kinni ja ma pean kodus sünnitama :D Õnneks nii siiski ei läinud ja ma sain sünnitada armsas kodulähedases Võru haiglas, kus ma sain oma unistuste sünnituse. Nii et sellega läks õnneks.

Nüüd läks ka hambaraviga õnneks. Sain ära parandatud pärast sünnitust lagunema hakanud esihamba ning selle vana augu ka. Nii et kui hambaravikabinetid nüüd jälle kinni lähevad, siis mul on hambad korras :) 

Ahjaa, hambaarstil käin ma Tartus. Mul on väga hea arst, kelle juures käin ma juba ülikooliajast peale. Rohkem ma ei paljasta, muidu lähete kõik tema juurde ja siis ma ei pääse enam ise löögile :D 

APPI, JUULIKE ON NII TUGEV!

 Meie armas angelmanineiu, kellest siin äsja juttu sai tehtud, on kohutavalt tugevaks muutunud. Täitsa Tarzan kohe! Ma ei tea, kuidas me hakkama saaks, kui suvel uude elukohta kolida poleks õnnestunud. Kortermajas tuli teda ju kogu aeg teisele korrusele üles-alla tassida ning isegi Inno ütles juba, et tema ei jaksa. Nüüd elame esimesel korral ning meil on oma sissepääs ja kaldtee. Lihtsalt lükkad käru uksest sisse. 

Üks asi on see, et ta on juba kaheksa-aastane, aga lisaks sellele meeldib talle ju ka kogu aeg kätega vehkida ning seda ülientusiastlikult. Te katsuge tassida inimest, kes sel ajal veel ka tohutult rabeleb :D Ülikeerukas ettevõtmine.

Juuli üks lemmiktegevusi on asjade sikutamine. Nüüd ka mööbli sikutamine. Eile sikutas ta suure naeru saatel mööda põrandat edasi oma voodit ja pärast seda Ella võrevoodit. Täna läks loosi suur riidekirst, mida ta mängleva kergusega mööda põrandat vedas. Ühel hetkel oli see tal keset põrandat veetud ja Juuli ise ülirahul :D Me Innoga naersime, et saimegi Juuli tänase kehalise kasvatuse tunni kirja. Treenisime käelihaseid :D Nali naljaks, aga mina näiteks ei jaksanud seda kirstu edasi sikutada, kui põrandale istusin. Aga Juuli, näe, jaksas. Mina olen 43 ja tema kaheksa. Paneb mõtlema. Samas - mis seal imestada, kui inimene on kuus ja pool aastat rinnapiima saanud. Inno rääkis, et ta vanaema juures Aravul oli üks poiss, kes viis aastat rinnapiima sai, üksi traktori üles tõstnud. 

Nii et mul on väga hea meel, et Juuli on tüdruk. Poissangelmanide vanematel võib raskeks minna, kui laps näiteks ühel päeval auto üles kangutada otsustab. Juulike sellega ilmselt hakkama ei saa. Kuigi mine sa tea. 

Pildil Inno end Espinho rannas Juuli jõudemonstratsiooni eest kaitsmas :D 

Juulike muutus Angelmaniks umbes seitsmekuuselt

Sel pildil siin on Juuli kaheksakuune ning on selgelt näha, et tegemist ei ole päris tavalise lapsega. Lihtsalt meie Innoga, nagu vanemad ikka, lootsime parimat. 

Ehk siis kui viiekuune Juulike oli veel täiesti tavaline laps, siis umbes seitsmekuune Juulike enam ei olnud. Vahepeale jäi kuuekuuselt saadud difteeria-teetanus-läkaköha vaktsiin ehk selle vaktsiini teine doos. 

On inimesi, kes arvavad, et vaktsiinid põhjustavad ka geenihäireid. Ma ei tea. Olen selle üle palju mõtisklenud. Ma arvan, et otseselt nad neid siiski ei põhjusta, küll võib vaktsineerimine nii õrnas eas, mil lapsel veel immuunsust ei ole, seda häiret rängemaks muuta. 

18. oktoobril 2012, kaheksakuuselt sai Juuli oma viimased vaktsiinid, ühel päeval nii difteeria-teetanus-läkaköha kui b-hepatiidi süsti. Mäletan, et küsisin Elite lastearstilt, kas samal päeval ikka tohib kaht vaktsiini korraga teha. Ta ütles, et võib küll. 

Vähem kui aasta pärast lõi Juulil välja epilepsia ning ta sattus haiglasse. Ma ei tea, kas tal oleks epilepsia välja löönud, kui teda poleks vaktsineeritud. Aga tean seda, et Roosi arst ütles mulle nüüd, kui talle esimese difteeria-teetanus-läkaköha vaktsiini tegin, et tema ühel päeval kaht vaktsiini kindlasti ei tee. Aga Juulile tehti kaks vaktsiini ühel päeval, kui ta oli vaid kaheksakuune beebi.

Ma saan tegelikult suurepäraselt aru, millest on vaktsiinivastasus tekkinud. Arstid on hooletuks muutunud ning eiravad vaktsineerimisel lihtsaid ohutusreegleid. Vaktsineeritakse haigeid lapsi, tehakse mitu vaktsiini ühel ja samal päeval jne. Kui pisut hoolsamad oldaks, ei oleks inimesed ilmselt vaktsiinide suhtes nii tõrjuvad. 

On ütlematagi selge, et kahetsen Juulile vaktsiinide tegemist. Soovin, et oleksin nendega oodanud. Nagu ma Roosiga tegin. Väikest beebit kaitseb kõige paremini tema ema rinnapiim ning kui ema on lapsega kodus ning väljas eriti ringi ei traalita, pole ühtegi last enne lasteasutusega liitumist vaktsineerida vaja. Kui, siis ehk ainult teetanuse vastu, aga ka seda alles siis, kui laps käima hakkab. 

Aga Juuli on armas ikka ning ju siis pidi nõnda minema 💖💖💖

Siin veel mõned pildid Juulikesest enne tema aastaseks saamist:

Kuidas vaktsineerimine Juulit mõjutas

Huvitav on nüüd, tagantjärele lugeda, kuidas beebieas saadud vaktsiinid Juulit mõjutasid. Kui ühekuuselt saadud hepatiidisüst pani ta kõrvulukustavalt röökima, siis esimese difteeria-teetanus-läkaköha puhul ma ei pannud midagi tähele. Seepärast julgesin ka Roosile selle süsti teha lasta - tõsi, alles nüüd, kui ta on viieaastane.

Kõrvalmõjudeks olid tal süstekoha punetus ning paistetus ja tugev kõrvakuulmise langus. Ilmselt siis tekkis väike kõrvapõletik. Kestis see terve suve, alles nüüd kuuleb Roosi nagu enne süsti. Praeguseks oleks ta juba ka teise süsti saama pidanud, aga seda ma enam ei tee. Ma ei saa aru kordussüstide vajalikkusest. Korra vaktsineeritud, ära vaktsineeritud, arvan mina. Pealegi saab enamik lapsi kaitse juba pärast esimest süsti, nagu ma vaktsiini infolehelt lugesin. Milleks siis nii ruttu teine ja kolmas süst? Täiesti tarbetu organismi kurnamine, leian ma. 

Juulikesel viis difteeria-teetanuse-läkaköha vaktsiini doos silmad fookusest välja. Ta sai selle kuuekuuselt ning panin kohe tähele, et lapse silmad ei olnud enam samasugused kui varem. Ilmselt ei suutnud väike organism kahe ajaliselt nii ligistikku tehtud süstiga toime tulla ning sealt tagasilöök tuligi. 

Ülemisel pildil on Juuli enne teist vaktsiinidoosi, all pärast seda:

Kolmekuune Juulike oli täiesti tavaline laps, isegi tubli

Loen siin jätkuvalt Titeblogist, mida Juulikese beebiea kohta kirjutasime ning olen hämmeldunud selle üle, kui tubli oli väike Juulike. Näiteks pööras ta kõhult seljale ning uurib huviga oma sõrmi, täpselt nagu Ella praegu. On isegi kiiresti tissi tühjendama õppinud. Mingit märki sellest, et temast võiks saada Angelman, pole. Ma loen neid vanu sissekandeid just selle pilguga, et millal tagasiminek algas. Kolmekuuselt on kõik veel korras. Juuli on saanud tuberkuloosi, hepatiidi ning esimese difteeria-teetanus-läkaköha vaktsiini. 

Mõned minu tähelepanekud:

*Kolmekuusel Juulikesel on hästi vali hääl. Kuna teda ei ole lutiga vaigistatud, siis tal on olnud kõik võimalused oma hääle treenimiseks ja ta “räägib”, kunas ja kus aga võimalust on. Eriti armastab Juulike “rääkida” hommikuti pärast ärkamist. Siis ütleb ta vahepeal väga kõva häälega näiteks “Tjää-äähh!” või midagi sellesarnast ning vaatab pärast seda eriti võiduka näoga ringi, nagu oleks ütelnud midagi äärmiselt põhjapanevat ja tarka. Vahel tahaks Juulike kangesti midagi öelda, aga võta näpust, sobiv sõna ei tule keelele. Siis vehib Juulike lihtsalt hästi ägedasti oma väikeste käte ja jalgadega ja maigutab suud ning loodab, et emme-issi saavad isegi aru, mis tal mõttes. Juulikese poolt enimkasutatavad sõnad on järgmised: “Aua!” (tähendab: süüa!), “Njää!” (siis, kui ta on pahane ja hakkab kohe-kohe nutma), “Hjä-hjä-hjä!” (solvunult pärast nuttu), “Hähähä-hähähä-hähähä!” (isukalt tissi otsides), “Tjää!” (kui ta on võidukas või rahulolev).

*Kolmekuune Juulike on hästi aktiivne ja reibas laps. Kui ta on ärkvel, siis ei möödu sekunditki, kus ta lihtsalt loiult lamaks. Küll vehib ta käte ja jalgadega, küll pöörab end kõhult selili, küll saputab jalgadega, nagu tahaks juba roomama hakata. Sinna juurde käib muidugi kõva häälega “rääkimine” ja lõbus kihistamine.

*Kolmekuune Juulike ei ole kergekaallane. Ta kaalub juba 6, 6 kilo, mis on arsti sõnul üle normi. See tuleb sellest, et emmel on kohutavalt palju piima ja Juulikesel on ülimalt hea isu. Kui Juulike veel ühekuune oli, siis ajas ta emme hulluks, sest sõi iga pooleteise tunni tagant (ka öösel!). Nüüd on ta õnneks hoogu veidi maha võtnud ja sööb nii umbes iga kolme tunni tagant. Öösel ärkab ta nüüd ainult kord või kaks ja söö siis profi kombel tissi kiiresti tühjaks.

*Kolmekuune Juulike on ka väga tark tüdruk ja oskab paljusid asju. Tema viimase aja avastuseks on tema enda käed, mida ta nüüd huviga vaatleb. Natuke aega tagasi avastas Juulike veel ka selle, et tema sõrmed liigutavad. Kui tal just kõht tühi ei ole, on Juulike väga iseseisev ja võib vabalt pool tundi järjest oma käte ja sõrmede liikumist takseerida.

*Kui kogu juttu kokku võtta, siis on kolmekuune Juulike üks erakordselt armas, hea, ilus ja tark laps, kellest tema emme ja issi on suures vaimustuses. Ei möödu päevagi, kus ta meil silmi särama ei paneks ja oma olemasoluga rõõmu ei valmistaks. 

Veel üks pilt Juulist koos emmega:

Pilte väikesest Juulikesest :)

Ella on meil siis kaks kuud ja kolm nädalat vana. Nüüd on tore ja naljakas lugeda meie Titeblogi vanu sissekandeid, kus kirjutan oma esimestest kuudest väikese Juuliga. Juuli oli oma esimestel kuudel nagu täiesti tavaline beebi. Ka raseduse ajal tehtud testid ei näidanud midagi ebatavalist (tol ajal ei olnud Angelmani sündroom veretestiga tuvastatavate geenihäirete hulka lülitatud, nüüd on), alles tema kuuekuuseks saades panime imeks, miks laps juba istuma ei hakka.

Loen, et minu põhimuredeks olid siis Juuli mähkmelööve ning see, et ta vankris alati tõrrepõhjahäälega röökima pistis. Ja et pidin teda öösel neli korda imetama ning et ta nii aeglaselt sõi - tervelt tund aega jutti. Ella sööb vaid kaks korda ning ka siis kiiresti, umbes viieteist minutiga saab asja aetud.

Muidu oli Juuli aga nagu täiesti tavaline laps. Tõsi, erinevalt Ellast ja Roosist sai tema oma esimesed vaktsiinid kavakohaselt. Nüüd mõtlen, et see tema tõrrepõhjaröökimine võis vaktsineerimisega seotud olla, kuna röökimine algas kohe pärast hepatiidivaktsiini saamist ühekuuselt. Aga kes teab. Igatahes leetrite vaktsiini ei saanud ka tema. Mäletan, et lugesin siis Andrew Wakefieldi teooriat MMRi kohta ning jätsin selle Juulil tegemata. Küll sai ta kolm esimest difteeria-teetanus-läkaköha vaktsiini ning ma panin tähele, et pärast viimast doosi ei osanud ta enam käputada. Enne seda oskas. Nii et mingid mõjud neil vaktsiinidel talle olid. Angelmani sündroomi nad tal ilmselt siiski ei põhjustanud, kuigi jälle - kes teab.

Siin veel mõned pildid Juulikesest. Ta oli väga armas beebi ja Ella on isegi natuke tema moodi. Mingis mõttes saime endale uue Juuli. Saame näha, milline oleks olnud Juuli, kui tal poleks tema sündroomi. Olen selle võimaluse eest väga tänulik.



Siin on Juuli issi õlal. Ka Roosi ja Ella armastavad issi õlal „jalutada”



Issi kõhu peal. Ja väga Ella moodi :)

Juulike vannilina sees.

Juulike emmega Roosisaarel ilusat ilma nautimas 💕💕💕

Õekesed aktsioonis

Meil läheb kenasti! Ella muudkui sööb ja kasvab ning on üha asjalikum tegelane. Roosi aga ei jõua ära oodata, millal ta on nii suur, et temaga juba mängida saab. No midagi saab muidugi juba ühiselt ette võtta ka. Näiteks võimelda :D

Siin aga õpetab Roosi väikesele õele, kuidas õigesti kaamera poole vaadata :D Ella on kaks kuud ja kolm nädalat vana.

UUS PILT ELLAST

Ella on kahe kuu ja kahe nädalane :) Silmad on praegu veel hallikad, aga ilmselt lähevad pruuniks nagu minul ja Roosil :)

VÄIKE ELLA TEEB RAAMATUTEGA TUTVUST

Üks meie pere raamaturiiuleid ja Ella selle ees. Entusiasm on silmaga nähtav :D

INNO ÜRITAB MEELEHEITLIKULT HAIGUTUST TAGASI HOIDA

Ella on valmis tegudeks.



Kolme tütre isa üritab meeleheitlikult haigutust tagasi hoida...



Ei õnnestunud :D

Tegime dokumendipilte :)

Selline ta meil siis on - kahekuune Estrella Maria ehk Ella :) Tegime eile dokumendipilte - et ei juhtuks nii, nagu juunis Lätis, kui Ella oli lühikest aega dokumentideta võõras linnas. Me taipasime nimelt alles Salacgrivasse jõudes, et oh, Ellale on ju ka dokumenti vaja. Õnneks ei kontrollitud :D

Estrella, kahekuune!

Estrella ehk meie väike Täheke sai täna kahekuuseks :) Korraldasime sel puhul piduliku fotosessiooni. See pilt meeldis mulle kõige rohkem. Muidu käisime linna peal jalutamas ning einestasime meie armsas Katariina kohvikus.

Mis siis vahepeal juhtunud on? Ella naeratab ja vaatleb kõike ümbritsevat suure uudishimuga. Kõige rohkem huvitavad teda inimesed ehk siis emme-issi ning õekesed. Üritab juba omas keeles jutustada. Isu on tal hea, isegi väga hea. Päeval sööb ja öösel magab - imeline laps. Jääb igal õhtul samal ajal magama.

Tõstab kõhuli olles uljalt pead ning annab jalgadega hoogu. Oskab pöörata seljalt kõhule.