Reede, 14. jaanuar 2022

TALVERÕÕMUD :D

 

ROOSI JA KAJA


Pidin eile Roosile selgitama, mikspärast oli eilsel meeleavaldusel Kaja Kallasele klouni nina ette pandud. "See ei ole üldse viisakas," ütles seitsmeaastane Roosi. "Nad on täiskasvanud inimesed, aga käituvad nagu beebid. Nii ei tohi teha. Miks nad nii teevad?"

Ei osanud esiti talle kohe midagi vastata. Lapsele tuleb asjad ausalt lahti seletada. "Ega see ei ole viisakas tõesti," möönsin ma. "Nad teevad seda seepärast, et ei ole temaga rahul. Ta on peaminister ja nad arvavad, et ta pole hea peaminister."

"Ja see SÜÜDISTAMINE!" jätkas Roosi käsi puusa lüües. "Nad kogu aeg ainult SÜÜDISTAVAD! Ma arvan, et see tüdruk (Kaja) ei peaks neile midagi andma, sest nad kogu aeg ainult süüdistavad ja mitte midagi muud ei tee!"

Vot siis! Kajal on seitsmeaastane fänn, kes arvab, et ta on väga hea peaminister ning pealekauba "väga ilus ka". (Roosi sõnad).

Esmaspäev, 20. detsember 2021

IKEA kiituseks peab ütlema, et ...

 ... kõik asjad jõudsid siiski kohale. Saadetis tuli 27. novembril, kuigi paar asja oli puudu, aga ikkagi tuli lõpuks.

Viimased asjad jõudsid kohale detsembri keskpaiku. Nii et ses mõttes on ok, et midagi tulemata ei jäänud ja kõik oli nii nagu pidi.

Aga muidugi see aeg, mis kulub, on tohutu. Üle kuu aja kulus lõpuks. Rootsi firma, peaks olema paari päeva küsimus tellimused täita. Isegi Hiinast jõuavad asjad kiiremini kohale.

Vabadusvõitleja Vello Väärtnõu meenutused Komi vangilaagrist

 


Kohvik avaldab vabadusvõitleja Vello Väärtnõu memuaarid Komi vanglaagrist, kui ema teda seal vaatamas käis.

Vello oli 17-aastane, kui tahtis Liidust põgeneda, aga ta võeti kinni ja ta istus 3 aastat Komi vangilaagris.
-------------------------------------------------------------------
Vinge, märatsev lumine mass valitses teist päeva vangilaagrit. Hoidis seda lausa pihtide vahel. Barakid lösutasid poolenisti lume alla maetuna nagu kummalised elukad, mis ootamas momenti, et end taas jalgele ajada ja sülitada endast välja hallide vangide haisvat massi. Liiklus laagrivahel oli täielikult soikunud, Vezaika kohal märatses torm. Tuul ulgus, kiunus, röökis.

Läbi tormi võis aeg-ajalt tabada või pigem aimata huntide ulgumist. Palju kordi oli juhtunud talviste tormide ajal huntide sissemurdmis- või nii-öelda läbimurdmiskatseid laagri territooriumile. Kuna purgaa kuhjas lume vangilaagri aia taha, ulatusid hanged tuule käes pillikeelena võnkuva okastraadini, mida hundikari ikka selliste ilmade puhul kasutas selleks, et endale allutada laagri territoorium. Nii nad olid vähemalt plaaninud, arvan, kuidas see välja kukkus, on juba iseasi. Siiani olid kriimsilmade katsed ebaõnnestunud, sest valvetornis olev konvoi oli nad eelnevalt juba teel üle okastraadi laagrisse maha lasknud.

Hunte ajas laagrisse nälg. Vangides nägid nad enda jaoks võimalust ellu jääda. Eks kriimsilmadki taha süüa. Hundid olid naiivsed, lootes leida toitu inimeste näol, keda "õiglane" nõukogude kohus ja kommunistlik partei olid peitnud okastraadi taha kasvatuslikel eesmärkidel. Hundud ei arvestanud üht olulist komponenti, mis saigi neile nende aktsioonide puhul tapvalt saatuslikuks ‒ nimelt olid laagrit valvavatel sõduritel relvad: automaadid ja karabiinid. Mida kasutati selleks, et silme alla sattunud metselajaid kiirelt nö "trassilt maha võtta". Mõnikord kõlasid lühikesed teravad automaadivalangud, mis tähendas, et hall kriimsilm oli taas aia peal valvurite poolt ribadeks lastud. Mõnel osavamal õnnestus mõnikord ka üle aia saada, kuid vaesed metsaelanikud ei teadnud, et teisel pool aeda oli ees veel zapretka, mis koosnes okastraadist ehitatud aedikust ehk labürindist ‒ mõeldud vangidele, kui nood püüaksid põgeneda. Sinna zapretkasse jäigi mõnikord edukas sissetungija ekslema, kuni valvurid ta automaadivalanguga ribadeks lasid. Siiani polnud hundid oma eesmärki veel kordagi saavutanud, kuid barakkides käis selliste ilmade puhul pikk jutt ja arutelu, mis juhtub siis, kui näljast hullunud hundikari saabuks laagri territooriumile.

Valveohvitserid mainisid tihti, et kui Moskvast peaks talvisel ajal antama käsk kogu vangikarja likvideerimiseks, ei oleks neil vaja retse maha kõmmutada, vaid lihtsalt lasta hundid laagri territooriumile, kes siis talvises näljas täidaksid Moskva käsu. Mis tähendas, et hundikari paneks nahka koos viltide ja riideräbalatega kogu selle haisva inimmassi.

Ringi liikus paar kuulujutu tasemel lugu, kuidas hundikarja olevat sõja ajal kasutatud Vorkuta lähedal paiknevas laagris, kus hundid olevat puhastanud laagri vangidest paari nädala jooksul. Raske uskuda, et kommunistid oleksid sellise puhastustöö huntidele usaldanud. Mis siis oleks juhtunud, kui mõni rets pääsenuks laagrist elusalt minema? Ei, selline lahendus kommunistidele ei sobinud mitte mingil juhul. Kindlam oli ikka laagritornidesse panna raskekuulipildujad ja haamerdada nende abil barakid sõelapõhjaks. See oli vana ja äraproovitud lahendus tšekistide jaoks juba aastaid. Need vähesed, kes siis veel veristena laagris või barakkides ringi roomasid ja ägasid, korjati koos surnutega kokku, veeti ühte suurde hunnikusse, valati bensiiniga üle ja põletati rahulikult tšekistide silme all söeks.

See oli Moskva ja kommunistide jaoks kindlam lahendus, kui kasutada näljaseid hunte nõukogudevastase elemendi hävitamiseks. Huntidega laagrite puhastamise ideed olid vaid naiivsed versioonid, vähemalt minu arvates.

Seda laagrifolkloori heietati barakkides neil päevil, kui väljas oli talvine tormitsev lumemöll ja vangidel aega jutustada lookesi, mis aitasid inimestel paremini mõista, mis tähendas suur ja rikas kodumaa, kus me kõik elasime. Siin, nõukogude kodumaal, oli nii hunte kui muid rikkusi, kuid mulle tundus, et vange ei peetud siin küll eriliseks rikkuseks. Vangid olid kommunistide jaoks lihtsalt vahendiks, mis aitas ehitada suurt kodumaad tasuta ‒ leivakääru ja haisva kapsavedeliku eest, millega meid toideti. Lisaks anti meile 3 rubla kuus palka.

Samuti kõlasid konvoiülemate suust sel tormide perioodil naljad ja lookesed, et valvurid mitte ei valva meid, vaid kaitsevad huntide vastu.

Veebruarikuu talvised tormid olid õelad ja vastikud. Kestsid mõned päevad ja sel ajal suri välja kogu Komimaa. Inimesed istusid siis kõik soojas, sest mõttetu oli välja minna. Sellise ilmaga külmus inimene isegi hästi riietatuna surnuks paari tunniga. Tuul ja külm mõjusid isegi laagribarakkidele halvasti. Palkseinad hakkasid neil päevil nagisema ja ähkima, korsten röökis nagu vabrikuvile ning tihti oli tuul nii tugev, et rebis tule ahjust korstnasse. Sellistel päevadel juhtus ka tihti tulekahjusid ahjude ülekütmiste tõttu. Eluase põles sellises tormis maha poole tunniga ja vaesed elanikud, kes veel jõudsid voodist välja karata, pidid mõne minutiga saama varju alla, muidu jahutas tuul nad hetkega maha ja külmunud kodanikud avastati alles kevadel, kui lumi oli ära sulanud.

Ahi, mida barakis köeti päevad läbi, ei suutnud ruumi eriti soojendada ja küttest oli puudus, sest lume alt oli raske, kui mitte võimatu puid kätte saada. Raske oli isegi laagri territooriumil orienteeruda, sest õhus märatsev lumemass ei võimaldanud näha üle kümne sammu. Laagrisööklasse minek oli ääretult suur ettevõtmine sel ajal. Kuna valgust jagus vaid paariks tunniks päevas ja laagri väline valgustus oli vilets, siis tavaliselt roomati lume ja tormiga võideldes barakki, mis oli sööklaks, vaid lõunaajal, kui enam-vähem oli võimalik näha, mis suunas saab liikuda või kuhu astuda. Lisaks sundisid luudeni murdev külm ja tuul, mille vastu eriti ei kaitsnud bušlatt ehk suur puhvaika, laagrielanikku oma käike ja liikumisi piirama.

Purgaa tõttu kannatas nii elutu kui elus osa laagrist ja talviseid torme ei sallinud keegi. Isegi mitte konvoi, valvurid ega laagri juhtkond. Korduvalt oli juhuseid, kus valvurid, kes olid soojalt riides ja mässitud mitmesse kasukasse, külmusid valvetornides, kus oli isegi mingi primitiivne küte, lihtsalt surnuks.

Ühel sellisel päeval jooksis meie barakki hingeldav päevnik ja kisas mulle, et mind ootab staabis režiimiülem. Seda inimest ei tahtnud laagris eriti keegi näha. Väljakutse tähendas minu jaoks tavaliselt kas kartserit või puuris istumist. Või siis mingit uut KGB poolt välja antud seadust, mis keelas mul kas kokkusaamise, kirja saatmise õiguse või pakkus mingit muud selletaolist piirangut.

Venitasin endale bušlati selga ja sukeldusin koos päevnikuga märatsevasse lumetormi. Jooksime mööda aiaäärt, sest muidu oleks võinud selles kogu ilma täitvas lumemassis lihtsalt ära eksida. Mõningatel juhtudel pandi laagrisse üles ka köied ehk nöörid, millest kinni hoides taarusid vangid punktist A punkti B. Liiklus oli neil päevil laagri territooriumil minimaalne. Kohalik kasvatusasutis tundus siis lausa välja surnud olevat. Inimesi tööle ei viidud. Mitte et keegi nende tervisest oleks väga hoolinud, ei. Probleem laagri administratsiooni jaoks oli selles, et lumetormis võis mõni rets ära põgeneda, kuna nähtavus oli halb. Ja siis ei saanud teda isegi maha lasta. Ainuke lootus sel puhul oli, et hundid võtsid põgeniku kinni ja panid pintslisse.

Ähkisin päevniku sabas staapi, kus mind pidi ootama siis "laagri hirm" ehk niinimetet režiimiülem.

Staapi sisenedes oli tunda, et tegu oli hoopis teise maailmaga võrreldes barakiga, kus elasime meie, vangid. Siin oli soe ja hubane, ahjudki korralikud ja maha olid laotatud punased parteivärvi põrandavaibad. Seinal olid plakatid, mis kutsusid üles koputama kaasvangide peale, lubades ennetähtaegset pääsu vabadusse. Kuid Põhjas ei julenud keegi eriti teiste peale koputada, sest sellised kodanikud, kui vangide poolt kätte saadi, uputati hoolikalt peldikusse elusalt. Või avastasid hommikul, kui läksid varem pesuruumi, et mingi kits oli öösel isakeste poolt üles poodud laes oleva konksu otsa. Selle konksu kiskusid valvurid alati koos surnuga maha, kuid mõned korrad minu ajal ilmus ta taas sinna pesuruumi lakke ‒ koos pooduga.

Koputasin ja astusin kabinetti sisse.

Kirjutuslaua taga istus režiimikas ja manas näole tavalise tšekistiilme. Või pigem oli see tema ettekujutus ilmest, mida omas kuulus Feliks Edmundovits Dzeržinski. Tal oli ka selle kodaniku pilt seinal. Selle oli teinud mingi laagrikunstnik ja Dzeržinskile oli tahtmatult maalitud sarnasus pulstunud habemega kitsega. Kuid režiimikat see kunstialane saavutus igatahes rahuldas.

Kandsin ette, et saabus vang see ja see, paragrahv selline ning karistusaeg sellest kellast selle kellani. Vana Lojus vaikis ja keevitas mind selle niinimetet tšekistipilguga. Kutsusin teda Lojuseks sellest hetkest peale, kui saabusin laagrisse. Minu pandud hüüdnime teadis kogu laager ja ka Vana Lojus ise oli kursis minu pandud hellitusnime ja autorlusega. Seepärast ta mind ka nii vihkas. Sain selle nimepaneku eest Lojuselt 15 päeva kartserit, mille jooksul Lojus käis iga päev minu juures visiidil ja kisendas mulle näkku, et kas ma ei tea, et teda kutsutakse "Laagri Hirmuks". See oli tema unistus ja soov, et teda oleks nii kutsutud. Kuid kahjuks hindas laager minu sõnalist hinnangut tema suhtes enam.

Mina muidugi vaikisin tema naiselike hüsteeriate peale.

Kartseris oli päevnik ehk vang, kes ei hoidnud kokku verbaalmaterjali, kirjeldades barakkides neid Lojuse poolt ette võetud minu veenmise visiite, neist räägiti hiljem veel aastaid. Igatahes püüdis Lojus mulle igati selgeks teha, kuidas peaksin teda kutsuma vangide hulgas, kuid tundus, et tema ponnistus ei mõjunud, sest laager nimetas teda rõõmsalt Lojuseks edasi.

Isegi laagriülem kutsus mu välja ja uuris muikvel näoga, et kuidas ma tohin nõukogude ohvitseri nimetada Lojuseks. Mis mul selle peale oli öelda? See nimi kinnistus Lojusele igaveseks. Ka laagriülem sai sellest aru.

Alati, kui meie teed laagris ristusid, püüdis Lojus minusse hirmu sisendada. Nii ta nimetas seda sõnamulinat. Kuid mõttetu oli tema püüdlus. Tavaliselt öeldi vanglas sellesse vaimse arengu klassi sattunud inimeste kohta vedurist lollim, vene keeles durneje paravoza. Ja seda ta ka oli täies mõõdus. Lojus ähvardas mind korduvalt, et kui oleksid teised ajad, kihutaks ta mulle isiklikult kuuli kuklasse, mille peale mina vastasin, et selleks peaks ta saama minu selja taha. Seletades, et ta ei tunne anatoomiat ‒ olen ju alati tema poole näoga, kuna suhtlen ohvitseriga. Kas ta näiteks ei eeldaks sellist nüanssi, et relv võib sellises situatsioonis vahetada kiirelt omanikku ja mina juba ei kardaks talle mingil juhul kuuli keset nägu kihutada.

Lojus läks sellise jutu peale transsi.

Budisti kohta oli see ränk avaldus, kuid pidin ju aitama tal enda mina leida kas või selliste vahendite ja psühhoterrori abil. Lojus oli emotsionaalselt ebastabiilne ja arg olend, kui aus olla. Meie vestlus ükskõik mis teemal viis ta alati tšekistilikku transiseisundisse. Lojus hakkas ähkima, vinguma, jalgadega trampima ja kisendas, et kartser pidavat minu järgi nutma iga päev. Ühesõnaga ‒ meil olid Lojusega sisukad ja paljupakkuvad vestlused.

Nüüd seisin ja ootasin taas, et näha, mis Lojusel seekord minuga plaanis on.

Näost oli näha, et tal oli tänasel päeval midagi erilist mulle pakkuda, sest aeg-ajalt lasi Lojus alumise huule ripakile, mis tema puhul tähistas naeratust, ja liigutas närviliselt peeglina läikima löödud kroomsaabastes jalgu kirjutuslaua all.

Lõpuks hakkas Lojus artikuleerima. "Znaa-a-atšit tak, Arsentjevitš. Plohhije vaši dela, ah kakije plohhije!”

Ikka ja jälle sama igav jutujoru, et sitad on minu asjad. Olin seda juhmi väljendit kuulnud sellest ajast alates, kui sattusin nõukogude vanglasse.

Siis puhkis Lojus ja ütles lõpuks läbi hammaste: "Kas sa tead, et sinu juurde tuldi täna."

Mõtlesin: ahhaa, tähendab mingi KGB-ist on saabunud mulle teadmata asjus siia mind üle kuulama. Kuid see oli minu poolt ennatlik järeldus.

Lojus küsis vinguva häälega: „Kas sa tead, et sul ei ole kohtumist ette nähtud?!”

Ise polnud nagu sellega kunagi arvestanud, et mulle keegi laagris kokkusaamise omastega annab ega olnud ka mõelnud selle peale. Vaikisin. Olin juba ammu omandanud taktika, et kui sellised mõistmatud situatsioonid tekivad, tasub lihtsalt oodata ja vaadata, mis hakkab toimuma.

Lõpuks pigistas Lojus läbi hammaste: „Sulle tuli külaline kokkusaamisele.”

Midagi oli Lojuse jutus mäda, sest ainukene, kes mulle oleks võinud seaduse alusel külla tulla, oli minu ema, kuid mammi asus ju Eestis ja see siin, kus toimus minu ja Lojuse vaheline sisukas vestlus, oli Komi ANSV, mis oli tuhandeid kilomeetreid Eestist.

Mõtlesin, et huvitav, mida Lojus enda juhmuses on taas välja mõelnud, et mulle närvidele käia, ja milles põhjus. Režiimikas vihkas mind nii hingeliselt kui füüsiliselt, see väljendus kõiges, nii kehahoiakus, kõnemaneeris ja ka selles, kuis ta vahel loenduste ajal teatas, milline inimrämps elab Baltikumis, kelle klassikaliseks esindajaks pidin olema mina.

Mina teda ei vihanud. Ta oli minu jaoks lihtsalt mingi kommunistist inimnarts tšekisti näol, kes igati püüdis vange alandada ja mõnitada. Ise nimetas ta seda efektiivseks kommunistlikuks kasvatustööks. Tal olevat selles osas suuri kogemusi, teatas ta alati tähtsalt massidele. Masside all pean silmas vange. Oma väidet kasvatustöö kohta illustreeris Lojus armetute lookestega, kus ta olevat aidanud vange, kes tema juures käisid teiste peale koputamas, laagrist lausa vabaneda. Tema nimetas seda koostööks laagri administratsiooniga. Mina teadsin jälle sellist versiooni sellest loost, et kõik need nö "vabanejad" ja "koostöölised" sattusid kas laagri peldikusse või pesuruumi konksu otsa, kust hommikul valvurid nad lohistasid konksude abil vahtlasse.

Lojus ahmis õhku ja purskas lõpuks endast välja mõttekese, mille nimel oli mind siia lasknud kutsuda: „Sinusuguse rahvavaenlase juurde saabus kokkusaamisele sinu ema, kes sünnitas sellise värdja ja kes ise on kindlasti samuti nõukogude võimu vaenlane, kui julgeb nii kutsumata siia saabuda!”

Ma ei uskunud teda. Eeldasin, et see on Lojuse poolt mingi eriline trikk, et mind konksu otsa võtta. Ta oli juba kirjutanud paar korda Moskvasse minu ja Tšaikini vahelisest sõprusest ja kisendas kõigile, et ta selle nõukogudevastase rakukese laagris hävitab isiklikult enda kätega ja selleks ei pidavat ta valima vahendeid.

Ütlesin, et ta võiks midagi huvitavamat välja mõelda kui see, et hakkab mind emotsionaalselt talluma minu emaga. See on labane ja primitiivne võttekene tema poolt.

Lojus kargas laua tagant püsti ja hakkas kileda häälega kisendama, nii et sülge pritsis läikima löödud kirjutuslauale ja põrandale: "Ma isiklikult rääkisin sinu rahvavaenlasest emaga vahtlas. Püüab teine endast mingit tagasihoidlikku viisakat prouat mängida, aga ma nägin ta kohe läbi. Kontra püüab meis, nõukogude ohvitserides, enda aadressil kaastunnet esile kutsuda. See ei lähe siin läbi. Võib-olla teil Eestis ja Baltikumis küll, kuid meil siin pannakse sellised inimjätised nagu sina ja su ema koos okastraadi taha."

Nagu ta selle suust välja purskas, mõistsin, et ta oli tõesti rääkinud minu emaga. Kuid kuidas see oli võimalik? Ma ei olnud saanud ühtki kirjaliku teadet emalt tema saabumise kohta ega näinud ka sellekohast märget ema kirjades. Sageli ei saanud ma aga kirju kätte, võib-olla oli põhjus selles.

Tuhat mõtet kihutasid nagu kiirrongid vilinal ajus ringi. Kodu! Olin lausa unustama hakanud, et mul on veel kusagil kodu ‒ soe, lõhnav...

Lojus tulistas uue verbaalvalangu: „Istus see prouakene vahtlas minu vastas ja nuttis magusalt. Arvas, et kasutab kavalat taktikat minu suhtes ja et nutuga saavutab midagi. Ei, minuga need asjad läbi ei lähe, tšekisti sellised rahvavaenlased ei mõjuta. Ma näen teid kõiki läbi. Rääkisin sellele niinimetet Baltikumist saabunud prouale, milline retsidivist on tema poeg. Ütlesin talle, et sinu näol on tegemist poliitilise retsidivistiga, kes varem või hiljem Ljubljanka vangla keldris tšekistide poolt maha lastakse. Kõik te olete fašistid. Ka sinu ema.”

Kuna mul kokkusaamist nagunii ei olnud ette nähtud seega polnud ka mul midagi kaotada. Ütlesin Lojusele: „Mees, kes solvab teise mehe ema, on mitte mees, vaid Lojus.”

Lojus kutsus telefoni teel kähisedes välja valvemeeskonna, kes mu jalad ees läbi lumehangede lohistas vanasse tuttavasse kartserisse. Sain taas viis päeva selle eest, et nimetasin režiimikat Lojuseks.

Seekord Lojus mul kartseris külas ei käinud.

Õhtusel loendusel, kui tuul ja lumemassid märatsesid ülesrivistatud vangide peade kohal, oli väljas ka Lojus. Ja äkki hakkas mitmelt poolt ülesrivistatud vangide hulgast kostma lehmahääli ehk muugamist. Vahkonnaülem oli irvitades manitsenud vange vaikusele ja Lojus olevat röökinud kähedalt, et lõpuks saavutab ta enda eesmärgi ja siin laagris saab ka kunagi kord majja löödud, maksku see talle mis maksab. Ammumine ja häälitsused olid paisunud ja terve laager seisis seetõttu pool tundi tuisus-tormis. Kauem ei juletud neid seal hoida, sest väärtuslik odav tööjõud oleks lihtsalt surnuks külmunud.

Öösel saabusid läbi lumetuisu kartseri akna taha meie barakki omad, Leedukas ja Velitško, ja andsid mulle läbi akna edasi küüslauku ja pekki. Neil oli meie laagris kulla hind, kui nii sobib öelda. Toitusin kartseris neil päevil paremini kui laagris. Pugisin pekki ja mõtlesin, et kuidas minu mammi küll riskis sellist teekonda ette võtta, kus asub ta hetkel ja kuidas ta küll end tunneb siinses maailmas, milles orienteeruda polnud minu jaoks enam mingit raskust.

Vaene ema.

Loo järg.

Mitu aastat hiljem.

Tegevuskoht Saaremaa, Kingissepa. Kodu.

Köögis kaetud laua taga istume mina ja ema.

Järgnev on juba emapoolne versioon sellest, kuidas ta saabus Vezaikale mind külastama, et mulle toeks olla, nagu ta end väljendas. Ema räägib, kui õudne oli tulla sinna Siberisse. Ta nimetas Komit alati Siberiks, kuigi olin talle juba seletanud, et see polnud Siber.

Ühesõnaga asus minu mammikene teele kaugele Põhja, et kokku saada enda kalli ja armastatud pojakesega. Ostis kaks kohvritäit süüa, sooje riideid, kudus villaseid sokke, kampsuneid ja muud kraami, et pojakene oleks hästi varustatud nii riiete kui söögikraamiga, et vastu pidada seal hirmsas kohutavas Siberis. Enne seda pidas nõu oma suguharuga, kuid nood kõik laitsid selle plaani maha, kuna eeldati, et pere satub sellevõrra enam löögi alla. Olin ka ise mõnes kirjas seda teemat emaga käsitlenud ja keelasin tal kategooriliselt seda teha, mainides korduvalt, et sellist aktsiooni ei tohi ema mingil juhul ette võtta. Minu keelust lähtuvalt oli ka suguvõsa selle vastu. Mammi operatsioonist "Saaremaa-Komi ANSV" oli teadlik vaid tema vend, kes ise oli istunud 25 aastat Magadanis ja soovis kaasa tulla, kuid Mammi oma kangekaelsuses ja kangelaslikkuses otsustas sõidu üksi ette võtta, et teistele ei saaks KGB halba teha. Nii kõlas tema versioon.

Lendas lennukiga Moskvasse. Seal istus rongile ja tossutas läbi Gotlase Miikuni raudteejaama. Kui ta Miikuni jaamas rongilt maha astus, möllas väljas seesama purgaa, mis meil Vezaikal neil päevil. Kuna mingit erilist raudteejaama seal ei olnudki, vaid puulobudik, kuhu tuli rongi saabumise ajaks kassapidaja, kes müüs sõitjatele pileteid, siis polnud sel kuuril kas mingit soojendust. Aga ega Saaremaalt saabunud naisterahval polnud mingit ettekujustust Venemaast, veel vähem Komi ANSV-st, mis oli täis lükitud tol korral vangilaagreid.

Nagu ta rongilt maha astus, vajus kõhuni lumme. Kusagil lumes asusid ka kaks suurt kohvrit ja kott. Vagunisaatja oli nood eelnevalt vagunist välja lükanud. Mammi koperdas lumes ringi, otsides enda hinnalist varandust, mis oli määratud mulle. Rong seisis Miikuni jaamas vaid minuti ja hakkas kohe liikuma. Peatuskohal oli posti otsas üksik nukker elektrilamp, mis valgustas lumetormis uduselt vähest ala posti ümber.

Vaene sentimentaalne mammi hakkas lurinal nutma, mõistes, et on võimetu sellises kohas ja tormis üldse midagi ette võtma, et jõuda minuni. Istus siis emakene seal lumehanges ja valas kasutuid pisaraid. Nagu ta pisar silmis mulle seal köögilaua taga jutustas, olid need pisarad adresseeritud mulle, kuna ta ei kujutanud ette, et need tingimused, kus vangis olen, on nii kohutavad.

Muidugi ei teadnud ta, kui kaugel laager asub ja kuidas sinna üldse saab. Tema arvas, et tuleb kohale, võtab takso ja sõidab vangla ette. Ega naisterahvas selle peale küll ei tulnud, et sealkandis polnud kunagi sõiduautosid olnud. Ei usu, et neid ka nüüd seal oleks.

Istus siis mammi enda mantlikeses üleni lumes ja lasi pisaratel voolata. Nagu ime läbi läks mööda piletimüüja, kes ta lumehangest avastas. Müüja oli kasukas ja viltides ning maja, kus ta elas, asus paarsada meetrit eemal. Ta rääkis emale augu pähe, et parem on liikuda tema poole, sest muidu külmub ta siin lumehanges lihtsalt surnuks, ja venitas ema enda poole sooja. Kohvrid ja muu träni pidi tema mees koos pojaga hommikul üles otsima, sest ega neid sealt keegi ei võta, kuna puudus rahvas, kes oleks liikunud raudteejaamas öisel ajal.

Öö läbi istus mammi piletimüüja peres, luristas nii nutta kui teed juua ja rääkis enda pojast, kes istub Vezaikal vangis. Too puhta hingega olevus piletimüüja näol jutustas omalt poolt, kuidas ta on aastatega näinud suure hulga emasid, kes saabunud enda laste ja meestega kokkusaamisele, ning see infohulk murdis mammi lõplikult, kuna kõik need lood kohalikust olukorrast, milles vange hoitakse, tundusid talle kohutavamad kui põrgu. Nii ta mulle selgitas.

Hommiku poole magas ema paar tunnikest. Kusagil 10 paiku äratas piletimüüja ta üles, sest Eestimaalt kaasa toodud kraam oli lume alt välja kougitud ja kohale toodud. Pakkus siis mammi neile suitsuvorsti ja suitsuliha ning muud kraami, mida kohalikud polnud aastakümneid näinud, olid vaid kuulnud, et sellised asjad pidid kusagil eksisteerima.

Piletimüüja mees käis küla peal ja organiseeris lintauto, mis viis ema Vezaikale. Vangilaagrini oli Miikunist 5 km. Sõit läks ruttu, emale oli antud selleks puhuks kasukas ja vildid, et ta tee peal ära ei külmuks. Mammi luristas taas kogu tee nutta. Küsisin, mis selle põhjuseks oli, ja selgituseks oli midagi sellist, et kahju minust ja samas rõõm, et saab mind näha.

Ema oli lintauto juhile maksnud mingi summa, nii et too lubas mammi ka tagasi Miikunisse transportida, kui kokkusaamine minuga läbi.

Saabudes laagriväravate ette, läks mammi vahiputkasse ja palus sõdureid, et need teataksid mulle, et saabus ema ja ma tuleksin temaga nii-öelda kokku saama. Muidugi ei teadnud ta, vaesekene, et need asjad kommunistide poolt juhitud riigis nii ei käi. Esiteks pidi selleks, et vangiga kokku saada, olema luba laagri administratsioonilt. Ja selleks, et luba saada, pidi vang eeskujulikult käituma ‒ ühesõnaga, mis siin seletada, ma ei mahtunud neisse raamidesse, et kunagi oleks võimaldatud mulle sellist luksust.

Sõdurid olid nõutud, kuna nad ei osanud midagi peale hakata. Lisaks oli mammi võtnud kaasa terve hunniku Vana Tallinna kärakat, et seda jagada, ja vahis olev valvemeeskond sai esimese altkäemaksu. See pani sõdurid heldima ja nad läksid staapi ehk laagrikontorisse koos vahtkonnaülemaga, kes oli juba jõudnud paar suutäit rüübata seda kuulsat Vana Tallinna napsu. Laagri peremees, nii kutsuti tavaliselt laagriülemaid, ütles, et mulle pole kokkusaamist ette nähtud ja pole ka plaanis seda anda. Kogu seltskond läks tagasi vahtlasse juba koos laagri peremehega, sest temagi tahtis proovida müstilist kärakat, mis Eestist kohale veetud.

Mammi tabas ära, et kaasa tuli mingi suurem ülemus, astus tollele ligi ja paluma, et näe, saabusin Eestist, tulin poega vaatama, kas ei saaks kas või minuti pojaga juttu ajada. Peremees samal ajal degusteeris napsu. See mõjus ülimalt hästi ja mammi oli jutuga jõudnud lausa sinnamaale, et ta võib toetada materiaalselt seda seltskonda siin, kui aga saaks pojakest näha.

Õnnetuseks astus tol momendil vahtlasse Lojus. Kuulanud kõrvalt naisterahva juttu, sai ta kohe aru, kelle emaga tegu. Tiris mammi vahtkonna kõrval olevasse ruumi ja asus teda üle kuulama koos ähvarduste ja mõnitamisega. Mammi muidugi kohe veel enam nutma.

See oli Lojuse jaoks nagu mesi mokale. Nii kestnud see paar tundi, kuni laagriülem koos konvoiga, kes seda mõnitamist pealt kuulsid, sadistliku tsirkuse ära lõpetasid. Laagriülem tegi emale selgeks, et tänu Lojuse saabumisele ei saa ta mulle isegi midagi edasi anda, rääkimata kokkusaamisest. Soovitas vaid Vezaikalt lahkuda, sest karta oli, et Lojus teatas KGB-sse ja tal võib tekkida hulk probleeme, et üldse tagasi koju saada.

Lintauto juht oli samuti pudeli saanud ja istus kuulekalt laagri juuatäis vahtlas ning pani koos valvuritega kärakat, oodates, mil kaugelt Baltikumist saabunud külaline suvatseb tagasi Miikunisse sõita. Ühesõnaga viibis ema seal paar tundi ja asus siis tagasiteele Miikunisse. Tema õuduseks kohtusid nad tee peal veel huntidega, mis neis paigus oli tavaline nähtus. Sellest mõjutatuna oli ta vaesekene lausa hullumas, et näe, kus poeg istub vangis, millistes tingimustes ‒ ümberringi näljane hundikari, kes on valmis kõiki pintslisse panema.

Õhtuks oli ema rongis, mis sõitis tagasi Moskva poole, ja tema nutujoru oli kestnud kuni Saaremaani välja. Kodus jäi haigeks ja lamas nädala palavikuga voodis. Põetajateks olid Martha ja Viiu, kes olid linna saabunud, sest aimasid, et ema oli läinud mind sinna kaugesse Siberisse vaatama. Ema lesis kõrge palavikuga voodis ning nutta luristavad Martha ja Viiu hoolitsesid tema eest. Nemad nutsid sellepärast, et ei teadnud, mis oli vahepeal juhtunud.

Kui palavik taganes ja ema asus enam-vähem talutavalt verbaliseerima, asusid naised kolmekesi koos aktiivselt luristama, kuna neile tundus, et ma kunagi enam ei saabu sellelt hirmsalt maalt tagasi.

Mõne päeva pärast saabus minu Magadanis istunud onkel, kes vedas vanaemad maale koos emaga ja rahustas selle naistekarja maha, öeldes, et kui poiss tagasi Eestisse tuleb, on ta enda elu kõige raskema eksami sooritanud ja teda ei murra enam miski siin ilmas. Vähe sellest ‒ analüüsides seda juttu, mida Lojus oli emale Vezaikal rääkinud, oli onu veendunud, et elan laagris normaalselt, kui nii seda saab nimetada, ja et minu tagasisaabumine Eestimaale on vaid mõne aasta küsimus.

Tal oli selle koha pealt õigus.

Teisipäev, 30. november 2021

SUSSID LÄKSID AKNALE :)


Siin on meie pere laste jõulusussid. Päkapiku ootel :D Roosi pani aknale - endale (ükssarviku oma) ja õdedele - Juulile ja Ellale. Homme peaks siis päkapikk sinna midagi tooma :)

MEIE PERE JÕULUD. ESIMENE ADVENT


 Nonii, Ikea pakk siiski tuli :D 27ndal lõuna ajal, nii et jääme ikka ikka kliendiks edasi :) Aga nüüd on aeg asuda jõululainele! Meie pere on jõulufännid, mis tähendab seda, et toome kuuse tuppa juba esimesel advendil ning siis läheb ka lahti tohutu kodukaunistamine. 

Sel aastal sai kuusk tuppa toodud juba novembri lõpus. Seisab ta meil laua peal, sest Juulike tiriks ta muidu viie sekundiga pikali. Temale nimelt meeldivad kõik läikivad ning krabisevad asjad hullupööra ning seda ju kuuseehted kahtlemata on. Nii et meil on ilus metsast toodud lauakuusk, mille ümber saame kõik koos hommikust, lõunat ja õhtust süüa. Lapsed on väga rahul! 

Ella-juntsule on need jõulud esimesed Eesti jõulud. Läinudaastased veetsime Portugalis, Lissabonis, elu tuiksoonel Monizi väljakul, kus meil oli toas kunstkuusk ning lumest polnud muidugi lõhnagi. Tõsi, lund Portugalis sadas, aga mitte Lissabonis, kus meie elasime, vaid mägedes ja sinna ei hakanud sõitma. Lissaboni jõulud olid vihmased ning välja me eriti ei kippunud. Portugal oli siis ka maailma koroonaepitsenter nr 1 ning meil oli täielik lockdown. Maski pidi kandma isegi tänaval ning poodi minnes ei tohtinud isegi tänaval seisma jääda. Ega süüa. Tõsi, lastega oli sellest reeglist väga raske kinni pidada ning tuleb tunnistada, et nii mõnigi kord sõime koos lastega, kel kõht tühjaks läks, nurga taga Pingo Doce'ist ostetud kana :D Sel aastal otsustasime, et jääme Eestisse. Igatsesime päriskuuske ja pärislund ning kõik me unistused on täitunud - akna taga on paks, paks lumi! Ja toas küdev ahi ning päriskuusk. Ella vaatas seda nagu ilmaimet, eriti meeldib talle kuuse okstele "pai" teha. Tal tuleb nüüd iga päev uusi sõnu juurde, ühene on meil agar jutustaja. 

Nii et jõulud Eestis ja vaatame siis, kas äkki märtsis Portugali. Mul tuleb seal nüüd iga hetk romaan välja ("Commander Joao G. Confessions of an Extremist") ning varsti peaks selguma, millal tuleb esitlus. Suure tõenäosusega siiski kevadel, kuna Portugalis möllab juba Omikron ning valitsus karmistas just piiranguid.

Siin aga üks väike meenutus läinudtalvistest jõuludest Lissabonis. Üks sõbralik Augusta tänava käsitöömüüja kinkis Roosile tikandi tema nimega. Pilt on tehtud Praca do Comerciol, mis on muidu väga rahvarohke, aga lockdowni ajal polnud Lissabonis praktiliselt üldse turiste. Vahel oli tunne, et oleme ainsad :D 

Laupäev, 27. november 2021

MIS ON SEIS IKEAGA? KAS PAKK SIIS LÕPUKS OMETI TULI???

Tellisime Roosile Ikeast sünnipäevaks, 18. novembriks, uue voodi, mis pidi kohale tulema 17. novembril. Samal päeval, kui pakk pidi tulema, helistati meile Ikeast, et pakk ikkagi ei tule ning tuleb 27ndal (!!!). Pärast seda helistas SAMA häälega mees umbes nädala pärast ja küsis, kas oleme Ikea paki kätte saanud. Et meile pidi pakk tulema 17ndal. Ütlesime, et loomulikult ei ole, te ise helistasite, et Ikea pakk tuleb 27ndal! 

Seepeale mees lubas asja uurida ning kohe tagasi helistada. Möödunud on mitu päeva ning Ikeast ei ole tagasi helistanud KEEGI. Eile käisime Tartu Ikeas küsimas, et kas siis TÄNA pakk tuleb. Sealt helistati Tallinna Ikeasse, kust vastati, et jaa, tuleb. Nüüd me siis ootame täna kodus Ikea pakki. Mida ilmselt EI TULE. Roosi kogu aeg küsib, kus on tema uus voodi ning mänguköök (õnneks oli teisi kinke veel).

Nii et stand by. Anname iga päev jooksvalt teada, kuidas asjad Ikeaga on. Ja mida Ikea mehed järgmiseks paki tuleku kohta räägivad. 

Esmaspäev, 22. november 2021

Suhe IKEA-ga muutub juba lausa anekdootlikuks

Ma mõtlesin, et enam IKEA-st ei kirjuta, aga kuna nüüd läks asi päris anekdootlikuks, siis ei saa seda kogemust lihtsalt jagamata jätta. Et kuidas siis toimetab rahvusvaheliselt tunnustatud suuretevõte.

Kõigepealt tegin 8. novembril uue tellimuse. Nagu ma olen kirjutanud, sain ma loodetust kitsama riiuli, kuhu taldrikud ära ei mahu ja kuna toote vahetamine oleks olnud väga keeruline, siis otsustasin tellida uue riiuli. Pluss veel lapsele sünnipäevaks asju. Lapse sünnipäev oli 18. november, ja kuivõrd varasemad IKEA tellimused olid täidetud nädalaga, siis lootsin, et aega on piisavalt.

Niisiis esitasin tellimuse ja sain teate, et tellimuse täitmise aeg on 17. november. Jess, mõtlesin. Kuigi tarne ajaks oli märgitud nagu tavaliselt, 9-21, mis tähendab päeva kodus passimist, mõtlesin, et see on vaid üks kannatus.

Aga minu rõõm oli üürike. Niisiis, 17. kuupäeval istusin siis kodus ja ootasin kulleri kõnet. Kusagil lõuna paiku tuligi kõne ja teises otsas oli reipa häälega noormees. Ta ütles, et väga vabandab, aga kokku lepitud ajaks kahjuks saadetis kohale ei jõua. Ta pakkus uut kuupäeva 27. november, laupäev, ja küsis, kas see sobib. Ma ütlesin siis, et mis seal ikka, tuleb sobitada. Ta veel kord vabandas, et nii hilja helistas. Ma ütlesin, et see pole üllatus, sest mul on IKEA-ga viimasel ajal olnud ainult negatiivsed kogemused.

Nii, nüüd siis helises täna taas telefon, kõne oli tundmatult numbrilt, aga ma tundsin hääles ära tollesama noormehe. Ta küsis, kas ma sain 17. novembril oma saadetise kätte. Ma siis ütlesin talle, et ei saanud. Et temaga väga sarnase häälega noormees, ilmselt tema ise helistas mulle 17. novembril ja ütles, et saadetis tuleb hoopis 27. novembril. Ta mõmises selle peale midagi ja lubas uurida asja ning tagasi helistada. Aga ta ei helistanud. Jäi selgusetuks, kas saadetis tuleb 27. novembril või ei tule.

Ma küsisin veel enne kõne lõppu, et kas nüüd, kui tellimust ilmselt niipea veel ei täideta, saab veel asju lisada. Ta ütles ei saa, sest kaup tuleb Riia IKEA-st. Ta täpsemalt ei põhjendanud, miks see Riia IKEA nii eriline on ja ma ei hakanud enam küsima ka, sest kartsin end veel rohkem vihastada.

Igal juhul selline kogemus nüüd. Ma arvasin, et suhe IKEA-ga enam hullemaks minna ei saa, aga näib, et ikka saab küll.

Laupäev, 6. november 2021

PRIVILIGEERITUD GRUPID EESTIS JA PORTUGALIS

Mõtlesin eile terve päeva selle üle, et kas politsei ikka käitus lapsekäru lükanud ning nina maskist väljas hoidnud naise suhtes õieti, ja sain korraga aru, milles point. Eestis nimelt ei ole priviligeeritud, kaitstud ühiskonnagruppe, kellesse suhtutakse leebemalt ning kellele tehakse erandeid. Soomes ka ei ole. Mu onu rääkis, kuidas ta kord pakkus ühele järjekorras seisvale pensionärile istet ning too vaatas teda selle peale kui hullu. Et mis mõttes, solvad mind?

Ma natuke kirjeldan Portugali süsteemi, et te minust aru saaksite. Portugalis on neli priviligeeritud ühiskonnagruppi ning igaüks teab, kes nad on, sest suured sinised sildid on üleval nii poodides kui parklates, need on (igaühele eraldi silt): lastega pered, puuetega inimesed, rasedad ning vanad inimesed. Neid tuleb teenindada poes eelisjärjekorras. Kui pood seda ei tee, siis ta võib saada trahvi, ka selle kohta on igas poes väike valge sildike üleval. See tähendab seda, et kui sa oled lastega pere ja seisad poe järjekorras, siis, olgu järjekord kuitahes pikk, sind teenindatakse kõigepealt. Isegi kui sa ei taha. Sellisel juhul sind lihtsalt nügitakse sõbralikult edasi, ülejäänud rahvas tõmbab aupaklikult kahte lehte ja kassapidaja ootab kannatlikult, kuni sina oma kohmetusest üle saad. Me Innoga alguses raputasime pead, et mis, pole vaja, me siin võime ka oodata, viisakas ju, aga saime üsna ruttu aru, et sel ei ole mõtet, sest seame sellega poe halba olukorda - nemad võivad saada trahvi, kui nad meid eelisjärjekorras ei teeninda. 

Ehk siis kui Eestis võib pood saada trahvi selle eest, et ta KÕIKIDELT klientidelt ühesuguse rangusega reeglite täitmist ei nõua, siis Portugalis võib pood saada trahvi selle eest, kui ta ERANDEID ei tee. Kuna Eestis priviligeeritud gruppe pole, valitsused ei ole neid loonud, siis on politsei käitumine iseesesest täiesti loogiline. Lapsekäru lükanud naine ei olnud kaitstud grupp, kellesse võinuks suhtuda leebemalt. Toon jälle näite Portugalist. Kõige kurjema pandeemia ajal kontrollis politsei Rossio väljakul maskikandmist. Ja tegi märkuse kõigile, kel polnud maski ees. Enamasti üksikutele meestele. Meie oma lapsekärudega hoidsime ninad maskist väljas, muidu poleks jaksanud käru lükata. Politsei meile märkust ei teinud. Ka pensionäridel lubati ninad maskist väljas hoida. Ehk siis politsei kutsus korrale kõige tugevamaid - täisjõus mehi. Mitte nagu Eestis, kus karati turja lapsekäru lükanud noorele emale ning pensionärile, kes oli äsja matnud oma mehe. Ehk kõige nõrgematele. Sest täisjõus mehele ei taha või ei julge eestlane turja karata. Õige, Eestis on ju ka tegelikult üks priviligeeritud grupp - see on KÕIGE TUGEVAMAD. Nemad võivad teha, mida tahavad, neid politsei ei puutu. 

Viimatisel poeskäigul nägin, kuidas poodi tuiskas hõlmade lehvides sisse turske ilma maskita mees. Kassapidajad vaatasid teda suu ammuli, aga märkust teha keegi ei julenud. Samas sekund tagasi tehti märkus ühele teismelisele poisile. Mask ette! Eks politsei juhindub samasugusest "teadmisest." Ärme igaks juhuks neid turskeid selle puutu, nad võivad vastu hakata, aga näe, seal on üks õbluke naisterahvas, tõmbame tema rajalt maha! 

Sellised arusaamad on ühiskonda sügavalt sisse juurdunud. Neid saab muidugi saab ka muuta. Aga kõik algab pihta suurtest sinistest siltidest poodide kassajärjekordade juures. Keda teenindatakse esimesena. Kellele tehakse eeliseid.

Reede, 5. november 2021

KUS ON KUMMINUIAD? JULGE KRISTIANI RIND ON RASVANE!

Käisin täna jälle poes. Jalutasin läbi kõledalt tuulise ning vihmase novembriilma poe poole, endal hirm hinges, et ei tea, kas ikka kannan maski poes õigesti. See eilne uudistelõik, kus Kristian Jaani jüngrid paariaastast last oma ema autosse surumist pealt vaatama sundisid, oli õõvastav. Kas on ok, kui mask on nina peal, mõtlesin. Ja mis saab siis, kui ta korraks nina pealt maha libiseb. Äkki ilmub nurga tagant välja politseinik, kes veab mu autosse, sest mu hetkeks nina pealt nina alla libisenud mask rikkus reegleid. Portugalis oli hea, lihtne. Keegi ei teinud mingit probleemi sest, kui su mask mõneks ajaks nina alla libises. Kõik said aru - raske aeg, inimene tahab vahel vabamalt hingata. Aga Eestis ei saada. Loeb ainult kuiv, elutu reegel. Ametnikud ei oska teha vahet ja neil pole südant. 

Poodi ma siiski läksin oma riidest maskiga. Mis oli mul kogu poes viibimise aja nina peal. Hoidsin seda igaks juhuks käega kinni, et ta kasvõi kogemata NINA PEALT NINA ALLA ära ei libiseks. Lapsed jätsin targu koju, sest kes teab. Kui ma end hetkeks unustan, näiteks riiulist mõnd kaupa võttes, selleks vajan ju käsi, siis võib mask ikka NINA PEALT NINA ALLA ära libiseda. Ja politsei võib sellest niimoodi aru saada, et ma meelega libistasin ta NINA PEALT NINA ALLA. Ja mu autosse tirida. Vähemalt on lapsed kodus ega pea seda siis pealt vaatama. 

Aga poes oli hea, rahulik. Ma ei ütle teile, mis pood see on, sest muidu saadate sellesse viimasesse toredasse poodi ka kontrollid. Aga ma ei taha seda, sest selles poes veel kassapidajad naeratavad. Nägin ka paari maskita inimest ja paljusid, kel oli mask NINA ALL. Kõik pensionärid. Mitte keegi ei ölenud neile midagi, mitte keegi ei vedanud neid politseiauto poole. Nad olid rõõmsad ja rahulikud, täies veendumuses, et ei tee midagi valesti. 

Ja seal, koos nendega, seisin mina. Kes ma olin olnud täies veendumuses, et noh, nüüd, pärast sellist uudislõiku teevad inimesed kindlasti omad järeldused. Ja panevad oma ninad suure hirmuga maski sisse. Aga ei pane. Või kui panevadki, siis ainult selleks korraks. Pärast pistavad jälle välja tagasi. Pole midagi teha - inimene vajab õhku ning isegi hirm politsei ees pole piisav, et maski all õhku ahmida. 

Nii palju siis oligi kasu selle ühe vaese naise ja lapse piinamisest. Mitte midagi. Aga miks jääda peatuma poolel teel, nagu mina isa armastas ütelda. Järgmine kord võiks herr Jaani oma alluvatel nina-maskist-väljas-inimesed vangi lohistada lasta. Hoiatuste aeg on ju möödas! Trahvid ei tööta, nüüd trellid! Ja seal vangis võiks neile kõigile kõvasti peksa anda. Nagu Pronksiöö ajal, kogemus olemas ju ka. Kõigepealt venelased, nüüd oma rahvas. Üks vägivallategu viib alati teiseni, süües kasvab isu. Nii et otsige aga oma kumminuiad ja veekahurid uuesti välja, härrased miilitsad. Mida teeb selle peale rahvas, ma muidugi ei tea. Aga julge Kristiani rind on teadupärast rasvane!

Kolmapäev, 27. oktoober 2021

MEIE OMA INIMESED

Ühte asja tahaksin ma öelda. Palun - ära kuuluta ühtegi inimest võõraks. Me oleme kõik selles kriisis koos ning südames torkab nii valusasti, kui keegi ütleb või kirjutab, et see või too võiks selle pärast surra, mis ta tegi, või see või too võiks oma tegevusetuse pärast oma ravikulud ise kinni maksta. Üks vandeadvokaat läks koguni sellise äärmuseni, et nimetas maski mitte kandjaid terroristideks, kes väärivad lasku kuklasse. 

Minu arvates on kõige kohutavam see, mida see kriis on meie HINGEDEGA teinud. Räägitakse, et koroona on hirmus. Et pole hirmsamat asja kui koroona. Aga kui ma kuulen ja loen, kuidas inimesed üksteist võõraks kuulutavad, kahvatub koroona selle kõrval sootuks. Koroona on lihtsalt raske haigus, aga see, et me oleme minetanud inimlikkuse, on halvav. Me oleme jõudnud tõelisesse Jääkeldrisse, mille sarnast mina poleks ette kujutada suutnudki. Ja see algas pihta sealt, mil me ütlesime, et teine inimene ei ole pärast seda, kui ta moel või teisel käitus, enam inimene. Me kuulutasime ta võõraks, ebainimeseks, lindpriiks.

Aga kas meil endal hakkas sest parem? Mis võiks olla see tasu sinule, kui sa kellegi võõraks, ebainimeseks, lindpriiks kuulutad? Kas sinu süda hõiskab rõõmust, kui keegi, kes sinu arvates valesti käitus, sureb? Kas sa oled õnnelik, kui see, kes eksis, nutab? 

Ma ei usu seda. Ma arvan, et sellest kriisist ei ole teist teed välja, kui et tunnistada kõik inimesed, kellega me siin ühe maapinna peal kõnnime, jälle omaks. Kui me ütleme, et jah, võib-olla sa ei teinud nii nagu mina oleksin teinud, AGA SA OLED SIISKI OMA. Ja - ma rõõmustan koos sinuga, kui sul on hästi. Ja - ma nutan koos sinuga, kui sul on halb. Ma olen sina, nagu sina oled mina. 

Kuulutame kõik need, kellega me siin ühe maapinna peal kõnnime, jälle omaks, ja meil hakkab kergem.

Neljapäev, 14. oktoober 2021

VALITUD!


VALITUD! Ägeda valija mõjutamise tagajärjel jagunesid meie pere hääled nõnda: üks pereliige hääletas Võru linnas Isamaa kandidaadi nr 152 ning teine nr 165 poolt :) Nii et kui me nüüd nulliringi jääme, siis on e-valimised selgelt võltsitud! :D 

Foto: Rasmus Jurkatam.

Pühapäev, 10. oktoober 2021

VALI NII VÕRUS KUI MUJAL EESTIS KINDLASTI ISAMAA!


Nii! Alates homsest saab siis valida :) Kuna meie Innoga teeme alati kõike koos, siis ka kandideerime koos :)  Täpsemalt Võru linnas ja Isamaa nimekirjas. Kui sulle on oluline, et abivajajad saaksid kiiresti abi, et ühtki hädalist ei jäetaks tema mures üksi ning et linnavalitsus ka päriselt kuulaks inimesi, kes tema poole pöörduvad, siis võid julgelt meie poolt hääletada. Otsusta ise, kumma poolt :) Meil on kolm last - Juuli (9), Roosi (6) ja Ella (1). Mina olen nr 152 ja Inno nr 165. 

Vali Isamaa, sest Isamaa ei ole kuri. Isamaa on rahvuslik, aga mitte ründavalt rahvuslik. Isamaa ei õhuta vaenu ning jääb alati viisakaks - ka nendega, kellega ei nõustu. Isamaa jääb alati oma põhimõtetele kindlaks. Ja Isamaa väärtustab lastega peresid. 

Laupäev, 9. oktoober 2021

PILTE KULDKOLLASEST SÜGISESEST VÕRUST :)


 Sellise ilmaga on lausa patt mitte väljas jalutamas käia. Meie peres ongi reegliks, et kui päike paistab, siis välja! Kui taevas pilvine või sajab, siis oleme kodus, pikutame ja naudime tubaseid tegevusi. Nüüd on juba mitu päeva päike paistnud ning oleme teinud pikki jalutuskäike koos kõrvalepõikega mänguväljakule. Ella on juba mänguväljakul tegija :) 


Neljapäev, 7. oktoober 2021

AGA SA ÄRA VALI, SOTSE, VALI ISAMAA! KANDIDAADI "RASKE" ELU



Eelmises postituses oli juttu sellest, kuidas Võrus kaheksa aastat võimul olnud sotsid on muutnud Võru ilusa läbipaistva kraanivee kollaseks. Ja tõepoolest - siiamaani lähen igal hommikul vannituppa väriseva südamega. Et millist soga sealt jälle tuleb! Täna hommikul tuli näiteks beeži. Ostame juba ammu poest pudelivett, ei taha elu ja tervisega riskeerida.

Mul on hea meel teada anda, et hüppasime ka ise valimisvankrile. Kandideerime Innoga mõlemad Isamaa nimekirjas (Inno on nr 165 ja mina nr 152) ning meie sõnum on lihtne - inimeste mured peavad saama kiire lahenduse! Et kui sul on mingi mure ja sa lähed seda linnavalitsusse kurtma, siis ei ole nii, et sulle vaatab vastu haigutav ametnik, kes ütleb, et jah, vaatame, kas ja mis. Kui inimesel on mure - näiteks ta peab oma puudega last seljas mitmendale korrale tassima - , siis vajab tema mure lahendamist mitte aasta või kuu pärast, vaid KOHE. Ja selleks on vaja, et keegi ta ära kuulab. Mitte nagu juhtus minuga - ma küsisin linnapea Anti Allaselt elupinda, mis oleks ligipääsetav ka invakäruga, ja ta pakkus mulle kahte korterit, mis mõlemad asusid teisel korrusel, kuhu viis järsk trepp. See näitab ju absoluutset hoolimatust, näkku irvitamist. Või täielikku rumalust - et sa ei saa aru, mida tähendab eesti keeles sõna "invakäru." Mis iganes - suhtumine abivajajatesse peab muutuma! Abivajaja ei ole kerjus, kes peab linnapea ees ette ja takka koogutama, vaid kel on õigus paluda abi ning keda tuleb kohelda väärikalt. Vot nii. Selle eest kavatseme meie Innoga seista :)

Täna siis käisid kaks kandidaati Võru linna peal Isamaa logoga helkureid jagamas. Oli väga tore päev! Inimsed olid väga sõbralikud ning võtsid pakutu hea meelega vastu. Paljud juba ka tundsid mind, et tean teid küll, te olete ju ajakirjanik. Ma olen varem sellist otsesuhtlust natuke peljanud, et äkki kellelegi ei meeldi, kui ma temaga juttu alustan, aga oli täiesti vastupidine kogemus. Nii et homme jälle!

Ülal Isamaa nimekirja kandidaar nr 165 pargipingil kandidaadi "raskest elust" puhkamas :D

Neljapäev, 30. september 2021

VALI SOTSID, SAAD KOLLASE JOOGIVEE! VÕRUS KRAANIVESI JÄLLE KOLLANE

Ma lähen varsti hulluks, tõepoolest. Meil Võrus tuleb jälle kraanist kollast vett. See on juba teab mitmes kord. Juua seda ei saa ning ka vannis käia on kõhe. Ma ei saa aru, mis toimub??? 

See asi hakkas pihta siis, kui Võru Vee juhiks sai sots Juri Gotmans, kes on vahele jäänud vee vargusega Võru Vee tagant, varastades vett oma maja remondi ajal, veearvestit kasutamata. 

Pane pätt veeasju juhtima - kraanist hakkab tulema kollast vett! Vali sotsid, saad kollase joogivee!

Esmaspäev, 13. september 2021

Ella korraldab raamatukogutoas segadust


 Jälle! Tarvitseb mul vaid korraks selg keerata, kui Ella on raamatukogutoas segaduse korraldanud. Põrand riiulitest maha kistud raamatuid täis ja Ella neid ahnelt uurimas. Sedapuhku siis Margaret Atwoodi! "Nagu ema, nõnda tütar," ütles Inno naerdes :D

Esmaspäev, 6. september 2021

Aasta ja kahe kuune Ellake


 Värske foto aasta ja kahe kuusest Ellakesest. Suure õe Roosi pliiatsitega joonistamas. Kunstihuvi on meil täiesti olemas :) 

Teisipäev, 31. august 2021

ESIMENE PRESIDENT, KES EI OLE ÜLBELT TARK



Nonii! Kuulasin nüüd ära kõik tänased Karise intervjuud ning tuleb tunnistada, et tegemist on väga toreda mehega. Heatahtliku huumorimeelse mehega, kes on kõigele lisaks ka tark. Kuid mitte ülbelt tark, vaid heatahtlikult tark. Sellist presidenti ei ole meil veel ausalt öelda olnudki. Meri oli ülbelt tark, Rüütel oli... noh, Rüütel oli see, kes ta oli, Ilves oli ülbelt tark ning Kaljulaid oli samuti ülbelt tark. Need ülbelt targad pidasid end rahvast ülemaks ning kõnelesid kui kõrgelt kantslist, nagu papid. 

Karis seevastu asetab end küsija ning nõnda ka rahvaga ühele tasemele ning tema silmadest kumavad vastu heasoovlikkus ning sõbralikkus. Ta ei ürita olla see, kes ta ei ole, ning on just see, kes ta on. Midagi varjamata.

Nii et hea tunne on hinges. Kõigele vaatamata saime endale hea presidendi.

Esmaspäev, 30. august 2021

Kuhu jäi presidendikandidaatide debatt?

Presidendivalimiste lahutamatuks osaks on alati olnud presidendikandidaatide debatt. Noh, et rahvale oleks teada, mis mees või naine nende uus president on. Praegu oleme aga kuidagi jõudnud olukorda, kus valitakse juba Riigikogus presidenti. Ilma mingi debatita!

Ok, ma saan aru, et Põlluaas ei saanud hääli kokku, aga no olemasolevale presidendile Kersti Kaljulaidile oleks ikka võinud pakkuda võimalust Alar Karisega debateerida! Kasvõi siis ajakirjanduses. Vähemalt lugupidamisest tema vastu.

Karis on kahtlemata väärikas mees, aga midagi muud me tema kohta nagu ei tea. Mis ta arvab elust, inimestest, mis on tema jaoks olulised põhimõtted? Seda on tutvustatud ainult erakondadele, aga inimestele? Hüva, presidenti valivadki erakonnad, aga no vähemasti LUGUPIDAMISEST rahva vastu oleks võinud meile ka teada anda, mis mees see Karis ülepea on. 

Pühapäev, 29. august 2021

KIRJANDUSFÄNN ELLA


 Mõtlesin, et kus Ella on - tavatu vaikus tekkis. Tavaliselt on lapsed siis pahandust tegemas. Kus on üheaastane, mõtlesin. Ja leidsin ta raamatukogutoast oma laua tagant raamatut uurimas :D

Kui Roosi on issi moodi IT-fänn, siis Ella paistab emme moodi kirjandusfänn olema :) 

Reede, 27. august 2021

ASTMA. JA EI SAANUDKI MA TÄNA POODI ILMA MASKITA PROMENEERIMA MINNA :(

MNJAHH! Tahtsin täna poodi minna, aga astma tuli nende külmade ilmadega tagasi ja mõtlesin, et kuidas ma köhaga lähen. Ja veel ilma maskita. Raudpoltkindlalt peetakse koroonikuks. Kuigi astmaköha on selgelt teistsugune kui viirushaiguse köha, aga seda muidugi ainult astmaatiku jaoks. Teiste jaoks ilmselt vahet pole. 

Nii et jäi mul tänagi järele proovimata, kas ma ilma maskita poodi sisse saan. Ja jälle läks poodi Inno. Kes hooples, et häh, tuiskan nii kiiresti poest maskiga läbi, et midagi aru ei saa. Inno on nutiinimene ning maksab alati iseteeninduskassas. Mina hajameelse boheemina seda muidugi kasutada ei oska. Ikka veel! Hea, et pangaautomaadist raha välja võtta oskan - sellega oli ka alul suuri raskusi. Aga ära õppisin. Iseteeninduskassat ma aga kardan. Mulle meeldib inimlik kontakt, kassapidajale 'tere' öelda ja vastastikku naeratada, muidu oleks nagu robotmaailmas, ja nõnda läheb minul alati poes palju kauem kui Innol. No ma muidugi valin asju ka kauem kui Inno, aga see selleks. 

Inno ütles, et ta võib nüüd iga päev poes käia, pole probleemi. No vaatame. Ma tahaks mõni päev ise minna. Aga pean ootama, kuni see astma tasandub. 

Sõber Harry ütles, et Eesti kliima ongi astmaatikule väga halb. Nojah, vihmadega see astma mul jälle tuli. Kui oli 12-13 kraadi ja sadas. Portugalis kaob mul alati astma ära, aga Eesti sügis toob ta ilmeksimatult tagasi. Noh, õnneks on mul sel talvel jälle Portugali asja :) 

Neljapäev, 26. august 2021

ESIMENE MASKIPÄEV (MINU MASKI MITTE KANDMISE PÄEVIK)

Kuna ma ei ole veel päris hästi selgeks saanud, kas ma siis tohin niisama ilma maskita poodi minna või pean oma hingamisraskuste tõendamiseks perearstilt tõendi võtma, läks täna toidupoodi Inno. Rääkisin talle küll, et tellime e-poest, aga Inno ütles, et käib kähku ära ja kannatab selle viisteist minti, mis tal poes kulub, ikka maskiga ära.

No hüva. Kannatas. Aga oli tagasi tulles imestunud, et väga paljudel poelistel polnudki maski ees. Ilmselt on siis väga paljudel "tervislik põhjus," miks nad seda maski kanda ei saa :D 

Pühapäev, 22. august 2021

EI MINGEID MASKE ENAM!

Jälle need maskid! Arvasin juba, et maskidega on nüüd kõik, aga uuest nädalast jälle. Mida teha, arutasime eile Innoga oma traditsioonilisel pikal jalutuskäigul. Kas hakkame siis nüüd jälle maske kandma, oma sooja hingeõhku sisse hingama? Aga kust osta sellised maskid, mida me kanda saame? 

Inno ütles, et teab üht õmblejat, kes teeb hirmõhukesi maske, millest ka õhku läbi tuleb. Ja et ostaks tema käest omale maskid. Saaks vähemalt natuke hingata. Mina seda eriti ei uskunud. Ma tellisin endale läinud aastal Moomin'i veebipoest muumimaskid, mis olid ka hirmõhukesed, aga ikka laperdas see mask mulle hingeldamise ajal (ja mask paneb mind alati hingeldama) vastikult vastu nina ning nööris hinge kinni. Ei. Ei. Ei. Ei mingeid maske, ütlesin mina. Visiir! Ma olen nõus kandma ainult visiiri, ütlesin Innole.

No K-Rautas müüakse visiire, ütles Inno. Et lähme K-Rautasse ja ostame endale visiirid. Jah, Tanel Kiik ütles, et visiirid on ka lubatud, kiitsin ma takka. Aga tõele au andes on visiiriga ka väga vastik olla, ütles Inno, ikka hingad oma hingeõhku tagasi sisse. Mnjah, ütlesin mina. Mnjah! Mida siis teha???

Otsustasime, et lõpp, seekord me enam oma ninasid ei kata. Kui, siis just äärmisel hädavajadusel! Kord kuus käib Inno Võru polikas Juulile mähkmeid ja muud invastaffi toomas. Ok, siis pole muud varianti kui tatilapp ette panna. Meil on vaja käia ainult toidupoes. Riided ja kõik muu tellime veebist. Peaasjalikult Amazonist. Mööbli Ikeast, mänguasjad XS-mänguasjadest. Ella mähkmed Prismast. Eesti veebipoodidest tulevad asjad paari päevaga kohale, ainult nats oodata, ei pea selle pärast peaks hinge kinni nöörima hakkama. 

Aga toit, toit, toit. Kust saada toitu nii, et ei peaks õhku ahmima? Selveril ja Rimil on e-pood, teatas Inno rõõmsalt. Uurisime asja ja tõesti! Selverist saab toitu koju tellida kolm korda nädalas, Rimi kohta peame veel uurima, aga Inno mäletas, et selline variant on küll olemas, et paned kodus paki kokku ja lähed siis pärast järele. No super! Paneme kodus paki kokku ja jalutame pärast järele. Meile ju meeldib jalutada. Saab päeva kirja nii, et ennast lämmatama ei hakka! 

Nii naljakas. Tabasin end mõttelt, et tänapäeva maailma iseloomustabki kõige paremini väljend "enda lämmatamine." Inimesi lämmatatakse ning nad lämbuvad. Sellele võib ükskõik kui ilusaid silte külge kleepida ning väita, et see toimub ühiskonna hüvanguks, aga me kõik lämbume. Jah, koroonahaiged lämbuvad ka, aga koos nendega lämbuvad ka kõik ülejäänud. Igaüks lämbub, ka lapsed - kui üle 12-aastased veel koolides maske kandma peavad. Me pole isegi lapsi säästa osanud. 

Me oleme ses võitluses pandeemia vastu tegelikult juba hävinud. Koroona on meist kavalamaks osutunud ning näidanud, et lihtsate lahendustega ei saavuta siin midagi. Lämmatamise ja torkimisega ei saavuta midagi. Millega saavutaks? Vot see on miljoni dollari küsimus.

Aga inimmälu sügavustest on teada, et üks tervise tagatistest on VÄRSKE ÕHK. Võimalikult palju värsket õhku. Sajandeid on meedikud seda meile korrutanud, nüüd aga selle miskipärast täiesti ära unustanud. Maskid, maskid, maskid. Kes terve olla tahab - mõelge, kuidas nendeta saaks.