Kas rahvuslus on tõesti oht?

Rahvuslust peeti ohuks 1945. aastal. Aga kas 2018. aastal on rahvuslus tõesti mingisugune oht?

Või on tegemist lihtsalt vasakpopulistide välja mõeldud hirmukampaaniaga, et oma massilise immigratsiooni püha üritust õigustada. Ning juhtida tähelepanu kõrvale tegelikelt probleemidelt, milleks on immigratsiooniga kaasnenud terrorism Euroopas.

Eestiski on julgeolekuolukord just seoses terrorismiga teravnenud. Ja siis kirutakse muudkui rahvuslasi. Keda need rahvuslased praegu ohustavad? Näiteks Eestis. Kas rahvuslus on oht eesti rahvale? Ma mõtlen tõsiselt.

Kuidas Gustav Naani seisukohtadest sai Eesti Vabariigi ametlik ideoloogia

Nõukogude aja lõpus ühelt poolt hirmsalt kiideti, teiselt poolt kiruti Gustav Naani. Ta oli akadeemik, võttis igal pool sõna ja rääkis põhiliselt sellest, et eesti rahvas ongi läbinud demograafilise plahvatuse ja edasi on ainult üks suur allakäik kuni rahva lahustumiseni teiste rahvaste seas. See oli kooskõlas nõukogude ideoloogiaga, mille eesmärk oligi kaotada rahvused ning luua üks nõukogude rahvas (umbes sama asi, mis toimub praegu Euroopa Liidus).

Naani üks tulisemaid kriitikuid oli Lennart Meri, kelle kuulus kõne sama kuulsal Loomeliitude pleenumil 1988. aasta kuumal kevadel rääkis peaasjalikult sellest, kuidas nõukogude aja hind eesti rahvale oli pool miljonit sündimata eestlast. Ja NB! - sel ajal eestlaste arv pidevalt tõusis. Nõukogude aja lõpus lausa plahvatusliku kiirusega.

Ent siis saabus Eesti Vabariik, Meri kõne ununes kiiresti ja mis peamine - eestlaste arv hakkas kukkuma, nagu sõdade ajal. Ning sündide arv kukkus järsku mitu korda. Meri arvutuskäigu kohaselt on Eesti Vabariigi hind eesti rahvale olnud samuti pool miljonit sündimata eestlast, aga seda poole lühema, 25 aasta jooksul.

Olgu lisatud, et eesti rahvas end Meriga eesotsas ju sellepärast köidikuist välja rabeles, et teha tagasi see nõukogude aja kahju. Et sünniks ja oleks rohkem eestlasi. Praeguseks peaks eestlasi olema Meri unistuste kohaselt juba vähemalt 2 miljonit või isegi rohkem, aga on vähem kui miljon, veel vähem kui 1939. aastal. Sündide arv on Eestis kukkunud mitmesaja aasta madalaimale tasemel.

Ok. Need on kurvad arvud. Aga mitte see pole peamine point. Peamine point on see, et Eesti Vabariigis, selles Eesti Vabariigis, mille eest andsid oma elu Vabadussõjas tuhanded ja hiljem veel tuhanded ja tuhanded eestlased, et selles eestlaste oma riigis on võetud omaks Gustav Naani poolt propageeritud ideoloogia - et see ongi ajalooline paratamatus, et eestlasi jääb vähemaks. Mis siis tähendab, Naani selgituste kohaselt eesti rahva sulandumist teistesse rahvastesse. Juba räägitakse vajadusest hakata Eestisse sisse tooma massiliselt migrante, nagu nõukogude ajal. Kusjuures see on ka Euroopa Liidu ideoloogia - et tekiks üks euroopa rahvas, kus poleks rasse ega rahvusi.

On ju nii, mu kallid sõbrad?!

Edgarist

Sellise rõõmsa ja reipa pildi postitas Edgar 19 tundi tagasi oma Facebooki küljele. Fotost kiirgab positiivsust ja mitte alla andmist ning seda on väga tore näha, sest praegune aeg pole Edgari vastu just helde olnud. Ringkonnakohtu kohtunik Julia Katškovskaja (venelane!) leidis, et protsessi tema vastu tuleb siiski jätkata.

Täna on Kadrioru lossis suur pidu, kohal on kõik rohkem ja vähem tähtsad tegelinskid. Isegi Edgari kaks kompanjoni, IME ettepaneku tegijad Siim Kallas ja Tiit Made olid kohal. Aga Edgarit polnud.

Muidugi. Imelik oleks ju Edgar nüüd sinna tähtsale vastuvõtule kutsuda, kui ta on pätina kohtu all. Sisuliselt võllas. Kuidas sa hakkad rääkima sellest, et ta on Eesti iseseisvuse üks alusepanijaid, ehk isegi iseseisevuse isa, kui sa ta kohe kohtukulli ette tirid. Jätab natuke naljaka või koguni kergelt skisofreenilise mulje. Parem on niisiis teda üldse mitte mainida. Teha nägu, nagu ta poleks Eesti iseseisvuse saavutamisel mitte mingisugust rolli etendanud. Nagu see, mis me temast kunagi teadsime, oleks olnud ainult unenägu. Mida tegelikult üldse ei olnud. Nii on meile kõigile lihtsam.

Nii on lihtsam praegu. Kuidas pärast lihtsam ja õigem on, näitab aeg. Tulevased põlve ei mõtle alati nii nagu meie, sest neid ei kammitse tänase päeva poliitilised võitlused.

Kas Balti riigid hävitavad Euroopa Liidu?

Heute ist Präsident Putin zu Gast bei Kanzlerin Merkel. Die Themen: die Lage in der Ukraine, der Gastransit nach Europa, der Syrien-Konflikt, das iranische Atomprogramm und die deutsch-russischen Beziehungen. „Auch kontroverse Themen können nur im Gespräch gelöst werden. Und deshalb freue ich mich, heute Wladimir Putin hier zu Gast zu haben“, so die Kanzlerin. --- Today, Russia’s President Putin is visiting Chancellor Merkel in Meseberg, at the guest house of the Federal Government. The topics: the situation in Ukraine, gas tranfer to Europe, the conflict in Syria, Iran and the bilateral relations. “Even controversial problems can only be solved by talks. Therefore, I am happy to welcome President Putin”, Chancellor Merkel said.

A post shared by Angela Merkel (@bundeskanzlerin) on Aug 18, 2018 at 1:08pm PDT

Pärast seda, kui Venemaa okupeeris 2014. aastal Krimmi ja Ukrainas algas kodusõda, kehtestas Euroopa Liit Venemaale sanktsioonid, seda eelkõige Eesti ja teiste Balti riikide eestvõttel. Ühtlasi lepiti kokku, et riigijuhid Venemaal ei käi ja Venemaaga asju ei aeta.

Loodeti selle peale, et baltlased tunnevad venelasi ja teavad, mis neile kõige paremini mõjub. Nagu selgus, ei tunne baltlased sugugi oma lähemaid naabreid, sest Venemaa ja Putini võim on sanktsioonide tagajärjel ainult tugevnenud. Sanktsioonid on olnud vesi Vene keskvõimu veskile. Ehk siis on soovitule olnud sootuks vastupidine tagajärg, nii et Eesti ja teiste Balti riikide, terve Euroopa julgeolekuolukord on järjest kriitilisem.

Olgu lisatud, et juba samal, 2014. aastal külastas Venemaad Soome president, kuna soomlased on aastakümneid ajanud avatud välispoliitikat. Pärast seda on enamiku Euroopa Liidu riikide juhid hakanud vaikselt Venemaaga kahepoolselt asju ajama, ignoreerides Euroopa Liidu ametlikke seisukohti.

Asja iroonia on see, et Eesti ja teised Balti riigid katkestasid Venemaaga igasugused suhted, et olla meele järgi oma peamisele patroonile USA-le. Nüüd aga kohtus Vene presidendiga koguni USA president.

Karm tõde on see, et Balti riigid on täiesti kõrvale jäetud, neid ignoreeritakse, neid ei võeta enam tõsiselt. Kas Balti riikidel lastakse sellepärast Euroopa Liit lõhki kiskuda, nagu juhtus paarkümmend aastat tagasi NLiiduga? Vaevalt, et eurooplased sama lollid on kui venelased.

Mis aga väärtustesse puutub, siis mängis Eesti end täielikult auti ELi eesistumise ajal, kui toetas katalaanide peal toime pandud veresauna. Kogu maailm vaatas sel saatuslikul hetkel väikse Eesti poole, nii nagu pärast NLiidu lagunemist vaadati väikse Islandi poole, kes esimesena maailmas tunnustas liidust eraldunud esimesi iseseisvaid riike. Eesti ju kuulutas end samamoodi iseseisvaks nagu nüüd Kataloonia, Eestis korraldati selleks samamoodi referendum. Igal rahval on õigus enesemääramisele, korrutati Eestis pidevalt paarkümmend aastat tagasi. Aga nüüd oldi sellele suisa vastu. Mis on arusaamatu, sest erinevalt suurtest polnud Eestil midagi kaotada. Eesti lasi oma ajaloolise šansi käest. OK, selle eest kutsuti Eesti peaminister tänutäheks Bilderbergi konverentsile, aga see oli ka kõik. Eesti rahvas jäi sama lolli olukorda nagu 1939. aastal, mil NLiiduga kokku mängides aidati Poolat hävitada ja soome rahvale nuga selga löödi. Olgem ausad, Balti riigid lõid 1939. aastal tantsu Poola ja Soome rahva peal. Nagu nüüd tantsiti katalaanide peal.

Närune värk.

PS. Lugu on täpsustatud ses osas, et Eestis toimus iseseisvuse referendum 1991. aasta algul, enne iseseisvuse taastamist 1991. aasta lõpus.

Eestis on võimatu lastega poes käia. Lapsevanemad teavad, miks...

Ma tunnistan ausalt, et ootan pikisilmi Lidli tulekut Eestisse. Sest seal pole esimene asi, mida poodi sisse astudes kohtad mitte mänguasjad, vaid roheline kaup - puu- ja juurviljad, salatid ja muu. Ühesünaga, Lidl müüb tervist.

Nii on see ka mujal Euroopas. Näiteks Portugalis polnud lastega kunagi poes probleeme, enamikus poodides, sest kõige ees oli kohe roheline kaup. Nii on see ka Eestis mini-Rimides, nendes, mis Säästukatest ringi tehti, ilmselt seetõttu, et seal polegi mänguasju valikus. Aga mujal kahjuks on igal pool mänguasjad kõige ees.

Mini-Rimis võiks ju käia, aga seal on valik ääretult pisike. Et mitte öelda olematu. Ainult pakitud kaup. Pole värsket liha ega kala.

Variant on veel A1000, kus õnneks on mänguasjad nii odavad, 3-5 euro piires, mille kannatab välja. Aga ülejäänud poodides nagu Selverid, Maximad, Rimid, Maksimarketid algavad mängiasjade hinnad 5 eurost ja lõppevad 15 euro juures. See tähendab kõige väiksemaid mänguasju. Ehk Hiinas toodetud rämpsu, mis Portugalis maksab poodides 1-3 eurot. Eestis on samad asjad 5-15 eurot.

Ja siis te küsite, miks Eestis lapsi ei sünni. Põhjused on enamasti pisiasjades.

Eesti on jäämas hüüdjaks hääleks kõrbes

President Putin's attendance at the wedding of Austria's foreign minister (he brought a Cossack choir as a wedding gift) has some questioning Austria's commitment to neutrality. https://t.co/E2ARvVxeDw

— The New York Times (@nytimes) August 19, 2018

Ajal, kui suured maailma jagavad, on Eesti end välispoliitiliselt nurka värvinud, umbes nagu Kuuba Ameerika mandril.

Mis annab veel teha? Eesti president küll käib ja räägib maailmas mingitest ühistest väärtustest, aga jääb üha arusaamatumaks, mis need ühised väärtused on ajal, kui USA president ütleb endise mustanahalise alluva kohta „koer”.

Kui 1939. aastal puges Eesti kohemaid suure naabri kaissu, siis nüüd ollakse teises äärmuses. Äärmused aga, nagu teada, pole kunagi eriti head.

Teisest küljest, kui Eestil on olemas praegu liitlased 1939. aasta kõige suuremate luuserite näol, siis võibolla on võimalik sealt miskit välja pigistada. Kasvõi natuke...

Khmm...

Leo Kunmanist, kohtunikust suure K tähega

Eesti õigussüsteemi telgitaguseid eilses Postimehes halastamatult paljastanud endist kohtunikku Leo Kunmani on nimetatud valetajaks ja oldud rõõmus, et ta enam kohtunik ei ole.

Mina ütlen seda, et Leoga oli kohtumajas alati väga tore suhelda. Tal oli alati kerge muie huulil ja see lõi kohtusaalis ka raskete asjade arutamisel inimliku, pingevaba õhkkonna. Teine selline kohtunik oli Valeri Lõõnik, kes samuti nüüd juba pensionipõlve peab.

Mulle noore abiprokurörina just sellised kohtunikud meeldisid. Oli ausalt öeldes väga hirmus mõne alati kulmu kortsutava kohtuniku (oi, neid oli palju - Eha Popova (eriti!), Eda Murak, Aime Ivanson, Violetta Kõvask, Merle Parts, Margot Mikler) kohtusaali astuda. Seepärast oli mul alati otsatult hea meel, kui mu töölaual (Tallinna prokuratuur asus toona Tallinnas Suur-Karja tänaval) ootas kutse Leo Kunmanilt või Valeri Lõõnikult. Või Alari Möldrelt. Sest nad olid südamlikud inimesed ja seda isegi siis, kui kohtusaalis vahetevahel kõvemat häält tegid (Möldre eriti!). Naistest olid toredad Katre Poljakova, Katrin Puhkason ja Julia Vernikova. Märt Toming oli ka alati tõsine, aga mitte kunagi kuri.

Leoga on mul ka veel üks isiklik mälestus. Olime ükskord koos koolitusel ja tema koos Valeri Lõõniku ja Alari Möldrega istus minu selja taga. Ma ei tea, kuidas nii läks, aga ühel hetkel kirjutasin ma neist kõigist luuletuse. Nad võtsid seda naljaga ja see oli üks selline väike tore hetk elus, kus sa saad aru, et me kõik oleme tegelikult inimesed ning pole vaja teha nägu, et me seda pole.

Mul on väga kurb ja piinlik, et Leo Kunmani on nüüd sedasi süüdistama hakatud. Sest ta ei vääri seda. Kohtunikkond ei vääri seda, kogu süsteem ei vääri seda. Süüdistades Kunmani, süüdistate te tegelikult iseennast. Parem vaadake, mis valesti ja tehke see paremaks, sest Kunman räägib südamest ja kes räägib südamest, see räägib õigesti.

Mulle jääb Leo alati meelde sooja ja südamliku, ausa inimesena.

Ka kokaiini üledoosi surnud Whitney Houston alustas kanepiga

Laupäevases Õhtulehes oli veel üks huvitav ja hoiatav lugu narkootikumide ohtlikkusest. Sedapuhku 48-aastaselt kokaiini üledoosi surnud superstaar Whitney Houstonist, kes leiti „silmili vannivees, peas parukas, kokaiinist laastatud suus hambaproteesid.”

Whitney Houston alustas samuti selle väidetavalt süüti kanepiga, mida oli tõmmanud juba enne, kui oskas oma tulevase abikaasa Bobby Browni nime kirjutada.

Veel kord - narkootikumide promomisele ei ole mitte mingist õigustust. Ükski narkootiline aine ei ole ohutu!

Mida ütleks Gea Kangilaski Lauri Saatpalule?

Tartu volikogu liige, sotsiaaldemokraat Gea Kangilaski räägib oma valimisvideos, kuidas kanep tuleks legaliseerida, kuna tema tuttavad on selle tõttu „kannatanud”, et nende juurest on seda narkootilist ainet avastatud. Ehk siis ta võitleb oma tuttavate narkomaanide õiguse eest seda sõltuvust tekitavat ainet politsei sekkumist kartmata tarvitada.

Laupäevases Õhtulehes on artikkel Lauri Saatpalust, kes oli viimase kontserdi ajal purupurjus ja tunnistas publikule südantlõhestaval moel sellest, kuidas tema tütar on narkomaan. „Mul on täna s... olla. Ma laulan teiletäna, nagu oskan. Mul on tütar narkomaan. Ma ei ela seda üle ja ma ei oska midagi teha. Sorry.”

Lauri Saatpalu nende sõnade valguses kõlavad Kangilaski sõnad eriti küünilistena. Et kanep tuleks legaliseerida, sest siis saaks tema tuttavad narkomaanid rahus edasi tarvitada.

Aga lapsed, ma küsin? Kes kaitseb meie lapsi Kangilaski narkaritest tuttavate eest, kui nood neile mõnel seltskondlikul olengul kanepipläru pakuvad? Ja veel - tavaliselt need, kes kanepit tarvitavad, tarvitavad ka muud kraami. See on juba vana tõde, et kanepiga meelitatakse inimesi nõela otsa.

Seega, Gea ja teised temaga samal arvamusel olevad kanepientusiastid - mõelge, mida te suust välja ajate!

Kas raketi kaaperdamine oli venelaste vastus Riho Ühtegile?

Hispaania lennuki rakett läks kaduma, väljavõte Military Times veebist.

Eesti erivägede juht Riho Ühtegi esines mõni aeg tagasi avaldusega, et kõik venelased tapetakse sõjalise konflikti korral Tallinnas maha. Venelased kehitasid selle väite peale pealtnäha õlgu, aga tavaliselt ei jää sellised avaldused Venemaa poolt vastuseta. Näiteks Aleksei Dresseni kinnivõtmisele järgnes kohe Eston Kohveri rööv, ja seda samuti Eesti maa pealt.

Nüüd vastus Ühtegile tõenäoliselt tuligi: venelased kaaperdasid lihtsalt ühe raketi. See tähendab, et nad võtsid kontrolli piiri ääres lennanud lennuki üle, lasid välja raketi ja suunasid selle kuhugi, kust seda leitud pole. Võimalik, et venelased on selle juba kohalike agentide kaudu enda juurde Venemaale toimetanud. Või kuhugi ära peitnud.

Kasutati ära Hispaania lennukit ja seda, et piloot oli tõenäoliselt uimane ja ei pannud tähele, mis toimus. Või reageeris siis, kui oli juba hilja. Sest, nagu öeldud, sellise raketi välja tulistamine pole niisama lihtne. Aga venelaste elektroonilise sõjapidamise vahenditest on räägitud imelugusid. Näiteks Krimmi okupeerimise ajal suudeti Mustas meres olnud USA sõjalaevad kahjutuks muuta, pärast mida läksid neil laevadel teeninud USA sõjaväelased erru. Nüüd on mindud samm edasi ja saavutatud kontroll vaenlase sõjatehnika üle.

Nagu teada, on rakett kõrgtehnoloogiline keeruline aparaat, mis niisama lihtsalt kuhugi ei kao. Kui arvestada seda, et rakett kadus ka Eesti muidu nii tundlike ja täpsete radarite pildilt, siis tähendab, et mõjutati ka Eestis asuvaid radareid.

Mis tähendab, et juhtunud on see, mida on kardetud: kui Venemaa suudab kontrollida NATO relvastust, panna vaenlase sõjatehnika enda kasuks tööle, siis on Balti riigid sisuliselt kaitsetud. Venemaa aga kasutab sama trikki, mida kasutas Taavet Koljati vastu. Või see, mida kasutasid soomlased Talvesõjas venelaste vastu, võttes üle Vene tanke. Nn judo strateegia, kus vaenlase jõudu ja tugevust kasutatakse vaenlase enda vastu. Tasub meenutada, et Vene president Vladimir Putin on vana judoka.

Võib ka arvata seda, et mitte Eesti ei otsustanud, et Hispaania lennukid enam Eesti õhuturbes ei osale, sest Eesti ei otsusta NATO asjades iseseisvalt midagi, vaid tõenäolisem on see, et lendurid keeldusid ise Eesti kohal lendamast.

Asjaolu, miks raketi väljatulistamine avalikustati tuleb tõenäoliselt samuti sellest, et see kadus ära. NATO jaoks on aga tähtis rakett iga hinna eest üles leida, seetõttu asi avalikustati, et kasutada otsingutes elanike abi. Kahjuks ei märganud ka inimesed midagi, mis annabki alust arvata, et keegi kaaperdas selle raketi.

Tartu esisots Gea Kangilaski propageerib narko legaliseerimist, ta võiks tutvuda Sillanpää narkolooga

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Sotside Tartu juht Gea Kangilaski propageerib narko legaliseerimist, et muuta narkootikumid kättesaadavamaks. Aga ta võiks tutvuda narkomaanide, näiteks Soome popmuusiku Jari Sillanpää looga, mis võtab üha tragikoomilisemaid mõõtmeid.

Kangilaski võitleb oma kanepit tarvitavate sõprade eest, aga teada on, et just kanepi tarvitamisest saab alguse muu narko tarvitamine.

Üldse on sotside narkolembus kuidagi kummaline kui arvestada, kui agaralt nad alkoholi ja tubaka vastu võitlevad.

Nii tore, et lapsi juletakse saada ka vanemas eas

Ilmar Taska ja Hille Karmi lugu tänases Ekspressis, kuidas nad 65- ja 51-aastaselt vanemateks said, läks mulle väga hinge, sest meenutas mulle mu isa, kes oli mu sündides 50 aastat vana. 

Mu isa oli tõeline superisa, kel jätkus alati minu jaoks aega ja kes oli mu parim sõber, kuni oma surmani 2007. aastal. Ilmar Taska tundub sama energiline, rõõmus ja nooruslik nagu minu isa. Mitte vanemate vanus pole tähtis, vaid see, kui palju nad oma lastega tegelevad.

Vanemate vanemate hukkamõistjatele ütlen, et meie ühiskonnas see lihtsalt veel harjumatu. Aga 50 ei ole tänapäeva mõistes enam vana, vaid pigem noorem keskiga :) Ma kaotasin oma isa, kui olin 30-aastane ja see oli mulle väga raske, aga ma ei näe olemuslikku erinevust, kas kaotada vanem noorelt või vanalt. Oluline on, kui palju sul on olnud võimalust oma ema-isaga koos aega veeta. Meie isaga käisime praktiliselt iga päev kuskil koos ja sellest jätkus mulle terveks eluajaks. Isa helge, maailma kõige säravam naeratus on siiani värskena silme ees :) Tema helisev hääl telefonis siiani kõrvades :) Ma olen õnnelik, et mul oli selline isa ja ma ei vahetaks tema juures midagi. Ta oleks mu sündides  vabalt ka 70- või 80-aastane olla võinud - meil oleks koos ikka nii tore olnud, et sellest oleks jätkunud eluajaks.

Mu isa jäi pensionile, kui ma olin 10-aastane. Tema oli siis 60. Ja oh, kus meil läks siis lõbusaks :D Kogu aeg käisime kohvikutes, näitustel, kontsertidel, suhtlesime tema ja minu sõpradega. Muide, isa sõbrad olid temast 20 aastat nooremad ja mulle nagu vanemad vennad :) Praegu on nad 70-aastased mehed (mu isa oleks 91) ja ma suhtlen nendega siiani.

Vanematel vanematel on oma lastele tihtipeale palju rohkem aega kui noortel, kes tahavad rohkem oma elu elada ja ringi sahmerdada, pidutseda, sõpradega veini juua, maailma näha. Minu isa oli aga kõik sahmerdused ära sahmerdanud ja võis täiega mulle pühenduda :) Ja ma ütlen ausalt, et ma armastasin teda rohkem kui elu, to the end of the world and back, aga ta andis mulle nii palju soojust, et sellest jätkub tõesti mulle mu päevade lõpuni ja ma mõtlen temale mitte kurbuse, vaid ääretu heldimusega. 

Seega mina küll soovitan vanemas eas lapsi saada. Ei ole õiget aega, millal olla isa-ema ja millal vanaema-vanaisa, see on ainult SÜDAME ASI. 

Ja kes muretseb selle pärast, et vanemate vanemate laps ei näe oma vanavanemaid, siis unustage see mure! Minu tütred oma vanaisa ei näinud, sest ta suri viis aastat enne Juuli ja seitse aastat enne Roosi sündi, aga teate, mina ei näinud ka oma vanaema ja vanaisa, isa ema ja isa, kes mõlemad surid samuti seitse aastat enne minu sündi. Aga mu isa oskas nad nii elusaks jutustada, et mul on siiani tunne, nagu ma oleks oma vanaema ja vanaisa isiklikult tundnud. Seega vähem eelarvamusi! :) Love conquers all and there is nothing more important than love! 

Pildil mina ja mu isa. Mina olen 5 ja isa 55 :) 

Kahe kivi vahel: EL ja Venemaa suretavad endised liiduvabariigid välja

Gruusia rahvaarv ilma Abhaasia ja Lõuna-Osseetiata, Vikipeedia veebist.

Ühelt poolt on heameel, et Eesti meedia on hakatud rääkima Gruusiast. Teiselt poolt ei ole siiani aru saadud põhilisest probleemist ja see on rahvastiku vähenemine. Alates Gruusia sõjast 2008. aastal on Gruusia kaotanud ligi 700 000 elanikku. Ja seda mitte kaotatud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia arvelt, vaid väljarändena Gruusiast endast.

Praegu on Gruusia rahvaarv 3,7 miljonit, veel paarkümmend aastat tagasi koos Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga oli see 5,4 miljonit. Kadunud on 1,7 miljonit, rohkem kui Eestis elanikke.

Kui olin paar aastat tagasi Lissabonis, siis kohtasin ühte naist Gruusiast, kes oli Portugalis ülikoolis ja ütles, et tal pole kavatsustki kodumaale naasta. Ta lisas, et kõik noored ja need, kes vähegi saavad ja tuleviku peale mõtlevad, lahkuvad.

Mida see meenutab? Õige - Eestit! Eestis on mentaliteet täpselt samasugune: noored ja haritud, kõik, kes vähegi saavad, need lahkuvad.

Sama lugu on ka Ukrainaga, kust samuti noored massiliselt lahkuvad, ühelt poolt Venemaale ja teiselt poolt Euroopa Liitu.

See oleks nagu mingi plaan, nagu mingi kokku lepitud asi Venemaa ja Euroopa Liidu vahel, et endised nõukogude liiduvabariigid litsutakse laiaks.

Jätkuv ebastabiilne olukord ja sõjaoht seda ainult soodustab. Või öelge mõni terve mõistusega inimene, kes tahab lapsi sünnitada või üldse elada kohas, kus iga hetk on algamas sõda?

Endiste liiduvabariikide väljasuretamist toetavad ühelt poolt EL ja USA, kes konflikte ja sõjaohtu õhutavad, kuna teenivad selle pealt, ning teiselt poolt Venemaa, kes loodab osa rahvast omale saada. Liiduvabariikidele jäävad järele ... tühjad pihud, nagu Graps kunagi laulis. Erandiks on vaid Kesk-Aasia islamiusulised liiduvabariigid, kelle vastu arusaadavalt pole huvi ei ELil ega Venemaal.

Kõige hullem on see, et Eestis sellest aru ei saada ning eestlased ise, Eesti kõige kõrgemad esindajad sõjaohtu ja sellega seotud ebakindlust veelgi süvendavad. Kas sellega tahetakse saavutada, et Eesti päris tühjaks jääb? Või mis?!

Nüüd on siis selge, miks Eestis on võõrväed

Väljavõte Postimehe veebist.

Nii nagu nõuka ajal, kui okupatsiooniväed olid sees kohaliku rahva mahasurumiseks, on see nii ka uuel ajal. Asjaga tegi algust Konstantin Päts, kes lasi võõrväed sisse 1939. aastal - jutu järgi Eesti kaitsmiseks, aga tegelikult Pätsi diktatuuri kindlustamiseks. Võõrväed aga viskasid hullu diktaatori üle parda ja võtsid 1940. aastal võimu üle.

Pärast seda olid Eestis võõrväed 54 aastat, kuni nad aeti 1994. aastal välja. Ei läinud aga palju aega mööda, kui nad uuesti sisse lasti - ja ikka selleks, nagu nüüd välja tuleb, et rahvast taltsutada.

Eestil oleks kommunistlikuna paremini läinud?

Hiina on siiani kommunistlik riik.

Eestis küll räägitakse pidevalt, kuidas kommunism tuleb kuulutada kuritegelikuks, aga eestlased ise tarbivad valdavalt kommunistlikus Hiinas toodetud kaupa ja on õnnelikud kommunistlikust Hiinast saabuvate turistide üle.

Ja ajal, kui Eestis arutatakse kiirraudtee ehituse üle, on kommunistlikus Hiinas see juba reaalsus. Majanduskasvu poolest teeb kommunistlik Hiina silmad ette kõigile kapitalistlikele riikidele. Võib isegi öelda, et kommunism õitseb, kui kapitalism on ajaloo suurimas kriisis.

Eestis on sündivus kukkunud kapitalismiga üle mitmesaja aasta madalaimale tasemele, madalamale veel kui teise ilmasõja ajal. Võibolla oleks Eestil kommunistlikuna siiski paremini läinud?!

Fuxing bullet trains will run on the #Beijing-#Tianjin intercity rail line, China's first high-speed service, at the speed of 350 kph starting from Aug 8, cutting the travel time to 30 mins pic.twitter.com/ymNUzlUIG5

— People's Daily,China (@PDChina) August 4, 2018

Tracks have been laid completely for a new high-speed railway in north China pic.twitter.com/GsI6ucU7pY

— China Xinhua News (@XHNews) August 4, 2018

Eesti Vabariik ise hoiab Ida-Virumaal elus Nõukogude Liitu ja imestab, miks eestlased seal elada ei taha

Ida-Virumaa tänane päev.

Viimase paarikümne aastaga on Eestis kulutatud tohutult ressursse selleks, et Ida-Virumaad integreerida, et eestlasi sinna elama viia või et seal mingi ettevõtlust arendada. Selleks on kulutatud sadu miljoneid eurosid. Tulemus on aga nullilähedane. Ida-Virumaa tühjeneb kiiresti ja eestlased sinna elama asuda ei taha. Eestlaste osakaal on seal hoopis langenud.

Põhjust pole vaja kaugelt otsida: Eesti Vabariik hoiab Ida-Virumaal juba mitu aastakümmet vägisi elus NSV Liitu. Ja seda maksumaksja raha eest.

Just nõukogude ajal algas Ida-Virumaa massiivne üles sonkimine ja sealse looduskeskkonna hävitamine, mis kestab tänaseni. Ja siis küsitakse, miks sinna keegi elama minna ei taha. Misjaoks? Kes tahab oma tervist kahjustada keskkonnas, mille hävitamine on kuulus üle terve maailma. Eesti on seoses Ida-Virumaa hävitamisega üks enim loodust reostavaid riike terves maailmas. Eestlaste ökoloogiline jalajälg on hullem kui hiinlastel või venelastel. Eesti on maailmas üks suuremaid looduskeskkonna hävitajaid.

Ja siis räägitakse, et Ida-Virumaad on vaja avastada. Mis avastada? Lõpetage juba ükskord Ida-Virumaa hävitamine!

P.S. Kunagi paarsada aastat tagasi peeti Ida-Virumaad Eestis looduslikult kõige kaunimaks kohaks, terve Vene tsaari õukond käis Peterburist Narva-Jõesuu kuurordis puhkamas. Nüüd on sellest kõigest järel ainult hale vari.

Sünnitus ongi nagu sittumine?!

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Kui kunagi kirjutasin, et sünnitus võib olla nagu sittumine, siis sõimati ja sajatati mis kole. Nüüd väidab soome naine, kuidas sünnitus ongi nagu sittumine.

Tõsi, kakamisega võrdleb soomlanna kodus sünnitamist, mitte haiglas, kus tal oli varasemast kaks negatiivset kogemust.

Kuidas põrgupalavaga ellu jääda (meil on kogemus!)

Nonii, täna on siis Võrus 30 kraadi ja eile oli 31. Tühiasi, ütlen mina! Kui me kaks aastat tagasi Portugalis, Serra de Estrela lähistel asuvas mägikülakeses elasime, oli seal mõni päev lausa 38. Inno pidi mulle küll vahetevahel vett pähe kallama ja teel poodi ning tagasi tuli teha iga põõsa all peatus, aga ellu jäime. Ja see oli väga hea ellujäämisõppus. Minu jaoks eriti, sest varem oli ka Võru 30 kraadi mulle liig mis liig tundunud ning me olime siis alati selleks ajaks Rakverre põgenenud. Aga külakesest polnud kuhugile põgeneda - meil polnud autot.

Tuli siis kuidagi hakkama saada. Kui 36 kuumakraadi hinge kinni lõi, siis ostsime endale suure ventilaatori. See aitas päris hästi. Siis püsisime kella ühest viieni siseruumides. Käisime poes kas hommikul vara või õhtul hilja. Jahutasime end mitu korda päevas külma duši all. Pikutasime, ei rabelenud. Sellegipoolest oli mul väga hea meel, kui sealt juuli keskpaiku tulema saime, sest temperatuur muudkui tõusis.

Nüüd jälgin huviga, palju on kraade selles Hispaania külakeses, kus me selle aasta mais elasime. Päris jube - täna on 32, aga kolmapäeval juba 41 ja neljapäeval 43 (!!!). Ma kardan, et seal ei oleks enam ka vee pähe valamisest mingit abi. Isegi Inno, kes on suur kuuma armastaja, ütleb, et tema jaoks on kõige mõnusam 25+, üle 35e läheb jube piinlemiseks.

Aga mis on siis minu soovitused põrgupalavusega toimetulekuks? Lihtne!

1. Pea siestat nagu lõunamaalased. Käi väljas kas hommikul või õhtul. Päeval pikuta, lase puhata nii kehal kui ajul. Vaata mingit lahedat seriaali, loe lihtsat raamatut või ajakirja.
2. Joo iga natukese aja tagant vett, aga ära unusta ka keha niisutada. Käi iga natukese aja tagant duši all või ligune jahedas vannivees.
3. Tee aknad lahti. Ja ma mõtlen PÄRANI LAHTI, et õhk liiguks.
4. Osta koju ventilaator või konditsioneer.
5. Ära söö rasvast liha. Kuuma ilmaga sobib toiduks kõige paremini roheline salat koos hooajaliste köögiviljadega. Samuti puuviljad. Natuke kala. Aga kõik rasvane unusta ära. Ja alkohol ka!

Pildil mina ja Roosike (1) 2016. aasta juulis Portugalis põrgupalavust trotsimas, siin Inno ja lapsed Oliveira do Hospitali linna pargis kuuma eest varju otsimas:



Roosi ja issi Oliveira do Hospitali kaubanduskeskuses vett joomas (seal oli konditsioneer!!!):

Sotsid on Eestis õnneotsijate partei - Urve Palo juhtumi uuring

Urve Palo - kujutis Youtube.

Sotsid on Eestis olnud algusest peale õnneotsijate partei, millega on liitunud igasugu tegelasi, peamiselt neid, kes oma eluga ummikusse jooksnud. Üks sellistest oli Urve Palo.

Paarkümmend aastat tagasi oli Palo tuntud reklaamnägu - tema imagoga reklaamiti teles ja ajalehtedes „pandavaimat” mineraalvilla maailmas. See oli hea nipp - võrrelda naist mineraalvillaga. Isoveri Eesti müügiüksus allus soomlastele ja Soome ülemused edutasid sekretärina tööle tulnud Palo kiiresti juhiks. Ta ei pidanud midagi erilist tegema ega rääkima, vaid lihtsalt naeratama ja olema „pandav”.

Ühel hetkel sai Palol villast villand, pärast seda, kui ta oli oma paksude Soome ülemustega pidanud osalema ühel järjekordsel firma saunapeol (Soome saunapidudel käiakse segasaunas, kus kõik on paljad). Küllap ootasid soomlased „pandavust” ka isiklikul tasandil, aga Palole hakkas see vastu. Ta rääkis, et teda huvitaks hoopis rõivakaubandus. Ta kandideeris isegi Tallinna Kaubamajja rõivaste asjatundjaks - ta oli seda Tartus kunagi õppinud, ja osutus isegi valituks, aga millegipärast ta ihaldatud alal tööle ei hakanud. Nagu juba öeldud - ta oli eluga ummikus. Ja tegelikult tahtis ta hoopis last saada ja emadust nautida. Aga oma mehega, kes istus tema enda väitel hommikust õhtuni ninapidi arvutis ja voodis oli möku, ta last ei saanud. Juba üle kümne aasta olid lasteta. Perspektiiv oli väga nutune. Kaubamajas vaatasid talle vastu ainult naised - sealt kellegagi last saada polnud võimalik. Nõnda sündis plaan minna poliitikasse - selleks, et seal mõne kabedama noorsandiga laps teha. See tal hiljem isegi õnnetus, väidetavalt ühe sotside toonase alustala Hannes Rummiga, kellega on Palol väidetavalt vanim laps - tütar.

Hannes Rumm sattus sotsidesse samuti täiesti juhuslikult, Toomas Hendrik Ilvese tuules. Ilves on samuti õnneotsija, kes tuli Eestis kaks kätt taskus, paljas nagu püksinööp, aga suutis mõne aastaga kenakese varanduse kokku ajada. Sama lootis ka Rumm, kelle jaoks ajakirjaniku sissetulek kippus väikseks jääma ja kes nägi poliitikas suuremaid teenimise võimalusi. See tal ka õnnestus mõni aeg hiljem Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhina, kus kuupalk üle 5000 euro.

Palot poliitikas raha ei huvitanud, sest mees teenis piisavalt hästi ja oleks võinud teda ülal pidada. Aga nagu öeldud, tal oli vaja last. Ja selle ta ka sai, isegi mitu, ja seda tänu poliitikale. Ning nagu öeldakse, mission accomplished, lapsed käes, nüüd pole tema elus enam poliitikat vaja.

Selliseid näiteid võib sotside ridadest tuua sadu kui mitte tuhandeid, kus parteiga liitutakse mitte selleks, et inimeste elu paremaks teha, vaid lihtsalt õnne otsida. Sotsid on Eestis õnneotsijate partei, ja see on põhjus, miks nad on Eestit nii sitalt juhtinud, teinud väga rumalaid valikuid ja miks elu Eestis ei edene, miks jätkuvalt kolmandik lastest nälgivad jne. Kuigi sotsid peaks just olema need, kes nõrkade, vanade ja väetite eest seisavad. Mujal on see nii, aga Eestis mitte.

Mis on lahendus? Kuivõrd sotsiaalse suunaga erakonda oleks hädasti vaja, siis Eesti tulevikku silmas pidades tuleks sotside erakond laiali saata ning algusest täiesti uutel alustel üles ehitada.

Disability erasure Virginia Woolfi grupis

Panen siia üles pildi, mille all minu lintšimine Virginia Woolfi (lühidalt VWSEK) grupis toimus. Pildil on minu sügava puudega tütreke Juuli, kel on angelmani sündroom. Kirjutasin gruppi postituse sellest, kuidas mehed saavad naisi kõige paremini toetada, ja lisasin selle pildi, kuna minu arust on väga oluline näidata, et leidub ka mehi, kes oma puudega lapsega tegelevad. Nagu Inno.

Mõne aja pärast võttis minuga ühendust Marike Tammet, üks VWSEKi üks administraatoritest, ja käskis pildi ära koristada. Küsisin, miks. Paljud inimesed olid sellele juba laike ja südameid pannud, mul oli nii kahju seda teha. Ja - mida rohkem puuetega lastest ja üldse inimestest räägitakse, seda parem neile. Seda toetavamaks ja mõistvamaks ühiskond nende suhtes muutub. Ja kas see ei olegi eesmärk - et ta muutuks toetavamaks ja mõistvamaks.

Kas see, kui ma selle pildi nüüd maha võtma pean, ei ole disability erasure, küsisin. Natuke aega tagasi oli grupis olnud juttu transerasure'ist ehk transsooliste inimeste ignoreerimisest ja VWSEK on enda sõnul kõikide marginaliseeritud gruppide (LGBT, puuetega inimesed) jaoks safe place. Kus nad võivad ennast turvaliselt tunda ega pea mitte midagi kartma. Seda, et VWSEK on puuetega inimestele safe place, on seal deklareeritud korduvalt. Ka mina tundsin end seal seetõttu väga turvaliselt. Võtsin julgelt sõna ega kartnud midagi.

Mu küsimusele võimaliku disability erasure kohta ei vastatud enam midagi ja ma siis ei eemaldanud seda pilti Juulist. Arvasin, et kõik on okei, aga vaid mõne minuti pärast hakati selle sama pildi alla postitama mind solvavaid kommentaare ja neid oli ühel hetkel nii palju, et ma ei jaksanud neile enam vastata. Olin täielikult keeletu ega saanud enam mitte millestki aru. Kuidas on see võimalik, mõtlesin ma. Kui ühel hetkel hakati postitama ka videosid Roosist, siis eemaldasin ise terve postituse. See kõik tundus sel hetkel nii õudne, et mõistus tõrkus seda haaramast.

SAFE oli viimane, mida ma sel hetkel puudega lapse emana tundsin. Õige sõna minu enesetunde kirjeldamiseks on TERRIFIED.

Oligarhide sõda

Kogu maailma, nii USA-d, Venemaad, Ukrainat jne juhivad oligarhid. USA president on parasjagu oligarh. Ja ka Ukraina president on oligarh. Käib üks suur äri ja diilitamine, kus kasutatakse etturitena rahvast.

Omavaheliseks arveteõiendamiseks Ukrainas kasutatakse samuti rahvast, seal ragistavad omavahel mõjuvõimu pärast Ukraina ja Venemaa oligarhid. Sõda käib selle nimel, et paremaid tingimusi välja kaubelda, selle eest surevad ja kannatavad sajad ja tuhanded inimesed. Rahva selja taga diilitatakse ja aetakse varandust kokku, rahva raha eest.

Kuigi räägitakse, et sõdades võitjaid pole, on ometi neid, kes selle pealt teenivad. Nafta hinda on aastakümneid reguleeritud läbi konfliktide Lähis-Idas, mis on üks maailma naftarikkaimaid piirkondi. Jumal tänatud, et Eestis või mujal Läänemere piirkonnas pole strateegilisi maavarasid, eksole! Küll aga on naftat

Miljonid inimesed surevad, peavad oma kodukohast sõja tõttu lahkuma, värisevad sõja ees, kui oligarhid omavahel arveid õiendavad. Olukorras, kus oligarhidel on endal terved armeed nagu Ukrainas, on sõjad osa tänapäevasest äritegevusest.

Kas keegi usub, et oligarhid kunagi omavahel ära päriselt lepivad, et üks tunnistab teise üleolekut? Nalja teete, eksole! Seetõttu ei lõpe ka sõjad.

Kaasaja sõdade eesliin pole kahjuks mitte sõjaväelased, nagu varem, vaid naised ja lapsed.

Mis vastasseisust me räägime, kui Venemaa lennutab taevasse kõik maailma satelliidid, ka USA omad?

Pildil Euroopa Kosmoseagentuuri Galileo navigatsioonisüsteem, mille satelliidid lennutatakse taevasse Vene rakettidega Sojuz.

Viimasel ajal on avaldatud meedias pilte, mis on tehtud Euroopa Liidu kosmoseagentuuri projekti Galileo satelliitidelt. Galileod reklaamitakse kui ELi suurt saavutust.

Teiselt poolt on huvitav on jälgida seda tsirkust, mis käib Venemaa, Euroopa ja USA vahel, kus mängitakse ühelt poolt suuri vaenlasi (ilmselt baltlaste jms rahustamiseks), aga teiselt poolt käib tihe koostöö (Lääne-Euroopa elab Vene gaasi peal, Venemaa impordib Saksa ja Prantsuse autosid).

Nii USA ja Euroopa Liit teevad Venemaaga tihedat koostööd kosmose vallas. Nimelt lennutab Venemaa taevasse nii USA kui Euroopa satelliidid, kaasa arvatud Eesti omad. Terve Euroopa Liidu satelliidisüsteem Galileo tugineb Venemaa rakettidele. GPSi satelliidid lennutavad taevasse Vene raketid. Mistõttu on eriti naljakas poliitikute ja diplomaatide omavaheline „sõda”, kui äris ja teaduses ollakse kaelakuti koos.

Trump rääkis gaasi „miljarditest”, aga jäetakse märkimata kosmose „miljardid”, mis Venemaale makstakse. USA pole siiani suutnud valmis teha töövõimelist raketti, kuigi meedias räägitakse bravuurikalt kommertslendudest ja reisist Marsile. Ainsad, kellel on töövõimeline rakett, on venelased.

Aga milleks on vaja seda lihtsate lollitamist, mis tiheda omavahelise koostöö taustal käib, sellest on raske aru saada.

NB! Trump eraldab 12 miljardit (!!!) dollarit põllumeestele, kes saavad kaubandussõjas kahju

The Trump administration plans to extend billions of dollars in aid to farmers whose agriculture exports are threatened by tariffs, a source says https://t.co/Q7b7kWDVNJ pic.twitter.com/VFJzcoTidm

— CNN Breaking News (@cnnbrk) July 24, 2018

Praegu käivad maailmas kaubandussõjad. USA kehtestab eri maadele kaitsetolle ja nood kehtestavad vastu. Nüüd eraldab USA president Donald Trump 12 miljardit dollarit põllumeestele, kes saavad kaubandussõjas kahju.

Tuletame nüüd meelde, kuidas käituti Euroopa Liidus. Euroopa Liit kehtestas Venemaale sanktsioonid ja Venemaa kehtestas vastu. Tegemist oli klassikalise kaubandussõjaga, kus kõige suurem kahjusaaja oli Eesti. Ja NB! Eesti põllumeestele ei hüvitatud mitte punast krossigi! Mäletate, Eesti talunikud hävitasid oma piimakarjad, sest piima polnud kuhugi müüa, hind kukkus praktiliselt nulli, ja mitte keegi neid inimesi ei aidanud. Lihtsalt lasti sadade ettevõtjate elutööl hävida.

Selle kõrval jätkub ülekohus ja ebaõiglus, kus Eesti talunike saadavad toetused on teiste riikide omadest kuni 10 korda väiksemad. Ja kõik nad peavad ühel ja samal turul omavahel konkureerima, seda olukorras, kus klimaatilised tingimused on Eestis palju kehvemad. Soomes kompenseeritakse seda vahet kõrgemate toetustega juba aastaid, Eestis aga mitte.

Väga julmalt käitub Euroopa Liit eestlastega. Vaadatakse pealt ühe rahva hävinemist.

Ma olin Virginia Woolfi grupi liige

Ma olin Virginia Woolfi grupi liige. Uhkusega, sest mulle tundus, et selles grupis on koos Eesti kõige targemad naised. Ma esinesin grupis feministlike sõnavõttudega ja kaitsesin gruppi, kui mõni minu tuttav seda ründas. Juku-Kalle Raidi jutt sellest, et grupis lintšitakse inimesi, tundus mulle naeruväärne, ja ma arvasin, et ta visati sealt välja igati teenitult. Nagu ka Märt Koik.

Tänasest ma enam grupi liige ei ole, sest mind visati sealt välja. Isegi grupi postitusi enam ei näe, sest peale pandi ka blokk. Laupäeval oli seal pikk ja põhjalik minu personaalküsimuse arutamine, mille käigus toimus selline lintšimine, millesarnast ma pole kogenud terve oma elu jooksul. Väljaviskamise põhjus - Inno kirjutatud tekstid blogis. Leiti, et nende eest vastutan ka mina. Ehk et siis naine peab vastutama mitte ainult oma tegude ja tekstide, vaid ka oma mehe tegude ja tekstide eest. Seda aspekti ma enne feminismist ei teadnudki, aga inimene elab ja inimene õpib. 

Kuidas kõik juhtus? Hakkan mälu järgi meelde tuletama. Kõigepealt hakkas üks naine, Kristel Strandregenpfeifer, mind seal grupis solvama. Seesama naine oli kunagi meie blogis mu last küberkiusanud, kirjutanud tema kohta, et ta on „rumala näoga.” Siis liitusid temaga teised naised ja ühel hetkel ka - mis oli minu jaoks eriti uskumatu - üks grupi administraator, Piret Räni, kes ei käskinud minu lintšimist ära lõpetada, vaid valas sellele hoopis õli juurde, kirjutades, et terve meie blogi koosneb „sitast.” Seega siis ilmselt ka lood minu lastest, Juulist jne.

Ma ei osanud selle peale mitte midagi öelda, sest ma olin sellisest isikliku rünnaku lubamisest šokeeritud. Seejärel hakati mulle ette viskama Inno tekste. Lintšijad kooris karjumas, et kuidas sa, Irja, neid kommenteerid, kuidas sa neid kommenteerid. Ma siis üritasin jõudumööda kommenteerida, aga lintšimine läks sellest ainult hullemaks. Positati minu laste videosid - seda tegi ka Tartu volikogu liige, sotsiaaldemokraat Gea Kangilaski. Öeldi, et aidata võiks, kui ma vabandaks. Sattusin segadusse ja vabandasin. Ikka läks hullemaks. Siis võttis minuga ühendust üks administraator ja küsis, kas oleksin nõus lahendusvariante otsima. Olin. Ma ütlesin talle, et paljud tekstid on juba blogist eemaldatud ja pole probleemi ka teisi eemaldada, kui kellelgi nende suhtes pretensioone on. Siis leiti, et ma pean Inno tekstide pärast vabandama. Ma ei olnud nõus vabandama tekstide pärast, mida ma ise ei ole kirjutanud. Ja ma olin juba enda pärast vabandanud.

Seepeale visatigi mind välja. Koos blokiga, nõnda, et ma ei saa enam isegi grupi tekste lugeda. Kuna ma ei olnud nõus Inno kümme aastat tagasi kirjutatud tekstide pärast vabandama.

Igatahes - kuna ma siiski pean end feministiks, siis ma oleks tänulik, kui te annaksite mulle teada, kui kuskil mõni teine feministlik grupp tekib, sest ma liituks sellega rõõmuga :)

P.S. Tänaseks on paljud sõbrad muga ühendust võtnud ja lohutanud, jõudu soovinud. Paljud on rääkinud, et on ise sellest grupist lahkunud, sest pole seal toimuvat kiusamist talunud. 

Pildil üks mu lemmikkirjanikke Virginia Woolf, kelle järgi grupp on nime saanud. 

Kas Palo lendas Saare solvamise pärast? Sotside häbiväärne misogüünsus

Täna tuli nagu välk selgest taevast teade selle kohta, et Urve Palo lahkub poliitikast ja paneb ministriameti maha. Mis on täielik üllatus, sest veel kuskil nädal aega tagasi oli Palo väga sõiduvees ja soovitas Ossinoski kohta ihaldaval Indrek Saarel EKRE esimeheks kandideerida.

Minu feministlik vaist ütleb selle peale seda, et Palo lihtsalt puksiti erakonnast välja, kuna tema, NAINE, julges solvata MEEST. Mis on ju arhailisi mõttemaailmaga Eesti ühiskonnas kõige suurem surmapatt. Kui naine solvab meest. Ja näitab talle tema koha kätte. Siis tuleb see naine kõige kiiremas korras selle postamendi pealt, kuhu ta on ennast upitanud, alla tirida ja kas risti lüüa või pagendusse saata. Kuna Palo ilmselt oma ristilöömist ei tahtnud (ja Saar ta ilmselt risti löönud oleks), siis läks ta ise vabatahtlikult (loe: sunniviisiliselt) pagendusse.

Ja seda tegid sotsiaaldemokraadid. Kes ise igal võimalusel deklareerivad, kuidas nad naisi toetavad ja edutavad. Nüüd julges üks nende erakonna naine nende erakonna meest natukesekene arvustada ja lendas kohe plärtsti tänavale. Selline naiste toetamine ja edutamine siis sotside juures. Ehe EKRE, kui meenutada, kuidas sealt lendas samamoodi, plärtsti, välja Helmedega konflikti läinud Maria Kaljuste.

Tahate, ma ennustan, mis saab järgmiseks? Järgmiseks saab mein führer Indrek Saar sotside esimeheks. Esimene vaenlane on kõrvaldatud, kes on järgmine? Saar ilmselt juba teab.

Urvele aga edu! Nii misogüünses erakonnas nagu Eesti sotsiaaldemokraadid ei olegi mõtet tolkneda.

Piltidel Indrek Saar (vasakul) ja Urve Palo (paremal). Võitluses mees - naine jäi taaskord alla naine. Kujutised Wikipediast.