Inno ja Irja kohvik
TERVIST!
esmaspäev, 17. veebruar 2025
UKRAINA PANKROT
Ukrainal on tohutult võlausaldajaid, kes on, kes rohkem, kes vähem, pankrotistunud riiki raha sisse pannud. Ja nad kõik üritavad nüüd meeleheitlikult laua taha pääseda, et oma rahasid tagasi saada. Või vähemasti osa sellest. Pisutki.
Kõige suurem võlausaldaja Ameerika on loogiliselt võtnud juhtpositsiooni ning tegeleb nüüd usinalt pankrotipesaga. Sellega ei ole aga rahul väiksemad võlausaldajad, kellest Eesti on üks pisemaid, tolmukübe praktiliselt. Nad saavad aru, et kui lasta suurtel võlausaldajatel edasi toimetada, siis jäävad neile tühjad pihud. Ja nad karjuvad: "Seis! See ei ole pankrot! Sel firmal on veel lootust! Kütame veel raha sisse! Teeme midagi!"
Võib muidugi olla, et tudisevate jalgadega pankrotipesa suudetakse veel üles upitada. Surnud kass pidi ka põrkama. Aga mis hinnaga? Mõne aja pärast on väiksemad võlausaldajad ise pankrotis ja suured tulevad uuesti laua taha, et ka nende pesad ära jagada.
laupäev, 15. veebruar 2025
ANGELMANIDE PÄEV!!!!!!
Kuna täna, 15. veebruaril, on rahvusvaheline Angelmanipäev ehk päev, mis pühendatud Angelmani sündroomiga inimestele nagu meie Juuli, siis paar sõna sellest sündroomist :)
Mis on siis Angelmani sündroom? Wikipedias on kirjas sedasi: "Angelmani sündroom (lühendatult AS) on neurogeneetiline häire, mida iseloomustavad intellektuaalse ja füüsilise arengu mahajäämus, unehäired, krambid, järsud liigutused (eriti käte plaksutamine), sage naermine, naeratamine ja õnnelik meeleolu."
Mis aga seda sündroomi põhjustab? Lihtsalt lahti seletatuna on tegemist emalt päritud 15. kromosoomi osaline või täielik deletsioon. Kui tavaliselt korvab emapoolse geeniinfo puudumise isapoolne geeniinfo, siis Angelmani sündroomi puhul on isapoolne info vaigistatud. Teadlased on üritanud seda sisse lülitada, kuid siiamaani ei ole see õnnestunud.
Kõik Angelmanid ei ole ühesugused. Erisus on tingitud sellest, et osadel on OSALINE, osadel TÄIELIK deletsioon. Vaid osalise deletsiooniga Angelmanid on võimekamad ning suudavad isegi kõndida ja ise WCs käia. Juulil on täielik deletsioon.
Sellegipoolest ei arene ükski Angelman nii kaugele, et täiskasvanuelus iseseisvalt toime tulla. Kõik Angelmanid vajavad ka täiskasvanuna igapäevaelus toimetulekuks kõrvalabi.
Hetkel Angelmani sündroomile ravi puudub. Kuna paljudel Angelmanidel on krambid, siis tarvitavad paljud krambirohtusid, mil on, tõsi, omad kõrvaltoimed. Meie Juulile rohtusid ei andnud ning tänaseks on ta olnud kaks aastat krambivaba. Seega on krampidest võimalik ka välja kasvada.
Elu rõõmsa Angelmanilapsega on ühelt poolt raske, kuna tal on unehäired ning kui deletsioon on täielik, siis tuleb teda aidata kõikides tegevustes, muidu aga väga helge.
Wikipedia ütleb nii: "Selle sündroomiga inimesed on tavaliselt õnnelikud ja rahulolevad, neile meeldib suhelda ja mängida. Inimesed, kellel on AS, on väga huvitatud lähedasest kontaktist. Suhtlemine võib esialgu olla keeruline, aga lapse arenedes ja iseloomu kujunedes on ta võimeline end paremini väljendama. AS-iga inimestel areneb sageli välja mitteverbaalse suhtluse oskus, kompenseerimaks puudulikku kõnet. Arvatakse, et nende võime suhtlusest aru saada on tunduvalt parem kui nende võime ise vestluses osaleda."
Nii ta on. Juulike on tõesti väga taibukas :D
Pidupäeva puhul Grethe Rõõmu tehtud ja Peres ning Kodus ilmunud pilt meie perest, kui Juulike oli 3 ja Roosi kahekuune.
SÕBRAPÄEV AASTAL 2022 :D
JUULIKESE SÜNNANÄDAL
Kui Juulikese näo järgi otsustada, siis tema on rahul nii Eestis kui siin. Naeratab mõlema pildi peal ja ka Eestis paistab veebruaris päike. Lihtsalt meie jaoks on siin tema riietamine lihtsam :D
Praegune on Juulikesele juba viies talv lõunamaal. Esimene oli 2015/2016, teine 2020/2021, kolmas 2023, neljas 2024 ning viies 2025 :) Ja Juulikene ise on 13 aastat vana!
neljapäev, 13. veebruar 2025
VIIMANE AEG JOOSTA JUBA LIIKUVALE RONGILE
Kuulge, väikesed mängusõdurid. Vaadake nüüd lõpuks ometi tõele näkku. Kaua te elate oma roosamullises muinasjutumaailmas, mil pole reaalsusega mingit pistmist?
Suurriigid on alati väikeriike malenuppudena kasutanud ning neid omavahel kui komme jaganud. See oli nii, see on nii ja see jääb nii. Ärge olge väiksed poisid, kes usuvad muinasjutte, mida kuulsite lastena, saage ometi kord meesteks ja õppige mängima suurte meeste mänge nõnda, et teid nende lõpus ära ei sööda.
Väikeriigi AINUS roll maailmaareenil saab olla NEUTRAALSUS. Soome tähthetk oli see, kui Sauli Niinistö võõrustas Helsingis Putinit ja Trumpi. Seda rolli oleks saanud jätkata, aga mis tegi Soome? Pissis ise enda peale. Mõni ime, et isegi Mika Aaltola, endine presidendikandidaat, leiab, et Soome on suures jamas. Venelastel on ütelus, et enne mõtle ja siis hüppa. Nii ongi. Aga nii Soome kui ka Eesti ja kogu ülejäänud Baltikum on suure hooga hüpanud ning mõtlemise täitsa ära unustanud.
Samas ei ole mitte kunagi liiga hilja. Alati saab tehtud vigu parandada. See eeldab muidugi avalikku mea culpa't, aga kui sa näed, et jõud ei ole enam sinuga, siis muud valikut pole.
Euroopa võib end 100 %-liselt kokku võtta ning kes teab, äkki ühishulluses saadetakse tõesti mingid Euroopa väed ukrainlastele appi, aga tulemus on ikka sama - Ukraina on kaotanud ning Putin võitnud. Nüüd on küsimus selles, kui palju mehi peab veel enne kaotuse tunnistamist surema. Ja ainult selles.
Praegu ei ole aeg mingiks utopistlikuks Euroopa ühtsuseks, ühtususeks, mida ei ole kunagi olnud, vaid aeg selleks, et suhted suure naaberriigiga korda saada.
Kui praegused juhid seda ei suuda, siis tuleb valida uued juhid, kes suudavad. Sellega on juba ammu hiljaks jäädud, aga kes väledasti jookseb, jõuab veel ka juba liikuva rongi peale.
JUULIKESE SÜNNANÄDAL
Teises kärus on väike Ella, kes oli me startides vaid kolmekuune. Veetsime Lissabonis 2020. aasta oktoobri, novembri ja detsembri ning 2021. aasta jaanuari, veebruari ning märtsi ehk kokku kuus kuud. Pärast põgenesime palavuse eest ookeani äärde Peniche'i, surfilinna, kus veetsime veel kaks kuud, aprilli ja mai. Siis tulime suveks Eestisse :)
Juulike on pildil üheksa-aastane.
kolmapäev, 12. veebruar 2025
JUULIKESE SüNNANÄDAL
Aga Juuli tassimine trepist üles ja alla teisele korrusele muutub Inno jaoks üha raskemaks. Mitte et jaksu poleks, aga Inno kardab, et kui ta kogemata trepiastmel libastub, siis ta võib kukkuda koos Juuliga. Saame aru, et kahjuks peame toredast majast ära kolima.
Eile sain teada, et meie tore tädi Aime, kes Juulikesega alati jutustas, elab ikka veel ses majas. Saatsime Aimele soojad kallid ja kui keegi Aimet tunneb, siis meie poolt veel kord soojad tervitused temale. Ja tänud kõikide nende mustika- ja seenepangede eest, mille Aime meile heast südamest tõi.
Pildil on Roosi tantsimas ning Juulike elab talle südamest kaasa. Nagu ta ikka ja alati kogu aeg meie kõikide tegemistele kaasa elab.
Aasta hiljem kolime juba oma uude koju, ka Kreutzwaldi tänaval.
JUULIKESE SÜNNANÄDAL
Ilmselt oleksime sinna elama jäänudki, kui majas oleks olnud lift. Aga polnud ja ühel hetkel muutus Innol liiga riskantseks Juulikese trepist üles-alla vedamine. Ja me kolisime maapinnaga samal tasemel olevasse korterisse. Samuti Kreutzwaldi tänaval :)
Sellesse aega jääb ka Juulikese kohtumine Edgar Savisaarega. Juuli käis nimelt koos oma õe ja emme-issiga Edgari pool Hundisilmal külas. Ja haaras tal kohe hammastega käest kinni. "Küll võtab ikka tugevasti," muheles Edgar ega tõmmanud oma kätt ära." :D
esmaspäev, 10. veebruar 2025
JUULIKESE SÜNNIPÄEVANÄDAL 3
Juba siis saime aru, et Juulile siinne kliima sobib, eriti talvel. Ta oli vähem haige ning seetõttu ka magas paremini. Suvel on Eestis parem, kuna pole nii palav. Lissaboni kuumuse eest me Estrela jalamile põgenesimegi, seal oli pisut jahedam. Nüüd teame, et Extremaduras saab ka suve üle elada, kui sul konditsioneer on ning päeval väljas ei käi.
Pildil on Juulike on tavapärases olekus - rinnutsi kärust väljas ning lai naeratus näol. Elu on ilus!
JUULIKESE SÜNNIPÄEVANÄDAL 2
Ja silmad on tal endiselt helesinised. Roosil ja Ellal on pruunid. Aga angelmanidel ongi üldiselt heledad juuksed ning heledad silmad. Oma ilusa väljanägemise ja naeruse iseloomu pärast nimetati neid vanasti happy puppet'iteks ehk õnnelikeks nukukesteks :)
laupäev, 8. veebruar 2025
JUULIKE TÄNA
KUI JUULIKE OLI VÄIKENE
Raske oli, aga kliinik andis endast parima, minu juures viibisid kogu sünnituse aja nii arst kui ämmaemand, ning seal oli väga mõnus pärast sünnitust taastuda. Võis nautida a'la carte menüüd, endale restoranist süüa tellida, ning pikalt puhata. Jäime viieks päevaks.
Kuna ma kaotasin sünnituse ajal palju verd, siis olin pärast Juuli sündi tohutult nõrk ning pidin kaks kuud voodis veetma. Aga Inno hoolitses meie eest hästi ja meie Juuliga muudkui kosusime. Ka rinnaga toitmise saime lõpuks käppa. Vaene Juulike oli sellega nimelt alguses püsti hädas - kõik, mis sisse läks, tuli ka välja ning ka haarata ei suutnud ta hästi, aga harjutasime ja harjutasime ning kuuekuuseks saades oli Juuli juba väga osav ning sai rinnast söömisega ilusti hakkama.
Siis oli meil häda D-vitamiiniga. Juulil tekkis neist tilkadest tohutu lööve ning see tähendas mitmeid magamata öid. Jätsime tilgad ära ja probleem lahenes kohe. Sestpeale pole ma enam ka teistele lastele D-vitamiini tilkasid andnud. Elite lastearst soovitas mul endal hästi palju lõhet või heeringat süüa ja nii ma ka tegin.
Aga muidu oli see beebiaeg väga vahva. Juulike oli mõnus trullu beebi, kes kogu aeg naeratas :)
MEIE JUULI SÜNNA!
Võtke teie ka Juuli sünnipäeva puhul üks tassikene kohvi ning koogitükk kõrvale :)
ROOSI ESINES HISPAANIA RAADIOS
Roosi oli oma klassi esindaja :) Pildil lapsed 3ndast 6nda klassini.
neljapäev, 6. veebruar 2025
NB!!!! OSTUNIMEKIRI ELEKTRIKATKESTUSE PUHUKS!
- Eelektrigeneraator
- Gaasisoojendaja ja viis ballooni (kui elekter ära läheb, ostetakse poed balloonidest tühjaks, või on poed üldse kinni)
- patareidega lambid
- hästi palju patareisid
- suur gaasipliit, mille saab panna suure ballooni taha
- patareidega raadio
- termotelk ja magamiskott (kui hulluks läheb asi, saab minna kasvõi metsa)
- pere peale 10 kanistrit vett
- hästi palju erinevaid konserve (kui elekter ära läheb, muutub toidu tegemine keeruliseks)
- erineva suurusega prügikotte
- taskulamp igale pereliikmele
- AUTOL PAAK TÄIS!
- Paar kanistrit veel lisaks täis, et saad vajadusel juurde valada.
Inno palus veel lisada, et kui elekter ära kaob, kaovad ära ka mobiili levi ja internet. Selle arvestusega tegutsege.
Ärge unustage oma vanemaid ja vanavanemaid!!!
kolmapäev, 5. veebruar 2025
JUULIKE ARENEB
Aga nüüd juba mitu õhtut järjest Juulike üllatab meid. Mina teen tema kummist voodi ära, sätin linad ja padjad paigale ning teki ka, kuigi Juulike selle igal öösel pealt ära viskab (temal on teistsugune termoregulatsioon kui tavainimestel, temal on siis palav, kui tavainimesel on soe, seepärast on meil kodus konditsioneer 21 kraadi peal, muidu hakkab Juulil palav), ja Juulike on seni lihtsalt kõrvalt jälginud, et mida ma teen.
Paar päeva on ta aga just siis, kui mina tema voodiriideid ja kaisukaid paika sätin, ise voodi juurde käputanud ja pea sisse pistnud. Et ma tahan nüüd sisse tulla! Eile ronis ta lausa ise oma voodisse sisse, esmalt pani käed sisse ja siis tuli jalgadega järele.
Ise rõõmsalt naeris, et näete, millega ma hakkama sain :D
Üldiselt ongi nii, et Juulike saavutab ühe uue oskuse aastas. See aasta siis ise oma voodisse ronimine.
Juuli saab aru, millal on magama minemise aeg, ja hakkab alati juba kell üheksa - pool kümme haigutama. Nüüd saab ta ka voodi sättimisest aru, et aeg on oma voodisse käputada.
Nii et üks tõstmine vähem :)
INNO SOOVITUSED ELEKTRIKATKESTUSE PUHUKS!!!
*Sõida Poola ära. Selleks võta juba praegu autol paak täis. Lõuna-Eestist sõidab täis paagiga Poola ära, meie oleme ise mitu korda sõitnud. Kui oled kaugemal kui Lõuna-Eestis, sõida igaks juhuks nädalavahetuseks Lõuna-Eestisse ja võta seal paak täis;
*Sõida Soome - Tallinna inimesed, kel rohkem raha. Arvesta, et Soome on muidugi kallis, parem on Poola. Poola on hästiu odav ja võite võtta seda toreda väljasõiduna;
*Kui kütus teel Poola otsa saab, siis mine küsi mõnest talust. Meil juhtus nii Prantsusmaal ning saime ühe sõbraliku külamehe käest paagi täis;
*Väldi suuremaid linnu nagu Riia, seal võivad tegutseda marodöörid, kes võtavad su auto endale. Kui elekter ära läheb, võib puhkeda kaos.
Kui jääd Eestisse -
*Mine sugulaste või tuttavate juurde maalel, kel on ahi! NB! Talunikud, valmistuge, et teie juures saab olema suurem laulupidu! Varuge aegsasti palju süüa kõikidele oma sõpradele ja sugulastele!
*Osta TERMOTELK, tee talimatk! Metsas saad ka lõket teha spets telkimisalal ning end sedasi soojendada, vorste grillida või kartuleid küpsetada tulel.
P.S. Mõtle hästi, mille peale bensiini kulutad! Kõigepealt võid käia läbi sugulase juurest, kui ta tee peale jääb, aga kui bensiini ära kulutad ja sugulane su enda juurest minema ajab, siis ei pruugi enam Poola sõiduks jätkuda.
UNENÄGU
Olin laeva peal, mis sõitis Läänemerel. Laeva ümber olid hiiglaslikud lained, kõrgemad kui laev ise. Mina üritasin meeleheitlikult sadamasse pääseda, aga laeva ja sadamat lahutas kilomeetrite pikkune rippsild, mida mööda ma siis jooksma hakkasin. Sild kõikus kui pöörame ja ma jooksin nagu jaksasin. Viimasel minutil, enne laeva uppumist, jõudsin sadamasse. Pärast leidsin end Tallinna vanalinnast, kust otsisin meeleheitlikult raamatupoodi, aga ei leidnud ühtegi poodi, mis müüks eestikeelseid raamatuid.
Et siis selline unenägu.
reede, 31. jaanuar 2025
CARNAVAL!!!!!!!!
Meil käib siin praegu vilgas karnevaliks valmistumine, just otsustati ära, mis kostüümides mingi klass karnevalil riietub.
Karneval kestab meil siis 28. veebruarist 8. märtsini ehk KÜMME PÄEVA. Kõik see aeg on tänaval pidu. Enne suurt karnevali on koolilaste rongkäik, kus kõigil, ka õpetajatel, on uhked eriteemalised kostüümid seljas ning kõik see koolipere marsib läbi linna ning linnarahvas saab sellele toredale vaatemängule kaasa elada.
Läinud aastal olid Roosi ja ta klassikaaslased vanad roomlased. Roosi oli üks trummitüdrukutest. Väga äge oli vaadata, kuidas ta seal koos teistega trummi tagus ning ise nii uhke näoga oli.
Sel aastal võtab osa ka väike Ella. Kuna sel aastal on teemaks kino, siis Ella klass riietub Toy Story tegelasteks - poisid Woody'deks ja tüdrukud Jessie'deks. Kõik emad ja isad tellisid juba kostüümid ära, meie ka. Ella on väga elevil :D
Roosi klassi teema on Willy Fog. Kuidas sa siis Willy Fog'i ei tea, imestas Roosi, kui ma küsisin, mis Disney film see on. Selgus, et polegi Disney! Vaid Hispaania oma teleseriaal, mis algas juba 80ndatel ning mis tehtud Jules Verne'i raamatu põhjal :D Nemad koolis kogu aeg vaatavad seda. Üldse nad vaatavad koolis väga palju erinevaid filme.
Egas midagi, nüüd tuleb siis ka Willy Fog'i kostüümid tellida. Ja minna peomeelollu, kuna kõik hispaanlased on juba karnevalimeeleolus. Hispaanlastel nii ongi, et jõulud läbi, algab karneval!
neljapäev, 30. jaanuar 2025
LASE INIMESEL SURRA TEMA OMAENDA KODUS
Eestis promotakse nüüd, keel suust väljas, abistatud enesetappu. Et ostke ära, lihtne lahendus. Milleks emale või isale hooldaja palgata või ise hooldada, käruta vanainimene lihtsalt Šveitsi, kus talle antakse mürgikarikas ja soovitakse viisakalt "head und" nagu Karoli Hindriksi emale.
Mul võtab see südame alt õõnsaks. Tuleb meelde 2003. aasta veebruar, kui mu isa sai Tartus raske infarkti. Me olime toona kahekesi Tartus, isal oli seal maja ja üürnikud, ja isa läks alla keldrisse. Mina vaatasin "Vapraid ja ilusaid." Korraga kuulen köögist korisemist. Läksin vaatama - isa lamab kõhuli köögi põrandal kraanikausi kõrval. Süda tagus kui pöörane, aga mul oli meeles, et inimene tuleb selili keerata, et ta hingata saaks. Keerasin, isal olid silmad pahupidi ja suu lahti. Ta ei liigutanud.
Krabasin värisevate kätega oma mobiili ja helistasin kiirabisse. Kiirabist juhendati, kuidas teha südamemassaaži. Tegin. Vajutasin ma ei tea, mitu korda, kätega tema rinnakorvile. Alguses ühe käega, kuna teisega hoidsin telefoni, aga siis öeldi kiirabist, et tuleb kahe käega vajutada ja siis ma vajutasin kahe käega. Ma pole elus nii hirmul olnud kui siis.
Kiirabi tuli viie minutiga ja elustas isa elektrilöökidega. Ta tuli elule. Kiiresti Maarjamõisa, mina ka. Koridoris vastu tulnud arst ütles, et ma päästsin isa elu. Teda elustati või defibrilleeriti veel üks kord. Ta oli olnud viis minutit surnud. Siis intensiivi, juhtmed külge. Mind saadeti koju. Terve öö ei saanud magada, kartsin kõnet haiglast. Et isa surnud.
Aga ei helistatud, hommikul läksin haiglasse. Isa oli koomas, aga elus. Tohutu pigelangus, aga arstid veel ei teadnud, kas ta tuleb välja. Teisel päeval, kui läksin, olid arstid juba naerul näoga. Isa oli ärganud koomast kui unest ja küsinud neilt vihaselt, et kus on mu suitsud ja mu prillid :D Siis hakkas paranemine, aga isa ei tahtnud üldse haiglas olla. Talle ei meeldinud seal, tema tahtis olla oma kodus. Isegi minu ja ema peale kärkis, kui me talle lusikaga suppi sööta tahtsime - "Mis te istute siin nagu vaarao valvurid!" Ja sanitarid olid temaga püsti hädas, kuna ta kiskus endal kõik juhtmed küljest ära ega olnud nõus siibrisse häda tegema, vaid tahtis ise omal jalal WCsse minna. Viisin siis sanitaridele lepituseks Raffaello komme, et nad isa ikka kuidagimoodi taluksid.
Viisin isale haiglasse mobiili, et ta saaks minuga ühenduses olla. Muidugi hakkas ta seda kohe kasutama. "Kui sa mind siit kohe ära ei vii, siis ma ronin akna kaudu välja!" ähvardas ta mind öösel kell kolm. Vorkutas istunud mees ei tahtnud enam vang olla, arusaadav. Tuli leida teine lahendus.
Hooldekodu? Ei, jumala eest. Sealt oleks isa plehku pannud. Ja see on minu arust kõige alatum, mida oma lähedasele teha saab - panna ta hooldekodusse. Hooldekodu on nagu vangla või lasteaed, kus sa pead alluma ühiselu reeglitele. Oma tuba, oma luba, igaüks tahab olla oma elu peremees või perenaine. Magada oma voodis, istuda oma laua taga, pissida omaenda WCs omaenda WC-potti.
Aga ma käisin ülikoolis, esimene kursus oli poole peal. No ja siis, ülikooli saab alati tagasi minna. Võtsin akadeemilise ja tõin isa Tartu koju. Alguses oli väga raske. Öösel ma praktiliselt üldse magada ei saanud, kuna isal oli suitsumehe köha ning ta köhis öö läbi kopsudest röga välja. Pidin 4-5 korda öö jooksul üles tõusma, et aidata teda istukile, et ta saaks kopsud puhtaks köhida. WCsse ta ise minna ei jaksanud. Päris alguses oli tal voodi kõrval ämber, mille peale ma tal istuda aitasin, ja pärast talutasin teda WCsse. Kuna ma olin üksi, ema oli toona Rakveres kõrges palavikus (tema eest hoolitses toona tema ema), siis tegin kõike ise. Kütsin ahje (meil oli korteris neid kaks - suur ahi ja pliit köögis), oli ju veebruar, tegin süüa, koristasin, maksin arveid. Vahepeal lõin katuse ääre pealt jääpurikaid alla. Õnneks ei külmunud vähemasti torud ära.
Nii kulges meil pool aastat. Isa kosus ja mina hoolitsesin tema eest. Mida tervemaks ta sai, seda suurem igatsus tekkis tal aga päris oma kodu ja aia järele Rakveres. Tema ei olnud ju mees, kellele meeldiks korteris istuda. Egas midagi, palusin ta onupojal meid autoga Rakverre viia. Isa oli kohe nagu teine inimene - lõpuks OMA KODU! OMA AED! OMA ÕUNAPUUD! Kolisin ka oma lapsepõlvekoju tagasi ning hakkasin isaga iga päev jalutamas käima. Ta ju käis väga vaevaliselt, nagu aastane laps, tudisevate sammudega. Aga iga päev käisime, harjutasime, ja aasta pärast infarkti sammus isa juba väga reipa sammuga. Ja oli üldse väga reibas ning rõõmus.
Kui ma oleks ta hooldekodusse pannud, poleks ülikoolist akadeemilist võtnud, oleks kõik võinud olla teisiti. Isa oleks ilmselt ära kustunud ning lõpuks ära surnud. Asi on selles, et armastusel on imevõime ravida, päris tõsiselt, räägin omast kogemusest. Ise nägin oma silmaga, kui hästi mõjusid isale mu igapäevased külastused haiglas ning meie hilisemad jalutuskäigud Rakveres.
Pärast infarkti elas isa veel neli aastat ja jõudis Innoga ära näha ning mind talle nö üle anda. Ta oli meie abielu registreerimise tunnistajaks ning võimatu on kirjeldada tema naeratust sel päeval. Ta lihtsalt säras. Reipaks jäi ta kuni surmani 2007. aasta sügisel. Oli üks ilusamaid sügise lõpu päevi, kui isa läks OMA AEDA õunu korjama ning kui ema ta õunapuu alt leidis. Korv oli küpseid kuldrenette täis. Kiirabi tuli, aga isa oli surnud. Täitunud oli tema suurim unistus - surra OMA KODUS. Jala pealt. Nagu sõdurile kohane.
Nutsin mitu kuud järjest ega saanud öösel magada, käisime Innoga öises Tartus jalutamas. Aga samas oli mu hing ka helge, kuna isa oli elu lõpuni armastatud ja ta teadis seda. See ongi kõige olulisem haigele inimesele - teadmine, et sind armastatakse. Et su eest ollakse valmis hoolitsema ning et seda tehakse rõõmuga, mitte kohusetundest.
Iga vanake pelgab, et on oma lähedastele koormaks, nagu kivi jala küljes, ja sealt need mürgikarika mõtted tulevadki. Et parem siis juba kiire ja valutu surm. Suts ja valmis. Kui talle aga öelda ja näidata, et hoolitsemine pole mitte koorem, vaid AU, siis võib see olla ilus kogemus mõlemale.
Minu ühed ilusaimad mälestused on sellest, kuidas me isaga jalutasime tasakesi mööda Rakvere Vabaduse tänavat. Mina tassisin kõik poekotid ja isa jalutas kõrval, naeratus näol. Läksime koju ja tegime kohvi, jutustasime aega tajumata. Või kuidas me läksime Rakvere Pihlaka kohvikusse ja võtsime kummalegi kohvi ning saiakese või tordilõigu. Kõike seda ma sain teha, sest panin oma elu mõneks ajaks kõrvale.
Isa oli need neli viimased aastad väga õnnelik, nägin seda ta näost. Ta oli oma kodus, oma toas, oma aias, oma õunapuude all, oma marjapõõsaste kõrval. Ta võis iga päev ukse lahti teha ja astuda oma aeda. Istuda oma laua taga oma tooli peal ja juua oma tassist kohvi. Ning jah, ka pingutada oma tahte järgi. Võib-olla poleks olnud kõige targem minna aeda õunu korjama, kui pea ringi käis - nii isa mulle hommikul ütles - , aga ta oli vaba inimene ning võis seda teha, kui tahtis.
Seega ärge pressige oma vanemaid, ärge paigutage neid kuskile ka siis, kui teile tundub, et nad ei saa oma kodus enam hästi hakkama. Kui peres mitu last, on kellelgi ikka natukene aega, et ema-isa aidata. Või vähemasti talle abiline otsida. Kõike annab korraldada, kui siirast tahet on.
-
Arstid imestasid, et ta üldse elule tuli. Kuna tal olevat olnud niivõrd raske infarkt. Ta oli lausa viis minutit surnud, kliinilises surmas. Teda elustati kaks korda - kodus ja pärast seda veel Maarjamõisas.
"Teie isal on ikka meeletu elutahe," ütles tema kardioloog, kui haiglas isa voodiveerel istusin, ja vangutas imestnult pead. Sellised juhtumid olevat üliharvad, kui inimene pärast sellist südameseiskumist elule tagasi tuleb.
Mina aga usun, et teda tõi tagasi armastus. Tema suurim soov oli mind väärikale mehele edasi anda ning ta tahtis senikaua elada, kui selle hetke ära näeb. Sel pildil isa lausa sädeleb. Ta tähistab oma sünnipäeva Tartus, oma lemmiklinnas, koos oma tütre ja tolle abikaasaga, kellest väga lugu peab. Innole oli minu isa nagu isa. Ainult üks kord ma olen Innot nutmas näinud - kui minu isa suri.
Armastus teeb imesid. Armastus parandab - vahel nõnda, et ka arstid ei suuda seda uskuda. Ja armastus ravib - kui hoolitseda teise inimese eest sügava armastusega, võib korda saata imesid. Ükski ema või isa ei taha surra, kui tema eest südamega hoolitseda. Ta võib seda enne kirikutornist kuulutada, aga kui aeg sealmaal, tahab igaüks meist, vähemasti sügaval sisimas, et me lähedased tõestaksid meile, kui väga nad meist tegelikult hoolivad.
See lihtsalt on inimese loomus - janu omaksvõtu ja armastuse järele. Kui meile seda ei anta, siis me kustume. Kui antakse, võime elada oma parimad aastad. Ning surra, naeratus näol - nagu minu isa.
teisipäev, 28. jaanuar 2025
TORM HISPAANIAS!
Mitu korda läks ka elekter ära, aga ainult korraks, siis tuli jälle tagasi. Siin muidugi pole elektri äraminek suurem tragöödia, kuna talv on läbi ning ka öösel enam miinuskraade ei ole, on 5-7 plusskraadi ringis. Sellegipoolest oli tore, kui elekter viie minutiga tagasi tuli. Mulle ei meeldi pimedas istuda.
Aga hommikul ust avades pidin pikali kukkuma, kuna selgus, et üks puu on me hoovis pikali kukkunud. Jäi tormile alla. Ja Ella Peppa maja oli basseini kukkunud :D
Täna on veel tuuline ja homme ladistab, aga neljapäeval tuleb jälle päike välja. Nüüd tuleb vaadata, mida selle tormile alla jäänud puuga teha. Inno arvas, et saeb tükkideks ja kütab ära.
AGA KUIDAS PUUDEGA INIMENE ELEKTRIAKTKESTUSE ÜLE ELAB (19)?
Nagu te juba teate, siis meie põhiline siin olemise põhjus on Juuli. Kuna tema miinuskraade ei kannata. Võib vaid ette kujutada, millises hädas me oleks Juuliga, kui kodust elekter ära kaoks. Eriti kui veel elaks kortermaja teisel korrusel nagu varem. Õudne ette kujutadagi! Praeguses Eesti kodus meil on vähemasti olemas mitu ahju, eks siis kütaks neid. Aga kust saada vett? Peaks vist lund sulatama.
Vetsus käia ei saaks. No Juuli niikuinii kasutab mähkmeid, temal sest lugu ei oleks. Lihtsalt ise peaks kilekoti sisse pissima ja kakama.
Ehk siis ilmselt kuidagi saaks hakkama, kui Inno kogu aeg hirmsa hooga kütaks. Ega ta siis muud teha vist saakski.
Suurem mure oleks siis, kui peaks pommitamise eest varjendisse minema. Sest Eestis pole varjendeid isegi mitte tavainimestele, mis siis veel puuetega inimeste invavarjenditest rääkida. Juulit peaks siis mööda treppe tassima, aga ta on nii suur, et see on juba eluohtlik. Meie Eesti kodu on vähemasti maapinnaga samal kõrgusel, ei pea mööda treppe jooksma ning kodust on võimalik lahkuda kohe, kui Juuli riidesse saab. Ehk siis poole tunniga.
Kõige raskem on neil puuetega inimestel, kes elavad kortermajades. Mida teevad need, kelle eluks vajalikud abivahendid töötavad elektriga? Surevad ära või on mingi muu lahendus?
Pildil Inno Roosi ja Juuliga Võrus Tamula kaldal. Kui polnud veel elektrikatkestuse ohtu.
esmaspäev, 27. jaanuar 2025
PUUDEGA LAPSE ÕED JA VENNAD, KUIDAS NEMAD HAKKAMA SAAVAD? (18)
Kui peres käib kogu aeg taplus, siis on puudega lapse õdedel ja vendadel väga raske, kuna nad peavad olema pidevas kaitseseisundis. Siiski tuleb meeles pidada, et vägivaldsus ei ole kunagi vägivaldse lapse "süü." Võimalik, et ta pole ka vanema süü, aga lapse süü ei ole ta kindlasti mitte. Kui vanemad on olnud lapse - või teineteise - suhtes vägivaldsed, siis on see ilmselt ka lapse vägivaldsust süvendanud.
Üks põhilisi asju, millega puudega last kasvatav pere tegelema peab, on MÕISTLIK AJA JAOTAMINE. Ehk kuidas jagada oma aega ja energiat nõnda, et seda jaguks vajalikul määral kõikidele lastele ning keegi ei jääks vaeslapse ossa? Ja kuidas seejuures ka ise vaimselt ja füüsiliselt terveks jääda?
Mida mina olen tähele pannud nii paljude teiste pealt - puuetega laste vanemad pingutavad üle. Ja mitte ainult ei pinguta üle, vaid pingutavad METSIKULT üle. Lapse diagnoos on ränk, ma tean, elasin ju ise ka pärast Juuli diagnoosist teada saamist pool aastat teki all, ning kohe tekib meeletu soov teda NII PALJU KUI VÕIMALIK ARENDADA. Unustades seejuures kõik muu.
Sest see on paratamatu - kui sa lähed teraapiasse, veel mitu korda nädalas erinevatesse teraapiatesse, siis sa ei saa minna mänguväljakule või jalutama. Kõik tuleb millegi arvelt. Kui ühes kohas pingutad, pead teises kohas järele andma. Seega peab inimene kogu aeg tegema valikuid. Mille võtad, mille jätad? Kui kõike üritad, siis kukud varsti sügavale auku. See on nagu nõiaring - muudkui käid ja käid, kulutad energiat, aga välja ei jõua mitte kuhugile. Nagu Puhh ja Notsu Elevantsi otsisid - jäljed olid, aga looma ennast mitte.
Seepärast me need teraapiad ka, kus kurat, saatsime. Et meil jaguks energiat kõigi lastega tegeleda ning et keegi ei jääks tähelepanuta. Ja ega vist ole ka jäänud.
Juuli on ses mõttes hästi hea õde, et ta oma õdedega kunagi ei tülitse. Kui Juuli ja Roosi veel väikesed olid, andis Juuli hea meelega kõik oma mänguasjad väikesele õele ära, polnud üldse kade. Nüüd valvab jälle Roosi, et Juulit poes mänguasjadest ilma ei jäetaks. "Vaata, et sa Juulit ära ei unusta," ütütleb ta. "Ma arvan, et Juuli tahab seda ja seda." Ja kus sa siis ostmata jätad, kui Roosi oskab oma sõnul Juuli mõtteid lugeda. Tuleb kõik ära osta, mis Roosi ütleb. Nõnda on Juulikesel kogunenud aukartustäratav hulk beebimänguasju :D Terve tema voodi on kaisukaid täis.
Õdede vahel on ka ses mõttes side, et kui Roosi voodi peal pikutab, siis läheb Juulike alati justnimelt tema voodi najale upitama. Ja võtab tal käest, et mängime nüüd.
Kui nüüd rääkida häbenemisest, mis on iseenesest totter - miks peaks häbenema erivajadustega inimest? - siis siin ei ole selleks kunagi põhjust antud. Ja me tulime ära enne, kui Roosi kooli läks. Ehk ma ei tea, kuidas oleks olnud Eestis. Kas Eesti koolides norivad teised lapsed puudega lapse õde ja venda? Üks sügava puudega tüdruku õde rääkis Ringvaate saates, et teda noriti tema õe pärast, seega probleem on olemas.
Siin võetakse Juulit aga kui täiesti tavalist inimest, kel lihtsalt on erivajadused. Oleme Juuliga käinud mitmel Roosi kooli üritusel ning teda on tervitatud heatahtlike naeratustega. Nii ei oskagi Roosi mõelda, et ta õde kuidagi "imelik" oleks. Paljud on ka tulnud Juulikesele pai tegema ja ma olen näinud Roosi silmades teatavat uhkusesädet - minu õde!
Kas see oleks nii ka Eestis? Kas mu laps saaks oma puudega õe üle ka Eestis uhke olla? Või tambitaks see uhkus tas maha? Tahaks loota, et Eestigi muutub ajaga puudega inimeste jaoks üha paremaks. See on ju tegelikult nii lihtne - võtta ka teistsugust inimest ennekõike inimesena.
Teisalt hakkab kõik pihta meist endast, meie kodudest. Kas me ise võtame oma lapsi kui täiesti tavalisi inimesi? Või üritame neist teha kedagi, kes nad ei ole? Võib-olla takistavad meid me enda hirm ja häbi?
Või oleks Eestis vaja korraldada puuetega inimeste päris oma PRIDE? Miks mitte? Selline rongkäik, kus puuetega lapsi kasvatavad pered marsivad uhkelt, lükates kärudes oma erilisi lapsi? Ja kus me tähistaks erilisust, oleks selle üle uhked, mitte ei häbeneks, põgenedes teiste pilkude eest?
Sest häbeneda ei ole tegelikult ju mitte midagi. Eriline laps on kingitus tervele perele, kuna mitte igaühele ei anta võimalust avada uks täiesti teistsugusesse, müstilisse maailma, kus võib näha Jumala naeratust. Õppida rääkima kõnetute keeles ning aitama neid, kes ennast ise aidata ei suuda. See on suur varandus, millega antakse kaasa selline hingesuurus ning sügav sisemine jõud, millest paljud vaid unistada võivad.
Pildil Juulike ja Roosi ühes teepealses (ilmselt Hispaania-Prantsuse piiril) mängutoas koos mängimas :)
JUULIKE EI PÕE PIKALT
Juulikese tervises oligi tohutu muutus kaks aastat tagasi, kui siia Hispaaniasse kolisime. Krambid kadusid ära ja viirushaigused muutusid palju kergemaks. Nüüd on Juulil viirustega vaid väike plaavik, natuke nohu ja natuke köha. Eks pikast rinnaga toitmisest oli ka kasu, kuus aastat ikka. Inno rääkis, et tal maal vanaema juures Aravul sai üks poiss viis aastat rinda ning tal oli ka väga hea tervis, jaksas täiskasvanuna paljaste kätega traktori üles tõsta.
Sel aastal saab see beebike meil juba 13 aastat vanaks :)
KUIDAS TERVIS VASTU PEAB (17)?
Kel annab otsad selg, kel põlved, kel mõni muu oluline ihuliige. Minul kadus kuulmine. Iseenesest on see naljakas lugu ja ma olen alati seda meelt, et igast olukorrast tuleb huumorit leida. Minu isa viskas isegi oma Vorkuta aastate üle nalja. No vot, aga kuidas ma siis kurdiks jäin?
Asi sellest, et kui Juulike oli väike, siis ta iga natukese aja tagant krambitas. Ehk siis viskles edasi-tagasi - kas käsi, jalg, suunurk või kõik korraga. Seda oli päris õudne vaadata ning samal ajal pidi hoidma pea külma, kuna talle tuli kiiresti anda esmaabi. Mul oli seepärast alati niiske rätik ukselingi külge riputatud, et krambitav Juuli sellega üle hõõruda. See lõpetas krambihoo. Vahel järgnes ühele krambile natukese aja pärast teine, kolmas, neljaski, ja siis tuli kogu aeg valvel olla. Istusin mitmeid öid tema voodi kõrval teda pingsalt jälgides.
Isegi siis, kui tal krambid - selleks korraks - lõppesid, ei saanud ma rahu. Kuna kogu aeg oli hirm, et tuleb jälle. Nii päeval kui öösel. Päeval oli lihtne, kuna ma niikuinii olin kogu aeg üleval, sain teda jälgida. Aga öösel peab ju inimene mingigi aja magama, et funktsioneerida. Mina ei julenud. Mina ei julenud, kuna kord ma olin hommikul sisse maganud ja Inno äratas mind üles, et Juulil on kramp. Tal oli keel suulakke kinni kleepunud ning nägu sinetas. Õnneks aitas niiske rätikuga jahutamine ka seekord.
Pärast seda ma ei maganud õieti oma pool aastat. Jälgisin Juulit päeval ja öösel. Ronisin küll voodisse oma koha peale ja heitsin pikali, aga käisin iga 15 minuti järel või nii Juulit vaatamas. Et kas krambitab. Enamasti ei krambitanud, aga vahepeal krambitas ja siis oli hea, et ma üleval olin. Olin nagu vangilaagris, ainult et vangilaagris sai öösiti ikka magada ka.
Sel pingutusel oli tagajärg - kui minu isa naases Vorkutast kiila pealaega, kehvast toitumisest kukkusid juuksed peast välja, siis minul kadus kuulmine. Enne ma olin kohe ära kuulnud, kui Juuli oma voodis krambi ajal naljakalt häälitsema hakkas, nüüd ei kuulnud enam midagi. Inno pidi röökima, et ma üldse midagi kuuleks, ja Roosi hakkas hästi kõva häälega rääkima. Selline ränk kurtus oli mul mitu head aastat, enam ei mäletagi, kui kaua (kümme?), kuna see oli nii õudne. Osade inimeste juttu ma üldse ei kuulnud. Mõni küsis, et kas sa oled kurt või. Olin jah, aga häbenesin seda tunnistada. Pime ja kurt. Õnneks lõhnu veel siiski tundsin ja väga hästi.
Vahepeal tuli kuulmine imekombel tagasi, aga ma ei saanud aru, millest see sõltus. Õhuniiskusest? Ei tea. Vahel olin kurt suvel, vahel talvel. Vahel kuulsin väga hästi, aga siis jälle ei kuulnud. Kuulmine lülitus sisse ja välja.
Otsustav hüpe paremuse poole oli kaks aastat tagasi, 2023, kui me kolisime Portugalist siia Hispaaniasse. Siis oli Juulil viimane kramp. Mine nüüd võta kinni, kas tahtis loodus mind kuidagi kaitsta, et ma natukegi magada saaks, või kadus kuulmine sellest suurest krampidega seotud stressist.
Nüüd ma kuulen juba täitsa normaalselt. Mulle ei pea enam kõrva sisse rääkima nagu minu vanavanaisa Samuelile ning kuuldeaparaati ei kanna ma ka enam iga päev. Vaid ainult siis, kui kuulmises on tagasilangus. Tavaliselt juhtub see siis, kui olen haige. Siis pistan mikrid kõrva ning kuulen jälle :)
Muid hädasid mul õnneks ei ole. Selg on korras. See oli mul rivist väljas ainult peale igat sünnitust ca 1 aasta, siis sai jälle korda. Põlved kah ok. Astma on, aga too on mul juba teismeeast peale.
Innol on ka selg korras. Ella hüppas tal ükspäev põlve peale ja see on nüüd natuke valus, aga see on meil juba traditsioon, et me kõik hüppame korra Inno jala katki. Mina ükskord istusin kogemata selle peale, Roosi hüppas ja Ellal oligi hüppamata. Nüüd hakkab õnneks paranema.
All in all, puudega lapsega saab nõnda ka elada, et sandiks ei jää. Ja kui jääd, siis on võimalik jälle terveks saada. Isegi krampidest on võimalik vabaks saada, nagu Juulikese näide kinnitab. Ja selleks ei ole üldse vaja rohtusid, vaid palju värsket õhku ja normaalset temperatuuri.
Mõned soovitused, kuidas mitte sandistuda:
1. VÕTA VABALT. Kõike ei pea tegema. Rasketel aegadel tee ainult seda, mis on hädavajalik
2. ÄRA TOPI kogu oma kalendrit täis, jäta õhuauke ka. Ma saan aru, et vaja on seda ja toda, aga tegelikult on vaja ainult väga väheseid asju
3. UNUSTA kõikide teiste nõuanded ja soovitused, sina ise tead, mis on sulle hea
4. Tee iga päev midagi, mis sulle rõõmu valmistab - pikuta, loe ajakija või raamatut, maali, jaluta looduses vms. Ehk reserveeri tunnike vaid iseendale!