pühapäev, 26. mai 2024

LÕPUKS OMETI SOOJUS!!!


 
No nii, nüüd siis lõpuks jõudis Eestimaine soojus ka meieni! Reedel tuli 30 ära, eile oli 29 ning täna 28 :) Järgmise nädala kolmapäeval ja neljapäeval lubab suisa 36. No saame näha. 

Aga ajalooline aasta, kuna alles 24. mail oli 30 kraadi, varem on 30 olnud juba märtsis ning aprillis. Nüüd alles mai lõpus. 

Mina olen soojusega ära harjunud ning naudin :) Roosil lõppeb kool 20. juunil, seniajani oleme kindlasti siin. Siis vaatame, mis edasi. Kas läheme taas ookeani äärde kuumapakku või jääme siia. 

Eestisse ega ka Soome me sel aastal kindlasti tulla ei riski. See suvi tuleb kuum ning mitte ilma poolest.

KLASSIEKSKURSS!

Roosi käis siis neljapäeval, 23. mail, oma ESIMESEL klassiekskursioonil meie maakonna ühes suures linnas, Caceres´es. Kuigi Hispaanias valvatakse lapsi kullipilgul, olin mina-kanaema muidugi väga mures. Et kuidas ta seal ikka hakkama saab, äkki jääb midagi vahtima ja jääb teistest maha jne jne! Aga algusest!

Ekskurss oli siis Caceres'e linna koos plaaniga külastada arheoloogiamuuseumi ning lõunaga pargis. Väljasõit oli kell 09. 00 ning kooli juures pidi olema 8. 50. Kaasa pidi võtma kaks kott: üks suur ja üks väike. Suuremasse söögid ja joogid, mida nautida bussis, ning väiksemasse väike veepudel ning väike näks, et ekskursiooni ajal kõht tühjaks ei läheks. Kaasa veel peakate - Caceres'es oli tol päeval 27 kraadi. Iga laps pidi väljasõidu eest tasuma 20 eurot.

Roosi ise muidugi väga elevil ning üldse mitte hirmul. Bussi peale läks teda siiski saatma Inno, kuna mina tundsin, et ei suuda vaadata, kuidas mu tibulinnukene bussiga ära sõidab :D Inno ütles, et tibukene oli väga tubli, kõigepealt koguneti kooliõues ning moodustati paarid (kes kelle kõrval istub) ja siis mingi õpetajate saatel bussi. Õpetajaid oli lapsi saatmas tervelt kolm. Roosi istus ühe oma parima sõbranna Alicia kõrvale.

Läks terve kool - Roosi koolis õpib kokku 48 last, välja arvatud esimese klassi juntsud - neid peeti liiga noorteks nii pika reisi jaoks.

Tagasi jõudsid koolijütsid kell 19. 00. PIDID jõudma kell 18. 00 ja Inno jooksiski selleks ajak kohale, aga sel ajal oli peale tema koolimaja ees vaid üks teine isa. Õige, unustasime ära, et tegu on Hispaaniaga ning asjad ei toimu KUNAGI määratud kellaajal, vaid ikka sellest hiljem :D Kuid mis sest, peaasi, et lastel tore oli ja nad õnnelikult kohale jõudsid.

Roosile meeldis reis väga. Arheoloogiamuuseum olevat olnud hästi põnev, kuigi väsitav - tagasiteel norisesid lapsed bussis mõnuga, kui olid kõhud kodust kaasa võetud snäkkidest täis puginud.

Et siis jälle üks igatepidi tore ettevõtmine Roosil selja taga. Käidud oma Hispaania klassiga (lisaks Hispaania koolile õpib Roosi ka Eesti kooli 2. klassis) päris esimesel ekskursioonil suures linnas!

P.S. Lisaks sellele reisile oli Roosil sügisel matk lähedalasuvasse kastanisallu ning väike bussireis kümne kilomeetri kaugusel asuvasse oliiviõlitehasesse. Caceres asub meist 70 kilomeetri kaugusel. 

esmaspäev, 20. mai 2024

LUGEMINE!

 


Eestist saabus taas raamatupakk! Sedapuhku tellisin Roosile Käru-Kaarli raamatu, mida ma olen tükk aega taga ajanud, aga mis alles nüüd e-kaupluses saadaval oli. See on nimelt Roosi selle aasta lugemisnimekirjas. Kes veel ei tea, siis Roosi on ühtaegu Hispaania 4. klassi ning Eesti 2. klassi õpilane :) 

Hispaania koolis on hispaaniakeelsed raamatud ning Eesti koolis eestikeelsed. Siiamaani oleme edukalt läbi lugenud Sipsiku (ja valmistanud muidugimõista ka nuku!), Sööbiku ja Pisiku (eriline lemmik, hambapesu läks pärast kohe hoogsamaks :D), Grimmide ja Perrault' muinasjutud, Lõvi Lõrri ja Jänes Jassi, Bremeni linna moosekandid, Kolm põrsakest ja veel mõned sellised lookesed. Roosi loeb praegu iseseisvalt Karupoeg Puhhi ning tahab jätkata Pipi Pikksukaga. Kõik need raamatud on meil Eestist tellitud.

Et ma ei ütleks küll seda, et nutiseadmete kasutamine kuidagi lapse lugemishimule pidurit tõmbaks. Tõsi, meie lapsed ei kasuta nutitelefoni, vaid tahvlit. Pigem ma ütleks, et Roosi on tahvli kasutamisest tüdinenud ning vaatab parema meelega filme või loeb. Loeb ta iga päev. Kui mina lähen välja lugema, tavaliselt kella nelja-viie ajal, siis kobib tema ka oma raamatuga vaikselt minu kõrvale ning loeb 10-20 lehekülge.

Minu isa retsept oli lihtne - las laps vahib telekat, palju tahab, üks hetk tüdib ära ja hakkab raamatuid lugema. Minuga nii juhtuski :D Ja minu isa oli väga tark mees.

Pildil siis värske lugemisvara, Roosile Käru-Kaarel ja Ellakesele Muumid.

pühapäev, 19. mai 2024

TEATEID HISPAANIAST


Ilus on siin meil Extremaduras! Kõik õitseb, roos trepi kõrval on täies ilus lahti läinud. Aga tavapärasest soojusest võib vaid unistada. Enamiku ajast on taevas pilves, päikest näitab vaid tükati, ning puhub külm põhjatuul. Paar päeva tagasi ka sadas. Seega soojust ei maksa sel kevadel siia otsima tulla. Püsige parem Eestis ja nautige sooja kevadet. Mina siin nii külma kevadet ei mäletagi. Ilmselt tuleb ka suvi jahedapoolne. Kolmekümmet kraadi pole veel olnudki ja ma tuletan meelde, et on mai lõpp. Läinud aastal oli juba märtsi lõpus 30 kraadi. No vot.

Juulikesele meeldib selline ilm väga, Innole mitte nii väga. Roosi kaevas riidekapist JÄLLE välja paksu talvise sulejope, kuna tal hakkas hommikul kooli minnes kerge jopega külm. Läinud aastal polnud aprillis ja mais üldse mingeid jopesid vaja. Nüüd on. Loodame, et juunis saame ilma jopeta hakkama, aga mine tea.
Basseinihooajast võib vaid unistada. See mõte ajab lausa naerma. Jah! 2022. aastal siia tulles saime juba aprilli keskel esimesed sulpsud teha, nüüd hakkab vaikselt jõulutunne tekkima. Peaks vist jõuluehted välja otsima. 

Kurta oleks muidugi patt, kuna, nagu ma ütlesin, Juulike on väga rahul. Talle selline 20-22 meeldibki kõige rohkem. Ja peab siis iga aasta higistama? Ei pea. See aasta on nii. 

Vot. Olge siis hoiatatud. Kui siia tulete, siis pakkige soojad sulejoped kaasa! 
 

neljapäev, 16. mai 2024

EESTLASED ON MAKSUDE MAKSMISE LEMBENE RAHVAS!

NB! See teade paluti edastada Reformierakonna peakontorist! Pakiline!!! Palun jagada!!!!!! 

Eestlane! 

Kui sina veel ei tea, mikspärast sa peaksid Eurovalimistel ja ka kõikidel teistel valimistel valima Reformi, siis mina tean vähemasti kolme põhjust! 

1. Peretoetuste vähendamine! Sest sa ei vaja neid toetusi, sest sa saad alati ISE hakkama! Nagu Kaja Kallas! 

2. Automaks! Sest sa tead oma sisimas, et sa tegelikult TAHAD seda maksu maksta! Mida rohkem sa oma auto eest maksad, seda toredam on selle sees sõita! 

3. Maamaks! Sest makse makstes tekib isu üha uuemate maksude maksmise järele ning meie suudame neid sulle pakkuda!
Uusi makse! Mida sa tõeliselt tahad maksta! Sest mida enam maksad, seda enam sa tahad maksta! 

Seega vali kindlasti Reformierakond, kuna VAID MEIE suudame nii palju uusi makse välja mõelda kui palju sulle on vaja täiuslikuks õnneks! 

Vali Reformierakond, vali maksud! Õnn = maksud! Eestlased on maksude maksmise lembene rahvas! 

teisipäev, 14. mai 2024

RONG SEE SÕITIS TSUH-TSUH-TSUH, KUNI KRAAVI LÄKS KARPUHH!

Avastasin just, et kõigi kolme Balti riigi peaministrid on naised... Ja seda sõja ajal.

Jah. Ma ei tahaks öelda midagi poliitiliselt ebakorrektset ja ma olen ise naine, aga... Eelmises maailmasõjas otsustasid maailma ja ka Balti riikide saatuse mehed. Kas naised oskavad paremini? Või veel hullemini? Värisen sellele mõeldes.

Igatahes on käesolev aasta võrreldav 1939. aastaga. Eesti saatus on taas kaalukausil. Sel aastal otsustatakse Eesti rahva saatus pikkadeks aastakümneteks.

Kas me oleme selleks valmis? Kas need on liidrid, keda me päriselt end juhtimas näha tahaksime? Kas need liidrid suudavad meid päästa või tõmbavad nad meid sügavamale sohu kui suudame endale ette kujutada?

Kas me üldse oleks nii sügaval soos, kui meil oleks olnud teistsugused liidrid? Kui Euroopa liidrid oleksid olnud targemad ja julgemad, mitte nii väga Ameerikast sõltuvad?

Igal juhul on rong juba rööbastel täie hoo sisse saanud ning maha hüpata ei ole enam võimalik. Ma olen korra liikuva rongi pealt maha hüpanud, see oli väga hirmus. Aga siis ta võttis alles hoogu. See praegune rong liigub juba täiskiirusel ning selle pealt enam eluga riskimata maha hüpata ei saa.

Läheme niisiis täie uhinaga oma saatusele vastu. Ja peame vastu võtma selle, mis tuleb.

Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh, kuni kraavi läks karpuhh!!
Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh, kuni kraavi läks karpuhh!!

Oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis siis reisijatest sai?
Oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis siis reisijatest sai?

Kõik nad läksid uperpalli, uperpalli-kukerpalli.
Kiisud jooksid sabad seljas,
kutsud jooksid keeled väljas.
Kümme notsut kukkus kraavi,
kümme kutsut laskis traavi.
Sarved segi sikkudel,
sikkudel ja sokkudel

Selline saab olema ka Eesti ja Eesti rahva saatus. Kui kõik läbi, tänavad paljud õnne, et üldse elus on.

Kiisud ei saand Türile, külla minna Jürile.
Kutsud ei saand Torilasse,
notsud ei saand Porilasse.
Sokud ei saand Karjakülla,
Karjakülla-Marjakülla.

Ei saanud me koos rongijuht Kajaga Karjakülla ega Marjakülla. Ma arvan, et pärast seda vältimatut karpuhhi muutub maailmas väga palju. Kindlasti hakkavad inimesed hoolikamalt kaaluma, keda endale juhiks valivad. Ja see hoolikas kaalumine kestab väga pikka aega. 

esmaspäev, 13. mai 2024

TERVIS

Sain siis lõppude lõpuks kõikide saadetud sünnipäevaõnnesoovid loetud. Aitäh, aitäh, aitähhh!

Kuna paljud soovisid ka head tervist ja mõni ka tugevat tervist, siis tunnen, et pean vist tervise osas ka aru andma.

Ütleme nii, et tervis on mul üldjoontes hea! Nagu mu Ameerika tädi ütles - pääasi, et hing om hää! Ja hing om mul hää. Kehaliselt ei saa ka väga kurta. Poekotte ma tassida jaksan ja aiakäru jaksan ka lükata. Mäest ülesminek läheb joostes.

Ainukene mure on kuulmine. Mul on nimelt sisse-välja lülituv kuulmine. Kui ilm kisub niiskeks, siis võib see pagana kuulmine niimoodi välja lülitada, et mulle peab piltlikult öeldes kõrva sisse karjuma. Sügisel sai Innol röökimisest villand ja ta tellis mulle Amazonist lausa kahed moodsad kõrvakuulmise seadeldised. Need töötavad suurepäraselt ning nendega ma kuulen väga hästi. Kasutan neid siis, kui kõrvakuulmine end välja lülitab.

Samas, kui ta end jälle sisse lülitab, siis ma kuulen paremini kui Inno :D Inno aga ei suuda end kohe kiiresti uuele lainele ümber lülitada ning karjub seepärast ka siis tarbetult edasi. "Ära enam karju, mul tuli kuulmine tagasi," ütlen ma talle siis sõbralikult. "Ahahh," ütleb Inno ning räägib siis normaalse häälega edasi. Kuni mul kuulmine jälle välja lülitub :D Tavaliselt lülitub ta välja talviti, suvel on mul superkuulmine. Eestis on hullem, kuna ka suvi võib olla külm ning vihmane. Kord ma olin aasta otsa kurt. Seepärast on mul lihtsam olla talvel siin. Kuna siin on ka talvel kuivemaid perioode.

No vot! Elame veel! :) 

KUIDAS ME ROOSIGA EUROVISIOONI VAATASIME


Ma pean sellest kirjutama, kuna see on lihtsalt nii lahe! Nimelt lubasin ma eile oma lastel raske südamega Eurovisiooni vaadata. Raske südamega, kuna ei tea ju, mis sealt tulla võib :D 

Mis siis meie musikaalne Roosi arvas? "Mulle ei meeldi need paljad mehed," kirtsutas ta Hispaania laulu peale nina. Eesti loo meloodia talle meeldis ning ta hakkas selle saatel kaasa tantsima, aga küsis siis, millest lauldakse. 

Seletasin siis ääri-veeri, et narkootikumidest.

"Ma ei saa aru, miks peab laulma narkootikumidest?" imestas Roosi.

Mõtles natuke ja küsis siis: "Aga tead, mida meie muusikatunnis laulsime?" 

Ja hakkas laulma:
"Oh happy day
Oh happy day
When Jesus washed
Oh when he washed When Jesus washed
He washed the sins away Oh happy day
He taugh me how to watch Fight and pray
Fight and pray
And live rejoicing
Ev'ry day
Ev'ry day
Oh happy day
Oh happy day
Oh happy day
Oh happy day."

Mnjahh. Mul tuli kohe pisar silma. Roosil on nii ilus hääl, ta oli ise nii rõõmus ning kuidas see laul kõlas nende teiste laulude kõrval... Te oleks pidanud kuulma. 

Lapsed on ikka niivõrd rikkumata meie, täiskasvanutega, võrreldes. Peaksime rohkem küsima nende arvamust. 

Õnneks läksid lapsed siis televiisori juurest ära ega näinud Inglismaa esinemist.

SÜNNIPÄEV


IMEILUS PÄEV
päike paistab 27 kraadi pole ülearu kuum
vaid just parajalt mõnus
ja hommikul oli nii tore trepi peal kohvi juua
ja muffineid süüa
Siis läksime lastega poodi ja ostsime hästi palju jäätist
kõik jäätised mida lapsed tahtsid
sa oled maailma kõige parem emme
sosistasid nad mulle kassajärjekorras
Õnneks oli värsket lõhet ka
võtsin kohe kaks pakki
Inno tegi metsiku laari sushit
nüüd sööme
kahe suupoolega
Enne pikutasin
ja lugesin Aku Ankkat
kõik soomlased loevad Aku Ankkat
ja vaatavad muumimultikaid
nii ka mina
sünnipäeva puhul lausa kaks osa
Nüüd ma mõtlen mis edasi teha
tuju on igatahes hea
ja olla on kuidagi õhuline
nagu muinasjutus

*

Pildil väike meenutus vanast heast Nõukogude ajast. Seitsmekümnendate lõpp, mu nooruslik isa (52!) ja ilus ema (32). Ja mina, väike Irja (2), oma lemmikkaruga! Suured vennad Eino ja Vello olid mul ka, aga nemad pole sellele pildile jäänud. Elasime Rakveres Tõru tänavas, kust kolisime mõne aja pärast Paju tänavale. Minu isa oli Metsamajandi direktori asetäitja ning mu ema kodune. Olid ilusad ajad!

USUÕPETUSEST HISPAANIAS


Ostsin Roosile täna kohalikust poekesest sellise raamatu usuõpetuse tunni jaoks. Tegemist ei ole siis usundiTEõpetuse, vaid katoliikliku usu õpetuse tunniga, mis on Roosil kord nädalas esmaspäeval. 

Eelmisel nädalal nad vaatasid filmi Jeesuse elust ja näiteks ülestõusmispühade ajal nad käisid klassiga kirikus, kus neile räägiti pühade tähendusest. Mulle väga meeldib, et siin Hispaanias ei aeta lastel päid segi ning tutvustatakse esialgu vaid üht religiooni, mis on kristlus ning kitsamalt katoliiklus. Ses suhtes meenutab Roosi algklassiaeg väga minu isa algklassiaega eestiaegses Osulas, kus oli samuti usuõpetus, tõsi, luterlik, ning mitte usunditeõpetus. Minu vanaema Julie oli algklasside õpetaja ning õpetas lastele muuseas ka kristluse algtõdesid. 

Sellest ajast kasvasid välja terve psüühika ning õigete väärtustega head ning hoolivad inimesed. Kes sündisid pärast sõda, olid juba hoopis teistsugused - neile enam kristlikke väärtusi ei õpetatud, kuna nõukogude võim usust lugu ei pidanud. Ja nii ongi enne ja pärast sõda sündinud inimesed ja ka nende inimeste lapsed teineteisest täiesti erinevad. Kurvastaval kombel võttis nõukogulikud väärtused omaks ka noor Eesti Vabariik. oleks võinud ju ka selles mõttes esimese Eesti Vabariigi õigusjärglane olla, et kristliku õpetuse koolidesse tagasi tuua, aga seda ei tehtud.

Hispaanias on sedasi, et kristlikkuu õpetust jagatakse kõikides riigikoolides, aga tundidest osavõtmine ei ole kohustuslik. Need, kelle vanemad seda ei soovi, teevad nende tundide ajal midagi muud (nii mulle seletati), aga kuna ma ei tea kedagi, kes ei sooviks, Roosi klassis käivad kõik usuõpetuses, siis ei oska öelda, mis see "muu" on.
Roosi ise on kristlikust õpetusest väga huvitatud ning see on üks tema lemmiktunde. Ja kui ta suuremaks saab, küll siis saab kõik need ülejäänud usud ka läbi käia.

Minu isa rääkis minule ka alguses vaid Jeesusest ning kinkis mulle sünnipäevaks sellise ilusa raamatu nagu lastele mõeldud "Piiblilood." Oi, kui ilusad pildid seal olid, mulle nii meeldis! Pärast uurisin põgusalt ka muid uskusid, aga mitte ükski neist ei köitnud mind nagu kristlus. 

Kahju, et Eesti lapsed peavad kasvama kristliku kooliõpetuseta, mida siin Hispaanias peetakse nii loomulikuks. Tõsi, mõned kristlikud koolid on nagu Katoliku kool Tartus, aga riigikoolides eraldi kristlikku õpet ei ole.

laupäev, 4. mai 2024

LÕPUKS OMETI LÄKS TIBA SOOJEMAKS!


Läinudnädalane arktiline külm mõjus ka meile kui põhjamaalastele rängalt ning nüüd võtame kohale jõudnud soojalainest viimast. Lapsed tegid väljas mõnusa pikniku :) Täna on 23 kraadi.

Muidu on meil siin praegu väga ilus aeg, ilusaim. Kõik õitseb. Igal pool õitsevad lilled - roosid, moonid ja kõik ülejäänud. Kel reisiisu peale tuli, siis külm pole enam ka. Ainult sellega peab arvestama, et aprill pole Hispaanias tänavu nii soe nagu tavaliselt ning meenutab pigem märtsi. Kolmekümmet kraadi pole veel olnudki.


kolmapäev, 1. mai 2024

NO MIS ON LAHTI HISPAANIA KEVADEGA???


Head töörahva püha kõigile! Meil siin on täna Dia de Trabajo ehk töötamise päev. Roosil on koolist vaba.

Väljas päikese käes tähistada aga ei saa. Kössitame toas, kuna ilm on kõle ning puhub vile tuul. Õues on vaevalt 13 kraadi praegu. Päeva peale tuleb 16, aga Hispaania mõistes on see väga külm, jopeilm.
Homme natukene parem, 17 kraadi, aga ikkagi on see kaugel traditsioonilisest Hispaania kevadest. 2021. aasta kevadel, ma mäletan, me põgenesime Lissabonist juba veebruaris ookeani äärde, kuna seal oli lihtsalt nii palav - kolmekümne kraadi ligi. Aga ookeani ääres läks ka kiiresti palavaks ja me olime sunnitud suveks Eestisse tulema. See aasta on sellest mägede kaugusel. On aprilli lõpp ning hispaanlased võbisevad, kannavad sooje sokke ning kurdavad: "Frio, frio!" 

Oleme ausad, meil on tavaline soe Eesti kevad praegu siin. Ei mingit Hispaania kevadet. Kogu aeg sajab, sooja alla kahekümne kraadi ning puhub põhjatuul. Tore, kui kuskil soojenemine on, meil mitte :D 

Järgmiseks nädalaks lubab tiba soojemat, üle kahekümne. No vaatame. Täna igatahes on külm ja sajab. Isegi naabri kassid on vehkat teinud.

Ilusat töörahva püha siis veelkord ning päikest! 

teisipäev, 23. aprill 2024

GEORG VAHER - IGAVENE LÕUNAEESTLANE :)


Isaga seoses tuleb kõneleda ka Võrumaast. Minu isa oli Võrumaa poiss! Sündinud Osulas, sessamas majas, mis pildi peal ehk Osula vanas koolimajas. Tema ema oli sama kooli juhataja ning algklasside õpetaja Julie Eveline Vaher. Kui ma Võrumaale kolisin 2010. aastal, siis tulid paljud vanemad inimesed mulle rääkima, et nemad olid ka "Juuli" (nii mu vanaema kutsuti) õpilased. 

No vot, aga isa sündis selles majas teise korra peal, kus oli kooliõpetaja korter. Peres oli kolm last - Aino, Endla ja Georg. Georg oli pesamuna, Endla tast seitse ja Aino üheksa aastat vanem.
Oma südames jäi mu isa, ma arvan, alati võrukeseks. Tal oli täpselt samasugune huumor nagu Võru inimestel ka nüüd - sihukene lustlik ning vimkaga. Ja kes teab, kuidas oleks läinud isa elu, kui poleks tulnud nõukogude võim. Ehk oleks ta pärast õpinguid EPAs Võrumaale tagasi läinud ning seal mõnda metsamajandit juhtima hakanud? 

Aga ta suunati hoopis Rakverre, mis ju samuti paha polnud, kuna Rakvere on armas väike linnake nagu Võru. Vaikne ning roheline. Rohelust armastas mu isa väga. Ta istutas me Paju tänava kodu aia puid ja põõsaid täis ning külvas maha kõiksugu vilju. Ma ei mäleta päeva, mil isa poleks olnud aias. Isegi oma surmapäeval läks ta reipalt aeda õunu korjama ning suri jalapealt, poolik korv kõrval. 

Miski kutsus teda aga alati tagasi Lõuna-Eestisse. Nõukogude ajal me käisime temaga vähemasti kord aastas Tartus Pauluse kalmistul, kus olid ta vanemate haud, ning Eesti iseseisvudes kolisime juba päriselt Tartusse, sest isa sai tagasi tema isale kuulunud maja Võru tänavas. Seal elasime me rõõmsalt mitu aastat, 1995-2000, kogu minu ülikooliaja. Isal võttis maja üürnikke täis, kõik naissoost muidugimõista, ning nende probleemidega tegelemine (kel ahi rikkis, kel - jälle - üür maksmata) oli talle mõnusaks vaimuvirgutuseks. 

Mina panin tähele, et lõunas läks isal alati silm eriliselt särama. Talle meeldis käia Tartu turul ning istuda Tartu kohvikutes - Werneris ja Wildes. Rakveres oli jälle ta lemmikuks kohvik Pihlaka. Tänapäeva Võrus oleks ta jälle andunud Katariina külastaja. 

Aga Osula koolimaja. Kunagi aastaid tagasi oli Osula vana koolimaja müügis ja ma pakkusin isale, et ostame selle ära. Saaksid tagasi kolida Osulasse! 

Isa vaatas mind seepeale suurte silmadega ning ütles, et aga seal pole ju kohvikuid. Tal hakkaks igav!

Nii jäigi see kaup katki :D 
 
Pildil olemegi isaga Osula vana koolimaja ees aastal 2005.

esmaspäev, 22. aprill 2024

ISA - 97!


Täna täitub mu isal 97. sünniaastapäev! Ma kujutan ette, mida me täna temaga räägiksime. Kunagi viskas isa nalja, et tema unistus on kolida Kanaari saartele. Päikest mu isa armastas ja mis seal imestada - ta oli loomult kõige päikeselisem inimene, keda ma teadsin, ning tal oli maailma kõige päikeselism naeratus. Selline, mis sulatas südamed ning pani inimesi ihkama tema seltsi. Mõni ime siis, et isal oli nii palju sõpru. Tema seltsis oli lihtsalt nii hea olla - lihtsalt istuda, suitsu teha, malet mängida (mida mu isa jumaldas!) ja poliitika üle vaielda (tema kirg number 1!)
Üks mu esimesi lapsepõlvemälestusi on see, et mina istun laua all ning kuulan, mida mu isa ja tema sõbrad meie elutoas laua taga maletades räägivad. Oi, need jutud olid põnevad! Jätsin kõik meelde ja nagu näete, siis meeldib ka mulle üle kõige poliitika üle arutada :D

Mu isa oli mõnusalt flegmaatiline ning ülipositiivne inimene. Ma ei tea, kas oli see tema sünniloomus või aitas seal kaasa Vorkuta nö elukool, aga igatahes suhtus isa kõikidesse inimestesse soojuse ning lugupidamisega ning ärkas alati hommikul hea tujuga. "No üles!" ilmus ta mu toa uksele ka nädalavahetuseti küllaltki vara, kui ma veel magada tahtsin. "Puhuvad pasunad,m tõuske üles, MAGAJAD!" Vahel oli tal ka kaasas mängupasun, mida ta siis mõnuga puhus :D Ikka selleks, et ma tuleks juba üles ning temaga kööki kohvilaua taha maailma asju arutama. Mida ma ka muidugi tegin, kuna ma ei tahtnud kaotada ühtegi minutit nii fantastilise inimese seltsist.

Pärast jalutasime koos poodi ja arutasime tee peal asju edasi. Ka siis, kui juba ülikoolis käisin, eelistasin alati isa seltsi. Mõni boifrend oli päris kade, aga mind ei huvitanud. Rakvere inimesed ikka teadsid, et see kahekümneaastane noor tšikk käib igal pool koos oma isaga, aga mõni võõras jäi küll vahepeal vaatama, et issand, nii vanal mehel nii noor kaaslane. Eriti, kui isal oli veel Batmani särk seljas. Isa armastas kanda värvikaid Ameerika särke ning nooruslikke teksapükse. Ka veel kaheksakümneaastaselt. Ta oli selles mõttes täiesti eatu.

Ja see tema huumorimeel! See oli täiesti legendaarne. Loendamatruid kordi me naersime koos nii, et silmad märjad. Temaga oli kogu aeg lihtsalt nii lõbus, sest alati oli tal varrukast kas mõni päriselt naljakas anekdoot võtta või oli tal rääkida mõni naljakas lugu. Kas Albikära Antsust või kellestki muust, sageli olid need lood eestiaegsed. Oma vangla aastatest rääkis isa ka, ta ei peitnud üleelatut endasse, vaid jutustas lahkesti edasi. Kuidas ta Siberis esimest korda kakles nii, et prillid läksid katki, aga tänu sellele pälvis laagrikaaslaste usalduse. Kuidas tegelikult olid need vene pätid, kellega ta koos istus, toredad sellid ning kuidas mõnega neist jäädi sõpradeks pikaks ajaks. Kuidas tal oli tekkinud seal kaugel Venemaa avarustes pruut, kelle ta oli lubanud Eestisse järele kutsuda, aga pidi lubadust murdma, kuna Tartu tüdrukud olid palju ilusamad :D Kuidas nad sõber Otiga mööda Riia tänavat üles tulid ning täiesti kõrist "Hõissa kauboi'd" laulsid - nõnda, et mõni tegi akna lahti ja viibutas rusikat :D

Ohjah, isast võiks terve raamatu kirjutada ja ma arvan, et ühel päeval ma teen seda. Aga ikkagi meenub mulle temaga seoses peamisena see tema lõputu heatahtlikkus - asi, millest mu arust on praeguses maailmas kõige rohkemn puudu.

laupäev, 20. aprill 2024

ROHI KASVAB MÜHINAL


Nagu igal aastal, on ka sel aastal me aias rohi mühinal kasvanud. No sadas ju ka kõvasti, vahepeal lausa kallas. Ehk jutud kogu Hispaania veepuudusest ei vasta kindlasti tõele. Kusagil seda kindlasti on, vist Andaluusias, kui ma ei eksi, aga meil Extrem aduras sajab talvel väga palju. Ja rohi kasvab. 

Õnneks tuleb varsti naabrimees nagu igal aastal kitsedele heina niitma ning siis saab jälle "kuiva jalaga" hoovi peal ringi joosta. 

Muidu tuli jälle väikene külmalaine. Kui veel paar päeva tagasi oli 3o kraadi, siis täna pelgalt 22 ning kisub TAAS sajule. Nüüd on nädal aega kahekümne ringis. Mõnus! Õhk on värske. Mulle meeldib! 

Roos läheb üha enam õide :) 

neljapäev, 18. aprill 2024

MUUSIKAÕPETUSEST HISPAANIA KOOLIS

Üks põhjus, miks Hispaania kool mulle veel meeldib, on see, et siin pole mingit tarvidust panna last muusikakooli. Kuna pillimängu õpetatakse kooli muusikatunnis. 

Roosi on pool aastat koolis käinud ning selle ajaga õppinud mängima nii kitarri kui trummi. Ja mis kõige vahvam - trummi meisterdasid lapsed valmis ise. Seejärel õpiti isetehtud instrumendil mängima.
Nüüd teevad nad kõik koos tamburiini ning õpivad sellega mängima.
Kooris laulmist meil siin pole, aga muidugi ei ole meil ka laulupidusid. Eesti lapsed laulavad seevastu väga palju, seda juba nõukaajast, mil muusikatundide sisu oligi tund aega järjest koos laulmine, mis mind kohutavalt närvi ajas. Mulle tundubki, et Eesti muusikaõpetus on siiamaani nõukaajas kinni, kuna ka nüüd on põhirõhk laulmisel. Mida siis peavad tegema need, kellele laulmine ei meeldi, nagu näiteks mina? Kooli muusikatunnis ma lihtsalt maigutasin suud. 

Lapse muusikakooli panek on aga väga tüütu ja lapsele maru väsitav, kui ta peab pärast kooli veel muusikakooli vantsima ning seal pingutama. Miks ei võiks pillimängu põhitõdesid õpetada koolis? Ja siis kui on mingi eriti musikaalne laps, siis tema võib käia muusikakoolis. Eestis käivad aga vist suht kõik, vähemasti minu tuttavad on kõik oma lapsed muusikakooli pannud :D Kuna koolides pillimängu ei õpetata ning vanemad tahavad, et laps mingitki pilli mängima õpiks. 

Et peaks pausi selle nonstop lõõritamisega ning õpiks äkki vahel mingit pilli ka koolis?

MIS TÖÖD ON HISPAANIAS VÕIMALIK TEHA?

Tuli küsimus, et mis tööd on Hispaanias võimalik saada lihtsal Eesti inimesel, kel ei ole juba oma tööd kaasas nagu meil.

Tõepoolest - meie järgi joonduda ei saa, kuna meie rajasime oma ettevõtte juba Eestis, olles puruvaesed ning Toidupanga järjekorras. Vantsisime mööda Kreutzwaldi tänavat Võru Rimisse oma 5-10 euroga taskus ning arutasime, mida oma unistuste portaalile nimeks panna. "Juustunen?" pakkusin mina, kuna mul tuli meelde, kuidas mu isa 90ndatel Soomest naastes naeris, kuidas tema reisikaaslane oli mõelnud, et ähh, mis see Soome keel siis ära ei ole, paned lihtsalt igale poole -nen lõppu :D

"Ei, see peab ikka kuidagi Eestiga seotud olema," arvas Inno. "Kuna teeme seda ju eestlastele." "Eestinen!" turgatas minul ning Eestinen oligi sündinud.

Aga see kõik polnud alguses lust ja lillepidu. Nägime mitu närguriaastat, kuna kahel esimesel aastal ei toonud Eestinen meile sisse sisuliselt mitte kui midagi. Inno muudkui toksis palehigis, aga käte vahel veeretasime ikka sente. Kõik see aeg me olime Eestis, sest me ei tahtnud korrata aega, mil Portugalis ootamatult raskustesse sattusime. "Kui lähme, siis lähme nii, et saame jalaga ukse lahti lüüa," ütlesin mina ja Inno oli nõus.

Vahepeal, kui Toidupanga konservide söömisest kopp ees oli, siis mõtlesime, et lähme Soome tööle, sest pakkumisi ju oli - koristaja, ehitaja, tehasetööline, tallu abiks. Inno isegi vahepeal kandideeris kuhugile ja ühte kohta teda ka kutsuti, Kuhmosse, kui ma õigesti mäletan, aga siis me otsustasime ikkagi mitte minna ja rasked ajad ära kannatada, kuna... kui me oleks läinud, siis poleks meil kindlasti enam Eestineni jaoks aega jäänud. Aga me tahtsime olla omaenda peremehed. Ja ise oma aja üle otsustada. Kuna meil on ju Juuli, kelle eest hoolitsemine nõuab kahte vanemat. Ka selles mõttes me oleme tavaperedest erinevad.

No vot, aga läks, mis ta läks, ühel hetkel hakkas see me Eestinen vedama ning praegu on meil tänu sellele võimalik elada, kus tahame. Aga ainult tänu sellele, et me olime nõus enne vedama hakkamist sisuliselt kerjused olema.

Seega - IGA algus on raske. Ja eriti raske on see siis, kui sa teed midagi uut, hüppad vette tundmatus kohas. Siis on väga oluline veenduda selles, et kõik pereliikmed oleksid otsusega rahul ning ühte meelt. Ja et sa oled nõus natuke aega külmas vees siputama.

Hispaanias tööd leida on - pehmelt öeldes - mitte just lihtne. Kõige parem, kui sul on juba Eestist lahkudes olemas visioon, mida sa siin teed. Ja uurid juba enne lahkumist välja, kas sinu ideele on turgu. Kui tulla nö mütsiga lööma, siis kõige kindlamini leiab tööd hotellidest ning restoranidest, ettekandja ning kelnerina. Aga ka ITst, kui oled selles kõva käsi. Panen kommentaaridesse ühe lingi, ehk on abiks.
Kui su nõudmised aga pole suured ning sind ei peluta ka telgis elamine, siis võid jälgida Youtube'ist Karmen ja Toivo Penti teekonda, kes saabusid Portugali läinud aasta sügisel, veetsid - koos lastega - terve talve telgis ning on oma sõnul eluga väga rahul.

Ehk siis igaühele oma. Bottom line - mõtle enne lahkumist kindlasti need asjad läbi. Mida sa siin teed, kas saaksin soovitud alal tööd, kui palju sul on võimalik säästa raha (kahe-kolme kuu varu peaks kindlasti olemas olema, parem, kui pool aastat). Üürid on odavamad maapiirkondades, aga tööd on kindlasti lihtsam saada linnas.

Ehk siis meelakkumine siia kolimine pole, aga õnnestub, kui sul on kindel plaan, ühtne pere ning sind ei peluta raskused.

Ahjaa - suvel on siin palav. Mõnes kohas väga palav. Meie kandis 40-42 max, ehk siis suvel tulles tuleks kindlasti üürida konditsioneeriga maja või korter. Need on kallimad. Väiksema eelarvega on parem tulla sügise poole, alates novembrist, kuna siis algab low season ning üürikate hinnad langevad poole võrra või isegi enam. Siis on parem siin alustada. High season'i ajal võid jääda turistidele jalgu ning pead maksma elamise eest sama hinda, mis nemad.

Seega - enne mõtle VÄGA HOOLIKALT ASJAD LÄBI, kui kohvrid pakid.

teisipäev, 16. aprill 2024

VALMISTUME INNO SÜNNIPÄEVAKS


Täna on meil siin siis 29 kraadi sooja. Inno muidugi ülirahul ja märkis, et kui Eestis on tema sünnipäev aasta kõige koledam aeg - külm, vihm, tuul - , siis siin aasta kõige ilusam. Ja õige ta on! Pole enam kül, aga ka veel mitte väga palav. Just paras. Täna avanes ka me trepi kõrval lõpuks ometi kollane roos. Just Inno sünnipäevaks. Inno oli nii rahul. 

Võrus oleks homme päeval 8 kraadi ning öösel -1. Peaks kütma. Päikest poleks. Inno on sellisel puhul alati teki alla pugenud ning seal mossitanud. Siin võttis ta aga täna terve päeva rõõmsalt päikest ning tuli nüüd tuppa magama. Praegu ongi kõige parem magamise aeg, kuna on siesta. Inno ärkab meist kõige varem, juba 6-7 ajal ning temal on praeguseks pikk tööpäev selja taga. 

Ehk siis ei muud kui sünnipäevalainele. Lähedal asuvast restoranist on toodud piduroad ning õhtupoole teeme sünnipäevapeo otsad lahti.

Ülal pilt sest roosikesest, mu arust on ta täiuslik :) 
 

esmaspäev, 15. aprill 2024

KUIDAS ÕPETAJAD JA LAPSEVANEMAD HISPAANIAS OMAVAHEL SUHTLEVAD

Paar päeva tagasi lugesin üht artiklit, kus Eesti ema kurtis, et tema lapse õpetaja oli kirjutanud lapse päevikusse märkuse, et kodutöö tegemata, aga polnud täpsustanud, mis ülesanne. Ema siis võtnud õpetajaga ühendust ning saanud nipsaka vastuse, mille peale polnud ta enam midagi küsinud, kuna vaidlused õpetajaga polnud ka varem "head nahka toonud." 

See oli päris huvitav kirjeldus ning tuletas mulle meelde mu oma nõukaaegset kooliaega, mil märkused päevikus olid tavalised. Mitte muidugi minul, kuna mina olin nohik ehk eeskujulik õpilane, kel oli alati kõik tehtud ning rohkemgi veel. Selline overachiever. Aga mäletan, et õpetajatatel oli tavaks päevikutesse punase pastakaga märkusi kirjutada. Paljud pelgasid siis, et mis ema-isa ütlevad. Mina sellest aru ei saanud, kuna minu ema-isa ei vaadanud minu päevikusse mitte kunagi. Ega küsinud ka kunagi, mis hinde sain. Nad nimelt usaldasid mind 100 % ning mina muidugi ka neid. 

No vot, aga nüüd Hispaaniast. Siin päevikutesse märkusi ei kirjutata. Vähemasti mina ei ole näinud, et kirjutataks. Kodutöid vahepeal antakse, aga mitte palju ning kindlasti mitte iga päev. Pigem kord nädalas. Näiteks üks päev pidi Roosi lahendama ära matemaatika töövihikus (meil mingeid digiasju pole, ainult töövihikud) kaks ülesannet ning teine päev oli tal vaja kirjutada inglise keeles lühike vestlus. 

Kuidas siis õpetajad lastevanematega suhtlevad, kui neil midagi öelda on? Meil käib see nii, et õpetaja kas vestleb vanemaga koolivärava juures last üle andes või - kui on pikem vestlus - kutsub ta mõnel päeval kooli juttu ajama. Kirjalikku pingpongi meil siin pole :D Vestlused õpetajaga on alati näost-näkku. Sügisel näiteks kutsus David ühe meist kooli ja tundis muret, et Roosi koolis nii vaikne on ning midagi ei räägi. Inno siis seletas talle, et Eesti lapsed ongi vaiksed ning alul oli Roosi veidi kartlik ka seepärast, et pea kõik õpetajad olid mehed. Eestis oli ta näinud vaid naisõpetajaid :D 

Näost-näkku oli hea rääkida ning ei tekkinud mingeid arusaamatusi, nagu ehk võib tekkida meili teel vesteldes. Ja vestlusest oli ka kasu - David organiseeris Roosile kiiresti kaks naissoost abiõpetajat ning nüüd on probleem lahenenud. Roosi on koolis palju julgemaks muutunud ning sai üks päev isegi tunnis käratsemise pärast pahandada. Olgu öeldud, et käratsemine on Hispaania koolilaste puhul täiesti tavaline nähtus :D 

Ja seda tuleb ka kindlasti mainida, et vaidlus oma lapse õpetajaga on siin täiesti tundmatu nähtus. Õpetaja on siin autoriteet, maestro või maestra, keda lapsevanem, sealhulgas ka mina, usaldab. Või õigemini - õpetaja ning lapsevanema vahel valitseb mõlemapoolne usaldus. Ning koostöö - me mõlemad pingutame lapse arengu nimel. Kui ma hakkaks õpetajaga vaidlema, siis ma ju torpedeeriks seda. Vastupidi, ma olen Roosi õpetajatele südamest tänulik, et nad jaksavad teda õpetada ning teevad seda nii hästi. 

Või kuidas teile tundub? Kas õpetaja peaks olema ka lapsevanema jaoks autoriteet?

pühapäev, 14. aprill 2024

RAHULIK RAHUTU ÕHTU


Haruldaselt soe päev ning õhtu. Täna juba 28 kraadi. Pidasime hommikul lastega väljas veesõda, pärastlõuna veetsime toas pikutades. 

Õhtul kella kuue paiku läksime tagasi välja. Lapsed kiikusid, meie Innoga ajasime laua taga juttu. Pea saabus videvik ning välja ilmusid tähed ja kuu. Meie hoovis paistavad tähed alati kuidagi iseäralikult selgelt. Kassid muutusid seepeale kohe väga aktiivseks ning hakkasid ühest kohast teise hüppama. Ilmselt läks lahti hiirejaht. 

Vaikus, ei ühtegi häält. Ainult laste kilked ning kasside krabistamine rohu sees. Ja aasalt koju naasvate kitsede kellade kõlin meie värava taga. 

Tulime ära tuppa ja me Innoga vaatasime ühte lahedat Hispaania seriaali. Roosi ja Ella hakkasid kahekesi Toy Story't vaatama. 

Siis vajus Innol silm kinni ja ta ütles, et läheb vist ära magama. Mina heitsin veel pilgu uudistele. Hing pidi peaaegu et kinni jääma.

"Kuule, sa ei saa vist magama minna," ütlesin talle. Inno avas laisalt silmad. "Iraan alustas." 

Täna õhtul algas Iraani massiivne rünnak Iisraeli vastu.

neljapäev, 11. aprill 2024

AMEERIKLASED ON SELLISED JA HISPAANLASED ON SELLISED :D


Mu isa käis 80ndate lõpus Ameerikas. Enne seda oli ta käinud kuuekümnendate lõpus, pärast Kennedy tapmist, ja siis käis ta veel ka 90ndatel. Seal olles sõitis ta koos õemehega läbi terve Ameerika, idarannalt läänerannale ning tagasi. Käis Niagara kose juures ning Lake Champlain'il kalal. Tagasi tuli teadmisega, et Ameerika on suur ja lai ning kunagi pole võimalik öelda, et vot, ameeriklane on selline.

"Newyorklane on täiesti teistsugune kui see, kes elab Seattle'is," seletas ta mulle. "Ameerika koosneb paljudest osariikidest ja kõik osariigid on erinevad."

Meie Innoga kordasime isa trippi 2008. aastal kevadel. Pärast isa surma. Sõitsime lennukiga Washingtoni, rentisime säält Chevy Suburbani ning kruiisisime sellega mööda Road 66i läänerannale. Osariigid, mis me läbi sõitsime, olid: Virginia, North Carolina, South Carolina, Georgia, Alabama, Mississippi, Louisiana, Texas, New Mexico, Arizona, California ja Nevada. Minule jäid kõige eredamad mälestused Orleans'ist (muusika!) ning San Antoniost Texases, aga ka Savannah South Carolina's oma koloniaalsete majadega oli lahe ning mõistagi oli lahe näha kord elus Las Vegast. Ma arvan, et sama tretti me teist korda enam ei teeks, nüüd läheks põhja kaudu.

Tõdesin selle reisi ajal sama, mida isa - ameeriklased on erinevad. Ja, uskuge või mitte, sama lugu on Hispaanias. Ka hispaanlased on väga erinevad. Meie näiteks elame konservatiivses Extremaduras, mis on oma pindalalt sama suur Kui Eesti Vabariik. Ma ei tea, kus need liberaalid siin täpselt elavad, aga ehk Madriidis või Barcelonas. Siin igatahes valitsevad konservatiivsed väärtused ja meile see sobib :D

Pildil mina South Carolinas Myrtle beach'il.

TÄNA ÕUES


Täna on meil siis väljas suisa 27 kraadi, selle kevade kuumarekord, ning päike sirab kõrgel taevas. Lapsed kauplesid issilt välja oma kiigud aeda ning nüüd on need neil olemas :D 

Punane kass tuli lastega mängima. Ta veel nooruke ja talle meeldib, kui Roosi ja Ella talle mänguasjuasju kätte toovad. Ta elab meist kohe üle tee. 

kolmapäev, 10. aprill 2024

CREPP SAI KAHEKÜMNESEKS!


Me armas Crepp sai kahekümneaastaseks! Crepp on nimelt see kohvik Tartus, kus me Innoga 2005. aasta 21. mail kohtusime. 
See on juba vana lugu, aga kes ei tea, siis ma olin Portugalist kodus käimas ja sõitsin Rakverest Tartusse Aapo Ilvese kontserdile, kus ma sain tuttavaks Aapo sõbra Liisaga, kes kutsus mind järgmisel hommikul Creppi kohvi jooma. Samas laudkonnas oli ka Inno koos ühe teise tüdrukuga. Saime esimesest pilgust aru, et oleme kokku loodud. Ja kokku me jäimegi :)

Pilt on tehtud 2005. aasta suvel ning pildistas minu isa Georg Vaher. 

MADRE MIA!


Jumalik õhtu. Soe õhumass on lõpuks ometi kohale jõudnud. Kui eile oli päeval veel ainult 18 kraadi ning mul oli väljas külm ajakirja lugeda, siis nüüd on kell pool üheksa (tund vähem kui Eestis) ning sooja on 21 kraadi. Homme päeval tuleb 27 ning sealt läheb ainult soojemaks.

Inno rõõmustab ja jõudis täna isegi päikest võtta. Ja lastele õue kiigud üles panna. Nüüd on meil oma hoovis minimänguväljak.

Kõik õitseb. Puud, põõsad, lilled. Ja lõhnab! See magus, uimastav kevade lõhn! Õhtul son see eriti tuntav. Seepärast meeldib mulle videviku laskudes veel üks väikene jalutuskäik teha. Jalutan kõrvaltänavasse kiriku juurde ning tagasi. Heidan korra pilgu me linna kohal käsi laiutava Jeesuse poole. Ja ütlen mõttes tänupalve selle eest, et olen turvalises kohas. Et olen vaikses ja rahulikus kohas.

Ma ei ole kiriku juures üksi. Seal lükkab üks tüdruk, nii 15-16, ratastoolis oma õblukest vanavanaema. Vanavanaema juuksed on nii hallid, et nad polegi enam hallid, vaid lausa valged. Lapselapse näol on õrn naeratus. Neil on tore koos olla. Ju mõtlesid nemadki veel selle ühe õhtuse jalutuskäigu ette võtta.

Koerad hauguvad. Me maja kõrval on koerte varjupaik. Igaühel on meeletu territoorium jooksmiseks, sest nende aedikud on suured. See on mäe nõlval, keset rohelust.

Ja siis tulevad kassid. Kõigepealt haagib mulle end sappa triibik. Perenaine avab talle küll juba ukse, et kiisu-kiisu, tule tuppa, aga kass vaatab vaid korraks vabandavalt tagasi ning silkab minu sabas meie aeda. Seal ootavad teda juba ees punane ning mustvalge, kes on ei-tea-kust välja ilmunud. Kassid nuusutavad üksteist üle ning kaovad siis kuhugile aianurka. Kuhu, ma ei tea. Ilmselt hiirtejahile või on neil muud asjaajamist. Käivad nad meie hoovis iga päev ning vahetevahel jäävad öösekski. Punasele meeldib magada Juulikese kärus.

Tagasi jõudes on toast kuulda laste lõbusaid kilkeid. "Madre mia!" hüüab Roosi vannitoast. "Jumal küll!" Lähen vaatama, mis juhtus. "Ma oleks su lõhnaõlipudeli peaaegu et maha ajanud," jutustab ta vaheldumisi naerdes ja risti ette lüües - seda õpetati koolis. "Aga õnneks kukkus vaiba peale. Kas sa oleks olnud vihane?"

"Ei oleks," naeran ma vastu.

Hea on olla. 

esmaspäev, 8. aprill 2024

LENAST VEEL

Mäletate, kirjutasin siin mõni aeg tagasi oma ukrainlannast tuttavast Lenast, kes pääses 2022. aastal Ukrainast koos oma armsa aastase tütrega põgenema ning jõudis välja Portugali, kus ta lahkesti vastu võeti?

Tal oli plaan oma tütar septembris Portugalis eelkooli panna, aga detsembris otsustas Lena koos tütrega kodumaale naasta. Oma kodulinna Sumõsse. Toona oli sõjas ka väheke rahulikum periood ning Lena lootis, e nii jääbki. Ja läks koju.

Paar nädalat tagasi lugesin ta meeleheitlikku postitust, et "meid pommitatakse pidevalt ja ma ei tea enam, kas tegin õigesti." Ta ütles, et õhk on paanikast nii paks, et seda saaks noaga lõigata.

Sõja rahulikum periood on läbi ning Sumõ on tiheda tule all. Kui varem postitas Lena iga päev, siis nüüd pole tast enam kippu ega kõppu. Kadunud.

Kas ta on Sumõst evakueeritud või juba surma saanud, ma ei tea. Igatahes on ta kusagil, kus internetis olla ei saa.

Oleks ta siia jäänud, käiks ta laps praegu Portugalis eelkoolis ning jookseks rõõmsalt mänguväljakul ringi.

Jahmatav, kui palju sõltub siin maailmas meie enda otsustest. Teed väikese vea ning võitled juba elu eest. Ja paned ka oma lapse elu ohtu.

Sõda paraku on selline, et seal vahelduvad ohtlikumad ajad rahulikumate aegadega ning rahulikul ajal on selline tunne, nagu sõda oleks läbi saanud. Aga see on petlik. Enne tormi on alati vaikus. Siis läheb möll taas lahti ning sa ei suuda uskuda, kuidas võisid arvata, et sõda on läbi. Aga nii see on.

Kui puhkeb sõda, siis katsu leida endale võimalikult turvaline koht. Ja kui sa seal juba oled, kui Jumal on sind sinna aidanud, siis püsi seal, kuni sõda on läbi.