reede, 28. aprill 2017

Migrandisõda Euroopas

Euroopa Liidu riigid olid harjunud kõik Brüsselist tulnud idiootsused alla neelama. Kuni tuli Brexit.

Euroopa on sõjas. Hübriidsõjas. Mille relvadeks on migrandid. Kui Saksamaa ei saanud oma võimu kehtestada majanduslikult, siis tehti seda läbi migrantide. Saksamaa juht proua Merkel kutsus miljonid migrandid Euroopasse ja läbi nende hakkas Saksamaa end kehtestama. Üle Euroopa tantsisid valitsused Saksa taktikepi järgi ja mätsisid migrantide kuritegusid kinni ning tegid terrorirünnakute peale head nägu. Kuni inglastel sai sellest jamast villand. Ja varsti saab teistel ka.

27-28. aprill. Selline tunne on, et jään püsti seistes magama



Ma ei saa aru, mis värk on. Juba teist päeva on mul peal metsik uni. No nii metsik uni, et kui täna Roosiga jalutamas käisime, siis mul oli tublisti tegemist, et tal kannul püsida. Sest ma pidin iga natukese aja tagant seisatama, et haigutada. Ma ei tea, kuidas teiega, aga mina ei saa käigu pealt haigutada. Roosil muidugi mingit und polnud. Tema oli täna eriti vilgas ja sibas väga kiiresti edasi. Õnneks siiski mööda kõnniteed. Sõidutee teda ei huvita. Kõnnitee on palju ägedam, sest sealt saab kive ja vanu lehti üles korjata. Kõnniteel võib olla ka selliseid vahvaid asju nagu see veevõtukoht Katariina alleel. Roosile meeldis vee sees siputavaid vihmausse vaadata ja kraanist välja pahisevat veejuga katsuda.

Kui koju jõudsime, siis olin ma nii väsinud, et oleks peaaegu püstijalu magama jäänud, aga kuna ilm oli palju ilusamaks läinud, siis tahtsid välja tulla ka Inno ja Juulike. Ei jäänud siis mul muud üle kui ennast jälle riidesse panna. Roosi oli samuti uuesti välja minemisega päri ning me seadsime sammud Tamula äärde, kus Roosi hakkas kohe liiva sees lustima.

Õnneks ei pidanud me seal pikalt olema, sest päike läks pilve taha ja Inno tõmbas nina vingu. Ta tõmbab alati nina vingu, kui päike pilve taha läheb. See tuleb sellest, et tal on hispaania juured. Minul on soome juured ja mina tõmban nina vingu siis, kui päike väga soojalt paistma hakkab. Meil on Innoga selline ütlemine, et kui minul hakkab väljas juba kergelt paha, siis temal hakkab juba hea :). Teisest küljest sobime me hästi, sest tema saab mulle esmaabi anda kuumarabanduse ja mina talle alajahtumise puhul :D.

Käisime veel poes ja sättisime ära koju. Kodus pugesin kohe linade vahele.Täpselt nagu eile. Kui kell saab kolm, siis saavutab mu unisus haripunkti ning ma praktiliselt kukun voodisse.

Pagan seda teab, mis mul viga on. Kahtlustan siberi unekatku. Ärge seda nüüd guugeldama hakake, ma mõtlesin selle praegu ise välja. Mis ei tähenda, et sellenimelist tõbe olemas ei võiks olla. Igatahes pean ma nüüd lõpetama, sest tukk tuleb peale.

Üleval pildil Roosi Katariina allee veevõtukohta uurimas.

Venemaa häda: USA kopeerimine

Venemaad on küll tavaks Eestis kritiseerida, aga seeläbi kritiseeritakse ka Eesti suurimat liitlast: USA-d. Miks? Sest Venemaa on USA koopia.

Eestis ja ka mujal arvatakse ekslikult, et USA on demokraatia. Ei ole. Näiteks sõnavabaduse indeksis on Ameerika kusagil alles viiendas kümnendis, uuringute järgi on USA riigikord oligarhia. Ehk siis võim on koondunud väikse grupi väga rikaste inimeste kätte. Demokraatia valitseb maailmas, paradoksaalsel kombel Põhjamaades, näiteks Soomes ja Rootsis, millesse Eestis sageli põlastavalt suhtutakse.

Kui Eesti kõigub oma ideaalides Põhjamaade ja USA vahel nagu kits kahe heinakuhja vahel, siis Venemaa on võtnud eeskujuks USA. Ja sellega teinud tegelikult suure vea ja endale karuteene. Venemaa ja ka Eesti ning muu endise NLiidu jaoks sobiks tegelikult Põhjamaade, näiteks Soome mudel. Sest see on rahva võimule kõige lähemal.

USA eeskuju tõttu ajab Venemaa ka ekspansionistlikku välispoliitikat, võistleb selles osas USA-ga, mis aga Euroopasse ei sobi. Selline USA-lik lähenemine mõjub Euroopas nagu sadul sea seljas. USA huvi on sõdida, aga Euroopas keegi sõdida ei taha, sestap suhtutakse Euroopas USA-sse kerge irooniaga. Nii USA kui Venemaa on viimastel aastakümnetel otsinud maailmast maid ja rahvaid, kes tahaks sõdida ja osta relvastust. Vähesed võtavad vedu. Ukraina suudeti lõpuks sõtta meelitada, aga on selge, et enamik ukrainlastest sõdida ei taha ning see sõda seal kaua ei kesta.

Venemaa peaks oma USA kopeerimise jätma kus see ja teine ning võtma eeskuju Soomest. Sellega oleks Venemaa palju tõsisem tegija kui USA, mis on maailmas omandamas narri kuulsust. USA poliitikat võib mõista ajaloolise tausta tõttu, kuna USA-sse saadeti Euroopast välja mõrtsukad ja vargad, kes ühel hetkel vangivalvurid ja Ameerika põliselanikud maha lõid ja oma riigi tegid. Venemaa on ajalooliselt olnud vastupidi, vaimu kandja, Euroopa kultuuri üks hällidest.

Ameeriklasi imetleti ja austati aastakümneid nende raha pärast, aga nüüd on hiinlased rikkamad kui ameeriklased.

Minu virtuaalne sõber Facebook

Martin Fordi raamatu Rise of the Robots esikaas. Müügil Amazoni veebipoes.

Martin Ford kirjutab raamatus Rise of the Robots, et robotid on töötegemises inimestest juba efektiivsemad, kuna nad on muutunud õppimis- ja arenemisvõimeliseks.

Üks suurepärane näide robotist on Facebook. Kuigi Facebook justkui võimaldab suhelda sõpradega, on Facebook ise virtuaalne sõber, kes vahendab mulle teisi inimesi, nn sõpru. Tegelik sõber on Facebook, kellega võib veeta terved päevad, kes pakub mulle lisaks kontaktile teiste inimestega huvipakkuvaid teemasid, toitu, meelelahutust, mida iganes. Ja kes on õppimisvõimeline, kes jälgib, mida ma teen, mis mulle meeldib ja kes talitab vastavalt sellele. Pole ime, et inimesed päevad läbi Facebookis istuvad, ehk siis veedavad aega selle virtuaalse sõbra seltsis.

Facebook on kõige ehtsam robot. Tehisajuga robot. Ta on igal pool: arvutis, telefoni, kella sees. Robotid mitte ainult ei võta omale inimeste töökohti, vaid pressivad end kõige suuremaks sõbraks ja kaaslaseks.

Kas inimesel on selles robotite poolt loodud ja kujundatud keskkonnas parem elada? Hea küsimus.

Eesti on saar. Kas saarele raudtee ehitamine on otstarbekas?

Üks mõte seoses Suure Eesti Raudteega: Kui ida transiit ära kukkus, siis on Eesti põhimõtteliselt saar nagu Island, mille puhul tuleb arvestada, et siia pääsebki kas laeva või lennukiga. See on uus reaalsus. Saarele raudtee ehitamine on väga kulukas ja miljonilise rahvakillu puhul ebamõistlik.

kolmapäev, 26. aprill 2017

Kuidas liidu ühes otsas paksemat suppi keeta

Kunagi nõuka aja lõpus, kui Eestis arendati IME-t ja kõik olid hästi optimistlikud, töötasid Eesti taibud väljas süsteemi, kuidas NLiidu ühes otsas ehk siis Eestis paksemat suppi keeta kui mujal. Selle kohta tegid isegi toonased tudengid, Indrek Neivelt TPI juures ja Aare Järvan TRÜ juuures teadustööd. Mis aitas Eestit kõvasti edasi ja andis Eestile pärast NLiidu lagunemist teistest parema stardipositsiooni. Asi seisnes lühidalt öeldes kunstlikus inflatsiooni kiirendamises.

Nüüd aga on Eesti liidus, kus eestlased, kuidas nüüd öelda, pole just kõige teravamad kriidid karbis. Sest kuidas muidu põhjendada seda asja, et majandussanktsioonide tõttu kõige rohkem kannatavast Eestist viiakse ühte pidi läbi tuhandeid Mercedese autosid riiki ja teist pidi voolab Eesti majandusvööndi kõrvalt läbi gaas riigist, millega peaks seoses sanktsioonidega olema kõik majandussuhted katkestatud. Mis näitab, et ajal, kui Eestis helbitakse lahjat körti, vitsutatakse liidu teises otsas sellist borši, kus lusikas püsti sees seisab.

Või olen ma millestki valesti aru saanud?!

Üksikemasid (ja ühes sellega kõiki naisi) solvanud Oviir võiks suupruukimise asemel sukka kududa

Nonii, nüüd on selle aasta ema üha piinlikumaks muutunud diskussiooniga liitunud ka Merle Klandorf, kes asus Siiri Oviiri steitmenti, et aasta ema saab olla ainult abielus naine, kaitsma.

Mina ütleks selle kohta seda, et siit te näete, miks üksikemade olukord Eestis nii kehv on. Kui isegi Naisliit suhtub üksi oma lapsi kasvatavatesse naistesse sellise halvakspanuga, praakides nad pikema jututa aasta ema konkursilt välja, siis mida ülejäänud ühiskonnalt tahta? Naisliit, kes peaks just üksikemasid kaitsma ning neid igal võimalusel tunnustama?

Oviiri ja Klandorfi arvates on abielus naine nagu aadlidaam, täieõiguslik upstairs, aga üksikema kerjusnaine, veel madalam kui downstairs, kes tuleb viisakast majapidamisest tagaukse kaudu välja saata, pärast seda, kui oled talle mõned eilsed leivakoorikud pihku poetanud.

Sellega väidavad Oviir ja Klandorf ei muud kui seda, et naise ühiskondlik positsioon, tema aktsiate kurss oleneb ei millestki muust kui mehe suvast. Kui mees püsib naisega abielus, siis on naise hind aktsiaturul kõrge; kui mees naise maha jätab ja tast üksikema teeb, siis naise aktsiakurss kukub mürinal. Sellega on Naisliit naise kaubastunud, teinud tast kauba, asja, hingetu olendi.

Ma ei tea, millise nipiga Oviir ja Klandorf oma mehi enda küljes kinni hoiavad, ilmselt ähvardustega, aga see, et nemad - hetkel - abielus on, ei tee neid kuidagi üksikemadest paremateks. See ei tee neid ka nendest naistest paremateks, kes lastele igal aastal uut isa tutvustavad. Üks tark ja hea naine võib oma lastele igal aastal kasvõi kümmet uut meest tutvustada ja sellele vaatamata hea ema olla.

Sest naise väärtus ei olene grammi võrragi sellest, milline on tema suhe meestega. Naise väärtus on NAISE VÄÄRTUS. Ei midagi rohkemat ega vähemat.

Naisliit, mis naisi kõlbulikeks ja mittekõlbulikeks klassifitseerib, ei kõlba mitte kuhugile. Selline Naisliit võiks laiali minna, sest teeb naistele kahju, ja sellist Naisliitu, mis naistele kahju teeb, ei ole vaja. Oviir ja teised temasugused keskaegsete põhimõtete järgi elavad matroonid võiks aga suupruukimise asemel sukka kududa, sest see tuleb neil selgelt palju paremini välja. Las aasta ema valivad need, kes naisi hinnata oskavad ja meestest vähemväärtuslikeks ei pea.

26. aprill. Appi, püksid kukuvad jalast ära!



Kõik kirjutavad oma kaalust ja kus siis minagi pääsen. Täna oli selline asi, et kui poodi läksin, siis tundsin, kuidas püksid libisevad puusade pealt alla. Ohoh. Varem olid need püksid mul ilusti puusade ümber, isegi kergelt pitsitasid. Minu kõige suuremad teksapüksid. Aga nüüd kukuvad jalast ära.

Eile proovisin endale ka kõiki oma teksaseid jalga. Ja tulemuseks oli see, et kui kuu aega tagasi mahtus mulle neist - kümnest paarist Levis'e pükstest - jalga ainult üks, siis nüüd juba neli. Täpselt nagu Portugalis. Portugalis oli sedasi, et kui sinna jõudsime, siis mahtusid mulle kaasa võetud neljast paarist jalga ainult kaks, aga pärast seda, kui olime Innoga oma esimesed kaheksakilomeetrised jalutuskäigud ära teinud, siis kõik neli. Nii jäi kuni reisi lõpuni. Reisi alguses ostsin poest riideid suuruses L, reisi lõpul suuruses M. Siis tulime Eestisse ja kolm paari teksapükse jäid mulle pisitasa kitsaks. Lõpuks mahtusid ainult need kõige suuremad.

Nüüd ma kaheksakilomeetrisi jalutuskäike ei tee, nii et liigses liigutamises ei saa mind süüdistada. Ilm on veel nii sitt, et pikemaid jalutuskäike ei kannata ette võtta. Külm hakkab, eriti sel külmaallergiat põdeval pereliikmel. Küll olen ma menüüst jätnud välja sellised teraviljad nagu nisu, rukki, odra, kaera, riisi ja tatra. Ainult maisi söön. Vahel tahab inimene ju moosi süüa ja siis on hea mõni maisigalet võtta. Soolalõhet on samuti hea maisigaletiga süüa, eriti kui sinna pool sidrunit peale pigistada. Samuti ei ole ma söönud gluteeniga ega gluteenita leiba.

Nii et kas olen kaalust alla võtnud? Ja kui palju? Ei tea, sest Inno tellitud kaalu patareid ei ole veel kohale jõudnud.

Ülal pildil olevad teksad lähevad mulle jälle jalga nagu valatud.

Kohviku köök. Siskonmakkarasoppa



Me Roosiga oleme suured Pikku Kakkose (tuleb iga päev Soome Yle kanalilt kell 17. 00) fännid ja seal on selline rubriik nagu Riku ja Rami, kus siis koer Riku ja tema sõber Rami kokkavad lihtsaid asju. Kuna mina süüa teha ei oska, siis sobib mulle söögitegemise õppimiseks justnimelt see lastesaate kööginurk. Kuna nende toitude tegemisega saavad hakkama ka lapsed, siis arvatavasti ei murra nad konti minulgi.

Meie Roosil on nimelt tekkinud viimasel ajal tohutu huvi söögitegemise vastu, näiteks tahab ta päevas mitu korda issile salatit teha ja mina olen siis ka sunnitud osalema, kuna teravat nuga ma veel tema kätte ei usalda. Alguses tundus see pidev köögi vahet jooksmine jube tüütu, aga kuna selle pisikese tegelase ehedat rõõmu on nii tore jälgida, siis nüüd olen pisitasa ennast tema entusiasmist nakatada lasknud ja vaatan juba ringi sellise pilguga, et mida veel saaks kokata. Ja nüüd täna hommikul seletatigi Pikku Kakkoses ilusti ära, kuidas teha sellist asja nagu siskonmakkarasoppa't ehk eestikeeli äreseletatuna suppi, mille sisse käib ka toorvorst lambasooles.

Mis siis sinna sisse läheb?

Retsepti järgi läheb nelja inimese supi jaoks vaja:
6 kekmise suurusega kartulit
3 porgandit
1 suur või kaks väikest porrulauku (võib ka sellerit)
1 liiter vett
1 puljongikuubik
500 grammi toorvorste
maitse järgi soola ja jahvatatud paprikat
mõned terved musta pipra terad
mõned loorberilehed
peterselli

Käisime Roosiga hommikul poes ja ostsime supi tegemiseks vajaliku kraami ära. Kuna ma olen jätkuvalt laisk kokk, siis ostsin juba valmis kooritud ja lõigatud kartuleid ja porgandeid. Porrulaugu lõikusin supi sisse ise. Seejärel vesi peale ja keema. Keeta ca 15 minutit. Siis pigistada toorvorstide seest välja umbes pöidlasuurused kuubikud ja keeta koos supiga ca 5 minutit. Lisada puljongikuubik, sool, jahvatatud paprika, pipraterad ja loorberilehed. Kaunistada peterselliga.

Kuna valmis kooritud ja lõigatud kartulite ja porgandite pakis olid ka kaalika ja kapsa tükid, siis panin ka need supi sisse. Eks igaüks võibki teha justnimelt sellise siskonmakkarasoppa nagu talle endale lahe tundub. Mina näiteks pigistan enda portsjoni sisse kindlasti ka tubli tüki sidrunit. Head kokkamist! Meie Roosiga läheme nüüd enda tehtud suppi sööma ja  pakume ehk Innole ja Juulikesele ka :).

Pildil podiseb minu versioon siskonmakkarasoppa'st, enne peterselli lisamist.

Kas vägivaldses kodus kasvava lapse tunnistus on pädev?

Väljavõte lapsevanema võõrutamise teemaliselt veebilehelt.

Veebis on päris palju infot parental alienation'i ehk siis vanemliku võõrutamise teemal. See on siis selline olukord, kus üks vanematest võõrutab pärast abielu lahutamist teise vanema lastest, nii et lapsed hakkavad varem lastega hästi läbi saanud lapsevanemat vihkama.

Teadlased on koguni veebis loonud eraldi grupi: Parental Alienation Study Group, kuhu on koondunud teadlased 42 riigist. Eestist seal küll kedagi pole, aga see ei tähenda, et selle teemaga ei võiks Eestis tegeleda.

Tuleb välja, et vanemlik võõrutamine on väga levinud nähtus ning seda esineb põhiliselt konfliktsete lahutuste puhul. Enamasti esineb seda siis, kui ühel vanematest on bipolaarne isiksusehäire ja ta klammerdub pärast lahutust oma lapse või laste külge ning hakkab teist vanemat maha tegema. Lõpuks hakkavad lapsed vihkama vanemat, kellega nad varem hästi läbi said. Sageli esineb võõrutamise juures laste väärkohtlemist ja kodust vägivalda, kus üks vanematest sunnib lapsi vägivalla ähvardusel teist vanemat hülgama. Seejuures, mis huvitav, hakkavadki lapsed teist vanemat vihkama ja klammerduvad vägivaldse vanema külge.

Nagu märgivad võõrutamist uurinud autorid, siis sageli tunnistavad lapsed võõrutatud vanema vastu ka kohtus. Perverssel kombel areneb lapsel võõrutatud vanema vastu viha, samas kui vägivaldse vanema vastu austus ja lugupidamine. See on sarnane lapse seksuaalse ärakasutamise juhtumitega, kus lapsel kujuneb lugupidamine ja isegi „armastus” seksuaalse kuritarvitaja suhtes. Sageli ütlevad lapsed, et nad armastavad inimest, kes neid seksuaalselt kuritarvitas ning seksuaalsed kuritarvitajad õigustavad oma teguviisi sellega, et neil arenes lapsega vastastikune sõprus ja austus.

Ma võin omaenda kogetu põhjal öelda, et just nii oligi, et hooldusõiguse asjas küsis kohus lapse arvamust ning laps otsustas jääda vägivaldse vanema juurde. Ehk siis puhas õpiku keiss. Kohus arvestas lapse arvamusega ja jättis lapsed vägivaldse vanema juurde.

Mis on veidi jabur. See on sama, kui kohus otsustaks ka seksuaalse kuritarvituse puhul arvestada lapse arvamust ja kui laps ütleb, et ta oma noku lapsele suhu pannud onu armastab, siis jäetakse laps selle onu juurde.

Psühholoogid on seisukohal, et lapse võõrutamine ja seksuaalne kuritarvitamine on ühtviisi ohtlikud, kuna mõlemal puhul jäävad lapsele eluks ajaks nii psüühilised kui füüsilised häired. Täheldatud on isegi vanemliku võõrutamise sündroomi, mis on ohtlik psüühiline häire. Millegipärast on aga nii, et lapse seksuaalset kuritarvitamist peetakse Eestis kuriteoks, võõrutamist aga mitte.

Mitmel pool maailmas, viimati näiteks Brasiilias ja Mehhikos on vanemlik võõrutamine kuulutatud kuriteoks. USAs jäetakse võõrutaja ilma lapsetoetusest. Mis huvitav, teema on arutusel üle maailma, aga mitte Eestis. Kannatajaks on lapsed.

Erdogan on uus Ansip?

Väljavõte Iltalehti veebist.

Eesti sõber ja NATO partner Türgi käib Eesti jälgedes. Türgi president Recep Tayyip Erdogan käitub oma poliitiliste vastastega sama otsustavalt nagu Eesti endine peaminister Andrus Ansip, kes oma rivaali Edgar Savisaare praktiliselt surnuks piinas. Türgis tehakse asju veidi robustsemalt, nii et opositsiooni liider pidi USA-sse pagema, aga põhimõte on sama. Nii nagu Eestis, pandi Türgis meediale päitsed pähe.

Nii nagu Eestis, tehakse ka Türgis kõike demokraatia kaitseks. Elagu demokraatlikud Türgi ja Eesti vabariigid!

Ma olen enam-vähem 100% kindel, et vapper demokraat Erdogan on tulevane Euroopa Komisjoni asepresident.

Eesti võiks Inno ja Irja meediaseaduse ära muuta

Väljavõte rsf.org veebist.

2010. aastal, mil oli vaja Inno ja Irja Kohvik iga hinna eest maha võtta ning selle tegijad vangi panna, muudeti seadust, mille järgi võis vangistada ajakirjanikud, kes ei avalikustanud oma infoallikaid. Enne seda oli Inno ja Irja kodus Rakveres korraldatud läbiotsimine, võetud ära arvutid ning üritatud blogi häkkimise teel maha võtta. Ent need meetmed ei andnud tulemust. Lõpuks mindi seaduse muutmise teed.

Kuivõrd aga Inno ja Irja lõpetasid vangimineku hirmus Eestis poliitpättide paljastamise juba 2010. aastal (põhjusel, et mingi päti pärast pole mõtet vangi minna) ning nende põhiline ründeobjekt, läbi ja lõhki korrumpeerunud Reformierakond on võimult tagandatud, siis võiks seaduse tagasi muuta. Mis võimaldaks Eestil tõusta rahvusvahelises sõnavabaduse indeksis, kus Eestis oli varem sarnaselt teiste Põhjamaadega esimeses kümnes, aga kukkus pärast toda Inno ja Irja seadust teise kümnesse.

Ma kinnitan, et vähemalt minul pole kavatsust lähematel aastatel alustada uut ristisõda poliitpättide vastu, sest ma olen ka inimene - mul on väiksed lapsed ja ma tahan elada. Ülejäänud Eesti meedia on samuti nii taltsas, et ei kujuta ühelegi pätile mingit ohtu.

teisipäev, 25. aprill 2017

Päris andekas naiste räpp aasta ema teemal


Kuulamiseks lülita arvutil kõlarid sisse ja kliki punasele nupule.

Kus on Eesti oma Tarja Halonen?

Väljavõte Helsingin Sanomate veebist.

Tänane Helsingin Sanomat kirjutab sellest, kuidas pärast nn Pronksiööd on Eestis vene ja eesti kogukonnad elanud justkui paralleelmaailmades, oma mullis: nad küll õpivad teineteise keelt, aga nad elavad omaette piirkondades, käivad eraldi lasteaias ja koolis, neil on omaette hobid ja isegi veebikogukonnad. Nad töötavad omaette ettevõtetes. Ja tarbivad täiesti erinevaid meediakanaleid.

Ehk siis see integratsioon, millest kunagi räägiti, ja mis oli ilus jutt selle taustal, et vene kogukond Eestisse elama jätta, on läinud täiesti vett vedama. Ja mis omakorda tähendab, et vene kogukond ei jaga Eestis samu väärtusi mis eestlased, kuigi avalikult räägitakse midagi muud. Ning enesest mõistetavalt pole avalikkusele tehtud teatavaks vene ja eesti kogukondi puudutavaid uurimusi - need kas puuduvad üldse, kuna neid ei juleta teha, või on nad lihtsalt salastatud, nii nagu sellised uuringud olid salastatud nõukogude ajal. Mis kokkuvõttes tähendab, et vene kogukond Eestis on nagu viitsütikuga pomm. Ja eestlased on ise selle pommi meisterdanud, selles ei saa süüdistada Putinit, Trumpi, soomlasi, juute või islami sõdalasi. Eestlased on meisterdanud pommi, istuvad selle pommi otsas ja ootavad, näpp suus, millal see plahvatab.

Kui jälgida soome ühiskonda, siis on seal probleemid praegu isegi tõsisemad. Sisse on rännanud suur hulk migrante, kellest suur osa viibib riigis illegaalselt. Aga erinevalt venelastest on need pärit Kesk-Aasiast, ehk siis tšurkad, keda isegi venelased kardavad ja põlastavad. Need on need sõdijad ja pommipanijad-rahvad, kellest võib kõike oodata. Aga ma imetlen Soomet ja soomlasi, millise idioodi järjekindluse ja visadusega nad neid migrante kohtlevad. Olgu öeldud, et migrandid tulid Soome põhiliselt Rootsist, Lapimaa kaudu, üle piiri, kusagil poolteist aastat tagasi. Soomlased võtsid nad kõik esimese hooga vastu, kuigi oli selge, et osa neist on islamivõitlejad, kõrilõikajad, mõrtsukad ja kurjategijad. Aga soome ühiskond on nendega toime tulnud. Nüüd tahetakse kolmandik neist riigist välja saata, aga migrandid ajavad sõrad vastu. Ja kinnitavad, et nende kodumaal Iraagis ja Afganistanis pole turvaline. Mõned sajad ongi juba vägisi pandud lennuki peale ja Soome riigi kulu ja kirjadega ära saadetud. Aga selle peale on ärganud üks osa ühiskonnast, soomlased ise, kes oma elu hinnaga takistavad inimeste välja saatmist.

Eestis oleks seda kõike raske ette kujutada. Eestis valitseb nõuka aja tõttu suur riigi- ja süsteemitruudus. Inimesed on ära hirmutatud ja ei julge kodust nina välja pista, veel vähem kellegi eest seista. Kui Tõnismäelt taheti pronkssõdurit minema viia, siis polnud vene kogukonnal ühtegi eestlasest toetajat. Vähemalt polnud neist midagi kuulda. Isegi Edgar Savisaar, kes mängib suurt venelaste kaitsjat, tõmbus oma urgu, linnavalitsuse tagakambrisse. Ta oli pronksimäsu ajal lihtsalt kadunud. Nii nagu ka peaminister Andrus Ansip ja ekspresident Arnold Rüütel. Tollal Kadriorus istunud Toomas Hendrik Ilvesele ei saa passiivsust pahaks panna - ta oleks mõjunud venelaste ees nagu tola.

Aga tuleme nüüd tagasi Soome juurde. Soomes on praegu seis selline, et enamus soomlastest on migrantidele vastu, kuna nad on soomlasi peksnud, vägistanud, lapsi seksuaalselt kuritarvitanud. Nad on varastanud ja valetanud. Nad ei kõlba üldse Soome, nad on sada korda hullemad kui venelased Eestis. Aga nüüd tuli endine president Tarja Halonen, võttis südame rindu ja kirjutas sellest, et migrante ei tohiks enam välja saata. Kas te kujutate ette, eksole?! President tõmbas omale hea sita kaela, terve rahva viha. Selleks et seista ühe väikse rahvakillu huvide ja õiguste eest. Eestis oleks selline käitumine täiesti mõeldamatu. Keegi ei julgekski midagi sellist teha. Aga see eristabki soomlast eestlasest: soomlane julgeb. Ta julges 1939. aastal venelasele vastu minna, kuigi see oli pealtnäha täielik lollus, hullumeelsus, ja julgeb täna kaitsta moslemeid, kellest suur osa on potentsiaalsed terroristid. Halonen on julge soome naine, keda ei huvita, mis teised temast arvavad, kes talitab nii nagu peab õigeks. See on see kuulus Soome sisu, millest eriti keegi teine aru ei saa peale soomlaste endi.

Ma ei kiida Haloneni mõtteid heaks, ma olen ise vastupidisel arvamusel, minu arvates tuleks moslemid Soomest välja saata, aga ma imetlen selle naise julgust ja vaprust. Ma julgen tunnistada, et ma oleks nõus minema Haloneniga rindele, aga mitte Savisaare, Ansipi, Rüütli või Ilvesega. Sest rindel määrab ainult julgus, mitte miski muu. Nagu üldse elus. Ja iga rahva saatuse määrab selle rahva julgus. Julgus teha ka selliseid asju, mis on hullumeelsed.

Oi kuidas ma tahaks, et eestlased oleks nagu soomlased. Ja et nad julgeks hakata lõpuks ometi venelastega suhtlema, kes on lausa inglid võrreldes tšurkadega, vabandust väljenduse eest. Venelased on Eesti jaoks suur õnnistus, mitte nuhtlus. Aga eesti rahvas ei saa sellest aru, nii nagu ei saadud 1000 aastat tagasi aru, et Eestisse saabunud esimesed ristiusu levitajad tahtsid head. Eestlased tegid 1000 aastat tagasi vea, mis läks neile maksma vabaduse järgmiseks tuhandeks aastaks. Nüüd on võimalik seda viga parandada.

25 de abril sempre, fascismo nunca mais!



Kui Eestis tekitavad kuupäevad 25-27 aprill õudu, sest tähistavad Pronksiööd ja Tallinna segipeksmist, siis Portugalis on 25. aprill rõõmus päev. Tegemist on vabaduse päeva ehk Dia de Liberdade'ga. Sest just sel päeval 1975. aastal kukutati kapten Maia juhtimisel Antonio Salazari diktatuurirežiim. Läinud aasta kevadel õnnestus ka meil 25. aprilli paraadist osa saada ja portugallaste rõõmu jagada. Portugalis on hetkel võimul sotsialistid, kuid valitsuses on oluline roll ka kommunistidel.



See tädike laulis meile üht revolutsioonilist laulukest, millest me, tõsi küll, aru ei saanud :).



Mina Avenida da Liberdadel, vabaduse tänaval sündmuste keskel.



See revolutsioonilistest sündmustest osa võtnud toredal onul jätkus aega, et ka Roosiga paar sõna juttu puhuda. Tema kinkiski Roosile nelgiõie, mis tal ülemisel pildil käes on.



Juulike rõõmustab nagu alati.

25. aprill. Käisime saiakesi ostmas ja hüppasime muddy puddle'is. Roosi oskab juba natuke vene keeles suhelda



Tegus hommik Roosiga. Inno avastas, et saiakesed on otsas. Kas te ei viitsi Katariinas käia ja saiakesi tuua, küsis ta, vaadates minu ja Roosi otsa. Roosi oli kohe nõus ja hakkas rõõmsalt hüppama: „Hakka-mine, hakka-mine!”  Mina veel kahtlesin, sest ilm on jätkuvalt sitt. Väga sitt. Külm ja niiske. Tahaks hoopis teki all passida ja et keegi mulle sinna kohvitassi kätte tooks. No Inno muidugi hommikul tõi ka, nii et plusspunktid selle eest.

Aga Roosi ei jätnud. „Tule, tule!” kamandas ta mind riidekapi juurest. „Käsi, käsi!”  No mis mul üle jäi, kui laps nii ilusasti kutsus? Ajasin ennast ohates püsti ja hakkasin Roosile riideid selga panema. See ei läinud nii hõlpsalt. Nimelt tahtis Roosi tingimata, et ma talle tema roosa jope selga paneksin. Aga roosat jopet ei saanud selga panna, sest Inno oli selle eile pessu pannud. Kui võtsin selle asemel riidepuult hoopis tema sinise mantli, siis raputas Roosi alguses pead ja jooksis eest ära. Kuidagi õnnestus mul talle siiski selgeks teha, et sinine mantel on sama hea kui roosa jope, ja me saime välja.

Trepikojas nägime meist korrus allpool elavat toredat vene prouat, kes hakkas kohe Roosiga vene keeles vadistama. Roosil oli tädi nägemisest hea meel, ta naeratas talle oma kõige nukulikumat naeratust ja ütles pärast hüvastijätuks veel „Pakaa!” ka - täpselt nagu tädi temale.

Käisime toidupoes ja pärast seda Katariinas. Ostsime viis veel sooja saiakest - moonisaiad Juulile ja korbid Innole ja Roosile. Juulike korpe ei söö ja Roosi ei söö jälle moonisaiu. Inno sööb mõlemaid.

Teel koju korjas Roosi üles mõned kivid ja puulehed ja mängis nendega. Ja juba olimegi oma maja ees. Mina tahtsin kohe tuppa minna, aga Roosi arvas, et enne seda võiks teha mõned hüpped muddy puddle'is ehk maakeeli poriloigus. Meie trepikoja ees on nimelt üks paraja suurusega poriloik ning Roosi ei unusta ses kunagi hüpata, kui sellest mööda läheb. Nii ka täna. Käis see tal nii:



Roosile tuleb meelde, et puddle'id on selleks, et neis hüpata.



Ja seab kohe sammud otsustavalt puddle'i poole.



Nii see poriloigus hüppamine käib.

Olles natuke hüpanud, tekkis Roosil veel mõte end puddle'isse pikali visata, aga seda ma enam ei lubanud. Läksime tuppa, kus Inno ja Juuli juba kannatamatult saiakesi ootasid.

Eesti uus absurd: taksojuht teenib rohkem kui insener

Kunagi, kui NLiit lagunes, siis sõitsin oma Soome sõpradega läbi terve Venemaa Kaug-Itta kuni Kuriilideni välja, rongiga, teekond kestis mitu nädalat ja küsitlesin tee peal huvi pärast sadu inimesi. Küsimus oli kõigile üks ja seesama: Miks teie arvates NLiit lagunes? Vastuseid oli väga erinevaid, aga lõpuks koorus välja minu jaoks üllatav tulemus: NLiit lagunes, kuna NLiidus teenisid taksojuhid ja restorani uksehoidjad rohkem kui insenerid. Ja mitte lihtsalt rohkem, vaid mitu korda rohkem.

Ääremärkusena olgu öeldud, et endine Hansapanga juht ja hilisem Tallinna linnapea Jüri Mõis, kes lõpetas TPI ökonomistina, töötaski pärast kõrgkooli lõpetamist nõuka ajal taksojuhi ja restorani uksehoidjana. Sest seal teenis mitu korda enam.

Seda suurem oli minu üllatus, kui ma esimest korda USA-sse õppima minnes avastasin, et taksojuhid teenisid kõige vähem, selle elukutse valisid põhiliselt ilma hariduseta immigrandid. Ja et insenerid teenisid USA-s kõige rohkem, no ikka mitukümmend korda rohkem kui taksojuhid. Üks USA eestlane Jyri Kork, kes mind Washingtonis võõrustas, töötas varem NASA juures insenerina ja teenis kohe väga hästi. Tal oli ilus suur maja koos raamatukoguga, kus võis olla kümneid tuhandeid raamatuid. See jättis mulle kustumatu mulje.

Mul oli võimalus välismaale jäädagi, aga tahtsin välismaalt kohe tagasi Eestisse tulla, et kaasa aidata sellele, et Eestist saaks ühiskond, kus aastaid ülikoolis õppinud insenerid ja teised tippspetsialistid teenivad mitukümmend korda rohkem kui taksojuhid, kes ei pea tööle hakkamiseks peaaegu üldse midagi õppima. Ja tegelikult algul see õnnestuski. Eestis tõusid haritud inimeste palgad kiiresti, välja arvatud arstid, kelle sissetulek jäi kesiseks. Kuni Eesti liitus ...  Euroopa Liiduga.

Euroopa Liiduga liitudes kõik muutus. Ning minu jaoks läks asi päris käest ära. Ühelt poolt läks hästi arstidel, kes said minna Soome mitukümmend korda kõrgema palga peale, ja mille tõttu kerkisid Eestis arstide palgad samuti mitu korda. Ent juhtus ka see, et Eestist läksid Soome auto- ja bussijuhid, ehitajad ning koristajad. Isegi värskelt ülikooli lõpetanud kooliõpetajad läksid Soome koristajaks, sest seal teenisid nad mitu korda rohkem. Kuni Eestiski kerkisid koristaja palgad õpetaja palgaga samale tasemele. Ehitajad teenivad Eestis mitu korda rohkem kui insenerid, kes neid ehitisi projekteerivad. Ent mis veelgi iseloomulikum, kui nõuka ajal oli inseneridel vähemalt tööd oma taksojuhist mitu korda madalama palga eest, siis praegu pole inseneridel isegi tööd. Mistõttu on insenerid sunnitud tööle asuma ehitaja või koristajana. See pole ainult Eestis nii - Portugalis kohtasin Ukrainast pärit insenere ja lausa endiseid ülikooli professoreid, kes töötasid ehitaja või koristajana. Kuna nad teenisid mitu korda enam kui kodus oma erialal.

Eestis räägitakse tööjõu puudusest, aga jäetakse kas tahtlikult või tahtmatult mainimata, et see tööjõu puudus esineb ainult teatud valdkondades, nimelt selles, kus inimestel on võimalus välismaal töötada - arstid, hooldusõed, tööstustöölised, ehitajad ja koristajad. Eestis pole neid töötajaid mitte selle tõttu, et neid vähe koolitatakse - vastupidi - kutsehariduskeskused töötavad Eestis täistuuridel ja maailmatasemel spetsialiste tuleb nagu Vändrast saelaudu - vaid põhjus on selles, et nad lahkuvad esimesel võimalusel tööle välismaale, kus nad saavad täpselt sama töö eest mitu korda enam palka.

Ja teisalt neid, keda Soome ja mujale välismaale ei vajata, või kelle töö eeldab head keeleoskust, nagu kõrgharidusega spetsialistid, näiteks disainerid või ajakirjanikud, neile pole ka Eestis mingit tööd ega palka pakkuda. Mistõttu on Eestis tekkinud teatud paanika, kus on hakatud kõrgharidusega spetsialiste nagu disainereid või ajakirjanikke tööalaselt ümber profileerima, neid piltlikult öeldes koristajateks või ehitajateks ümber koolitama. Peenes kõnepruugis kutsutakse seda tööjõu paindlikkuseks, mille tarbeks kulutakse miljoneid eurosid maksumaksja raha. Lisaks neile miljonitele, mis on kulunud nende spetsialistide koolitamisele kõrgkoolides. Lõpuks on suur hulk inimesi, kes teevad tööd, mis pole nende kutsumus, mille vastu puudub huvi, ja seda osal juhtudel veel võõral maal, ja seda ainult selleks, et endal ja oma perel hing sees hoida.

Ehk on Eestis olukord taas punktis A, kus laias plaanis lähevad insenerid taas tööle ehitajaks või bussijuhiks, teenides seal mitu korda rohkem kui oma erialal. Euroopa Liit on ühelt poolt tore asi, nii-öelda ilus vaadata, aga teisalt on see bumerangina Eesti ja teised idaeuroopa ühiskonnad täiesti segi paisanud. Kokkuvõttes väljendub see rahvaarvu dramaatilises kahanemises terves endise NLiidu Euroopa-osas. Ning vanad Euroopa maad on omale saanud terve korraliku persetäie kõrgharitud ehitajaid ja koristajaid, nii et nende riikide kõrgharitud spetsialistid saavad panustada oma erialal ühiskonna arendamisse ja saavad tasuna selle eest nautida keskmisest mitu korda kõrgemaid sissetulekuid.

Eestis poliitikud kiidavad takka ja ütlevad, et selline areng on maru hea. Aga no ma ei tea ....

Hoiatus! Starmani ajamasin jupsib

Niipea, kui sai teatavaks Starmani müük Elisale, hakkas Starmani televisiooni ajamasin jupsima. See suurepärane ajamasin oli just see, mille pärast ma kunagi paar aastat tagasi Starmani kasuks otsustasin ja seda teistelegi kiitsin, aga nüüd tundub, et peab teenusepakkujat vahetama hakkama. Kahju.

Eesti riik võõrandas mind lastest

Mina ja lapsed.

Kas teate, et täna, 25. aprillil tähistatakse rahvusvahelist lapsevanemate võõrandamise vastast päeva. Eestis sellest eriti ei räägita, sest võõrandamist ei peeta kuigi tähtsaks asjaks. Seda ei taju, kui ise vahetult kokku ei puutu. Samas näiteks laste võõrandamine vanemast (parental alienation) on psühholoogilise mõju poolest samaväärne lapse seksuaalse kuritarvitamisega, mis jätab jälje kogu eluks. Aga erinevalt seksuaalsest kuritarvitamisest pole võõrandamine karistatav, mistõttu võõrandatakse ja võõranduvad paljud lapsed oma vanematest. Seda vaadatakse pealt ja keegi ei sekku. Põhjus on selles, et võõrandamise puhul nähakse ohvrina ühte vanematest, mitte aga lapsi. Asjast kirjutas täna Helsingin Sanomat, mida refereeris eesti keeles eestinen.fi.

Laste võõrandamine vanematest on kuritegu laste suhtes. Mis on aga veelgi kummalisem, mis tuli välja minu enda juhtumi puhul: võõrandamisele aitas kaasa riik. Eesti enda riik. Minu jaoks oli see suur üllatus ja šokk, sest minu arusaama kohaselt on riik loodud selleks, et inimesi, eriti lapsi kaitsta. Aga juhtus vastupidi: lapsed jäeti täiesti kaitseta ja anti kohtu otsusega selle inimese hoole alla, kes oli laste kallal tarvitanud korduvalt vägivalda.

Olgu loetletud üles nende kohtunike nimed, kes panid toime kuriteo laste suhtes ja võõrandasid lapsed nende isast. Olgu saatus neile armuline: kohtunik Epp Haabsaar ja tema ülemus Helve Särgava, kes oli asjast teadlik ja midagi ette ei võtnud. Lisaks veel mõned kohtunikud ja ametnikud, kes olid aga väiksemad tegelased ja kelle nimesid ma ei pea vajalikuks eraldi välja tuua.

Nii nagu Soomes, peaks ka Eestis algama diskussioon lastevastasse vägivalla - võõrandamise üle - ning võõrandamine tuleks muuta samasuguseks kuriteoks nagu laste seksuaalne kuritarvitamine. Muidu ei muutu midagi, võõrandamised jätkuvad ja kannatajaks on lapsed, ehk siis järeltulevad põlved.

Panen siia mõned mälestused oma lapsekestest, kes minust jõuga võõrandati. Nad jäävad minu jaoks alati sellisteks, nagu nad olid. Ma mõtlen neile iga päev ja südames on nad minu jaoks alati olemas:






esmaspäev, 24. aprill 2017

10 aastat Pronksiööst. Kohviku intervjuud



Ülehomme, 26. aprillil möödub kümme aastat Pronksiööst. Sündmustest, mis vapustasid kogu Eestit ja tekitasid lõhe eesti ja vene inimeste vahele. Nüüd on kogu meedia Pronksiööd täis, isegi Katrin Lusti Kuuuurija käsitles teemat oma nurga alt.

Kohvik tegi Pronksiööl venelaste liidriteks olnud Dmitri Linteri, Maksim Reva, Aleksandr Korobovi, Pjotr Puškarnõi ja Dmitri Klenskiga 2009. aasta kevadel pikad intervjuud ja intervjueeris ka D-terminali viidud ja seal vägivalda kogenud saksa kodanikku Klaus Dornemanni. Intervjuud on üleval Youtube'is. Kel huvi, saab neid sealt kuulata.

Pildil ääretult sümpaatne härra Dornemann meile 2009. aasta juunis Viru Keskuses intervjuud andmas.

Siin veel mõned fotomeenutused meie intervjuudest :).

Pjotr Puškarnõi andis meile intervjuu hotelli Olümpia fuajees.



Dmitri Linter rääkis meile oma loo Lasnamäel asuva klubi Zanzibar restoranis.



Maksim Revaga kohtusime Eduard Vilde majamuuseumis, noorte vene kunstnike Maria Reppo ja Anžela Beljajeva näitusel, mida ta meid vaatama kutsus.

Minu kaalu asjus



Inno pidi poes käima ja meie kaalule uue patarei ostma. Noh, et ma saaks ennast kaaluda ja veenduda, et ma ei kaalu 159 kilo, nagu kaal näitas.

Inno käiski poes, aga tuli tagasi ilma patareideta. Ütles, et polnud poes selliseid patareisid, mis meie kaalu sisse läheksid. Või ta siis lihtsalt ei tahtnud, et ma ennast kaaluksin?

Tuletasin talle täna seda meelde. Sest kui ma kaalu peale astusin, siis ei näidanud ekraan midagi. Seepeale ei jäänud Innol muud üle kui tellida patareid internetist. Firmast PCSTO. Maksid 80 senti tükk. Inno tellis kaks, sest alla eurost tellimust ei saanud teha.

Loodetavasti saan siis varsti teada, kui palju õigupoolest kaalun ;).

Pildil aasta tagasi Portugalis, 25. aprillil, revolutsiooni aastapäeval ehk Dia da Liberdadel.

22-24. aprill. Inno üha nördinum



Inno üha nördinum, sest ilm väga sitt. Ikka väga sitt. Lissabonis täna 23 kraadi ja päike paistab, Võrus 6 kraadi ja sajab rahet ning vihma vaheldumisi. Ainult Roosi on rõõmus. Hüppab muudkui oma muddy puddle'ites ja kilkab: „Sada, sada!”  Nojah. Eks igaühel omad rõõmud.

„Aga vaata, Kesk-Soomes, kuhu sa rakennusmieheks minna tahtsid, on ka 6 kraadi ja sajab,” lohutan ma Innot. „Mõtle, kui sa oleks praegu seal ja ehitaks. Kohutavalt jama oleks sellise ilmaga ehitada.”

Inno ei ole eriti lohutatud. Küsib, kui kaugel mul romaan on. Kas sügiseks saan valmis. Sest teine, maikuuni kestev põhjamaine talv oleks ikka enam kui ebasoovitav...

Kui kaugel, kui kaugel. Eks ta vaikselt edeneb. Talviti pole ta mul kunagi eriti edenenud. Isegi luuletusi ei ole ma varem novembrist aprillini eriti kirjutanud. Mina olen talviti nagu karu, ainult selle erinevusega, et kui karu talvel magab, siis mina pikutan ja mõtisklen. Kogun ideid. See õige kirjutamine läheb mul alati lahti siis, kui lumi on ära sulanud. Aprillis. Aga nüüd vaata aknast välja ja ütle, kas lumi on ära sulanud. Ei ole. Nii ma siin vaikselt tiksun. Paar lõigukest siia-sinna, aga ei midagi erilist. Natuke ajab närvi juba, aga mis teha. Ma ei taha end sundida ka, siis tuleb kehv tekst. Ükskord üks tuttav kirjanik rääkis, kuidas ta kirjutas vihaga oma romaani lõpuni. Oli endale eesmärgiks võtnud, et teeb ta selleks konkreetseks kuupäevaks ära, ja tegigi. Vägisi. See ei olnud muidugi suurem asi romaan ka. Nii ta on.

Hea on see, et kevad läheneb vääramatu jõuga. Ja ükspäev ta tuleb, on siin, kohal. Siis ei ole minusuguselgi laisal kirjanikul kirjutamisest pääsu. Sest kui mul tõeline kirjutamisehoog peale tuleb, siis ma ei saa öösiti magada. Siis ei jää mul muud üle, kui arvutiklaviatuuril klõbistama hakata. Muidu läheksin lihtsalt hulluks! Magada saan ju alles siis, kui olen peas keerlevad mõtted üles tähendanud.

Elu üks suuremaid tarkusi ongi õige aeg ära oodata. Mitte rapsida. Igaks asjaks on oma aeg.

Ülal täpselt aasta tagasi, 24. aprillil Lissabonis Avendida da liberdadel.

Juulike tundis lõbu liumäest alla laskmisest:

Inno ettepanek: Euroloop

Euroloopi plaan.

Selle asemel, et ehitada Eestisse üht järjekordset eelmise põlvkonna raudteed, võiks korraga ehitada hyperloopi, nii nagu seda kavandatakse juba Helsingi ja Stockholmi vahele.

Minu ettepanek on rajada Euroloop, kus rong sõidaks ringi ümber Läänemere ja Tallinnast Berliini saaks paar tunniga. Ideaalis võiks olla kaks toru, kus ühes saab sõita ühte ja teises teistpidi. Eestis oleks kaks-kolm peatust: Tallinn, Tartu ja Valga/Valka, Lätis Valmiera, Cesis ja Riia, Leedus Šiauliai ja Vilnius, Poolas Varssavi ja Poznan, Saksamaal Berliin ja Hamburg, Taanis Kopenhaagen, Rootsis Malmö ja Stockholm ning Soomes Turu, Salo ja Helsingi.

Lisaks veel liited teistest linnadest. Hyperloopi kiirus on 1200 km/h ja seal pole vahet, kas Tartu tuleb sisse või mitte. Samuti saaks Leedus sõita läbi Vilniuse, mis on leedukatele oluline.

Euroopa käib alla. Lisatud konkreetne graafik

Euroopa majandus jääb järjest maha. Graafik viimasest Economistist.

Eestis on jäänud vanast ajast arusaam, et Euroopa on maailma naba ja Eesti olukord on Euroopas maru roosiline. Tõesti, paarkümmend aastat tagasi, kui Eesti taasiseseisvus, siis see veel nii oligi. Euroopa majandus oli maailma võimsaim. Aga siis algas kiire allakäik. Praeguseks on teised mööda läinud ja Euroopa osa kuivanud päris kokku. Ning see trend jätkub.

Kasvavad majandused on Hiina, Aasia ja muu maailm. USA kustub ja Euroopa kustub veel kiiremini. Eesti koos sellega.

pühapäev, 23. aprill 2017

Le Penist saab Prantsuse president ja EL läheb laiali?

Väljavõte Daily Maili veebist.

On selge, et pärast Suurbritannia lahkumist pole Euroopa Liidul enam mingit mõtet. Seetõttu pole ime, kui Prantsusmaal tuleb võimule Marine Le Pen, kes viib Prantsusmaa EL-ist välja.

Siis on päris põnev seis, kus kolme Euroopa vaala juhid on kõik naised. Ja tugevad naised.

Eestile on see hea, sest siis ei pea enam lolli mängima ja Merkeli käsul vägisi pagulasi vastu võtma. Samuti tuleb Eestisse Brüsselist tagasi koju kari noori spetsialiste, kes saavad võimaluse täita oma missiooni isamaa ees ja hakata Eestit uuesti üles ehitama.

Euroopa Liidu kadumine ei tähenda, et Euroopa ära kaob. Vastupidi, see vähendab mõttetut bürokraatiat ja aitab keskenduda olulisele: inimeste heaolu kasvatamisele.