VÄIKESE ELLA SUUST

Tänane hommik.

Ella: "Emme, ma arvan, et sa oled inimene!"

Mina: "Jaa, õigus, mina olen inimene, Ellakene. Sina oled ka inimene."

Ella (solvunult): "Eiiiii! Mina ei ole inimene! Mina olen laps!"

JUULILE SOBIB LÕUNAMAA

Üks huvitav nüanss veel. Nimelt meie Juuli pole siin Hispaanias üldse haige olnud. Kui Eestis on tal olnud IGA TALV nina turses ja kinni ning ka palavik ja sellega kaasnevad krambid, siis siinne kliima sobib talle vist ülihästi, kuna meie peres on olnud kõige tervem just tema. Ei mingit palavikku ega ka köha, ainult väike nohu. Üks kord kogu selle aja jooksul :D Hämmastav.

Ehk siis ma küll julgustaks puudega lapsega lõunamaale kolima, kui sama mure haigustega. Juulil kaasnevad palavikuga ka krambid ja krambid on üks hullemaid asju oma lapsel puhul, uskuge mind. Nüüd oleme neist ka praktiliselt lahti saanud, viimane pisike hooke oli aasta tagasi.

See laseb Juulikesel elada ja õitseda ning ka natukene edasi areneda. Juba on tal palju paremaks muutunud keskendumisvõime - ta suudab teise inimese juttu kuulata ning vaatab suure huviga erinevaid lastemultikaid. Samuti on kõvasti parenenud asjade haaramise ja hoidmise võime. Seega lõunamaa sobib Juulikesele ja ma arvan, et ka paljudele teistele puuetega lastele.

Tõsi, suvel on parem Eestis, kuna siin võib siis 40-42 kraadi olla, mis võib olla küllaltki jube. Konditsioneeriga saab muidugi hakkama, Juuli oli päeval konditsioneeritud toas ning välja jalutama läksime õhtul pimedas, kui kuumus järele andis. Alates oktoobrist on aga Juulil kindlasti parem siin.

Pildil Juulike Portugalis Peniche'is ookeani ääres, kuhu pagesime läinud suvel Extremadura 40-42-kraadise palavuse eest. Ookeani ääres puhus aga mõnus jahe tuuleke ning oli 20-22 kraadi sooja. Juuli oli ülirahul :D

PIME ON! NAGU KOTIS ELAKS

Täna magasime terve päeva (Roosil ju vaheaeg). Null energiat! Siis sain aru - täna ei andnud päike end terve päeva jooksul mitte kordagi näole. Ja taevas oli hall ning vihma tibutas lakkamatult. 

Ela nagu Eestis, ma ütlen :D Õnneks ei ole vähemasti väga külm. Päeval on 13 ja öösel 11. Aga pime on ikka. Ja tuul ja vihm.
No hüva, saimegi terve päeva pikutada :D Nüüd Inno halastas ja hakkas süüa tegema. Poole tunni pärast peaks valmima isuäratav pajaroog. Küll on ikka hea, kui mees süüa teha oskab. 

Ülal varsti õide puhkev nartsiss meie aia oliivipuu alt :) 

ISAST JA PIKUTAMISEST

Oli kaks asja, mis mu isale siin maailmas kõige rohkem meeldisid. Pikutamine ja molutamine. Ehk siis kui oli vähegi võimalik pikutada ning pikutades molutada, nagu ta ütles, siis mu isa pikutas ja molutas. Eelistatavalt pikali, horisontaalasendis, mitte istudes või külitades, vaid just traditsioonilises mõttes pikali, pea padjal ning jalad sirgu. Voodi peal. Enamasti oli tal käes ajaleht või raamat (põhiliselt krimka), mida ta mõnuga luges. 

Kui lugemine ära väsitas, tegi isa pika uinaku. Ja kui magamine omakorda ära väsitas, siis läks ta aeglasel sammul (mitte kunagi kiiresti) kööki, et seal, nagu ta ütles, omale midagi põske pista. Tavaliselt oli see mõni isuäratav võileib. Võileiva kõrvale jõi mu isa alati kohvi ning kutsus siis alati ka mind enda seltsis kohvi jooma. Ma ei mäletagi, kui vana ma olin, kui me ühised kohvijoomised alguse said, aga kümnene kindlasti. 

Õhtuti vaatasime tavaliselt koos filmi ega teinud magamamineku kellaajast suuremat numbrit. Hea, kui üheteistkümne ajal voodis olin. Tavaliselt lugesime siis isaga veel kumbki oma toas mõned leheküljed raamatut. 

Ma ei mäleta, et mu isa oleks teinud kunagi midagi kiirustades. Närviliselt. Või et ta oleks teinud mitut asja korraga. Või sundinud mind tegema mitut asja korraga. Või kuhugile kiirustama. Seda ei juhtunud mitte kunagi. 

See oli seepärast, et mu isa ei omistanud absoluutselt mitte mingisugust tähtsust TULEMUSTELE. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi küsinud näha mu tunnistust. Või uurinud, mis ma koolis hindeks sain. Kui ma talle ise ütlesin, siis ütlesin. Isal oli alati hea meel ja ma olin tema arvates alati maailma kõige parem tütar. Kui ma midagi hästi tegin, siis kiitis isa mind taevani. Riputas oma toa seinad minu joonistusi täis ning kuulas tunde, kuidas ma talle oma esimesi luuletusi ette lugesin. 

Ta ei sundinud mind mitte kunagi mitte ühtegi trenni, aga kui ma ise ükspäev kunstiringi minna tahtsin, viis isa mind igal nädalal hea meelega Rakvere kultuurimaja kunstiringi. Ja kui mul aastate pärast tekkis huvi luuletamise vastu, siis viis ta mind taas hea meelega Kunderi tänaval asunud luuleringi.

Mul oli tunne, nagu ta oleks olnud juba eluajal mu kaitseingel. Alati kohal, alati valmis aitama, aga mitte kunagi pealekäiv ning hindav. Ma olen üritanud ise olla temasarnane vanem, kuna mulle jäi mu lapsepõlvest niivõrd hea tunne ning ma olen saavutanud elus kõik, mis ma olen tahtnud. Kuna mul on alati kaasas see õhkõrn toetav tiib, mille najale ma olen saanud nõjatuda. 

Ja mul on tunne, et sel kõigel on väga suur seos pikutamisega. Oskuse ning suutelisusega pikutada. Mõnuga.

ALGAS MINIVAHEAEG!

Hispaania lastel algas just viiepäevane koolivaba periood. Täna on Hispaania konstitutsiooni päev (Dia de la Constitucion Espanola) ning vaba on ka sellele järgnev päev. Reedel tähistatakse aga üle Hispaania Neitsi Maarja laitmatu eostumise päeva (La Immaculada Concepció) ning ka sel päeval ei pea lapsed kooli minema. Järgnevad laupäev ja pühapäev ja nii ongi meil detsembri alguses viis puhkepäeva. 

Pikutame, vaatame Chipmunks'ide filme (just lõpetasime Home Alone'id) ning sööme. Inno tõi kohalikust restoranist mitu erinevat hõrgutist - hirveliha paja, lambaprae ning jäneseprae. Mõnus! Siis veel kaks nädalat kooli ning algabki pikk jõuluvaheaeg :) 

ROOSI ÕPETAJAD

Huvitav oli Roosi käest teada saada, kuidas nad oma õpetajaid kutsuvad. Hispaanias nimelt kutsutakse kooliõpetajaid "profe'deks" ehk profesor'ideks ja profesora'deks. Eestis on professor teadupärast vaid ülikooli professor, siin iga õpetaja. Lisaks kasutatakse õpetajate kohta sõna "maestro."

Igal klassil on oma klassijuhataja, Roosi klassijuhataja on meesõpetaja nimega David. Kehalist õpetab samuti mees, Carlos, portugali keelt jälle mees. David annab hispaania keelt, matemaatikat ning teadust. Roosil on ainult kaks naisõpetajat - üks annab inglise keelt ning teine muusikat. Lisaks käib Roosi kaks korda nädalas, esmaspäeval ja kolmapäeval, eraldi hispaania keeles, mida annab Emanuel, jälle meesõpetaja. 

Roosi klassis on 12 last, kuus tüdrukut ja kuus poissi :)

KUUSK ON EHITUD!

Meie kuusk on esimeseks advendiks ehitud! Pildil suure töö tegijad, Roosi ja Inno :) Meie Juuli ja Ellaga elasime kaasa ja juhendasime :D

HISPAANIA ÜHISKONNA ALUSTALASID: AUSTUS VANEMATE INIMESTE VASTU

Lapsi nunnutatakse sind tõepoolest igal sammul, aga samal ajal süstitakse neisse ka igal sammul lugupidamist vanemate ja üldse teiste inimeste vastu. Õpetaja autoriteet on vaieldamatu ning õpetaja iga sõna on püha. Talle vaadatakse alt üles ning kellelgi ei tuleks pähegi õpetaja kohta midagi halba öelda. Roosigi räägib oma õpetajatest vaid ülivõrdes. David ütles seda, Carlos toda ja nii edasi.

Hommikul ootavad nad kõik viksilt koolimaja ees, kuni nende suur iidol Õpetaja neile järele tuleb ning nad klassi viib. Kusjuures too Õpetaja pole üldse kuri, vaid naeratab. Viskab ühega nalja, teisel paitab pead. Sama lugu koolipäeva lõpul, kui Õpetaja oma lapsed koolivärava juurde toob, et nad vanematele üle anda. Alati on tal näol naeratus, viimasel kui ühel. Teel koolivärava juurde jutleb Õpetaja lastega nagu nende kõige suurem sõber ning kamraad. 

Ja see austus ei piirdu ainult õpetajatega, vaid kõigi vanemate inimestega. Siinsed lapsed ei "haugu" vanematele inimestele vastu, vaid kuulavad neid ning peavad neist lugu. 

Viisakas käitumine on siin täiesti loomulik ning ma pole veel näinud ühtki ebaviisakalt käituvat last. Päris tõsiselt :D Ilmselt on neile siis maast-madalast seda viisakust õpetatud, sest laps kasvab selliseks, milline on tema pere, kodu, kodulähedane keskkond ning laiemalt see ühiskond, kus ta elab. Kui seal on oluline austus teiste inimeste vastu ning viisakas käitumine, siis ei tule ka lapsel pähe teisi inimesi mitte austada ning ebaviisakas olla. Ja vastupidi.

JÕULUMEELEOLU HISPAANIAST :)

Meie väike Hispaania linnakene valmistub jõulupühadeks :) Osa kuusest on juba linna keskväljakul paigas :D See asub kohe koolimaja kõrval, nii et lapsed näevad seda kooli hoovist. Siin aga üks kaunistus linna peatänaval :) 

HISPAANIAS TASSIVAD KOOLIKOTTE EMAD-ISAD

Armas on vaadata, kuidas hommikuti tulevad ka 8-10-aastased koolijütsid kooli nõnda, et koolikott pole seljas mitte neil, vaid kõlgub neid kooli toova vanema, kas ema või isa, õlal. Alles kooliväravas asetab hoolitsev lapsevanem oma võsukese õlgadele koolikotikese. Nii ka mina. 

Alguses tahtis Hispaania tavadega mitte kursis olev Roosike eestlasele omaselt oma kotti ise vedida. Aga niipea, kui ta sai aru, et ta on ainus, kes oma kotti ise veab, andis ta selle hooletu elegantsiga minule tassida. Inimene kohaneb kiiresti :D Nüüd siis tassin kotti mina. Õnneks ei ole ta raske, kuna kõik õpikud ja töövihikud on siinsetel lastel koolimajas :D 

Samas - ülimalt loogiline. Miks peaks laps ise koolikotti tassima? Vanemale on see ju palju kergem kui lapsele. Mina tassisin koolis ise ainult seepärast, et muidu oleks teised narrima hakanud. Siin ei narri seepärast keegi, seda peetakse ülimalt loomulikuks.

HOMMIKUD ALGAVAD MEIL JOONISTADES

Hommikud algavad meil joonistades :) Eile oli nii, et kui mina hommikul kella kümne ajal ärkasin, oli Roosi oma sketchbook'is juba mitu lehekülge täis joonistanud. Sketchbooke on noorel kunstnikul täis joonistatud kümmekond. Samal ajal oli lahti Youtube, kust Roosi vaatas videosid sellest, kuidas joonistada erinevaid kehaosi. Ehk siis Youtube'i pole mõtet demoniseerida, vaid pigem tuleks õpetada last seda õigesti kasutama - suunata teda nende videote juurde, mis aitavad tal oma talenti arendada. Nii toimib Youtube moodsa entsüklopeediana. Siin veel üks Roosi töö:

KURT SAI LÕPUKS ABI!

Võib-olla paljud ei tea seda, aga ma olen pooleldi kurt :D Või noh, peaaegu :D Suures osas sõltub see ilmast. Kui on niiske, siis mu kõrvakuulmine kehveneb umbes poole võrra. On juhtunud sedagi, et mu kõrvad on läinud täiesti lukku - kui niiskuse protsent on 90-100 (ma pean seda väga hoolikalt jälgima). Siis ma ei kuule ka siis, kui mu lähedal karjutakse. Siis tuleb mulle rääkida otse kõrva sisse :D 

 
See probleem on mul olnud juba lapsest peale - koolis oli sageli raske kuulda lindi pealt tulevat häält näiteks. Ilmselt on põhjus just sessamas niiskusetalumatuses, kuna kuulmine hüpleb mul üles ja alla vastavalt sellele, kui niiske on väljas ning toas. Seetõttu on meil kodus ka õhukuivati. 

Nii! Ja ma olen alati olnud hädas omale sobiliku kuuldeaparaadi leidmisega. Enamik on sellised, mis on ebamugavad - kas kukuvad kõrvast välja või on muu jama. Inno on mulle neid Amazonist palju telinud ja siiamaani pole kõlvanud ükski. Olen olnud ilma ning lihtsalt kõrvu kikitanud. Või teinud näo, et kuulen, kui ma tegelikult ei kuule :D Õnneks Innol on hästi kõva ning selge diktsiooniga hääl, teda ma kuulen alati, ja niisamuti Roosil :D 

Aga nüüd tellis Inno mulle jõulukingiks siuksed superluksid asjad nagu Apple Air Pod'id :D No issand, küll need on mugavad! Panin eile Roosile kooli vastu minnes kõrva ja kuulsin esimest korda vastu tulevate autode mürinat! Et siis kurtuse mure on lahendatud. Praegu on jälle veidi niiske ning mu kuulmine on kehv. Nendega kuulen aga hästi ja nad on ka kõrvas väga mugavad. Soovitan soojalt, kel sama mure! 

https://pood.telia.ee/korvaklapid/Apple-AirPods-Pro-2-gen-USB-C/MTJV3ZM%2FA?gad_source=1&gclid=CjwKCAiAsIGrBhAAEiwAEzMlC8D-xWC3S98fdFg-9rz6ru2TOiCpA_irkvgZ150zrwB5K-O8M9I2MRoCzNIQAvD_BwE

INNO KOKKAB: VÄRSKEKAPSASUPP KALKUNILIHAGA!

NII HEA! Tulime Roosiga koolist koju (Inno viib hommikul ja mina lähen järele) ning Innol juba supp valmis ning kartulid pannile pandud. Värskekapsasupp kalkunilihaga oli nii maitsev, et võttis lausa silma märjaks. Tänutundest, et mu mees nii hästi süüa teha oskab :D Minu isa oli samasugune - mina tulin koolist ja temal oli söök valmis. Meil emaga jäi vaid üle lauda istuda ning pärast nõud ära pesta. Päevad, mil Inno kokata viitsib, on superluksid :) Õnneks on neid tihti! 

Inno supi retsept:

Värske kartul

Pastinaak

Spargel

Seller

Porgand

Punane paprika

Värske kapsas

Kalkuniliha

Natuke küüslauku ja loorberilehti

Maitseks soola ja piprateri. 

MEIE PERE SAI UUE SOOMLASE JUURDE!!!

JEEEE, INNOS ON KA SOOME VERD! Inno sai siis täna oma DNA testi tulemused kätte ja no mul on otsatu rõõm teatada, et ma pole mehevalikul puusse pannud, kuna temas on ka soome verd :D Tervelt 10 %! Ülejäänus on Inno eestlane, 90 %. Seepärast me siis kohe klikkasimegi, et mõlemas on soome verd :D 

Aga nüüd tekkis hasart ning tellisime endale ära ka National Geographicu DNA testi, kuna see on veel täpsem. Ma pean ju teadma, millisest indiaani suguharust ma olen, muidu ei saa magadagi, ning Poola huvitab mind ka. Tahan teada, kas olen pärit Varssavi kandist või hoopis Suwalkist :D Siis teeks sealkandis kohe pikema peatuse, kui jälle Eesti poole sõidame. 

Südames olen aga ikka eestlane ka, mis siis, et 40 %, seda pole ju ka tegelikult vähe :) 

POLEGI 50 % EESTLANE :(

Tellisime Innoga nalja pärast DNA testid ning mina sain oma tulemused kätte. Tuleb välja, et ma polegi 50 % eestlane, nagu arvasin, vaid ainult 40 % :D Ülejäänud protsendid tulevad mul Soomest (Karjala, Savo ning Turu piirkond Soomes) ning Poolast :D Ema suguvõsas mul kindlasti Poola juuri pole, nii et Poola on siis isa poolt. Seda ei teadnud isegi minu isa :D Kust täpselt, DNA test ei ütle, lihtsalt et Poola. 

Ja üks lahe nüanss veel - ma olen 3 % Ameerika indiaanlane :D Päriselt, ma ei tee nalja :D Innole teeb see asi kohutavalt nalja ning ta ütleb, et saab nüüd aru, miks mulle nii kohutavalt vesternid meeldivad :D See tuleb ilmselt ema poolt. Mu ema isapoolsel vanaemal olid sinkjasmustad juuksed. 

Väga lahe igatahes, täitsa tasub DNA test ära teha. Nii et Soome juured on mul Karjalas, Savos ja Turus, siis on 40 % eestlast ning ülejäänu kuskilt Poolast. 

Annan teada, kui Inno tulemused tulevad :) 

ROOSI SÜNNIPÄEV :)

Roosike sai täna üheksaseks! Issi süütas hiigelsuurel muffinil üheksa küünalt, laulsime traditsiooniliselt "Happy birthday to you!" nagu minu isa minule ning aitasime Roosil kinke avada. Kartsime juba, et sünnipäevaks tellitud unistuste kink Muumimaja ei jõuagi pärale, aga imede ime - nii kui Roosi ärkas, oli postiljon koos Moomin.com-ist teele pandud muumipakiga päral :D Roosi oli üliõnnelik ning ütles, et "best day ever!"  

IMELINE UDU

Sihuke fantastiline unenäoline udu on praegu väljas! Ja kollased roosid trepi kõrval on õide puhkenud. Imeline hommik.

KUUMALAINE!!!

Meil on siin ikka täielik kuumalaine. Ausalt öelda ei mäleta, et novembri alul oleks olnud niiiiii soe. Läinud aastal ma käisin veel oktoobri keskel basseinis ujumas, aga no see aasta saaks nüüd ka minna. Kui tahaks :D

Eile oli veel 19, aga täna juba 20 ning siis läheb tõusvas joones edasi. Kui eile poes käisin, oli mul sõna otseses mõttes palav. Higi voolas. Päike on mõnus soe, ei kõrveta. Ütleks, et Eesti august! 

Inno hakkas täna lausa päikest võtma. Kiskus omal särgi seljast ja viskas aeda pikali, koos Venemaa ajaloost pajatava raamatuga. Luges mulle äsja ette, et Brezhnev sündis muide Ukrainas. Ahhahh, ma ei teadnudki :D

Pildil siis Juuluke väljas sooja ilma nautimas ning taamal Inno jalad. Särgita Innost ei hakka pilti panema :D 

ROOSI JA ELLA VASTAVAD KÜSIMUSTELE OMA ISA INNO KOHTA :D

Mu sõber Ruth saatis sihukesed küsimused, lisan Roosi ja Ella vastused :D 

1. Millised on sinu isa juuksed?
2. Millised on sinu isa jalad?
3. Millised on sinu isa käed?
4. Kuidas oskab sinu isa sulle süüa teha?
5. Mida oskab sinu isa kõige paremini?
6. Mida sinu isa üldse ei oska?
7. Kui palju on sinu isal jõudu?
8. Kui kiiresti sinu isa joosta suudab?
9. Millised sokid on sinu isal?
10. Keda kõige rohkem sinu isa armastab?

ROOSI (8a): 

1. Mustad, 

2. Suured, 

3. Suured, 

4. Hästi!, 

5. Käia poes, 

6. Ta ei ole fashionista (moeteadlik), 

7. Hästi palju, 

8. Mina jooksen kiiremini, 

9. Mustad, 

10. Mind!

ELLA (3a): 1. Ma arvan, et punased, 

2. Suured, 

3. Nii suured, 

4. Minule!, 

5. Sööki!, 

6. Tööd, 

7. Hästi palju, 

8. Kiiresti, 

9. Suured, 

10. Emmet.

KUIDAS MÖÖDUS MEIE PERE ISADEPÄEV

Inno on väga rahul, sest kõik teised pereliikmed pidasid end vahelduseks korralikult üleval. Öösel trallitada armastav Juulikene magas sedapuhku eeskujulikult terve öö, ei kõssanud kordagi, ja lasi issil hommikul kella kaheksani magada. Roosi joonistas issile imeilusa pildi. Ella-tibu ei tassinud kõiki oma mänguasju issi juurde ega käskinud tal koheselt endaga mängima hakata. Inno sai niisiis kõvasti puhata. Mina jälle otsisin talle ühe laheda filmi, mida koos vaatasime. Oli tore päev! :D

P.S. Tavalised päevad näevad pigem välja nagu siin pildi peal. Üritame kõigest hingest mitte kogu aeg Innol seljas sõita, aga... välja tuleb nii nagu alati.

ISADEPÄEV

Mul on tohutult vedanud :) Mul oli maailma parim isa ja nüüd on minu lastel maailma parim isa. Sihuke mõnus issi, kelle kannatus on üüratu ning armastus piiritu :D Ja kes on oma laste jaoks alati olemas. Juuli ja Roosi lemmikkoht lapsena oli issi õla peal, Roosi nimetab end siiamaani "issi pagagoiks." :D Ellale jälle meeldib justnimelt issiga mängida, sest issi viitsib mängida lõputult, mitu tundi järjest - küll legode ja väikeste sylvanian'i loomadega, küll Muumide kalapüüdmismängu :D Minu issi oli samasugune - rahulik ja kannatliku meelega. 

Piltidel Inno kõigi meie kolme lapsega ning viimasel pildil mina oma issiga. 

JA LILLED ÕITSEVAD

Rohi kasvab mühinal ning kollased lilled õitsevad taas. Isegi roosipõõsas trepi kõrval on taas õide puhkemas. Üks asi, mis mulle siin nii väga meeldib, ongi see, et lilled õitsevad aasta läbi.

Sooja on täna 20 kraadi, öösel 14. Homme on juba 21 kraadi! 

HOMMIKURITUAALID

Olen nüüd Roosit nädal aega hommikuti kooli viinud (enne oli Innol hommikuvoor) ning huvitavaid asju tähele pannud. 

Esmalt seda, et ka meil siin on läinud pisut külmemaks. Tänu kella keeramisele ei pea enam pimedas kooli minema, üheksa ajal, kui kool algab, paistab päike juba laias kaares, aga nüüd tuleb juba hommikuti kooli minnes kamps selga panna, pelga T-särgiga hakkab külm. Panimegi siis täna Roosiga endale mõlemad kampsid selga. Plätude aeg on ka möödas, käin juba paar päeva tennistega. Saapaid siin endale ostma ei pea, kuna ka kõige sügavamal talveajal päeval temperatuur alla viie kraadi ei lange ning sedagi on haruharva. Praegu on meil päeval 15-16 ning täna öösel oli isegi viis kraadi (brrr!), aga kohe läheb soojemaks, päeval 20 ning öösel 10 kraadi peale. 

Kooli minek võtab jalgsi aega nii kümme minutit, nii et stardime kell 8:45. Roosil on tee juba selge, nii et põhimõtteliselt saaks ta ka ise kooli minna ning koolist koju tulla. Aga maassa maan tavalla, Hispaanias viivad vanemad lapsed kooli ning toovad nad sealt ka ära. Nüüd olen avastanud ka põhjuse, miks seda hea meelega tehakse - nimelt koguneb igal hommikul (ja ka päeval, kui lapsed ära tuuakse) kooli värava taha nö emmede klubi, kes siis kõigepealt oma lapse ära musitavad ja kallistavad ning seejärel heldinud pilguga vaatavad, kuidas lapsekene läheb kooli ette, kus oma klassikaaslastega õpetajat ootama jääb. Siin nimelt ei lähe lapsed ise koolimajja sisse, vaid ootavad väljas, kuni nende õpetaja neile järele tuleb. Seni nad räägivad omavahel juttu. Iga klassi õpetaja tuleb kell üheksa välja ning viib oma lapsed klassiruumi.

Emmed aga puhuvad seni omavahel juttu ega lahku koolimaja värava tagant ka siis, kui õpetaja on lapsed majja sisse viinud. Ka pärast seda jätkub elav jutuvada koolimaja värava taga. Ma ükskord jäin huvi pärast vaatama, et kaua nad jutustavad, aga ei jõudnudki ära oodata :D Igatahes kell veerand kümme on emmed veel koolimaja värava taga jutuhoos. 

Samas on see väga lahe, kuna nii saab ju kõik asjad ära räägitud, mis vaja, ning mitte mingeid lastevanemate koosolekuid ei ole vaja. Kuna need toimuvad iga päev koolimaja värava taga :D Lisaks on meil veel oma whatsapp grupp, kus saab suhelda ka õhtul. 

Nüüd veel musitamisest ja kallistamisest. Roosi oli algul ettevaatlik, kuna ta ei teadnud, kuidas siin asjad käivad. Ei lubanud end värava taga musitada. Aga nüüd, nähes, kuidas teised oma emasid ja isasid musitavad, lausa nõuab, et "tee nüüd mulle musi ja kalli" :D Inimene võtab kiiresti uued tavad omaks :D Siin pole emale ja isale musi ja kalli tegemine mingi häbiasi, vastupidi. Helluse osutamine on täiesti normaalne tegevus. Isegi teised emad teevad siin Roosile teda nähes pai ning kalli ja ütlevad talle sõbralikult "Hello!" 

Võib öelda, et möödunud kahe kuuga on Roosike koolikogukonnas täielikult omaks võetud. Õpetajad ning klassikaaslased on ülisõbralikud ning teevad kõik, et ta end mugavalt tunneks. Kiusamine ei tuleks siin kellelegi pähegi ja kui selle kohta küsitaks, siis raputaks hispaanlased ilmselt mõistmatult pead. Et mis kiusamine, mida sa sellega mõtled? Kuidas saab kedagi üldse kiusata? :D Ei ole siin sellist asja. 

Eile ütles Roosi hispaania keele õpetaja (Roosil on kaks korda nädalas kohalikus raamatukogus hispaania keele tund) Emanuel mulle, et Roosi saab juba hispaania keelest aru. Emanuel nimelt räägib temaga hispaania keeles ning vahel seletab inglise keeles juurde. Ka hispaaniakeelseid sõnu on Roosil kõvasti juurde tulnud. Järgmine samm ongi rääkima hakkamine :) 

Mis peamine - Roosile meeldib siin koolis käia. Kui ta oli alul veidi häbelik ning kahtlev, siis nüüd järjest julgem. Ja möödunud on vaid kaks koolikuud. 

Ehk siis, kes otsib täiesti kiusamisvaba ning last igal võimalikul moel toetavat kooli, siis sellise leiab Hispaaniast kohe kindlasti. Eestis on samasugune ainult Waldorf-kool.

UUE ROMAANI ESIMESED READ!!!

See läheb nüüd lahti, ma hakkan kirjutama, sest mu uue romaani peategelane Joao hakkas mu peas "rääkima"! Roosi kooli raamatukogus, kus teda hispaania keele tunnist tagasi ootasin :D Mul on nii, et kui esimesed read tulevad, siis tuleb ülejäänud romaan ka kohe otsa. Nii et pange vaim valmis :D Tegu siis romaaniga, mille pealkiri on "Private Joao G. Memoirs of a War Hero." Ehk eestikeeli "Reamees Joao G. Sõjakangelase memuaarid." 

"Of course war is a terrible thing, but anyone can be a soldier. It's just a question of bravery, you know. Either you've got guts or you have not, simple as that. And anyone who's read my book (well, everybody who's interested in well-written literature has!), knows that I've got more guts than ten rambos put together.

So it will be no surprise then to you, my friends, that I was a soldier. And not just any kind of a soldier, not like these mama's boys who run when they first see blood, but a soldier who put himself right in the middle of the fiercest battle and and became a war hero.
Remember Estonia, the country that caused me so much heart-ache? Well, I almost liberated it. Single-handedly! 

I saw death and stared it right in the eye, not fearing anything. I was David fighting Goliath. 

You wanna know how it all happened, right? Well, grab your seats, cause my story is not meant for the faint-hearted. If you feel you can take it, I'm ready to tell you everything. Let's roll!"

ROMAANIST, KUIDAS KÕIK ALGUSE SAI

Tundub, et mu romaani vastu on tekkinud väike huvi, nii et ma natukene selgitan selle tausta.

Ma hakkasin seda kirjutama pärast seda, kui me Innoga olime teinud intervjuud Pronksiööl Pronkssõdurit kaitsnud inimestega - Dmitri Linter, Maksim Reva, Pjotr Puškarnõi, Aleksander Korobov, Dmitri Klenski ja paljud teised veel. Meie arvates käsitles ajakirjandus nende osa selles sündmuses liiga ühekülgselt ning tahtsime valgustada ka seda teist poolt. Hämmastaval kombel saime me ükseteisest aru vaatamata sellele, et nende vanaisad olid sõdinud Punaarmees ning minu isa Eesti Leegionis. Selle aluseks oli lihtne asi - kohtumine Tallinnas Puškini kohvikus, kus me piltlikult öledes panime relvad maha ning jõime koos teed. Ja rääkisime sellest, mida me mõtleme ning tunneme. Teist mõista püüdes ning hukka mõistmata. Ühest kohtumisest sai mitu ning lõpuks olime nii suured sõbrad, et Maksim nimetas mind poolnaljaga Öise Vahtkonna auliikmeks :D Noh, praegu võib selline nimetus inimese Eestis riigireeturluses süüdistatuna vangi viia, aga toona olid väheke normaalsemad ajad. Kus tohtis ka venelastega suhelda, kartmata, et su suhtes seepärast menetlust alustatakse.

Nüüd enam ei tohi ning nii me ei olegi enam omavahel aastaid kokku puutunud. Ega saakski - Maksim sai Eestisse sissesõidu keelu ning Dima elab Venemaal. Pjotr kolis juba ammu Moskvasse ning kutsus meid sinna isegi külla. Nüüd on sest kõigest juba tohutult palju aega möödas (või näib see ainult mulle nii?) ning nii palju on muutunud. Venemaa ja Eesti on sõjajalal, vähemasti on Eesti peaminister deklareerinud, et "me oleme sõjas." Eeldatakse, et kõikide eestlaste jaoks on Venemaa vaenlane ning nõnda siis ilmselt ka venelased. Kuna mul on väga raske sellises reaalsuses elada, ma ei saa pidada oma sõpru oma vaenlasteks, siis ma olen lahendanud selle keerulise olukorra enda jaoks nii, et ma olen eemal, neutraalsel maal. Kuni sõda läbi saab. 

Aga kui raamatu juurde tagasi tulla, siis leiate sealt ka Maksimi ja Dmitri. Lühidalt öeldes on see lugu sellest, kuidas kolm portugallasest musketäri satuvad "Balti pruuti" otsides keset Pronkisöist Tallinna ning mis nendega seal siis juhtub. Mitte miski ei ole nii nagu nemad seda endale ette kujutasid ning lugu päädib sellega, et raamatu peategelane antakse Eestis kohtu alla, süüdistatuna riigi kukutamise katses. 

Kui ma sellele praegu mõtlen, siis paljud asjad, millest ma romaanis kirjutan, on tõeks saanud. Näiteks toosama riigireeturlus ja riigi kukutamine - mida aeg edasi, seda rohkem koomale on riik tõmmanud poomisnööri. Kui alul sai riigireetmises süüdi mõista vaid ametnikke, siis nüüd ka täiesti tavalisi inimesi. On tekkinud mõiste nagu "Eesti-vastane suhe," mida enne ei olnud. 

2012. aastal, kui seda romaani Võrus kirjutama hakkasin, nii veel ei olnud, siis oli ühiskond palju vabam, aga ilmselt ma aimasin ette, et see kõik tuleb. See olukord, kus sa ei tea, mida sa tohid teha ning kellega sa tohid suhelda, et sinu suhtes menetlust ei alustataks.
Romaanis on see aga kõik sees. Ja ma olen südamest tänulik Maksimile ja Dmitrile, et nad mulle oma loo ära rääkisid ning mind sellega seda romaani kirjutama inspireerisid. 

Meie blogis on intervjuud olemas, kui kedagi huvitab. Piltidel inimesed, kelle räägitud lugudest ja kellest inspireerituna see romaan sündis: Dmitri Linter, Maksim Reva, Pjotr Puškarnõi, Klaus Dornemann, Johan Bäckman ja Juha Molari. Puudu on Aleksandr Korobov (Dmitri, Maksim, Johan ja Juha on romaanis ka tegelastena sees).

Pildil Pjotr Puškarnõi sini-must-valge lipuga.