pühapäev, 21. juuli 2019

Raske dilemma: kas sõita läbi kuuma Euroopa või mitte?



Kaalusime täna pikalt, kas põrutada siit, Põhja-Hispaaniast, homme Prantsusmaa suunas edasi või mitte. Kas riskida augustiks Eestisse jõudmise nimel kuumarabanduse ja krampidega või olla veel siin ning see suur kuum ära oodata, isegi kui see tähendab augustiks Portugali jäämist. Ja mul on hea meel teatada, et terve mõistus võitis. See, et Inno metsatulekahjude käes lõõmavast Alentejost põgenedes päiksepiste sai, oli juba piisavalt hoiatavaks näiteks selle kohta, et kui on nii kuum, siis ei ole mõistlik selle kuumusega rinda pistma hakata. Bordeaux's, kust me läbi sõitma peaks, tuleb homme 39 ja ülehomme 42 kraadi.

Ja nii saigi vastu võetud otsus, et me ei lähe mitte edasi, vaid tagasi. Jah, sest ka siin Oviedos läheb homme palavaks. Võtame suuna tagasi Portugali poole, rannikule, kus on kõige rohkem 24 kraadi. Ja otsime sealt endale ühe väikse majakese, nagu meil ka Extremaduras oli, et see kõige kuumem aeg seal ära redutada.

Midagi ei ole teha :D Me jäime äratulekuga nati hilja pääle ja nüüd ei pääse ära. Põrgukatel on risti-põiki ees ja susiseb ähvardavalt :D Ainus saareke, kus olla saab, ongi Portugali Atlandi serv. Suundume Peniche'i kanti, kus on praegu kõige jahedam.

Anname oma edusammudest mõistagi teile teada Lõunaeestlases, kus ilmub meie reisikiri. Ka täna võib sealt pikemalt meie seikluste ja mõtete kohta lugeda. Igatsen sind, Eesti, aga praegu ei saa, ei saa. Kallid ja musid kõikidele blogisõpradele, me oleme elus ja peatselt jälle teiega! :)

Pildil Juuli ja Roosi Atlandi ookeani ääres. Nüüd läheme mõneks ajaks sinna tagasi.

laupäev, 20. juuli 2019

Kuumapaguluses



Selline vaade avanes siis täna meie Oviedo peatuspaiga aknast. Pilved, vihm, udu! Ja ainult 24 kraadi. Ülimõnus. Palavast on nii siiber, et ootan pikisilmi sügist. PIKISILMI. No ei jaksa enam lihtsalt. Ma siiralt loodan, et Eestis üle 21 kraadi ei tõuse, aga ennustuste järgi peaks Soomes tulema 35 kraadi järgmisel nädalal ja kus see Eestigi siis pääseb. Jube. Juuuube. Ma tahan vihma ja ainult vihma :D

Meie kuumapagulusest saad täpsemalt lugeda Lõunaeestlase portaalist :)

Appi! Meid ründab hirmus kuumalaine!



Portugalis jälle metsad põlevad, sedapuhku Aljezuri lähedal. Ja järgmisel nädalal ründab tervet Euroopat, eriti Hispaaniat ja Prantsusmaad hirmus kuumalaine, kus temperatuur võib tõusta lausa üle 40 kraadi.

Pagan, alles me põgenesime Extremadurast selle 40 kraadi eest ja nüüd jälle! Tahame tulla Eestisse, aga põrgukatel on ees ja ei pääse läbi. Astuurias tuleb õnneks maksimaalselt 28 kraadi, nii et saame kuumalaine siin ära redutada, aga vihale ajab ikka.

Tuleb meelde, kuidas olime 2016. aasta suvel täpselt samasuguses olukorras. Ainult et siis olime Portugalis Nogueira do Cravos ja meil polnud autot. Nii et olime kuumavangis, kuni meil õnnestus kampaania korras koguda nii palju raha, et osta bussipiletid Lissaboni ja lennupiletid Eestisse. Nüüd õnneks sellist olukorda ei ole, meil on auto ja saame liikuda, kuhu iganes, aga hea öelda - kuhu iganes! Kui Prantsusmaal tuleb järgmise nädala keskel 41 kraadi. Nii et oleme JÄLLE kuumavangis. History repeats itself. Sedapuhku küll mitte selle keskel, vaid eemal, aga ikka. Ja midagi ei ole teha ka! Tuleb see aeg kuidagi ära passida ja loota, et uut lainet peale ei tule. Väike lootus on, et ei tule - järgmise nädala reedel lubab vihma. Siis saab äkki minema. Loodame. Te hoidke meile seal pöialt!

PS. Lõunaeestlase reisipäevikus, nagu ikka, pikemalt :) Ülal väike meenutus meie 2016. aasta vangipõlvest Serra de Estrela lähistel asuvas mägikülakeses.

reede, 19. juuli 2019

Astuurias on lihtsalt suurepärane suhtumine puuetega lastesse!



Käisime täna hommikul Oviedo McDonalds'is söömas ja mida ma tahaks kindlasti ära märkida - siin, Astuurias, on lihtsalt suurepärane suhtumine puuetega lastesse! Juuli käputas mänguväljakul ringi, kui sinna jooksis üks teine väike tüdruk, keda Juuli kohe kallistama kippus. Ma igaks juhuks tirisin Juuli ära, et äkki teeb väiksele tüdrukule liiga, aga kohe saabus tirtsu isa, kes ütles, et las nad mängivad koos. Ja hakkas ise Juuliga mängima, teda kallistama ja musitama :D Pool tundi mängis meie Juuliga ja õpetas ka oma last Juuliga mängima.

Pärast ütles mulle, et Juuli on väga ilus laps. Mul tuli lausa liigutuspisar silma. 

Ehk siis siin toimus rohujuuretasandil see, mis võiks toimuda ka Eesti ühiskonnas, kui erivajadustega lapsed saaksid õppida koos tavalastega. Õpetajad - ja vanemad - õpetaksid tavalastele, kuidas eriliste lastega koos mängida ja üldse eksisteerida. Erivajadustega lapsed ei oleks siis enam paariad nagu nad praegu Eesti ühiskonnas on. Kellest mitte keegi aru ei saa ja keda seepärast kas põlatakse või kardetakse. Või peetakse lihtsalt viisakat distantsi, sest ei osata nendega midagi peale hakata. 

See minu reaktsioon, Juuli eemale tõmmata, tulenes ju ka sellest. Kuna Eestis vaadatakse pigem halvakspanevalt, kui oma puudega lapse tavalaste juurde viid. Nii paljud puuetega laste vanemad on pidanud kuulma sõnu: „Viige oma laps siit ära.” Aga kuhu? Puuetega laste lasteaeda või mänguväljakule? Aga kas üiskond ei peaks olema ühtne ja selline, kus igaühel on hea olla? Kus igaüks on oodatud ja aktsepteeritud? 

Kui tekitada igaühele keskmisest nati erinevale inimeste grupile oma saareke, siis ei ole ühiskond ühtne, vaid lõhestunud. Kas me tahame lõhestunud ühiskonda? Või võtaks väikse riski siiski ja usaldaks natuke elu? Usuks, et kõik on head sellisena nagu nad on loodud ning astuks endast erinevale sammu lähemale? :) 

Sellised muljed siis täna, aga õhtul Lõunaeestlases pikemalt meie seiklustest. NB! Olge ettevaatlikud, tulekul on KUUMALAINE! :) 

Siin aga superstaar Roosi:

neljapäev, 18. juuli 2019

Astuuria on äge!



Kui keegi teile ütleb, et hispaanlased inglise keelt ei oska (ja mulle on paljud seda öelnud), siis see ei vasta tõele. Vähemasti mitte Astuurias, kus me praegu oleme. Siin on pea kõik, kelle poole me oleme pöördunud, meile inglise keeles vastanud. Ma armastan Astuuriat! See on nii lahe koht, tahan siia kindlasti tagasi tulla. Extremadura ja Andaluusia ja isegi Kataloonia on täielik bullshit, Astuuria on palju ägedam. Pole palav ka, täna ainult 26 kraadi, samas kui Extremaduras on 39!!!

Aga lugege Lõunaeestlase portaalist meie seikluste kohta täpsemalt. Saate teada, kuidas Inno Atlandi ookeani ääres vappekülma pidi kannatama ja muud põnevat :D

Ülal Roosike Oviedo kultuurimaja välikohvikus tapast ootamas ja siin veel kaks pildikest:



Roosi Oviedo kultuurimaja mänguväljakul hullamas.



Inglitibu croissant'i söömas :) Kõrvallauas einestas teine angelman ja tema pere, kellega me kohe sõbraks saime. Lõunaeestlases ka selle kohta täpsemalt.

kolmapäev, 17. juuli 2019

Kaks üliarmsat pilti issist ja tütrekesest



Portugalis Peniche'is telkimas. Peniche on selline koht, kus temperatuur terve suve 22-23, nii et ideaalne kuumapõlgurile. Extreadura 40 kraadiga võrreldes nagu paradiisi pääsemine :D



Roosi lemmikud on praegu ükssarvikud, nagu pildiltki aru saada võib :D

Kuumast Lõuna-Euroopast tagasi Eestisse!



Sorri, sorri, tükk aega pole kirjutanud. Aga me siin tükk aega maadlesime tapva palavusega ja no aju lihtsalt ei tööta sellise kuumuse juures :D Ja siis läks veel Portalegres auto katki ja Inno sai päiksepiste jne jne. Ühesõnaga kreisi värk! Aga nüüd hakkab jälle ilmuma Lõunaeestlase portaalis meie reisikiri, kust saate kõigest täpsemalt lugeda :)

Lühidalt - Extremaduras kerkis temperatuur 40 kraadi peale ja seda mina enam välja ei kannata. Igatsen Eesti ilma! Teil, head sõbrad, kes te olete pidanud seal kauges Eestis ahju kütma, on ikka räigelt vedanud. Ma vahetaks hea meelega kohad. Juba 30 kraadi on paras õudus, mis siis veel 40st rääkida.

Mul oli plaan juulis romaan üle lugeda ja vead ära parandada, aga no mida sa loed ja parandad sellise kuumaga. Hea, et oma nimi meeles on :D Õnneks on august veel ees ja Eesti ilm on praegu ideaalne :) Nii et kohtumiseni Eestis, seltsimehed!

Ülal mina koos lastega Atlandi ookeani ääres (Portugalis Espinhos), kuhu me natukeseks ajaks taastuma tulime. Veel mõned pildid:



Roosil tuli mere ääres hea uni :)



Juulil oli rannas väga lõbus. Innol nii lõbus polnud :D



Espinho mäksis keha kinnitamas :) Juulike on nii lahe sel pildil :D



Roosi tungival nõudmisel sai ostetud ükssarvik :D

teisipäev, 2. juuli 2019

Ilves on mõttelaadilt puhas idaeurooplane

Väljavõte Delfi veebist.

Kas te kujutaksite ette, et mõni Soome endine president käitub nii nagu praegu teeb seda president Toomas Hendrik Ilves? Loomulikult mitte, eksole?!

Seda lihtsalt ei kujutaks ette! Samas on selline käitumine tavapärane Ida-Euroopas, näiteks Ukrainas. Mis näitab, et Ilves on mõttelaadilt puhas idaeuroopalne. Ilmselt seetõttu teda Läänes eriti ei hinnatagi, kuigi mees vägisi end igale poole pressib. Ta on ses mõttes klassikaline tola.

esmaspäev, 1. juuli 2019

Ingerlastel ja setudel mõndagi ühist



Lugesin just Ingeri kultuuri koduleheküljelt, et ingerlastel oli tavaks juuli alul Peko päeva veeta. Kohe tuli meelde setude jumal Peko ja mõtlesin, et ingerlastel ja setudel on ka muud ühist. Mis tuleb ilmselt sellest, et mõlemal rahvakillul on tihedaid kokkupuuteid vene kultuuriga. Setud elavad Vene piiri ääres ja Ingerimaa on samuti Venemaaga tihedasti läbi põimunud. Minu suguvõsa maad asusid näiteks Peterburi külje all asuvas väikeses Muratta külas.

Tuli meelde mu emapoolne, sealsamas Muratta külas sündinud, vanavanaema ehk Vanamamma Ida-Katariina, kes armastas väga pidusid pidada. Tema sünnipäevadel oli alati terve suguselts koos. Ja tantsida meeldis talle noorena ja laulda ning üldse oli ta üks väga kange naine. Kaks meest võttis, esimene suri ära, aga teisega sai ta neli last: Selma (minu vanaema), Ernest, Lilja ja Sylvi. 

Sõda käis tema kodukohast üle ja Vanamamma koos mehe Antti ja nelja lapsega oli sunnitud põgenema Soome, kus nad elasid mõnda aega Salos. Seda aega pidas Vanamamma väga heaks ja ilmselt oleks nad ka Salosse elama jäänud, kui Soome poleks ingerlasi pärast sõda Venemaale välja andnud. Vanamamma koos perega viidi Venemaale, aga ta sai ka seal hakkama ja kolis pärast oma pere Eestisse, Rakvere külje alla Karitsale. Tal oli lootus leida üles oma Punaarmeesse võetud poeg Ernest, kuna kuulis, et ta saadeti Eesti rindele, aga kahjuks jäigi Ernest sõjas kadunuks. Aga Vanamamma jäigi Eestisse elama.

Karitsal pidas Vanamma lehma ja muid elukaid ning sai ka seal hästi hakkama. Nagu mu ema rääkis, oli tal alati palju raha :D Kui mina Vanamammale lapsena külla läksin, läbi metsa Piirale, kus ta siis elas, oli tal alati suur ämber koos kommidega ootamas, kust võis võtta nii palju kui kulus. Mul on meeles, kuidas ma Vanamma põlve peal istudes meie ingeri sugupuud koostasin ja kuidas Vanamamma mulle rääkis, kes ta esivanemad olid. Tema isa Tahvani Jauhopää näiteks oli olnud suure talu peremees, kelle maadel oli isegi Olgino vürst jahti pidamas käinud. Tahvanil oli suur soov saada poega, aga paraku sai ta „ainult” üheksa tütart ja kirus siis endamisi vihaselt, et „kannon päähän se minun hattuni jää!” Mis tähendab siis seda, et minu müts jääb kännu otsa :D Aga tütred olid tal kanged, kõik tulid koos peredega Venemaalt tagasi ja asusid nagu Vanamammagi Eestisse elama. 

Kui Soome oma ajaloolist viga tunnistas ja ingerlastele paluumuuttaja staatuse andis, siis kolisid nende kangete õdede lapsed tagasi Soome, kust neid kunagi vägivaldselt välja viidi. Ja jäid sinna elama. Soome, mis ongi ju tegelikult ingerlaste kodumaa. Ilmselt oleks ka Vanamamma sinna tagasi läinud, kui oleks nii kaua elanud :) Aga elas ta kaua - 96aastaseks.

Aga jah, Pekoga seoses jäin Vanamamma peale mõtlema ja tõesti - midagi on setudel ja ingerlastel ühist. See suur süda ja otsatu kangus.

Pildi peal viis kanget ingeri naist: vasakult minu vanaema Selma, minu ema Toini, Vanamamma ja tema süles mina ning Vanamamma õde Elsa, kes oli mulle väga kallis inimene, sest ta hoidis mind lapsena. Ja nüüd on ka viies põlvkond esindatud, ingeri naiste kangust viib edasi nelja-aastane Roosi, õige nimega Aurora Victoria :) 

pühapäev, 30. juuni 2019

Kuidas kuumaga hakkama saada



Mitmel pool Hispaanias lõõmavad praegu metsatulekahjud ja Madriidis oli täna kogunisti 42 kraadi. Extremaduras õnneks ainult 38, aga ikka jube palav. Nalja ei ole. Õnneks on romaan valmis, sest ega sellise palavaga aju enam eriti hästi ei tööta.

Aga kuidas hakkama saada? Põhiline on muidugi konditsioneer. Ilma selleta on võimatu, ventilaatorist sellise kuumaga ei piisa. No siis tuleb muidugi palju vett juua. Rabeleda ei tohi, eriti keskpäeva paiku. Ja aeg-ajalt on hea veesõda pidada nagu Inno ja Roosi siin pildi peal :) Aga alles õhtul kella üheksa paiku, sest enne seda on ka veesõjaks liialt palav :D

Homme tuleb õnneks ainult 35, aga ikka tundub Eesti ilm praegu ilus, kättesaamatu unistus :)

reede, 28. juuni 2019

Kas puudega laps hävitab elu?



Postimehes on huvitav artikkel sellest, kuidas vanemad otsustasid oma raske puudega lapsest loobuda, sest laps nuttis terve öö ja neil oli seda raske taluda.

Uhh, raske lugu. Ma tean, kui raske võib olla, ega mõista hukka. Olen Juuliga samuti öid üleval olnud ja kuid magamata. Käinud teda öö jooksul kümme korda kontrollimas, et veenduda, et kõik on ikka hästi. Vahepeal näis, et olen zombie ja mitte inimene :D Aga minule isiklikult on ta ka väga palju andnud - jõudu, tarkust, mõistmist, lootust, usku, armastust, inspiratsiooni... Ühesõnaga oma väikese olemusega on ta andnud terve maailma. Ja nüüd raamatu ka :)

Nii et see ei pea olema maapealne põrgu, aga sa pead olema valmis seda kõike vastu võtma.

Pildil väike Juulike beebina meie Võru kodus. Ja juba nii tarkade silmadega :) 

The end



Ehk olete mõelnud, miks ma viimasel ajal midagi kirjutanud pole. Et kas on midagi lahti või. Täna võin öelda, et kõik on kõige paremas korras.

Eile sain siis lõpuks ometi kirjutada „the end.” Ma ootasin seda nii kaua ja vahepeal ma enam ei uskunudki, et selle valmis saan. Eriti siis, kui Juuli haige oli. Aga eile sain. Oma romaani. See on nüüd lõpuks ometi valmis. Kirjutama hakkasin juba 2012. aasta kevadel, kui Juulit ootama jäin, ja ma arvan, et temal on selle raamatu valmimisel suur roll. Seepärast pühendangi ta temale. To Julia who is perfect :)

Aga jah. Eile sai ta siis valmis. Minu romaan. „Commander Joao G. Confessions of an Extremist.” Mida on kirjutatud nii Võrus, Rakveres, Lissabonis, Nogueira do Cravos kui siin, Badajozi lähistel. Ja ma olen nii õnnelik! Nüüd siis ainult läbi lugeda, toimetajale parandada anda ja kirjastusele. Kui ma julgen :D Ei, ma julgen. Angelmanide emad ei karda midagi :)

Panen siia pildi linnast, mis mind seda romaani kirjutama inspireeris. Lisboa, my love.

reede, 21. juuni 2019

Soomes kiidetakse Eesti otsust alkoholi aktsiisi alandada - tahetakse ka!

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Soomes on seoses Eesti otsusega alkoholi aktsiisi alandada puhkenud elav diskussioon. Ja mitte sellest, et Eesi tegi midagi valesti - vastupidi - jutt on sellest, et Soomes võiks sama teha.

Soomes leevendati eelmisel aastal alkoholipoliitikat ja kardetud maailma lõppu ei saabunudki - pigem vastupidi, alkoholi on hoopis vähem tarvitama hakatud. Maksu alandamine aga aitaks kaasa toitlustuse ja kaubanduse arengule ning muudaks soomlased jõukamaks ja õnnelikumaks - aga siis pole ju poliitikuid ega bürokraate enam vaja?!

reede, 14. juuni 2019

Kas sina oled juba leetrid läbi põdenud? Aga meie?


Eestis on jube leetripaanika. Täitsa kõhe hakkab, kui uudiseid lugeda. Kõigepealt vaktsineerimata põhikooli õpilane ja nüüd veel kaks haiglatöötajat ja alla aastane laps takkapihta. Tea, kas Tallinnasse tasub üldse minna? 

Hakkasin mõtlema, kas olen ise üldse vaktsineeritud. Küsisin Innolt, kas tema on. Inno ütles, et ei tea, aga ta on kõik läbi põdenud - leetrid, sarlakid, punetised, mumpsi. Ise mäletan lapsepõlvest ainult tuulerõugeid, aga võib-olla põdesin leetreid ka. Siis oli kuidagi loomulik lastehaigusi põdeda, isa lihtsalt võttis riiulist Tervise ABC ja luges, mida lapse enesetunde parandamiseks teha tuleb. Olid voodis teki all, jõid kuuma teed ja võtsid rohtu ning tundsid end mõne aja pärast paremini. 

Üks naljakas juhtum meenub ka - doktor Sirotkina diagnoosis mul difteeria, aga pärast tuli välja, et hoopis keskkõrvapõletik, kui isa mind haiglasse viia ei lubanud ja teise lastearsti - doktor Võsu oli vist ta nimi - koju kutsus :D 

Aga mida teie arvate, kas peaks nüüd ka paanikasse minema? Või mida teha? 

Pildil väike Inno ema süles, seitsmekümnendate alul. 

Eestlaste tapatalgu ja orjastamist tähistatakse suure peoga?


Taanlased osalesid 800 aastat tagasi eestlaste tapmisel ja orjastamisel - sellega on seotud ilus legend Dannebrogist, Taani lipust. Sellest ajast sai Tallinn omale nime - sõnapaari Taani linn järgi. Enne oli selle koha peal eestlaste Lindanise kindlus.

Taustaks olgu öeldud, et Eestisse tungimise puhul oli tegemist väikese ristisõjaga, et maha pesta häbi kaotuse pärast Palestiinas. Paavst andis Eestis tegutsemiseks vabad käed ning pühitses ja kiitis heaks kõik „imed” nagu see taevast sadanud ristilipp Dannebrog. Ükskõik kui ilusaks seda ristikäiku pidada, oli ajaloolaste väitel tegemist klassikalise röövsõjaga, kus siis, nagu võib arvata, rööviti Eesti paljaks, mehed tapeti maha ja naised-lapsed võeti kaasa orjadeks, nagu see toona käis. Tegemist oli lisaks veel alatu kambakaga, kus lõuna poolt tungisid peale sakslased, põhja poolt taanlased-rootslased, kes olid enne seda Rooma paavstile truudust vandunud. Eesti oli üks viimaseid paganlikke kantse Euroopas - aga kas see õigustas tapatalgut?!

Kuidagi kummaline on aga kuulda, et  seda eesti rahva jaoks kurba sündmust suure peoga tähistatakse. Samahästi võiks siis ka 23. augustil MRP aastapäeval pidutseda, või Tallinna pommitamise aastapäeval 9. märtsil. Aga võibolla pidutsetakse ja tantsitakse kunagi ka küüditamise aastapäeval 14. juunil või 25. märtsil?! Et kui piisavalt aega möödas, siis on kõik lubatud.

kolmapäev, 12. juuni 2019

Kuhu on kadunud avalikud Wifi võrgud Eestis?


Kunagi 10-15 aastat tagasi paistis Eesti silma avalike ja tasuta Wifi võrkude poolest. Need olid igal pool: linnades, kohvikutes, raamatukogudes jne. Mujal Euroopas võis sellest ainult unistada.

Mis torkab silma, nüüd on sama asi olemas igal pool mujal Euroopas, isegi näiteks Hispaanias ja Portugalis, parkides ja väljakutel, aga Eestis enam mitte. Kuhu on kadunud avalikud Wifi võrgud Eestis?

Euroopa Liit toetab selliste Wifi võrkude loomist, kas Eesti pole enam Euroopa Liidus?

pühapäev, 9. juuni 2019

USA president vandus truudust Inglise kuningannale - ja mida see väikse Eesti jaoks tähendab?


Möödunud nädal oli mitmes mõttes märgiline. Esiteks vandus USA president truudust Inglismaale.

 
Ametlikult tehti seda küll D-DAY ehk II ilmasõja Normandia dessandi 75. aastapäeva puhul, aga praegust Brexiti õhkkonda arvestades on see ka lisaks aktuaalne. Ajalugu kordub: raskel ajal koondab Inglismaa taas oma vanad liitlased (Inglismaal on liitlased, kui tähele panete, erinevalt Eestist, kel on lihtsalt koostööpartnerid) USA, Austraalia (peaminister Scott Morrison külastas koos abikaasaga Inglismaad Trumpiga samal ajal) ja Kanada. Seesama rusikas aitas vabastada Euroopa sakslaste ikke alt ja hoida tagasi kommunismi leviku. Ja selle jõurusika kese, mis neid ühendab, on vana hea Inglismaa.

Eelmisel nädalal külastas Eestis paiknevaid Briti üksusi kuninglik printsess Anne, mis on samuti sümboolne:
 
Samal ajal jaurab Eesti midagi Euroopa Liidust, aru saamata, et Euroopa Liit - see on Saksa ja sülekoera Prantsuse telg, mis tõi hukatust teise ilmasõja ajal ja millest vähegi mõtlevad inimesed end eemale hoiavad.

Inglismaa koondab taas oma liitlasi ning Eesti on teelahkmel: kas minna edasi koos Saksa- ja Prantsusmaa teljega või Inglismaa ja tema liitlastega. Eelmisel korral ei suutnud Eesti valikut teha ja müüs end saba ja sarvedega maha Venemaale. Kuidas seekord läheb, seda näitab aeg.

Erinevalt varasemast Venemaad enam sakslased ja prantslased puutuda ei julge, nad on mõlemad seal näppe kõrvetanud, seetõttu lastakse Ukrainas ja ilmselt ka mujal Ida-Euroopas teha, mida Venemaa soovib. Baltimaad ongi selgelt jäetud mängust kõrvale, Euroopa Liit lõppeb ära Varssavi taga.

Mis Eesti julgeolekusse puutub, siis on märgiline, et NATO põhilised panustajad on USA ja Suurbritannia, samas kui Saksa- ja Prantsusmaa hiilivad oma kohustustest demonstratiivselt ja süsteemselt kõrvale. Nad lausa irvitavad USA peale. Eestis kotib Vabariigi president EKRE-t Trumpi toetamise eest - pole ka ime, sest president saab palka Brüsselist.

laupäev, 8. juuni 2019

Eesti kulutab miljoneid rahvusvahelisel areenil, aga rahvas nälgib

Mõned aastad tagasi räägiti Eesti ELi eesistumisest kui mingist imeasjast, ilma milleta hakkama ei saa ja mille peale kulutatud miljonid end kindlasti ära tasuvad. Selle peale jäi rahvas palju vaesemaks ja EKRE teeb võidukäiku, nii et maailmas ollakse imestunud.

Nüüd on sama lugu ÜRO julgeolekunõukoguga, millele on kulutatud miljoneid ja millest räägitakse kui imeasjast. Ei pea olema ilmselt hiromant, et prognoosida, et selle peale jääb rahvas veelgi vaesemaks ja EKRE toetus tõuseb veelgi.

Ja siis imestatakse, miks EKRE tõuseb. Ei ole vaja imestada. Kui riik kulutab raha mingitele ulmeasjadele ja inimestel pole samal ajal raha, et süüa osta, kui üha rohkem lapsi nälgib, siis valitaksegi EKRE-t ja lõpuks teeb EKRE Eestis ise valitsuse.

See puudutab muidugi ELi laiemalt, kus juhid on samamoodi rahvast eraldunud ja elavad mingis täiesti erinevas taustsüsteemis, mingis oma mullis, mille nad ise on endale ehitanud. Juba Brüsseli palgad 10 000+ eurot kuus on täiesti teiselt planeedilt - on selge, et selline süsteem ei saa kaua kesta.

Meenutab väga üht teist liitu, kus juhtkond oli samuti mingi mulli loonud ja elas selle sees, kuni asi pauguga lõhki läks ja võimule tuligi Eestis EKRE ehk rahvusmeelsed konservatiivsed jõud. Kus lauldi, et migrandid välja, et Eesti peab jääb eestlastele, eestlane olen ja eestlaseks jään jne.

reede, 7. juuni 2019

Madisonil õigus: Eesti peaks ÜRO-s piirama migratsiooni

Väljavõte Päevalehe veebist.

Jaak Madisonil on kahtlemata õigus: Eesti suurim julgeolekuoht tänapäeva maailmas on migratsioon, sest Eesti on lihtsalt niivõrd väike. Eestist on väga lihtne üle sõita. Eesti saab oma liikmesusega ÜRO-s kaasa aidata migratsiooni piiramisele Aafrikast.

Venemaa poolt ohustab Eestit samuti põhiliselt migratsioon, seda kas otsese agressiooni näol või leebemal kujul, kui kutsutama külalised üle piiri lastakse.

Ei tasu unustada, et eesti keel ja kultuur on püsinud ainult tänu sellele, et võõramaalased on tagasi tõrjutud. Kui hakatakse ajama multi-kulti poliitikat nagu nõuka ajal, siis on varsti lõpp käes.

kolmapäev, 5. juuni 2019

Tänage Ansipit, kes saastekvoodid maha müüs!

Väljavõte Delfi veebist.

Nüüd on hirmus kisa lahti, et ligi 6000 inimest kaotab töö, kuna Eestil pole raha, et osta juurde saastekvoote - need on läinud palju kallimaks.

Aga Eestil olid kvoodid, need äriti jaapanlastele maha ja vastu saadi elektriautod. Siiani vuravad mõned ringi. Saastekvootide müügi kohta öeldi, et see on maast leitud raha ja Eesti edulugu. Müüdi võileivahinnaga. Kiideti Ansipit, kes siis valitsust juhtis.

Milles probleem nüüd?! Saite sõita elektriautodega ja olge õnnelikud!

esmaspäev, 3. juuni 2019

Kui president Kaljulaid saab Kontrollikojalt jätkuvalt 12 000 eurot kuus, siis kas ta on Eestile lojaalne?

President Kesrti Kaljulaid on hakanud viimastel kuudel perutama ja selgelt Eesti huvidele vastu töötama, Eesti mainet kahjustama, Eesti valitsust maha tegema nii kodus kui välismaal.

On teada, et president saab kuni 2020. aasta lõpuni iga kuu Euroopa kontrollikojalt 12 000 eurot kuus. See on nn lojaalsustasu pärast ametist lahkumist.

Nüüd on küsimus, kas president on sellisel kujul Eestile lojaalne? Päris tõsiselt. Siin paistab selge huvide konflikt olevat. Eesti kõnekäänd ütleb, et kelle leiba sööd, selle laulu laulad. Miks laulab president viimasel ajal väga imelikku laulu? Kas ta teeb seda nö igaks juhuks, et mitte Kontrollikoja noosist ilma jääda. Või on teda instrueeritud, nö sõnad suhu pandud?

Kui üldse keegi, siis peaks olema president see, kes on oma riigile ja rahvale lojaalne, või kuidas?!


pühapäev, 2. juuni 2019

Soome liigub õiges suunas - seadustab vahetusvanemluse

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Soome liigub õigel teel - seadustab vahetusvanemluse, kus lapsel võib olla kaks ametlikku elukohta, vahendab eestinen.fi.

Seni oli Soomes sama süsteem, mis praegu veel Eestis, et lapsel võib olla ainult üks ametlik elukoht. Kuivõrd kõik lapsega seotud hüved ja soodustused käivad lapse elukohta järgi, siis sünnitas see lahku läinud vanemate vahel asjatut kemplemist ja vaidlusi. Nüüd langeb see kõik Soomes ära, mis on eelkõige hea laste jaoks.

laupäev, 1. juuni 2019

Kes on selles süüdi, et tekk on liiga väike?

Eestis on tekkinud olukord, kus igaüks tahab teise pealt tekki ära kiskuda. Teadlased pensionäridelt, pensionärid päästjatelt, päästjad puuetega inimestelt. Nii võiks jätkata lõputult.

Probleem selles, et tekk on liiga väike. Kelle süü see on? EKRE on ainult kuu aega valitsuses olnud, nii et see ei saa olla EKRE süü. 

Eks need eelmised valitsused ole seda tekki salamisi väiksemaks näkitsenud ja nüüd karjuvad kooris, et tekk on liiga väike :D 

Tekk on liiga väike jah, aga selles suhtes peate iseendale otsa vaatama. Ja häbenema.

reede, 31. mai 2019

Nii karmi avaldust ei mäletagi - Ansip juba sama bravuurikas kui Inno ja Irja

Väljavõte Postimehe veebist.

Kui Ansip veel võimul oli, siis õiendas ta oma poliitiliste vastastega julmalt arveid - tänu sellele ta nii kaua võimul püsiski. Reformi võim kadus paljuski seetõttu, et Ansip Eestist jalga lasi ja jättis erakonna plakatikleepijatele, kes olid temast palju leebemad poisid.

Ansipi pikk võimulolek näitas ka seda, et eesti rahvas armastab karmi kätt, nii nagu ka vene rahvas - Putin on ka väga pikalt pukis olnud. Nii eestlastel kui venelastel on Stalini kool seljataga, see õpetas jumaldama autoriteeti ja austama karmi kätt poliitikas. Nagu venelased ütlevad, peksab - järelikult armastab.

Aga nii karmi avaldust ühe opositsiooni poliitiku suust, et ta teeb kõik selleks, et valitsus lahkuks - sellist ei mäletagi Eestis. Isegi Edgar Savisaar ei julgenud midagi sellist välja öelda. Või kui oleks öelnud, oleks ta ilmselt kinni võetud. Aga Ansip tunneb end väga kindlalt, kuna ta teab, et ametkondades on tema omad joped veel sees ja need ootavad Reformi võimu tagasi. Reform on ses mõttes klassikaline võimupartei, nagu Jedinaja Rossija Venemaal.