esmaspäev, 23. oktoober 2017

Meest ei kaitse ega abista keegi, kui naine on vägivaldne

Eestis on viimasel ajal palju juttu vägivallast ja ahistamisest, aga see puudutab vägivalda kas koolis või siis naiste ja laste vastast vägivalda, kus vägivallatseja on mees. Naiste ja laste kaitseks on loodud eri asutused ja meetmed, mis on suunatud peaasjalikult meeste ja isade vastu.

Aga kui vägivaldseks osutub naine, siis tegelikkuses ei kaitse ega abista meest mitte keegi. Ma tean seda omast kogemusest. Mees on täiesti üksi. Ja kui mees räägib, et naine on vägivaldne, siis seda kas ei usuta, või küsitakse, miks mees on nii nõrk, et end kehtestada ei suuda. Ehk siis mehi suunatakse vägivaldses suhtes stereotüüpse lahendusena suunas, et mees peab hakkama tarvitama vägivalda. Ja kuivõrd mees jääb sel juhul füüsiliselt peale, siis on lihtne meest hiljem süüdistada.

Minu enda puhul oli peres vägivaldne naispool ja ma ise polnud nõus vägivallale vägivallaga vastama. Ma arvan, et see on paljudes suhetes nii, et vägivaldsus esineb mõlemat pidi, aga kuivõrd mees on füüsiliselt tugevam ja närvid nõrgemad, siis jääb mees vägivaldses suhtes lõpuks nö peale, surub naise nurka ja teda on pärast seda kerge süüdi mõista. Mina vägivallaga ei vastanud, vaid lahkusin pere juurest. Pidin taluma loomulikult alandusi ja häbistamist. Olin üleüldine naerualune. Miks ma end ei kehtestanud? Miks jätsin lapsed isata? Parastajaid oli palju. Sest ma ei tahtnud naist vastu lüüa, nagu oleks olnud ootuspärane käitumine sel puhul.

Valikuid ei olnud ja lapsed jäeti vägivaldse naise hoole alla, kes vahetas lastel perenime ja taotles neile ainuhooldusõigust, tuues põhjuseks asjaolu, et ma olin avalikustanud tema vägivaldsuse. Kohus andis naisele kõigis instantsides õiguse - lõpuks jäin süüdi selleski, et ma polnud vägivaldne ja naine seda oli. Lapsi pole ma juba 12 aastat näinud ja naine ei lase mind laste lähedalegi ega lapsi minu lähedale, nii on see kestnud aastaid. Ma ei tea, mis olukorras on lapsed ja selline olukord on emotsionaalselt raske. Lapsed on minust täielikult ära võõrutatud, kuigi kooselus tegelesin lastega põhiliselt mina, et naine saaks juhtival kohal karjääri teha. Hiljem, nagu olen kuulnud, on lapsed olnud põhiliselt sugulaste ja tuttavate juures, nö küla peal.

Eks riigil ole omad põhjused, miks mehi mitte kaitsta vägivalla eest ja neid mitte aidata, aga lihtsalt väljendan oma arvamust, et minu arvates pole selline olukord päris õige, seda eriti laste suhtes. Lastel on vääramatu õigus suhelda mõlema vanemaga ja kui vanemad seda ei suuda tagada, peaks riik seda neile tagama. Praegune olukord on aga läinud isevoolu teed, nagu Eestis väga paljudes valdkondades, ning kujunenud selliseks, et olgu mees vägivaldne või mitte, eraldatakse isasid massiliselt lastest ja perest. Kuna mees on igal juhul süüdi, olgu ta vägivaldne või mitte. Lapsed kasvavad massiliselt üles ainult ühe vanemaga ja enamasti on see ema. Kaasnevad paljud psühholoogilised ja majanduslikud probleemid. Mehed, nagu võib aru saada on süüdi lihtsalt selles, et on mehena maailma sündinud.

laupäev, 21. oktoober 2017

Aga mina unistasin nõuka ajal lapsena iseseisvast Eestist. Päriselt ka

Praegu on läinud lahti hirmus president Kaljulaidi tümitamine selle eest, et ta julges kahelda selles, et lapsepõlv nõukogude Eestis võis olla õnnelik. Väidetakse, et kõigi lapsepõlv oli palju õnnelikum nõukogude liidus.

Kuigi mulle ei meeldi see, kuidas üks tehnokraat Eesti presidendiks pandi, millises ametis peaks olema filosoof, näiteks mõni kirjanik, aga sellega olen küll päri, et paljude inimeste lapsepõlv polnud nõuka ajal õnnelik. Näiteks mina unistasin juba lapsena iseseisvast Eestist ja vihkasin nõukogude võimu. Päriselt ka.

Juba kui kooli läksin, umbes 7-aastaselt kuulasin iseseisvalt Ameerika Häält ja raadiojaama Vaba Euroopa. Iga päev. Mulle olid lapsena hästi tuttavad nimed Ilmar Mikiver ja Ilmar Külvet. Ma pean tunnistama ausalt, et ma unistasin iseseisvast Eestist, sest mu vanaema rääkis sellest ajast ainult head, kuni tuli okupatsioon, mis kõik pea peale keeras. Võttis inimestelt maa ja võimaluse tööd teha. Mu vanaema kuulas samuti iga päev Ameerika Häält.

Loomulikult sai nõuka ajal hakkama, seda ei saa eitada, aga see ei tähenda, et elu oleks õnnelik olnud. Tegelikult oli elu ju sitt mis sitt nõuka ajal, kui mõned erandid, nö nomenklatuurne seltskond välja arvata. Aga sinna kuulusid vähesed. Ülejäänute elu ja tingimused olid ikka äärmiselt kehvad. Seda enam ei mäletata, aga nii see oli.

Praegu kurdetakse, et kõik on kallis, aga nõuka ajal polnud poest konkreetselt ju midagi saada. Letid olid tühjad. Ja need kohad, mis on praegu kaltsukad, kus müüakse kasutatud asju, olid vanasti komisjonipoed, kus kaup oli mitu korda kallim kui poes. Seda ei jaksanud keegi osta. Autot ja üldse reisida said omale lubada väga vähesed. Välismaale ei pääsenud üldse. Kas see on siis õnn? Lapsed istusid päevad läbi maja ees liivakastis ja kuhugi ei pääsenud. Ma olen ise hiljem ja nüüd oma lastega pool maailma läbi käinud, nõuka ajal oli see täiesti mõeldamatu.

Räägitakse, et inimesed on hambutud ja nõuka ajal seda polnud. Aga selle praeguse hambutuse põhjused peituvad nõuka ajas, mil arstiabi oli küll tasuta, aga selle kvaliteet alla igasugust arvestust. Inimesed ei julgenud arsti juurde või haiglasse minna, sest sealt ei pruukinud elusalt tagasi tulla. Hambaarstid mitte ei ravinud, vaid tõmbasid hambaid välja. Inimeste toidulaud oli väga kesine, midagi värsket ega rohelist saada polnud, seetõttu lagunesid hambad ja inimesed jäid haigeks. Paljud olid läbi juba 50-aastaselt. Nõukogude Liidus oli inimeste eluiga üke lühemaid maailmas. Kas see oli õnnelik elu? Minu vanaema kasvas üles vabas Eesti Vabariigis ja tema hambad olid terved kõrge vanuseni, ta ei käinud oma elus kordagi hambaarsti juures, sest seda polnud vaja. Ta rääkis, kuidas tema kodus iseseisvas Eestis polnud mingit toidupuudust ja inimeste toidulaud oli väga mitmekesine ja rikkalik. Nälg tuli koos nõukogude võimuga.

Minul lapsena polnud nõuka ajal sageli midagi süüa, sest poed olid tühjad. Mul polnud õigeid riideid, sest neid polnud saada. Ma tunnistan, et olin väga õnnetu ja igal õhtul enne magamaminekut unistasin, et Eesti võiks olla iseseisev. Unistasid Eesti Vabariigist ja sini-must-valgest. Kõlab uskumatult, aga nii see oli. Ma ei valeta. Ma vaatasin iga päev ka Soome televisiooni ja seal oli näha, mis elu soomlased elavad ja lihtne oli seda oma eluga võrrelda. See oli nagu öö ja päev ning lõhe suurenes iga päevaga. Nüüd on Eestis küll raske, nii nagu oli Soomes raske pärast sõda, aga on näha, et Eesti liigub vähemalt õiges suunas. Inimeste elujärg paraneb aeglaselt, aga paraneb. Nõukogude ajal kõik lagunes ja mädanes.

Ma pole kaugeltki rahul sellega, mis Eestis praegu toimub, mind häirib inimeste suurenev ebavõrdsus ning maapiirkondade üha suurem mahajäämus, aga see ei tähenda, et nõuka ajal oleks olnud elu parem. Ma julgen ausalt tunnistada, et nõuka ajal oli elu sitt, ka lastel, ja sitemat lapsepõlve annab ette kujutada kui see, mis oli nõuka ajal. Kuigi jah, seda tuleb tunnistada, et oli ka siis helgemaid päevi, mil võis end päris hästi tunda. Näiteks suvisel ajal marja- ja seenemetsas või maal vanaema juures. Seal unustasin mõneks ajaks ära, kus riigis ma elan.

Ainus asi, mis mul võrreldes lapsepõlvega on muutunud, on suhtumine esimesse Eesti presidenti Konstantin Pätsi. Lapsena kogusin marke ja mul oli päris korralik Pätsi kujutisega markide seeria. Mulle lapsena Päts meeldis, kuna paljud vanemad inimesed meenutasid Pätsi heldimusega. Päts oli minu jaoks iseseisva Eesti riigi sümbol. Vanemad inimesed rääkisid ikka, et Pätsu ajal oli nii ja Pätsu ajal oli naa. Ja et elu oli siis, Pätsu ajal ikka palju parem olnud. Kõike oli saada, millestki polnud puudust jne. Hiljem olen aga lugenud ja teada saanud, et Päts polnud päris see, kellena ta välja pistis. Mu vanaema ütles ka, et rahvas rääkis, et Päts müüs Eesti riigi maha. Eks ta nii oli kahjuks.

reede, 20. oktoober 2017

Roosi ja Jüri Toomepuu



Kolmapäeval käisime Tartus härra Jüri Toomepuu uue raamatu esitlusel. See leidis aset Tartu kaubamaja Apollo raamatupoes ning oli iseäranis huvitav väikesele Roosile, kellele raamatud väga meeldivad. Eriti nende raamatute ümberpaigutamine :) Siin Roosi (pildi keskel) härra Toomepuu kõnet kuulamas.

HIV on Eesti arengu pidur

Eesti on Euroopa HIV-keskus, väljavõte Vikipeedia veebist.

Kas te tahaksite asju ajada riigis, kus on suur oht AIDSi nakatuda? Loomulikult mitte, eksole. Aga Eesti on just selline koht, võrreldav AIDSi-haigete poolest Aafrika riikidega, Euroopa liider, eespool isegi Ukrainast ja Venemaast. Ma kahtlustan, et e-residentsuse tegelik põhjus on asjaolu, et paljud ettevõtjad ei taha Eestisse oma nägu näidata, aga asju on vaja ajada. Neile sobib e-residentsus, sest sellega ei kaasne vahetut kokkupuudet ega AIDS-i nakatumise ohtu. Kui panete tähele, siis Euroopa liidrid lasid Eestist pärast kurikuulsat digikohtmist ja president Kaljulaidi une-juttu kohe jalga. Nad on ka inimesed.

Kui Eestis AIDS levima hakkas paarkümmend aastat tagasi, ütles toonane sotsiaalminister Toomas Vilosius, et sellega pole vaja tegeleda, sest AIDSi-haiged, kes tookord olid põhiliselt Ida-Virumaa narkomaanid surevad ise maha. Paljud Ida-Viru narkomaanid on küll tõesti maha surnud, aga enne seda jõudsid nad nakatada palju teisi inimesi, mistõttu levib AIDS Eestis praegu põhiliselt tavaliste keskealiste pereinimeste hulgas ja seda üle terve vabariigi. Paljud soomlased on Eestis heauskselt AIDSi saanud, Soome ajakirjanduses ilmuvad Eesti kohta õuduslood ja paljud soomlased ei julge seepärast Eestisse tulla. Eestlased aga põgenevad massiliselt Soome.

AIDS, mille pealt Eestis mõned miljonid kokku hoiti, stiilis, et las igaüks tegeleb sellega ise, on viinud Eesti katastroofi lävele. Nüüd läheb see Eestile maksma miljardeid eurosid igal aastal saamata jäänud tulu. Sest, nagu öeldud, keegi ei taha AIDSi-riigiga tegemist teha. Kunagi loodeti, et Eesti jõuab Euroopas 5 rikkama hulka, nüüd kõik naeravad selle peale, sest nüüd on tegu, et 5 vaesema hulgast välja pääseda. Üks peamisi arengu pidureid on kindlasti AIDS. Nii nagu ka Aafrikas.

Viimasel ajal aga on sama juhtumas Eestis erivajadustega inimestega. Neid pole palju, nii nagu ka AIDSi-haigeid, aga nende pealt on kogu aeg kokku hoitud ja üha rohkem hoitakse, stiilis, et küll asjad ise laabuvad, loe: et need inimesed ise maha surevad. Paljud surevad, aga veel rohkem jääb siiski ellu. Kuivõrd riik ehk ühiskond nendega ei tegele, neilt muudkui toetusi ära võtab ja kogu kohustuse sugulaste kaela veeretab, siis on juhtunud ja juhtumas, et abi vajavad ka need sugulased, kellele käib erivajadustega inimeste eest hoolitsemine üle jõu. Ehk siis erivajadustega inimesi tuleb kogu aeg juurde ning kuna nende jaoks raha ei leita, siis probleem kogu aeg süveneb.

Jälle on õnnelikud need, kes saavad Soome minna, aga need, kes ei saa, jäävad Eestisse virelema. Ja nii see Eesti elu üha rohkem välja näebki: üks lõputa virelemine, millele lõppu ei paista. Ja siis pole ime, et noored lahkuvad, sest nad on seda lõputa virelemist pealt näinud ja nad seda endale ei taha.

NB! Juncker & Co! Eestis toimub inimeste erivajaduslik ahistamine

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Eestis räägitakse inimeste seksuaalsest ahistamisest, aga veel suurem ja hullem probleem on Eestis inimeste erivajaduslik ahistamine. Millegi muuga ei saa põhjendada, miks on Eestis makstavad erivajadustega laste hooldajatoetused ca 80 eurot. Maksimum on Võrus 200 eurot, väikseimad määrad on omavalitsustes lausa 20 eurot. Kuivõrd erivajadustega, näiteks sügava puude kõrvalt on vanemal raske tööl käia, siis peab inimene hakkama saama selle 20-200 euroga kuus. Kui see pole ahistamine, siis mis see on?!

Eestis on natsism ja kommunism ammu möödanik, aga erivajadustega laste ja nende vanemate suhtes kehtib veel natsistlik-kommunistlik põhimõte, kus erivajadustega inimesed surnuks piinati ja ahju aeti. Vanemad koos nendega.

See on täielik AHISTAMINE!!!

neljapäev, 19. oktoober 2017

Miks Savisaar hävis?

Räägitakse Savisaare hävingust ning arvatakse, et tema aeg on otsas. Jah, vene valija ütles neil valimistel selge häälega, et ei toeta Savisaare jätkamist poliitikas, ja nagu intervjuudest kõlama jäi, siis puhtalt seepärast, et Savisaar on nende nägemuses haige inimene, kes võiks puhata.

Kuidas selline nägemus tekkida sai? Piisab, kui meenutada Savisaare enda käitumist tema üle peetaval kriminaalprotsessil, kust ta lasi end suvel dramaatiliselt kiirabil kanderaamiga ära viia. Kõik ahhetasid: „Vaene Savisaar, mida temaga ometi tehakse.” Võimalik, et isegi kohtuniku südametunnistus liigatas: „Kas on ikkagi õige nii haige inimese üle kohut pidada?”  Savisaare eesmärk end võimalikult hädisena näidata, kohtuistungit venitada ning rahva poolehoidu pälvida sai igal juhul täidetud. Kõik tundsid talle kaasa, ma arvan, et isegi ta vaenlased. Suudame ju kõik endale ette kujutada, kuidas tundub elu ilma jalata. Ja justkui sellest veel vähe (äkki kõik ei usu veel, et ma olen NII nõrk?), tuletas Savisaar nädal enne valimisi Päevalehe LPle antud intervjuus taas meelde, KUI nõrk ta ikka on, rääkides üksikasjalise põhjalikkusega teda pidevalt piinavatest valudest, mida õnnestub vaid väheke leevendada kangete rohtudega.

Ehk Savisaar panustas nõrkusele, nõrkusele ja veelkord nõrkusele. Üks-jalg-hauas nõrkusele, sent-surmale-võlgu nõrkusele, hing-paelaga-kaelas nõrkusele. Protsent-laibast-puudu nõrkusele. Nüüd jäi küsimus, kas valija ostab selle mõtte ära, et ka peaaegu laip võib olla linnapea. 

Selgus, et ei ostnud. Valijal oli küll Edgarist kahju, aga see kahjutunne tähendas seda, et öeldi: „Ole nüüd hea mees, istu maha ja puhka.” See tingiski Savisaare rekordmadala häältesaagi. Ja tema ise oli selle arhitekt.

Kui Savisaar tahtnuks teha neil valimistel isikliku rekordi positiivses mõttes, siis tulnuks tal käituda vastupidiselt. Ajada end püsti, teha kõvasti trenni ning mis peaasi - kõndida ise kohtusse. Kasvõi karkudega, aga kõndida! Mitte lasta end kellelgi lükata. 

See olnuks võimalik, kui ta oleks seda tahtnud. Aga ilmselt olid tal halvad nõuandjad, kes soovitasid mängida nõrkusele. Need peaks Edgar nüüd lahti laskma, kui ta uuesti poliitikasse naasta tahab. Poliitikas järgneb nõrkusele häving. Tüür vajab tugevat, mitte värisevat kätt, sinna ei ole midagi teha.

Inno täiendus: Eriti jabur oli see, kuidas Sõõrumaa ja Mõis käitusid Savisaare kõrval suurte ässadena, umbes nagu kaarnad laiba kallal. Kes olid Eesti poliitika legendi, grand old mani justkui kaaperdanud. Ja see lõppes muidugi nii Sõõrumaale kui Mõisale täieliku fiaskoga. Selle tõttu kaotasid Savisaare liitlased ja mõttekaaslased üle terve Eesti.

esmaspäev, 16. oktoober 2017

Valimistulemused, valimistulemused.... :)



Nonii, nonii, nonii, kuis siis läks?

Rõõm on tõdeda, et nulli peale ei jäänud, Inno sai viis ja mina neli häält, mis on täitsa tore tulemus, arvestades seda, et meie kampaania kulu oli null :) Kellegi ukse taga ei käinud, kedagi tänaval ei peatanud, kellegi häält ei ostnud. Mingit nänni ei jaganud. Ehk siis läbinisti aus värk :).

Juulikest solvanud sotsist volikoguliige Silja Suija sai ühtekokku 15 häält, millest suur osa tema enda pereliikmete antud (ta ütles Facebookis, et tema perelt tuleb neil valimistel kümme häält). See näitab, et valija andis väikese lapse solvaja käitumisele karmi hinnangu. Ei ole ikka nii, et kampaania ajal on kõik võtted, kuitahes alatud, lubatud, ja tee, mis tahad. Ma tänan isiklikult kõiki inimesi, kes mõtlesid Silja poolt hääletada, aga ei teinud seda, sest austasid Juulit. Sügav kummardus teie ees!

Loodan, et järgmiste valimiste ajal keegi enam seda viga ei tee, et meie perekonda või kellegi teise perekonda ründab, sest ma võin kihla vedada, et sel ründajal läheb kehvasti :D

Mida neist valimistest õppisin? Seda, et ilmselt tuleb ikka mingit tänava- ja ukselt uksele kampaaniat teha ja mingit nänni jagada. Meil valimisliidud ei teinud ja ei saanud neist ka ükski sisse. Järgmisel korral olen targem :)

Ahjaa, värske Lõuna-Eesti valimisinfo ikka Lõunaeestlase portaalist, mille kolumnist ma nüüd olen :)

laupäev, 14. oktoober 2017

Suur aitäh kõigile toetajatele!!!




Panen veel viimast korda :) Kel meie numbrid meelest läksid :).

Suur-suur tänu kõigile, kes meie perele kaasa on elanud, hea sõnaga toetanud ja julgustanud. Sellest oli suur abi, eriti Juuli haiguse ajal. Elu läheb edasi ka peale valimisi ja meie jääme ikka nendeks, kes oleme - oma arvamust avaldada ei pelga ning nõrgemate kaitseks astume alati välja :)

Mida öelda kokkuvõtteks? Ma ütleks seda, et valige häid ja empaatilisi inimesi, kes peavad lugu ka ühiskonna kõige nõrgematest. Ja ma mõtlen, päriselt peavad lugu, mitte üksnes ei deklareeri seda. Ärge valige rumalaid, ülbeid ja jõhkraid, sest varem või hiljem jõuavad need rumalus, ülbus ja jõhkrus ka teie õuele.

Parema Võru nimel! :)

Kui linnapea käitub nagu tänavapoiss



Mul on rõõm teatada, et ilmunud on minu esimene kolumn portaalis Lõunaeestlane, mille kaasautor ma nüüdsest olen :). Selles arutlen ma selle üle, kas linnapeal sobib suhtuda oma oponentidesse kui „teise tänava poistesse”, kellele tuleb iga hinna eest kolki anda, peaasi, et aga ise võidumeheks jääks.

Esimene lõik sellest kirjutisest on siin:

Mind ajendas kirjutama Võru sotsist linnapea Anti Allase abikaasa, ajakirjanik Elina Allase kiri oma tuttavatele, kus ta sõimas oma mehe poliitilisi konkurente, Võru volikogu IRLi kuuluvaid opositsionääre „kuritegelikuks bandeks”.

Naeratasin kibedalt, sest mul tuli kohe meelde see, kuidas Allase nimekirjas kandideeriv Silja Suija meie pere, eriti aga väikest, viieaastast Julia Eveliinat ehk Juulikest ründas. Juuli jäi nimelt paar nädalat tagasi haigeks, tal tõusis kõrge palavik ja tekkisid krambid. Kuna angelmani sündroomiga lastele on krambid eluohtlikud, siis valvasime ööd kui päevad tema voodi kõrval ja olime nii vaimselt kui füüsiliselt väga kurnatud. Kuna olen oma muret Juuli tervise pärast ka varem sõpradega jaganud, siis kirjutasin tema haigusest Facebookis, lisades Juuli pildi. Selle sama lapsest rääkiva postituse all hakkas Silja Suija, kes sel ajal veel mu sõprade hulka kuulus, Juuli üle irvitama, pakkudes välja, et Juuli rehabilitatsiooni kulud võiks kinni maksta Inno eksnaine Ingrid. Olin juhtunust šokeeritud ning kirjutasin sellest kohe Anti Allasele, keda olin seni sõbraks pidanud. Palusin, et ta midagi ette võtaks, sest laste solvamine kampaania ajal ei ole ühelgi juhul õigustatud. Anti vastas mulle kõrgilt, et ju häirisid Siljat meie videod, kus me teda kui linnapead kritiseerisime, ja et tema hinnangul ei ole Silja minu last mitte kuidagi solvanud, isegi mitte solvata mõelnud. Kuna Anti kiitis Silja tegevuse heaks, siis muutus Silja ainult julgemaks ja jultunumaks. Mõne aja pärast irvitas ta juba Juuli krambihoogude üle ja heitis väikesele sügava puudega tüdrukule, kes vaatamata geneetiku süngele prognoosile juba vapralt voodi najal seisab, ette seda, et ta nagu Anti Allase lapsed põllul kartuleid ei võta ja selle asemel „abitult kärus lamab.”


Edasi lugege aga juba Lõunaeestlasest

P.S. Kuna hakkan nüüd Lõunaeestlases regulaarselt Lõuna-Eesti teemadel sõna võtma, siis võite mulle julgesti teada anda, kui mõnest huvitavast sündmusest kuulete või mõnd kogemust jagada tahate. Kirjutage meiliaadressile irja.tahismaa@gmail. com või võtke minuga ühendust Facebookis :). 

neljapäev, 12. oktoober 2017

Juulikest rünnanud Võru sotsidel oleks Taavi Rõivaselt mõndagi õppida


Väga sümpaatne ülestunnistus täna Taavi Rõivaselt. Igaüks meist võib eksida, aga igaühel ei ole nii palju aumehelikkust, et seda tunnistada. Rõivasel on. Võru sotside nimekirjas kandideeriv Silja Suija, kes jõhkralt Juulikese krampide üle irvitas ja tema kallal „kärus lebamise” pärast tänitas, ei ole siiamaani tehtu pärast vabandanud. Võru sotsist linnapea Anti Allas aga blokkis mu lihtsalt Facebookis ära, kui temalt Silja käitumise kohta aru pärisin. 

Minu arvamus reformikatest tõusis, aga sotsidest ei arva ma pärast Juuli ründamist ja selle pärast mitte vabandamist mitte midagi.

Pildil vasakul Juuli krampide üle irvitanud sotsist volikogu liige ja ka nüüd sotside nimekirjas volikokku kandideeriv Silja Suija ja paremal Suija käitumise heaks kiitnud sotsist linnapea Anti Allas. 

Jüri Toomepuu sõidab Ameerikast kohale, et oma raamatut esitleda


Kolmapäeval, 18.10 kell 18 on Tartu Kaubamaja Apollo raamatupoes Eesti eksiilvalitsuse endise sõjaministri, USA armee veterani ja endise riigikogulase Jüri Toomepuu raamatu „Kahekõned Kalevipojaga” esitlus.

Jüri sõidab spetsiaalselt Ameerikast kodumaale, et tutvustada huvilistele oma uut raamatut. Esitlust juhib Andres Inn.

Kohtumiseni Tartu Kaubamaja Apollos!

kolmapäev, 11. oktoober 2017

Kui suur oleks õiglane riigikogulase palk?

Soome eduskunta liige saab palka 6400 eurot, Eesti riigikogulane 3400. Aga Soomes on palgatase kolm-neli korda kõrgem. Eestis on miinimumpalk 470, Soomes kuskil 2000. Ehk siis Soome järgi vaadates peaks Eesti riigikogulase palk olema 1600 eurot. Lihtne matemaatika.

Mõni ime, et  lihtsatesse inimestesse nii ükskõikselt suhtuvad ja näiteks puuetega inimeste toetusi ei tõsta. Nad lihtsalt elavad sootuks teises galaktikas. Käärid sissetulekute vahel on kolossaalsed. 

Et Eestis elu paraneks, tuleb selline olukord kiiremas korras lõpetada. Riigikogulastele 2000 eurot ja mitte pennigi rohkem! 

Linnapeade ja abilinnapeade palku tuleb kiiremas korras vähendada



Kui suur võiks olla Võru linnapea palk? Istuv linnapea Anti Allas paneb iga kuu taskusse 2500 eurot ja abilinnapead Sixten Sild ja Kalev Ilves natuke üle kahe tuhande. Minu hinnangul on seda häbematult palju. 1500 eurot maksimum linnapeale, abilinnapeadele maksimum 1000!

Ise kärbiksin linnapeana oma palka 1000 euroni ja ka seda oleks piinlik vastu võtta, sest väga paljud inimesed, kes teevad palju raskemat tööd, saavad kordades vähem. Igal juhul hakkan volikokku saades ühe esimese asjana võitlema seaduslike varaste palkade vähendamise eest.

Võru raiskav klikk ja Dalton gäng - nagu kaks tilka vett!


Einoh, Võru linnarahva raiskav klikk arvab endast õite hästi, ma ei saa naeru pidama :D Nüüd võrdlevad ennast musketäridega! Meile Innoga meenutavad Anti Allas ja co aga rohkem punti allpool  ehk röövleid nimega The Dalton Gang :D Anti küsis oma Facebooki lehel, et millist musketäri ta kõige rohkem meenutab. Ma ütleks mitte ühtegi, küll aga toda keskmist tegelast sealt Daltoni gängist :) 

Esimene vihje häälte ostmise kohta saabunud! Lisatud Jüri Miksi kommentaar



Juba üks vihje häälte ostmise kohta saabunud. Liiguvad jutud, et Võrus on häälte ostmise hot spot Ränduri vastas olev viinapood. Seal ostvat joodikute hääli Keskerakonna nimekirjas kandideeriv volikogulane Jüri Miks. Kes teab lähemalt? Tuletan jätkuvalt meelde, et häälte ostmine on kuritegu ja sellest tuleb politseile teada anda. Pildil Jüri Miks Võru volikogus, Innofoto.

Oluline täiendus! Jüri Miks ise ütles täna, s.o 12. oktoobril Lõunaeestlasele, et tema ei maksa kellelegi midagi ei enne ega pärast valimisi. Samuti kinnitas ta, et on viinakuradiga lõpparve teinud. Loe lähemalt Lõunaeestlasest!

teisipäev, 10. oktoober 2017

Mõned minu valimislubadused



Panen siia kokkuvõtlikult mõned asjad, millest volikokku pääsedes võidelda kavatsen (nimekiri täieneb!):

1. Linnapea ja abilinnapeade palka tuleb vähendada vähemalt poole võrra. Hetkel pistab Anti Allas taskusse 2500 euri ja abilinnapead natuke üle 2000nde kuus. Seda on selgelt liiga palju.
2. Võru linnavalitsus peab linnakodanikele regulaarselt oma tegevuse kohta aru andma. Mitte ainult „presidendikõnedega” allapoole igasugust arvestust jäävas Linnalehes, vaid korraldama ca korra kuus rahvakoosoleku, kus inimestel on õigus linnapealt ja abilinnapeadelt küsimusi küsida ja aru pärida. Lõppema peab praegune olukord, kus istuv linnapea Anti Allas, kui talle Facebookis terav küsimus esitatakse, lihtsalt blokeerib küsimuse küsija ära, nõnda et too talt enam midagi küsida ei saa, ja peidab pea liiva alla. Ise kavatsen pidada volikogulase päevikut.
3. Toidupanga töö, mis on oluliseks õlekõrreks paljudele abiajajatele, peab tõhustuma. Hetkel jagatakse toiduabi ülenädalati. Seda on selgelt liiga vähe, abivajavad lastega pered peavad saama mitmekülgset toiduabi vähemasti kord nädalas. Linnavalitsus peab pidama toidupoodidega (Maxima, Maksimarket, väiksemad poed) läbirääkimisi, et kaasata veel enam poode Toidupanga töösse.
4. Linnapoolsed sotsiaaltoetused tuleb välja maksta kindlal kuupäeval. Hetkel on see nii, nagu jumal juhatab.
5. Suurem tähelepanu lastega peredele ja erivajadustega inimestele neile sobiva elupaiga leidmisel.
6. Võrdne tähelepanu kõikidele linnaosadele. Mitte nii, et ühte kohta teeme five stars ***** mänguväljaku, aga teises kohas ei liiguta lillegi (nt Võru Laane linnaosa).
7. Lõppema peab olukord, kus Võru tänavatel lapsevankri või ratastooliga liikleja peab ilmutama kaskadööri oskusi, sest vankrirattad jäävad vihmaveetorudesse kinni. Enne tuleb lappida olemasolevad tänavaaugud ja alles siis asuda uute teelõikude väljaehitamise juurde!

Nii palju siis tänaseks

Võtame raiskava kliki terava luubi alla juba praegu!



Võru linnavalitsuse ebaausast tegevusest ja mahhinatsioonidest võib mulle juba praegu teada anda, kirjutades meiliaadressile irja.tahismaa@gmail.com. Anonüümsus garanteeritud. Võtame raiskava kliki terava luubi alla!

Vau! Sotsist linnapea võtab Võru linnakassast kuninglikku palka


Küsiti, mille arvelt võiks Võrus kokku hoida. Alustuseks võiks kärpida linnapea palka. Ma pidin pikali kukkuma, kui lugesin, kui suur on Anti Allase palk. 2500 eurot!!! Ärilehe 2016. aasta andmetel on enim teenivate linnapääde top selline:

1. Tallinn abilinnapead - 4220 eurot
2. Tartu linnapea Urmas Klaas (Reformierakond) – 3300 eurot
3. Narva linnapea Tarmo Tammiste (Keskerakond)– 3000 eurot
4. Kohtla- Järve linnapea Jevgeni Solovjov (Keskerakond) – 3000 eurot
5. Viljandi linnapea Ando Kiviberg (IRL) – 2500 eurot
6. Maardu linnapea Valev Kald (Eestimaa Ühendatud Vasakpartei) – 2850 eurot
7. Rakvere linnapea Mihkel Juhkami (IRL) – andmed ei ole tabelis toodud
8. Sillamäe linnapea Tõnis Kalberg (Keskerakond) - 2245 eurot
9. Võru linnapea Anti Allas (SDE) - 2500 eurot
10. Pärnu linnapea Romek Kosenkranius – 2965 eurot

Pole paha, ütleks seepeale Villu Reiljan. Raiskamine on Võrus au sees. Abilinnapääde palgad ei jä samuti kaugele maha, mõned sotid üle 2000nde. Sealjuures on kõnekas, et sotsidest linnajuhid ei ole pärast võimulesaamist oma palka mitte langetanud, vaid hoopis TÕSTNUD. 

Linnapea ja abilinnapeade palka tuleks kiiremas korras vähemasti poole võrra vähendada!

Pildil Võru linnakassast kuninglikku palka võttev sotsist linnapea Anti Allas. 

esmaspäev, 9. oktoober 2017

Vau! Silja Suijal ütlesid närvid üles ja ta viskas mind oma sõbralistist välja



Ma just mõtlesin, et ei tea, kummal enne närv üles ütleb, kas minul või Silja Suijal. Kumb teise enne oma sõprade seast välja viskab. Ja näedsa, Silja viskas minu :) Kuigi tema oli see, kes minu last ründas. Ilmselt hakkas oma käitumise pärast häbi. Viimane aeg ka. PS. Allase Anti sõber ei ole ma sestpeale, kui talt Silja käitumise kohta aru pärisin, ta on veel nõrganärvilisem kui Silja :D

Pildil: alles paar päeva tagasi postitas Siljake mu Facebooki lehele sellise eneka. Mis siis nüüd juhtus?

Antid ja Siljad, siit ma tulen! :)



Üks lubadus veel minult - kui Võru linnavolikokku valituks osutun, siis hakkan pidama volikogulase päevikut, kus tähendan üles kõik huvitavad sündmused ja asjaolud, mida seal kuulen. Ehk siis teen omalt poolt kõik, et linnavalitsemine saaks linnakodanike jaoks läbipaistvamaks ja ka päriselt ausaks. No ja kui ma juhtumisi opositsiooni peaks sattuma, siis linnavalitsusele ma armu ei anna :) Kui Antid ja Siljad ei ole rahul praeguse opositsiooniga, no siis minuga te hakkate mööda seinu üles ronima ning vett ja vilet nägema :) Tavaline inimene muidugi võidab, sest elu läheb siis volikogus palju lõbusamaks. Videoid teen ka! ;) Pildil mina, juba ootevalmis :) :) :)

Ratsionaalsuse kriitika. Miks on hea otsustada südame järgi



Veel üks mõte seoses valimistega - kui sa elus midagi teed või otsustad, siis tee sisetunde järgi, mitte ratsionaalselt arutledes. Ma olen korduvalt kogenud, et nii on õige.

Näiteks läksin nii oma kakskümmend aastat tagasi isa soovitusel õppima juurat. Sest see tundus ratsionaalne ja mis seal salata, mind paelus mõte seista vaeste ja kõige nõrgemate eest. Eriti pärast seda, kui olin lugenud - samuti isa soovitusel - Victor Hugo Hüljatuid ja tundnud südamest kaasa Jean Valjean'ile :) Kui ma õigesti mäletan, siis vist isegi tsiteerisin prokuröride eksamikomisjonile seda teost :) Ilmselt leiti, et minusuguseid idealiste on prokuratuuri vaja, sest mind võeti vastu ja ma töötasin kaks aastat toonases Tallinna prokuratuuris abiprokurörina.

See oli huvitav aeg, sest kohtusin väga paljude inimestega, kellega ma muidu eales kohtunud poleks. Kui enne olid prokurörid minu kujutlustes politseiinspektor Javert'i sarnased, siis nüüd sai selgeks, et elu on palju mitmetahulisem. Kohtasin prokuröri, kes suutis tsiteerida peast Edgar Allan Poe'd, ja prokuröri, kes õppis tööst vabal ajal kultuuriteooriat. Mul oli väga tore ülemus, kellega käisime sagedasti Café Anglais's elu üle filosofeerimas :) Meeles on hommikused lõbusad kohvitamised kohtunike kabinetis enne istungeid, kuidas ma kohtunikest nende endi palvel luuletusi kirjutasin ja palju-palju muud. Inimlikkust on prokuratuuris ja kohtumajades palju rohkem kui arvatakse, see lihtsalt ei paista välja.

Aga luuletaja on prokuratuuris nagu kanaarilind sõekaevanduses ning ma tulin ära. Tagantjärele olen aru saanud, et jah, mulle tõesti meeldib võidelda nõrgemate eest, aga see ei tähenda, et peaksin olema jurist. Kui ma oleks tookord, 18-aastaselt oma südamesse vaadanud, siis oleksin aru saanud, et selleks on palju paremaid võimalusi. Nagu näiteks kirjutades, mida ma ka praegu teen. Või poliitikas, mida ma samuti praegu teen. Ja ma tunnen end hästi. 2012. aastal sündis mu perre ka väike erivajadustega inglike Juuli ja mu võitlus kõige nõrgemate eest sai tänu isiklikule kogemusele veel sügavama tähenduse.

Nii et kui langetate otsuseid, mis muudavad te elu, siis ärge otsustage ratsionaalselt. Otsustage südame järgi. „Ärge tuginege ratsionaalsusele, tuginege humanismile,” on keegi öelnud. Sestap valige oma sisetunde järgi ja valige häid inimesi. Pildil ikka mina :)

pühapäev, 8. oktoober 2017

Kuidas mu isa 78-aastaselt Munamäe otsa ronis ja muud meie 2005ndal aastal tehtud Võrumaa ringreisist :)


Sattusin täna jälle vanu fotosid vaatama. See siin on tehtud aastal 2005, kui me Innoga kohtusime. Pildil oleme mina ja mu isa Georg Munamäe otsas. Isa oli 78 aastat vana, aga käis peale, et tema tahab ise Munamäe tippu ronida. Ja kujutate ette, roniski ära! Kuigi tal oli olnud kaks aastat tagasi raske infarkt :) Mis siis meil Innoga muud üle jäi kui aga kablutasime talle järele :D Isa oli sündinud Osulas ja Võrumaa oli tal kogu aeg südames. Kui Innoga kokku saime, siis viisime ta esimese asjana Võrumaa ringreisile. Küll oleks mu isa õnnelik, kui teaks, et ma nüüd perega Võrus elan. Aga võib-olla ta teabki seda


Üks mu lemmikpilte, ohjah :) Tehtud mu isa poolt ja siin oleme Innoga Rõuges 2005. aasta suvel :) Selsamal Võrumaa ringreisil, kuhu me isa viisime. Tegime peatuse, et Rõuges süüa. Kes meid tol ajal teadis ja tundis, kindlasti mäletab me õnnest pööraseid nägusid


Isa jaoks oli kõige suurem elamus kahtlemata see, kui me Innoga ta tema sünnipaika Osulasse viisime. Sündis ta ju Osula koolimajas, kus ta ema Julie oli kooli juhataja. Siin poseerib isa uhkelt üle Võhandu jõe viival sillal, kus ta lapsena sagedasti mängis :) Pilt siis tehtud aastal 2005 ja autoriks Inno

laupäev, 7. oktoober 2017

Teata häälte ostmisest!

Jagan IRL Võrumaa Facebooki postitust, mis on minu meelest väga oluline. Häälte ostmine on kuritegu ja sellele tuleb panna otsustav piir:

Teata häälteostmisest!

Võru IRL kutsub teatama häälteostmisest kohalikel valimistel.

IRLi hinnangul on varasematel valimistel Võrus olnud hääle hind umbes 10 eurot ning ostetud on umbes 500 häält.

10 eurot on väga väike hind neile, kes sellega saadud hääle eest tagavad enesele neljaks aastaks tasuva töökoha.

IRLi hinnangul on hääle müüja ohver, keda ebaausad poliitikud julmalt ära kasutavad.

Ootame teateid hääleostmisest ja katsetest Võrus hääli osta kuni 21.11.2017 telefonile 58781818 või e-posti aadressile voru@irl.ee.

IRL edastab informatsiooni politseile ning tagab hääleostmise ohvrite anonüümsuse.

Seisame vabade ja demokraatlike valimiste eest, kus kõik hääleõiguslikud inimesed teostavad oma hääleõigust lähtuvalt oma tegelikust poliitilisest eelistusest.


Palun jaga seda postitust.

Mõtteid seoses nende valimistega

Nendele valimistele mõeldes on sees hea tunne. Oleme teinud mitmeid lõbusaid videoid sellest, kuidas meie arvates Võru linnas asjad teisiti peaks olema. Tunnistan ausalt, et ka meil endil on neid tehes väga lõbus olnud, ja me kindlasti jätkame nende tegemist. Pääseme siis volikokku või mitte :) 

Oleme ka kirjutanud arvamusi ja kohtunud linnas väga paljude toredate inimestega. Eriti on meelde jäänused vestlused härra Hillar Punamäega ning tuliseid Facebooki diskussioonid härra Tõnu Mäestuga, kelle arvamusi ma alati huviga loen. 

On olnud ka halba. Olen pidanud kaitsma oma last solvangute eest, mille võimalikkust ma kunagi poleks uskunud. Olen seda teinud, sest iga ema kohus on oma last kaitsta. 

Halva ja alatusega on aga sedasi, et kui sa ise inimeseks jääd, siis see halb ei pääse sulle ligi. Tähtis on sellele mitte samaga vastata, sest nõnda laskud sa ründajaga samale tasemele ja oled pärast temaga võrdselt porine. Kõige targem on see lihtsalt enda küljest maha raputada ja uljal sammul edasi astuda. Sest tõdede tõde on ikkagi see, et häid inimesi on rohkem kui halbu - alati, igas maailma otsas. Ja nende heade Võru inimestega saabki loodetavasti pärast valimisi HEA ja UUE Võru üles ehitada. Mul on selle koha pealt samuti hea tunne sees. Et nii juhtubki. Et me saame endale hea ja uue Võru, kus sellised asjad, mis juhtusid nüüd, kampaania ajal, ei ole enam kunagi võimalikud. 

Nii et aitäh kõigile, kes meile on kaasa elanud, me anname endast teie heaks parima ja jääme ikka ja alati nendeks, kes oleme  Pildil Roosi sel suvel Tamula rannas.

reede, 6. oktoober 2017

Kuidas me munitsipaalkorterit taotlesime ja mis vastuseks saime


Räägin nüüd ühest isiklikust murest, mis näitab, kui puudulik on praeguse, sotside juhitava Võru linnavalitsuse asjaajamine ja kui hoolimatu on nende suhtumine lastega peredesse. Nimelt pöördusime mõni aeg tagasi linnavalitsuse poole munitsipaalkorteri saamiseks, informeerides linnavalitsust ka selles, et peres kasvab liikumisvõimetu sügava puudega laps. Häda on selles, et kuna meie praegune korter asub teisel korrusel, siis tuleb meil järjest raskemaks muutuvat Juulit seljas toast välja ja väljast tuppa tassida. Praegu veel jaksame, aga see muutub üha vaevalisemaks.

Ja milline oli linna vastus? Meile pakuti täpselt samasugust korterit. Teisel korrusel. Minu meelest näitab see kujukalt, kuidas suhtub linn abivajajatesse. Ei hoomata, mis inimestel mureks on, või siis ei soovita muredesse süveneda. Mitte mingisugust abi ega nõu (kuidas leida invasissepääsuga korter, kus nad Võru linnas asuvad, kas neid üldse on) mulle ei pakutud. 

Minu meelest peaksid lastega pered ja neile sobivate lahenduste leidmine aga olema linnavalitsuse üheks prioriteediks. Kui linnal endal sobivat korterit ei ole, siis võiks ju aidata seda otsida, näidates üles minimaalsetki hoolimist. Mis lapsesõbralikkusest me muidu räägime?

Pildil Juuli, kellele Võru linnavalitsus pakkus elupinda teisel korrusel.