Ma olen juba varem tutvustanud oma teooriat, mille järgi on Saksa- ja Venemaa vahel Euroopa vaikimisi ära jagatud. See juhtus üle 10 aasta tagasi pärast seda, kui Putin asus Venemaad juhtima ja Merkel Saksamaad ning endisest Saksa peaministrist Gerhard Schröderist sai Vene-Euroopa gaasijuhtme Nord Stream juht. Siis oli selge, et miski pole enam endine. Ja varsti pärast seda juhtuski see, mida oli arvata - Ukraina tükeldati Saksa, Vene ja Prantsusmaa vahel kitsas ringis ära. Olgu lisatud, et Ida-Saksast pärit Merkel oli kooliajal suur Venemaa fänn, osales vene keele olümpiaadidel ja käis preemiareisil Moskvas. Saksamaade ühendamise eest lasub sakslastel venelaste eest moraalne võlg.
Uut mere põhjas kulgevat gaasijuhet oli vaja selleks, et Euroopa gaasitarned ei sõltuks Ukrainast. Jagamise esimene faas oligi gaasijuhe ja Ukraina. Nüüd on saabunud teine faas, kus puksitakse Euroopa asjadest kõrvale Inglismaa ja USA. See ongi juba juhtumas. Olgu lisatud, et Inglismaa ja USA on maailma otsustajatest ainsad, keda Eesti iseseisvus kotib. Kui need on kõrvale puksitud, on õige aeg võtta ette Balti riigid.
Seda kinnitab ELi huvi leigus Eesti suhtes. Aga EL, see ongi Saksamaa. ELi idapiir on Eestis juba 10 aastat täiesti unarusse jäetud ja kedagi see ei koti. Miks? Sest kokkuleppe järgi jookseb piir kusagilt mujalt. Aga kust? See on hea küsimus. Sakslased on praktilised ja niisama raha tuulde ei loobi. Vihjeks: Tartusse rajatud ERM-i jaoks Brüsselist raha ei antud, Tallinn-Tartu maantee jaoks samuti mitte. Läbi Tartu olemasolevale infrale Rail Baltica trassi ei toetatud, aga Lääne-Eestisse läbi soode ja kaitsealade rajatavat täiesti uut raudteed lausa pressitakse peale. Pole vist juhus?!
Miks mind ei üllata, kui varsti jagavad Saksa rahaga pukki upitatud Macron, Merkel ja Putin Eestit, Lätit ja Leedut. Aga võibolla olen ma lihtsalt paranoiline natuke ...
Kohviku sissekande juurde tuli asjalik kommentaar töölkäimise ja palga kohta, mille tahaks eraldi välja tuua:
Miinimumpalga eest pole tõesti mõtet tööle minna. Eestis on reaalne elatusmiinimum 1000.- eurot netos, sellega tuleb enam-vähem tagasihoidlikult toime ja saab ka 10% säästa. Alla selle on virelemine. Miinimumpalga teenimiseks kulub töölkäimisele juba rohkem kui palka saab. Töötamisega kaasnevad ju sõidukulud, lõunasöögiks raha, on vaja viisakaid riideid ja juuksuris käia, tööl on erinevad üritused, sünnipäevad, kus osalemiseks on vaja raha jne. Miinimumpalgast ei kata töölkäimise kulusid. Siis parem juba tõesti toetuste peal kodus olla, vähemalt närvid korras ja pole tööstressi.
Inno kommentaar: Olen ise ka nii- ja naapidi arvutanud ning tõesti alla 1000 vähemalt brutos välja eri tule (see teeb netos 807 eurot). Netos 1000 eurot tähendab brutopalka 1250 eurot.
Mina olen nüüd juba ligi aasta töötuna kodus olnud, kui ÜKT tunnid välja arvata (kusjuures NB! isegi ÜKT-le olen pidanud peale maksma ja tööriideid muretsema). Seejuures olen aktiivselt kandideerinud eri töökohtadele, aga pole valituks osutunud. Tööle saamisel on ikka konkurents päris tihe, eriti mis puudutab töökohti palgaga 1000 eurot või üle selle. Ja seda mitte ainult Kagu-Eestis, vaid üle Eesti. Miinimumpalgaga aga kuidagi toime ei tuleks. Võrus aga on kõik pakutavad kohad sisuliselt miinimumiga, sest välja reklaamitud rohkem saamiseks tuleb teha ületunde, töötada öösiti, puhkepäevadel ja pühade ajal, mis vallalisena ehk tuleks kõne alla, aga pereinimese puhul on raskendatud. Väikse palga puhul aga, nagu juba öeldud, tuleb tööl käimisele peale maksta.
Kagu-Eesti suurim probleem on transpordikulud. Palgad on madalad, kuna ettevõtetel pole raha - nendesamade transpordikulude tõttu, sest toodangut tuleb sadamasse transportida mitmesaja kilomeetri taha, erinevalt Tallinnast, kus transpordikulud on madalad. Kagu-Eesti ettevõtjate ainus eelis ongi madal, miinimumi lähedane palgatase. Ent väikse palga puhul ei suuda töötajad tööl käia. Erinevalt Tallinnast pole Kagu-Eestis tasuta ühistransporti. Mõned suuremad ettevõtted on organiseerinud oma transpordi, aga väiksematel seda võimalust pole. Varem said inimesed Venemaalt soodsa hinnaga kütust tuua, mis aitas kompenseerida transpordikulusid, aga see võimalus võeti paar aastat tagasi ära.
Miks hukkub kaasaja sõdades palju tsiviilelanikke, nende seas naisi ja lapsi? Sest tsiviilelanikke kasutatakse inimkilbina. Sel põhjusel rajatakse sõjaväeosad asustatud punktidesse, mitte metsa sisse. Vaenlasel on asustatud punkti moraalselt raskem rünnata, kuna sellega kaasnevad tsiviilohvrid.
Isegi Soome kasutas seda taktikat sõjas, kui piiri äärde jäeti inimesed teadlikult elama, et neid inimkilbina kasutada. Sama on ka Eestis, kus esimesena saavad hukka piiriäärsed elanikud, see on siis vanurid, naised ja lapsed. Sestap ei aeta inimesi sõjaohu korral piiri äärest minema, vaid pigem soovitatakse inimestel seal olla.
Eestinen.fi vahendab uudist selle kohta, miks Põhjamaad on maailma õnnelikumad, aga Eesti mitte. Lühidalt on Põhjamaade õnneühiskonna põhjus on selles, et külmas kliimas on üksteist aidates kergem hakkama saada, lisaks vajab inimene teadmist, et temast hoolitakse.
Eestis on ka külm kliima, aga Eesti on valinud selles külmas kliimas džungli poliitika, kus igaüks seisab hea vaid enda eest ja tõmbab võimalusel teisel tooli alt ära. Kus nõrgemaid mitte ei abistata, vaid hävitatakse. Sestap on Eesti maailma õnneindeksi järgi küllalt õnnetu ühiskond, tagapool isegi Venemaast, Lätist ja Leedust.
Eesti on heaoluühiskonna vastand, kus kihistumine on üks suuremaid maailmas ning hea on vaid väga väiksel osal elanikkonnast. Kus eeldatakse, et abivajaja end ise abistab. Väikse riigi ja rahva puhul on selline poliitika hukatuslik, mistõttu enamik eestlastest ei usugi paremasse tulevikku.
Eesti suhted Venemaaga on nii nugade peal, et NATO-s mängitakse juba läbi stsenaariume Eesti okupeerimise kohta ning USA avaldab Soomele survet, et Soome Baltimaadele appi tuleks. Sest kui üldse, on Soome võimeline Balti riike kaitsma. Mis on iseenesest absurdne, kui arvestada, et Balti riigid kuuluvad NATO-sse ja NATO on maailmas jutu järgi suurim sõjaline jõud. Tegelikkuses, nagu tuli välja äsjasel NATO tippkohtumisel Brüsselis, on see organisatsioon alarahastatud ja teovõimetu. See on umbes sama, kui sul seisab toanurgas suur roostetanud kahur, mis näeb hirmuäratav välja, aga mis tegelikkuses pauku ei tee.
Sellises olukorras mõjuvad kergelt totakalt Eesti riigijuhtide kaastundeavaldused Egiptusele ja manitsused Euroopa Liidu julgeolekupoliitika osas. Keda see kotib olukorras, kus kõiki huvitab Eesti saatus ja suhted Venemaaga?! Suhted Venemaaga, ehk naabritega on peamine, mida Eesti puhul vaadatakse ja mille paranemist oodatakse. Eesti võib investeeringutest ja heast elust, mille kaotsiminekut Eesti ärieliit Meelis Kubitsa jutu järgi taga nutab, Eesti võib sellest heast elust unistada, kuni pole ära klaaritud suhted Venemaaga. Kuni Eesti on välismaailma silmis „next Crimea”.
Kümme-viisteist aastat tagasi, Euroopa Liiduga liitumise ajal oli üldine suhtumine selline, et küll EL suhted Venemaaga ära klaarib. Lubati, et kohe-kohe sõlmitakse tänu EL-ile piirileping ja tähistatakse EL-i välispiir. See leping on tänaseni sõlmimata ja piir kasvas nii võssa, et sealt oli hea lihtne üle käia. Tuli välja, et EL-i absoluutselt ei koti, et ühes lõigus puudub piir Venemaaga. See näitab hästi, kui palju Eesti EL-ile TEGELIKULT korda läheb. Samas, kui Daimleril oli vaja oma autode Venemaale viimiseks läbi Eesti kiiret rohelist koridori, siis tehti see ära kõige kõrgemal tasemel ilma mingite lepete ja formaalsusteta. Samuti sõideti Eestist üle seoses Nord Stream gaasijuhtmega. Mart Laari kobin ei huvitanud mitte kedagi. Eriti absurdne on see, et Eesti on asunud olude sunnil ühepoolselt ja oma raha eest oma idapiiri maha märkima ja pole kuulda olnud, et EL sellele kuidagi kaasa aitaks. Eesti tähistab ise oma piiri ja ELi nagu polekski olemas.
Miks see nii on nagu on? Põhjus on lihtne. Seni on Eesti välispoliitiline doktriin seoses Venemaaga olnud järgmine: „meie ei saa midagi teha, kui Venemaa on SELLINE” ja „pall on Venemaa käes”. Nõnda ongi pall kogu aeg Venemaa käes, juba viimased paarkümmend aastat ning terve Eesti alates välisministeeriumist, Kapost ja presidendist kuni tädi Maalini välja ootab hirmuvärinal, mis „säält nüüd küll veel tulla võib”. Keegi ei julge midagi teha, astuda ega istuda, sest iga päev, tund ja minut võib tulla midagi ootamatut. Inimestega ei juleta suhelda, sest kunagi ei tea, kes võib olla Kremli agent. Venemaale minna ei saa, sest sind võidakse kinni nabida. Selline äraootav poliitika ei vii aga pikemas perspektiivis mitte kuhugi, see ei anna mingit tulemust. Nõnda võibki ootama jääda, oodata veel aastakümneid. Sellist poliitikat võib ajada ookeani tagant, aga sellist poliitikat ei saa ajada siis, kui Venemaa on sinu NAABER. Kui sa oma naabriga üldse ei suhtle, talle tere ei ütle ja sünnipäeval õnne ei soovi ega tea, mida naaber mõtleb või teeb, siis ühel hetkel ei pea imestama, kui sinu hoovi peale on laotatud hunnik sitta, piltlikult öeldes. Ja sa ei saa kunagi teada, kes selle tõi, kui sa naabriga ei suhtle. Eesti suhtlemine Venemaaga on praegu samas stiilis, mida Bornhöhe kirjeldas oma Kuulsuse narrides, kus naabrid koera laipa üle aia viskasid.
Eesti peaks lõpetama koera loopimise ja passiivse äraootamise asemel hakkama ajama aktiivset välispoliiitikat oma naabritega. See pole vabandus, et Venemaa ei suhtle. Tuleb ise suhelda. On selge, et seda suhtlemist ei saa õppida Washingtonis ega Brüsselis. Maailmas on ainult üks riik, kelle juures saab õppida ajama Venemaaga vastastikku lugupidavat ja heanaaberlikku poliitikat. See riik on Soome. Räägitagu Soome kohta mida tahes, aga Soome on suutnud säilitada Venemaa kõrval oma iseseisvuse ja ehitada üles maailma ühe juhtiva ühiskonna, suutis seda isegi siis, kui eksisteeris Nõukogude Liit. See on fenomen, mida tuleks tunnustada. Tänu Soomele, Soome TV-le säilis paljudel eestlastel kontakt Läänega ja andis Eestile pärast taasiseseisvumist edumaa. Nüüd ei tohiks seda edumaad lasta raisku minna mingil mõttetul üleaia koeraloopimisel oma suure idanaabriga. Paljud vaatavad Venemaad kui õnnetust, aga Soome on osanud muuta Venemaa enda jaoks õnnistuseks. Soome on Soome tänu oskuslikule asjaajamisele Venemaaga ja Eesti pole ilma Venemaata mitte midagi, üks kärbsesitt. Kujutage ette näiteks Luksemburgi, kes valmistub sõjaks Saksamaa ja Prantsusmaaga. See oleks hetkega autsaider ja naljanumber terves maailmas. Keda huvitab sellise Luksemburgi välisministri kaastundeavaldus Egiptusele või manitsused Euroopa julgeolekupoliitika kohta. Selle peale öeldakse, et seadke oma enda ninaesine enne korda, kui teisi õpetama tulete.
Kui naabritega hea läbisaamise musternäide on Soome, siis vastupidised, naabritest isoleerumise näited on Kuuba ja Põhja-Korea. Eesti on selles teises suunas juba teel. Kui Eesti ei õpi Venemaaga asju ajama, ootab teda sama saatus.
P.S.
Eriti oluline on julgeoleku aspekt. Soome võitis küll imekombel ligi 80 aastat tagasi Talvesõja, aga tänapäeval saab lapski aru, et Venemaa vastu minnes pole vahet, kas sul on reservis 25 või 250 tuhat meest - kaasajal on võimalik kümneid tuhandeid mehi mõne tunniga märkamatult kohale tuua, selle ajaga ei jõua mobilisatsioonikutsetki välja saata. Soome teab seda ja saab aru, et appi nii lühikese ajaga ei jõua isegi vanajumal. Eesti ja teised Baltimaad võetakse vajadusel ära sama ruttu nagu ligi 30 aastat tagasi vabastati Kuveit. Tagasivallutamine on võimatu, sest tuumariigi vastu keegi minna ei julge. Suhtlemine Venemaaga on küll mööda nööri kõndimine ja nõuab virtuoosi oskusi, aga Soome eeskuju näitab, et see on vaeva väärt.
Eesti vajaks praegusel stagnatsiooniperioodil säravat ja karismaatilist liidrit, kes innustaks ja inspireeriks rahvast, aga miskipärast on Eesti juhiks pandud järjekordne möku. Taavi Rõivas II, ainult ilma värviliste sokkide ja puust käekellata.
Miks see nii on? Aga seepärast, et tõelised liidrid on kas Eestist lahkunud, end parandamatult haigeks töötanud või neid lihtsalt ei lasta võimule ja nõnda täidavad nende kohta endised plakatikleepijad ja vihmavarjuhoidjad, kelle ainus oskus on kuuletuda vastuvaidlematult korraldustele. Ratas on üks neist järjekordsetest vihmavarjuhoidjatest-boroditšitest, kellesuguseid Edgar Savisaar oli nõus valmis vorpima mitu tükki aastas. Ratas on muidu igapidi tore mees, aga panna selline tegelane riiki juhtima - brrrrrr.......
Ma ei teagi enam praeguses olukorras, kas nutta või naerda. Asi on väga hull, aga ma ei näe ka mingit võimalust, et ta võiks paraneda. Lihtsalt eeldused selleks puuduvad. Praegu loodavad paljud, et uus raudtee nagu messias Eesti sitast välja aitab, aga ma kardan, et ka see ei aita. Pigem võtab Eesti omale ühe järjekordse koorma kaela. Eesti probleem pole raudtee puudumises, vaid paljudes muudes asjades.
Mul on dilemma. Olen end 5 aastat koolitanud töö kõrvalt kõrgkoolis ja omandanud magistrikraadi, lootuses hakata tegema tööd, mis mulle meeldib ja millega oleks võimalik ära elada. Tegin edukalt erialast tööd 15 aastat. Nüüd aga olen töötu, kuna on kadunud ära paljud töökohad minu erialal. Midagi muud ma eriti teha ei oska, puudub ka motivatsioon ja kogemus. Päris töötuna ma tiksuda ei taha, kuna mul on pere ja väiksed lapsed. Eestis leiaks müüja või koristaja tööd miinimumpalgaga, aga esiteks ei elaks sellega ära, teiseks tekitab vastumeelne töö stressi ja toob kaasa haigused, mis on igapidi kehvem lahendus.
Mis ma peaks tegema? Kas peaksin minema Soome koristajaks? Soomes teenib koristaja Eesti mõistes 4-kordset miinimumi ja sellega oleks võimalik ära elada. Aga ma arvan, et ma poleks sellel tööl piisavalt motiveeritud, tulevad stress ja haigused.
Päris karm. Youtube'i videost on näha, kuidas Euroopa liidrid irvitavad Trumpi üle, kes heidab ette, et Euroopa riigid pole suutnud täita kaitsekulude miinimumnõuet 2% SKPst. Selle tõttu on NATO-l jäänud saamata 119 miljardit dollarit.
Vastus on tegelikult lihtne: Eesti riigi jaoks on eesti rahvas mõttetu ja tüütu kohustus. Esiteks tahab Eesti riik jõukaks saada, Euroopa 5 jõukama hulka jõuda. Aga eesti rahvas on puruvaene, üks vaesemaid Euroopas. Mistõttu on selge, et selle vaese rahvaga 5 jõukama hulka kuidagi ei jõua. Riik on sellest aru saanud. Seetõttu ongi asunud riik tegema jõupingutusi, et rahvast lahti saada: osa saadetakse ära välismaale, osa, vanad ja väetid kurnatakse kohapeal surnuks.
Kuigi öeldakse, et lapsed on meie tulevik, siis olen täheldanud viimasel ajal ka järjest küünilisemat ja vastumeelsemat suhtumist lastesse. Esiteks tuleb see sellest, et ka lapsed on riigi seisukohalt puhas kulu. Kui varem põhjendati seda kulu asjaoluga, et lapsed maksavad tulevikus pensione, siis nüüd see enam ei päde, sest pensioniiga on võrdsustumas inimese elueaga. Inimene peab nagunii töötama kuni surmani ja siis pole enam vahet, kas neid lapsi on või ei ole. Riik on sellest samuti aru saanud ja väga ei pinguta. Lihtsam kui lapsi saada on riigi jaoks omale tekitada virtuaalseid kodanikke, nn e-residente. Eesti riigi tulevik pole mitte lapsed, vaid e-residendid.
Varem oli riigil vaja inimesi selleks, et tööd teha. Nüüd pole ka töötegijad enam olulised, sest enamus töid teevad masinad ning peatselt võtavad masinad üle teenindavad tööd nagu hotellitööd, põllumajandustööd, autode juhtimine, koristamine jne. Inimesed võivad olla, aga nad pole enam tööde tegemiseks hädavajalikud. Väga edukalt saab läbi ilma inimesteta. Masinad on arenenud niikaugele, et nad võivad ka inimeste eest mõelda. Eesti riigi eelarve panevadki juba kokku targad masinad - masinatest tulevad ette tabelid, mille järgi inimesed elama pannakse.
Nüüd võib küsida, kuidas jääb sellega, et Eesti põhiseaduse järgi on riigi ülesanne keele ja kultuuri, see on eesti rahva alalhoidmine. Samas pole ju öeldud, kui palju ja kus seda eesti rahvast või eestlasi peab alal hoidma. Riik on alati hästi võimekas seadusi tõlgendama ja põhiseadust võib tõlgendada ka nii, et Eesti Rahva Muuseumis võib lisaks ajaloolisele lipule alal hoida mõnda eestlase muumiat. Samuti saab muuseumis tallele panna digitaliseeritud teabe kindamustrite kohta ning salvestatud helifailid ja videod näiteks laulupidude kohta. Põhimõtteliselt pole laulupeo korraldamiseks samuti inimesi vaja: masin lükkab väljaku puhtaks, teine masin paneb musa peale ja kolmas masin fikseerib, salvestab ja edastab toimunu. Masina saab programmeerida selliselt, et esitatakse ainult eesti laule või siis lisaks mõni võõrkeelne lugu. Ning keegi ei keela laulupeole virtuaalselt kaasa elamast e-residentidel.
Öeldakse, et Eestis on ajakirjandus kallutatud ja seda ta kahjuks on. Aga ega ajakirjandust ei peetagi viimasel ajal usaldusväärseks allikaks, kuna infot on võimalik saada otseallikast.
Küll on aga nõme, et inimestele aetakse puru silma NATO teemal. USA president Donald Trump võttis Brüsselis ette NATO riikide juhid, kellest 23 ei panusta nõutaval määral kaitsekuludesse. Trump andis mõista, et USA ei täida artikkel 5 kohustusi, kui ülejäänud piisavalt ei panusta. Eriti tõsiselt sai Trumpi käest võtta Saksamaa, kes vilistab NATO peale, mistõttu lubas Trump lõpetada USA-s BMW-de müügi. Samuti kirus Trump Euroopa riikide liiga lõtva immigratsioonipoliiitkat, mis võimaldab terroristidel sisse imbuda. USA on ähvardanud lõpetada Euroopa riikidega viisavabaduse.
Ja siis teatavad Delfi ja Eest peaminister Jüri Ratas, et kõik on OK. Kus ta siis on? Asi on ikka väga hull! Ja süüdistada ei saa Trumpi, vaid Euroopa riike, mis vilistavad oma kohustuste peale. Tõsi on ka see, miks peaks USA oma kohustusi täitma, kui teised seda ei tee?!
Puhas vale on tõlgendus, et kui Trump toetab NATO-t, siis tähendab see ka artikkel 5-e. Vastupidi - Trump on välja öelnud, et kui Euroopa riigid ei täida oma kohustsi NATO ees, siis ei tee seda ka USA. Mis tähendab otseselt seda, et USA ei pruugi artikkel 5 alusel oma vägesid Euroopasse tuua. Pealegi on see ohtlik, sest Euroopasse on imbunud palju džihadiste, kes võivad ohustada USA sõjaväelasi Euroopas.
Paljudes peredes on põhilised otsustajad abikaasad, see puudutab ka riigijuhtide peresid. Seda enam on kummaline, et Eesti juhid kuhugi oma abikaasasid kaasa ei võta. Nagu häbeneks neid. Juba alates Lennart Merist, kelle Helleke kogu aeg kodus istus. Abikaasadel on väga suur roll maailma poliitikas, nad on juhtidele kõige lähemad isikud ja nemad on sageli otsustes kaalukeeleks!
Ülaloleval pildil on NATO riikide juhtide kaasad. Eesti oma pole mõtet otsida - seda ei ole. Küll on näiteks pisikese Luksemburgi peaministri homost abikaasa. Nii et võib arvata, et Luksemburg tuleb sõja korral appi Eesti homodele.
Meeledetuletuseks: NATO loodi 1949. aastal selleks, et kommunismi-tont ida poolt Lääne-Euroopasse ei jõuaks. Nüüd on aga vastupidi: Lääne-Euroopa riigid on kommunistlikud, samas kui idas möllab raju varakapitalism.
Ma vaatan neid Keskerakonna tegelasi ja pean ausalt ütlema, et täpselt samasugused ahned ja rumalad valitsejad nagu olid Reformierakonna omad.
See, mis eristabki Lääne poliitikuid Eesti ja teiste endiste NLiidu riikide omadest on, et Läänes on poliitikud rahva teenrid, kes tegutsevad rahva huvides. Poliitikasse minnakse selleks, et midagi rahva heaks ära teha. Et rahva elatustase tõuseks. Eestis ja mujal endises NLiidus on poliitikud valdavas enamuses valitsejad, kes on poliitikasse läinud selleks, et oma haiglast võimujanu rahuldada ja rikastuda. NLiidus oli poliitikutel vähemalt ahnuse piirang peal, nad ei saanud oma võimu kasutada rikastumiseks, aga pärast NLiidu lagunemist võeti see piirang maha ning nüüd saavad poliitikud oma võimu kasutades ohjeldamatult vara kokku ahnitseda.
Ma ei kujutagi ette, mis seda mõtteviisi muuta aitaks, see istub inimestes sügavalt sees. Rahvast on ainult kahju, sest rahva peale ei mõtle Eestis ega mujal endises NLiidus mitte keegi. Mitte keegi. See on peamine põhjus, miks elatustase ei tõuse, miks Eestis on sündivus madal ja miks eestlased oma kodumaalt lahkuvad ning Eesti venestub kiiremini kui nõukogude ajal.
Mäletate, kunagi 15 aastat tagasi räägiti Eestist kui võimalikust sillast Ida ja Lääne vahel, Euroopa või Põhjamaade Singapurist.
Nüüd on 15 aastat möödas, Eestis pole midagi juhtunud, aga Soomest on saamas see eestlaste unistus: Põhjamaade Singapur, sild Ida ja Lääne vahel. Soomlased on selleks teinud suuri jõupingutusi, eriti puudutab see Soome poliitikuid, aga ka ettevõtjaid, kes koostööd teevad ja Soome tulevikku arendavad.
Nüüd on suur üllatus, kui minister Mihhail Korb ütles, et ta on NATO vastu. Kuulge, nii arvab ju valdav enamus nn venekeelsest elanikkonnast Eestis, ükskõik mida nad parasjagu ei räägiks. Sest nii see on! Kõik, kes väidavad muud, lihtsalt valetavad.
Valetamine on aga poliitikas tavaline. Poliitika ongi valetamise kunst, kes rohkem valetab, see on edukas. Mitu aastakümmet on eestlastele valetatud, et Eesti riik on loodud eesti rahva heaks. Nalja teete?! Valitsus, Riigikogu, president, erakonnad - kõik lasevad laias kaares Põhiseaduse peale. Eesti Vabariik on hävitanud eesti rahvast kiiremini kui ükskõik milline varasem režiim. Isegi Stalin ei saanud selle vastu. Miks? Sest Eesti riik on loodud üksikutele oligarhidele rikastumiseks. Nii nagu ka Ukraina jms endise NLiidu riigid ja riigikesed. Venemaa pole parem, seal ka rahvaarv väheneb ja oligarhid muudkui rikastuvad. Rahvas on lihtsalt rikastumise tööriist. Nii on kahjuks.
Viimasel ajal, mis naljakas, on hakatud Eestis isegi venelasi rohkem poputama kui eestlasi - Ida-Virumaale pumbatakse miljoneid, samas Kagu-Eestisse mitte midagi. Venelasi imporditakse massiliselt Venemaalt, neid võetakse ministriteks, tehakse neile raadioid ja televisioone. Kulutatakse selleks miljoneid eurosid. Samal ajal eesti rahvas kidub ja hääbub.
Soome ja teised Põhjamaad, nende kohta võib öelda, et nad on rahva jaoks, aga sealgi tegeletakse viimasel ajal rohkem immigrantide poputamisega.
Miks on Kagu-Eestis palju hambutuid inimesi? Sest Kagu-Eestis on Eesti suurim tööpuudus. Hambaravi on aga päris kallis, üks plomm maksab juba kuskil 70 eurot. Kui arvestada, et töötutoetus on 120 eurot kuus, siis ei jätku sellest kuidagi hambaarsti juures käimiseks. See ongi põhjus, miks Kagu-Eestis on palju hambutuid inimesi. Hambutud omakorda ei julge naeratada, mistõttu on inimesed Kagu-Eestis väga tõsised. Ja olukord Kagu-Eestis läheb veel hullemaks pärast haldusreformi, sest sajad töökohad kaovad ära.
Nagu vahendab eestinen.fi, jõudis Lehtse loomapiinamise juhtum ka Soome ajakirjandusse. Kusjuures Soomes on loo video juures hoiatus, et nõrganärvilistele mittesoovitav.
Loomakaitsjad teevad tublit tööd, et võtta loomad ära tädikeste käest, kes neid julmalt kohtlevad. Ning ma vaatan rõõmuga, kuidas loomakeste heaks heldelt raha annetatakse.
Samas ma tahaks märkida, et täpselt niimoodi nagu see tädike kohtles oma looma, kohtleb Eesti riik erivajadustega inimesi. Ütleme otse: käib jõhker piinamine. Või kui lubate, siis represseerimine. Toetused võetakse ära ja töövõimetud sandid aetakse tööle, kuigi keegi neile tööd ei paku.
Ja kui tädikestega on kerge toime tulla, lähed kambaga kohale, tšahh ja valmis, siis riigiga on juba keerulisem - selle peale eriti kellegi hammas ei hakka. Ja ega inimesed ei julge ka riigiga vaidlema minna, sest erinevalt tädikestest võib riik lajatada vastu ja väga valusalt.
Erivajadustega inimeste puhul on asi keerukam ka seetõttu, et kannatanuid pole mitte üks või kaks, vaid kümned tuhanded inimesed. Ning neid ei aita mitte keegi. Mitte keegi isegi ei tea, kuidas erivajadustega inimesed elavad, sest nad ei käi väljas. Miks nad väljas ei käi - sest paljudel pole võimalik kodust välja pääsedagi ja need kes pääsevad, ei saa väljas liikuda, sest erivajadustega ja liikumispuudega inimestele pole rajatud vastavaid radasid ja kaldteid. Ning mis veel hullem, erinevalt loomadest, keda kõik armastavad, siis erivajadustega inimesi Eestis peljatakse. Nõuka ajal hoiti neid kinnistes kolooniates kinni nagu pidalitõbiseid ja ühiskond pole nendega harjunud. Nüüd kui Euroopa Liidus tahetakse erivajadusega inimesed teiste sekka tuua, siis on sellele suur vastuseis tekkinud.
Eestis võiks lisaks loomasõpradele tekkida ka inimesesõprade liikumine, kes näiteks erivajadustega inimestega tegeleks. Sellest oleks ühiskonnale palju abi.
Ma imetlen Eesti loomakaitsjaid. Tegemist on siis vabatahtlike ühendusega, kes seisavad loomade õiguste eest. See on nagu rahva omakaitse. Rahva omakohus, mis tekib siis, kui ametnikud on võimetud.
Sama võiks olla ka laste puhul, sest paljud lapsed on palju hullemas olukorras kui see koer, aga neid ei aidata, kuna laps ei suuda nii kõvasti appi karjuda kui koer kiunuda. Tihtipeale on inimestel loomade suhtes rohkem empaatiat kui teiste inimeste suhtes.
Kas selliselt loomi kohelnu tuleks vangi panna? Sugugi mitte. Sageli on abi lihtlabasest koolitusest, sest inimesed on rumalamad kui arvatakse, see tähendab teadmiste ja kogemuste puudumist. Kogenud koeraomaniku käe all mõni päev õpet ning endisest loomapiinajast võib saada musterkoerapidaja. Sama lugu on lapsevanematega - paljud vanemad lihtsalt ei oska lapsega ilma vägivallata toime tulla, kuna seda pole õpetatud. Samas pole seal midagi keerulist. Isegi viha- ja raevuhoogusid kontrollima on võimalik õppida.
Vägivaldsuse põhjuseks on enamasti teadmatus ning sellest tulenev ebakindlus ja hirm. Paadunud retse, kes tunnevad naudingut teistele haiget tegemisest on väga vähe.
Enamik Euroopa Liidu riike on laenuvõtmisega rikkaks saanud - see oli kuulus Marshalli plaan, mille kaudu USA turgutas Lääne-Euroopat, et ära hoida kommunismitondi levimist maailmas. Pärast NLiidu kokkuvarisemist kadus Euroopa poputamise vajadus ära ja tulemus ongi käes - kriis. Heaoluühiskonna ja sellega kaasas käivate tuhande euroste pensionide säilitamiseks lasti Lõuna-Euroopal ohjeldamatult laenu võtta. Muidu kardeti, et rahvas hakkab mässama, mäss levib üle terve ELi ja EL kukub kokku. See oli aeg, kui Eestit toodi kõigile eeskujuks, et näete, puruvaene, aga laenu ei võta ja ei kurda ka.
Nüüd on aeg sealmaal, et väiksel Eestil on vaene olemisest villand saanud. Isegi Äripäeva peatoimetaja räägib vajadusest palku kahekordistada. Laenu võtmisega loodetakse saavutada hüpe elatustasemes. On viimane aeg ka, sest riik jookseb rahvast tühjaks. Aga kui väike Eesti nüüd kõvasti hoogu võttis ja ütles, et tahame ka laenu võtta ja hästi elada, siis öeldi selle peale, et kõik - aitab! Enam ei saa! Mis on ka arusaadav, sest sakslased ei taha uusi PIGS-e Euroopas, keda nad peavad ülal pidama.
Ei tasu unustada, et Euroopa Liit on eelkõige rikaste riikide klubi, oma väikeste veidrustega. ELi eesmärk on rikkust hoida. Nüüd kui Ida-Euroopa riigid algul arvasid, et neil õnnestub ka teiste tuules rikkaks saada, siis on praeguseks selgeks tehtud, et nii lihtne see asi päris pole. Uute tulijate roll on hoolitseda selle eest, et vanad saaks rikkad edasi olla. Uued on vanade tentsikud, või umbes nii. Uute arvelt saavad vanad oma mõnusat elu edasi elada. Uusi on vaja põhiliselt tööjõu pärast, et vanade olijate pensionisüsteeme vee peal hoida. Seepärast panustab EL uute riikide, kaasa arvatud Eesti haridusse, aga mitte muusse elu-olusse. Inimestel lastakse vireleda, et juhtida nad ... teadagi kuhu. Selleks otstarbeks rajatakse Euroopa kõige vaesematesse riikidesse lausa kiirraudtee. Sõja ajast on kogemus olemas - siis ehitati samuti raudteid, et inimesi töölaagritesse saata.
Nii see elu-eluke juba kord on - kõik ei pääse kunagi marjamaale. ELi võib võrrelda püramiidskeemiga, kus kõige rohkem võidavad esimesed olijad ja viimastele jäävad, kuidas nüüd viisakalt öelda, näpud. Selleks, et paremini elada, tuleb mujale elama minna. Näiteks Soome. Või Saksamaale. Mida paljud, eelkõige noored ongi juba teinud. Eesti oli, on ja jääb vaeseks perifeeriaks umbes nagu on USA-s Montgomery. Mis see veel on, küsite nüüd?! Keegi ei tea, eks! Kunagi oli see lausa Konföderatsiooni pealinn ja pärast lõunaosariikide võitu kodusõjas oleks sellest võinud saada USA pealinn, kogu maailma keskus. Aga läks nagu läks. Nagu ka Eestiga. Mis seal salata.
Soome info portaal eestinen.fi vahendab uudist, kuidas Soome lastevolinik kaitseb aktiivselt laste õigusi. Aga miks Eestis midagi sellist ei toimu, kuigi probleemid on samad? Ma pole veel kuulnud, et Eesti lastevolinik arutaks olulisi lastega seotud probleeme ja neid lahendaks.
Näiteks Soomes on saanud probleemiks, et välismaalased saadavad oma lapsi vastu nende tahtmist Soomest minema. Sarnane asi puudutab ka Soomes elavaid eesti peresid. Aga veel hullem on asi näiteks Somaalia päritolu lastega, keda saadetakse Somaaliasse koguni abielluma. Lapsed kannatavad, asjast ollakse teadlikud, aga mitte midagi ei muutu. Välismaale saadetud lapsed hakkavad seal jooma ja narkootikume tarvitama ning neil tekivad probleemid pärast Soome naasmist.
Eestis toimub sama asi, kus immigrandid saadavad oma lapsi minema. Lisaks on Eestis muud probleemid: väga paljudel lastel puuduvad kodus pesemisvõimalused ja veega tualetid, paljud lapsed peavad taluma nälga, aga mitte keegi ei sekku. Eesti lasteombudsman on küll olemas, aga istub nagu mömm ja mitte midagi ei tee. Vähemalt pole kuulda olnud, et ta midagi teeks.
Soome lasteombudsman võtab pidevalt aktiivselt sõna lastega seotud probleemidega seoses, Eestis on lapsed täiesti kaitseta. Eest riigis toimub massiivne laste õigustel tallamine, lapsi võõrutatakse vanematest ja mitte keegi ei sekku. Reaalsus on see, et mitte keegi ei kaitse Eestis lapsi ja nende õigusi.
Head kohvikulised! Minu ja Inno kokkusaamisest sai täna 12 aastat. Uskumatu, kas pole? See oleks olnud justkui alles eile, kui meile öeldi, et ega te niikuinii kauem kui paar aastat koos ole :). Aga näe - juba 12nes aasta läheb :).
Aga jah, seal me oleme. Aasta on 2005. Inno tuli Tartusse magistrantuuri ja mina Aapo Ilvese kontserdile Tartu Ülikooli kohvikus. Kokku saime järgmisel päeval kohvik Crepp'i ees Rüütli tänaval. Mina pidin tegelikult kokku saama Liisaga ja Inno oli seal Kairitiga. Kuidagi, asjade segase kokkusattumise tulemusena sattusime ühte lauda istuma. Mäletan, et tellisin kanasalatit ja Innol olid tumedad päikeseprillid ees. Kui ta need eest ära võttis, siis olid silmad natuke paistes - ta oli eelmisel ööl kõvasti pidutsenud :).
Mina pidin minema Rakverre klassikokkutulekule, aga minemata mul jäigi, sest meil Innoga tekkis teineteise suhtes vastupandamatu tõmme ja lahkuminek tundus mõeldamatu. Inno käis korraks Tallinnas Äripäeva koosolekul ja pärast seda sõitsime me juba edasi Pärnusse, Lihulasse, Muhumaale, Saaremaale ja Hiiumaale. Tunne, et oleme kokku loodud, üha süvenes, ja täna on täpselt sama tunne, mis kaksteist aastat tagasi.
Ma arvan, et siis ongi õige asi, kui juba esimesest hetkest õige asi tundub :).
Eestis väidetakse, et mehed ja naised on seaduse ees võrdsed. Ent näiteks laste saamise puhul otsustab ainult naine: ta kas teeb aborti või mitte. Mehel selles osas mingit sõnaõigust ei ole, mehe tahte pealesurumine on lausa karistatav. Ehk siis lapse saamise otsustab ära ainuisikuliselt naine.
Nüüd aga läheb huvitavaks. Kui tavaliselt on nii, et see kes otsustab, see kas vastutab, siis laste puhul on nii, et naine otsustab, aga mees vastutab. Kui naine jääb lastega jänni, siis mõistetakse mehelt välja elatis ja põhistatakse seda väitega, et „oleks võinud tilli püksis hoida”. Kui tähele panete, siis naisele ei ütle keegi, et oleks võinud abordi teha või jalgevahe tihedamalt koos hoida. Mis viitab sellele, et mehele inkrimineeritakse otsustusõigus lapse saamise üle, mida mehel pole - mehel puudub selleks õigus.
Kui mehel puudub õigus otsustada lapse saamise üle, siis mis õigusega nõutakse mehelt vastutust laste kasvatamise eest? See on selge diskrimineerimine ja läheb vastuollu õiguse põhimõtetega.
