reede, 16. veebruar 2024

KAKS AASTAT VÄLISEESTLASENA

Tjah, hakkasin siin ükspäev mõtlema, et varsti saab meil Eestist ära oldud juba... appi, kaks aastat. 4. märtsist 2022 läksime teele. Ja tekkis naljakas tunne - et olen nagu väliseestlane... juba. 

Enne seostusid mul väliseestlusega minu tädi Endla, mu isa õde, tema mees Ruudi ja nende tütar Ene, kes pagesid Eestist enne eelmist suurt sõda 21. septembril 1944. Sõitsid mootorrattaga sadamasse ja lahkusid viimasel tunnil ühe viimase laevaga. Neil jubedasti vedas, sest see oli laev, mis läks välja enne kurikuulsat Moerot - too läks merepõhja. Aga isa rääkis, et Endla, Ruudi ja Ene ootasid Moerole, aga enne eelmise laeva väljumist tuldi tolle pealt küsima, et kaks vaba kohta veel on, kes tahab tulla. Endla oli istunud just sissekäigu juures ning karanud kohe püsti, et MINA. See kiire reageerimine, see MINA päästis tema, ta mehe ja tütre elu. Nad jõudasid välja Saksamaale, Oldenburgi põgenikelaagrisse, kus veetsid mitu aastat, enne kui valisid omale uueks kodumaaks Ameerika. 

Nad pagesid Eestist sisuliselt viimasel minutil, kuna septembri lõpus oli juba kõik, venelane võttis Tallinna ära 22. septembril ning murdis 23. septembril läbi Keila all. Minu isa hoidis samal ajal koos oma leegionäridest relvavendadega rinnet kinni ja tänu sellele said paljud eestlased, nagu ta õde oma perega, Eestist minema. Laeva peale tuisati mootorrattaga, kuna tuli oli nii takus. Ruudi sai valangu selga ning väike Ene lasu kätte - need tegid neile elu lõpuni muret. 

Viimasel hetkel saab veel põgeneda küll, aga see on väga riskantne, kuna laevad võidakse lasta merepõhja ning lennukid tulistada alla. Paljud Ukrainast viimasel hetkel pagenud surid oma autodes, mis olid lastud sõelapõhjaks. Kõige mõistlikum on ilmselt pageda päev enne sõda, aga kust sa seda tead, millal on see "päev enne." Kes sulle seda ütleb? Ja isegi kui sa oled väga kiire, siis võib teel ette tulla ootamatuid takistusi - õhku lastud sillad näiteks. Ja sa ei pääse enam läbi. 

Minu tädi tänu jumalale pääses ning elas kuni kõrge vanaduseni Ameerika Ühendriikides. Tema mees Ruudi elas suisa 94-aastaseks, tädi ise suri 84-aastaselt. Terve Nõukogude aja ei pääsenud nad Eestisse, oma kallile kodumaale. Ma mäletan, kuidas nad alati pealkirjastasid oma kirjad mu isale, Endla väikesele vennale Georgile: "Kallid kodused!" 

Kallid kodused. Õnneks sai Endla ema, minu vanaema Julie, talle Ameerikasse külla minna. Isa Gustavit ei lubatud millegipärast. Ilmselt kardeti, et kui vanakesed koos lähevad, siis jäävadki sinna. Vend Georg lubati ning mu isa käis Ameerikas lausa kolm korda - kaks korda Nõukogude ajal (kuuekümnendatel ning kaheksakümnendatel) ning kord Eesti Vabariigi ajal.

Kui ma laps olin, siis oli mu suurim unistus reisida Ameerikasse. TÄDILE KÜLLA. Enne seda jõudsid siiski tädi ja onu ning nende tütar Ene külla meile. Eestisse. Oma kallile kodumaale, kallite koduste juurde. Oli vist aasta 1993, kui ma õigesti mäletan. Eesti oli just iseseisvakjs saanud ja Endla ning Ruudi olid olnud oma isamaalt eemal pea viiskümmend aastat. 50 aastat! 

Ma kujutasin oma lapselikus rumaluses, et nad tahavad kindlasti Eestisse jääda. Et nad müüvad oma New Yorgi osariigis asuva Modena maja maha ning ostavad selle eest maja Eestisse. Näiteks kuhugile Võrumaale, kust oli pärit Endla. Või Tartumaale, kust oli pärit Ruudi! Pangodi järve äärde. 

Aga ei. Endla imestas, kui auklikud on Eestis teed. Isa auto lausa vappus, kui ta teda üle aukliku tee meie kodu poole sõidutas. Ruudi imestas, et "komud" on ikka veel võimul. Ja ütles, et tema oma rahasid "komude" kätte ei too. 

Ei tulnud nad tagasi nagu näiteks Viido Polikarpus. Või Mari-Ann Kelam, kes oli minu täditütar Ene sõbranna ja kellega koos nad Washingtoni Eesti saatkonna juures Nõukogude võimu vastu protesteerisid. Ma mõtlesin, et Ene oleks võinud hakata Eesti poliitikuks, nagu Toomas Hendrik Ilves, kuna teda jubedasti huvitas poliitika, aga miskipärast ei tahtnud ka tema Eestisse tagasi. Ka pärast oma vanemate surma.

1994. aastal läksin Ameerikasse mina. Oi, ma olin erutatud. Kujutasin ette, kuidas suren õnnest, kui Washingtoni tänavatel jalutan. Ja et tahan kindlasti sinna elama jääda, kuna pole ju midagi paremat kui... elada Ameerikas. Pidi ju olema, kuna mu tädi ja onu ja täditütar ei tahtnud sealt tulla oma kallile isamaale.

Selle asemel tabas mind aga kohutav pettumus. Ameerika oli... suur ja lai ning igasuguste asjade rohkus võttis mul silmad kirjuks, aga oli ka NII VÄSITAV. Kõike oli kuidagi liiga palju ning ma ei saanud sellest aru. Milleks seda kõike vaja oli? Ene tiris mind sadadesse riidepoodidesse ning ostis mulle terve garderoobitäie erinevaid uhkeid rõivaid, Endla sõnul tänutäheks selle eest, et Georg talle kunagi oma eluga riskides sakslaste laost beebiriideid varastas, et tal oli pisikesele Enele midagi selga panna, aga see ei rõõmustanud mind üldse. Ma vihkan riidepoode. Eriti vihkan ma kingapoode.
Tulin tagasi ja olin täiesti kindel, et jään elu lõpuni Eestisse. Aga inimene on kindel, jumal naerab. 2003. aastal läksin ma kaheks aastaks Lissaboni ja pärast seda olen ma siin vahelduva eduga "elamas käinud" iga natukese aja tagant. 

Nüüd olen jälle kaks aastat ära olnud ning "eksiili" lõpp veel ei paista. Olen hoopis ise otsapidi väliseestlaseks muutunud.
Kas ma tahaks tagasi Eestisse? Selge see. Ma tahaks näha Eesti kevadet ja suve. Maasikaid ja mustikaid ja kukeseeni. Nuusutada männimetsa. Kuulata lindude laulu. 

Aga ma tahaks ka olla vaba hirmust. Ja teadmisest, et "vahetut ohtu pole, aga oht on." Ma ei saa elada sellises teadmises, et oht on. Mind hakkab see närima ja ma ei saa öösiti magada. Ma mõtlen oma lastele - mis meist saab, kui väikene oht muutub suureks ja siis vahetuks ohuks. Kuidas ma üritan Juulikese käru üle asfaldil haigutava pommiaugu lükata, et kiiresti-kiiresti viimasel minutil viimasele laevale pageda. Nagu Endla ja Ruudi. Neil oli üks laps ja tolle nad said kuidagi mootorrattale ära paigutada, aga kuidas meie pageme kolme lapsega? Kui kiiresti me saame edasi koos Juuliga? 

Aus vastus on, et me ilmselt ei üritakski, kuna viimasel minutil lahkumine on väga ohtlik, ja jääks... Eestisse. Ehk meie saatus oleks juba eos otsustatud. Ja just seepärast pean ma veel mõnda aega väliseestlase staatusega leppima. Kuni see sõda mingi lahenduse leiab. Emma-kumma võiduga. Või rahuga - loodame selle peale.

LAPSED LÄHEVAD KIRIKUSSE

'

Roosi tõi täna koolist kaasa teate, et järgmisel kolmapäeval lähevad nad kogu klassiga meie linnakese kirikusse, kus neile räägitakse Miercoles de ceniza ehk siis tõlkes Tuhakolmapäeva ning sellest algava paastuaja tähendusest. Kirikusse minnakse koolist jalgsi kella 11 ajal ning naastakse pooleteise tunni pärast.

Mul on selle üle väga hea meel, et ka usk ning kirik kooliellu lülitatud on, kuna minu jaoks on oluline, et mu lapsed saaksid kristliku kasvatuse, nagu minagi sain. Minu isa oli luterlane ning meie peres olli Piibel aukohal. Roosi õpib küll praegu katoliku usku ning traditsiooni - Hispaania on katoliiklik maa - , aga sõnum on ikkagi sama. 

Minu arvates on ekskursioon kirikusse väga tore ettevõtmine. Kas Eestis ka midagi taolist korraldatakse?

Roosil on koolis usuõpetus kord nädalas, esmaspäeval. Kirikusse minekut ootab väga, kuna on juba ammu sinna uudistama minna tahtnud :D 

Pildil Ella meie linna kiriku ees. 

LÕPUKS OMETI KARNEVAL!


Selline vaatepilt avanes siis kolmapäeval, 14. veebruaril, Roosi kooli õuel. Kogu kool oli väljas ning lapsed harjutasid hoogsalt kella 11ne ajal algavaks karnevalirongkäiguks. Trummipõrin kostus üle kogu linna. Roosi on kolmandas reas punase (oma tehtud!) trummiga. Ka pulgad tehti ise, koolitunnis õpetaja juhendamisel. 


Vapper Roosi astub klassiõdede vahel karnevalirongkäigus, mis kulges koolist linna peatänavale ning kooli tagasi. Roosi klass riietus vanadeks roomlasteks :) 


Meie Inno, Juuli ja Ellaga ootasime rongkäigu algamist mänguväljakul :) 


Sellest videost saab näha, kuidas Roosi rongkäigus trummi lõi :) Siin veel üks video, mille tegi Inno tervest rongkäigust: https://www.facebook.com/innott

teisipäev, 13. veebruar 2024

ORAVARATAS

"Kuule, Venemaa kuulutas Kaja Kallase tagaotsitavaks!" hõikas Inno mulle hommikul kell 11 oma töölaua tagant. Alul ma arvasin, et näen und. Siis ma arvasin, et Inno teeb nalja. Kuna ta teeb sagedasti nalja ja tema näoilme järgi ei ole võimalik aru saada, kas ta teeb nalja või mitte. Seega magasin edasi.

"Kuulsid või?" kordas Inno mõne aja pärast. "VENEMAA KUULUTAS KAJA KALLASE TAGAOTSITAVAKS!!!" Ajasin end istukile ja hõõrusin laisalt silmi. "Mida? Mis lollusi sa ajad? Mis tagaotsitavaks? Kaja Kallas on Eesti peaminister!"
"Just," selgitas Inno, uudistehundi ärev pilk silmis. "Ja Venemaa kuulutas ta nüüd tagaotsitavaks!"

"Aga mispärast siis?" küsisin mina ja tõusin püsti. Lapsed olid juba üleval ja ajasid oma asju, neid see teema ei huvitanud. "Ukraina abistamise pärast või? Et Eesti saatis relvi?"
"Ei," teatas Inno. "Arvatakse, et mälestusmärkide pärast." 

Natukese aja pärast tuligi teade, et põhjus on "ajaloolise mälu teotamine." Selge. Kõik jõudis korraga pärale. Tegin endale kohvi ja istusin diivanile seda jooma. Ella turnis diivani seljatoel - ta on meil kõrguste vallutaja. Juulike vehkis rõõmsalt jalgadega ja kulistas oma pudelist pirnimahla. Roosi joonistas. See hetk jääb mulle meelde. Me olime Hispaanias, oli 13. veebruar ja kell oli 11, väljas tibutas nõrka vihma ja karneval jäi ära ja Inno ütles, et Venemaa algatas Kaja Kallase suhtes kriminaalasja. Esimest korda ajaloos algatas Venemaa kriminaalasja välisriigi ametisoleva juhi suhtes.

Siis ma mõtlesin sellele, et oli 2022 ja 16. august ning valitsus teisaldas vaatamata seda kaitsma kogunenud inimeste protestidele Narva tanki. Pani selle treileri peale ja vedas läbi Eesti. Nagu 2007. aastal oli vaatamata protestidele kraana peale pandud ning minema veetud Pronkssõdur. Toona päädis see Ansipi valimisvõiduga ning 2023. aastal Kaja Kallase valimisvõiduga. Ansip valas Pronkssõduri valimisvõiduks, Kallas tanki. 

Venemaa seda aga niimoodi ei näe, Venemaa näeb seda ajaloolise mälu teotamisena. Mille eest tuleb Kaja Kallase suhtes kriminaalasi algatada ning ta tagaotsitavaks kuulutada.

Mul oli juba 2008. aastal tunne, et see oravaratas - nii otseses kui kaudses mõttes - , millesse me rahvana oma valitsejate egode tõttu pöörlema oleme pandud, hakkab ühel hetkel väga kiiresti, lausa peadpööritava kiirusega pöörlema ja siis me ei saa enam selle pealt maha, isegi kui väga tahaks. Mul oli tunne, et nüüd on veel võimalik midagi teha, aga mitte enam pikka aega. Ja nüüd saan ma üha enam aru, et nii see tõepoolest oli - siis oli veel võimalik midagi teha, midagi päästa, aga nüüd enam tõesti mitte. Nüüd pöörleb oravaratas nagu hull ning need, kes peal, hoiavad lihtsalt silmi kõvasti kinni, sest maha hüpates võib murda kaela.

KARNEVAL LÜKKUS NATUKENE EDASI


Karnevali rongkäik lükkus nädala võrra edasi, kuna läinud neljapäeval läks meil siin väga külmaks, suisa 12 kraadi peale ning hakkas sadama, ja hispaanlased teadagi kehva ilmaga pidu pidama ei hakka. Mitte nagu eestlased, kes marsivad Laulupeo rongkäigus ka laussajus. Mitte et eestlaste stiilil midagi viga oleks, aga meil on asjad lihtsalt teistmoodi. Meil siin lükatakse pidu südamerahuga edasi, kui natukene tibutab. Nii et reedene rongkäik tuleb hoopis kolmapäeval, 14ndal, kui on 22 kraadi sooja :) 

Praegu on Roosikesel aga neljapäevane karnevalivaheaeg, reedel algas ning kestab kuni kolmapäevani, mil lapsed lähevad koolimajja kostümeeritult, et osaleda suurel karnevali rongkäigul. Läheme siis ka kohale ning teeme mõistagi video :) Trummilöömine on väikesel roomlasel igatahes selge :D 

Pildile on pääsenud ka naabrite kollane kass, kellele meeldib meie pool külas käia :) 

kolmapäev, 7. veebruar 2024

KARNEVALITRUMM SAI VALMIS!


 
Täna oli Roosile vastu minnes kooli hoovist kuulda sellist mürtsu ja mürinat, et mõtlesime - mis siis nüüd lahti on? :D Inno läks vaatama ja ohhooo - terve kool oli kooli õue peale üles rivistatud, suured ja väikesed kõik koos, ning käis hoogne karnevaliks harjutamine. Osad lõid trummi ja osad tantsisid. Roosi on meil trummitüdruk :) 

Täna sai lõpuks valmis ka Roosi enda tehtud karnevalitrumm. Koolist me saime ämbri, issi pihustas Roosi valitud värviga (punane!) üle ning Roosi kaunistas - tähtede ja oma nimega! Homme nad veel harjutavad muusikatunnis ja siis ongi päris karneval. Roosi elu esimene. Ta on nii elevil :D 

Paneme kindlasti video ka!

IMELISE INGLI SÜNNIPÄEV


 
See väike tibukene on olnud meie pere päikseke siis nüüd juba 12 aastat :)  Julia Eveliina Tähismaa ehk Juulike ehk Lullu. Meie Juuli. Kuidas me kõik küll teda armastame. Ja kui lihtne on teda armastada, sest ta on nii heatahtlik, siiras ja õrn. Ja tal on alati hea tuju. Kui ta just pole haige. Õnneks juhtub seda harva ja me oleme selle üle väga õnnelikud. 

Täna on siis Juulikese sünnipäev ja me tegime sel puhul väikese väljasõidu Portugali. Ostsime magusaid croissante, mida Juuli maailmas kõige rohkem armastab. Ja beebimänguasju, sest Juulike ei oska mängida selliste asjadega nagu tema väikesed õed. Roosi küsis, et mikspärast me ei osta Juulile nukku, miks Juuli ei saa kunagi sünnipäevaks nukku.

Nojah, aga mis teha, kui Juulile nukud üldse ei meeldi. Kui need jätavad ta täiesti külmaks :D  Palju enam köidavad teda kõiksugused pakendid ning krõbisevad asjad nagu plastpudelid. Krõbistada üht suurt veepudelit - vot see on Juulikese paradiis! Või patsutada üht suuremat sorti pappkarpi. 

Seepärast on meil kodus alati olemas suur varu veepudeleid ning pappkarpe. Palju õnne, meie inglikene! :) 

neljapäev, 25. jaanuar 2024

VALMISTUME KARNEVALIKS!


Nonii, täna sai siis Roosi koolist oma karnevalikostüümi kätte ja saime pilti teha. Meil on siin sedasi, et kui on vaja midagi kooli jaoks osta, siis ei osteta eraldi, vaid üks emadest teeb tellimuse kõigile ning teised maksavad talle pärast raha ära. Et kõik ikka ilusti ühtmoodi asjad saaksid :D Täna toodi kostüümid kooli ning jagati lastele kätte.

Roosi ja tema klassi tüdrukud-poisid on Vana-Rooma sõdalased, kes mängivad trummi. Trumm tuleb kodus ise teha. Selleks sai koolist kaasa ämbri, mis tuleb spray-paint'iga üle värvida ning pärast kaunistada. Rihmaks leidsime minu punase käekoti paela. 

Karneval ise on meil 12-13. veebruar ning need päevad on koolist vabad. Praegu õpivad lapsed muusikatunnis hoolsalt trummilöömist. Roosi korraldas meil eile sellise näidisesinemise, et meil kõigil lõid pärast kõrvad pilli :D Aga tore, et lapsel lõbus on :D 

Homme on ka vaba päev, sest see on Õpetajate Päev ning õpetaja on siin riigis niivõrd tähtis tegelane, et temale on eraldi riigipüha. 

P.S. Väljas on 21 kraadi, nii et pole külm nii riides olla :) 

neljapäev, 18. jaanuar 2024

ROOSI KIRJUTAB EESTI KEELES LUGUSID



Meil on koduõpe vilja kandnud ning Roosi mitte ainult ei kirjuta eesti keeles, vaid kirjutab juba eesti keeles lugusid. Mõtleb loo valmis, paneb selle kirja ning klammerdab pärast raamatuks ka. Juurde joonistab pildid. Viimati mõtles ta välja lookese pandast, kes varastas ära emalinnu munad, ning nüüd siis karust ja elevandist, kes koos süüa tegid ning sõbrad külla kutsusid. Nii et võib-olla on siin hoopis tulevane kirjanik või kunstnik-kirjanik, sest ega üks välista teist :D 

Igal juhul tore, et Roosil eesti keele vastu nii suur huvi on ka siin Hispaanias ning õige otsuse tegime, et ta lisaks Hispaania koolile Eesti koolist koduõppele võtsime. 

Nii saab Roosi iga kell Eesti koolis jätkata. Siit saab aga kaasa hispaania ja portugali keele :)

Siin veel üks kirjanäide :) 

KEVAD ON JUBA KOHAL!


Märkasin eile Roosile kella kahe ajal kooli järele minnes, et all-linnas on juba 20 kraadi sooja. Suur soojalaine on tõesti kohal, isegi öösel on 13-14 kraadi. Kütmisperiood on lõpuks ometi möödas ning Inno ohkab kergendatult. Nüüd piisab õhksoojuspumbast. 

On ka, mida oodata - veebruaris on iga-aastane traditsiooniine kevadkarneval ehk Carnavales. See on siis 12 ning 13. veebruar ning need päevad on koolist vabad. Ka meie linnakeses on karneval ning sellest võtavad osa ka koolilapsed. 

Teisipäeval kutsuski Roosi klassijuhataja David lastevanemad koosolekule, et arutada, mis kostüümid lapsed sel aastal selga saavad. Valikus olid vanade roomlaste rõivad ning kahekümnendate aastate jazz-stiilis riietus. Lepiti, et osad lapsed on vanad roomlased ja osad jazz-tantsijad. Roosi tahtis tantsida, mida oligi arvata, nii et tema saab endale laheda jazz-kostüümi. See on Roosi esimene karneval Hispaanias. 

Nii et ei muud kui karnevali ootama! Ahjaa, kuna väljas on juba nii soe ning mõnus, siis kolisin oma hommikuse kohvijoomise välja trepi peale. See nädal veel tibutab, aga järgmisel paistab terve nädala päike.

teisipäev, 16. jaanuar 2024

HEREM KÄITUB KUI JOHANNES SOODLA

1944. aasta 21. septembril marssis kamp noori vabatahtlikke Eesti Leegioni sõdureid Keila suunas, et minna vastu pealetungivale Punaarmee. Võitlema Eesti eest, et Eesti vabaks jääks. Minu isa nende seas. Neile sõitis paari sõidumasinaga vastu grupp kõrgemaid Eesti Leegioni ohvitsere, sealhulgas kõrgeid autasusid pälvinud kolonel Johannes Soodla. 

"Soodla lasi autol peatuda ja nagu ma teistelt kuulsin, päris meilt, kuhu me liigume," rääkis mu isa. "Kuulnud vastust, laitis ta meie mineku maha ja hakkas veenma, et me läheks tagasi Paldiskisse, kuna vastupanu olevat mõttetu. See veenmine osutus aga asjatuks ja õhtuks jõudsime Keilasse, kuhu oli kogunenud märkimisväärne sõjaväeüksus mitmesaja mehe ulatuses. Otsustasime, et Saksamaale me end viia ei lase, ning umbes kakssada meest kogunes lähedalasuvasse metsa, kus peeti kõnesid ja otsustati ise minna relvaga Punaarmeele vastu."

Ja nii nad läksidki. Mitte kolmesajakesi, nagu 300 spartalast Termopüülide lahingus, vaid 200 eestlast Keila lahingus. Nendega jäi vaid paar Eesti ohvitseri, kes ei hüljanud kodumaad kõige raskemal tunnil. Vaid paar ohvitseri ja paarsada noort sõdurit.
See isa jutustus on mulle eredalt mällu sööbinud ning nüüd, kus Martin Herem oma lahkumisotsusest teada andis, tuli mulle taas meelde Johannes Soodla. Kes suri, muide 1965. aastal Saksamaal, kuhu ta koos sakslastega taandunud oli. 

On selline ütlus, et kapten lahkub laevast viimasena. Sel on oma põhjus - kapteniks ei valita igaüht ning kui sa oled kord juba nii kõrge ning austustvääriva ameti vastu võtnud, siis vähim, mis sa teha saad, on teenida oma ametiaja lõpuni. Heremi ametiaeg lõppeb alles järgmise aasta lõpus. 

Kogenud sõjaväelasena peab Herem vähemasti aduma, millise sõnumi saadab tema lahkumine sellisel äreval ajal ühiskonnale. Kuivõrd see ühiskonda destabiliseerib ning millisel määral kaitsetahet vähendab. Sellisel otsusel peab niisiis olema väga tõsie põhjus.

Minu isa õemehel Rudolf Susil oli, kui ta 1944. aastal Eestist põgenes. Ta töötas tolle aja Kapos ehk Poliitilises politseis ning teadis, et kui ta jääb, siis ta lastakse kindlasti venelaste poolt maha. Võib-olla isegi koos perega. Niisiis ta põgenes Eestist ning päästis oma naha. Samasugune põhjus oli ilmselt ka Johannes Soodlal. Eesti Leegioni ohvitser ei tahtnud surra, vaatamata oma kõrgetele autasudele.

Kas samad mõtted liiguvad ka Martin Heremi peas? On ta valinud Johannes Soodla tee? "Taanduda" mõnda teise riiki, kuna vastupanu on mõttetu? Seda ta meile ei räägi, aga kui kaptenid lahkuvad, siis on lõpp ilmselt tõesti päris lähedal.

pühapäev, 7. jaanuar 2024

ROOSI UISUTAB


Lund meil pole, küll aga on täiesti olemas uisuväli, kus oli täna ülilahe koos parima sõbrannaga tiire teha :) Täna oli meil siis sooja 12 kraadi. Homme algab mõlemal jälle kool. 

teisipäev, 2. jaanuar 2024

HISPAANIAS LÄKS SOOJEMAKS :)


Meil siis täna hommikul sihukene vaatepilt :D Metsik udu taas, aga mõnus soe, 16 kraadi :) Öösel tuleb 12 kraadi. Inno peab varsti muru niitma :D 

esmaspäev, 1. jaanuar 2024

UUSAASTAÖÖ

 


Kõigepealt HEAD UUT AASTAT, KALLID SÕBRAD! AITÄH, ET OLETE OLNUD MEIEGA. Siin üks ehe reaktsioon raketisajule eilsest õhtust :D Kolmeaastasele oli see esimene teadlik uusaastaöö. Läinud aastal oli ta kahene ja vaatas rakette emme süles. See aasta siis julges juba ise uksest välja tulla ning trepi peal taevas toimuvat pillerkaari vaadata :) 

Kallistused ja mingu teil kõik sel aastal hästi! 

pühapäev, 31. detsember 2023

ET KAHURID VAIKIKS JA LILLED ÕITSEKS

Kallid sõbrad. Tegelikult on raske sõnu leida. Tahaks öelda midagi helget ning positiivset või kasvõi nalja visata, aga olgem ausad - see aasta oli Eestile väga raske. Tavaliste inimeste elu veeres robinal allamäge, elu läks kallimaks ning rahakott tühjemaks. Samal ajal valitsus, kes pidanuks ennekõike mõtlema oma rahva peale, sõdis võõrast sõda ning andis ära viimasegi, mis Eesti rahval oli. Sel aastal olid kuningateks Tema Majesteet Silmakirjalikkus, Tema Majesteet Ahnus ning Tema Majesteet Edevus. Kes ratsutasid uljalt sõjahobuse turjal ega teinud väljagi, kui mõni nõrgem selle kapjade alla jäi. Ja neid, kes jäid, oli palju.

Ees on talv ning see tuleb krõbe. Kas Eesti elab selle üle nagu ka kõik eelmised talved ning on kevade saabudes kosunud? Ütlen ausalt, et ma ei tea. Hinge kõige tagumistes soppides pitsitab ebamugavalt. Nagu ei oleks piisavalt õhku. Kukla taga kummitab halb eelaimdus. Üritan seda summutada, aga ta hiilib ikka ja jälle tagasi. Ma arvan, et sellest tuleb raske aasta. 

Soovitusi ei ole suurt mõtet jagada, kuna iga inimene teeb ikka nii nagu tema õigeks peab. Ütleme siis nii, et see ei ole soovitus. Lihtsalt kirjutan, mida mina mõtleksin, kui mina praegu Eestis oleksin.
Mina üritaksin mõelda võimalikult selge peaga ning unustada ära igasuguse häma ning muinasjutud. Ma mõtleksin sellele, mis on, mitte sellele, mida mina soovin, et oleks. Mis toimub tegelikult ning mis suure tõenäosusega tegelikult juhtub. Ja kui ma olen sellele valusale tõele otsa vaadanud, siis ma mõtleks - kas mina, päriselt ka, suudaksin selle kõigega toime tulla, kui see juhtub. Kas ma oleks tugev või nõrk. Kas ma suudaks seda taluda. 

Kõige olulisem on tunda ennast. Teada, mis on sinu piirid. Kas sina oled inimene, kes on suuteline taluma raskusi ning millise piirini? Ärge mõelge - ma loodan, et seda ei juhtu. Mõelge - mis siis, kui see juhtub. 

Kõigele vaatamata soovin teile kõigile head ning ilusat uut aastat. Ma loodan, et midagi halba ei juhtu. Ma loodan, et Eesti valitsus saab imelise ilmutuse ning hakkab lõpuks ometi mõtlema oma rahvale. Et ta ronib maha sõjaratsu seljast ning annab sellele sõjaratsule jalaga tagumikku. Et eestlased ja venelased saavad ükspäev jälle sõbralikult külge-külje kõrval elada. Nagu vennad, как братья, kes nad ju tegelikult on. 

Et piirid ja müürid kukuvad ning inimesed saavad jälle vabalt teineteisega suhelda, ilma et neid seepärast karistataks. Et me ei räägiks enam vastastest ja vaenlastest või sellest, kuidas me kedagi vihkame. Et kahurid vaikiks ja lilled õitseks.

Nagu sel pildil.

reede, 29. detsember 2023

ÕUES MÄNGIMAS


Oma õues mängimas :) Täna on juba nati soojem, 12 kraadi. 


Õues. Aia vahelt piilub sisse naabrimehe kits ning aianurgas passib naabrite kass, kes meie hoovis hiirejahil käib :) 

kolmapäev, 27. detsember 2023

SELLE TALVE KÕIGE KÜLMEM PÄEV (VIST!)


Tundub, et täna on meil siin selle talve kõige külmem päev, kuigi never say never :D On magus keskpäev, aga sooja on ainult 5 (!!!!) kraadi. Jõhker! Inno pani juba mitmendat korda ahjule puid alla. Ja öösel oli ainult 1 kraad. Õudne! 

Jumalale tänu, nüüd läheb soojemaks. Täna öösel on neli ja homme päeval 13 kraadi. Siis läheb tõusvas joones soojemaks.
Veel eile ja täna hommikulgi oli väljas metsik udu, meile anti isegi uduhoiatus.

Läinud aastal oli küll soojem talv. 

Aga samas on toas soe ja mõnus, Inno keetis riisi ja küpsetas lõhet ning lapsed mängivad rõõmsalt oma uute mänguasjadega. Õhtul vaatame Jääaeg kahte. 

Laupäeval saab ehk välja jalutamagi, sest lubab 14 kraadi ja päikest. Praegu on selgelt liiga küüüüüüüülm! Sellise ilmaga oleme meie kodus ja kanname sooje sokke jalas :D 

esmaspäev, 25. detsember 2023

ESIMESE JÕULUPÜHA HOMMIK


Soojalt riidesse, kuna meil on ka miinuskraadid :D 


Lamamistool oli hommikul nii härmas, et sain selle peale teie jaoks ühe sõnumi kirjutada :D Öösel oli nullis. 


Kingisadu ka selleks korraks möödas :D Roosi sai oma unistuste OMG maja ning Ella Peppa maja. Sekka mõned barbid ja lol'id. Juulikene jälle sai mõned beebimänguasjad nagu näiteks beebiklaveri ja kummist klotsid (mida hea nätsutada). Meie Innoga olime lihtsalt rõõmsad selle üle, et meil on nii armas pere :) 

MEIE HISPAANIA JÕULUKE


ARMSAD SÕBRAD, ilusaid jõulupühi teile siit päikeselisest Hispaaniast! Meil on nüüd Yle vahendusel Jõuluvana kuum liin (Joulupukin kuuma linja), Turu jõulurahu kuulutamine ning Jopet-show vaadatud ning me koju on laskunud jumalik jõulurahu. Vanaema ja Soome vanaonu helistasid ka ning soovisid lastele häid jõule :) Inno tegi paellat ja kõrvale haukasime Eesti sõira, musta leiba ning suitsuahvenat.

Lapsed vaatavad Trollide kolmandat osa. Ja on ärevil, sest kohe-kohe asub Lapimaalt nende poole teele see kõige ehtsam Joulupukki, kes neile öösel kingid kuuse alla jätab. Peamegi talle klaasikese piima ning mõned küpsised valmis panema ning muidugi ei tohi unustada porgandeid põhjapõtradele.

Jõulurahu teile ning et igaühe elus oleks ka üks pisike jõuluime! Häid jõule, Hyvää joulua, Merry Christmas, Feliz Navidad, Feliz Natal, С Рождеством!

neljapäev, 21. detsember 2023


Eile, kolmapäeval, oli siis Roosikesel kooli jõulukontsert, kus esinesid kõik kooli lapsed - ka päris pisikesed, kes veel lasteaias käivad (kool ja lasteaed on samas majas). Esmalt astusid üles 1-2-aastased lasteaiapõnnid, siis 3-5-aastased eelkooli juntsud, siis 6-7 aastased, siis 8-10-aastased (kaasa arvatud Roosi) ning lõpuks 11-12-aastased õpilased :)

Roosi klass esitas päkapikkude tantsu "Jinglebell rock'i" saatel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik oli hästi vaba, mõnus ja lihtne ning üldsegi mitte üle pingutatud. Kõik tundsid end hästi ja esinemisest rõõmu :)

JA ONGI SEE KOOLIPOOLAASTAKE LÄBI :)


Roosi koolis oli täna pidulik churrode söömine ning pärast seda kutsuti kella poole üheks õpetajaga kohtuma vanemad, kellele anti kätte tunnistused. Justnimelt vanematele, mitte lastele :D Lapsed mängisid samal ajal kooli õues :D 

Mu arust parim kink, mille vanemad saavad oma lapsele teha, on võtta teda sellisena nagu ta on. Ehk siis mitte pressida teda üheski suunas. Minu isa näiteks ei sundinud mulle kunagi midagi peale ega pahandanud ka siis, kui mul tunnistusel kolm kolme oli - matemaatika, keemia ja füüsika :D Neist ainetest ma lihtsalt ei saanud aru ning olgem ausad, ei viitsinud ka õppida. Sest mul puudus nende vastu igasugune huvi. Isa tegi mul kodused ülesanded ära ning kui ma koolis kolme või kahe sain, ütles isa lõbusalt: "Ega pea ei olegi prügikast, et sinna kõik ära peab mahtuma!" Issand, kui hästi öeldud, mõtlesin ma siis ja mõtlen ka nüüd. Klassikaaslased said vanematelt halbade hinnete pärast tõreleda, aga mina mitte kunagi. Hoopis kiita sain, sest kõik teised ained olid mul viied.

Roosi puhul me otsustasime Innoga, et kõik hinded on head. Sest temal oli sel aastal kõige raskem - klassikaaslased on juba neli aastat koolis käinud, temale on see aasta esimene, kui läinudaastast koduõpet mitte arvestada. Ja Hispaania 9-aastased lahendavad palju keerulisemaid tehteid kui Eesti samad vanad lapsed. Ehk siis Eesti teise klassi matemaatika on Roosil täiesti käpas, nüüd tuleb lihtsalt hispaanlastele järele jõuda :D 

Saatsime Roosi kooli sõnadega, et ära muretse, kõik hinded on head, sa oled võitja juba seepärast, et selle aasta ilusti lõpuni käisid. 

Aga tunnistus oli tegelikult isegi hea. Roosi sai kõrged hinded inglise keeles, portugali keeles, religiooniõpetuses, kunstis ja muusikas ning hea hinde kehalises. Matemaatika, hispaania keel ning loodusõpetus olid veidi kehvemad, aga sinna kirjutas õpetaja juurde, et põhjuseks on Roosi veel kasin hispaania keele oskus. Mis on ka täiesti arusaadav, kuna Roosi on Hispaania koolis käinud ainult ühe poolaasta. Suveks teab ta juba rohkem :) 

Järgmiseks aastaks tehti Roosile neis kolmes aines veidi lihtsam programm, mis arvestab tema keeleoskuse taset. Ehk siis ma arvan, et selle sügisega Hispaania koolisüsteemis võib igati rahule jääda.
Roosi ise tundub küll väga rahul. Tema sõnul on koolielu kõige paremateks külgedeks tema toredad klassikaaslased ning õpoetajad :) Aga sellest saabki kõik alguse!

Fotol siis meie Roosikene oma Hispaania koolitee alguses. 

teisipäev, 19. detsember 2023

SAJA, SAJA LUMEKENE! HISPAANIAS MIINUS KAKS KRAADI


Aina jõulusemaks läheb :D Kell on üheksa, Inno viis just Roosi autoga kooli, meil mäe otsas on väljas miinus 2 (!!!) ja aed on valgeid laike täis :) Siin mõned härmatanud rohulehed meie aias:

esmaspäev, 18. detsember 2023

JÕULUVAHEAEG!


Ma ei tea, kuidas teie lastel, aga Roosi koolis on see nädal enne jõulu nö fun'i nädal. Õppimist kui sellist enam ei toimu. Täna kirjutavad nad klassis kirja jõuluvanale ning lähevad matkale õliveskisse, kus valmistatakse oliiviõli. Eks ma siis pärast kuulen, mida seal täpselt tehti, Roosi ise oli suures õhinas. Neljapäeval on neil suur jõulukontsert, kus Roosi klass esitab päkapikkude tantsu, ning reedel enam kooli pole.

Välja valitud on juba ka kingitus klassijuhatajale. Selle organiseerisid laste emad ning valituks osutus veinipudel koos snäkkidega. Ma ei teagi, kas Eestis on sobilik õpetajale veinipudelit kinkida, aga siin on see täiesti tavaline.

Roosi teeb eraldi kingi ka oma hispaania keele õpetajale Emanuelile. Temale panime samuti ühe veinikese ning lisaks Eesti Metsavenna sõira ning Fazeri piparkoogišokolaadi (pooleldi soomlased nagu me oleme :D). 

Ja ega siis võibki juba jõululainele minna. Kuusk on ehitud, kingid ära peidetud ning jõuluõhtu menüü valmis mõeldud. Ootamas on sõbranna poolt Eestist teele pandud heeringas ja kilu ning Eesti piparkoogid ja Kalevi maiustused, sõir muidugi. Homme peaks Soomest saabuma must leib. 

Ilma üle ei saa ka kurta. Päeval on meil siin 12-13 ning öösel 2-3. Meil mäe peal öösel vähem, tuleb ka öökülma. Aga päike paistab iga päev, pilvi pole nähagi. Nii et ülimõnus jõul tuleb :) 

Pildi peal pisi-Ella mängukal kiikumas. 

OHHHOOOO, HISPAANIAS OLI HÄRMATIS MAAS!


NONII, TULI ÄRA :D Meil hommikul härmatis maas ning lastebasseini vesi oli jääs :D Nii naljakas oli seda puudutada, poolteist aastat pole ju jääd näinud :D Oleme kohe päris ärevil, nüüd on mitu ööd järjest öökülm. Äkki tuleb lund ka? Kümme aastat tagasi oli siin maa valge, nagu Roosi klassikaaslaste emad rääkisid.

laupäev, 16. detsember 2023

TALV HISPAANIAS



Täna mängukal :) Oli ilus päev - päike paistis ning sooja oli 16 kraadi. Läksime välja kella nelja ajal ning olime kuueni, kui hakkas vaikselt hämarduma. Aga külm polnud ka siis, isegi jopet ei olnud vaja. 

Meenutasime Innoga õudusega eelmist talve, kui käisime lastega kelgutamas ning oli -5 kuni -10 kraadi külma. Kuidas me Juulit riidesse panime. Issand! Mina alustasin ja sikutasin talle jalga kõigepealt sukapüksid ja siis soojad püksid, särgid-kampsunid. Kõik see aeg Juuli muidugi rõõmsalt vehkles käte-jalgadega :D Siis olin mina higine ning teiste lastega õues oodanud Inno tuli tuppa, et panna Juulile selga jope, müts ja kindad. Ning sokid ning saapad. Saabastega oli see pull, et neid nügis Juuli endal kogu aeg kannaga jalast ära. Neid tuli tal uuesti jalga panna ühe jalutuskäigu ajal 5-10 korda :D Võtta endal kindad käest ja siis sikutada talle saapad uuesti jalga. Mille ta viie minuti pärast lõbusasti naerda kilgates endal JÄLLE jalast ära nügis :D Ja kus me proovisime alles erinevaid saapaid, polnud sellist, mida me poleks proovinud. Juuli nügis nad endal kõik lustlikult jalast ära. Mütsi sikutas ta ära käega ja kindad lutsutas suuga läbimärjaks. 

Nii et jäänudki vahel üle muud, kui külma ilmaga lihtsalt kodus passida. Sageli jäime ka sellest pidevast higisena välja minekust ning külma käes pingutamisest ise haigeks ega saanudki välja minna, kui ka oleks tahtnud. Eesti talved polnud meie jaoks mitte lõbus kelgu-suusa trall nagu tavaperedes, vaid lõputu õudusunenägu.

Nüüd siin võib kergendustundest kukerpallitada, kuna paned Juulile lihtsalt T-särgi ja dressid selga ning sokid jala otsa. Saapaid ei ole vaja! Täna sain ta ise riietatud 15 minutiga ning võisimegi välja minna. Jumalik! Ma olen paradiisis. Tõdesime Innoga, et Eesti talved on meie jaoks möödanik. Ei enam neid põrgupiinu :D 

Küll ootame igatsusega Eesti suvesid :)