Teisipäev, 28. juuni 2022

118 REISIPÄEV :)



Eile siis ilmus minu intervjuu The Portugal News'i veebis, saate seda lugeda siit.

Täna tegime jälle ühe mõnusa jalutuskäigu Peniche'is, käisime rannarestoranis söömas (pildil) ja jäätisekohvikus. Pärast poest läbi ja koju. Oli tiba soojem ilm kui eile, aga ikka 19 kraadi. Tubli tükk maad jahedam kui Eestis :D Aga Juulike tunneb end supermõnusasti. Tema meil ju üle 25-kraadist sooja ei armasta, 18-20 on tema jaoks aga ideaalne. 

Muidu on siin hea ja rahulik, sõjast ei räägi keegi. Inimesed istuvad kohvikutes ja restoranides ning puhuvad mõnusasti oma tuttavatega juttu. 

Pühapäev, 26. juuni 2022

116 REISIPÄEV :)



Täna oli meil väga tore ning üllatusrikas päev :) Aga alustame algusest! Nimelt kaotasime me kuskil kuu või isegi poolteist kuud tagasi siin Peniche'is ära ühe Juulikese käru tüki, mis toetab teda istumisel ehk on meie jaoks väga oluline. Kus ta ära kadus, me arvata ei osanud ning seepärast teda ka eriti taga ei otsinud. Inno arvas, et ilmselt mõnes kohvikus, sest käisime tol päeval kolmes kohvikus. Juulile meeldib kärus istudes rõõmsalt jalgu kõlgutada ning küllap ta ühe kõlgutamise käigus selle toestava jublaka oma jalgadega ära nügis.

Käisime siis mõni aeg ringi ilma selle jublakata, aga Juuli vajus selleta kärus pika istumise peale natuke röntsakile ja teda tuli aeg-ajalt kergitada. Mõtlesime juba uue käru tellida. Hispaania Amazonist tellides maksab selline umbes 1300 eurot.
Aga täna läksime jälle ühte sel päeval läbi käidud kohvikusse ning mida imet - kohviku uksest astus kohe meie juurde naeratav teenindaja, kes hoidis käes Juuli käru osa :D Ja ütles, et see on vist meie oma. Uskumatu. Nad hoidsid seda poolteist kuud alles, et äkki me tuleme veel sealt kohvikust läbi. See oli nii armas, et võttis lausa silmad märjaks. Aga samas täiesti tüüpiline portugallaslik käitumine. Nagu ka see, et sind aidatakse kohe, kui sa käru mäest üles hakkad punnima või sul midagi maha kukub - võid olla kindel, et sulle jookseb kasvõi teisest tänava otsast järele portugallane, kes sulle maha kukkunud asja järele toob :D Neil on selline aitamine veres ning näib tulevat otse seljaajust. Portugallane ei juurdle kunagi, kas aidata, aitamine on tema jaoks loomulik. Eriti, olen tähele pannud, aidatakse sind siis, kui sul on erivajadustega laps. Juuli jaoks tehakse alati restoranis ruumi, kui sisse astume - tavaliselt tõstetakse siis teised toolid eest ära, ka juba laudades istuvad inimesed tõusevad ning annavad omalt poolt kõik, et ka Juuli restoranielamust nautida saaks. Ning nõnda edasi. 

Nii et me ei peagi omale uut käru tellima :) Läksime selle tähistamiseks ühte mõnusasse rannarestorani, kus suur praad sardiine maksab viis eurot. Ja sõime isuga!

Pildil ongi mu taldrikuke sardiinidega :) 

Laupäev, 25. juuni 2022

115 REISIPÄEV :)


 
Idüll! Ärkasin just ja läksin rõdule. Inno oli juba üleval, ta ärkab alati tükk maad varem kui mina, kella seitsme ajal (mina kell 11), ja toksis innukalt arvuti nuppe. Mitä hän siellä naputtaa, küsis ikka mu vanaema. No eks ikka lugusid, mis muud :D 

Tegin endale köögis kohvikest (Pingo Doce'i Corposo tugevusega 10, Inno joob nr Chiadot numbriga 8, haarasin kaasa mõned gluteenivabad muffinid ning läksin tema seltsi, sirvima Portugali Kommunistliku Partei värsket häälekandjat Avante :) Inno ostis selle mulle eile nalja pärast Peniche'ist, kui postkontorist läbi hüppas, et mõned mu raamatud siinsete sõprade poole teele panna, ja nüüd on põnev uurida, mida seal siis ka kirjutatakse. Igatahes on kommunistidel Portugalis lausa oma leht ning täitsa korralik, värvitrükis ning 32 leheküljel. Meie kohalikud lehedki on palju õhemad :D

Ilm on ka ideaalne, puhub mõnus värske tuuleke ning sooja on 19 kraadi. Külm ka ei ole, öösel on meil aken lahti, sest meile meeldib värske õhk. See aasta siis otsustasime õieti, et Eestisse ei tulnud. Mitte sõja pärast, sõda mingu metsa, see mind ei huvita! Mind huvitab kuumus. Ma olin läinud suvi Võrus suremas. Poolteist kuud jutti üle kolmekümne! Ostsime küll konditsioneeri, aga välja minna ikka ei saanud ning enamik suvest tuli konditsioneeri juures istuda. Kui välja minna üritasin, hakkas halb juba kahest sammust päikese käes, ainult varjulisel tänavapoolel sai käia. Nii kui päikese kätte astusin, hakkas pea ringi käima. Max distants oli kodust Jaagumäe poodi, mis kestis viis minutit. Eva Sushisse, kümne minuti kaugusele jalutamine, oli juba tüki maad raskem. Tellisime siis toitu kulleriga koju. Randa minna ei saanud, sest rannas lõõskas päike ning pika peale järvevesi mitte ei jahutanud, vaid kuumutas. 

Nii et lõpp minu unistusele veeta talved Portugalis ja suved Eestis. Talvel on Portugalis jube, kõik kohad on niisked ja hallitavad ning Portugali jõul pole miski jõul, aga suvi ookeani ääres on Eesti viimase aja kuumade suvede pärast paradiis. Siin ei tõuse suvel kunagi üle kahekümne viie kraadi. Või noh, haruharva, aga siis on ka max 28. Üks või kaks päeva. Selle elab üle. Aga Eesti! Eesti on suviti Aafrika. Mulle ei meeldi. Ma olen soomlane :D Mu Helsingis elav soomlasest onu ütleb, et 20 on liiast, vot 18-19 on õige. Just täpselt, nõus! Ei ole Eestis enam minu lapsepõlve jahedaid ning vihmaseid suvesid. Ma elasin siis Rakveres ja ma mäletan, kuidas me käisime isaga vihmaste ilmadega mere ääres ujumas, sest isa ei kannatanud ka üldse kuuma. Nii mõnus oli vihmaga ujuda. Siis olid 20-22-kraadised suved, väljas oli mõnus jahe värske õhk ning sagedasti lõi välku. Nüüd on ainult palavus. Või külm. Kas külm või 30 kraadi. Nii et ai, aitäh! Kohtume sügisel :D Öelge mulle, kui jälle jahedaks läheb ;)

P.S. Kõige hullem on see, et kuhugile ei ole Võrust põgeneda ka :D Rakveres on ka 28 kraadi :D Vaatasime, et ainus koht, kus oleks mulle enam vähem, oleks Kemi Soomes. Aga seal on ka palavam kui siin ookeani ääres, nii et oleme parem siin! 

Neljapäev, 23. juuni 2022

JAANIPÄEV PORTUGALIS :)


 Tüdrukud lähevad linna poole :) 


No selge, miks selle linna poole minekuga nii kiire oli :D Jäätisekohvikusse!


Peniche'is ajab üks jäätisekohvik teist taga ning sortiment on väga suur. Roosi tahtis roosa-sinist ning Ella kollast jäätist. 

Juulike sai ka kollast ja oli väga rahul :D 

Pärast ostsime Ellule Pingost sünnipäevatordi ja sõime seda oma uue kodu rõdul :) Küünlaid sai veidi paljuke :D 


Loojak mere kohal, vaade meie uue kodu rõdult.

Neljapäev, 16. juuni 2022

103 REISIPÄEV :)



Täna andsin siis oma esimese intervjuu Portugali ajalehele. See on siis juba teine ajakirjanduslugu mu raamatust - esimene ilmus Eesti Postimehes :) Mida ma usutluses täpselt rääkisin, saate mõne aja pärast lugeda Lõunaeestlase veebist, kus Inno lubas Portugali ajalehe artiklit refereerida ning ka minult omalt poolt mõned küsimused küsida :D Mis küsimused täpselt, Inno veel ei avalda, küll aga võin omalt poolt öelda seda, et Võru on selle raamatu puhul märgilise tähendusega, kuna esimese kolmandiku sellest raamatust ehk esimese osa kirjutasin ma justnimelt Võrus. Teise ning kolmanda osa juba Portugalis ning Hispaanias. Aga alguse sai ta Võrus :) Ühesõnaga kui lood ilmuvad, siis annan teile kindlasti teada!

Kirjastus pani mind ka 25. augustist kuni 11. septembrini kestvale Lissaboni raamatulaadale kirja, nii et ilmselt tuleb mul senikaua siia jääda. Ise tahaksin küll juba kangesti Eestisse, suvi on ju Eestis võrratu, aga pole midagi, kannatan ära :D Ega mul iga aasta raamat ilmu. Uue raamatu märkmed on küll koos, aga paar aastakest läheb ta nikerdamiseks ikka. Ka uues romaanis seiklevad samad tegelased, vaprad portugallased Joao, Tozé ning Fred, nüüd juba pandeemia- ning sõjaajal. Ning nagu selleski romaanis, toimub tegevus nii Portugalis kui Eestis. 

Muidu oli siin täna läbinisti vihmane ilm ja puhus jahe tuul. Roosi oli pettunud, et basseini ei saanud. Tema tahaks ka juba Legolandi poole teele asuda, aga pakkusime talle lepituseks välja uue Dinopargi külastuse. Ellal on ju kahe päeva pärast sünnipäev, ta saab meil kaks, ning siis on plaan seda tähistada Lourinha Dinopargis :) 

Laupäev, 11. juuni 2022

99 REISIPÄEV :)




Enne jäin pildi võlgu. Siin ta on - vaade meie uue kodu aknast :)  Taamal paistab ookean. 

Kui teile on räägitud, et Lõuna-Euroopas on praegu palav, siis on see tõsi ainult osaliselt. Jahh, näiteks Hispaanias La Codoseras, kus ma 2019. aasta suvel mingi ime läbi oma romaani valmis kirjutasin, on praegu 39 (!!!!) kraadi, aga meil siin - ainult! - 19. Käisin just rõdu peal ja jube külm hakkas. Panin kohe akna koomale :D Ei, ma ei kurda. Õhtul puhub blind'ide pilude vahelt mõnusalt tuult ning see toob hea ning kosutava une. Et ei ole igal pool Lõuna-Euroopas palav. Siin onvahel jahedam kui Võrus :D 

Otsustasime Innoga, et kui endale ükspäev Portugali teise kodu ostame, siis just siia, Baleali randa. Kus puhub alati mõnus tuul ning enamasti on 20 kraadi :) Siis on hea siia tuju tulles tulla. Ainult et mitte kunagi jõulude ajal. Mulle meeldivad Eesti jõulud!

Kolmapäev, 8. juuni 2022

98 REISIPÄEV :)


 
Varsti sada täis! Tänane hommik algas tundega, et mul on hallutsinatsioonid. Et kas üks Portugali ajakirjandusväljaanne tõesti võttis minuga ühendust ja palus intervjuud? Ei, see pole võimalik, mõtlesin silmi hõõrudes. Kindlasti nägin seda unes, kuna ma olen viimasel ajal väga palju oma raamatu peale mõelnud - no näiteks leppisin kokku, et üks mu tuttav saadab Peetrile mu raamatu, mida mul Eestis veel mõned järel on, ja viskasin veel nalja, et ära siis käest viska, sest kaanel on punased nelgid. Peeter lubas, et ei viska. No näis. Kindlasti kirjutab pärast, et raamatu lugemise järel pole tal enam mingit kahtlust - Irja Tähismaa ON Kremli troll. 

Ok, Ok, nalja tegin - ootan tegelikult kannatamatult, et mu raamatust mõni Eesti arvustus ilmuks. Portugali omad tulevad ka ilmselt pea ja siis on maru huvitav näha, kuidas nad omavahel erinevad või hoopis sarnanevad. Üks tagasiside mul juba on - üks Iisraelis elav sõber ütles, et lihtsasti loetav. Inno parajasti loeb ja ütleb, et talle meeldib (aga tema ei lähe arvesse, sest on minu suhtes kallutatud :D). 

Nii! Aga siis hõõrusin ma oma silmad ära ja piilusin poole silmaga Irene Starlandi meiliboksi - seda ma kasutan siis, kui ajan oma raamtuasju. Sest ma olen ikkagi Irene Starland. Ka. Ja mida imet - seal oli endiselt SEE MEIL. Kus üks ajakirjanik küsis mult tõemeeli, et kas ma oleks "kindly" nõus neile intervjuud andma. Ja ma ise olin talle veel eile öösel kell kaks vastanud, et jaa, muidugi! Et see oli ikkagi tõsi!!! Mul ikkagi ei olnud hallutsinatsioonid. 

Ilmselt polnud siis hallukas ka see, et ma olin pärast meili läbi lugemist nii erutatatud, et ei suutnud enam magama jääda. Ja läksin kööki ja sõin ära terve pannitäie kaheksajalga, mille Inno oli mulle õhtul teinud. Pärast seda oli kõht nii täis, et uni läks veel rohkem ära. Ja nii ma passisin kella kolmeni üleval. Vaatasin, kuidas Ella magab, kuni mul lõpuks nii poole nelja ajal uni tuli. Siis jäin magama nagu nott. Millest järeldub, et ei tohi kella ühe ajal meile lugeda :D

Täna siis leppisin intervjuu kokku. See on järgmisel nädalal. 

Aga nalja ka! Käisime täna rannas ja pärast seda poes süüa ostmas. Poes tuli muga juttu ajama üks saksa naine, kes oma perega meie majas suvitab. See on kahekordne korrusmaja ja siin on mitmeid turiste. "Issand, kui kallid siin toiduhinnad on!" ahhetas ta (olime Amanhecer'i poes). "Kas sa mõnd odavamat poodi ei tea?"
Et siis nüüd on see ametlik - hinnad ON liiga kallid, kui isegi sakslased nurisevad :D 

Pidin talle kurvastusega tõdema, et tegelikult on hinnad suht samad kõikides Portugali poodides. See on tõsi, et nad on aastataguse ajaga võrreldes kallinenud. Restoranide hinnad on samaks jäänud, aga toidupoes maksad nüüd rohkem. Tõsi, Amanheceris pole sooduskampaaniaid nagu Pingos, nii et juhatasin saksa pere sinna. Nad paistsid väga rõõmsad olevat. Et sain midagi head teha jälle :D

Vot siis. Aga rannas oli mõnus. Roosi on meil juba täielik noor surfar. Vaatas, kuidas teised teevad, ja tegi ise järele oma väikse surfilauaga. Kui enne oli tal kindel veendumus, et tema ei hakka KUNAGI surfama, siis nüüd tahab ta omale KORRALIKKU surfilauda. Lubasime talle selle osta :D 

Pildil Ella-tibu suure õe uue suvekübaraga :)

JUHHEI, ESIMENE PORTUGALI INTERVJUU!!!

 


Esimene Portugali ajaleht palus mult intervjuud!!! Raamatu kohta :) Ma ei pannud alul kirja tähelegi, eile tuli meil. Annan intervjuu ilmudes täpsemalt teada!

Pildil mu raamatu kaas. 

Esmaspäev, 6. juuni 2022

96 REISIPÄEV :)


 
Täna siis selline mõnus Eesti suvepäev, 21 kraadi ning päike. Minu lemmik! Võrus sama, ma vaatasin, ehk siinne ilm hakkab juba sarnanema Eesti ilmaga. Eestisse on saabunud suvi ning Soome ka :) 

Vahva! Uus valitsus ei ole aga ikka koos. Tuleb veel oodata ja küüsi närida. No loodame, et homme saabub siis selgus, kelle paati Isamaa läheb. Mina isiklikult arvan, et tuleb IEKREKE :) Aga saab näha. 

Portugalis on aga suur suvi ning üha rohkem on siingi ookeani ääres näha turiste. Muidugi mitte nii palju kui Lissabonis, kus ei mahtunud tänaval enam hästi liikuma. Aga siiagi tuleb neid iga päev juurde. Majutuskohad on suures osas täisbroneeritud ja turismiettevõtjad hõõruvad käsi. Pandeemia kõige hullemal ajal kandsid nad suuri kahjumeid, mida loodavad nüüd heastada. 

Suvi ongi tegelikult ainus aastaaeg, mil Portugali turismitööstuses midagi teenitakse. High season ehk kõrghooaeg algab juunis ning kestab septembrini ehk kolm kuud. Siis küsitakse talvel 500 eurot maksnud elamise eest 1500-2000 eurot kuus. Seetõttu on Portugali enda inimesed väga pahased, kuna nemad sellist raha ilmaski välja käia ei suuda ning seetõttu ei saagi nad endale mujale kui ehk vaid magalarajooni elamist üürida. Kuna keegi ei ole nõus heas asukohas olevat korterit välja üürima muidu kui vaid madalhooajaks ehk low season'iks oktoobrist aprillini. Ja nii jäävadki portugallastele vaid inetud magalarajoonid, kuhu turistid ei vaata. Head korterid on aga talviti tühjad ning suvel kasseerib omanik nende eest turistide käest 1500-2000 (luksimate eest isegi kuni 5000) eurot kuus ning elab sellest terve aasta. 

Kui võrrelda korterite üürihindu Portugalis ja Soomes praegu, siis võib julgelt öelda, et Soomes saab üürida korteri 1000 eurot odavamalt kui siin. Vaatasingi eile üht Soome korterit ja mõtlesime, et läheks hoopis juuliks Soome. Oleks seal kuukese või nii. Sõidaks ringi, käiks lastega Muumimaal. Inno arvas, et Soomes maksab praad 30 eurot ja et läheb kalliks, aga kui restoranide hindu vaatasime, pidime pikali kukkuma. Keskmises restoranis Turus näiteks on praadide hinnad 10-13 eurot. Ma olen isegi Võrus rohkem maksnud :D Nii et Soome tundub nüüd väga ahvatlev. Nagu öeldud - juuni lõpuni oleme siin, sest meil on selle ajani kõik juba ära makstud, aga siis vaatame, mis edasi. Meile meeldib otsustada käigu pealt, tunde järgi, kuidas tuju on. 

Ülal Ella meie siinse lemmikrestorani juures lilli korjamas. 

Pühapäev, 5. juuni 2022

ROOSI JA KARU (MAŠA JA KARU AINETEL)


Roosi (7a) ja Karu (vanus teadmata). Kahjuks unustasime küsida ka rahvust. 

95 REISIPÄEV :) IKEAAAA!!!!


 
Eilse päeva veetsime Ikeas. Koduigatsust leevendamas :D Oleme ikka juba 95 päeva ehk nii kolm kuud (märts, aprill, mai!) Portugalis olnud ning kuskil sealtmaalt hakkab mul vaikselt kerima koduigatsus. Eelmisel aastal olime oktoobrist maini, seitse kuud, ja no siis oli ikka juba HULL igatsus, kui mai keskel Eesti poole kruiisima hakkasime. Nüüd on nii ja naa. Nagu tahaks, aga veel nagu ei taha ka. Muidugi jaanipäeval võib olla teine tunne. Et tahaks lõkke ääres olla. Siin muidugi ei tule mingeid lõkkeid, siin põlevad metsad ja suvisel tulel on pigem traagiline tähendus. 

Selliseid asju on huvitav omavahel võrrelda ning seepärast ma seda reisimist nii väga armastangi - et saaks asju omavahel võrrelda, nende üle mõtiskleda ning nad pärast raamatusse kirjutada. Oma peas tegelen ma ju kogu aeg kirjutamisega. Kui ma parajasti ei kirjuta paberile, siis ma kirjutan oma peas. Tekitan stsenaariume, arendan karaktereid ja nõnda edasi. Eks oli see Eestist põgenemise ettekujutamine ning läbi mängimine ju ka minu jaoks uue romaani jaoks vajalik, kuna see uus romaan kõneleb sõjast ning mul on vaja teada, kuidas mõtleb ning käitub see, kes ära läheb - mu isa ju ei läinud, temalt ei saanud küsida. Et ärge mu avantüüre alati tõsiselt võtke, ma vahel harutan lihtsalt stsenaariume ning karaktereid lahti :D Aga vaielda võite ikka vastu, sest siis ma saan jälle teada, kuidas sellistele avantüüridele reageeritaks :D

Nii. Aga siis Ikea! Kõigepealt läksime muidugi lihapalle sööma. Ja siis müügisaali, mis meenutab labürinti ning ajab pea ikka täiega sassi. Ostsime selgelt rohkem kui olime plaaninud. Peaasjalikult kodutekstiile, mis on Ikeas NII ilusad. Tundus, et kõike on vaja. Ning rohkem :D Ja need asjad on seal ka ju nii odavad. Mänguasju saab 3-4 euroga. Lapsed ostsid endale pehmeid kaisuloomi ning nukumaja mööbli. Maja enda lubasime koju jõudes Ikeast tellida, sest seda autosse pressida on väga tüütu. Meil juba auto niigi kola täis ning peab ju veel mahutama kokku neli käru :D 

Arutasime ka seda, millal siis ikka tagasi sõitma hakata. Ikeas käik tekitas NII mõnusa skandinostalgia, et sai otsustatud - Poola never! Scandi forever! Ühesõnaga tuleme tagasi Taani, Rootsi ja Soome kaudu. Ning käime ka ära Legomaal, Pipimaal ja Muumimaal! Lapsed olid täielikus vaimustuses ning Roosi karjus: "Hurraaaa!" Saame seda tuuri siis teilegi kirjeldada - et mis hinnad ja mida põnevat seal näeb. Nii et pean kurvastusega teatama, et ma ei saagi teile raporteerida Lvivist (vahepeal oli plaan tagasiteel Ukrainast läbi põigata), kuna Roosi tahab minna Legomaale :D Veel ei tea, millal stardime, aga juuni lõpuni oleme siin, see on kindel. 

Siin aga üks väike pildike eilsest lihapallisöömisest. Roosi ütles: "Best day ever!"

93 REISIPÄEV :)



93. reisipäev oli nii märgiline päev :D Ühelt poolt 100 sõjapäev (me reis algas nädal aega pärast sõja algust, pärast seda tundus iga päev kui igavik) ning teisalt lagunes sel päeval Eesti valitsus.

Mitte et meie seda kohe hommikul teadnud oleks. Me nimelt tegelesime terve 2. juuni kolimisega. Kolisime ühest Airbnb korterist teise, sest polnud taibanud varem korterit ühe kuu võrra pikendada ja ühed teised olid selle juba juunis ära broneerinud. Nii et pidime omale uue korteri valima :D 

Jääme veel mõneks ajaks siia. Kirjastus andis mulle mais teada, et augustis on tulemas Lissaboni raamatumess ning pakkus võimalust osaleda. Rumal oleks sellest loobuda, kui mul siin sel aastal raamat välja tuli, nii et olin päri. Mu täpne esinemiskuupäev pole veel teada, aga kui see selgub, siis annan kindlasti ka teile teada. Pärast seda tahaksin aga kindlasti Eestisse tulla, mul juba praegu megasuur igatsus. Katariina kohvik Võrus on juba kindlasti lahti, Katariina alleele, puude varju on paigutatud lauad ja toolid... Uhh, no järgmine aasta siis. Või äkki jõuan enne tagasi, kui nad septembris kinni panevad. 

Aga jah, kolimine oli nii väsitav, et magasime hommikul kaua ja kui Inno arvuti lahti tegi, oli Kaja juba Keskerakonna ministrid vallandanud :D Praegu vahetatakse teravusi nagu poleks kunagi suured sõbrad oldudki. Mulle meenub selle valitsusega seoses alati see, kuidas Mailis Reps pärast edukaid läbirääkimisi võiduka näoga Kaja Kallase kõrval seisis. Kallas ja Reps. Nüüd on nad sootuks eri radadel - üks alleel ja teine rentslis. Aga siis olid nad võrdsed. Huvitav, kes peavad läbirääkimisi nüüd? 

Ja milline on valitsus siis, kui me tagasi jõuame? Või üldse Eesti? No tõesti ei oska ennustada. Ma näiteks ennustasin, et Ukraina sõda ei tule. Ja siis ta tuli. Igatahes ma loodan üht - et siis, kui me tagasi hakkame tulema, meenutab olukord Ukrainas natukenegi rahu. Ning me saame rahulikult läbi Poola sõita. Poola on ju kohe Ukraina kõrval. Üks variant oleks muidugi ka läbi Taani, Rootsi ja Soome tulla ning lastega Lego- ning Pipimaal käia. No vaatame.
Nüüd puhkame :) 

Pildil lahe detail uue korteri lastetoa seinal. Baleal on surfilinn.

Teisipäev, 31. mai 2022

PULMA-AASTAPÄEV IKKA KA :D


 
Tänasest me Innoga siis juba 17 aastat koos :D Ja 16 abielus!!! Täna on meie 16nes pulma-aastapäev. 

Mis meid ühendab? Meile mõlemale meeldib nalja teha ning suurema osa päevast me teeme nalja ning naerame. Ühesõnaga - meil on koos kohutavalt lõbus :D 

Lapsed on täpselt samasugused, siin nad rivis:


Lullu



Roos


Elluke :)
 

90 REISIPÄEV :)


 
Kui te mõtlete, et Eestis täna vihmane, siis natuke lohutust - meil ka :D Selline pilt siis täna hommikul. Sadas päris kõvasti vihma. Välja täna ei kipu. 

Tähistame meie pulma-aastapäeva kodus ja pikutame. Sööme eile poest ostetud sööke (kala ja seenerisottot) ja vaatame Eesti telekat - Jupiteri vaadates on selline tunne nagu oleksid Eestis. Praegu näiteks käib mul Terevisioon, enne vaatasin AKd. Parajasti räägitakse lastetoetustest, mis mind kolme lapse emana väga huvitab. Seal on ka väga häid seriaale - meie näiteks oleme kõik Ukraina seriaalid ja filmid ära vaadanud, aga teie? Seriaal "Ema" on näiteks väga hea. Ja ajalooline "Ja tuleb inimesi." 

Toredat päeva teile sinna! :) 

Esmaspäev, 30. mai 2022

89 REISIPÄEV :)


 No mis siin enam Portugali asjadest kirjutada, Eestis läbis peretoetuste eelnõu esimese lugemise ning tundub, et rahalaev saabub õige pea. Väga tore! Meie peres on kolm last, mis tähendab seda, et tuleb tore rahanuts - 300 pluss 700 :) 1000 eurot kuus! Mulle väga meeldib, suured tänud kõigile peale Reformi. Selle peale tuleks isegi Eestisse tagasi, sõda või mitte sõda :D Portugalis võib sellisest toetusest ainult unistada. Eesti on parim :) 

Nii et tehke ära jah. Mida siin enam molutada. Mina valin selle poolt, kes annab lastele rohkem raha. Punkt! Ja kes selle vastu on, see tirige pukist alla. Kaua võib. Lapsed on kõige tähtsamad. 

Muidu oli meil täna siin pilves ilm ning traditsiooniline 20 kraadi. Käisime Caldas da Rainhas, mis on meie ookeaniäärsest külakesest nii 20 kildi kaugusel. Avastasime seal üht kaubakeskust. Allusime laste diktatuurile ning ostsime mänguasju. Käisime Mäksis söömas. Ja sõitsime tagasi koju. 

Ja koju jõudes nii tore uudis - tulemas on rahad! Super. Kas ma ütlesin SUPER? Ütlen veelkord - SUPER! 

Lisan pildikese lastest kaubakeskuse rongiga sõitmas - esimeses vagunis vedurijuht Elluke :) 

Neljapäev, 26. mai 2022

85 REISIPÄEV :) RANNAS!

 

Rand, rand, rand! Täna oli siis meil ka siin ookeani ääres kuumalaine, sooja oli lausa 25 kraadi! Baleali kohta väga hea, sest tavaliselt on 20. Inno oli väga rõõmus :D 

Seadsime sammud ranna poole, kus oli selgelt päevitajate ning suplejate ilm. Surfareid eriti näha polnud. Mulle päikese käes olla ei meeldi ja nii olime meie Juuli ja Ellaga varjus (Ella, tõsi, vahel ka päikese käes) ning Inno ja Roosi läksid laineid püüdma. Pärast vees käimist sättis Inno ennast päikese kätte pikutama ning Roosi ja Ella hakkasid oma rannamänguasjadega mängima.
Koduteel jäi pisi-Ella oma kärus magama - mereõhk on väsitav ja eks sai kõvasti möllutatud ka. Ja sipelgaid uuritud :D Võtsime veel restoranist mõned söögid ning koju. 

Homme on jälle rannilm - siis tuleb 23 kraadi :) Lissabonis aga praegu küll olla ei tahaks - seal on täna 30 ja homme 33 (!!!).

Pildil Ella rannas sipelgaid uurimas, siin Ella ja Juuli :) 

84 REISIPÄEV :) LISSABONIS!

 

Paar sõna siis meie eilsest tretist Lissaboni :) Käisime nimelt eile Lissabonis, et natuke vaheldust saada. Valisime eilse päeva, sest muidu on Lissabonis juba palav, aga eilseks lubas ainult 21 kraadi ja see meile sobib. 

Viimati olime Lissabonis 2021. aasta märtsis, siis liikusime sealt edasi Peniche'i. 2020-2021 aasta koroonatalve veetsime aga Lissabonis, ühes Martim Monizi väljakul asuvas korrusmajas. Ühes hästi suures korteris. Kuna tollal Portugali pealinnas koroonapandeemia tõttu üldse turiste polnud (üksvahe olime lausa ainsad ning kesklinnas tõelised vaatamisväärsused :D), siis olid suurte kesklinnakorterite hinnad ulmeliselt odavad, odavamad isegi kui praegu väikesed korterid Balealis, ning nii me endale ühe sellise üürisimegi. Et oleks pärast, mida meenutada :)

Elasime purskkaevudega ääristatud väljaku ääres - üle tee suur hotell ning Continente toidupood, naabermajas sushikas ja Hiina pood ning teisel pool Nata Fina pagariäri ning turistipoed, mis, tõsi, kõige hullemal pandeemia ajal kinni pandi. Ostsime endale iga päev Rossio väljaku lähedal asuvast restoranist süüa, kandsime kohusetundlikult nii poes kui tänaval maske ning järgisime muid piiranguid nagu komandanditund ja nädalavahetuse lockdown.

Nüüd läksimegi vaatama, kuidas meie armas Lissaboni kesklinn vahepealse ajaga muutunud on. Ja oli ta tõesti! Kui siis olid kõik ärid kinni (lahti vaid hädapärased kauplused nagu toidupoed), siis nüüd olid kõik poed lahti ning inimesi tänavatel murdu. Siis oli Lissaboni kesklinn nagu tondilinn, Augusta tänaval tuli sulle vahel vastu ainult kaks inimest. Ise ka ei usuks, kui poleks seda oma silmaga näinud :D Nüüd oli raske seal liikuda, sest nii palju inimesi oli.

Esmalt ostsime tuttava jäätisemüüja käest lastele jäätist (siis pandi jäätiseäri üksvahe kinni, sest kliente polnud) ja seejärel läksime oma "kodurestorani" sööma. Muidu on Rossio ümbruses KÕIK kohad turistikad, ainult see üks koht ei ole. Nii me ta leidsimegi - ta oli ainus restoran, mis pandeemia ajal lahti jäi. Kõik turistikad läksid plaksti kinni :D Päevapraad maksis siis 6 eurot sentidega ning meie (ainsad turistid!) ja kohalikud käisime seda restorani ukse pealt tellimas - sisse minna ei tohtinud, läve peal oli lauake. Nii et ma tean kesklinna ainsat mitteturistikat restorani :D Igaks juhuks ei ütle teile, kus see on, sest siis ma ei pruugi sinna enam ise sisse mahtuda :D Kui kellelgi huvi on, võin suure saladuskatte all öelda :) Nüüd olid seal praadide hinnad tõusnud 8 euroni, aga seegi on väga odav Lissaboni kesklinna kohta. Sõime bacalhaud ning pitsat ja jätsime sõbralikule teenindajale natuke jootraha ka. Kui jälle Lissaboni satume, siis lähme kindlasti tagasi.

Siis ostsime minule Rossio väljakult tuttava ajalehepoodniku käest mõned ingliskeelsed ajalehed ja ajakirjad. Nende ostmiseks tuleb Lissaboni sõita, sest Balealis neid pole - ju ei loe surfajad eriti ajalehti :D Seejärel jalutuskäik Augustal, kus oli tohutu rahvamurd. Ostsime Roosile võlgu jäädud (tema sünnipäeval pandi pood kinni) sünnipäevakingi - käsitöönuku, mille põllele on tikitud tema nimi AURORA. Sellist nukku saab endale tellida igaüks - tuleb lihtsalt müüjale oma nimi öelda ning ta tikib nukukese põllele soovitud nime. Nukk maksab 28 eurot. 

Nii! Siis tegime veel Praca do Comerciol selfi ning hakkasime tagasi auto poole jalutama. Parkisime ta Monizi väljaku maa-alusesse parklasse. Päev Lissabonis oli tore, aga küll mul oli hea meel, kui lõpuks läbi kellaviiese ummiku jälle maanteel olime ning ookeani poole kruiisisime. Pandeemiaaja Lissabon oli tore, rahulik, umbes nagu Antsla, aga nüüd... Uhhhh! Metsikult väsitav. Tegime enne koju jõudmist peatuse Torres Vedrase kaubanduskeskuses Arena, kus sõime sushit ja burkse ning ostsime igale lapsele ühe mänguasja. Roosi sai omale kauaigatsetud sukeldumisprillid, Ella beebinuku ning Juulike uue poppeti. Siis koju! 

Ahjaa, Lissabonis oli juba päris palav - 23 kraadi, Balealis võttis meid aga vastu vile tuul ning 18 kraadi :D Reedel on Lissabonis juba 32, meil aga 24. Panen mõned pildid ka eilsest päevast :) 


Roosi vanal "kodutänaval"


Ella tundis "kodurestorani" kohe ära :) 


Sellised hinnad siis meie restoranis :)


Jalutasime üle Rossio. Puud olid õites!


Jälle üks tuttav tänav, siin käisime Pingos ja Celeiros :)


Augusta. Kui palju olen ma oma elus mööda seda tänavat jalutanud! Augusta on ka nagu kodutänav :D 


Comerciol!


Tejo äärne promenaad on muutunud kenaks roheliseks :)


Nukulett :) Roosi valis sinise. 

Reede, 20. mai 2022

79 REISIPÄEV :)


Nii! Lubasin kirjutada toidu hindadest Portugalis :) Käisime täna Peniche'is sööklas ja poes ning hoidsime kõik tšekid ilusti alles.Pingo Doce'i söökla on Portugalis kindlasti kõige soodsam koht, kus kõht täis süüa, ning meie käime seal sageli. Hüppame enne poodi minekut läbi, pargime kõhu täis ning siis hea täis kõhuga šopata :D Täna võtsime viie peale sellised road (lisan hinnad):

Kalkunipraad valge riisi ja brokkoliga - 6, 29 eurot
Vesi - 36 senti
Suur kausitäis juurviljasuppi - 74 senti (2 tk)
Kalapraad (merikoger) valge riisi ja brokkoliga - 6, 99
Vegetaldrik riisi, brokkoli ja kartulitega - 2, 25
Leib - 12 senti

Ehk siis suure prae saab kätte 6-7 euroga nign supi 70 sendiga. Nüüd - kuidas Eestis? Saab kuskil sellise raha eest süüa? Pildil siis minu kalkunipraad :)

Neljapäev, 19. mai 2022

78 REISIPÄEV (JÄTK) :)

No jalutamas käidud :) Mõtlesime alul ujuma minna, aga kui randa jõudsime, siis võttis meid seal vastu metsikult kõva tuul. Ja surfajad juba jooksidki, lauad kaenal all, erutatud nägudega ookeani poole. Selge, täna on surfipäev! 

Roosi oli päris pahane, sest tema oli omale spetsiaalselt uue trikoo selga pannud, et ujuma minna, aga kuna meil Innoga võttis tugev tuul hambad plagisema, siis jätsime selle plaani ikka katki. Mina tundsin end täna veel tiba tõbisena ka. Kodus oli ok, aga randa jõudes hakkas pea valutama ja samm muutus töntsiks. Ja külm hakkas. Selles mõttes on Portugalis mõnus, et kui sa oled haige, kasvõi koroonas, siis ilm on nii soe, et jalutada ikka saad. Isegi talvel. 

Tegime selle asemel väikese ekskursiooni Baleali (ma ütlen vahel Baleal ja vahel Peniche, Peniche-Baleal on nagu üks linn) Baleali kõige esimesse surfikooli, mis rajati juba 1993. aastal ühe Bruno-nimelise mehe poolt. Enne seda siin suurt midagi polnudki, aga pärast seda hakkas tekkima ning praeguseks on terve Baleal surfikoole ja -laagreid täis. Ning iga nurga tagant saab laenutada surfilauda ning wetsuit'i ning pea iga hotelli või hosteli nimi algab sõnaga SURF. Ega ma siin ausalt öeldes eriti muid turiste pole kohanud kui surfituriste. Arusaadav, tavalist turisti see pidev 20 kraadi eriti ei peibuta. Kui tuled soojale maale, siis tahad ju sooja :D Mitte 20-kraadi käes võbiseda :D Meie lihtsalt oleme Juuli tõttu selle 20-kraadiga ära harjunud - kuna Juulile üle 25e ei sobi, siis oleme ka meie ennast sellega ära harjutanud :) Ehk siis me pole surfarid, aga meile sobib surfiilm :D

Nii! Pärast käisime veel poest läbi ja ostsime sealt mõned saiakesed. Mul selle koroonaga on söögiisu täiesti ära kadunud ning ma saan süüa ainult croissante ning cracker'eid. Ausõna, muu ei lähe alla :D Innole ja lastele võtsime süüa restoranist. Mina ise tegin endale kodus kohvi ja mõned cracker'id juustuga. 

Panen veel mõned pildid tänasest surfipäevast:





78 REISIPÄEV :D

Appppiii, ma ei olegi tükk aega midagi meie reisi kohta kirjutanud. See on selle pärast, et me olime kõik nii nädal aega tõbised. Ilmselt koroonas :D Kõigepealt hakkas Innol kurk valutama ja lõhnataju null, siis oli Ellu natuke pahur ja higine ning Juuli ärkas öösel mitu korda üles ja virises... Aga üldjoontes mitte midagi hullu. Võrreldes oktoobri lõpuga, kui Innol oli poolteist nädalat 39-40 palavik ning ta ei jaksand voodist vetsu minna ilma, et oleks vahepeal diivani peal viis minutit pikutanud :D Siis oli meil mõlemal kaks nädalat lõhnatunne ära. Nüüd ainult paar päeva. Ja nüüd olid minul õhtul enne magamaminekut naljakad närvivalud, säärelihas tuksles ning kõrvus kohises. But that's it. Korra võtsin paratsetamooli. Ahjaa, magada ka eriti ei saanud, nati selg valutas.

Aga siiski tühised vaevused. Inno tunneb end juba paar päeva reipana ning mina alates täna hommikust. Ellake saab siiamaani piima ja temal lähevad haigused seetõttu lennates. Ainult veidi virisemist ning higistamist :) Isegi palavikku ei olnud.

Nii et meie kogemusele toetudes võin öelda, et see uus koroona pole midagi hullu. Meie oleme siiamaani kõik vaktsineerimata.

Täna hommikul olin nii õnnelik. Tundsin esimest korda lõhna! Ja see oli värske muru lõhn!!!! Meie aias niitis üks paks portugali tööline muretult laulu vilistades murutraktori peal muru ja see lõhn oli nii värske ja magus. Meenutas Eesti muru lõhna suvel.

Kui tore oleks praegu kodus olla. Õunapuud vist õitsevad? Siin on juba südasuvi, päike paistab ning osades paikades on temperatuur juba üle kolmekümne. Õnneks mitte Peniche'is. Siin ookeani ääres on endiselt 20. Aga päike kütab ikka.

Täna lähme jalutama. Paar päeva pikutasime, sest ei jaksand midagi teha ja väiksemgi liigutus võttis higile, aga nüüd tahaks juba õue mängima :)

Olge terved ja rõõmsad :)

Kolmapäev, 18. mai 2022

KAS EESTLASED ON FAŠISTID?

Maria Zahharova ütles, et 1939-1940-aastatel oli Eesti Kaitseliit profašistlike meeleolude kants Eestis. Arusaadavalt tekitab selline väide Eestis raevukat vastuseisu ning õige ka. Sest ega kõik rahvuslased ole tingimata fašistid.

Samas on minu meelest ääretult oluline ka see, et me oleme omaenda ajaloo osas ausad. Kui väidame, et Eestis ning eestlaste seas üldse fašiste (või kui see sõna ei sobi, siis natsionaliste) polnud ega ole, siis on see samuti selge vale.

Minu isa oli Eesti Leegionis, SS-i 20ndas diviisis. Oleme ausad, SS polnud mingi linnukeste liikumine, vaid brutaalselt natslik ühendus. SS ehk Schutzstaffel on organisatsioon, mis on otseselt vastutav ligemale kuue miljoni juudi rahvusest inimese tapmises koonduslaagrites, rääkimata teistest rahvustest ning puuetega inimestest. Nii - nüüd miks liitusid siis minu isa sugused noored mehed selle SSiga? Isa sõnul seepärast, et nad tahtsid kaitsta 1944. aastal Eesti vabadust, et ei juhtuks sama, mis 1940. aastal, kui väga paljud eestlased Nõukogude hävituspataljonide poolt tapeti. Wehrmachti eestlasi ei võetud ning nii oli nende ainus võimalus liituda SSiga, kellelt nad said kodumaa kaitsmiseks vajaliku mundri ning relva. Minu isa liitus 1944. aasta suvel ning ta saadeti Klooga õppelaagrisse.

Sõna "Klooga" tekitab paljudes juutides vastikusvärinaid ning seda arusaadavatel põhjustel. Sest Kloogal oli juutide koonduslaager. Selle kõrval asus minu isa õppelaager. Isa oli mul aus mees ning rääkis, et 1944. aasta suvel asusid sakslased enne venelaste tulekut laagrit likvideerima. Ta nägi oma silmaga pealt, kuidas sakslased käskisid juutidel tulla, puuhalg käes, ning lasid neil siis pikali heita - inimene, halg, inimene, halg. Kui juudid olid pikali heitnud, süüdati nad koos halgudega põlema. Isa ütles, et teda vapustas nähtu sügavalt, ning see oli ka põhjuseks, miks ta sakslastega Saksamaale kaasa ei läinud, nagu paljud Eesti ohvitserid ning sõdurid seda tegid. Selle asemel otsustasid tema ning veel 200 Eesti meest SSist "deserteerida" ning pagesid Keila lähedale metsa. Seal peeti isamaalisi kõnesid, moodustati oma, vaid eestlastest koosnev väesalk ning otsustati minna ühiselt lähenevale Punaarmeele vastu. Väga paljud leegionärid otsustasid aga minna koos sakslastega Saksamaale. Nende seas oli Relva SSi juht Johannes Soodla, kes mu isale enne Keilat vastu tuli ja teda Saksamaale kaasa kutsus - isa keeldus. 

Juute ei tapetud Eestis aga ainult Kloogal, seda tehti ka Vaivara laagris ning Kalevi-Liival. Ning oleme ausad - seda tehti eestlaste kaasabil, sest mu isast paar aastat vanemad poisid võtsid sakslased laagritesse valvuriteks. Kui mu isa oleks olnud paar aastat vanem, ta oli 17, või kui sõda kestnuks kauem, võinuks ka temast laagri valvur saada. Ma ei tea, kas ta sellega nõus oleks olnud, aga see võimalus on olemas. Igatahes jätkus tal julgust sakslastele EI öelda ning ma olen selle üle uhke. Ma olen uhke, et ta deserteeris SSist. 

Selge on ka see, et kui Punaarmee oleks varem Eestisse jõudnud - ja seda ütlen ma Eesti laagrites tapetud juutide perspektiivist - ning laagrid enne nende likvideerimist vabastada jõudnud (juutidele olnuks see vabastamine, sest sakslaste käes ootas neid kindel surm), oleks paljud juudid elama jäänud. Aga kuna SSi mobiliseeritud eestlased hoidsid rinnet kinni, siis jõudsid sakslased laagrid enne likvideerida ning juudid ära tappa, kui venelane kohale jõudis.
Eestlaste perspektiivist polnud aga loomulikult tegu mingi vabastamisega, sest üks okupatsioon asendus teisega. Ja ma arvan, et me ei saa ühtki Eesti leegionäri, Omakaitse meest või kaitseliitlast süüdistada fašismis PELGALT seepärast, et ta sõdis saksa mundris ning sakslasega relvaga venelaste vastu. Küll aga saame fašismis süüdistada neid, kes juutide tapmises aktiivselt kaasa lõid või sellele vabatahtlikult kaasa aitasid. Selliseid eestlasi oli ka, me peame seda endale tunnistama. Ja siiamaani on meie ühiskonnas, meie keskel, neid, kes seda õigustavad ning samamoodi juute vihkavad.

Kui me oma ajaloole ausa pilguga otsa ei vaata, siis muutub meie salgamine relvaks meie vastase käes, mida ta saab kasutada meie ründamiseks. Nii et parem on olla aus - nagu mu isa, kes oleks võinud vaikida, sest paljud, kes olid olnud samas olukorras, tegid seda, vaikisid (ja paljud juutide tapmises osalenud pääsesid seetõttu puhtalt), aga tema ei saanud seda teha, sest ta südametunnistus poleks seda lubanud. Ta oli olnud koos natsidega, ta oli võtnud natsidelt mundri ja püssi ning ta oli ohtlikult lähedal sellele, et saada ise natsiks, aga temast ei saanud seda. Sest ta julges endale tunnistada tõde - natsid oli jõhkardid, kes tapsid inimesi rahvustunnuste põhjal.

Ka väliseestlaste seas oli natse, mis tuli ilmselt sellest, et paljud Eesti natsid põgenesid koos sakslastega Saksamaale ning sealt edasi teistesse riikidesse. Nagu näiteks minu tädimees, kes rääkis kogu aeg juutidest halvasti - kuidas nad on süüdi ühes või teises asjas. Ma ei tea, kas ka tema osales juutide tapmises Tartus, aga ma tean, et ta oli sel ajal, kui seda tehti, tööl Poliitilises Politseis. Juute jäi ta vihkama elu lõpuni ning ta ei olnud kindlasti ainus väliseestlane, kes seda tegi.

Ehk siis minu ettepanek on hakata rääkima oma ajaloost ausalt. Me ei kaota sellega mitte midagi. Vastupidi, võidame, sest võtame sellega vastasel relvad käest. Nagu mu isa ütles - iga rahva seas on häid ja halbu inimesi, nii on ka iga rahva seas natse, äärmusrahvuslasi. Mis on hea, on see, et vähemasti ei ole meie valitsus natslik, teisi rahvusi alla suruv - vähemasti praegu veel mitte. Loodame, et nii jääbki. 

"Äärmuslases" ehk oma romaanis olen selle teema samuti läbi kirjutanud - ainsa erinevusega, et seal on Eestis parajasti võimul natslik valitsus. Ehk seda lugedes on võimalik ette kujutada, mis oleks, kui meid valitseks üks tõeliselt natslik erakond. Kel oleks parlamendis absoluutne enamus.

Kolmapäev, 11. mai 2022

PILTE TÄNASEST PÄEVAST :)

 

Parim sünnipäev üle aastate! Mina täna maailmamere ääres :) 


Lained olid täna keskmised. Oli surfi- ja rannapäev :) 


Ella rannas mängimas. 


Inno ja Roosi käisid ujumas, Ella jooksis neile vastu :) 


Meie pere Angelman tunneb end 20-kraadises Peniche'is ülimõnusalt


Lilled ranna lähedal! 

SÜNNIPÄEV. ÜHTLASI 68. REISIPÄEV :)


Või 69 või 70 :D Tundub, et mul on arvestus tiba sassi läinud, aga reis on ka pikalt kestnud ja kestab veel :D Ühesõnaga! Alustasime tähistamist juba eile ning käisime poes. Lastele mänguasju ostmas.

Lapsed ootavad alati minu sünnipäeva väga. Sest meie peres on traditsiooniks, et emme sünnipäeval saavad kinke lapsed. Mina ise mingeid kinke ei taha ning naljakas oleks siis seda raha niisama raisku lasta. Ostame parem lastele kuhjaga mänguasju! Nii tegimegi :D Ella sai omale uue beebinuku ja Roosi, meie noor fashionista, suure make up komplekti, et ta minu asju ei varastaks :D Ja Juulike uue palli, sest talle meeldib väga pallidega mängida. Ja muid väiksemaid asju.

Tänane hommik algas ka väga ilusasti. Inno ja Roosi äratasid mind laulu ning köögis salaja valmis tehtud kohvi ning kõrvitsamoosisaiadega (Portugalist saab oivalist kõrvitsamoosi!). Ja siis olid taldriku peal juustuviilud koos sinna kõrvale käiva spetsiaalse moosiga. Nämm! Maitsesid tõesti ülihead :)

Nüüd plaanime randa minna. Päike paistab ning sooja tuleb 18 kraadi nagu Peniche'is ikka. Vaatan, et Võrus on praegu umbes sama, nii et saate ka soojust nautida :)

Ilusat päeva kõigile! :)

PS. Ahjaa, päris kingituseta ma muidugi ei jäänud :D Käisime nimelt eile maailma lõpus ehk Euroopa kõige läänepoolseimas punktis Cabo Carvoeirol, mis asub siinsamas Peniche'is, kus me praegu elame. Üle mere on juba Ameerika. Vaatasimegi siis eile kõik koos Ameerika poole :D Pildil ongi vaade Ameerikale :)

Pühapäev, 8. mai 2022

VEEL PILTE KOOS LASTEGA :)


 Minu armsa väikse Lulluga Vastseliina laadal 2012. aastal :) 

Lull ja Roos issi-emme süles 2015. aasta talvel meie vanas korteris, Grethe rõõmu pilt :) 


Kahe rõõmsa tiburulluga Lissabonis Vabaduse avenüül (Avenida da Liberdadel) jalutamas, 2015. aasta sügisel. 


Minu armsa Roosikesega meie lemmikrestoranis Rua Do Vigariol :) 


2019. aasta põrgukuum suvi. Oleme õnnelikud, sest jõudsime 40-kraadisest Hispaaniast ookeani äärde Portugalis Espinhos. Mu romaan on just valmis saanud ja ma olen vaba ning rõõmus.