teisipäev, 22. jaanuar 2019

Irja valimisradar. Nii, mis siis praeguse seisuga parim pakkumine?


Sotsidel ärkas samuti südametunnistus ning nad on välja käinud lubaduse kolmekordistada sügava puudega laste toetust 3 x (kuni 240 euroni) ning keskmise ja raske puudega laste toetust 2 x (60lt 120ni ning 80lt 140ni) „Toetuste tõstmine on hädavajalik selleks, et katta laste puudest tulenevaid lisakulusid, toetada perede toimetulekut ja hoida ära perede vaesusesse langemist,” teatasid sotsid. 

Väga hea! Kuna kõik (välja arvatud Eesti 200, kes kellelegi raha ei luba) toetuste tõusu lubavad, siis suure tõenäosusega puuetega laste toetused ka pärast valimisi tõusevad. Siin väike ülevaade lubadustest puuetega lastele ja nende hooldajatele:

*EKRE lubab sügava puudega inimese hooldajale miinimumpalka;
*Vabaerakond lubab raske ja sügava puudega inimese hooldajale miinimumpalka, kui sotsiaalteenustest ei piisa; 
*Reform lubab kolmekordistada sügava puudega lapse toetuse;
 *Keskerakond lubab puuetega laste toetusi tõsta ning tõsta hooldaja toetuse 100 euroni;
*Isamaa lubab puuetega laste toetusi tõsta;
*Ja nüüd sotsid lubavad samuti sügava puudega lapse toetust kolmekordistada ning keskmise ja raske puudega lapse toetust kahekordistada;
*Eesti200 toetuste tõusu ei luba, lubab selle asemel süsteemi korda teha (näiteks vähendada bürokraatiat).

Sügava puudega laste vanemate jaoks on kõige parem pakkumine EKRE lubadus tagada sügava puudega inimese, sh lapse hooldajale miinimumpalk ehk praeguse seisuga 540 eurot.

Pildil rõõmustav Juulike. Puuetega laste toetused suure tõenäosusega pärast valimisi tõusevad, sest kõik parteid peale Eesti200 on toetuste tõusu oma programmi lisanud. 

Paradoks: Eesti liitumisest EL-iga võitis hoopis Luksemburg

SKP elaniku kohta Eesti, Lätis ja Luksemburgis, Quora.com veebist.

Eestis räägitakse, et maru kasulik oli Eestile liitumine Euroopa Liiduga, et eestlased on maru rikkaks saanud. Kui vaadata juuresolevat graafikut SKP-st elaniku kohta (näitab rikkust) Eestis, Lätis ja Luksemburgis, siis näeme, et Eesti ja Läti liitumine oli kasulik hoopis Luksemburgile.

Luksemburgi SKP elaniku kohta on pärast Eesti ja Läti liitumist EL-iga kasvanud väärtuses kolm korda rohkem kui on nii Eesti kui Läti SKP elaniku kohta kokku.

Ehk siis Eesti ja Läti puhul mingist rikkusest rääkida on täiesti kohatu.

esmaspäev, 21. jaanuar 2019

Meeste kaitseks


Ühe asja on lgp naisõiguslased mugavalt ära unustanud. Sel ajal, kui mehed kohustuslikus korras kaitseväe kraavides roomavad, saavad nemad vabalt õppida ja töötada, teha mida iganes, sest naistele on ajateenistus vabatahtlik. Kus on siin sugude võrdne kohtlemine? 

Me peaksime naistena meestele tänulikud olema, et nad ei ole selle karjuva ebaõigluse vastu kisa tõstnud (milleks neil oleks õigus) ja et leidub ikka veel mehi, kes on vaatamata igasugustele mehi demoniseerivatele „naiste marssidele” nõus sõja korral püssi kätte võtma ja neidsamu naisi oma elu hinnaga kaitsma.

Pildil Eesti sõdurid, kujutis kaitseväe koduleheküljelt. 

pühapäev, 20. jaanuar 2019

Roosi möllab lumes



Käisime täna kelgutamas ja möllasime Katariina alleel lume sees :)

laupäev, 19. jaanuar 2019

Naiste marsist (miks mina ei lähe)



Ok, ma saan aru, et poliitikutele on see kampaania tegemise koht, aga rääkida tänases Eestis (või teistes arenenud lääneriikides) naiste õiguste rikkumisest on lahtisest uksest sisse murdmine. Naised ei ole kunagi varem nautinud nii suuri õigusi ja privileege kui nüüd. Naistel on õigus isegi teiselt inimeselt elu võtta, mida mehel ei ole. Pigem on naised hakanud marssima meestest üle.

Meestel on Eestis selgelt vähem õigusi ja rohkem kohustusi kui naistel. Näiteks kohustus minna kaitseväkke. Ma ei näe kuskil meeste marssi kohustusliku ajateenistuse vastu, kuigi see piirab oluliselt nende enesemääramisõigust.

Aus oleks võidelda naiste õiguste eest seal, kus neid tegelikult rikutakse - näiteks Araabia Ühendemiraatides, kus naine ei tohi isegi autoga sõita ja on kas oma isa või mehe eestkoste all. Siinsetes tingimustes on see marss aga iseenese paroodia. Tõeline feminist oli minu Ameerika täditütar Ene Susi, kes käis reaalselt nende maade saatkondade ees plakatiga seismas ja protesteerimas, kus naiste õigusi tema arvates kõige rohkem rõhuti. Ja kirjutas nende maade valitsustele protestikirju. See on feminism, mitte väike jalutuskäik Tallinna linnas, riigis, kus naistel on rohkem õigusi kui meestel.

Ja veel - üks põhiline viga, mille radikaalfeministid teevad, on see, et nad soovivad teisi naisi vabastada. Aga vabastades sa mitte ei anna vabadust, vaid võtad enda kontrolli alla ja surud peale oma tõed. Aga igaühe ettekujutus vabadusest on erinev ja mõni naudib oma ahelaid.

Kes tahab vabadust anda, see loob vabanemiseks tingimused, mitte ei vabasta. Sa saad vabastada ainult iseend.
- - -

Pildil mina Lissabonis Avenida da Liberdadel 25. aprilli paraadil. Mõned asjad on väärt seda, et nende nimel marssida. 

reede, 18. jaanuar 2019

Meie lõplik seisukoht Tähismaa-Kangilaski kohtuvaidluses, mida võib võtta ka kui sõnavabaduse manifesti



Täna oli siis meiepoolsete lõplike seisukohtade kohtusse lähetamise tähtaeg. Koostasin seda oma sõmavabaduse manifesti terve päeva ja olen selle üle täitsa uhke. Tugineneme ennekõike Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile (lühidalt Euroopa inimõiguste konventsioonile) , mis kaitseb sõnavabadust ka ametivõimude ehk läbi oma ameti avaliku võimu teostajate eest. Aga lugege ise, kõige olulisemad kohad tegin tekstis rasvaseks :)


KOSTJATE LÕPLIK SEISUKOHT

Soovime oma lõplikus seisukohas keskenduda kõige olulisemale, milleks on sõnavabadus.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 10 lõige 1 ütleb: „Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ning vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma ametivõimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest.”

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 45 on öeldud: „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.”

Vaadeldavas kohtuvaidluses on Gea Kangilaski üritanud luua muljet, justkui kostjate veebipäevik ehk blogi oleks uudisteportaal, kus tema kohta on avaldatud valesid faktiväiteid. Veebipäevik on aga oma olemuselt (ja see tuleb välja juba sõnast „päevik”) mitte portaal, kus avaldatakse uudiseid, vaid päeviku pidaja või pidajate arvamuste kogum. Kuna kostjad kirjutavad valdavalt ühiskondlik-poliitilistel teemadel, siis on nende päevik nende ühiskondlik-poliitiliste arvamuste kogum. Kostjad jälgivad ühiskonnas ja poliitikas toimuvat ning panevad oma selle käigus tekkivad mõtted kirja.

Olles vaadanud Eesti Kanepiliidu poolt Youtube’i üles laaditud videot, kus hageja tunnistab, et „mul on omad tuttavad, kes on kannatanud tegelikult selle /kanepi/ tõttu. Neilt on avastatud kanepit”, ning deklareerib samas, et pooldab kanepi legaliseerimist, tekib paratamatult küsimus, miks ta seda teeb ja kas kanepi legaliseerimine võib olla ka tema enda isiklik huvi. Seetõttu püstitasime oma arvamusavaldustes küsimuse, kas Gea Kangilaski võib ka ise olla kanepisõltlane ehk narkomaan.

Nii Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon kui Põhiseadus lubavad sõnavabadust piirata teatud juhtudel – näiteks avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.

Kui Gea Kangilaski ametiks poleks olla Tartu volikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juht, aktiivne tegevpoliitik, kes kandideerib ka eelseisvatel valimistel Eesti Vabariigi Riigikokku, mille tulemusena temast võib saada seadusandliku võimu kandja või kogunisti valitsuse liige, siis võiks tõesti küsida, kas tema kohta sellise küsimuse püstitamine oli õigustatud ning kas sellega ei rikutud ülemäära tema õigusi.

Kuid Gea Kangilaski ei ole tavaline inimene, kes lihtsalt ühes videos kanepi kohta oma arvamust avaldas. Gea Kangilaski on avaliku võimu kandja, kel on tänu sellele võimule võimalik mõjutada inimeste elusid ja kes pürgib veel suurema võimu poole. Kui ta osutub Riigikokku valituks, on tal võimalik mitte ainult kanepi legaliseerimise eest võidelda, vaid astuda oma plaani täide viimiseks reaalseid samme, algatades näiteks kanepi legaliseerimise eelnõu. Oma positsioonist lähtuvalt on tal kohustus taluda enam kriitikat kui inimesel, kes ei ole avaliku võimu kandja ja kel ei ole võimalik mõjutada teiste inimeste elusid.

Hetkel on kanepi tarvitamine ja käitlemine Eestis siiski kuritegu ning kui üks juhtiv poliitik tunnistab, et tema tuttavad on pannud toime kuriteo („neilt on avastatud kanepit”), võideldes ise samas aktiivselt selle kuriteo dekriminaliseerimise eest, siis on avalikkusel õigus esitada küsimusi ka selle juhtiva poliitiku enda kohta. Eesti Tervise Arengu Instituut on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et kanep on eriti ohtlik noortele. Kuna Gea Kangilaski tegevus on suunatud kanepi ka noortele lihtsamini kättesaadavaks tegemisele, siis on küsimuste esitamine eriti õigustatud.

Lõpetuseks tuleksime tagasi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 10 juurde, kus on on öeldud, et õigus sõnavabadusele kätkeb vabadust oma arvamusele ning vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma ametivõimude sekkumiseta.

Ilma ametivõimude sekkumiseta. Vaadeldavas kohtuvaidluses on poolteks blogijad ehk veebipäevikus oma isiklike arvamuste avaldajad Inno ja Irja Tähismaa ning läbi oma ameti avalikku võimu teostav Gea Kangilaski. Mitte lihtne inimene, kelle tuttavate juurest politsei kanepit avastas ja kes oma tuttavate elu kergendamiseks kanepi legaliseerimise eest võitleb. Vaid Tartu linna volikogu sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni juht Gea Kangilaski, kel on oma ameti tõttu võim reaalselt teiste inimeste elusid mõjutada.

Seetõttu tuleks ameti- ja eriti poliitilise ametivõimu kandjate katsetesse avalikkusega manipuleerida ning teiste inimeste arvamusavaldusi tsenseerida (mida keelab ka Põhiseadus) suhtuda äärmise ettevaatlikkusega. Kui sõnavabadust hakatakse piirama iga kord, kui avaliku võimu esindaja on öelnud välja midagi rumalat (vaadeldaval juhul Gea Kangilaski poolt Kanepiliidu videos lausutud sõnad oma tuttavate kohta, kelle juurest on avastatud narkootikume) ning üritab pärast kahetsedes ja oma valimisedu pärast muretsedes informatsiooni levikut tõkestada ning selle kohta käivaid arvamusi tsenseerida, siis ei ole see kindlasti vastavuses Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning Põhiseaduse sõnavabadust puudutavate sätete mõttega.

Ametivõimu kandjate eraldi ära märkimine Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikkel 10 esimeses lõikes näitab, et just avaliku võimu teostajate eest tuleb sõnavabadust kõige rohkem kaitsta. Kuna neil on oma võimu säilitamise eesmärgil kõige suurem soov ning huvi teiste inimeste sõnavabadust piirata.

Jah, ka ametivõimu esindajal on õigus oma eraelu kaitsele, aga ametivõimu esindaja ei saa nõuda, et avalikkus ei tohi arutleda tema enda poolt avalikult välja öeldud seisukohtade üle, neid kritiseerida ja nende kohta küsimusi küsida. Kui ametivõimu esindaja saab hakata otsustama selle üle, kuidas avalikkus tema sõnu intepreteerida tohib ning millised arvamused ja küsimused nende põhjal on lubatud, millised mitte lubatud, siis on see tsensuur ning me ei saa enam rääkida õigusriigist.

Lähtudes eeltoodust

Palume:

Jätta Gea Kangilaski hagi rahuldamata ja tema kohtukulud tema enda kanda.

Lugupidamisega

Irja Tähismaa
Inno Tähismaa

Irja valimisradar. No appi, kelle poolt siis valida???



Valimised lähenevad ähvardava hooga ning kampaania käib täistuuridel. Kõik parteid sülgavad konkurentide pihta tuld ning üritavad üksteise võidu tõestada, kuidas just nemad „kõigi” eest hoolitsevad. Sellises olukorras võib täitsa hulluks minna. Valida võiks justkui kõiki ja samas mitte kedagi, eks? Minul igatahes on küll vahepeal selline tunne.

Siis on alati mõistlik rahuneda ning kainelt kaalutleda. Ja mõelda selle üle, keda ja milliseid vaateid need parteid tegelikult esindavad.

Mina isiklikult olen end alati liberaaliks pidanud. Mulle ei meeldi, kui mulle ette kirjutatakse, mida mina tegema pean, ja ma ei taha ka kellelegi teisele midagi ette kirjutada. Igaühel peab olema õigus mõelda ja öelda seda, mida ta õigeks peab, ning elada just nii nagu talle meeldib - seaduste raames muidugi, aga ikka.

Varem meeldis mulle Keskerakond, kuna tundus esindavat just sellist inimese isiklikku vabadust toetavat maailmavaadet. Aga siis tuli Mailis Reps oma kohustusliku lasteaia jutuga ja see on selle põhimõttega risti vastuolus.

Sotsid oleks ka justkui liberaalid, vasakliberaalid, aga neil on jälle liberaalsuse põhimõttega vastuolus kõrge alkoholiaktsiisi kehtestamine, mis sunnib inimesi Lätti käraka järele sõitma. Ma ise ei tarvita alkoholi peaaegu üldse, pole sellist huvi, aga MIND HÄIRIB, et inimeste vabadusi nii räigelt piiratakse. Ja mis jutt joomarluse ohjeldamisest, palun? Kes on enne kuulnud joodikust, kel on võimalik pudelit käest ära võtta ja kes siis enam ei joo? Ma ükskord üritasin, viskasin ühe elukaaslase konjakipudeli aknast välja. Ta koukis endal lihtsalt võidurõõmsalt uue pudeli põuest ja jõi edasi. Ainus saavutatud tulemus - ta oli minu peale hirmus vihane. Edaspidi otsisin endale selliseid elukaaslasi, kes alkoholi ei tarvitanud või tarvitasid vähe. Ning minu veendumus isikliku vabaduse, ka joomise vabaduse olulisusest süvenes veelgi.

Isamaa. Isamaa on rahvuslik ja konservatiivne, aga vähemasti on ta seda ausalt ega üritagi muud väita. Ja see on kindlasti parem kui liberaal, kes teeb nägu, et on liberaal, aga käitub tegelikult hoopis nagu padukonservatiiv.

Reformierakond. Viimane lause puudutabki tegelikult kõige rohkem Reformierakonda. Politoloog Tõnis Saarts kirjutas kolmapäevases Õhtulehes Reformi kohta nii: „Uus rahvusliku suletuse-avatuse lõhe on erakonna liikmed ja toetajad kaheks leeriks jaganud: ühed tahaksid surfata hoogu koguva väärtuskonservatismi laineharjadel, teiste liberaalsed geenid aga ei luba põhimõtteliselt selle mänguga kaasa minna. Tulemuseks ongi, et väidetavalt Eesti kõige liberaalsem erakond ei julgenud rändepakti suhtes mingit seisukohta võtta.” See võtab ka minu mõtted väga hästi kokku. Ja just sellepärast on mul liberaaline raske Reformierakonna poolt häält anda - kuna ma ei tea, kas ma saan rahvusliku suletuse või avatuse.

EKRE. EKRE on aus. Aus ja vihane. Ausalt vihane. Ja muidugi konservatiivne, mistõttu mul on raske liberaalina nende kõiki mõtteid toetada, aga täpselt nagu Isamaagi, on nad vähemasti ausad ning see maksab ka midagi.

Vabaerakond, Elu200, Elurikkuse Erakond, Rohelised. Toredad parteid kõik, aga kuna ühegi puhul pole lõpuni selge, kas nad on liberaalid või konservatiivid, siis mind ei tõmba ükski. Mulle meeldib selgus. Selgus, ausus ja läbipaistvus. Pigem aus konservatiiv kui valelik liberaal :)

Minu soovitus olekski valida selgeid sõnumiga ausaid ja läbipaistvaid erakondi.

Pildil on teie entusiastlik analüütik Portugalis blogimise vahepeal kohvipausi tegemas.

kolmapäev, 16. jaanuar 2019

Kes on kõige kurjem?



Kas te olete seda tähele pannud, et praktiliselt kõik parteid võistlevad neil valimistel selle nimel, kes suudab olla kõige kurjem. Kandidaatidel on kulm kortsus ja nad kõnelevad tõsisel, isegi ähvardaval toonil. Kõik oleks justkui kõigiga sõjas ja võitlus näib käivat mitte esimese veretilga, vaid surmani.

Huvitav, miks see nii on? Kas see on aja märk või Eesti omapära, et enam ei võidelda esimese veretilgani? Miks on just nüüd oluline olla kuri? Nii kuri kui vähegi olla saab. Iga hinna eest kurjem kui konkurent? 

Kas parteid on mõistnud, et valijat tõmbab nüüd kurjuse poole? Et mida kurjem sa oled, seda rohkem hääli saad? Ja kui oled leebe, hell ja heatahtlik, siis hävid?

Samas mina tahaks naeratusi, päikest ja linnulaulu. Külm tundub siin Eestis ja ma kardan, et külmemaks läheb.

P.S. Panen meelega sellise naeratava pildi, et saaks natuke soojem :D

teisipäev, 15. jaanuar 2019

Juuli mähkmeprobleem sai lahenduse



Juuli mähkmeprobleem (talle sobivate mähkmete hind kerkis jaanuaris 20lt eurolt 40le) lahenes tänu õiguskantsler Ülle Madise sekkumisele postiivselt. Täna tuli sotsiaalkindlustusametist kiri, et riik võtab mähkmete eest tasumise 95 %i ulatuses enda peale ehk saame osta mähkmeid vana hinnaga :)

Suur tänu! Ja aitäh ka Riigikogu liikmele Anneli Otile'ile, kes pöördus samas asjas arupärimisega sotsiaalministeeriumi poole. Tasub alati oma õiguste eest võidelda :)

Kas meid austatakse või meid põlatakse


Ma mõtlesin täna oma isale, 1927. aastal sündinud mehele, kes astus 17-aastase noore poisina 1944. aasta suvel Eesti Leegioni, kuigi tal oli võimalus selle asemel koos õe ja õemehega Eestist laevaga ära põgeneda.

Kes tahtis üle kõige õppida õigusteadust, aga ei tahtnud õppida nõukogude õigust ja läks seepärast hoopis metsandust õppima. Ja kes varjas oma isale kuuluva maja korteris onupojast metsavenda, kuigi see tõi temale kaasa banditismi paragrahvi ning vangipõlve Vorkutas, mis katkestasid kaheksaks aastaks ta õpingud ülikoolis.

Ja kes seal Vorkutas kiiresti vene keele ära õppis ja metsatöödelt kontoritööle pääses. Ja kes pärast vangistuse lõppu läks esimese asjana EPA toonase rektori Minna Klementi jutule ja palus naeratades luba õpinguid jätkata. Ja ta mitte ainult ei jätkanud õpinguid, vaid õppis nii hästi, et sai kõrgendatud stipendiumi.

Pärast ülikooli lõpetamist suunati mu isa tööle Rakvere Metsamajandisse, kus ta tõusis kiiresti metsapunkti juhatajaks ja pärast seda direktori asetäitjaks. Oleks tõusnud ka direktoriks. Ainus tingimus - astuda parteisse. Isa keeldus, põhjendades seda oma partei moraalinormidega mitte kokku käivate eluviisidega, ja jäi edasi direktori asetäitjaks. 60ndate lõpul lasti teda külla oma õele, kes oli pärast Eestist põgenemist Saksamaale jõudnud ning valinud seal uueks kodumaaks Ameerika Ühendriigid. Õde tegi talle ettepaneku Ameerikasse jääda ja õemees pakkus isegi oma firmas tööd. Isa keeldus ja tuli tagasi Eestisse, oma pere juurde.

Minule ei rääkinud isa oma minevikust kunagi. Lasi mul uhkelt oktoobrilaps ja pioneer olla ning võttis isegi Metsamajandi oktoobri- ja maiparaadile kaasa, esiritta marssima. Ma olen talle selle eest tagantjärele väga tänulik. Alles siis, kui Keila lahingute uurija, ajaloolane Mati Mandel meile külla tuli ja isa võitluste kohta küsis, sai mulle selgeks, kuidas olid lood tegelikult. Et isa oleks äärepealt sealsamas Keila all surma saanud ja et ta oli pidanud oma minevikku nii pikka aega salajas hoidma. Kui isalt küsisin, miks ta mulle varem ei rääkinud, ütles ta, et ei tahtnud mu rõõmu rikkuda.

Ma mõtlen oma isale ja ma mõtlen, et see on suur oskus - kohaneda oludega ja säilitada samas oma südametunnistus. Mitte teha asju, mida sa oma südames õigeks ei pea, aga osata siiski elada edasi ka siis, kui sõjad on peetud ja relvad maha pandud. Jääda ka siis inimeseks.

Ma tunnen, et just sellisest oskusest, oskusest kohaneda ja samas inimeseks jääda, on meil Eestis praegu kõige enam puudu. Oskusest naeratada ka neile, kelle vaated sinu omadega ei ühti, ja võita naeratades nende südamed.

Minu isa oskas seda. Ma olin võlutud sellest, kuidas inimeste südamed temaga suheldes sulasid. Kui ta linna jalutama läks, siis ületasid inimesed selle pärast teed, et tal kätt suruda. Et tema naeratust lähedalt näha. Nii ülemused kui lihttöölised, eestlased kui venelased, sest ta ei teinud inimestel vahet ja puhus kõikidega lahkelt juttu.

Ma mõtlen, et tegelikult see ongi see, mis määrab ära, kuidas meil, eestlastel, tulevikus läheb. Kas meid austatakse või põlatakse. Kas meile avanevad uksed või need suletakse meie ees. Kas me saame sõja või rahu. Just see - oskus kohaneda, aga jääda samaks iseendaks.

Pildil mu isa 2006. aasta sügisel 79-aastasena, teel Keila lahingu aastapäevale. 

Eesti suurimaid hädasid on naiste kehv olukord, ning süüdi on sotsid


Eesti peab ennast küll Põhjamaaks, aga tegelikkuses haigutab Eesti ja Põhjamaade vahel suur lõhe, seda eelkõige naiste olukorra koha pealt.

Naiste olukord on Eestis kehv, kuna laste olukord on alla igasugust arvestust. Kuivõrd naised on seotud lastega, siis on alla kistud ka naiste elustandard.

Eestis on hea elada ainult lastetutel naistel, kui mõned üksikud erandid välja arvata. Kõige raskem on emadel.

Seejuures on paradoksaalne, et naiste kehvas olukorras on süüdi sotsid, kes on tõstnud makse, mis on kergitanud taevasse toidu, kütte ja muu eluks esmavajaliku hinna. Eestis, kus toit, laste riided ja muu esmavajalik on maksustatud samaväärselt teiste kaupadega, on last väga kallis kasvatada, kuna palgatase  on võrreldes hindadega väga madal. Eestis on toit ja lasteriided kohati kallimad kui Soomes, aga palgad 3-4 korda madalamad. Võib öelda, et Eesti elab naiste ja laste arvelt, neid julmalt ekspluateerides.

Sotsid räägivad Eestis muudkui palgalõhest ja selle vähendamise vajadusest, aga samal ajal muutub naiste olukord üha raskemaks, kuna hinnad on kerkinud taevasse ja palgad võrreldes hindadega jäänud madalaks. Kuivõrd pensionid on seotud palkadega, siis on ka pensionäride elu väga raske, aga pensionäridest valdav enamus on samuti naised.

laupäev, 12. jaanuar 2019

Sotsid: sa ei ole enam oma lapse puudes 10 % süüdi, nüüd oled 5!


Seiklesin täna sotside koduleheküljel, et vaadata, mida nemad puuetega lastele lubavad. Selgus, et eriti mitte midagi. Ok, lubatakse tõsta puudega laste toetusi, aga seda, kui palju, ei märgita. Võib-olla viis eurot? 

Teine asi, mis mind häirib - lubatakse kehtestada abivahendite omaosaluse määraks 5 %. See tähendaks siis seda, et senise 10 %i asemel peaks oma lapse ratastooli või muu eluks hädavajaliku asja rendiks või ostuks ise 5 % välja köhima. Juulikese invakäru maksis näiteks 800 eurot, meie maksime selle eest ise 80 eurot. 5 % omaosalusega peaks vanemad maksma 40 eurot.

Miks, ma küsin? Kui Eesti on ühinenud Euroopa sotsiaalhartaga, mis käsib luua puuetega inimestele teistega võrdsed elutingimused, siis peaksid KÕIK abivahendid olema puuetega inimestele TASUTA. Mitte 80 ega ka 40 eurot, vaid 0 eurot. Soomes näiteks on abivahendite laenutamise süsteem, mis tähendab praktikas seda, et kui ma vajan oma lapsele ratastooli, siis ma lähen laenutusse ja laenutan selle, sõlmides asja tasuta kasutamise lepingu. Kui ma seda enam ei vaja (näiteks käru jääb lapsele väikseks), siis viin tagasi ja valin uue. Samuti tasuta. Ja nõnda edasi. 

Selle 5 %i välja pakkumisega sotsid justkui mõnitavad puuetega laste vanemaid. Et sa ei ole oma lapse puudes 10 prossa süüdi, oled 5! Hurraa! 

Mähkmed on Soomes samuti puuetega lastele tasuta. Neid saab vähemalt 120 tükki kuus ja mitme kuu varu tuuakse sulle invatranspordiga koju kätte. Nii peaks see olema ka Eestis. Meil aga mähkmete hind ainult tõuseb, viimati küsiti Innolt invafirmas 120 mähkme eest 40 eurot. Kuna riik rohkem ei hüvita. Detsembris maksime veel 20 eurot 120 mähkme eest. 

Ma kordan: kõik abivahendid peavad olema puuetega lastele tasuta. Et nad seda praegu ei ole, on sügav inimõiguste rikkumine. Kõige kõrgemal tasemel. Ja kui leidub Eestis mõni erakond, kes on valmis omaosaluse üldse ära kaotama, siis ma olen nõus süsteemi uueks loomisele igati kaasa aitama. 

Mõned sotside lubadused:
-Töötame välja puudega laste tugiteenuse paketi. Sinna hulka kuuluvad nii sotsiaal-, ravi- kui ka haridusteenused. Tõstame puudega laste toetusi ja suurendame teenuste kättesaadavust. 
-Tõstame puudega laste riiklikke sotsiaaltoetusi, et need vastaksid tegelikele puudest tulenevatele lisakulutustele.
-Kehtestame abivahendite omaosaluse määraks 5%.
-Loome ühtse abivahendite infosüsteemi, mis võimaldab puudega inimestel ja nende pereliikmetel saada infot sobiva abivahendi leidmiseks. Võtame kasutusele elektrooniline abivahendi kaardi.
-Suurendame puudega laste rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavust.

Pildil Ossinovski, sotside esimees. Kujutis sotside koduleheküljelt. 

Vot see on pakirobot!


Võtke eeskuju! Sellesse pakirobotisse on igatahes rohkem usku, kui vene-aegseid Norma kuukulgureid meenutavad Starshipi pisikeste ratastega robotid. Sorri, aga nii see on.

Kuum! ERR allus Soome ärika survele ja eemaldas Keskerakonnale varju heitvad tekstid



Soome ettevõtja, Keskerakonnaga seotud ärimees Arto Autio on ERRi ja ERRi saate Pealtnägija ajakirjanikud Mihkel Kärmase ja Anna Pihli kohtusse kaevanud, vahendab Eestinen Soome Yle uudist. Autio, investeerimisfirma Brave Capital ja sellega seotud isikud süüdistavad ERRi ja selle ajakirjanikke valeinfo levitamises ning kahju tekitamises. Kohtuasi puudutab Eesti Televisioonis novembris eetris olnud saateid, milles on juttu Autio äritegevusest, teda puudutavast kuriteokahtlusest ja tema seotusest Soome Keskerakonnaga seotud Noorsoofondiga. Soome politsei nimelt kahtlustab, et Autio aitas kaasa Noorsoofondi endiste juhtide altkäemaksuasjale ja sellega seotud majanduskuritegudele. Soome ajakirjanik Jarno Liski sai teema uurimise eest uuriva ajakirjanduse preemia.

Eesti kohus lasi aga nüüd oma määrusega vaidlusalused lood eemaldada, mida rahvusringhääling on juba ka kuulekalt teinud. Ühtlasi keelas kohus keelas rahvusringhäälingul igasuguse Autio kriminaaluurimist puudutava info avaldamise.

Huvitav, et Eesti ajakirjanduses ei ole seda teemat üldse kajastatud. Küll on Pealtnägija ajakirjanik Mihkel Kärmas kommenteerinud teemat Soome Ylele. 

Noh, igatahes on tekst, mille kohus ERRil eemaldada käskis, ilusti üleval siinsamas Kohvikus ning meil pole mingit kavatsust seda eemaldada :) Leiate selle meie lugude top'ist, pealkirjaga: „Kuum! Kohvik avaldab teksti, mille Keskerakond salastada käskis!” Klikake aga peale ja lugege.

Mihkel Kärmas avaldas veel Ylele hämmastust selle üle, et Eesti kohus keelas ERRil ära ka Autio kriminaaluurimise kajastamise. Minu meelest on see samuti uskumatu, sest Soome ajakirjandus kajastab teemat kogu aeg. Ma saan aru, et kohus on nüüd Keskerakonna talla all, aga mingit piiri võiks talla lakkumises ikkagi pidada. Õigusriiki ja selle põhimõtteid ei maksa nüüd täielikult ka jalge alla tallata.

Pildil Ekspressi artikkel ERRi kohtusse andnud Soome ärimehest Arto Autiost. 

neljapäev, 10. jaanuar 2019

Edgar ja igav? Irja analüüs



Eilse Edgari saate järelkajasid on naljakas ja mõneti kurb lugeda. Endine ajakirjanik Kalle Muuli ütleb, et Edgar on „igav ja paranoiline, tema aeg on läbi.”

Seda, et Edgari aeg on läbi, on kuulutatud nii pikka aega, et see lause on muutunud juba omamoodi refrääniks. Seda öeldi juba siis, kui Edgar oli veel pukis ning võrdlemisi hea tervise juures, sest olgem ausad - Edgari tervis on jukerdanud enam-vähem kogu aeg. Peaasjalikult selle pärast, et talle ei meeldi tervislikult süüa. Aga selliseid poliitikuid, kel tervis vahel jukerdab, on ju maailmas palju. Kel süda haige, kel vererõhk kõrge, kel suhkruhaigus, kel joomatõbi. Võtame või Junckeri. Või Tarandi. Minu meelest näeb Tarand viimasel ajal näost kõvasti plassim välja kui Savisaar. Ja tal on samuti juuksed halliks läinud. Kas tema aeg on selle pärast läbi? Isegi Laar on veel rivis nagu vahva sõdur Švejk, kirjutab raamatuid ja avaldab arvamusi, mis sest, et on insuldi läbi põdenud. Poliitiku puhul ongi kõige tähtsam see, et ta suudaks mõelda ja selgelt oma arvamusi avaldada. Savisaare viimaseid Facebooki sähvatusi lugedes ses kahtlust pole, et ta seda veel väga hästi suudab.

Nii et ma ei saa aru kihust teda maha kanda. Kui inimene tuli nii raskest seisust välja ja suudab ikka veel vaimukas olla, siis on see supersaavutus ning me võiks teda hoida ja hinnata.

Igav ja paranoiline? No igav on viimane asi, mida saab Edgari kohta öelda. Ühest igavast inimesest ei viitsiks ajakirjandus iial nii palju artikleid kirjutada. Ühe igava inimese sõnad ja tegemised ei huvita mitte kedagi. Kui Savisaar oleks igav, oleks me ta juba ammu unustanud.

Paranoiline? Vahel võib Edgar tõesti kahtlustav olla, aga nii palju kui ma olen tähele pannud, on praktiliselt kõik poliitikud kahtlustavad. Ehk siis paranoilised. Paranoia on poliitika osa, sest kui sa tukkuma jääd, siis tõmmatakse sul kohe tool istumise alt ära. Kes seda vältida soovib, peab olema valvel. Ja paratamatult natuke paranoiline. Parem karta kui kaheteda. Edgaril näiteks oli põhjust valvel olla, sest talle tegid kambaka ta enda õpilased.

Igati vahva oleks, kui Edgar poliitikasse tagasi tuleks. Ta on veel noor mees, vara veel kodus jalga kõlgutada ;) Nüüd on kriminaalmenetlus ka kaelast ära ja kõik võimalused poliitikas ilma teha olemas. Jään põnevusega ootama.

Pildil entusiastlik Edgar oma vanas kabinetis Toom-Rüütli tänaval.

kolmapäev, 9. jaanuar 2019

Edgarist


Vaatan praegu Edgari saadet ja midagi ei ole teha - Eesti ajaloos ei ole olnud teist nii ägedat ja šarmantset poliitikut kui Edgar. Ma ei imesta, et kõik naised, kaasa arvatud Lauristin, temasse siis armunud olid.

Nii tore, et ta ikka veel tegutseb ja mina isiklikult loodan küll, et Edgar ei ole poliitikas veel oma viimast sõna öelnud. 

Siin üks väike fotomeenutus 2016. aasta suvest. Juuli on haaranud oma hambusse Edgari käe :) 

teisipäev, 8. jaanuar 2019

Keskerakonda puuetega inimesed ei huvita. Omastehooldajale lubatakse ainult umbmäärast „suuremat toetamist”


Tutvusin täna Keskerakonna valimisprogrammiga. Pettumus oli suur. Puuetega lastele ja omastehooldajatele midagi konkreetset ei lubata. Ainus lubadus on: omastehoolduse suurem toetamine. 

Aga täpselt nagu sotsidegi puhul, kes lubavad samuti umbmäärast „suuremat toetust”, võib see tähendada mida iganes - näiteks rohkem õlalepatsutusi ja pea silitamisi, tõdemist, et „oh te vaesekesed.” Saame teie murest aru, aga mitte midagi teie heaks teha ei taha. 

Seega on täiesti selge, et Keskerakond, nagu ka sotsid, Juuli häält ei saa. Praeguse seisuga mõtlevad puuetega inimeste ning omastehooldajate peale kõige rohkem EKRE ja Vabaerakond, kes mõlemad lubavad suure koormusega hooldajatele miinumpalka (EKRE sügava puudega inimese hooldajale miinimumpalka ning Vabaerakond alampalka, kui sotsiaalteenustest ei piisa). 

Keskerakonna põhiloosung on „Õiglane riik kõigile!”, aga programmi põhjal seda küll väita ei saa, et nad õigluse poole püüdlevad. Pigem üritavad nad mett moka peale määrida pensionäridele, kes on nende põhivalijad. Õige loosung oleks nende puhul pigem: „Rohkem raha pensionäridele!” Kui puuetega laste toetused ei ole tõusnud juba 12 aastat ja Keskerakond ei pea vajalikuks seda oma programmis konkreetse lubadusena (näiteks puudetoetuste tõus) mainida, siis puuetega inimesi nad ilmselt selle „kõigi” all silmas ei pea. Nemad on Keskerakonna jaoks ühiskonnavälised. 

Samas vaadakem lubadusi pensionäridele:

Erakorraline pensionitõus
Solidaarne pensionisüsteem
Tööstaažist sõltuv I sammas (1=1)
Keskmine pension jäägu maksuvabaks
Pensioni tasuta kojukanne

Ohohooo, lausa tasuta kojukanne? Samas puuetega inimesed sooviks näiteks abivahendite tasuta kojukannet. Seda ei pea Keskerakond aga üldse oluliseks.

Jään põnevusega ootama Reformierakonna valimisprogrammi.

Juuli mähkmed nüüd poole kallimad, riik hüvitab poole vähem


Saime täna valitsuselt toreda kingituse. Invatarvete poes selgus, et Juulile sobilike mähkmete eest tuleb välja käia poole rohkem kui kuu aega tagasi ehk 40 eurot. Varem maksime 20 eurot kuus. Nüüd siis 40 eurot kuus kuueaastase sügava puudega lapse mähkmete eest. 

Riik rohkem ei hüvita. Ja Keskerakond ning sotsid räägivad, et hoolivad puuetega lastest, suurendavad uuesti võimule saades toetust? Lubatagu kõva häälega naerda. Selle aasta algusest on nad igatahes alustatud toetuste vähendamisega.

esmaspäev, 7. jaanuar 2019

Sooneutraalsus



Roosi pani oma Ken'i nukule kleidi selga. Minu isa armastas ka, põll ees, süüa teha ja kandis parukat. Kui naised võivad pükse kanda, siis võivad ka mehed kleiti kanda. Aga ainult siis, kui ise tahavad, mitte kedagi ei tohi selleks sundida. Igaühel on õigus riietudas täpselt nii nagu ta ise tahab.

Irja valimisradar. Kes teeb paremaid pakkumisi?



Kuna erakondadelt sajab juba pakkumisi uksest ja aknast, siis on aeg hakata kalkuleerima, kes mida lubab ja kes paremini lubab. Kuna mina annan nendel valimistel hääle Juuli eest (olles veenunud, et kes hoolitseb ühiskonna kõige nõrgemate liikmete eest, see hoolitseb ka ülejäänud ühiskonna eest), siis võtan vaatluse alla pakkumised puuetega inimestele ning eriti sügava puudega lastele.

EKRE tuli üllatuslikult ja kõige esimesena välja väga hea ning ammu overdue pakkumisega sügava puudega inimese hooldajatele, lubades tõsta sügava puudega inimeste hooldamise eest makstava hooldajatoetuse miinimumpalgani. Pakkumine on aus ja selge. Sügav puue - miinimumpalk. See on tõsine põhjus EKRE poolt hääletada.

Nüüd on oma pakkumise teinud ka Vabaerakond, lubades oma programmis tagada miinimumpalga suuruse toetuse koos tervisekindlustusega omastehooldajatele, kelle hoolealuse olukorda ei suudeta lahendada sotsiaalteenustega ja kellel puudub kõrgendatud hoolduskoormuse tõttu võimalus tööl käia.

See ei ole nii hea pakkumine kui EKRE oma, sest on tingimuslik. Tingimuslikud lubadused on aga kavalad, kuna alati on võimalik leiutada uusi „teenuseid”, millega põhjendada palga mitte maksmist. Näiteks: tooge oma laps meie juurde ööhoidu ja saate ilusti hommikul tööle minna.

Kuna ma ei viitsi hakata suplema bürokraatias ja hakata erinevatele instantsidele tõestama, et sotsiaalteenused ei suuda mu lapse olukorda ära lahendada, siis see pakkumine mind ei tõmba ja juhib EKRE.

Jään ootama Keskerakonna, IRLi ja Reformierakonna pakkumisi. Sotsid ütlesid ainult, et „suurendavad toetust” puuetega lastele, mis on senistest pakkumistest kõige halvem, sest võib tähendada mida iganes - á la silitan rohkem pead. No thanks! Kui tahate Juuli häält, peate rohkem pingutama!

laupäev, 5. jaanuar 2019

IRJA valimisradar. Keskmine taksojuht ja koduperenaine on oma valiku juba teinud




Ma võin teile juba ette öelda, kellest saab selle aasta kõige suurem luuser. Selle aasta kõige suurem luuser on ajakirjanik või laiemalt võttes ajakirjandus. Võimalik, et ta oli seda juba eelmisel või kogunisti üle-eelmisel aastal, aga nüüd, valimiste eel, ajal ning järel saab see eriti selgeks.

Ameerikas oli 2016. aastal huvitav fenomen. Kogu ajakirjandus rivistas end presidendikandidaat Donald J Trumpi vastu üles. Täiskoosseisus. Sellist bashi nagu Donald J Trump polnud ajakirjanike poolt kohanud veel mitte ükski president ega presidendikandidaat. Trumpi mõnitati kõikvõimalikel viisidel ning iga ta pisimgi puuksatus arutati kõikvõimalikes panel'ites üksikasjaliselt lahti. Viimase, kõigi eelduste kohaselt surmava obaduse andis talle eliitajakiri Vanity Fair, avaldades enne valimisi Trumpist leheküljesuurused pilapildid. Ühel neist Trump oma väikest peenist suuremaks pumpamas. Vanity Fair'i peatoimetaja Graydon Carter pilas Trumpi ka tema lühikeste sõrmede pärast ja tema tohutust virnast Trumpi kritiseerivatest juhtkirjadest võis jääda mulje, et kui nüüd Trump presidendiks peaks saama, siis on küll maailma lõpp käes.

Ajakirjanike optimismil oli põhjust, sest varem oli ajakirjandusel presidendi valimistel suur roll mängida. Rahvas kuulas, mida Anderson Cooper ja tema kokkukutsutud panel'id presidendikandidaatide kohta arvasid ja mida Graydon Carter presidendikanidaatide kohta kirjutas. Enne Obama presidendiks saamist pani Carter Obama Vanity Fir'i esikaanele ja Obama saigi presidendiks. Sest ajakirjandus tegi ta rokkstaariks, seksikaks, cool'iks. Hillaryt oli erinevalt Obamast väga raske rokkstaariks teha, aga ajakirjandus üritas. Temaga ilmusid intervjuud kõikides suuremates naisteajakirjades ja Vogue'i peatoimetaja Anna Wintour isegi soovitas teda presidendiks valida, mida ta varem ühegi kandidaadi puhul polnud teinud. Trump sai sel ajal kriitikat ja sõimu kõikidest torudest - toodi välja lindistus, kus ta mingil meeste olengul ütles, et naisele mulje avaldamiseks tuleb teda lihtsalt t.....t katsuda ehk „grab her by the pussy”, ja muud kompromiteerivat.

Kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud võitma Hillary Clinton. Absoluutselt kindlasti. Aga ei võitnud. Mis juhtus? Juhtus see, et inimesi ei huvitanud ühtäkki enam, mida ajakirjandus asjadest arvas ja keda ta neile presidendiks soovitas. Ei huvitanud enam absoluutselt. Ja seepärast sai presidendiks Trump, kes lihtsalt karjus Hillary üle ning meeldis ühele keskmisele taksojuhile ning koduperenaisele rohkem. Nii lihtne see oligi. Ajakirjandus sai sellest muidugi šoki. Graydon Carter pani isegi Vanity Fair'i peatoimetaja koha maha.

Nüüd ma panen tähele, et Eesti ajakirjandusel on samasugused illusioonid. Arvatakse, et kui me kõik koos EKREt bashime, siis keskmine taksojuht ja koduperenaine mõtlevadki, et ahhaaa, no kui nüüd Postimees ja Päevaleht ja lausa härra Hans H Luik ise nii ütlevad, no siis ma valin küll Reformierakonna või sotsid. Ja seetõttu treitakse nüüd üksteisevõidu pikki artikleid selle kohta, kuidas EKRE või EKREt toetavad kanalid natsid/Kremli agendid/sadamustmiljonmuudjubedust on. Higimull otsa ees, sest varasemad artiklid ei ole millegipärast keskmisele taksojuhile ja koduperenaisele kohale jõudnud. Ahhaaa, tarvis veel rohkem pingutada, mõtleb segaduses ajakirjanik ning kirjutab edasi. Kirjutab kahe lehekülje pikkuse loo Varro Vooglaiust veel otsa ja mõtleb, et see kedagi huvitab.

Paraku on nõnda, et need sündmused, mis toimuvad Ameerikas, jõuavad ühel hetkel ka Eestisse, kuigi nad jõuavad nihkega. Aga nad jõuavad. Ja praegu on see aeg, kus meie kodumaised andersoncooperid ja graydoncarterid annavad kõikvõimalikes kanalites soovitusi EKREt mitte valida ja on täie veendumuse juures, et see nende arvamus mõjutab masse. Pärast valimisi tabab neid aga külm šokk, sest need massid, keda nad mõjutada loodavad, on oma valiku juba nüüd ära teinud. Keskmine taksojuht ja koduperenaine ning kõik teised, keda varasemad valitsused on ühel või teisel põhjusel kottinud, valivad EKRE. Neid ei huvita, mida arvab Riigikogu valimistest Postimees või Päevaleht või miliste elegantsete mõttesähvatustega astub üles Hans H Luik. Ei huvita ka see, mida mina siin blogis kriban. Või mida üldse kuskil kirjutatakse. Talle piisab sellest, mis talle on äärmiselt aktiivsete Helmede sõnadest kusagilt kõrvu jäänud (näiteks „kui on must, näita ust”, „me ei anna oma isade maad ära”) ja selle alusel ta valibki. Ajakirjanike soovitused on talle, kui klassikuid tsiteerida, nagu pardi jalajäljed mädasoo mudas.

See, kes on millestki ilma jäänud või keda on mingil põhjusel kotitud (ja neid on Eestis palju), valib ikkagi EKRE. Kui muud põhjust ei leia, siis valib lihtsalt jonni pärast. Sest EKRE räägib temaga lihtsas keeles (nagu Trump, erinevalt elitaarsest Hillaryst) ning EKRE ei ole teda veel kottida jõudnud. Lihtsa Eesti inimese kottimise norm on lihtsalt täis saanud. Nagu lihtsa ameeriklase omagi sai.

Ja nii mõnedki ajakirjanikud panevad pärast valimisi oma ameti maha. Virumaa Teataja peatoimetaja Aarne Mäe tegi näiteks sellise triki, et pani juba ammu ameti maha ja kandideerib nüüd EKREs. Ettenägelik mees.

Seni panevad kodumaised andersoncooperid ja graydoncarterid muidugi vapralt edasi. Sest nad ei usu seda, mida ma siin kirjutan. Pole viga, Ameerika ajakirjanikud ka ei uskunud. Graydon Carter kirjutas veel kuu enne valimisi, et Trumpist ei saa kindlasti Ameerika presidenti. Tal on ilmselt siiamaani suu lahti.

Ülal EKRE kandidaadid Lääne-Virus. Ettenägelik ajakirjanik Aarne Mäe on paremalt esimene.

reede, 4. jaanuar 2019

Evelin. Arvustus



Midagi pole öelda - Vahur Kersna anne inimesi avada on geniaalne. Isegi üdini rumal ja ennast tähtsustav naine nagu Evelin paistab tänu sellele saatele natuke sümpaatne.

Aga ainult natuke. Kui Evelini pikalt kuulata, siis ei saa ka parima tahtmise juures maha raputada tunnet, et Evelin räägib, aga ta räägib endale kõige kasulikuma versiooni. Kus tema paistab hea ja armsake ning teised halvad ja koledad. „Üks on loll ja teine laisk, mina pean üksinda rabama!” võiks kokku võtta Evelini tiraadi oma ekside teemal.

Huvitav on, et Evelin ei pea end perelõhkujaks, kuna „Toomasel oli enne mind palju pruute.” Sellest tegi siis Evelin järelduse, et Toomase ja Merry abielu on läbi. Tema endal selles mingit süüd ei näinud ja tundis enda ja Toomase salajaste roosipõõsakohtingute üle varjamatut uhkust.

Kuigi Vahur Kersna on hea ajakirjanik, ei julge ta millegipärast küsida Evelinilt üht väga olulist küsimust: miks kohtusid Toomas ja Evelin salaja, Merry Bullocki selja taga? Miks nad ei läinud koos Merry juurde ega tunnistanud ausalt, et nüüd on nii? Kas Evelin ei tundnud end armukese rollis alandatuna? Kas ta ei tunne nüüd, tagantjärele selle pärast piinlikkust?

Võimalik, et Evelin ei oska üldse nõnda mõelda, sest arvab endast lihtsalt nii hästi ning leiab, et oma ambitsioonide saavutamiseks võib piltlikult öeldes kõndida kasvõi üle laipade. Aga küsida oleks ikkagi võinud, sest see oleks saatele väga palju juurde andnud. Praegu jäid need küsimused õhku ning jäi mulje, et abielurikkumises pole midagi taunitavat. Evelin paistis selle üle lausa uhkust tundvat. Märkis veel, et väga lõbus aeg oli see tema elus, kui ta Toomasega Merry Bullocki selja taga lustis.

Positiivse külje pealt võib öelda seda, et see oli väga huvitav portree ühest rumalast ja sealjuures äärmiselt edevast inimesest. Tavaliselt portreteeritakse nii pikalt ja põhjalikult tarku inimesi, kes on midagi saavutanud. Teist nii pikka ja põhjalikku saadet ühest rumalast inimesest kohe ei suudagi meenutada. Nüüd on see siis tehtud. Omamoodi on see ka hoiatav lugu, a cautionary tale. Eriti neile, kel on tütred. Et kuidas elu võib minna, kui sa oma tütrele varakult ausalt elamise ning väärika käitumise põhimõtteid ei õpeta.



Pildid teleekraanilt.

neljapäev, 3. jaanuar 2019

Selline see esimene Klatšija välja näebki!



Selline see uhiuus, alles trükist tulnud Klatšija välja näebki :)

Uus kuum klatšiajakiri nüüd müügil!



Ja nüüd kõik uut kuuka klatšiajakirja ostma! Esikaanel on ei keegi muu kui yours truly ;) Sees palju põnevat: kogu tõde minu ja Kangilaski tülist (ehk kus ja kuidas see õigupoolest üldse alguse sai), Sõõrumaa seksinipid, Saagim, Savisaar, aasta horoskoop jne. Ostke, enne kui ära ostetakse! :)

Irja valimisradar. Reformierakonda juhib ehmund päkapikk

Gräzin astus Reformierakonnast välja. Rääkis, et seal on liberaalsed väärtused kustunud või midagi.  Loll jutt. Reformierakonna häda ei ole liberaalsete väärtuste kustumine. 

Reformierakonna häda on nõrk juht. Kaja Kallas on nõrk juht. Ebalev, kenitlev, kindla arvamuse ja visioonita. Või siis ei suuda oma arvamust ja visiooni presenteerida. Vahet pole. Igatahes kui teda vaatad ja kuulad, siis näed pigem missivõistluste kandidaati, kes räägib kohtlaselt naerda kihistades sellest, mis on tema missiaasta „missioon”, kui tõsist liidrit, kelle järele teised joonduda võiksid. 

Kus on Kaja Kallase arvamused, seisukohavõtud, repliigid Eesti ja maailma oluliste sündmuste kohta.? Mida arvab ta Putinist või Trumpist, Merkelist ja Macronist? Brexitist ja pagulastest? Kasvõi feminismist? Me ei tea tema arvamuste kohta tegelikult mitte kui midagi. Peale ühe Postimehe artikli ses sarjas, kus kõikide erakondade esimehed sõna said. Aga see oli nii igav, et ma ei suuda sest enam midagi mäletada.

Enamiku ajast on Kaja Kallas kuskil kadunud. Jürgen Ligi ütles kunagi tabavalt - Kaja Kallase kaunid suured silmad on tavaliselt olnud kinnise suu kohal. Nii ongi (ja Jürgen Ligi oleks Reformierakonnale sada korda parem juht). Nüüd on küsimus, kas Kaja Kallase suu on kinni häbelikkuse või rumaluse pärast. Aga ega sel tegelikult olegi tähtsust. Sest juht ei saa vaikida, juht peab kogu aeg esil olema. Kogu aeg juhtima, kommenteerima, esinema, vaidlema, ärgitama ja innustama. Kui vaja, siis ka ärritama. Mart Helme teeb seda väga hästi. Või noh, terve perekond teeb, sest Monika ja Martin on sotsiaalmeedias väga aktiivsed. Kaja Kallas paistab Helmete konglomeraadi kõrval nagu väike ehmund päkapikk ja see ei ärata usaldust. Ega tekita kindlust. 

Reformierakonna valijad on aga Reformierakonda alati just kindluse pärast valinud. Praegu seda kindlust ei ole.