LEIDSIN ÜHE JÕULUPÄKAPIKU :)

SUSSID LÄKSID AKNALE :)

Siin on meie pere laste jõulusussid. Päkapiku ootel :D Roosi pani aknale - endale (ükssarviku oma) ja õdedele - Juulile ja Ellale. Homme peaks siis päkapikk sinna midagi tooma :)

MEIE PERE JÕULUD. ESIMENE ADVENT

 Nonii, Ikea pakk siiski tuli :D 27ndal lõuna ajal, nii et jääme ikka ikka kliendiks edasi :) Aga nüüd on aeg asuda jõululainele! Meie pere on jõulufännid, mis tähendab seda, et toome kuuse tuppa juba esimesel advendil ning siis läheb ka lahti tohutu kodukaunistamine. 

Sel aastal sai kuusk tuppa toodud juba novembri lõpus. Seisab ta meil laua peal, sest Juulike tiriks ta muidu viie sekundiga pikali. Temale nimelt meeldivad kõik läikivad ning krabisevad asjad hullupööra ning seda ju kuuseehted kahtlemata on. Nii et meil on ilus metsast toodud lauakuusk, mille ümber saame kõik koos hommikust, lõunat ja õhtust süüa. Lapsed on väga rahul! 

Ella-juntsule on need jõulud esimesed Eesti jõulud. Läinudaastased veetsime Portugalis, Lissabonis, elu tuiksoonel Monizi väljakul, kus meil oli toas kunstkuusk ning lumest polnud muidugi lõhnagi. Tõsi, lund Portugalis sadas, aga mitte Lissabonis, kus meie elasime, vaid mägedes ja sinna ei hakanud sõitma. Lissaboni jõulud olid vihmased ning välja me eriti ei kippunud. Portugal oli siis ka maailma koroonaepitsenter nr 1 ning meil oli täielik lockdown. Maski pidi kandma isegi tänaval ning poodi minnes ei tohtinud isegi tänaval seisma jääda. Ega süüa. Tõsi, lastega oli sellest reeglist väga raske kinni pidada ning tuleb tunnistada, et nii mõnigi kord sõime koos lastega, kel kõht tühjaks läks, nurga taga Pingo Doce'ist ostetud kana :D Sel aastal otsustasime, et jääme Eestisse. Igatsesime päriskuuske ja pärislund ning kõik me unistused on täitunud - akna taga on paks, paks lumi! Ja toas küdev ahi ning päriskuusk. Ella vaatas seda nagu ilmaimet, eriti meeldib talle kuuse okstele "pai" teha. Tal tuleb nüüd iga päev uusi sõnu juurde, ühene on meil agar jutustaja. 

Nii et jõulud Eestis ja vaatame siis, kas äkki märtsis Portugali. Mul tuleb seal nüüd iga hetk romaan välja ("Commander Joao G. Confessions of an Extremist") ning varsti peaks selguma, millal tuleb esitlus. Suure tõenäosusega siiski kevadel, kuna Portugalis möllab juba Omikron ning valitsus karmistas just piiranguid.

Siin aga üks väike meenutus läinudtalvistest jõuludest Lissabonis. Üks sõbralik Augusta tänava käsitöömüüja kinkis Roosile tikandi tema nimega. Pilt on tehtud Praca do Comerciol, mis on muidu väga rahvarohke, aga lockdowni ajal polnud Lissabonis praktiliselt üldse turiste. Vahel oli tunne, et oleme ainsad :D 

MIS ON SEIS IKEAGA? KAS PAKK SIIS LÕPUKS OMETI TULI???

Tellisime Roosile Ikeast sünnipäevaks, 18. novembriks, uue voodi, mis pidi kohale tulema 17. novembril. Samal päeval, kui pakk pidi tulema, helistati meile Ikeast, et pakk ikkagi ei tule ning tuleb 27ndal (!!!). Pärast seda helistas SAMA häälega mees umbes nädala pärast ja küsis, kas oleme Ikea paki kätte saanud. Et meile pidi pakk tulema 17ndal. Ütlesime, et loomulikult ei ole, te ise helistasite, et Ikea pakk tuleb 27ndal! 

Seepeale mees lubas asja uurida ning kohe tagasi helistada. Möödunud on mitu päeva ning Ikeast ei ole tagasi helistanud KEEGI. Eile käisime Tartu Ikeas küsimas, et kas siis TÄNA pakk tuleb. Sealt helistati Tallinna Ikeasse, kust vastati, et jaa, tuleb. Nüüd me siis ootame täna kodus Ikea pakki. Mida ilmselt EI TULE. Roosi kogu aeg küsib, kus on tema uus voodi ning mänguköök (õnneks oli teisi kinke veel).

Nii et stand by. Anname iga päev jooksvalt teada, kuidas asjad Ikeaga on. Ja mida Ikea mehed järgmiseks paki tuleku kohta räägivad. 

Suhe IKEA-ga muutub juba lausa anekdootlikuks

Ma mõtlesin, et enam IKEA-st ei kirjuta, aga kuna nüüd läks asi päris anekdootlikuks, siis ei saa seda kogemust lihtsalt jagamata jätta. Et kuidas siis toimetab rahvusvaheliselt tunnustatud suuretevõte.

Kõigepealt tegin 8. novembril uue tellimuse. Nagu ma olen kirjutanud, sain ma loodetust kitsama riiuli, kuhu taldrikud ära ei mahu ja kuna toote vahetamine oleks olnud väga keeruline, siis otsustasin tellida uue riiuli. Pluss veel lapsele sünnipäevaks asju. Lapse sünnipäev oli 18. november, ja kuivõrd varasemad IKEA tellimused olid täidetud nädalaga, siis lootsin, et aega on piisavalt.

Niisiis esitasin tellimuse ja sain teate, et tellimuse täitmise aeg on 17. november. Jess, mõtlesin. Kuigi tarne ajaks oli märgitud nagu tavaliselt, 9-21, mis tähendab päeva kodus passimist, mõtlesin, et see on vaid üks kannatus.

Aga minu rõõm oli üürike. Niisiis, 17. kuupäeval istusin siis kodus ja ootasin kulleri kõnet. Kusagil lõuna paiku tuligi kõne ja teises otsas oli reipa häälega noormees. Ta ütles, et väga vabandab, aga kokku lepitud ajaks kahjuks saadetis kohale ei jõua. Ta pakkus uut kuupäeva 27. november, laupäev, ja küsis, kas see sobib. Ma ütlesin siis, et mis seal ikka, tuleb sobitada. Ta veel kord vabandas, et nii hilja helistas. Ma ütlesin, et see pole üllatus, sest mul on IKEA-ga viimasel ajal olnud ainult negatiivsed kogemused.

Nii, nüüd siis helises täna taas telefon, kõne oli tundmatult numbrilt, aga ma tundsin hääles ära tollesama noormehe. Ta küsis, kas ma sain 17. novembril oma saadetise kätte. Ma siis ütlesin talle, et ei saanud. Et temaga väga sarnase häälega noormees, ilmselt tema ise helistas mulle 17. novembril ja ütles, et saadetis tuleb hoopis 27. novembril. Ta mõmises selle peale midagi ja lubas uurida asja ning tagasi helistada. Aga ta ei helistanud. Jäi selgusetuks, kas saadetis tuleb 27. novembril või ei tule.

Ma küsisin veel enne kõne lõppu, et kas nüüd, kui tellimust ilmselt niipea veel ei täideta, saab veel asju lisada. Ta ütles ei saa, sest kaup tuleb Riia IKEA-st. Ta täpsemalt ei põhjendanud, miks see Riia IKEA nii eriline on ja ma ei hakanud enam küsima ka, sest kartsin end veel rohkem vihastada.

Igal juhul selline kogemus nüüd. Ma arvasin, et suhe IKEA-ga enam hullemaks minna ei saa, aga näib, et ikka saab küll.

PRIVILIGEERITUD GRUPID EESTIS JA PORTUGALIS

Mõtlesin eile terve päeva selle üle, et kas politsei ikka käitus lapsekäru lükanud ning nina maskist väljas hoidnud naise suhtes õieti, ja sain korraga aru, milles point. Eestis nimelt ei ole priviligeeritud, kaitstud ühiskonnagruppe, kellesse suhtutakse leebemalt ning kellele tehakse erandeid. Soomes ka ei ole. Mu onu rääkis, kuidas ta kord pakkus ühele järjekorras seisvale pensionärile istet ning too vaatas teda selle peale kui hullu. Et mis mõttes, solvad mind?

Ma natuke kirjeldan Portugali süsteemi, et te minust aru saaksite. Portugalis on neli priviligeeritud ühiskonnagruppi ning igaüks teab, kes nad on, sest suured sinised sildid on üleval nii poodides kui parklates, need on (igaühele eraldi silt): lastega pered, puuetega inimesed, rasedad ning vanad inimesed. Neid tuleb teenindada poes eelisjärjekorras. Kui pood seda ei tee, siis ta võib saada trahvi, ka selle kohta on igas poes väike valge sildike üleval. See tähendab seda, et kui sa oled lastega pere ja seisad poe järjekorras, siis, olgu järjekord kuitahes pikk, sind teenindatakse kõigepealt. Isegi kui sa ei taha. Sellisel juhul sind lihtsalt nügitakse sõbralikult edasi, ülejäänud rahvas tõmbab aupaklikult kahte lehte ja kassapidaja ootab kannatlikult, kuni sina oma kohmetusest üle saad. Me Innoga alguses raputasime pead, et mis, pole vaja, me siin võime ka oodata, viisakas ju, aga saime üsna ruttu aru, et sel ei ole mõtet, sest seame sellega poe halba olukorda - nemad võivad saada trahvi, kui nad meid eelisjärjekorras ei teeninda. 

Ehk siis kui Eestis võib pood saada trahvi selle eest, et ta KÕIKIDELT klientidelt ühesuguse rangusega reeglite täitmist ei nõua, siis Portugalis võib pood saada trahvi selle eest, kui ta ERANDEID ei tee. Kuna Eestis priviligeeritud gruppe pole, valitsused ei ole neid loonud, siis on politsei käitumine iseesesest täiesti loogiline. Lapsekäru lükanud naine ei olnud kaitstud grupp, kellesse võinuks suhtuda leebemalt. Toon jälle näite Portugalist. Kõige kurjema pandeemia ajal kontrollis politsei Rossio väljakul maskikandmist. Ja tegi märkuse kõigile, kel polnud maski ees. Enamasti üksikutele meestele. Meie oma lapsekärudega hoidsime ninad maskist väljas, muidu poleks jaksanud käru lükata. Politsei meile märkust ei teinud. Ka pensionäridel lubati ninad maskist väljas hoida. Ehk siis politsei kutsus korrale kõige tugevamaid - täisjõus mehi. Mitte nagu Eestis, kus karati turja lapsekäru lükanud noorele emale ning pensionärile, kes oli äsja matnud oma mehe. Ehk kõige nõrgematele. Sest täisjõus mehele ei taha või ei julge eestlane turja karata. Õige, Eestis on ju ka tegelikult üks priviligeeritud grupp - see on KÕIGE TUGEVAMAD. Nemad võivad teha, mida tahavad, neid politsei ei puutu. 

Viimatisel poeskäigul nägin, kuidas poodi tuiskas hõlmade lehvides sisse turske ilma maskita mees. Kassapidajad vaatasid teda suu ammuli, aga märkust teha keegi ei julenud. Samas sekund tagasi tehti märkus ühele teismelisele poisile. Mask ette! Eks politsei juhindub samasugusest "teadmisest." Ärme igaks juhuks neid turskeid selle puutu, nad võivad vastu hakata, aga näe, seal on üks õbluke naisterahvas, tõmbame tema rajalt maha! 

Sellised arusaamad on ühiskonda sügavalt sisse juurdunud. Neid saab muidugi saab ka muuta. Aga kõik algab pihta suurtest sinistest siltidest poodide kassajärjekordade juures. Keda teenindatakse esimesena. Kellele tehakse eeliseid.

KUS ON KUMMINUIAD? JULGE KRISTIANI RIND ON RASVANE!

Käisin täna jälle poes. Jalutasin läbi kõledalt tuulise ning vihmase novembriilma poe poole, endal hirm hinges, et ei tea, kas ikka kannan maski poes õigesti. See eilne uudistelõik, kus Kristian Jaani jüngrid paariaastast last oma ema autosse surumist pealt vaatama sundisid, oli õõvastav. Kas on ok, kui mask on nina peal, mõtlesin. Ja mis saab siis, kui ta korraks nina pealt maha libiseb. Äkki ilmub nurga tagant välja politseinik, kes veab mu autosse, sest mu hetkeks nina pealt nina alla libisenud mask rikkus reegleid. Portugalis oli hea, lihtne. Keegi ei teinud mingit probleemi sest, kui su mask mõneks ajaks nina alla libises. Kõik said aru - raske aeg, inimene tahab vahel vabamalt hingata. Aga Eestis ei saada. Loeb ainult kuiv, elutu reegel. Ametnikud ei oska teha vahet ja neil pole südant. 

Poodi ma siiski läksin oma riidest maskiga. Mis oli mul kogu poes viibimise aja nina peal. Hoidsin seda igaks juhuks käega kinni, et ta kasvõi kogemata NINA PEALT NINA ALLA ära ei libiseks. Lapsed jätsin targu koju, sest kes teab. Kui ma end hetkeks unustan, näiteks riiulist mõnd kaupa võttes, selleks vajan ju käsi, siis võib mask ikka NINA PEALT NINA ALLA ära libiseda. Ja politsei võib sellest niimoodi aru saada, et ma meelega libistasin ta NINA PEALT NINA ALLA. Ja mu autosse tirida. Vähemalt on lapsed kodus ega pea seda siis pealt vaatama. 

Aga poes oli hea, rahulik. Ma ei ütle teile, mis pood see on, sest muidu saadate sellesse viimasesse toredasse poodi ka kontrollid. Aga ma ei taha seda, sest selles poes veel kassapidajad naeratavad. Nägin ka paari maskita inimest ja paljusid, kel oli mask NINA ALL. Kõik pensionärid. Mitte keegi ei ölenud neile midagi, mitte keegi ei vedanud neid politseiauto poole. Nad olid rõõmsad ja rahulikud, täies veendumuses, et ei tee midagi valesti. 

Ja seal, koos nendega, seisin mina. Kes ma olin olnud täies veendumuses, et noh, nüüd, pärast sellist uudislõiku teevad inimesed kindlasti omad järeldused. Ja panevad oma ninad suure hirmuga maski sisse. Aga ei pane. Või kui panevadki, siis ainult selleks korraks. Pärast pistavad jälle välja tagasi. Pole midagi teha - inimene vajab õhku ning isegi hirm politsei ees pole piisav, et maski all õhku ahmida. 

Nii palju siis oligi kasu selle ühe vaese naise ja lapse piinamisest. Mitte midagi. Aga miks jääda peatuma poolel teel, nagu mina isa armastas ütelda. Järgmine kord võiks herr Jaani oma alluvatel nina-maskist-väljas-inimesed vangi lohistada lasta. Hoiatuste aeg on ju möödas! Trahvid ei tööta, nüüd trellid! Ja seal vangis võiks neile kõigile kõvasti peksa anda. Nagu Pronksiöö ajal, kogemus olemas ju ka. Kõigepealt venelased, nüüd oma rahvas. Üks vägivallategu viib alati teiseni, süües kasvab isu. Nii et otsige aga oma kumminuiad ja veekahurid uuesti välja, härrased miilitsad. Mida teeb selle peale rahvas, ma muidugi ei tea. Aga julge Kristiani rind on teadupärast rasvane!

MEIE OMA INIMESED

Ühte asja tahaksin ma öelda. Palun - ära kuuluta ühtegi inimest võõraks. Me oleme kõik selles kriisis koos ning südames torkab nii valusasti, kui keegi ütleb või kirjutab, et see või too võiks selle pärast surra, mis ta tegi, või see või too võiks oma tegevusetuse pärast oma ravikulud ise kinni maksta. Üks vandeadvokaat läks koguni sellise äärmuseni, et nimetas maski mitte kandjaid terroristideks, kes väärivad lasku kuklasse. 

Minu arvates on kõige kohutavam see, mida see kriis on meie HINGEDEGA teinud. Räägitakse, et koroona on hirmus. Et pole hirmsamat asja kui koroona. Aga kui ma kuulen ja loen, kuidas inimesed üksteist võõraks kuulutavad, kahvatub koroona selle kõrval sootuks. Koroona on lihtsalt raske haigus, aga see, et me oleme minetanud inimlikkuse, on halvav. Me oleme jõudnud tõelisesse Jääkeldrisse, mille sarnast mina poleks ette kujutada suutnudki. Ja see algas pihta sealt, mil me ütlesime, et teine inimene ei ole pärast seda, kui ta moel või teisel käitus, enam inimene. Me kuulutasime ta võõraks, ebainimeseks, lindpriiks.

Aga kas meil endal hakkas sest parem? Mis võiks olla see tasu sinule, kui sa kellegi võõraks, ebainimeseks, lindpriiks kuulutad? Kas sinu süda hõiskab rõõmust, kui keegi, kes sinu arvates valesti käitus, sureb? Kas sa oled õnnelik, kui see, kes eksis, nutab? 

Ma ei usu seda. Ma arvan, et sellest kriisist ei ole teist teed välja, kui et tunnistada kõik inimesed, kellega me siin ühe maapinna peal kõnnime, jälle omaks. Kui me ütleme, et jah, võib-olla sa ei teinud nii nagu mina oleksin teinud, AGA SA OLED SIISKI OMA. Ja - ma rõõmustan koos sinuga, kui sul on hästi. Ja - ma nutan koos sinuga, kui sul on halb. Ma olen sina, nagu sina oled mina. 

Kuulutame kõik need, kellega me siin ühe maapinna peal kõnnime, jälle omaks, ja meil hakkab kergem.

VALITUD!

VALITUD! Ägeda valija mõjutamise tagajärjel jagunesid meie pere hääled nõnda: üks pereliige hääletas Võru linnas Isamaa kandidaadi nr 152 ning teine nr 165 poolt :) Nii et kui me nüüd nulliringi jääme, siis on e-valimised selgelt võltsitud! :D 

Foto: Rasmus Jurkatam.

VALI NII VÕRUS KUI MUJAL EESTIS KINDLASTI ISAMAA!

Nii! Alates homsest saab siis valida :) Kuna meie Innoga teeme alati kõike koos, siis ka kandideerime koos :)  Täpsemalt Võru linnas ja Isamaa nimekirjas. Kui sulle on oluline, et abivajajad saaksid kiiresti abi, et ühtki hädalist ei jäetaks tema mures üksi ning et linnavalitsus ka päriselt kuulaks inimesi, kes tema poole pöörduvad, siis võid julgelt meie poolt hääletada. Otsusta ise, kumma poolt :) Meil on kolm last - Juuli (9), Roosi (6) ja Ella (1). Mina olen nr 152 ja Inno nr 165. 

Vali Isamaa, sest Isamaa ei ole kuri. Isamaa on rahvuslik, aga mitte ründavalt rahvuslik. Isamaa ei õhuta vaenu ning jääb alati viisakaks - ka nendega, kellega ei nõustu. Isamaa jääb alati oma põhimõtetele kindlaks. Ja Isamaa väärtustab lastega peresid. 

PILTE KULDKOLLASEST SÜGISESEST VÕRUST :)

 Sellise ilmaga on lausa patt mitte väljas jalutamas käia. Meie peres ongi reegliks, et kui päike paistab, siis välja! Kui taevas pilvine või sajab, siis oleme kodus, pikutame ja naudime tubaseid tegevusi. Nüüd on juba mitu päeva päike paistnud ning oleme teinud pikki jalutuskäike koos kõrvalepõikega mänguväljakule. Ella on juba mänguväljakul tegija :) 

AGA SA ÄRA VALI, SOTSE, VALI ISAMAA! KANDIDAADI "RASKE" ELU

Eelmises postituses oli juttu sellest, kuidas Võrus kaheksa aastat võimul olnud sotsid on muutnud Võru ilusa läbipaistva kraanivee kollaseks. Ja tõepoolest - siiamaani lähen igal hommikul vannituppa väriseva südamega. Et millist soga sealt jälle tuleb! Täna hommikul tuli näiteks beeži. Ostame juba ammu poest pudelivett, ei taha elu ja tervisega riskeerida.

Mul on hea meel teada anda, et hüppasime ka ise valimisvankrile. Kandideerime Innoga mõlemad Isamaa nimekirjas (Inno on nr 165 ja mina nr 152) ning meie sõnum on lihtne - inimeste mured peavad saama kiire lahenduse! Et kui sul on mingi mure ja sa lähed seda linnavalitsusse kurtma, siis ei ole nii, et sulle vaatab vastu haigutav ametnik, kes ütleb, et jah, vaatame, kas ja mis. Kui inimesel on mure - näiteks ta peab oma puudega last seljas mitmendale korrale tassima - , siis vajab tema mure lahendamist mitte aasta või kuu pärast, vaid KOHE. Ja selleks on vaja, et keegi ta ära kuulab. Mitte nagu juhtus minuga - ma küsisin linnapea Anti Allaselt elupinda, mis oleks ligipääsetav ka invakäruga, ja ta pakkus mulle kahte korterit, mis mõlemad asusid teisel korrusel, kuhu viis järsk trepp. See näitab ju absoluutset hoolimatust, näkku irvitamist. Või täielikku rumalust - et sa ei saa aru, mida tähendab eesti keeles sõna "invakäru." Mis iganes - suhtumine abivajajatesse peab muutuma! Abivajaja ei ole kerjus, kes peab linnapea ees ette ja takka koogutama, vaid kel on õigus paluda abi ning keda tuleb kohelda väärikalt. Vot nii. Selle eest kavatseme meie Innoga seista :)

Täna siis käisid kaks kandidaati Võru linna peal Isamaa logoga helkureid jagamas. Oli väga tore päev! Inimsed olid väga sõbralikud ning võtsid pakutu hea meelega vastu. Paljud juba ka tundsid mind, et tean teid küll, te olete ju ajakirjanik. Ma olen varem sellist otsesuhtlust natuke peljanud, et äkki kellelegi ei meeldi, kui ma temaga juttu alustan, aga oli täiesti vastupidine kogemus. Nii et homme jälle!

Ülal Isamaa nimekirja kandidaar nr 165 pargipingil kandidaadi "raskest elust" puhkamas :D

VALI SOTSID, SAAD KOLLASE JOOGIVEE! VÕRUS KRAANIVESI JÄLLE KOLLANE

Ma lähen varsti hulluks, tõepoolest. Meil Võrus tuleb jälle kraanist kollast vett. See on juba teab mitmes kord. Juua seda ei saa ning ka vannis käia on kõhe. Ma ei saa aru, mis toimub??? 

See asi hakkas pihta siis, kui Võru Vee juhiks sai sots Juri Gotmans, kes on vahele jäänud vee vargusega Võru Vee tagant, varastades vett oma maja remondi ajal, veearvestit kasutamata. 

Pane pätt veeasju juhtima - kraanist hakkab tulema kollast vett! Vali sotsid, saad kollase joogivee!

Ella korraldab raamatukogutoas segadust

 Jälle! Tarvitseb mul vaid korraks selg keerata, kui Ella on raamatukogutoas segaduse korraldanud. Põrand riiulitest maha kistud raamatuid täis ja Ella neid ahnelt uurimas. Sedapuhku siis Margaret Atwoodi! "Nagu ema, nõnda tütar," ütles Inno naerdes :D

Aasta ja kahe kuune Ellake

 Värske foto aasta ja kahe kuusest Ellakesest. Suure õe Roosi pliiatsitega joonistamas. Kunstihuvi on meil täiesti olemas :) 

ESIMENE PRESIDENT, KES EI OLE ÜLBELT TARK

Nonii! Kuulasin nüüd ära kõik tänased Karise intervjuud ning tuleb tunnistada, et tegemist on väga toreda mehega. Heatahtliku huumorimeelse mehega, kes on kõigele lisaks ka tark. Kuid mitte ülbelt tark, vaid heatahtlikult tark. Sellist presidenti ei ole meil veel ausalt öelda olnudki. Meri oli ülbelt tark, Rüütel oli... noh, Rüütel oli see, kes ta oli, Ilves oli ülbelt tark ning Kaljulaid oli samuti ülbelt tark. Need ülbelt targad pidasid end rahvast ülemaks ning kõnelesid kui kõrgelt kantslist, nagu papid. 

Karis seevastu asetab end küsija ning nõnda ka rahvaga ühele tasemele ning tema silmadest kumavad vastu heasoovlikkus ning sõbralikkus. Ta ei ürita olla see, kes ta ei ole, ning on just see, kes ta on. Midagi varjamata.

Nii et hea tunne on hinges. Kõigele vaatamata saime endale hea presidendi.

Kuhu jäi presidendikandidaatide debatt?

Presidendivalimiste lahutamatuks osaks on alati olnud presidendikandidaatide debatt. Noh, et rahvale oleks teada, mis mees või naine nende uus president on. Praegu oleme aga kuidagi jõudnud olukorda, kus valitakse juba Riigikogus presidenti. Ilma mingi debatita!

Ok, ma saan aru, et Põlluaas ei saanud hääli kokku, aga no olemasolevale presidendile Kersti Kaljulaidile oleks ikka võinud pakkuda võimalust Alar Karisega debateerida! Kasvõi siis ajakirjanduses. Vähemalt lugupidamisest tema vastu.

Karis on kahtlemata väärikas mees, aga midagi muud me tema kohta nagu ei tea. Mis ta arvab elust, inimestest, mis on tema jaoks olulised põhimõtted? Seda on tutvustatud ainult erakondadele, aga inimestele? Hüva, presidenti valivadki erakonnad, aga no vähemasti LUGUPIDAMISEST rahva vastu oleks võinud meile ka teada anda, mis mees see Karis ülepea on. 

KIRJANDUSFÄNN ELLA

 Mõtlesin, et kus Ella on - tavatu vaikus tekkis. Tavaliselt on lapsed siis pahandust tegemas. Kus on üheaastane, mõtlesin. Ja leidsin ta raamatukogutoast oma laua tagant raamatut uurimas :D

Kui Roosi on issi moodi IT-fänn, siis Ella paistab emme moodi kirjandusfänn olema :) 

ASTMA. JA EI SAANUDKI MA TÄNA POODI ILMA MASKITA PROMENEERIMA MINNA :(

MNJAHH! Tahtsin täna poodi minna, aga astma tuli nende külmade ilmadega tagasi ja mõtlesin, et kuidas ma köhaga lähen. Ja veel ilma maskita. Raudpoltkindlalt peetakse koroonikuks. Kuigi astmaköha on selgelt teistsugune kui viirushaiguse köha, aga seda muidugi ainult astmaatiku jaoks. Teiste jaoks ilmselt vahet pole. 

Nii et jäi mul tänagi järele proovimata, kas ma ilma maskita poodi sisse saan. Ja jälle läks poodi Inno. Kes hooples, et häh, tuiskan nii kiiresti poest maskiga läbi, et midagi aru ei saa. Inno on nutiinimene ning maksab alati iseteeninduskassas. Mina hajameelse boheemina seda muidugi kasutada ei oska. Ikka veel! Hea, et pangaautomaadist raha välja võtta oskan - sellega oli ka alul suuri raskusi. Aga ära õppisin. Iseteeninduskassat ma aga kardan. Mulle meeldib inimlik kontakt, kassapidajale 'tere' öelda ja vastastikku naeratada, muidu oleks nagu robotmaailmas, ja nõnda läheb minul alati poes palju kauem kui Innol. No ma muidugi valin asju ka kauem kui Inno, aga see selleks. 

Inno ütles, et ta võib nüüd iga päev poes käia, pole probleemi. No vaatame. Ma tahaks mõni päev ise minna. Aga pean ootama, kuni see astma tasandub. 

Sõber Harry ütles, et Eesti kliima ongi astmaatikule väga halb. Nojah, vihmadega see astma mul jälle tuli. Kui oli 12-13 kraadi ja sadas. Portugalis kaob mul alati astma ära, aga Eesti sügis toob ta ilmeksimatult tagasi. Noh, õnneks on mul sel talvel jälle Portugali asja :) 

ESIMENE MASKIPÄEV (MINU MASKI MITTE KANDMISE PÄEVIK)

Kuna ma ei ole veel päris hästi selgeks saanud, kas ma siis tohin niisama ilma maskita poodi minna või pean oma hingamisraskuste tõendamiseks perearstilt tõendi võtma, läks täna toidupoodi Inno. Rääkisin talle küll, et tellime e-poest, aga Inno ütles, et käib kähku ära ja kannatab selle viisteist minti, mis tal poes kulub, ikka maskiga ära.

No hüva. Kannatas. Aga oli tagasi tulles imestunud, et väga paljudel poelistel polnudki maski ees. Ilmselt on siis väga paljudel "tervislik põhjus," miks nad seda maski kanda ei saa :D 

EI MINGEID MASKE ENAM!

Jälle need maskid! Arvasin juba, et maskidega on nüüd kõik, aga uuest nädalast jälle. Mida teha, arutasime eile Innoga oma traditsioonilisel pikal jalutuskäigul. Kas hakkame siis nüüd jälle maske kandma, oma sooja hingeõhku sisse hingama? Aga kust osta sellised maskid, mida me kanda saame? 

Inno ütles, et teab üht õmblejat, kes teeb hirmõhukesi maske, millest ka õhku läbi tuleb. Ja et ostaks tema käest omale maskid. Saaks vähemalt natuke hingata. Mina seda eriti ei uskunud. Ma tellisin endale läinud aastal Moomin'i veebipoest muumimaskid, mis olid ka hirmõhukesed, aga ikka laperdas see mask mulle hingeldamise ajal (ja mask paneb mind alati hingeldama) vastikult vastu nina ning nööris hinge kinni. Ei. Ei. Ei. Ei mingeid maske, ütlesin mina. Visiir! Ma olen nõus kandma ainult visiiri, ütlesin Innole.

No K-Rautas müüakse visiire, ütles Inno. Et lähme K-Rautasse ja ostame endale visiirid. Jah, Tanel Kiik ütles, et visiirid on ka lubatud, kiitsin ma takka. Aga tõele au andes on visiiriga ka väga vastik olla, ütles Inno, ikka hingad oma hingeõhku tagasi sisse. Mnjah, ütlesin mina. Mnjah! Mida siis teha???

Otsustasime, et lõpp, seekord me enam oma ninasid ei kata. Kui, siis just äärmisel hädavajadusel! Kord kuus käib Inno Võru polikas Juulile mähkmeid ja muud invastaffi toomas. Ok, siis pole muud varianti kui tatilapp ette panna. Meil on vaja käia ainult toidupoes. Riided ja kõik muu tellime veebist. Peaasjalikult Amazonist. Mööbli Ikeast, mänguasjad XS-mänguasjadest. Ella mähkmed Prismast. Eesti veebipoodidest tulevad asjad paari päevaga kohale, ainult nats oodata, ei pea selle pärast peaks hinge kinni nöörima hakkama. 

Aga toit, toit, toit. Kust saada toitu nii, et ei peaks õhku ahmima? Selveril ja Rimil on e-pood, teatas Inno rõõmsalt. Uurisime asja ja tõesti! Selverist saab toitu koju tellida kolm korda nädalas, Rimi kohta peame veel uurima, aga Inno mäletas, et selline variant on küll olemas, et paned kodus paki kokku ja lähed siis pärast järele. No super! Paneme kodus paki kokku ja jalutame pärast järele. Meile ju meeldib jalutada. Saab päeva kirja nii, et ennast lämmatama ei hakka! 

Nii naljakas. Tabasin end mõttelt, et tänapäeva maailma iseloomustabki kõige paremini väljend "enda lämmatamine." Inimesi lämmatatakse ning nad lämbuvad. Sellele võib ükskõik kui ilusaid silte külge kleepida ning väita, et see toimub ühiskonna hüvanguks, aga me kõik lämbume. Jah, koroonahaiged lämbuvad ka, aga koos nendega lämbuvad ka kõik ülejäänud. Igaüks lämbub, ka lapsed - kui üle 12-aastased veel koolides maske kandma peavad. Me pole isegi lapsi säästa osanud. 

Me oleme ses võitluses pandeemia vastu tegelikult juba hävinud. Koroona on meist kavalamaks osutunud ning näidanud, et lihtsate lahendustega ei saavuta siin midagi. Lämmatamise ja torkimisega ei saavuta midagi. Millega saavutaks? Vot see on miljoni dollari küsimus.

Aga inimmälu sügavustest on teada, et üks tervise tagatistest on VÄRSKE ÕHK. Võimalikult palju värsket õhku. Sajandeid on meedikud seda meile korrutanud, nüüd aga selle miskipärast täiesti ära unustanud. Maskid, maskid, maskid. Kes terve olla tahab - mõelge, kuidas nendeta saaks.

Ellast on juba väga suur abi

Suur suvi - konditsioneeri abiga! - üle elatud ning ilm lõpuks ometi minu maitse järgi :) Saab jälle ülestähendusi tegema hakata. Mida on siis uut Ella elus? 

Ella on vahepealse ajaga käima ning ka jooksma õppinud ning tema lemmiktegevuseks on mööda mööblit turnimine, milles ta on juba saavutanud märkimisväärse osavuse. Tuleb diivanilt ja ka diivani seljatoelt alla nagu niuhti (emme järelevalve all muidugi). "Varastab" innukalt Roosi mänguasju ning poetab neid mööda elamist laiali. Suutis "ära poetada" ka issi Ikea tööriistakapi võtme, mida me ei ole siiamaani üles leidnud. Ütleb hoolega uusi sõnu, millest lemmikuteks on "emme" ja "anna." Oskab näidata, kus on tema naba. 

Iseloomult on Ella rõõmus tüdruk, kellele meeldib nalja teha ning omal käel maailma avastada. Kui Roosi tahtis, et talle kõik asjad ette-taha ära tehtaks ning kätte toodaks, siis Ella tahab ise teha ning tuua. Inno on väga õnnelik, et pole pidanud teda enne magaminekut süles tassima nagu Roosit. Kuna Ella rahmeldab päeval väga palju ringi, siis on ta õhtuks rampväsinud ning jääb emme süles norinal magama. 

Siin eile aasta ja kahe kuuseks saanud tüdrukutirts mulle koristama appi tormamas :) Ja siin veel üks pildike:

IKEA on täiesti kummaline ettevõte

Üks juhtum veel seoses kummalise ettevõttega, mille nimi on IKEA. Nimelt tellisin sealt kapi IKEA PS. See on selline metallkapp, hea tööriistu ja muid asju panna, ainult et uksed käivad lukku.

Võtmed olid ukse ees, aga väike aastane laps muidugi sai need sealt kätte ja peitis kuhugi ära. Kuhu, ei tea. 

Tellisin siis IKEA klienditeenindusest uued võtmed. Kõigepealt kulus mitu nädalat vastamise peale. Siis vastati, et võtmeid kohapeal pole, need peab kusagilt tellima. Läks umbes kuu aega, kuni anti teada, et üks võti on kohale jõudnud ja maksab 49 senti. Ja et selle saab kätte Tallinnast kõnekeskusest.

Kirjutasin siis, et kas selle võtme saaks postiga Võrru saata. Ja nüüd ootan juba teist päeva vastust. Kui muidu vastavad ettevõtted tavaliselt mõne tunni või vähemalt päeva jooksul, siis IKEA on eraldi tase, kus vastamine võtab päevi, või isegi nädalaid.

IKEA puhul torkab silma, et vastused ja kogu reageerimine käib teatud nihkega. Justkui mingist teisest dimensioonist tulevad vastused.

Kunagi räägiti Hansapanga, praeguse Swedbanki kohta, pärast ettevõtte müüki, et kõik otsused tehakse Stockholmis, Eestis istuvad ainult tuimad käsutäitjad. Ilmselt on IKEA puhul samamoodi. Kõike küsitakse Rootsist üle, isegi seda, kas saab võtme postiga kliendile koju saata.

Kohati tundub, et see ongi laiemalt Eesti arengu pidurdumise põhjus. Enamus ettevõtteid on Skandinaavia firmadele maha parseldatud ja siis kogu elu toimub nende suva järgi. Mis tähendab lõputut ootamist ja venimist, kuna kõige pisemadki otsused tehakse kusagil mujal.

Meenutab kergelt ka üht teist riigikorda, kus samuti otsused tehti mujal, mis inimesed täiesti ära nüristas ja mis lõppes suure paugu ja krahhiga.

P.S. IKEA lõpuks reageeris ja oli nõus võtmed postiga saatma. Kokku läks see maksma ligi 5 eurot. See pole küll suur summa, aga ikkagi. Portugalis näiteks pakkus IKEA samalaadset teenust täiesti tasuta. See näitab, et firma jaoks on standardid eri riikides erinevad.

Koroonast ehk mis tähendab „Usaldan teadust”

Praegu kõlab tihti loosung „Usaldan teadust”, seda peamiselt vaktsineerimisega seoses. Seda ilmselt tulenevalt asjaolust, et vaktsiinid on teadlaste poolt välja mõeldud.

Tegelikkuses on see loosung eksitav, sest tegemist on teaduskatsetega, mille eest muidu makstakse raha. Nüüd on poliitiliste kokkulepetega muudetud inimesed katsejänesteks teaduslikus eksperimendis ja täiesti tasuta. Ravimifirmad teenivad samas miljardeid. 

Selline olukord võib anda tagasilöögi vaktsineerimisele tervikuna, kui vaktsiinid osutuvad ebaefektiivseteks ja tervisele ohtlikeks. Usaldus peaks tulema peale seda, kui katsed on läbi ehk paari aasta pärast, kui pikaajalised kõrvaltoimed on välja selgitatud. Senikaua peaks katsejänestele maksma raha ja kompensatsiooni neile, kes eksperimendi käigus invaliidistuvad. 

Kunagi oli AIDS samuti kole ja hirmutav haigus, aga siis midagi säärast ei toimunud. Koroona pidi inimeste mõtlemist mõjutama, nii et pole võimatu, et oleme sisenenud simulaakrumisse, kus ei saa enam aru, mis päris ja mis mitte.

Ettevaatust: IKEA petab kliente

 

Pilt IKEA kataloogist, kus pilt ei vasta tootele.

IKEA-t peetakse muidu igati vahvaks firmaks, aga Eesti kogemuse põhjal võib küll öelda, et selle ettevõtte teenindus on allapoole igasugust arvestust.

Ilmselt on põhjus selles, et firmal puudub Eestis esindus ja tegevus Eestis toimub allhanke firmade kaudu. Nende kvaliteet jätab soovida.

Oleme tellinud kolm korda IKEA kaupa koju, seda vaatamata kojuveo krõbedale, 70-eurosele hinnale. Põhjuseks on asjaolu, et Tallinna teeninduspunkti on Lõuna-Eestist tülikas ja ka ohtlik sõita, sama lugu on Riia poega.

Selle kolme korra jooksul võib täiesti rahule jääda vaid ühe tellimusega. Esimese tellimuse puhul oli ühe toote üks osa puudu, lapsetooli jalad, viimase tellimuse puhul terve toode, kirjutuslaud puudu.

Lisaks on kojutoomine nagu loterii. On teatatud, et kaup jõuab 9-21, nii et sa pead terve päeva kodus passima ja telefonikõnet ootama. Transporditeenuse osutajad olid väga kahtlased tegelased, kaks tursket selli, kes panid kauba lihtsalt auto kõrvale tänava äärde maha, võtsid allkirja ja lahkusid. Ei aidanud isegi tuppa tuua. NB! Kojutoomise teenuse hind on 70 eurot!!! Pärast selgus, et ühte kirjutuslauda ei olnud. Kui helistasin kullerile, siis ta ütles, et nemad ei tea midagi, nemad pole IKEA, ja et ma võtaks ühendust IKEA-ga. Sellised tegelased tiirutasid vanasti Tallinnas keskturu ümbruses, nüüd siis on IKEA kullerid.

Nüüd oleme ilma kauaoodatud kirjutuslauata. Tellisime kaks lauda, üks jõudis kohale, teine mitte. Väga sitt maitse on suus igatahes. Nagu oleks näkku sülitatud. Lausa nutt tuleb peale, kui mõelda, et tegemist on IKEA-gs.

Eelmistel kordadel on kaup ilusti tuppa aidatud tuua, nüüd polnud enam sedagi. Ilmselt on hakatud teenuse pealt kokku hoidma, kuigi hind on jäänud samaks, 70 eurot.

Oleme tellinud kaupa veebipoodidest nii Eestis kui mujalt kümneid kordi ja mitte kunagi pole sellist jama olnud. Kusjuures kojuvedu on olnud selliste summade juures kas tasuta võiks maksnud maksimaalselt 10 eurot. Kaup on ilusti kõik kohale toodud, kuller on ette teatanud ajavahemiku tunnise täpsusega, millal tuleb. Kõik tooted on ilusti kohale toodud, ei mingit valskust ega pettust, mitte kordagi.

Lisaks oli viimases IKEA tellimuses üllatus. Nimelt oli riiul selline, mis ei vastanud kuidagimoodi pildil kirjeldatule. Pildil on näha, kuidas riiuli peale mahuvad ära taldrikud, tegelikkuses oli riiul aga palju kitsam, kuhu taldrikud ära ei mahu.

Kui kirjutasime IKEA-le kaebuse, vastas firma Runikon Retail OÜ (ilmselt IKEA allhankefirma) esindaja, kes märkis, et pildid ongi illustratiivsed ja midagi teha pole. Ise olen süüdi, et ei tutvunud firma ostu-müügi eeskirjadega. Ja kui toode ei sobi, on see võimalik tagastada väljastuspunkti kassasse, ehk siis viia ikkagi Tallinna. Kui see pole kliendi nörritamine, siis mis see on?

Olen varem soetanud asju IKEA Soome poodidest, ja seal pole kunagi mingeid probleeme olnud. Eestis on aga väga negatiivne kogemus. Võib öelda, et IKEA petab Eestis kliente, seda süsteemselt ja nagu tagasiside põhjal järeldada, võibolla isegi teadlikult. Miks seda tehakse, on arusaamatu. On arusaamatu, kuidas selline ettevõte, mis nõuab oma allhankijatelt täpsust, ei suuda ise korrektselt tellimusi täita.