pühapäev, 19. mai 2019

Kaks idüllilist pildikest Alentejost-Extremadurast :)



Sellises idüllilises kohakeses ma siis kirjutangi :) Akna all on oliivipuu ja selle küljes võrkkiik, ise  pikutan lamamistoolil :)



Igal õhtul läheb minu akna alt mööda kitsekari. Nad on terve päeva karjamaal söönud ja peremees toob nad koju. Kuna igaühel on kaelas väike kelluke, siis on nende tulek kaugele kuulda :).

laupäev, 18. mai 2019

EKRE on Eesti kõige Vene-vastasem erakond

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Soome juhtiva põlissoomlaste erakonna aseesimees Laura Huhtasaari ütles välja selle, mida Eestis ei juleta välja öelda: et EKRE on Vene-vastane partei. Huhtasaari sõnul pole Euroopa parempoolsete soov mitte Venemaad soosida, vaid Euroopat päästa, vahendab eestinen.fi.

Eestis on üritatud EKRE-t Venemaaga seostada, kuna EKRE vaated sarnanevad Itaalia, Prantsusmaa ja Austria parempoolsetega, kel on tuvastatud sidemeid Putiniga. Samas unustatakse ära teised erakonnad, näiteks avalikult Vene-meelne Ungari peaminister Viktor Orban kuulub Euroopa Rahvaparteisse EPP, mille esindajad on valitsustes üle terve Euroopa. Siiani pole suudetud ega tahetud Orbani erakonda FiDeSz EPP-st välja visata, sest see oleks esiteks häbiväärne ja teiseks ajavad kõik Euroopa riigid salaja Venemaaga asju. Isegi väike Eesti saatis oma presidendi Putiniga kohtuma - eks seal üht-teist ikka omavahel kokku lepiti, millest avalikkusele teada ei anta.

Kui aga vaadata EKRE rahvuslikku joont, siis võib öelda, et EKRE on kõige Vene-vastasem erakond Eestis. Kui jälgida Vene meediat, siis on seal EKRE just pinnuks silmas.

EKRE-t ründavad Euroopa liberaalid - samas ei seganud Euroopa liberaalidel miski tegemast koostööd Keskerakonnaga, seda veel Savisaare ajal, kui sõlmiti koostöölepe Ühtse Venemaaga. Millegipärast nõutakse Keskerakonna väljaviskamist liberaalide hulgast pärast seda, kui Kesk tegi valitsuse EKRE-ga, mitte siis, kui sõlmiti koostöölepe Ühtse Venemaaga. See näitab suurt silmakirjalikkust: tegelik põhjus EKRE tõrjumiseks pole ju Venemaa, vaid see, et EKRE on vastu massilisele immigratsioonile ja Euroopa islamiseerimisele, mis praegu on käimas ja saab hoogu juurde. Kardetakse, et kui EKRE ja mõttekaaslased Euroopas toetust juurde saavad, siis pole võimalik enam migrante massiliselt sisse vedada. Paljudele huvigruppidele Euroopas on see vastumeelne.

Näiteks Eestis on Reformierakond selgelt välja öelnud, et nende soov on migrante sisse vedada - seeläbi loodetakse raha teenida. Samuti tahavad migrante sisse vedada sotsid, kuna siis on võimalik rohkem makse koguda ja neid laiali jagada - see ongi sotside mõte - ning mis seal salata - paljud migrandid hääletavad sotside poolt. Reformil ja sotsidel pole aga eesti rahvast ja tema saatusest sooja ega külma - seda oli hästi näha sajandi suurima majanduskriisi ajal, kui oma inimestele nuga selga löödi ja välismaailma ees lömitati. Selletõttu kaotas Eesti ligi 100 000 inimest, keda on võimatu tagasi saada. Soomest lasti peale sõda samamoodi minema hulk inimesi, keda siiani taga nutetakse. Soome kaotus oli seejuures rahvaarvu arvestades palju väiksem, aga seda peetakse suureks rahvuslikuks tragöödiaks. Eestis korraldasid Reform ja sotsid aga palju suurema katastroofi. Ning NB! nüüd tahetakse massiliselt lahkunud eestlaste asemele migrante sisse vedada. See on puhas stalinism.

neljapäev, 16. mai 2019

Kes ütleb veel, et Le Peni Tallinna kutsumine oli viga? EKRE-l õnnestus Le Pen terve maailma ees lolliks teha!

Väljavõte Delfi veebist.

Mulle EKRE üha rohkem meeldib. Nad on üle võtnud Borati rolli Eesti poliitikas. Varem tegi Eestis Boratit Indrek Tarand, aga Tarand on jäänud vanaks ja väetiks, mistõttu on hea, kui noor põlvkond peale kasvab. Nad on poliitikas heas mõttes sanitarid. Väga vajalikud seega. Minu pärast võiks valida Eestist Euroopa Parlamendi kõik EKRE-kad - oleks kindlasti põnevust ja tegusid nö täie raha eest.

Ja kas keegi ütleb veel, et Le Peni Tallinna kutsumine oli viga?

teisipäev, 14. mai 2019

KGB 1948 on sama, mis Eesti ajakirjandus 2019


1948, KGB arestimaja Tartus, minu isa ülekuulamine. 

Ülekuulaja: „Teid süüdistatakse banditismile kaasa aitamises.” 

Minu isa: „Aga need on ju anonüümsed tunnistajad!” 

Ülekuulaja silma pilgutades: „Teie jaoks anonüümsed, meie jaoks mitte!”

KGB aastal 1948 on sama, mis Eesti ajakirjandus aastal 2019. 

Pildil mu isa Vorkuta vangina, ca 1949. 

Milliseid liitlasi peetakse Eestis silmas?


USA, Eesti peamise liitlase president Donald Trump kiidab taevani Victor Orbanit, keda Eestis maapõhja kirutakse.

Kas see tähendab, et Eesti ei jaga oma peamise liitlase väärtusi?

Ei imesta, et Eesti president käis Vladimir Putini juurest tuge otsimas.

esmaspäev, 13. mai 2019

Hüvasti, kohtutäiturid!


„Uhke on olla võlgu. Olgu, uhke võib-olla mitte, aga uhke on välja mõelda skeem, kuidas vältida võlgade tasumist,” räägib Postimehes kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kantsler Kristi Hunt.

Kohtutäiturid kiunuvad. Aga ei ole olnud alatumaid inimesi kui Eesti kohtutäiturid - nägin seda Võrumaa Teatajas reporteritööd tehes mitmeid kordi oma silmaga.

Kuidas igasugune inimlikkus heideti silmagi pilgutamata kõrvale ja võlgadesse sattunud inimestelt võeti külma kõhuga ära nende viimane raha. Söögiraha. Kuidas meeleheitele viidud pereisad ja pereemad olid sunnitud leiutama „skeeme”, et oma väikestele lastele süüa osta. 

Oma julmuse poolest on Eesti kohtutäiturid võrreldavad hävituspataljoniga. Oma küünilisuse poolest KGBga ning oma alatuse poolest NKVDga. 

Ja nüüd nende julmade, küüniliste ja alatute inimeste juhil veel jultumust inimesi nende ellu jäämiseks vajalike skeemide leiutamise pärast osatada? Mõnel inimesel ei ole ikka üldse südametunnistust.

Soovin nii pikka aega lihtsaid inimesi karistamatult ja NKVD järjekindlusega jälitanud kohtutäituritele kiiret kadu. Mitte keegi ei tunne teile kaasa.

Pildil moodsa, õnneks nüüd juba likvideerimisele kuuluva NKVD juhtivtöötaja Kristi Hunt. 

laupäev, 11. mai 2019

Minu sünnipäev Portugalis :)



Uhh, sünnipäev! :) Sünnipäev algas toredasti :D Juba hommikul olid platsis esimesed õnnitlused - hästi sooja ja südamliku sõnumi saatis mu kõige armsam natside vastu võitleja, minu Rick Blaine :) Siis tulid robinal teised õnnitlused - kõige kaugem Ida-Timorist Dililt armsalt sõbralt Joaolt, keda tunnen juba 2003. aasta juunist, mil elus esimest korda Lissaboni jõudsin ja sesse linna esimesest pilgust armusin :) Ja ärge kujutage ette - see ei ole SEE Joao, kelle ma Inno pärast maha jätsin, see on teine Joao :D Hommiku veetsin õnnitlustele vastates ja Inno voodisse toodud kohvi juues :)

Siis pakkus Inno välja, et võiksime ette võtta väikese väljasõidu lähedal asuvasse Portugali linnakesse nimega Arronches. Mõeldud-tehtud, läksime ja leidsime ühe imetoreda restorani, kus pakuti mereande. Võtsin oma lemmikuid krevette ja kaheksajalga, mis maitsesid ülihead. Siis hullasime Roosi pealekäimisel natuke mänguväljakul, käisime poes ja oligi aeg kodu poole tagasi sõitma hakata. Päike oli juba kõrgel taevas ja sooja oli 26 kraadi (praegu on juba 29). Koju tagasi jõudes vaatasin, et mulle oli VEEL õnnitlusi saatnud :D Ega midagi, hakkasin neile siis vastama :D

Seejärel pikutasime (siesta!) ja sõime poest ostetud arroz de pato't ja portugali maasikaid, mis olid väga head ja magusad. Ühtlasi tuli mulle meelde, et see on mul juba teine järjestikune aasta, kus ma ei veeda oma sünnipäeva Eestis :D Eelmine aasta olime Hispaanias :D Ja ausalt öelda, kui Eesti ilma vaadata (Võrus üheksa kraadi ja sajab, brrr), siis mul on väga hea meel, et ma just siin olen :D

Nüüd aga üks sünnipäevalubadus ka. Ma luban teile, et ma ei muutu kunagi, NEVER :) Aitäh kõigile, kes täna minu peale mõtlesid! Love you! :) Siin veel mõned pildid tänasest päevast:


Inno teeb tööd, Roosi hullas samal ajal mänguväljakul :)



Sünnipäevalaud :)


Oma armsa Lulluga :)

reede, 10. mai 2019

Miks ma Kangilaski ees ei vabanda


Tänase Tarandi kohtuprotsessi raames meenub meie enda protsess teise sotsi, Kangilaskiga. Kangilaski solvas Virginia Woolfi grupis minu perekonda ja mina siis omakorda kirjutasin oma blogis, mis ma temast arvan. Seepeale kaebas Kangilaski mind kohtusse ja nõudis õiglast hüvitist. Vahepeal arutasime ka kokkulepet, aga kuna tema seadis tingimuseks avaliku vabandamise, siis ma loomulikult keeldusin. Ma ei vabanda kunagi inimese ees, kellest ma lugu ei pea. 

Leian endiselt, et kui inimene võitleb nii kirglikult narkomaanide õiguste eest, siis võib esitada küsimuse, kas ka tema ise võib olla narkomaan. Protsessisime edasi. Esimese astme kohtus saavutas Kangilaski kuueteistkümnest lausest KOLME maha võtmise :D ja 500 eurot raha (300 eurot hüvitis pluss 200 eurot kohtukulud). Ma mõtlesin, et ok, võin ju need postid siis maha võtta, aga selgus, et Kangilaski, kes oli alles natuke aega tagasi ajakirjandusele uljalt deklareerinud, et tema on lahendiga ülirahul, ikkagi POLE rahul ja kaebas otsuse edasi Ringkonnakohtusse :D Mis tähendas, et võisin ka need kolm posti rahulikult üles jätta. Raha sissenõudmise oleksin jätnud kohtutäiturite hooleks, sest inimesele, kellest ma lugu ei pea, ei maksa ma vabatahtlikult MITTE SENTIGI.

Järgmine protsess toimub Ringkonnakohtus 18. juunil. Ja ma ikka ei vabanda Kangilaski ees. Ega maksa talle mitte sentigi.

Moraal - kui sa leiad, et sul on õigus, siis jumala eest, ära vabanda! Nagu president ütles - SÕNA ON VABA. Nii liberaalidele KUI konservatiividele.

Füüsilise vägivallaga on muidugi natuke teine lugu. Käte ega jalgadega ei räägita, räägitakse suuga. Seda rääkis juba mu isa. Aga kui üks mees on rääkinud teise mehega käte või jalgadega ning leidnud, et tal oli siiski õigus, siis samuti - jumala eest, ÄRA VABANDA.

P.S. Aga Tarand on jälk. Tähtis europarlamentäär sai võimaluse lihtsaid inimesi alandada ja kasutas seda ära. Ma loodan, et ta ei saa enam kunagi mitte ühtegi häält ja vajub poliitika unustuse sohu. 

kolmapäev, 8. mai 2019

Mis värk? Kas Kallas lööb nüüd Ligi erakonnast minema?


Reformierakona juht Kaja Kallas on viidanud pere-  ja naiste-vastase vägivalla teemalisele artiklile Ekspressis. Artikkel on kahtlemata mõtlemapanev, aga veel rohkem tekitab see küsimusi, kas nüüd lüüakse Reformist minema mees-šovinistid eesotsas Ligi, Ansipi ja Langiga.

Või on see Kallase märkus lihtsalt silmakirjalik märkus, et EKRE-t kottida?

teisipäev, 7. mai 2019

Tunnistan üles, et see olin mina

Delfis suur peauudis, et EKRE asus uurima, kes Kuusiku kohta infot andis, üht lehte abistanud naist jälitati.

Tunnistan üles, et see olin mina. Uurisin oma Rakvere sõbrannadelt, kas nad on selle Kuusiku asja kohta midagi kuulnud. Et oli siis peks või polnud peks. Ja kui polnud, siis ei tea, kes siukseid jutte levitab.

Keegi ei teadnud midagi, aga arvati, et eks need Rakvere sotsid, kes muu, selle asja taga olid. Aga jälitada ei palunud ma küll kedagi. Ausõna.

esmaspäev, 6. mai 2019

Huvitav, kuidas eestlased selle peale ei tulnud?

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Veel paarkümmend aastat tagasi olid eestlased panganduse innovatsioonis esirinnas. Võeti kasutusele veebipank ja mobiilpangandus, mis olid maailmas täiesti uudsed. Nüüd aga, nimesid nimetamata, on areng täiesti toppama jäänud. Mingit edasiminekut pole. Kuigi kõik pangad pole kaugeltki Skandinaavia filiaalid.

Innovatsioon toimub hoopis Skandinaavias. Näiteks Soome pank võttis kasutusele püstise pangakaardi. Kuidas eestlased selle peale ei tulnud?

pühapäev, 5. mai 2019

Eesti eliit unustab ära, et on rahvale võlgu


Kui Eesti 1990ndate algul end vabaks võitles, iseseisvuse kätte sai, siis anti teatud hulgale inimestest soodustingimused arenemiseks, et tekiks Eesti oma eliit. Kõigi inimeste ühine ressurss, jõupingutused, maksuraha suunati selle eliidi tekkeks. See on arusaadav, mingisugust eliiti on igal ühiskonnal vaja. Eestis eliit puudus, sest NLiidus olid eestlased kui ebausaldusväärne natsionalistlik element alla surutud, kui mõned üksikud erandid välja arvata.

Nüüdseks on see eliit tekkinud. Aga mis on üllatav, et selle asemel, et rahvale, kõigile eestlastele oma võlg tasuda, on hakatud töötama rahvale vastu. Sellest ongi tekkinud suur vastuseis, lõhe ühiskonnas ning saanud võimalikuks EKRE-sugune erakond.

Mis on aga veel imelikum, et seesama eliit on asunud ründama ka EKRE-t, läbi selle erakonna valijaid, tavalisi inimesi, eesti rahvast, kelle jõupingutuste tulemusel üldse eliit tekkida sai. Saagides oksa, millel ise istutakse, ilma sellest ise (ilmselt) aru saamata.

Ma ei ütle, et eliit peaks end rahva ees nüüd laiali kiskuma, aga võiks olla siiski palju heldem. Tallinna tänavapildis on Porschesid ikka palju rohkem kui Helsingis, kuigi soomlased on mitu korda jõukamad. Soomes võistleb eliit selle nimel, kes rohkem maksu maksab, Eestis võisteldakse, kes rohkem suudab makse maksmata jätta. Soomes võisteldakse, kes suudab inimestele rohkem palka maksta, Eestis aga toimuvad igapäevaselt ellujäämise meistrivõistlused. Kui tuli kriis, siis võttis Soome riik, see on eliit rahva olukorra leevendamiseks laenu, Eestis aga keerati veel kruvisid koomale. Väga julm. Eesti kaotas läbi selle julmuse paari aastaga ligi 100 tuhat inimest.

Minu meelest on see, eliidi käitumine Eesti ja eestlaste tulevikku arvestades peamine küsimus. Jah, lobjakad ja kiislerid on ka eliit, kes rahvale näkku sülitavad, kui EKRE-t sõimavad. Ja selle asemel, et rahvast kaitsta, läks Eesti president eliidiga kaasa, kuna see on talle mugavam ja turvalisem. Ta on ise selle eliidi poolt pukki upitatud. Kõik need tema jutud abivajajate olukorra parandamisest on tegelikult üks silmakirjalik mula, nagu nüüd välja tuleb. Põhjus on ka selge, sest paljud abivajajad on EKRE toetajad. EKRE on eliidile ebamugav. Seda tunnistas Taavi Rõivas, eliidi erakonna Reformierakonna üks alustalasid.

P.S. Eriti veider on Eesti eliidi flirt homoteemaga. Ma saan aru, et sellega tegeletakse arenenud heaoluühiskondades, kus samamoodi tegeletakse koera kakajunnide ja muude sääraste heaoluühiskonna jaoks oluliste asjadega. Aga Eestis, kus rahvas on teel demograafilisest vetsupotist alla, kus kolmandik lapsi nälgib või toitub äärmiselt kehvasti, kus paljudel inimestel puuduvad elementaarsed elamistingimused, kus on jätkuvalt tavapärast juhtumid, mida kirjeldatakse saadetes Kodutunne, Roaldi nädal ja Kuu-uurija, siis on eliidi tegevus lihtsalt kummaline.

Sama lugu on migrantide teemaga. Kui Läänes elaks inimesed sellistes tingimustes nagu Eestis, siis ei oleks seal juttugi mingitest migrantidest. Migrandid on samuti heaoluühiskonna veidrus, sellega uhkeldavad sellised maailma rikkaimad ühiskonnad nagu Rootsi. Eesti on võrreldes Rootsiga puruvaene. Aga räägitakse vajadusest migrante vastu võtta, neid toita ja majutada - täielik ogarus.

Loo alguse juurde tagasi tulles - Eesti eliit on ära unustanud, et on rahvale tänu võlgu.

Jumal tänatud, et see õudus läbi sai



„Meid tuntakse kui kokkulepete ja kriteeriumide täitjat,” kirjutas endine peaminister Taavi Rõivas sotsiaalmeedias. Ta leiab, et praeguse valitsuse jätkamine annab hävitava hoobi Eesti „mainele” rahvusvahelisel areenil.

Aga SEE ongi probleem. Meie „maine” ongi meie probleem. Et meid tuntakse kui tublit kannupoissi, kes on nõus oma isandale igast asendist kulpi lööma ning kõiki ülevalt poolt tulevaid käske vastuvaidlematult täitma. Omaenda rahva kannatuste hinnaga. Just sellesama „kokkulepete ja kriteeriumide” täitmise pärast on nii paljud eestlased kodumaa tolmu jalgadelt pühkinud ning mujale elama läinud, nii paljud lastega pered ja puuetega inimeste hooldajad ning pensionärid vaesuses virelema pidanud. Toidu ostmiseks SMS-laenu võtnud ja kõhu kõrvalt küttearveid maksnud. 

Mille pärast on meie sotsiaalsüsteem sellises seisus, et riigil pole enam isegi jalututele ratastoolide ostmiseks raha? Eks ikka selle sama „kokkulepete ja kriteeriumide” orjaliku täitmise pärast. Toiduhinnad sellised, et isegi soomlased võtavad juba Soomest toidu kaasa, kui Eestisse reisima tulevad? Kokkulepped ja kriteeriumid! Riiete hinnad sellised, et enne pead pool aastat koguma, kui endale uued saapad saad osta? Kokkulepped ja kriteeriumid! 

Teised riigid vilistavad „kokkulepetele ja kriteeriumidele” või ei sõlmigi selliseid „kokkuleppeid ja kriteeriume”, mis oma rahva kannatama panevad. Meie reformierakondlikud kannupoisid täitsid neid aga nii, et nahk seljas märg ja keel suust väljas. Ikka selleks, et Brüsseli ja Ameerika onudega kokku saades jälle „tubli poiss” öeldaks ja pead patsutataks. Aga nii ei käitu riigimees või -naine, nii käitub koer. 

Nüüd on lõpuks see reformierakondlik õudus läbi ja Jumal tänatud. Ma tõesti kartsin, et ma suren enne ära, kui see lõppeb. Meie Innoga aitasime ka loodetavasti tema lõpetamisele kaasa, aga põhitöö tegid ära EKRE ja Isamaa, kes seljad kokku panid. Praegu on kõik kõige paremas korras - esmatähtis ei ole enam „maine”, vaid see, et Eesti inimestel hästi läheks. Et nii jääkski ja hoidku Jumal meid reformierakondiku õuduse naasmise eest.

reede, 3. mai 2019

Juulike Portugalis mänguväljakul lustimas



Juulike oli täna Castelo de Vide'i mänguväljakul nii nunnukas, et võimatu on seda pilti teiega mitte jagada :) Veetsime täna terve päeva selles imelises linnakeses: tellisime mulle apteegist (siin on apteek ja optika paljudes kohtades koos) uued prillid (Roosi hüppas vanadele peale - kogemata, nagu ta ütles :D), käisime kohvikus ja mänguväljakul, jalutasime natuke niisama ringi ja ostsime pärast Pingo Doce'ist süüa.

Siin on juba nädal aega nii palav, et tahab ära tappa :D Eile oli lausa 32 kraadi, aga imekombel ei hakanud mul üldse paha. Mõned ilmselt mäletavad, kuidas Inno mulle paar aastat tagasi Portugalis vett pähe pidi valama. Nüüd ei valmista mulle kolmekümnekraadises kuumuses jalutamine mingit probleemi. Ma ei oskagi seda kuidagi seletada, et miks nii. Võib-olla seepärast, et ma ei söö enam kartulit? :D Mul on nimelt äge nikotiinitalumatus. Kui keegi minu lähedal suitsetab, kasvõi restorani teises otsas, siis hakkavad mul suitsu lõhna tundes silmad kipitama, tekib köha ja kõri hakkab pooma.  Kui pikalt suitsu sisse jokutama jään, siis eksaleerub see astmahooks: nina hakkab vilistama ja tekib õhupuudus. Panin tähele, et samasugused nähud tekkisid mul ka pärast kartuli, tomati ja paprika söömist. Uurisin natuke asja ja avastasin, et nii nikotiin kui kartul (ja tomat, paprika, tšilli, cayenne'i pipar jm) on samast solanaceae ehk maavitsaliste perekonnast. Jätsin prooviks kartuli ära, teisi niikuinii eriti ei söö. Ja enesetunne on parem. Nii et võib-olla sellest? Või olen lihtsalt kuuma paremini taluma hakanud? :D

Ahjaa, Inno lasi endal eile ühes teises linnakeses hamba ära parandada ja oli valmis 80-euroseks arveks, aga läks ainult 40 eurot. Täitsa uskumatu, Eestis oleks läinud vähemalt 70 eurot.
Poole tunniga tehti ära ja väga korralikult. Nii et kel Eestis hammaste ravimiseks raha pole, tasub tulla Portugali või Hispaaniasse. Implantaadi panek on 400 eurot, Eestis läks Innol ükskord 1500.

Siin veel mõned pildid tänasest päevast:



Innol ja Roosil on kohviku laua taga pinev vestlus pooleli :) Parasjagu arutatakse, kas osta LOLi suur pall või lihtsalt Little Sister :D



Especialidade de Castelo de Vide - õunapirukas nimega boleima :) Ülihea, Juuli lemmik :)



Veel üks pilt nunnukast :) Juulikese juuksed pleegivad siin alati hästi heledaks ja lähevad vallatult lokki ka :)

Keda me siis Europarlamenti valime (ja kas tuleb lahutus, sest valik on erinev?)

Nii-nii, peab vaatama, et Europarlamendi valimisi maha ei magaks :D Aga valik on mul juba tehtud. Mulle nii meeldis, kui Henn Põlluaas Riigikogu saalist Euroopa Liidu lipu minema viia lasi. Temale ma oma hääle annangi.

Mulle nimelt meeldivad mehed, kes kellegi ees ei kooguta ega nooguta. Mu isa oli ka selline mees ja seetõttu ma ka kelgunööre ei kannata. Mis teha :D Inno valib muidugi jälle oma suure lemmiku Isamaa, aga me otsustasime, et lahutust meil selle pärast ei tule :) Õnneks on EKRE ja Isamaa ka praegu ilusti koos koalitsioonis :D

Kui saaks kaks häält anda, siis teise annaks Urmas Reinsalule, kes on esikohale tõstnud Eesti põllumeeste eest seismise. Minu arvates on see samuti kõige pakilisem küsimus, mis tuleks Brüsselis ära lahendada.

kolmapäev, 1. mai 2019

Mis nad Sulle maksid, Hans?

Kui mu isa 1948. aastal Tartus Võru tänaval, oma isale kuuluvas majas arreteeriti, siis tehti seda anonüümseks jääda sooviva tunnistaja sõnade põhjal. Mu isa oli Vorkutas, kus talviti võis olla isegi lausa viiskümmend kraadi külma, kaheksa aastat, aga ta ei saanud mitte kunagi teada, kes tema peale kaebas ja teda banditismile kaasa aitamises süüdistas.

Mu vanaema taheti 1949. aasta küüditamisega ära viia. Talle öeldi, et keegi oli tema peale kaevanud. Õnneks leidus üks vene ohvitser, kes vanaemale halastas ja ta koju saatis. Mu vanaema ei saanud kunagi teada, kes tema peale kaebas, sest see kaebaja soovis jääda anonüümseks.

Ma poleks mitte kunagi uskunud, et meie riigis, meie sellise ajalooga riigis, kus nii paljud inimesed on anonüümsete, põõsa taha jääda soovivate tunnistajate pärast kannatanud, tuleb ühel päeval jälle, nüüd siis juba vabas riigis, olla olukorras, kus üks pere peab anonüümsete tunnistajate pärast kannatama.

Mu vanaema pääses küüditamisest, sest hakkas nutma, kui talle järele tuldi. Vene ohvitseril hakkas tast hale ja ta lubas tal koju minna. Sellist inimlikkust Eesti ajakirjandusel polnud, kui Marti Kuusiku naine oma pere ja lapsed rahule jätta palus. Inimene viidi ikka ära, sinna, kuhu võimu nimel kõigeks valmis olnutel vaja oli.

Hans H Luik, ma ei tunne Sind enam ära. Kuidas on kunagise sõltumatu ajakirjanduse lipulaeva loojast saanud niivõrd mandunud tegelane, et ta laseb oma ajakirjanikel teha lugusid anonüümsete tunnistajate sõnade põhjal? Teha lugu, kui tegelikult lugu ei ole?

Mis nad sulle maksid, Hans? Kui palju sinu südametunnistus maksab?

teisipäev, 30. aprill 2019

KUIDAS MIND TÄNA HOMMIKUL MAHA LASTI

KUIDAS MIND TÄNA HOMMIKUL MAHA LASTI 
Kõikidele, keda on kunagi süüdistatud anonüümsete tunnistajate sõnade põhjal

Kõigepealt tulid mu ukse taha politseinikud

Nad ütlesid et neil on informatsioon et ma olen tapnud viis inimest

Ma küsisin kes need inimesed on

Nad ütlesid et nad ei saa vastata sest need on isikuandmed

Ma ütlesin et ma ei ole kedagi tapnud

Nad ütlesid et nad on üle kuulanud rea tunnistajaid

Ma küsisin kes need tunnistajad on

Nad ütlesid et nad ei saa vastata sest need on isikuandmed

Järgmiseks viidi mind kohtuniku ette

Ta oli kardina taga

Ma küsisin kes ta on

Ta ütles et ei saa vastata need on isikuandmed

Mind mõisteti tunnistajate ütluste alusel süüdi ja viidi timuka ette

Ta seisis põõsa taga

Ma küsisin kes ta on

Ta ütles et ei saa seda öelda sest need on isikuandmed
Aga ma võin pärast karistuse täideviimist

KAEVATA

Ajakirjandus ja Kuusiku naine

RAISK, TUNNISTA ÜLES, ET SA OLED VÄGIVALLA OHVER, VÕI MUIDU...!!!

esmaspäev, 29. aprill 2019

Transi teemal. Miks ei võiks paksud nõuda, et neid saledaks peetaks?


Inglise telesaatejuht Piers Morgan tõstatas Daily Mail'is huvitava küsimuse. Ta nimelt kuulutas pärast seda, kui trollid olid teda paksuks sõimanud, et identifitseerib end edaspidi „transsaledana.” 

Tõepoolest - kui inimesel on õigus end vastassoolisena (mehena sündinul naisena ja naisena sündinul mehena) identifitseerida, siis miks ei võiks tüsedal inimesel olla õigus end kõhnana identifitseerida ning nõuda, et ka teised teda edaspidi saledaks peaks ja kutsuks? 

Ühest soost teise liikuvad (inglise keeles on see fraas transitioning) soovivad sageli, et neid juba ette, enne lõplikku transformatsiooni vastassoo esindajaks peetaks. Samamoodi võiks siis ju ka tüsedatel inimestel olla õigus, et neid juba nende praeguses olukorras, alles kaalu langetamist alustades, saledateks peetaks ning saledatena koheldaks. Mis sest, et silmaga vaadates on näha, et tegu tüseda inimesega. Kui inimene tunneb, et ta on sale, siis ta on sale, ning mitte kellelgi ei tohiks olla õigust öelda, et ta on paks. 

Või üldse - igal inimesel võiks olla õigus otsustada, kelle ja millisena ta end edaspidi identifitseerida soovib. Nii võiks ka näiteks inetutel inimestel, kes tunnevad, et nad on tegelikult hoopis ilusad, olla õigus nõuda, et neid igal pool ilusateks peetaks ja ilusatena koheldaks ja nõnda edasi. Maailm oleks nõnda palju mõnusam ja ilusam koht, ilma naljata :) Lihtsalt mõtled välja, kes sa olla tahad, ja kogu ülejäänud maailm peab seda austama. 

laupäev, 27. aprill 2019

Isa mälestused 3


Oma mälestuste viimases osas räägib mu isa, kuidas kulges tema tee Keilast tagasi koju. 

„Mati Mandeli brošüüris "Sõjalõpu sündmused Keila ümbruses" mainitakse, et omaaegse Riigikaitse osakonna arhiivi andmetel maeti Keila vennashauda 182 punaarmeelast. Langenuid oli ka mujal, rääkimata haavatasaanutest.

Mainitakse ka, et kokkupõrkes Hüürul said surma kaks punaarmeelast - leitnant Nikolai Pjannikov ja seersant Aleksei Šabanov. Võimalik, et ühte neist tabas ka minu püssist lastud kuul.

Natuke kõhe on mõelda sellele, et võib-olla olen ka mina tapnud inimese, kuid teisest küljest sõda on sõda ja võitlesime, relvad käes, üksteise vastu. Minul oli seekord õnne ja pääsesin, kuid asi oleks väga kergesti võinud ka vastupidine olla.

Langenuid, ja mitte vähe, oli ka meie poolel. Palju mehi langes Kumna teeristil, mitmed mehed said põgenemisel surma Kirikumõisa ja Keila jõe vahelistel väljadel. Kaks meest, neist üks soomepoiss, said surma staabi õuel. Mäletan teda hästi, sest just enne tankide sissesõitmist rääkisin temaga.

Niisiis tuli erariided selga panna ja kodu poole liikuda. Metsas matsin oma soldbuchi kännu juure alla ja õnneks oli mul säilinud eestikeelne sõduritunnistus, mida läks kohe vaja, kui esimest korda maanteele astusin.

Möödasõitvad sõdurid pidasid mind kinni ja nõudsid dokumente. Esitasin oma sünnitunnistuse ja see näis neid rahuldavat. Selle järele küsiti kella. Kuigi mul oli kell käe peal, taipasin seda mitte näidata. Paljud jäid aga naiivselt kellaaega öeldes oma kelladest ilma.

Edaspidi liitusin sõjapõgenikega, kes nüüd liikusid tagasi kodu poole. Jalgsimatk Läänemaalt Võrumaale koju kestis nädal aega. Alguses sai läbitud 30 kilomeetrit päevas, hiljem juba rohkem. 

Ööbisime ja süüa saime taludes, kus üldiselt oldi väga vastutulelikud põgenike vastu. Eriti paistis see silma Läänemaal ja Harjumaal. Natuke halvem oli Järvamaal. Kõige hullem oli aga Viljandimaal, kus ei lastud ei öömajale ega antud ka süüa. Isegi kaevust vett ei tahetud anda. Sellest ajast on mul tekkinud isegi vastumeelsus mulkide vastu. Tartu- ja Võrumaal oldi jällegi lahkemad. 

Kuna liikusin grupis teiste sõjapõgenikega, siis meid teel ei kontrollitud. Ainult ükskord sattusin lõvikoopasse. Läksin Järvamaal üksi ühte talusse, kus oli mingi venelaste staap. Küsisin süüa ja mulle anti ka taldrikutäis päris head suppi. Seal küsiti, kes ma olen ja kust ma tulen.

Valetasin, et mind oli võetud lennuväe abiteenistusse ja Paldiskis olles taheti viia Saksamaale. Põgenesin sealt tulema ja nüüd tahan koju jõuda.

Õnneks jäädi mind uskuma. Olin ka üsna hädise väljanägemisega, prilliklaas mõranenud ja muidu kehvalt riides. Võimalik, et ka seetõttu lasti mind tulema.

Teel olles hakkas ka üks 22-23-aastane blond Tartu juuksurineiu mulle silma tegema ja tahtis minuga magada. Sellega ma siis ka üks öö magasin, kuid asi piirdus vaid suudluste ja kallistustega. Üks teine vanem noormees oli mulle kõvasti armukade, kuid erilist tüli ei tekkinud. Hiljem kohtasin sama neidu Tartus juuksuritöökojas, kuid nüüd minu lähenemiskatsed ei andnud enam tulemusi.

Viimase rännutee Elva lähistelt Osulasse ema juurde läbisin ühe päevaga. Ema oli minu saabumise üle väga rõõmus. Kuigi vene valitsus oli olnud seal juba üle kuu aja, õnnestus mul ema abiga dokumendid korda saada.

Emalt kuulsin, et ta vend Otto Puru, kes oli Tsoorus metsaülemaks, oli koos naise, 12-aastase poja ja naiseemaga venelaste poolt kusagil kruusaaugus hukatud. Kuuldavasti toimus see selle tõttu, et vene sõdurid olid tulnud onu majja ja leidsid seal sahvrist viinapudeli seebikivilahusega. 

Üks punaarmeelane kukkus pudelist kohe kummutama ja põletas oma suu ja kõri ära. Onu Otto oli küllalt uhke ja otsekohene mees, kes kellegi ees ei kummardanud. See oligi põhjuseks, miks ta koos perega elajalikult tapeti.” 

Pildil leegioni poisid oma iga-aastasel kokkusaamisel Keilas. Minu isa on paremalt esimene. 

Suur suvi on käes!



Nonii, lõpuks ometi on siis siin tõeliselt soojaks läinud :) Täna on siin 24 kraadi ning homme juba 27, ülehomme 28! Paar päeva tagasi oli ainult 12 ja sadas (Eestis oli siis 20!) ning Inno pidas juba plaani Eesti poole tagasi sõitma hakata :D Meeleolu oli ka nullis. Nüüd õnneks see piin lõppes ja saab jälle sooja ilma nautima hakata. Täna juba jõingi hommikul trepi peal kohvi ja imetlesin õide puhkenud roose.

Tervis on järjest parem, aga see Eesti tatt ninas on sitke. Oleme nüüd juba pea kuu aega siin olnud, aga hommikuti on ikka veel natuke kollast tatti ninas. Muud vaevused on kõik ära kadunud.

Täna oli esimene päev, kus ma tundsin, et hakkan vist terveks saama. Ja et stress ja ärevus hakkavad kehast lahkuma. Kuu aega läks selleks. Või noh, õigemini pooleteist kuud, sest reisi alustasime ju juba 15. märtsil.

Muidu on kõik okei. Eile käisime jälle Portalegres süüa toomas ja nüüd on mitu päeva mureta :)

Vaikivast ajastust. Kiisleri ja Lobjaka asjus



Vaatan lõbustatult, kuidas nüüd kõik hirmunud liberaalid on pistnud kooris kisama, et Eestisse on saabunud vaikiv ajastu, kuna vallandati Kiisler ja Lobjakas. Justninimelt NÜÜD.

Ehh, Odessa :D Vaikivas ajastus, sõbrakesed, elame juba aastat 2007 või isegi juba varem. Juba siis suurkorvistati ajakirjandust. Peatoimetajad käisid peaminister Ansipi juures lõunal ja „teadsid”, millest tohib kirjutada ja millest mitte. Kes vähegi teisiti mõtles, sellele ei antud isegi võimalust arvamust avaldada. Nagu tolleagne lugupeetud justiitsminister Rein Lang ütles: „Küsimusi võite esitada siis, kui hakkate õigesti käituma!”

Vaat nii! Nii et Kiisler, Lobjakas ja teised liberaalsete ja sotsialistlike vaadetega žurnalistid - kõigepealt hakake õigesti käituma ja siis küsige.

Ja pole vaja süüdistada EKREt. Sellise ajakirjandusvabadust piirava süsteemi seadis sisse teie enda poolt palavalt armastatud Reformierakond eesotsas teie enda poolt palavalt armastatud peaminister Ansipiga. Teised jätkavad nüüd lihtsalt sissekäidud rada ja sissekäidud rajal on, nagu teada, alati kõige mugavam käia.

Nii et ärge virisege :) Ei saa olla nii, et kui võimul on see erakond, mille talda MINA lakkuda tahan, siis on minul õigus seda valitsust kiita ja teised peavad suu pidama, aga kui võimule saab see erakond, mida ma vihkan, siis on mul ikka õigus edasi rääkida ja seda valitsust kiruda. Vabadus on või teda pole ja vaba ühiskond on ainult selline ühiskond, kus KÕIK on vabad.

Teie, head liberaalid ja sotsid, sellist kõigi jaoks vaba ühiskonda ei tahtnud ja nüüd on tuuled pöördunud. Nüüd olete teie need, kes suu peavad pidama. Jõudu teile selles! ;)

Pildil hetk 2010. aasta märtsist, Stenbocki maja ees. Justiitsminister Rein Lang mu küsimustele ei vasta. Kui küsin, millal ma oma küsimustele vastused saan, ütleb Lang kavalalt naeratades: „Siis, kui te õigesti käituma hakkate!”

kolmapäev, 24. aprill 2019

Praegu suukorvistatakse ajakirjandust? Teete nalja?


Postimehe peatoimetajana lehes omaenda erakonnale kõvasti reklaami teinud Lauri Hussar lasi Eesti Päevalehes hirmsa hädakisa vallale. Appi, suukorvistatakse ajakirjandust! 

Selle loo peale tahaks kohe kõvasti naerda :D Mul tuleb meelde, kuidas Innot pikaajalist Äripäeva ajakirjanikku, Bonnieri preemia nominenti, ei lastud Stenbocki majja, et seal toonasele peaministrile Andrus Ansipile teravaid küsimusi esitada. Ükskord lasti, aga pärast seda, kui Inno oli esitanud küsimuse: „Mida te olete täna ette võtnud töötuse vähendamiseks Eestis?” enam ei lastud, turvamees seisis ukse peal ees. Kui me mööduvalt Rein Langilt küsisime, millal sisse lastakse, vastas ta üleolevalt muiates: „Siis, kui te õigesti käituma hakkate!” See tema lause oli nii uskumatu, et jäi mulle igaveseks meelde.

Sisse me enam ei saanud, aga ega me seepärast Stenbocki maja juurest minema läinud. Passisime väljas, kuni ministrid välja tulid, ja torkasime neile väljas videokaamera nina alla :D Meie sel ajal tehtud videod on netist hõlpsasti leitavad, piisab, kui toksite sisse sõnad: „Inno ja Irja lähevad valitsuse pressikonverentsile.”

Nii et tovarištši - praegu ei toimu mingit ajakirjanduse suukorvistamist, minu teada on Kiisleril siiamaani valitsuse pressikale prii pääse. Lihtsalt üks töösuhe lõppes, veel Kiisleri enda algatusel pealegi. 

Ja kas ma meie kodu läbiotsimisest rääkisin? 2009. aasta kevadel otsiti meie Rakvere kodu läbi „blogi artiklite” pärast ja Andmekaitseinspektsioon võttis AASTAKS AJAKS ära meie arvutid, telefonid, märkmikud, isegi videod minu vanaemast. Reformierakonna valitsusajal, kui me kõige kibedamalt Reformierakonda kritiseerisime ja Reformierakonna telgitaguseid paljastasime. Enough said, ma arvan.

Pildil väike fotomeenutus 2010. aasta märtsikuust, mina rahandusminister Jürgen Ligi intervjueerimas. Ligi erines teistest reformikatest kardinaalselt ja andis mulle Stenbocki maja ees pika intervjuu. 

teisipäev, 23. aprill 2019

Isa mälestused 2


„Meie aga otsustasime, et Saksamaale me end viia ei lase, ning umbes kakssada meest kogunes lähedalasuvasse metsa, kus peeti kõnesid ja otsustati ise minna relvaga Punaarmeele vastu.

Kuulsime, et sakslased põgenevad ning admiral Pitka organiseerib vastupanu. Nõnda siis liikusimegi umbes paarisajamehelise grupiga Keilasse. See oli 21. septembril 1944. aastal.

Kui liikusime Keila suunas, sõitis meile vastu paari sõidumasinaga grupp kõrgemaid Eesti Leegioni ohvitsere, sealhulgas Soodla.

Soodla lasi autol peatuda ja nagu ma teistelt kuulsin, päris meilt, kuhu me liigume. Kuulnud vastust, laitis ta meie mineku maha ja hakkas veenma, et me läheks tagasi Paldiskisse, kuna vastupanu olevat mõttetu.

See veenmine osutus aga asjatuks ja õhtuks jõudsime Keilasse,kuhu oli kogunenud märkimisväärne sõjaväeüksus mitmesaja mehe ulatuses.Osa neist, sealhulgas mina, suunati Keilast Tallinna pooleHüürule,kus ööbisime ühes vanas vesiveskis.

Järgmisel hommikul jätsime selle vesiveski maha ja liikusime paar kilomeetrit Keila poole (Vääna-Posti), kus olid mingid kivihooned ja oli rajatud kaitseliin. Mehi võis olla seal saja ringis ja see moodustas mingi eelväe enne Keilat.

Hommikul kell kümme (22. septembril) saadeti meid neljakesi luurele ja samal ajal pidime ära tooma mahajäänud relvad vesiveskist.

Luuresalga juht oli tüse allohvitser, kes oli varustatud automaatpüssiga, teistel olid tavalised karabiinid ja mõned käsigranaadid vöö vahel. Saime liikuda mööda maanteed umbes kilomeetri jagu, kui järsku kerkis ühe künka tagant mööda maanteed sõitev veoauto, kus lehvis punalipp.

Teised jooksid kaugemale põllu pääle, mina aga varjusin seal samas maantee kraavis. Üks meie meestest sai vist pihta ja kukkus, kui auto oli peatunud meist umbes 50-60 meetri kaugusel.

Auto kabiinist hüppas välja üks punaarmeelane, arvatavasti komandör, pöördus ümber ja tõmmates käega, kutsus auto kabiinis olevaid sõdureid.

Võtsin arvatava komandöri kirbule ja tulistasin. Mees kukkus. Auto juures tekkis segadus ja kasutades olukorda, otsustasin maanteest eemale saada. Ronisin läbi põldu piiravast okastraataiast ja hakkasin tagurpidi eemale roomama. Roomates tuli üks käsigranaat vöö küljest lahti ja seda märgates kahetsesin tookord, et ei läkitanud seda auto suunas. Tagantjärele mõeldes leidsin, et ega sellest vist eriti suurt kasu poleks olnud, sest vahemaa oli küllalt suur ja granaadi viskamises ma eriti spets ei olnud.

Kui sain umbes paarkümmend meetrit maanteest eemale, märkasin, et mu esialgses asukohas tõusis üks kiivris pea ülesse, kuid mind ta tõenäoliselt ei märganud või ei riskinud mulle järgneda.

Kuna vastase ülekaal oli ligikaudselt kümnekordne, siis otsustasin kiiresti taanduda ja jõuda omade juurde abi järele. Õnneks oli sügisene viljapõld üsna hea varjumiskoht ja nõnda jõudsin roomates teise põllu serva. Seal oli lagendik ja paarikümne meetri kaugusel põõsastik.

Tõusin püsti ja liikusin kiiresti põõsastesse. Mõned kuulid küll vingusid pea kohal, kuid mind nad ei tabanud. Läbi põõsastiku jõudsin peatselt omade juurde ja kandsin juhtkonnale sündmustest ette. Sealhulgas ärevuses puterdasin, kuid selle peale vaid heatahtlikult muiati.
Meie luuregrupi juht oli veel kaua aega lahingut pidanud ja mis tast sai, see jäi teadmatuks.

Üllatavalt ilmus aga meie juurde tagasi üks pooleldi erariides luuregrupi liige. Rääkis, et teda oli vangi võetud ja tal olevat õnnestunud põgeneda. Tema jutusse suhtuti umbusuga. Tekkis kahtlus, et vangilangenu kaudu sai vastane teada meie asukohast ja otsustati taanduda Keila poole uuele asukohale.

Endisele asukohale jäeti vaid kuueliikmeline grupp, kuhu kuulusin ka mina. Niisiis jäime eelpostile valvesse. Öösel magasin rahulikult, kuni hommikul mind äratati ja öeldi, et Punaarmee tankid olid maanteed mööda meist läbi sõitnud.

Liikusime läbi metsa Keilasseja saabusime Keilas asuva staabi õuele, mis asus kiriku kõrval. Staabi hoovis oli organiseeritud toitlustamine ja puhkasime seal rahulikult. Sel ajal käis lahing eestlaste ja Punaarmee väeosade vahel Kumna teeristil. Staabi õuel oli meid umbes paarikümne ringis.

See oli umbes lõuna paiku, kui kuulsime järsku tänavat mööda sõitvate tankide mürinat. Tankid olid meie kaitseliinist läbi murdnud ja jõudnud Keilasse. 

Jooksin hooviväravale ja nägin pikka tankide rivi, mis meist mööda sõitis. Igal tankil istus kümmekond punaarmeelast. 

Hetk hiljem tuli automaadivalang minu jalgadest umbes meetri kaugusel asuvasse metallkanistrisse. Hüppasin tagasi staabi õuele.

Staabi uksest hüppas välja üks lennuväe mundris ohvitser, kes hakkas üle aia pilduma käsigranaate tankide pihta. Nägin, kuidas pärast iga granaadiplahvatust varises sõdureid tankilt tänavale. 

Nägin, et ohvitseril lõppesid käsigranaadid ja andsin ka omad temale ja ta läkitas ka need tankide pihta. 

Järsku sõitis üks tank läbi kiviaia otsapidi staabi õuele ja jäi seisma. Ohvitser hõikas meestele, et „paneme nüüd minema!” Jooksime puittareni ja ronisime sealt üle ning liikusime kuuemehelise grupina Keila külje all olevasse sohu. Kuulid vingusid üle pea, kuid keegi pihta ei saanud.

Liikusime edasi lääne suunas. Kui ohvitser tegi peatuse, siis avaldas ta laitust ühele meie seast, kes oli ilma püssita minema jooksnud, kuid minule avaldas ta kiitust vapruse eest. 

Püüdsime küll kiiresti liikuda lääne suunas, kuid ikka ja jälle avastasime, et Punaarmee on meile järele jõudnud. 

Ühes Läänemaa metsatalus tegime pikema peatuse. Igal pool, kus me olime, võeti meid kohalike elanike poolt väga lahkesti vastu, toideti ja anti öömaja. Sai ka talutüdrukutega kurameeritud ja lubatud pärast sõda sinna tagasi tulla.

Lõpeks kogus ohvitser meid kokku ja sõnas, et pangu meie omale erariided selga ja katsugu koju jõuda. Tema aga otsustas üksi mereni jõuda, sest grupiga liikuda oli juba ohtlik. 

Metsatalust saime endile erariided ja nüüd paistsime üsna proletariaadi moodi välja.

Jagunesime laiali ja hakkasime kodu poole liikuma. Minul oli see eesmärk kõige kaugemal - ema juurde Võrumaale. 

Keila lahingu juurde tagasi pöördudes - olen kuulnud arvamusi, seda eriti väliseestlaste poolt ja ka kirjanduses, kus on püütud seda alatähtsustada ja peetakse seda vastupanu asjatuks verevalamiseks. 

Leian, et Keila lahingul on suur tähtsus, sest see ei toimunud mitte saksa sõjaväe koosseisus, vaid sini-must-valgete lippude all. Mundritelt olid kõrvaldatud saksa sõjaväe eraldusmärgid ja meeste seas valitses tohutu entusiasm ja vaimustus. Isiklikult ei oleks ma staabi õuelt taganenud, kui ohvitser minu kõrval polekas selleks komandot andnud. 

Ka peeti seal Punaarmeed mõnda aega kinni, sest pealetungi organiseerimiseks läks neil üsna palju aega. Selle ajaga jõudsid paljud inimesed pääseda üle mere ja põgeneda.”

Pildil leegioini poisid Otto (vasakul) ja Georg Tartus koos oma pruutidega. Mõlemal noormehel õnnestus sõjast elusalt ja tervelt tagasi tulla. 

esmaspäev, 22. aprill 2019

Isa mäletused I



Isa sünnipäeva auks avaldan uuesti ka tema mäletused, mis räägivad tema lapsepõlvest, noorusest ja 17-aastaselt Eesti Leegioniga liitumisest. Siin mäletuste esimene osa:

„1944. aasta kevadel,pärast 9. klassi lõpetamist Tartu Treffneri gümnaasiumis siirdusin Võrumaale, Osulasse oma ema juurde suvevaheajale. Ema elas endiselt Osula koolimajas teisel korrusel, kus tema käsutuses oli kaks tuba ja üldkasutatav köök.

Samas koolimajas olid veel korterid koolijuhatajal E. Vendal alumisel korrusel ja teisel korrusel elunesid mu ema naabruses õpetajad Richard Iher ja Elfriede Kostabi.

Koolijuhataja Venda oli küllaltki karmikäeline mees, kes tikkus oma õpilasi kõrvast sikutama, mille tõttu tuli tal isegi ühe lapsevanemaga kohut käia. Oli Isamaaliidus (Pätsi partei) ja esines koosolekutel isamaaliste kõnedega. Elfriede Kostabi oli tagasihoidlik ja viisakas õpetaja ja praeguse kuulsa väliseesti kunstniku Mark Kostabi vanatädi. Richard Iher kirjutas okupatsiooni ajal romaani, mis Võru lehes järjejutuna avaldati. See oli üsna venevastane romaan ja teda oleks ka kindlasti represseeritud, kui ta pärast sakslaste lahkumist poleks kiiresti ära kolinud kusagile Põhja-Eestisse.

Richard Iheril oli lapsehoidjaks ja koduabiliseks üks nooruke tütarlaps nimega Advig, kellesse ma kõrvuni armusin. Olin tollal 17. aastane ja Advig oli minust kaks aastat vanem. Talle tegi minu temasse kiindumine nalja ja kuigi käisime mõned korrad jalutamas, piinas ta mind jutuga, et temale meeldivad vanemad mehed, hallide meelekohtadega. Ka hakkas ta pärast kurameerima ühe sakslasega, kellega nende lahkumisel läks minema ja kuuldavasti vallaslapsega maha jäi.

Ema juures elas ka nüüd mu tuberkuloosihaige õde Aino. Aino jättis ülikooli pooleli, kui abiellus kaasüliõpilase Huko Kallastuga. Huko oli üsna kena välimusega, kuid ääretult vastiku iseloomuga mees, kellega mina absoluutselt läbi ei saanud. Nad avasid Eesti Vabariigi lõpupäevil mu isa majas Tartus leivatööstuse, mis nõukogude korra kehtestamisega ja isa maja natsionaliseerimisega riigistati.

Ainol ja Hukol sündis kaks poega. Esimene poeg Alo sündis 9. aprillil 1942. aastal ja Taso aasta hiljem. Taso sündis tervise häirega. Tal oli sapijuha umbes, mis praegusel ajal oleks kõrvaldatud kerge operatsiooniga. Tol ajal aga seda ei tehtud ja Taso suri peatselt pärast sündi. Taso sünnitamise ajal olid haiglad väga külmad ja Aino sai kopsupõletiku. Kuna Taso paigutati haiglasse, siis Aino käis teda kopsupõletikuga haiglas imetamas. Ka kodus pidi ta haigest peast kodutöid tegema, sest Hukol ei kõlvanud „naistetöid” teha.

Kusagilt sai Aino tuberkuloosi nakkuse (minu ema arvates tekist, mis toodi Huko vanemate juurest ja mida oli kasutanud tuberkuloosihaige inimene) ja nüüd oligi Aino meie ema juures, kes teda põetas. Vanema poja Alo viis Huko oma vanemate juurde, kus ta sai difteeria nakkuse. Kuna Huko armastas spartalikku kasvatust, siis haige lapse eest hoolitsemine oli puudulik, talle anti haigest peast hernesuppi, mida poiss ei armastanud. Samuti arvati, et tal on hoopis angiin ja küllap saab peagi terveks. Mõne aja pärast Alo suri ja see oli mu haigele õele masendavaks löögiks. Muidu oli Alo hästi kena ja tore laps.

Huko oli Tartus politseis kriminaalkomissar ning minu õe maal olles hakkas kurameerima oma vana armastusega. Kuna Huko elas Tartus minu isa majas, siis sai Aino sellest teada minu isa kaudu, ja seegi oli Ainole suureks löögiks.

Osula koolimajja oli paigutatud sel suvel üks saksa sõjaväeosa, mis pidi olema mingi propaganda üksus. Millega nad tegelesid, seda oli raske öelda, kuid peaaegu iga päev olid koolimaja saalis kinoetendused, kus näidati tolleaegseid saksa filme. Mõni neist oli üsna hea ja käisin ka pidevalt neid vaatamas. Muidu sain saksa sõduritega üsna hästi hakkama, kuid mõned ülemused olid üsna ülbed ja upsakad. Eriti jäi mulle meelde üks ohvitser nimega Kragenicks, kes kord mulle vastu tulles käratas: „Warum grüssen sie nicht?” (Miks te ei tervita?). Vaatasin talle jonnakalt otsa, sest tuli meelde laul „Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga” ja kõndisin minema. Edaspidi käisin tast demonstratiivselt suure kaarega mööda, kuid tervitama ei hakanud. Ka üks allohvitser tahtis, et ma teda tervitaks, kuid vältisin tedagi.

Sakslastega olid kaasas ka mõned vene rahvusest tüdrukud ja üsna kena väljanägemisega. Eriti on meelde jäänud üks umbes 20-aastane tüdruk Lena Vlassova, kes käis mu õega juttu ajamas, ja näis, et ka mina teatud määral meeldisin talle. Ükskord kutsus ta mind jalutama ja läksime üsna kaugele mööda maanteed. Järsku keeras ta metsa alla ja hakkas lilli korjama ning kutsus mind endaga kaasa. Hiljem kahetsesin, et oleks ju võinud minna, kuid millegipärast ma teelt ei lahkunud. Kui ükskord heitsin Advigile ette, et ta sakslastega kurameerib, vastas ta, et mina olevat ka Lenaga metsas käinud.

Saksa sõdurite seas oli ka üks sümpaatne sõdur nimega Heinz, kellele hakkas meeldima mu õde Aino. Aino rääkis, et kord oli ta tahtnud Ainot suudelda, kuid Aino keeldus ja ütles, et ta on haige ja võib anda nakkust. Heinz vastas talle, et tema jaoks pole Aino haige ja armastab teda. Midagi tõsisemat nende vahel siiski ei toimunud.

Sõjaväeosas oli ka üks velsker. Kuna arstimitest oli puudus, siis osutas see velsker ümbruskonna elanikele arstiabi, mille eest tasuti toiduainetega, sest raha ei maksnud tol ajal midagi. Nimetatud velsker, kelle nime ma olen unustanud, hakkas ka Ainot ravima, öeldes, et tal olevat mingit tuberkuloosivastast ravimit, mida tuleb perioodiliselt süstida. Selle ravi käigus märkas minu ema, et pärast igakordset süsti oli Ainol halvem, kuid velsker rahustas teda, et see pidavat olema loomulik.

Pärast umbes kuuaegseid süste Aino tervis järsult halvenes, ta hakkas seosetult rääkima ja tema jutust ei saanud enam midagi aru. Käisime emaga isegi Võrus ühe arsti juures, kuid ka see ei osanud midagi soovitada. Mõne päeva pärast hakkas Ainol tulema suust verd ja ta suri. Matsime ta Tartusse Pauluse surnuaiale oma poegade kõrvale.

Augusti algul hakkas ida poolt kostma juba kahurimüra ja pimedas oli näha sealtpoolt punane kuma. Sakslased kaevasid koolimaja müüri alla augu ja paigutasid sinna midagi. Koolijuhataja Venda uuris välja, et koolimaja mineeriti ning sakslased tahtsid selle endi äramineku järel õhkida. Venda aktiivse tegutsemise ja veenmise tagajärjel jäi koolimaja siiski õhku laskmata.

Ühel augustikuu päeval hakkasid sakslased lahkuma. Kuna nad pidid taganema läbi Tartu, veenis ema mind nendega kaasa minema, isa juurde Tartusse. Ise ta ei tahtnud kodu maha jätta.

Nii jõudsingi Tartusse isa juurde. Oli välja kuulutatud mobilisatsioon saksa sõjaväkke 1926. aastal sündinud noormeestele. 1927ndal aastal sündinud noormehed, sealhulgas ka mina, pidid minema lennuväe abiteenistusse.

Leidsin, et on aeg ka minul minna relvaga käes kodumaad kaitsma ja otsustasin minna vabatahtlikult Eesti Leegioni.

Õieti tahtsin juba aasta tagasi (1943)astuda Eesti Leegioni koos oma sõbra Otto Peetsoga. Otto oli minu väga hea sõber ja elas Tartus minu isa majas koos oma ema ja võõrasisaga. Tema võõrasisal oli siin kellassepa töökoda. Otto võõrasisa Nikolai Lauri oli väga hea kellassepp, kuid kui jooma hakkas, siis kestis see umbes kaks nädalat. Siis jõi ta kõik oma raha maha ja pani riided panti. Ainult oma kellassepa tööriistu ta ei puutunud, samuti võõraod parandada antud kelli. Kui joomatuur mööda läks, siis hakkas jälle tööle ning maksis oma võlad ja see kestis kuni järgmise joomatuurini.

Nagu ma juba mainisin, tegime Ottoga juba avaldused sõjaväkke astumiseks, kuid minu isa väga tugeva vastuseisu tõttu jäi minul see asi pooleli. Otto aga saadeti Narva rindele, kus ta sai 1944. aasta kevadtalvelkergelt haavata ja oli Tallinna haiglas Tallinna nõukogude lennuväe pommitamise ajal. Pärast Tallinna pommitamist tuli ta Tartusse „hüppesse” (deserteerus) ning siin elasime koos üle Tartu pommitamise ning elasime lõbusalt kuni ajani, mil läksin koolivaheajale. Otto aga jäi purjuspäi dokumentide kontrollile vahele ja kui ta autole paigutati, virutas ühele sandarmile jalaga.

Deserteerumise ja sandarmitele vastuhaku eest paigutati ta Patarei vanglasse. Seal jäi ta tüüfusesse, mida jutu järgi levitasid vene sõjavangid, puhudes läbi toru haigetelt võetud täisid vangis olevate sõdurite kambrisse.

Paar kuud enne Punaarmee sissetungi sai Otto vanglast vabaks ja oli mõni aeg Klooga õppelaagris ning hiljem Tallinnas. Mõni päev enne Punaarmee sissetungi Tallinnasse võeti võim sakslastelt üle ning Toompeal heisati sinimustvalge lipp (Anna Saaroni kinnitusel oli üks lipuheiskajatest olnud Otto - Irja).

Kui venelased olid Tallinna vallutanud, tõmbas Otto erariided oma vormile peale ja püüdis naasta Tartusse. Õnnetuseks jäi ta teel kontrollile vahele ning kui kontrollivad Punaarmeelased avastasid tema erariiete all saksa vormi, tulistas üks sõdur teda rindu, ise karjudes: „Ah, tõ jebannõi fašist!” Ottol tungis kuul eest läbi kopsu ning väljus õlast. Kuuli tabamuse tagajärjel kukkus ta maha, kuid kuna ta oli noor ja tugev poiss, hüppas uuesti püsti ning et ta valdas üsna hästi vene keelt, hakkas protesteerima, et meie võitleme siin sakslaste vastu ja pole õiglane teda maha tappa. Õnneks juhtus kohal olema arusaaja ohvitser, kes andis käsu Otto ellu jätta, ning poiss visati veoauto kasti ning toodi Tartu haiglasse, kus ta peatselt paranes.

Pöördun nüüd tagasi enda sõjaseikluste juurde. Kui olin end sõjaväkke arvele võtnud, pandi meid rongile. Siin juhtus mul väike äpardus. Kuna ärasõit viibis, siis otsustasin veel kord kodus ära käia. Kohtusin isaga, kes veenis küll mind sõjaväkke minekust loobuma, kuid olin kindlalt otsustanud siiski minna ja läksin tagasi raudteejaama.

Seal selgus, et ešelon koos nekrutitega oli ära sõitnud. Õnneks oli ka üks saatemeeskonna mees maha jäänud ning sõitsime reisirongiga ešelonile järele. Teel olles kontrolliti meid saksa sõjaväe sandarmite poolt, kuid kuna teisel mehel olid dokumendid korras ning luba nekruteid saata, siis jätkasime teekonda.

Vagunis juhtus mul ka äpardus. Nimelt jäin vagunis tukkuma koos prillidega. Une pealt aga kukkusid prillid maha ja üks prilliklaas mõranes. Mõranenud prilliklaasiga jätsin küll veidi hädise mulje, kuid hiljem võis sellest isegi kasu olla, kui tuli tagasi koju pöörduda.

Niisiis saabusime augusti algul Kloogale,kus mind määrati sidekompaniisse. Väljaõpe Kloogal oli väga pingeline. Meid õpetati relva käsitlema, telefoniliine rajama ja kuidas lahingus käituda. Eriti on meelde jäänud, et rangelt nõuti maha heites, et kontsad oleks tihedalt vastu maad surutud, et kuul kontsa ei purustaks.

Hiljem lahingus olles oli väljaõppest väga palju kasu. Väljaõpe Kloogal kestis peaaegu 20. septembrini. Kuulusime relva SS 20. diviisi koosseisu ja SS väeosadel tätoveeriti käele veregrupp. Õnneks meile seda teha ei jõutud ning hiljem päästis see mind süüdistusest kuulumises saksa sõjaväkke.

See võis olla 18-19. septembri paiku,kui läks lahti jutt, et Klooga õppelaager likvideeritakse, meid aga viiakse Paldiskisse, kust sõidame laevaga Saksamaale.”

Ülal leegioni poisid, Narva rindel sõdinud Otto Peetso ja Keila all, viimastes septembrilõpulahingutes osalenud Georg Vaher.