TÄNANE MENÜÜ: MEREANDIDE PAELLA!

 
Täna siis selline menüü Joao restost! Suur vaagen paellat merekarpide, krevettide ja kalmaaridega (minu lemmik!), kõrvale salat ning kaks suurt topsi ülihead kanasuppi. Peale riputasin meie oma aia rohelist sibulat, mille lastega kasvama panime. Kokku läks see maksma taas 30 eurot. Ilmselt sööme seda terve nädalavahetuse :D Suppi jätkub ka mitmeks päevaks ja jälle tükk aega mureta :) 

KUI MA EI OLEKS KIRJANIK, OLEKSIN KORISTAJA!

Kus mu taldrik on, on Inno mult nii umbes sada korda küsinud. "Mul oli siin veel toitu peal, ma tahtsin edasi süüa!" Või:"Mul oli siin üks salvrätt, kuhu see kadus?" 

"Oi," pean ma ikka ja jälle möönma. "Ma pesin selle taldriku juba ära." Või "Viskasin selle salvräti juba prügikasti." 

Asi on selles, et ma ei kannata ABSOLUUTSELT KORRALAGEDUST. Mina olen see naine, kes koristab iga päev. Eeee... tegelikult mitu korda päevas. Ma lihtsalt ei saa rahulikult istuda, kui ma tean, et kusagil, olgugi, et nägemisulatusest väljas, on mingi tolmurull. Olgu kuitahes mikroskoopiline. Või et laua peal vedeleb pärast lõuna-või õhtusööki mingi taldrik koos söömata toiduga. See taldrik tuleb koheselt ära pesta ning pestud nõu resti peale panna. Eriti jälgid on minu silmis laual või voodis vedelevad pooleldi täis nuusatud salvrätid. Need tuleb koheselt prügikasti visata! 

Hommikul ma ei jõua ära oodata, millal lapsed kooli saab, kuna siis ma saan pühenduda oma kirele nr 2 kirjutamise järel, milleks on KORISTAMINE. Mõtlen järgmise päeva koristustele juba eelmisel õhtul, teen hardalt liste, mida kõike plaanin järgmisel päeval ära koristada, puhastada jne, ning uinun õndsas teadmises, et taas on saabumas päev, kui on võimalik midagi koristada. Kas pesta või puhastada, ühest kohast teise liigutada või paremini ära sättida. Midagi ikka leiab! Põrgu eeskoda oleks mu arvates selline päev, kui poleks võimalik midagi koristada. Seepärast ma jätan iga päev natuke järgmiseks päevaks ka. 

Kui keegi on koristamisega hädas, ta ei jumalda seda nagu mina, siis mul on lihtne nipp - tee iga päev natuke. Hakka kasvõi toas ringeratast käima - liigu koristustöödega vasakult paremale või paremalt vasakule. Täna näiteks kapp, homme riiul, ülehomme laud. Jne :) Nii saad lõpuks kõik ilusti ära koristatud. 

"Jumal küll, haigena ei pea koristama," ütleb vahepeal Inno. Mina aga tunnen, et koristamine teeb mul just enesetunnet paremaks. Ka haigena. Tõsi, kui mu köha läinud aastal kõige hullem oli, siis ma vist paar päeva ei koristanud. Pidin hulluks minema. 

Ma ei teagi, kust mul see koristuskirg pärit on, aga kahtlustan lapsepõlve. Mu emal oli nimelt mõnda aega sügav depressioon, kus ta lihtsalt lamas päevi voodis, nägu seina poole, ega teinud mitte midagi. Isa hoolitses söögi eest, aga koristus jäi unarusse. Kappidele kogunes tolm, põrand oli täis tolmurulle, külmkapis vedeles halvaksläinud toit. Hakkasin siis 10-aastase tarmukusega ise tegutsema. Koristasin kõik ise ära ning panin juba siis tähele, et kui iga päev teha natuke (palju poleks jõudnudki, käisin ju ka koolis), siis lõpuks sai kõik ilusti ära koristatud.

Sealt see mulle külge jäigi ning on küljes siiamaani. Mulle meeldib kohutavalt koristada. Vahepeal üritan end tagasi tõmmata, kui ma näen, et kõik on suht tip-top, aga midagi ma ikka iga päev teen. Kui midagi muud teha ei ole, siis pühin kasvõi raamatute pealt tolmu.
Nõusid ma pesen kolm korda päevas. Ma lihtsalt ei salli, kui midagi kraanikausis vedeleb. Või laua peal. 

Olen täiesti kindel, et kui ma poleks kirjanik, mis on mu kirg nr 1, siis ma oleksin kõige parema meelega koristaja. Ma ei tea teist nii rahuldust pakkuvat tegevust kuin koristamine. 

Aga püüan edaspidi selle Inno taldriku osas silma kinni pigistada. Praegugi on tal seal üks taldrik koos pooleldi söödud lõhega. Ok, annan talle pool tundi see ära süüa. Siis panen taldriku pessu.

SÖÖGITEGEMISEST VEEL

Kokandusteemal arutada on nii põnev, kuna arvamused on niiiiiii erinevad. Ühele meeldib üks ja teisele teine. Mina olen oma elu jooksul saanud selgeks ühe asja - toit on maitsev, kui selle on teinud inimene, kelle kireks on kokkamine. Nagu minu isa. Kui süüa püüab teha inimene, kellele see ei meeldi, siis tulemuseks on enamasti käkk või lurr. Mu ema ka püüdis süüa teha, aga näha oli, et talle söögitegemine ei meeldi, ning seetõttu polnud see toit ka suurem asi. Tol ajal olid aga restoranid teist sorti kohad, neist ei saanud süüa kaasa osta ning valitses ka müüt, et "üks õige naine" peab ikka ise süüa tegema. Ja nii tegidki need vaesed õnnetud naised, kellele üldse süüa teha ei meeldinud, nagu minu ja Inno ema, vägisi, hambad ristis süüa. 

Minu ema lõi käega siis, kui isa pensionile jäi. Ma olin siis kümnene. Isa jäi Metsamajandist pensionile ning kui enne ta tegi süüa vaid nädalavahetuseti, kus siis läks lahti kulinaaria pillerkaar! Igal hommikul ta uuris meie käest, mida me süüa sooviksime, siis läks poodi kraami järele ning pärast lõi lahti oma ohtrate märkmetega varustatud kokaraamatu. Muidugi oli neid mitu. Ema ei lastud enam pliidi ligigi ning parem oli. Ega ema ise ka enam ei kippunud süüa tegema. Tema kireks oli aiandus. Lillede istutamine, kasvuhoones toimetamine. 

Mina sõin iga päev kuninglikult ja mitte seepärast, et tegu oli kodus tehtud toiduga. See üksi ei anna toidule mitte mingisugust väärtust.Vaid seepärast, et toidu oli teinud inimene, kes JUMALDAS süüa teha. See andis toidule hea maitse. 

Sama lugu on restoranidega. Ega kõik restoranid ole võrdsed. Mõne toit on nii jube, et tule tagurpidi uksest välja. Tuleb käia ja vaadata, proovida. Minu lemmikuks kujunes Võrus Katariina kohvik. Seal on küll valdavalt saiad ja pirukad, aga ka muud toidud on neil võrratud. Seal ma hinda üldse ei vaadanud. Toit maitses nagu mu isa köögis kuninglikult. 

Siin olen testinud kõiki linna restorane ning peale Joao koha on kõik suht magedad. Ju siis pole palgatud head kokka. Joao toit tuletab mulle aga taas isa kööki meelde. Joao on 60 pluss parajalt paks Karlssonit meenutav mees. Kes on ise nii köögis kui leti taga. Südamega asja juures. 

Tänapäeval ei vaata õnneks keegi naisterahva peale viltu, kui ta ise süüa ei tee. Väga paljud tellivad oma toidu restoranist, sööklast või kohvikust ning kasutavad toidu vaaritamisest üle jäävat aega millegi muu jaoks, mis neile meeldib. Mis ongi loomulik. Maailmas on palju soss-seppi, kes tegelevad asjadega, mis neile ei meeldi ja mida nad ei oska. Mida vähem neid on, seda parem. 

Lõpetuseks mu lapsepõlve lemmiksöök isa köögist. Romsteek. Oivaline. Saaks seda kunagi veel kuskilt.

TUTVUSTAN KOHALIKU RESTORANI MENÜÜD. KOLMAPÄEV.

Tutvustan natuke siinse restorani menüüd, kust ka meie süüa ostame :) Tegemist on siis portugali kööki pakkuva söögikohaga, kus saab nii kohapeal süüa kui sööki kaasa osta. Meie ostame iga päev kaasa, kuna kodus on mõnusam süüa - meil on suur hoov ning ilusa ilmaga saame süüa väljas päikese käes. Restorani terrass ei ole veel avatud, siinsete inimeste jaoks on veel liiga külm. 

Restoran, mida peab portugallasest kokk Joao, avatakse kella ühe ajal ning meie teeme tavaliselt sedasi, et tellime toidu ära enne lastele järeleminekut (laste kool lõppeb kell 14. 00) ning läheme neile järele, kui oleme lapsed kooliväravast kätte saanud.
Menüü on Joaol pikk, aga nädala sees me võtame alati päeva pakkumise ning nädalavahetuseks tellime midagi erilist - kas paella või arroz marisco (mereandidega riis) või kaheksajala. Kõik need on nii maitsvad, et sisuliselt sööme nad juba reedel ära  :D

Päeva pakkumine maksab 10 eurot portsjon, aga see portsjon on nii suur, et sellest saab söönuks kaks inimest. Meie võtame kolm päevapakkumist ning iga päev läheb see maksma 30 eurot. Selle pakkumise sees on niisiis supp, salat ja praad. Supi, salati ja prae saab siis 10 euro eest. Kolmest päevapakkumisest jätkuks kuuele inimesele, meid on kokku viis. Alati jääb ka üle ning selle saab omale Lumehelbeke. Tema eriline lemmik on bacalhau a bras ehk siis tursk :D 

Tänane päevapakkumine olid grillitud kanakoivad, millele serveeriti juurde riis ning kohapeal tehtud friikad (portugali restoranides tehakse friikartulid kohapeal). Supiks hernesupp ning üllatusena pani Joao meile kaasa ka kastrulitäie feijao'd, mis on traditsiooniline portugali söök sealihast, kapsastest ning pruunidest ubadest. Mina jumaldan seda. Ta iga natukese aja tagant paneb meile midagi "juurde," ilmselt seepärast, et me nii tihti käime ta restoranis :D 

Aga jah, Portugal on üks väheseid riike maailmas, kus sa võid sisse astuda MISTAHES restorani ning sa saad IGAL POOL võrratult süüa. Ka kõige viimasemas urkas. Vähemasti mina ei ole selle 20 aasta sees, mis ma olen Portugali tuuritanud, sattunud mitte ühessegi halba Portugali restorani. 

Seepärast käime me ka siin justnimelt portugali restoranis, kuigi linnas on ka mitu hispaania restorani. Joao teeb lihtsalt paremini.
Tellisime süüa koju ka Eestis, nii on meie pere jaoks lihtsam, jääb rohkem aega lastele, aga portsjonid olid väikesed ning hinnad kõrged. Sama koguse eest ma maksin Võrus iga päev 60 eurot. Poole rohkem. 

Nii jätsimegi sageli tellimata ning tegime ise kodus süüa. Aga kumbki meist ei ole eriline kokandusentusiast. Loeme parem selle vaba tunni-kahe ajal raamatut või ajakirja. Ja tellime neilt, kes on selle ala spetsialistid. Portugallased on minu meelest maailma parimad kokad.

KOOLIS OLI EXTREMADURA PÄEV

Extremaduralased on uhked oma maakonna üle ning kaks korda aastas, sügisel ja kevadel, on koolis Extremadura nädal, kus lapsed riietuvad maakonna lipu värvides, mis on roheline, valge ja must. Soovijad saavad ka lasta oma näole kanda lipu värvides näomaalingu. Meie lapsed olid päevast suures vaimustuses - eriti seepärast, et koolis pakuti täna ka Extremadura traditsioonilist sööki migas't, mida Ella lausa peoga kaasa võttis :D Mulle jälle meeldib väga Extremadura lipp, kuna kaks värvi on Eesti lipuga samad!

ROOSI TÖÖD EESTI KOOLI JAOKS

Meie Roosike käib lisaks Hispaania koolile ka Eesti koolis. Eile oli poolaasta vastamine õpetajale ning kõik läks väga hästi. Näitan teile ka mõnd tema tööd, ta on meil väga andekas kunstnik. Siin on Roosi graafika Kalevipoja ainetel ning all maal Kunksmoori raamatust, mille ta sügisel läbi luges. Praegu on meil käsil Nukitsamees ja Enno Raua laste Kalevipoeg. Õhtul loeb Roosi Ellale ette Klaabut ja Jussikese seitset sõpra :) 

Siin aga üks tema graafika Hispaania koolile, Neitsi Maarja: 

TORM HISPAANIAS

Öö oli täitsa rahulik, elekter läks ainult korraks ära, ja hommikul ärgates mõtlesime isegi lapsed kooli saata. Aga siis astusin välja, et kassidele süüa anda, ning tuul lõi peaaegu et hinge kinni. Puud olid lookas ning vihm peksis vastu nägu.

Inno pakkus, et viib lapsed autoga ära. Otsustasin siiski whatsappi'i vanemate gruppi vaadata ning jumalale tänu, et seda tegin. Kooli direktor oli saatnud nii Roosi kui Ella gruppi häälsõnumi, et tal endal ei ole telefonilevi ning helistab seepärast teise telefoni pealt. Teda ennast üldse koolis ei ole ega tea, millal jõuab. Kuna teed on üle ujutatud. Samuti ei tea ta seda, kas koolis üldse kedagi on, kuna paljud õpetajad tulevad ühest teisest suurest linnast ning teed on üle ujutatud. Ja kas nad üldse täna tulevad. Ta soovitas enne laste kooli viimist kooli helistada, et kas seal üldse keegi kohal on. 

Seepeale läks vanemate gruppides möll lahti. Üks kirjutas, et juba saatis oma lapsed koolibussiga kooli ja polevat see tuul nii hull midagi. Teine kirjutas, et milleks riskida, jätame lapsed koju, tema oma oma jätab. Kolmas kirjutas, et mõtleb kella kümneni. Täielik kaos. Direktor ja õpetajad levist väljas, tont teab, kus, e-kool maas, vanemad ise otsustasid, mida teha. 

Mina otsustasin, et jätan omad koju. Roosi abiõpetaja tuleb ka suurest linnast ega jõua täna suure tõenäosusega kohale. Ella klassist ei läinud täna ükski laps.

Nii et jälle tormipühad. Elekter käib iga natukese aja tagant sisse-välja. Kohalik nett ilmselt ei tööta, aga meil on Starlink, mis töötab kui kellavärk. 

Vaatame, mis õhtu toob. Kassid ahmivad toitu nagu segased.

JUULIKESE SÜNNA!

Vaid kaks päeva jäänud tibulinnukese sünnipäevani! See pilt on tehtud kümme aastat tagasi Lissabonis meie esimesel lõunamaa talvel koos perega. Kui me otsustasime esimest korda vaadata, kuidas meile lõunamaa talv sobib. Ja neljasele Juulikesele sobis - ta tõusis esimest korda jalgade peale, oma voodi najale upitama. 

Siiamaani sobib. Juulile meeldib üle kõige siinne talvine ning kevadine päike. Suvine mitte nii väga, siis sobiks paremini põhjamaine ja sellised plaanid meil tulevikuks ongi - talvel siin, suvel seal. Et Juulikesega aastaringselt väljas käia saaks. 

Rõõmu on ta meile pakkunud osatult ning mitte ainult meile. Kes iganes Juuliga kokku trehvab, sel suu naerule läheb. Isegi meie Võru kortermaja karm tädi Aime, kes kõigi korrarikkujatega tõreles (asja eest!), jäi Juulit kohates temaga alati vähemasti pooleks tunniks jutustama. Juuli nimelt annab sulle oma 100 %lise tähelepanu - ta vaatab sulle otsa, naeratab sulle ja kuulab sind kõigest südamest kätega vehkides. Sulle tundub, et just sina oled tema kõige lemmikum inimene. Ja kes siis ei tahaks niimoodi ennast tunda!
Kui Pere ja Kodu meiega kunagi lugu tegemas käis, siis ütles loo autor Heidit Kaio, et kui saatus annaks puudega lapse, siis võiks ta olla Juulikese moodi. Kes sul kogu aeg tuju heaks teeb. Ja nii ta on ka meie jaoks - ideaalne laps, alati heas tujus, alati sõbralik, suu naerul. Alati valmis kallistama oma väikeste kohmakate kätega.
Ilma Juulita me ei elaks kindlasti sellist elu nagu praegu. Ilma Juulita oleks jäänud paljud asjad tegemata. Ilma Juulita poleks olnud viitsimist pürgida edasi, saavutada rohkem. Ilma Juulita oleks palju igavam. 

Ja kahe päeva pärast on Juuli sünnipäev. Juuli saab 14-aastaseks juba. Tellisin seks puhuks kohalikust kohvikust kreemitordi, mida Juuli üle kõige maailmas armastab. Ja talle kingiks mõned uued pehmed kaisukad. Kaisukaid armastab ta ka üle kõige.

KARNEVALIHOOAEG ALGAS!

Üks pidu lõppes, teine algab, nii see meil siin Hispaanias käib :) Jõulud saatsime lõpuks ära, aga ega see tähenda, et nüüd on pidu läbi. Kaugel sellest. Hispaanias ei ole kujnagi pidu läbi. Kui üks pidu lõppeb, algab ettevalmistus teiseks peoks. 

Nüüd anti avapauk karnevalihooajale. Õpetajad saatsid emadele nimekirjad, millised kostüümid peavad lastel olema kuu aja pärast algavaks karnevalinädalaks. Kuulsite õigesti, karneval ei kesta mitte üks päev, vaid terve nädal. Iga päev oma teema, oma riietus, ning lõpuks on kooli karnevalirongkäik, kus igal klassil on oma kostüüm. Roosi klassi lapsed on sel aastal astronaudid ja tulnukad (Roosi ütles, et tema tahab astronaut olla), ja Ella omad on Wally'd raamatust Where's Wally.

Nüüd tekkis emade gruppides tohutu arutelu, mis kostüüme ja kust osta. Mul oli hommikul ca 100 sõnumit - 50 Roosi emade grupis ja 50 Ella emade grupis. Mõtlesin, et ei jaksa neid kohe läbi närida ja läksin poodi. Poes sain aga kokku Ella emade grupi ühe kõige aktiivsema emaga, kes ütles, et öelgu ma vaid Ella suurus, tema tellib kõikidele ära ja pärast klaarime. No super, mul hakkaski juba pea ringi käima. Õnneks siin leidub alati keegi, kes on nõus peokostüümide orgunnimise enda peale võtma. Kui on üks TÖÖ, mis hispaanlastele väga meeldib ning mida nad hakkavad tegema KOHE, siis see on pidudeks valmistumine. Seda ei jäeta mitte kunagi viimase minuti peale, vaid alustatakse kohe, kui peoteade tuleb. Lihtsalt uskumatu, milline agarus kaasneb hispaanlastel pidudega. Õpetaja saatis teate alles eile ning seltskond aktiveerus juba öösel.

Aga lahe muidugi. Mis mul selle vastu olla saab, et teised orgunnivad. Üks asi, mida ma siin maailmas kõige rohkem vihkan, on riiete ja jalanõude ostmine. Seepärast mul ongi kõiki riideesemeid üks, max 2. Kuna mul hakkab riidepoes pea ringi käima. Kui lastele uusi riideid vaja on, siis saadan Inno koos lastega riidepoodi ja ootan ise väljas või tellin kähku e-poest.

Eelmine aasta ma osalesin ka linnakarnevalil, tegin endale ja lastele papagoikostüümid, aga see aasta mitte. See nädalapikkune koolikarneval on isegi väsitav ja kui sinna otsa veel paar päeva kestev linnakarneval, siis... Pärast on suht uppunud kuke tunne ausalt öeldes. Roosi ütles ka, et see aasta ei viitsi enam. Möllame selle nädala koos teistega ära ning siis naudime koolivaheaega. Läheme rongkäiku vaatama ja teeme pilti.

Aga muidu mulle hispaanlastele ellusuhtumine meeldib - see pidu peo otsa. Mulle meeldib, kui ümberringi on heas tujus olevad inimesed ning mängib muusika. Me ei pea isegi alla linna minema, kuna muusika kostab meie hoovi peale välja. Lihtsalt ma ei viitsi igast peost osa võtta. Mõnda tahan kõrvalt vaadata. Tundes rõõmu, et mul on võimalik seda näha ja kuulda. 

NII PALJU SIIS ILUTULESTIKUST!

Mnjahh! Lootsin teile siinset ägedat ilutulestikku näidata, aga õhtuks oli laskunud külm udu ning nähtavus null. Oli küll kuulda paugutamist (kassid jooksid trepi alla) ning kohati välgatas taevas ka tooni võrra heledamaks, aga muidu polnud näha mitte kui midagi. 

Seekordne talv on ka siin olnud erakordselt külm. Täpselt nagu Vene ilmatargad ennustasid - tuleb hästi külm talv. Eestis läks vist ka külmaks nüüd? Meil tuleb nüüd siin kolm pluss kümne kraadist ööd, aga siis virutab jälle nulli.

HEAD UUT AASTAT!!!!

Head sõbrad! Aitäh, et olete olnud see aasta siin lehel! Hindan seda väga ning pole tähtis, kas oleme ühel või erineval arvamusel. Teiega on olnud maru äge maailma asju arutada! Ärge ka uuel aastal kuhugile minge ning tulge ikka tagasi arutama :) Elame huvitavatel aegadel ning igav meil ei hakka ka uuel aastal, selles võib kindel olla.

Mina saatsin 2025. aasta ära suure tänutundega. Meie elu on olnud vaikne ja rahulik ning kurta ei saa mitte millegi üle. Mida enamat ongi vaja? Soe tuba, hea söök, pere terve. Sellest piisab. 

Pildil meie väikene vana-aasta lauake. Joao kohalikust portugali restoranist valmistas meile sellise oivalise eine pühadeks ning kinkis kaua peale veel traditsioonilise jõulukoogi ning roosa veini. Filmidest vaatasime Ice Age'i ja Luottomiest (Usaldusmeest). 

Võrratut uut aastat! Saluut!!!! 

SAIMEGI VALGED JÕULUD!

Saimegi valged jõulud! Üleile ja eile hommikul olid muru ja aiamööbel valged! Lastel rõõmu kui palju! Meie kandis on iga talv miinust ning ka härmatist on varem olnud, aga niiiii valget pole mina enne näinud.
 

JÕULUHOMMIK

Ella 25. detsembri hommikul. 

KAS EESTLANE ON LOLL VÕI KERGEUSKLIK

 Jäin täna hommikul mõtlema selle üle, miks soomlane teeb päeva lõpuks alati seda, mis on talle riigi ja rahvana kasulik, eestlane aga ajab oma jonni edasi ka siis, kui see talle enam üldse kasulik ei ole, vaid pigem hukatuslik. Miks eestlane käitub ennasthävitavalt. 

Arutasin mõni aeg tagasi ühe Eestis elava sõbraga sõja võimalikkuse üle Eestis. Et mis siis saab, kui Venemaa kannatus katkeb ning ta paneb Eestile niiöelda paugu ära. "Aga siis saab ka NATO käest paugu vastu!" ütles sõber muretulr. Justkui muuseas. Nagu selle vastastikku paugustamisega ei kaasnekski katastroofilisi tagajärgi tillukesele Eestile. Noh, pangu see pauk ära, küll meie paneme vastu ja veel kõvemini! 

Eestlane on oma kõhna ja karvutu rinna kummi ajanud ning näib, nagu ta oleks valmis võitlusse tormama mitte ainult enda, vaid ka terve ülejäänud Euroopa eest. Mis see siis ära ei ole, see vene karu selili panemine! Ülejäänud Euroopa vaatab eestlase eneseohverdust hämmastuse, ent ka kergendusega - loll viskab enda ette ja loodetavasti väsitab Venemaa end lolli puredes ära ega jõuagi meie juurde. Või on seks ajaks juba nii nõrk, et ei jaksa enam meie küljest väga suurt tükki napsata. Poola võtab, aga Berliini ukse all oigab: "Oi-oi-oi, siit valutab ja säält valutab, pööran parem tagasi!" 

Aga miks eestlane on nii loll, kust see lollus tuleb? See on miljoni dollari küsimus, aga kui mõelda, siis leiab selle lolluse ajaloolised juured. Nimelt kui kõik põhjala rahvad võtsid üksteisejärel vastu ristiusu, sest see oli neile kasulik, käitusid eestlased täiesti vastupidi ning kuulutasid, et mitte mingil juhul ristiusku vastu ei võta ning võitlevad "põlvepikkuse poisikeseni." Praegu kajavad samasugused hüüded - me võitleme venelaste vastu viimse meheni! Vahet pole, kui ka kõik eestlased ära surevad, vähemasti oleme ära tapnud ka mõned venelased! 

Mõistusega võttes tundub selline mõtlemine täiesti arulage. Olla valmis surema viimase meheni selle nimel, et anda oma panus venelaste arvu vähendamisse. Mil pole päeva lõpuks mingit tähendust, kuna vene rahvaarv on 143 miljonit, Eesti oma aga 1, 3 miljonit. Ajalugu unustab eestlaste ohverduse nagu sulpsatuse vees.
Ma mõtlesin, et ehk on põhjus sel, et eestlased pole kunagi osanud valida endale juhte. Juba muinasaja eestlaste vanemad olid rumalad, sest hakkasid võitlema paratamatuse vastu ega osanud pöörata uusi tuuli oma rahva kasuks. Kui Eesti esimest korda iseseisvus, sai ta omale samuti rumala juhi - Konstantin Päts tegi Stalini armeele Eesti riigi väravad lahti, mis on ilmselt üks rumalamaid riigipea otsuseid maailma ajaloos. Sellega ta võttis meilt igaveseks ära õiguse öelda, et meid Nõukogude Liidu poolt okupeeriti. Me võime siin mistahes juriidilisi konstruktsioone luua, et end õigustada, aga igaüks saab aru, et kui sa võõrriigi sõjaväe oma territooriumile lubad, annad sa sellega võimu käest ära. 

Uuesti iseseisvudes oli Eestil korraks lootust, esile kerkisid targad mehed nagu Tiit Madisson ja Edgar Savisaar. Aga Madisson pandi vangi ja Savisaar piinati surnuks. Eestlaste vaikival heakskiidul. Taaskord oli vaim vardas ning väntas härg. 

Tarka inimest iseloomustab see, et ta saab aru, mis on talle kasulik ning ta pürgib selles suunas. Tark riigimees mõtleb, mis on tema riigile ning rahvale kasulik. Savisaar arendas suhteid Venemaaga, sest ta sai aru, et see on Eestile majanduslikult kasulik. Naabriga on kõige lihtsam kaupu vahetada. 

Rumal inimene seevastu ei näe oma ninaotsast kaugemale. Tema mõtleb: "Mis on mulle täna kasulik?" Saamata aru, et ka tema ise on osa oma riigist ja rahvast ning kui riik ja rahvas kannatab, siis jõuab kannatus ka ükspäev temani, kuigi tal ehk täna on meri põlvini.
Samamoodi mõtles Päts - Stalini armee sisse laskmine oli kasulik talle endale ja teistele võimuhaarajatele, kuna nemad olid kehtestanud diktatuuri ning seda oli vaja kaitsta rahva eest. Ta ei mõelnud riigi ja rahva peale nagu Michal, Tsahkna ja Pevkur praegu. Vaid ainult sellele, mis edendas tema enda huve lühikeses perspektiivis. 

Nüüd miks eestlane juba aastasadu rumalaid valitsejaid talub. Miks rahvas midagi ette ei võta? Ma olen seda mitu korda küsinud. Vastus on lihtne - paljud eestlased on oma loomult praktilise meelega, talupoja mõistusega, ning saavad aru, et naabriga tuleb hästi läbi saada, aga rohkem on siiski neid, kes usuvad seda, mida neile räägitakse. Ükskõik, mida räägitakse. 

Ja kuna praegu kõlavad kõige valjemalt hääled, et Venemaaga tuleb võidelda vajadusel kasvõi viimase eestlaseni, siis usub enamik eestlasi seda. Kuna see on see, mida räägitakse. 

Räägitaks näiteks hoopis seda, et Prantsusmaaga tuleb võidelda kasvõi viimase eestlaseni, usuksid seda tüüpi eestlased seda. Vähimagi kahtluseta, kuna see on see, mida räägitakse.

Kas see on lollus või kergeusklikkus? Ma arvan, et mõlemat. Ühelt poolt ilmselt vähene vaimne võimekus, ei suudeta asju analüüsida, näha, mis on enda jaoks kasulik, ning kuna seda ei suudeta, siis klammerdutakse selle külge, mida räägitakse. Mis on mida iganes.

MEIE JÕULUD

Ilusat püha jõuluaega kõigile! Oleme olnud perega kodus, kuna ilm on nii kõle, et jalutama ikkagi kuidagi ei tahtnud minna. Päikest näitas ka vaid sutsukese. Inno küttis päev otsa ahju, õnneks käisime esmaspäeval Portugalis puude järel, neid kulub nüüd kõvasti. 

Soojas toas on aga nii mõnus olla, et ei tahagi muud, kui perega diivani peal pikutada ning verivorste-hapukapsast süües jõulufilme vaadata. Pohlamoos on meil ka, Soome oma, siin pohlamoosi ei müüda. Ja Inno sai vene kaupa müüvast poest kohutavalt head kodujuustu ning hapukoort. Eile tegime pelmeene. No taevalik!!!
Siis on meil veel kõrvitsasalatit, sealiha ning hapukurke. Midagi rohkemat ei olegi võimalik tahta. Õnneks on nii vähe vaja.
Soe tuba, hea toit, kallid inimesed. 

Ja siis üks tore jõulufilmike ka. Meie vaatasime eile ja täna Üksinda kodus esimest ja teist osa. Hommikul said lapsed oma kingid kätte.

 
Minu lapsepõlves tuli jõuluvana 24nda õhtul, isa kadus siis alati kindlal kellaajal ära, millest ma üldse aru ei saanud, ning mingil ajal tuli tuppa sinise mantli ja tumeda habemega jõuluvana, kes rääkis hästi jämeda häälega ja keda ma väga kartsin. Pugesin tema eest kolmesena isegi voodi alla ning keeldusin välja tulemast. Pärast sain aru, et see oli isa. 

Minu lastel on ka korra jõuluvana käinud, aga Roosi sai kohe aru, et see pole see õige, vaid hoopis issi sõber. Eks ta nii ole, et parimgi jäljendaja Eks ta nii ole, et parimgi jäljendaja ei suuda täielikult kehastuda selleks õigeks, unistuste jõuluvanaks, kes elab kusagil kaugel põhjas. Seepärast säilitame me oma peres jõulumaagia ning meie laste juurde saabub jõuluvana 25nda detsembri öösel. Kuidas ta seda teeb, kes seda täpselt teab, aga ta tuleb ning hommikul on kingid kuuse all. Ning jõulurõõmu jätkub mitmeks päevaks.

Sellised need meie jõulud on. 

Pildil Lumehelbeke, kes sai ka oma jõulukalendri - kuis siis muidu! 

RÄÄGI LAPSELE KURITEOST JA KARISTUSEST

Minu arust peaks iga vanem oma lapsele kuriteo ja karistuse põhjuslikku seost õpetama. Eestis on mindud Põhjamaade teed, kus lapselt tuleks küsida, kuidas ta end tunneb, kui teist lööb.

Minu arvates on see vale. Kui laps saab 14 ning algab krimvastutuse iga, siis mitte keegi ei küsi armsatelt memmepojukestelt, kuidas nad end tunnevad, kui mõne inimese ära veristavad. Kes uuris Raasiku 14, 15 ja 17-aastaste noorte käest, kas nad ikka tahaksid jõuludeks vanglaleiva peale minna? Mitte keegi. Käed pandi plaksti raudu ning pokri. Emmekene küll nuttis ajalehes, et tema pojukene pole midagi teinud, ta on hästi tubli poiss, aga kes teda kuulas. Kuriteole järgnes karistus. Vägivald, kas pole? 

Kui seesama mammakene oleks oma poega varem pahategude eest karistanud ning õpetanud, et kuriteole järgneb karistus, siis ei veedaks ehk pojukene praegu jõulusid vanglas, vaid istuks koos perega jõululauas.

Eestis on selline suhtumine - ahhh, lapsed on lapsed, ikka teevad. Õpetatakse, et lapsena võib pahandust teha. Keegi ei mõtle selle peale, et mis seisus on laps, kui koidab tema 14. sünnipäeva päev. Kui ta on harjunud teisi karistamatult peksma, siis ega tema ei saa aru, et nüüd on kõik, nüüd tuleb lõpetada, sest algab kriminaalvastutuse iga. Tema paneb samamoodi edasi ning satubki pokri.

Hispaanias nõutakse korda juba kolmestelt. Juba kolmeaastane peab teadma, kuidas käituda. Kui kooli minna ei taha, töinab värava juures, siis keegi ei hakka seal temaga ta tunnetest rääkima. Ema viib süles õpetaja juurde. Lööd teist, saad ka ise kohe laksu. 

Kuriteole (jah, ka see, kui laps teist lööb, on kuritegu, seda lihtsalt ei karistata) järgneb kiire karistus. Ja nii see peakski olema.

Nii et ärge vaadake oma laste kuritegudele läbi sõrmede. Selgitage, milline tegu on kuritegu ning milline karistus järgneb sellisele käitumisele siis, kui ta on 14.

ASI OLI IKKAGI FRITÜÜRIS

Proovisime siis selle uhiuue klaasfritüüri ära. Ja... mul on kahju, aga mõne tunni pärats algas täpselt samasugune köha, mis läks üha hullemaks. Silmad hakkasid vett jooksma ja hommikuks oli üks silm punane. Täna tekkis ka nõrkus ning hakkas iiveldama. Õhtul lõppes köhahoog oksendamisega. Seega tuli jälle üks fritüür garaazi ära panna.

Seega asi ei ole teflonis, selles fritüüris on 0 teflonit. Ega ka läkaköhas, mida siin välja pakuti, sest läkaköha ei ole selline haigus, mis tekib ja kaob ning kohe uuesti tekib. Ma ei ütle, et kõigil peab selline reaktsioon tekkima, aga minul tekkis ja tekib. Kui teil samamoodi on, seletamatu köha, siis proovige mõnda aega ilma kuumaõhufritüürita ja vaadake, kuidas on. 

Inno arvab, et põhjus on selles, et fritüüri sees on mootor, mida töödeldakse põlemisvastase ainega, ning need süttimisvastased ained on hästi mürgised.

JÕULUMEELEOLU LINNAS

Käisin eile linna peal ringi ja tegin mõned klõpsud jõulukaunistustest. Kärab kah, kuigi lumi oleks muidugi kõige ägedam kaunistus :)

VALMISTUME JÕULUDEKS :)

Roosi ja Ella kaunistasid piparkooke ja Roosi ehtis kuuse :) 

VIIENE JUDOKA TULI ÕHTUSEST TRENNIST

ETTEVAATUST, KUUMAÕHUFRITÜÜR!

Tahtsin sellest juba ammu kirjutada, aga siis unustasin vahepeal ära, täna tuli jälle meelde. Kunagi soovitati mul osta kuumaõhufritüür, et sellega hea lihtne lastele süüa teha. No me siis Innoga ostsimegi ja tegime sellega kuskil poolteist aastat süüa.

Mäletate, kuidas ma kirjutasin oma pikka aega kestnud piinavast köhast? Kuidas ma köhisin pool aastat jutti, päevad ja ööd? Küll me Innoga mõistatasime, et mis selle põhjuseks võiks olla.

Kahtlustasime küll hallitust, küll niiskust, küll erinevaid allergiaid. Jätsin järjestikku ära kohvi, pähklid, piimatooted, kartuli ja tomati ning paprika, mee jne. Isegi kummeliteed kahtlustasin vahepeal. Aga ei midagi, köhisin ikka nagu hull. Inno arvas, et olen parandamatult haigeks jäänud ja tahtis mind juba arst juurde viia. Mulle aga ei meeldi arsti juures käia, viimases hädas lähen, kui surm silme ees.
Otsustasime, et ootame kevadeni, et äkki mingi talvine niiskus ikka. Kuna ma olen ju astmaatik, see on mul diagnoositud arsti juures.
Ühel hetkel sattusin aga lugema artiklit, kus räägiti sellest, et kuumaõhufritüür oli tekitanud Jaapanis tervel perekonnal vähi ning pereema isegi suri sellesse. Kopsuvähi nimelt. Ja seal hoiatati, et fritüüri tuleb kindlasti õigesti puhastada.

Pakkusin Innole, et äkki on põhjuseks fritüür. See on ju nii uus asi ning kes teab, mis materjalidest see on tehtud. Neil on väga võimas mootor ka ning ta töötab väga kõrge kuumuse juures. Kas selline toas nii võimsa mootori käivitamine on ikka tervislik?

Inno ei uskunud, et asi on fritüüris, aga nõustus ikka ostma uue fritüüri. Et äkki tõesti see vana fritüür on valesti puhastatud.
Panime vana fritüüri garaaži ning oh sa ime- kolme päeva pärast andis köha järele. See oli siis selle aasta maikuus. Kui ma olin 9 kuud köhinud.

Varsti saabus aga kohale uus Philips'i fritüür ning tegime sellega süüa. KOHE oli köha tagasi. Sama hull kui enne.

Nüüd sai ka Inno aru, et asi oli siiski fritüüris ning viskasime tervisekahjustaja tseremoonitsemata välja. Nüüd teeme süüa traditsiooniliselt vana hea panniga.

Hull ainitine köha on kadunud. Nüüd köhin vaid siis, kui viirusesse jään ning siiski varasemaga võrreldes väga vähe. Nagu tavaline inimene. Astma on praktiliselt ära kadunud. Enne pidin inhalaatorit kasutama mitu korda päevas, nüüd pole teda enam vaja.

Vot siis. Kui teil tekib pikk ja pidev köha, selline, et köhite peaaegu et sisikonna välja, siis enne arsti juurde minemist pange kuumaõhufritüüt mõneks ajaks pausile.

TÄNANE LUNCH

Joao tegi täna Inno tellimusel 3 doradat. Ausõna, ma sõin ühe minutiga ära, sest lihtsalt niiiiii hea. Mina arvan, et söögitegemine tuleb usaldada ekspertidele, aga iga restoran muidugi ei paku head toitu. Portugali restoranid üldjuhul pakuvad - kui nad muidugi pakuvad traditsioonilisi portugali toite, mitte burgereid :) Kes kulinaarseid elamusi otsib, külastage Portugali :) 

Kaladest jätkus tervele perele ja mina sain söögitegemise asemel hetkeks pikutada ning raamatut lugeda :) 

JÕULUMAAGIA VÕI ÕIGEMINI KAAMOS

Mnjahh, selline see "jõulumaagia" meil siin siis on. Hallide pilvedega taevas, aeg-ajalt tibutab vihma, rohi kasvab mühinal. Nüüd kümme päeva järjest on pilves. Oleks veel päike, see teeks olemise natuke talutavamaks. Järgmine nädal tuleb veel rohkem vihma, sajab terve nädala. Mõned plusskraadid üle kümne.
Ei midagi võrreldes Eestiga, kus, ma kujutan ette, kõrguvad jõulused lumehanged. Lumi, mis kogu kaamose minema pühib ning hinge helgeks ja meele kergeks teeb.

Seega ei maksa arvata, et Hispaanias kaamost pole. On küll. Terve detsember on üks suur kaamos. Kõige suurem kaamos on veel jõulude ajal.

Samas tuleb olla brutaalselt aus. Kui ma tuletan meelde meie viimast detsembrit Eestis, siis... mul tulevad õuduse judinad peale. Jah, oli lumi ja me käisime lastega iga päev kelgutamas. Aga! Mida selle õndsuse saavutamise nimel kõik läbi elama pidi! Juuli riidesse panemiseks tuli varuda tund. Kõigepealt panime riidesse Roosi ja Ella. See läks kiirelt, kuna tavalised lapsed aitavad ise enda riietamisele kaasa ega vingerda sealjuures üldse. Vähemasti minu lapsed. Aga Juuli. Kuna tema nahk on tundlik, siis teeb iga ainsamagi riideeseme selga panemine talle hirmsat moodi kõdi ning riietada tuleb põrandal naerukrampides väänlevat last. Kellel on väga lõbus. Aga sinul ei ole. Iga riideeseme selga panemine on mustkunstitrikk, kus käsi või jalg tuleb varrukast või püksisäärest välja mitu korda enne, kui õigele kohale saab. Vahel tuleb samaaegselt last kinni hoida ning riietada. Parem on seda teha kahekesi. Me Innoga oleme selles Juulile riiete selga meelitamises juba päris osavaks saanud, aga sellegipoolest on mäekõrghune vahe, kas talle tuleb selga ajada vaid särk, püksid ja jakk nagu siin või kogu komplekt lõpetades talvejope, salli, mütsi ja kinnastega. Nende viimastega on veel omaette ooper, kuna Juuli hakkab väljas kinnastest rõõmsasti hammastega kinni ning lutsutab need märjaks. Saapad aga kõksib neid vastu käru jalatuge tagudes ühe jalutuskäigu ajal keskeltläbi 10 x ära. Mis tähendab seda, et jalutuskäigu ajal tuleb teha sama palju pause, et neid talle tagasi jalga sikutada. Selle kõige juures läheb muidugi endal nahk märjaks.

Mina riietasingi Juulit pesuväel. Muidu läksin ma lihtsalt kohe higiseks ning sain pärast väljas külma. Pärast panin omale riided selga.

Et siis sedasi. Praegu viskad talle särgi ja põlvpüksid jalga, noh, sokid ka, aga jopet pole vaja, nagu ka muid atribuute. Kingad võib koju jäta, kuna tema ju ei kõnni.

Eestis olin tavaliselt selleks ajaks, kui me kelgumäele jõudsime, juba väsinud. Ning tahtsin kohe koju minna. Juuli riietamisest puhkama. Noh, vähemasti sai Roosi mõned liud teha. Ella oli veel nii väike siis, et lihtsalt pikutas kärus.

Siin sujuvad meil jalutuskäigud igasuguste probleemideta. Juuli siuhkat-säuhkat riidesse, kärru ja linna peale. Või Juuli autosse ja Portugali. Oleme isegi leiutanud viisi, kuidas teda kõige vaevatumalt autosse laadida. Sõidutame Juuli käruga auto juurde ja inno ulatab ta käru juures mulle. Nii tõstame teda kumbki vaid üürikest aega ning kummagi selg ei ole haige.

Aga see jõulumaagia! Seda siin ei ole, vähemasti ei ole seda mõtet linna pealt otsida, kuigi iga päev käib tingel-tangel linna peal ning hispaanlased on kaunistamise suurmeistrid. Võib-olla siis, kui eriti külmadel talvehommikutel on natukene härmatist maas, tekib korraks jõulutunne, aga muidu tuleb see ise luua. Ahjusoojuse, küünalde, väikeste päkapikuüllatustega lastele... Nii ta tuleb.

Üldiselt on minu arvamine selline, et igal maal on suht sitt elada. Pole sellist maad, kus ütleks, et vohh, kõige ägedam. Vähemasti mina ei ole veel sinna sattunud. Ja igal maal võib olla suht tore. Kui just ei ole Põhja-Korea või midagi. Kuigi ma ei välista, et ka seal võib olla tore. Või isegi Pokrovskis. Midagi on kindlasti toredat ka seal. Näiteks mõni armas kassipoeg.

Sa pead lihtsalt vaatama, kus sul just sel hetkel mõnusam on. Nii lihtne see ongi. See koht võib ajas muutuda.

ROOSI JA LUMEHELBEKE

Inno rääkis mulle ühe loo, mida ta kuskilt luges. Ei teagi, kas nutta või naerda. Asi selles, et Ukrainas ei tohi enam vene keeles rääkida. Üks mees oli aga rääkinud oma kassiga vene keeles. Ja sai selle eest karistada. Mees vabandas, et kass ei saa ukraina keelest aru, aga teda ei võetud kuulda. Sai ikka trahvi.

Mul tuli siit kohe meelde, et mul oli lapsepõlves kass, kellele ma panin nimeks Mihhail. Ikka Gorbatšovi järgi.
Ja et Roosiga sai siin ükspäev vene keelt harjutatud. Roosi õpib nimelt sellises Eesti koolis, kus üheks õppeaineks on ka vene keel. Meil on valge kass nimega Lumehelbeke ja Roosi ütles talle "Cнежинка," mis on Lumehelbeke vene keeles.
Et ei teagi, mis nüüd teha. Kas tohib rääkida Lumehelbekesega vene keeles? 

Pildil Roosi oma kassi Lumehelbekese ehk Cнежинка'ga.

MUUSIKATUNNID HISPAANIAS

Oma koolipõlvest ma mäletan, kuidas me muusikatunnis AINULT lõõritasime. Istusime pingis ja muudkui aga laulsime etteantud laulukesi. Küll punab päiksekiirtes pihlapuu ja Bandiera rossa. Ja igaüks pidi vahepeal klassi ette laulma tulema, mis oli täielik õudus minu arvates. Osad laulsid kõvasti ja valesti. Mulle ütles muusikaõpetaja tunnustavalt, et "sina vähemasti saad aru, et ei oska laulda, ja laulad vaikselt." Teised said sugeda, et kõva häälega valesti laulsid. Võib-olla ma tõesti ei oska laulda. Või oskan, aga kardan, kuna nii öeldi.

Roosi ja Ella laulavad kodus sageli ja rõõmuga. Kõva häälega ega karda üldse, et valesti laulavad nagu mina omal ajal. Mõlemad on ka ise laule välja mõtlema hakanud. Neil ei ole laulmise ees mitte mingisugust hirmu. Roosil on imeline hääl, mida ta ka kasutada julgeb, kuna keegi pole öelnud, et ta valesti laulab. 

Küsisin siis Roosi käest, et kus sa nii ilusasti laulma oled õppinud, kas koolis. "Me ei laula koolis," ütles Roosi õlgu kehitades. "Me mängime pille." Seda teevad nad tõepoolest kogu aeg. Küll trummi, küll flööti, eelmine aasta läks kitarriga jne jne. Kogu aeg on mingi pill käsil. Eestis on pilliõpe muusikakoolis.

Lisaks pillimängule nad ka tantsivad. Hakkavad detsembri alul harjutama ja iga klass esitab oma tantsu kooli jõulupeol. 

Aga laulmist pole üldse. Ega ka hirmu laulmise ees.