kolmapäev, 22. veebruar 2017

Tartu Ülikooli ahistaja-professor. Kes ta on?

Kohvikulised tundsid huvi, kes võiks olla see Tartu Ülikooli ahistajast professor. Palusid Kohvikul välja uurida. Mind ka hakkas huvitama. Kas keegi teab, kellega tegu?

Õigusteaduskonna omi ma ei kahtlusta. Vähemasti oma tudengipõlvest ei mäleta, et ükski meie professoritest oleks ühtegi tudengit ahistada püüdnud. Tõsi, üks sõbranna rääkis, et ühe professori eksamitele tasus sügava dekolteega minna, siis sai parema hinde, ja too professor olevat siis alati sinna dekolteesse maia pilguga vaadanud. Aga see oli pigem selline naljakas lugu, mitte mingi tõsine ahistamine.

Niisiis, kes on kursis? Detailid??

Kuid jumal! Millised sõnad selle naisdoktorandi poolt!! „Ma lõikan ära su m*nni ja topin ta sulle kurku. Ja usu mind, need ei ole tühjad sõnad. Võib-olla m*nni puudumine õpetab sulle midagi selles elus. Arvesta tulevikuks, see saab olema minu esimene kirurgiline kastreerimine, nii et tüsistused on garanteeritud.”  

Appi!!! Tuleb meelde üks teine sarnane juhus...

esmaspäev, 20. veebruar 2017

Inno ja Irja õigusbüroo alustab uuesti tegevust. The lawyer is in!

Mäletate, meil oli kunagi õigusbüroo, millest kirjutasid isegi Äripäev ja Eesti Päevaleht? Vahepeal vajus tegevus soiku, sest meie põhiliseks kliendiks sai Savisaar, keda igakülgselt, 24/7 nõustasime, ja koos temaga terve Keskerakond. Lisaks temale sai aidatud ja nõustatud veel mõnd inimest ning võidetud isegi üks protsess haldus- ja ringkonnakohtus. Nüüd on koostöö Savisaarega lõppenud ning meil on aega üle. Käed sügelevad uute väljakutsete järgi.

Nüüd hakkasin seoses Sandra juhtumiga mõtlema, et võiks ju vanale ideele uuesti elu sisse puhuda. Küllap on teisigi selliseid inimesi, kellele ametnikud on ülekohut teinud ning kes on kaotanud usu, et nad kuskilt abi saada võiksid.

Kuidas meie saame teid aidata? Esiteks saame teie loo Kohvikus avalikustada. Teiseks saame teid kiusanud ametnikule (või mõnele teisele jõupositsioonil olevale isikule) kirjutada ja temalt aru pärida ning selgitust nõuda. Ametnikud on inimestega suheldes ülbed seepärast, et neile on esiteks kätte antud suur võim, ja teiseks seepärast, et seda võimu naljalt miski ei ohusta. Seepärast on ametnike vastused teile lakoonilised ning te ei saa oma murele mitte mingisugust lahendust. Sageli ei viitsi ametnik teie muresse süvenedagi. Miks ta peaks? Teie ei saa teda ju mitte millegagi ohustada. Kaebate ülemusele? No eks kaevake. Asuge aga järjekorda.

Kuid on üks asi, mida ametnikud kardavad nagu tuld. See on AVALIKKUS. Seepärast hakkavad ametnikud seitsme ahvi kiirusel liigutada, kui sekkub ajakirjandus. Nagu nüüd viimati, kus Tallinna linn naisele ja tema puudega tütrele imekähku sotsiaalkorteri leidis, kuigi enne ei soovinud abilinnapea Merike Martinson isegi naise ja tema tütrega rääkida. Seda ei oleks juhtunud, kui Eesti Päevaleht poleks asja avalikustatud.

Seega - kui teil on mure, kui teil on tunne, et teile on tehtud ülekohut (ükskõik, kas siis mõne ametniku, või mõne teise teist tugevama või teiega võrreldes jõupositsioonil oleva inimese poolt) ja te ei ole kusagilt mujalt abi saanud, siis võtke julgesti meiega ühendust ja vaatame, mis me teha saame. Räägime teie loo ära ausalt ja objektiivselt, teie enda sõnadega. Ja võtame teile ülekohut teinutel piltlikult öeldes natist kinni.

Ühendust võite võtta ka siis, kui elate mõnes teises riigis, näiteks Soomes, ja teile on seal liiga tehtud (töö eest tasu maksmata jäetud vms).  Valdame lisaks eesti keelele ka soome ja inglise keelt ning saame ka nendes keeltes suhelda. Kui teile on tehtud ülekohut Soomes, siis saame lisaks Kohvikule kirjutada teie murest ka portaalis Eestinen.fi.

Meiega saab ühendust, kirjutades meiliaadressil: irja.tahismaa ät gmail. com.

Pildil: Kohviku entusiastlik jurist. Kohvikul oma doktor - doktor Inno! - juba on, nüüd on ka oma jurist-asjaajaja. The lawyer is now officially in! 

Kuni surm meid lahutab - võib võtta ootamatuid pöördeid


Kui inimesed paari lähevad, siis lubavad nad teineteisele jääda kokku, kuni surm neid lahutab. Mis iseenesest on ilus tõotus - armastada teineteist kuni surmani.

Aga see lubadus võib võtta ootamatuid pöördeid, kui armastust pole või on teda vähevõitu. Ma tean, olen seda ise kogenud, nimesid nimetamata, aga kui armastust pole, siis on tunne, justkui teine soovib sind hauda ajada. Kuni otseste ähvarduste ja vägivallani välja. Märkad järsku, et abikaasa ära lahutada ei taha, aga soovib sinu surma.

Küllap saate aru, mida ma mõtlen. Üks, või mõlemad hakkavad teineteist hauda ajama, et mitte oma lubadust murda. Ja see asi võib areneda päris jubedaks. Olen näinud kõrvalt vanapaare, kes päevast päeva närivad teineteise kõride kallal. Kumbki ära ka ei sure ja otseselt tappa kumbki teist ei julge. Ja kui neil tullakse küsima, mis on pikaealise kooselu saladus, siis räägitakse midagi umbes sellist, et on vaja teineteisele ruumi anda, või umbes nii. Aga seljataga käib teineteise vaikne surnuks piinamine.

Loomulikult võib siin olla tegemist ka isiksuse häirega, kus inimesele meeldibki teist piinata või midagi sellist. Aga ma arvan, et palju tõenäolisem on ikka see teine variant, ühelt poolt soovimatus lubadust murda, aga teiselt poolt soov inimesest vabaneda. Stiilis, et lahutus saab tulla ainult läbi ühe osapoole surma. See on ka põhjus, miks, ma arvan, on vene peredes palju vägivalda - nad on sügavalt usklik rahvas ja Jumala palge ees lubadust murda ei taha, seetõttu tekib soov teisele haiget teha, et lõpp kiiremini saabuks. Aru saamata, et seeläbi tehakse veel suuremat pattu. Laiemas plaanis võib selline mõtteviis olla vägivalla katalüsaatoriks terves ühiskonnas - näiteks miks Venemaa on nõnda agressiivne oma naabrite suhtes.

pühapäev, 19. veebruar 2017

Saatsime Tallinna linnapeale Taavi Aasale küsimuse



Kohvik ei maga, kui ülekohut märkab. Saatsime Tallinna linnapeale Taavi Aasale (ülal pildil, kujutis: Tallinna linnavalitsus) Sandra murega seoses järgmise kirja:

Tere,

olen vabakutseline ajakirjanik ning veebilehe Inno ja Irja Kohvik üks pidajatest. Meie poole pöördus inimene nimega Sandra Sirge, kelle kirjast selgub, et Tallinna linnavalitsus on talle ja tema lastele ränka ülekohut teinud. Sandra Sirge kirjast tuleb välja, et tegemist on lähisuhtevägivalla all kannatanud naise ja emaga, kes oli sunnitud 2010. aastal tema ja ta abikaasa ühises kasutuses olnud Tallinna linna poolt eraldatud munitsipaalkorterist pagema, kuna mees jõi, lõi ning alandas teda. Kui ema ja lapsed pidid elama pool aastat Nõmmel ema ja lapse turvakodus, siis vägivaldne isa jäi linna poolt eraldatud korterisse edasi elama.

Kuna linn Sandrale ja tema lastele uut sobivat elukohta ei leidnud, pakuti vaid sotsiaalmajutust 10 m2-ses toas, väga kitsastes oludes, siis oli naine sunnitud lapsed vägivaldse isa juurde tagasi viima, et neil mingigi elukoht oleks. Sellega seoses loobus ta oma hooldusõigusest ning kuna mõne aja pärast võeti ka isalt laste hooldusõigus ära, siis on lapsed hetkel lastekodus, emast lahutatuna.

Minu küsimused:

1. Kuidas sai juhtuda, et Tallinna linn jättis munitsipaalkorteri pigem alkohoolikust vägivaldsele isale, kui emale kolme lapsega? Miks ei leitud emale ja lastele normaalset, korralikku elukohta? Tallinn pidi ju nõrku ja abivajajaid aitama? Miks Sandrat ei aidatud?

2. Sandra üritab oma elu jälle korda saada, tal on olemas töökoht, kuid pole piisavalt raha, et korralikku elukohta üürida. Lapsi enda juurde saab ta taotleda aga ainult juhul, kui tal on olemas korralik elukoht. Tema palved linnale on kõlanud kurtidele kõrvadele. Miks? Miks Tallinna linn ei aita Sandrat, olles ise teda tabanud õnnetuses vähemasti osaliselt süüdi?

3. Kunagi ei ole liiga hilja, tekitatud ülekohus on võimalik heastada. Mida olete valmis tegema, et Sandrat aidata, et emal ja lastel oleks taas võimalik koos olla ja elada?


Palun vastata hiljemalt nädala jooksul,

Lugupidamisega

Irja Tähismaa
vabakutseline ajakirjanik
Inno ja Irja Kohvik


Nõndaks siis. Ja jääme ootama härra Aasa vastust. Või mõne abilinnapea vastust, kellele härra Aas siis kirjale vastamise peab paslikuks delegeerida. Mis peamine - tehtud ülekohus tuleb heastada kiiremas korras!

Registreerisime ennast ka blogiauhindadele!

Nonii, registreerisime ennast ka Blogiauhindadele. Esimest korda. Arvamusblogi kategoorias. Inno oli alguses natuke kahtleval seisukohal, aga mis seal ikka. Lahe üritus minu meelest. Arvamusblogi seepärast, et me kogu aeg arvame midagi ja kui on üks asi, mis meil ALATI olemas on, siis see on OMA ARVAMUS :).

Nii et võite kõik meie poolt hääletada. Kui me teile meeldime :).

Tallinna linnavalitsuse jahmatav ükskõiksus lähisuhtevägivalla all kannatanud naise suhtes


Tallinna abilinnapea Merike Martinson. Kujutis: Tallinna linnavalitsus

Kohviku poole pöördus Sandra Sirge, kes on kogenud jahmatavat ükskõiksust inimeste poolt, kelle ülesandeks oleks olnud teda aidata. Tegemist on naisega, kes kannatas aastaid lähisuhtevägivalda ning oli sunnitud selle eest oma kodust, milleks oli Tallinna linna poolt eraldatud munitsipaalkorter, koos kolme lapsega pagema. Vägivaldne mees, laste isa, jäi sinna - kõigi mugavustega - korterisse elama.

Ja mida tegi Tallinna linn? Ajas vägivaldse mehe korterist välja, otsis naisele ja tema kolmele lapsele kiirkorras uue korteri? Sest nõnda käituks linnavalitsus, mis oma inimestest hoolib. Nõnda käituks iga normaalne linnavalitsus, sest tegemist oli inimestega, kes vajasid linnavalitsuse abi kõige rohkem. Raskes olukorras naine ja tema kolm väikest last.

Tallinna linnavalitsus ei ole selline linnavalitsus. Tallinna linn jättis paarile eraldatud munitsipaalkorteri vägivaldsele mehele ega leidnud naisele ja tema lastele uut elupinda. Sellest tulenevalt oli meeleheitele aetud naine sunnitud lapsed isa juurde tagasi viima, et neil vähemasti mingi elukoht oleks, ning laste hooldusõigusest loobuma. Hetkel elavad kõik tema kolm last lastekodus, sest ka vägivaldselt isalt võeti - üllatus, üllatus! - mõne aja pärast laste hooldusõigus ära.

Hetkel elab naine kodutute öömajas. Ta tahaks väga lapsi enda juurde, aga selleks, et ta saaks uuesti nende hooldusõigust taotleda, on tal vaja korralikku elukohta. Töökoht on tal olemas.

Naine taotleb jätkuvalt Tallinna linnalt uut elukohta, aga ametnikud kas ei vasta talle või on temaga suheldes ülbed.

Selline linnavalitsus on Tallinna linnavalitsus, mida juhib Keskerakond. Kes oleks seda uskuda suutnud, aga nii see on!

Panen siia üles ka Sandra kirja mulle, kus ta räägib ise, oma sõnadega, kuidas ta sellisesse olukorda sattus:

Sõlmisin oma abielu 17-lt 1998. aasta aprillis. Mees, kriminaalse minevikuga, oli siis 44. Augustis sündis meie esimene ühine tütar. 2003 lõpetasin kesk-eriharidust elektrimehaanika erialal. Sama aastal novembris sündis meie teine tütar. Elasime vaeselt ühes köök-toas Pelgulinnas, mees taotles munitsipaalkorterit 2003. aastal. Meiega koos elas mehe voodihaige põdur ema, mehel oli vaja ta pensioniraha. 

Saime munitsipaalkorteri 2004. aasta kevadel kui lastega pere, arvesse võeti ka mehe põdurat ema. Ema suri ära mõne kuu möödudes. Korter on avar ja kõigi mugavustega. 2006 sündis meie kolmas tütar. Mees töötas Tallinnas trammijuhina ligi 10 aastat, elujärg hakkas paranema. Nagu saad aru, ei sõlminud ma abielu noore koolitüdrukuna nii vana mehega suurest armastusest. Elasin 9 aastat vene kasuperes, kasuemal sai minust küllalt ja olin sunnitud otsima peavarju mujal. Selle mehe juurde jäingi. Püüdsin olukorda siluda. Ei osanud ma pöörduda lastekaitse poole ka. Mees hakkas jooma ja temast sai tõsine lotosõltlane, trammijuhi palk võimaldas suhteliselt lahedat elu. Pealegi ei olnud ma kunagi tema raha mangunud, riietusin peamiselt kaltsukates. Lastele ostsin raamatuid, nemad ei tundnud puudust heast toidust ja puuviljadest. Mees võttis tublisti kaalus juurde. 

Noorim tütar sai 3-aastaseks, aasta oli 2009. Mehel tekisid püsivad probleemid rahadega, alkoholitarbimine ja lotomängusõltuvusele kulunud summad kasvasid. Otsustasin minna osakoormusena tööle postiljonina. Ei olnud enam sugugi kindel, kas lastel on ikkagi piima iga päev. Mehel oli kindel arvamine, et peaksin oma postiljoni raha talle loovutama, oma alkoholi ja lotoprobleemidega ta tegeleda ei tahtnud. Vähehaaval pereklima muutus pingelisemaks, lapsed olid tujukad, mees pidevalt täis, käis trammitööl ka pohmakaga. Jälgisin seda kõike murega kõrvalt. Püüdsin mõned korrad end tühjaks rääkida perenõustamisel. Ma ei tundnud, et võin mehele toetuda, vaimselt olime teineteisest kaugel, peres valitses segadus. Samas tajusin aastaid, et mind ei toetata, ei hoolita mu hingest. Ei leidnud ma toetust, kui väljendasin soovi jätkata õpinguid kõrgkoolis. 

Otsustasin lahutada abielu. Ei olnud skandaale, püüdsin leida võimalikult rahumeelset lahendust. Kuna mu kasupere ei toetanud mind sellel hetkel, andsin teada mehe joomisest lastekaitsele. Juhtus, et pidin kutsuma politseid koju, mees muutus agressiivseks, jõi ja alandas. Muret valmistas eluaseme küsimus. Ütlesin mehele, et ma ei taha enam kooselu jätkata, mingu ta ära, lasku lastel elada rahulikult. Mehel oli aga seisukoht, et lahkuma pean hoopis mina, kui ei ole eluga rahul. Aga lapsed jäävad koos temaga. Loomulikult ma ei olnud nõus, et lapsed elavad joodiku kõrval. Jaanuaris 2010 otsustasin paluda varjupaika ema ja lapse turvakodus, Nõmmel. Konutasime seal lastega pool aastat. Viisin lahutusepaberid kohtusse, mees keeldus lahutusest. Sain ametlikud lahutust kinnitavad paberid alles 2011, aasta hiljem. Kuna elasime enne munitsipaalkorteris, andsin teada olukorrast ka LOV ametnikele, kirjutasin mitmeid avaldusi, kus rõhutasin, et mul pole lastega kusagil elada. Ametnikud lajutasid käsi, korterit me ei saanudki. Eks võidutses, parastas. Pakuti ühe võimalusena elada sotsiaalmajutuses, 10 m2 suuruses toas, väga kitsades oludes, linna teises servas, kool ja lasteaed teises linnaosas. Mingist muust võimalusest ei olnud juttugi. Mehel irve näol, vaimselt olin rusutud. Mees ei kavatsenudki rahadega toetama, lapsed nälgisid. Mina olin kui lammas, abitu. Otsustasin lapsed viia tagasi isa juurde, vähemalt neil on mingi peavari. Lootsin, et nad saavad hakkama. Lapsed elasid koos isaga aasta aega. Palusin lastekaitsel hoida silma peal. Mind eks tuppa ei lasknud, lapsi nägin juhuslikult. Aasta pärast lastekaitse otsustas lapsi eraldada lastekodusse, ma kirjutasin samuti, et ei soovi lastele elu joodikust isa kõrvale.

Kohtu otsusega võeti isalt 2011 hooldusõigused täiel määral ja sellest hetkest alates elavad lapsed lastekodus. Mina pidin oma hooldusõigused loovutama isale, kuna tollel hetkel puudus mul alaline elukoht ja töö. Taotlesin endale sotsosakonnast voodikoha, jagasin tuba mitme teise naisega majutusüksuses. Elu on olnud sellest ajast keeruline, sest lapsed jäidki lastekodusse. Eks elab aga rõõmsasti meile kui lastega perele antud munitsipaalkorteris. Minul ei õnnestu aga siiani teha selgeks linnavõimudele, et mu lapsed kannatavad tõsiste vaimsete häirete all, elades emast lahus. Mul pole paraku võimalusi üürida hirmkalleid üürikortereid. Nüüd saatis lastekodu juhataja mulle kirja, et peaksin osa oma palgast maksma laste ülalpidamise kulude katteks, nn alimente. Kas see kõik ei ole jahmatavalt ebaõiglane mu laste suhtes? Arvestamata seda, et nad on pidanud kuulma sedagi, et nende ema on imelik ja vaimselt haige, ja et ma hülgasin neid. 

Palun soovita, mida oleks võimalik teha antud olukorras? Kas oleks võimalik esitada hagi, et mu lapsed jäid põhimõtteliselt koduta ja on sunnitud elama lastekodus? 

Nagu üks peretöötaja kord kirjutas mulle, et võibolla lastele on see parim variant. Merike Martinson, kes rajas ja avas laste vaimse tervise keskust, julges mulle oma vastustes väita, et mu lastel läheb hästi, neil on kõik olemas. Kas see ei aja vanduma?

Selline kiri. Mind ajab küll vanduma, mis siis veel Sandrast rääkida. Olgu öeldud, et Sandra ei istu käed rüpes, vaid töötab toitlustuse alal ning teenib lisa nõudepesijana. Kodu tal ei ole, sest korter üürimiseks pole raha. Seetõttu tulebki tal kasutada kodutute öömaja. 

Ta on taotlenud linnalt paremat võimalust, kuid tema palved on kõlanud kurtidele kõrvadele.

Veel kord - jahmatav ükskõiksus Tallinna linnavalitsuse poolt, kes on kõikjal kuulutanud, kuidas ta vaestest ja nõrkadest hoolib. Tallinn aitab? Kas tõesti? Tõelisi abivajajaid igatahes mitte. 

Kutsume teid kõiki kaasa mõtlema, kuidas Sandrat aidata. Kuidas Tallinna linnavalitsuse tehtud ülekohut heastada? Äkki ei ole kõik siiski kadunud ning ema ja lapsed võiks jälle koos elada. Vaja oleks vaid korralikku korterit, sest töökoht on Sandral olemas. 

Ka Tallinna linnavalitsusel endal on võimalus enda tehtud ülekohus heastada ja Sandrale abikäsi ulatada. Kohvik saadab Tallinna linnavalitsusele küsimused ja nõuab aru, kuidas selline olukord üldse tekkida sai ning mida on KOHE kavas ette võtta, et Sandrat ja tema lapsi aidata. 

Pildil: Tallinn aitab??? Abilinnapea Merike Martinsoni arvates on Sandra lastega, kes koos emaga linna eraldatud munitsiplaalkorterist vägivaldse isa eest pagema pidid ja kes nüüd lastekodus, emast lahus elama peavad, kõik kõige paremas korras. 

Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva vastab Kohviku küsimustele

Parem hilja kui mitte kunagi! Lõppude lõpuks ehk täpsemalt 16. veebruaril (tähtaeg oli 10. veebruar) saabus Kohvikule  ka vastus sotsiaalministeeriumist Kaia Ivalt. Kohviku küsimused olid järgmised:

Oleme sügava puudega last kasvatavad vanemad ja meil on teile järgmised küsimused:

1. Kas peate normaalseks, et olukorras, kus lastetoetused on tõusnud, on puuetega laste riigipoolne toetus jäänud samaks? Kas teie arvates on puudega lapsele makstav riiklik toetus - 69, 04 eurot keskmise puudega lapsele ja 80, 55 eurot raske ja sügava puudega lapsele - piisav või tuleks seda tõsta? Kui jah, siis kui palju?

2. Hetkel makstakse nii raske kui sügava puudega lapsele riigi poolt 80 eurot kuus. Kas peate ühist summat normaalseks, arvestades, et sügava puudega laps vajab ööpäevaringset kõrvalabi ja ühel tema vanematest on keeruline, praktiliselt võimatu tööl käia? Võrdluseks - Soomes on riiklilku puudetoetuse määrad 92, 215 ja 416 eurot ehk puude raskusastmetel tehakse selget vahet. Eestist võib positiivse näitena tuua Võru linna, mis maksab raske puudega lapse vanemale 80 ja sügava puudega lapse vanemale 200 eurot. Kas sügava puudega lapse riiklik toetus ei peaks samuti olema vähemalt 200 eurot?

3. Kas ja mida kavatsete ise ette võtta selleks, et puuetega laste toetused Eestis suureneksid ja õiglasemaks muutuksid?


Kaia Ivale saadetud küsimustele kõlas vastus järgmiselt:

Lugupeetud Irja ja Inno Tähismaa

Puudega laste ja nende perede mitmekülgne toetamine on üheks Sotsiaalministeeriumi prioriteediks. Käesoleval aastal eraldab riik kohalikele omavalitsustele 2.65 miljonit eurot raske ja sügava puudega lastele erinevate sotsiaalteenuste osutamiseks, kusjuures sügava puudega lastele on ette nähtud 1 miljon eurot, kuna eeldatavasti on nende puudega seotud vajadused suuremad. Tulenevalt Sotsiaalhoolekandeseaduse § 156 lg 32 on riigi poolt antav toetus suunatud raske ja sügava puudega laste lapsehoiu-, tugiisiku-, sotsiaaltranspordi- või muudeks sotsiaalteenusteks, mis aitavad vähendada raske ja sügava puudega lapse perekonna hoolduskoormust või puudest tulenevat lisavajadust. Ka on nimetatud teenuste eesmärgiks toetada puudega lapse vanemate toimetulekut või töötamist. Teenuste pakkumisel peame oluliseks puudega lapse ja tema pere tegelike vajadustega arvestamist, mistõttu sõltub pakutavate teenuste maht iga lapse ja tema pere hinnatud abivajadusest. Antud teenuste taotlemiseks tuleb pöörduda kohaliku omavalitsuse poole.

Kohaliku omavalitsuse poolt osutatavatele sotsiaalteenustele lisanduvad Euroopa Sotsiaalfondi toel tugiteenused raske ja sügava puudega lastele. Projektist ette nähtud summa (2017. aastal kuni 4918 eurot lapse kohta) eest on võimalik taotleda ühes aastas maksimaalselt 983 h tugiisiku teenust (ühes kuus umbes 81 h teenust) või 702 h lapsehoiuteenust (ühes kuus umbes 58 h teenust). Kui laps kasutab ka transpordi teenust, siis väheneb selle võrra tugiisiku või lapsehoiu teenuse maksimaalne maht. Täpsemat infot antud teenuste osas leiate Sotsiaalkindlustusameti veebilehelt http://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/puudega-laste-tugiteenused

Mis puutub peretoetuste tõusu, siis jõuavad ju ka need puudega lapseni ning aitavad seeläbi katta puudega lapse kasvatamisega seotud kulusid. Kuna puudega lapse vanemad on erinevate küsitlusuuringute raames välja toonud, et nende jaoks on esmatähtsaks sotsiaalteenuste kättesaadavuse parandamine, olemegi seadnud eesmärgiks võimaldada puudega lastele ja nende peredele vajadusepõhiste sotsiaalteenuste pakkumist. Sellest lähtuvalt ei ole puudega laste toetuste summad suurenenud, ent kasvanud on puudega lastele suunatud teenuste maht, mis omakorda sõltub iga konkreetse lapse ja tema pere vajadustest.

Sotsiaalministeerium peab oluliseks suurendada ka tulevikus vastavalt riigieelarve võimalustele puudega laste ja nende perede toetamist eraldades selleks vahendeid kohalikele omavalitsustele.


Nõndaks. Mida arvate teie ministri vastusest? Kas olete sellega rahul või mitte?

Siiamaani ei ole Kohvikule vastanud Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmed Marika Tuus-Laul (Keskerakond), Dmitri Dmitrijev (Keskerakond), Monika Haukanõmm (Vabaerakond), Jüri Jaanson (Reformierakond), Viktor Vassiljev (Keskerakond), Maris Lauri (Reformierakond) ja Tiina Kangro (IRL), kellele ilmselt puuetega laste olukord korda ei lähe. Vastanud on sotsiaalkomisjoni liige Liina Kersna (Reformierakond), kes näeb lahendust lausalise lastetoetuse maksmise lõpetamises, ning sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt (SDE), kelle arvates võiksid puuetega laste toetused suureneda vastavalt 200 (sügav puue), 150 (raske puue) ja 100 euroni (keskmine puue). 

Trump võitleb naiste õiguste eest


Donald Trumpi pöördumine ameerika rahva poole.

Donald Trump saatis ameerika rahvale järjekordse pöördumise. Selles rääkis ta, mida nädala jooksul on teinud - et võitles söekaevuritele välja paremad tingimused ning asus võitlema naisettevõtjate õiguste eest, selleks kohtus koguni Kanada peaministri Justin Trudeau'ga, et luua USA-Kanada ühisnõukogu naisettevõtjate toetuseks.

Hea töö!

laupäev, 18. veebruar 2017

Minu lemmikpood - Võru Rimi



Kuna Kohvik üheltki firmalt raha ei saa, siis võime igasuguste südametunnistuse piinadeta kiitust avaldada.

Tahaks kiita üht poodi ja selle töötajaid. Nimelt Võru Rimi. Alati läheb seal käies tuju heaks, sest töötajad naeratavad sulle ja tervitavad kui vana tuttavat. Isegi need, kes parajasti kaupu riiulitesse sätivad või poesaalis vastu tulevad. Uskumatult lahe! Ei ole sellist kliendisõbralikkust üheski teises poes kohanud.

Täna näiteks käisime Roosiga poes ja üks Rimi töötaja märkis naeratades, et Roosi on vahepeal päris palju kasvanud. Seda oli väga tore kuulda. Et sind märgatakse ja tähele pannakse.

Selle sõbralikkuse pärast eelistangi alati, kui võimalik, Rimisse jalutada, kuigi Maxima, Selver ja Säätumarket on meile palju lähemal. Lisaks on Rimis lühikesed järjekorrad ja Rimi enda asjad on sageli soodushinnaga. Ja head! Rimi apelsinimahl on minu meelest üks paremaid ning Selection by Rimi-märgistusega vahemere stiilis lihatooted ja mereannid on samuti väga head.

Ahjaa, seda tahtsin ka veel eraldi ära märkida, et kuna mul oli väga tüütu käia endale Tartust inglisekeelseid ajakirju ostmas, siis küsisin Rimist, kas neil on ehk võimalik neid Võru Rimisse saata. Oli! Nüüd saan oma lemmikajakirjad Vanity Fair'i ja Vogue'i siitsamast kätte.

Nii et olen väga rahul. Soovitan teistelgi poodidel Rimist eeskuju võtta. Minule loeb soe ja sõbralik suhtumine igatahes palju rohkem kui kõige odavam hind. Kuidas teiega on?

Eesti rahva hävingu on toonud kaasa Euroopa Liit!

Loodetud õitsengu asemel on Euroopa Liit ja sellega kaasa tulnud euroraha toonud eesti rahvale hävingu.

Ma pean etteruttavalt märkima, et olen olnud algusest peale euroskeptik, ja seda mitte põhjusel, et ma olen Putini toetaja nagu sellisel puhul eeldatakse, vaid põhjusel, et Euroopa Liit on maailmas kõige aeglasema kasvuga, ehk kõige tagurlikum ja kõige bürokraatlikum majandusühendus. Eestis oli see hästi tunda nn euronormide tulekuga, kus näiteks igamees ei või omal kodus enam isegi toru vahetada või kui kõver võib olla poes müüdav banaan. Ja Eesti majanduskasv on ELis kukkunud nulli.

Ma ei hääletanud ELiga liitumise poolt referendumil, aga ma ei hakanud ka oma jonni agressiivselt peale ajama, kuna mulle tehti selgeks, et Euroopa Liit toob eesti rahvale kaasa õitsengu. Nagu kõik näevad ja teavad, on see liit eesti rahvale toonud kaasa suurema hävingu kui olid teine ilmasõda ja küüditamised kokku. Asi on täiesti perses eesti rahvaga, kui ausalt ja otsekoheselt väljenduda. Sellest saavad aru isegi Andrei Hvostov ja Yana Toom. Enam hullemaks minna ei saa. Praegusel kursil jätkates sureb eesti rahvas välja kusagil 150 aastaga. Ainus perspektiiv on hakata rahvast sisse vedama sealt, kus lapsi sünnib - islami maadest nagu Afganistan, Iraak ja Süüria.

Aga ma ei tahtnud tegelikult sellest üldse kirjutada. Ma hakkasin täna mõtlema, miks pagana pärast on peredel majanduslik olukord Eestis üha raskem, kuigi sissetulekud on justkui väga head. Ja seletus on lihtne: toit on kallis ja läheb kogu aeg kallimaks. Ning kuivõrd lapsed kui kasvav organism tahab palju toitu, eriti veel Eesti laiuskraadil, siis ongi peredel raske. No ja lisaks muidugi transport, mis on kallis ja mille tõttu on peredel raske, kuna pereliikmed tahavad palju liikuda - teate ise, lastega on seotud lasteaiad, koolid, ringid, laagrid jms.

Eestis armastatakse uhkustada, et iseseisvuse ajal on palgad kerkinud mitukümmend korda ja et see näitab, kui hästi on Eestil läinud. See on tõsi. Aga vaatame ka asja teist külge. Mulle meenub, et kui tuli Eesti kroon, siis maksis päts leiba 0,5 Eesti krooni ehk 50 senti. See on 3,2 eurosenti. Nüüd maksab samasugune päts leiba kusagil 1 euro. Ehk siis on leib kallinenud tervelt 31 korda. Ja mitte ainult leib, kõik toit on kallinenud laias laastus samapalju.

Nii, kas kõik said aru - toit on kallinenud 31 korda. 31 KORDA. Nüüd arutleme edasi. Eriti kallis on Eestis kohalik toit, mis aga tegelikkuses peaks olema just kõige odavam, kuna transpordi peale raha ei kulu. Miks siis on toit, eriti aga kohalik toit nii kallis? Haa! Ja nüüd jõuame tõele lähemale. Juba on soojem, nagu öeldakse. Nimelt, kui olin Portugalis, siis imestasin, miks seal on kohalik toit poole odavam kui Eestis. Palgad on seal samasugused, muud kulud ka. Päikest on küll rohkem, aga sellevõrra on kuivem, nii et kulud toidu saamiseks peaks olema samad. Ma nuputasin, nuputasin, aga esimese hooga välja ei nuputanud. Aga täna mõtlesin Euroopa Liidu peale ja välja mõtlesin! Nimelt on ju Portugalis ja mujal nö vanas Euroopas põllumajandustoetused kuni 10 korda suuremad kui Eestis. Õigesti lugesite: kuni 10 korda suuremad. Vaadake ise seda tabelit, kui ei usu (Statistikaameti blogist):


Tabelist on näha, et võrreldes Eestiga on mujal toetused kordades suuremad. Näiteks Soomes pea 1000 eurot hektari pealt, Eestis alla 200. Vahe on pea viiekordne. Ja see toetuste raha tuleb kõik Euroopa Liidu eelarvest, ühisest katlast. Rikkamad ja suuremad Euroopa liikmesriigid nagu Saksamaa maksavad seeläbi osaliselt vaesemate toidu kinni. Pole vaja olla siin Ene Ergma, et mõista, miks on toit Soomes enam-vähem sama hinnaga kui Eestis, kuigi palgatase on 4 korda kõrgem ja paljud teenused kallimad - sest Soomes on põllumajandustoetused Eesti omadest kordades suuremad. See on põhjus, miks Eestis müüdav Soome kurk on Eesti omast odavam. Poola õunad ja kartulid on Eestis kohalikest odavamad, isegi tuhande kilomeetri kauguselt kohale vedades - sest isegi Poolas on põllumajandustoetused suuremad kui Eestis. Isegi Poolas. Nimelt, see oli mälu järgi Mart Laari valitsus, mis tahtis kiirkorras liituda Euroopa Liiduga ja oli nõus kõigega, ka väiksemate toetustega, peaasi, et kiiresti liitu saaks. Vahemärkus: kes oli tol ajal peaminister Mart Laari majandusnõunik? Õige, praegune president Kersti Kaljulaid.

Teised Balti riigi nagu Läti ja Leedu jooksid Eestil sabas. Aga näiteks Poola võitles, võitles ja välja võitles omale paremad tingimused. Samamoodi Tšehhi ja Ungari. Seetõttu on Poolas täna toit märksa odavam kui Eestis. Saatuse irooniana ei võetud Eestit enne Poolat Euroopa Liitu. Mis tähendas, et Eesti, või õigemini eesti rahvas sai suure tünga, sest põllumajandustoetused on mitu korda väiksemad ja toit seeläbi mitu korda kallim.

Mis kokkuvõttes tähendab, et Eestis on toit mitu korda kallim kui eeldaks palgatase, mis omakorda tähendab, et pered ei jaksa oma lapsi toita - sellest tulevad need jutud nälgivatest ja puulehti närivatest lastest. Euroopa Liidus laiemalt on perede ja laste nälgimine täiesti võõras teema, see puudutab põhiliselt alkohoolikuid ja narkomaane või neid, kes elavad vabatahtlikult tänaval ja tööl ei käi. Aga Eestis, Lätis ja Leedus nälgitakse, nälgivad isegi need, kes tööl käivad, sest toit on ebamõistlikult kallis. Lapsed tahavad aga põhiliselt süüa ning kuivõrd elanikkonnast ainult 4% tegeleb põllumajandusega, siis paneb ebamõistlikult kallis toit väga suure surve peredele ning sündivusele.

Nii et kui loo alguse ja pealkirja juurde tagasi tulla, siis eesti rahva hävingu on küll kaasa toonud Euroopa Liit, aga selles pole Euroopa Liit süüdi, vaid eesti rahvas ise või selle rahva poolt valitud juhid, kes olid nõus täiesti ebamõistlikel tingimustel selle liiduga liituma. Sisuliselt loobuti odavamast toidust, mis on kaasa toonud rahva nälgimise ja väljasuremise. Mart Laari kohta öeldakse, et ta hävitas Eesti põllumajanduse, aga nüüd tuleb justkui välja, et mitte ainult ... Aga ma ei hakka parastama, eks need ole süümepiinad oma maa ja rahva ees, mis teda maise elu lõpuni närivad ja levinud uskumuste järgi ka pärast seda.

Vaielge palun vastu!

Eestis on pere loomine nagu kasiino


Ma tõlkisin eestinen.fi portaali ühe artikli mängusõltuvuse kohta Soomes. Probleemi üks tunnuseid on see, et inimesel tekivad majanduslikud probleemid ja ta peab võtma laenu. See on arusaadav, sest ühe ööga vüõid netikasiinos maha mängida kümneid tuhandeid eurosid.

Ma ise olen täheldanud, et Eestis tekivad sarnased probleemid neil, kes saavad omale lapsed. Pere loomine on Eestis nagu kasiino. Kuivõrd Eestis on lapsetoetused olematud (pikka aega oli lapsetoetus 18 eurot kuus, siis tõsteti mõni aasta tagasi 45 peale ja nüüd veel 5 euro võrra 50 euro peale kuus), samas kulud lapse peale on vähemalt 500 eurot kuus - selle summaga arvestab riik lapsele elatise määramisel. Ja siis ongi nii, et laste saamisega kukub inimene järsku auku. Paha lugu on see, et sellest enne aru ei saa, kui oled selles augus. Täpselt nii nagu mängusõltuvuse puhul. Ja kui elad veel väljaspool Tallinna, kus palgatase on 500 euro ringis kuus, ning ise põllumajandusega ei tegele, siis ongi nii, et läheb majanduslikult väga raskeks. Välja ei tule isegi siis, kui kasutatud ainult kasutatud rõivaid, väljas söömas ei käi ja kuskile reisile ei sõida. Kuni selleni välja, et pead lastele toidu ostmiseks võtma kiirlaenu, sest erinevalt näiteks Soomest, kus toiduabi jagatakse iga päev, saab Eestis toidupangast toiduabi ainult kaks korda kuus. Nõnda juhtubki, et kui on mõni ootamatu väljaminek, näiteks lapse jalutuskäru läheb katki, siis pead võtma 50% aastaintressiga sms-laenu. Säästa on väga raske, kui niigi ots-otsaga kokku tuled.

Majanduslikud probleemid on Eestis peamine põhjus, miks lapsi ei sünni. Soomes näiteks oleks selline asi ennekuulmatu - seal on vähese sündivuse peamine põhjus, et naine ei leia sobivat meest, kellega laps saada. Soome riik panustab lastega peredesse nii palju kui vaja, peaasi, et vaid inimestel oleks huvi lapsi saada. Eestis panustatakse autodesse ja kõigesse muusse, aga mitte lastesse. Täiesti jabur olukord, mis on viinud Eestis demograafilise katastroofini. Miks on see küll nii?! Kas keegi oskab seletada, palun?!

Body positive uus tase: ka rasedusarmid võivad olla seksikad

Firma Lane Bryant uue bikiinikollektsiooni reklaam ajakirjas Sports Illustrated, väljavõte Cosmopolitani veebist.

Ajal, kui paljud naised Eestis teevad märkimisväärseid jõupingutusi ja kulutusi selleks, et oma keha muuta, on välismaal naised asunud võitlema õiguse eest olla sellised nagu nad on. Nagu kirjutab Cosmopolitan, on isegi selline ajakiri nagu Sports Illustrated asunud kujutama teistsuguseid naisi kui piitspeenikesi kilusid, otsa tegi aasta tagasi SI kaanel lahti Ashley Graham.

Grahamist on saanud kõigest aasta ajaga maailma iluikoon, paljude naiste iidol, kelle pildid ilmuvad igal pool:

Nüüd juletakse avaldada vormikaid kehasid juba täiesti paljalt, nagu see Hunter McGrady body-paint:


Praegu siiski fotosid veel retušeeritakse, näiteks eemaldatakse kehadelt tselluliit ja rasedusarmid. Nagu kirjutab Cosmo, on varsti loota, et fotosid enam ei retušeerita, nagu seda pole tehtud firma Lane Bryant uue bikiinikollektsiooni reklaami puhul, mis ilmus ka ajakirjas Sports Illustrated:

Ehk siis: rasedusarmid ega tselluliit pole enam tabu.

Muide, minu arvates on rasedusarmid väga seksikad. Ja tselluliit tegelikult ka. Kui meeste puhul öeldakse, et armid kaunistavad meest, miks ei võiks sama öelda naiste kohta?! Täiesti sile keha jätab mulje, et tegemist on plastmassist nuku, mitte inimesega.

reede, 17. veebruar 2017

Keskerakondlased lubasid Võrus elu paremaks minemist



Keskerakonna Riigikogu fraktsiooni liikmed käivad praegu aktiivselt mööda Võrumaad ringi. Täna oli üks sats neist Võru Pensionäride Päevakeskuses. Täpsemalt siis Marika „Heimari õde” Tuus-Laul  ning äsja Riigikogu asendusliikmeteks saanud Helmut Hallemaa ja Marko Šorin (endine Sindi linnapea). Käisin vaatamas, mida rahvale räägitakse ja lubatakse.

Palju oli juttu sellest, mille poolest elu nüüd paremaks läheb. Tuusi sõnul tõusevad pensionid ja vähenevad ravijärjekorrad. Ravijärjekordade pikkuses olevat süüdi Reformierakond. Veel lubati tõsta tulumaksuvaba miinimumi, millest võitvat kõik, ja kehtestada pangamaks, et pangad ei saaks enam riigist maksuvabalt tulu välja viia. Selles, et pangad seda siiamaani teha on saanud, olevat süüdi Reformierakond ning me kõik oleme sellest tohutult raha kaotanud.

Küsimusele, kas nüüd kaotatakse siis e-valimised ära nagu Savisaare ajal lubati, vastas Tuus, et seda ei saa teha, sest IRL ja sotsid on vastu.

Publiku seas oli ka kaks värvikat Põliskeskerakondlast (valimisliit, mis loodud Savisaare toetuseks): Pommionuna kuulsaks saanud Jüri Luik ja Jüri Pallo, kelle Keskerakonna Võru piirkond hiljuti enda seast välja viskas. Pallole pandi süüks valmisliidu Põliskeskerakondlased asutamist koos Jüri Luigega.

Luik ütles, et uue valitsuse poliitika on talle juba praeguseks palju kahju tekitanud, ja küsis, miks pole hakatud pidurdama Eesti jaoks kahjulikke otsuseid nagu Rail Balticat. Tuus ja teised selgitasid, et nemad ei saa siin enam midagi pidurdada, sest kogu kahju on Reformierakonna poolt tekitatud ning nüüd ei ole muud võimalust kui sellega leppida.

Ühtekokku kestis Keskerakonna Riigikogu fraktsiooni väljasõit Võru pensionäride poole nii umbes tunnikese ja selle kestel esitati kolm küsimust, neist kaks Jüri Luige poolt. Ega rohkemaks aega antudki, sest külalised kiirustasid lahkuma.

Ülal räägib Riigikogu liige Marika Tuus-Laul Võru pensionäridele sellest, kuidas uus valitsus nende elu paremaks teeb (Tuusist vasakul Marko Šorin ja Helmut Hallemaa, paremal Keskerakonna Võru piirkonna juht Anneli Ott), all aga uurib Põliskeskerakondlaste üks juhtfiguure Jüri Luik, miks ei ole uus valitsus asunud pidurdama Eesti jaoks kahjulikke otsuseid. Tema kõrval vasakul istub Keskerakonnast Põliskeskerakondlaste asutamise pärast välja visatud Jüri Pallo.

neljapäev, 16. veebruar 2017

Savisaare protsess. Esimene vaatus. Kohvik analüüsib!

Prokurör Steven-Hristo Evestus täna Tallinna kohtumajas, Postimehe veebist.

Nonii, läks lahti! Savisaare protsess Liivalaia tänava kohtumajas. Kui kõik oleks läinud Savisaare tahtmise kohaselt, siis kommenteeriks ma seda hoopis Tallinna Televisioonis. Savisaarel ja Lepal oli ju grandioosne plaan teha kohtusaalist otselüĺitusi. Kanda Savisaare protsessi üle nagu Ameerikas kanti üle OJ Simpsoni (see spordilegend, keda süüdistati oma naise ja tolle armukese tapmises) protsessi. Kuna Tallinna Televisiooni kavas sellist saadet ei ole, siis ma saan aru, et otsesaateks luba ei antud? Või polnud Tallinna Televisiooni uuel juhatusel enam sellist soovi. Sest Lepp on ju maha võetud. Võimalik, et Lepp just seepärast maha võetigi!? Et ta ei saaks teha Savisaare protsessist otselülitusi. Meid Innoga soovis Savisaar igatahes neid otselülitusi kommenteerima. Teised kommentaatorid pidi olema „Savisaare protsessi” stsenaristid Virkko Lepassalu ja Henri Sepp, kui ma õieti mäletan.

Kuna ma aga Savisaare, kuidas nüüd viisakalt väljendudagi... Savisaare-ga koostöö lõpetasin, siis jäi mul selle protsessi kommenteerimine Tallinna Televisioonis ära. Nüüd kommenteerin seda hoopis siin Kohvikus. Mis on palju lahedam, sest siin ei pea laulma Savisaare laulu. Siin ei pea laulma kellegi laulu. Ainult enda laulu. Mulle sobib selline enda laulu laulmine kõige paremini :).

Kuid tänase protsessi juurde. Mis silma hakkas? Hakkas silma, et prokurör Steven-Hristo Evestusel oli seljas lahe pintsak, selline ruuduline. Ja tõepoolest - miks peaksid prokurörid igavalt riietuma? Vaadake, kui igavalt olid täna kohtus riides advokaadid Aivar Pilv ja Indrek Leppik. Evestus tegi neile üks:null ära.

Naljakas oli lugeda, et Savisaare kaitsja Oliver Nääs sõitis puhkama (Et mida??? Nii tähtsa protsessi ajal!!!) ja saatis enda asemel kohtusse ühe vaese tibina, kes sattus ajakirjanike piiramisrõngas sedavõrd suurde segadusse, et ei saanud enam aru, kus ta on või kes ta on. See oli Nääsist äärmiselt inetu, noor näitsik sellisesse olukorda panna. Huvitav, mis võis olla sellise sammu eesmärk? Jätta mulje, et kaitse on endas nõnda kindel, et võib kelle iganes prokuratuuri vastu saata? ;) Või siis ei taha Nääs oma käsi määrida, sest prokuratuuril on Savisaare vastu nii vettpidavad tõendid ja kaotus on kindel?

Savisaare pundi teist kaitsjat, Kallot ja Kunmani kaitsvat Kristi Randet tean ma pisut lähemalt. Ta tuli minuga ühel ajal, 2000. aasta sügisel Tallinna prokuratuuri tööle. Samal aastal tulid ka Stella Veber, Laura Vaik, Maria Sutt ja Anneli Lumiste. Ainult et kui teised kõik olid enam-vähem prokuröri tüüpi, kes rohkem, kes vähem, siis Kristi Rande minu meelest mitte. Tema oli rohkem selline, kuidas nüüd öeldagi...  tibi. 2013. aastal Rande lahkuski prokuratuurist (2007. aasta Ekspress kirjutas põhjalikult, kuidas prokuratuur temast erinevate distsiplinaarjuurdlustega lahti üritas saada, sest ta lävis „kahtlase seltskonna” ehk allilmaga) ja asus tööle Lextali büroosse.

Lextalis on üldse huvitavaid advokaate töötanud. Näiteks abielupaar Sirle ja Ants Karu, kes pole eriti millegi poolest silma paistnud.

Mida ma siis protsessi tulemuseks prognoosin? Savisaar soovis, et ma ütleks/kirjutaks, miks nad selle protsessi võidavad. Hmm, praegu tundub mulle siiski pigem sedasi, et võidab prokuratuur. Vähemasti eelistungi järgi. Savisaare advokaatidele tahaks aga õlale koputada ja öelda: Shape up! Rääkige ajakirjanikega!! Ajakirjanduse poolehoid on pool võitu. See Gretta oli teil täna kohtus täielik ämber. Jäi mulje, et läksite mütsiga lööma.

Nii et esimese vaatuse punktivõidu saab prokuratuur. Midagi ei ole teha.

Dr. Inno: Kas Hans H. ja Kati S. on tõesti uus kuum paar?

A post shared by Hans H. Luik (@hhluik) on

Täna jäi silma kaks olulist uudist: esiteks ootas Hans H. oma printsessi ja Kati S. teatas, et leidis endale tõelise kuninga. Mida arvab asjast inimhingede insener ja kõigi haiguste spetsialist Dr. Inno, kas tõesti on tegemist uue kuuma paariga?

Dr. Inno (kohendab kitlihõlmasid): Brrrr.... Siin koridoris on ikka maru jahe. Aga mis põnev uudis. Ma pidin äärepealt stetoskoobi maha pillama. Milline super uudis! Kaks tõelist korüfeed. Kaks, ma ütleksin, et maestrot. Kaks kõrgesti austatud talenti ja oma ala asjatundjat. Hans H. ja Kati S. on niisiis sedapsi. Nojaa. Tegelikult ma ei imesta. Ma ei imesta. Ja miks ma ei imesta? Sest seda oli arvata, et siit midagi tuleb. Mõlemad juba küpsed natuurid. Ja sobivus, ma ütleksin, on siin lausa sajaprotsendiline. Sajaprotsendiline. Vaadake kasvõi Jaan Tootsi, tema sai küpse naisega koguni lapse. Praegu ongi moes küpsemad suhted. Kus kumbki pool teab täpselt, mida ta elult ja partnerilt tahab. Isegi vaadake, Sõõrukas pooldab küpsust. Kõigil neil on ju oi-kui-palju suhteid seljataga. Ikka kümneid, ma ütleksin. Kümneid kindlasti. Abielusid on olnud juba neli-viis. Ja nüüd on lõpuks tuvikesed leidnud teineteist. Nojaa. Mis mul selle vastu olla saab. Puhas rõõm. Kindlasti nad saavad kaasa minupoolse õnnistuse. See on justkui taevas sõlmitud jumalik liit.

Savisaare spisok tuleb siiski???



Kohviku kirjasaatjad, kes laiali üle kogu maa (enne kohalikke valimisi tuleb neid ilmselt veel juurde, nii et püsige lainel!) annavad teada, et Savisaare nimekiri ehk Spisok tuleb siiski. Kunas ja kuidas, olevat veel saladus, kuid selles, et ta tuleb, polevat küsimustki.

Ja oleks ka ausalt öelda ime, kui teda ei tuleks, sest Ratas, Simson ja Reps said küll võimule, aga pole end tõestada suutnud. Vana Keskerakonna valija neid valida ei taha ja vaatab nõutult ringi. Nüüd astubki bravuurikalt välja Savisaar, kes ütleb: Aga palun, siin on Spisok, siin on Põliskeskerakondlased!

Kohvikule teadaolevalt kasvab ka Põliskeskerakondlaste arv jõudsalt. Rattal, Simsonil ja Repsil on kott peas enne, kui nad asjast arugi on saanud :).

Nüüd on küsimus, mida teeb Reform. Reform on praegu heas positsioonis, väga heas positsioonis, sest tema ei ole see, kes peab rahvale iga päev halbu uudiseid edastama. Tema reiting ei lange. Reform on praegu samas olukorras mis Savisaar. Istub rahulikult jõe kaldal ja ootab, millal... Et siis ühel päeval bravuurikalt mantlihõlmad valla lüüa ning öelda: „No mis me ütlesime, meie OLIME parimad, meie OLEME asendamatud!”

Pagan teab, võib-olla nad ongi!???

Pildil vana kaval rebane Savisaar suvel Võrus. Kas Oudekki Loone ja Olga Ivanova liituvad samuti Spisok'iga?

Viis aastat imetamist. Mis tunne on?



Inno pani kirja oma imetamisteemalised mõtted. Üks kommentaatoritest tõi välja, et osad imetavad oma lapsi ka kooli ajal, ja küsis, kas see on normaalne.

Mäletan, et ühes varasemas „Peres ja kodus” rääkis Katrin Sangla, et imetas oma poega kuni nelja-aastaseks saamiseni. Paljud teie seast leiavad kindlasti, et see ei ole normaalne.

Imetamise teema kütab üldse kirgi, kas pole? Blogija Eveliis näiteks ei poolda avalikku imetamist. Ega minagi end avalikus kohas imetades hästi tunne ja kui võimalik, siis olen seda vältinud. Lissaboni kaubanduskeskustes näiteks olid väga mugavad imetamistoad. Selliste mõnusate pehmete tugitoolidega. Ka ruumi oli piisavalt, terve pere mahtus korraga sisse ära. Kui parajasti väljas jalutasime, siis läksime mõnda jõeäärsesse parki ja imetasin palmi all. Suur abi oli muidugi ka sellest, et väljas oli kogu aeg soe. Eestis ju praegu väljas ei imetaks, Lissabonis aga küll :).

Sattusin eile lugema „Pere ja kodu” viimast eriväljaannet „Beebi” ja seal oli samuti juttu imetamisest. Kolme lapse ema Regina Kihu rääkis, et imetab veel oma kahe aasta ja ühe kuust tütrekest, ning imetamisnõustaja Marge Mahla avaldas arvamust, et imetamist võib jätkata nii pikalt kui ema ja laps seda soovivad.

Imetamisnõustaja niisiis mingit kindlat vanust lõpetamiseks ei paku. Aga mis võiks siis olla see maagiline vanus, millal laps enam rinnapiima saada ei võiks? Sellele küsimusele on ilmselt väga raske vastata, sest inimeste seisukohad lähevad siin väga lahku. Mõni arvab, et juba aastane laps on „tissi otsas rippumiseks” liiga vana, mõni jälle, et ka viieaastasel võib veel emaga selline eriline side olla. Aga ikkagi - kas 2, 3, 4, 5 või isegi 6? Millal ei ole enam „normaalne” tissitada?

Mina olen oma laste puhul lähtunud põhimõttest, et neile ise midagi peale ei pressi. Lasen lapsel endal rütmi ja takti määrata. Angelmani sündroomiga Juulikese imema õpetamine oli väga raske, sest ta haare oli nõrk ja alguses tuli suurem osa piima lihtsalt välja. Seepärast venisid paarikuuse Juulikese imetamised vahel isegi kuni nelja-viie tunni pikkuseks. Aga ühel hetkel sai ta õige võtte käppa (ilmselt seepärast, et muutus tugevamaks) ja nii umbes aastaselt ei valmistanud rinnast söömine talle enam mingit raskust. Nüüd olen teda imetanud juba viis aastat.

Naljakas on mõelda, et üks lastearst, kelle juures käisime, soovitas imetamise juba Juulikese seitsmekuuseks saades ära lõpetada - kuna see kurnavat ema liialt ära. Nii et ka lastearstid on selles küsimuses väga eri meelt ning sugugi mitte alati samal arvamusel Maailma Tervishoiuorganisatsiooniga, mis leiab, et rinnapiima tasub pakkuda lapsele vähemalt kaheaastaseks saamiseni :). Juulikesele oli rinnapiima sedavõrd pikk pakkumine oluline eelkõige seepärast, et Angelmani sündroomiga kaasnevad krambihood ning on tõestatud (Taani teadlaste uuring), et rinnapiim aitab lapseea epilepsiat vähendada. Juulikesel ongi olnud vaid üksikud krambihood ning sedagi ainult siis, kui tal on olnud kõrge palavik. Talle ei ole pidanud krambirohte peale panema ning ma usun, et just siin on olnud kasu tema nii pikast tissitamisest.

Nüüd hakkab ta ise vähehaaval tissist loobuma. Päeval enam ei taha, kui just haige ei ole, ja õhtul enne magaminekut piisab selleks, et ta uinuks, vaid viiest-kümnest minutist rinnale võtmisest. Vahel jääb selletagi magama. Näiteks eile õhtul jäi ta ise keset põrandat magama. Ma olin nii üllatunud, aga paistab, et meie väike Juulike hakkab suureks saama ja oskab juba ise magama jääda :). Nii et ka tema loobub tasapisi ise. Kuuendaks eluaastaks ei taha ilmselt enam üldse.

Nüüd Roosist. Tema on kahene. Kuni kolmeaastast tavalast võib minu arust julgelt ja igasuguse häbitundeta tissitada, siin ei ole küsimustki. Siin ei ole küll kellelgi kõrvalisel midagi kobiseda :). Küll tasuks lapsele tissitamise kõrvalt kogu aeg uusi maitseid tutvustada. Roosi on meil väga agar erinevaid toiduaineid proovima. Näiteks hiljuti avastas ta tšilli ja tahab seda nüüd iga toidu peale raputada :). Ka tema on tissitamist vähendanud, aga loobuma ei ole veel valmis. Eriti oluline on talle tissitamine enne lõunauinakut - ta jääb siis alati rinna otsa magama. Öösel ta enam väga ei ärka, küll aga tahab hommikupoole ööd kaissu tulla.

Kuna mul on Juulikesega pika imetamise kogemus olemas, siis on Roosiga lihtne. Teda ma, tõsi küll, arvatavasti nii pikalt ei imeta, sest usun, et ta loobub enne ise. Kuid kas see juhtub kolmeaastaselt või natuke hiljem, jätan tema enda otsustada. Kuni tema kolmeaastaseks saamiseni olen lapsehoolduspuhkusel ja siis vaatame edasi. Kiiret ei ole.

Ülemisel pildil mina Juulikest Tejo jõe äärses pargis imetamas.

Siin veel üks mu lemmikimetamiskohti, Expol jõe ääres (milline vaade!), kus pargipingid on vaatega jõele:



Sageli sai lapsi imetatud palmi all:

kolmapäev, 15. veebruar 2017

Kas lapse (vägivaldne) rinnast võõrutamine on vägivald või mitte?


Kunagi oli täitsa ok last rihmutada või vitsa anda. See oli isegi lugupeetud asi: Väikse Illimari lugudes tehti lausa aknad lahti, et terve küla kuuleks, kuidas lapsele tagumiku kaudu tarkust pähe pandi. Nii oli. Ma olen ise samamoodi üles kasvanud. Ja kui mina väike olin, siis oli tavaks, et lapse käest ei küsitud midagi. Laps räägib siis, kui kana pissib, öeldi, ja mitte ainult laste, vaid ka naiste kohta. Nii lihtsalt oli. Ja selline asi oli veel üsna tavaline paarkümmend aastat tagasi. Isegi praegu pooldab küsitluste järgi enamik vanematest laste füüsilist karistamist, mistõttu on kummaline, et on vastu võetud seadus, mis seda keelab. Aga vastu on võetud ka seadus homoabieludest, kuigi enamus seda ei toeta ja seadus surmanuhtluse keelustamisest, kuigi enamus pooldab rangeima karistusena surmanuhtlust. Nii on.

Nüüd on tunnistatud vitsa andmine, rihmutamine, näpistamine, löömine ja muud moodi lapse füüsiline karistamine lubamatuks. Mis on küllalt suur muutus ja inimeste üldise arvamusega vastuolus. Ja tegelikult suur osa vanemaist karistab siiani oma last füüsiliselt, sest teisiti ei osata ja need juhtumid ei tule välja. Ja kui tulevadki, siis saavad vanemad hoiatuse, see on tingimisi karistuse, kui on tegemist tavakodanikega. Nö VIP-id, neid ei puutu keegi, nemad võivad oma lapsi kasvõi peksta. Seda peetakse jätkuvalt pere siseasjaks, millesse keegi ei sekku, asjad lihtsalt mätsitakse kinni, nii nagu vippide kiiruseületamised ja muud sulitembud. OK, siis on raskem mätsida, kui mõne VIP-i võsuke koolis õpetaja maha laseb - vägivald sünnitab vägivalda - aga need on äärmuslikud juhtumid ning neid tuleb ette harva.

Lapse puhul tähendab vägivald seda, et laps hakkab nutma. Ja saab psüühilise kahjustuse, mis hilisemas elus avaldub teatud kompleksidena. Aga seda peetakse loomulikuks, see on justkui osa lapsepõlvest, et laps nutab. Lapsed ju ikka nutavad! OK. Ja tegelikult on vägivallaga lihtne asju ajada. Näiteks rinnast võõrutamine - mis eeldab, et lapsel lastakse mitu ööd järjepanu nutta - see on tühiasi. Ning potile harjutamine on imelihtne, kui last natuke tuti-tuti-ga järgi „aidata”. Sest nii need asjad käivad, olgem ausad. Pole mõtet nägusid teha siin. Ja need asjad on võimalikud, kuna nii väike laps, poole aastane või isegi pooleteisene veel õieti ei räägi ja ei suuda enda eest seista. See ongi põhjus, miks need asjad ära aetakse, kui laps on pisike. Kaasa arvatud mass-vaktsineerimised. Kus laps saab esimese eluaasta sees mitukümmend vaktsiini. Kas oleks võimalik sellist kokteili sisse ajada, ütleme, 5-aastasele lapsele, või 15-aastasele?! Ilmselt mitte. 25-sele enam kindlasti mitte. Aga vastsündinule, pooleaastasele või isegi pooleteise-aastasele - palun väga, sest nii väike laps, nagu öeldud, pole võimeline mitte kuidagi enda eest seisma, oma tahet väljendama ega arvamust avaldama. Nojah, öeldakse ka, et selliseid asju ei saagi lapse käest küsida. Nii nagu keegi ei küsi midagi abordi puhul või siis, kui on vaja last rihmutada, vitsa anda, nurka panna või käega lüüa - ka seda põhjendati varem sellega, et laps peab kõik ära taluma, sest ta on ju laps, ei tea veel, mida tahab, eksole! Ehk siis selle tegelasega, kes ei suuda enda eest seista, võib teha mida iganes.

Kui aga läheneda teistpidi, see on siis arvestada lapse arengu ja soovidega, siis tahab laps tegelikult rinda ikka mitu aastat ja mähkmetega harjununa enne 3. eluaastat potile käima ei hakka. Mis on huvitav, et kui last mitte sundida, see on vägivalda ilmutamata, ega laps tissist ei võõrdu ja potil käima ei hakka. Näiteks USAs ja mitmel pool mujal ei hakata enne 3. eluaastat üldse last potile panemagi. See on siis, kui lapsega arvestada, kui lasta lapsel areneda omas rütmis. Kunagi öeldi selle kohta, et see tähendab lapse hellitamist. Et laps hellitatakse ära. Ja et siis läheb laps raisku. Lapse hellitamine oli ka see, kui lapsele rihma või vitsa ei antud, kannikaid triibuliseks ei köetud. Ja ega vanemad muudmoodi ei osanud ju ka asju ajada. Oli üldlevinud arvamus, et ilma triibulisteta lähevad kõik poisid pätiks ja kõik tüdrukud litsiks. Aga kui laps saab, ütleme, 3 aastat tissi ja ei hakka enne 3. eluaastat potil käima, siis on klassikalise mõtlemismalli järgi tegemist suht lootusetu juhtumiga, kindel tuleviku pätt või lits. Kuigi on arusaamatu, kuidas on läinud pätiks või litsiks need lapsed, keda on lapsena pekstud või neid muul moel füüsiliselt kuritarvitatud. Psühholoogid väidavad et murdunud psüühikaga inimestest saavad alkohoolikud või narkomaanid, kes omakorda on paljudel juhtudel pätid ja litsid.

Aga kui lähtuda sellest, et nutt ja alandamine mõjutavad inimese psüühikat, siis kuidas suhtuda lapse vägisi võõrutamisse rinnast või siis vägisi, vastu lapse tahtmist potile harjutamisse. Või siis lapse 1,5-aastaselt lasteaeda panekusse, millega kaasneb enamikul juhtudest samuti nutt ja hala. Ja kui nutt mõjutab psüühikat ja murtud psüühikaga lastest saavad täiskasvanuna alkohoolikud ja narkomaanid, siis ilmselt pole vaja imestada, miks vaatamata kõigele on ühiskonnas väga palju alkoholikuid ja narkomaane. Ainult et nüüd on küsimus, kas üleriigiline kampaania viinapudeli ärapeitmiseks alkohooliku eest aitab ravida alkoholismi, ehk siis lapsepõlve traumadest saadud psüühilisi probleeme.

Või mis?

Täna on rahvusvaheline Angelmani päev!



Täna on rahvusvaheline Angelmani päev ehk Angelmani sündroomiga inimestele pühendatud päev.  Siin meie väike, viieaastane Angelmani sündroomiga tütreke Julia ehk Juuli, kes tõestab iga päev, et ka Angelmani sündroomiga võib elada - täiel rinnal ja iga hetke nautides. Kes tahab angelmani sündroomi kohta rohkem teada, võib sellest lugeda:


Ja siin veel lahedaid pilte Juulikesest:



Lissabonis Tasco do Vigario restoranis einestamas.



Rossio platsil päikest nautimas.




Alfamas ühe poekese ees.



Mänguväljakul liumäest alla laskmas.



Püsti tõusmas.



Issiga lennukis.



Emme-issi ja õekesega Võrus Katariina kohvikus :).

Kes juhib Tallinna? Ja mida plaanib Savisaar?



Vaatasin eile Radarit (Kanal 2), kus oli juttu siiamaani Tallinna palgal olevatest Savisaare abidest. Keegi ei saa aru, millega nad täpselt tegelevad (kas üldse tegelevad?) ja telefoni teel ei ole neid ka võimalik kätte saada, aga lahti neid ei lasta ja nii nad tiksuvad.

Njah - kui meie veel Savisaarega suhtlesime, siis oli nende nõndanimetatud abide põhirolliks Savisaarele teenijannaks olemine. Moonika Batrakova näiteks käis üks kord Toobaliga poes, kui me Savisaarele Hundisilmale külla läksime, ja kattis pärast laua. Katrin Siska jälle serveeris söögipoolist siis, kui Savisaar meid Tallinna lahele paadiga sõitma viis.

Ehk siis tegemist on Savisaare isikliku teenijaskonnaga - toatüdrukute ja toapoistega (Priimäge, tõsi, võib ehk nimetada kammerhärraks). Kes on pärast peremehe lahkumist „mõisa” edasi jäänud. Kuna mõisa uus juhtkond ei ole suutnud või tahtnud (pigem siiski „suutnud”) nendega midagi ette võtta.

Võib-olla loodab mõisa uus juhtkond, kes tegelikult ei ole mõisa juhtimiseks suuteline,  et vana peremees tuleb tagasi? Taavi Aasa näost võib igatahes juba kerget paanikat välja lugeda.

Sellest kõigest tekib küsimus, et kui linn on juhitamatu, siis kes juhib Keskerakonda. Kas keegi üldse juhib? Savisaar ei lasknud ju selliseid inimesi erakondagi, kel väikegi juhipotentsiaal olemas oleks olnud. Ta ei ole loll ja nägi ette, et keegi võib temalt ühel päeval võimu üle võtta. Hull oleks lugu siis, kui see keegi oleks tark. Siis oleks temaga krõška. Aga kui see keegi on loll, siis käiks ta ühel päeval omast võttest selili ning Savisaarel oleks võimalik aplombikalt tagasi tulla ja positsioonid tagasi võtta.

Ma ei näe praeguste keskerakondlaste seas sellist inimest, kes oleks võimeline erakonda juhtima. Juhtima selles mõttes, et valimisi võitma ja nii edasi. Ratas sattus lihtsalt soodsasse keerisesse, temast tegid peaministri Tsahkna ja Ossinoviski. Temal ei olnud seal vaja midagi mõelda. Piisas suu lahti tegemisest ja banaani alla neelamisest. Klõnks ja valmis. Aga kui tulevad järgmised valimised? Kes teeb need otsused, mille oli enne teinud Savisaar? Mõni ime, et Savisaare jüngrid on tõsises mures ja loovad juba uusi erakondi - Savisaare Liit, Põliskeskerakondlased. Nemad teavad, et erakonnal juhti ei ole ja juhita sõiduk kihutab teadagi kuhu.

Mida teeb Savisaar ise? See on üks suur müsteerium, sest kui varem andis Savisaar endast Facebookis iga natukese aja tagant märku - küll kirudes Simsonit, Ratast ja Repsi, küll postitades pilte oma lastelastest ja vanade sõprade matustest - , siis nüüd valitseb tema kontol juba 10. jaanuarist saati vaikus. Viimane postitus ongi sellest, kuidas ta käis Rahvarinde muuseumis oma vana sõpra Lembit Koiki ära saatmas. „Kohal olid paljud Rahvarinde veteranid ja sõbrad. Kolm esimese eestseisuse liiget seitsmest - kostel Gerndorf, Rein Veidemann ja ka mina. Matusetalitusel viibis president Arnold Rüütel. Ei näinud kedagi valitsusest ega Tallinna Linnavalitsusest ega ka mitte Olümpiakomiteest. Ma vist ei teinud kellelegi liiga? Lihtsalt inimeste mälu on lühike,” nostalgitseb Savisaar.

Võimalik muidugi, et Savisaar tahabki praegu salapärane olla. Öeldakse ju, et istu rahulikult jõe kaldal, kuni sinu vaenlase laip sinust mööda ujub. Võib-olla istubki Savisaar praegu niiütelda jõe kaldal ja ootab, et noorte innukate „trooninõudlejate” laibad temast mööda ujuksid.

Pärast võimuhaaramist ei ole ju Ratas, Simson ja Reps millegagi silma paistnud. Ütleme otse - nad on täielikult ära vajunud. Ei ühtki säravat ideed, ideepojukestki. Et ühtki säravat mõtteavaldust, arvamuslugu. Vaikus. Ainult Ossinovski särab ja möllab oma kärakavastase võitlusega. Ja Kaljulaid oma Pätsu-vastase võitlusega. Isegi Reinsalu on siin-seal silma paistnud.

Aga Ratas? Simson? Reps? Nood istuvad oma kohtadel nagu mömmid ja nende suust ei tule piuksugi. Mitte millegi kohta. Miks küll, huvitav? Kas mitte sellepärast, et kõik vähegi arukad mõtted oli enne sõnastanud Savisaar ja nüüd, kus Savisaar vaikib, ongi...

Saab näha. Draama järgmine vaatus on juba homme, kui algab Savisaare - päris - protsess.

Ülal: Mida plaanib kavalpea-Savisaar nüüd? Seda tahaksid küllap paljud teada. Pildil Savisaar meile juuli keskel oma Hundisilma talus ekskursiooni korraldamas.

teisipäev, 14. veebruar 2017

Mis on sõpruse dealbreaker (ehk mida peab sõber tegema, et ta enam sõber ei oleks)?



Mul on elu jooksul olnud päris palju sõpru. Tõsi, vahel olen suhelnud rohkem ühe, vahel teise inimesega, aga päris sellist situatsiooni ma ausalt öeldes ei mäletagi, et sõber oleks teinud midagi sellist, mida ma poleks suutnud talle andeks anda. Ei ole ka olnud sellist juhust, et mõni sõbranna oleks mult mehe üle löönud, või mina temalt. Tülisid on mul sõpradega muidugi olnud, aga need on lahenenud mõne päeva või nädalaga. Tavaliselt on siis olnud tegu mõne möödarääkimise või arusaamatusega.

Isegi vanadest kavaleridest ei ole ma tüliga lahku läinud, paarist on isegi sõber saanud. Ainus, kes mulle pärast lahkuminekut vihaseid kirju saatis, oli mu portugallasest eks Joáo, aga nagu nüüd tema sõpradega vesteldes selgus, siis saatis Joáo neile kõigile üksvahe vihaseid kirju, pärast seda, kui oli ühel päeval kui välk selgest taevast kõikide vanade sõpradega suhted katkestanud. Nii et asi ei olnud minus. Puuuhhh. Ma olin tõele au andes päris jahmunud, et kuidas on võimalik, et keegi on minu peale nii vihane, aga siis ütles Fred (Joáo enda kunagine parim sõber!), et ma ei muretseks, sest Joáo oli ka üht äärmiselt heasüdamlikku, lausa kuldse südamega sõpra sajas surmapatus süüdistanud, nii et sõprade ühine arvamus oli, et ta pööras lihtsalt ära.

Ma olen üsna kindel, et üks põhjus, miks ma oma sõpradega nii hästi läbi olen saanud, on see, et oleme üksteisest nii erinevad. Kuidagi on nii kujunenud - või olen ma ise teadlikult selliseid sõpru valinud? - , et kui mina olen lennukate ideedega temperamentne tulesäde, siis mu sõbrad on praktilise meelega rahulikud inimesed. Luuletajaid nende seas ei ole, pigem on tegu inimestega, kes puutuvad igapäevaelus kokku numbrite ja muu mulle mitte arusaadavaga :).

Ka mehi olen kuidagi just sellise põhimõtte järgi valinud: mu esimene tõsine boyfriend töötas pangas, teine ajas mitut erinevat äri ja kolmas, Joáo, oli rahandusministeeriumi ametnik :). Ja Inno oli majandusajakirjanik. Sõbrannadest üks on jälle raamatupidaja ning teine tegeleb maa-alade kaardistamisega. Kummastki asjast ei taipa mina tuhkagi.

See ei tähenda muidugi seda, et ma endasuguste inimestega üldse läbi ei saaks. Saan ikka, kuid ma ei tea - erinevate inimestega on kuidagi lihtsam ja huvitavam suhelda. Tülid ei ole samuti nii kerged tekkima. Mul on muidugi olnud ka luuletajatest boyfriend'e, aga need suhted on jäänud lühikeseks, paari kuu pikkuseks. Ei teagi, mille pärast. Võib-olla seepärast, et ei jõudnud kokkuleppele, kumb on parem luuletaja? :)

Kuna mu sõbrad ei ole mulle kunagi pettumust valmistanud, siis ma ei oskagi ette kujutada sellist olukorda, kus peaks sõbra oma elust välja kirjutama. Võib-olla ongi kogu konks selles, et tuleb endale lihtsalt sobivad sõbrad valida?

Pildil Joáo natuke pärast meie kohtumist meie ühisel reisil Hispaaniasse. Keegi tema sõpradest ei tea, mis temaga juhtus. Siin aga mina aastal 2003 Portugalis:

See kontoriromantika...

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Khm-khmmm. Kontoriromantika. Küllap on seda kogenud paljud, uuringu järgi koguni pooled, kes kontoris töötavad. Ja mis seal salata, kuivõrd kontoris töötavad põhiliselt naised, siis on mehed need, kes romantikat tiba rohkem kogevad, ja kelle tähelepanu pärast käib suurem rabelemine.

Minul oli pikaajaline kontoris töötamise kogemus Äripäevas ja ma pean tunnistama, et vahel oli päris raske kiusatusele vastu panna. Tuli ikka väga tugevalt iseloomu ilmutada. See oli üks põhjusi, miks ma Irjaga kohtudes Äripäevast ära tulin - ma ei tahtnud, et meie suhet hakkaks miski muu varjutama. Sest, mis seal salata, kontoris oli isegi lapsi saadud omavahel, nii et päris abikaasad sellest midagi ei teadnud. Seal käis ikka korralik seksielu. Ma nimesid ei nimeta, aga eks ülemused olid põhiliselt need, keda rohkem vaadati ja kellel neid seiklusi oli tiba rohkem. Aga mitte ainult. Ja kuivõrd ülemused on mehed, siis on naistöötajatel teatud eelised, kui viisakalt väljenduda. Mõnedes asutustes on jälle vastupidi, seal kus naisülemus, on meestel rohkem šansse.

Minu eks oli näiteks ülemus asutuses ja temal olid samuti omad silmarõõmud töö juures. Kelle pärast käis toimetuses teatud võistlus. Ja teadagi, kelle tahe siin alati peale pidi jääma. Mulle meenub juhtum, kus üks mu eksi naisalluv sai meeskolleegiga lapse, mispeale mu eks vallandas nii selle meeskolleegi kui ka naisalluva. Nii et päris karm võib olla see kontoriromantika köögipool. Teiselt poolt muidugi ka naljakas. Et mis liivakastimänge täiskasvanud inimesed, miljonite eurode liigutajad igapäevaelus mängivad. Ega ei usukski selliseid asju, kui ei teaks.

Ma panen üles ka küsitluse - kas oled kogenud kontoriromantikat. :)

Maailma parimat sõbrapäeva teile, kallid kohvikulised!



Jumal hoidku, jahun siin kohtuasjast, aga täna on ju SÕBRAPÄEV. Head sõbrapäeva teile, kõik Kohviku külastajad ja sõbrad! Olgu teie ümber palju sõpru, sest hea sõber on väärt rohkem kui miljon eurot või isegi rohkem. Hoidke ja hinnake oma sõpru, sest nendeta oleks elu kurb ja tühi.

Olgu teil võimalikult erinevaid sõpru - nii mehi kui naisi, nii vanu kui noori, nii rikkaid kui vaeseid. Mida erinevamaid sõpru teil on, seda rikkamad te olete.

Kui on mõni sõber, kellega olete tülli läinud, siis täna on paslik päev ära leppimiseks. Nii et Edgar - mina sinu peale enam pahane ei ole. Head sõbrapäeva!

Head sõbrapäeva, kõik mu kallid sõbrad Eestis, Soomes, Rootsis, Ameerikas, Hispaanias ja Portugalis! Tore oleks teid kõiki näha ja veel eriti tore oleks näha kõiki korraga!

Pildil mina ja mu kolm sõpra läinud aasta veebruaris Lissabonis Praca do Comerciol, siin aga Roosi aasta tagasi 14. veebruaril Olavi Ruitlase raamatut „Vee peal” uudistamas:

Mina versus Savisaar. Kohtuasi lükkus edasi



Kes täna Võru kohtumajja minu ja Tallinna Televisiooni vaidlust* kuulama plaanis minna, ärge minge! Võru kohtumajast helistati: Tallinna Televisiooni esindaja Ingrid Mauer jäi haigeks ja täna istungit ei toimu. Asi lükkub edasi.

Annan teada, kui asjas mingeid arenguid on. Kompromissi me veel saavutanud ei ole, kuigi oleme sel teemal rääkinud. Toomas Raag pakkus välja, et võiksin Tallinna Televisiooni saateid retsenseerida. No vaatame, mis sellest saab. Head paranemist proua Mauerile!

Ülemisel pildil mina läinud aasta veebruaris Lissabonis Tejo jõe kaldal jalutamas. Üks asi, mis mind Põhjamaa talve puhul häirib, on see, et siin on nii vähe valgust, kuigi täna paistab Võrus ilus päike. Tõsi, sellises riietuses nagu pildil ma välja minna ei saaks ;).

P.S. Tallinna Televisioon heidab mulle ette, et ma läinud aasta kevadel Tallinna Televisiooni vändatud seriaali „Savisaare protsess” prokuröri mängima ei tulnud.

pühapäev, 12. veebruar 2017

Vanus on kõigest number. Päriselt ka!



Kui ühele oma armsamale sõbrale novembris sünnipäevaks õnne soovisin, siis ütles ta mulle talle nii omase salapärase häälega, et nojah, tal lööb ju sel aastal juba 7 ette. 7!!! Mida??? Pidin pikali kukkuma. Minu kujutlustes on T siiamaani nii umbes 40-aastane noor (ma ütlen noor, sest ta nägi ja näeb endiselt oma vanusest vähemasti kümme aastat noorem välja) mees, kel ei ole mitte kunagi halb tuju ja kelle seltskonnas ei ole kunagi võimalik mossitada.

T oli minu isa sõber ja kuna mu isal ei olnud mitte ainult noor, temast kakskümmend aastat noorem naine, vaid ka noored, temast 20 aastat nooremad sõbrad, siis olin mina sel ajal, kui T ja teised isad sõbrad nii umbes minu vanused olid, kümneaastane plika. Mu isa saaks selle aasta 22. aprillil 90 ja kui ta oli 60-aastane, siis olid ta sõbrad neljakümnesed.

Kuidas isal nii noored sõbrad olid? Aga seepärast, et isal oli vanade (loe: endavanuste) inimeste seltsis lihtsalt igav. Ta ütles, et tal ei ole nendega midagi ühist, ja kuna ka ta ise oli nooruslik ja nägi noor välja, siis tõmbas noori inimesi - nii mehi kui naisi - jälle tema poole. Nii tekkis sõpruskond, kellele meeldis koos malet mängida ning baaris kohvi või konjakit (100 või 50 grammi, ei rohkem!) rüübates maailma asju arutada. T sõbrad Ü, M ja T said isa sõpradeks ning kogu see kamp käis teineteisel külas. Tavaliselt lükati siis elutoas laud puhtaks ning sätiti sinna peale malelaud ja kell, mille taga võidi hiliste öötundideni aega veeta - nuppe liigutades ja sinna kõrvale poliitikajuttu ajades. Minu lemmikkoht oli selle malelaua all (kui ma veel päris väike olin) ja hiljem kõrval. Mulle meeldis suurte meeste jutte poole kõrvaga pealt kuulata ja hiljem, kui ma asjadest rohkem jagasin, ise sõna sekka öelda. Mulle meeldis, et nad ei ajanud mind ära ega öelnud, et minu arvamus ei loe. Mind kuulati alati ära ja isegi kui ei nõustutud, siis võeti ikka kui endaga võrdset. Meenub legendaarne vaidlus T-ga, kas inimene sünnib uuesti või mitte - mina ägedalt reinkarnatsiooni ehk taassünni poolt agiteerides ja tema minu teooriat armutult maha tehes. See lõppes sellega, et ma solvusin ja jooksin oma tuppa, aga ärgem unustagem, et ma olin siis alles 12 ja tema 42 :).

Aeg läks, ma kasvasin suuremaks ja sain targemaks. T ja isa sõprus jäi - ka siis, kui isa esimese infarktiga Tartu Maarjamõisa haiglasse sattus. Esimene inimene, kellele ma siis Tartust paanikas helistasin, oli muidugi T. „Võta tal käest kinni ja ütle, et ta vastu pigistaks,” soovitas ta mulle. „Kui ta pigistab, siis ei ole midagi hullu.” Isa pigistas. Ma olin nii õnnelik. Selleks ajaks oli T-st saanud ka minu sõber. Kui varem oli isa olnud see, kes talle helistas ja kohvikuskohtumise kokku leppis, siis nüüd olin see üha tihemini mina. T on intelligentne inimene ja mulle meeldivad intelligentsed inimesed, nad inspireerivad, toidavad mind. Pärast isa infarkti käisime kohvi joomas kolmekesi. Malet isa ja ta sõbrad siis enam väga ei mänginud, sest isa väsis kiiresti, ka linna jalutamine võttis ta võhmale, ja mälu oli halvem, kuid maailma asjade arutamine läks endise hooga edasi.

Kui isa 2007. aastal teise infarkti sai ja suri, siis sõitsid ta sõbrad Rakverest Tartusse ja seisid kui tinasõdurid ta kirstu kõrval. Mul tuleb klomp kurku, kui sellele mõtlen.

Nüüd on isa sõbrad ise seitsmekümnesed mehed, sama vanad kui mu isa neil malemänguaastatel, aga seda ainult vanusenumbri poolest. Hing on neil endiselt noor ja mulle meeldib mõelda, et mu isal oli siin oma osa mängida. Sa oled vana alles siis, kui seda ise arvad. Kui sa enam mitte millegi vastu uudishimu ei tunne, mitte millestki ei vaimustu, mitte midagi kirega ei tee.

Mul on hea meel, et T on siiamaani mu sõber. Et ma saan talle jätkuvalt helistada ja kuulen siis alati telefonis seda vana tuttavat häält, mis on nii pealekäivalt elujaatav, et ma ei saa edasi mossitada, isegi kui mul parajasti mossitamistuju on.

Inimesel peaks olema igas vanuses sõpru. Nii noori kui vanu, sest erinevas vanuses sõbrad aitavad sul mõista elu ning olla vana, kui sa ise oled noor, ja olla noor, kui sa ise oled vana. Mõistate? Minul on endast vanemaid sõpru olnud palju - kõigepealt muidugi mu isa, kes oli minust lausa 50 aastat vanem, siis isa sõbrad, kuid lisaks neile veel ühe endise poiss-sõbra ema, kellega meid sidus ühine kunstihuvi, ning üks tore kunstnikest abielupaar, kellega suhtlen siiani. Nemad on samuti seitsmekümnendates, kuid hingelt noored. Nendega on alati tore kokku saada ja maailma asju arutada.

Ma tõesti loodan, et kevad varsti tuleb. Sest siis saame oma autole hääled sisse panna ja põhja poole sõita. Kallis T, siis läheme kindlasti Pihlakasse kohvi jooma!

Pildil mina ja isa mu esimesel Tartu aastal, 1995. aasta sügisel. Isa pikutab oma toas (alguses meil voodeid ei olnud, magasime madratsitel :)) ja mina loen talle ette oma värsket luuletust (astusin sel sügisel Tartu NAKi). Kui ma ülikooli sisse sain ja me isaga Tartusse kolisime, said isa ja T vähem kohvikutes käia, aga pärast mu lõpetamist kolis isa Rakverre tagasi ja vanad sõbrad said jälle kokku.