pühapäev, 25. juuni 2017

Eestlased kaotasid oma iseseisvuse sakslaste tõttu kaks korda

Soomlased oma iseseisvuse eest võitlemas 1944. aasta suvel Karjalas Ihantalas.

Eestlaste kohta on öeldud, et nad kaotasid oma iseseisvuse 1217. aastal otsustavas Madisepäeva lahingus Saksa ordurüütlitega. Ning siis 1940. aastal, kui president Konstantin Päts ilma ainsagi püssipauguta Venemaale kapituleerus.

Aga tegelikult on veel kolmas ja otsustav episood 1944. aasta kevadel, kus eestlased võitlesid Ida-Virumaal koos sakslastega ning neid saatis edu, kuni juuni algul avati teine rinne ning sakslased kutsuti Saksamaad kaitsma. Ning koos sakslastega lahkusid kõik Eesti sõdurid, välja arvatud sadakond koolipoissi (nn Pitka poisid), kes jäid Keila all Eesti iseseisvuse eest võitlema.

Tegelikkuses andis aga saatus Eestile veel teise võimaluse, pärast Pätsi reeturlikku äraandmist. Aga seda ei saanud kasutada, sest Eesti sõdurid, kes olid värvatud Saksa armeesse, täitsid sakslaste käsku ja järgnesid sakslastele Saksamaale. Soomes midagi säärast ei juhtunud, kõik soomlased võitlesid nagu üks mees oma kodumaa vabaduse eest ja Soome jäi vabaks.

Nii et sakslaste tõttu on eestlased kaks korda oma iseseisvuse kaotanud.

Kas valitsuse kõige lollim liige on Urve Palo või Toomas Tõniste?

Kohvikulised on hääletanud valitsuse kõige lollimateks liikmeteks Urve Palo (sotsid) ja Toomas Tõniste (IRL) ning nüüd algab nende omavaheline mõõduvõtt. Hääleta Kohviku paremal küljel. Võitjale auhinnaks narrimüts!

Et suvi lõbusam oleks, siis laiendame kõige lollimate valimist ning selgitame välja kõige lollimad ka teistel elualadel. Täna läheb lahti rebimine kõige lollima erakonnajuhi tiitli nimel.

Mul on krooniline põskkoopapõletik

Põskkoopapõletikule tüüpiline näoilme.

Paljud on küsinud, miks mul on nägu paistes, kuigi ma alkoholi ei tarbi. Põhjus on lihtne: mul on krooniline põskkoopapõletik ehk sinusiit. Tallinnas lapsena üles kasvanutel on see väga paljudel, sest Tallinnas on niiske ja külm kliima. Sama lugu on Helsingiga - enamikul mu Helsingi tuttavatest on krooniline põskkoopapõletik, mis tähendab, et nad tatistavad kogu aeg, eriti talvisel ajal. Põskkoopapõletiku üks tunnus on see, et pea on paks, kogu aeg tuleb ninast tatti, vahel kollast, vahel valget. Tativoolus ja röga on põskkoopapõletliku peamised tunnused. Aga ka see, et nägu on paistes. Soomlaste kohta öeldakse, et nad on sellised ümmarguste nägudega muumid, et see on rahvustunnus - tegelikult on neil lihtsalt näod paistes - sest neil on krooniline põskkoopapõletik.

Põskkoopapõletik on erinevalt paljudest teistest põletikest selline, mis võimaldab ära elada, palavikku ei pruugi olla, aga loomulikult tekitab see vaevusi nagu kõik teised põletikud - ebamugavustunne, veresoonkonna haigused. Pea valutab ja olek on jõuetu. Silmaalused on sinised. Õiget ravi ei ole. Antibiootikume võib võtta, aga see aitab lühiajaliselt. Pikal antibiootikumide tarvitamisel on veel hullemad kõrvalmõjud, sest seedimine läheb tuksi. Minuga ongi nii juhtunud, kuna väikselt sõin pea iga kuu kangeid antibiootikume, mida Tallinna rajooniarstid välja kirjutasid.

Minuga on nii, et iga kord kui ma lähen kuhugi lõuna poole, kus on soojem, kasvõi lühiajaliselt, siis kaob põletik ära, ja kui tagasi tulen, siis tuleb kohe tagasi. Eestis olen tuvastanud ainult Võrumaa, kus kliima on enam-vähem selline, et põletik annab järele. Ent kui näiteks Tallinna lähen, on kohe põletik tagasi. Kõige hullemad kohad ongi Tallinn ja selle ümbrus, samuti Soome. See on üks põhjusi, miks ma ei taha Tallinna või Soome elama minna - sest ma tean, et seal läheb tervis käest ära.

Minu jaoks on lahendus elada Võrumaal või siis minna elama kuhugi lõuna poole. Iga kord kui Tallinna tulen, siis tunnen, kuidas põletik ägeneb.

NB! See on tõsi,  ma ei tee nalja. Ning hoiatus kõigile, kes oma pere, eriti lastega Tallinna elama lähevad - seal tekib peaaegu 100-protsendiliselt krooniline põskkoopapõletik.

laupäev, 24. juuni 2017

Näpunäiteid õelate kommentaatoritega toime tulemiseks

Viimasel ajal on mitmed blogijad kurtnud, et kommentaatorid teevad neile liiga. Mõni kä'ib lausa Perekoolis regulaarselt lugemas, mida tema kohta arvatakse. Mallukas kurdab alatasa kommentaatorite õeluse üle, aga jagab ka nippe, kuidas nende vastu „võidelda” - näiteks kirjutada negatiivsed kommentaarid ümber positiivseteks.

Ei saa mina aru sellisest masohhismusest. Perekool mind absoluutselt ei huvita. Mis puudutab kommentaaride ümberkirjutamisse, siis andke andeks, aga ma lihtsalt ei viitsi. Ega näe ka pointi.

Meie tegutseme lihtsalt - kui kommentaar on meie nägemuse kohaselt nõme, siis me lihtsalt ei avalda seda. Vahel avaldame ka - oma lõbuks. Ja et oleks huvitavam - ainult kiitvaid kommentaare avaldav blogi on natuke igav.

Minu meelest tuleks õelatesse kommentaatoritesse suhtuda nagu sääskedesse - mõne lööd maha, mõnda peletad suitsuga. Mõnel lased end vahel võib-olla ka igavusest näksata. Kuidas parajasti tuju on ja tore tundub. Peaasi - loll on see, kes sääskedega argumenteerima hakkab. Sääsk on sääsk, temast ei saa kunagi ajudega olendit. Seepärast tuleb sääske suhtuda kui tüütusse pinisejasse ja lasta tema pinin ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Äärmine lollus on sääse pininat südamesse võtta. Sääsk on kahjur, ta ei ole seda väärt.

Teiseks - see, kui keegi peab avalikku blogi, ei tähenda, et ta peab oma kõikide liigutuste kohta aru andma. Ei pea. Ei ole sellist seadust. Igal blogijal on õigus avada end just nii palju, kui ta heaks arvab. Sama kehtib kommentaaride kohta - igale kommentaarile ei pea vastama. Üldiselt on kohe aru saada, kas tegu on aruka kommentaari või kahjursääse pininaga. Arukale kommentaarile muidugi vastad, aga sääsega argumenteerima hakata on mõttetu, sest esiteks ei mõista mina sääskede keelt ja teiseks ei saa ka sääsed minust aru. Ei ole mõtet ennast vastu pinisedes alandama hakata. Okei, vahel võib seda teha, nalja pärast, aga mitte palju, muidu võid ise sääseks muutuda :D :D :D

Karmiks läheb see Võru linna valimisvõitlus :D


Karmiks läheb see Võru linna valimisvõitlus. Opositsiooni kuuluv Võru linnavolikogu liige Tarmo Piirmann (IRL)  on ostnud Lõunalehte artikli, kus annab tuld praeguse koalitsiooni pihta ja kritiseerib nende tegevusetust kriminaalse autojoomarlusega vahele jäänud volikoguliikmele ja Võru Vee juhile Jüri Miksile (Keskerakond) sule sappa pistmisel. Piirmann edastab ka huvitavat infot - nimelt olla Jüri Miks ähvardanud linnavolikogu istungil kohalikku maakonnalehte (siis ilmselt Võrumaa Teatajat?) kohtuga, kui see Võru koalitsioonile varju heitvaid sõnumeid peaks edastama.

Ah lapsed, lapsed, tahaks öelda. Olgem ikka sõbrad! Meie Innoga võtame asja rahulikult. Ei ole vaja tõmmelda, Inno on lihtsalt kõikidest teistest kandidaatidest parem ja seepärast puudub igasugune vajadus teisi tümitada:).

Küll aga hoiame kampaanial silma peal ja vürtsitame seda vahel omapoolsete kommentaaridega:). Peace!

Ülal neljapäevase Lõunalehe külg Tarmo Piirmanni tasutud tekstiga. 

Eesti häda: laste suur ebavõrdsus/ Estonia is a country of child labour and utmost inequality


Kui Soomes püütakse lastele luua võimalikult võrdsed tingimused, seda läbi tasuta hariduse ja toidu, tasuta ringide ja vaba aja veetmise võimaluste, siis Eesti läheb laste suhtes järjest suurema ebavõrdsuse suunas. Eestist on saanud suurte kontrastide maa, umbes nagu paljud Aafrika riigid. Kus ülim luksus on kõrvuti ülima vaesusega.

Hea näide on lapstööjõud, mida Eestis üha enam kasutatakse ja riiklikult toetatakse, kuna paljud lastega pered elavad suures kitsikuses. Eesti meediaoligarhi Hans Hašš Luige lapsed veedavad suve välismaal keelekümbluses ja koolis, samal ajal kui vaeste perede lapsed peavad müüma Luige ajalehti, et peremehele kasumit teenida. Ja sellest kasumist omakorda saab Luik oma lapsi välismaale saata. Eestis elab väga palju lapsi, kes pole kordagi välismaale saanud ja ilmselt ei saa ka, kel pole võimalusi käia huvialaringides ning nende ainus „õnn” siin ilmas on tänaval ajalehti müüa, et omale söögiraha teenida. Sest eriti suvisel ajal on paljud lapsed Eestis näljas.

Ma vaatan kasvõi oma pere lapsi. Poegade kasuks mõisteti välja kummalegi keskmise kuupalga suurune elatis, mis võimaldas neile väga luksusliku elu, aga mind majanduslikult täiesti laostas. Samas tütred peavad saama hakkama kümnendikuga keskmisest kuupalgast.

Eestis valitseb tohutu laste ebavõrdsus. Tohutult ebavõrdne kohtlemine ja seda eelkõige just riigi poolt. Ühed lapsed suplevad külluses, teised virelevad suures puuduses. Ja seda peetakse täiesti normaalseks. Siis pole ime, et lapsi sünnib vähe, sest lapsi saavad omale Eestis lubada ainult miljonärid. Aga neid miljonäre on vaid käputäis.

Taustaks olgu muidugi lisatud, et lapsi saavad Eestis ka need, kes teevad lapsi viinaraha pärast. Ehk siis Eestis sünnib, piltlikult öeldes lapsi neil, kel rahakott puuga seljas kui ka neil, kes teevad lapsi viinaraha saamiseks. Tuleviku Eesti ühiskond saab põnev olema.

reede, 23. juuni 2017

Meie pere jaanipäev



Minu meelest on jaanipäev kurbade inimeste püha. Üksikute, alles armastust otsivate ja kurbade, armastuse kaotanud paaride oma. Nemad tunnevad tõmmet öö hakul lõkketule juurde luusima minna ja seal otsiva pilguga ringi vaadata. Rinnus ärev igatsus ja meeltes magus valu. Enamik ei leia, seda, mida otsib, ja naaseb koju, pettumus hinges. Mõned leiavad, aga see leitu on harva püsiv.

Mina ei tunne jaaniööl tungi kuhugile minna. Mulle meeldib olla oma kodus. Süüa midagi maitsvat, lugeda häid raamatuid, vaadata häid filme, olla koos oma armsatega. Eile õhtul oli Tamula rannas Võru linna jaanituli. See mõjutas meie elu ainult nii palju, et muusika kostus meie korterisse ja häiris natuke Juulikese und. Sedagi vaid hetkeks - kui aknad kinni panime, jäi Juuli norinal magama ja põõnas hommikuni välja :).

Minu aasta kõige tähtsam püha on jõulud. Jõulude tähistamist meeldib mulle alustada juba novembris ja lõpetada alles veebruaris. Mulle meeldib jõulude rahulikkus, pretensioonitus, lihtsus. Perekesksus, religioossus. Eelkõige rahu. Ja vastupidi - mulle ei istu jaani lärmakus ja paganlikkus. Pole tegelikult kunagi istunud. Mäletan, et kui kakskümmend aastat tagasi, veel üksikuna, jaanitulel käisin, siis oli pärast alati hinges kurb ja tühi tunne. Selline tunne, et oleksin palju õnnelikum, kui oleksin kodus raamatut lugenud. Ei kõneta mind see jaanipäev, ei kõneta üldse.

Ainus, mis mulle selle juures meeldib, on tuli, aga tuld saan ma teha ka kodus ja see ei pea tingimata olema lõke. Siis ei pea ma nägema kurbust jaanitulele tulnud inimeste silmades, aduma nende valu. Ma arvan, et kuna jaaniöö on kõige valgem öö aastas ja kõik on siis kuidagi rohkem esil, maskid langevad, tajuvad inimesed oma hingeüksindust eriti teravalt ning seepärast ka joovad rohkem. Et seda valu lämmatada. Eesti inimestes on ilmselt seda varjatud valu väga palju, et nad aasta kõige valgemal ja selgemal ööl nii palju joovad.

Head jaanipäeva siiski kõigile! Sisemine tuli soojendab rohkem kui väline :).

Ülal meie õdus kodune jaan aasta tagasi Portugalis. Siin Roosike köögis suppi söömas:

Kas miljonäriks saab ajalehti müües või bitcoinidega?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Mõned päevad tagasi taoti Eestis kõvasti trummi ja ilmusid suured pealkirjad, kuidas lapsed peavad sama tänaval ajalehti müüa, sest ajalehtede müügiga saab miljonäriks. Siin aga on üks tagasihoidlik väikse pealkirjaga lugu sellest, kuidas noormees sai 18-aastaselt miljonäriks bitcoinidega.

Ma tahaks väga teada, kui paljud on Eestis ajalehtede müügiga miljonäriks saanud. Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, ehk annaks märku.

Kas teadsite, et vaktsiine toodetakse abordijäänustest?

Mina näiteks seda ei teadnud.

Eestis on väga levinud abordid ja meditsiinisüsteem maksab need kõik kinni. Pole ime, sest see on suur äri - abordijäänused.

Abordijäänuseid ostetakse turult suure raha eest üles ja neid kasutatakse vaktsiinide tootmisel. Täpsemalt kasvatatakse neil jäänustel viiruseid, mis siis nõrgestatud kujul vaktsiinide sisse pannakse. Vaktsineerimine on oma olemuselt inimese haigusega nakatamine viirustega. Mõned inimesed taluvad vaktsiine hästi, teistel põhjustab see probleeme kuni nende haigestumise ja surmani välja. Paljusid kaasaja haigusi nagu autism seostatakse vaktsiinide toimega.

Vaktsiinide koha pealt on huvitav veel see, et nad ei hoia ära haigestumist, vaid kõigest vähendavad haigusetumise tõenäosust. Haigestumise põhilised põhjused on inimeste vaesus ja kurnatus ning sellest tulenev kehv toitumine ja hügieen. Paljud epideemiad puhkevad sõjakolletes, näiteks Süürias on puhkenud lastehalvatuse epideemia.

Kas kõik Ingridid on tõesti frigiidsed ja vajavad ravi?

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Kuigi Eestis eksponeeritakse seksuaalsust väga palju, näiteks reklaamides on naised valdavalt seksikiisud või -jänkud, siis millegipärast räägitakse Eestis seksist endast üllatavalt vähe. Näiteks sellest, kuidas naised võiksid orgasmi saada. Levinud on saja aasta tagune Freudi teooria klitoraalsest ja vaginaalsest orgasmist ning sellest, et orgasmi mitte saavad naised on frigiidsed ja vajavad ravi.

Minu eks Ingrid oli selle teooria järgi frigiidne ja mis kõige hullem, ta ise uskus seda! Talle oli üsna võimatu selgeks teha, et iga inimene võib tunda seksist mõnu. No ja kui sa ise sellesse ei usu, ega siis pole loota ka mingeid tulemusi. Oled just selline, kes arvad, et oled.

Aga neile, kes ei mõtle nagu minu eks Ingrid, on soomlased koostanud ulatusliku seksiõpetuse, mida vahendab eestinen.fi.

Nagu soomlased ütlevad, kes jaaniõhtul rahuldust ei saa, ei saa seda terve suve jooksul.

Ilusat jaani!

neljapäev, 22. juuni 2017

Nagu öö ja päev: Soome noored teevad tööd endale, Eesti noored teistele

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Eestinen.fi vahendab infot 13-aastaste Soome ettevõtjate kohta, kes vallutavad oma voodimajadega maailma. See on Soome ettekujutus noorte töötegemisest, millele kogu ühiskond kaasa aitab.

Eesti ettekujutus noorte töötegemisest, mille nimel kogu ühiskond eesotsas poliitikute ja tööinspektsiooniga on viskunud ambrasuurile on aga see, kui juba 7-aastased lapsed on rakendatud kohaliku meediaoligarhi Hans Hašš Luige juurde orjatööle. Lapsi nähakse kui odavat ja lihtsasti ärakasutatavat tööjõudu, mis aitab Luigel füüri lasta, kasumit teenida ja poliitikuid oma suva järgi õlitada.

Eesti ja Soome on ikka nagu öö ja päev. Seda just arusaamade poolest elust ja olust.

Lapsed tööle!?

Väljavõte Delfi veebist.

Vat kui hea uudis! Lapsed võivad tööd teha alates 7. eluaastast. Näiteks müüa tolmusel linnatänaval tatise ninaga ajalehti ja teenida Hans Hašš Luigele kasumit. Et Luik saaks oma lastega käia koolivaheajal välismaal reisimas ning suvel saata lapsed välismaale keelekümblusse.

Tore on ka teada, et laste tööle saatmiseks piisab vanemate nõusolekust. Mul tööd ei ole ja saan ka varsti lapsed, vabandust tulevased miljonärid tööle saata, kui toidu ostmiseks raha napib. Sest nii see ju on maailmas, nagu Eesti otsustajad räägivad, et kes juba lapsena varakult palgatööd tegema hakkavad, neist saavad tulevikus miljonärid.

Ohhhh.......

Inno lisaettepanek: Kuivõrd Eestis on juba 7-aastased lapsed palgatööle rakendatud, siis võiks nad ka panna maksu maksma. Lisaks kavandatavale magusamaksule on terve rida makse, mida saaks pankrotti aetud Eesti riigi sita seest välja aitamiseks lastele rakendada.

Järjejutt Ingrid ja Epp, IV osa


Ingrid (pärast 3-4 klaasi šampust, püüdes vestluspartnerile pilku fikseerida): Epp.

Epp (tülpinult): Jah.

Ingrid: Hõkk. Tunnista mulle ausalt.

Epp: Jah.

Ingrid: Et. Sa. Ikka armastasid seda. Seda Justinit.

Epp: Aga sina Innot armastasid või?

Ingrid (tusaselt): Unusta juba ära see Inno. Ma ei taha seda nime enam kuulda.

Epp: Aga ta oli su mees!

Ingrid: Mis mees või asi! Praegu oli küsimus Justini kohta. Kui te meil külas käisite. Kui sa sealt Indiast saabusid. Oli siis mingi tunne ka või? Hõkk.

Epp (pilku lakke suunates, naeratusega): Ahh, kes seda enam mäletab. See kõik oli nii ammu.

Ingrid (silmi kissitades): Sa valetad!

Epp: Ei valeta! Miks ma peaks valetama?

Ingrid: Kuidas sa ei mäleta selliseid asju?!

Epp: Tõesti ei mäleta. Võibolla on šampus pähe hakanud. Aga ei mäleta. Mis sa ise mäletad kõiki asju või.

Ingrid (lõbusamalt): Kui nüüd mõelda. Niimoodi. Hõkk. Siis tõesti, kõike ei mäleta. (kummutab klaasi põhjani)

Epp: Kuule, räägime parem meestest. Sa jahid neid rikkaid mehi. Kas sa tead kedagi, kes oleks nii, tead ju küll, saadaval.

Ingrid (üllatunult, aga botox-kulmud ei liigu): Kust sa seda tead, et ma just rikkaid jahin?

Epp: Rahvas räägib. Sul pidi seal tutvusi olema. Nende meeste hulgas. Tead ju küll, Sõõrumaa ja kõik need. Sul vist oli midagi vahepeal Sõõrumaaga.

Ingrid (punastab, aga see ei paista meigi alt välja): No ja siis?

Epp: Ma tahaks ka nendega tutvust teha. Tead, mul on villand vaestest meestest.

Ingrid (kainenedes, selga sirgu ajades): Tead, minul ka! Ma ei suuda vaadata, kuidas kõik ümberringi omale ilusaid riideid ostavad ja ringi reisivad ja minu mees ei suuda mulle lubada mitte midagi.

Epp: Ma tahaks ka omale sellist rikast meest!

Ingrid (silma pilgutades): Velkomm tu de klaab. Hõkk.

Epp: Tead sa siis kedagi vä?

Ingrid (silmi pööritades): Nooh, kuidas ma sulle nüüd ütlen. Ikka tean!

Epp: No räägi siis välja!

Ingrid: Aga see pole nii lihtne.

Epp: Miks?

Ingrid: Need mehed, kuidas nüüd öelda, on juba kõik hõivatud.

Epp: Sa pagan!

Ingrid: Mis?

Epp: Ma ütlen, et assa pagan. Siis läheb raskeks.

Ingrid (elutargalt): Mitte midagi ei tule siin elus kergelt! Kõige eest peab võitlema. Mina olen omale elus kõik kätte võidelnud. Ja ma olen kõik saanud. Kõik.

Epp: Peab vist ka võitlema hakkama. Aga, kuule, millest ma alustan?

Ingrid (Eppu juuksetutist kuni rindadeni hindavalt takseerides): Kõigepealt pead end üles lööma. Ja noorem välja nägema.

Epp: Kuidas?

Ingrid: Sa botoxit oled lasknud teha? Ma vaatan, et sul on kortsud näos. Näe, mina lasin kõik ära võtta. (ajab oma pea vestluskaaslasele lähemale)

Epp (imestunult): Tõesti, sul pole ühtegi kortsu.

Ingrid: No vot! Seda tuleb teha. Siis korralik meik. Džoe blasko. Ja siis muidugi juuksed. need peavad olema korralikud.

Epp: Kuidas neid saab?

Ingrid: Juuksuris tuleb käia. Soenguid lasta teha. Mehed vaatavad soenguid. Mul oli üks, kes tahtis, et ma iga päev uue songu teeksin. Ta maksis muidugi kõik ise kinni.

Epp (erutunult): Oi, Ingrid, ma tahaks omale sellist meest!

Ingrid: Ja siis küüned. Need peavad olema tipp-topp. Varbaküüned ka.

Epp: Oi, selle peale ma ei mõelnudki.

Ingrid: Vat. Küüned peavad olema viimase peal. Mina lasin panna geelküüned. Näe. (näitab perfekselt hooldatud küüsi) Ja neid tuleb käia iga nädal hooldamas.

Epp: Need on tõesti ägedad. Kas meestele need tõesti meeldivad. Räägitakse ju et ...

Ingrid: Kuule, Epp, sa ju ise ütlesid, et tahad omale rikast meest. Rikkad mehed ainult küüsi vaatavadki.

Epp: Siis ma pean kohe kuhugi küüsi minema sättima.

Ingrid: Ja siis tuleb käia pidudel. Rikkad mehed käivad pidudel.

Epp: Aga meil Tartus ...

Ingrid (sekkudes): See Tartu jutt unusta üldse ära! Sealt sa rikast meest ei leia! Seal on kõik vaesed.

Epp (nõutult): Siis tuleb kuhu, Tallinna tulla vä?

Ingrid: Jah, Tallinna. Rikkad mehed on ainult Tallinnas.

Epp: Kuule, aga kus need rikkad mehed siin Tallinnas on?

Ingrid: Sul on veel aega?

Epp: Jah!

Jätkub ...

esmaspäev, 19. juuni 2017

Miks Savisaar korraga nii reibas on? Irja analüüsib

Täna tegi siis Savisaar teatavaks, et kandideerib kohalikel valimistel. Postitas Facebooki sellekohase teate, mis pulbitses positiivsusest. Elurõõmust, eufooriast. Seda lugedes oli tunda, kuidas Savisaare süda valimistele mõeldes rõõmust hüppab ja kuidas ta soontes veri jälle keeb.



Vahur Koorits kirjutas Delfis, et vahi, vanameest, alles ta oli nii hädine, et isegi kerge tuulehoog oleks võinud ta pikali puhuda, aga nüüd, kus kohtuistungi edasi lükkamine saavutatud, reipam kui kunagi varem. Tõepoolest, Savisaar on praegu nagu noor sälg - ei tunne teda äragi. Alles ta oli kanderaamil ja nüüd juba kavandab valimisvõitu.

Mida sellest arvata? Pettus või imeline paranemine?

Mulle isiklikult tundub, et Savisaarel võis kohtus halb hakata ka seepärast, et seal oli tema jaoks lihtsalt liiga igav. Mäletan oma prokuratuuriaegadest, et mul hakkas mööda Tatari tänavat Liivalaia tänava kohtumaja poole kiirustades sageli süda kloppima. Käisin seetõttu isegi arsti juures. Arst vangutas pead ja ütles, et noor inimene, ainult 24 aastat vana, kuidas siis nii. EKG näitas südame rütmihäireid. Mulle kirjutati isegi mingid südamerohud välja, mida ma natuke aega võtsin. Aga enesetunne läks järjest halvamaks. Süda kloppis ja vererõhk oli kõrge. Olin 24, aga praktiliselt nagu vanainimene. Ei jaksanud trepist üles minna, hakkasin vähemagi pingutuse juures lõõtsutama. Lõpuks, pärast üht pikemat haiguslehte, võtsin kätte ja tulin 2002. aasta maikuus prokuratuurist ära. Puhkasin paar kuud Pärnus. Ja ennäe, otsekui imeväel kadus igasugune südamekloppimine. Sügiseks olin täiesti terve ja läksin ülikooli anglistikat õppima. Eriala, mis mind tõeliselt huvitas.

Nüüd olen aru saanud, et mul oli prokuratuuris lihtsalt igav. Päevast päeva kestev määruste kirjutamine, kaebustele vastamine ja kohtu vahet käimine ei pakkunud mulle pinget. Ei toitnud mu hinge. Ja sellest tekkis ka stress, mis viis tervisehäireteni. Prokuratuurid ja kohtud on kui igavuse majad, kus tehakse päevast päeva samu asju. Kus valitseb rutiin ja vähimgi loomingulisus tapetakse eos. Seetõttu on loomingulisel inimesel seal väga raske. Kunagine peaprokurör Raivo Sepp ütles mulle ükskord naljatamisi, et eksamikomisjon, kuhu ta ka ise kuulus, mind seepärast läbi lasigi, et ma prokuratuuri rohkem loomingulisust tooksin, aga alati ei käi see nii, et valgus teeb pimeda ruumi heledamaks. Vahel lämmatab pimedus tuppa tungiva valguse ja see sureb seal, kui ei lahku.

Kuna kohtuistungid on koletult tüütavad (tuleb kuulata tohutul hulgal mõttetuid kõnesid ja vastata mõttetutele küsimustele), siis võib arvata, et Savisaarel ütles kolmanda päeva lõpuks lihtsalt närv üles. Kogu arutelu käib ju juriidilises keeles ja juriidilises keeles puudub igasugune inimlikkus. See on kui monotoonne muusika, mida suudavad taluda ja võib-olla ka nautida üksnes juristid, kes saavad selle eest tohutut raha. Tavalisele inimesele mõjuvad kohtuistungid alati halvasti. Eriti halvasti mõjuvad nad loomingulistele inimestele.

Kuna ka Savisaar on teatavas mõttes loominguline inimene, siis kujutan ette, kui vabastavalt mõjus talle kohtu otsus, et istungeid jätkatakse alles 8. augustil. Kujutan ette, et see mõjus tema jaoks kui vangistusest vabanemine. Nüüd on tal võimalik suve nautida ja koos kamraadidega valimisi ette valmistada. Koos koertega Hundisilma talu metsade vahel jalutada.

Seepärast ka see elurõõm ja eufooria. Ma ei usu, et Savisaar kohut pettis. Ma arvan, et tal hakkas päriselt paha. Aga mitte seepärast, et ta tervis kehv oleks. Lihtsalt seepärast, et tal oli kohtus piinavalt igav. Just selle ja mitte millegi muu pärast jäi ta ka esimese kohtupäeva lõpus saalis magama.

pühapäev, 18. juuni 2017

Appi! Seal, kus elasime, põlevad metsad!



Kui me aasta tagasi oma portugallastest sõpradele sealse palavuse üle kurtsime, ei saanud nemad aru, millest räägime. Palavus oli nende silmis ikka nii 40 kraadi, aga meile tegi liiga juba 30. Juuni oli seal eelmisel aastal küllaltki jahe. Mäletan, et esimestel öödel Sierra da Estrela lähistel hoidsime radiaatorit sees, sest öösel oli ainult kümme kraadi ja me elasime suures kivimajas. Päeval oli kahekümne ringis.

Nüüd on kõik aga justkui pea peale pööratud. Meie endises elukohas on päeval 38 ja öösel 27 kraadi! Ja vaid viiskümmend kilomeetrit Oliveira do Hospitalist, meile lähimast linnast on puhkenud tohutud metsatulekahjud. Hukkunuid on juba neljakümne* - inimesed on metsateedel oma autodesse lõksu jäänud ja elusalt ära põlenud.

Hirmuvärinad tulevad peale, kui sellele mõtlen. Jalutasime sagedasti õhtuti mööda metsateid poest kodu poole... Eelmisel aastal nii palav ei olnud. Okei, paaril päeval küündis temperatuur ka 37-38 kraadini (minul ja Juulil hakkas siis päris paha), aga seejärel läks jälle jahedamaks ja sai kergemalt hingata. Enne meie äratulekut oli 36 kraadi. Metsatulekahjusid polnud või vähemasti mitte selliseid, mis oleks uudistekünnise ületanud.

Küll olid Portugalis metsatulekahjud siis, kui ma seal 2003-2005nda aastani esimest korda elasin. Mäletan, kuidas istusime mu tollase elukaaslase Joáoga Cascais'i rannarestoranis ja meie juurde tuli nõgise näoga Fred, Joáo parim sõber, kes oli just naasnud oma Kesk-Portugalis Castelo de Vide'is asuva maja juurest. Tal oli õnnestunud sõita läbi kahel pool teed lõõmanud metsatulekahju ja pääseda eluga (mis nüüd paljudel inimestel ei õnnestunud). „You know, it was like hell,” ütles ta kergelt väriseva häälega. „Like hell all over.”

Ma kujutan ette, et see võib olla päris jube tunne, kui sa sõidad mööda kitsast metsateed ja kummalgi pool sind lõõmab tulekahju. Mis võib iga hetk üheks suureks tulekahjuks paisuda. Mis veel siis, kui see paisubki ja sa jääd oma autosse lõksu...

Portugali peaminister Antonio Costa juba ütleski, et tegemist on suurima katastroofiga viimaste kümnendite jooksul. Eriti traagiliseks teeb asja see, et inimesed ei osanud seda oodata. Tavaliselt Portugalis juunis nii palav ei ole. Siis on seal tavaliselt kõige rohkem 32-34 kraadi. Suur palavus tuleb alles juulis ja augustis, kui Castelo de Vide'is võib temperatuur tõusta isegi üle 45 kraadi. See tulekahju, mida mida mäletan, oli augustis, kui Portugalis on kõige palavam.

Nüüd on aga juba pikalt üle kolmekümne kraadi. Panin seda tähele, kui sõbrad Joáo ja Tozé hakkasid Facebooki rannapilte postitama. Küsisin nalja pärast, et kas siis Portugalis on tõesti juba nii palav. Tavaliselt algab portugallaste rannahooaeg juulis. Tuli väljal, et Lissabonis on juba praegu 37-38 kraadi, aga Cascais'is ainult 31 ja seepärast on nad ajutiselt sinna kolinud :).

Igal juhul loodan südamest, et tulekahjud saadakse kiiresti kontrolli alla. Ja et nad mu sõprade maakodudesse ei leviks. See suvi tuleb Portugalis ilmselt väga palav, palav kui põrgu.

Siin veel mõned pildikesed, mis tehtud 17-18. juunil Sierra da Estrela lähistel asuvas külakeses, kus me mu sõbrale kuuluvas maakodus kuu aega elasime:



Inno ja Roosi köögilaua taga õhtust söömas.



Lapsed mängivad elutoas.



Hommikusöök. Leivamees on just värsked saiakesed ukse taha toonud :).

*Praeguse seisuga on hukkunuid juba 62 ning arvatakse, et tuleb juurde :(

laupäev, 17. juuni 2017

Järjejutt Ingrid ja Epp, III osa


Epp (reipalt): Peebik, noh! Kõik rääkisid!

Ingrid (vaiksemalt, ringi vaadates, näppu suu juurde pannes): Tššš. Ehmatad rahva ära.

Epp (heatujuliselt): Aga sul oli ju see!

Ingrid (kulm kipras): Räägime parem sinu asjadest.

Epp (kulme kergitades): Millest?

Ingrid: No alustame kasvõi sellest Väljaotsast. Ja nendest, kes sul tema kõrval kõik olid.

Epp: No kes seal siis olid?

Ingrid (kavalalt): Eks sa ise tead paremini.

Epp: No ja sina tahad öelda, et Inno oli sul ainus või?

Ingrid: Loomulikult mitte!

Epp: No mis me siis räägime. Kuule, aga lõpetame selle jutu. Räägi parem, kas sul keegi on praegu. Ma kuulsin, et sul on keegi rikas austaja.

Ingrid (nina püsti ajades): No ja kui ongi, mis siis?!

Epp: Ma tahaks endale ka kedagi seesugust.

Ingrid: Mis sa loodad minu oma nüüd üle lüüa või? Looda sa! Mina sulle enda oma küll käest ei anna!

Epp: Aga on sul üldse keegi või? Igal pool käid üksi.

Ingrid: Mis üksi? Sa ei tea pooli asju!

Epp: Või sul polegi kedagi tegelikult?

Ingrid: On küll!

Epp: Räägi siis välja!

Ingrid: Ei räägi! Sulle ma ei räägi!

Epp: Aga räägi siis sellest Peebikust. Mis temaga juhtus?

Ingrid: Midagi ei juhtunud.

Epp (kavalalt): Aga ei juhtunud või?

Ingrid (kurjalt): Ei! Mis sa siis mõtlesid?

Epp (heatujuliselt). Kurjad keeled räägivad, et ...

Ingrid: Tššš. Tasem. (ringi vaadates) Kõik vaatavad.

Epp (samuti ringi vaadates): Siin polegi kedagi, kes vaataksid. Mis sa kardad või?

Ingrid: Ei karda. Aga ausõna. Midagi ei juhtunud.

Epp: Aga ta oli sul ju. Inno kõrvalt. Kõik rääkisid. Ainult Inno, see loll ei saanud midagi aru. Minu Jaan ei saanud ka midagi aru.

Ingrid: Sul oli see Kiur tema kõrvalt, ja siis Pullerits. Kas Võrno oli ka. Ma kuulsin, et tegite grupikat?

Epp (üllatunult): Ei, Võrnot ei olnud. Kust sa seda kuulsid? Aga sellega ma olen nõus, et need eesti mehed on lorud. Ühest jääb väheks.

Ingrid (julgemalt): Vot sellega ma olen küll nõus. Mitme peale saab ühe kokku.

Epp: Mina ütleks, et isegi nelja-viie peale. Või palju sul neid korraga oli?

Ingrid (punastades): Nii palju mul KORRAGA küll ei olnud!

Epp: No midagi sinnapoole. Ma ise käisin vahepeal kuuega. Ja siis tuli veel Justin otsa.

Ingrid: Vägevad eesti naised! Me peaks mingi klubi tegema.

Epp (naerdes): Jess! (lööb käsi kokku) See on hea mõte.

Ingrid: Kuule, võtaks nüüd ühed šampanjad. Ma teen välja.

Epp: Olgu!

Järgneb...

reede, 16. juuni 2017

Estonian Horror Story jätkub: Savisaar ütleb, et ta ei teinud tsirkust

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Savisaar ütles Katrin Lustile Õhtulehest, et ta ei teinud kohtus tsirkust. Kes seda teab, kuid eks see nii ole, et südamehaigele inimesele on närvilised olukorrad alati kahjuks. Tean seda oma stenokardia all kannatanud isa pealt, kel närvilises olukorras alati vererõhk tõusis ja süda kloppima hakkas. Näiteks siis, kui oli vaja kugugile kiiresti, aja peale minna. Või hakkas lähenema mõni tähtis, näiteks tuludeklaratsiooni esitamise, tähtaeg. Isal võis siis väga paha hakata. Sageli pidi maha istuma ja hinge tõmbama, vahel isegi pikali viskama ja nitroglütseriini tableti keele alla pistma. Ma panin tähele, et kohtuarst Marika Väli soovitas ka Savisaarele nitroglütseriini, aga selle nitroglütseriiniga on selline lugu, et seda ei tohi väga tihti võtta, muidu hakkab vastupidiselt mõjuma. Mu isa tükkis sellega liialdama ja pärast oli veel halvem.

Ja kui juba aja peale minek ja tähtajad südamehaigele halvasti mõjuvad, no mis siis kohtuskäimisest rääkida. Kohtus on isegi siis ebameeldiv käia, kui sa seal ainult tunnistusi andma pead, tean omast käest. Mis siis veel kohtualuseks olemisest rääkida. Selge see, et süda hakkab kloppima ja vererõhk tõuseb. Terve inimese puhul pole sellest muidugi midagi. Lühiajaline pinge, elab üle, aga haige ja eriti südamehaige inimese puhul võib olla tõsine probleem. Iga närviline olukord võib panna südamele tõsise põntsu. Haigust süvendada. Surma kiirendada. 

Nii et selles mõttes võiks olla ettevaatlik ning kui uuesti istungi aegu paika hakatakse sättima, siis tuleks nad panna ideaalis selliselt, et ainult üks kohtupäev nädalas. Mitu kohtupäeva järjest oli südamehaigele Savisaarele selgelt liig ja ma arvan, et kohus oleks pidanud seda ette nägema. Oleks võinud kasvõi üle päeva teha - üks päev kohtus, üks päev pikutamist. Nüüd mängiti endal ise kaardid käest ja lasti Savisaare haigusel protsessi valitseda. 

President kohtus Võru kompetentsikeskuse müra vastu protestivate inimestega. Lisatud Jüri Luige kiri presidendile



Üleeile oli Võru külje all asuvas Väimelas protestiaktsioon Võru kompetentsikeskuse puidutööstusest tuleva müra vastu. Kohalikud inimesed, kes olid valmis teinud ka plakatid, soovisid sellega tõmmata samal ajal kompetentsikeskust külastanud presidendi tähelepanu. Läks õnneks - Kohvikuga vestelnud protestija sõnul oli president Kersti Kaljulaid nende juurde astunud ning murelikult uurinud, kas nad on tööstuse vastu.

Kompetentsikeskuse sisse on nimelt ehitatud ka puidutööstus, kuigi algselt öeldi kohalikele, et tuleb ainult büroohoone. Nüüd häirib puidutööstusest tulev müra kohalike igapäevaelu, kusjuures eriti hullult mürisevat tööstus hilja õhtul.

Siin president Kersti Kaljulaid protestijatele lähenemas:

 

Piltide autor Jüri Luik, kes kirjutas toimunu kohta järgmise arvamuse:

TELLIKS ÜHE PRESIDENDI, palun

Kolmapäeval olin tellitud Väimela Kompetentsikeskuse juurde helindama üritust, mis olla seotud presidendi külaskäiguga. Probleemiks nii tavaline olukord, kus eurorahadega tehti igati vajalik Kompetentsikeskus, kuid laastude lendades laastusid ei koristatud. Nimelt kõigi nn JOKK-skeemide (büroohoonest sai korraga müratekitav tootmishoone jne) kõrval unustati teha müratõkked, mille tulemusena on pideva helifooni tõttu naaberkrundi elu väga häiritud ja mis seal salata ---  ka krundi väärtus seega langenud. Oleks nagu kõik OK, sest müratase nibin-nabin normis, aga hulluks teeb asja see, et pideva ühetoonilise müra sagedus ajab tõesti lolliks. Näiteks katsuge tund aega kuulata sääse pirinat toas. Heli alumise otsaga asi veel hullem, sest näiteks ühes kirikus andis üks orelivile sellise madala tooni (kuskil 6 hertsi), et kogu rahvas põgenes paanikahoos üksteist tallates (umbes 10 hertsi lausa surmav). Nii et helitehnikuna tean, mida teevad teatud sagedused, olenemata selle heli tugevusest. 

Kuna presidendi saabudes oli juurde lisatud pildil olev plakat üleval ja tellija krundilt kostev heli häiris ilmselt nn pidulikku kõnet, otsustas president kohale jalutada ja probleemi ära kuulata. Kuna aga häiritud proua ei teadnud, et tuli rääkida sagedusest, mitte heli tugevusest, sai president viidata helitugevuse normidele ja sinna see asi jäigi. Selgitasin prouale hiljem, kuidas tuleb uut kirja vastavale ametkonnale koostada ja panin kola kokku.

Tagasi sõites kerkis mõttes üles aga järgmine teema. Ja see haakus presidenti saatnud ajakirjanikuga eelnevalt maha peetud eraviisilise vestlusega. Nimelt --- kui president ei ole rakendatud mingi partei valimisvankri ette, siis milleks selliseid visiite üldse vaja? Kaasaskäinud ajakirjaniku väitel olla tihti olnud olukord, kus presidendile näidatakse, et siin on treipink ja siin ketassaag ja see teeb seda ja toda. Tunni aja pärast uus teave ja uued aruanded. No kurat, isegi minu inseneriharidus ei võimalda kogu tööstusest aru saada, mida veel siis humanitaarteadmistega presidendile see teave ütleb. 
Kunagi ütles üks minu kõrgkooli õppejõud, et inseneri pea pole prügikast. Kui midagi tarvis, peab insener teadma, kust see teave leida. Seega on selge, et president unustab enamuse spetsiifilisest teabest kohe (kui just tõesti tema pea pole prügikast). Ja siit edasi ------ USA president (kui pole just valimised) vaevalt tormab mööda puidutsehhe ja suvalisi kohtumisi. President on ikka esindusfiguur rahvusvahelisteks kohtumisteks, kus teda nõustab meeskond. Kohalikud probleemid peaks jääma tema nõunike pärusmaaks, millest nad teevad kokkuvõtte ja president hoiab ennast siis jooksvalt asjadega kursis. 

Mulle õudsalt meeldib sõna finantsanalüüs. Seega ------ igal turvatunnil on oma hind. Igal väljasõidul oma kuluartiklid. Igal pool, kuhu president saabub, on äritegevus ja tootmine mingi ajahulk häiritud jne jne. Seega ---- peaksin presidendist palju rohkem lugu, kui näiteks Võrus käiku planeerides oleks kulud kokku löödud, käik ära jäetud ja see rahasumma (nagunii tuleb riigieelarvest) antud mõne konkreetse Võru kooli või lasteasutuse sihtotstarbeliseks rahaks. Vot siis oleks sellest nn külaskäigust ka reaalne kasu kasvõi kellelegi. Ja kuna elektronpost ja pakiautomaadid töötavad, oleks kõik need formaalsoliidsed mulinad (vabandust --- tervituskõned ja elementaarviisakused) kiiresti edasi antavad, koos kohalike probleemidega, mida nendel kohtumistel arktikuleeritud kõnega kosta lasti. Lihtne nagu vene vilt. 

Aga kui mõne asutuse või institutsiooni täiendavaks reklaamiks leiab PR-mees, et lisaks plakatile võiks sobida ka president, saatke presidendikantseleisse meil ---- TELLIKS PRESIDENDI. Ja siis muidugi maksaks kõik kulud mitte riik, vaid see oleks selle firma eralõbu. Ah et kas siis president tuleks? Muidugi ei tuleks, kui küsimus pole riikliku tähtsusega, sest see pole presidendi ülesanne. Ja kui presidendiproua peaks mingi karvase rööplükke tõttu seda kirjutist lugema, siis ---- Proua president, te olete ju tore pereema ja kui tõesti teinekord mitte halligi pole teha, siis tehke nii, nagu mina tavakodanikuna ---- veetke see aeg oma pere keskel. Vähemalt on sellest reaalne kasu.

Kas kellelgi on veel illusioone ELi suhtes?

Väljavõte Delfi-Päevalehe veebist.

Nagu näete ELi peatse eesistujamaa Eesti alandlik-aupaklikust külaskäigust tegeliku otsustaja, Saksamaa juurde, siis mingeid illusioone enam selle liidu suhtes olla ei saa.

Ühtlasi võib öelda, et see, mida saksa rahvas eesotsas Hitleriga ei suutnud saavutada sõjaliste vahenditega 1939-1944. aastal, saavutati Merkeli juhtimisel majanduslike ja poliitiliste vahenditega 2000ndatel aastatel.

Kõige tähtsam on Saksamaa jaoks olnud võim Euroopas ja juurdepääs Venemaa loodusvaradele. See on saavutatud. Ülejäänuga saavad sakslased ise hakkama - saksa rahva erakordne insenermõistus on ületamatu terves maailmas. Enamik iPhone'i komponente tuleb Saksamaalt.

Nii nagu 1941. aastal, on Saksamaa saavutanud võimu terve Euroopa üle ja seekord on jätkunud oidu mitte laskuda konflikti Venemaaga, vaid teha koos „äri”. Ses mõttes on sakslased ajaloost õppust võtnud ja saavutanud uuesti oma ihaldatud revanši ning unelma, millest on unistatud juba viimased mitusada aastat ning mis sisuliselt taastas 1000 aastat kestnud olukorra (aastail 962-1806 - vastav pilt allpool), kus Saksa piir ulatus Läänemerelt Vahemere äärde.

Ukraina on taas ära jagatud ning Inglismaa ainus, kes pole alla andnud. Mis veel? Ah-jaa. Kui asendada sõna juudid sõnaga defitsiit, siis kas on laiemas plaanis mingeid erinevusi tänase päeva ja näiteks 1941. aasta vahel? Eesti paistab jätkuvalt silma positiivses mõttes. :)

Mis aga eesti rahvasse puutub, siis Hitler lubas ka pooled eestlased alles jätta.

neljapäev, 15. juuni 2017

Laps ja ÜKT

Isa ja laps

Isa ja lapse vahel arenes järgmine vestlus:

Laps: Issi-issi, kuhu sa lähed.

Isa: Ma lähen ÜKT-d tegema.

Laps: Issi-issi, mis see ÜKT on?

Isa: See on töö.

Laps: Issi-issi, mis töö see on?

Isa: See on töö, mis tehakse karistuseks.

Laps: Issi-issi, mis on karistus?

Isa: Karistus on see, kui oled midagi valesti teinud.

Laps: Issi-issi, mis sa oled valesti teinud?

Isa: Ma ei maksnud sulle raha.

Laps: Issi-issi, miks sa ei maksnud mulle raha?

Isa: Sest mul polnud niipalju kui vaja.

Laps: Issi-issi, miks sul polnud niipalju kui vaja?

Isa: Sest üks töö kadus ära ja teisel enam ei makstud nii palju.

Laps: Issi-issi, miks töökoht kadus ära?

Isa: Sest tuli majanduskriis.

Laps: Issi-issi, miks tuli majanduskriis?

Isa: Sest tähtsad onud ja tädid tegid midagi valesti.

Laps: Issi-issi, kas tähtsad onud ja tädid peavad ka ÜKT-d tegema?

Isa: Ei, nemad ei pea.

Laps: Issi-issi, miks nemad ei pea?

Isa: Sest neil on palju raha. Ja neil pole lapsi.

Laps: Issi-issi, aga ma ei taha raha. Kas sa ei pea siis ÜKT-d tegema?

Isa: Ikka peab, lapseke, ikka peab.

Laps: Aga miks peab?

Isa: Sest nii pole ette nähtud.

Laps: Issi-issi, ma tahaks sinuga koos olla. Kas ma saan ka tulla ÜKT-d tegema?

Isa: Ei, sina ei saa, lapseke.

Laps: Aga miks mina ei saa?

Isa: Sest nii pole ette nähtud.

Laps: Aga miks pole ette nähtud?

Isa: Sest tähtsad onud ja tädid pole ette näinud.

Laps: Aga siis on nemad midagi valesti teinud?

Isa: Võibolla.

kolmapäev, 14. juuni 2017

Savisaare protsessi kolmas päev. Pööraseks kisub!

Väljavõte Delfi veebist.

Kui „Savisaare protsess” (Tallinna Televisiooni vändatud teleseriaal) meenutas mulle Taani ja Rootsi ühistöös, nordic noir stiilis krimisarja Broen/Bron, siis Savisaare protsess meenutab üha enam sellist sarja nagu American Horror Story. On õudne, aga on ka naljakas. Ei saa pilku ära pöörata, isegi kui tahaks, ja kui uus osa lõppeb, siis tahaks kohe järgmist näha.

Selles mõttes on tuline kahju, et Tallinna Televisioonil ei lastud Savisaare päris protsessist otseülekandeid teha. Sest kui juba see, mis toimub enne ja pärast istungit, on sama hea kui American Horror Story, siis ma arvan, et see, mis toimub kohtuistungi ajal, on veel parem kui American Horror Story. Kahju, et kohus võttis rahvalt võimaluse seda Eesti parimat seriaali nautida. Loodetavasti mõni kohtusaalis viibiv inimene siiski salaja filmib või lindistab seda ja paneb ka teiste jaoks üles. Seda oleks pärast väga huvitav binge watch'ida. Nagu oli huvitav lugeda Kenderi kirjeldusi oma protsessist. See oli samuti üks põnevamaid Eesti seriaale, ainult selle vahega, et peaosatäitja ei äratanud mitte mingisugust kaastunnet. Oli selline antikangelane. Savisaar samas on päris kangelane. See on umbes sama, kui Tšehhi oleks saatnud kohtu alla Vaclav Haveli või Poola Lech Walesa. Või Soome Carl Gustav Mannerheimi. Seega tekitab peaosatäitja loomulikult kaastunnet (iga rahvas armastab oma kangelasi, isegi kui nad eksivad, sest kangelasi on vähe) ja see annab seriaalile tublisti emotsionaalset sügavust juurde.

Nii! Aga mis olid siis tänase päeva tipphetked? Kahtlemata kanderaamil Savisaar, kari näljaseid ajakirjanikke ta kannul tormamas, ja parkimisinspektor Savisaare - liikumispuudega inimest - teenindava auto aknaklaasile trahvikviitungit surkamas. See viimane oli nagu etüüdike Putini Venemaalt.

Ehk siis Savisaar ei saanud küll oma American Crime Story't (oma protsessi kajastamist O.J. Simpsoni stilis), aga ta sai American Horror Story. Mis on sama hea, kui mitte parem.

Nõnda palju siis tänaseks. Püsige ikka Kohviku lainel! ;)

teisipäev, 13. juuni 2017

Eesti häda on mitte palga-, vaid hinnavaesus

Väljavõte Postimehe veebist.

Miks on see nii, et Eestis on justkui head palgad, aga inimesed on ikka vaesed? Põhjus on selles, et Eesti hinnad on liiga kõrged. Hinnad on kerkinud Soome tasemele, aga sissetulekud jäävad 4-5 korda maha.

Ehk siis: Eestis pole mitte palga- vaid hinnavaesus. Hinnad on kerkinud liiga kiiresti liiga kõrgele, aga majandus ei kannata sellel tasemel palkasid välja.

Selle asemel, et kiruda madalaid palku ja utsitada palku tõstma, milleks ettevõtjatel puuduvad võimalused, tuleks hoopis hindu alandada. Hind sõltub nõudluse ja pakkumise vahekorrast. Hindu saab alandada konkurentsi soodustamise teel. Näiteks jaekaubanduses on Eestis konkurents väga väike, loodetavasti toob mingi muutuse Lidli kauaoodatud tulek.

On aga hindu, mida muuta ei saa, näiteks elektri hind. Eesti on liitunud maailma ühe kallima Põhjala elektrituruga, mis automaatselt kergitab Eesti hinnataseme Soome, Rootsi ja Norra tasemele. See on karm, kui arvestada, et Eestis jäävad sissetulekud Põhjamaadest 5 korda maha.

Eesti tahtis kangesti saada Põhjamaaks, aga tegelikkuses on Eestist saanud Põhjamaade geto, vaene tagahoov. Ja kõrget hinnataset arvestades Eesti selleks ka jääb. Inimestel puudub võimalus oma elujärje parandamiseks, sest kogu sissetulek kulub eluaseme kütmise ja toidu peale, säästa pole võimalik. Kui pole säästusid, pole võimalik alustada ettevõtlusega ja vähene ettevõtlus kergitab veelgi hinda, kuna konkurents jääb väiksemaks.

Mis on lahendus? Tuleks soodustada eestlaste töötamist Põhjamaades, ainult nii on võimalik akumuleerida kapitali, mida tulevikus heaolu tõusu saab konverteerida. Suurim takistus Põhjamaades töötamiseks on transport ja logistika. Selle probleemi lahendamiseks tuleks panna käima soodsad või suisa tasuta bussid ja lennukid Eesti ja Soome ning Eesti ja Norra vahele. See aitaks tuua Eestisse puhast raha. Soomes ja Norras on suur tööjõu puudus.

Kas Meelis on gei või hoopis bi?



Huvitav vestlus arenes Marimelli blogi kommentaariumis.

Üks kommentaator: Küsimus pole selles miks ta Tinderis on vaid selleks miks ta seal just GAY poise scrollib? Olge siis täitsa ausad ja võtke see bi-teema ette! Arusaadav, et täitsa gay ta ei ole (sinuga laps ja abielu) aga peale gay on ju veel variante! Alust sellisteks kõlakateks tekitab ta ise hetkel!

Mari-Leen: A miks ei või skrollida? Mul on ka Tinder, skrollin ka niisama inimesi, suhteid ei otsi, niisama igavuse peletamiseks vaatan vahel. Olen nüüd biseksuaalne sellepärast?

Kes nüüd päris hästi aru ei saanud, millest jutt, siis paar kommentaatorit tõstatasid seal küsimuse selle kohta, et miks Meelis Tinderis geisuhteid otsib, kui ise enda väitel Mari-Leenuga õnnelikus suhtes on. Kuna Mari-Leen on ise mitmel korral raevukalt eitanud, et Meelis gei on, siis arusaadav, et inimestel tekivad... küsimused.

Ülal Meelis (Tomson) Rikko, kujutis Facebookist.

Teisel Savisaare protsessil sai kõvasti nalja. Kohvik toob välja parimad palad!

Väljavõte Delfi veebist.

Einoh, aina naljakamaks läheb see Savisaare protsess :D. Kohtusse kutsutud patoloog Marika Väli soovitas Savisaarel nitroglütseriini võtta, „kui rinnus pigistamise tunne tekib.” Lisaks sellele arutati selle üle, mida teha, kui Savisaar peaks öösel pärast kohtuistungit infarkti saama, kas väsimus on haigus, ning millistel tingimustel on Savisaarel võimalik kohtumajas „pikutada.”

Siin mõned naljakamad väljavõtted Delfi veebist ja minu kommentaar:

Detailselt räägiti ravimitest, mida peaks Savisaar võtma. Näiteks soovitati talle kohtuarstliku ekspertiisi aktis tarvitada nitroglütseriini, mida ta varem polnud tarvitanud. Mis kõrvalmõjusid see toob, uuris Nääs, küsides, kas ekspertiisil on eetiline soovitada ravimit, selgitada, kuidas ja millal seda võtma peab. Väli täpsustas: nii kui rinnus pigistamise tunne tekib. Seega arutleti üsna pikalt, mida teha arstide ravimisoovitustega. Väli toonitas, et komisjon ei pidanud lahendama Savisaare raviküsimusi, vaid hindama tema tervislikku seisundit.

Khm, mnjaa. Nüüd on Savisaarel vaja ilmutada valvsust ja täpselt jälgida, millal ikka see „rinnust pigistamise” tunne tekib, sest esiteks ei ole nitroglütseriin naljaasi (tean, sest mu isa võttis seda aeg-ajalt), ja seda ei ole hea üle annustada, ja teiseks, kui on tõesti infrakti oht, siis ei tohi jälle selle võtmisega hilja peale jääda. Võib ära surra. Nii et Savisaar on raskes olukorras - ühelt poolt peab pingsalt kohtuistungit jälgima, ja teisalt jooksu pealt otsustama, kas on juba tarvis see nitro keele alla susata või mitte. Peab töötama mõlema ajupoolkeraga korraga!

Kui kaitsjatel küsimused otsa said, palus kell 12.20 sõna Edgar Savisaar, kes küsis Marika Välilt kaks küsimust: nimelt on tal kohtuekspertiisis soovitatud kahekordistada ühe konkreetse ravimi annuseid. „Ega ta ei liialdanud?” Väli palus sellist küsimust Savisaarel arutada oma isikliku arstiga. Teine küsimus puudutas seda, kes tagab Savisaarele arstiabi öösel? „Olen infartide kohta lugenud, need toimuvad pigem öösel, kui organism on lõdvestunud. Kui peale kohtuistungit, öösel see juhtub: kas mul peaks kodus olema arst ja kes selle tagama peab?” Väli vastas, et kindlasti ei saa öösel soovitada arsti. Kohtunik lisas, et kohtuistung ei ole koht isikliku tervisenõu küsimiseks.

Mnjaa, see on tõsine küsimus. Et kui infarkt peaks toimuma öösel peale kohtuistungit. Mina ei oskagi selle peale midagi kosta, seda peaks kommenteerima dr Inno. Aga kindlasti ei teeks paha, kui riik Savisaarele sellise teenuse tagab. Kõige parem, kui see arst oleks kena noor näitsik, siis ei tekiks Savisaarel kindlasti mingit infarkti.

Prokurör Evestus rõhutab, et väsimus ei ole haigus. 
„Iga inimene võib öelda, et ta on väsinud, tahab magada. Lihtsalt patsiendi kaebus, mis on subjektiivne, ei ole põhjus, mille alusel kohtuistungit katkestada,” märgib Väli.
„Aga kui jääbki magama laua taha? Mis siis saab?” uurib kohtunik.
„Magamist võib teeselda kergesti,” viitab Väli.

Kohtuniku lause, et „kui jääbki magama laua taha?” on muidugi kuldne. Keegi võiks selle välja printida, ära raamida ja kohtumaja seinale riputada. No tõesti, pagan, kurask, KUI JÄÄBKI MAGAMA LAUA TAHA??? Mida siis teha, ah? Jumal tänatud, et kohtuarst lahenduse välja pakkus: magamist võib kergesti teeselda. Ei siis muud kui Savisaarele tikud silmade vahele või müks ribidesse! Kuradi teeskleja, rsk! 

Kohtunik tänab doktor Välit ning lõpetab tänase istungi. Istung jätkub homme kell 10.  Istungi lõpus ütleb kohtunik Savisaarele järgmist: „Kui te olete väsinud, saate meie majas lõunapausi ajal pikutada. Kui soovite oma teki ja padja kaasa võtta, saate seda teha.” Kohtunik lisab, et pausi ajal jõuab Savisaar nii tukkuda kui ka süüa. Istung kestis 4 tundi ja 4 minutit.

Nii. Kõik. Ma enam ei suuda. Ära tapate inimese oma naljadega. Aga ok, kohtule tuleb tunnustust avaldada. Empaatiavõime on olemas. Õnneks ei mindud sellega siiski liiale - tekk ja padi tuleb omal kaasa võtta!

Nii palju siis tänaseks. 

Kes need moorid on?

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Kohvikule tuli küsimus, kes on need moorid. Kes nad siis on?