Pühapäev, 4. detsember 2022

MEIL ON OMA VÄRVID JA LOOSUNGID

Mul on ainult üks soov. Et Eesti rahval jätkuks lõpuks ometi talupojamõistust, et valida endale valitsus, mis seab meie oma inimesed oma maal esikohale ega pea teiste riikide sõdu. Ega arva, et mõni teine riik võitleb meie eest. 

Mitte ükski riik ei sõdi mitte ühegi teise riigi eest. Kõik riigid sõdivad enda eest ning nii on ka õige. Ukrainlased sõdivad Ukraina eest ja Eesti peab sõdima enda eest. Aga see sõdimine ei pea tähendama relvade täristamist lahinguväljal! Enda eest võib ning tulebki sõdida nõnda, et sa mõtled oma maa ja rahva peale. Seda ei saa teha võõraid värve kandes ning võõrkeelseid loosungeid karjudes.

MEIL ON OMA VÄRVID JA MEIL ON OMA LOOSUNGID. Palun valime neid, kes teavad, millised need on. Mõned on unustanud.

ADVENDIAJAL HISPAANIAS


Tulin just poest ja see käik tegi tuju nii heaks, et jagan seda teiegagi. Meie linnakeses on nimelt kolm toidupoodi - Coviran, Unide ja Dia. Argipäevadel on kõik kolm lahti üheksast kaheni, siis tuleb siesta, ning pärast seda viiest üheksani. Meie käime tavaliselt Dias, kuna see on meie kodule kõige lähemal. Ja seal on ka kõige paremad maiustused, eriti jõulumaiustused :D 

Täna, pühapäeval, on aga lahti ainult Coviran ja Unide ning sedagi ainult hommikupoole, kella kaheni. Kuna üks lastest (ilmselt Ella, kuna tal on praegu voodi peal hüppamise periood) on Inno jala ära hüpanud (jälle see hüppeliiges!) ja ta liipab praegu kodus suht vaevaliselt ringi, siis läksin poodi mina. 

Hispaanias saab juba pelgalt toidupoes käimisest nii positiivse laengu, et tahad sinna ikka ja jälle uuesti minna. Järekorrad on küll nüüd, enne jõulu, pikad ning liiguvad edasi hirmaeglaselt, sest iga kliendiga on ju tarvis juttu puhuda, aga sest pole midagi. Ma küll hispaania keelt veel eriti ei oska, aga neid inimesi omavahel elavalt kõnelemas ning žestikuleerimas näha oli nii huvitav, et unustasin pika järjekorra täiesti ära. Kõik olid heas tujus, viskasid nalja ja naersid nakatavalt. Mitte kuskilt otsast ei paistnud, et neil oleks midagi häda või viga. Või et Hispaania riigis oleks üldse midagi viga. Vastupidi - tundus, et kõik on kõige paremas korras :D 

Ja tõesti, mille üle on viriseda? Ilm on soe ja läheb järjest soojemaks ning päike paistab nii kuumalt, et pidin selga pandud sooja jaki ära võtma. Toit on ulmeliselt odav, paljud asjad maksavad 1-2 eurot. Mitte keegi ei tea, mis imeasi on elektri säästmine. Mu sõpradel vajus suu imestusest ammuli, kui rääkisin neile, et meie peaminister hoiatas inimesi elektrikatkestuste eest ning käskis neil elektritarbimist piirata. Nende jaoks on see nagu mingi anekdoot või õudusjutt. Siin kulutavad inimesed elektrit just täpselt nii palju kui tahavad ega tunne mingit vajadust selle kulutamist piirata - Hispaanial ja Portugalil on nimelt oma elektrisüsteem ja elekter on palju odavam kui mujal Euroopas.

Nii ei tulegi imestada, miks inimesed siin nii rõõmsad on. Pole millegi üle muretseda. Sõda on ka piisavalt kaugel. Ukrainale ei mõtle siin keegi ja ukrainlasi siin ka eriti pole. Vähemasti meie kandis. Sõbrad olid oma kodulinnas Badajozis ühte ukrainlast näinud, aga rohkem mitte. 

Muidu on kõik hästi. Ainult lapsed on järgemööda haiged olnud. Selline kolmepäevaviirus, mis kulgeb kõrge palavikuga. Kõigepealt oli haige Ella, kes on nüüd juba nii terve, et jaksas isegi Inno jala katki hüpata, ja nüüd Roosi, kes on veel haige, aga tunneb end juba paremini. 

Ahjaa, päkapikud luusivad meil siin juba agaralt ringi ning toovad lastele igal hommikul maiustusi ning ühe väikese kingikese. Ilusat teist adventi siit Hispaaniast! :) 

Pildil siis vaade tänavale, kus asub Dia pood. Jõulukaunistused ilusti üleval :) 

Teisipäev, 29. november 2022

3 X ELLA

Siin veel kolm toredat pilti me kahesest :) 

MAAELU


Kui Võrus elame linnakorteris (tõsi, oma aiaga ning ridaelamu tüüpi majas), siis siin Hispaanias rendime me maamajakest. Mille ümber on hiiglaslik aed koos viljapuude ning lillepeenardega.

Iga päev mööduvad me akna alt kellade kolinal naabrimehe kitsed, keda lapsed alati hõisates vaatama jooksevad. Hommikul ja õhtul, see on meil nagu püha traditsioon. Kitsede kaelas kõlkuvate kellade kaja kostab kaugele ja nii ei maga lapsed nende karjamaale minekut ega sealt tulekut kunagi maha.

Loomi on meil siinkandis üldse palju. Ületeenaabri õues siblivad ringi kirjud kanad, kellele alati "tere" ütleme, kui tänava lõppu prügi viima jalutame. Me elame nimelt mäe otsas, mis on umbes niisama kõrge kui Munamägi. Või noh, natuke madalam ehk. Nii et trenn on hea :D

Üle tee naabril on ka kukk, kes on nii "tubli", et kireb nii päeval kui ööl. Alul oli see harjumatu ning isegi segas, nüüd on sest kuke kiremisest saanud tore taustahääl, mida üha uuesti ja uuesti kuulda tahad :D

Siis on siin veel hulk hobuseid, lehmi ning lambaid. Täielik maaidüll :D Ülal abivalmis Ellakene, siin aga pildi peale jäänud kitsed meie värava taga:

Laupäev, 26. november 2022

LILLEMERI MEIE HOOVIS



Selline näeb välja meie praeguse Hispaania kodukese hoov :D Inno peab varsti muru niitma (korra juba niitis) ning tärganud on kollaste lillede meri. Ja selle kõrval üks tore lillade õitega lillepõõsas :) Täna on jälle 17 kraadi sooja ning päike paistab terve päeva.

Reede, 25. november 2022

MINA

AGA MEIL SIIN ROHETAVAD NÕLVAD


TÄNA tuli siis jälle päike välja :) Pärast mitmepäevast sadu. Einoh, sellist sadu kui sel nädalal pole ma siinkandis varem näinud. Valas ikka nagu oavarrest. Ja vihm on siin hästi tihe, mitte nagu Eesti seenevihm, vaid selline, mis teeb su läbimärjaks juba siis, kui korraks toast välja postkasti juurde silkad. Portugallased ja hispaanlased olid alguses väga rõõmsad. Neil on ju siin veepuudus ning me Innoga viskasime nalja, et peaks Eesti ja Hispaania vahele veetoru ehitama. Nüüd pole seks aga mingit vajadust, kuna vett on enam kui küll. Aitab juba küll, arvatakse. 

Ja täna nagu havi käsul lõppeski sadu. Sooja on 17 kraadi :) Päike paistis nii soojalt ning mõnusasti, et võtsin ette oma esimese jalutuskäigu pärast kuuajalist toast kudemist. Käisin poes ja ostsin Roosi homseks sünnipäevapeoks (Hispaania sõbranna Julia tuleb külla) snäkke, maiustusi ning kaks kooki. Samm oli üllatavalt reibas ning ära ei väsinudki. Isegi mäest üles tulin reipalt! Olin enda üle väga uhke :D 

Rohi kasvab siin vägevasti, nagu näete :D Erinevalt Eestist, kus talvel midagi ei kasva, on siin maapind talvel ilus roheline. Nagu Eestis kevadel :) 

Neljapäev, 24. november 2022

MINGE PERSE OMA KRIISI JA SÕJAGA!

Mulle tundub, et terve Eesti ühiskond on praeguse valitsuse juhtimise all muutunud pioneerilaagriks. Mäletate, mis oli pioneeridele esitatud küsimus ning mida pioneerid selle peale vastama pidid?

"Kas oled valmis!"
"Alati valmis!"

Nohh, sõbrad, aga nüüd me olemegi selle praeguse valitsuse juhtimise all sattunud olukorda, kus me peame samuti JÄLLE olema VALMIS. Valmis kriisiks, valmis sõjaks.

Aga kurat võtku, ma ei taha mingiks kriisiks ega sõjaks valmis olla! Ma tahan rahulikult elada. NORMAALSES ÜHISKONNAS. Nii, et ei pea iga hetk, une pealt olema mingiks ettearvamatuks õnnetuseks või katastroofiks valmis olema.

Tahan rahulikult elada. Süüa ja juua, vett, sooja ning elektrit. Internetti. Kuskilt on välja karanud seltskond, kes väidab, et hoplaa, need ei olegi enam normaalsed soovid. Normaalne on hoopis elada kiviajas. Ikka Orwelli vaimus: Sõda on rahu, vabadus on orjus, rumalus on jõud! Halbolu on heaolu! 

Minu pärast uskuge neid lollusi, kui tahate. Siduge omal silmad kinni ja korrutage kasvõi tuhat korda päevas üle: Sõda on rahu, vabadus on orjus, rumalus on jõud! Laske käia, aga mina ei ühine. 

MINGE P... OMA KRIISI JA SÕJAGA! Mina tahan normaalselt elada ja sõda ei ole minu jaoks iial rahu, vabadus ei ole minu jaoks iial orjus ning rumalus pole minu jaoks iial jõud. 

Seetõttu ei ole mina ka mitte iial sõjaks valmis. Ma ei kavatse mitte iial sõjaks valmis olla, sõda normaalseks pidada ning selleks kuidagiviisi valmistuda. Ega ka sõjas kuidagiviisi osaleda. 

Ja mulle hakkab üha enam pärale jõudma, miks on EKRE loosung "Päästame Eesti!" Just, päästmist me kõige enam vajamegi.
Praegune valitsus pakub meile kriise ning sõda ja ootab, et me selle peale, keel suust väljas, püsti kargaksime ning pioneerisalgana aplodeeriksime.

Kas oled kriisiks ja sõjaks valmis!
Ei ole, minge p... oma kriisi ja sõjaga!

HOMMIKUSÖÖK


 Hommikusöök! Tortilla (mis muu?) toore küüslauguga ning Portugali juust. Portugali juust on kõige parem juust kogu maailmas :) Nagu näete, siis Inno on juba poole ära söönud :D 

Energia update. Täna on esimene päev, kus ma tunnen, et võiksin jalutama minna. Kus mul reaalselt on jaksu, et jalutama minna. Nii et tunneli lõpus on LÕPPUDE LÕPUKS hakanud paistma valgus. 

Arst soovitas mul pärast katkemist kaks-kolm nädalat puhata ja see on nüüd tehtud. Tahaks juba liigutama hakata. Toas istumine on jube tüütuks muutunud. Ei käi minu loomuga kokku :D 

Täna siin veel sajab, aga homme tuleb PÄIKE välja ning tuleb 17 kraadi. Nii et saame ühe - ettevaatliku - jalutuskäigu teha küll :) Eks siis pärast pajatab, kuidas see mul õnnestus :D 

Teisipäev, 22. november 2022

I´M DREAMING OF A WHITE CHRISTMAS


Sõprade Facebooki postitatud lumepildid teevad mind metsikult kadedaks :D Heas mõttes! Tahaksin ka nii väga seda karget õhku hingata ning krudisevas lumes jalutada. End lumme pikali visata ning lumeingleid teha, lumememme ehitada ning lumesõda pidada. I'm dreaming of a white Christmas... Ühelgi aastal pole ma NII VÄGA unistanud valgetest jõuludest kui nüüd.

Kui novembri alul olin veel väga nõrk ega jaksanud üksvahe püstigi seista, siis nüüd tunnen iga päevaga, kuidas jõud tasakesi mu kehasse tagasi hoovab, ja Inno ütleb, et mu silmad säravad jälle. Tahaksin juba midagi teha, kuhugi minna. Uusi asju avastada! 

Ja see lumi. Selle järele igatsen meeletult. Mina ei ole Lõunamaa vihmaste talvede austaja. Ma olen veetnud siinkandis kahed jõulud - aastatel 2015 ning 2020 ning mõlemal korral pole mul olnud mitte mingit jõulutunnet. Kaubamajast ostetud kunstkuusk ei asenda iial päriskuuske, olgu sel nii palju kulinaid küljes kui tahes. Ja akna taga tilkuv vihm tekitab mitte elevust, vaid nukrust. 

Tänagi sajab siin Hispaanias lahinal. On küll 15 kraadi sooja, aga see ei tee tuju paremaks. Tuju läheb paremaks hoopis lumepilte vaadates :D Nii et... mulle tundub, et me saame varsti sõitma hakata. Ehk saab mõnelt jõuluturultki läbi hüpata, näiteks Poolas :) Eestis lähen aga esimese asjana Katariina kohvikusse ja ostan sealt kohapeal küpsetatud piparkooke. Roosi kooli jõululaadale Väike Werrones tahaks jõuda :) Ohhh, nii palju lahedaid asju ootab ees.

Lund aga sadagu veel ning rohkem. Et siis meie tuleku ajaks ära ei sulaks! :) 

Pildil meie hoov täna. 

Reede, 18. november 2022

SÜNNIPÄEVALAPS PUHUB KÜÜNLAID


 Jõudsime lõpuks koju ning sünnipäevalaps sai hakata oma tordi küünlaid puhuma :D Roosi soovis, et Ukraina sõda lõppeks :) 

ROOSI SÜNNIPÄEV :)


 Saatus tahtis, et tähistaksime Roosi 8ndat sünnipäeva siin. Ja nii me tähistasimegi :) Sõitsime Portalegresse ja lasime Roosil endal valida, kuhu ta välja sööma minna tahaks. Ja Roosi tahtis muidugi Mäksi! :D 

Enne seda oli loomulikult sünnipäevahommiku kingisadu. Ühte kinki näete pildi peal - Roosi unistuste ponike :) Lisaks mõned OMG ning LOLi nukud, klaver, Barbie maja ning Magic Mixie, mida sai siin juba demonstreeritud :D 

Roosi oli päevaga väga rahul ning kuulutas juba teab-mitmendat korda: "Best day ever!" Samal arvamusel oli ka väike kaheaastane kavalpea :D

Neljapäev, 17. november 2022

KÜMME PÄEVA HILJEM

Enesetunne läheb vaikselt paremaks. Enam ei hakka püsti seistes pea ringi käima ning jaksan juba koduseid töid teha. Nõusid pesta, lastel mähkmeid vahetada. Pikka jalutuskäiku veel ette võtta ei jaksa ning mäest üles ronimine võtab hingeldama. Aga muidu hakkab keha taastuma. Ja hing ka :) 

Pühapäev, 13. november 2022

OMA AED


Isa ehitas kaks maja - ühe Rakveresse Tõru tänavale, kus möödus Eino ja Vello lapsepõlv ning kus sündisin ka mina, ning teise Paju tänavale, kuhu me kolisime siis, kui mina olin 8-aastane. Sinna istutas isa palju viljapuid (õunad, pirnid, ploomid, kreegid, kirsid!) ning marjapõõsaid, mille eest hoolitsemine oli üks tema lemmiktegevusi. Oli ta ju metsandust õppinud, hingelt tõeline metsamees :) Ka lilli oli meie aias palju (nendega toimetas ema) ning kasvuhoone ja kurgilava. Peenardel porgandid, kapsad, kartulid...

Isa armastas oma aeda ning oli kõige õnnelikum siis, kui sai aias ringkäiku teha ning oma istutatut imetleda. Seepärast ei tahtnud isa ka kunagi kauaks kodust ära minna, tal tekkis juba paari päeva pärast metsik igatsus oma puude, põõsaste ning taimekeste järele.

Isa lemmikaastaeg oli konkurentsitult kevad. Sest siis ärkasid kõik tema armsad elule! Isa käis siis lausa mitu korda päevas väljas, seisatus iga puu ja põõsa juures ning soojendas neid oma naeratusega. Seda tegi ta kuni oma surmani (ta suri oma aias õunapuu all, õunu korjates) ning rääkis, et kunagi rõõmustavad tema istutatud puud ning põõsad kedagi teist edasi.

Selline oli minu isa aed, aga OMA AED ei pea tähendama päris aeda, seal ei pea tingimata kasvama viljapuud ning marjapõõsad, see aed võib olla täidetud ka näiteks raamatute või millegi muuga. Tähtis on, et igal inimesel oleks midagi, mis ta südame kiiremini põksuma paneb, mis alati tema hinge rõõmustab.

Et kõikidel isadel oleks see olemas!

Pildil mina koos isaga Paju tänava maja ees. 

Laupäev, 12. november 2022

KATEL HAKKAS SUITSEMA!


 See hetk, kui katlast suitsu hakkas tulema, oli päris ehmatav :D Aga lõpuks tuli ikka armas sinine loomake välja :D Muidu oli Hispaanias selle mänguasja hind 90 eurot, aga Portugalis Pingo Doce'is oli soodusmüügis 40ne euroga :) 

Eestis on hind 120 eurot, soodushind 100. No 100 euro eest ma ei ostaks, aga 40ne eest küll :D Tegu siis Magis Mixies maagilise udulise pajaga, kus sees roosa või sinine plüüsist mänguasjake :) 

ISADEPÄEV!


 Meie peres on traditsioon alustada kõiki tähtpäevi ning tähistamisi nii nädal aega varem. Sünnipäevad algavad nädal aega varem ja kestavad nädal aega kauem, sama lugu isadepäevaga :D Ja kui on kellegi tähtis päev, siis saavad kingitusi kõik, mitte ainult päevakangelane :D Isadepäeva puhul näiteks sai kinke issi (ehk valis endale poest riideid, mida tal vaja oli), aga ka lapsed. Issi ostis nimelt tüdrukutele eile Pingo Doce'i mänguasjade soodusmüügilt lemmikmänguasju, mille peale hõisati rõõmsalt: "Issi on kõige parem issi kogu maailmas!" 

Meie jälle ostsime issile mitu torti, sest kui juba, siis juba :D Ja tordisöömisega hakkasime pihta juba täna! Siin üks tortidest. Ananassi-kookose oma :) 

Reede, 11. november 2022

KUIDAS PÄRAST RASKET HETKE ELUS EDASI MINNA


Üks sõber kirjutas, et imetleb mu oskust ka rasketel aegadel nalja visata. Ma siis natukene kirjutan, kellet ma seda õppinud olen :) 

Oma isalt :) Ta oli kaheksa aastat Vorkutas ning üks päikselisemaid inimesi, keda ma tean. Kui ma tema peale mõtlen, siis mul tuleb esimese asjana meelde tema naeratus, mis oli nii suur ja soe, et isegi tema silmad naersid. 

Isa ütles, et mõtles seal kaugel, kus talviti möllas purgaa (tugev lumetorm ja -tuisk Siberi põhja- ja idapiirkondades) ning võis olla lausa miinus 50 külmakraadi: ma ei hakka halama, vaid võtan igast hetkest parima. Mis ta tegi? Õppis kiiresti selgeks vene keele ning pääses nii metsatöölt kontoritööle. Kasutas vaba aega lugemiseks. Luges seal läbi terve maailmakirjanduse klassika - mida tutvustas pärast ka mulle :) Kirjutas romaani, mängis orkestris, osales teatritegevuses. Ja pärast, kui tagasi tuli, ei hakanud ka norutama. Ei öelnud, et vaene mina. Kui palju mulle on liiga tehtud. Läks hoopis tagasi ülikooli, otse rektor Minna Klementi jutule, ning palus naeratades, et teda ülikooli tagasi võetaks. 

Võetigi :) Ja nii õppis ta koos endast kümme aastat noorematega metsandust EPAs edasi :) Kõrgendatud stipendiumile. Ehk siis pani mineviku selja taga ukse pauhti kinni ning läks elus rõõmsalt edasi.

Ehk - nutta võib ning peabki, aga ainult korraks :) Nutad ära ja siis... TÄISKÄIK EDASI!

Neljapäev, 10. november 2022

ENESETUNNE

Sõbrad helistavad ja on hästi armsad. Küsivad, kuidas on mul enesetunne. Pisar tuleb silma, kui mõtlen sellele, kui toetavad kõik on olnud. Mitte ühtegi halba sõna pole öeldud. 

Täna on juba parem. Teisipäeval olin veel väga nõrk ning väsisin juba pärast väikest kõndimist ära. Korraks tekkis isegi nõrkus ja Inno ütles, et ma olen näost valge. Puhkasin siis ning läks paremaks. Temperatuur oli 36, 2. Eile niisama. Täna enam nõrkust ei ole ja verejooks on ka pea lõppenud. Ärkasin reipalt. Lapsed ronisid hommikul kaissu ja mängisime kohe mõnuga :) 

Mul on hea meel, et seda kõike jagasin, sest sain ka ise teada seda, mida enne ei teadnud. Nimelt et ma pole ainus, kellega selline asi on juhtunud. Või noh, loomulikult on selline asi juhtunud paljude teiste naistega, aga ma ei teadnud, et see on juhtunud NII PALJUDE naistega minu tutvusringkonnas. Ühe minu sõbrannaga. Ühel tuttaval lausa kaks korda. Ja kõigil, kellega see on juhtunud, on pärast seda laps või lapsi sündinud.

Ehket jah! See ei ole maailma lõpp :) Nii tore on seda teada. Me peaks rohkem üksteisele sellistest asjadest rääkima. Sest rääkida on valus, ma tean seda ka ise. Mul oli pärast Juuli diagnoosi ka metsikult valus rääkida, kuna ma kujutasin ette, kuidas kõik näitavad mu peale näpuga ja loetlevad üles asjad, mida ma valesti tegin, et seda kõike ära teenida. Nüüd kujutasin sama ette.

Aga ei midagi sellist :D Kõik olid nii toetavad. Sain headest sõnadest nii palju jõudu juurde, et olen täiesti veendunud - see kiirendas mu paranemist. Kui halb energia vajutab sind seda vastu võttes maadligi, siis hea energiaga on täpselt vastupidi - ta tõstab sind taevastesse kõrgustesse ning annab supervõimed :) 

Kolmapäev, 9. november 2022

KATKEMINE

Eks ma seda kartsin, et see mu läinud esmaspäeval alanud väike veritsemine hästi ei lõppe. Mingeid valusid mul küll polnud, aga hinges oli kuidagi halb tunne. Seepärast läksin ka kahe päeva päeva pärast Portugali haiglasse kontrolli. Arst vaatas mu üle ja ütles, et tema verd ei näe ning kõik peaks olema korras. Tõsi, ta ei kuulnud lapse südamelööke, aga kuna nii vara neid kuulda ei pruugigi, siis ohtu ta ei näinud ning soovitas mul lihtsalt füüsilisest pingutamisest hoiduda. 

Seda ma tegingi. Puhkasin kogu ülejäänud nädala ning jalutasin vaid toas ning aias. Ega kaugemale poleks jaksanudki jalutada, sest jõud kadus juba väikese tegevuse järel. Inno tõi mulle voodisse süüa ja tegi kõik ette-taha ära. Sõin tortillasid :) 

Esmaspäeval, täpselt nädal pärast väikese veritsuse algust, algas aga suur veritsus. Ehmatasin sellest loomulikult väga ära - mis toimub, arst ütles ju, et kõik on korras? Valusid polnud mul endiselt, lihtsalt suur nõrkus oli. Ühel hetkel ei olnud aga enam kahtlust - see rasedus lõppes. Õnneks kulges see siiski minu jaoks kergelt ning täna, kolmapäeval, tunnen ma end juba - imekombel - väga hästi. Isegi paremini kui enne rasedaks jäämist.

Kurb on muidugi, aga üks põhimõte, mille järgi me Innoga alati oleme elanud, on see, et me ei takerdu mitte kunagi ebaõnne. Lihtsalt vaatame sellele hetkeks otsa, noogutame, võtame siis käest kinni ning liigume elus reipa sammuga edasi. Täpselt nagu me ei hakanud pärast Juuli diagnoosi küsima, KES või MIS on selles ikkagi süüdi, ei tee me seda ka nüüd. Mul oli seitsmes nädal ning see ongi kõige tavalisem katkemise aeg - kuues kuni kaheksas nädal. Ja kõige tavalisem katkemise põhjus on lihtne - kas loote väärareng või mõni ema põetud viirus. Kui väärareng, siis selle vastu ei saa, tuleb loodust usaldada, ning kui viirus, siis ka sellega tuleb leppida - inimene ei saa elada kotis :). Kuna arst südamelööke ei kuulnud, siis võis väike embrüo olla surnud juba tükk aega tagasi. Või polnud ta elule ärganudki.

Tuleb imetleda laste elutervet pragmaatilisust :) Roosi oli alguses väga kurb, et emme kõhus suri ära tema väike õde. Kuuldes, et tegu võis olla ka poisiga, oli ta aga väga rõõmus ja ütles, et väga tore, nüüd võime saada tüdruku. Veel parem, kui kaksikud tüdrukud!
Väga õige attitude. Ei mingit haletsemist ega nutunägusid! Nüüd keskendume kaksikute tüdrukute saamisele :D Sest nii ta on - iga lõpp on ühtlasi algus ning ring algab uuesti. Meie oleme valmis ning võtame kõik lapsed, kes meie poole saadetakse, rõõmsalt vastu :) 

Nüüd aga puhkan ning taastun. Inno tõi mulle eile poest nii palju head süüa, et silma võttis kirjuks. Roosi joonistas mulle mitu ilusat pilti. Väike Ella, kes on ju ikka veel alles kahene, tuli kaissu tudule. Kui sinu ümber on nii palju armastust, siis on võimatu olla kurb.

Ärge teie ka olge. Maailmas on nii palju kurbust praegu, palju suuremat kurbust kui see, ja sellele ei ole mõtet kaalu lisada. Parem elame ja tähistame elu. Ning elame suurelt ning stiilselt edasi :) 

Esmaspäev, 7. november 2022

RASEDUSPÄEVIK (7ndl). TORTILLAD!!!!!!!!!!!!!!!


TORTILLAD!!! Inno jooksis juba vara hommikul poodi ja naases uhkelt kahe tortillaga. Lisaks muidugi palju muud kraami, aga mind see muu kraam üldse ei huvitanud. Mind huvitasid tortillad. Inno soojendas mulle mitu tükki üles ja ma sõin kahe suupoolega. Peale lõikus küüslauku - mul on praegu mingi viirus ilma palavikuta, aga nohu, külmavärinad ning lõualuuvalu, nii et tuleb kasuks. 

Inno ise sööb bacalaod ehk turska, mille poole mina ei suuda vaadatagi. Isegi nuusutada ei saa, süda läheb pahaks. 

Nii et tänane päev on igati korda läinud. Kõht on täis, meel on hea, mida veel oskad tahta. No viirusest võiks lahti saada, aga siin aitab ilmselt ainult puhkus. Ja palju küüslauku :D

Pilt tortillast ka! Ahjaa, maksab see siin Hispaania poes 2. 50 ehk maru odav. 

Laupäev, 5. november 2022

SAIN TÄNA SIISKI SÜÜA (JUHHEI!)


Juhhei! Leidsin külmkapist veel ühe Caldo Verde supi, mille ostsime eile Portugalist Pingo Doce'ist!!! Seda ma saan ka süüa, just seda ja mitte ühtki teist suppi. Seal on kartulit ja rohelist ja veel palju muud head ning praegu kärab ta mulle tortilla asemel küll. Lisaks kaevasin külmkapist välja hõrgu Portugali lambajuustu ning siis on mul veel vanad truud kräkkerid. Täna õhtul ma ei nälgi! 

Panin pildi supipotškast ka :) 

TORTILLASID POLE

Inno jooksis kõik linna poed läbi ja MITTE KUSAGIL polnud MITTE ÜHTEGI tortillat. "Ma ei saa aru, mis jama see on!" ütles Inno tuppa astudes. "Kogu aeg on neid olnud ja ma pole kunagi ostnud, sest sa pole kunagi tahtnud. Aga nüüd, kui sa ütlesid mulle, et too tortillat, polnud mitte üheski poes mitte ühtegi tortillat!" 

Linnakeses on neli poodi. Mitte ühtegi tortillat nelja poe peale. Kus on alati olnud tortillasid. Ja just nüüd, kus mina mitte midagi muud süüa ei saa, pole :D 

Et siis kräkkerid ja juust täna.

EELMISE POSTI JÄTK (RASEDUSPÄEVIK)

Mnjahh! Selgus, et meie linnakese KÕIK restoranid on kinni pandud. Välja arvatud ÜKS. Aga see ÜKS oli ka täna miskipärast kinni. Võib-olla seoses selle pidustusega. Ehk ma ei saanudki tortillat. 

Inno arvas, et äkki võiks asja ära ajada ka tavaline kartul ning tegi mulle seda. Vaatasin peale ja mõtlesin: öäkkk. Lükkasin taldriku vargsi kõrvale. Ei tahtnud Innot solvata, aga süüa ka ei saanud. Tunne oli nagu lasteaias, kui lõunaeineks oli midagi sibulatega. Kuna taldrik tuli tühjaks süüa, aga mina seda ei suutnud, siis peitsin lihtsalt sibulad taldriku alla ära. Ma olen selline isepäine. Kunagi ei tee midagi, mida ma teha ei taha. Ma ei teagi, kas see on mul rohkem isast või emast. Isa oli jube pujään - läks sõtta, kuigi ta vanemad üritasid teda vägisi kinni hoida, ja no ema pujäänlusest ma parem üldse ei räägi. Kui keegi tahab mu ema millegagi nõusse saada, siis ta peab sellega alustama umbes pool aastat varem. 

Et jahh. Istun siin siis siiamaani söömata. Kell on kuus õhtul. Inno tõi suitsulõhet, aga tollest polnud tolku miskit, sest ma ei suuda seda süüa ILMA TORTILLATA. Suure hädaga õnnestus ära süüa natuke kartulikrõpse oliiviõliga. 

Innol hakkas must kahju ja ta otsustas veel ühes poes ära käia. Et vaadata, kas seal tortillasid on. See oli täna lõuna ajal kinni, nagu kõik poed Hispaania väikestes linnakestes, ning kuna Inno käis enne selles väikeses poes, kus tortillasid ei olnud, siis ei jõudnud ta enam sellesse poodi.

Nüüd ma siis istun siin ja mõtlen, kas saan täna õhtul süüa või ei.

RASEDUSPÄEVIK, CA SEITSE NÄDALAT

Mnjahh. Kui eelmiste raseduste ajal oli kaks toitu, mida ma ei saanud süüa - lõhe ning avokaado - , siis nüüd on kaks toitu, mida ma süüa saan - lõhe ja avokaado. Ja kartul ning juust ja kräkkerid ka. That's it :D 

No õnneks pole olukord kõige hullem. Üle-eelmisel nädalal olid ainult kräkkerid. Läinud nädalal läks juba ka juust alla. Sel nädalal lisandus kartul! Olin eile nii õnnelik, nagu oleks kohe millegi suurega hakkama saanud. Mis romaan? Ma sain LÕPPUDE LÕPUKS süüa! Vot see on saavutus! Tortilla sibula ning kartuliga ning suitsulõhe sidruniga. Esimene korralik eine üle kahe nädala :D

Täna hommikul tahan jälle AINULT tortillat. Saatsin Inno poodi. Aga siin linnakeses on täna pidustused, üks auto sõidab mööda linna ringi ja valjuhääldist teatatakse midagi rõõmsalt, ning linnake on rahvast täis. Inno tuli poest nõutult tagasi - kõik tortillad olid ära ostetud. Õnneks suitsulõhet vähemasti oli. Ja guacamolet. Aga mina tahan tortillat!!!!!!!!!!!!!!

Siis tuli Innol geniaalne idee. Tal tuli meelde, et siinsamas nurga taga on ju restoran. Ja lippaski nüüd mulle restoranist tortillat tooma. Et ma ei peaks ainult lõhet koos guacamolega näsima. Inno on ikka nii armas :)

Muidu kuulan arsti sõna ning võtan rahulikult. Ei pinguta - Inno vahetab Juulil mähkmeid ja tõstab teda, sest mina ei jaksa praegu. Lähen kohe pikutama, kui ära väsin (vahel poole tegevuse pealt), ja teen ainult kergeid ning lühikesi jalutuskäike. Meil on siin õnneks suur aed - juba aia ühest otsast teise jalutamine on paras jalutuskäik. Käime lastega alla-aias sidrunipuu küljest sidruneid toomas ja uurime, kuidas loodus muutub. Päike paistab siin veel soojalt - päeval on veel 20 kraadi ning homme 21. Ööd on natuke külmemaks läinud - täna öösel on 7, aga homme juba 10 kraadi. Pärast seda lähevad ööd soojemaks, 12-13. 

Meel läheb järjest paremaks. Vahel on sellised raputused vajalikud, sest tuletavad sulle meelde, mis elus kõige tähtsam. Loomulikult tervis ning see, et lastega oleks kõik hästi. Kõik muu tuleb iseenesest. 

Neljapäev, 3. november 2022

KIIRABIS EHK URGENCIAS


Õnnestus mul siis täna Portugalis Portalegre linnakeses Urgencias ehk kiirabis ära käia. Üleeile tekkis mul nimelt väike rasedusega seotud mure. Ei hakka pikemalt kirjutama, aga mure polnud üleliia suur, aga ka mitte selline, mida täitsa tähelepanuta jätta. Tuntud paniköörina ma terve päeva googeldasin oma sümptomeid ning ajasin sellega ka Inno närvi. Täna hommikul ütles Inno, et aitab, käime Portugalis ära. Miks Portugalis? Aga sellepärast, et Portugalis räägivad kõik inimesed inglise keelt. Kui mõni üksik välja arvata. Erinevalt Hispaaniast, kus mõni üksik seda oskab :D 

Sõitsimegi siis Portalegresse ning otsemat teed Portalegre ainsasse haiglasse. Täpsemalt kiirabisse, sest ma kujutasin juba teab mis stsenaariumeid ette ning tahtsin kiireid vastuseid. Registratuuris võeti mult lahke naeratuse saatel vastu Euroopa ravikindlustuse kaart, mida meil on juba kord Juuli pärast (kui ta oli kolmene, olid tal Portugalis krambid ning me kutsusime kiirabi, kes saabus pärale mootorratastega; kaks ägedat kiirabitöötajat mootorratastel, kes kutsusid kohale kiirabiauto ning toimetasid mind koos Juuliga lähimasse haiglasse) vaja läinud. Seejärel juhatati mind saali, mis kandis nime Sala de Espera. Ehk siis ootesaal. See oli inimesi täis ning ma kujutasin ette, kuidas mul tuleb seal vähemasti tund aega passida. Kui mitte kaks. Aga imede ime - olin vaevalt viis minutit istunud, kui mu nimi juba välja hõigati ning juhatati tuppa, mil kiri: Triage. Ehk siis triaaž. Mind seal vastu võtnud meedik inglise keelt ei osanud, aga kohe kutsuti kohale üks teine, kes oskas. Rääkisin, et olen rase ning ilmselt üheksas nädal - helistasin nimelt hommikul Lõuna-Eesti haigla valveämmaemandale ning too arvas, et üheksas. 

Seejärel viidi mind üles günekoloogiaosakonda, kus paluti natuke oodata. Viie minuti pärast tuli ülisõbralik nii umbes 40-aastane meesarst, kes rääkis väga hästi inglise keelt. Rääkisin talle oma mure ära. Tema küsis mult mõned täiendavad küsimused ning ütles, et teeb mulle nüüd ultraheli ära. Minul muidugi süda värisemas, et mis sealt võib kõik välja tulla. Kuid polnudki midagi hullu. Lootekott oli täiesti olemas ning pärast mõningast otsimist tuvastas arst ka embrüo :D Nii et nüüd on mu rasedus ka arsti poolt kinnitatud. Ainult et mitte üheksas nädal ei ole, vaid seitsmes. Täpsemalt seitse nädalat ja üks päev.

See oli küll tohutu kergendus. Aga tagasiteele ma veel asuda ei saa, sest nädala pärast tahab arst mind uuesti näha. Ahjaa, küsiti, mis on mu amet. Kuuldes, et kirjanik, ütles arst, et siis pole vaja muretseda, kuna kirjanikud ei pea raskusi tõstma. Voodirežiimile mind ei pandud, jalutada tohin, aga mitte füüsiliselt pingutada.
Sedasi :) Pärisarst oli ikka hulga targem kui dr Google :D Minge alati pärisarsti poole, muidu muretsete end hulluks :D