
Nonii! Normaalne elu on taastunud! :D
Eile oli aga päris tore ellujäämisõppus niiöelda. Kella 12 ajal läks elekter ära. Alul ei pannud imeks, kuna meil on siin ka varem lühikesi katkestusi olnud, aga mitte kunagi enam kui 5-15 minutit. Nüüd aga venis ja venis. Inno pani parasjagu uudiseid üles ja hüüatas korraga, et kuule, tervel Ibeeria poolsaarel on elekter ära. Hispaanias ja Portugalis. 50 miljonit inimest on elektrita! Osa Prantsusmaast pidi ka olema.
Siis internet veel toimis, Inno sai Eestineni uudised üles panna. Läksin ise lastele järele, et Inno saaks tööd teha. Kell oli pool kaks ning telefonid siis veel töötasid. Aga kui ma kooli juurde jõudsin ja oma Facebooki postitada püüdsin, oli internet kadunud.
Sain lapsed kätte ja läksime kodu poole. Teel nägin, et kõik poed olid pimedad. Elekter oli tõesti ära.
Kodus ütles Inno, et oli mulle helistada püüdnud, aga ei saanud. Selge - nüüd oli siis ka telefonilevi ära. Ja internet - Inno ei saanud enam lugusid üles panna.
Ta ütles, et viimased lood, mida ta nägi, olid sellest, kuidas Madriidis ja Lissabonis oli tekkinud hirmus paanika. Metrood seisid, rongid seisid, inimesed olid liftidesse kinni jäänud. Meie aga selle kohta enam edasi lugeda ei saanud, kuna internetti polnud.
Mõtlesime, mida teha. See polnud õnneks esimene õppus me elus. Võrus oli ju 2019. aasta oktoobritormi ajal suur elektrikatkestus ning vot siis oli paanika. Kuna tuba läks kortermajas kiiresti külmaks ning kadus ka vesi. Me ei olnud sellise olukorraga üldse arvestanud ja meil polnud koju vett varutud. Ega ka patareidel töötavaid lampe. Ühe lambikese Inno kuskilt sahtlipõhjast leidis ning selle me saime lakke riputada.
Pärast seda ostsime kokku hästi palju patareidega lampe ning võtsime need ka Hispaaniasse kaasa - igaks juhuks. Samuti on meil igaks juhuks garaažis väligrill. Ja kümneid pudeleid vett.
Grill läkski eile rõõmsasti käiku. Inno grillis lastele õues lõhet ja friikaid, lihapalle ning - vardaid. Lapsed ütlesid, et üks paremaid päevi üldse :D
Samuti lasime kiiresti - igaks juhuks - vanni vett täis. Võrus me seda teha ei taibanud, kui veel vett oli, ja pärast kahetsesime.
Aga meil siin ei läinudki vesi ära. Lihtsalt kuum vesi lõppes otsa, kuna boiler ei saanud vett soojendada. Aga külm vesi ei kadunud ära korrakski.
Uudistest meil polnud aimugi, kuna telekat ju vaadata ei saanud ning nett oli maas. Küll sai kuulata autoraadiot. Meie midagi aru ei saanud, kuna seal räägiti nii kiiresti. Roosi, kes hispaania keelest aru saab, edastas meile, et valitsus olla lubanud "tardeks" ehk õhtuks probleemi ära lahendada. Millal täpselt see tarde on, ei öeldud. Inimestel soovitati olla "calma" ehk rahuneda.
Õhtupoole, kui elekter ikka tagasi polnud tulnud, tekkis muidugi väike ärevus. Et kaua siis VEEL aega võtab. Sõidaks kuhugi, aga kuhu? Kus üldse elektrit on? Ei tea, sest selle kohta raadios infot ei edastatud.
Otsustasime minna linna peale jalutama ja vaadata, kas teised on ka ärevuses. Ja mida nad üldse arvavad. Esmalt möödusime oma tänava pubist. See polnudki suletud. Omanik oli lauad välja tõstnud ning serveeris kundedele õlut, kui möödusime. Egas elektrikatkestus ole põhjus uste sulgemiseks! Mehed jõid väljas rahuolevate nägudega õllekest ja paanikat ei paistnud kusagilt.
Pastelaria ehk kohviku juures nägime Roosi klassiõe ema, kes on seal ettekandja. Tema ütles, et elekter pidada tagasi tulema kella kümneks. Unustasin küsida, kas õhtuks või hommikuks. Aga mures ei paistnud olevat temagi. "Loodame, et kõik läheb hästi!" ütles ta naeratades.
Seejärel mängisime natuke mänguväljakul, Ella ajas Innot taga ja Roosi kiikus, ning kella poole kümne ajal hakkasime liikuma kodu poole. Naljakas oli vaadata, kuidas tänavalambid ei süttinudki. Inimesed olid väljas, oma kodude juures, jutlesid naabritega. Õhus oli tunda väikest ärevust.
Kella kümne ajal valitses me linnakeses pilkane pimedus. Ilmselt nõndasamuti ka suurlinnades, Madriidis ja Lissabonis. Tervel Ibeeria poolsaarel. Mõtlesime Innoga, mis juhtub, kui ka öösel elekter tagasi ei tule. Kui ahvatlev selline pimedus võib olla kurjategijatele. Maroidööridele. Ja mis, kui elekter ka homme ei tule? Kas inimesed lähevad paanikasse ja hakkavad poode rüüstama? Hispaania valitsusel oli ilmselt üks aegade raskemaid ning närvesöövamaid päevi.
Kodu oli ka pime. Lülitasime oma patareidega lambikesed sisse ning nägime lastele süüa anda ning nad magama sättida. Enne magama jäämist mõtlesin, et ma ju ei teagi, kas homme üldse kool on, kuna elektrit ju pole.
JA SIIS TA TULI TAGASI. See elekter. Korraga lõid kõik lambid säravalt põlema. Kell 11! Lapsed juba magasid ega teinud sest väljagi, aga Inno sai UPSi uuesti tööle panna. Internet tuli tagasi kell kolm öösel. Inno oli siis üleval, kuna ei saanud suurest ärevusest magada.
Täna hommik algas meil juba elektriga. Viisin lapsed kooli. Neid oli seal vähe, ilmselt olid osad veel eilse päeva kogemusest šokeeritud ning polnud oma lapsi kooli saatnud. Kui kohalikust Diast läbi läksin, siis nägin seal kaht Roosi klassikaaslast koos isaga. Nemad elavad ühes väikeses maakohas ning tulevad kooli koolibussiga.
Koolibussi aga täna koolimaja ees polnud. Isa oli üpris tujutu olemisega ning laadis kärusse mitu kanistrit vett. Kuna nende kodu jääb Portugali piiri lähedale ja Portugalis ei ole siiamaani igal pool elektrit ning samuti vett, siis võis nõnda olla ka nendega.
Et siis nõnda. Ahjaa, Sanches oli eile kella seitsme ajal õhtul välja kuulutanud eriolukorra. Ehk siis asi oli tõsine. Praeguseks on elektriga kaetud 80 % Hispaaniast.
Pildil Inno eile koos lastega meie kodu hoovis grillimas.