Ella korraldab raamatukogutoas segadust

 Jälle! Tarvitseb mul vaid korraks selg keerata, kui Ella on raamatukogutoas segaduse korraldanud. Põrand riiulitest maha kistud raamatuid täis ja Ella neid ahnelt uurimas. Sedapuhku siis Margaret Atwoodi! "Nagu ema, nõnda tütar," ütles Inno naerdes :D

Aasta ja kahe kuune Ellake

 Värske foto aasta ja kahe kuusest Ellakesest. Suure õe Roosi pliiatsitega joonistamas. Kunstihuvi on meil täiesti olemas :) 

ESIMENE PRESIDENT, KES EI OLE ÜLBELT TARK

Nonii! Kuulasin nüüd ära kõik tänased Karise intervjuud ning tuleb tunnistada, et tegemist on väga toreda mehega. Heatahtliku huumorimeelse mehega, kes on kõigele lisaks ka tark. Kuid mitte ülbelt tark, vaid heatahtlikult tark. Sellist presidenti ei ole meil veel ausalt öelda olnudki. Meri oli ülbelt tark, Rüütel oli... noh, Rüütel oli see, kes ta oli, Ilves oli ülbelt tark ning Kaljulaid oli samuti ülbelt tark. Need ülbelt targad pidasid end rahvast ülemaks ning kõnelesid kui kõrgelt kantslist, nagu papid. 

Karis seevastu asetab end küsija ning nõnda ka rahvaga ühele tasemele ning tema silmadest kumavad vastu heasoovlikkus ning sõbralikkus. Ta ei ürita olla see, kes ta ei ole, ning on just see, kes ta on. Midagi varjamata.

Nii et hea tunne on hinges. Kõigele vaatamata saime endale hea presidendi.

Kuhu jäi presidendikandidaatide debatt?

Presidendivalimiste lahutamatuks osaks on alati olnud presidendikandidaatide debatt. Noh, et rahvale oleks teada, mis mees või naine nende uus president on. Praegu oleme aga kuidagi jõudnud olukorda, kus valitakse juba Riigikogus presidenti. Ilma mingi debatita!

Ok, ma saan aru, et Põlluaas ei saanud hääli kokku, aga no olemasolevale presidendile Kersti Kaljulaidile oleks ikka võinud pakkuda võimalust Alar Karisega debateerida! Kasvõi siis ajakirjanduses. Vähemalt lugupidamisest tema vastu.

Karis on kahtlemata väärikas mees, aga midagi muud me tema kohta nagu ei tea. Mis ta arvab elust, inimestest, mis on tema jaoks olulised põhimõtted? Seda on tutvustatud ainult erakondadele, aga inimestele? Hüva, presidenti valivadki erakonnad, aga no vähemasti LUGUPIDAMISEST rahva vastu oleks võinud meile ka teada anda, mis mees see Karis ülepea on. 

KIRJANDUSFÄNN ELLA

 Mõtlesin, et kus Ella on - tavatu vaikus tekkis. Tavaliselt on lapsed siis pahandust tegemas. Kus on üheaastane, mõtlesin. Ja leidsin ta raamatukogutoast oma laua tagant raamatut uurimas :D

Kui Roosi on issi moodi IT-fänn, siis Ella paistab emme moodi kirjandusfänn olema :) 

ASTMA. JA EI SAANUDKI MA TÄNA POODI ILMA MASKITA PROMENEERIMA MINNA :(

MNJAHH! Tahtsin täna poodi minna, aga astma tuli nende külmade ilmadega tagasi ja mõtlesin, et kuidas ma köhaga lähen. Ja veel ilma maskita. Raudpoltkindlalt peetakse koroonikuks. Kuigi astmaköha on selgelt teistsugune kui viirushaiguse köha, aga seda muidugi ainult astmaatiku jaoks. Teiste jaoks ilmselt vahet pole. 

Nii et jäi mul tänagi järele proovimata, kas ma ilma maskita poodi sisse saan. Ja jälle läks poodi Inno. Kes hooples, et häh, tuiskan nii kiiresti poest maskiga läbi, et midagi aru ei saa. Inno on nutiinimene ning maksab alati iseteeninduskassas. Mina hajameelse boheemina seda muidugi kasutada ei oska. Ikka veel! Hea, et pangaautomaadist raha välja võtta oskan - sellega oli ka alul suuri raskusi. Aga ära õppisin. Iseteeninduskassat ma aga kardan. Mulle meeldib inimlik kontakt, kassapidajale 'tere' öelda ja vastastikku naeratada, muidu oleks nagu robotmaailmas, ja nõnda läheb minul alati poes palju kauem kui Innol. No ma muidugi valin asju ka kauem kui Inno, aga see selleks. 

Inno ütles, et ta võib nüüd iga päev poes käia, pole probleemi. No vaatame. Ma tahaks mõni päev ise minna. Aga pean ootama, kuni see astma tasandub. 

Sõber Harry ütles, et Eesti kliima ongi astmaatikule väga halb. Nojah, vihmadega see astma mul jälle tuli. Kui oli 12-13 kraadi ja sadas. Portugalis kaob mul alati astma ära, aga Eesti sügis toob ta ilmeksimatult tagasi. Noh, õnneks on mul sel talvel jälle Portugali asja :) 

ESIMENE MASKIPÄEV (MINU MASKI MITTE KANDMISE PÄEVIK)

Kuna ma ei ole veel päris hästi selgeks saanud, kas ma siis tohin niisama ilma maskita poodi minna või pean oma hingamisraskuste tõendamiseks perearstilt tõendi võtma, läks täna toidupoodi Inno. Rääkisin talle küll, et tellime e-poest, aga Inno ütles, et käib kähku ära ja kannatab selle viisteist minti, mis tal poes kulub, ikka maskiga ära.

No hüva. Kannatas. Aga oli tagasi tulles imestunud, et väga paljudel poelistel polnudki maski ees. Ilmselt on siis väga paljudel "tervislik põhjus," miks nad seda maski kanda ei saa :D 

EI MINGEID MASKE ENAM!

Jälle need maskid! Arvasin juba, et maskidega on nüüd kõik, aga uuest nädalast jälle. Mida teha, arutasime eile Innoga oma traditsioonilisel pikal jalutuskäigul. Kas hakkame siis nüüd jälle maske kandma, oma sooja hingeõhku sisse hingama? Aga kust osta sellised maskid, mida me kanda saame? 

Inno ütles, et teab üht õmblejat, kes teeb hirmõhukesi maske, millest ka õhku läbi tuleb. Ja et ostaks tema käest omale maskid. Saaks vähemalt natuke hingata. Mina seda eriti ei uskunud. Ma tellisin endale läinud aastal Moomin'i veebipoest muumimaskid, mis olid ka hirmõhukesed, aga ikka laperdas see mask mulle hingeldamise ajal (ja mask paneb mind alati hingeldama) vastikult vastu nina ning nööris hinge kinni. Ei. Ei. Ei. Ei mingeid maske, ütlesin mina. Visiir! Ma olen nõus kandma ainult visiiri, ütlesin Innole.

No K-Rautas müüakse visiire, ütles Inno. Et lähme K-Rautasse ja ostame endale visiirid. Jah, Tanel Kiik ütles, et visiirid on ka lubatud, kiitsin ma takka. Aga tõele au andes on visiiriga ka väga vastik olla, ütles Inno, ikka hingad oma hingeõhku tagasi sisse. Mnjah, ütlesin mina. Mnjah! Mida siis teha???

Otsustasime, et lõpp, seekord me enam oma ninasid ei kata. Kui, siis just äärmisel hädavajadusel! Kord kuus käib Inno Võru polikas Juulile mähkmeid ja muud invastaffi toomas. Ok, siis pole muud varianti kui tatilapp ette panna. Meil on vaja käia ainult toidupoes. Riided ja kõik muu tellime veebist. Peaasjalikult Amazonist. Mööbli Ikeast, mänguasjad XS-mänguasjadest. Ella mähkmed Prismast. Eesti veebipoodidest tulevad asjad paari päevaga kohale, ainult nats oodata, ei pea selle pärast peaks hinge kinni nöörima hakkama. 

Aga toit, toit, toit. Kust saada toitu nii, et ei peaks õhku ahmima? Selveril ja Rimil on e-pood, teatas Inno rõõmsalt. Uurisime asja ja tõesti! Selverist saab toitu koju tellida kolm korda nädalas, Rimi kohta peame veel uurima, aga Inno mäletas, et selline variant on küll olemas, et paned kodus paki kokku ja lähed siis pärast järele. No super! Paneme kodus paki kokku ja jalutame pärast järele. Meile ju meeldib jalutada. Saab päeva kirja nii, et ennast lämmatama ei hakka! 

Nii naljakas. Tabasin end mõttelt, et tänapäeva maailma iseloomustabki kõige paremini väljend "enda lämmatamine." Inimesi lämmatatakse ning nad lämbuvad. Sellele võib ükskõik kui ilusaid silte külge kleepida ning väita, et see toimub ühiskonna hüvanguks, aga me kõik lämbume. Jah, koroonahaiged lämbuvad ka, aga koos nendega lämbuvad ka kõik ülejäänud. Igaüks lämbub, ka lapsed - kui üle 12-aastased veel koolides maske kandma peavad. Me pole isegi lapsi säästa osanud. 

Me oleme ses võitluses pandeemia vastu tegelikult juba hävinud. Koroona on meist kavalamaks osutunud ning näidanud, et lihtsate lahendustega ei saavuta siin midagi. Lämmatamise ja torkimisega ei saavuta midagi. Millega saavutaks? Vot see on miljoni dollari küsimus.

Aga inimmälu sügavustest on teada, et üks tervise tagatistest on VÄRSKE ÕHK. Võimalikult palju värsket õhku. Sajandeid on meedikud seda meile korrutanud, nüüd aga selle miskipärast täiesti ära unustanud. Maskid, maskid, maskid. Kes terve olla tahab - mõelge, kuidas nendeta saaks.

Ellast on juba väga suur abi

Suur suvi - konditsioneeri abiga! - üle elatud ning ilm lõpuks ometi minu maitse järgi :) Saab jälle ülestähendusi tegema hakata. Mida on siis uut Ella elus? 

Ella on vahepealse ajaga käima ning ka jooksma õppinud ning tema lemmiktegevuseks on mööda mööblit turnimine, milles ta on juba saavutanud märkimisväärse osavuse. Tuleb diivanilt ja ka diivani seljatoelt alla nagu niuhti (emme järelevalve all muidugi). "Varastab" innukalt Roosi mänguasju ning poetab neid mööda elamist laiali. Suutis "ära poetada" ka issi Ikea tööriistakapi võtme, mida me ei ole siiamaani üles leidnud. Ütleb hoolega uusi sõnu, millest lemmikuteks on "emme" ja "anna." Oskab näidata, kus on tema naba. 

Iseloomult on Ella rõõmus tüdruk, kellele meeldib nalja teha ning omal käel maailma avastada. Kui Roosi tahtis, et talle kõik asjad ette-taha ära tehtaks ning kätte toodaks, siis Ella tahab ise teha ning tuua. Inno on väga õnnelik, et pole pidanud teda enne magaminekut süles tassima nagu Roosit. Kuna Ella rahmeldab päeval väga palju ringi, siis on ta õhtuks rampväsinud ning jääb emme süles norinal magama. 

Siin eile aasta ja kahe kuuseks saanud tüdrukutirts mulle koristama appi tormamas :) Ja siin veel üks pildike:

IKEA on täiesti kummaline ettevõte

Üks juhtum veel seoses kummalise ettevõttega, mille nimi on IKEA. Nimelt tellisin sealt kapi IKEA PS. See on selline metallkapp, hea tööriistu ja muid asju panna, ainult et uksed käivad lukku.

Võtmed olid ukse ees, aga väike aastane laps muidugi sai need sealt kätte ja peitis kuhugi ära. Kuhu, ei tea. 

Tellisin siis IKEA klienditeenindusest uued võtmed. Kõigepealt kulus mitu nädalat vastamise peale. Siis vastati, et võtmeid kohapeal pole, need peab kusagilt tellima. Läks umbes kuu aega, kuni anti teada, et üks võti on kohale jõudnud ja maksab 49 senti. Ja et selle saab kätte Tallinnast kõnekeskusest.

Kirjutasin siis, et kas selle võtme saaks postiga Võrru saata. Ja nüüd ootan juba teist päeva vastust. Kui muidu vastavad ettevõtted tavaliselt mõne tunni või vähemalt päeva jooksul, siis IKEA on eraldi tase, kus vastamine võtab päevi, või isegi nädalaid.

IKEA puhul torkab silma, et vastused ja kogu reageerimine käib teatud nihkega. Justkui mingist teisest dimensioonist tulevad vastused.

Kunagi räägiti Hansapanga, praeguse Swedbanki kohta, pärast ettevõtte müüki, et kõik otsused tehakse Stockholmis, Eestis istuvad ainult tuimad käsutäitjad. Ilmselt on IKEA puhul samamoodi. Kõike küsitakse Rootsist üle, isegi seda, kas saab võtme postiga kliendile koju saata.

Kohati tundub, et see ongi laiemalt Eesti arengu pidurdumise põhjus. Enamus ettevõtteid on Skandinaavia firmadele maha parseldatud ja siis kogu elu toimub nende suva järgi. Mis tähendab lõputut ootamist ja venimist, kuna kõige pisemadki otsused tehakse kusagil mujal.

Meenutab kergelt ka üht teist riigikorda, kus samuti otsused tehti mujal, mis inimesed täiesti ära nüristas ja mis lõppes suure paugu ja krahhiga.

P.S. IKEA lõpuks reageeris ja oli nõus võtmed postiga saatma. Kokku läks see maksma ligi 5 eurot. See pole küll suur summa, aga ikkagi. Portugalis näiteks pakkus IKEA samalaadset teenust täiesti tasuta. See näitab, et firma jaoks on standardid eri riikides erinevad.

Koroonast ehk mis tähendab „Usaldan teadust”

Praegu kõlab tihti loosung „Usaldan teadust”, seda peamiselt vaktsineerimisega seoses. Seda ilmselt tulenevalt asjaolust, et vaktsiinid on teadlaste poolt välja mõeldud.

Tegelikkuses on see loosung eksitav, sest tegemist on teaduskatsetega, mille eest muidu makstakse raha. Nüüd on poliitiliste kokkulepetega muudetud inimesed katsejänesteks teaduslikus eksperimendis ja täiesti tasuta. Ravimifirmad teenivad samas miljardeid. 

Selline olukord võib anda tagasilöögi vaktsineerimisele tervikuna, kui vaktsiinid osutuvad ebaefektiivseteks ja tervisele ohtlikeks. Usaldus peaks tulema peale seda, kui katsed on läbi ehk paari aasta pärast, kui pikaajalised kõrvaltoimed on välja selgitatud. Senikaua peaks katsejänestele maksma raha ja kompensatsiooni neile, kes eksperimendi käigus invaliidistuvad. 

Kunagi oli AIDS samuti kole ja hirmutav haigus, aga siis midagi säärast ei toimunud. Koroona pidi inimeste mõtlemist mõjutama, nii et pole võimatu, et oleme sisenenud simulaakrumisse, kus ei saa enam aru, mis päris ja mis mitte.

Ettevaatust: IKEA petab kliente

 

Pilt IKEA kataloogist, kus pilt ei vasta tootele.

IKEA-t peetakse muidu igati vahvaks firmaks, aga Eesti kogemuse põhjal võib küll öelda, et selle ettevõtte teenindus on allapoole igasugust arvestust.

Ilmselt on põhjus selles, et firmal puudub Eestis esindus ja tegevus Eestis toimub allhanke firmade kaudu. Nende kvaliteet jätab soovida.

Oleme tellinud kolm korda IKEA kaupa koju, seda vaatamata kojuveo krõbedale, 70-eurosele hinnale. Põhjuseks on asjaolu, et Tallinna teeninduspunkti on Lõuna-Eestist tülikas ja ka ohtlik sõita, sama lugu on Riia poega.

Selle kolme korra jooksul võib täiesti rahule jääda vaid ühe tellimusega. Esimese tellimuse puhul oli ühe toote üks osa puudu, lapsetooli jalad, viimase tellimuse puhul terve toode, kirjutuslaud puudu.

Lisaks on kojutoomine nagu loterii. On teatatud, et kaup jõuab 9-21, nii et sa pead terve päeva kodus passima ja telefonikõnet ootama. Transporditeenuse osutajad olid väga kahtlased tegelased, kaks tursket selli, kes panid kauba lihtsalt auto kõrvale tänava äärde maha, võtsid allkirja ja lahkusid. Ei aidanud isegi tuppa tuua. NB! Kojutoomise teenuse hind on 70 eurot!!! Pärast selgus, et ühte kirjutuslauda ei olnud. Kui helistasin kullerile, siis ta ütles, et nemad ei tea midagi, nemad pole IKEA, ja et ma võtaks ühendust IKEA-ga. Sellised tegelased tiirutasid vanasti Tallinnas keskturu ümbruses, nüüd siis on IKEA kullerid.

Nüüd oleme ilma kauaoodatud kirjutuslauata. Tellisime kaks lauda, üks jõudis kohale, teine mitte. Väga sitt maitse on suus igatahes. Nagu oleks näkku sülitatud. Lausa nutt tuleb peale, kui mõelda, et tegemist on IKEA-gs.

Eelmistel kordadel on kaup ilusti tuppa aidatud tuua, nüüd polnud enam sedagi. Ilmselt on hakatud teenuse pealt kokku hoidma, kuigi hind on jäänud samaks, 70 eurot.

Oleme tellinud kaupa veebipoodidest nii Eestis kui mujalt kümneid kordi ja mitte kunagi pole sellist jama olnud. Kusjuures kojuvedu on olnud selliste summade juures kas tasuta võiks maksnud maksimaalselt 10 eurot. Kaup on ilusti kõik kohale toodud, kuller on ette teatanud ajavahemiku tunnise täpsusega, millal tuleb. Kõik tooted on ilusti kohale toodud, ei mingit valskust ega pettust, mitte kordagi.

Lisaks oli viimases IKEA tellimuses üllatus. Nimelt oli riiul selline, mis ei vastanud kuidagimoodi pildil kirjeldatule. Pildil on näha, kuidas riiuli peale mahuvad ära taldrikud, tegelikkuses oli riiul aga palju kitsam, kuhu taldrikud ära ei mahu.

Kui kirjutasime IKEA-le kaebuse, vastas firma Runikon Retail OÜ (ilmselt IKEA allhankefirma) esindaja, kes märkis, et pildid ongi illustratiivsed ja midagi teha pole. Ise olen süüdi, et ei tutvunud firma ostu-müügi eeskirjadega. Ja kui toode ei sobi, on see võimalik tagastada väljastuspunkti kassasse, ehk siis viia ikkagi Tallinna. Kui see pole kliendi nörritamine, siis mis see on?

Olen varem soetanud asju IKEA Soome poodidest, ja seal pole kunagi mingeid probleeme olnud. Eestis on aga väga negatiivne kogemus. Võib öelda, et IKEA petab Eestis kliente, seda süsteemselt ja nagu tagasiside põhjal järeldada, võibolla isegi teadlikult. Miks seda tehakse, on arusaamatu. On arusaamatu, kuidas selline ettevõte, mis nõuab oma allhankijatelt täpsust, ei suuda ise korrektselt tellimusi täita.

AITAB JUBA SEST PIDEVAST LÄMBUMISTUNDEST!

Üha totram on vaadata, kuidas "maskikohustust" erinevates asutustes erinevalt tõlgendatakse. Käisime hiljuti Pärnu Strandis. Seal polnud pea ühelgi naerusuisel töötajal maski ees. Ei pannud meiegi. Küll oli hea üle hulga aja vabalt hingata! Samas mõnes poes on juba ukse peal kuri silt, et maskita ei teenindata. Näiteks Selveris ja K-Rautas. Aga astud läbi mõnest väikesest kohvikust ja sõbralik perenaine ütleb sulle, et võid rahulikult maskita olla. 

No kaua võib sedasi poolkohustuslikult? Minu arvates võiks endale lõpuks ometi ausalt tunnistada, et mask ei ole mitte kaitse koroona vastu, vaid viis end maha rahustada. Et kui ma olen siin selle kaltsu taga peidus, siis ma olen kaitstud kasvõi kahesaja koroonahaige vastu, kes muga ligistikku koos seisavad. Terve mõistus, halloo! Aga terve mõistus ei kuule, sest terve mõistus ütles juba ammu adjöö, tema seda hullust kaasa ei mängi. 

Ma saan aru - kogu maailm on hulluks läinud. Hispaania purjetab lolluse laevade esireas - maski tuleb kanda ka väljas, värske õhu käes, ning seda peavad tegema ka lapsed alates kuuendast eluaastast. Portugalis kehtestati just sund randa "sisenedes" maski kanda. Saksamaal kõlbavad ainult spetsmaskid. 

Poolakad on loomingulised. Nemad kannavad maski küll, aga kõikidel on nina väljas. Et jah, ok, me teeme seda näitemängu kaasa, et usume maskidesse, kui te nii väga tahate, aga värskest õhust me ei loobu. 

Eestis kohtab selliseid loomingulisi mõtlejaid vähem. Poodi sisenedes paneb enamik inimesi kuulekalt maski ette. Ma olen ka pannud, aga eile hakkas miski vastu. Maski all hakkas hinge matma ning pea hullult ringi käima. Tõmbasin nina välja. Kuratlikult hea tunne oli. Ei pannudki enam tagasi. Nüüd käingi nii. Sest kohustuslik on ju ainult maski kandmine. See tähendab seda, et mask võib vabalt ka lõua all kõlkuda. Poolakatel ongi nii. 

Aga mis mõte on sellisel janditamisel? Aitab juba. Pigem võiks hoolitseda selle eest, et poed poleks ülerahvastatud ning et inimesed hoiaks teineteisega distantsi. Siis ei pea kelleltki hingamisõigust ära võtma ning kedagi pidevasse lämbumistundesse määrama.

Kuusteist aastat kohtumisest :)

 

Meil Innoga täitus siis eile, 21. mail, kokkusaamisest 16 aastat. Uhh, päris palju! Samas tunne on, nagu oleks kohtunud eile :D Mis meid ühendab? Me oleme hullud! Me võime päevapealt otsustada, et vot, homme hommikul sõidame Hispaaniasse. Või Portugali! Või kuhu iganes. Nii et kindlasti spontaansus. Kirglik vabadusearmastus. Soov näha kogu aeg uusi kohti. Elada hetkes, päev korraga. Isegi nüüd, mil maailm on tundmatuseni muutunud. 

Ja kindlasti austus teineteise töö vastu. Mina olen kirjanik ja Inno on ajakirjanik. Oleme üksteise kõige suuremad fännid. Ilma selleta ei saa minu arust üheski paarisuhtes, sest ainult nõnda saavad inimesed saavutada oma maksimaalse potentsiaali ning olla õnnelikud. Kui sul on keegi, kes usub susse 100 %. 

Ja muidugi meie tüdrukud. Julia, Aurora ja Estrella. Kes on täpselt samasugused nagu nende vanemad :D

KONG E 2021 EHK KURISTIK ON TASANDUNUD

Ühe asja eest peame koroonale ka tänulikud olema. 2007. aastal tekitas Reformierakonna poolt juhitud valitsus Eesti inimeste vahele sügava lõhe, mille mõjud kestsid ühtekokku ligemale viisteist aastat. Seda on pea sama kaua, kui meie Innoga koos oleme olnud. 

Aga koroona tegi ära selle, mida rahvast "jaga ja valitse" põhimõttel ohjes hoidev valitsus oma kõige halvemaski unenäos poleks suutnud ette kujutada. Senised kuristikud täitusid ning neist sai üle kõndida. Nüüd näeme, et eestlased ja venelased protesteerivad politseiriigi vastu koos, õlg õla kõrval. Isegi õukonnameedia sulepeast välja imetud Kremli-artiklid ei suuda neid heidutada. 

Sest no kaua võib seda Kremli laulu laulda, ausalt? Hetkel ei seo meie käsi siiski Kreml, vaid Eesti oma politsei. Trumme, viiuleid ja karmoškasid ei korja ära mitte Kreml, vaid Eesti oma politsei. Inimesi ei arreteeri ega alanda mitte Kreml, vaid Eesti oma politsei.
Eesti oma riik. Eesti oma valitsus. Mida juhib taas, täpselt nagu Pronksiöölgi, ei keegi muu kui Reformierakond. Ainult et nüüd on ta sunnitud minema ka eestlaste vastu. Sest seda nende loodud lõhet enam ei ole. Ja see tekitab valitsuses peataolekut ning paanikat.

Kuidas selles uues olukorras käituda? Sellises olukorras ei ole varem oldud. Praegu üritatakse meeleavaldajaid diskrediteerida, seostades neid - taaskord! - Kremliga. Aga kas inimesed on nii lollid, et seda usuvad? Kui see, milles asi tegelikult on, vahib meile otse silma.
Asi on selles, et praegu ei kannata mitte ainult venelased, vaid ka eestlased. Eestlased, kes on kaotanud töö. Eestlased, kes tajuvad, et on sattunud samasugusesse - või veel hullemasse - laagrisse, kui see, kust tulid läbi häda ja viletsuse tagasi nende vanaemad ja vanaisad. Kongi nimega E 2021 ehk Eesti aastal 2021.

Ma arvan siiralt, et enam ei ole võimalik inimestele valetada ega loota, et nad seda vale usuksid. Kuristik on tasandunud ning selle uuesti loomiseks peaks võtma inimestelt mõistuse.

MEELE AVALDAMISEST NÕUKAAJAL JA PRAEGU EHK KUIDAS KÄITUS MIILITS JA KUIDAS KÄITUB POLITSEI

Küsisin Innolt, et kas öölaulupeolised ka oma üritusi registreerisid, ta oli nimelt üks lauljatest.

Inno rääkis, et parajasti toimusid Vanalinna päevad ja Tallinna 7. keskkooli koor, mille liige oli ka Inno, esines seal. „Mingil ajal lõppes asi Raekoja platsil ära ja mõtlesime, mida edasi teha,” ütles Inno. „Siis jalutasime Lauluväljakule. Tee peal liitus meiega veel inimesi. Läksime laulukaare alla laulma, põhiliselt keelatud laule.” 

Küsimuse peale, kas nad oma ürituse ka registreerisid, ütles Inno: „Selle peale ausalt öeldes isegi ei tulnud. Aga meelde jäi see, et kongiga džiibid sõitsid närviliselt Lauluväljaku kõrval mäest üles ja alla. Meil oli kogu aeg tunne, et meid viiakse kohe ära. Aga nad ei reageerinud millegipärast.” Erinevalt Eesti politseist!

Veel meenutas Inno, et enne öölaulupidusid võttis miilits ta isegi korra nö rajalt maha. See oli 1988. aasta maipühade ajal, 1. mai paraad. 

Nad tegid koolivendadega alternatiivsed loosungid nagu „Elagu peremehetunne!” , „Kaitske Eestimaa loodust” jne. Rullisid need enne tribüüni telekaamerate ees lahti ja marssisid nendega läbi.
Seepeale tulid erariietes miilitsad nende juurde ja võtsid neilt need loosungid ära. Ja küsitlesid neid. Trumm ja kitarr võeti ka ära. Aga jaoskonda ei viidud!

92. aastal oli aga - siis juba - politsei - palju jõhkram. Inno seisis koos kursakaaslastega Tartu ülikooli juures Jakobi tänaval stipi maja kõrval, käes plakatid, et makske stipendiumid välja. Samal ajal oli Tartus Rootsi kunni visiit. Politsei tuli nende juurde ja võttis plakatid ära. Inno võeti kinni ja pandi politseiautosse. Politseiautos oli Jaan Toots, kellest Inno siis veel midagi ei teadnud. „Ta oli siis mingi tähtis kärbes,” seletas Inno. 

Järgnes küsitlemine, et miks nad seal seisid ja miks nad meelt avaldavad. Aga jaokonda - jälle! - ei viidud. Kuigi Inno pidi Tootsile ligemale tund aega aru andma :D 

Tuleb välja, et Eesti politsei on praegu kõige jõhkram, sest tarib inimesed jaoskonda. Siseruumi, kuigi praegu peaks just siseruumides toimuvaid koosolekuid vähendama!

Peaasi, et keegi kuskil meelt ei avaldaks! :D 

NÄKSIPI KOERAD JUBA URISEVAD ERUTATULT

 Teate, mis mulle nende Toompea protestide ning nende maha surumisega seoses meenub? Mulle meenub, kuidas Nõukogude miilits kunagi punkareid autodesse toppis ja jaoskonda ülekuulamisele viis. Siis oli see arusaadav, sest me olime võõra võimu all. Aga praegu? 

PRAEGU SAADAB EESTI VALITSUS EESTI POLITSEID EESTI RAHVA VASTU!

Mis järgmiseks, ma küsin. Rahvale saadetakse kallale Näksipi koerad? Ma ei imestaks. 

Rahva vastu, kes on lihtsalt väljas koos ja laulab vabadusest? 

Eesti iseseisvuse eest võidelnud mehed pööravad end praegu hauas ringi.

MULLE NEED PROTESTID TOOMPEAL MEELDIVAD

Ma ütlen teile ausalt, et minule need meeleavaldused Toompeal meeldivad. Jah, ma leian endiselt, et koroonast me ilma piiranguteta lahti ei saa, AGA kui rahvas võtab vastu vaidlemata omaks kõik, mis valitsuse poolt tuleb ning järgib kõiki seadusi täht-tähelt, siis on kah kuidagi mage. Selline riik sõuab tasapisi, ent kindlalt diktatuuri poole. 

Kas te mäletate, veel mitte kuigi palju aega tagasi peeti vabadusvõitlejaid poolearulisteks ehk ullikesteks? Kui me Innoga kümmekond aastat tagasi Stenbocki maja ees reformikatest ministreid kimbutamas käisime ja Tiit Madissoni ning Vello Väärtnõud intervjueerisime, siis oli suhtumine igatahes selline. Vabadusvõitleja oli kui mineviku igand, natuke ogar tegelane, kelle üle naerdi.

Nüüd on teisiti. Koroonapiirangute vastu protestivad autokolonnid ning ühislaulmised Toompeal on muutunud kuidagi ägedaks ning šefiks. Inimesed tulevad nende üritustega kaasa ning valitsus ei kiirusta neid laiali ajama. Ilmselt tajudes, et ajad on muutunud - inimesed peavad oma õiguste eest seismist oluliseks ning riigipoolset jõu kasutamist ei mõistetaks. Isegi mitte kriisiajal. 

Nüüd võiks pikalt rääkida sellest, et kas kriisiajal on selline protestimine ikka vastutustundlik. Kas ei levitata sellistel üritustel viirust ega seata elusid ohtu. Vastus on, et muidugi levitatakse ja seatakse. AGA teisalt - kas inimese elu mõte on siis ainult kehtestatud reeglite järgimine ning vaikselt mööda seina ääri hiilimine, lootuses, et sind ei aeta segamini sääsega? Jah, praegu on kriisiaeg, aga ka kriisiajal ei muutu elavad inimesed robotiteks, kel puuduvad mõtted ning tunded. Ka kriisiajal tahab inimene hingata ning armastada. See võib olla ohtlik, hingamine ja armastamine siis, aga samal ajal ei suuda inimene nendeta. Hingamise ja armastuseta kaob inimeksistentsi mõte. 

Nii et las olla need protestid kõrvuti reeglitega. Nad aitavad meil meelde tuletada seda, mille pärast me õieti elame. Muidu unustame need oskused ära ega oskagi pärast kriisi möödumist teisiti, kui maski tagant hingata ning teistest inimestest kahe meetri kaugusele hoida.

EESTI - KOROONA POTJOMKINI KÜLA

Minu meelest on viimase aja kõige kurioossemaid arenguid Eestis olnud see, et TESTIMINE ON MUUDETUD KARISTATAVAKS. Kui teistes riikides palutakse, et inimesed, tulge ometi testima, siis Eestis on reisimise eesmärkidel testima minek muutunud väärteoks. Eesmärk ilmselt nakatumisnäitu selle abil alla suruda. Et inimesed võimalikult vähe testimas käiksid. Või kas te olete Eestis tähele pannud üleskutseid, et tulge, inimesed, testima? Mina ei ole. Valitsuse eesmärk ilmselt ongi see, et inimesed võimalikult vähe testiks. Et siis hõisata: nakatumine langeb!!! 

Tegelikult muidugi ei lange. Olukord on hull. Intensiiv on täis. Aga kuna inimesed ei julge enam testimas käia (mina ei julgeks, pärast naabrimutt kaebab, et testis selleks, et reisima minna, raisk), siis väheneb ka nakatumiste arv. Hullemat potjomkini küla annab välja mõelda. 

P.S. Inno hinnang valitsuse koroonamänedžmendile: „Majas on tulekahju, aga perenaine jookseb lihtsalt märja lapiga ühest toast teise.”  Väga hästi öeldud minu meelest :D Mul tuli kohe elav kujutluspilt silme ette :D 

ENNE, KUI VAKTSINEERID, MÕTLE!

Ema on mul jätkuvalt vaktsineerimata. Ta tahaks Pfizerit või Modernat, aga Eestis seda ju ei ole. Nüüd reedel, laupäeval ja pühapäeval toimuval massvaktsineerimisel topitakse ainult AstraZd. Ema seda ei taha ja nii jääb tal minemata. Minu südametunnistus ka ei luba teda sinna ajada. Pärast viskab veel sussid püsti ja siis on minu süü. Ise ma ju ka keeldusin Zenecast, kui mulle seda kui erivajadustega lapse hooldajale pakuti. Süda ei lubanud teha! Pärast viskan veel sussid püsti, aga mul on vaja kolm last suureks kasvatada. 

Ma arvan ka seda, et sel üleüldisel vaktsineerimispaanikal ei ole mõtet. Rahunege, inimesed. Piisab täitsa hästi sellest, kui sa hoiad teistega DISTANTSI, ringi ei SÄHLA ning oled peaasjalikult koos oma PEREGA. Siis võid selle suure süstimisvõidujooksu ära unustada ning selle asemel hoopis raamatut lugeda. Või Netflixist mõnd mõnusat filmi vaadata. Või kevadist ärkavat aeda imetleda. 

Me kunagi Innoga käisime New Yorgis Guggenheimi muuseumis. Ja mulle jäi sealt eluks ajaks meelde üks ekspositsioon huntidest, kes kõik jooksid teineteise sabas kuristiku poole. Ainult mõned hundid valisid kõrvalraja, aga enamus ikka teiste sabas - kuristiku poole. Praegune vaktsineerimispaanika meenutab mulle natuke neid hunte. Inimesed ei mõtle üldse ise, oma peaga, vaid teevad nii nagu teised ees. Aga natuke ju võiks ometigi mõelda. Et mis on konkreetselt minu jaoks hea ning kasulik. Võib-olla see ongi see süst? Kui nii, siis nii, aga enne, kui lähed, MÕTLE!

Kadi Viljakust

Tänases Eesti Ekspressis on siis suur lugu kunagisest seltskonnategelasest Kadu Viljakust, keda tituleeritakse puuküürnikuks, kuna ta on oma üürikorteri üürileandjale mitme aasta üüriraha võlgu.  

Seda, et Viljak üürileandjale võlgu jäi, ma ei imesta. Kunagi tegi Inno kaastööd tema portaalile Trend 24. Ka siis jättis Viljak talle lugude eest maksmata. 

Ekspressi loos on ka meid mainitud. Et avaldasime oma blogis Viljaku alastiotod. Kui te neid nüüd siia otsima tormasite (kindlasti tormasite!), siis vabandust, pidime need kohtu käsul maha võtma. Aga jah, me avaldasime nad. Pärast seda, kui Viljak ütles, et ei kavatsegi Innole lugude eest maksta (võrdle lõiku allpool, kus ta ütleb, et ei kavatsegi üüri maksta :D). Üks inimene (Viljakul oli tollal kisma teise tuntud seltskonnategelase Anna-Maria Galojaniga) saatis nad meile ning nad olid siin blogis mõnda aega üleval. 

Kõige naljakam osa Ekspressi loost on aga see, kus Viljak ütleb üürileandjale, et ei saa üüri maksta seepärast, et Ekspressi vastutav väljaandja ehk siis Hans H Luik pole talle töö eest tasunud. Luik lükkab selle info ümber ning millegipärast ma usun teda :D Olen ka ise Ekspressile kirjutanud ning mitte kunagi pole maksmata jäetud :D 

Siinl lõiguke tänasest Ekspressi loost: 

/Üür laekub vaevaliselt. Kuigi üürileping seda keelas, peab Viljak korteris suurt hundikoera. Majaelanikud käivad ringi, gaasiballoonid taskus, sest koer oli üht neist hammustanud. Samuti on Viljak korterist ära viinud omanikule kuuluva mööbli – kummuti, sohva, toolid ja riidekapi. Omanik palub Viljakul mööbli tagasi tuua, Viljak ei too. Omanik tahab teada, kus mööbel asub. Viljak ei vasta.
Küll aga ületab uudiskünnise tema koer, kui hammustab Rotermanni kvartalis turisti. Viljak sõimab kohale saabunud varjupaiga töötajatel näo täis. Röögib hüsteeriliselt mupo töötajate peale. Viimaks viiakse naine sunniviisiliselt kainenema. Kogu asjast tehakse video, mis ilmub ka Delfis. Aprilli viimasel päeval saadab korteriomanik Reinik Viljakule e-kirja, milles teatab, et üürileping on üles öeldud. Viljakule on ette nähtud kümme päeva välja kolimiseks ja korteri üleandmiseks. Viljak teatab, et omanik unistagu edasi. Tema elab korteris nagu ennegi ega kavatse enam üldse üüri maksta. Mitte sentigi./

SURMA KÕRVAL ON KOHT KA LAULUL JA NAERUL

Me peame sellest ajast kuidagi läbi tulema. Kuidagi. Aga kuidas? Kuidas oleks, kui võtaksime eesmärgiks selle, et keegi ei saaks üleliia palju haiget?

See on tõsi, et pole suuremat kaotust kui elu ning surnuid enam tagasi ei too, aga ärgu me lein kasvagu nii suureks, et me invaliidistame elavad. Enne, kui mu isa suri, kirjutas ta minu jaoks valmis oma leinakuulutuse teksti. See oli umbes selline, mu mälu järgi: „Otsustasin lahkuda taevastele radadele. Ärge minu pärast kurvastage, elu on ilus, küllap kunagi kohtume!” See ilmus muide ka Päevalehes surmakuulutuste rubriigis, Postimees polnud nõus avaldama. Et kuidas ikkagi nii lõbus. 

Aga selles on sügav tõde. Surnud ei soovi, et me nende pärast kurvastaksime. Need, kes on meid armastanud, soovivad, et me oleksime õnnelikud ning et me elu oleks täidetud rõõmuga. Mu Vorkuta põrgulaagrist läbi tulnud isa teadis seda hästi. Ta ei jätnud kunagi kasutamata ühtegi võimalust elust rõõmu tunda. Ta õpetas seda mullegi. „Ära ütle, et suri. Ütle, et viskas sussid püsti,” viskas ta surmagi üle nalja. „Või pani kõrvad pea alla!”

Praegu on raske aeg, aga Eesti rahva ajaloos on olnud palju raskemaid aegu. Palju-palju raskemaid. Ja kummatigi suudeti ka siis naerda ning elust rõõmu tunda. Noored mehed läksid sõtta lauldes, need laulud on kuulsad siiamaani. Surnupealuusõdurid. Teate neid sõnu? See oli mu isa ja teiste leegionäride laul. 

/Rünnakrelvade terases, tules,
kõlab leekides Kuradi naer – hah-hah-haa!
Sirgub vabadusidu,
ei murta neid ridu,
kes Eesti eest andnud on kõik./

Nüüdki, mu sõbrad, kõlab leekides Kuradi naer. Aga ärme kohku selle ees nagu need noored poisidki ei kohkund. Vaatame talle julgelt silma ja naerame vastu. Surma kõrval on naerul koht küll. Sest naer aitab elada! Naer aitab leina taluda! Ja naerust saab alguse uus elu ning uus lootus. Varsti on ta siin, aga ärme enne ära sure! 

Hoiame südames neid, kes ära lähevad, aga ärme sure koos nendega!

Pildil minu isa Vorkuta vangilaagris. Ta tuli tagasi. Kuradid ei võitnud! 

EESTIS EI JAGU ENAM RISKIRÜHMADELE VAKTSIINI

Mu ema tahtis end koroona vastu ära vaktsineerida. Ta on 74, seega riskirühmas. Aga kui ta oma perearstile helistas, siis kostis too, et vaktsiini pole. Mu 74-aastane ema peab ootama.

Samas olid täna Delfis uhked paraadpildid sellest, kuidas AstraZeneca vaktsiiniga vaktsineeriti ära temast poole nooremad riigikogulased. Kuidagi ebaõiglane mu meelest. Pensionärid, kelle elu vanuse tõttu ohus, peavad ootama, aga riigikogulastele tuuakse vaktsiin kandiku peal kätte. Samas, kes teab, äkki mu emal hoopis vedas. Sest lisaks tollele 31-aastasele päästetöötajale, noorele mehele, kes kümme päeva pärast AstraZenecaga vaktsineerimist suri, tean mina veel üht 30-aastast meest, kes suri kaks nädalat peale AstraZenecat. Tromb. Nii et kuidas võtta! 

Ilmselt sattusid riigikogulased paanikasse. Ning otsustasid end enne totaalset krahhi kiiresti ära vaktsineerida. 

KUIDAS MA ALLES PORTUGALIS TEADA SAIN, MIS MUL VIGA OLI

Eestis praegu käiv vaktsiinidebatt (kas vaktsineerida või mitte?) tõi mulle meelde ühe aastatetaguse asja. Nimelt oli mul kakskümmend aastat tagasi tervis väga kehv. Absoluutselt mitte midagi teha ei jaksanud, isegi trepist üles minna mitte. Töötasin siis Tallinna prokuratuuris abiprokurörina, aga pidin töölt ära tulema, sest sõna otseses mõttes ei jaksanud enam trepist üles minna ning tugev õhupuudus oli ka. Suurivaevu suutsin esimesele korrusele ronida, siis pidin pool tundi puhkama.

Läksin arsti juurde, elasin siis Tallinnas. Arst tegi mulle igatsugu teste, aga mitte midagi ei leidnud. Saatis kopsuarsti juurde. Too uuris ka ning käskis joosta ümber haigla kaks tiiru. Ma jaksasin ainult ühe. Aga ei leidnud ka tema midagi.

Siis sain Tallinnas tuttavaks ühe portugallasega, kelle nimi oli Joao, ning sõitsin tema juurde Lissaboni. Seal jätkus sama jama - ma ei jaksanud trepist üles minna, minestasin, ahmisin õhku. Joao viis mind oma sõbra juurde, kes on arst. Too sõber tegi mulle vereproovi ning ütles ehmunult, et ta pole oma praktikas veel näinud, et kellelgi oleks veres nii suur allergianäit kui mul. Sealt hakkasid asjad liikuma. Mind vaatasid üle veel mõned arstid ning selgus, et mul on polüallergia. Ühesõnaga ma olen allergiline väga paljude asjade suhtes. 

Seega ma pidin selleks Portugali jõudma, et teada saada, mis mul viga on. Pärast läksin Portugali paberitega eesti arsti juurde ja too ütles, et no muidugi, siit tuleb kenasti välja, et... Jah! Aga mõelge, kui Portugali arstid poleks minu hädade põhjust avastanud? Allergia ei ole naljaaasi, tõsine allergiline reaktsioon võib põhjustada anafülaktilise šoki. Mul on neid paar tükki olnud. Selline tunne, et hakkad kohe surema. 

Ehk siis, mis ma tahan öelda - kui teil on mõni seletamatu häda, siis tegu võib olla allergiaga. Eriti kui on väsimus ning õhupuudus ka. Ja kui olete allergiline, siis peaksite vaktsineerimisega väga ettevaatlik olema. Eriti kui teil on polüallergia.

Pildil mina 2003. aastal Portugalis, korteris, kus ma tollal elasin. 

LASKE LASTEL PUHATA! ÕPPIDA JÕUAB KA PAARI AASTA PÄRAST

LÕPETAGE ÄRA see loll jutt sellest, kuidas laste kooliharidus tohutult kannatab. Isegi kui lapsed paar aastat koolis käia ei saa, MIS SIIS? Pärast käivad! Minu isa istus kaheksa aastat Vorkutas. Viidi ülikoolipingist ära. Tuli tagasi ja läks uuesti ülikooli. Pärast veel teise ülikooli. 

Kõige tähtsam on sest kriisist ELUGA välja tulla, teisi eesmärke (lõpueksamid!) seada on lihtsalt naeruväärne. Tulge maa peale tagasi. Laske lastel rahulikult olla ja kodus omas tempos õppida. Ärge suruge neid tagant, neil on ka praegu raske. Küll nad pärast järele õpivad. Kõik muu siin maailmas saame uuesti üles ehitada, ainult kaotatud elusid ei saa tagasi.