Neljapäev, 19. mai 2022

78 REISIPÄEV (JÄTK) :)

No jalutamas käidud :) Mõtlesime alul ujuma minna, aga kui randa jõudsime, siis võttis meid seal vastu metsikult kõva tuul. Ja surfajad juba jooksidki, lauad kaenal all, erutatud nägudega ookeani poole. Selge, täna on surfipäev! 

Roosi oli päris pahane, sest tema oli omale spetsiaalselt uue trikoo selga pannud, et ujuma minna, aga kuna meil Innoga võttis tugev tuul hambad plagisema, siis jätsime selle plaani ikka katki. Mina tundsin end täna veel tiba tõbisena ka. Kodus oli ok, aga randa jõudes hakkas pea valutama ja samm muutus töntsiks. Ja külm hakkas. Selles mõttes on Portugalis mõnus, et kui sa oled haige, kasvõi koroonas, siis ilm on nii soe, et jalutada ikka saad. Isegi talvel. 

Tegime selle asemel väikese ekskursiooni Baleali (ma ütlen vahel Baleal ja vahel Peniche, Peniche-Baleal on nagu üks linn) Baleali kõige esimesse surfikooli, mis rajati juba 1993. aastal ühe Bruno-nimelise mehe poolt. Enne seda siin suurt midagi polnudki, aga pärast seda hakkas tekkima ning praeguseks on terve Baleal surfikoole ja -laagreid täis. Ning iga nurga tagant saab laenutada surfilauda ning wetsuit'i ning pea iga hotelli või hosteli nimi algab sõnaga SURF. Ega ma siin ausalt öeldes eriti muid turiste pole kohanud kui surfituriste. Arusaadav, tavalist turisti see pidev 20 kraadi eriti ei peibuta. Kui tuled soojale maale, siis tahad ju sooja :D Mitte 20-kraadi käes võbiseda :D Meie lihtsalt oleme Juuli tõttu selle 20-kraadiga ära harjunud - kuna Juulile üle 25e ei sobi, siis oleme ka meie ennast sellega ära harjutanud :) Ehk siis me pole surfarid, aga meile sobib surfiilm :D

Nii! Pärast käisime veel poest läbi ja ostsime sealt mõned saiakesed. Mul selle koroonaga on söögiisu täiesti ära kadunud ning ma saan süüa ainult croissante ning cracker'eid. Ausõna, muu ei lähe alla :D Innole ja lastele võtsime süüa restoranist. Mina ise tegin endale kodus kohvi ja mõned cracker'id juustuga. 

Panen veel mõned pildid tänasest surfipäevast:





78 REISIPÄEV :D

Appppiii, ma ei olegi tükk aega midagi meie reisi kohta kirjutanud. See on selle pärast, et me olime kõik nii nädal aega tõbised. Ilmselt koroonas :D Kõigepealt hakkas Innol kurk valutama ja lõhnataju null, siis oli Ellu natuke pahur ja higine ning Juuli ärkas öösel mitu korda üles ja virises... Aga üldjoontes mitte midagi hullu. Võrreldes oktoobri lõpuga, kui Innol oli poolteist nädalat 39-40 palavik ning ta ei jaksand voodist vetsu minna ilma, et oleks vahepeal diivani peal viis minutit pikutanud :D Siis oli meil mõlemal kaks nädalat lõhnatunne ära. Nüüd ainult paar päeva. Ja nüüd olid minul õhtul enne magamaminekut naljakad närvivalud, säärelihas tuksles ning kõrvus kohises. But that's it. Korra võtsin paratsetamooli. Ahjaa, magada ka eriti ei saanud, nati selg valutas.

Aga siiski tühised vaevused. Inno tunneb end juba paar päeva reipana ning mina alates täna hommikust. Ellake saab siiamaani piima ja temal lähevad haigused seetõttu lennates. Ainult veidi virisemist ning higistamist :) Isegi palavikku ei olnud.

Nii et meie kogemusele toetudes võin öelda, et see uus koroona pole midagi hullu. Meie oleme siiamaani kõik vaktsineerimata.

Täna hommikul olin nii õnnelik. Tundsin esimest korda lõhna! Ja see oli värske muru lõhn!!!! Meie aias niitis üks paks portugali tööline muretult laulu vilistades murutraktori peal muru ja see lõhn oli nii värske ja magus. Meenutas Eesti muru lõhna suvel.

Kui tore oleks praegu kodus olla. Õunapuud vist õitsevad? Siin on juba südasuvi, päike paistab ning osades paikades on temperatuur juba üle kolmekümne. Õnneks mitte Peniche'is. Siin ookeani ääres on endiselt 20. Aga päike kütab ikka.

Täna lähme jalutama. Paar päeva pikutasime, sest ei jaksand midagi teha ja väiksemgi liigutus võttis higile, aga nüüd tahaks juba õue mängima :)

Olge terved ja rõõmsad :)

Kolmapäev, 18. mai 2022

KAS EESTLASED ON FAŠISTID?

Maria Zahharova ütles, et 1939-1940-aastatel oli Eesti Kaitseliit profašistlike meeleolude kants Eestis. Arusaadavalt tekitab selline väide Eestis raevukat vastuseisu ning õige ka. Sest ega kõik rahvuslased ole tingimata fašistid.

Samas on minu meelest ääretult oluline ka see, et me oleme omaenda ajaloo osas ausad. Kui väidame, et Eestis ning eestlaste seas üldse fašiste (või kui see sõna ei sobi, siis natsionaliste) polnud ega ole, siis on see samuti selge vale.

Minu isa oli Eesti Leegionis, SS-i 20ndas diviisis. Oleme ausad, SS polnud mingi linnukeste liikumine, vaid brutaalselt natslik ühendus. SS ehk Schutzstaffel on organisatsioon, mis on otseselt vastutav ligemale kuue miljoni juudi rahvusest inimese tapmises koonduslaagrites, rääkimata teistest rahvustest ning puuetega inimestest. Nii - nüüd miks liitusid siis minu isa sugused noored mehed selle SSiga? Isa sõnul seepärast, et nad tahtsid kaitsta 1944. aastal Eesti vabadust, et ei juhtuks sama, mis 1940. aastal, kui väga paljud eestlased Nõukogude hävituspataljonide poolt tapeti. Wehrmachti eestlasi ei võetud ning nii oli nende ainus võimalus liituda SSiga, kellelt nad said kodumaa kaitsmiseks vajaliku mundri ning relva. Minu isa liitus 1944. aasta suvel ning ta saadeti Klooga õppelaagrisse.

Sõna "Klooga" tekitab paljudes juutides vastikusvärinaid ning seda arusaadavatel põhjustel. Sest Kloogal oli juutide koonduslaager. Selle kõrval asus minu isa õppelaager. Isa oli mul aus mees ning rääkis, et 1944. aasta suvel asusid sakslased enne venelaste tulekut laagrit likvideerima. Ta nägi oma silmaga pealt, kuidas sakslased käskisid juutidel tulla, puuhalg käes, ning lasid neil siis pikali heita - inimene, halg, inimene, halg. Kui juudid olid pikali heitnud, süüdati nad koos halgudega põlema. Isa ütles, et teda vapustas nähtu sügavalt, ning see oli ka põhjuseks, miks ta sakslastega Saksamaale kaasa ei läinud, nagu paljud Eesti ohvitserid ning sõdurid seda tegid. Selle asemel otsustasid tema ning veel 200 Eesti meest SSist "deserteerida" ning pagesid Keila lähedale metsa. Seal peeti isamaalisi kõnesid, moodustati oma, vaid eestlastest koosnev väesalk ning otsustati minna ühiselt lähenevale Punaarmeele vastu. Väga paljud leegionärid otsustasid aga minna koos sakslastega Saksamaale. Nende seas oli Relva SSi juht Johannes Soodla, kes mu isale enne Keilat vastu tuli ja teda Saksamaale kaasa kutsus - isa keeldus. 

Juute ei tapetud Eestis aga ainult Kloogal, seda tehti ka Vaivara laagris ning Kalevi-Liival. Ning oleme ausad - seda tehti eestlaste kaasabil, sest mu isast paar aastat vanemad poisid võtsid sakslased laagritesse valvuriteks. Kui mu isa oleks olnud paar aastat vanem, ta oli 17, või kui sõda kestnuks kauem, võinuks ka temast laagri valvur saada. Ma ei tea, kas ta sellega nõus oleks olnud, aga see võimalus on olemas. Igatahes jätkus tal julgust sakslastele EI öelda ning ma olen selle üle uhke. Ma olen uhke, et ta deserteeris SSist. 

Selge on ka see, et kui Punaarmee oleks varem Eestisse jõudnud - ja seda ütlen ma Eesti laagrites tapetud juutide perspektiivist - ning laagrid enne nende likvideerimist vabastada jõudnud (juutidele olnuks see vabastamine, sest sakslaste käes ootas neid kindel surm), oleks paljud juudid elama jäänud. Aga kuna SSi mobiliseeritud eestlased hoidsid rinnet kinni, siis jõudsid sakslased laagrid enne likvideerida ning juudid ära tappa, kui venelane kohale jõudis.
Eestlaste perspektiivist polnud aga loomulikult tegu mingi vabastamisega, sest üks okupatsioon asendus teisega. Ja ma arvan, et me ei saa ühtki Eesti leegionäri, Omakaitse meest või kaitseliitlast süüdistada fašismis PELGALT seepärast, et ta sõdis saksa mundris ning sakslasega relvaga venelaste vastu. Küll aga saame fašismis süüdistada neid, kes juutide tapmises aktiivselt kaasa lõid või sellele vabatahtlikult kaasa aitasid. Selliseid eestlasi oli ka, me peame seda endale tunnistama. Ja siiamaani on meie ühiskonnas, meie keskel, neid, kes seda õigustavad ning samamoodi juute vihkavad.

Kui me oma ajaloole ausa pilguga otsa ei vaata, siis muutub meie salgamine relvaks meie vastase käes, mida ta saab kasutada meie ründamiseks. Nii et parem on olla aus - nagu mu isa, kes oleks võinud vaikida, sest paljud, kes olid olnud samas olukorras, tegid seda, vaikisid (ja paljud juutide tapmises osalenud pääsesid seetõttu puhtalt), aga tema ei saanud seda teha, sest ta südametunnistus poleks seda lubanud. Ta oli olnud koos natsidega, ta oli võtnud natsidelt mundri ja püssi ning ta oli ohtlikult lähedal sellele, et saada ise natsiks, aga temast ei saanud seda. Sest ta julges endale tunnistada tõde - natsid oli jõhkardid, kes tapsid inimesi rahvustunnuste põhjal.

Ka väliseestlaste seas oli natse, mis tuli ilmselt sellest, et paljud Eesti natsid põgenesid koos sakslastega Saksamaale ning sealt edasi teistesse riikidesse. Nagu näiteks minu tädimees, kes rääkis kogu aeg juutidest halvasti - kuidas nad on süüdi ühes või teises asjas. Ma ei tea, kas ka tema osales juutide tapmises Tartus, aga ma tean, et ta oli sel ajal, kui seda tehti, tööl Poliitilises Politseis. Juute jäi ta vihkama elu lõpuni ning ta ei olnud kindlasti ainus väliseestlane, kes seda tegi.

Ehk siis minu ettepanek on hakata rääkima oma ajaloost ausalt. Me ei kaota sellega mitte midagi. Vastupidi, võidame, sest võtame sellega vastasel relvad käest. Nagu mu isa ütles - iga rahva seas on häid ja halbu inimesi, nii on ka iga rahva seas natse, äärmusrahvuslasi. Mis on hea, on see, et vähemasti ei ole meie valitsus natslik, teisi rahvusi alla suruv - vähemasti praegu veel mitte. Loodame, et nii jääbki. 

"Äärmuslases" ehk oma romaanis olen selle teema samuti läbi kirjutanud - ainsa erinevusega, et seal on Eestis parajasti võimul natslik valitsus. Ehk seda lugedes on võimalik ette kujutada, mis oleks, kui meid valitseks üks tõeliselt natslik erakond. Kel oleks parlamendis absoluutne enamus.

Kolmapäev, 11. mai 2022

PILTE TÄNASEST PÄEVAST :)

 

Parim sünnipäev üle aastate! Mina täna maailmamere ääres :) 


Lained olid täna keskmised. Oli surfi- ja rannapäev :) 


Ella rannas mängimas. 


Inno ja Roosi käisid ujumas, Ella jooksis neile vastu :) 


Meie pere Angelman tunneb end 20-kraadises Peniche'is ülimõnusalt


Lilled ranna lähedal! 

SÜNNIPÄEV. ÜHTLASI 68. REISIPÄEV :)


Või 69 või 70 :D Tundub, et mul on arvestus tiba sassi läinud, aga reis on ka pikalt kestnud ja kestab veel :D Ühesõnaga! Alustasime tähistamist juba eile ning käisime poes. Lastele mänguasju ostmas.

Lapsed ootavad alati minu sünnipäeva väga. Sest meie peres on traditsiooniks, et emme sünnipäeval saavad kinke lapsed. Mina ise mingeid kinke ei taha ning naljakas oleks siis seda raha niisama raisku lasta. Ostame parem lastele kuhjaga mänguasju! Nii tegimegi :D Ella sai omale uue beebinuku ja Roosi, meie noor fashionista, suure make up komplekti, et ta minu asju ei varastaks :D Ja Juulike uue palli, sest talle meeldib väga pallidega mängida. Ja muid väiksemaid asju.

Tänane hommik algas ka väga ilusasti. Inno ja Roosi äratasid mind laulu ning köögis salaja valmis tehtud kohvi ning kõrvitsamoosisaiadega (Portugalist saab oivalist kõrvitsamoosi!). Ja siis olid taldriku peal juustuviilud koos sinna kõrvale käiva spetsiaalse moosiga. Nämm! Maitsesid tõesti ülihead :)

Nüüd plaanime randa minna. Päike paistab ning sooja tuleb 18 kraadi nagu Peniche'is ikka. Vaatan, et Võrus on praegu umbes sama, nii et saate ka soojust nautida :)

Ilusat päeva kõigile! :)

PS. Ahjaa, päris kingituseta ma muidugi ei jäänud :D Käisime nimelt eile maailma lõpus ehk Euroopa kõige läänepoolseimas punktis Cabo Carvoeirol, mis asub siinsamas Peniche'is, kus me praegu elame. Üle mere on juba Ameerika. Vaatasimegi siis eile kõik koos Ameerika poole :D Pildil ongi vaade Ameerikale :)

Pühapäev, 8. mai 2022

VEEL PILTE KOOS LASTEGA :)


 Minu armsa väikse Lulluga Vastseliina laadal 2012. aastal :) 

Lull ja Roos issi-emme süles 2015. aasta talvel meie vanas korteris, Grethe rõõmu pilt :) 


Kahe rõõmsa tiburulluga Lissabonis Vabaduse avenüül (Avenida da Liberdadel) jalutamas, 2015. aasta sügisel. 


Minu armsa Roosikesega meie lemmikrestoranis Rua Do Vigariol :) 


2019. aasta põrgukuum suvi. Oleme õnnelikud, sest jõudsime 40-kraadisest Hispaaniast ookeani äärde Portugalis Espinhos. Mu romaan on just valmis saanud ja ma olen vaba ning rõõmus.

MINU LEMMIKPILDID KOOS LASTEGA :)


 Kui sündis meie armas Juulike :) 7. veebruaril 2012 Elite kliinikus.


2015. talv :) Kahekuune Roosike ning kolmene Lullu :) Grethe Rõõmu pilt, tehtud Pere ja Kodu loo jaoks meie vana korteri põrandal. 


2015. aasta jõulud Portugalis :) Jõuluvana oli muuseas ukrainlane! 


2016. aasta veebruar Lissabonis :) Meie lemmikväljakul Praca do Comerciol. 


Aasta tagasi Peniche'is ehk siinsamas, kus oleme ka praegu. Kõigepealt koroonatalv Lissabonis ja siis koroonakevad Peniche'is :D Oleme õnnelikud, et see kõik on selja taga :)

Jätkub!

EMADEPÄEV!

Ülioredat emadepäeva teile kõigile! Siin mina koos oma emaga nii Ella vanusena. Juuksed on meil täpselt ühesugused, Ellal on täpselt samasugused käharduvad kiharad. Ja silmad on pruunid nii minu emal, mul kui Roosil ja Ellal. Ema sai need oma isalt Väinölt. Juuksed on mu emal jälle süsimustad, aga mu isal olid heledad. Roosi on mu emasse - temal olid juba beebina tumedad juuksed, Ellal aga hästi heledad.

Pilt on tehtud seitsmekümnendatel meie Rakvere Tõru tänava kodus. Elasime siis Rakvere Tammiku külje all. Mu isa oli Rakvere Metsamajandi asedirektor ning ema kodune. Kui ma veidi suuremaks sain, hakkas ta tegema põdranahast mütse. Mu lapsepõlv oli väga ilus - mängisin päev otsa meie tänava lastega. Õhtul tuli koju isa, kes jutustas mulle alati muinasjuttu. Päeval valvasid mind ema, vanaema ja vanatädi Elsa. Vaesed me polnud, aga rikkad ka mitte. Vahetevahel tuli pakke tädilt Ameerikas :)

Lapse pilgule tundus see aeg idülliline. Ma ei mäleta, et oleks räägitud sõjast. Alles koolis oli sõjanduse klass ning korra proovisime vist ka endale gaasimaski pähe panna, aga ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Mängisin oma sõpradega, turnisin puude otsas ning olin õnnelik. Ja rahulik, teades, et ei juhtu midagi halba, kuna mul on maailma parim isa ning maailma parim ema. Mu elu oli täis rahu ning armastust ning just seda on ühele lapsele kõige rohkem vaja. Rahu. Ja armastust. Muul pole tähtsust.

Ilusat, rahulikku, armastuseküllast emadepäeva teile, mu sõbrad! :)

61-65 REISIPÄEV :)


 Pole mitu päeva kirjutanud :D Meil siin maailmamere ääres on olnud vaikne ning rahulik. Oleme põhiliselt kodus pikutanud ning kas lõuna ajal naabertänava restoranis söömas käinud või lähedal asuvast poest süüa koju ostnud. Sooja on olnud 16-18 kraadi - selline mõnus igavene Eesti suvi. Vahepeal näitab päikest ja siis jälle pilvi. Mitte nagu Algarves, kus taevas on kogu aeg selge ning temperatuuripügalad küündivad 30 kraadini, uhh! 

Mulle meeldib just Peniche - see on ilmselt ainus koht Portugalis, kus on kogu aeg suht sama ilm - nii päeval kui öösel ning pole vahet, mis kuus. Enamasti on 20 kraadi. See on nii tuttav ja turvaline kui teadmine, et pärast talve tuleb alati kevad.

Täna käisime Lourinhas toidutagavarasid täiendamas. Pingo Doce'is on lastele lahe kampaania, kus kui sa kogud piisaval arvul kleepse, saad endale pehme minioni kaisuks. Lapsed on sest täielikus vaimustuses ning täna saimegi ühe armsa minioni ära tuua. Ja süüa homseks emadepäevaks :) Ja 11. mail on ju juba minu sünnipäev, mis tähendab seda, et pidu jätkub kauemaks :D Alustame juba homme ning jätkame, kuni võhma jätkub! 

Rannas pole juba mitmendat päeva käinud, sest on olnud mitu surfipäeva järjest. Tugev tuul ning suured lained. Vaatame, kuidas uuel nädalal.

Helistasin emale juba täna ja soovisin talle head emadepäeva. Ema on mul natuke sõja pärast mures. Et mis saab. Ma siis rahustasin teda nii hästi, kui oskasin. Tundus, et ema rahunes maha. Ta on enamiku oma elust elanud Nõukogude Liidus, alates 1947. aastast kuni 1991. aastani, mis on 44 aastat. Iseseisvas Eestis on ta elanud 31 aastat. Vähem. Ema sündis Kaliningradi oblastis Venemaal, kuhu olid küüditatud ta ema ning vanaema, Eestisse saabus ta nii umbes Ella vanusena. Mu ingerlasest vanavanaema Ida valis uueks elukohaks Eesti, sest tema poeg Ernest oli mobiliseeritud Punaarmeesse ning ta kuulis, et ta saadeti Eesti rindele. Vanavanaema lootis, et leiab poja Eestist, kuid kahjuks jäi Ernest sõjas teadmata kadunuks. Kuid mu vanavanaema otsustas Eestisse elama jäädagi ning mul on selle üle väga hea meel. 

Homme on 8. mai. Lugesin, et politsei on suurte jõudusega väljas. Möödugu see rahulikult ning 9. mai nõndasamuti. Praegu on keerulised ajad, aga kui saaksin soovida vaid üht, siis soovin, et säilitaksime kõik kaine mõistuse. Nagu soovis üks mu hea sõber - rahu ja armastust teile! 

Pildil Roosi ja Ella täna Pingo Doce'is karusselliga sõitmas :) 

Esmaspäev, 2. mai 2022

59-60 REISIPÄEV :)


 

Täna ma loen. Ärkasin hommikul kella seitsme ajal, mis on minu puhul tavatu, ja hakkasin raamatut lugema. Aeglase mõnuga, mida pole teinud juba ammu. Eestis lugesin ainult uudiseid. Vaatasin uudiseid ja lugesin uudiseid. Isegi kella kolme ajal öösel kontrollisin, kas pole juhtunud midagi olulist.

Isegi veel tee peal tegin vahetevahel nii, aga järjest vähem. Nüüd olen olnud pea kaks kuud Eestist ära ning ma loen esimest korda raamatut. Esimest korda pärast sõja algust. Rahulikult. Kiirustamata. Iga lauset nautides. Lausa viis peatükki korraga.

Mida ma loen? See on väga huvitav raamat. Ma võtsin Eestist kaasa viis raamatut, tutvustan neid järgemööda. Esmalt Judith Kerri "When Hitler Stole Pink Rabbit" ehk "Kui Hitler varastas roosa jänku". See on tõsielulistel sündmustel põhinev, läbi lapse pilgu jutustatud lugu sellest, kuidas üks juudi perekond põgenes 1933. aastal, napilt enne Hitleri võimuletulekut Saksamaalt. Perepea, kirjanik Alfred Kerr läks ees Prahasse, kuna oli kuulnud, et juutidelt hakatakse passe ära võtma, ja pärast Zürichisse ning kutsus pere üsna ruttu endale järele. Ema ja kaks last, tüdruk ja poiss, lahkusid valimiste päeval, kartes terve teekonna kuni Saksa piirini, et ei pääsegi isa juurde, et mõni pahatahtlik ametnik võib neilt passid ära võtta...

Jah. Ega tegelikult seda "kõige õigemat" hetke lahkumiseks ei olegi. Kui sa oled ohus, ma mõtlen. Judith Kerr kirjutab, kuidas tema isa peeti "hulluks", sest arvati, et ta reageerib üle ning mingit ohtu pole. Aga kui natsid juba võimule said, muutus lahkumine üha raskemaks ning ühel hetkel juba võimatuks. Paljudel on raske lahkuda oma varast. Kerrid võtsid kaasa vaid raamatud ning kumbki laps ühe mänguasja.

Õnneks ei ole Eesti veel ohus, aga see lugu paneb mõtlema. Mida "oht" tähendab ning kas kui see "oht" juba käes on, jõuad sa enam ära minna? Või pead lahkuma siis, kui sind veel "hulluks" peetakse, et üldse ära pääseda? Sest kui juba pommid plahvatavad, on lahkuda juba väga raske või pea võimatu.

Igatahes soovitan seda raamatut soojalt :) Ja küsimus ka! Mis raamatut ise viimati lugesite või vaatate vaid uudiseid? :) 

Laupäev, 30. aprill 2022

58. REISIPÄEV :)


 
Täna oli jälle ilus ilm, 21 kraadi ning päike siras taevas. Käisime meie restoranis söömas (ta on juba "meie" restoraniks saanud, sest seal maksavad hiigelsuured praed ainult seitse eurot) ja läksime randa. Inno ja Roosi tormasid kohe vette. Roosi hüppas üle lainete ning tema kilkeid oli kuulda kaugele. 

Meie Ellaga aga tegime rannaliivale lillekesi rahu toetuseks. Ellale see väga meeldis :) Juulike kõlgutas me kõrval naerda lõkerdades jalgu. Ta paistis ka seda meelt olevat, et rahu oleks nüüd küll hädasti vaja. Ülal Ellake rahulilli tegemas ja siin veel mõned pildid:



Reede, 29. aprill 2022

57 REISIPÄEV :)


 
"Mulle nii meeldib, et mul on väike õde," ütles Roosi täna õhtul silmade särades. Arusaadav! Täna sai ju väikese õega koos restorani hoovis puu otsa ronida ning üksteist taga ajada. Ja meie maja taga olevas lastebasseinis koos sulistada. Ja pärast koos palli mängida. Ja koos juustupitsat süüa. Ning õhtul veel Trollide filmi vaadata! Väike õde on lahe ning üha lahedamaks läheb. Kui aasta tagasi oli Ellake veel rohkem Juuli sõber - Ella oli siis kümnekuune ning Juuli on meil umbes samal tasemel - , siis nüüd on Ella pea kahene ning tema jäägitu eelistus kuulub Roosile. 

Mida Roosi ees, seda Ella kohe järel. Täna näiteks kammis Roosi issi pea ära ning tegi talle "ilusa" soengu. Pärast seda tahtis Ella ka kohe issi pea ära kammida ning talle soengu teha. Õnneks on Inno väga kannatlik :D Ja nii kõikide asjadega. Praegu hüppavad õekesed näiteks rõõmsalt koos diivani peal. 

Oli ilus päev, päike paistis ning oli 21 kraadi sooja :)  Randa ei saanud, sest oli marukõva tuul, lõi randa jõudes hinge kinni. See-eest olid rõõmsad surfarid, keda kampadena ookeani poole vooris - täna olid suured lained ning seda on surfaritele just vaja. Küsisin Roosilt, kas tema tahab ka surfamist õppida, Peniche on surfarite paradiis ning siin on palju surfikoole. "Eiiiiii!!!" oli kindel vastus :D Noh, näis! Roosil on alati alguses iga asja peale "Eiiiiii!!!!" :D

Pildil hetk tänasest päevast - Ella ei ole kade ning jagab Roosiga oma jäätist.

Neljapäev, 28. aprill 2022

54-56 REISIPÄEV :)


 
Nõndaks, eile ja täna siin jälle mõnus soe ilm, täna näiteks 16 kraadi (öösel 14, ööd ja päevad ongi siin ookeani ääres suht samad), aga päike nii ere, et tundus nagu 23. Inno üliõnnelik muidugi ning ajas meid juba hommikul üles, et välja sööma minna. "Hommik" tähendab minu jaoks seda, et kell on 12 :D Ma nimelt ärkan sel ajal :D Inno ärkab kell seitse - tema on meil hommikuinimene. Magama läheb tavaliselt kell 9 või hiljemalt 10, mina alles 2-3 ajal :D Mulle meeldib öösiti kirjutada. Romaanigi kirjutasin valmis nõnda, et panin lapsed magama ning asusin ise kirjutuslaua taha klõbistama. 

Aga ühesõnaga, vara hommikul, kella 12 ajal, hakkas siis Inno meid välja ajama. Et lähme sööma ja siis jalutama. Pritsis veel veega ka! Ma nimelt kunagi ütlesin talle, et kui mu isa ei viitsinud üksi kohvi juua hommikul (ka hommikuinimene) ning ma polnud nõus üles tõusma, siis ta pritsis mind veega. Pärast seda võttis Inno sama kombe üle! Roosi on ka väga nördinud :D 

Aga läksime siis välja sööma ning Inno sättis end kohe päikese kätte istuma. Mina istusin varju. Meil on alati nii - Inno istub restoranis päikese käes ja mina varjus. Minul on 22-23 juba "hellelukemat", Innol sealtpeale elu alles algab. Balealis meeldib meile mõlemale. Minule on siin olemas nii vajalik tuul ning Innol pole külm. Juuli on ka rahul, sest temale on samuti tuul oluline. Ja tal peab kogu aeg magades aken lahti olema, kasvõi natuke irvakil, ning seepärast on oluline, et ööd oleksid soojad. Ookeani ääres on. 

Sõime kanasalatit ja hamburgereid ning pärast seda läksime randa. Siin on hästi mõnus rand, läheb aeglaselt sügavaks ning lained pole väga marulised, nii et lastele ideaalne. Roosi hullas mitu tundi vees ning pärast oli tükk tegu, et teda rannast minema saada. Ella mängis oma rannamänguasjadega ning Juuli kõlgutas naerda kihistades varjus jalgu. Mina istusin ka varjus. Inno ja Roosi sulistasid vees ning nautisid päikest.

Siis koju ning pikutama. Tegin lastele pitsat ning endale bacalhaud. Inno ei tahtnudki midagi; ta ütleb, et siin tahab ta ainult üks kord päevas süüa. Eestis sõi päevas neli praadi, aga eks külmaga olegi kõht tühjem :D 

Vaatame, mis homne päev toob :D 

Ülal üks kaunitar rannas ja siin mõned merevaated :) 



Teisipäev, 26. aprill 2022

MU ROMAAN JA PRONKSIÖÖ

Tegelikult on ka mu raamatus Pronksiööl väga suur osa. Kui lühidalt sisse juhatada (Postimehe loos oli ka sest natuke juttu), siis läheb Portugali ühe ministeeriumi arvutite osakonna juhataja João G, kelle töö ning rumal ülemus ("stupid boss") on juhtme täielikult kokku keerutanud, Eestisse reisima, sest on kuulnud, et maailma kõige ilusamad naised elavad justnimelt seal. 

Ta kutsub kaasa oma sõbrad Tozé ning Fredi ning sõit Eesti poole läheb lahti. Muidugi ei aima kolm portugali musketäri, et Eestis on samal ajal käimas massirahutused... João tutvub oma reisi ajal mitmete põnevate tegelastega nagu Johan B, Dmitri L ning Maksim R ning teeb põhjapanevaid järeldusi nii enda kui teiste, aga ennekõike julguse kohta - kui kaugele oled sa valmis minema, et kaitsta oma põhimõtteid?

Kõik see võiks juhtuda ka täna ning ma arvan, et need küsimused, mida Joao endalt romaanis küsib, on hämmastavalt ajakohased. Igatahes, kui ma seda romaani kümme aastat tagasi kirjutama hakkasin, siis ma poleks ealeski arvanud, et nii ajakohased.
Üks lõik: 

"I knew one thing: boarding a plane to Lisbon and escaping Estonia was not an option. I couldn’t turn back. Not yet. Why, you ask? Let me answer with the words of Victor Laszlo: „We might as well question why we breathe. We stop breathing, we’ll die. We stop fighting our enemies, the world will die.” I didn’t want to stop fighting my enemies. So I decided to throw all caution to the wind and fight on. I didn’t dare to think of it yet but there it was. THERE IT WAS. I was tested. I’d been inside a prison and I came out of it, stronger. Someone tried to kill me and I lived. I was truly tested. And I was not afraid any more. Of anything. I even threw away the inhalator, because I didn’t need it any more."

Esmaspäev, 25. aprill 2022

ÜHEAASTANE PUU OTSAS


 
Üks reibas Elluke :D Armastab kohutavalt puu otsa ronida nagu mina :D Aga näost läheb üha enam Inno moodi :D 

Silmad on tal pruunid, aga roheka varjundiga, mille on ta ka saanud Innolt :) 

Pühapäev, 24. aprill 2022

NATOSSA TAI HELVETISSÄ EHK 51-53 REISIPÄEV :)


 No nii, täna oli siin ookeani ääres soe päev :) Pilved ja vihmad on läbi ning taevas siras soe päike, mis polnud aga liialt kuum. Ookeani pealt puhus kogu aeg mõnusat jahedat tuult, nii et oli hea, kerge jalutada. Sooja 16 kraadi, aga see pole nagu Eesti 16, vaid tundub palju soojem. Avastasime täna Baleali - enne ei saanud, oli liiga külm - ja jalutasime siin natuke ringi. Leidsime ühe toreda sushika ning pärast seda veel ühe toreda restorani, kus suured praed maksid seitse eurot (Algarves olid poole kallimad - 11-12). Võtsime ühe bacalhu brasi (tursk purustatud kartuliga) ning alentejano (lihatükid merekarpidega). 

Istusime sinna maha ning lapsed jooksid restorani sisehoovi mängima. Seal oli ka kaks portugali tüdrukut, kellega Roosi kohe mängima jooksis - ta on meil selline julge :D Üsna pea öeldi teineteisele juba "Olá!" Väike Ella sibas ka sabas ning üritas isegi puu otsa ronida - sel naksakal tegelasel tuleb kogu aeg silma peal hoida! Nüüd me siis teame, kellesse tema on :D  Kui mina olin väike, siis oli mul ka alati vaja puu otsa ronida ning kukkusin sealt ka päris mitu korda alla :D

Täiesti üllatuslikult istusid meie kõrvallauas kaks soomlast. Ma alguses ei saanud aru, et soomlased, aga kui ma lastega eesti keeles rääkisin, siis ütles hallipäine härra väga sõbralikult: "Hei, naapurit!" ehk "Tere, naabrid!" 

Ja: "Pian NATOssa!" ehk "Kohe oleme NATOs!" 

Et see NATO on soomlastel meeles isegi Portugalis puhates. 

"Joo," ütles Inno ning lisas: "Tai siis helvetissä." Ehk: "Või siis põrgus!" 

Kes ei tea, siis Inno armastab nagu minagi musta huumorit. Soomlased ka, no mina olen ju ka soomlane.
"Joo!" naeris sõbralik vanahärra vastu. 

Aga sellesse restorani läheme kindlasti tagasi. Kui juba soomlased seal käivad, siis on see raudpoltkindlalt soodne ning hea :D

Aga maskid! Sellest pidin ma ju rääkima! Alates eilsest kadusid siis Portugalis pidulikult ära siseruumides kohustuslikud maskid ning minu esitlusel neid enam kandma ei pidanud. Ma enne närvitsesin ka selle pärast - et kuidas nii pikalt selle maskiga hakkama saada. Aga just 23. aprilli hommikust alates kadus see kohustus ära ning portugallased on väga rõõmsad. Seda võis eile näha ka kaubanduskeskuses, kuhu pärast esitlust suundusime - seal oli täielik "laulupidu" ning parklas olid vabad vaid invakohad :D Nii et nüüd saab siin jälle vabalt hingata. 

Jääme veel mõneks ajaks siia, sest plaanis on veel mõned üritused seoses raamatuga, aga neist ma veel esialgu pikemalt ei räägi ;) Las säilib natuke põnevust ka :) Esialgne plaan on olla mai lõpuni ning vaadata siis edasi, kas jääda veel pikemaks või hakata vaikselt Eesti poole tagasi sõitma :) 

Lisan pildikese lastest mänguhoos :) Ella ei jää Roosist maha :D 

Siin veel üks pilt: 

PÄRAST ESITLUST


Niiiiii väsinud. Alles nüüd jõudsime koju - meie aja järgi kell üheksa. Enne hüppasime veel McDonalds'ist läbi - sai Roosile selline lubadus antud. Ning muidugi mänguasjapoest :D Pidi ju kõige suuremaid fänne kuidagi premeerima :D Homme pikemalt!


Reede, 22. aprill 2022

ISA SÜNNIPÄEV


 Täna saanuks mu isa Georg, kes sai nime legendaarse maadleja Georg Lurichi järgi, 95-aastaseks :)

Nii tore oleks temaga täna maailma asju arutada. Seda tegime me sageli - istusime koos köögilaua taga, jõime kohvi ning arutasime maailma asju. Või siis kohvikus või restornis - pildil oleme Tartu restoranis La Dolce Vita isa 80ndat sünnipäeva tähistamas. 

Tahaksin teada, mida arvaks isa koroonast, mida sõjast. Kas ta oleks mures või optimistlik. Mida t minul teha soovitaks. Aga ma tundsin teda nii hästi, et ma tegelikult tean, mida ta mõtleks ja ütleks. Ta oli loomult päikesepoiss, kel kogu aeg suu ntuke naerul - täpselt nagu siin pidlil. Ta ei kaotanud lootust ka oma elu kõige pimedamal ajal Vorkuta vangilaagris, kus ta kaotas oma juuksed ning kus ta jalad toitainete puudusest mädanema läksid. Ta oli seal kaheksa aastat, aga ta tuli ikka tagasi naeratavana. Ega vihanud oma pärastises elus mitte kedagi, ühtegi inimest ega ühtegi rahvust. Tõsi, ühe erandiga - kui isa lehes Stalini pilti nägi, siis sodis ta selle alati pastakaga ära. Need olid ainsad korrad, mil ta ägestus.

Isa jälgiks kindlasti praegu uudiseid suure huviga. Ta tellis endale kõiki ajalehti ning vaatas iga päev päevauudiseid. Õppis 80-aastaselt arvuti kasutamise selgeks. Ta elaks ukrainlastele kaasa ning imetleks nende vaprust. Ta ise läks 44. aasta suvel vabatahtlikuna rindele, olles 17-aastane, ning kui ohvitser poleks teda Keila staabi õuelt kättpidi ära tirinud, siis oleks ta oma uljuses sinna jäänudki. Mul on hea meel, et oli see ohvitser, kes ütles 17-aastasele Georgile, et "sina mine nüüd ära koju, mina katsun edasi Saksamaale pääseda." Tänu sellele jäi isa ellu ning sündisime meie - Eino, Vello ja mina.

Kallis isa, homme on minu raamatu esitlus. Sina olid mu suurim fänn ja ma nii väga tahaksin, et sa saaksid olla homme koos minuga. Nagu sa olid mu luulekogu esitlusel kakskümmend aastat tagasi Tallinna Kirjanike Majas, kas mäletad? Mul oli ka siis hirm, aga sina olid minuga ja ma mõtlesin, et mitte millelgi muul ei olegi tähtsust. Hoia siis mul ka homme silm peal, eks? Homme on Jüripäev, sinu nimepäev. Ja Shakespeare'i sünnipäev ka :) 

Neljapäev, 21. aprill 2022

49-50 REISIPÄEV :)

Brrrrr, täna on siin ookeani ääres naaatukene jahedavõitu isegi minu jaoks :D 14 kraadi ja pilves!!!! Pidasime aru, kas jalutada minna, ning jõudsime järeldusele, et eiiiiiiii! Tuul küll vaibus, aga see-eest tibab vihma. Inno veetis tänase päeva siis hoopis meie auto katuseboksist laste suuremaid kärusid lahti monteerides. Meil on nimelt kaasas neli käru :D Juuli kergkäru ja suur jalutuskäru ning Ella kergkäru ja suur käru. Pärast seda oli Inno väga väsinud ning läks lõunat magama :D

Rõõmustava külje pealt seda, et täna ilmus siis Eesti ajakirjanduses esimene artikkel minu romaanist - nimelt Postimehe kultuuriveebis :) Tore oleks, kui raamat pea ka eesti keeles ilmuks :) Reisiväsimus on meil ka suures osas välja puhatud. Nüüd jääme pikemaks ajaks ühele kohale ka ega vaheta enam iga nädal kohta. See meie praegune elamine meeldib meile nii väga, et jääme siia veel kuuks ajaks ehk maiks ka. Siis vaatame edasi, kas hakkame tagasi Eesti poole sõitma või pikendame veel natukeseks. Kindel on see, et siin ookeani ääres meil mais ning ka juunis palav ei hakka.
Ent mida! Vaatasin just, et Võrus on täna soojem kui siin - 16 kraadi ning päike. Täielik ebaõiglus :D Aga no saate ka päikese käes peesitada, mul on teie üle hea meel, kallid sõbrad!

Ei hakanud kõledat pilti panema, panen samast ajast aasta tagasi. Olime siis oktoobrist maini Portugalis - oktoobrist märtsi lõpuni Lissabonis ning sealt mai alguseni Peniche'is. Siis oli siin üle 20 kraadi sooja ning paistis soe päike, tänavune kevad on külmem.

Teisipäev, 19. aprill 2022

47-48 REISIPÄEV :)



Varsti 50. päev täis! Meie reisi algus ju sõja algusest nädal aega maas :D Aga mis siis nende kahe päevaga korda saatsime? No eile me puhkasime, sest 17ndal sõitsime. Ja viisime Inno arvuti parandusse. Tal lakkas nimelt üks klahv töötamast, aga õnneks on Peniche'is arvutipood, kuhu sai arvuti uurimiseks viia. Mehed lubasid teada anda, palju see parandustöö maksma läheb - siin Portugalis käivad asjad aeglasemalt. 

Läinud aasta kevadel olime püstihädas pakkide ehk pedidostega. Tellisime endale nimelt Hispaania Amazonist pakke (sealt saab Portugali tellida ilma postikuluta), aga igavene häda oli nende kätte saamisega. Nimelt sõitsid pakikandjad oma autodega alati kas meie kodust mööda või helistasid vale ukse taga. Nii saadeti huk pakke lihtsalt tagasi ning meile anti teada, et pakk oli "undeliverable." Pärast seda, kui Inno oli ükskord päev otsa ukse peal pedidose meest oodanud, kargas tal hing täis ning ta kirjutas suurele valgele paberilehele portugalikeelse kirja: "PEDIDOS AQUI!!!" Mis tähendab, et tooge pakid siia. Joonistas noolekese ka juurde. Ja imede ime- paari päeva pärast koputas meie ukse peale naeratav pakikandja ning ulatas paki üle läve :D Et siis tuleb teha puust ja punaseks, KUHU pakk tuua :D Teine häda on aeglane internet, aga kui enne üle küsida, kas internet on kiire või aeglane, siis pole ohtu ämbrisse astuda.

Täna tegime väljasõidu Leiriasse, sest Innol oli autol väike viga tekkinud ning ta ei riskinud seda ise parandama hakata. Ise veel kartis, et ei tea, kui palju maksma läheb. Sõitsime Leiria töökotta. Seal mees midagi kruvis ning pärast ütles naeratades, et pole vaja midagi maksta. See on üks nii tore omadus portugallaste juures - paljudel juhtudel tehakse väike asi sulle ära täiesti tasuta. Teine juhus - Albufeira õmblustöökojas parandati Inno jope samuti ära täiesti tasuta. Võrus sellist asja pole olnud kunagi - iga väike liigutus maksab, kas õmbleja juures või prillipoes, kui on olnud vaja raamidele üks kruvike külge keerata.

Kuna Inno oli selle üle väga rõõmus, et tal autotöökojas sentigi ei läinud, siis viis ta meid pärast kaubanduskeskusesse sushit sööma ning ostis veel ka lastele uued ujumisriided. Siin Portugalis läheb meil neid pea vaja. Täna oli küll Balealis veel kõva tuul (oleme kohe ookeani ääres) ning sooja vaid 17 kraadi, aga maikuu ei ole enam kaugel ning siis saab siin juba ujuda. Nüüd, tõsi, tibab nädal aega vihma. Vaatame, mis siis teeme. Oleme ilmselt kodus ja pikutame :D Annan kindlasti teada. Ja laupäeval siis juba mu esitlus! Natuke on närv sees ja mõtlen, et keda see minu esitlus nüüd ikka huvitab. Saaks selle juba mööda ning mõtetest ära ning uue raamatu kallale asuda :D

Ülal meie lapsed meie uue kodu rõdul palli mängimas, all vaade rõdult. 

Esmaspäev, 18. aprill 2022

45-46. REISIPÄEV JA INNO SÜNNIPÄEV :)


 Täna sõitsime siis Algarvest tagasi Leiriasse. Ookeani äärde Baleali! Ja milline temperatuuride vahe! Kui Portimaos kiskus juba hommikul kella 11 ajal 27 kanti, siis mida põhja poole sõitsime, seda mõnusamalt jahedamaks läks. Lissaboni kandis oli 24 ning Peniche'is juba 17 :D

Inno oli väga rõõmus, et sai oma sünnipäeva vastu võtta Algarves. Tema oleks Algarvesse jäänudki, aga Juulikesele on üle 25 juba ohtlik ning seetõttu tuli meil tagasi põhja poole sõita. Kuid ega Inno kurtnud. "Ma olen sulle seda juba varem öelnud - mina olen õnnelik igal pool Portugalis, isegi Peniche'is!" ütles ta reipalt. Jah, kui on päike ning saab kala süüa, siis on Inno rahul :D Peniche'is ta muidugi ülemäärases vaimustuses polnud, sest seal tuli autost välja minnes taas jopp välja otsida - tuul oli lihtsalt nii tugev :D Mina samas hingasin kergendatult - Algarve kuumus hakkas juba mu ajudega mängima.

Aga kiire käik Intermarche'i (Pingo, Minipreco ja Continente olid tänase ülestõusmispüha puhul uksed varem kinni pannud) ning kui Inno oli oma bacalhau kätte saanud, siis oli ta jälle sama rõõmus kui varem. Tähistasime tema sünnipäeva meie Baleali elamises väikese armsa perekondliku sünnipäevapeoga :) 

Meil on siin maja taga ka bassein ja Roosi tahtis juba ujuma minna, aga siin on paraku siiski kümme kraadi jahedam kui Algarves ning tuleb tiba oodata :D Homme vaatame, kas saame teha väikse jalutuskäigu. Nüüd magama. Inno juba magab :D

Ülal päikest ning kala nautiv Inno ning siin täies õies olevad karikakrad :)