ROOSIL ALGAS HISPAANIAS KOOL

Extremaduras algas kool! Vapper koolijüts Roosi täna hommikul kell 8. 40 kooli poole asutamas :) Kool algab kell 9. 00 ja väiksematel 9. 10. Ella jäi selleks nädalaks koju, kuna on nohus ja köhas. Tema läheb järgmisel nädalal. Meil siin tuleb haige laps koju jätta kurni terveks saamiseni. 

Lisaks Hispaania koolile käib üheksane Roosi ka Eesti koolis. Ta on Väike Werrone Kooli 3. klassi õpilane. 

ELLA LÄHEB EELKOOLI

Kirjutan natukene ka Ella eelkooli minekust, et kuidas siin asjad käivad. Nimelt algab Hispaanias kolmeaastastel juba eelkool, mitte enam lasteaed. Seega läheb nelja-aastaseks saanud Ella eelkooli 2. rühma. Täna sain kokku Ella õpetaja Mariaga (Ella teine nimi on ka Maria) ning olin alguses päris ehmunud, kuna Maria ei räägi üldse inglise keelt. Või õigemini räägib väga vähe :D Ja inglise keele õpetajat Humbertot, kes tavaliselt tõlkimisel abiks, polnud täna koolis. Seega pidime Mariaga kuidagi hakkama saama.

Kuidagi saime :D Lihtsamatest asjadest ma sain aru, et mis kell Ella kooli tuua (09. 10) ning mis kell järele (13. 50), aga keerulisema jutu mõistmisaega jäin hätta. Õnneks oli sealsamas üks teine lapsevanem, kes kohe appi ruttas. Eriti lihtsaks läks asi siis, kui ta võttis välja oma telefoni ning sisestas Maria jutu minu jaoks Google translate'i :D Nii et kui soovi on, siis laabuvad asjad alati. Ei pea nõutult õlgu kehitama või turja kargama. Tarvis on vaid sooja südant ning head hinge, mida hispaanlastel on teistelegi jagada.

Õnneks läheb minu hispaania keel ka iga päevaga paremaks, nii et varsti ei ole ilmselt sellist abi vajagi. Aga väga oluline ning südant soojendav, et ta siin olemas on.

Nõndaks! Leppisime kokku, et kuna Ella pole varem eelkoolis käinud, siis ta esimese nädala harjutab ning veedab koolis vaid kaks tundi, tuleb kell 10 ning lahkub kell 12. Ella on küll hästi tarmukas ning aktiivne laps, aga ma arvan, et nii on talle parem. Saab kooli ja kaaslastega harjuda ning varsti nõub ilmselt ise, et tahab kauem olla.

Kooli on vaja kaasa võtta mõned asjad, Maria saatis mulle nimekirja: 1 beebinukk (olemas!), 1 PUZZLE max 24 tükki (Inno tellis Amazonist Peppa puzzle), 1 seljakott ilma ratasteta, kus sees lunchbox ning väike joogipudel), 1 käsiseep, 2 suurt majapidamispaberi rulli, 3 pakki niiskeid salvrätikuid, 3 pakki tavalisi salvrätikuid, 1 pakk A4 paberit ning 10 eurot lastele vajamineva materjali jaoks.

Ja ongi kõik. Nüüd veel 1 päevake koolini jäänud :) Juba olen ka lisatud infantil'i emade gruppi, kus mind on juba mitu inimest ülevoolava sõbralikkusega tervitanud :)

HISPAANIAS ASTMA INHALAATOR ILMA RETSEPTITA

Ostsin endale täna kohalikust apteegist Ventolini inhalaatori. Pärast haigust tuli mul nimelt astma tagasi ning enne magamaminekut nina vilistab. Kujutasin ette, et pean selleks arsti juurde minema, kuna Eestis on astma inhalaator retseptiravim, aga siis huvi pärast guugeldasin ja avastasin, et Portugalis saab seda apteegist niisama, ilma retseptita. Läksin vaatama, kas Hispaanias niisamuti. "Un inhalador para el asma por favor, ventolin," ütlesin ma tuttavale apteekrile. Ja ta ulataski mulle selle naeratuse saatel. 

Väga lahe, nii peakski olema, kuna astmaatikule on inhalaator esmaabivahend. Ilma selleta võib ära surra, kui äge atakk peale tuleb. Mul on neid elus paar korda olnud.

HEAD VANAVANEMATE PÄEVA!

Ma olen oma vanavanematest nii palju kirjutanud, et postitan täna hoopis oma tädi Endla pildi koos ta mehe Rudolfi ehk Ruudiga. Neil oli üks tütar Ene, kellega nad 44ndal Eestist Saksamaale põgenesid, kui Ene aastane oli. Sealt kolisid nad elama Ameerikasse. Ene oli oma elu jooksul viis korda abielus, aga lapsi ta kas ei tahtnud või tal ei õnnestunud neid saada. Seega ei saanud Endla kunagi vanaemaks. Aga ta oli väga hea südame ja hella hingega inimene, kes külvas oma armastust noorema venna ehk minu isa lastele ja lastelastele. Keda on hästi palju :D Aitäh, kallis tädi Endla, selle vanaemaliku hoolitsuse eest :) 

Pildil Endla ja Ruudi oma Modena kodu ning selle kaldale paisutatud Endla järve ääres. Ruudi nimelt rajas New Yorgi külje all asunud väikesesse Modena linnakesse väikese Eesti kvartali koos oma ja tütre nimeliste tänavate (Rudolf Road ja Ene Road) ning oma naise järgi nimetatud järvega. Ja kutsus sinna elama ka teised eestlased.

JUULIKENE KÄIS POES

Võru Järve Kooli kuuenda klassi õpilane Julia Eveliina Tähismaa käis täna koos õdedega Portugalis kooliasju ostmas. Ja oli väga heas tujus. Õnneks ei sattunud teele ühtegi ajakirjanikku, kes oleks tahtnud Juulikest portugali keeles intervjueerida. Juulikene nimelt portugali keelt ei oska, küll oskab ta öelda puhtas eesti keeles "emme" ja "ei." Viimast väga resoluutselt, koos ägeda pearaputusega. Õed olid ka päevaga väga rahul :D

EESTI JA HISPAANIA KEEL HISPAANIAS (VARSTI KOOLI!)

Nagu näete, on Eesti kool meil siin juba alanud :D Roosi loeb Ellale Karu-Aabitsast ette ning õpetab talle tähti. Kuid pea on algamas ka Ellakese Hispaania kool või õigemini eelkool. Täna võttis minuga ühendust Ella õpetaja Maria, kes on ühtlasi Roosi klassivenna ema, ning kutsus mind esmaspäeval rühmavestlusele. Nelja-aastane Ella läheb nimelt kolmapäeval eelkooli. Siis - 11. septembril - algab õppeaasta Extremadura eel- ja algkooli lastel (kuni 12-aastastel). 

Kooliasjad on Ellal samuti, nagu näete, aegsasti valmis pandud :D Peppa omad mõistagi :D

Hispaania keelt Ella veel ei oska, aga hispaanlased ei eeldagi, et mujalt tulevad lapsed kooli minnes hispaania keelt oskaksid. Küll see kõik tuleb omal ajal, on nende suhtumine. Ja toetavad kahe käega. Seletavad vajadusel asjad inglise keeles üle ning annavad lapsele nii palju aega kui kulub. Sest kõige tähtsam on see, et laps end koolis hästi tunneks ning sinna iga päev rõõmsa meelega läheks.

KUIDAS EESLTANE EI OSANUD HIINA KEELT RÄÄKIDA

Mõne arvates on igati ok ning ilmselt ka väga naljakas, kui Hiina TV tuleb teda tänaval intervjueerima ning hiina keeles küsitlema. Ja kui ta siis aru ei saa, mis talt küsiti ja midagi eesti keeles vastuseks puterdab, siis jätkab naerusuine ning sõbralik Hiina TV reporter tema küsitlemist, ise naerda kõkutades, ning saadet sellest, kuidas eestlane hiina keelt rääkida eri osanud, näidatakse pärast kõikide rõõmuks Hiina TV õhtuses uudistesaates. Ih-ih-hii, ah-hah-haa, eestlane ei osanud hiina keelt rääkida. Ja see pole üldse kiusamine, vaid ülim sõbralikkus ning tähelepanu juhtimine tegelikule olukorrale.

NO LÕPUKS SIIS TULI TELE2 TAGASI

Pärast kahepäevast maasolekut. Ja kui ma kirjutasin, et sain Elisalt pakkumise. 

STJOPA ASJUS

Tahan teile üht asja südamele panna. Ärge kunagi, kunagi, kunagi naerge puudega inimese üle. Puudega inimesed on lihtsad ja siirad ning maailma suhtes usaldavad. 

Võtame meie inglinäoga Juulikese. Kui sa tuled tema juurde ja talle otsa vaatad, siis ta naeratab sulle. Ja kilkab ja vehib kätega. Kui sa temalt midagi küsid, siis ta teeb sama. Ja ta teeb sama ka siis, kui sa talle midagi solvavat ütleb. Sest ta ei saa aru, et sa tema suhtes pahatahtlik oled. Ta on endiselt sinu suhtes usaldav. Kuna ta ei tule selle pealegi, et keegi võiks olla halb. Et keegi võiks tema poole pöörduda ainuüksi seepärast. et tema üle naerda.

See oligi Kertu Jukkumi Stjopa loo (Reporteri saatelõik, kus mõnitati vene poissi) puhul kõige vastikum. Ta pidi juba pärast esimest küsimust aru saama, et Stjopa ei saa temast aru. Ma arvan, et ta saigi sellest aru. Aga tas tekkis kihu poisi üle naerda ning nii ta küsis edasi. Ja edasi. Et ikka kõik saaksid aru, kui naljakas on too väike vene poiss, kes tema küsimustest aru ei saa, ja et me kõik koos saaksime tema üle naerda. Naerda selle üle, et tema sellest meie naermisest aru ei saa.

Ma loodan südamest, et te saate minust aru. Mida ma tahan teile öelda. Et ei ole ok naerda inimese üle, kes ei saa aru sellest, et sina tema üle naerad. Kas te saate minust aru? Kas te saate aru, et see ei ole inimlik?

Ja siin ei ole tegemist mitte mingisuguse RUSSKI MIR'Iga. Puudega inimesed ei tea mitte midagi mingitest mir'idest. Siin on tegu puhtakujulise inimlikkusega. Ja inimlikkusel ei ole rahvust ega riigipiire. Puudega vene laps väärib täpselt samasugust austust ning kaitset nagu puudega eesti laps. Jääme, sõbrad, inimlikuks, ka sel inimvaenulikul ajal.

Pildil on Juuli, kes oskab öelda vaid "emme" ja "ei" ning naeratab sulle alati, kui sa tema poole pöördud. Pildistas Roosi.

TELE KAHE INTERNET VÄLISMAAL TEIST PÄEVA MAAS

See asi hakkab võtma koomilisi pöördeid. Inno Elisa nett töötab ilusti, aga minu Tele2 oma on juba TEIST PÄEVA maas.

Kamandasin Inno täna hommikul Tele Kahte helistama ja sõimama. Inno helistas ning viisaka inimesena muidugi ei sõimanud. Aga ootejärjekord oli poole tunni pikkune. Ilmselt siis kõik Tele Kahe kliendid, kes olid välismaale reisile sõitnud ning avastasid seal, et ei saagi internetti kasutada, olid sabas, et samuti sõimata. Ja mis veel neist rääkida, kes on tööreisil. Kuidas nad saavad tööd teha, kui internetti pole? Kui on mõni oluline leping sõlmida näiteks. Nii võib ettevõttele suur kahju tekkida, eriti, kui oled mõnes Lõuna-Euroopa riigis, kus on väga kehv internetiühendus.

Lõpuks sai Inno siiski liinile ning kui eile keeldus Tele Kahe pressiesindaja veel tunnistamast, et välismaa internet on neil täielikult maas, siis täna nad tunnistasid seda ning vabandasid mitu korda. Pidid probleemiga tegelema. Tegelevad, tegelevad, aga tolku siiamaani ei miskit. Minul internettti ei ole. 

Mis selle põhjustas - kes seda teab. Ilmselt mingisugune küberrünnak. Sest alguses oli neil maas ka Eesti internet ning oli ka probleeme helistamisega. Aga see näitab, kui haavatav on Eesti mobiilivõrk.

ELLA JA KARU-AABITS

Ellakese Eesti koolitee on veel mitme aasta kaugusel, aga ega see tähenda seda, et istume, käed rüpes. Kui suurem õde püüab jagu saada Pipi Pikksukast (olles sama kange ja tugev tüdruk nagu Pipi), siis noorem õeke hakkab Karu-Aabitsast tähti õppima :)

UHKELT EESTI KOOLIS EDASI!

Aurora Victoria Tähismaa, Võru Väike Werrone Kooli 3. klassi õpilane :) 

Süles raamat, mida järgmisena lugema hakkame :) 

PARIM AEG

Praegu on parim aeg siia, meie kanti tulla. Või noh, mitte ainult siia, Extremadurasse, vaid üldse lõunasse. Kas Hispaaniasse, Portugali, Itaaliasse, Kreekasse või mujale. Mäletan, kuidas Innoga aastaid tagasi tema sõbra Paulo sünnipäevale sõitsime. See oli Itaalias Massa Marittimas. Paulo arvukatele sõpradele oli tema 50. sünnipäeva puhul reserveeritud armas maahotell, endal tuli vaid kohale sõita. 

Meie asusime teele augusti lõpul ning olime septembri alguses päral.
See oli üks lahedamaid trippe me elus. Itaalias oli viinamarjade valmimise aeg, tee ääres müüdi kohalikku lahjat veini. Jäime kaheks nädalaks ning nautisime täiega. Tüdrukuid meil siis veel polnud. 

September on lõunas minu arust kõige mõnusam kuu. Saab veel ujumas käia - Itaalias käisime Follonicas, kus vesi oli sama soe kui Eestis keset suve. Siin sama lugu - ujumas saab käia kuni oktoobri keskpaigani. Viimased suplused mul ongi tavaliselt siis.
Nii et kel soov suve pikendada, siis praegu on väga hea aeg. Muidugi ma vaatan, et Eestis on ka praegu väga soe, nii et ehk pole tarvidust :D 

Pildil Roosi ja Ella kaks aastat tagasi septembri alul meie armsa oliivipuu all, varsti saab uued pildid teha. Roosi läheb sel aastal lisaks Hispaania päevaõppele Võru Väike Werrone Kooli koduõppe 3. klassi, Ella Eesti kooliteeni on veel mitu aastat, aga ta läheb sügisel Hispaania eelkooli 2. klassi (eelkool algab 3-aastaselt ning on vabatahtlik).

KAS RAHU ON VEEL VÕIMALIK?

Veel mõned kuud tagasi ma oleksin öelnud, et jah. Praegu aga - kindlasti mitte. Vaadates, mis viimasel ajal sõjaväljal on toimunud, milliste jõhkrusteni on laskutud, siis - rong on vääramatul kursil. Vääramatul kursil mäest alla ning Piilupart ei saa teda enam pidama. 

Kas on Piilupart lootusetu kobakäpp või hirmust halvatud, kes seda teab, aga allamäge ta kihutab ning kutsud ja notsud juba kiljuvad.
Me võime ju selle rongi kõrval karjuda, et rahu on tore ja sõda mõttetu, aga ega see seepärast rongi peata. Liiga suur hood on sees. Ja mägi on liiga järsk. Nüüd läheme hinge kinni pidades allamäge ning saame oma saatuse teada alles siis, kui rong uperkuuti lendab. 

Siis saame teada, millised kutsud ja notsud on surnud ja millised elus. Mõni õnnelik on lihtsalt porine ja peab end pärast puhtaks küürima.
Nii et nüüd ei jää üle muud, kui oodata millal see rong ükskord ometi uperkuuti lendab. Et saaks lõpuks ometi maailma uuesti üles ehitama hakata ning paremad rongijuhid ametisse panna. 

SUVEMÕTTED

Saan aru, et osadel Eesti lastel algas kool juba täna? Head kooliteed siis kõigile! Meil siin on veel sügav suvevaheaeg ning kool hakkab uniselt peale alles septembri keskpaiku. Ka kooliasjade ostmisse suhtuvad hispaanlased letargilise rahuga ning mingisugust poodides ringi traavimist siin augusti lõpus pole. Küll kõike jõuab teha ka kõige viimasel minutil. Milleks rabeleda. 

Inno on õnnelik, sest lõpuks ometi sai ära parandatud meie auto, mis seisis terve suve kohalikus töökojas. Siinsed inimesed teevad asju aeglaselt ning kuigi Inno jõudis auto puudumise tõttu juba mitu korda eestlaslikult närvi minna, siis lõpuks rahunes ka tema. Kui asjad ei saa tehtud täna, siis saavad nad tehtud homme. Või ülehomme. Või kahe kuu pärast. Ükskord kindlasti. Ja nii ta oli - eile teatas töömees UHKELT, et auto on nüüd lõpuks valmis. Inno hüppas õnnest lausa õhku. Lõpuks ometi on tal jälle auto ning ei pea raskeid poekotte käe otsas koju vedima. Oli selline tunne, nagu oleksid jõulud.

Siin elades ma olen aru saanud, et igal maal on omad eelised ja puudused, ühtegi ideaalset maad ei ole, ning sa pead lihtsalt endale selgeks tegema, milliste puudustega sa elada suudad ning millistega mitte. Meie pole päris tavaline pere ka, meil on Juulike, nii et meie eelised ja puudused on tera teistsugused kui teil. No näiteks on meie jaoks suur argument see, et siin ei võta meil Juuli talvel riidesse panek tund aega aega ning me pole pärast seda higist läbimärjad. 

Hispaania eelised on veel hea kliima sügisel ja talvel - päike paistab ja rohi rohetab - ning värsked puu- ja juurviljad aasta läbi. 

Eesti eelised on neli aastaaega, millest meie aga nautida ei saa, kuna seesama Juuli riidessepanek, ning suvised maasikad-mustikad-kukeseened, millest ma see suvi väga puudust tundsin.

Hispaania eeliseks jälle aeglane eluviius, keegi ei kiirusta kedagi tagant, aeg voolab rahulikus tempos. Südame tervisele on see parem. 

Eesti eeliseks jälle see, et kui sul on vaja, et asjad tehtud saaks, siis nad saavad tehtud kokkulepitud ajal. Hispaaanias pigem mitte.
Nii et uneleme siin veel suvelõpumeeleoludes. Või mis suvelõpu! Täna on meil siin 35 kraadi ning alles homme pisut jaheneb 33 kraadi peale. Ning ees on ootamas veel soojad september ja oktoober, mis samuti suvekuud. Eestis oli mul alati augusti lõpul melanhoolne meeleolu ning südames torkas, kui keegi ütles, et suvi on nüüd selleks korraks läbi.

No vot nüüd ma naeran selle ütluse peale kohe mõnuga. Mis läbi? Kõige mõnusam osa suvest on ees. Suur kuum on lõpuks ometi läbi ning meil Innoga on veel kaks pikka kuud, et suvesoojust nautida. Viime lapsed hommikul kooli, lükkame Juulikese käruga aeda enda seltsi ning naudime. 

Pildil naabrite punane, kellele meeldib tukkuda Ella nukukärus.

MILLISES LAHKUJATE LAINES OLED SINA?

Ja jälle lahkub üks mu sõpradest Eestist, ära välismaale. Nad ei kirjuta sellest avalikult, räägivad lihtsalt lähematele sõpradele.
Jäin mõtlema 1944. aastale, mil mu tädi Endla lahkus Eestist koos oma aastase lapse Enega. Nad pääsesid ühele viimasele laevale, mis lahkus Paldiski sadamast viivud enne saatuslikku Moerot. Moero oli laatsaretlaev, mis läks Läänemerel põhja 22. septembril 1944. See oli ajaloo ohvriterohkeim laevahukk Läänemerel.

Aga Endla, ta mees Ruudi ning Ene olid jõudnud Paldiski sadamasse enne Moero lahkumist. Üks laev seisis veel sadamas. Nad olid parajasti ooteruumis, kui tuldi ütlema, et paar kohta on veel vaba, kes soovib tulla. Endla, kes seisis kohe ooteruumi ukse juures, kargas püsti, kahmas lapse kaenlasse ja ütles selge ning kõlava häälega: "MINA!" Ja nad pääsesid. Punaarmee pommitas laeva küll halastamatult ning Ruudi sai tabamuse selga, varjates oma kehaga aastast Enet. Ene käsi ulatus isa varjust välja ning tema sai tabamuse kätte. Samal laeval oli ka Inno vanaema õde Salme. Ka tema sai haavata ning kaotas parema käe.

22. september oli eestlastele üks viimaseid päevi põgenemiseks. Sest siis hoidsid veel Pitka poisid nagu mu isa ning ta relvavennad Keila all rinnet kinni. Ägedad lahingud Punaarmee ja Pitka poiste vahel kulmineerusid 23. septembril Kumna teeristil ja Keila staabi õuel. Viimases osales ka mu isa. Keila on enne Paldiskit ning kui need vaprad poisid poleks seal venelastel vastas olnud, oleks nii mu tädi kui Inno tädi ja tuhanded teised Eestisse Punaarmee meelevalda jäänud. Tädil oli see surmani meeles ja ta ei väsinud oma nooremale vennale kunagi meelde tuletamast, et too päästis tema ja ta pere elu.

Täna me elame aastas 2024. Kas pole huvitav, on möödas täpselt kaheksakümmend aastat ning me oleme taas olukorras, kus Eesti inimesed, sõpruskonnad ja pered arutavad omavahel Eestist lahkumise üle. Mitte avalikult, vaid salaja, kuna paljudel ei ole võimalust lahkuda, isegi kui nad tahaksid. Paljudel on auto tangitud ja sularaha välja võetud, enda ja laste dokumendid korda tehtud. Tellitud ära Euroopa ravikindlustuskaart, mida läheb vaja, kui sul Euroopas erakorralist arstiabi vaja läheb.

Ma tean, sellest ei tohi rääkida, kuna see on paanika õhutamine ja kõige parem on pista pea liiva alla, nii et ainult pepu välja jääb, kuna siis ei juhtu midagi, kuri tuleb ainult siis, kui sa seda kutsud jne, aga... ajalugu kordub, sõbrad. Ta kordub meie silmade all isegi siis, kui me ainult pepu välja jätame.

Esimesed hakkasid lahkuma kuskil aasta tagasi, lahkujate teine laine on nüüd, 2024. aasta suvel. Kolmas laine saab olema juba selline, mis närveerib ootesaali järekorras, teadmata, kas pääseb viimasele laevale. Neljas laine jääb sadamasse, sest jäi napilt või lootusetult hiljaks. Ja siis on muidugi need, kes ei plaaninud ega plaanigi lahkuda. Kõige õnnetumad on need, kes jäid napilt hiljaks.

Pea on 2024. aasta september.

INNO ENNUSTUS

Inno ennustus sõja osas (nõrganärvilistele ei soovita!): 

"Ukraina jagatakse ära nagu Saksamaa pärast II Maailmasõda. Osa läheb Venemaale, osa Poolale, osa Rumeeniale, osa Ungarile. Arvan, et see juhtub aasta lõpuks. Ja siis vene ja Ukraina ühisväed vallutavad ära Baltikumi. Kordub Suur Isamaasõda, Venemaa taaselustab Suure Isamaasõja. Ta tungib senikaua edasi, kuni lääs on nõus mingi kokkuleppe sõlmima. Balti riigid kindlasti lähevad esimeses järjekorras. Millalgi järgmisel aastal, arvan. Kordub 1944. Vastupanu saab olema äge, aga ega see midagi ei aidanud. Mingi osa Soomest võetakse ka ära. Soome annab alla jälle ja nõustub Vene baasidega." 

P.S. Pretensioonid Innole!

EDGAR

Ma ei saa aru, mis on Eesti ja eestlastega juhtunud! Ma olen terve päeva ajakirjandust jälginud, aga mitte kusagil pole ma märganud, et meenutataks hea sõnaga Edgarit, kel oli Eesti iseseisvuse taastamisel kandev roll. Nagu Edgarit poleks kunagi olemas olnudki. Kas tänaste liidrite alaväärsuskompleks on tõesti nii suur, et pelk Edgari mainimine tõmbab nende sära vähemaks? Kuna nad jäävad talle nii suurelt alla. Siis on küll Eesti ja Eesti rahvaga kehvad lood. Rahvast, kes ei oska oma suurmehi vääriliselt tunnustada ning mäletada, tulevad ühel päeval valitsema teiste rahvaste suurmehed. 

Mina igatahes ei ole unustanud ning räägin ka oma lastele, et neil oli ükspäev au hoida käest taasiseseisvumisjärgse aja kõige suuremal poliitikul. Mehel, keda tema kaasaegsed ei osanud vääriliselt hinnata, kuid keda ajalugu mäletab kindlast vääriliselt ka siis, kui tema mahatallajaid ei mäleta enam mitte keegi. Või ei taha mäletada.

Pildil Edgar, nagu ikka, ees, meile oma armsas talus järjekordset ringkäiku korraldamas (neid oli hulgimast) ning mina temaga vaevu sammu pidamas. Kärus on Roosi, kes värskelt Portugalist naasnuna Edgarile rõõmsalt "Olá!" hüüdis, mispeale Edgar samuti rõõmsalt "Olá" vastas. Pärast sõime Edgari marjapõõsastest marju ning arutasime Eesti poliitika üle.

Lapsed Edgariga, Juulike närib isukalt Edgari kätt. 

Roosi ei jõua ära oodata, millal saab Edgari marjapõõsaste kallale :D 

JULGUS

Minu käest on küsitud, kelle poolt ma olen. Ja ma vastan samamoodi nagu varem - ma olen rahu poolt. Ma olen selle poolt, et relvad vaikivad ja kõik sõdivad mehed saavad minna koju oma naiste ja laste ning vanemate juurde. Ma vihkan sõda. Ma vihkan sõda, sest kogu minu lapsepõlve saatis mind sõja vari. Ma pole küll ise sõjas käinud, aga see, mida mu isa Teise Maailmasõja ajal läbi elas, on ka minusse jälje jätnud. Sõda on vastik, kurnav ja alandav. 

Seega on vaid väga küüniline inimene sõja poolt. Või eripoeratsiooni poolt, nagu Kreml ja Kremli trollid seda nimetada armastavad. Erioperatsioon. Erioperatsioon, et jumala pärast ei peaks ütlema sõda. Et jumala pärast keegi ei hakkaks mõtlema, et see on sõda. Sest kui rahvas mõtleb "sõda," siis on iga normaalne inimene sellele vastu. 

Kui sõda aga kõigele vaatamata puhkeb, nagu sõjad ikka puhkevad, vaatamata jõupingutustele neid ära hoida, siis olen ma alati julguse poolt. Ma olen selle poolt, kes on nõus võtma riske, mis näivad arulagedad. Kes ei jää, sõrm suus, passima ja ootama-vaatama, mida temaga ette võetakse. Vaid tegutseb. Ja tegutseb otsustavalt. 

Võib ju mõelda, et mida need ukrainlased sinna ronisid ja küll nad puruks lüüakse, aga isegi, kui see juhtub, on nad juba praegu venelastest moraalselt üle. Venelased on sõja algusest peale edasi liikunud painava aeglusega, et vastast kurnata. Selline teise aeglasel tulel küpsetamine on kõige vastikum, ebaausam ja alatum asi maailmas. Punaarmee oli selles mõttes vähemasti palju ausam, aga Punaarmee ei olnud ka mingisugune vangide armee. Venemaal oli siis julgust oma maa ja rahva eest võidelda. Julgust, mida tal praegu enam ei ole. Nüüd jätkub Venemaal julgust vaid vangide mobiliseerimiseks. Ainult selliste meeste mobiliseerimiseks, kes protesteerida ei saa. Ja see argus ongi põhiline põhjus, miks asjad on nüüd nii - miks Venemaa on leidnud end olukorrast, kus ta eduka Ukraina sõjakäigu asemel peab tõrjuma vastast omal maal. Selle kohta öeldakse poeetiline õiglus. 

Mul on hea meel, et Ukraina lõpuks ometi selja sirgu lõi. Et tal oli see julgus. Sest julgus soojendab südant ja liigutab meelt. Julgus, mitte argus. Pole tähtis, millega see kõik lõppeb, ajalugu on juba tehtud.

UKRAINA KÄITUS AINUÕIGESTI

Seda, mida Ukraina tegi nüüd, oleks Ukraina pidanud tegema juba ammu. Jah, tungima Venemaale ning nii sügavale kui võimalik. Mitte keegi, MITTE KEEGI ei austa põlvede nõtkutajat, kõige vähem see, kes teda põlvili sunnib. 

Ajaloos on hulgaliselt näiteid selle kohta, kus kallaletungija austab vastast, kes end mitte ainult ei kaitse, vaid ka ka ise rünnata proovib. Võtame Soome. Jah, Soome kaotas lõpuks Venemaale ning oli sunnitud ära andma hulka alasid ja välja andma oma inimesed, aga üksvahe sõjas vallutas Soome ära Petroskoi.

Teate, mida Stalin ütles, kui lääneliitlased pärast II Maailmasõda arutasid, kes iseseisvaks jääb ja kes mitte. Stalin ütles Churchillile ja Rooseveltile Soome ja soomlaste kohta nii: "Rahvas, kes nii ennastohverdavalt võitles oma vabaduse eest, väärib oma iseseisvust." 

Vot nii. Eesti puhul ei võetud iseseisvust kõnekski, kuna Eesti ei võidelnud oma iseseisvuse eest, vaid loovutas oma alad Venemaale ühegi püssilasuta.

Venemaa, Vene rahvas ei austa nõrkust. Pole kunagi austanud. Nõrgast põlvenõtkutajast astub Venemaa üle ja pissib peale ka. Aga kui sa näitad, et sa ei karda, et sa oled nõus tooma oma vabaduse nimel ohvreid, siis oled sa selle ka Venemaa silmis ära teeninud.
Seega käitus Ukraina ainuõigesti. Teist teed neil ei ole, kui nad tahavad oma iseiseisvuse kas täielikult või osaliselt säilitada. Tuleb anda Venemaale sama mõõduga vastu.

VEDELUNG

Ega see haige olemine nüüd teab mis halb asi ka ole. Näiteks saad igasuguste süümepiinadeta vedeleda ja teised teenindavad sind. Teevad süüa, toovad juua, kõik, mis vaja. Mulle see poputamine täisa meeldib. Muidu ma teen ju alati kõik asjad ise teiste eest ära, kuna ma ei viitsi oodata, kuna nemad teevad. Nüüd lihtsalt ei jaksa ja oled sunnitud vedelema. 

Eile proovisin ka kuidagi kasulik olla ja mõtlesin, et viin prügikoti kõrvaltänavasse kiriku kõrvale. Noh, esimesed sammud olid täitsa reipad, aga siis hakkasin ähkima ja puhkima ning lõõtsutama. Teist korda enam ei proovi. Täis prügikott on minu jaoks praegu liiga raske.

Aga millega ma siis oma aega sisustan? No vedeledes on hea filme vaadata. Näiteks Indiana Jones'i - plaanin ära vaadata kõik osad. Koostasin endale nimekirja, et mis filme vaadata nüüd, kus ma eriti midagi muud teha ei jaksa. Raamatute lugemine nõuab vaimset pingutust, seda veel ei jaksa. Küll aga on mul terve hunnik lahedaid naiste- ja kõmuajakirju.

Ja no eks ka Facebookis tolknen ma ka rohkem, kuna kodused toimetused tehakse praegu minu eest ära. Ehk siis sihuke mõnus vedelung

JUBE SUVEHAIGUS, PÄEVIK

19. juuli. No vot, see veel puudus, nüüd olen keset suve haige. Mingi koroona või ma ei tea, mis. Juba nädal aega köhin ja teine nädal läheb. Metsik jõuetus, luud ja liikmed valutavad nagu vanainimeseel. Mitte midagi teha ei jaksa. Roosi on suur abiline - peseb nõusid.

Söögiisu ka nadi. Ainult vürtsikad asjad lähevad enam-vähem alla. Inno tõi poest kanatiibu ja neid ma olen söönud paar tükki. Enam ei taha eriti neidki. Puuvilju ainult.

No ja siis muidugi igasugused teed, mida Inno on mulle keetnud ja Roosi ohtralt meega maitsestanud. Aga ega midagi tolku pole neist eriti olnud, kuna köhin ikka nagu räige suitsetaja, öösel kella kolmeni, ja alles siis saan kuidagimoodi magama jääda. Kuna hommikul jälle raksutama hakkan. Viis ööd järjest.

Hommikul on selline tunne, nagu oleks läbi pekstud. Midagi muud teha ei jaksa kui lihtsalt vedeleda ja ajakirjal lehti keerata.
Väike palavik on ja külmavärinad. Võib-olla on suurem, ega ma tea, sest võtsin rohtu. Muidu lihtsalt ei jaksaks üldse mitte midagi teha ja see mulle ei meeldi.

Aga toetusmeeskond on õnneks super, eriti asjalik on Roosi, kes vaatab, et ma mitu korda päevas teed jooksin. Piparmünditeest oli natuke abi eile õhtul ja täna tõi Inno apteegist taruvaiguga köhasiirupit. No vaatama, lapsepõlves see mind alati aitas.
Nii et põdemislainel praegu. Õnneks mitte suremislainel :D 
Ahjaa, hea asi on see, et palavust üldse ei tunne. Väljas on 38 kraadi, aga minu jaoks on mõnus soe, kuna mul on kogu aeg külm :D 

20. juuli. IKKA ELUS VEEL. Nonii, täna õhtul jaksasin juba ise nõud ära pesta, nii et parem. Hommikul Roosi veel aitas. Aga pärast oli jaks läbi ka. 

Köha ikka veel on ning ilmselt saab öösel veel puid raiuda. Köhad on minu jaoks alati kurnavad ning rasked, mitte nagu Innole, kel on haigestudes kerge köha ning suur nohu. Aga minul on juba lapsest peale alati hirmus ning kui ma raskelt põen, siis väga hirmus.
21-aastaselt jäin ma väga raskesse kahepoolsesse kopsupõletikku ning sain terveks ilmselt ainult tänu mu toonase boyfriend'i ennastsalgavale hoolitsusele, kes kihutas keset ööd kiirabipunkti mulle rohtu tooma. Rinnus oli nii suur valu, et ma ei saanud liigutadagi, köha oli lakkamatu ning palavik rühkis aina ülespoole, kuni oli 42. Mingist hetkest ma ennast enam ei tajunud, teiste jutu järgi olin soninud ning õndsa näöoga olnud. Nagu hakkaks ära minema. Kaks nädalat kõikusin siinpoolsuse ja teispoolsuse vahepeal ning siis hakkas vaikselt paremaks minema. 

Pärast seda põdesin veel korra üht kahepoolset kopsupõletikku ning siis kujunes mul välja ränk bronhiaalastma. Mängu tulid inhalaatorid, disketid, igasugused rohud. Millel olid muidugi kõrvaltoimed nagu südame rütmist välja minek. Mis oli mulle ohtlik, kuna mul on kaasasündinud südameklapirike. 

Kuidagi õnnestus mul aga ka see astma kontrolli alla sada. Jätsin ära piimatooted, sellest paranes asi oluliselt. Ainult kui ma jälle mõne köhaviiruse saan, siis tuleb ta mühinal tagasi. Nagu nüüd. Hingamisteed kitsenevad ja neist väljub vilinat ning kõrinat, välja hingata on raske. Öösel on see eriti piinav, kuna ei saa magada.
Kui koroonasse jäin, siis arvasin, et nüüd on kõik, üks astmahaige andis juba otsad. Aga kuidagi tulin ikka ka sellest välja, kuigi olin siis veel ka Ellaga rase. Käisin lihtsalt öösel akna peal õhku ahmimas. 

Nüüd päris nii hull ei ole, aga väga ebameeldiv ikka. Köhimine võtab kogu jaksu ning kuna lisaks tekib astma tõttu ka õhupuudus, siis palju teha ei jaksa ning pärast iga tegevust peab maha istuma.
Nüüd on see kestnud juba nädal aega ning varasemaid kogemusi vaadates kestab nädal aega veel. Tuleb kuidagi vastu pidada.
Aga eks ma ikka pean. Kui ma sellest kopsupõletikust tulin, küll ma tulen nüüd ja edaspidi ka. 

21. juuli. Õuduste öö. Terve öö raksutasin, ilma pausideta. Isegi Inno ajasin üles, kes on hästi kõva unega. Tormas mu otsaesist katsuma. Õnneks lapsed magasid õndsa und. Juulike on ikka imeangelman, tavaliselt inglitel unehäired, tema norises hommikuni ega teinud väljagi. 

Siis asus Inno tegutsema. Tegi mulle piparmünditeed, surus vägisi sisse. Mina sisisesin (rääkida ma ei saa), et ma ei taha midagi. Inno väitis hommikul, et ma olin teda ka süüdistanud selles, et ta tahab mind ära tappa. Võib-olla, mul oli nii paha olla :D Siis käskis ta mul veel võtta lonksu viina. Et desinfitseerib kurgu ära. Jälk, jälk ja veekord jälk, aga pisikese lonksu võtsin. Proosit! 

Tänu sellele sain kella viiest kümneni kuidagimoodi magada. Käisime tüdrukutega isegi hommikul korraks väljas ja istusin natukene sooja hommikuse päikese käes. Siis nad tegid mulle juuksuri- ja kosmeetikasalongi. Mina lihtsalt lebasin oimetult ja lasin neil tegutseda. Tüdrukud olid väga rahul :D 

Nüüd lõpetan, kuna jaks otsas.

22. juuli. Möödus seitsmes magamata öö. Taas kella kolmeni raiumist ja raksutamist, siis ei pidanud enam vastu ja kobisin voodist välja. Tegin arvuti lahti ja mõtlesin, et kuulan parem kõrvaklappidega head muusikat. Kuna kohe, kui ma pikali heidan, valgub mulle tatt kurku ja siis ma olen hädas selle välja köhimisega. Putini Blueberry Hill tegi kohe tuju heaks. Ei tea, kas tal on veel laule, kuulaks hea meelega? Mulle meeldib, kui innukas ja siiras ta lauldes on.
Mis ma siis eile proovisin? Kuristamisega on sh...sti, kuna see ajab mind ainult hullult köhima. Teesid võib ju lürpida, aga tolku neist pole. Mesi, ingver - kõik proovitud, nothing. Tellisin Amazonist isegi ingverikommid meega. Nothing. 

Eile öösel haarasin jälle meeleheites viinapudeli järele. Üks lonks. Korraks tegi tuju heaks, aga same old. Vietnami salvist polnud ka suuremat abi. 

Viie ajal andis köha natukene järele ja siis ma tukkusin natuke. Mingi aeg tuli suur uni peale ja siis ma jäin magama lihtsalt suurest kurnatusest. 

Kui üles ärkasin, oli laud kaetud igat sorti värskete puuviljadega. Inno oli vahepeal poes käinud.

23. juuli. Täna on palju parem. See lugu on nii uskumatu, et ise ka ei usuks, kui see poleks juhtunud minuga.

Aga kõige raskemal ööl hakkas mul kõrvus kummitama Putini lugu "Blueberry Hill," mida ma esimest korda kuulsin aastaid tagasi. Kell oli kolme kanti, ma ei saanud magada, polnud maganud juba viis ööd ühtejärge. Lebasklesin põrandal ja üritasin hoida pead nii, et tatt kurku ei valguks, kuna see tähendanuks uut ränka köhahoogu.
Siis hakkas Putin laulma. Ikka "Blueberry hill" ja "Blueberry hill." Tegin arvuti lahti ja kuulasin seda lugu, postitasin isegi siia. Aga ei saanud ikka aru, mida mulle selle looga öelda taheti.

Alles eile õhtul hakkasin ma juba lootust kaotades otsima internetist infot selle kohta, millised toidud toetavad kopse. Avastasin, et mesi pole astmaatikule üldse hea. Seega ajasin sellega asja hoopis hullemaks. Tuleb välja, et astmaatikul on hea juua kohvi ning süüa mida? Mustikaid! :D 

ÕNNEKS oli mul kodus just Suomikauppa'st tellitud Bonne mustikapüreed. Ehtsatest mustikatest. Kulistasin kaks pakki ahnelt alla. Tundsin, kuidas püree kurku valgus. Ja... õndsus.
Täna öösel köhisin ikka natuke, aga see pole enam see köha. Röga läks ka lõpuks lahti ning olemine on tunduvalt kergem.
Ehk siis mida muud Putin mulle kangekaelselt öelda tahtis, kui et söö, inimene, mustikaid :D 

Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis tegelikult on inimese keha suuteline end ise terveks ravima, aga kuna keha rääkida ei oska, siis ta üritab sulle alateadvuse ajal signaale saata selle kohta, mida sa tegema peaks. Mulle saatis ta signaali selle Putini lauluga.
Mina ei arva, et inimene on seesmiselt kuidagi vigane ning peab endaga tööd tegema. Või et ta vajab kellegi teise inimese - kas posija või ennustaja või hingetohtri abi. Ma arvan, et inimene on Guru, kes teab enda kohta kõike (Tunne iseennast, ütles Sokrates), lihtsalt vahepeal ta ei võta seda oma sisemist Guru kuulda või pole aega teda tähele panna. Õnneks annab see sisemine Guru endast siis alati märku, näiteks kasvõi lauluga. Siit soe soovitus - jääge kuulatama, kui teil mõni laulujupp hakkab peas ketrama, kuna see võib olla keha soov läbi laulusõnade midagi märku anda.

No vot. Aga kui see ikkagi polnud mu keha, kes mulle sellest märku andis, siis... Огромное Спасибо, Владимир Владимирович!

25. juuli. No nõnda. See haiguse kõige raskem faas kestis siis kusagil kümme päeva, sellest seitse oli lakkamatu öine köhimine. Mis tähendab, et ma ei saanud seitse ööd üldse magada. 

Siis sain juba jupike magada hommikupoole ööd, kui köha järele andis. Eile öösel sain juba poole ööd magada, alates kella kolmest.
Kõik see on mind nii läbi võtnud, et ma ei jaksa eriti mitte kui midagi teha. Korra väljas käia, jah. Omale ise süüa võtta, jah. Lastele midagi kätte anda, jah. Aga pärast seda olen nii väsinud, et pean tükk aega pikutama. No päris nii hull ei ole nagu 2019. aastal, kui ma seinast pidin kinni hoidma, aga ega kaugele maha jää.

Õnneks on tubli toetusmeeskond. Inno käib juba teist nädalat vapralt iga päev ise poes ja toob meile sealt igasuguseid häid asju nagu mahlad ja värsked puuviljad. Saan neid alles nüüd nautima hakata, kuna enne oksendasin kõik pärast järjekordset intensiivset köhahoogu välja. Ja ega ma enne ka mingisugust maitset tundnud. Nagu oleks saepuru söönud. Nüüd jälle tunnen.
Mustikapüreed ma olen kõik ära joonud, pean Suomikauppast uue laari tellima. Mustikapüreed ja mustikamahla. Bonne omad on väga head. 

Roosi jälle peseb nõusid, kuna ma ei jaksa pikka aega seista. Juulike teeb oma nalju ja Ella on lihtsalt nii armas, et tuju läheb iseenesest heaks.

Nüüd läheb kusagil kuu taastumiseks, nii on see mul tavaliselt olnud pärast sellist haigust. 

28. juuli. Läheb järjest paremaks. Täna öösel sain siis esimest korda magada. Hommikul oli väga harjumatu olla. Nagu oleks ärganud saja-aastasest unest.  Samas jõudu pole üldse. Enne nihutasin diivanit ja muud mööblit probleemideta üksi, peaegu ei jaksa. Jätkuvalt ei jaksa nii kaua püsti seista, et nõud ära pesta. Kui natuke aega ringi käin, siis pean korraks maha istuma ja hinge tõmbama. 

Et selline vanainimese elu :) Natukene toimetad, siis ähid ja puhid ning tõmbad hinge. Vaatame, kaua see etapp siis kestab.

VENEMAA LOO JÄTKUKS. UFA.

Mõtlesin eile veel pikalt selle isa jutustatud loo üle. Ja tuli meelde uusi nüansse.

Ma arvan, et see paik, kust nad tulid, oli Ufa. Kuna mu vanaisa, tolle mehe pojapoeg, läks noore mehena justnimelt sinna mõisavalitsejaks õppima. Ka edaspidi kordub Ufa vanaisa elumustris. Ufa oli see koht, kuhu vanaisa 1917. aastal revolutsiooni eest pages, võttes kaasa oma naise Julie, kes seal mõnda aega lausa kooliõpetajana töötas. Ufas sündisid ka mu tädid Aino ja Endla. 

Pärast sõda, kahekümnendate alul, tuli mu vanaisa oma perega Eestisse tagasi. Eestis sündis nende kolmas laps Georg, mu isa.
Kolmandat korda näen ma vana tuttavat Ufad vanaisa rongipiletitel. Kui vanaisa küüdirongi pealt põgenes, läbi metsa minema silkas ning lühimaarongidega läbi Venemaa sõitis, siis ma näen, et pikema peatuse tegi ta just Ufas. Kas käis sugulaste juures, kes talle peavarju pakkusid ja uued riided andsid? Kuskilt sai ta kätte Lenini märgid, mille omale rinda torkas, et kahtlust ei ärataks. 

Ehk siis Venemaa oli vanaisale tuttav. Erinevalt paljudest teistest õnnetutest eestlastest, keda Siberisse küüditati, teadis ja tundis tema seda maad, see polnud talle võõras. Ta oskas seda keelt ja teadis selle tavasid. Ta oli seal mitu korda varem olnud. Ja tal olid seal sugulased. 

Seepärast polnud tal ilmselt ka raske sealt rongi pealt maha hüpata ning jalga lasta. 

Isa puhul ma olen jälle imestanud seda, et ta ka pärast vangilaagrit tahtis ikka ja jälle uuesti Venemaale minna. Kui oli võimalik minna, siis ta läks. Mäletan, kuidas ta mulle kord oma Peterburi reisilt lahedaid asju tõi ja ise näost säras. Ta oli seal olnud vangis, kaheksa aastat, aga tahtis ikka tagasi - näha Venemaa kõrgeid mägesid ja suuri jõgesid. Ma ei tea, kas teiste vangilaagris viibinute kogemus on samasugune, huvitav oleks teada. 

Ka iseloomult oli isa täiesti ebatüüpiline eestlane. Härdus kergesti ning oli suure ja sooja südamega mees. 

Üks asi on veel meelde jäänud. Kui ma väike olin, siis armastas ta mulle sageli lugeda ette Arkadi Gaidari jutustust "Tšuk ja Gek." See on väga ilus lugu kahest poisikesest, kes kaugel Venemaa põhjas ootavad oma isa.

ÜKS LUGU KODUMAAST

See juhtus suurel ja laial Venemaal ülemöödunud sajandil. Mu isa teadis rääkida, et üks Eestist pärit mees kutsus oma poja kõrvale ning ütles talle: "See siin ei ole meie kodumaa, paneme õige siit minekit." Mõeldud-tehtud, isa ja poeg, kelle ema oli venelanna, rakendasid hobuse ette ning katsid ta kabjad, et nende teele asumine kedagi üles ei ärataks niong nende põgenemist ei takistataks. 

Nad asusid teele ning jõudsid õnnelikult Eestisse, jättes poisi venelannast ema maha. Pidama jäid nad kusagil Võrumaal, kus olevat olnud vahtramets. Sinna asusid nad kahekesi elama ning mesilasi pidama, sellest tuligi perekonnanimi "Vaher." Inimesi olevat toona olnud väga vähe ning kui inimese jalajälgi nähti, siis anti neile suud.

Ma ei tea, mida arvas minekust too poiss. Ta oli ju nii eestlane kui venelane. Ning sündinud Venemaal. Tema sünnimaa oli Venemaa. Kas ta päriselt tahtis minna või tegi ainult isa tahtmist? Venelannast ema südamevalu võib vaid ette kujutada.

"Kas tead, miks mul tumedad juuksed on?" armastas küsida mu isa. "Sest mu esiema on venelanna." Juuksed olid tal tumedad tõesti. Ja niisamuti tema isal, mu vanaisa Gustav Eduardil. Ning tema isal, mu vanavanaisa Samuel Konradil. Ja tema isal Juhanil, kes oligi too noor poiss, pooleldi eestlane ja pooleldi venelane, kes koos isaga Eestisse tuli. 

Kasvult oli ta kui vene vägilane - suur, laiaõlgne ning tugev. Mõisnik palkas ta oma mõisa järelevaatajaks ehk kupjaks. Räägiti, et ta oli karm mees, kes ei halastanud mitte kellelegi. Oma naistki olevat ta peksnud koerapiitsaga. Tal oli Loosu kandis oma karjamõis. 

Ajaratas käis aga ringiratast, kuni üks selle mehe järeltulijatest oli taas suurel ja laial Venemaal. Viidud sinna vangina, aga imekombel õppis ta seal väga kiiresti ära vene keele ning tundis end ka muidu seal väga hästi. Minu isa. Ja ma mõtlen, et kas siin oli osa sel, et ta soontes voolas piisake vene verd. Ilmselt nii see oli. 

Venemaale päriseks jääda aga vägilasest kupja pojapojapoeg ei tahtnud. Kui oli võimalus Eestisse tagasi minna, siis sinna ta kiirustas. Ilma oma venelannast pruudita, kes tal sinna juba tekkinud oli. Ja ajalugu kordas end taas. 

Mina tahaksin aga väga teada, kuskohas laial Venemaal isa ja poeg oma teekonda alustasid. Kahjuks mu isa seda öelda ei osanud.

ÕHTUNE KIRJAKENE HISPAANIAST

Ja ongi see õhtu vaikne tund. Kus toimetused on ära toimetatud. Lapsed söödetud, mähkmed vahetatud, jagelused ära klaaritud. Trepi peal paar peatükki raamatutki loetud. 

Videvik laskub, mulle meeldivad need hetked kõige rohkem, ja samas ma ka natuke kardan neid. Lapsepõlves jooksin kunagi ema käest kinni hoides just videvikutunnil, läbi kodulähedase metsatuka. Aga üha enam on see hirm hakanud taanduma ning asemele on asunud õndsusetunne. Et videvik, saab lõpuks ometi sügavalt välja hingata.

Mu kodukese akendes põleb tuli ning ma kuulen läbi avatud akna laste rõõmsat jutuvada. Ja Juulikese kilkeid ning krõbistamist. Jälle on ta ühe suure veekanistri kätte saanud ning mängib sellega.
Istun võrkkiike ja kiigun kohe mõnuga. Edasi-tagasi, edasi-tagasi. Naaber tuleb oma kitsedega kellade kõlinal; näen, kuidas nad me hoovivärava ees rohututte näksivad. Naabrikassidel alles elu algab - jooksevad kui pöörased midagi püüdes. 

Videvikust saab tasahilju pimedus, aga kirikutorni ümber on ikka kuldne kuma. Mulle meeldib seda iga päev vaadata. See on minu jaoks kui rahu südamik, millesse ma naalduda tahaksin.
Eestis ma ei ole mitte kunagi elanud maal, kui mitte arvestada mõnd suve me Massiaru maakodus. Alati ainult linnas. Maa olen ma avastanud alles siin, Hispaanias. Portugalis ma elasin suurlinnas, elu tuiksoonel. 

Kui midagi peadpööritavat ei juhtu ning siinsed videvikud jäävad niisama õnsateks, siis just siin on minu rahusadam ning varjupaik.