neljapäev, 21. märts 2019

Ja tervis tuleb!



Hei-hei, siin Horvaatia, Rijeka! :) Otsustasime siiski veel mõneks päevaks siia jääda :) Inno saab puhata ja meie päikest ning sooja ilma nautida. Homme on siin juba 17 kraadi, aga laupäeval juba 19. Juhhei! Ma olen seda sooja ja päikest niiiiii kaua oodanud. Mõtlesin juba, et suren ära, kui sooja ei saa :D Igasugu tervisehädad tekkisid. Kõrv läks lukku ja hakkas vilistama (ühel tuttaval nüüd sama asi ja tuli välja, et viiruslik kõrvapõletik), nina oli kinni ja vilistas, köha, kurk valus, silm tõmbles, puus läks kangeks, liigesevalud, väike palavik, unehäired jne jne jne. Hakkasin võtma enne magamaminekut melatoniini ja tänu sellele sain magada, aga muud hädad jäid ikka. Enne minekut ostsin apteegist D-vitamiini tablette ja magneesiumi tablette, aga ei midagi. Ikka põdesin.

Lätis, Leedus ja Poolas ka põdesin, alles Ungaris hakkas tunduma, et enesetunne on nagu parem. Aga noh, eks seal oli juba 11 kraadi ka. Horvaatias läks 13 kraadiga jälle suti paremaks ja nüüd olen 17 kraadi areaalis. Ja jälle justkui nagu parem. Tatt on küll veel ninas, aga liigesevalud on praktiliselt kadunud, kõrv ainult sahiseb natuke, nina ei vilista, köha kadund, kurk ei valuta, silm ei tõmble, puusaga nagu polekski midagi olnud, palavikku pole, uni parem. Nii et midagi pole teha - inimese keha vajab ikka sooja ja päikest. Ja Eesti talv on liiga pikk ja pime. Viis kuud istusin toas, ainult kodulähedases poes käisin. No lihtsalt ei jaksanud kaugemale jalutada. Trepist oli raske üles käia, võttis hingeldama. Astma tuli tagasi, mõtlesin juba inhalaatori peale.

Nüüd eile jalutasin Zagrebis kuus kilomeetrit. Algul oli imelik jala peale astuda, jalg polnud harjunud sellise tambiga, aga mida enam jalutasin, seda paremaks läks. Jube mõnus tunne oli pärast jalutuskäiku. Natuke olid jalad kanged nagu pärast esimest suusatamist, aga nüüdseks on see üle läinud. Tunnen end jälle inimesena :D

Täna sõitsime kaks tundi - Zagrebist Aadria mere ääre Rijekasse. Jääme siia kolmeks päevaks, siis edasi Itaaliasse. Oleme mõnusas Airbnb kodumajutuses, ümberringi õitsvad toomingad ja õunapuud. Pererahvas oli meie tulekuks isegi lauakese katnud, siin pilt:



Pikem kirjeldus meie päevast Lõunaeestlase portaalis :)

kolmapäev, 20. märts 2019

Päev Zagrebis :)



Tegime täna Zagrebis pika jalutuskäigu. Uhh, kui mõnus oli ajas maikuusse hüpata ja 12-kraadises kliimas jalutada. Ilma mütsi, kinnaste ja sallita :) Inno ja Roosi meie kodutänaval.



Üks armas majake, mille aias on juba puud õites.



Lõpuks ometi jalutamas! Aga ega see pärast viiekuulist kodus istumist nii lihtne olegi, alguses olid jalad kanged. Pärast harjusin aga ära ja kuue kilomeetri pikkune trett läks nagu lennates :D



Esimesed lilled, mida nägime :D Pidin kohe pildistama :D



Roosi korjas emmele innukalt erinevaid lilli. Siin võilillega :)



Mul oli juba hirm, et jään toomingate õitsemisest ilma ega saagi nende lõhna tunda, aga terve Zagreb oli õitsvaid toomingaid ja nende uimastavat lõhna täis :)



Väike meenutus 1987. aastal toimunud üliõpilaste spordivõistlustest, kui Horvaatia oli veel Jugoslaaavia osa.



Tegime väikse peatuse, et kohvi ja koolat juua. Zagrebis on iga nurga taga mõni tore kohvik ning paljudes saab istuda ka väljas.



Juulike krabistab kilekotiga :)



Veel üks õitsev puu.



Tahtsime minna Mäksi, aga mitte kusagil ei olnud võimalik minna üle tee :D Kas käis parajasti teede-ehitus või oli tegemist tühermaaga, kust oli võimatu invakäruga üle saada :D



Lõpuks leidsime läbi raskuste ühe künkakese, kust läks üks kitsas tee. Me polnud kindlad, kas see kuhugile ka välja viib, aga tagasi ei tahtnud ka minna :D



Jess! We did it! Lõpuks jõudsime sellise kaubanduskeskuse juurde :)



Käisime kohalikus Plodine poes ja ostsime sealt endale kaks kotitäit süüa. Inno ja Roosi valivad parasjagu oliive.



Siis oli juba suur nälg. Kuna Mäksis oli suur järts, siis läksime sööma Subwaysse. Inno oli hästi pettunud, sest vahemere stiilis söögikohti ei olnud üldse.



Juulike croissant'i söömas :)



Pärast tahtis Roosi kaubanduskeskuse mänguväljakul hullata :D



Kella kuu ajal hakkasime tagasi jalutama. Ja nägime imeilusat päikeseloojangut :)



Savski most. Tee koju kulges üle Sava jõe :)

Hommik Zagrebis



Hommik Zagrebis algas mõnusalt väljapuhanuna. Saime pikalt magada, sest täna ei liigu kuhugile. Jääme veel üheks ööks siia. Teeme täna Zagrebis väikse jalutuskäigu ja uurime ümbrust. Veidi jahedapoolne ju on, 12 kraadi, aga ikka poole soojem kui Eestis.

Meie apartment'is on ka väike mõnus kinnine rõdu, kuhu Roosi juba hommikul mängima jooksis. Nüüd vaatab telekast horvaatiakeelseid multikaid.

Õhtul pikemalt, seni saad lugeda pikemat reisikirjeldust Lõunaeestlase veebist :)

Rõdu näeb välja selline:

esmaspäev, 18. märts 2019

Orbanimaal :)



Szervusz! Oleme Orbanimaal ehk Ungaris. Mida öelda? Siin on hotellid poole kallimad kui Poolas. Aga toidupoed on jälle megaodavad, Lidlis läks mitme kotitäie toidu eest ainult 20 eurot. Nutt tuleb peale, kui Eesti hindade peale mõtled.

Inno muutub järjest rõõmsamaks, mida lõuna poole sõidame. Ainult Slovakkias Tatrates, kus langes seitsme kraadi peale, hakkas aevastama ja haigutama. Aga Ungaris oli jälle rõõmsam. Muidugi juuksed lähevad tal krussi alles Itaalias. Kui 2009. aasta sügisel Toscanasse, tema sõbra Paulo sünnipäevale sõitsime, siis enne Alpe olid Inno juuksed veel ludus, aga pärast Alpe, esimeses Itaalia kohvikus espressot juures - hoplaa! - krussis. Ma ei saa sellest fenomenist üldse aru, aga nii on - kui Inno vahemerelisse kliimasse pääseb, siis tal lähevad juuksed kohe krussi. Lisaks sellele hakkab ta spontaalselt nerama ja laulma, mida juhtub Eestis ainult suvel, kui sedagi. Kui Lissabonis elasime, oli Inno kogu aeg heas tujus ja pani igal hommikul ise lapsed riidesse, et kella kaheteistkümne ajal jalutama minna. Eestis põrnitseb ta ainult vihase näoga teki alt ja toriseb. Hädaldab, kui peab lapsi riidesse panema („Mis laste riidesse panija ma olen, kui mul külmaga käed lõhenevad,” kommenteerib Inno kõrvalt). Nüüd jääb seda torisevat Innot järjest vähemaks ja ma juba ootan, millal homme Horvaatiasse jõuame, sest seal on jälle soojem :D

Lapsed on ka reisimisega ära harjunud ja vigisevad järjest vähem. Juulike vaatab huviga autoaknast välja ja Roosil on kaasas tema telefon, kust ta vahepeal Youtube'i multikaid vaatab. Üritame päevas sõita mitte rohkem kui kuus tundi. Täna sõitsime näiteks ainult neli. Hommikul sööme hotellis hommikust, siis läheme sõitu, teeme vahepeal poe- ja kohvikupeatusi ning kuskil kella kuue ajal jääme öömajale. Roosi saab endale iga päev ühe mänguasja pluss igat sorti maiustusi, Juuli samuti.

Kõige toredam on muidugi see, et läheb üha soojemaks. Kui Eestis oli lahkudes kuus kraadi ja lumi maas, siis Leedus juba kaheksa kraadi ning ainult üksikud lumelaigud metsa all, Poolas 11 kraadi ja lund enam üldse mitte, Slovakkias läks seitsme kraadi peale ja oli jälle lund näha, aga noh, seal olid mäed; täna Ungaris jälle seitse, aga homme Horvaatias, ma vaatasin, juba 13. Väga mõnus! Portugalis juba 19, nii et liigume sooja suve poole.

Nüüd soovin aga head ööd ja poen pehmesse voodisse magama :) Loe ka Lõunaeestlase reisipäevikut!

Ülal täna hommikul Poolas Rzeszowis hommikust söömas, siin aga täna Miskolci Lidlist ostetud ehtne Ungari guljašš:

pühapäev, 17. märts 2019

Poolas seiklemas. Bialystok ja Rzeszów



Nonii, armsad sõbrad! Oleme nüüd juba teist päeva Poolas. Eile jõudsime Bialystokisse, hotelli Atlanta, kus on 24 tundi lahti olev, imehead sööki pakkuv restoran-baar. Tellisime endale kaks suurt grill-lõhet, mis maksid ainult viis eurot. Täna oli samas kohas ka hommikusöök. Baaris on vahva laste mängukas, kus leidsid endale tegevust nii Roosi kui Juuli. Hommikusöök nägi välja selline:



See on siis üks portsjon :) Meie Innoga sõime muna ja lapsed lasid hea maitsta pannkookidel. Juurde pakuti veel kõiksugu juustu- ja singilõike, jogurtit ning erinevaid saiu-koogikesi.



Seitsmeaastane Juulike naudib reisi üha enam. See tal juba teine kord emme-issi ja õekesega läbi Euroopa sõita. Peale selle on ta lennanud lennukiga Lissaboni ja tagasi ning käinud mitu korda Soomes. Eesti trettidest rääkimata. Juuliga on lihtne reisida, ta on leplik ja heatujuline laps, kes kohaneb teises keskkonnas kiiresti. Eks me oleme muidugi temaga juba beebist peale reisinud. Tuleb ainult vaadata, et tal oleks oma pehme ja mugav voodi kaasas (õnneks on see kokkupandav), sest näiteks madratsi peal Juuli und ei saa. Ja eriti hea, kui hotellitoas on vann - siis on Juuli täielikus eufoorias :D



Innol ja Roosil oli täna hommikusöögilauas hästi lõbus :D Roosi jooksis ja kilkas ringi ning tiris issit vahelduseks põskedest ja ninast :D



Siin üks vaade meie hotelli baarile, kust saab ööpäev läbi head süüa osta :)

Praegu oleme otsaga Lõuna-Poolas Rzeszówis ja väga üllatunud selle üle, et Poolas pühapäeval poed lahti ei ole. Õnneks on meil aga veel viimasest poeskäigust palju sööki järel ja teemegi nüüd oma hotellitoas mõnusa pikniku :)

Kui broneerida Booking.com'ist, saab öömajasid väga mõistliku hinnaga. Meie öömajad on jäänud kõik alla viiekümne euro, kuid on olnud samas väga mugavad.

Homme seikleme siis juba Orbanimaal ehk Ungaris. Pikem jutt tänasest päevast Lõunaeestlase reisipäevikus!

laupäev, 16. märts 2019

Jõudsime Poola!



Täna oleme siis öömajal Poola linnas Bialystokis. Selja taga on kuus tundi autosõitu. Väljas on kuus kraadi, aga homme tuleb juba 13, nii et talv on jäänud selja taha. Lund pole siin ka enam üldse.

Täna eriti pilte teha ei jõudnud, aga edaspidi kindlasti. Siin tükike lõhet riisiga Inno taldriku pealt (enamus on ära söödud). Selles Bialystoki hotellis, kus ööbime, on nimelt 24 tundi lahti olev grill, kus suur taldrik lõhet maksab ainult viis eurot.

Roosi on ka rõõmus, sest tema sai omale Poola poest uue LOL nuku. Maksis ainult kümme eurot. Eestis maksavad LOLid 20-25 eurot.

Homseni! :)

P.S. Pikemalt saad meie seiklustest lugeda Lõunaeestlase reisipäevikust!

reede, 15. märts 2019

Alustasime oma sellekevadist Euroopa reisi! :)



No nii! Tervitused teile Leedust! Alustasime oma sellekevadist Euroopa reisi! Ja siin on meie Leedu Airbnb raamaturiiul. Väga stiilne. Mulle endale pakub kõige rohkem huvi Ayn Rand :D

Hetkel oleme Leedus Visaginases. Inno palub edasi öelda, et Lätis ja Leedus on jätkuvalt jubedad teed. Lätis eriti. Aga Visaginase Maxima oli väga lahe, Roosi sai endale viie euro eest Barbie ja Keni nuku :) Öömajale jõudsime kella kaheksa ajal pärast neljatunnist sõitu. Lapsed pidasid hästi vastu.

Homme siis juba Poolas. Meie reisile saate kaasa elada nii siin kui Lõunaeestlase veebis! Hugs and kisses! :)

neljapäev, 14. märts 2019

Arvamus: Miks mitte Le France, Shqipëria, Österreich, Belaruss, Norge, Suomi, Sverige, España ja Rossija?

Eestis on teatud riikide nagu Moldaavia ja Gruusia puhul hakatud peale suruma vägisi mitte eestipärast, vaid nende riikide kirjapilti. Mis on teatud mõttes arusaamatu, kui kõigi teiste riikide puhul kasutatakse mugandatud kuju.

Me ei kasuta Venemaa puhul kirjapilti Rossija, kui Moldaavia puhul on hakatud kasutama Moldova. Aga miks siis mitte România (Rumeenia kirjapilt) või Shqipëria (Albaania kirjapilt). Eestis ei kasutata mõistet Deutschland või Le France, kuigi ka need on originaal kirjapildid. Valgevene kohta kasutatakse terminit Valgevene, aga mitte Belaruss, nagu see on kohalikus keeles.

Pole ka ära seletatud, miks Georgia ja Moldova on paremad kui Gruusia ja Moldaavia. Kas see annab midagi juurde? Muudab veinid maitsvamaks?

esmaspäev, 11. märts 2019

NB! See on surija, kelle ärasaatmiseks siit ilmast koguti kümneid tuhandeid ja korraldati pidu

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Natuke, kuidas nüüd öelda, kummaline. Põhimõtteliselt on samas olukorras kõik, kes saavad vähidiagnoosi või haigestuvad grippi, sest needki on surmahaigused.

pühapäev, 10. märts 2019

Rootsi teadlane seletab ära, milles on Lääneriikide nn populismi põhjus

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Eestis ja mujal Lääneriikides süüdistatakse populiste. See on täiesti vale lähenemine ja annab soovitule vastupidise tulemuse, vahendab eestinen.fi.

Rootsi teadlane põhjendab ära, miks meestel läheb Lääneriikides kehvemini - see sõltub aju arengust. Mehi tõrjutakse, nad on kibestunud ja toetavad populiste. Meeste ja populistide süüdistamine, mida praegu tehakse Läänes, ei vii kuhugi ja ajab asja ainult hullemaks.

Lahendus on selles, et ühiskond hakkab meeste ja naiste erinevusi tunnistama ning teeb sellest vastavad järeldused, et meestel oleks naistega võrdsed võimalused.

Siin üks käesoleva nädala Eesti poliitika-elu kokku võttev pilt


reede, 8. märts 2019

Kaja Kallaselt tuleb üks rumalus teise järel - kas naistepäeval peab naisele alati „jaa” ütlema?

Kaja Kallast on on üha kurvem ja piinlikum kuulata. Seitsmestele uudistele rääkis ta, et Ratase keeldumine näitab seda, et isegi Naistepäeval ei olda nõus naise juhitavas valitsuses olema. No mida, palun? Kogu aeg räägime, kui oluline on naiste ja meeste VÕRDÕIGUSLIKKUS. Et mõlemal sool oleksid võrdsed võimalused. Et naised on sama head ja tugevad nagu mehed. Ja siis hakkab Eesti esimeseks naispeaministriks ihkav Refi juht korraga pillima, et „mind ei taheta, sest ma olen naine.” Kas on võimalik veel rohkem naissugu alandada ja naeruvääristada?

Ja lollim olla - küsimus ei ole ju ses. Küsimus on maksudes. Kas edutame rikkaid või aitame vaeseid. Ref on rikaste partei, Kesk vaeste partei. Selge, et siin on vastuolud. Kui Kallas rikaste edutamises sammugi tagasi astuda ei taha, siis ei olegi Ratasel muud varianti kui keelduda - kuidas ta muidu oma valijatele otsa vaatab?

Teine päeva nali - Reporterile kurtis Kallas, et helistas pärast Keski keeldumist Isamaa juhile Helir-Valdor Seederile, aga „Helir-Valdor ei võtnud telefoni vastu.” Jällegi et mida? Kas nõnda räägib erakonna juht, võimalik tulevane naispeaminister? Nagu ärapõlatud pruut, kes muudkui jookseb ja helistab, aga kedagi kätte ei saa?!

No tõepoolest - Refil on aeg tunnistada, et mäng on mängitud. Kaja Kallas võib olla hea jurist, aga ta on äärmiselt halb poliitik. Politiika ei ole juura, kus loevad teadmised ja argumendid ning otsuse langetab kohus. Politiika on psühholoogia, kus sa pead oskama teha pokkerinägu ja kus võidab parim mängur. Kus sa ei saa kunagi kedagi välistada ja kus on äärmine lollus oma kaardid letti lüüa. Kõike seda Kaja Kallas aga tegi.

Aga eks me kõik õpime ja kui Kajal on soov poliitikas jätkata, siis neli aastat opositsioonis tuleb kindlasti igati kasuks.

Jess! Ülbus maksis Reformierakonnale kätte!



Reformikad olid pärast nii õhku täis, et ei tahtnud enam enda sisse ära mahtuda. Kõigepealt korraldasid massiivse valimispettuse, pannes kõik oma hooldekodude „kliendid” enda poolt hääletama, ja siis tagusid endale kahe käega vastu rindu: „We are the champions, we are the champions!” Kaja Kallasest ülbemat inimest pärast valimisi polnud - kõrk kuninganna andis teada, kes tema õukonda passib ja kes mitte.

Aga sellega avas ta ka oma kaardid ja vastastel oli kohe tema nõrkused teada. Ref arvas ilmselt, et konkurendid hakkavad kohe nende juurde audientsile jonotama, aga võta näpust - ei hakanud. Refi ülbus on legendaarne ja kõigile ammu ning hästi teada. Miks peaks Kesk ja Isamaa lõhkuma oma hästi töötanud koalitsiooni? Et jälle Refi talda lakkuma hakata? Puudub vajadus.

Kõige targem ongi kas vana koalitsiooniga edasi minna (Kesk-Isamaa-sotsid) või sotsid üle parda visata ning EKRE sisse tuua. Mina pooldaks viimast varianti. Ja las need ülbikutest reformarid, suured välistajad, istuvad veel neli aastat opositsioonis :D

Nii et Kohvik kiidab Jüri Ratase otsuse igati heaks. Lõpuks ometi on mehel selgroog tekkinud. Nii hoida! Isamaa on ka väga tubli. Õige otsus, Helir-Valdor Seeder! Ega te mingid Reformierakonna jooksupoisid ole!

Fotol imestunud Kaja Kallas, kes ei suuda uskuda, et TEMA pakkumisele ära öeldi, screenshot Delfi veebist.

neljapäev, 7. märts 2019

Juhhei, sotsid hävisid täielikult!




Mina olen valimistulemustega väga rahul. Sotsid hävisid täielikult :) Mis pole ka mingi ime, sest viimasel ajal on nad põhiliselt tegelenud puuetega laste ründamisega. Kui läinud aasta lõpul Riigikogus Vabaerakonna poolt esitatud puuetega laste toetuste tõstmise eelnõud arutati, siis olid sellele vastu just sotsid. Muidu oleks toetused juba sellest aastast tõusnud, aga sotside vastuseisu tõttu tõusevad alles järgmisest aastast.

Enne eelmisi kohalikke valimisi ründas sotside nimekirjas kandideerinud endine sportlane Silja Suija Facebookis Juulikest, irvitades tema krambihoogude üle, ja nimekirja esinumber, praegune Võru sotsiaaldemokraadist linnapea Anti Allas kiitis selle heaks.

Enne Riigikogu valimisi kaebas jälle Tartu sotside fraktsiooni juht Gea Kangilaski sügava puudega lapse vanemad kohtusse ja nõudis neilt raha, kuigi oleks võinud asja kohtuväliselt ära lahendada.

Loo moraal: irvitada ja kraagelda võib ju tore olla, aga valijatele see üldiselt ei meeldi. Ja selline käitumine ei käi ka kuidagi kokku sotside hooliva kuvandiga.

Ilmselt tuleb sotsidel nüüd oma käitumisest järeldused teha ning mõelda, kas poleks ehk aeg oma käitumise pärast andeks paluda.  Aga võib muidugi ka vabandamata jätta ja poliitiliselt areenilt üldse ära kaduda. Sest tegelikult ei ole sotse enam vaja - liberaalide lippu kannavad Reform ja Eesti200, konservatiivide oma EKRE ja Isamaa ning seda nõndanimetatud hoolivust teeb Keskerakond juba ammu sotsidest paremini :).

Ülal üks valimiste kaotaja, Riigikogu ukse taha jäänud Tartu sotsiaaldemokraat Gea Kangilaski, kujutis SDE veebiküljelt.

Päris huvitav põhjendus, miks lapselt ei tohiks nõuda andeks palumist, kui ta hammustab või lööb

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Laps on väike olend, kes alles õpib olemist maailma, aga pahatihti vaadatakse lapsi nagu täiskasvanuid, suhtutakse nendesse nagu täiskasvanutesse ja eeldatakse, et nad teavad kõike nagu täiskasvanud. See on aga väga suur viga, millega võib lapse elu ära rikkuda ja teha kasu asemel kahju.

Soome psühholoog selgitab, miks lastelt ei tohiks nõuda vabanduse palumist, kui nad hammustavad või löövad.

Miks IT-firmad ja tegijad Eestist lahkuvad? Sest Eesti ei küüni startup-sõbralikkuses isegi esimese 10 hulka


Eestil küll meeldib uhkustada, kui startup-sõbralik ta on. Jutu järgi jääb mulje, et on maailma parim keskkond. Tegelikkuses aga ei küüni Eesti isegi esimese 10 hulka.

Miks läks Transferwise ära Inglismaale? Sest Inglismaa koos USA-ga on maailma tipus. Miks Eesti ei võiks olla maailma tipus? See ei tohiks olla raske ülesanne, kui arvestada, et isegi India ja Poola on esikümnes.

Taustaks olgu öeldud, et Eesti on alles 16. kohal. Pole asi, millega uhkustada.

laupäev, 2. märts 2019

Kes võidab valimised? Inno ja Irja ennustavad!

Mina ennustan, et valimised võidab Keskerakond, Reform jääb teiseks. Võib-olla kui seda dopinguskandaali poleks olnud, siis oleks Reformil olnud šanss võita, aga Alaver on Reformi liige (vähemasti oli) ja nii kandub osa petturlusest üle ka Reformile.

Kolmandaks tuleb EKRE. Isamaa teeb väga hea tulemuse ja sotsid saavad oodatust vähem hääli. Eesti 200 sisse ei saa.

Vaatamata Keski valimisvõidule puksitakse aga Kesk võimult minema, sest Reform, Isamaa ja EKRE teevad ultraparempoolse koalitsiooni.

Meie kui EKRE ja Isamaa valijad oleme rahul :)

reede, 1. märts 2019

Olümpiakomitee võtab Eesti spordi olukorra kokku



No comments.

Igal oinal oma mihklipäev: Alaver, Veerpalu, Šmigunid ja eelkõige Pilv peaks võtma vastutuse

See, et kaks Eesti suusapoissi Seefeldis dopingukuriteoga haledalt vahele jäid ja Eesti sport üle terve maailma naerualuseks tehti, on eelkõige advokaat Aivar Pilve ja tema käsilaste „teene” selle eest, et nad on aidanud aastaid Eesti sportlasi dopingujuhtumites nö puhtaks pesta.

Tegemist on täiesti ebaeetilise tegevusega, millega advokaadid on teeninud suurt raha, seda teiste inimeste õnnetuste ja Eesti riigi ning rahva maine arvelt. Aivar Pilv peaks omal silmad peast häbenema, tal jätkus veel jultumust tulla rahva ette ja rääkida, et ehk õnnestub ka seekord dopingut tarvitanud sportlased puhtaks pesta. See näitab, et inimene on kaotanud täiesti reaalsustaju. Näitab, et midagi on ikka väga valesti ja korrast ära moraalse kompassiga.

Mis kõige hullem - noortele sportlastele jäeti mulje, et nii ongi võimalik tegutseda - tarvitada dopingut ja puhtalt pääseda. Olid ju Andrus Veerpalu ja Kristiina Šmigun puhtalt pääsenud - Aivar Pilvel ja tema käsilastel õnnestus leida nüansid, millega positiivsed dopinguproovid vaidlustada, must valgeks rääkida ja see läks isegi läbi. Võib arvata, et politsei ja võimuorganid olid seekord tegutsedes eriti ettevaatlikud - nagu öeldi, siis jälgiti sportlasi pika aja vältel ja mindi kindla peale välja, tegijad tabati otse teolt.

Võib ette kujutada Andreas Veerpalu ja Karel Tammjärve olukorda, kus nad terve maailma ees naerualuseks jäid ja olid lõpuks sunnitud dopingu tarvitamise üles tunnistama. Kui tähele panete, siis oma elu raskeimal tunnil polnud arestimajas nende kõrval osavat skeemimeistrit Aivar Pilve. Ta on kadunud, nagu ka Andrus Veerpalu.

Loomulikult kannavad vastutust suusaliit, Olümpiakomitee ja teised spordiasutused, kes on vaadanud dopingu tarvitamisele läbi sõrmede ja jätnud mulje, et midagi hullu sellest pole.

Vastutust kannab ka Reformierakond, kes dopinguga patustaja oma ridadesse võttis, kiites sellega heaks dopingu tarvitamise ja aidates kaasa Eesti spordi maine määrimisele rahvusvahelisel areenil. Dopinguga patustaja koht pole Riigikogus, vaid süüpingi taga.

Teatud Eesti spordigrupeeringutel nagu Alaver-Veerpalu, Šmigunid ja nüüd Team Haanja on lastud tegutseda nö omaette. Nüüd on näha, mida see „omaette” tegutsemine tähendas ja milleni see välja viis. Märk pole küljes mitte ainult Eesti sportlastel, vaid Eesti spordil tervikuna. Terve maailm tuletab nüüd meelde ka Šmiguni ja Veerpalu juhtumeid ning kahtluse alla on pandud isegi nende võidud olümpiamängudel.

Eestis Norra sportlasi kirutakse, aga eeskuju võiks võtta just Norra koondisest, kus kõik treenivad koos ja tulemused on väga head.

Ehk oleks lõpuks aeg ka Veerpalul ja Šmigunil oma patud avalikult üles tunnistada. Andreas ja Karel on seda väärt.

P.S. Karelile tunnustus mehisuse eest. Kui tema oleks samuti vastutuse eest põgenenud nagu Veerpalu ja Alaver, siis oleks olnud väga näotu lugu. Ja on kummaline, et sellistele valelikele inimestele on omistatud riiklikud teenetemägid ja need on veel vastu ka võetud. Häbi peaks olema.

kolmapäev, 27. veebruar 2019

Üleskutse! Protesteeri lollide inimeste vastu ja ära vali Keskerakonda!


Kui ma varem veel kaalusin Keskerakonna poolt hääletamist, siis pärast Keskerakonna ridades Riigikokku kandideeriva Kristiina Heinmetsa häbiväärseid sõnu erivajadustega laste aadressil panen ma endale märkmikusse suurelt ja punaselt kirja, et ma ei vali Keskerakonda kohe kindlasti seni, kuni seal on Kristiina Heinmets. Lollusel ja madalusel on siiski mingid piirid ning kui erakonna liige läheb puuetega laste kallale, siis minu jaoks on see piir ületatud. 

Kes ei tea, siis Heinmets-Aigro ütles Buduaarile, et „ühiskonnale vastuvõetamatult tegutsevad lapsed” peaks juba esimeses klassis koolist kõrvaldama ja internaatkooli saatma, et teised ”halbade mõjude alla ei satuks.”

/Heinmets-Aigro kirjutab Buduaaris, et elukohajärgsete koolide klasse ja õpetajaid peab kaitsma nende laste eest, kelle tunnistustel on pooled ained kahed, mistõttu on praegune süsteem vale ja koolil peaks olema võimalus neid õpilasi internaatkooli saata. Ta leiab et internaatkoolide süsteem „teistmoodi õpilastele” peaks olema mõeldud nii probleemsetest peredest lastele, puudulike hinnetega lastele kui ka erivajadustega lastele./

Ehk siis toome nõukaaja tagasi, kus kõik teistest vähegi erinevad lapsed saadeti koonduslaagreid meenutavatesse erikoolidesse. Ajal, kus terve Euroopa teeb jõupingutusi selleks, et selliseid koonduslaagreid ära kaotada :D

Tahaks hakata vaidlema, no nii väga tahaks, aga see loll ja madal inimene ei vääri seda.

Protesteeri ka sina lolluse ning madaluse vastu ja ära vali Keskerakonda! 

Hans Luige pihtimus Kroonika peol narkouimas: Elu sakib


See, kuidas narkojoobes Hans Luik koos oma kamraadi ja äripartneri Rein Kilgiga Kroonika peole sisse sadas, jääb kõigile Kroonika töötajatele eluks ajaks meelde. Pärast seda kutsuti Hansu Kroonikas hellitavalt „narkokeseks”.

Hansu narkoprobleem ei jäänud kellelegi tähelepanuta. Aga tema kui ajakirjanduse „oma” inimene oli kaitse all ja sellest avalikult ei räägitud. Siseringis aga tema üle naerdi. Isegi tunti talle kaasa, sest Hansu elusaatus on olnud keeruline. Kõigepealt abielu juhtiva kagebiidi tütrega ja sellest alguse saanud kiire tähelend, hilisemad narkoprobleemid ja vaimne allakäik. Viimaks tuli kolleegidel ühtelugu kuulda Hansu pläminat. „Elu sakib,” ütles ta, kui temalt küsiti, miks ta narkot paneb.

Oi, Hans oli Kroonika peale kade. Väljaande tiraaž oli ligi 80 000 ja lugejate arv 330 000, pikalt üle teistest väljaannetest, isegi Postimehest, millele endine omanik Heldur Tõnisson peale maksis. Postimehe numbrid tuli kunstlikult üles kruvida, sest see väljaanne oli vaja Norra Schibstedile maha ärida. Postimehe müük Schibstedile oli viis, kuidas vana Heldur oma isa vaimse pärandi rahaks tegi. Enne seda oli ta kasutanud endist toimetajat Mart Kadastikku ära Postimehe osakute ülesostmiseks töötajatelt. Töötajatele maksti aktsiate eest kommiraha.

Heldurile meeldisid kiired ja kallid autod ning elu Šveitsis, seetõttu parseldas ta Eesti suurima väljaande maha rikastele Norra naftaärimeestele.

Norrakatele meeldis Postimees, aga veel rohkem meeldis Kroonika, millist teist nii edukat väljaannet polnud kusagil mujal maailmas. Kroonika kasumist peeti üleval nii Postimeest kui telekanalit Kanal 2.

Kroonika allakäik sai alguse pärast seda, kui „narkoke” ajakirja pärast Schibstedi lahkumist välja ostis. Kroonikas pakuks huvi Hansu narko-lood, aga neist ei saa kirjutada, sest Hans on omanik. Kui aga väljaanne ei saa huvitavatest asjadest kirjutada, on see väljaande surm. See on terve Ekspress Grupi surm, sest tropina istub ees ennasttäis narkomaan, kes ei lase kõige huvitavamatest asjadest kirjutada. See on avalik saladus, et Hans küsib lugude kirjutamise (või kirjutamata jätmise) eest raha ja pistab selle oma taskusse, Ekspress Grupi aktsionäride selja taga. Sellest avalikult ei räägita, sest sellist asja ametlikult teha ei tohi.

Need, kes matsu jagavad, teavad, et Hansu raha tuleb kinnivaraärist. Meedia on kõrval- või tugitegevus, nii-ütelda hobi. Hans kasutas juba aastakümneid tagasi oma alluvaid ajakirjanikke selleks, et üürnikke vanalinna majadest välja tõsta, ja siis need majad suure vaheltkasuga edasi müüa. Sellest rahast maksti ajakirjanikele palka. Mustalt, loomulikult. Raha pesti puhtaks maksuparadiiside kaudu.

teisipäev, 26. veebruar 2019

Piirivalvuri juhtum tõi välja kummalise olukorra Eesti-Vene piiril

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Õhtulehes on avaldatud kirjeldus juhtumist, kus Eesti piirivalves töötas 10 aastat Vene kodakondsusega isik. Samal ajal oli tal ka Eesti kodakondsus.

Mis aga välja tuleb loost, et mees kasutas Eestisse sisenemiseks Eesti passi ja Venemaale minekuks Vene passi ning see välja ei tulnud, mis näitab, et piiril ei kontrollita näiteks viisa olemasolu.

Tekib küsimus, kui palju inimesi sedasi edasi-tagasi viisavabalt kahe passiga üle Vene piiri käivad?

esmaspäev, 25. veebruar 2019

Pilte vanast heast Eesti ajast II



Lõbusad noored Tartus Võru tänaval. Minu isa Georg (keskel), vasakul ta parim sõber Otto, taga Mari Müürsepp (kes on ühtlasi Helve Särgava abikaasa Juhan Särgava ema), süles Anna Saaron ja paremal mu isa pruut Lonni Nurmoja.



Üks härrasmees jalutab Tartus. Minu vanaisa, Gustav Eduard Vaher. Vanaisale meeldis kanda kaabut ja mantlit ning tavaliselt oli tal jalutama minnes kaasas ka kuldse peaga jalutuskepp.



Naiste õmblusklubi. Minu vanaema Julie Eveline esimeses reas paremalt kolmas.



Osula rahvas. Vasakult teine minu isa õde Aino, vasakult viies Gustav Eduard, tema ees Georg, kõrval Endla ja Endla kõrval Julie Eveline. 


Lõbusad noorsandid, kellele meeldis hilja õhtuti Riia mäest üles tulles „Hõissa kauboi!” laulda ja kes käisid pärast majade küljest punaseid lippe ära kiskumas. Minu isa ja tema parim sõber Otto Peetso.



Lapsed Osula koolimaja ees mängimas. Minu isa ja tema parim sõber Asta.



Minu vanavanaisa Samuel Konradi ja vanaisa Gustav Eduardi ehitatud maja Tartus Võru tänaval. Alumisel korral olid pagariäri ning kellassepa ja kingsepa töökoda. Kelli parandas minu vanaisa ning kingi Otto kasuisa.



Perekond Emajõe kaldal. Minu vanaisa Gustav (siin on näha ka tema kuulsat jalutuskeppi), vanaema Julie ja nende poeg, Treffneri kooli poiss Georg.



Võrumaa koolijuhid ühispildil. Vasakul minu vanaema Julie Eveline, kes kandideeris koolijuhi kohale  nelja mehe vastu ja võitis.