KONG E 2021 EHK KURISTIK ON TASANDUNUD

Ühe asja eest peame koroonale ka tänulikud olema. 2007. aastal tekitas Reformierakonna poolt juhitud valitsus Eesti inimeste vahele sügava lõhe, mille mõjud kestsid ühtekokku ligemale viisteist aastat. Seda on pea sama kaua, kui meie Innoga koos oleme olnud. 

Aga koroona tegi ära selle, mida rahvast "jaga ja valitse" põhimõttel ohjes hoidev valitsus oma kõige halvemaski unenäos poleks suutnud ette kujutada. Senised kuristikud täitusid ning neist sai üle kõndida. Nüüd näeme, et eestlased ja venelased protesteerivad politseiriigi vastu koos, õlg õla kõrval. Isegi õukonnameedia sulepeast välja imetud Kremli-artiklid ei suuda neid heidutada. 

Sest no kaua võib seda Kremli laulu laulda, ausalt? Hetkel ei seo meie käsi siiski Kreml, vaid Eesti oma politsei. Trumme, viiuleid ja karmoškasid ei korja ära mitte Kreml, vaid Eesti oma politsei. Inimesi ei arreteeri ega alanda mitte Kreml, vaid Eesti oma politsei.
Eesti oma riik. Eesti oma valitsus. Mida juhib taas, täpselt nagu Pronksiöölgi, ei keegi muu kui Reformierakond. Ainult et nüüd on ta sunnitud minema ka eestlaste vastu. Sest seda nende loodud lõhet enam ei ole. Ja see tekitab valitsuses peataolekut ning paanikat.

Kuidas selles uues olukorras käituda? Sellises olukorras ei ole varem oldud. Praegu üritatakse meeleavaldajaid diskrediteerida, seostades neid - taaskord! - Kremliga. Aga kas inimesed on nii lollid, et seda usuvad? Kui see, milles asi tegelikult on, vahib meile otse silma.
Asi on selles, et praegu ei kannata mitte ainult venelased, vaid ka eestlased. Eestlased, kes on kaotanud töö. Eestlased, kes tajuvad, et on sattunud samasugusesse - või veel hullemasse - laagrisse, kui see, kust tulid läbi häda ja viletsuse tagasi nende vanaemad ja vanaisad. Kongi nimega E 2021 ehk Eesti aastal 2021.

Ma arvan siiralt, et enam ei ole võimalik inimestele valetada ega loota, et nad seda vale usuksid. Kuristik on tasandunud ning selle uuesti loomiseks peaks võtma inimestelt mõistuse.

MEELE AVALDAMISEST NÕUKAAJAL JA PRAEGU EHK KUIDAS KÄITUS MIILITS JA KUIDAS KÄITUB POLITSEI

Küsisin Innolt, et kas öölaulupeolised ka oma üritusi registreerisid, ta oli nimelt üks lauljatest.

Inno rääkis, et parajasti toimusid Vanalinna päevad ja Tallinna 7. keskkooli koor, mille liige oli ka Inno, esines seal. „Mingil ajal lõppes asi Raekoja platsil ära ja mõtlesime, mida edasi teha,” ütles Inno. „Siis jalutasime Lauluväljakule. Tee peal liitus meiega veel inimesi. Läksime laulukaare alla laulma, põhiliselt keelatud laule.” 

Küsimuse peale, kas nad oma ürituse ka registreerisid, ütles Inno: „Selle peale ausalt öeldes isegi ei tulnud. Aga meelde jäi see, et kongiga džiibid sõitsid närviliselt Lauluväljaku kõrval mäest üles ja alla. Meil oli kogu aeg tunne, et meid viiakse kohe ära. Aga nad ei reageerinud millegipärast.” Erinevalt Eesti politseist!

Veel meenutas Inno, et enne öölaulupidusid võttis miilits ta isegi korra nö rajalt maha. See oli 1988. aasta maipühade ajal, 1. mai paraad. 

Nad tegid koolivendadega alternatiivsed loosungid nagu „Elagu peremehetunne!” , „Kaitske Eestimaa loodust” jne. Rullisid need enne tribüüni telekaamerate ees lahti ja marssisid nendega läbi.
Seepeale tulid erariietes miilitsad nende juurde ja võtsid neilt need loosungid ära. Ja küsitlesid neid. Trumm ja kitarr võeti ka ära. Aga jaoskonda ei viidud!

92. aastal oli aga - siis juba - politsei - palju jõhkram. Inno seisis koos kursakaaslastega Tartu ülikooli juures Jakobi tänaval stipi maja kõrval, käes plakatid, et makske stipendiumid välja. Samal ajal oli Tartus Rootsi kunni visiit. Politsei tuli nende juurde ja võttis plakatid ära. Inno võeti kinni ja pandi politseiautosse. Politseiautos oli Jaan Toots, kellest Inno siis veel midagi ei teadnud. „Ta oli siis mingi tähtis kärbes,” seletas Inno. 

Järgnes küsitlemine, et miks nad seal seisid ja miks nad meelt avaldavad. Aga jaokonda - jälle! - ei viidud. Kuigi Inno pidi Tootsile ligemale tund aega aru andma :D 

Tuleb välja, et Eesti politsei on praegu kõige jõhkram, sest tarib inimesed jaoskonda. Siseruumi, kuigi praegu peaks just siseruumides toimuvaid koosolekuid vähendama!

Peaasi, et keegi kuskil meelt ei avaldaks! :D 

NÄKSIPI KOERAD JUBA URISEVAD ERUTATULT

 Teate, mis mulle nende Toompea protestide ning nende maha surumisega seoses meenub? Mulle meenub, kuidas Nõukogude miilits kunagi punkareid autodesse toppis ja jaoskonda ülekuulamisele viis. Siis oli see arusaadav, sest me olime võõra võimu all. Aga praegu? 

PRAEGU SAADAB EESTI VALITSUS EESTI POLITSEID EESTI RAHVA VASTU!

Mis järgmiseks, ma küsin. Rahvale saadetakse kallale Näksipi koerad? Ma ei imestaks. 

Rahva vastu, kes on lihtsalt väljas koos ja laulab vabadusest? 

Eesti iseseisvuse eest võidelnud mehed pööravad end praegu hauas ringi.

MULLE NEED PROTESTID TOOMPEAL MEELDIVAD

Ma ütlen teile ausalt, et minule need meeleavaldused Toompeal meeldivad. Jah, ma leian endiselt, et koroonast me ilma piiranguteta lahti ei saa, AGA kui rahvas võtab vastu vaidlemata omaks kõik, mis valitsuse poolt tuleb ning järgib kõiki seadusi täht-tähelt, siis on kah kuidagi mage. Selline riik sõuab tasapisi, ent kindlalt diktatuuri poole. 

Kas te mäletate, veel mitte kuigi palju aega tagasi peeti vabadusvõitlejaid poolearulisteks ehk ullikesteks? Kui me Innoga kümmekond aastat tagasi Stenbocki maja ees reformikatest ministreid kimbutamas käisime ja Tiit Madissoni ning Vello Väärtnõud intervjueerisime, siis oli suhtumine igatahes selline. Vabadusvõitleja oli kui mineviku igand, natuke ogar tegelane, kelle üle naerdi.

Nüüd on teisiti. Koroonapiirangute vastu protestivad autokolonnid ning ühislaulmised Toompeal on muutunud kuidagi ägedaks ning šefiks. Inimesed tulevad nende üritustega kaasa ning valitsus ei kiirusta neid laiali ajama. Ilmselt tajudes, et ajad on muutunud - inimesed peavad oma õiguste eest seismist oluliseks ning riigipoolset jõu kasutamist ei mõistetaks. Isegi mitte kriisiajal. 

Nüüd võiks pikalt rääkida sellest, et kas kriisiajal on selline protestimine ikka vastutustundlik. Kas ei levitata sellistel üritustel viirust ega seata elusid ohtu. Vastus on, et muidugi levitatakse ja seatakse. AGA teisalt - kas inimese elu mõte on siis ainult kehtestatud reeglite järgimine ning vaikselt mööda seina ääri hiilimine, lootuses, et sind ei aeta segamini sääsega? Jah, praegu on kriisiaeg, aga ka kriisiajal ei muutu elavad inimesed robotiteks, kel puuduvad mõtted ning tunded. Ka kriisiajal tahab inimene hingata ning armastada. See võib olla ohtlik, hingamine ja armastamine siis, aga samal ajal ei suuda inimene nendeta. Hingamise ja armastuseta kaob inimeksistentsi mõte. 

Nii et las olla need protestid kõrvuti reeglitega. Nad aitavad meil meelde tuletada seda, mille pärast me õieti elame. Muidu unustame need oskused ära ega oskagi pärast kriisi möödumist teisiti, kui maski tagant hingata ning teistest inimestest kahe meetri kaugusele hoida.

EESTI - KOROONA POTJOMKINI KÜLA

Minu meelest on viimase aja kõige kurioossemaid arenguid Eestis olnud see, et TESTIMINE ON MUUDETUD KARISTATAVAKS. Kui teistes riikides palutakse, et inimesed, tulge ometi testima, siis Eestis on reisimise eesmärkidel testima minek muutunud väärteoks. Eesmärk ilmselt nakatumisnäitu selle abil alla suruda. Et inimesed võimalikult vähe testimas käiksid. Või kas te olete Eestis tähele pannud üleskutseid, et tulge, inimesed, testima? Mina ei ole. Valitsuse eesmärk ilmselt ongi see, et inimesed võimalikult vähe testiks. Et siis hõisata: nakatumine langeb!!! 

Tegelikult muidugi ei lange. Olukord on hull. Intensiiv on täis. Aga kuna inimesed ei julge enam testimas käia (mina ei julgeks, pärast naabrimutt kaebab, et testis selleks, et reisima minna, raisk), siis väheneb ka nakatumiste arv. Hullemat potjomkini küla annab välja mõelda. 

P.S. Inno hinnang valitsuse koroonamänedžmendile: „Majas on tulekahju, aga perenaine jookseb lihtsalt märja lapiga ühest toast teise.”  Väga hästi öeldud minu meelest :D Mul tuli kohe elav kujutluspilt silme ette :D 

ENNE, KUI VAKTSINEERID, MÕTLE!

Ema on mul jätkuvalt vaktsineerimata. Ta tahaks Pfizerit või Modernat, aga Eestis seda ju ei ole. Nüüd reedel, laupäeval ja pühapäeval toimuval massvaktsineerimisel topitakse ainult AstraZd. Ema seda ei taha ja nii jääb tal minemata. Minu südametunnistus ka ei luba teda sinna ajada. Pärast viskab veel sussid püsti ja siis on minu süü. Ise ma ju ka keeldusin Zenecast, kui mulle seda kui erivajadustega lapse hooldajale pakuti. Süda ei lubanud teha! Pärast viskan veel sussid püsti, aga mul on vaja kolm last suureks kasvatada. 

Ma arvan ka seda, et sel üleüldisel vaktsineerimispaanikal ei ole mõtet. Rahunege, inimesed. Piisab täitsa hästi sellest, kui sa hoiad teistega DISTANTSI, ringi ei SÄHLA ning oled peaasjalikult koos oma PEREGA. Siis võid selle suure süstimisvõidujooksu ära unustada ning selle asemel hoopis raamatut lugeda. Või Netflixist mõnd mõnusat filmi vaadata. Või kevadist ärkavat aeda imetleda. 

Me kunagi Innoga käisime New Yorgis Guggenheimi muuseumis. Ja mulle jäi sealt eluks ajaks meelde üks ekspositsioon huntidest, kes kõik jooksid teineteise sabas kuristiku poole. Ainult mõned hundid valisid kõrvalraja, aga enamus ikka teiste sabas - kuristiku poole. Praegune vaktsineerimispaanika meenutab mulle natuke neid hunte. Inimesed ei mõtle üldse ise, oma peaga, vaid teevad nii nagu teised ees. Aga natuke ju võiks ometigi mõelda. Et mis on konkreetselt minu jaoks hea ning kasulik. Võib-olla see ongi see süst? Kui nii, siis nii, aga enne, kui lähed, MÕTLE!

Kadi Viljakust

Tänases Eesti Ekspressis on siis suur lugu kunagisest seltskonnategelasest Kadu Viljakust, keda tituleeritakse puuküürnikuks, kuna ta on oma üürikorteri üürileandjale mitme aasta üüriraha võlgu.  

Seda, et Viljak üürileandjale võlgu jäi, ma ei imesta. Kunagi tegi Inno kaastööd tema portaalile Trend 24. Ka siis jättis Viljak talle lugude eest maksmata. 

Ekspressi loos on ka meid mainitud. Et avaldasime oma blogis Viljaku alastiotod. Kui te neid nüüd siia otsima tormasite (kindlasti tormasite!), siis vabandust, pidime need kohtu käsul maha võtma. Aga jah, me avaldasime nad. Pärast seda, kui Viljak ütles, et ei kavatsegi Innole lugude eest maksta (võrdle lõiku allpool, kus ta ütleb, et ei kavatsegi üüri maksta :D). Üks inimene (Viljakul oli tollal kisma teise tuntud seltskonnategelase Anna-Maria Galojaniga) saatis nad meile ning nad olid siin blogis mõnda aega üleval. 

Kõige naljakam osa Ekspressi loost on aga see, kus Viljak ütleb üürileandjale, et ei saa üüri maksta seepärast, et Ekspressi vastutav väljaandja ehk siis Hans H Luik pole talle töö eest tasunud. Luik lükkab selle info ümber ning millegipärast ma usun teda :D Olen ka ise Ekspressile kirjutanud ning mitte kunagi pole maksmata jäetud :D 

Siinl lõiguke tänasest Ekspressi loost: 

/Üür laekub vaevaliselt. Kuigi üürileping seda keelas, peab Viljak korteris suurt hundikoera. Majaelanikud käivad ringi, gaasiballoonid taskus, sest koer oli üht neist hammustanud. Samuti on Viljak korterist ära viinud omanikule kuuluva mööbli – kummuti, sohva, toolid ja riidekapi. Omanik palub Viljakul mööbli tagasi tuua, Viljak ei too. Omanik tahab teada, kus mööbel asub. Viljak ei vasta.
Küll aga ületab uudiskünnise tema koer, kui hammustab Rotermanni kvartalis turisti. Viljak sõimab kohale saabunud varjupaiga töötajatel näo täis. Röögib hüsteeriliselt mupo töötajate peale. Viimaks viiakse naine sunniviisiliselt kainenema. Kogu asjast tehakse video, mis ilmub ka Delfis. Aprilli viimasel päeval saadab korteriomanik Reinik Viljakule e-kirja, milles teatab, et üürileping on üles öeldud. Viljakule on ette nähtud kümme päeva välja kolimiseks ja korteri üleandmiseks. Viljak teatab, et omanik unistagu edasi. Tema elab korteris nagu ennegi ega kavatse enam üldse üüri maksta. Mitte sentigi./

SURMA KÕRVAL ON KOHT KA LAULUL JA NAERUL

Me peame sellest ajast kuidagi läbi tulema. Kuidagi. Aga kuidas? Kuidas oleks, kui võtaksime eesmärgiks selle, et keegi ei saaks üleliia palju haiget?

See on tõsi, et pole suuremat kaotust kui elu ning surnuid enam tagasi ei too, aga ärgu me lein kasvagu nii suureks, et me invaliidistame elavad. Enne, kui mu isa suri, kirjutas ta minu jaoks valmis oma leinakuulutuse teksti. See oli umbes selline, mu mälu järgi: „Otsustasin lahkuda taevastele radadele. Ärge minu pärast kurvastage, elu on ilus, küllap kunagi kohtume!” See ilmus muide ka Päevalehes surmakuulutuste rubriigis, Postimees polnud nõus avaldama. Et kuidas ikkagi nii lõbus. 

Aga selles on sügav tõde. Surnud ei soovi, et me nende pärast kurvastaksime. Need, kes on meid armastanud, soovivad, et me oleksime õnnelikud ning et me elu oleks täidetud rõõmuga. Mu Vorkuta põrgulaagrist läbi tulnud isa teadis seda hästi. Ta ei jätnud kunagi kasutamata ühtegi võimalust elust rõõmu tunda. Ta õpetas seda mullegi. „Ära ütle, et suri. Ütle, et viskas sussid püsti,” viskas ta surmagi üle nalja. „Või pani kõrvad pea alla!”

Praegu on raske aeg, aga Eesti rahva ajaloos on olnud palju raskemaid aegu. Palju-palju raskemaid. Ja kummatigi suudeti ka siis naerda ning elust rõõmu tunda. Noored mehed läksid sõtta lauldes, need laulud on kuulsad siiamaani. Surnupealuusõdurid. Teate neid sõnu? See oli mu isa ja teiste leegionäride laul. 

/Rünnakrelvade terases, tules,
kõlab leekides Kuradi naer – hah-hah-haa!
Sirgub vabadusidu,
ei murta neid ridu,
kes Eesti eest andnud on kõik./

Nüüdki, mu sõbrad, kõlab leekides Kuradi naer. Aga ärme kohku selle ees nagu need noored poisidki ei kohkund. Vaatame talle julgelt silma ja naerame vastu. Surma kõrval on naerul koht küll. Sest naer aitab elada! Naer aitab leina taluda! Ja naerust saab alguse uus elu ning uus lootus. Varsti on ta siin, aga ärme enne ära sure! 

Hoiame südames neid, kes ära lähevad, aga ärme sure koos nendega!

Pildil minu isa Vorkuta vangilaagris. Ta tuli tagasi. Kuradid ei võitnud! 

EESTIS EI JAGU ENAM RISKIRÜHMADELE VAKTSIINI

Mu ema tahtis end koroona vastu ära vaktsineerida. Ta on 74, seega riskirühmas. Aga kui ta oma perearstile helistas, siis kostis too, et vaktsiini pole. Mu 74-aastane ema peab ootama.

Samas olid täna Delfis uhked paraadpildid sellest, kuidas AstraZeneca vaktsiiniga vaktsineeriti ära temast poole nooremad riigikogulased. Kuidagi ebaõiglane mu meelest. Pensionärid, kelle elu vanuse tõttu ohus, peavad ootama, aga riigikogulastele tuuakse vaktsiin kandiku peal kätte. Samas, kes teab, äkki mu emal hoopis vedas. Sest lisaks tollele 31-aastasele päästetöötajale, noorele mehele, kes kümme päeva pärast AstraZenecaga vaktsineerimist suri, tean mina veel üht 30-aastast meest, kes suri kaks nädalat peale AstraZenecat. Tromb. Nii et kuidas võtta! 

Ilmselt sattusid riigikogulased paanikasse. Ning otsustasid end enne totaalset krahhi kiiresti ära vaktsineerida. 

KUIDAS MA ALLES PORTUGALIS TEADA SAIN, MIS MUL VIGA OLI

Eestis praegu käiv vaktsiinidebatt (kas vaktsineerida või mitte?) tõi mulle meelde ühe aastatetaguse asja. Nimelt oli mul kakskümmend aastat tagasi tervis väga kehv. Absoluutselt mitte midagi teha ei jaksanud, isegi trepist üles minna mitte. Töötasin siis Tallinna prokuratuuris abiprokurörina, aga pidin töölt ära tulema, sest sõna otseses mõttes ei jaksanud enam trepist üles minna ning tugev õhupuudus oli ka. Suurivaevu suutsin esimesele korrusele ronida, siis pidin pool tundi puhkama.

Läksin arsti juurde, elasin siis Tallinnas. Arst tegi mulle igatsugu teste, aga mitte midagi ei leidnud. Saatis kopsuarsti juurde. Too uuris ka ning käskis joosta ümber haigla kaks tiiru. Ma jaksasin ainult ühe. Aga ei leidnud ka tema midagi.

Siis sain Tallinnas tuttavaks ühe portugallasega, kelle nimi oli Joao, ning sõitsin tema juurde Lissaboni. Seal jätkus sama jama - ma ei jaksanud trepist üles minna, minestasin, ahmisin õhku. Joao viis mind oma sõbra juurde, kes on arst. Too sõber tegi mulle vereproovi ning ütles ehmunult, et ta pole oma praktikas veel näinud, et kellelgi oleks veres nii suur allergianäit kui mul. Sealt hakkasid asjad liikuma. Mind vaatasid üle veel mõned arstid ning selgus, et mul on polüallergia. Ühesõnaga ma olen allergiline väga paljude asjade suhtes. 

Seega ma pidin selleks Portugali jõudma, et teada saada, mis mul viga on. Pärast läksin Portugali paberitega eesti arsti juurde ja too ütles, et no muidugi, siit tuleb kenasti välja, et... Jah! Aga mõelge, kui Portugali arstid poleks minu hädade põhjust avastanud? Allergia ei ole naljaaasi, tõsine allergiline reaktsioon võib põhjustada anafülaktilise šoki. Mul on neid paar tükki olnud. Selline tunne, et hakkad kohe surema. 

Ehk siis, mis ma tahan öelda - kui teil on mõni seletamatu häda, siis tegu võib olla allergiaga. Eriti kui on väsimus ning õhupuudus ka. Ja kui olete allergiline, siis peaksite vaktsineerimisega väga ettevaatlik olema. Eriti kui teil on polüallergia.

Pildil mina 2003. aastal Portugalis, korteris, kus ma tollal elasin. 

LASKE LASTEL PUHATA! ÕPPIDA JÕUAB KA PAARI AASTA PÄRAST

LÕPETAGE ÄRA see loll jutt sellest, kuidas laste kooliharidus tohutult kannatab. Isegi kui lapsed paar aastat koolis käia ei saa, MIS SIIS? Pärast käivad! Minu isa istus kaheksa aastat Vorkutas. Viidi ülikoolipingist ära. Tuli tagasi ja läks uuesti ülikooli. Pärast veel teise ülikooli. 

Kõige tähtsam on sest kriisist ELUGA välja tulla, teisi eesmärke (lõpueksamid!) seada on lihtsalt naeruväärne. Tulge maa peale tagasi. Laske lastel rahulikult olla ja kodus omas tempos õppida. Ärge suruge neid tagant, neil on ka praegu raske. Küll nad pärast järele õpivad. Kõik muu siin maailmas saame uuesti üles ehitada, ainult kaotatud elusid ei saa tagasi.

VIRISEMISEST

Üks sõber kirjutas mulle, et ma virisen liiga palju ning virisemine ei ole asju kunagi lahendanud. Esmalt sain pahaseks, et mida. Mina ja virisen? Tuli kohe tahtmine rusikat viibutada - temperamentne nagu ma olen :D

Aga siis jäin mõtlema. Pagan, ma tõesti virisen! Iga päev :D Meenus eestlasest isa, kes ka vahetevahel ütles, et "ära virise." Soomlasest ema ei ütelnud seda kunagi. Sest ta ise virises ka kogu aeg ning veel hullemini :D Lapsepõlvest ma muud ei mäleta, kui ema ja vanaema jutte köögis, kus viriseti mõnuga tunde! Ma siis alati poole kõrvaga kuulasin - nii põnev oli! Kõik maailma asjad võeti läbi ja pärast oldi väga heas tujus :D  Mis seal salata, mina olen samasugune, mida vanemaks saan, seda rohkem soomlane. Mulle meeldib viriseda ja minu maailm on pärast üht korraliku virinat palju helgem. Sageli saavad asjad nii ka lahenduse.

Isa jälle ütles, et tema ema "ei virisenud kunagi." Ja elas ka õnnelikult. Või noh, vähemasti isa jutu põhjal. Kuidas see võimalik on, soomlane aru ei saa. Kuidas on võimalik mitte viriseda? Virisemine on nagu puhastustuli, kus puhtamaks saad nii sa ise kui ka sind ümbritsev maailm - noh, sinu silmis vähemasti! See on nagu saunas käimine!

Aga ju on see siis jälle üks kultuuriline erinevus. Mu isa oma naise ja ämma virinaid ei kuulanud ning läks selleks ajaks teise tuppa ajalehte lugema. Ema jälle ei saanud aru, kuidas isa saab mõnes olukorras nii rahulik olla. Soomlasest vanaisa jälle lõi mõne kange virisemishoo ajal ka mõned ninad üles.
Nii et! Arvestage, et olete soomlase leheküljel! Kui teile mu virinad ei meeldi, siis minge lihtsalt teise tuppa! Ajalehte lugema :D Armastan teid kõiki ikka, aga virisemisest ei ütle ma lahti iial :) 

Pildil kaks soome naist, ema ja mina. 

ÄRGE LUBAGE LAPSI ESMASPÄEVAL KOOLI!

Uhuhh, täna jõudis siis Eesti Portugali tipptasemele. 1570 nakatumist! 1200 pealt 1500le. Portugali tipptase oli jaanuari lõpus 16 000. Aga Portugalis kehtisid sel ajal juba palju karmimad piirangud, näiteks komandanditund, restoranid ainult takeaway, kõik poed välja arvatud toidupoed ja apteegid kinni. Ainult koolid olid lahti. 

Nakatumine hakkas langema alles siis, kui KÕIK koolid (v.a eesliinitöötajad ning erivajadustega lapsed) kinni pandi. Ka lasteaiad. Kui politsei saadeti välja kontrollima, et rahvas parkides ei koguneks ning ka rahvarohketel tänaval maske kannab. Portugal soovis vältida 20 000 nakatunut päevas ning see õnnestus, hetkel ainult 1000 (Eesti mõistes 100). 

Eestis tuleb 2000 ja ilmselt veelgi enam kindlasti ka ära, kui NÜÜD midagi drastilist ette ei võeta. Tuletan meelde, et praegu on koolivaheaeg ning kuna vanemaid ei kohustatud oma lapsi kodus hoidma, siis sählasid lapsed kõik see aeg ringi ning jagasid viirust - sõpradele, vanematele, vanavanematele. Paljud käisid välismaal ning tõid sealt "kingituse" kaasa. Mille algklassi lapsed nüüd, algaval nädalal koolidesse viivad ning koolidest kodudesse. Samas on meditsiinisüsteem juba ränga surve all - arstid piiravad plaanilist ravi ning jagavad haigeid ringi, et vastu pidada. 

Kel vähegi südant ning mõistust, palun survestage valitsust, et esmaspäevast saadetaks distantsõppele KÕIK klassid. Ärge lubage lapsi esmaspäeval kooli! See oli ka teadusnõukoja soovitus!

KUIDAS MA VAKTSINEERIMISEST KEELDUSIN

Eile hommikul siis helistati ka minule ning pakuti Astra Zeneca vaktsiini. Kui puudega inimese hooldajale. Enne ma isegi kaalusin seda, aga siis lugesin, mis Tartu õpetajatega juhtus ning ausalt öeldes... Ma alles talvel olin 39-kraadises palavikus! See oli päris jube. Terve meie pere oli haige. Ma ei jaksand püstigi seista, käsikaudu komberdasin kööki ja tagasi. Oli ka hirmus õhupuudus, käisin öösiti akna peal hingeldamas. Ise rase! Hea, et kiirabi ei pidand välja kutsuma. 

Muidugi ei hoidnud me siis ka mingit distantsi ega kandnud maske. Oli jaanuar ning koroona polnud veel - vist - Eestisse jõudnud.  Nii et keeldusin. Peale ei pressitud ka. Öeldi, et paljud on praegu kahtlevad. Ilmselt on siis olnud palju äraütlemisi. Mis on ka mõistetav, sest juba vanarahvas teadis, et kiiruga ei saa head asja teha. Ruttu tehtud, ruga taga, ütles mu isa. 

Vaatan kõigepealt, mis teistega saab. Mitte kohe, vaid poole aasta pärast. On ju ka koroonal pikaajalised mõjud. Mul üks sõber sai umbes kuu aega tagasi Pfizeri vaktsiini ja ütleb, et tunneb end siiamaani hästi. No vaatame :D Ühe tuttava sugulast oli jälle Zenecaga vaktsineeritud ning tollel oli olnud õudne õhupuudus selle tagajärjel. No mitte ei taha seda õhupuudust enam! 

Loomulikult ei saa sellist otsust soovitada kõigile. Mina ei tuuselda kusagil ringi, üritustel, spaades, kohvikutes, restoranides ei käi. Kedagi külla ei kutsu, kellelgi külas ei käi. Kui, siis ainult sipsti poes. Maskiga. Distantsi hoides. Nii et otsustage ise, aga kaaluge kõik variandid põhjalikult läbi. Ja jääge terveks!

P.S. Nüüd on nii hea meel, et keeldusin, sest eile tuli uudis, et Rootsi peatas Astra Zenecaga vaktsineerimise, kuna inimestel ilmnesid rängad kõrvalnähud. Ka minu tuttavad on rääkinud, et selle vaktsiiniga kaasneb ka õhupuudus, mis on väga jube. Nii et võimalusel valige pigem Pfizer või Moderna!!! 

KES PÄÄSTAB ÜHE ELU, PÄÄSTAB TERVE MAAILMA. EHK MILLEST PRESIDENT EI RÄÄKINUD

 Kuulasime Ellaga presidendi kõnet. Mida öelda? See on tore, et presidendil oli mask ees, ta annab sellega rahvale eeskuju, aga ma arvan, et hümni laulmise ajal võinuks selle siiski ära võtta. Ja pärast tagasi panna. Mis veel? Ei olnud midagi erilist. Halb just mitte, aga hea ka mitte. Kohustuslikud jutupunktid käidi läbi (hooldajad jne), aga mida kuulda oleks tahtnud, ei kuulnud. 

Täna tulnuks panna inimestele südamele ennekõike seda, et nad ei mõtleks mitte ainult enda, vaid ka TEISTE peale. Et vabadus ei hõlma mitte ainult MINU vabadust, vaid ka teiste inimeste vabadust. Vabadust ellu ning terveks jääda. Ja et selle nimel tükikest oma vabadust ära anda pole liigne ohver. Ehk: pane mask ette, sest see võib päästa kellegi elu! Sa ei pruugi teda tunda, aga ta on inimene. Kellegi vanaema või vanaisa, ema või isa. Ja - sa võid tunda end tervena, aga see on selline viirus, kus mõni tunnebki end tervena. Pane ikka mask ette ja hoia ikka distantsi, sest just sina võid olla see inimene, kelle tõttu mõne teise inimese vanaema või vanaisa, ema või isa haiglasse hingamisaparaadi alla satub. Sa ju ei taha seda? Muidugi mitte. Sa lihtsalt võib-olla ei teadnud. Seepärast ongi pidupäevakõned nii olulised. Sest neis saab välja öelda asju, mida kõik võib-olla ei tea. Ja mis võivad muuta elusid ning saatusi. Võib-olla isegi päästa elu. Elusid. 

"Whoever saves one life, saves the world entire." Kes päästab ühe elu, päästab terve maailma. Midagi sellist oleks tahtnud kuulda.

Praegune ja tulevane arvamusliider

 Ella kuulas peaministri kõnet ülima tähelepanelikkusega ning leidis, et üldjoontes võib ehk nõussegi jääda, aga tema teeb tulevikus paremini :D 

ELLA JA JUULI MÄNGUHOOS

 Meie pere kaks vahvat kambajõmmi olid täna hommikul kahekesi selle karbi kallal. Poole tunni pärast oli karbile ühiste jõududega tuul alla tehtud :D Pikemalt saab lugeda Titeblogist, kus ka rohkem pilte. 

Noh, mida te vaktsineerimisest arvate?

Kõik kohvikulised on oodatud arvamust avaldama!

Kui avaneb võimalus end koroona vastu vaktsineerida, siis kas vaktsineerite? Kes juba on vaktsineerinud, palun kirjutage, millise vaktsiiniga end vaktsineerida lasite ning kas oli pärast ka mingeid vaevusi, kuidas mõjus!

Alustan ise. Arutasime seda asja Innoga ning otsustasime, et vähemasti praegu me veel end ei vaktsineeri. Kuna ka koroona läbi põdenutel löövad osad vaevused välja alles poole aasta pärast, siis sama võib juhtuda vaktsineeritutega. Ootame ja vaatame. Praegu lihtsalt hoiame end ning püsime kodus. Spaad ja muud lustikohad meid niikuinii ei tõmba :D Toidupoes ainult käime ning sedagi kiiresti. Muud asjast tellime e-poodidest.

Aga kuidas teiega? Usaldate vaktsiine ning kui jah, siis milliseid? Ma enne mõtlesin, et Astra Zeneca, aga see tõmbas õpetajad nii siruli, et kindlasti mitte :D

SILDARUDE ASJAST

 Küsiti, mida me Sildarude asjast arvame. Tahtsin juba eile sellest kirjutada, kui Pealtnägija saate ära olin vaadanud, aga ei jõudnud.

Minu arvates on selle pere tragöödia selles, et vanemad on oma lapsi liig noorelt liig palju tagant pressinud, mõtlemata sellele, kuidas see neile mõjuda võib. Saates oli juttu, et Kelly on oma venna suhtes vägivaldne olnud. Laste vägivaldsus tulebki sageli sellest, et neid sunnitakse tegema midagi sellist, mida nad teha ei taha, või siis sunnitakse tegema rohkem ning intensiivsemalt kui nad tahaksid. Puuetega lastega on samuti sageli nõnda - vanemad ei saa aru, et ka puudega laps on laps ning tahab puhata ja mängida, mitte iga nädal trenni teha. Ja kuna laps teistmoodi oma ängi väljendada ei suuda, siis ta hakkab teisi näpistama ja hammustama. Juuli, keda kunagi tagant pressitud pole, ei tee seda kunagi. Et ses mõttes karm hoiatuslugu kõigile vanematele. Ärge pressige oma lapsi tagant! Las nad teevad asju huvi ning rõõmuga! Ja kui ei taha, siis ei tohi mingil tingimusel tagant pressida. 

Teiseks. Kelly ema Lilian Talving on üritanud näidata oma meest, Tõnis Sildarut, suure kurjamina. Aga ma küsiks: naine, MIDA SA ISE TEED? Sa käid oma pojaga kohut! Omaenda pojaga, kelle sa oled ise siia maailma sünnitanud! Ma saan eru, et sa oled oma mehe peale vihane, aga kuidas saab üks ema oma poja vastu minna? Või isa tütre vastu? Lukustada tema ees ukse, et ta majja sisse ei pääseks? Nii et olete mõlemad ühed parajad parents from hell, keda ei sooviks mitte ühelegi lapsele. 

Võtke ennast kokku ja leppige vähemasti oma lastega ära. Käige omavahel kohut, kiskuge teineteisel või silmad peast välja, aga jätke oma lapsed rahule. Nüüd olete teinud õest ja vennast teineteise vaenlased. Kas häbi ei ole?

TÄNASTEST PIIRANGUTEST. PEALE JÄID KAPITAL JA KASUM

Need piirangud on muidugi naljanumber. Kui restoranid lahti jätta, no mille pärast siis spaad ja veekuskused sulgeda? Kuna ühelgi tähtsal Reformierakonna liitlasel ei ole spaad? :D 

Las siis jäävad juba kõik asutused lahti ning sõidame kõik koos uhkelt koroonatippu! Ainult et railbalticate asemel tuleks sellisel juhul surnukuuride ehitamisele mõtlema hakata. Sest see aeg tuleb, kui surnud enam olemasolevatesse külmkambritesse ära ei mahu. Õnneks on Eestis palju vaba maad, nii et laipade matmisega ei tohiks probleemi olla nagu New Yorgis, kus neid hakati vedama lähedalasuvale saarele. 

Eesti probleem on see, et meie ühiskonnas ei ole solidaarsust. Igaüks mõtleb ainult enda peale, mis tähendab seda, et ka valitsus mõtleb ainult enda peale. Kui eelmine valitsus mõtles natuke ka rahva peale ega pannud viirusega võitlemise raskust ainuüksi rahva õlgadele, siis see valitsus mõtleb ainult enda ning oma sõprade ärihuvidele. „Haiged surevad niikuinii ise maha,” ütles Toomas Vilosius ja samasugune mõtteviis valitseb Reformierakonnas siiamaani. Kahju, et Keskerakond sellega kaasa läheb, ning pole ime, et tema toetus väheneb. Kesk oli üks solidaarsuse eestvõitlejaid, kuid nüüd näib mõtlevat täpselt samamoodi nagu Reform. Et las surevad. Kaalukausil elud versus majandus jäi peale majandus ehk elujärg. Heaolu. Äri. Mitte vanaemad ja vanaisad, vaid kapital ja kasum. 

Kuhu see kõik välja viib? Nojah. Teiste riikide kogemusi vaadates - tervishoiusüsteemi ränga proovilepanemise ning võimaliku kokkuvarisemiseni. Teised riigid ei suuda oma silmi uskuda ning Eesti kantakse musta nimekirja - pikaks ajaks. Ma ei kujuta ette, mida Kaja Kallas Soomes Sanna Marinile räägib? Et nakkuskolded on kodudes? :D Kardan, et Marini arvates on ta aru kaotanud. Ta ei ütle seda muidugi välja, sest on viisakas, aga see väljendub Soome edasistes sammudes Eesti suunal.

Nii et. Kinnitage rihmad. Ja päästku end, kes saab!

ELLA JA JUULI

 Ellale meeldib oma suuremat õde Juulit varbast sikutada. Üks sai täna kaheksakuuseks ja teine natuke aega tagasi üheksa-aastaseks, aga arengu ning oskuste poolest on nad enam-vähem samal tasemel. Nüüd tuleb jälgida, et üks sõbramees teisele suurest rõõmust käe või jalaga vastu pead ei patsutaks. Aga muidu on meil koos tore - alles natuke aega tagasi naersid koos. Suure häälega :D  

Pikemalt saab lugeda Titeblogist :) 

OH, SA VAENE EESTIKE

Oh, sa vaene Eestike? Mida kurja oled teinud, et sellise valitsuse oled saanud endale katkuajal?

Meenutasime Innoga täna hommikul nostalgiaga, kuidas eelmine valitsus kogu aeg rahvast olukorrast briifis ja kuidas Jüri Ratas kogu aeg nagu papagoi korrutas, et kaks pluss kaks, kaks pluss kaks. Lihtne, võiks isegi öelda, et infantiilne sõnum, aga see töötas. Kohati oli ka tema näos ärevust, jah, aga mitte kunagi ei tekkinud tunnet, et ta ei ohja olukorda. Et ta ei tea, mida teha. 

Urmas Reinsalu oli konkreetne ning otsustav. Jah, vahel ei läinud kõik nii nagu oleks tahtnud, aga ta tegutses, tegutses kogu aeg ning kiiresti. Mis ongi oluline - OTSUSTADA. Otsustada kasvõi valesti, sest sa näed oma eksimust kohe ning saad seda parandada. Kõige hullem on kõhelda, kahelda ning kaaluda, sest siis läheb õige hetk sust siuhh mööda ning sa võid jääda kuristiku vahele kõlkuma. Nagu multifilmis, kus tegelane saab alles õhus jalgu siputades aru, et midagi on valesti. Siis tekib paanika ning paanika on kõige hullem. Sest paanikas inimene teeb ALATI valesid otsuseid. Ning sageli mitu vale otsust järjest, sest tal pole mahti oma otsuste tagajärgede üle aru pidada.

Kaja Kallas räägib „nähtamatutest ohvritest”, „näilisusest” ja muudest sellistest filosoofilistest asjadest. Aga praegu ei ole aeg filosofeerida. Filosofeerida võib headel aegadel, praegu tuleb edastada lihtsaid ning selgeid sõnumeid ning TEGUTSEDA. Ja tegutseda kohe. Aga Reformil on ainult heade aegade valitsemise kogemus. Ja ärimehed kukil.

Kevadel oli hea ja turvaline olla, sest valitsuse liikmete nägudelt peegeldus vastu enesekindlus ning soov viirusele vastu panna. Praegune valitsus on juba alla andnud. Nad ei tea, mida teha, ja seepärast kõhklevad ning kahtlevadki. 

Praegu võtab südame alt õõnsaks.

Kas naine peaks mehe sõna kuulama (nalja teete???)

Pean muidu Varro Vooglaiust väga lugu, aga arvamus, et naine peaks mehe sõna kuulama, paneb kulmu kergitama. Minu arvates ning kogemuse järgi on hea suhe selline, kus sõna saavad mõlemad ning sõna mitte ei kuulata, vaid võetakse.

Kui mu vanaema Julie Eveline isa Aadam Purru keelas tal ülikooli minna, küsides irooniliselt, milleks naistele haridus, ei kuulanud mu vanaema teda ning läks ülikooli. Temast sai Sõmerpalu algkooli juhataja, kui ta võitis koolijuhataja konkursi mitme mehe vastu. Mu isa on rääkinud, et tema ema ja isa said omavahel haruldaselt hästi läbi ega tõstnud kunagi teineteise peale häält. Kummatigi ei tähendanud see seda, et üks kuulas teise sõna. Nad olid lihtsalt enamuses asjades ühte meelt ning kui ei olnud, siis arutasid asjad omavahel läbi ning vaidlesid selgeks.

Vanaemal oli kolm last, üks neist minu isa, ja kui sündis pesamuna Georg, loobus ta koolijuhi kohast, ent jäi siiski edasi õpetajaks. Minu isa sai kodust kaasa teadmise, et sugupooled on võrdsed ning naise sõna maksab sama palju kui mehe sõna.

Seepärast kohtles ta mind täpselt samamoodi kui mu kaht venda, Einot ja Vellot. Me kõik saime lapsepõlves isalt kingiks puukoorest vibu ning paadi. Mul on selle paadi krobeline pind siiamaani meeles. Omamoodi kandsid nad sõnumit: sa võid lennutada oma noole nii kaugele kui sa iganes tahad, ja sa võid seilata nii kaugele kui sa iganes tahad. Vahet pole, kas oled mees või naine. Üritan seda nüüd ka oma tütardele õpetada :)

Pildil emantsipeerunud naine Julie Tartu Õpetajate Seminaris õppimise ajal.

Väike punnpõsk :)

Seitsmekuune Ellake :) Põsed on igatahes massiivsed :D Siin ka üks kavalpea-pilt: 

LULLU SÜNNIPÄEV

Eile oli siis meie armsa inglitibu Juuli ehk, nagu teda kodus kutsume, Lullu üheksas sünnipäev!

Kuni tema aastaseks saamiseni arvasime, et Juuli on täiesti tavaline laps. Küll aeglasema arenguga (ta ei osanud siis veel iseseisvalt istuda ega käputada), aga ikka tavaline. Arstid arvasid sama. Alles siis, kui ta neid asju ka pooleteiseaastaselt teha ei osanud, tekkis kahtlus, et midagi võib olla… Mitte valesti, aga teisiti!

Ja nii oligi. Juuli sattus pooleteiseaastaselt krampidega haiglasse ning Tartu geneetikakeskuse geneetikud tuvastasid tal Angelmani sündroomi. Prognoos oli halb – ei hakka kunagi istuma, sest geenideletsioon on täielik. Null geenimaterjali ühes geenis. Mäletan siiani geneetiku nägu, kui ta meile selle info edastas – see ütles, et lootust pole.

Siis olime küll natuke aega kurvad, kuigi meie loomuses on alati igas asjas positiivset näha (lootus on iga karbi põhjas, isegi kui teda alustuseks ei näe!). Aga sikutasime end juukseidpidi soost välja nagu müncchausenid ning otsustasime, et meie elus ei muutu midagi. Juuli teeb meiega kõik trikid kaasa ning me ei loobu mitte millestki!

Nii läkski. Vahel on olnud raske, aga pärast iga mõõna on olnud tõus ning üldiselt on elu meie kodus kogu aeg lõbus ning laste naeru ja kilkeid täis. Ja kilgata see meie Juulike juba oskab. Kogu aeg on tal hea tuju! Sageli kuulen teda ka öösiti oma voodis naeru kihistamas – nüüd olen sellega harjunud ning magan edasi. See on ju tore, kui inimene rõõmustab. Meie rõõmustame koos temaga ja selleks on põhjust – Juuli mitte ainult ei istu ilusti, vaid käputab reipalt mööda elamist ringi ning vinnab end toe najale püsti. On kogenud rännumees (sõitnud mitu korda läbi Euroopa Eestist Portugali ning tagasi) ning naudib koos perega kõiki tegemisi. Rääkida ei oska, aga sest pole lugu – igaüks ei peagi rääkida oskama.

Sünnipäeva tähistas me väike neiu oma suurte lemmikute – suhkrurõngikutega!

Ahjaa, mis arengus uut? Käputamisoskus on kõvasti paranenud! Kui enne käputas Juuli vaevaliselt ning lühikest maad, siis nüüd on ta teises toas enne, kui ma seda tähelegi panna jõuan. Siuhh! Õnneks ei tunne ta mingit huvi kappide sisu vastu ega oska neid ka avada, nii et ses mõttes on mureta. Talle meeldib end hoopis voodite, diivanite ja tugitoolide najale vinnata ning nende najal üles-alla hüpelda :)