Jüri Luik kirjutab ebaeetilisest mudaloopimisest valimiste ajal

Võru ettevõtja Jüri Luik, kellele Silja Suija Juulikest ründav käitumine väga häiris, postitas täna hommikul Facebooki järgmise sissekande:

Üks teema veel häirib -------- Selge see, et valimiste aeg on mudaloopimise aeg. Aga ka mudamaadlusel peaksid olema mingidki eetilised piirid. Kui öeldakse, et keegi on kurjategija või kellelegi istub ülikond selga, nagu sadul lehma selga, on see kellegi isiklik arvamus ja talle saab tuima näoga vastata, et minu arust on sul jalad nagu kärumehe käed jne jne lühidalt ----- puhas sõnasõda ja valijad saavad muheleda poliitikute rivaalitsemist, aga kui kistakse mängu juba puuetega lapsed ja sellega seonduvad pereprobleemid, on asi naljast kaugel. Selles suhtes on kohalik sotside kandidaat Silja Suija üle piiri läinud. Endal ka erivajadusega laps (millest iseenesest väga kahju), aga asunud avalikus meediruumis teist samasugust peret ründama. Oleks see üksikjuhtum, siis tõreleksin temaga nelja silma all. Kuna aga pärast Silja postitust on juba 2 inimest pöördunud samasuguse Silja käitumisega meie poole, ütlen otse ------ Silja, on tuhat muud moodust, kuidas Anti ja sotside reitingut alla kiskuda. Sellest ei pea kasutama seda meetodit. Ja punkt! Seda teemat ma enam ei kommenteeri ja fb vahendusel vaidlustesse ei lasku.

Aitäh, Jüri, toetuse eest. Minagi leian, et mudaloopimisel peavad olema piirid ning kindlasti ei tohi valimisvõitluses rünnata  lapsi. Meil kõigil on lapsed ja ma arvan, et nõustute minuga, kui ütlen, et meie lapsed on meile kõige kallimad inimesed siin maailmas. On olnud väga kurb kuulda, et tuntud sotsiaaldemokraadi rünnaku alla on sattunud ka teisi peresid.

Pildil pikalt Kirumpää linnusega tegelenud Jüri huvilistele linnuses ajaloost rääkimas. 

Väikesest Juulikesest

Juulikesel on parem. Palavik on langenud, suuri, kogu keha haaravaid krampe enam ei ole. Täna öösel magas, käed armsalt üle pea. Nagu väike inglike :) Ka söögiisu on tagasi tulnud - eile söötsin talle lusikaga ube ja talle maitsesid need väga. Oma käega ta veel süüa võtta ei jaksa, aga küll seegi tuleb. Peaasi on anda talle palju puhkust ja rahu. Musisid ja kallisid. Hellus on sellistele lastele väga tähtis. Või mis mõttes sellistele! Hellus on tähtis kõikidele lastele! Hellus aitab lastel terveneda ja areneda. Hellalt kasvatatud lapsed on ise empaatilisemad, nende elus on rohkem värve ja nad suudavad maailma avarama pilguga vaadata.

Kuna Juulike selle nädala veel taastub, siis oleme koos temaga ja sel nädalal veel uusi videoid ei tee. Puhkame ka ise, sest need kaks nädalat olid väga kurnavad. Täna näiteks saime Innoga üle hulga aja ühel ja samal ajal magada :) Erivajadustega lapse vanemad peavad vahel ka endale „pai” tegema ja mina näiteks kavatsen võtta endale natuke aega raamatu lugemiseks. Mul on hetkel pooleli minu meelest parimat inglise huumorit esindav teos pealkirjaga „The Diary of a Nobody”, mille autoriks on vennad Grossmithid. Väga mõnus lugemine :) Kui oled haige või haigusest taastumas, siis on kõige parem lõõgastuda mõne humoorika raamatu või seriaali seltsis. Mu isa rääkis, et luges Vorkuta vangilaagris Don Quijote'i ja Dickensi „Pickwick'i-klubi järelejäänud pabereid”, mis ajasid teda lausa kõva häälega naerma, ning need raamatud aitasid tal kaheksa aastat kestnud vangipõlve üle elada. Mulle tundub, et ka erivajadustega laste vanemad võiks oma ellu rohkem huumorit lubada. Mitte et me kuidagi vangis oleks, aga vahel on raske ja siis aitab huumor - vähemasti minu arvates - hästi.

Südamlik tänu kõikidele kaasaelajatele ja anname kindlasti teada, kuidas meil läheb :)

Pilt: Juulike on juba peaaegu sama reibas nagu sel pildil. Jaksab end juba voodi najale püsti upitada.

Kui sind ründab teine puudega lapse ema

Mind on erivajadustega lapse emana kõige rohkem üllatanud see, et sinu kõige suurem kriitik või isegi vaenlane võib olla teine puudega lapse ema. Kes võib sulle silmagi pilgutamata haiget teha ka siis, kui sa kõige nõrgem oled - su lapse haiguse ajal.

See on iseenesest kurioosne, sest teine puudega lapse ema peaks ju teadma, et elu erivajadustega lapsega on raske ning seda eriti lapse haiguse ajal. Erivajadustega lapsed on õrnad, nende haigused raskemad kui tavalistel lastel ning paljud haigused - nagu näiteks krambid - võivad olla eluohtlikud. Sageli võtab haige lapse eest hoolitsemine vanemalt kogu jõu. Teine ema on seda kõike omal nahal kogenud. Samas teab ta ka hästi, mis teisele erivajadustega lapse emale haiget teeb, millisele nupule vajutada, kui soovite, ning on seetõttu ründamises väga osav.

Eile jagasin Juulikese haigusest kirjutavat postitust ka Facebookis. Paljudele läks see korda. Nende seas Riigikogu liikmele Inara Luigasele, kes pakkus kohe abi, öeldes, et võib isegi päevaks appi tulla, kui seda vajame. Olin sellest abipakkumisest väga liigutatud (Inara on üks armsamaid inimesi, keda tean) ja me hakkasime omavahel juttu ajama, kui ühtäkki sekkus meie jutuajamisse Võru sotsiaaldemokraatide nimekirjas kandideeriv endine sportlane Silja Suija (hetkel Võru linnavolikogu liige), kes hakkas Juuli haiguse üle irvitama ja pakkus, et Juuli ravi võiks kinni maksta Ingrid. Ei hakka siin kõiki tema kommentaare kirja panema, aga lõpuks hakkas ta ründama ka Inara Luigast  - selle eest, et viimane meile abi pakkus! „Vähem sotsiaaltoetusi, minge mõlemad tööle!” oli tema soovitus meile (NB! tegemist on sotside nimekirjas kandideeriva inimesega!). Ja ma olin just kirjutanud, kuidas Juuli haigus oli meid mitu nädalat magamatuna hoidnud. Ehk siis sisuliselt soovitas sots mitu ööd magamata sügava puudega lapse vanemad toetustest ilma jätta ja käskis neil kohe tööle minna :D Küsisin talt siis, et kallis Silja, soovita palun tööd, mida saab teha magades. Selle peale vastas ta, et aga las Inara pakub sulle tööd.

Ma olen sõnatu. Mõtlesin öö otsa (sedapuhku ei saanud magada nördimusest, Juulike on tervenemas ja norises), kas sellest kirjutada. Täna hommikul otsustasin, et me ei tohi leppida vägivallaga. Ka sellise vägivallaga, mis tuleb teiselt puudega lapse vanemalt. Vägivallast tuleb koheselt rääkida ja sellele tuleb panna piir. Kuid vägivallale ei tohi vastata vägivallaga, vaid mõistmisega. Mina näiteks kirjutasin Siljale, et ta räägiks, mis tal mureks on. Sest ma tean seda nii hästi - erivajadustega lapse vanemate elu on raske. Vahel isegi kurnav ja laastav. Seepärast on oluline oma muresid jagada. Et nad üle pea ei kasvaks ja neid teiste inimeste peal välja elama ei hakataks. Minu kogemus näitab, et suhelda ei tule mitte ainult teiste puuetega laste vanematega, kes võivad sind küll hästi mõista (mul on selliseid kogemusi ka), aga samas sulle ka kõige rohkem haiget teha. Erivajadustega lapse vanema sõpruskond peaks olema nii lai kui vähegi võimalik ning sinna võiks mahtuda võimalikult palju erinevaid inimesi.

Nüüd võiks küsida, mille jumala pärast peaks üks teine erivajadustega lapse ema teist rünnata tahtma, kui too teine oma haige lapse eest hoolitseb. Ega siin pikalt mõtelda ole vaja - käimas on valimised. Nii meie kui Silja kandideerime Võru volikokku ja kohtade arv on piiratud. Sisse saamine on tema jaoks ilmselt nii oluline, et selle jaoks võib ohvriks tuua ka inimlikud väärtused nagu teise inimese lapse haiguse respekteerimine.

Minu enda jaoks on aga ka valimiste ajal piirid, millest lihtsalt üle ei astuta. Üheks selliseks piiriks on lapsed. Laste üle ei irvitata ja ka nende vanematele võiks nende põetamise ajal rahu anda. Need võiks olla miinimumtingimused. Arutada võiks üldiste printsiipide üle ning rääkida sellest, mis on linnas tehtud ja mis tegemata. Mis puutub Võru linna asjadesse Ingrid ja tema võime Juuli ravi kinni maksta, küsin ma puhtpraktiliselt. See on jabur, kui isegi kõik emotsioonid kõrvale jätta :)

Rohkem konstruktiivsust ja vähem alatust, kallid sõbrad! :)

Pildil kuulab Juulike huviga Kirumpää linnuses peetavat loengut linnuse ajaloost.

Saime haigusest üheskoos üle

Juulike jäi kaks päeva tagasi haigeks. Ta oli juba kaks nädalat rahutu olnud ja öösiti üleval. Arvasime, et see on seotud jäävhammaste tulekuga, mis tal alanud, aga üleeile tõusis tal kõrge palavik ja koos palavikuga tekkisid krambid. Need õnneks lõppesid, kui teda jahutasime, aga kuna pidevalt oli oht, et ta uuesti üle kuumeneb, siis valvasime teda kordamööda ja ka magasime kordamööda. Lisaks palavikualandaja Nurofen ja dr Roosi oma mängukuuldeaparaadiga :). Roosile nimelt meeldib praegu väga doktorit mängida ning eriti meeldib talle sealjuures oma õekest kraadida.

Eile oli samuti võitlus palavikuga, aga õhtuks õnnestus see 37 peale saada ning täna hommikul vaatas mulle voodist vastu puhanud ja imestunud näoga Juulike. Et mis siis nüüd õigupoolest toimus? Muidugi, tema oli ju kõik see aeg oimetu ega mäletanud oma haigusest arvatavasti midagi. Imestunud oli ta ilmselt seepärast, et mina teda nii mureliku näoga vaatasin :).

Angelmani sündroomiga laste vanematele on unetud ööd tavalised. Sageli on nii, et magame Innoga üksteise alla, ja siin on väga tähtis rahuliku meele säilitamine ning üksteise toetamine. Koormuse pooleks jagamine. Sest kui kokku hoida, siis saab kõikidest asjadest üle ning ka rasked ajad tunduvad tagantjärele ilusad.

Praegu istub meie ilus inglike keset põrandat ja mängib. Täna ajas end isegi korra voodi najale püsti. On veel natuke nõrk ja loid, aga tunda on, et terveneb iga hetkega. Söötsin talle natuke aega tagasi lusikaga hernesuppi, Juulile maitses see väga.

See krampidest üle saamine on alati nagu pidupäev. Kui nad tulevad, siis on paanikaosakond, sest nendega ei harju kunagi ära, aga nüüd on õnneks selle võrra kergem, et ma täpselt tean, mida teha, et Juulit aidata. Kui me veel tema diagnoosi ei teadnud, siis oli kõige raskem, sest me ei saanud aru, mis toimub - tavalisel lapsel tekivad krambid alles väga kõrge palavikuga, Juulil aga juba 38ga ja seetõttu tuleb talle palju varem palavikualandajat anda. Juuli puhul on kõige olulisem, et ta üle ei kuumeneks, ja seetõttu tuleb teda haiguse ajal väga hoolsalt valvata. Ma ei julgenud üleeile öösel isegi magama jääda ja käisin teda iga natukese aja tagant kontrollimas :). Eile olin nii väsinud, et lihtsalt jäin magama - kui üles ärkasin, siis oli Juulike Inno süles ja nad vaatasid koos telekat :D Roosi oli samuti magama jäänud, kuna ei saanud Juulikese esimesel haiguseööl korralikult magada.

Nüüd võib kergendatult hingata, aga kuna võib arvata, et Juulike veel nädalajagu taastub, siis tuleb videote tegemisele väike vahe sisse. Või noh, vähemasti välivideote tegemisele :) Saab näha! Teile aga kõike head ja et lapsed oleksid terved!

Pildil: no kes suudaks jääda ükskõikseks SELLISE naeratuse vastu? :D

Nüüd asi ametlik: Eesti riik on eesti rahva hävitamise masin

Eesti on maailmas üks enim rahvast kaotavaid riike, Euroopas kolmas, väljavõte Vikipeedia veebist.

Öeldagu selle nõukogude aja või kommunismi kohta mida iganes, aga sel ajal kasvas Eesti rahvaarv, sealhulgas eestlaste rahvaarv. Nüüd, pärast 25 aastat iseseisvust on Eesti maailmas üks enim rahvast kaotavaid riike. Eesti on kaotanud isegi rohkem rahvast kui Läti, Ukraina ja Venemaa. Mis tähendab, et iseseisvast Eesti riigist on saanud eesti rahva hävitamise masin. Ainult Bulgaaria ja Moldova ning Vaikse ookeani saared on maailmas elanike arvu vähenemise poolest Eestist eespool.

Eesti rahvast on suudetud nii palju hävitada, et juba on hakatud kõige kõrgemal valitsuse tasemel rääkima vajadusest inimesi massiliselt sisse vedada. Lähis-Idast ja mujalt, eesti mõistes murjanite juurest. Selle taustal käib jutt kultuurilisest mitmekesisusest. Nii nagu veeti Eestisse inimesi sisse pärast sõda, samuti mitmekesistamise sildi all. Aga mis kummaline - sõda pole Eestis olnud - Eesti elanike arv on rahuajal vabalanguses. Sellist asja pole Eestis teadaolevalt kunagi olnud.

Võib küsida, kas selle, rahva hävitamise jaoks jaoks ongi Eesti riik loodud?! Eesti põhiseadus näeb ette rahva alalhoidmise. JA MA KÜSIN, MIDA PERSET ON EESTI RIIGI JUHID TEINUD KÕIK NEED AASTAD? Jah, on võideldud palehigis väljamõeldud tondi - Savisaarega -  tänu Savisaarega rahva hirmutamisele on võimule saadud, aga kas eesti rahva väljasuremine on seda väärt?! Kas Savisaar on tõesti nii kõva mees, et tema pärast on vaja olnud ohverdada eesti rahvas?! Ma julgen selles sügavalt kahelda.

Tänu kommunismile on Eesti iseseisev

Kommunistlik revolutsioon Venemaal.

Eestis küll on kombeks kommunismi kiruda, ja seda õigustatult, aga ei tasu ära unustada ühte olulist asja: Eesti ja eesti rahvas võlgneb kommunismile oma iseseisvuse. Nimelt, ilma kommunistliku revolutsioonita Venemaal elaks suure tõenäosusega edasi Vene monarhia, tsaaririik, mille koosseisus oleksid nii Eesti ja teised Balti riigid kui ka Soome. Ja 100 aastat ei möödu peatselt mitte ainult Eesti iseseisvumisest, vaid ka sündmusest, mis sellele iseseisvusele teed sillutas - Oktoobrirevolutsioonist.

Ja et veel täpsem olla, siis oli Eesti maailmas esimene riik, mis Vene impeeriumi lagunemist ja nõukogude Venemaad tunnustas ning nõukogude Venemaa oli esimene, kes Eesti Vabariiki tunnustas. Seda asjaolu eriti ei reklaamita, aga nii see oli. Pärast Venemaad hakkasid Eesti iseseisvust tunnustama teised riigid.

Hoopis teine teema on see, miks Eesti ei suutnud, aga näiteks Soome suutis oma iseseisvust sellesama kommunismi eest 1939-1940. aastal kaitsta. Eesti mängis pehmelt öeldes mäkra, sest kui nõukogude liit ei saanud jagu Soomest, siis oli veel väiksem tõenäosus jagu saada Eestist ja Soomest koos. Ent Eesti reetis Soome, lasi Punaarmee sisse ja Eestist käidi Talvesõja ajal Soome linnu pommitamas. Hukkusid sajad soome naised ja lapsed. Päts sai selle eest Stalinilt rahalist preemiat, aga Eesti kaotas oma iseseisvuse.

Bottom line: Eesti ja Soome koos on võitmatud. Kui üks teise reedab, siis läheb raskeks.

Inno võitleb kohalikust toorainest valmistatud toidu eest (video)

Juulike sai endale lõpuks uue käru. Suur tänu, Invaru tiim!

Puuuhhhh. Üks Kolgata teekond sai lõpuks ometi läbi! Kes seda enam mäletab, kui kaua aega tagasi ma perearstilt kõik vajalikud tõendid võtsin ja me Innoga Tartus ITAKi ja Egero teeninduspunktis käisime. No see oli ikka mitu-mitu kuud tagasi. Kevadel. Eesmärgiks siis saada Juulile uus jalutuskäru ja eritool. Kuna sotsiaalkindlustusametist öeldi, et asi käib kiiresti, tuleb vaid kahelt erinevalt firmalt pakkumus võtta, siis olime väga optimistlikud. Käisime ITAKis ja Egeros, esitasime oma soovi ja jäime lubatud pakkumust ootama.

Ootasime kuu. Kaks. Kolm, neli. Aga meie hämmastuseks ei tulnud kummastki firmast mitte mingit vastust. Ei pakkumusi ega ka käru. Nagu nad oleks maa alla vajunud! 

Septembri alul mõtlesime, et pagan, kaua me ootame. Juulikese Amazonist tellitud Britaxi käru on vanusele kuni viis aastat ja Juulike saab veebruaris kuus. Vana käru hakkab talle kitsaks jääma. 

Mõtlesime siis viimases hädas, et tellime siis ise Amazonist uue käru, kuna seal on selline olemas, nagu meil vaja. Inno ütles, et ma läheks küsiks sotsametist, kas nad Amazonist tellitud kärusid ka erimenetluse korras hüvitavad.

Läksin uuesti sotsiaalkindlustusametisse ja kurtsin oma häda. Selgus, et Amazoni kärusid ikkagi ei hüvitata, aga väga sõbralik klienditeenindaja soovitas meil küsida Invarust. Et lapsevanemad on Invaruga väga rahul. Invarul küll Lõuna-Eestis teenindust pole ja seepärast me alguses ITAKisse ja Egerosse läksimegi, aga no mis sa hädaga teed, eks ole. 

Inno saatis Invarule käru ja tooli kohta meili. Ja imede ime, vastus tuli juba mõne tunniga! Koos ettepanekuga, et nad tulevad ise kahe nädala pärast Tallinnast Võrru ja me saame kohapeal proovida, kuidas käru Juulikesele istub! 

Täna oligi Invaru kaheliikmeline tiim meie maja ees ning saime proovida kaht Cricket'i  käru. Juurde põhjalikud seletused ja soovitused. Juulikesele sobis suurem käru paremini. Otsustasime, et võtame selle esialgu rendile. 

Ja meie suur mure saigi naksti lahendatud! Kahe nädalaga!

Lõuna-Eestis ei pakkunud ükski firma, et tuleb ise kohale ja on nõus käru kohe rendile andma. Nii et suur kummardus Invaru ees ja südamlik tänu terve meie pere poolt!

Kui järgmine kord jalutama läheme, siis teeme kärust koos Juulikesega ka pilti! :) 

Ülal: selline see Cricket'i käru välja näebki. Juuli kärul on ainult hall iste. 

Inno täiendus:

Kaasaja kaubandusettevõtted peavad mitte lihtsalt kaupa müüma, umbes nagu kiloga naelu või tihuga saematerjali, vaid pakkuma lahendusi. Meil oli erivajadustega lapsele käru vaja ja mitte ükski, kordan, mitte ükski Lõuna-Eesti firma ei suutnud pakkuda lahendust, kuigi ühel neist on esindus isegi Võrus olemas. Täiesti häbiväärne! Ja samas tohutu ressursi raiskamine. Samas Tallinna firma esindajad sõitisid spetsiaaalselt kliendi jaoks Võrru kohale. Vot see on tase! Invaru edestab kõiki teisi pika puuga ja ma usun, et neil läheb ka äri hästi.

Võru linna teedeehitusest. Mis olukord on kesklinnast väljas?

Võru kesklinn on küll ilus, aga kui teed paar sammu vasakule või paremale, siis satud justkui hoopis teise linna. Kus mänguväljakud on räämas ja teed lagunevad, tühjaks jäänud ja lagunevatest vanadest majadest rääkimata. Midagi on vaja kiiremas korras ette võtta ja vaid kesklinna väikese ilusa „saarekese” loomine ei ole kindlasti lahendus. Valimisliit „Võru eest” eesotsas entusiastliku esinumbri Innoga seisab kõikide Võru linnaosade eest!

Täna Võru vanas raudteejaamas (video)

Täna võtsime ette jalutuskäigu Võru vanasse raudteejaama, kus ilus eestiaegne jaamahoone on säilinud, kuid teenimatult unarusse jäetud. Võru valimisnimekirja esimene (nr 101) ja ühtlasi parim mees Inno leiab, et Võrus tuleb rongiliiklus kiiremas korras taastada. Mina olen absoluutselt päri, sest sellise ilusa ajaloomälestise käest laskmist ei õigusta miski. Võru väärib rongiliiklust ja korras jaamahoonet! Roosile valmistas suurt lõbu vanade, mahajäetud raudteerööbaste vahel jooksmine.

Inno lahkab Võru bussiliiklust (video)

Võru valimisnimekirja esimene (nr 101) ja ühtlasi vaieldamatult parim kandidaat Inno räägib selles täna Võru bussijaama juures tehtud videos, mis on valesti Võru bussiliikluses ja mida tema seal kindlasti teisiti teeks. Issile on suureks abiks meie valimismeeskonna noorimad liikmed, 5-aastane Juulike ja 2-aastane Roosi, kes kasutas kohe juhust, et oma lemmikmultifilmikangelase põrsas Peppa kombel muddy puddle'is ehk maakeeli poriloigus mõned lustakad hüpped teha :).

Miks seda digi-ID-kaarti üldse vaja on?

Väljavõte Postimehe veebist.

Eesti kangesti promob oma digi-ID-d, aga see kõlab kuidagi õõnsalt, kui arvestada, et eestlased seda ise ei kasuta. Mis on ka loogiline - kui palju inimene neid allkirju ikka annab - abielludes, maja ostes või müües. Mõned korrad elu jooksul. Ja kas selle jaoks on igaühele vaja hüper-super-vinget kaarti?! Või piisab reisidokumendiks lihtsalt näopildiga kaardist ja kui vaja, saab need allkirjad ka notari juures anda. Olgu lisatud, et olulised tehingud toimuvadki notari juures. See oleks palju odavam ja lihtsam lahendus.

Ma lisan siia veel kultuurilise vahelepõikena juurde, et ka välismaa ettevõtjatele pole eriti mõistlik seda digiallkirja asja kalli raha eest promoda, sest välismaal ei sõlmita tehinguid mitte nina vastu arvutiekraani, vaid kõrtsis nagu Inglismaal või saunalaval nagu Soomes. Ettevõtja hea nimi ja au on tähtsamad kui allkiri. Ja kes tahab Eestis äri ajada, see saab ettevõtte asutada ka ilma selle kaardita, kui vaja. Pole kuulnud, et kellelgi oleks sellega probleeme olnud. Probleem on olnud üksikutel välismaa osalusega ettevõtetel, kelle nõukogu või juhatuse liikmed ei viitsi alati tulla Eestisse allkirju andma - aga kas neile peab sellepärast siis eraldi teenuse looma?! Või oleks just hea, et nad aeg-ajalt Eestisse nägu näitaksid! Sama lugu on valimistega - kas on tingimata hea, et inimesed ei pea isegi valimispäevaks on ametlikku kodukohta nägu näitama?!

Ütleme ausalt - see digi-ID on algusest peale olnud üksikute friikide projekt. Ja on selleks ka jäänud. Eesti rahvas tõmmati kaasa selleks, et seda friiklust rahastada. Kunagisest lubadusest, et kiibiga varustatud ID-kaart asendab kõiki teise kaarte rahakoti vahel pole midagi välja tulnud. Pigem on kaarte järjest juurde tulnud.

ID-kaarti kasutatakse põhiliselt elektrooniliseks isiku tuvastamiseks. Aga tänapäeval on isiku tuvastamine läinud üle mobiiltelefoni. Kui Eesti oma digi-ID-ga 17 aastat välja tuli, siis see nii polnud. Eestlased kasutasid tavalisi Nokia ja Ericssoni GSM-telefone ja iPhone'i tulekuni oli jäänud veel hea mitu aastat. Pärast seda aga ...  kiibiga kaart, see on nii eilne päev ja kõlab nagu auruvedur. Tänapäeval on aeg edasi läinud - isikuid tuvastatakse juba näo või silma võrkkesta järgi. Miks Eesti selles osas ajaga kaasa ei käi ja on ikka kinni oma kiibiga kaardis? Kas keegi oskab seletada, palun?!

Ehk oleks aeg see mõttetu ja kulukas ID-kaardi asi üldse ära lõpetada ja minna edasi millegi innovaatilisega? Ma pakun lambist välja näiteks toidujäätmetest biogaasi tootmise. Helsingis näiteks sõidavad linnaliinibussid toidujäätmetest toodetud biogaasiga. Eestis põletatakse toidujäätmed kui prügi lihtsalt ahjus ära, mis on samuti nii eilne päev.

Inno räägib, mis värk on tervisekeskusega, mida Võrru teha lubati

Selles videos räägib meie valimisliidu „Võru eest” linnapeakandidaat Inno, miks Võrru ei tehtud siia juba mitu aastat tagasi lubatud tervisekeskust, milleks olid juba ka rahad eraldatud. Meie valituks osutudes selliseid jamasid muidugi enam ei ole, asjad laabuvad ning kõik vajalik saab tehtud! :)

Jüri Toomepuu apdeit - sajandi orkaan õnnelikult üle elatud!

Vabadusvõitleja Jüri Toomepuu, kes oma Florida kodust viimase saja aasta võimsaima orkaani Irma ajaks koolimajja varju läks, on õnnelikult kodus tagasi ning suuremaid purustusi õnneks pole.

Jüri, kes tuleb oktoobrikuus Eestisse raamatut esitlema, jagas oma orkaanimuljeid Facebooki vahendusel:

Orkaan Irma sai õnnelikult üle elatud. 

Teel koju oli ainult mõnda üksikut maha murtud puud näha. Tammedega palistatud puiestee mis viib maanteelt koduõue oli roheline – ilustatud tammepärgi sarnanevate tamme okste ja lehtedega. Ühtegi nii suurt oksa teel ei olnud millest üle või mööda ei saanud. 

See on huvitav, et Eestis on tammed tuntud tugevuse etalonidena. Orkaan suudab aga just tammedelt oksi rebida ja neid isegi maha murda. Palmid on evolutsiooni käigus arenenud tormidele vastupidavamaks.

Maja oli hästi vastu pidanud. Ainult üks paneel putukavõrgust, mis tavaliselt Floridas basseine ümbritsevad, oli orkaanile saagiks langenud. Seda putuvõrku pidi varem parandama. Eelmisel aastal ronis üks pesukaru selle otsa, umbes 10 meetri kõrgusele, ja kukkus läbi. Pesukaru küll lonkas kui me ta lõpuks uksest välja saime, aga hiljem käis ta meid külastamas kolme toreda väikese põngerjaga, ilmselt terve. 

 
Umbes kuus ja pool miljonit Florida rohkem kui 20 miljonist elanikust on ilma elektrita, aga meil põlesid lambid, töötasid külmkapid ja konditsioneerid. Interneti ühendus oli samuti alles.
Kõige rohkem kannatas meie puudli-krants Thor. Varjupaigas pidi ta puuri taluma. Kui koju jõudsime väljendas Thori saba ja niuksumine meie kõikide rõõmu.

Fashionista (+pildid!)

Roosi on meil tõeline preili. Tahab välja minnes alati kleidi selga panna ja valib oma kottide kollektsioonist kaasa võtmiseks alati just oma väikese Burberry firmamärgiga kotikese, mille issi talle kunagi kasutatud riiete poest ulmeliselt odava hinnaga ostis. Kuidagi see väike fashionista, nagu me teda naljatades kutsume, teab, et just see on SEE kott. Mina oma väljanägemisele nii suurt tähelepanu ei pööra, eelistan sellist boho ja hipistiili, aga kui ikka Roosi nõuab, et mina samuti kleidi selga paneks (mida juhtub tihti), siis ega ma temaga eriti vaidle. Siin Roosi eile oma kotikesega Kirumpää linnuse jalamil.



Ja trepist üles minemas. Elegantsusest grammigi kaotamata!



Issiga. Kotti hetkeks ettevaatlikult maha pannes.



Jooksmise ajal üks õige fashionista mõistagi kotti ei kanna, see antakse selleks ajaks emme kätte.



Juulike vaatab, kuhu Roosi läks. Aga sealt väike õeke juba tulebki! :)

Eile Kirumpääl. Pildid!

Roosike oli eile Kirumpääl väga rõõmus, sest seal oli nii palju asju, mida avastada.



Hingamatvalt ilus loodus Kirumpää piiskopilinnuse ümber.



Ideaalne koht pikniku pidamiseks, kas pole?



Või lastele mäest üles ja alla jooksmiseks. Ohtlikke järsakuid pole.



Oli väga põnev kuulata loengut linnuse ajaloost ja samal ajal päikest võtta.



Võrumaa Teataja peatoimetaja Kalev Annom (valge pintsakuga) kuulab hoolsalt, ühtki sõna kõrvust mööda laskmata. Tema selja taga seisab ajalehe fotograaf Andrei Javnašan.



Huhuhh. vahepeal hakkas päris palav ja tuli „soojendusdress” maha ajada :)


Üritusel oli ka neljajalgseid. Roosi natuke kartis ja jooksis emme selja taha peitu, aga põnev oli ikkagi :)



Tee linnusesse.

Hirmus möll Floridas: Jüri Toomepuu läks kodust ära varjupaika

My moms home and community were flattened by #Irma. Absolutely devastating, but thank god everyone is safe. pic.twitter.com/cOT8hjp3lf

— Daveen Trentman (@daveentrentmann) September 10, 2017

Vabadusvõitleja Jüri Toomepuu edastab Floridast, et läks kodust kohalikku kooli varjupaika otsima. Kooli arvutiklassist edastas ta oma muljed Facebooki:

Märatsev orkaan Tampa lahes

Kui ma kuulen, kuidas orkaan väljas märatseb, siis meenutab see mulle päeva Nõmme algkoolis, kui koolijuhataja mu kaklemise pärast peale tunde jättis. Mitte sellepärast, et mu kaklus kuidagi orkaaniga sarnaneks, vaid sellepärast, et karistuseks mulle ja mu kakluskaaslasele pidime me pähe õppima Marie Underi luuletuse „Sügisemaru”, enne kui võisime koju minna. Poisikesepõlves õpitu on mul ikka veel meeles:

„Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab,
mühisedes metsadest läbi ja vilistes ladvus,
kohutab tigedalt lindusid pesas jne.”

MarieUnder oskas küll hästi kirjeldada Eesti sügisetormi, aga kahtlustan, et orkaani kirjeldamiseks oleks tal jäänud sõnadest puudu.

Florida on päris suur, peaaegu neli Eestit, aga neljanda kategooria orkaan Irma, mis praegu väljas märatseb, ulatub Atlandi ookeanist Mehhiko laheni. Tuulte kiirus 70 miili raadiuses orkaani keskpunktist on üle 250 km tunnis, mõned tuuleiilid veel hullemad. Lisaks hoonete ja sõidukite purustamisele kuhjab tuul ka merevett, mis koos kõrgete lainete ja vihmaveega uputavad suure osa rannaäärsest ja isegi sisemaisest madalamast maast. Eelmise nädala orkaan Harvey muutis suure osa Teksase osariigi Houstoni linnast tohutu suureks järveks. Florida kõige kõrgem punkt on ainut 105 meetrit ja kogu Florida keskmine kõrgus merepinnast on 30 meetrit. Võib karta, et paljud lõuna Florida elanikud peavad kannatama lisaks purustatud kodudele ka veeuputust.

Mõnedel Kariibi mere saartel, mille Irma ületas, kui see oli viienda kategooria orkaan, pole peaaegu ühtegi maja ega puud alles.

Niipea kui orkaan maismaale jõuab hakkab ta jõud kahanema. Aga isegi esimese kategooria orkaan annab Eesti sügisemarudele silmad ette.

Kogu Florida valitsus eesotsas kuberneriga on juba mitu päeva soovitanud lõuna Florida elanikel evakueeruda. Rõhuv enamus inimestest ongi seda teinud. Mu vend Tõnu, kes elab Saint Petersburgis, st Floridas, mitte sellenimelises Vene linnas, sai meeldiva kutse tulla pidu pidama sõbralt, kes elab Jacksonvilles, põhja Floridas.

Paljud, kaasa arvatud mina varjavad ennast selleks ette nähtud üpris orkaanikindlates koolimajades. Mulle anti magamisnurk ühes arvutite õpperuumis. Võin valida kasutamiseks ükskõik millise mitmest sajast. Meil oli arusaamine, et peab kaasa võtma enda toidumoona, aga just praegu teatati valjuhääldajast, et „dinner is served” kooli sööklas. Mis nii viga kannatada!

Väljas märatseb siiski maru „ja murrab” nagu ütles meie luulesuurus. Kaevates ei kohta siin küll mitte „uused ja kased ja männid”, vaid enamasti palmid. Minu kodu ümber ka igivanad tammed. Kardan, et ka nendest „võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni”.

Kui Nõmme koolijuhataja meid kontrollima tuli, vuristasin „Sügisemaru” kiiruga ette, aga mu puupäine kakluskaaslane, kellega mul kakluseks läks sellepärast, et ta mind lolliks kutsus, ei saanud isegi järgmise ja ülejärgmise kontrolli ajal hakkama. Aga nii nagu kõik head asjad, lõppevad kunagi ka halvad. Ka koolijuhataja tahtis koju minna.

Ilmaennustajad teatavad, et umbes 30 tunni pärast peaks ka minul olema ohutu koju minna. Süda muidugi kripeldab. Kes teab, kas kodu on ikka veel elamiskõlbulik. Kui polegi, siis saab ennast lohutada sellega, et orkaan on üle elatud ja peaks olema võimalik veel päästa riideid, köögitarbeid ja muud elamiseks vajalikku. Pean igal juhul hakkama ette valmistusi tegema, et tulla sügisemarude ajaks oma sünnimaale, oma uut raamatut „Kahekõned Kalevipojaga“ esitlema.

Pastor Jüri Pallo meenutus orkaanist Sandy 2012. aastal

Orkaan Sandy purustused, väljavõte International Business Times veebist.

Võru pastoril Jüri Pallol on olnud USA-s kogemus orkaaniga Sandy 2012. aastal.

Järgneb Pallo meenutus sellest ajast:

KOHTUMINE UNENÄOS

1986. aastal Võrumaal tuvusin ühe tütarlapsega. Meie suhe kestis pool aastat, armastasin teda vaimselt. Ikkagi läks elus nii, et me kadusime teineteise jaoks pikkadeks aastateks. 2010. aasta mais Los Angeleses ärkasin äkki öösel üles unenäos nähtud pildi peale: „Mu ees seisis Mervi, kes hüüdis: „Jüri!””
Ärgates hüüdsin ise: „Mervi!”
Ma olin ehmunud. Hakkasin internetis otsima Mervi kontakte, kuni ta leidsin, kirjutasin, ja aasta hiljem abiellusime Ameerikas.

„2650 miili” (2012. aasta)

Enne pikka reisi eelneb tavaliselt pikk ja põhjalik ettevalmistus. Tehakse reisi eelarve, kalkuleeritakse hoolikalt väljaminekuid. Loomulikult hinnatakse oma tervist, vastupidamisvõimet, pingetaluvust. Füüsilisi – kui ka vaimseid omadusi. Tähtis on samuti reisikaaslane. Reisile minnakse mitmel põhjusel. Avastama – tundma õppima uusi maid, inimesi. Puhkama, elu nautima. Ennast ja oma võimeid proovile panema.

Kui lugeja soovib, võib ta minuga kaasa teha ühe ootamatu, planeerimatu üllatuse. Katsumuse, elamuse ja elukogemuse.

Lendasime koos abikaasa Merviga reedel, 26. oktoobril k.a. Washington D.C.-sse. Tavaline ametireis. Ees ootasid laupäeva pealelõuna Washingtoni Eesti Saatkonnas, kohaliku Eesti Seltsi poolt korraldatud filmi- ja kirjandusõhtu. Ees ootas pühapäev, 28. oktoober, jumalateenistused Washingtoni ja Baltimore eesti kogudustes. Tagasilend Californiasse esmaspäeval, 29. oktoobril.
Muidugi olid kõikide pilgud neil päevil ja varemgi pööratud ilmaradarite ekraanidele, Atlandil jõudu koguvale orkaanile „Sandy”. Laupäeva õhtuks oli teada, et esmaspäeval meie tagasilendu ei toimu, kõik lennud tühistatud, lennujaam suletud kuni ilmastikuolude paranemiseni.

Pühapäev, 28. oktoobri hommik oli Washingtonis imeliselt tuulevaikne. Isegi puude lehed ei liikunud. Taevas rahulik ja selge. Asusime kirikuteele. Tänavail oli märgata, et mõnede majade aknad olid kaetud tormiluukidega, vineeri- ja saepuruplaatidega.

Me sõitsime mööda paljudest kirikutest, kus peeti jumalateenistusi. Millest täna minu ametivennad-õed jutlustavad? Rahvas, kes peaks selle asemel, et muretult kirikus pühapäeva veeta, hoopiski kindlustama oma kodusid, päästma oma maist vara ja koduloomi. Nemad aga istuvad rahulikult kirikuis! Nagu meie, eestlased.

Kirikus tsiteerisin Dr. Martin Lutherit: „Kui homme tuleks maailma lõpp, siis täna ma istutaksin õunapuu”. Nii pühitsesime siis koos ameerika kristlastega pühapäeva Issanda Jeesuse Kristuse auks ja saime osa nii evangeeliumist kui ka Püha Õhtusöömaaja sakramendist. Kosutasime endid, istutasime üheskoos USU õunapuu, mille viljadest hakkas peagi igaüks oma ellujäämiseks jõudu ammutama. Päeva viimane eesti jumalateenistus Baltimores kulges mõnusas meeleolus, kohvilauas juteldi ja oldi rõõmsad. Õhtuhämaruses tänavale astudes märkasime, et väljas oli valjenenud tuul. Järsku saabus pimedus. Lakkamatu vihm. Torm valmistus oma laastamistööks: puid välja kiskuma tänavailt, koduaedadest, parkidest, hävitama elusid, kodusid, linnu, maad.

Et mitte mingit kontakti me lennufirmaga enam ei saanud, transport seisis, Amtrak rongid ei liikunud, nii jäi üle teha loetud minutitega otsus: veel täna, pühapäeva õhtul, asuda tagasiteele rendiautoga Washingtonist Californiasse.

Lennujaamas oli veel saada rendiautosid ja nii seadsingi auto odomeetri 0-i. USA pealinn Washington käitus tol õhtul väärikalt ja rahulikult. Mingit paanikat polnud. Linnast väljasuunduvad 3 teed olid kõik vabad. Maksuliste teede sildid, teeviidad olid riidega kinni kaetud. Varem, tollimaksu eest kasutatavad kiirteed olid sel hetkel nüüd kõigile liiklejaile priid.

Otsisime keset pimedust vajaliku kiirtee nr. 81 üles ja olimegi juba lõuna poole liikumas. Sadas lumelörtsi. Ööseks saime puhkama Roanoke linna Virginia osariigis.

Ma ei pretendeeri mingile põnevale reisikirjale, sest kohtade kirjeldamisega jään ma hätta, samuti ei leia te minu jutust soovitatavaid vaatamisväärsusi turistidele. Hurmavaid loodusvaateid, maastikukirjeldusi. Me ei olnud turistid, seiklejad, puhkajad, nautlejad. Me ei olnud ka põgenikud... Kuigi.

Hommikul uuesti teekonda jätkates märkasime, et midagi on teisiti. Lõunasuunal, 81. teed mööda alla liikudes sõitsime koos evakueeritute kolonnis. Inimesed oma autodes, millede salongist paistsid kiiresti kokkupakitud riided, majapidamistarbed ja muu vajalik. Kuhu nemad sõitsid? Loodame, et kusagil turvalisemas kohas neid oodati. Ootasid omaksed, sugulased, sõbrad, lähedased. Samastusime nendega. Põgenesime orkaani jalust. Mul oli hinges häbi. Meenutasin alles eile koosoldud hetki kohalike eestlastega, kes jäid meist maha nii rahulikena, kindlameelsetena. Baltimore kirikus oli isegi üks noor perekond väikeste lastega. Mis neist täna saanud on? Kuidas nende hommik algas? Kas neil elektrit, vett, sooja ja süüa on?

Lumelörts segab auto esiaknast väljavaadet, kojamehed töötavad kõige kiirema kiirusega, püüdes teha pisutki nähtavust. 81. tee põhjasuunas aga tulevad vastu suurte veoautode, militaartehnika, päästeautode kolonnid. Järjekindlalt. Lakkamatult. Nemad peavad, neil on vastutus.

Elektrimontööride masinad, mis on varustatud korvtõstukitega ja puurmasinatega. Vagunelamud, automajad. Humveed, sõjaväetehnika. Kiirabiautod, tuletõrje-päästemasinad. Veoautod treileritega. Koormaks diiselelektrigeneraatorid. Veoautod, treileritel sõjaväe pontoonsillad. Ehitusmaterjalid. Torud. Juhtmed. Kaablirullid. Ekskavaatorid, Kütuseautod, tsisternid. Autod, mille lastiks kerged ujuvvahendid, paadid, mootorpaadid, kaatrid. See lõppematu autodekolonn tuli meile vastu Virginia 81. kiirteel. Samasugused masinad liikusid meile vastu mööda 40. kiirteed Tennessee, Arkansase, Oklahoma, Texase osariikides.

Vastu tulid inglid. Aitama. Inimlikku abi andma. Päästma. Korda tegema. Parandama. Uuesti üles ehitama. Julgustama. Lootust andma.

Mõne päeva pärast, olles läbinud ka New Mexico ja Arizona osariigid, saabusime koju Highlandisse. Odomeeter näitas 2650 miili rendiauto läbisõitu. Mida me veel nägime, kogesime, eks sellest kunagi teine kord. Kui Jumal lubab.

Kui Jumal lubab, nii peabki alati ütlema. Minu arvates oli see sõit jutlus. Jutlus, mis kestis 2650 miili. Teekonda. Mõtteid ja nägemist. Jumala abi nägemist. Kuidas ja keda Jumal kasutab oma päästeplaani ellu viimiseks. Usklikke, kartmatuid, ennastsalgavaid, pühendunud töömehi ja naisi. Sellest see jutlus rääkiski.

Roosi tahab mänguväljakule mängima minna, aga ei saa (video)

Roosi tahtis täna Võru vastrenoveeritud Sõlekese lasteaia mänguväljakule mängima minna, aga mänguväljaku väravad olid lukus ja ei saanud. Linnavalitsuse sõnul peavad lapsed ootama, kuni lasteaed avatakse, kuid mõnede linnakodanike sõnul lubanud linnavalitsus mänguala avada kohe pärast valmissaamist.

Roosi pika ninaga ei jäänud - jalutasime Juudi parki, kus on samuti mänguväljak. Aga nõutuks võttis mänguväljaku kinniolek siiski.

Tehtud! Koreli oja sild korras!

Täna oli meil Innoga põhjust rõõmustamiseks. Juhtisime nimelt mõni aeg tagasi linnakodanike palvel Võru linnavalitsuse tähelepanu Koreli oja katkisele sillale, mis oli jalakäijate jaoks ohtlik ning mille ületamine oli eriti keeruline lapsevankreid lükkavatele emadele. Postitasime probleemvideo nii Facebooki kui siia blogisse ning läksid loetud päevad ja sild, mis oli katki pool aastat, sai kui imeväel korda.

Nii et vaat, mis juhtub, kui meie asjadel silma peal hoiame! Samasugust hoolsust kavatseme ilmutada ka siis, kui ise Võru linna tüüri hoiame :)

Võru ettevõtja Jüri Luik räägib Kirumpää linnusest ja kritiseerib Võru linnavalitsuse vaenulikku suhtumist ettevõtjatesse (video)

Täna oli siin Võrus fantastiline päikeseline päev ja võtsime ette autosõidu Võrust paari kilomeetri kaugusel asuvasse Kirumpää piiskopilinnusesse, kuhu oli kogunenud hulk teadlasi ja ajakirjanikke, nende seas kohaliku ajalehe Võrumaa Teataja esindajad. Räägiti linnuse väärikast ajaloost ning võimalustest seda ajaloolist pärandit säilitada.

Linnuse säilitamise ja väärtustamise oma südameasjaks võtnud Võru ettevõtja Jüri Luik räägib videos, kuidas kõik alguse sai ning mis tal edaspidi linnusega plaanis. Jüri sõnul ei ole praegune linnavalitsus ettevõtjate suhtes kuigi soosiv ja seda tuleks tema arvates kindlasti muuta.

Jüri on tõesti tubli - kui enne võimutses linnuse ümber paks võsa, siis nüüd on seal kõik korda tehtud ning ilusa ilmaga on see üks mõnusamaid pikniku pidamise kohti Võru lähedal üldse. Samuti on Kirumpää linnus ideaalne koht ürituste korraldamiseks. Jüri on, muide, ka legendaarse Linnuse Rocki korraldaja ning tõi aastaid tagasi Võrru ka ühe teise legendaarse ürituse - Võru järvemuusika.

Orkaan Erma tekitab isegi viipekeeles ärevust

This interpreter is the only good thing about #HurricaneIrma.pic.twitter.com/VjorOU0pxo

— Holly O'Reilly (@AynRandPaulRyan) September 9, 2017

Jube asi.

Juhti tuntakse hädas

President Donald J. Trump at the NRG Stadium in Houston, Texas | September 2, 2017

A post shared by The White House (@whitehouse) on Sep 5, 2017 at 12:55pm PDT

USA president Donald Trump on end näidanud maad tabanud katastroofidele reageerides parimast küljest. Tema kohta ei saa öelda ühtegi paha sõna. Võiks isegi öelda, et ta on õnnistus oma riigi jaoks. Tema vastased aga on langenud nii madalale, et süüdistavad maad tabanud õnnetustes Trumpi valijaid. See näitab, kui küünilised, õelad ja silmakirjalikud inimesed on tegelikult Trumpi vastased.

For Juncker: Drugs and alcohol in Estonia - country of the Wills of Plague

Junckerile veel valgustavat lugemist Eesti kohta. Nimelt on Eesti maailmas esirinnas narko- ja alkosurmade poolest. Mitte lihtsalt esirinnas, vaid kõige esimene, edestades pika puuga kõiki teisi. Alkoholi tarvitamise tõttu kooleb rohkem inimesi kui liikluses. Võib küsida, et kuidas on see võimalik?

Tegelikult on seletus lihtne: alkohol ja viimasel ajal ka narko kuuluvad Eestis rahvuslike omapärade, või isegi rahva olemuse hulka. Alkohol on Eesti ühiskonna nurgakivi: alkoholi tarvitades minnakse paari ja tehakse lapsi, surrakse, viinapudel käes. Ma ei tea, kas põhjus on sama, mis Ameerika põlisrahvastel, kes samuti kõvasti alkoholi tarvitavad, kuna nende maa on neilt ära võetud, aga igal juhul on probleem olemas. Joomist on Eestis põhjendatud nõukogude aja mõjuga, aga joodi ka eelmise iseseisvuse ajal, nii et maa must. Karskusliikumist peeti Eestis siis ja peetakse ka nüüd üksikute veidrike kiiksuks (Tõnisson, Gorbatšov ja Ossinovski). Õige mees, ja viimasel ajal järjest rohkem ka naine Eestis joob. Ja joob kõvasti. Kõvem mees on see, kes teise laua alla joob. Üks populaarne blogija näiteks avaldab regulaarselt videoklippe, endal silmad pahupidi peas sellest, kuidas ta joob, teinekord ka väikeste laste juuresolekul. Kõik kiidavad takka. Joodik on Eestis rahvuskangelane. Samamoodi ka narkar.

Eestlaste alkoholismi on käsitlenud rahvuskirjanik Tammasaare oma romaanis „Kõrboja peremees”. See jutustab Katku Villust (Will of Plague), kes on paadunud joodik ja puskariajaja. Kes oli purjus peaga kakeldes inimese tapnud ja selle eest vangis istunud. Seejuures, nagu kirjeldab ka Tammsaare, oli Villu kõva töömees ja jõudu selleks andis alkohol. Ehk siis eestlase töökus ja alkohol on omavahel seotud. Ilma alkoholita pole võimalik hullumoodi tööd rabada.

Ainult et alkoholi puhul on üks suur miinus, mis tuli välja ka Kõrboja peremehe loost - et seda va tervist ei jagu kõvasti tina pannes just eriti kauaks. Jaks raugeb üsna ruttu. Purjus peaga juhtuvad tööl õnnetused. Paljud eesti mehed on 50-selt invaliidid, mõned isegi nooremalt. Näiteid pole vaja kaugelt otsida.

Mis on lahendus? Nagu mulle koolis eesti kirjanduse tunnis õpetati, oli Katku Villu elule alla jäänud kangelane. Ehk siis ise süüdi. Ma täpselt ei saanudki aru, mille seisnes tema süü - kas selles, et tema organism ei pidanud alkoholile piisavalt hästi vastu või see, et ta ei suutnud joomist ära lõpetada. Aga joomist poleks ta saanud ära lõpetada, sest siis poleks ta suutnud enam looma moodi tööd rügada. Ehk siis jääb ikkagi variant, et tema organism ei pidanud piisavalt hästi vastu. Nii nagu kümnetel tuhandetel teistel eesti meestel, ja viimasel ajal üha rohkem ka naistel. Nii et ega muud lahendust polegi kui lõuad pidada ja edasi juua. Kuni tervis vastu peab.

Proosit! Või nagu Eestis viina juues õigustatult öeldakse: Terviseks.

Inno seletab, kuidas tema Võru prügimajandust korraldaks (video)

Kui olime läinud aastal Lissabonis, siis oli nii mõnus prügikotid lihtsalt oma kodu ukse taha visata. Mäletan, et kirusime siis - miks peab Eestis olema prügi äravedu nii keeruline ja mille kuradi pärast peab selle eest veel maksma?

Inno ütleb, et polegi vaja maksta. Hoopis inimestele peaks PRÜGI EEST raha makstama. Prügi äravedu peaks olema täiesti tasuta. See on üks järjekordne asi, mille ta linnapeaks saades ära korraldab :)