Ülestõusmispühad Castelo de Vide'is

Nonii, ei ole mitu päeva bloginud :D Meil kõik hästi jätkuvalt. Üleeile sadas jälle hullusti, aga eile, vaiksel laupäeval läks korraga hirmus soojaks ja oli lausa 23 kraadi :) Otsustasime, et sõidame Castelo de Vide'i, mis on üks mu lemmikpaiku Portugalis. Üldse Alentejo on mu lemmik, aga Castelo de Vide eriti. Esimest korda sattusin siia aastal 2003, koos oma tollase elukaaslase Joaoga, kelle sõbrad olid siit pärit. Joaol endal Castelo de Vide'iga mingit sidet polnud. 2005. aasta ülestõusmispühad, paar kuud enne seda, kui Innoga kohtusime, veetsin samuti Castelo de Vide'is. Käisime Joao sõbra Antonio vanemate juures lambapraadi söömas (siin see traditsiooniline ülestõusmispühade söök) ja ööbisime pärast seda ühes väikses maamajas.

Sellega on seotud ka üks naljakas lugu, mis mul alati Castelo de Vide'i sattudes meelde tuleb :D Nimelt maitses too lambapraad Joaole väga ja ta sõi kohe mitu suurt taldrikutäit ära. Pärast seda läksime maamajja öömajale, aga Joaol läks öösel kõht lahti. Õnnetuseks olin aga mina viimase õhukese WCpaberi rulli ära kulutanud :D Ja vaene Joao pidi seepärast, khm, näpuga tagumikku pühkima :D Või õigemini pesema, sest külm vesi - aga ainult külm! - oli õnneks majakeses olemas. Pidin siis terve öö kuulma WCs istuva Joao sajatusi, kuidas ma temast üldse ei hooli, sest viimase tualettpaberi ära kulutasin, kuigi ta oli mulle enne seda mitu korda öelnud, et ma seda ei teeks, sest ainult üks õhuke rull on järel. Ja oleks see vesi siis veel soe olnud, aga see oli külm. „Ma võiks kasvõi siin, hambad irevil, surnud olla ja sa ei paneks ikka mitte midagi tähele!” tõreles Joao minuga WCst. Mul oli tükk tegu, et naeru kinni hoida. Ma saan aru, et see ei olnud tema jaoks kuigi meeldiv olukord, aga naljakas oli sellegipoolest :D Hommikul tõotas Joao enam mitte kunagi lambapraadi süüa.

Aga meil oli Castelo de Vide'is väga tore. Roosi sai pikalt mänguväljakul mängida ja pärast seda tegime linna peal väikese jalutuskäigu. Kui tavaliselt on Castelo de Vide vaikne ja rahulik, siis eile oli ta paksult rahvast täis. Paistis, et kõik lapsed ja lapselapsed olid oma vanematele ja vanavanematele külla tulnud. Portugalis ongi lihavõtted üks tähtsamaid pühasid - kõik sõidavad siis maale ja on perega koos. Ka üks minu sõpru oli eile seal ja mul oli suur rõõm temaga üle pika aja rääkida :)

Ülal Roosike mänguväljakul ja siin mõned pildid meie päevast:



Castelo de Vide on ka hästi roheline linn, siin üks linnakese parkidest.



Inno ja Juulike Castelo de Vide'i uhke kiriku ees :)



Päike sirab taevas ja kastanid õitsevad :)



Ja siin üks lustakas pildike väikesest Juulist, kellele leidus ka mänguväljakul tegevust :)

Imeilusaid ülestõusmispühi teilegi!

Mõnus kodune päev :)

Täna sadas terve päeva. Teedel voolasid lausa ojad, nagu pildiltki näha :D Nii et olime kodus, pikutasime, sõime ja vaatasime telekat. Inno tegi oma sünnipäevanädala kolmandaks päevaks paellat ja see maitses tõesti oivaline. Roosi võttis lausa kaks taldrikutäit. Minule maitsesid kõige rohkem  küüslauguga praetud kaheksajalad. Mõtlen, et oleks võinud ju pilti teha, aga nüüd on hilja - kõik on söödud :D

Tahtsin veel rääkida siinsetest apelsinidest. Ma neid Juulile ei pakkunud, sest Eestis müüdavatest apelsinidest on tal alati mingi imelik lööve tekkinud, aga täna kiskus Juuli ise ühe apelsinikoti külmkapi pealt alla ja hakkas üht apelsini läbi koore järama. Ma siis mõtlesin, et hüva, katsetame, kui teine nii tahab, ja koorisin talle ühe ära. Juuli toppis apelsinitükke endale lausa kahe käega põske :D Siis võttis teise ja ma koorisin talle selle ka ära, niisamuti kolmanda ja neljanda. Ise oli ülirahul ja vehkis kätega, nagu ikka, kui miski talle väga rõõmu teeb. Ja ei mingit löövet! Täitsa uskumatu. Aga nagu ma ennist kirjutasin, siin müüdavad apelsinid on ikka tüki maad magusamad kui need, mida Eestis müüakse. Neid võib lausa neli-viis tükki järjest ära süüa. Eestis müüdavatest ma söön suure hädaga ühe ja siis hakkab ka kõht valutama :D Inno arvas, et ilmselt on selline hapu sort, mis säilib kauem. Igatahes masendav. Apelsinil ja apelsinil on ikka tohutu vahe.

Ega muud ei olegi tänase päeva kohta kirjutada :) Õhtuks teeme veel pardiriisi ja spinatisuppi, lapsed käivad vannis, vaatame Aktuaalsest Kaamerast, kuidas Kersti Venemaa visiit läks, ja tudule. Homme pidi ka sadama, aga teist päeva ilmselt toas passida ei viitsi :D

Ülal pildile siinsest päikeseloojakust hetk tagasi.

P.S. Ahjaa, täna oli 17 kraadi, homme tuleb 18 ja laupäeval juba 24. Ka ööd on juba küllaltki soojad - täna näiteks üheksa kraadi ja homme juba 12.

Kuidas politsei eest põgenev kriminaal täna Inno peaaegu et alla ajas

Tähistasime siis täna Inno sünnipäeva Portugalis Portalegres :) Sõime oma lemmikrestoranis ja tundsime end niisama mõnusalt. Kõik oleks võinud siiski minna ka teisiti, sest hommik pakkus sünnipäevalapsele tõelist närvikõdi: nimelt oleks politsei eest põgenev kriminaal ta siinsamas külavahel vaata et alla ajanud. Läks teine, kaks prügikotti uljalt üks ühe, teine teise käe otsas, üle tee prügikastide suunas, kui üks auto hirmsa kummide vilinaga otse tema poole sööstis. 

Õnneks suutis juht siiski viimasel hetkel, praktiliselt samm enne teda, pidurdada ja Inno pääses ehmatusega. Põgeneva auto järel tuli sama suure uhinaga mitu politseiautot, nii et ilmselt oli tegemist politsei eest põgeneva kriminaaliga. Nii et ma ei liialada, kui ütlen, et Inno on tänase päevaga ülirahul. Võinuks ju ka teisiti minna... Pärast esimest ehmatusest toibumist tegi juhtum meile juba nalja ja naersime, et eriti narr olnuks see, kui auto oleks Inno alla ajanud ja ta oleks pidanud lamama keset prügikottidest välja lennanud prügi :D 

Nii et üle tee minnes tasub alati olla äärmiselt ettevaatlik. Äärmiselt ettevaatlik. Isegi kui sa lähed üle tee väikeses külakeses, kus lehmad ja lambad karjamaal rohtu krõmpsutavad. Lihtsalt üle tee prügi viima. Sest nurga tagant võib ootamatult välja tuisata politsei eest põgenev kriminaal või mõni teine hulljulge tegelane, kes võib-olla ei suuda õigel ajal pidurdada. Või ei taha õigel ajal pidurdada.

Inno ise ütles, et tema kartis jälle kõige rohkem seda, et kihutav auto põrutab või paiskub vastu meie autot, milles istusin sees mina koos lastega. Mnjah, ka nii oleks võinud juhtuda. Aga ei läinud ja selle eest on põhjust tänulik olla.

Ehmatus üle elatud, sõitsime Portalegresse ja tähistasime oma sealses lemmikrestoarnis Inno sünnipäevanädala teist päeva. Pärast käisime veel poes ja Roosi sai endale issi sünnipäeva puhul kaks uut mänguasja, kaasaarvatud ühe LOLi :D Me nüüd siin arutamegi, et kas oli sünnipäev Innol või Roosil. Vist Roosil hoopis :D Siis veel Lidlist läbi ja koju.

Väljas jalutada ei saanud, sest sadas hirmsasti, kuigi oli päris soe, 19 kraadi. Tüüpiline Eesti suvi :D Meenutab natuke jaanipäeva :D Homme lubab siin lausa äikest, nii et passime toas. Õnneks ostsime endale palju süüa :D

Hakkasime juba Inno sünnipäeva tähistamisega pihta :)

Täna oli imeilus ilm, päike siras taevas terve päeva ja oli suisa 24 kraadi :) Inno muidugi täiesti sillas :D Kuna meie peres on selline traditsioon, et kõikide pereliikmete sünnipäevad ei kesta mitte ainult üks päev, vaid algab päev enne sünnipäeva ja kestab veel nädal aega pärast seda, siis hakkasimegi Inno sünnipäeva tähistamisega juba täna pihta.

Alguses oli plaan minna kohalikku armsaks saanud restorani lõunat sööma, aga kuna me - kõik peale Inno, kes hakkab vahel juba kella viie-kuue ajal hommikul uudiseid üles panema - oleme parajad unimütsid ja põõname vähemalt kella kümneni ja täna hommikul lausa üheteistkümneni, Juulike koguni kaheteistkümneni (uneangelman nagu ta on), siis ei tulnud sellest mõttest muidugi midagi välja :D Sest siin algab kella kahe ajal siesta ning restoranid panevad uksed kinni.

Mis seal ikka, lähme siis hoopis õhtul, otsustasime. Sõime rõdul hommikusööki ja avastasime, et üks roos oligi juba lahti läinud, vaatasime natuke telekat, mina natuke kirjutasin, lapsed mängisid ja oligi aeg siestaks. Kuidagi iseenesest hakkad kella kolme ajal haigutama, see tava hakkab siin kohe külge :D

Kella kuue ajal hakkasime end restorani poole sättima. Esmalt käisime veel toidupoes ära ja ostsime endale apelsine (mis pole erinevalt Eestis müüdavatest mitte hapud, vaid magusad) ja banaane ning Juulikesele püreesid, kõik muu oli olemas. Siis restorani! Oli nii soe õhtu, et otsustasime istuda väljas. Tellisime bacalhao bras'i, mis on üks me lemmiktoite. Kuigi ma tavaliselt kartulit ei söö, siis selle toidu puhul teen erandi :) Inno oli väga rahul :D

Homme Inno sünnipäeva tähistamine jätkub ja mõtlesime sedapuhku minna sööma Portalegresse. Roosi loodab, et issi talle sealt oma sünnipäeva puhul uue LOL nuku ostab :D Anname siis teile ka pärast teada, kuidas läks :) Seniks kõike head ja ikka ilusat ilma ning päikest sinna ka :)

Ülal issi ja tütreke küla vahel jalutamas ja siin veel kaks pildikest:



Bacalhao bras näeb välja selline :)



Meie aias õitsevad juba karikakrad :)

Võib mõista, miks Putin Eestit ei salli

Täna ja homme on siis Kaljulaid Portugalis ning juba ülehomme Moskvas, kohtumas Putiniga. Delfi ongi seks puhuks juba suure loo kirjutanud. Muuhulgas on seal huvitav info selle kohta, mis juhtus Putini isaga Eestis sõja ajal:

Ajaleht The Moscow Times kirjutas 2007. aastal, et miski ei ärrita Vladimir Putinit rohkem kui Eesti, põhjendades seda asjaoluga, et riigipea sõnul reetsid tema isa sõja ajal just eestlased.

Juba 2000. aastal enne valimisi ütles Putin intervjuus, et tema isa saadeti NKVD šabotaažiüksuse koosseisus Eestisse. 28-meheline üksus laskis õhku varustusrongi ja pages metsa peitu, kuid tühi kõht sundis neid eestlastelt süüa küsima. Kõhud venelastel täis söödetud, andsid eestlased nad sakslastele välja. Ellu jäi ainult neli üksuse liiget, nende seas ka Putini isa, kes peitis ennast natside eest sohu. Ta pidi hingama vees läbi kõrre, et end päästa natside eest, kes teda koertega jahtisid, jutustas Putin.

See lugu toob mulle meelde minu isa jutustatud loo selle kohta, kuidas ta 1944. aasta sügisel noore sõdurina Keila alt taganes. Vene tankid olid staabi õuele sisse sõitnud ja ligemale kahesajameheline eestlastest koosnev lahingusalk sai aru, et vastupanu on mõttetu. Isa kirjutab selle kohta nõnda:

Niisiis tuli erariided selga panna ja kodu poole liikuda. Metsas matsin oma soldbuchi kännu juure alla ja õnneks oli mul säilinud eestikeelne sõduritunnistus, mida läks vaja, kui esimest korda maanteele astusin.

Möödasõitvad sõdurid pidasid mind kinni ja nõudsid dokumente. Esitasin oma sünnitunnistuse ja see näis neid rahuldavat. Selle järele küsiti kella. Kuigi mul oli kell käe peal, taipasin seda mitte näidata. Paljud jäid aga naiivselt kellaaega öeldes oma kellast ilma.

Edaspidi liitusin sõjapõgenikega, kes nüüd liikusid tagasi kodu poole. Jalgsimatk Läänemaalt Võrumaale koju kestis nädal aega. Alguses sai läbitud 30 kilomeetrit päevas, hiljem juba rohkem. Ööbisime ja sõime taludes, kus üldiselt oldi väga vastutulelikud. Eriti paistis see silma Läänemaal ja Harjumaal. Natuke halvem oli Järvamaal. Kõige hullem oli aga Viljandimaal, kus ei lastud ei öömajale ega antud ka süüa. Isegi kaevust vett ei tahetud anda. Sellest ajast on mul tekkinud isegi vastumeelsus mulkide suhtes.

Tartu- ja Võrumaal oldi jällegi lahkemad. Kuna liikusin grupis teiste sõjapõgenikega, siis meid teel ei kontrollitud. Ainult ükskord sattusin lõvikoopasse. Läksin Järvamaal üksi ühte talusse, kus oli mingi venelaste staap. Küsisin süüa ja mulle anti ka taldrikutäis päris head suppi. Seal küsiti, kes ma olen ja kust ma tulen. Valetasin, et mind oli võetud lennuväe abiteenistusse ja Paldiskis olles taheti viia Saksamaale. Põgenesin sealt tulema ja nüüd tahan koju jõuda. Õnneks jäädi mind uskuma. Olin ka üsna hädise väljanägemisega, prilliklaas mõranenud ja muidu kehvalt riides. Võimalik, et ka seetõttu lasti mind tulema /.../

Viimase rännutee Elva lähistelt Osulasse ema juurde läbisin ühe päevaga. Ema oli minu saabumise üle väga rõõmus. Kuigi vene valitsus oli olnud seal juba üle kuu aja, õnnestus mul ema abiga dokumendid korda saada. 

Võib-olla sattus ka Putini isa oma õnnetuseks just Mulgimaale? Mõtlema jäin aga selle üle, et kuidas saab inimene, kes on võtnud hädalise oma koju varjule ja pakkunud talle ulualust ning süüa, teda pärast seda külma kõhuga kellelegi välja anda. Isegi siis, kui tal on temast erinevad vaated, isegi kui ta teda ei salli. Südametunnitusega inimene ütleb sel juhul, et kahju, aga ma ei saa teid aidata. Aga võtta inimene vastu, võita ta usaldus ja kasutada seda siis kurjasti ära? Kuidas saab olla nii südametu? 

Selles valguses on täiesti arusaadav, miks Putin Eestisse ja eestlastesse hästi ei suhtu. Mitte keegi ei unusta oma lähedastele tehtud ülekohut, eriti oma vanematele ja lastele tehtud ülekohut. 

Pildil mu isa koos oma parima sõbra Otto Peetsoga Tartus pärast sõjast naasmist. Otto astus samuti vabatahtlikult Eesti Leegioni ja sõdis Narva all. Ta olevat olnud ka üks neist, kes heiskas Pika Hermanni tornis enne venelaste tulekut sinumustvalge lipu. 

Natslusest

Sõim Eestis on nii valjuks muutunud, et ma lihtsalt pean selle kohta midagi ütlema. Sõimavad nii liberaalid kui konservatiivid, ainult et liberaalid nimetavad sealjuures konservatiive ka natsideks. Ma natuke seletan natsluse olemust. 

Enne kellegi natsiks nimetamist tuleb väga põhjalikult järele mõelda, sest kui seda tiitlit väga vabalt loopida, siis see ei aita vaba ühiskonna loomisele kuidagi kaasa, vaid mõjub hoopis natsismiohvrite kannatusi naeruvääristavalt. Hitler, Goebbels, Goering ja Eichmann olid sootuks teistsugused tegelased kui Helmed, neil oli selge agenda - dehumaniseerida teatud inimeste grupid -  ja nad töötasidki algusest peale selle nimel. Seal ei olnud midagi ebaselget, eesmärk oli konkreetne ja seda ei varjatud ka. EKRE balansseerib sageli piiri peal, kasutades kohati räigeid ja minu jaoks vastuvõetamatuid väljendeid (näiteks „tibla” ja „sitavanka”), aga üldjoontes partei siiski natslik ei ole. Muidugi sõltub sellest, mida natsluse all silmas pidada. Mina võrdlen Hitleriga, aga kui näha natslust ka tavalises konservatiivsuses, siis võib jõuda teistsuguse tulemuseni. Aga sellisel juhul on natslik ka Ameerika Ühendriikide Vabariiklik partei, kellele me Venemaa rünnaku puhul kõige rohkem loodame.

Hiljuti nimetas üks liberaal konservatiive „saastaks” ja teine „sitaks”, EKRE toetajad on tituleeritud „ekretiinideks.” See on klassikaline teise inimese dehumaniseerimine, mida tegid natsid - et keegi on untermensch. Nii et liberaalid sõimavad samuti ja kohati veel hulleminigi kui konservatiivid, aga kuna nad leiavad, et nende sõim on „kultuursem” ja nad ise on „targemad”, siis see sõim justkui polegi sõim, vaid hoopis nagu „nali” või „teravus”, mis on okei. Aga konservatiivide lihtsam ja robustsem tänavasõim on halb ja hukkamõistetav, sest sõimav inimene pole nii „tark” või „kultuurne.”

Selline sõimul ja sõimul vahe tegemine on aga samuti natslik ja meenutab Hannah Arendti raamatus „Eichmann Jeruusalemmas” kirjeldatud natsi, kes kahetses juutide tapmist, kuna nad hävitasid koos inimestega ka kultuuri ja tsivilisatsiooni, aga suhtus täie külmusega näiteks mustlaste tapmisesse, kuna nendel mingit kultuuri ja tsivilisatsiooni polnud.

Õhtuseid pilte

Keegi oli täna taevasse sellised ristid joonistanud :) Lähenevate ülestõusmispühadele mõeldes igati temaatiline :)



Külake sätib end unele, tuled süttivad :)



Issi teeb tööd :) Lapsed on juba vannis ja mina naudin õues kummeliteed ja vaikset õhtut :)



Meie aias annavad õhtuvalgust sellised romantilised laternad :)

KÕIGI EESTIST

KÕIGI EESTIT ei ole tegelikult juba ammu enam. Kui ta kunagi üldse oli, siis ehk kohe pärast taasiseseisvumist, üürikest aega. Ta sündis Öölaulupidudel ja suri pärast Tiit Madissoni vangistamist, võib-olla isegi veel varem. Pärast seda sai Eesti ühe seltskonna omaks ja teistel jäi üle sellega leppida.

Aeglaselt, hiilides asendus vabaduse eufooria stagnatsiooniga. Üsna pea oli kõik nii nagu põlatud nõukogude ajal. Tsensuur, poliitiliste vastaste tagakiusamine, tilkuvatest torudest ja ootamatult saabunud talvest rääkiv ajakirjandus, vaen ja vihkamine. Inimesed unustasid justkui ära, kust nad tulid, ja et oli plaan vaba riik üles ehitada. Ansipi koerad lasti jälle puuridest välja.

Ühel hetkel hakkasid need, kes tahtsid võimule jääda, üles puhuma rahvuste vahelist vaenu. Räägiti, et üks rahvus on hea, ja teine halb. Neid, kes tahtsid teisest rahvusest inimesega sõber olla, karistati. Tekkisid esimesed riigireeturid ja rahvavaenlased. Kapo aastaraamatust sai kõige tähtsam raamat üldse.

Ansipi režiimi õhutas vaenu ja vihhamist seepärast, et see oli talle kasulik. Liberaalid ei pane seda ise tähele ja ilmselt kohuksid ka ise, kui oma välja öeldud või kirja pandud sõnu mõttega loeksid, aga kõige rohkem vihakõnelevad praegu nemad. Sest nad on harjunud seda tegema. Nad on harjunud uskuma, et ainus õige maailmavaade on nende oma. Sest nende režiim ütles seda neile ja toetas neid.

Aga see kõik tuli vaikselt, tasa-tasa, nagu lumehelbeke. Nii, et paljud ei märganudki. Mõned märkasid, aga neil kästi vait püsida. Aga kui millelgi lastakse tulla, siis ta tuleb järjest julgemate sammudega, ja nüüd ta ongi päral ning valitseb meie üle. Külm, pime, kurt ja tumm talv. Kust justkui kõik oleks lubatud, aga inimestel on ikka kurb ja kuidagi ängistav olla.

Kes nüüd laulda üritab, külmetab lihtsalt kurgu ära. Kes karjub, karjub lihtsalt hääle kähedaks. Sest mitte keegi ei kuula. Kõik karjuvad läbisegi.

Kui keegi midagi tõeliselt muuta tahab, siis ta lõpetab laulmise. Siis ta lõpetab karjumise. Vaid hingab rahulikult sisse ja välja ning jätab kirjutamata selle solvangu, mida mõtles kirjutada. Talvele järgneb alati kevad, aga jää sulab ainult koos päikesega.

Imerohi caldo verde

Inno on mulle siin nüüd juba mitu päeva portugali traditsioonilist suppi caldo verdet teinud ja see on mu enesetundele väga hästi mõjunud. Võiks lausa öelda, et superhästi :D Kusjuures ma mäletan, et kui siin 2015-2016 elasime, siis sõin samuti pea iga päev caldo verdet ja ka siis oli see supp mu lemmik. Eestisse tagasi tulles ma seda aga enam ei söönud ja enesetunne läks kogu aeg kehvemaks. Nii et hakka või uskuma, et mu enesetunde kehvenemine Eestis on otseses seoses caldo verde supi söömise või mittesöömisega :D

Asi selles, et caldo verdet ehk inglise keeles kalet ehk eesti keeles lehtkapsast ei ole vähemasti Võrus kusagil saada. Vähemasti mina ei ole näinud. Olen seda igalt poolt otsinud, aga pole leidnud. Samas on see üks tervislikumaid toite üldse, Healthline kirjutab tema kohta nii:

Of all the super healthy greens, kale is king. It is definitely one of the healthiest and most nutritious plant foods in existence. Kale is loaded with all sorts of beneficial compounds, some of which have powerful medicinal properties.

Aga Eestis seda miskipärast ei müüda. Võib-olla Tallinnas müüakse, aga Lõuna-Eesti poodides  küll mitte. Ilmselt seepärast, et inimesed ei osta. Kui olen poes inimeste ostukorvidesse kiiganud, siis salatit pole ma seal kunagi näinud - põhiline, mida ostetakse, on saia- ja piimatooted, sekka mõned vorstid-viinerid. Alkohol. Salatipakid seisavad kurvalt riiulitel ja närtsivad enne ära, kui mõni huviline nad korvi pista jõuab. Mina olen sageli just seepärast ostmata jätnud, et ei taha närtsinud salatit näsida. 

Siin on aga riiulid salativaliku all lookas ja ma pole veel näinud närtsinud salatit. Kõik on värske. Paar päeva tagasi ostsimegi Pingo Doce'ist erinevaid juurviljasuppe ja mitu pakki caldo verdet ning Inno on mulle nendest nüüd mitu päeva järjest suppi teinud. Ja see maitseb suurepärane :D

Ühesõnaga - kui seda kuskilt leiate, siis tehke ka, soojalt soovitan :) Caldo verde mõjub ka põletikku alandavalt ning minul ongi ta tublisti kõrvavilinat vähendanud. Mul on nimelt veel kõrvas väike põletik, mis tekkis tegelikult juba aasta tagasi, aga läks eriti hulluks pärast seda, kui novembris ägedat bronhiiti põdesin. Ikka nii ägedat, et köhisin päevad ja ööd ning praktiliselt endal kopsud välja :D Astmahaigete bronhiidid on aga jubedad, sest lisandub ka õudne vilin ninas :D Detsembris hakkas kõrv huugama, seejärel tekkisid erinevad liigese- ja lihasevalud, surinad üle keha ja nii ta läks :D Nüüd siis vaikselt taastun sellest ja kõik muu peale tasase sahina kõrvas on kadunud. Ja nüüd hakkab seegi tänu caldo verdele kaduma :) 

Ülal pildike minu tänasest hommikusöögist: pakk caldo verdet, juurviljasupp ohtra caldo verde'ga, oliivid, kikerherned, kohalikust poest ostetud ülihea kitsejuust :) Ma olen paradiisis :D Hommikul serveeris Inno mulle bacalhao'd ka :D

P.S. Imede ime, aga caldo verde supp maitseb ka Juulikesele, rõõmsalt teeb suu lahti, kui talle seda lusikaga pakun :) 

Maaelu idüll :)

Maaelu idüll meie tänaselt jalutuskäigult :) Roosi jookseb lambaid ja kitsi vaatama :)

Siin on lihtsalt nii mõnus!

Hommik, sõbrad! Oh, kui mõnus on olla. Magasin niiii hästi ja nüüd istun meie maamajakese rõdul ning joon soojas hommikus kohvi. Kuulan, kuidas naabri kukk kireb, ja vaatan, kuidas mesilased lillelt lillele lendavad. Paradiis, noh :D Võrus elame ju kortermajas ja seal on kuidagi imelik trepi peale kohvi jooma minna. Ma ükskord proovisin - naabritädi vaatas mind sellise pilguga nagu ma oleks idioot :D No ja praegu on muidugi külm ka.

Aga siin - täna 23 kraadi :) Mõõõõnus. Inno on ülirahul. Ja töö lausa lendab ta käes :D Ma vaatan, et siin on tal palju rohkem energiat kui Eestis, igas mõttes :D

Aga mida me siis eile veel tegime? Käisime Portalegres Continentes ja kaubanduskeskuses söömas. Seal on üks meile armsaks saanud söögikoht, kus suur taldrikutäis suppi maksab 1. 50 ja päevapraad 4. 50. Ühest portsust jätkub kahele. Kokku läks meil siis koos jookidega alla kümne euro.

Siis tagasi meie maamajakesse, tõstsime auto Lissaboni kaasa võetud tavaarist tühjaks ja läksime jalutama. Üks pood on siin ainult kella poole üheksani lahti, aga teised kuni kella kümneni. Tegime pika jalutuskäigu ja Roosi sai imetleda karjamaal rohtu krõmpsutavaid hobuseid ja lambaid :) Päike paistis kuni kella üheksani, alles siis hakkas vaikselt pilve taha minema.

Poes käidud, seadsime sammud kodu poole. Ja tegime endale seal õhtuks Portalegrest ostetud pardiriisi ja juurviljasuppi. Pärast seda jäi Inno norinal magama :D

Nüüd hakkab aga kell kaks saama ja aeg on siestat pidama hakata :) Panen teile siia veel mõned pildid üles:



Eilne sõbralik hobune :)



Kibuvitsad õitsevad.



Lambad nii julged polnud kui hobused, pistsid kohe plagama, kui neid pildistasin :D



Tulbid meie aias on juba närtsinud, aga õide on puhkenud sellised lilled :)



Varsti puhkevad õide roosid :)



Õitsvad lilled, oliivipuu, punaste katustega valged majad, taamal sinetavad mäed... Selline vaade avaneb mulle nüüd igal hommikul rõdul kohvi juues :)



Endast peab ka ühe pildi panema :) See on tehtud Lissaboni lähedal. Imetleme tänavakunsti :)

Tagasi maal!

Hei sõbrad! Oleme terve päeva palavas autos istunud ja hirmus väsinud, aga no paar rida jaksan ikka kirjutada :D Oleme tagasi maal, ühes väikeses armsas linnakeses Hispaania piiri ääres. Metsikult palav oli täna - kraadide järgi 21, aga tundus nagu 26 :D Homme tuleb 23 ja pühapäeval 24.

Ostsime enne koju jõudmist Portalegrest süüa ja pärast seda läksime linnakese peale jalutama. Ja kohtasime üht erakordselt sümpaatset hobust, kellega Roosi kohe tutvust sobitas. Lisaks temale oli seal veel palju hobuseid ja lambaid ka, aga tema tuli ainsana tere ütlema :) Roosi hakkas muidugi kohe nuiama, et tema tahab hobusega ratsutama minna. Ma lubasin siis uurida, et kuidas see võimalik oleks :D

Aga maaõhk on väga mõnus, hoopis mõnusam kui linnaõhk. Värske. Ja igal pool õitsevad lilled. Me oleme nüüd mõnda aega siin ja naudime päikest ning rahu. Ja järgmisel nädalal on Inno sünnipäev - siis läheme ilmselt mõnda kohalikku restorani sööma :)

Ok, ma praegu vajun voodisse, homme pikemalt :)

Kolmandat päeva Lissabonis :)

Täna otsustasime siis teisel pool jõge ringi vaadata :) Ilm oli ilus, päikesepaisteline, sooja oli 19 kraadi, aga tundus nagu oleks olnud 25 :D Inno oli väga rahul, nagu näete :D



Palmid, sinine taevas, mänguväljaku uks kutsuvalt lahti :)



Roosil oli mänguväljakul väga lõbus (tema on see punaste sukapükstega tegelane) :D



Mängud mängitud, kinnitasime pargikohviks keha :)



See isuäratav suutäis, millest piisas kahele, maksis ainult kolm eurot (!!!). Kokku läks meil pargikohvikus seitse eurot: kaks pastel de natat, kaks kohvi, üks õlu ja bacalhao kikerhernestega.



Kõht täis, tegime jõe ääres mõnusa pika jalutuskäigu. Teisel kaldal on Lissabon :)

Aga jah, midagi pole öelda - Portugalis on müstiliselt odav väljas söömas käia. Ja sama müstiliselt odav poest süüa osta. Pakk arroz de pato' t või bacalhao bras'i, mida saab endale kodus mikros soojaks teha, maksab Pingo Doce'is ja Miniprecos ainult 2-3 eurot. Ühest pakist jätkub kahele inimesele. Suur lähker juurviljasuppi - 1. 90. Sellest saab kõhu punni kolm inimest. Ei mingeid seljankasid ega borše, vaid mõnusad pehmed erinevatest juurviljadest tehtud püreesupid. Enamikes spinat sees. Mis mulle eriti meeldib, on see, et siinses toidukultuuris on suur rõhk tervislikkusel. Mina näiteks ei armasta kartulit ja suppe ongi kahesuguseid: con batata (kartuliga) ja sem batata (ilma kartulita). Mina ostan alati ilma kartulita. Keda huvitab, mida ma siis kartulite asemel söön, siis aga palun - ma söön kikerherneid. Minu üks lemmiktoite on bacalhao ehk tursk kikerhernestega :)

Nii palju siis tänaseks :) Ahjaa, täna oli päike juba küllaltki ere ja kõrvetas palavalt, mul hakkas isegi natuke pea ringi käima :D Umbes nagu Eestis juulikuus :D Pidin natuke aega varjus istuma ja keskpäeval kaubanduskeskusesse põgenema. Alles kella kuue ajal kannatas uuesti välja tulla :D Inno muidugi superrahul, tema arvates oli kõik kõige paremas korras :D

Aga homme siis tagasi Alentejosse. Seal tuleb 26-27 kraadi, aga Lissabonis kisub ilm jälle ära, 18-19 kraadi peale ning hakkab sadama. Nii et Kersti, vihmavari kaasa! ;)

Veel pilte Lissabonist :)

Nõndaks, hästi magatud öö selja taga ja võib jälle kirjutada :) Inno ei ole veel eilsest jalutuskäigust taastunud ja pikutab alles voodis (meil on kell praegu kaks päeval) :D Aga see oli tõesti väsitav :D Ma olin juba ära unustanud, kui pikad on Lissabonis vahemaad, Võrus on märksa väiksemad :D No ja ei ole ju ka harjund pikalt marssima. Võrus peletab külm ilm sind sageli juba ukse pealt tagasi, siin aga ei ole kuidagi võimalik päikese meelitavale kutsele vastu panna.

Eilseks ennustas 17 kraadi, aga Lissaboni kesklinnas Avenida da Liberdadel näitas ekraan lausa 23 kraadi. Mul hakkas suisa palav oma villase mantliga :D Nagu näete, siis Roosi eelistas kleidi väel ringi lipata. Juuli jälle kiskus endal hammastega sokid jalast ära. Ta on meil juba nii osav :D Jõe ääres oli siiski tsipa jahedam, nii et otsustasin endale siiski mantli selga jätta. Olen veel nati haige ka, viimased Eesti tati riismed on ninas.

Reedel tuleb siin aga lausa 21 kraadi ja laupäeval on ka soe. Alles järgmisel nädalal kisub jälle käest ära, nii et Kerstil, kui ta siia tuleb, väga ei vea. Sooja on 18-19 kraadi. Ja sajab. Me ise läheme siis tagasi Alentejosse, kus märksa soojem - 20-21 kraadi. Inno sünnipäeval, 17 aprillil on 21 ja temale kui äärmiselt soojalembesele inimesele on tohutu vahe, kas on 18 (nagu Lissabonis) või 21 (nagu Alentejos). Aga homme-ülehomme oleme veel siin ja naudime head ilma.

Võrus, vaatan, kahjuks täna ainult viis kraadi ja homme kolm :( Masendav. Lumi on vist ka veel maas? Külmajudinad tulevad peale isegi mõeldes selle peale. Inno sünnipäevaks lubab 14 kraadi ja päikest, aga Inno jaoks on seda selgelt liiga vähe :D

Mis veel? Ahjaa, täna sõime jälle sardiine ja lisaks sellele veel pardiriisi (traditsiooniline portugali toit arroz de pato, minu üks lemmikuid) ja Pingo Doce'i ülihead kõrvitsasuppi. Juulike sõi tortillat, mis on traditsiooniline hispaania kartulivorm muna ning sibulaga. See on tema üks suuri lemmikuid :D

Hommikul käisin mina Roosiga üle tee asuvas Minipreco (umbes nagu Säästumarket) poes süüa juurde ostmas, Inno tegi tööd ja Juulike mängis oma mänguasjadega :) Nüüd sööme meie koos Roosiga maasikaid (kastitäis - kaks kilo - maksab siin viis eurot) ja mõtleme, mida edasi teha :)

Siin aga veel mõned pildikesed:



Jõeäärse kohviku menüü - supp 3. 50 (Võrus sama või isegi neli), gluteenivaba tordilõik 2. 50, pastel de nata 1. 50, croissant 2. 50 jne. Kohvik asub Lissaboni kesklinnas.



Gluteenivaba šokolaaditort oli tõesti ülihea, kavatsen seda ka oma sünnipäeval süüa :)



Sinine taevas, välikohvik, tassike kohvi ja koogike - mida me veel tahta? :)



Mina Tejo jõe taustal :)



Inno ja Juulike Rossiol :)



Ostsime kastanimüüjalt kuumi kastaneid ehk castanha'sid :)

Kohvik kirjutas juba 10 aastat tagasi, et pereasjades enam vanaviisi jätkata ei saa - nüüd alles hakkavad asjad muutuma

Väljavõte Postimehe veebist.

Kohvikus oli juba 10 aastat tagasi juttu sellest, et pereasjades enam vanaviisi jätkata ei saa ja vaja oleks eraldi perekonnakohut. Siis peeti seda täielikuks mõttetuseks. Nüüd on tulemus käes: asi on täitsa hulluks pööranud ja kohtud on lapsevanemate vaidlustest umbes. Kogu ühiskond on puntrasse jooksnud.

Viimases hädas on hakatud kiirkorras looma perelepitajate ametikohti, mis on suur samm edasi. Olgu öeldud, et praeguse süsteemi puhul on põhilisteks kannatajateks lapsed, kelle huvides väidetavalt kogu süsteem pöörleb. Tegelikkuses aga käib räige lastevastane vägivald, seda riiklikul tasemel ja maksumaksja raha eest.

Põhilised kasusaajad on - teadagi kes - advokaadibürood, mis selle lastepeksu pealt megakasumeid teenivad. Juristid, kes ise seaduseid teevad on huvitatud, et midagi ei muutuks. Tulemus on kohutav.

Pilte Lissabonist :)

Kellaaeg on küll hiline ja uni silmas, aga midagi pole teha, tuleb midagi kirja panna, sest sugulased ja sõbrad tahavad teada, kus ma hulgun :D Või kablutan, kui mu isa lemmikväljendit kasutada :D Täna hulkusime siis Lissaboni peal ringi ja tegime hästi palju pilte :) Siin oleme me täna kuskil keskpäeva paiku oma vanal armsal Praca do Comerciol. Viimati olime siin kolm aastat tagasi, mais 2016 :)



Minu lemmikkoht kogu maailmas, vaade Tejo jõele Praca do Comerciolt :)



Praca do Comercio.



Inimesed pikutavad jõeäärsete kohvikute lamamistoolidel.



Läksime raudteejaama sööma - Pingo Doce'i sööklas läks ainult kümme eurot :)



Avatud ustega raudteejaamas sagisid sööjate vahel ka tuvid, keda keegi minema ei ajanud :)



Mina raudteejaamas :) Kui palju kordi olen siin kohvi joomas ja ajakirju ostmas käinud!



Riided on mul muidu ka 100 % portugali omad :D Kleit ja mantel kolm aastat tagasi siitsamast Lissabonist ostetud :D Mokassiinid, mis jalas, ka :D

Ok, tänaseks nii palju, no tõesti jube väsimus on sest jalutamisest :D Ei ole harjunud, noh :D Võrus ju ainult kõrvaltänava poodi ja tagasi :D Panen homme veel pilte ja kirjutan juttu ka, aga tänaseks head ööd, sõbrad! :)

Lissabonis!

Nonii, oleme siis jõudnud õnnelikult Lissaboni :) Inno oli täna kaval ja valis sellised teed, kus midagi maksma ei pidanud. Seetõttu oli reis tunni võrra pikem, aga see-eest sai jälle rohkem erinevaid maastikke imetleda. Kiirteed on väga igavad.

Kella ühe ajal hakkasime tulema ja nelja paiku olime Lissabonis. Pingo Doce'ist läbi ja kähku oma siinsesse Airbnbsse, sest ladistas vihma. Ostsime sardiine ja kõrvitsasuppi ning muud kraami. Roosi kauples endale välja väikese hatchimalsi muna. Sõime, vaatasime natuke telekat, Inno tegi tööd ja nüüd sätime magama. Homme läheme jalutama ja teeme pilte.

Ahjaa, Kersti pidi ka siia tulema enne oma Moskva visiiti :D Tea, kas võttis meist eeskuju? ;) Aga õige otsus muidugi, siin on juba väga mõnus, täna 16 kraadi ja päike paistab, homme samuti :)

Muidu on kõik hästi. Eesti tatti on ninas veel imevähe järel ja hakkan end tasapisi jälle inimesena tundma. Huvitav, mis seisus ma oleks, kui ma poleks siia tulnud? :D Ei taha mõeldagi ausalt öelda :D Nii palju olen aru saanud, et Eestis elades on HÄDAVAJALIK vähemasti kord aastas reisida, parem, kui kaks. Ja kõige parem aeg reisimiseks on märts-aprill, kui oled talvest täielikult kurnatud. Aga nädalast on vähe. Isegi kahest nädalast on vähe, sest selleks ajaks puhkad end alles reisist välja ja saaksid hakata kohalolemist nautima. Paljud lähevad aga siis koju. Kui tulla, siis vähemalt kuuks ajaks - siis on reisist ka tervisele kasu. Ja tagasi alles siis, kui Eestis juba 20 kraadi on :D Ideaalis :D

Ok, armsad sõbrad, ma loodan südamest, et teil ka kõik hästi on :D Me teeme siis homme Lissabonis ringi jalutades palju pilte ja üritame teile anda ka väikset ülevaadet sellest, kuhu see Kersti siis õieti tuleb :) Head ööd ja et Eestis varsti soojaks läheks!

Ülal üks mu lemmikpilte, mis tehtud minust 2015. aasta sügisel Praca Do Comerciol Tejo jõe ääres :) Ja siin teine lemmikpilt, koos lastega (Roosi 11 kuud ja Juuli 3) Avenida da Liberdadel jalutamas: