teisipäev, 16. oktoober 2018

Jahmatav tõsiasi: Tänane Euroopa võlgneb oma edu Saksa natsidele

Saksa autobahn 1930ndatel. BBC veebist.

Öeldakse, et helde ja lahke saab olla rikas inimene. Tänase Euroopa väärtused põhinevad heldusel ja lahkusel, kuna Euroopa on rikas. Aga kust tuleb Euroopa rikkus?

Aus vastus on, et Euroopa on rikas tänu natsidele. Mis seal salata, pärast esimest ilmasõda oli Euroopa vaene nagu püksinööp. Saksamaal inimesed nälgisid, polnud isegi leiba saada. Hitler ja natsid panid aga majanduse käima, mõne lihtsa võttega. Arendasid kõrgtehnoloogilist tööstust, eriti autode tootmist ja hakkasid ehitama neljarealisi maanteid ehk nn autobahn'e. See tagas kõrge tööhõive ja kiire arengu.

Tänase Euroopa edu ja rikkus põhineb just autotööstusel ja korralikel teedel. Vähemalt Saksamaa kohta öeldakse seda ja Saksamaa on omakorda terve Euroopa arengu mootor ja võti.

Nii et kui räägitakse Euroopast, õnnest ja rikkusest, siis tuleb selle eest tänada Hitlerit ja natse.

Isegi USA kopeeris pärast sõda natsi-Saksamaad ja hakati ehitama maanteid, mis pööras USA majanduse kiirele kasvule.

Tänase Euroopa aluspõhimõtted on natside loodud.

esmaspäev, 15. oktoober 2018

Kremli uus salarelv: jobud


Skripalide mürgitamises kahtlustatavate meeste puhul on pandud imeks, kuidas nad said olla sellised käpardid. Või et miks saatis kõikvõimas GRU Inglismaale sellised jobud. Või miks mängisid need mehed jobu?

Aga kui see ongi Vene luureteenistuste ja üldse Kremli uus strateegia, või doktriin - jobusus. Et kui oled jobu, siis ei peeta sind ohtlikuks ja ei osata midagi kahtlustada. Ja sa saad kõik oma asjad tehtud, eesmärgid täidetud. Midagi sellist nagu Mr Bean või Austin Powers.

Kui nüüd Eesti juurde tulla, siis Savisaar asendati ratasega ja kõik võtavad seda rahulikult, sest ratas on selline ... jobu. Keegi ei oska ega suuda tema mingit ohtu kujutada.

Aga kui tähele panete, siis pole Ratas siiani lasknud tühistada koostöölepet Kremli parteiga Ühtne Venemaa, kuigi sellest on palju juttu olnud ja Savisaarele heideti põhiliselt ette just seda lepet. Aga Ratas ütles, et lepe ei toimi, ja kõik jäid teda uskuma. Lätis näiteks oli kohalik „ossinovski”, venemeelsete sotside juht Nils Ušakovs sunnitud selle leppe Õhtse Venemaaga tühistama. Eestis aga pole see probleem, kuna erinevalt Ušakovsist ei peeta Ratast ohtlikuks.

Miks on veel jobud head? Sest Läänes on suur osa otsustajatest samuti jobud ning ühel jobul on teist väga lihtne ära rääkida. Jobude jaoks pole eriti tõsiseltvõetavad aktiivsed tõmblejad nagu James Bond või nagu luurajaid üldiselt ette kujutatakse.

Kaasaja luurajad võivad olla Ratase-sugused mühkamid või naiste koha pealt kahvatud tuhkatriinud.

neljapäev, 11. oktoober 2018

Soome jaoks on euro olnud positiivne, aga Eesti jaoks katastroof

Euro on aidanud hinnad Soomes ja Eestis ühtlustada, väljavõte eestinen.fi veebist.

Soomes kiidetakse eurot, kuna see on aidanud hinnad Soomes ja Eestis ühtlustada. See tähendab, et viimase kümne aastaga on hinnad Eestis kerkinud ligi 50 protsenti. Soome ei ole enam Eestiga võrreldes kallis maa.

Eesti jaoks on see aga kurb asi. Ühelt poolt see, et rahvast peteti, kui räägiti, et euro tulek hindu ei tõsta. Teiselt poolt on kurb see, et kuigi hinnad on kerkinud 50 protsenti, on palgad jäänud samaks. See tähendab, et kuigi hinnad on samad, on palgad Eestis 3-4 korda madalamad kui Soomes.

Ja siis räägitakse, et Eestis on hea elada. Kust otsast?!

See on katastroof, mis Eestis praegu toimub. Seejuures on põhilised kannatajad vähekindlustatud inimesed ja pered.

teisipäev, 9. oktoober 2018

Inimkond hävitab end ise ära?


Inimene on huvitav olend - kulutab aastas 1,6 triljonit dollarit selleks, et toota enda hävitamiseks relvi, samas kui sellest summast piisaks kuhjaga keskkonnakaprobleemide ärahoidmiseks.

Miks inimene end hävitada tahab?

esmaspäev, 8. oktoober 2018

Tulekul on ISADE MÄSS?


Emad on juba ammu organiseerunud, aga nüüd paistab, et ka seni vait olnud isad on hakanud organiseeruma. Välja on käidud ettepanek korraldada ISADE MÄSS:

Hakkame mässama!
Alates jüripäevast organiseeerrime pideva 3-liikmelise piketi Toompeal, mis seisab seal niikaua, kui täidetakse nõudmised:
1) Elatisrahade süsteem kaotatakse
2) Lastetoetused võrdustatakse ja viiakse samale tasemele keskmise pensioniga, mis tagaks laste majansuliku üleskavatamise.
Organiseerume läbi FB: märksõnaks „ISADE MÄSS“

Päris põnev igatahes. Kas tunneli lõpus paistab tõesti valgus ja isad hakkavad ärkama?

Selline diskussioon arenes kommentaariumis:

3-lapse ema  /   16:05, 8. okt 2018
Et siis riik kasvatagu vastutustundetute vanemate lapsed üles? Eesti rahvas ja kultuur ei jää püsima, kui kodanikud niimoodi mõtlevad, aegade algusest saati on vanemad oma lapsi ise kasvatanud ja tihti ainsaks teenijaks peres oligi mees.
Mis meestega juhtunud on, et nad enam oma lapsi enam ülal pidada ei jõua? Emalt nõutakse võrdselt isaga, ema saab hakkama, aga isa ei saa? Milles asi?

3-lapse isa  /   16:20, 8. okt 2018
Kallid lasteemad. Kas te ise ei saa aru, et tänane süsteem on ühele poole totaalselt kaldu? Kas te peate seda õigeks ja õiglaseks, et 97% juhtudel määravad kohtud laste üleskasvatajaks ema ja isade roll on olla rahamaksja? Mis siis, kui ühel päeval tuleb näiteks poliitiline süsteem (islam), mis ütleb, et lapsed kuuluvad isale ja naise roll on olla rahamaksja. Kas sina 3-lapse ema oled võimeline oma palgast iga kuu 3x250euri eksmehe kontole tasuma? 
Kuna süsteem on teile väga kasulik, siis te muidugi ei taha näha tänast süsteemi meeste seisukoha pealt. Aga see pole jätkusuutlik...
Mehed lihtsalt ei taha enam teiega peresid luua ja lapsi teha. Ja jäätegi kuivale... Totaalselt!
Ja ärge arvake, et mustad mehed teile rahasid hakkavad maksma> neil on hoopis teine kultuur, mida te oma kõige hullemas unenäos ei suuda ettegi kujutada.
Ükspäev kasvavad teie pojad suureks ja satuvad ise hammasrataste vahele. Ja kui teie poeg ei suuda maksta, siis tullakse TEIE vara ja rahakoti kallale.
Te sate oksa, millel ise istute!

Ex-soomlane  /   09:20, 8. okt 2018
On huvitav vaatepunkt et näiteks Soomes ja USAs 2/3 lahutusest on naise algatusel / käivitama. See tähendab et riikides nagu Eesti ja USA kus elatise maksmine on kohustuslik ja kuid ei maksa, saab karistuse (Soomes mees või lihtsalt minna KELA ja ilmuta et andke mulle korter ja raha ja minna baari istuma), mehel on väga suur risk kaotada kõik kuid tema hakkab ehitama elu naisega. Kujuta ette et on mees,naine ja kolm last. Mees on bussijuht kelle palk on 750€ neto. Naine otsustab et tahab teise mehe kellel on suurem sissetulek ja varsti naine elab suures majas uue mehe ja bussijuhi lastega. Bussijuhi oleks vaja maksta 100% omast sissetulekust elatist. Kas arvate et maksab? Kuidas ja kus tema elab oma 0€ga? Ilmselt see ei huvita mitte kedagi. Aga see on kindel et keegi ei maksa 100% omast palkast, arvan et tegelikult on ainult neli varianti : a) ümbrikupalk b) välismaale tööle c) pargi pinkille Bock pudel käes d) enesetapp. Kes on sellise süsteemi ehitanud lääneriikides et mehel on seaduslikult kohutav risk mis realiseerub sekundis kuid naine nii otsustab, aga naisel on ainult õigused? USAs on veel nii et mehe on vaja maksta naisele elatist et tema elamise tase ei kuku madalamale kuid kuhu tema on mehega elades harjunud. MGTOW, küll need seadused hakkavad muuduma kuid noored mehed panevad streiki tööle. Mees võib elada ilma armastuseta aga naine ei. Ärge pange oma allkiri pettuslik kokkuleppe, noored mehed.

pühapäev, 7. oktoober 2018

Ernitsate sõnasõda - kas Eestis kasvab peale uus Pavlik Morozovite põlvkond?

Tütar teeb isa avalikult maatasa, Delfi veebist.

Tänane olukord Eestis meenutab nõuka aja algust, mil oma aja kangelane oli Pavlik Morozov, noormees, kes andis üles oma isa, kes hukkamisele saadeti.

Uued Morozovid on üllatuslikult välja ilmunud, kes on valmis oma vanemad pihuks ja põrmuks tegema. Aeg on samuti sarnane, kus noorte hulgas tehakse kõva ideoloogilist ajupesu.

Huvitav, millega see ükskord lõppeb?

Taustaks olgu lisatud, et Pavlik Morozovi puhul tuli hiljem välja, et isa vastu sõna võtma ässitas armukade ema. Huvitav, kas Ernitsate puhul on sama asjaga tegemist?

Mis ma ise oma kurdiks jäämisest arvasin



Inno siin kirjutas sellest juba pikalt ja laialt, aga mina kartsin kõige rohkem seda, et mu kõrvakuulmise langus on pärilik. Nimelt mu vanavanaisa Samuel Konrad oli ka kurt. Isa rääkis mulle sellest juba siis, kui ma laps oli. Et tema vanaisa Samuel ehk Vana Saamu, nagu teda kutsuti, olnud vanaduspõlves praktiliselt täitsa kurt ja talle tuli kõrva sisse karjuda. Siis ma võtsin seda lõbusa loona, aga kui see mulle nüüd, paar kuud tagasi jälle meelde tuli, siis tuli kananahk ihule ja ma ei saanud õieti magadagi. Mõtlesin, et ma võin ka ühel päeval olla Vana Irja, kellele tuleb kõrva sisse karjuda :D

Aga kuidas Samuel kurdiks jäi? Lihtsalt. Nagu isa rääkis, olnud tema isal, mõisa kupjal Juhan Vaheril kombeks oma poega kõrvust valusasti sakutada. Oma naist peksis ta ka koerapiitsaga, aga see on teine lugu. Samueli sikutas ta igatahes kõrvast ja isa kahtlustas, et sealt see kurtus tuli.

No mind ei ole keegi kõrvust sakutanud, nii et ma ei teagi, miks ma arvasin, et see kurtus pärilik on. Igal juhul ma seda arvasin. Hirmul on suured silmad.

Nüüd ei teagi, kuidas suure õnne pärast elada või olla. Ma kuulen jälle! Aga lõhnaõli enam kõrva taha ei lase, seda ma teile luban!

Pildil minu isapoolsed esivanemad: paremalt esimene mõisa kubjas Juhan Vaher, tema pojapoeg (minu vanaisa) Gustav Eduard Vaher, tema poeg Samuel Konrad Vaher, lapsed, Samueli naine Miina Hanniotti ja Juhani naine Katre.

Eesti käitub oma inimestega nagu vaenlastega ning võõrastega nagu sõpradega


Ma olen mõelnud, millest see tuleb, et Eesti käitub oma inimestega nagu vaenlastega ja võõrastega nagu sõpradega.

Eestis on viimase kümne aasta jooksul tõstetud tuhandeid lastega peresid kodudest välja, kel polnud mujale minna kui Soome. Tänu Soomele on nad saanud omale uue elu ja võimaluse, mida neile Eestis ei pakutud. Vastupidi, Eestis öeldi valitsuse tasemel, et head teed teil minna. See on siis eesti pered. Eestlased.

Siiani lahkuvad Lõuna-Eestist sajad ja sajad pered igal aastal Soome, kuna Eestis ei suudeta neile tööd pakkuda. Lahkuvad ehitusmehed, ehitama soomlastele uusi eluasemeid, kuhu ka eestlased paigutatakse. Eestlased ehitavad Soomes sealsetele eestlastele uusi kortereid. Eestis aga pole ei tööd ega uusi kortereid. Kas pole absurdne?!

Ja selle kõrval käib Eestis tohutu tõmblemine, et ooberdada võõraid. Umbkeelsetele migrantidele tehakse tohutuid soodustusi, makstakse peale tuhandeid, leitakse korterid ja puha (need, mis eesti peredelt ära võetud). Rääkimata e-residentidest, kelle tagumikku lakutakse kõige kõrgemal tasemel. Samas kui omad inimesed, eesti pered nälgivad ja neil pole, kus elada. Elavad avariipindadel, nagu Kodutunde saadetest näha.

Millest see tuleb, ahh? Miks vihkab Eesti riik eesti rahvast? Ja miks armastab võõraid?

Eestis ei tohi ebaõnnestuda


Eestis küll õhutatakse inimesi riske võtma ja näiteks ettevõtlusega alustama, aga ei räägita sellest, mis juhtub, kui ebaõnnestud. Siis pekstakse sind pikali ja tallatakse surnuks. Nii on, kui vaadata kasvõi näiteks pankrotistunud ettevõtjaid. Neid jäädaksegi materdama. Kaitset ei paku keegi.

Kui USA-s ei võeta tõsiselt ettevõtjat, kes pole pankrotti läbi teinud, siis Eestis ei tee pankrotis käinud ettevõtjaga enam keegi tegemist. Keegi ei julge. Sest kõik teavad, et panktoris ettevõtja on täiesti maha tambitud. Eestis on sul äris ainult üks elu. Kui selle kaotad, on kõik.

Ja see ei puuduta ainult äri. Kui näiteks Eestis abiellud ja see ei õnnestu, siis pärast lahutust tallatakse sind jalge alla. Eriti veel, kui oled mees. Sult võetakse lapsed ja vara, määratakse kaela hiigelsuur elatis ja kui seda ei jõua maksta, siis pannakse vangi.

Ma ei tea ühtegi teist kohta maailmas, kus ebaõnnestumist sedamoodi karistatakse. Ausalt, sellist teist kohta pole olemas.

Ja mitte ainult. Võrumaal oli ettevõtja Edgar Kolts. Hakkas ise kodus köögilaua taga moose tegema, olid väga maitsvad moosid. Käisin neid kümmekond aastat tagasi teisest Eesti otsast ostmas.

Edgar tegi oma tööd südamega ja tooted maitsesid hästi. Siis aga oli ühel päeval mehel hoovis mitukümmend ametnikku, kõigist võimalikest asutustest, ja kottisid meest nii, et ta sai insuldi. Millest mees ei toibunudki ja kustus mõne aastaga. Tore ettevõte lihtsalt hävitati ära. Keegi meest ei aidanud.

Miks see nii oli? Sest Eestisse on jäänud väga vähe ettevõtjaid, aga ametnike armee on kiiresti kasvanud, seda eriti pärast Euroopa Liiduga liitumist. Euroopa Liit on aga ametnike ja bürokraatia paradiis, teist nii bürokraatlikku ja ettevõtja-vaenulikku keskkonda pole maailmas olemas. Eestis on asi eriti hull, sest riik on väga pisike, ühe linnaosa mõõtu ja ametnikke tuhandeid. Pea iga ettevõtja kohta on üks ametnik. Kes otsivad omale igapäevaselt tööd.

Või võtame sellise lihtsa asja nagu autosõidu. Eestis liigub maanteedel imevähe autosid võrreldes muude maadega, mõned üksikud, kui Tallinn-Tartu tee välja arvata. Teed on tühjad, aga nende tühjade teede ääres passivad sajad politseinikud igapäevaselt. Passivad ja mõõdavad kiirust. Sest neil pole midagi muud teha. Põhjenduseks tuuakse, et sellega parandatakse liiklust. Aga liiklust Eestis ju pole! Ja inimesi sureb ikka nagu kärbseid, kõige selle tohutu parandamise ja kontrollimise peale. Sest see, miks inimesed teedel hukkuvad, selle põhjused on kahe kõrva vahel, mitte liikluses. Inimeste mõtlemin on sassis. Miks ta on sassis? Sest igapäevaselt käib üks kottimine. Kui sind mitukümmend ametnikku ühe päevaga läbi tõmbavad, siis pole ime, et tahad end vastu puud surnuks kihutada.

Või pole see nii?!

P.S. Ametnikud peaks ideaalis olema inimeste abilised, tugi-isikud ja teenindajad. Mõelgem selle peale.

Kuidas on Eesti linnades lood rattateedega?


Pisar tuleb silma, kui vaadata seda videot Kopenhaagenist. Mõned päevad tagasi Tallinnas käies ei märganud aga ühtegi ratturit, ega ka rattateed. Lapsekäruga oli samuti väga raske liikuda. Samas autosid oli tohutult igal pool.

Mis toimub?

Taustaks olgu veel lisatud, et Tallinna tänavaid on laiendatud juba mitukümmend aastat, aga ikka ei mahu autod ära. Pool Eestile laekuvast eurorahast läheb Tallinna teede laiendamisse, samas Lõuna-Eestis ei suudeta kruusateid ära asfalteerida. Kusagil on otsustamises või mõtlemises ikka midagi väga valesti.

Või mis?!

Mõtlesime, et läheme täna Riia Ikeasse, aga hakkasime hoopis Eichmanni filmi vaatama



Mõtlesime, et läheme täna Riia Ikeasse. Niisama vaatama ja lihapalle sööma. Pärast veel McDonalds'ist läbi ka. Ilm tundus ka suht-koht, oma vihma ja tuulega autosõiduks sobilik.

Aga siis vaatasime hommikul üksteisele otsa ja mõtlesime, et... ei viitsi! „Parem pikutame!” ütles Inno. Mulle meeldis see mõte väga. Pühapäeviti ongi kõige õigem pikutada.

Ja nii me siis pikutasimegi. Sõime Inno tehtud risottot ja vaatasime filmi. Operation Finale Ben Kingsley'ga peaosas, mis räägib natsikurjategija Adolf Eichmanni kinninabimisest Buenos Aireses.  2018. aasta film. Mulle väga meeldis. Kuna mul on hetkel pooleli Hannah Arendt'i „Eichmann Jeruusalemmas”, siis oli topeltpõnev.

Väga mõnus päev oli. Nagu ka eile.

Roosi mängis oma LOL nukkudega (tema uued lemmikud) ja siis käisime veel temaga poes Notsu jäätist ostmas.

Pildil Roosi ja Inno Vilniuse Ikea ees. Küll me sinna Läti omasse ka jõuame :)

Trump on nagu Gorbatšov


Ses mõttes on Trumpi vaja nii USA-le kui tervele maailmale, et maailm on stagneerunud, nii nagu kunagi NLiit, ja on vaja kedagi, kes seda seisvat vett (loe: oinaid valitsustes) veidi raputaks.

Gorbatšovi suhtes oldi samuti väga kriitilised, eriti NLiidus, nii nagu nüüd ollakse USA-s Trumpi suhtes, aga seda on vaja. Väga on vaja. Eriti USA-le.

Praegu Trumpi maailmas ignoreeritakse, aga ma arvan, et ta saab ka oma Nobeli, nii nagu Gorbatšov, ja seda Koreade ühendamise eest. Grobatšov ühendas Saksamaad. Sellega oleks teine ilmasõda taas ühes maailma osas lõppenud.

Esimese iPhone'i aku peab ikka vastu nädal aega


Võtsin uuesti kasutusele esimese iPhone'i, mis sai soetatud 10 aastat tagasi USA-st ja mis üllatav - aku peab ikka vastu, ja seda nädal aega.

Mäletate veel, Nokia akud pidasid ka vastu nädal aega. Aga nüüd uued telefonid kestavad vaevalt 1 päeva.

Kõige rohkem igatsengi seda, et aku rohkem vastu peaks. Oma viimast iPhone'i, mis oli 5S pidin laadima lausa mitu korda päevas. Külmaga aga kustus iPhone'i aku mõnekümne minutiga. Eesti oludes on uus iPhone täiesti mõttetu vidin. Nüüd kasutan Nokiat, mis kannatab paremini külma, aga ikka üle ühe päeva välja ei venita, isegi standby režiimil. Aga 10 aasta vanune iPhone nädala aega! Kas te kujutate ette!

Ma arvan, et kui Apple oleks tulnud välja 10 aastat tagasi oma praeguste mudelitega, poleks keegi neid ostnud. Ja veel mis hinnaga. Esimene iPhone maksis ligi 500 dollarit, ja aku pidas vastu nädala, nüüd uued mudelid üle 1000 dollari ja aku ei kesta poolt päevagi.

Rääkimata sellest, et esimene iPhone mahtus ilusti taskusse, aga uued mudelid sarnanevad rohkem iPadiga, mille jaoks peab eraldi portfelli kaasas kandma.

Tegelt kahju, et Jobs ära suri, pärast teda on Apple alla käinud. Elatakse puhtalt vanast rasvast veel. Sama häda oli Nokiaga, enne kui ära kustus. Kui praegu tuleks keegi turule telefoniga, mille aku peab vastu nädala, oleks iPhone'iga kööga.

ÜKT

Kui keegi ei ole veel mu Loomingu juulinumbris ilmunud luuletust „ÜKT” lugenud, siis siin see on :)

EILE LÕPPES MUL ÜKT

Eile lõppes mul ÜKT
Kallid sõbrad ma tahan teile kuulutada rõõmusõnumit
EILE LÕPPES MUL ÜKT
Ja ma olen niiiiiiiiiii õnnelik
Sest ei pea enam kell seitse üles ärkama
Et kell kaheksa kodunt välja minna
Ja higisena õhtul koju tulema
Sest see ÜKT see eile nüüd lõppes

Eile lõppes mul ÜKT
Ma ei väsi seda kordamast sest raisk
Ma olen nii õnnelik ärakotitud aga õnnelik
Ja ma luban endale ühe odava hispaania pakiveini
Mida lähen tooma Lätti sest ma olen nii õnnelik
Ära lõppes see kuradi ÜKT
Mis algas 2016. aasta juulis

Kaks aastat tegin ma ÜKTd
Iga kuus vähemalt kolmkend tundi
Saagisin oksi sortsin kaltse ladusin puid
Muga koos oli seal ka teisi vendi
Põhiliselt purjuspäi sõitmise eest
Ägedad vennad nad käisid samal ajal veel tehases tööl
Öösel käisid tööl ja päeval tegid ÜKTd
Ja olid kogu aeg kuidagi poolärkvel

Ma ise jäin ÜKT tegemise ajal mitu korda haigeks
No ei olnd harjund polnd kunagi elus teind ÜKTd
Niimoodi käsu peale vangi minemise hirmus
Õhtul olin alati hirmus väsind,
Jäin juba kella kaheksa ajal norinal tuttu
Ja lastega mängida üldse ei jaksand

Eile lõppes mul ÜKT ja ma olen nii õnnelik
Et võiksin teid kõiki suudelda
Sest teate ma olin jumala kindel et ma lähen veel enne
Selle kuradi ÜKT lõppu peast lolliks või tegelt läksingi
Vist üksvahe (nii mulle igal juhul öeldi)
Või suren lihtsalt maha kiusu pärast et mitte teha
Enam tundigi seda kuradi ÜKTd
Eile lõppes mul ÜKT ja ma olen enda peale vihane
Sest alul ma olin nii optimistlik
Sest mis see siis pole
Mu isa tegi kaheksa aastat ÜKTd
Vorkutas ja rääkis et seal oli isegi lõbus
Kirjutati romaane ja loeti neid ette
Etendati teatrit ja lauldi orkestris
No külm oli küll aga ikkagi lõbus
Ja ma siis mõtsin et see Eesti Vabariigi ÜKT
On kindlasti lõbusam veelgi

Aga polnd ühti
Mul polnud lõbus
Mu järelevaatajal polnud lõbus
Ja tol poolärkvel kutil kes napsisena roolikeeramise pärast
Puid riita ladus oli veel kõige vähem lõbus
Tal oli nii sitt
Et ta jõi end pärast iga ÜKTd täis ja sõitis pärast
Autoga uuesti Lätti 

Mul nii sitt polnd
Aga oli ikka ka ropult sitt
See ÜKT
Ma jõudsin end mitu korda mõttes sõimata
Et no kurat miks ma ometi vangi ei läind
Miks ma ometi enda vangi panemist ei nõud
Siis enne ÜKT lõppu tuli mul pähe
Et raisk ma oleks võind ju selle ÜKT tegemata jätta
Kriminaalhooldajale keskmist näppu näidata
Ja öelda et perse mina ei tule
Mind oleks siis ilusti vangi saadetud
Aga nagu ikka tulevad head mõtted
sulle pähe alles siis
kui ei ole enam midagi teha
Kui kõik juba läbi

Eile lõppes mul ÜKT
Ma ei osand täna hommikul kohe mitte midagi teha
Tahtsin minna tegema ÜKTd aga elukaaslane võttis näpust
Et kuhu sa loll lähed EILE LÕPPES SUL ÜKT

Läksin siis kriminaalhooldaja juurde
Ta on hästi armas leebe naine
Ma ei tahtnud talle käru keerata
Ja tegin ilusti ÜKTd
Küsisin talt et palun kas ei oleks võimalik teha veel ÜKTd
Mõned tunnidki ÜKTd
Sest ma olen nii ära harjund selle ÜKTga
Ei oska temata olla

No ei leidnud kriminaalhooldaja mulle seda ÜKTd
Ainsatki tundi
Ja see oli kuidagi kurb

Lonkisin mööda lumiseid tänavaid
ÜKT kindad käes
Väljas oli kakskümmend kraadi
Ja mu näpud hakkasid nendega külmetama
Aga ära ei tahtnud ka neid
Kuidagi võtta

Seisatasin oma maja ees
Siit on paarsada meetrit
Sinna kohta kus käisin tegemas ÜKTd
Mõtlesin kas lähen ikka
Ja teen salaja ÜKTd

Siis hakkasid ninasõõrmed külmetama
Külm õhk lõi hinge kinni
Eesti talved on karmid
Eesti õhk on nii karm
Et lööb juba esimeste minutitega
Hinge plaksti kinni

Joppenpuhh, nagu too poolärkvel topsivend ütles
Ma olen ikkagi õnnelik
Niiiiiii kuradi õnnelik

Eile lõppes mul ÜKT
See ÜKT see eile nüüd lõppes.

Millegi tegemiseks pole üldse vaja firmat


Eestis tekkis seoses iseseisvuse ja isemajandamisega mõtteviis, et millegi tegemiseks peab olema firma. Räägiti firmajuhtidest ja sellest, mida nad firmades korda saatsid. Tulemus on see, et Eestis on palju firmasid, kus midagi ei toimu ning firmajuhte, kes tegelikult midagi ei tee.

Siis firma puhul omakorda räägitakse mingist kapitalist. Et peab olema kapital. Ok, see võis olla 200 aastat tagasi kapitalismi algusaastail nii, mis ettevõtlus tähendas tehast ja tehase ehituseks pidi olema kapital. Sellest on siiani leivinud mõtteviis, et kui pole kapitali, siis ei saa midagi. Klassikaline ettevõtja Oleg Gross alustas kunagi elektripliitide parandamisega - sellest sai ta üldse kapitali, et hiljem poed avada ja tootmine üles ehitada. Eesti taasiseseisvuse algusaastatel polnud ju kellelgi midagi. Tuntud ettevõtja Olari Taal on tunnistanud, et tõi Hansapanka asutades seemneks oma vana Žiguli.

Mis näitab, et asjadest on kujunenud täiesti vale arusaam. Millegi tegemiseks, vähemalt algusjärgus pole vaja mingit firmat. Ega kapitali. Eriti tänapäeval, ja interneti ajastul saab palju asju teha ilma mingi firma ja kapitalita.

Perekond on näiteks klassikaline ja kõige vanem ettevõte. Kas lapse tegemiseks peab olema firma? Isegi abielus ei pea olema, see on ametlikult registreeritud, kui tahad last saada.

Sama on asi muude asjadega - vahvaid asju saab teha, midagi täiesti uut luua ja sünnitada ilma firmata. Ja ongi lihtsam, sest firma loomisega kaasnevad paljud tüütud kohustused, näiteks raamatupidamise kohustus, mida niisama asju tehes ei ole. Raamatupidamise võib juurde võtta siis, kui asi on juba käima läinud ja toob korralikult sisse. Muidu lämmatab bürokraatia alustava ettevõtte.

E-Eesti ja e-residentsuse puhul keskendutakse samuti liialt otsesele kasule - et loodaks Eestis mingi firma. Tegelikult oleks hea, kui vahvad inimesed asuks Eestisse elama ja siin midagi vahvat korda saadaksid. Midagi uut looksid. Et Eesti oleks maailmas parim kohta elamiseks ja millegi uue loomiseks. See on peamine, mitte Eestis mingite virtuaalsete ettevõtete asutamine. Riik, see tähendab eelkõige inimesi, mitte asutusi ja firmasid. Mida rohkem loovaid ja põnevaid inimesi, seda edukam on riik.

Või mis?!

laupäev, 6. oktoober 2018

Start-uppide varjupool: pered lagunevad

Eesti startup-esipaar lahutab, väljavõte Kroonika veebist.

Eestis räägitakse palju startup-maailma ilusamast, pidulikust poolest, aga üldse ei räägita varjupoolest. Kuidas ööpäev läbi vältava töörabamise ja rahateenimise kõrval lagunevad abielud ja laste jaoks aega ei jää.

Allan Martinsoni ja Karoli Hindriksit peeti veel mõni aeg tagasi e-Eesti musterpaariks, suureks edulooks, aga täna selgub, et startuppide kõrvalt teineteise ega pere jaoks aega ei jäänudki.

Kas see pole laiem probleem Eestis: liiga palju keskendutakse tööle ja materiaalsele ja liiga vähe suhetele ning perekonnale. Eesti pered on väga haprad, kuna kaasad teineteist ei näegi, kuna kogu aeg tehakse tööd. Eestlased on ühed suuremad töörügajad nii Euroopas kui maailmas, aga sel rügamisel on hind ja see hind on lagunenud perekonnad ning ilma vanemateta kasvanud lapsed. Pole ime, et Eestis on laste hulgas palju vaimseid probleeme ja enesetappusid, aga sellest ei räägita eriti. Eesti lapsed on ülekaalulised ja istuvad kodus, kuna vanematel pole nende jaoks aega. Kõige selle osas pigistatakse silm kinni, kuna ei taheta murendada Eesti edulugu.

Paradoks on see, et Eesti praegune edulugu, ehk need inimesed, kes Eestis teevad ja otsustavad on pärit nõuka ajast, mil haridus oli kõigile tasuta, nagu on kiitnud president Kersti Kaljulaid, kes vaestest oludest tänu haridusele tippu tõusis. Inimesed olid nõuka ajal küll vaesed, aga neil oli palju aega teineteise jaoks. Praegu on aga Eestis kõik vastupidine: hea haridus on kättesaadav väga vähestele, inimestel teineteise jaoks aega pole, käib üks suur töörabamine, ja selle poliitika vilju hakkab Eesti sööma paarikümne aasta pärast. Kas siis saab enam rääkida mingist eduloost, seda näitab aeg.

reede, 5. oktoober 2018

Nõuka ajal taheti must teha venelast, nüüd tahetakse must teha naist

Vilka Kiisler leiab, et naine on uus mees, väljavõte Postimehe veebist.

Euroopa Liidu puhul armastatakse öelda, et see põhineb demokraatlikel väärtustel ja et seda liitu ei saa seetõttu võrrelda Nõukogudude Liiduga, mis oli autoritaarne režiim.

Ok, võibolla on see tõesti tõsi. Vabadusi on Euroopas rohkem. Aga, üksikisiku tasandil ei pruugi vahet olla. Nõuka ajal ma tundsin, kuidas minust kujundati nn nõukogude inimest ehk venelast. Euroopas aga tunnen, kuidas minust tehakse nn euroopa inimest - naist.

Vene ajal ma ei tahtnud muutuda venelaseks ja seetõttu sai minust Eesti iseseisvuse ja hiljem Isamaa erakonna veendunud toetaja. See tuleb asjaolust, et ma ei salli, kui mulle midagi peale surutakse. Kui mul ei lasta olla see, kes ma olen. Ma ei taha olla venelane, kuigi see oleks olnud nõuka ajal lihtsam vastupanu tee ja paljud seda teed ka läksid. Liitusid komparteiga ja rääkisid vene keeles, nii nagu näiteks Andrus Ansip. Ma olin pigem nagu Lembitu, või Madisson, kes võitlesid selle eest, kes nad olid. Lembitu pidi alla vanduma, aga Madisson sai oma tahtmise.

Ma arvasin, et Euroopa toob kaasa oodatud õnne ja vabaduse. Aga nii ei läinud. Ma tundsin juba varem ja tunnen üha rohkem, kuidas mulle surutakse peale uut asja - naiseks muutumist. See väljendub mõnes lihtsas asjas, näiteks selles, et mees ei või enam ise maja ehitada - kui sa just pole väljaõppinud paberitega ehitusmees. See sarnaneb väga nõuka ajaga, kus perele uue korteri saamiseks pidid minema ehitusele tööle. Aga Euroopas on asi tõsisem. Miks see nii on, selles õnnelikus ja vabas Euroopas, on raske aru saada. Selline lihtne asi nagu perele maja ehitus, millega on mehed tuhandeid aastaid hakkama saanud, mis on olnud meeste pärusmaa, on nüüd meestelt ära võetud. Mu isa ehitas maja oma kätega, samuti vanaisad, vana-vanaisad jne. Nii kaua kui mälu kestab. Kõik ehitasid. Mina olen esimene, kes ei saa midagi ehitada, kellel ei lubata. Ma olen surutud, vägistatud kuhugi laua taha, eeldatakse, et käiksin ilusti riides, näeksin hea välja, oleks lõhnastatud, ilusa soenguga, et siis selle abil raha teenida ja siis selle rahaga minna mõnda firmasse, kus tegeletakse majade ehitusega.

Aga mis me räägime majadest. Tegelikkuses ei või mees isegi enam torusid või lampi vahetada või elektrijuhet vedada. Isegi autot ei saa mees enam remontida. Või muid seadmeid. Mis siis mehele on jäänud? Nagu öeldud, olla ilus. Ehk siis - olla naine.

Mehe mõõdupuuks pole enam see, mitu maja sa oled oma kätega valmis ehitanud, vaid see, milline sa välja näed. Ning ausalt öeldes ma vahepeal isegi proovisin seda - olla nagu naine. Ma lasin end süsteemil kaasa vedada. Sest ma uskusin, et see on hea. Et ma saan õnnelikuks ja vabaks. Sest nii räägiti. Mis on huvitav, sest kommunismi juttu ma nõuka ajal kunagi ei uskunud, aga seda Euroopa juttu hakkasin uskuma. Ma hakkasin end sättima, kasutasin meestele mõeldud kosmeetikat, lasin teha soenguid, ostsin omale kenad kostüümid. Tegin maniküüri ja pediküüri. Ja ühel hetkel tundsin isegi veidrat tõmmet meeste suhtes. Käisin juba geibaarides vaatamas. Ehmatusega märkasin, et olen muutunud naiseks. Kes ei saa enam millegagi hakkama, ei peagi saama. Kelle ainus eesmärk on näha hea välja ja olla hästi jutukas. Ja mis peamine, selle eest maksti küllalt hästi. Palju enam kui nn meeste ametites. Olime kõik naised kontoris, tšättisime, jõime kohvi, ja õhtuti veini, tegime peeneid suitse. Ja pärast kasutasime teineteist masturbeerimiseks, nagu naised. Tundsin isegi seda, kuidas mu peenis hakkas kokku kuivama ja mul kasvasid väiksed rinnad. Ning hääl muutus peenemaks.

Kui seda ühel päeval, ühel hetkel märkasin, sellest aru sain, siis oli päris õudne. Algatuseks soetasin suvila metsa sisse ja hakkasin sinna maja ehitama. Oma kätega. Nii et keegi ei näinud. Tahtsin uuesti tagasi meheks. Tuletasin meelde oma vanad oskused. Lihased hakkasid uuesti kasvama.

Kui vaatan praegu käimasolevaid protsesse nii Eestis, USA-s ja mujal, mille kohta öeldakse, et on arusaamatu, mis toimub, et areenile tõusevad sellised nähtused nagu Donald Trump ja EKRE, siis mina saan sellest väga hästi aru. Pole saladus, et nii Trumpi kui EKRE taga on põhiliselt mehed. Minusugused mehed. Kes tunnevad end survestatuna, aga kes ei taha muutuda naisteks. Ja kes on otsustanud midagi selleks ette võtta.

Paljud ei saa sellest võibolla tõesti aru, aga mina saan.

neljapäev, 4. oktoober 2018

Mida angelmanid kohe üldse ei armasta?



Ilmad muutuvad üha külmemaks ja kurjemaks ning angelmanimaailm on mures, sest ähvardava kiirusega läheneb aastaaeg, mis on väikeseid ingleid kasvatavatele peredele kõige tülikam - talv! Täna Soome angelmaniperede foorumis juba ahastati, et mida teha lapsega, kes kohe üldse ei taha mütsi ja kindaid kanda ning neid igal võimalusel peast ja käest ära rebib. Küsiti, et miks küll angelmanid mütse ja kindaid ei armasta.

No mine võtta kinni, eks ole! Juulike on samuti täis protestivaimu, kui talle müts pähe suruda või kindad kätte toppida. Kui see õnnestubki, siis sikutab ta mütsi käe ja kindad hammastega ühel hetkel ikka ära. Isegi siis, kui need kindad on nööriga ühendatud. Kuidagi on ta sellele nipile, kuidas neid käest ära võtta, pihta saanud :D

Nii et müts ja kindad on kindlasti angelmanide hate top'i esikolmikus. Peale selle ei meeldi Juulile veel hapud ja mõrud toidud - need sülitab ta nägu krimpsutades suust välja.

Peabki nuputama, mis sorti mütsi talle sel sügisel kavalusega pähe sokutada. On alati muidugi teine võimalus - talveks soojale maale elama kolida, sest Portugalis ei lange temperatuur talvel naljalt ühelgi päeval alla kümne kraadi ning kui me seal elasime, siis polnud meil mütse ja kindaid üldse vaja. Juulike oli väga rõõmus :D

Siin 2016. aasta talvel Lissabonis Rossio väljakul:

Väikse Martini elu rikkus ära Tallinna linnavalitsus, lastekaitsjad pandi tanki


Viimases ETV saates „Suud puhtaks” juhtis saatejuht Urmas Vaino tähelepanu õigele asjale - nimelt sellele, et kogu jama sai alguse sellest, et Martin koos emaga linna korterist välja visati. Sellest hakkas hargnema sündmuste jada, mis tõi kaasa selle, et Martin pidi terve aasta veetma turvakodus.

Kahju oli ainult sellest, et telesaates räägiti sellest alles saate lõpus. Mistõttu ei tulnud hästi välja, et kõige selle jama  eest vastutab Tallinna keskerakondlik linnavalitsus, eriti aga abilinnapea Tõnis Mölder.

Ilus oleks olnud, et Mölder oleks võtnud poliitilise vastutuse ja tagasi astunud. Või kui tema ei astunud, siis oleks pidanud tagasi astuma linnapea Taavi Aas. Aga nad mõlemad on närused argpüksid ning selle asemel, et võtta vastutus, pandi tanki lastekaitsjad. Kasutati ära asjaolu, et lastekaitsjad end ise kaitsta ei saa. Sunniti lastekaitsjaid rikkuma tööeeskirju, millega aga lastekaitsjad polnud nõus ja seetõttu lahkusid ametist. Mölder, kes oleks pidanud oma töötajaid, lastekaitsjaid, lisaks veel naisterahvaid kaitsma, asus neid maha tegema. Kas niimoodi käitub üks mees?!

Eestis, ja eriti Tallinnas on probleemiks inimeste väljatõstmine sotsiaalkorteritest tänavale. Mis on häbiväärne, seda eriti olukorras, kus Soomes vastupidi - aidatakse inimesi tänavalt korteritesse.

Kui Martin koos emaga tänavale tõsteti, ei jäänud lastekaitsel muud üle, kui paigutada laps turvakodusse, sest laps tänaval olla ei saa. On täiesti loogiline, et last ei saanud panna vägivaldse kuritegeliku taustaga perekonda, ükskõik kui ilus ja kristlik see pere ka paistaks.

Nii nagu telesaates, nii ka päriselus oleks pidanud linnavalitsus kaitsma lastekaitsjaid, austama nende tööd. Aga närune Tallinna linnavalitsus eesotsas Taavi Aasa ja Tõnis Mölderiga seda ei teinud - nad ei suutnud tunnistada oma viga. Seetõttu asuti mõjutama lastekaitset, samuti mõjutati ajakirjandust. Ja nüüd, kus Savisaar on läinud, usub ajakirjandus kõike, mis tuleb Taavi Aasa ja Tõnis Mölderi suust. Arvates, et see on puhas kuld.

Mis oleks pidanud tegema? Aga oleks pidanud tunnistama viga, andma Martinile ja emale korter tagasi ning abistama ja nõustama neid, et nad saaks koos jätkata.

Antud juhtumi puhul on täiesti mängust välja jäetud väikse Martini ema, kes vajab kõige rohkem abi ja kaitset, aga kellest käiakse mööda nagu kassid palavast pudrust. Miks ei taha linnavalitsus tegeleda Martini emaga? Miks tõsteti naine koos väikse lapsega tänavale? Need on valusad küsimused, millele pole siiani vastust. Mis on aga antud asjas kõige olulisem.

kolmapäev, 3. oktoober 2018

Roosi tegemised



Väheke ka kolmeaastase Roosikese tegemistest.

1

Olen mina eile koos Juuliga kodus. Inno oli läinud ühe eaka Võru prouaga intervjuud tegema (saad seda vaadata Lõunaeestlase veebist). Kui ma korraga kuulen trepikojast Roosi häält. „Appi, appi, emme, tule ruttu appi!”

Kargan siis püsti (söötsin parajasti Juulile kalapulkasid). Issand, mis siis nüüd juhtunud on. Roosi oli paar tundi tagasi oma sõbrannade juurde mängima läinud. Kas temaga on midagi juhtunud, keegi ründab, mõtlesin palavikuliselt, kui trepist alla tormasin.

Kui pärale jõudsin, seisis Roosi oma sõbrannade kodu ukse ees ja kamandas mind sisse. „Noh?” pärisin ma hingeldades. „Mis juhtus???”

„Emme, emme!” seletas Roosi. „Mind tahetakse siin koristama panna!”

Selgus, et lapsed olid mängu lõpetanud ja pidid pärast seda asjad ilusti oma kohale tagasi panema. mis on igati mõistlik nõudmine :D Aga mina olen alati ise Roosi järelt ära koristanud, sest ma pole lihtsalt viitsinud teda selle juures juhendada :D Ja mulle endale meeldib pööraselt koristada :D Ja Roosi oli arvamisel, et teistes peredes on samamoodi ning et juhtunud on hirmus eksitus :D Kuna teda taheti koristama panna :D

Seletasin siis Roosile, et tegelikult on ikka õige oma asjad pärast mängu ise ära koristada, ja Roosi aitaski pärast väiksest arupidamist sõbrannadel mänguasjad õigele kohale tagasi panna. Nii lõppes see väike draama :D

2

Roosi on meil juba väike kavalpea. „Emme,” ütleb ta mulle praktiliselt igal hommikul süütu näoga. „Meil ei ole notsu jäätist.”

Notsu jäätis tähendab siis seda Limpa mahlapulka. Roosile maitseb kõige rohkem punases pakendis maasika mahlajää. Esimestel kordadel läksin ma liimile ja me Roosiga läksime poodi, sest sellist väikest asja nagu Notsu jäätis nüüd ikka saab.

Poes selgus aga üsna kähku, et Notsu jäätis oli vaid ÜKS asi, mille pärast Roosi poodi minna tahtis. Lisaks sellele tahtis ta ka mänguasju vaadata ja osta, üllatusmuna igal juhul ning lisaks sellele veel Notsu (Limpa) limonaadi ja väikest mahlapakki :D

Nüüd ma tean juba arvestada, et kui Roosi tuleb hommikul mu juurde ja ütleb süütu näoga, et meil ei ole kapis mitte ühtegi Notsu jäätist, siis mul peab poodi minnes rahakotis rohkem raha olema kui nelikümmend senti (nii palju maksab Notsu jäätis) :D

3

Roosile meeldib üle kõige maailmas roosa värv ja printsessi asjad. Üldse kõikvõimalikud Disney printsessidega seotud asjad, eriti Okasroosikese omad. Ilmselt sellepärast, et Okasroosikesel on seljas roosa kleit :D Ja siis muidugi veel ponid, mida me kahekesi kogume - selliseid pisikesi My little pony ponisid, mida müüakse roosade ümbrikute sees (lugesime eile kokku, meil on neid juba 30 tükki pluss igat sorti suuremad ponid). Roosi lemmikponid on Rarity ja Twilight Sparkle. Aga sellest printsessi teemast - kuna Roosile see printsessi teema nii väga meeldib, siis armastab ta ka meile Innoga igasugu ehteid külge riputada. Eriti issile millegipärast :D

Ühel õhtul riputas Roosi teleka ees kõhutavale issile kõik oma ehted külge ja tõdes rahulolevalt: „Printsess issi!”

Ma naersin nii kõvasti, et kõht hakkas valutama :D

4

Roosi teeb vahetevahel ka natuke pahandust. Näiteks võtab mõne asja, mis pole tema, ja „kohandab” enda maitsele vastavaks.

Aga pahandada on temaga võimatu.

Sest Roosi teeb siis alati suured süütud silmad pähe (tal on nii armsad pruunid silmad!) ja ütleb laulva häälega: „Emme, laaaaaaav juuuuuu!” Ta vaatab inglisekeelseid multikaid ja oskab natuke inglise keelt rääkida :D

Ja no mina ei suuda temaga pärast seda enam pahandada. Inno ka ei suuda :D Ta on meid täiega ümber sõrme keeranud! :D

Pildil meie veel kolmeaastane, 18. novembril neljaseks saav Roosike ehk Aurora Victoria Hesburgeris turnimas.

Mis mees on Jüri Ratas?



Päriselt ka. Mida me teame Eesti Vabariigi peaministrist Jüri Rattast? Peale selle, et ta natuke aega tagasi isaks sai. Aga mis on sel tema isaks saamisel pistmist Eesti inimestega? Mitte miskit. Selle fakti teadmine ei paranda kuidagi Eesti inimeste elu ega anna meile infot selle kohta, mis mees Ratas on.

Kui ma vaatan, kuidas CNN ja teised Ameerika telekanalid päevast päeva Trumpi iga viimast kui liigutust kajastavad ja kritiseerivad, võttes luubi alla kõik tema laused, siis tekib küsimus, miks Eesti ajakirjandus meie valitsuse juhti sedasi poputavad. Ja oleks siis, et poleks, millest kirjutada, mida kritiseerida ja luubi alla võtta. Kasvõi see video, kus Ratas Riigikogu infotunnis ära pööras ja naljakasid nägusid tegema hakkas. Oleks sama asi juhtunud Trumpiga, oleks CNNi Anderson Cooper oma saatesse psühhiaatri kohale kutsunud ja analüüsinud üksipulgi, kas presidendi vaimse tervisega on ikka kõik korras. Meil paneb aga peaminister kõigi nähes hullu ja ajakirjanikud noogutavad mõistvalt kaasa. Et juhtub ikka ja hirnu herneks! Aga mis, kui Ratas ongi suure vastutusekoorma all, mida ta kanda ei suuda, segi läinud? Sellisel juhul juhib riiki üks segane peaminister. Olukorras, kus Venemaa meid igast suunast ründab, ähvardab ja piirab. Võtab kõhedaks. Mõelge, kui Soome peaminister Juha Sipilä oleks samamoodi nägu väänutanud, kas soome rahvas oleks siis ainult kukalt kratsinud ja naerda pugistanud. Kahtlen väga. Soomes muidugi ei pandakski sellist ebastabiilset inimest peaministriks. Eestis sai see võimalikuks - kuna Savisaar oli endale lojaalsed lakeid nimekirja tippu upitanud ja need tõmbasid siis soodsa võimaluse avanedes oma poliitilisel isal tooli tagumiku alt ära ja tegid IRLi ja sotsidega diili. Ja Eesti sai endale hullu peaministri.

Kui Ratta tegemisi ajakirjandus praktiliselt üldse ei kajasta ega arvusta, siis opositsiooni kuuluvat EKRE esimeest Mart Helmet jälgitakse nagu Ameerika ajakirjandus jälgib presidend Donald Trumpi. Mart Helme oleks kui Eesti mitteametlik peaminister, kelle iga puuksatus on luubi all. Ainult et sel peaministril pole võimu ja olukord on seetõttu absurdne.

Aga ikkagi - miks siis Ratta tegemisi ei kajastata, miks teda üldse ei kritiseerita? Miks treitakse ninnunännu lugusid sellest, kuidas ta isaks sai (mil pole mitte mingit pistmist Eesti rahva elu parandamisega). Ma tean vastust! Vastus peitub Inno eelmises loos, kus ta kirjutas, kuidas Eesti ajalehtede peatoimetajad truualamlikult peaministri juures lantšil käivad. Vennikesed peavad seda nii suureks privileegiks, et ei täi pärast härra peaministri kohta ühtki paha sõna kirjutada. Kelle lauas sööd, selle laulu laulad! Mart Helme võib samasugusele kohtlemisele loota alles siis, kui ta ise peaministriks saab ning härrastele peatoimetajatele šampanjat ja kaaviari serveerib. Siis ei kuule enam ühtki sõna EKRE natsluse või muude pahategude kohta. Siis on natslus all right! Eesti ajakirjandus on alati opositsiooni kukil olnud ning valitsust siidikinnastega paitanud. See oli nõnda Reformierakonna ajal ning on samamoodi nüüd, Keskerakonna ajal.

Ja see ei muutu kunagi. Vähemasti seni, kuni ajalehtede peatoimetajad peavad privileegi peaministri juures lantšil käia ausast ning sõltumatust ajakirjandusest tähtsamaks.

Kui sõltumatu on Eesti ajakirjandus?

New York Timesi peatoimetaja Dean Baquet, kujutis Twitterist.

CNN-ile andis huvitava intervjuu New York Timesi peatoimetaja Dean Baquet. Ta ütles muu hulgas, et ei kohtu ühegi poliitikuga off-the-record, et mitte kaotada sõltumatust. Ta tõi näite, et selliseid ettepanekuid on olnud palju, isegi Barack Obamalt, aga ta ei lasknud end mõjutada.

Nüüd tuleme Eestisse ja küsime, kas peatoimetajad kohtuvad poliitikutega off-the-record (see tähendab kohtumist nö omavahel, ilma et seal räägitust kusagil kirjutatakse või isikut tsiteeritakse). Loomulikult! See on Eestis täiesti tavapärane ja ma ütleks, et lausa IGAPÄEVANE praktika, kus juhtivad toimetajad kohtuvad juhtivate poliitikute ja muude otsustajatega off-the-record. Kohtutakse kusagil nö tagatoas. Kus käib sussa-mussa. Ehk siis ei saa Eestis rääkida mingist ajakirjanduse sõltumatusest. Eestis on isegi kombeks, et peaminister ja president võtavad kamba peatoimetajaid kokku ja korraldavad neile off-the-record ürituse. Selline asi oleks USA-s, vaba ajakirjanduse sünnimaal täiesti mõeldamatu.

Ehk siis Eesti kuulub, vähemalt ajakirjanduse koha pealt teise, idapoolsesse kultuuriruumi, kus selline ajakirjanduse mõjutamine ja töötlemine on igapäevane. Ja siis imestatakse, miks inimesed lehti ei loe. No aga mida sa loed, kui see on kõrgemalt poolt ette söödetud või ära ostetud pask, vabandust väljenduse eest. Eestis pole mitte ühtegi sõltumatu ajakirjandusväljaannet. Mitte ühtegi. Kui, võibolla, mõned ristsõnade väljaanded välja arvata. Mis tähendab, et Eestis pole vaba ajakirjandust, vähemalt selles tähenduses, mida näiteks USA-s selle all mõeldakse. Ja see on üks peamisi põhjuseid, miks Eesti pole 25 aastaga Soomele arengus järgi jõudnud. Miks Eesti on jätkuvalt Euroopa viimaste seas oma elatustasemelt, sörgib teistel sabas.

Muide, Soome juhtivate lehtede toimetajad loevad regulaarselt New York Times'i. Ma tean, et Eestis loeb seda aeg-ajalt vaid Ekspressi toimetaja Priit Hõbemägi, aga paljud teised ei oskagi inglise keelt. Selline tase siis. Kui küsida, kuidas need tegelased peatoimetajaks said, siis - hea küsimus!!! :)))))

Eesti karm reaalsus: väljaspool Tallinna teenused puuduvad

Väljavõte Maxima veebist.

Viimasel ajal räägitakse Eestis palju teenustest. Sellest, kuidas haldusreform toob teenused väiksematesse kohtadesse - mis on loomulikult suur vale, aga see on eraldi teema.

OK, aga räägime teenustest. Kuigi Eesti on imepisike maa, ühest otsast teise kõigest paarsada kilomeetrit, siis tegelikkuses on lõhe Tallinna ja muude kohtade vahe üüratu. Väljaspool Tallinna teenused puuduvad.

Ma ei hakka rääkima siin mobiilsidest, mis väljaspool Tallinna on praktiliselt olematu, kui Tartu ja Pärnu kesklinnad välja arvata. Sõitsin just paar päeva tagasi Tartust Tallinna ja vahepeal mobiililevi puudus. Ma mõtlen siin mitte kõnesid, vaid andmesidet, mis on kaasajal üha olulisem. Andmeside töötab korralikult ainult Tallinnas, see on juba vana tõde.

Aga võtame veel esmavajalikke teenuseid. Näiteks kauplused. Vaatasin just, et Maxima pakub kaupade kojutoomise teenust. Super! Aga siis läksin registreerima ja voila! - selgus, et seda teenust pakutakse ainult Tallinnas ja selle ümbruses. Isegi Tartus ja Pärnus mitte. Ehk siis Maxima jaoks pole ülejäänud Eestit olemaski.

Ja loomulikult pole Maxima ainus selline ettevõte, mille jaoks tähendab Eesti Tallinna. See on nii paljude teiste firmadega. Näiteks Hesburger toob samuti toitu koju - aga see on hea, kui oled kodus haige - aga seda ainult Tallinnas.

Ma ei hakka siin nimetama ettevõtteid, millel on esindused ainult Tallinnas, neid on sadu, et mitte öelda tuhandeid. Ehk siis väljaspool elu sisuliselt puudub. Isegi Eesti Energia, õigemini selle tütarfirma Elering pakub korralikku elektrit ainult Tallinnas. Proovi sa mujal omale koju korralikku voolu saada! Või siis kiire internet - jällegi ainult tallinlaste pärusmaa.

Ja siis räägitakse mingist haldusreformist ja teenustest. Kuulge, magage õige välja!

teisipäev, 2. oktoober 2018

Head mähkmed, halvad mähkmed (Juuli peal testitud)



Et asja puust ja punaseks teha, siis siin on pilt halbadest mähkmetest ja headest mähkmetest. Vasakul olevad Huggies'e DryNites'id tekitasid meie kuueaastasele angelmani sündroomiga Juulile jubeda lööbe, nii hullu, et ta ei saanud öösel magada, ja lausa karjus valust, kui pissis, paremal aga Libero SleepTight'id, mida kasutama asudes lööve kahe päevaga ära kadus. Juuli on nüüd Liberotega juba kaks ööd rahulikult maganud, meist Innoga rääkimata.

Huggies'e mähkmeid on palju kritiseeritud ja kui toksida Google'isse märksõnad Huggies ja rash, siis tuleb välja palju informatsiooni selle kohta, kuidas nende mähkmete kasutamine on ühele või teisele lapsele vaevusi põhjustanud. Huggies'e firma on seda ka ise tunnistanud, paludes Facebookis peredel kogemusi jagada. Vastukaja on olnud tohutu, toon siit vaid kaks näidet:

I have 2 boxes of huggies that I don't want to use anymore due to mt son having an on going rash pretty much his whole 8 months of life. I am ver sad & frustrated about this. I have spent a lot of $ on different creams even RX . I will be takin them back to the store & exchanging for a different brand. I am ber un happy bout this.

My godson just got a horrible rash yesterday morning. And my cousin not knowing about all this huggies thing happening she continued to use the huggies the rest of the day. Bythe night the rash turned into a huge blister. Someone asked her and the brand of diapers she had on and directed her to stories about the same thing with other babies. This is so scary that it has happend time after time. And it has been happeni g for soooo long. When i had my son his first week i used huggies on him and he got a rash really fast i never use them again and i never again plan on using them again on my daughter. Something needs to be done about thus cause it is affecting our lil ones.

My 2 yr old son has the worst rash on his bottom after wearing the Huggies lil movers Plus size 4 from Costco. He was screaming and it's seems to be a chemical burn not a regular diaper rash. What is In These diapers?? Says they're 12 hour protection and I believe these are new. We now have a huge box that he can't us. He cries when I change him it's very sad & I do change him very frequently! What's wrong with these diapers???? Please help! Thanks.

My daughter had never had an issue with any type of diapers until I tried Huggies little movers. She is 16 months old and as soon as the diaper was wet she stopped, grabbed at the front of the diaper and started screaming in pain. When I took the diaper off she was red with blisters all along the front. It was horrible.

Jne jne. Te panete pildi kokku. Inimestel ei ole ühegi teise mähkmega probleeme olnud, aga nii kui nad on beebile alla pannud Huggies'ed, hakkavad õudused juhtuma. Ja meil jagatakse neid puuetega lastele!!! Isegi ei jagata, 120 mähkme eest tuleb välja käia ca kümme eurot.

Mis neil Huggies'e mähkmetel täpselt viga on, et nad lapsed sedasi piinlema panevad, mul tuvastada ei õnnestunud. Võib-olla see, et neid pleegitatakse klooriga nagu ka Pampers'i omi? Või kunst- ja lõhnaained? Ei tea. Aga Liberod võtsid lööbe ära, nii et neil seda probleemi, mis Huggies'el on, pole. 

Mina olen igatahes õnnelik, et probleemi põhjusele jälile saime. Juuli on rõõmus, ei süga end enam maniakaalselt ja vehib õnnelikult kätega. Inno saab jälle rahus tööd teha. Bliss! Tänu Liberole!

Päev Tallinnas



Nüüd, kus ma enam kurt ei ole (Inno kirjutas sellest all lähemalt), võib jälle elada ja blogida :) Nii! Käisime eile Tallinnas. See meie Audi! No teate küll, see meie nüüd juba kolmkümmend aastat vana autoke, mis meie Portugalis viibimise ajal kümme kuud Viru Keskuse parklas seisis ja mille me sealt tänu blogi fännidest Ühisteenuste firmale sentigi maksmata kätte saime, oli hakanud jupsima. Mina neid auto asju ei jaga, aga põhimõtteliselt hakkas ta hirmsat musta suitsu välja ajama. Inno viis ta siis Põlva teenindusse ja talle öeldi, et see on 500-eurone laks raudkindlalt ning auto tuleb mitmeks nädalaks sinna jätta. Inno pidi pikali kukkuma, no loomulikult ei olnud meil sellist raha.

Pold midagi teha, Inno hakkas teisi variante otsima. Ja leidis lõpuks vanade autode remontimisega tegeleva firma nimega Speedster. Aga see asub Tallinnas, Mustamäel. Lükkasime pikka aega seda sõitu edasi, aga nüüd tundus, et võiks oma vana armsa, nostalgilisi mälestusi tekitava autokese ikka korda teha. Ja sõitsime eile Tallinna.

Inno kartis, et ega vähemaga kui 150 euroga ikka hakkama ei saa ja et kella viieni läheb ikka, aga võta näpust - jõudsime vaevu Mustamäe peal ringi ära teha ja ühes nõukaaegse asutuse sööklat (mulle meenus Rakvere Metsamajandi olmehoone söökla, kus ma lapsena koos isaga lõunat sõin - ta oli direktori asetäitja) meenutavas kohvikus keha kinnitada (läks ainult 13 eurot - supp, kaks praadi, kaks mahla, limonaad Roosile, pannkoogid!), kui meile juba helistatigi - auto on valmis! Inno pidi sedapuhku suurest rõõmust pikali kukkuma. Muhe meistrimees oli meie auto kahe tunniga korda teinud ja küsis selle eest ainult kuuskümmend eurot. Hinna sees oli ka tempetatuurianduri vahetus, mis maksis kümme eurot. Einoh! Leidub ikka ausaid inimesi siin maailmas, mõtlesime, ja olime väga tänulikud. Ta palus meil enne maksmist veel autoga proovisõitu teha, et kas kõik on ikka nii nagu peab, ja tõesti - masin sõitis tõesti kuidagi erksamalt.

Tagasi Võru poole kruiisisime juba nagu laevaga. Väga mõnus. Mulle meie Audi väga meeldib, sest temas on hästi palju ruumi jalgade jaoks (Volkswagenis pole), ja seepärast oli mul väga kahju, et ta katki oli. Nüüd on aga kõik korras, juhhei!

Ahjaa, enne ärasõitu hüppasime veel läbi Tallinna Invarust. Asi selles, et ITAKist nüüd enam Libero mähkmeid ei saa, aga need Huggies'ed, mida sealt saab, tekitasid Juulikesele hirmsa lööbe, mis läks ajaga üha hullemaks. Lööve ja selle lööbe kratsimine häirisid omakorda tema und ja lõpuks oli olukord nii hull, et Juuli ärkas öö jooksul kolm korda (iga kord, kui pissis) ja meie muidugi koos temaga. Mõtlesime, et läheme vaatame, mis Invarul pakkuda on. Tuli välja, et mitte kui miskit! Olid Bambona mähkmed, aga need on ainult kuni 30-kilostele. Juulile läheb aga kuni 37, Liberol on see number 9. Bambonal selliseid pole. Nõutu teenindaja pakkus meile täiskasvanute XS suurust. Tundusid suured, aga võtsime siiski ühe prooviks. Küsisin, et aga mida te siis pakute lastele, kes on Bambona viimasest numbrist välja kasvanud, aga kellele täiskasvanute omad veel suured on. „Ei olegi midagi pakkuda,” vastas teenindaja õlgu kehitades. „Paljud ongi selle pärast meie juurest ära läinud.”

Ahah. Khm. Polegi midagi pakkuda. Ja ITAK pakub hirmsat löövet tekitavat, mähkmeturu kõige kehvemaid klooriga pleegitatud Huggies'eid. Mnjah. Sel, kel raha üldse ei ole, võib päris raske olla. Õnneks on Libero mähkmed müügil Soome poeketis Prisma, kust me neid eile õhtul Juulile ostsimegi. Ei ole midagi teha. Kuna tahame öösel magada ja meile on Juuli heaolu tähtis, siis tuleb see raha maksta.

Tartusse jõudsime enne pimedat ja kodus, Võrus olime üheksaks. Väsinutena, aga õnnelikena. Päev oli läinud täie ette. Saime oma autokese korda! Invaru osutus pettumuseks, aga Juuli ei jäänud mähkmeteta. Ja meil oli tore pere väljasõit. Roosi oli rahul. Ta sai omale Prismast pisikese printsessi nuku ja siis veel pärast McDonalds'ist, kust me enne ärasõitu süüa ostsime, paar mänguasja.

Juuli on aga pärast Huggies'te Liberote vastu vahetamist maganud kui ingel. Täispika öö! Nagu varem, kui ta Liberoid kasutas. Euroopa reisil olid tal samuti Liberod jalas ja mitte kordagi ei olnud tal mingit löövet. Uhh, tore. Ma kartsin juba, et lähen magamatusest hulluks :D

Ülal Inno eile kordasaanud auto juures rõõmustamas, siin aga auto veel töökoja garaažis, paremal Roosi :