Teisipäev, 16. august 2022

HISPAANIAS!


 Selline imeline päikesetõus tervitas mind siis täna hommikul. Pärast Portugali seiklusi ning sekeldusi jõudsime eile õhtul oma armsasse Hispaaniasse, Extremadurasse, kus 2019. aasta suvel sai valmis kirjutatud minu romaan. Just selle akna ääres, just sellist vaadet imetledes. 

Portugal ei ole siit kaugel, vaid pooletunnise autosõidu kaugusel. Aga nüüd naudime paar päeva Hispaaniat. Eile käisime mänguväljakul, jõime jääjooki ja sõime jamonit. Päeval oli Extremadura kohta isegi jahe, "ainult" 31 kraadi, aga öösel tõmbas täiega jahedaks, 14 kraadi peale. Ja öösel tõusis ka tuul, mis oli nii mõnus ning värskendav. 

Täna tuleb 29 kraadi, nii et sama, mis Eestis :D 

Siin kaks senjoriitat mängukal kiikumas ja kaks jääjooki :) 


Teisipäev, 2. august 2022

PILDID PÄRAST RÖÖVI


 Kuis meid täpselt rööviti, saab lugeda Lõunaeestlasest, aga panen siia ka mõned pildid. Kuna meile pole omane norutama jääda, siis läheb elu muidugimõista täiskäigul edasi :D Ülal lapsed Peniche'i mängukal ning siin veel mõned lahedad ülesvõtted:


Nutikas Ellu-rull sööb muidugimõista kahvliga. Lourinha Dinopargis, kus taas käisime :)


Kohtumine dinosaurusega :) 


Noor daam dinosaurusega :) 


Roosi maalib dinopargis dinosaurust


Noor paleontoloog teeb tööd :D 


Lapsed hullavad dinopargi liivakastis


Asjalik Ella hotelli hommikusöögilauas


Caldas da Rainha mänguväljakul :) 


Roosi ja kaks onukest :D 

Teisipäev, 19. juuli 2022

MEID RÖÖVITI PORTUGALIS PALJAKS!


Kui tahad teada, kuidas meid Portugalis paljaks rööviti, mis täpselt võeti, kui palju raha pihta pandi ja KUI KAUAKS meil tuleb nüüd Portugali jääda, siis mine KOHE Lõunaeestlase veebiküljele ja loe läbi meie uue RÖÖVITUD PORTUGALIS reisikirja kaks esimest osa, lingid siin: 

https://lounaeestlane.ee/roovitud-portugalis-uue-reisikirja-esimene-osa/

https://lounaeestlane.ee/roovitud-portugalis-2-jant-varastatud-id-kaardi-ja-juhiloaga/

P.S. APPPPIIIIII!!!!! :D 

Isutekitajaks pildile Innost koos röövlist pudenenud juuksekummiga :D 

Pühapäev, 17. juuli 2022

136 REISIPÄEV :)


 Tervitusi palavast Portugalist! :D Või noh, mis nüüd nii väga palavast :D Meist 100 kilomeetri kaugusel Leirias küündis temperatuur küll neljakümneni ja ülegi, aga siin Peniche'is oli kõige kuumemal ajal "ainult" 32 ning juba eile läks jahedaks, 22 kraadi peale. Õhtul tõusis tuul ning tuba sai mõnusat värsket õhku täis. Üleeile oli veel lämmatavalt kuum ning konditsioneerist oli suur abi. Aga no ikka ei saa meie kurta, sest meil oli ülejäänud Portugaliga võrreldes väga hästi. Meil on siin suvel mõnel päeval olnud 30-32, aga on kohti, kus on olnud nädalaid 40 ning mõnes kohas on mõnel päeval olnud lausa 46-47, Portugali rekord. Ja muidugi metsatulekahjud, meil neid siin pole, sest pole metsigi, on ainult ookean ja liivaluited. Aga vaid 100 kilomeetri kaugusel Leirias oli päris suur metsatulekahju, inimesi evakueeriti. 

Siin jääbki nüüd vähemasti kaheks järgnevaks nädalaks 22-23 peale ning öiti on 18-19. Suur kuum liigub siit edasi Inglismaale ja mujale põhja. 

Pildil Roosi ja Ella meie "kodurannas" üleeile õhtul, kui oli veel palav. Siin aga meie pere palava päeva õhtul jäätisekohvikus maiustamas: 

Esmaspäev, 11. juuli 2022

133 REISIPÄEV :)


 Kui keegi muretseb, et kuidas me siin selle suure kuumaga toime tulema, siis olge, kallid sõbrad, mureta :) Meil siin ookeani ääres ei tule ilmaski 44 kraadi nagu Evoras, meil on siin täna 20 ja pilves ning hüva, homme on 32, aga pärast seda läheb jälle jahedamaks. Küll ei saa me praegu me veel kuhugile tulema hakata, sest selleks, et Eesti poole tulema hakata, tuleb meil läbi sõita Prantsusmaalt Bordeaux'st ning sääl on veel nädal aega 36-39!!! Appi! Juuli jaoks on 30-32 äärmine piir. Nii et peame selle Prantsusmaa hullu kuumaka igatahes ära ootama. No kuu lõpus näitab 26 ja 27, aga see on selline noatera peal ning ennustus võib muutuda. Näis! "Elame päev korraga!" ütles Inno. Nii me tavaliselt teemegi. Igaühele ei sobi, meile aga küll. Seepärast me ka sobime, kuna kumbki ei ole planeerija. Siia otsustasime näiteks sõita nädal enne teele asumist. Päeval, mil algas sõda - 24ndal veebruaril. Seitsme päeva pärast olime autos ja teel :D 

Nii läheb ilmselt ka selle tagasitulekuga. Ühel hetkel otsustame, et NÜÜD ja siis tulemegi. Muidugi enne seda peab Prantsusmaa olema läbitav :D 

Muidu on ok. Päeval pikutame (siesta, siesta!) ning õhtul jalutame. Sööme erinevaid kalu, loeme raamatuid, vaatame Eesti Televisiooni :) Jupiterist siis :) Portugal hakkab juba kergelt ära tüütama ja tahaks Eestisse, aga jälle - see palavus. Siin ookeani ääres on küll hea jahe, aga sõidad siit kakskümmend kiltigi sisemaa poole ja hakkab lämmatama. See aasta on veel kuumem kui eelmine. Ja metsatulekahjud - neid lõõmab siin juba päris mitu ning minugi telefonile tuli täna sõnum, et maapiirkondades ei tohi lõket teha, kuna eksisteerib väga suur tuleoht. No meil siin metsa pole, nii et mureta. On ainult liivaluited ning lõputa ookean. 

Nii palju siis tänaseks :) Muidu on kõik korras, oleme terved ja lapsed on ka terved. Juulike armastab siinset tuult väga ning see jahutab teda mõnusasti. Öösel on aknad pärani lahti ning ookeanituul toob kosutava une.

Ülal Roosi koos Innoga sardiinilaadalt suhkruvatti ostmas ning siin vaikne Peniche'i sadam ja natuke tänavamelu :) 


Kolmapäev, 6. juuli 2022

VALITSUS PEAB EESTI MEESTELT VABANDUST PALUMA

Kui on tõesti soov Eesti meeste kaitstahet tõsta või ütleme prostalt, kui on soov, et mingi arvestatav hulk mehi üldse välja tuleks, siis on aeg jalad pepu alt välja võtta ning taastada Eesti meeste usaldus Eesti riigi vastu. Oleme brutaalselt ausad, paljud mehed on Eesti riigis pettunud. Milline kaitsetahe on näiteks elatisevõlglasel, kelle riik on varadest lagedaks teinud ning kelle pangaarved on suletud? Selle mehe kaitsetahe on null. Või mehel, kes majanduskriisi ajal panga nõudel oma kodust välja tõsteti ja kes pidi seepärast Soome tööle minema? Jälle - null! See mees sõdib pigem Soome riigi eest, kes ta soojalt vastu võttis. Mitte Eesti eest. 

Ehk siis alustama peaks mitte üksustesse määramisest, vaid meeste usalduse tagasi võitmisest. Kustutada elatisvõlad, vabastada meeste pangaarved, anda loodavasse maakaitseväkke astuvatele meestele maad (nagu Vabadussõjas võidelnud meestele anti), kustutada laenud või osa laenudest, anda pereisadele tühjalt seisev maja, et pere ei peaks enam korteris kitsutama ja nii edasi ja nii edasi. 

Nagu nüüd NATO summit'il selgus - loota on meil vaid ENESTELE. Teised riigid kardavad tšetšeene, kes praegu Ukrainat hirmu all hoiavad, ning uskuge mind - kui sest meie uhkest juhtimisstaabist antakse käsk Eestit kaitsma tulla, siis kostab teistest riikidest vaid mömm-mömm. Küll mingi mitte tulemise põhjus leitakse. 

Iga riik saab loota esmajoones iseenesele ning ses mõttes on EKRE õigele asjale tähelepanu juhtinud - tuleb tõsta meie oma meeste kaitsetahet. Aga selleks on vaja, et mehed tunneksid, et nad on väärtustatud. Nii et nüüd unustage täiesti ära see meeste elu kibedaks tegemise jutt. Nüüd on vaja need mehed, keda on aastaid küll üht- ja küll teistpidi alandatud, endale tagasi võita. Et me kõik saaksime nende selja taha pugeda. Nüüd ei piisa sellest, et ütled - TULE! Mis hea eest, küsib mees, kelle pangaarved on arestitud või kes on pidanud raha teenimiseks võõrsile minema. See ei ole nii, et sa sülitad meestele aastaid näkku (öeldes, et kellele siin ei meeldi, see mingu välismaale) ja siis pistad kiunuma: "Tule nüüd ja kaitse meid, apppppiiiii!" Mehed ainult naeravad selle jutu peale.

Ehk siis minu ettepanek on hakata mehi Eestile tagasi võitma. Kõigepealt vabandada nende meeste ees, kes on pidanud majanduskriisi ajal võõrsile tööle minema. Keda on oma kodudest välja tõstetud. Kelle pangaarved on suletud. Keda nende riik raskel hetkel ei aidanud. Ja siis pakkuda neile midagi hüvitiseks - maad, raha, mida iganes. Äkki nad andestavad.

VABATAHTLIK VERSUS KOHUSLANE

Kaitseväekohuslastele kiputakse sageli eeskujuks tooma vabatahtlikke. Et vaat, kus tubli mees, TEMA läks vabatahtlikult, tee järele!

Aga unustatakse ära, et vabatahtlik ning kohuslane on täiesti erinevatel positsioonidel. Esimene on VABA MEES või VABA NAINE, teine aga vang, sisuliselt ori. Üks võib minna, aga võib ka mitte minna. Teine peab minema, sest vastasel juhul on ta desertöör. 

Olen mõelnud, miks mu isa 1944. aastal nii entusiastlikult sõtta läks ja miks ta õemees, 30ndates Ruudi ei läinud ning põgenes. Isa armastas alati rõhutada, et tema läks sõtta vabatahtlikult. Aga ta oligi vaba, mitte keegi ei tulnud talle järele. Ta ise jooksis rindele viivale rongile järele, kui sellest maha jäi. Tal oli vabadus seda teha, aga ka vabadus mitte teha. Ruudi samas oleks pidanud rindele minema - ta polnud vaba, ta oli vang. Niisamuti isa teise õe mees Huko, samuti 30ndates mees, kes koos sakslastega Saksamaale põgenes. Ta lubas mu isale, et läheb kindlasti rindele ning süüdistas teda, vaba valikuvõimalusega noormeest, nahahoidmises, aga viimasel tunnil, kui ta pidi seda tegema, soovis ta vaid vangiahelatest vabaneda. Tal polnud võimalust valida ning ta ei suutnud seda taluda. 

Ükski inimene ei taha, et tal poleks valikuvõimalust. Mõni suudab seda taluda, aga tunneb end seejuures ebamugavalt. Kui mehi ei sunnitaks, kui kõigile antaks valida, kas kaitsta oma kodu või mitte, siis kas nad võitleks sama entusiaslikult kui vabatahtlikud? Ma arvan, et veel entusiastlikumalt. Vabadus annab tiivad. Sa tunned, et sind austatakse. Et sind ei kohelda nagu last. Sest mis muud on sõjaväekohustus kui täiskasvanud mehe kohtlemine lapsena. Kes ei suuda ise oma maa kaitsmise otsust vastu võtta, keda peab selleks käskima.

Vabatahtlikke portreteeritakse sageli kangelastena. Minu arvates on tõelised kangelased reservistid, keda pea kohtadele määrama hakatakse. Nad on kangelased vaatamata sellele, kas nad võitlevad surmani või annavad end vangi. Või deserteeruvad. Nad on kangelased, sest neid on alandatud ning nad on sellele vaatamata olnud nõus oma eluga riskima.

Laupäev, 2. juuli 2022

122 REISIPÄEV :)


 Nonii, kuidas teil seal siis ilm on? :D Viimast päeva kuum? Kujutan ette, millist kergendust tunnete. Palavus on juuuuuube. Meil siin aga läks just täna palavaks. Peniche'i mõistes :D Oli 25 kraadi ja seda oli kohe tunda - päike küttis kangesti ning me tegime rannarestoranist, kus parajasti kaheksajalga sõime, kiiresti vehkat, sest seal hakkas nii palav. Hüppasime ainult Intermarche'ist läbi ning kiiresti kodu poole.

Kodus lasime lastele basseini vett täis ja Roosi ning Ella tõttasid kohe pladistama. See on suure rõdu eelis, et sinna mahuvad ära nii laud ja toolid kui väike lastebassein :D Ella väsis natukese aja pärast ära ja suikus päevaunne, aga Roosi lasi õhtuni välja. Väga mõnus, ei pea kuuma randa minema. Mina ei saa aru inimestest, kes rannas päevitavad. Minu jaoks on see kõige hullem piin üldse. Kuidagi ma ennast pluss 20-22ga suudan randa vedada, aga kui on juba pluss 23, siis ma enam ei suuda. Nii et 25ga oilen kindlalt kodus :D Panime konditsioneeri sisse (mulle ja Juulile) ning soojalemb Inno võttis samal ajal rõdu peal päikest, lugedes minu raamatut. Ta on sellega jõudnud juba poole peale ja ütleb, et igav ei ole :D Inno pealt näeb kohe ära, kas raamat on hea või mitte. Kui raamat on halb, siis jääb Inno seda lugedes magama. Minu raamatut lugedes ta magama ei ole jäänud. Või pole julenud jääda :D

No hüva, mis meil siis veel plaanis? Muidu on kõik hästi, aga ma olen metsikult boooooored. Tahaks juba Eestisse. Praegu pean veel vastu, aga augusti eest ma ei vastuta. Kui mul ikka surmavalt boring hakkab, siis paneme autole hääled sisse ja hakkame Eesti poole sõitma. Ja raamatumess mingu metsa! :D Minu jaoks on maailmas kõige hullem asi igavus ning tavaliselt ma ei suuda ühes kohas üle poole aasta olla. Kui me veebruaris Eestist tulema hakkasime, siis oli Eesti minu jaoks tapvalt igavaks muutunud. Ja nüüd on sama siin. Ohjah. No näis. Kaua ma suudan vastu pidada. Kõige ägedam oleks sõita tagasi läbi Taani, Rootsi ja Soome. Nii kamikadze ma pole, et praegu Valgevene piiri ääres olla tahaks :D

Aga nagu me Innoga alati ütleme - võtame nädal korraga. Kuskil juuli keskel otsustame, kas jääme veel. Oma eesmärgi ma ju saavutasin. Mul ilmus siin raamat, ma andsin siin intervjuu... Raamatumess oleks muidugi ka tore. Vaatame! Roosi igatahes tahaks juba Eestisse oma sõbrannadega mängima :D 

Seniks ilusat suve jätku teile :) 

Teisipäev, 28. juuni 2022

118 REISIPÄEV :)



Eile siis ilmus minu intervjuu The Portugal News'i veebis, saate seda lugeda siit.

Täna tegime jälle ühe mõnusa jalutuskäigu Peniche'is, käisime rannarestoranis söömas (pildil) ja jäätisekohvikus. Pärast poest läbi ja koju. Oli tiba soojem ilm kui eile, aga ikka 19 kraadi. Tubli tükk maad jahedam kui Eestis :D Aga Juulike tunneb end supermõnusasti. Tema meil ju üle 25-kraadist sooja ei armasta, 18-20 on tema jaoks aga ideaalne. 

Muidu on siin hea ja rahulik, sõjast ei räägi keegi. Inimesed istuvad kohvikutes ja restoranides ning puhuvad mõnusasti oma tuttavatega juttu. 

Pühapäev, 26. juuni 2022

116 REISIPÄEV :)



Täna oli meil väga tore ning üllatusrikas päev :) Aga alustame algusest! Nimelt kaotasime me kuskil kuu või isegi poolteist kuud tagasi siin Peniche'is ära ühe Juulikese käru tüki, mis toetab teda istumisel ehk on meie jaoks väga oluline. Kus ta ära kadus, me arvata ei osanud ning seepärast teda ka eriti taga ei otsinud. Inno arvas, et ilmselt mõnes kohvikus, sest käisime tol päeval kolmes kohvikus. Juulile meeldib kärus istudes rõõmsalt jalgu kõlgutada ning küllap ta ühe kõlgutamise käigus selle toestava jublaka oma jalgadega ära nügis.

Käisime siis mõni aeg ringi ilma selle jublakata, aga Juuli vajus selleta kärus pika istumise peale natuke röntsakile ja teda tuli aeg-ajalt kergitada. Mõtlesime juba uue käru tellida. Hispaania Amazonist tellides maksab selline umbes 1300 eurot.
Aga täna läksime jälle ühte sel päeval läbi käidud kohvikusse ning mida imet - kohviku uksest astus kohe meie juurde naeratav teenindaja, kes hoidis käes Juuli käru osa :D Ja ütles, et see on vist meie oma. Uskumatu. Nad hoidsid seda poolteist kuud alles, et äkki me tuleme veel sealt kohvikust läbi. See oli nii armas, et võttis lausa silmad märjaks. Aga samas täiesti tüüpiline portugallaslik käitumine. Nagu ka see, et sind aidatakse kohe, kui sa käru mäest üles hakkad punnima või sul midagi maha kukub - võid olla kindel, et sulle jookseb kasvõi teisest tänava otsast järele portugallane, kes sulle maha kukkunud asja järele toob :D Neil on selline aitamine veres ning näib tulevat otse seljaajust. Portugallane ei juurdle kunagi, kas aidata, aitamine on tema jaoks loomulik. Eriti, olen tähele pannud, aidatakse sind siis, kui sul on erivajadustega laps. Juuli jaoks tehakse alati restoranis ruumi, kui sisse astume - tavaliselt tõstetakse siis teised toolid eest ära, ka juba laudades istuvad inimesed tõusevad ning annavad omalt poolt kõik, et ka Juuli restoranielamust nautida saaks. Ning nõnda edasi. 

Nii et me ei peagi omale uut käru tellima :) Läksime selle tähistamiseks ühte mõnusasse rannarestorani, kus suur praad sardiine maksab viis eurot. Ja sõime isuga!

Pildil ongi mu taldrikuke sardiinidega :) 

Laupäev, 25. juuni 2022

115 REISIPÄEV :)


 
Idüll! Ärkasin just ja läksin rõdule. Inno oli juba üleval, ta ärkab alati tükk maad varem kui mina, kella seitsme ajal (mina kell 11), ja toksis innukalt arvuti nuppe. Mitä hän siellä naputtaa, küsis ikka mu vanaema. No eks ikka lugusid, mis muud :D 

Tegin endale köögis kohvikest (Pingo Doce'i Corposo tugevusega 10, Inno joob nr Chiadot numbriga 8, haarasin kaasa mõned gluteenivabad muffinid ning läksin tema seltsi, sirvima Portugali Kommunistliku Partei värsket häälekandjat Avante :) Inno ostis selle mulle eile nalja pärast Peniche'ist, kui postkontorist läbi hüppas, et mõned mu raamatud siinsete sõprade poole teele panna, ja nüüd on põnev uurida, mida seal siis ka kirjutatakse. Igatahes on kommunistidel Portugalis lausa oma leht ning täitsa korralik, värvitrükis ning 32 leheküljel. Meie kohalikud lehedki on palju õhemad :D

Ilm on ka ideaalne, puhub mõnus värske tuuleke ning sooja on 19 kraadi. Külm ka ei ole, öösel on meil aken lahti, sest meile meeldib värske õhk. See aasta siis otsustasime õieti, et Eestisse ei tulnud. Mitte sõja pärast, sõda mingu metsa, see mind ei huvita! Mind huvitab kuumus. Ma olin läinud suvi Võrus suremas. Poolteist kuud jutti üle kolmekümne! Ostsime küll konditsioneeri, aga välja minna ikka ei saanud ning enamik suvest tuli konditsioneeri juures istuda. Kui välja minna üritasin, hakkas halb juba kahest sammust päikese käes, ainult varjulisel tänavapoolel sai käia. Nii kui päikese kätte astusin, hakkas pea ringi käima. Max distants oli kodust Jaagumäe poodi, mis kestis viis minutit. Eva Sushisse, kümne minuti kaugusele jalutamine, oli juba tüki maad raskem. Tellisime siis toitu kulleriga koju. Randa minna ei saanud, sest rannas lõõskas päike ning pika peale järvevesi mitte ei jahutanud, vaid kuumutas. 

Nii et lõpp minu unistusele veeta talved Portugalis ja suved Eestis. Talvel on Portugalis jube, kõik kohad on niisked ja hallitavad ning Portugali jõul pole miski jõul, aga suvi ookeani ääres on Eesti viimase aja kuumade suvede pärast paradiis. Siin ei tõuse suvel kunagi üle kahekümne viie kraadi. Või noh, haruharva, aga siis on ka max 28. Üks või kaks päeva. Selle elab üle. Aga Eesti! Eesti on suviti Aafrika. Mulle ei meeldi. Ma olen soomlane :D Mu Helsingis elav soomlasest onu ütleb, et 20 on liiast, vot 18-19 on õige. Just täpselt, nõus! Ei ole Eestis enam minu lapsepõlve jahedaid ning vihmaseid suvesid. Ma elasin siis Rakveres ja ma mäletan, kuidas me käisime isaga vihmaste ilmadega mere ääres ujumas, sest isa ei kannatanud ka üldse kuuma. Nii mõnus oli vihmaga ujuda. Siis olid 20-22-kraadised suved, väljas oli mõnus jahe värske õhk ning sagedasti lõi välku. Nüüd on ainult palavus. Või külm. Kas külm või 30 kraadi. Nii et ai, aitäh! Kohtume sügisel :D Öelge mulle, kui jälle jahedaks läheb ;)

P.S. Kõige hullem on see, et kuhugile ei ole Võrust põgeneda ka :D Rakveres on ka 28 kraadi :D Vaatasime, et ainus koht, kus oleks mulle enam vähem, oleks Kemi Soomes. Aga seal on ka palavam kui siin ookeani ääres, nii et oleme parem siin! 

Neljapäev, 23. juuni 2022

JAANIPÄEV PORTUGALIS :)


 Tüdrukud lähevad linna poole :) 


No selge, miks selle linna poole minekuga nii kiire oli :D Jäätisekohvikusse!


Peniche'is ajab üks jäätisekohvik teist taga ning sortiment on väga suur. Roosi tahtis roosa-sinist ning Ella kollast jäätist. 

Juulike sai ka kollast ja oli väga rahul :D 

Pärast ostsime Ellule Pingost sünnipäevatordi ja sõime seda oma uue kodu rõdul :) Küünlaid sai veidi paljuke :D 


Loojak mere kohal, vaade meie uue kodu rõdult.

Neljapäev, 16. juuni 2022

103 REISIPÄEV :)



Täna andsin siis oma esimese intervjuu Portugali ajalehele. See on siis juba teine ajakirjanduslugu mu raamatust - esimene ilmus Eesti Postimehes :) Mida ma usutluses täpselt rääkisin, saate mõne aja pärast lugeda Lõunaeestlase veebist, kus Inno lubas Portugali ajalehe artiklit refereerida ning ka minult omalt poolt mõned küsimused küsida :D Mis küsimused täpselt, Inno veel ei avalda, küll aga võin omalt poolt öelda seda, et Võru on selle raamatu puhul märgilise tähendusega, kuna esimese kolmandiku sellest raamatust ehk esimese osa kirjutasin ma justnimelt Võrus. Teise ning kolmanda osa juba Portugalis ning Hispaanias. Aga alguse sai ta Võrus :) Ühesõnaga kui lood ilmuvad, siis annan teile kindlasti teada!

Kirjastus pani mind ka 25. augustist kuni 11. septembrini kestvale Lissaboni raamatulaadale kirja, nii et ilmselt tuleb mul senikaua siia jääda. Ise tahaksin küll juba kangesti Eestisse, suvi on ju Eestis võrratu, aga pole midagi, kannatan ära :D Ega mul iga aasta raamat ilmu. Uue raamatu märkmed on küll koos, aga paar aastakest läheb ta nikerdamiseks ikka. Ka uues romaanis seiklevad samad tegelased, vaprad portugallased Joao, Tozé ning Fred, nüüd juba pandeemia- ning sõjaajal. Ning nagu selleski romaanis, toimub tegevus nii Portugalis kui Eestis. 

Muidu oli siin täna läbinisti vihmane ilm ja puhus jahe tuul. Roosi oli pettunud, et basseini ei saanud. Tema tahaks ka juba Legolandi poole teele asuda, aga pakkusime talle lepituseks välja uue Dinopargi külastuse. Ellal on ju kahe päeva pärast sünnipäev, ta saab meil kaks, ning siis on plaan seda tähistada Lourinha Dinopargis :) 

Laupäev, 11. juuni 2022

99 REISIPÄEV :)




Enne jäin pildi võlgu. Siin ta on - vaade meie uue kodu aknast :)  Taamal paistab ookean. 

Kui teile on räägitud, et Lõuna-Euroopas on praegu palav, siis on see tõsi ainult osaliselt. Jahh, näiteks Hispaanias La Codoseras, kus ma 2019. aasta suvel mingi ime läbi oma romaani valmis kirjutasin, on praegu 39 (!!!!) kraadi, aga meil siin - ainult! - 19. Käisin just rõdu peal ja jube külm hakkas. Panin kohe akna koomale :D Ei, ma ei kurda. Õhtul puhub blind'ide pilude vahelt mõnusalt tuult ning see toob hea ning kosutava une. Et ei ole igal pool Lõuna-Euroopas palav. Siin onvahel jahedam kui Võrus :D 

Otsustasime Innoga, et kui endale ükspäev Portugali teise kodu ostame, siis just siia, Baleali randa. Kus puhub alati mõnus tuul ning enamasti on 20 kraadi :) Siis on hea siia tuju tulles tulla. Ainult et mitte kunagi jõulude ajal. Mulle meeldivad Eesti jõulud!

Kolmapäev, 8. juuni 2022

98 REISIPÄEV :)


 
Varsti sada täis! Tänane hommik algas tundega, et mul on hallutsinatsioonid. Et kas üks Portugali ajakirjandusväljaanne tõesti võttis minuga ühendust ja palus intervjuud? Ei, see pole võimalik, mõtlesin silmi hõõrudes. Kindlasti nägin seda unes, kuna ma olen viimasel ajal väga palju oma raamatu peale mõelnud - no näiteks leppisin kokku, et üks mu tuttav saadab Peetrile mu raamatu, mida mul Eestis veel mõned järel on, ja viskasin veel nalja, et ära siis käest viska, sest kaanel on punased nelgid. Peeter lubas, et ei viska. No näis. Kindlasti kirjutab pärast, et raamatu lugemise järel pole tal enam mingit kahtlust - Irja Tähismaa ON Kremli troll. 

Ok, Ok, nalja tegin - ootan tegelikult kannatamatult, et mu raamatust mõni Eesti arvustus ilmuks. Portugali omad tulevad ka ilmselt pea ja siis on maru huvitav näha, kuidas nad omavahel erinevad või hoopis sarnanevad. Üks tagasiside mul juba on - üks Iisraelis elav sõber ütles, et lihtsasti loetav. Inno parajasti loeb ja ütleb, et talle meeldib (aga tema ei lähe arvesse, sest on minu suhtes kallutatud :D). 

Nii! Aga siis hõõrusin ma oma silmad ära ja piilusin poole silmaga Irene Starlandi meiliboksi - seda ma kasutan siis, kui ajan oma raamtuasju. Sest ma olen ikkagi Irene Starland. Ka. Ja mida imet - seal oli endiselt SEE MEIL. Kus üks ajakirjanik küsis mult tõemeeli, et kas ma oleks "kindly" nõus neile intervjuud andma. Ja ma ise olin talle veel eile öösel kell kaks vastanud, et jaa, muidugi! Et see oli ikkagi tõsi!!! Mul ikkagi ei olnud hallutsinatsioonid. 

Ilmselt polnud siis hallukas ka see, et ma olin pärast meili läbi lugemist nii erutatatud, et ei suutnud enam magama jääda. Ja läksin kööki ja sõin ära terve pannitäie kaheksajalga, mille Inno oli mulle õhtul teinud. Pärast seda oli kõht nii täis, et uni läks veel rohkem ära. Ja nii ma passisin kella kolmeni üleval. Vaatasin, kuidas Ella magab, kuni mul lõpuks nii poole nelja ajal uni tuli. Siis jäin magama nagu nott. Millest järeldub, et ei tohi kella ühe ajal meile lugeda :D

Täna siis leppisin intervjuu kokku. See on järgmisel nädalal. 

Aga nalja ka! Käisime täna rannas ja pärast seda poes süüa ostmas. Poes tuli muga juttu ajama üks saksa naine, kes oma perega meie majas suvitab. See on kahekordne korrusmaja ja siin on mitmeid turiste. "Issand, kui kallid siin toiduhinnad on!" ahhetas ta (olime Amanhecer'i poes). "Kas sa mõnd odavamat poodi ei tea?"
Et siis nüüd on see ametlik - hinnad ON liiga kallid, kui isegi sakslased nurisevad :D 

Pidin talle kurvastusega tõdema, et tegelikult on hinnad suht samad kõikides Portugali poodides. See on tõsi, et nad on aastataguse ajaga võrreldes kallinenud. Restoranide hinnad on samaks jäänud, aga toidupoes maksad nüüd rohkem. Tõsi, Amanheceris pole sooduskampaaniaid nagu Pingos, nii et juhatasin saksa pere sinna. Nad paistsid väga rõõmsad olevat. Et sain midagi head teha jälle :D

Vot siis. Aga rannas oli mõnus. Roosi on meil juba täielik noor surfar. Vaatas, kuidas teised teevad, ja tegi ise järele oma väikse surfilauaga. Kui enne oli tal kindel veendumus, et tema ei hakka KUNAGI surfama, siis nüüd tahab ta omale KORRALIKKU surfilauda. Lubasime talle selle osta :D 

Pildil Ella-tibu suure õe uue suvekübaraga :)

JUHHEI, ESIMENE PORTUGALI INTERVJUU!!!

 


Esimene Portugali ajaleht palus mult intervjuud!!! Raamatu kohta :) Ma ei pannud alul kirja tähelegi, eile tuli meil. Annan intervjuu ilmudes täpsemalt teada!

Pildil mu raamatu kaas. 

Esmaspäev, 6. juuni 2022

96 REISIPÄEV :)


 
Täna siis selline mõnus Eesti suvepäev, 21 kraadi ning päike. Minu lemmik! Võrus sama, ma vaatasin, ehk siinne ilm hakkab juba sarnanema Eesti ilmaga. Eestisse on saabunud suvi ning Soome ka :) 

Vahva! Uus valitsus ei ole aga ikka koos. Tuleb veel oodata ja küüsi närida. No loodame, et homme saabub siis selgus, kelle paati Isamaa läheb. Mina isiklikult arvan, et tuleb IEKREKE :) Aga saab näha. 

Portugalis on aga suur suvi ning üha rohkem on siingi ookeani ääres näha turiste. Muidugi mitte nii palju kui Lissabonis, kus ei mahtunud tänaval enam hästi liikuma. Aga siiagi tuleb neid iga päev juurde. Majutuskohad on suures osas täisbroneeritud ja turismiettevõtjad hõõruvad käsi. Pandeemia kõige hullemal ajal kandsid nad suuri kahjumeid, mida loodavad nüüd heastada. 

Suvi ongi tegelikult ainus aastaaeg, mil Portugali turismitööstuses midagi teenitakse. High season ehk kõrghooaeg algab juunis ning kestab septembrini ehk kolm kuud. Siis küsitakse talvel 500 eurot maksnud elamise eest 1500-2000 eurot kuus. Seetõttu on Portugali enda inimesed väga pahased, kuna nemad sellist raha ilmaski välja käia ei suuda ning seetõttu ei saagi nad endale mujale kui ehk vaid magalarajooni elamist üürida. Kuna keegi ei ole nõus heas asukohas olevat korterit välja üürima muidu kui vaid madalhooajaks ehk low season'iks oktoobrist aprillini. Ja nii jäävadki portugallastele vaid inetud magalarajoonid, kuhu turistid ei vaata. Head korterid on aga talviti tühjad ning suvel kasseerib omanik nende eest turistide käest 1500-2000 (luksimate eest isegi kuni 5000) eurot kuus ning elab sellest terve aasta. 

Kui võrrelda korterite üürihindu Portugalis ja Soomes praegu, siis võib julgelt öelda, et Soomes saab üürida korteri 1000 eurot odavamalt kui siin. Vaatasingi eile üht Soome korterit ja mõtlesime, et läheks hoopis juuliks Soome. Oleks seal kuukese või nii. Sõidaks ringi, käiks lastega Muumimaal. Inno arvas, et Soomes maksab praad 30 eurot ja et läheb kalliks, aga kui restoranide hindu vaatasime, pidime pikali kukkuma. Keskmises restoranis Turus näiteks on praadide hinnad 10-13 eurot. Ma olen isegi Võrus rohkem maksnud :D Nii et Soome tundub nüüd väga ahvatlev. Nagu öeldud - juuni lõpuni oleme siin, sest meil on selle ajani kõik juba ära makstud, aga siis vaatame, mis edasi. Meile meeldib otsustada käigu pealt, tunde järgi, kuidas tuju on. 

Ülal Ella meie siinse lemmikrestorani juures lilli korjamas. 

Pühapäev, 5. juuni 2022

ROOSI JA KARU (MAŠA JA KARU AINETEL)


Roosi (7a) ja Karu (vanus teadmata). Kahjuks unustasime küsida ka rahvust. 

95 REISIPÄEV :) IKEAAAA!!!!


 
Eilse päeva veetsime Ikeas. Koduigatsust leevendamas :D Oleme ikka juba 95 päeva ehk nii kolm kuud (märts, aprill, mai!) Portugalis olnud ning kuskil sealtmaalt hakkab mul vaikselt kerima koduigatsus. Eelmisel aastal olime oktoobrist maini, seitse kuud, ja no siis oli ikka juba HULL igatsus, kui mai keskel Eesti poole kruiisima hakkasime. Nüüd on nii ja naa. Nagu tahaks, aga veel nagu ei taha ka. Muidugi jaanipäeval võib olla teine tunne. Et tahaks lõkke ääres olla. Siin muidugi ei tule mingeid lõkkeid, siin põlevad metsad ja suvisel tulel on pigem traagiline tähendus. 

Selliseid asju on huvitav omavahel võrrelda ning seepärast ma seda reisimist nii väga armastangi - et saaks asju omavahel võrrelda, nende üle mõtiskleda ning nad pärast raamatusse kirjutada. Oma peas tegelen ma ju kogu aeg kirjutamisega. Kui ma parajasti ei kirjuta paberile, siis ma kirjutan oma peas. Tekitan stsenaariume, arendan karaktereid ja nõnda edasi. Eks oli see Eestist põgenemise ettekujutamine ning läbi mängimine ju ka minu jaoks uue romaani jaoks vajalik, kuna see uus romaan kõneleb sõjast ning mul on vaja teada, kuidas mõtleb ning käitub see, kes ära läheb - mu isa ju ei läinud, temalt ei saanud küsida. Et ärge mu avantüüre alati tõsiselt võtke, ma vahel harutan lihtsalt stsenaariume ning karaktereid lahti :D Aga vaielda võite ikka vastu, sest siis ma saan jälle teada, kuidas sellistele avantüüridele reageeritaks :D

Nii. Aga siis Ikea! Kõigepealt läksime muidugi lihapalle sööma. Ja siis müügisaali, mis meenutab labürinti ning ajab pea ikka täiega sassi. Ostsime selgelt rohkem kui olime plaaninud. Peaasjalikult kodutekstiile, mis on Ikeas NII ilusad. Tundus, et kõike on vaja. Ning rohkem :D Ja need asjad on seal ka ju nii odavad. Mänguasju saab 3-4 euroga. Lapsed ostsid endale pehmeid kaisuloomi ning nukumaja mööbli. Maja enda lubasime koju jõudes Ikeast tellida, sest seda autosse pressida on väga tüütu. Meil juba auto niigi kola täis ning peab ju veel mahutama kokku neli käru :D 

Arutasime ka seda, millal siis ikka tagasi sõitma hakata. Ikeas käik tekitas NII mõnusa skandinostalgia, et sai otsustatud - Poola never! Scandi forever! Ühesõnaga tuleme tagasi Taani, Rootsi ja Soome kaudu. Ning käime ka ära Legomaal, Pipimaal ja Muumimaal! Lapsed olid täielikus vaimustuses ning Roosi karjus: "Hurraaaa!" Saame seda tuuri siis teilegi kirjeldada - et mis hinnad ja mida põnevat seal näeb. Nii et pean kurvastusega teatama, et ma ei saagi teile raporteerida Lvivist (vahepeal oli plaan tagasiteel Ukrainast läbi põigata), kuna Roosi tahab minna Legomaale :D Veel ei tea, millal stardime, aga juuni lõpuni oleme siin, see on kindel. 

Siin aga üks väike pildike eilsest lihapallisöömisest. Roosi ütles: "Best day ever!"

93 REISIPÄEV :)



93. reisipäev oli nii märgiline päev :D Ühelt poolt 100 sõjapäev (me reis algas nädal aega pärast sõja algust, pärast seda tundus iga päev kui igavik) ning teisalt lagunes sel päeval Eesti valitsus.

Mitte et meie seda kohe hommikul teadnud oleks. Me nimelt tegelesime terve 2. juuni kolimisega. Kolisime ühest Airbnb korterist teise, sest polnud taibanud varem korterit ühe kuu võrra pikendada ja ühed teised olid selle juba juunis ära broneerinud. Nii et pidime omale uue korteri valima :D 

Jääme veel mõneks ajaks siia. Kirjastus andis mulle mais teada, et augustis on tulemas Lissaboni raamatumess ning pakkus võimalust osaleda. Rumal oleks sellest loobuda, kui mul siin sel aastal raamat välja tuli, nii et olin päri. Mu täpne esinemiskuupäev pole veel teada, aga kui see selgub, siis annan kindlasti ka teile teada. Pärast seda tahaksin aga kindlasti Eestisse tulla, mul juba praegu megasuur igatsus. Katariina kohvik Võrus on juba kindlasti lahti, Katariina alleele, puude varju on paigutatud lauad ja toolid... Uhh, no järgmine aasta siis. Või äkki jõuan enne tagasi, kui nad septembris kinni panevad. 

Aga jah, kolimine oli nii väsitav, et magasime hommikul kaua ja kui Inno arvuti lahti tegi, oli Kaja juba Keskerakonna ministrid vallandanud :D Praegu vahetatakse teravusi nagu poleks kunagi suured sõbrad oldudki. Mulle meenub selle valitsusega seoses alati see, kuidas Mailis Reps pärast edukaid läbirääkimisi võiduka näoga Kaja Kallase kõrval seisis. Kallas ja Reps. Nüüd on nad sootuks eri radadel - üks alleel ja teine rentslis. Aga siis olid nad võrdsed. Huvitav, kes peavad läbirääkimisi nüüd? 

Ja milline on valitsus siis, kui me tagasi jõuame? Või üldse Eesti? No tõesti ei oska ennustada. Ma näiteks ennustasin, et Ukraina sõda ei tule. Ja siis ta tuli. Igatahes ma loodan üht - et siis, kui me tagasi hakkame tulema, meenutab olukord Ukrainas natukenegi rahu. Ning me saame rahulikult läbi Poola sõita. Poola on ju kohe Ukraina kõrval. Üks variant oleks muidugi ka läbi Taani, Rootsi ja Soome tulla ning lastega Lego- ning Pipimaal käia. No vaatame.
Nüüd puhkame :) 

Pildil lahe detail uue korteri lastetoa seinal. Baleal on surfilinn.

Teisipäev, 31. mai 2022

PULMA-AASTAPÄEV IKKA KA :D


 
Tänasest me Innoga siis juba 17 aastat koos :D Ja 16 abielus!!! Täna on meie 16nes pulma-aastapäev. 

Mis meid ühendab? Meile mõlemale meeldib nalja teha ning suurema osa päevast me teeme nalja ning naerame. Ühesõnaga - meil on koos kohutavalt lõbus :D 

Lapsed on täpselt samasugused, siin nad rivis:


Lullu



Roos


Elluke :)
 

90 REISIPÄEV :)


 
Kui te mõtlete, et Eestis täna vihmane, siis natuke lohutust - meil ka :D Selline pilt siis täna hommikul. Sadas päris kõvasti vihma. Välja täna ei kipu. 

Tähistame meie pulma-aastapäeva kodus ja pikutame. Sööme eile poest ostetud sööke (kala ja seenerisottot) ja vaatame Eesti telekat - Jupiteri vaadates on selline tunne nagu oleksid Eestis. Praegu näiteks käib mul Terevisioon, enne vaatasin AKd. Parajasti räägitakse lastetoetustest, mis mind kolme lapse emana väga huvitab. Seal on ka väga häid seriaale - meie näiteks oleme kõik Ukraina seriaalid ja filmid ära vaadanud, aga teie? Seriaal "Ema" on näiteks väga hea. Ja ajalooline "Ja tuleb inimesi." 

Toredat päeva teile sinna! :) 

Esmaspäev, 30. mai 2022

89 REISIPÄEV :)


 No mis siin enam Portugali asjadest kirjutada, Eestis läbis peretoetuste eelnõu esimese lugemise ning tundub, et rahalaev saabub õige pea. Väga tore! Meie peres on kolm last, mis tähendab seda, et tuleb tore rahanuts - 300 pluss 700 :) 1000 eurot kuus! Mulle väga meeldib, suured tänud kõigile peale Reformi. Selle peale tuleks isegi Eestisse tagasi, sõda või mitte sõda :D Portugalis võib sellisest toetusest ainult unistada. Eesti on parim :) 

Nii et tehke ära jah. Mida siin enam molutada. Mina valin selle poolt, kes annab lastele rohkem raha. Punkt! Ja kes selle vastu on, see tirige pukist alla. Kaua võib. Lapsed on kõige tähtsamad. 

Muidu oli meil täna siin pilves ilm ning traditsiooniline 20 kraadi. Käisime Caldas da Rainhas, mis on meie ookeaniäärsest külakesest nii 20 kildi kaugusel. Avastasime seal üht kaubakeskust. Allusime laste diktatuurile ning ostsime mänguasju. Käisime Mäksis söömas. Ja sõitsime tagasi koju. 

Ja koju jõudes nii tore uudis - tulemas on rahad! Super. Kas ma ütlesin SUPER? Ütlen veelkord - SUPER! 

Lisan pildikese lastest kaubakeskuse rongiga sõitmas - esimeses vagunis vedurijuht Elluke :) 

Neljapäev, 26. mai 2022

85 REISIPÄEV :) RANNAS!

 

Rand, rand, rand! Täna oli siis meil ka siin ookeani ääres kuumalaine, sooja oli lausa 25 kraadi! Baleali kohta väga hea, sest tavaliselt on 20. Inno oli väga rõõmus :D 

Seadsime sammud ranna poole, kus oli selgelt päevitajate ning suplejate ilm. Surfareid eriti näha polnud. Mulle päikese käes olla ei meeldi ja nii olime meie Juuli ja Ellaga varjus (Ella, tõsi, vahel ka päikese käes) ning Inno ja Roosi läksid laineid püüdma. Pärast vees käimist sättis Inno ennast päikese kätte pikutama ning Roosi ja Ella hakkasid oma rannamänguasjadega mängima.
Koduteel jäi pisi-Ella oma kärus magama - mereõhk on väsitav ja eks sai kõvasti möllutatud ka. Ja sipelgaid uuritud :D Võtsime veel restoranist mõned söögid ning koju. 

Homme on jälle rannilm - siis tuleb 23 kraadi :) Lissabonis aga praegu küll olla ei tahaks - seal on täna 30 ja homme 33 (!!!).

Pildil Ella rannas sipelgaid uurimas, siin Ella ja Juuli :) 

84 REISIPÄEV :) LISSABONIS!

 

Paar sõna siis meie eilsest tretist Lissaboni :) Käisime nimelt eile Lissabonis, et natuke vaheldust saada. Valisime eilse päeva, sest muidu on Lissabonis juba palav, aga eilseks lubas ainult 21 kraadi ja see meile sobib. 

Viimati olime Lissabonis 2021. aasta märtsis, siis liikusime sealt edasi Peniche'i. 2020-2021 aasta koroonatalve veetsime aga Lissabonis, ühes Martim Monizi väljakul asuvas korrusmajas. Ühes hästi suures korteris. Kuna tollal Portugali pealinnas koroonapandeemia tõttu üldse turiste polnud (üksvahe olime lausa ainsad ning kesklinnas tõelised vaatamisväärsused :D), siis olid suurte kesklinnakorterite hinnad ulmeliselt odavad, odavamad isegi kui praegu väikesed korterid Balealis, ning nii me endale ühe sellise üürisimegi. Et oleks pärast, mida meenutada :)

Elasime purskkaevudega ääristatud väljaku ääres - üle tee suur hotell ning Continente toidupood, naabermajas sushikas ja Hiina pood ning teisel pool Nata Fina pagariäri ning turistipoed, mis, tõsi, kõige hullemal pandeemia ajal kinni pandi. Ostsime endale iga päev Rossio väljaku lähedal asuvast restoranist süüa, kandsime kohusetundlikult nii poes kui tänaval maske ning järgisime muid piiranguid nagu komandanditund ja nädalavahetuse lockdown.

Nüüd läksimegi vaatama, kuidas meie armas Lissaboni kesklinn vahepealse ajaga muutunud on. Ja oli ta tõesti! Kui siis olid kõik ärid kinni (lahti vaid hädapärased kauplused nagu toidupoed), siis nüüd olid kõik poed lahti ning inimesi tänavatel murdu. Siis oli Lissaboni kesklinn nagu tondilinn, Augusta tänaval tuli sulle vahel vastu ainult kaks inimest. Ise ka ei usuks, kui poleks seda oma silmaga näinud :D Nüüd oli raske seal liikuda, sest nii palju inimesi oli.

Esmalt ostsime tuttava jäätisemüüja käest lastele jäätist (siis pandi jäätiseäri üksvahe kinni, sest kliente polnud) ja seejärel läksime oma "kodurestorani" sööma. Muidu on Rossio ümbruses KÕIK kohad turistikad, ainult see üks koht ei ole. Nii me ta leidsimegi - ta oli ainus restoran, mis pandeemia ajal lahti jäi. Kõik turistikad läksid plaksti kinni :D Päevapraad maksis siis 6 eurot sentidega ning meie (ainsad turistid!) ja kohalikud käisime seda restorani ukse pealt tellimas - sisse minna ei tohtinud, läve peal oli lauake. Nii et ma tean kesklinna ainsat mitteturistikat restorani :D Igaks juhuks ei ütle teile, kus see on, sest siis ma ei pruugi sinna enam ise sisse mahtuda :D Kui kellelgi huvi on, võin suure saladuskatte all öelda :) Nüüd olid seal praadide hinnad tõusnud 8 euroni, aga seegi on väga odav Lissaboni kesklinna kohta. Sõime bacalhaud ning pitsat ja jätsime sõbralikule teenindajale natuke jootraha ka. Kui jälle Lissaboni satume, siis lähme kindlasti tagasi.

Siis ostsime minule Rossio väljakult tuttava ajalehepoodniku käest mõned ingliskeelsed ajalehed ja ajakirjad. Nende ostmiseks tuleb Lissaboni sõita, sest Balealis neid pole - ju ei loe surfajad eriti ajalehti :D Seejärel jalutuskäik Augustal, kus oli tohutu rahvamurd. Ostsime Roosile võlgu jäädud (tema sünnipäeval pandi pood kinni) sünnipäevakingi - käsitöönuku, mille põllele on tikitud tema nimi AURORA. Sellist nukku saab endale tellida igaüks - tuleb lihtsalt müüjale oma nimi öelda ning ta tikib nukukese põllele soovitud nime. Nukk maksab 28 eurot. 

Nii! Siis tegime veel Praca do Comerciol selfi ning hakkasime tagasi auto poole jalutama. Parkisime ta Monizi väljaku maa-alusesse parklasse. Päev Lissabonis oli tore, aga küll mul oli hea meel, kui lõpuks läbi kellaviiese ummiku jälle maanteel olime ning ookeani poole kruiisisime. Pandeemiaaja Lissabon oli tore, rahulik, umbes nagu Antsla, aga nüüd... Uhhhh! Metsikult väsitav. Tegime enne koju jõudmist peatuse Torres Vedrase kaubanduskeskuses Arena, kus sõime sushit ja burkse ning ostsime igale lapsele ühe mänguasja. Roosi sai omale kauaigatsetud sukeldumisprillid, Ella beebinuku ning Juulike uue poppeti. Siis koju! 

Ahjaa, Lissabonis oli juba päris palav - 23 kraadi, Balealis võttis meid aga vastu vile tuul ning 18 kraadi :D Reedel on Lissabonis juba 32, meil aga 24. Panen mõned pildid ka eilsest päevast :) 


Roosi vanal "kodutänaval"


Ella tundis "kodurestorani" kohe ära :) 


Sellised hinnad siis meie restoranis :)


Jalutasime üle Rossio. Puud olid õites!


Jälle üks tuttav tänav, siin käisime Pingos ja Celeiros :)


Augusta. Kui palju olen ma oma elus mööda seda tänavat jalutanud! Augusta on ka nagu kodutänav :D 


Comerciol!


Tejo äärne promenaad on muutunud kenaks roheliseks :)


Nukulett :) Roosi valis sinise.