teisipäev, 31. jaanuar 2023

EESTIST SAABUS PAKIKE


 Täna oli põhjust rõõmustada, sest hommikul aia taga piipi andnud Hispaania postiljon tõi kohale Eestist Rahva Raamatust tellitud raamatupaki. Koos õpikute ning lastekirjandusega, mida Roosil kooli jaoks vaja on :) 

Roosi on meil nimelt kuni meie Eestisse jõudmiseni koduõppel ning õpetajaks olen mina :D Usun, et väga halb õpetaja ma pole - kahekümne piires liitmine ning lahutamine on meil juba peaaegu et selge, nüüd tuleb lugemist harjutada. Inglise keeles loeb Roosi juba vabalt, eesti keeles mitte nii hästi, aga küll see tuleb. 

Sipsiku film on meil juba sada korda vaadatud, õhtujutt ka kuulatud, nüüd hakkame raamatut lugema :) 

Ja veel üks asi seoses Roosi kooliasjadega - naersin kohe nii, et silmad märjad :D 

Andsime talle nimelt võimaluse ka siin, Hispaanias koolis käia. Paar korda ta siis käis kohapeal, aga siinne koolielu teda ei vaimustanud. Roosi hinnang oli otsustav ning karm. "Too much drama!" ütles ta. Ehk siis: "Liiga palju draamat!" Viidates siis ilmselt sellele, et hispaanlased on tema maitse jaoks liig emotsionaalsed :D

Niisis kuulub tema kindel eelistus Eesti koolile. Muidugimõista mitte igasugusele koolile. Meie Innoga oleme nimelt täielikud suss-vanemad ega "pane" last kooli, vaid laseme lapsel ise valida, millisesse kooli tema minna tahab. Suured Võru koolid praakis Roosi kohe välja. "Sinna ma ei lähe!" teatas ta vastuvaidlemist mitte sallival toonil. Väike Werrone koolike meeldis talle seevastu esimesest pilgust ning seal käis ta ka eelkoolis. Ehk siis Eestisse jõudes oma armsasse kooli :)

pühapäev, 29. jaanuar 2023

SÕJAAJA PEREPLAAN

Soome eestlasest vanemveebel Enrico Annus leiab, et igal soomlasel peaks olema sõja puhkemise puhuks Venemaaga oma pereplaan. Ma arvan, et eestlastel võiks see samuti olemas olla ning üritan siis kirja panna oma hüpoteetilise pereplaani, et saaksite ka selles suunas mõtlema hakata. Nagu Annus märgib, ei ole sõjaaja plaani välja mõtlemine mitte paanika tekitamine, vaid paanika ärahoidmine, sest plaaniga inimene ei paanitse, vaid teab, mida teha. Seega minu plaan! 

Kui mina oleksin Eestis ja sõda ootamatult puhkeks, siis ma esmalt üritaksin lahkuda Eestist kas maadmööda või laevaga. Lennukid, ma usun, siis enam ei lenda. Maadmööda on kaks võimalust: Venemaa ning Läti. Luhamaalt pääseb praeguse seisuga autoga läbi, nii et see variant on. Teine variant on Läti, aga kui seal samuti sõda käib, siis ei ole mõtet riskida. Seda enam, et Suwalki koridor on siis ilmselt kinni.

Nii! Laevaga Soome? Seda saab ainult siis, kui meri ei ole kinni. Kui meri on kinni, siis võib riskida oma paadiga, aga arvata võib, et see on siis mineeritud ja võib surma saada.

Pagemisvõimalused on niisiis nirupoolsed. Õietiöelda polegi neid.
Kui pole võimalik pageda, siis tuleb jääda Eestisse. Kuna Võrus on nii Kuperjanovi pataljon ning Kaitseliidu maja, mis satuvad suure tõenäosusega kohe tule alla, siis üritaksin kindlasti Võrust lahkuda. Kui sillad on õhku lastud, siis ei pruugi see enam võimalik olla. Inno ütleb, et mööda väikseid teid ehk saab ning jõest võib džiibiga läbi saada. Kõiki sildu ilmselt õhku lasta ei jõuta. Aga NB! käänulistel metsateedel oleks kindlasti vaja džiipi. Ehk kel võimalik, vahetage oma auto välja. Peaasi! Reageerida tuleks võimalikult ruttu. 

Kui nüüd õnnestub Võrust välja saada, siis tuleks minna kuhugile maale, metsa sisse. Vajalik oleks kindlasti kaasa võtta telk. Aga võimalikult kaugele Võrust, kuna seal on sõjalised objektid. Haanja võiks olla üks variant. 

Kokkuvõtteks: reageerida tuleks kohe, mitte jääda jokutama. Hea õnne korral võib siis isegi Suwalkist läbi saada, kuigi see on vähetõenäoline. Aga linnast pääseb ehk ikka välja, kui jõuab startida enne sildade õhkulaskmist. 

Et nii. Mis mõtted teil?

Minu enda kõige suurem mure oleks seotud Juuliga. Kuna tema liigutamine võtab aega - ta ei käi, teda tuleb tõsta, teda jaksab tõsta ainult Inno - , siis me ei saaks kiirelt reageerida. Juba Juuli riidesse panemine võtab aega pool tundi umbes. Kui mingil põhjusel autot kasutada ei saaks, siis Juuli rohmakat käru mööda linnatänavaid liigutades oleksime liikuv märklaud. Ning metsas on tema käruga võimatu liikuda. Et puuetega laste vanemad, teil tuleks mõelda, kuidas tagate oma lapse turvalise pääsemise sõja korral.

Enrico Annuse soovitused siin https://eestinen.fi/2023/01/soome-valmistub-sojaks-eestlasest-vanemveebel-soovitab-valmistuda-koige-hullemaks/

laupäev, 28. jaanuar 2023

VEIDI HISPAANIA JUTTU KA

Meil on siin nüüd täielik külmalaine. Päeval 11 ning öösel 1 (!!!). Täna öösel tuleb null. Inno kütab uhinal ning tšekib iga natukese aja tagant ilmateadet. Et millal soojaks läheb. No niipea veel ei lähe. Alles järgmisel nädalal. Nädal aega veel oodata! Inno on meil suur soojalemb. Positiivse külje pealt toob ta aga välja seda, et kui Eestis tuleks meil mitut ahju kütta (kokku kolme), siis siin ainult üht :D 

Küsisin huvi pärast ka ühelt Prantsuse sõbralt, kuidas neil. Selgus, et neil ainult kaks kraadi. "Lucky you!" ütles Christophe, kui kuulis, et meil "lausa" 12. Nii et kõik on suhteline. Aldol Marathokamposel pidi olema 17. See tundub täielik paradiis. Ja sõber Eilatis saab ilmselt kiidelda 30 plussiga - no seda ma ei kadesta :D 

Käisime eile Castelo de Vide'is. Mina hambaarstil ja pärast poes. Inno käis ka Lidlis ning ostsis mulle sealt soojad sussid. Et mu jalad ei külmetaks. Ma ei hakanud talle kohe ütlema, et mul kuumenevad jalad sussidega üle ning panin need kodus jalga. Lootuses, et ei kuumene. Aga viie minuti pärast pidin jalast ära viskama, sest NII palav hakkas. Ma ei saa seepärast ka kunagi sokkidega magada. Inno seevastu magab alati sokkidega ja Roosi ka. Juuli on minu moodi - viskab omal öösel teki pealt ära. Väike Ella samuti.

Mina jälle olen oma vanaemasse. Ema on mul ka suur külmavares nagu Inno, aga Soome vanaema jälle armastas talvel paljajalu üle lume käia. Kui üle hoovi kanu söötma läks, siis viskas sussid jalast. 

Et nõnda. Aga see külmalaine võiks ikka ära lõppeda. Tahaks juba välja trepi peale kohvi jooma minna. Praegu veel ei kannata. No näis. Esmaspäeva öösel lubab igatahes -1, nii et saame ka lund näha :) 

reede, 27. jaanuar 2023

Asjad, mida ettevõtte omanikuna tähele panna


 Foto: Unsplash

Oma ettevõtte omamine võib olla üks elu kõige rahuldustpakkuvamaid kogemusi. Teie vastutada on otsuste tegemine, eesmärkide seadmine, personali- ja kliendisuhete korraldamine ning lõpuks edu saavutamine. Ettevõtjana olete vastutav kõige eest alustades äriplaani koostamisest kuni kapitali kaasamiseni ning tõhusate turundusstrateegiate loomiseni müügi ja kasumi suurendamiseks. Teil on võimalus mõõta edukust igal tasandil – olgu selleks rahalised hüved või lihtsalt eduka ettevõtmise kasvatamise protsessi nautimine – sest ettevõte on teie oma!

Asjad, mida tähele panna

Ettevõtjana alustamisega võib kaasneda teatud riske, kuid need ei tohiks takistada teid tegutsemast. Üks viis nende riskide pehmendamiseks on hea arusaamine eduka ettevõtte nõudmistest ja kasulik on otsida abi mentoritelt, kes teid keerulistel aegadel juhivad. Erinevate aspektide, näiteks turutrendide, finantside, brändingu ja turundusstrateegiate uurimine aitab nii kasvuks valmistuda kui ka vähendab võimalikke kahjusid, mis tulenevad teatud valdkondades teadmiste puudumisest.

Korraldage oma rahaasju õigesti

Tugev finantsplaan on iga ettevõtte jaoks hädavajalik. See aitab tagada, et teie ettevõttel on tegevuskulude katmiseks piisavalt vahendeid, jättes samal ajal piisavalt raha ettevõttesse tagasi investeerimiseks. See aitab teil teha teadlikke otsuseid selle kohta, kuhu ressursse eraldada, samuti kaardistab teie pikaajalised ärieesmärkid nende saavutamiseks.


Finantsabi, näiteks ärilaenud, on samuti elujõuline valik ettevõtte keeruliste olukordade puhul. Kui kaalute seda varianti, võite pöörduda sme finance poole, et saada ärilaenude ja nende toimimise kohta lisateavet.


Turundage oma toodet ja teenuseid tõhusalt

Pole oluline, kui suurepärane teie toode või teenus on, keegi ei saa sellest teada, kui te seda tõhusalt ei turusta. Alustades laiaulatuslikust sotsiaalmeedia kajastuse loomisest kuni SEO ja muude digitaalse turunduse taktikate kasutamiseni on olemas arvukalt strateegiaid, mida saate oma ettevõtte kohta sõna levitamiseks kasutada. Samuti võib messidel ja näitustel osalemine osutuda kasulikuks nii teie kaubamärgi tuntuse suurendamiseks kui ka väärtuslike sidemete loomiseks potentsiaalsete klientidega.

Säilitage organiseeritust

Organiseerimisoskused on eduka ettevõtte juhtimisel ülitähtsad. Organiseeritus aitab teil ülesannetega kursis olla, tuvastada ettevõtte tegevuses kõik aeglaselt liikuvad valdkonnad ja tagada, et kõiki ressursse kasutatakse kõige tõhusamalt.


Organiseerituse säilitamine hõlmab ka süsteemide loomist dokumentide, rahanduse, kliendiandmete ja muu haldamiseks. Investeerimine heasse CRM-süsteemi võib teie ettevõtte mõningaid aspekte sujuvamaks muuta, pakkudes samaaegselt väärtuslikku teavet klientide käitumise kohta. Lisaks võivad pilvesalvestuslahendused, nagu Dropbox või Google Drive, olla kasulikud kõigi teie oluliste dokumentide turvaliseks ja kõikjalt hõlpsasti ligipääsetavaks hoiustamiseks.

Päeva lõpuks…

Eduka ettevõtte juhtimine ei ole lihtne, kuid õigete teadmiste ja pühendumusega on see võimalik. Strateegia oma ettevõtte iga valdkonna jaoks austades finantsist kuni müügi ning turunduseni aitab tagada, et teete teadlikke otsuseid ja võtate õigeid samme, et oma äri ajapikku kasvatada. Kui suudate säilitada organiseeritust, omades head finantsplaani ja turundus on tõhus, on oma ettevõtte edu saavutamine tõenäolisem, pakkudes samal ajal oma tegevusest rahulolu.


kolmapäev, 18. jaanuar 2023

HURRAAA, INNO SAI LÕPUKS ID-KAARDI KÄTTE!!!


 See meie röövi odüsseia hakkab vaikselt lõpule jõudma :D Käisime eile Lissabonis ja Inno põikas korraks ka Eestisse - Eesti saatkonda nimelt, kust ta sai kätte oma Eestist tellitud ID-kaardi. Puhhh, no sellega on ka nüüd korras! 

Muidu oli Lisboa tavatult vaikne. Teedel vuras vähem autosid kui muidu ning inimesi oli ka tänavatel vähem. Kuu keskpaik - rahad on jõuludega ära kulutatud. Isegi Corte Ingles'i kaubamaja, mis muidu sumiseb kui mesilastaru, oli peaaegu et tühi. Vaatamata suurtele sale'idele. 

Ostsin endale sealt mõned ingliskeelsed ajakirjad ning lastele paar üllatust ja tulime tulema. Aga sattusime tipptunnile ning juba Lissabonist väljasõit võttis tund aega :D Portalegresse jõudes oli nii hea tunne - suurlinn on metsikult väsitav. Isegi Portalegre on vahel väsitav meie minilinnakesega võrreldes, aga Lissaboniga teda võrrelda ei saa. 

Meenutasime, kuidas 2020/2021 koroonatalve Lissaboni südalinnas elasime, toona olid seal üürihinnad sama odavad kui nüüd maal, turiste polnud üldse, ning imestasime, kuidas hulluks ei läinud :D Siin Roosi oma kunagise "kodu" ees - purskkaevude ning tuvide taustal :) 

LENINGRADI BLOKAAD


Kuna ma siin ikka oma perekonna ajaloost räägin, siis täna, Leningradi blokaadi 80. aastapäeval, on oluline märkida, et selles osales ka minu soomlasest vanaisa Väinö. Ta mobiliseeriti esmalt Punaarmeesse, ent läks keset lahingumöllu sakslaste poolele üle ning piiras koos sakslastega Leningradi. Ja tuli sealt elusana tagasi.

Pärast andis Soome aga reeturlikult koos soomlastega võidelnud ingerisoomlased venelastele välja (kuigi oli enne lubanud, et Soome armees võidelnud ingerlased saavad Soome kodakondsuse, mis osutus valeks) ning mu vanaisa saadeti Siberisse. Rongis kohtus ta vanaema Selmaga ning nad jäidki kokku. Eestisse sattusid nad seeläbi, et mu vanavanaema, Selma ema Ida, kelle poeg Ernest mobiliseeriti samuti sunniviisiliselt Punaarmeesse, sai teada, et Ernest oli saadetud Eesti rindele. Seepärast tuli kogu pere Eestisse elama - Rakvere lähedale Karitsale. Eestis selgus aga, et Ernest oli rindel teadmata kadunuks jäänud ning ta jäigi kadunuks.Vanavanema Ida otsustas sellele vaatamata Eestisse elama jääda ning koos temaga jäi ka kogu tema ülejäänud pere - kaheksa õde ning kõikide lapsed.

Vanaisa Väinö oli aga kange mees kuni surmani. Kord jõi ta end kõvasti purju ning kuna ta oli suur kakleja, siis otsustasid teised külamehed talle õppetunni anda ning talle peksa anda, kui ta maas pikutas. Väinö oli järgmisel hommikul väga vihane. Käis kogu küla läbi ning kuna ta täpselt ei teadnud, kes talle peksa andis - talle ei öeldud - , siis lõi ta nina üles kõikidel külameestel.

Venelaste kohta ütles ta kuni surmani "ryssä" ning kakles nendega, kus aga sai. Isegi minu isa ja ema pulmas, kus ta läks kallale oma naise õepojale, kelle isa on venelane, sõimates teda "helvetin ryssäks". Minu isa, kellele lugu väga nalja tegi - tema pärast Vorkutad enam venelasi ei vihanud - oli nad lahutanud.

Minu isa Georgi, oma väimeespojaga, sai Väinö aga ülihästi läbi. Tuli talle alati appi, kui vaja. Ma kahtlustan, et see oli neil see ühine saksa poolel sõdimise asi. Et ikkagi relvavennad.

Ehk siis jah - Georg ja Väinö olid kanged sõdurid, ma ei tea, kas tänapäeval enam nii kangeid sõdureid ongi.

Aga mina olen tänu sellele patsifist. Ükski sõda ei ole pidamist väärt.


Pildil minu vanaisa Väinö noore mehena.

reede, 13. jaanuar 2023

LEEDU PLAHVATUS


See Leedu plahvatus täna võttis ikka seest täiesti õõnsaks. Seda oli ju maanteele näha, taevas sõna otseses mõttes põles, ja me alati sõidame seda kaudu. Kui siit lõunast põhja poole tulema hakkame. Mitu korda oleme ka Panevezyses ööd olnud. 

Et täna ma olin küll õnnelik, et praegu - veel - teel ei ole. Loodan, et siit midagi hullemat ei järgne, aga teele asumine muutus nüüd veel hirmsamaks.
Mõtlen, kuidas oleksin lastele seda põlengut seletanud. Ja kui paanikas ma ise oleksin olnud. 

Pildil meie Leedus, teel Eestisse, kui Roosike oli neljane. 

kolmapäev, 11. jaanuar 2023

DESERTÖÖRLUSEST

Praegu kirutakse ukrainlasi, kes rindelt põgenevad. Argpüksid põgenevad rindelt, ütles isegi Arestovitš. Mõnusasti diivanil istudes ning kohvi lürpides kahtlemata. Sest tema ei ole ju rindel. Arestovitš ise rindel ei ole. Ning diivani pealt on väga mõnus teiste "argpükslust" kommenteerida. Nagu ka Zelenskil ja teistel, kes praegu Soledari karmides tingimustes külmakahjustusega riskima ei pea. Sest saatus on neile kätte mänginud paremad kaardid ning liigitanud nemad "eliidi" hulka. 

Ning see nn eliit võitlema ei pea, tema pühaks kohuseks isamaa nimel on diivani peal targutada. Sel ajal, kui teised õhku lendavad või heal juhul oma varvastest ilma jäävad.
Olukord Ukrainas on hull, isegi ohvitserid saavad sellest juba aru ning pagevad rindelt - sest nende elu on neile kallis - , jättes sõdurid hätta. Deserteerumise eest karistatakse, aga surmahirm on kõige suurem hirm ning surmale suudavad silma vaadata vaid üksikud - kui tõeline häda käes. 

Ohvitserid pagesid ka 1944. aasta sügisel Eestis. Mu isa kirjutab oma sõjapäevikus, kuidas ta 17-aastase hulljulge poisikesena marssis vapralt Keila suunas. Talle tuli tee peal vastu Eesti Leegioni ohvitser, kolonel Soodla, kes küsinud, et poisid, kuhu minek. 

/„See oli 21. septembril 1944. aastal. Kui liikusime Keila suunas, sõitis meile vastu paari sõidumasinaga grupp kõrgemaid Eesti Leegioni ohvitsere, sealhulgas Soodla. Soodla lasi autol peatuda ja nagu ma teistelt kuulsin, päris meilt, kuhu me liigume. Kuulnud vastust, laitis ta meie mineku maha ja hakkas veenma, et me läheks tagasi Paldiskisse, kuna vastupanu olevat mõttetu. See veenmine osutus aga asjatuks ja õhtuks jõudsime Keilasse, kuhu oli kogunenud märkimisväärne sõjaväeüksus mitmesaja mehe ulatuses. Otsustasime, et Saksamaale me end viia ei lase, ning umbes kakssada meest kogunes lähedalasuvasse metsa, kus peeti kõnesid ja otsustati ise minna relvaga Punaarmeele vastu. /

Story as old as time - kui läheb jamaks ning silme ees terendab kaotus, lasevad ohvitserid jalga ning sõdurid jäävad. Soodla lasi jalga, mu isa ning teised temasarnased uljad poisikesed jäid, uskudes siiralt, et nemad suudavad Punaarmee peatada. 

Muidugi nad ei suutnud. Ja samamoodi ei suuda seda praegu Ukraina uljaspead Ukrainas. Nende vastupanu on kangelaslik, iga sõdur, kes on kasvõi kord hirmu oma südames maha surunud ning surmale silma vaadanud, on kangelane. Ning mitte keegi, kes ei ole seda ise teinud, ise sõjaväljal surmaga silmitsi seisnud, ei tohi teda hukka mõista. Keegi, kes ei ole ISE sõjas olnud, ei tohi teist inimest DESERTÖÖRIKS nimetada, tal lihtsalt ei ole seda õigust.

Ja igal inimesel, igal mehel, kes tunneb, et ta enam sõdida ei suuda, et tema mõõt on täis, on õigus sõjaväljalt lahkuda. Suremine ei ole kohustus, ma olen seda mitu korda kirjutanud ja kirjutan veel. SUREMINE EI OLE KOHUSTUS. 

Kolonel Soodlal oli tegelikult õigus. Vastupanu oli mõttetu. Need kakssada meest, kes Punaarmeele vastu minna otsustasid - mul tuleb pisar silma, kui ma oma isa nende seas ette kujutan - olid kangelased, aga kas need mõned vene tankide pihta visatud granaadid olid tõesti nende elusid väärt? 

Kas ühe linna kaitsmine on tõesti nii paljude Ukraina meeste elusid väärt?

SÕJA MÕTTEST

Zelenski tänas Bahmuti ja Soledari kaitsjaid ja ütles, et nad on andnud Ukrainale aega ja võimaluse jõudu koguda. Ilmselt siis lohutuseks neile tuhandetele naistele, kelle mehed Bahmuti ja Soledari all surid. Et nende surmal oli ka mingisugune mõte.
Mul tuleb selle peale meelde jutt, kuidas tänu Eesti leegionäride visale vastupanule septembrilõpulahingutes õnnestus tuhandetel eestlastel läände pageda. Kuna nad hoidsid rinnet kinni - nagu praegu ukrainlased Bahmutis ja Soledaris. Et nende ohvril oli ka mingisugune mõte.

Inimene otsib alati kõikidest asjadest mõtet ning nõnda otsitakse praegu mõtet ka sõjast. Meeleheitlikult. Sest mingi mõte peab ju olema, kui nii palju inimesi sureb. Mingi mõte peab olema, sest muidu me ei suudaks seda hävingut ning laastamistööd taluda. Ja kui mõtet pole, siis me mõtleme selle mõtte ise välja. Kasvõi vägisi.
Mu isa hoidis rinnet Keila all. Käis koos kolme kaaslasega Hüüru veski juures luurel. Neile satuti peale, järgnesid lasud ning neljast poisist tuli tagasi vaid üks. Seesama, kes sellest pärast jutustas - mu isa. Kuul vihises tast vaid sentimeetri kauguselt mööda. Ellujäämine andis talle võimaluse hoida rinnet edasi Keila staabi õuel. Seal pildus ta vene tankide pihta käsigranaate - kuni tank staabi õuele sisse murdis ning ohvitser ta sealt kättpidi ära rebis. Seal staabi õuel hukkus väga palju noori mehi. Nagu ka Kumna teeristil, kus samuti äge lahing käis. Enne seda hoiti rinnet ja surdi Narva all, Sinimägedes ning Tallinnas. Keila oligi üks viimaseid tugipunkte.


Sõjamöllus mõtles mu isa, et kaitseb Eestit viimase hingetõmbeni. Adrenaliin oli laes ja ilmselt oleks kaitsnud ka - kui too ohvitser poleks teda sealt ära tirinud. Sõjas sa ei mõtlegi, vaid ainult tegutsed. Ülemus annab käsu ja sa teed, mõtlemata, kas see on õige või vajalik. Ilmselt ei mõtle ka noored mehed Bahmuti ja Soledari all, vaid lihtsalt tegutsevad. Tegutsevad ja surevad. Mõni jääb ka ellu ning saab pärast oma loo ära rääkida - nagu mu isa.

Kes sõjas käinud pole, ihkab sõda, ja see, kes käinud, ei taha sõda enam iialgi. Mu isal tekkis sõja suhtes säärane vastikus, et ta ei kannatanud pärast seda oma kodus mitte mingisugust tülitsemist. Ja seda sõda ju on - üks tüli. Üks mõttetu tüli, mille targad inimesed lahendaksid ära ühe intelligentse vestluse käigus.

Aga kuni on neid, kes sõjas pole käinud ning kui ei kõla enam need hääled, kes seal käinud on, ei ole me sõja eest kaitstud. Nii kahjuks on. Sõda tuleb siis, kui sõja tegelik pale tuhmub. Ja me otsime jälle mõtet sealt, kus seda mõtet ei ole.

teisipäev, 10. jaanuar 2023

SÕDA KUI PUMMELUNG

Ma südamest loodan, et Eesti ühiskond ei lähe niimoodi lolliks nagu Soome ühiskond, kus on hakatud ostma "sõnumiga rakette," mida siis venelaste pihta lennutada. Isegi Sofi Oksanen oli oma raketikese teele pannud. Ise kirjanik! 
'
Sõbrad, sõda ei ole kunagi lahendus. Sõjast ei võida mitte keegi. Seda on korduvalt kogetud, aga ikka ja jälle tehakse sama viga. Sõda on kui hull jooming, meri-põlvini-pummelung. Pummeldajad arvavad alati, et juua võib igavesti. Et viin ei lõppe kunagi otsa. Ja et vats peab vastu, ükskõik, kui palju sa endale sisse kallad.
Sõda on nagu võidujoomine. Igaüks arvab, et võib teise laua alla juua. Ja üritab seda ka teha. 

Pummeldajad arvavad, et võivad juua igavesti. Aga jooming lõppeb alati ning ajalugu on näidanud, et ta ei lõppe kunagi rõõmupeoga. Võiduga. Hull meri-põlvini pummelung lõppeb alati, vääramatult metsiku appi-ma-suren kassiahastusega. Hullu pohmelliga.
Nii on lõppenud kõik varasemad sõda-pummelungid ning nii lõppeb ka see sõda-pummelung. Ühel hetkel ütleb pummeldajatel vats üles, sisikond voolab välja, ja siis on väga valus. Siis roomatakse, keel rinnal rippumas ning silmad pahupidi, rahu tegema. 

Ja jälle tõdetakse - kuidas nii sai ometi juhtuda? Kuidas me JÄLLE olime nii lollid? Miks keegi ei öelnud, et see JÄLLE nii lõppeb?
Aga oli neid, kes ütlesid. Lihtsalt need vaiksed hääled röögiti maha. Nagu õllelauas röögitakse maha need, kes teevad ettepaneku pummeldamisega piiri pidada. Sest see ettepanek ei ole populaarne. Kihk kakelda soojendab sooni samamoodi nagu viin ja kel juba hammas verel, see niisama lihtsalt lõpetada ei taha.

Praegu võtab pummelung üha enam tuure üles. Kaua ta veel kestab? Ma selle ühe vaikse häälena ei julge pakkuda, saan veel õllekannuga piki pead. Aga kui juba kirjanikud hakkavad rakette ostma, siis... läheb enne väga hulluks, kui läheb paremaks.

laupäev, 7. jaanuar 2023

INNO TEEB SÜÜA (PILT IKKA KA)


Hurraaa! See aeg Lõunamaal on mõjunud Innole nii hästi, et ta viitsib jälle süüa teha! Täna hommikul kostitati meid juba praetud munadega, seejärel viskas usin kokk pannile bacalhau bras'i ning praegu säriseb me bursuika peal juba kolm Astuuria vorstikest valgete ubadega. Ülinämm ning parem kui restoranis!

Inno on ülihea kokk ning kui ta süüa teha viitsib, siis on meie peres täielik pidupäev. Hõrgutavaid roogi serveeritakse üksteiseotsa, söö ainult ära :D Ses suhtes on ta väga minu isa moodi.

Ma olen palju kirjutanud sellest, kuidas mu isa oli Vorkutas ;), aga kas ma olen ka kõnelenud sellest, KUI HEA kokk ta oli? Eriti hästi oskas ta teha liharoogi. Mul on siiamaani meeles tema tehtud krõbeda romsteki maitse. Ja küpsetised, mille isa ahju lükkas! Issand jumal, kui hõrgud need olid! Suhkruglasuuriga saiakesed, erinevad küpsised, õuna- ning rabarbrikook! Vast ainult mu vanaema oskas sama head teha. Ema mitte, aga ega ta pidanudki. Kui su mees on sedavõrd hea söögitegija, siis ei ole mõtet endal üritatagi :D Ja nii ei õppinud ka mina. 

Ainus mure oli leida endale selline mees, kes ka nii hästi süüa teeks kui isa. Ja ma leidsin sellise :D Tuleb lihtsalt Inno Eestimaisest külmast kliimast vahepeal Lõunamaa päikese kätte tuua :D 

Pildil Inno valmistatud bacalhau bras (tursk kartuli ja munaga). 

ILMAST


 Paar päeva oli meil siin nö põhjapoolus, neli ööd järjest öiti kaks kraadi ainult ning ühel hommikul oli isegi muru peal härmatist näha, aga nüüd on õnneks külmalaine möödas ning öösel jälle 12 kraadi. 

Nii et nüüd saab jälle ainult kord päevas ahju kütta, muidu pidi mitu korda puid peale panema. Päeval oli täna 14 kraadi ning tibutas vihmakest.

Pilt on tehtud ühel külmemal päeval - päeval oli soe ning päike paistis :) 

kolmapäev, 4. jaanuar 2023

PORTUGALIS HAMBAARSTI JUURES

Kuna ma siin niiehknaa olen, siis kasutan aega ära oma hammaste ravimiseks :) 

Ma ei teagi, mis olukord praegu Eestis hambaraviga on, aga kui ma aasta tagasi käisin, siis läks ühe augu parandamine koos tuimestava süstiga maksma vist 70 eurot. Või umbes midagi sellist. Kuis praegu, kes käinud? 

Praegu on mul vaja parandada ära mõned augud ning panna kaks implantaati. Uurisin ka Eestis seda implantaadi asja, aga tüdisin suht ruttu, sest igal pool räägiti mulle, et oi, läheb kaks-kolm aastat, enne kui kõik korda saab. Ja enne tuleb üldse teha kaks või kolm suuhügienistiseanssi, millest igaüks maksab 100 eurot. Mina nii kaua ei viitsi oodata ja nii palju raha ma ka nõus ei ole maksma. Otsisin meie lähedal asuvast Portugali linnakesest (kuna Portugali arstid räägivad inglise keelt, Hispaania omad mitte) üles vana tuttava hambaarsti, kelle juures Inno kolm aastat tagasi käis ning keda ta väga kiitis. Ja pidin pikali kukkuma, kui arst mulle raviplaani ulatas. Ühe hamba parandamine koos tuimestava süstiga - ainult 55 eurot! 

Kuskil kolm nädalat tagasi hakkasin käima ja kaks auku on juba ära tehtud, mõned veel jäänud. Olen ülirahul, sest hambaarst räägib perfektset inglise keelt ning on väga põhjalik ja kiire. Nii et ma küll soovitaks Portugalis hambaarsti juures käia, kui te siiakanti satute. Suurlinnu soovitan vältida, seal on kõrgemad hinnad ning pelgalt konsultatsioonitasu võib olla 70 eurot, ma ühe korra maksin ja pärast pole enam tagasi läinud. Väikestes linnades on konsultatsioon ning raviplaan tasuta ning ka ravi palju odavam :) 

Kirjutage oma kogemustest Eesti hambaarstidega, hea võrrelda!

esmaspäev, 2. jaanuar 2023

KÜTAME AGA MUUDKUI AHJU!


Kui te mõtlesite, et me siin ainult pikutame, siis eksite :D Täna tuli hakata ahju kütma, sest öösel tuleb kaks kraadi (!!!). Et siis ikkagi läheb ära külmaks, kuigi ma arvasin, et sel talvel enam ei lähegi. Aga näe! Meil on siin õhksoojusmpump, aga sellise jõhkra külmaga on ahjukest ka tarvis ning õnneks on see meil toanurgas olemas. Armas väike ahjuke. Inno pani selle hommikul huugama ning nüüd, lõuna ajal, viskas veel puid peale. Tuba on nüüd mõnus soe, saame pakasele vastu minna :) Päeval on muidu soe, 13 kraadi, aga siiski mitte nii soe, et plätudega käia. Täna oli nii vile tuul, et pidin vastutahtsi kinnised kingad jalga panema.

Et meil on siis nüüd külmapühad :) Ootan väga lund, aga kardan, et kahe kraadiga seda veel ei tule. Nüüd ongi neli ööd järjest iga öö kaks kraadi, siis läheb viie peale ning laupäeval juba üheksa ning hakkab sadama.

Aga neli päeva siis ahju kütmist :) Inno väga ei vingu - ütleb, et Eestis peaks eesootava kahekümne kraadiga kolme ahju kütma - meil on ahi köögis, elutoas ning magamistoas :D Siin on ainult üks ahi ning üks kütmine. Või äärmisel juhul kaks korda päevas :D

Pildil siis me ahjuke.

MEIE ESIMENE HISPAANIA AASTAVAHETUS!


Võtsime siis esimest korda uue aasta vastu Hispaanias. Kuna meie hoovi pealt avaneb majesteetlik vaade linnale, siis ei pidanudki kuhugile minema ning saime nautida ilutulestikku oma kodus. Tõsi, südaööl ei toimunud veel midagi. Arvasime, et saluuti ei tulegi, aga viie minuti pärast oli taevas tulesära täis. Hispaanlased lihtsalt ootavad enne ilusti uue aasta ära, musitavad ja kallistavad, ning hakkavad alles siis paugutama :D 

Väike Ellu natuke kartis ja puges issi sülle :D 

HEAD UUT AASTAT TEILE KÕIGILE!!! 

laupäev, 31. detsember 2022

NOSTALGIA, NOSTALGIA. MEIE ESIMENE KOHTUMINE EDGARIGA


Panen uuesti üles Inno meenutuse sellest, kuidas käisime 2008. aastal Rahvarinde 20. aastapäeva kontsert-vastuvõtul Kumus. Edgar saatis meile kutse, tehes teoks oma lubaduse meiega kokku saada. Sel üritusel kohtusimegi temaga esimest korda.

INNO: 

"Käisime Irjaga reedel Edgar Savisaare kutsel ühel Rahvarinde 20. aastapäeva kontsert-vastuvõtul Kumus (ametlikult oli tegemist Tallinna linna korraldatud Ärkamisaja filmifestivali lõppkontserdiga). Et nii-öelda vaadata, mis värk siis on. Ja tuleb tunnistada, et oli väga lahe.

Kumu Kadrioru-poolse sissepääsu juurde oli pandud lausa punane vaip. Siis fuajees pakuti šampust. Edasi juhatati saali. Kontserti juhtisid Evelyn Sepp ja Peeter Rebane. XXI Sajandi Orkestri saatel esitasid oma laule sellised tuntud lauljad nagu Jaagup Kreem, Hendrik Sal-Saller, Tanel Padar, Jarek Kasar, Hannaliisa Uusma, Maarja-Liis Ilus, Eda-Ines Etti, Lea Liitmaa, Hedvig Hanson, Helin-Mari Arder ja Laura Põldvere.

Taustaks peab lisama, et Irjale meeldis väga Hedvig Hanson. Kes laulis tõesti hästi. Pole ka ime, ta on lauljate, Tõnu Kilgase ja Novella Hansoni tütar. Hedvig laulab oma vanematest isegi paremini. Meeslauljad olid oma vanas headuses, mind üllatas Jarek Kasari alias Chalice hääl. Varem on ta valdavalt räppinud, pole lasknud häälel kõlada, aga nüüd kuulsin esimest korda tema häält, mis on väga hea. Samuti üllatas Laura Põldvere, kes on oma häält Ameerikas koolitanud. Hannaliisa Uusma laulis ka väga hästi, lugu depressiivsetest väikelinnadest.

Savisaar andis üle meened, Tauno Kangro väiksed tööd ärkamisaegsete filmide autoritele. Seejuures näidati neist filmidest ka klippe. Njah, naljakas oli vaadata, kui saledad olid kunagi Savisaar ja Marju Lauristin. Ja kui tragid. Ei olegi päriselt aru saanud, mis must kass Lauristini ja Savisaare vahelt läbi jooksis. Nad moodustasid kunagi tugeva tandemi ja oleks võinud koos poliitikas jätkata tänaseni.

Oli selline kammerlik üritus, kokku mõned sajad inimesed. Pärast kontserti väike külm laud, kus siis sai juttu ajada ja tutvust teha. Oli üllatav, kui paljud inimesed loevad meie blogi! Isegi Savisaar andis kätt ja ütles, et on meie blogi lugeja. Ilmselt seepärast, et Savisaare partei konkurendi, Reformierakonna kohta naljalt suurest ajakirjandusest infot ei leia. Ei saagi aru, miks. Ühelt poolt mõjutab kindlasti Mart Kadastiku sõprus Andrus Ansipiga. Teisalt pole Eestis millegipärast hea toon kritiseerida juhtivat erakonda, või valitsust üldse. Kuigi see peaks just olema ajakirjanduse leib. Pigem vaatavad ajakirjanikud tähtsatele tegelastele suhu ja kirjutavad üles kõik, mis sealt tuleb. Ilma igasuguse kriitilise pilguta. Tundub, et Eesti meedia on ikka veel lapsekingades. Või pole Pätsu ajal alanud ja läbi nõuka-aja kestnud vaikiv ajastu veel lõppenud.

Siis veel üks tähelepanek. Ja seda on varemgi öeldud. Et kui algul arvati, et kõik on puha väljamõeldis, millest me oleme oma blogis kirjutanud, siis on viimasel ajal veendutud, et päris palju vastab tõele. Eks see on olnud ka meie eesmärk: mitte iga hinna eest raiuda mingit oma tõde ja seda peale suruda, vaid lasta lugejal endal veenduda ja otsustada, kas kirjutatu on ikka nii nagu on. Sest nagunii on igal lugejal oma tõde, oma nägemus sellest, mis on või ei ole.

Mul õnnestus ka ära leppida Siiri Oviiriga, kelle minu arvates meestevaenuliku kirjutise peale ma paar aastat tagasi Postimehes reageerisin, millest sai alguse paras trall. Vestluses Oviiriga tuli välja, et ta siiski väga hoolib meestest ja on üks tark, laia silmaringiga naisterahvas. Olgu veel öeldud, et targad naised on minu nõrkus.

Ajasin põgusalt juttu ka endise rahandusministri Aivar Sõerdiga. Küsisin tema käest ka praeguse majanduskriisi kohta, et kust tuleb see number 20 miljardit reservide kogumahuks, kui stabilisatsioonireserv on vaid mahuga 6 miljardit. Ta siis ütles, et see ongi jama, kasutada saab vaid stab. reservi.

Enne lahkumist kingiti kontserdil osalejatele mälestuseks CD-plaat esinejate lugudega."

Siin veel üks humoorikas lugu sellest üritusest: https://kroonika.delfi.ee/artikkel/20354056/kummal-kaunim-galojanil-voi-tahismaal?fbclid=IwAR1IihG_zUrCJRiX2wNaywZql33I8X0B2R8svrgXsJaV8SJufHk7jg-_csI

Foto autor Ilmar Saabas. 

KUIDAS ME EDGARIGA VABA ÜHISKONNA RAAMATUT TEGIME


Vaba ühiskonna raamat, mille me Innoga Edgari palvel kirjutasime ja mida mõned halvustavalt Panovi raamatuks kutsusid. See toob ka nii palju lahedaid mälestusi. Mäletan, kuidas me arutasime selle kirjutamist koos Edgariga Tallinna lahel. Edgar nimelt tegi meile üllatuse - kutsus meid Tallinna lahele jahiga sõitma ning oli sinna ka söögipoolist kaasa võtnud. Minul jälle oli kaasas värske raamatu käsikiri, millest ma talle lõike ette lugesin.

Alguses oli Edgaril tõesti selline plaan, et raamat tuleks pelgalt Vladimir Panovist - Tallinna abilinnapeast, kel kaamerate ees käed raudu pandi. Mina vaidlesin vastu, et kui me tahame tõesti kirjutada raamatut VABAST ÜHISKONNAST ning kuidas see toimima peaks, siis me ei saa kirjutada raamatut vaid ühest inimesest. Ega Panov ole ainus, kellele on liiga tehtud. Ja nõudsin, et raamatusse tuleksid peatükid ka vabadusvõitleja Tiit Madissonist, ERSP asutajast Vello Väärtnõust, Pronkssõdurit kaitsnud Öise Vahtkonna liidritest ning paljudest teistest. Oli ütlemaatagi selge, et tegu oli inimestega, kel olid erinevad seisukohad, aga minu silmis polnud sel tähtsust. Sest mida tähendab VABA ÜHISKOND? Seda, et ka kardinaalselt erineval seiuskohal olevad inimesed saavad ning tohivad koos ühes ruumis viibida ning mõtteid vahetada. Olin seda äsja ise teinud. Saanud Tallinnas Puškini kohvikus kokku Maksim Reva ning Aleksandr Koroboviga. Tutvustasin end kohe kui Eesti leegionäri tütart. Meie arusaam ajaloost oli kardinaalselt erinev, aga me saime sellegipoolest teineteisega rääkida ning meist said pärast seda sõbrad.

Üllatuslikult oli Edgar päri, ta ei hakanud mulle vastu vaidlema. Mis oli mulle täielik üllatus. Ma keerasin ta plaani pea peale, aga ta oli päri. "Hüva, teeme siis selle vaba ühiskonna raamatu," ütles ta naeratades. Ja me tegime. Tegime intervjuud ära ning kirjutasime ta paari kuuga kokku. Vahepeal oli meie pool küll läbiotsimine, aga see andis meile ainult tuult tiibadesse. 

Ja ühel päeval oligi selle raamatu esitlus, Tallinna kohvikus "Väike Pariis." Ka siin oli mul oma visioon. Ma tahtsin, et vähemasti mõned raamatu peategelased tuleksid esitlusele. Ja et kindlasti viibiks esitlusel ka mõni Öise Vahtkonna inimene. Edgarile oli see kindlasti suur poliitiline risk - teda seostati ju niigi Kremliga. Aga ta oli jälle päri. "Hüva, teeme ära," ütles ta. Minu suurimaks rõõmuks nõustus esitlusele tulema ka Tiit. Ja viibima Maksim Reva ning Pjotr Puškarnõiga samas ruumis. Kutsusin kõik ükshaaval ka lava ette ning andsin neile pühendusega raamatu. Ma olin rõõmus ning uhke, et suutsin teineteisega kardinaalselt erineval arvamusel olevad inimesed ühte ruumi kokku tuua ning ka Edgar, kes samuti esitlusele tuli, näis rahul olevat. Siit oleks saanud hooga edasi minna, Ansipi poolt tekitatud ühiskondlikke lõhesid siluma hakata, aga kahjuks ei olnud see enam võimalik - hüsteeriline nõiajaht Edgarile ning kõigele, mis kuidagiviisi seotud Venemaa ning venelastega, tõmbas plaanile kriipsu peale. 

Aga vähemasti me üritasime! 

EDGAR JA JOHN LENNON

Edgari naistest on palju räägitud, aga mulle tundub, et oma tõelist armastust, talle tõeliselt sobivat kaaslast ta ei leidnudki. 

Mul tuleb meelde, kuidas me üldse tuttavaks saime. Nimelt kirjutas Edgar 2008. aasta juulis oma blogis, et hakkab nüüd Kamasuutrat lugema ning peaks kohtuma Inno ja Irjaga, et vahetada mõtteid blogipidamise üle. Üsna varsti pärast seda võttiski ta meiega ühendust ning kutsus meid alul Rahvarinde people ning pärast lõunasöögile Tallinnasse Poska majja. Juba seal esitas ta meile palju küsimusi selle kohta, kuidas kohtusime.

Mulle tundus, et Edgar oli meie armastusloost võlutud ning tema igatsuseks oli samuti oma elu armastus leida. Ning kui sa midagi otsid, siis sind tõmbab vastupandamatu jõuga nende inimeste poole, kel see olemas on.

Lõpetuseks veel üks mäletus. Me pikutasime Pärnu rannas, kui Edgar järjekordselt helistas. "Kas tead, mis raamatut ma praegu loen?" küsis ta minult. "John Lennonist ja Yoko Onost." Edgar oli raudne mees, kindel kui kalju, aga ta oli ka suur romantik. Kes unistas suurest armastusest. 

reede, 30. detsember 2022

EDGARIST VEEL



Meenus üks tore Edgariga seotud mälestus. Nimelt kutsus Edgar meid Innoga sagedasti endaga lõunale. Kas Hundisilmale või siis mõnda restorani. Üheks tema kindlaks lemmikuks oli Willa Theresa restoran Rakveres. 

Aga panime tähele, et ta sõi sagedasti rasvaseid toite ning hakkasime muretsema tema tervise pärast. Soovitasime, et ta sööks vahepeal ka midagi tervislikkumat nagu näiteks puuvilju või salatit. Edgar lihtsalt muigas seepeale kavalalt ning ma mõtlesin, et ta lasi selle jutu lihtsalt ühest kõrvast sisse ning teisest välja.

Siis olime ühel õhtul taas Hundisilmal. Edgar oli koos Moonika Batrakova abiga katnud rikkaliku laua. Mille keskel ilutses ka suur vaagen sushit. "Vaatasin siis ka midagi tervislikku nagu te soovitasite," ütles Edgar uhkelt. Seejärel asus ta isukalt prae kallale.
Sushi jäigi tema poolt sel õhtul puutumata. Kui pärisime, et kas ta siis ise sushit ei võtagi, pelgalt rasvane toit teeb ju kõhule liiga, kostis Edgar muiates: "Mul on rauast magu!" 

Selliseid toredaid mälestusi on mul palju. Meenub veel üks tore sõit Tallinna lahel linnavalitsuse jahiga (koos söökidega muidugi!), kuhu Edgar oli millegipärast kaasa kutsunud ka Vanilla Ninja tüdruku Katrin Siska, Hundisilma toredad jaanipeod, kus kõige suurem tantsulõvi oli Edgar ise, ning tema telefonikõned, mis võisid kesta tunde. Kõige toredam oligi temaga maailma asjade üle arutada. Kuna mu isa oli mõned aastad tagasi surnud, siis ma tundsin temast suurt puudust, ning Edgar kui sama tark mees mingis mõttes asendas mulle teda. Võib-olla sai Edgar sest ka ise aru, sest ta helistas mulle väga sageli. Ka siis, kui me olime Lissabonis. Ja kohe, kui me Lissabonist tagasi tulime. 

"Aga tulge Hundisilmale," ütles ta, kui olime Tallinna lennujaamas maandunud. "Räägime juttu." Ja muidugi me läksime, sõitsime lennujaamast otse Hundisilmale ning veetsime Edgariga tunde. Ta lihtsalt oli selline inimene, kellega oli ka tunde huvitav rääkida. Jalutasime tema aias, sõime ta põõsaste marju ning rääkisime maast ja ilmast. Me viimasel kohtumisel rääkis Edgar, et tema unistus on bioonilise jalaga käima õppida. 

Ta ei andnud mitte kunagi alla - kui tema oponendid seda väita püüavad, siis see on vale. Edgar oli üks tugevamaid inimesi, keda ma tean. Ning optimistikumaid - ta uskus alati, et homme on uus päev ning et kõik pöördub veel paremuse poole.

Ning teine asi - ta ei kaotanud kuni surmani huumorimeelt ega oma ärksat, säravat mõistust. Veel mõni aeg tagasi kommenteeris ta siin mu lehel ja ma mõtlesin, et pean teoks tegema oma lubaduse talle suvel külla minna. Kahjuks ei ole see enam võimalik, aga vähemalt on head mälestused kordumatust inimesest. 

Panen veel ühe pildikese, kus oleme Edgariga tema Keskerakonna kontoris. Väike Roosi on ka pildile jäänud :) 

EDGARIST


Ohh, nii kahju. Sõber Eestist eile helistas ja ütles, et Edgar on surnud. Ma nii lootsin, et ta tuleb veel poliitikasse tagasi, sest sellise kaliibriga poliitikuid nagu tema sünnib Eesti-sugusesse väikeriiki saja aasta jooksul vaid paar. Mul on kahju, et Eesti ei osanud temasugust meest vääriliselt hinnata. Ja kleepis talle otsa ette silte, mida ta ei olnud ära teeninud. Edgari kohta võis kindlasti öelda: Riigimees. Usun, et tulevikus temast nii ka räägitakse.

Mulle jääb Edgar meelde targa inimese ning särava vestluskaaslasena, kelle mõistus oli erk ka pärast teda tabanud tervisehädasid. Tal oli ka hea, pisut vimkalik huumorimeel ning ta võis olla väga südamlik. Pildil oleme lastega pärast üht oma järjekordset lõunamaalt naasmist Edgari pool Hundisilmal ning Juuli närib Edgari kätt. "Päris kõvasti võtab kinni," muigas Edgar pärast.

Head teed, kallis sõber, ma ei unusta Sind kunagi.

teisipäev, 27. detsember 2022

MEIL ON SIIN SUVI


Ei saa aru, mis selle ilmaga lahti :D Meil on siin suur suvi :D 2020. aasta jõuluajal, mille veetsime Lissabonis, sadas siinkandis lund, aga nüüd on kohal soojalaine, mille lõppu ei paista. Päike kütab ning sooja on täna 17 kraadi, eile oli 20. 

Pildil Ella meie aias basseini ääres mängimas. Basseini veel ei saa, selleks on suts külm veel :D 

laupäev, 24. detsember 2022

JÕULUÕHTU HISPAANIAS


 Nonii, sõbrad, traditsioonilisi Eesti verivorste ma ei leinud siin kusagilt, AGA ei möödu ka meie õhtu ilma vorstideta :D Nimelt on siin poodides müügil sellised lahedad chourizo toorvorstid. Mulle õudselt maitsevad! Eestis on küll saada chourizo vorsti, aga toorvorsti ma pole näinud kusagil ning just chourizo toorvorst üks põhjusi, miks mind siiakanti alati tagasi kisub.

See öeldud - Eesti verivorste ei asenda ikka mitte miski. Need on lihtsalt kõige paremad! Mu endine portugallasest elukaaslane kirtsutas nende peale küll nina ning keeldus neid söömast. "What do you mean, Iria? (ta hääldas mu nime just nii - IRIA) Blood in a sausage?? Are Estonians crazy?" Ilmselt saate isegi aru, et ta polnud ka eriline saksa köögi fänn :D

Nii et täna siis chourizo vorstid! Innole nad ei maitse, nii et seda rohkem jääb minule ja lastele :D Inno sööb Portugali kikerhernesuppi ning on väga rahul :D Tema ei ole eriline lihasõber, vaid eelistab alati kala.

Siis vaatasime täna koos lastega muidugi Home Alone'i. Roosi ütles, et sai palju häid nippe, kuidas issile "lõkse" seada. No loodame, et ta kõiki siiski ei rakenda :D Siis vaatasime veel vanast nostalgiast Jupietrist "Jaagupi jõule" ning "Lammaste jõule" ning minu lemmikut jõulufilmi "Pettson ja Findus. Maailma parimad jõulud." Õnneks on Jupiter - saad kodust kaugel end peaaegu et kodus tunda.
Siiski ainult peaaegu :D

Nagu ma kirjutasin, siis lumest võib siin vaid unistada. Pakkisin täna õues laste kingipakke ning mul hakkas väel palav. Täna oli siin 14 kraadi ning homme tuleb 18. Nagu Eesti suvi, ausõna. Selline vihmapoolne.

Homme hommikul saavad lapsed kuusepuu (väikese potikuuse) alt kingid kätte. Otse loomulikult tõi need Jõuluvana :) Kell on meil seitse ning Roosi küsib, millal me magama läheme. Esimene kord üldse, kui ta nii vara magama minna tahab :D

Õdusat jõuluõhtut teile, kusiganes viibite!

Siin üks jõuluehtes majake meiekandis:

neljapäev, 22. detsember 2022

HISPAANIA PIPARKOOGID


 
Otsisin siit linnakesest täna piparkooke taga, sest mis jõulud need on piparkookideta, eks ole, ja olin nii õnnelik, kui täna Dia poest leidsingi :D 

Eestis vaatad, et ah, mis piparkoogid, küll juba söödud neid, aga siin maitsesid nad koos kohviga... no üli-üli head :) Ja peaaegu nagu Eesti omad. Muidugi ainult peaaegu. Eesti omad on ikka kõige paremad :) 

Vaid kaks päeva jõuludeni, sõbrad! 

kolmapäev, 21. detsember 2022

SEEKORD SIIS SELLISED JÕULUD :)


 
See aasta siis sedasi :D Lumelootus on kadunud, sest päeval on 17 ning öösel 12 kraadi :D Vahel sajab siinkandis lund küll, no 2020. aasta talvel, kõige kibedamal koroonaajal, mille veetsime Lissabonis, lausa tuiskas, aga see aasta vist ei tule kübetki. On selline soe talv. 

Samas vihma ka ei saja nagu ma kartsin, nii et täitsa tore jõul :) Aga järgmise aasta jõul siis ilmtingimata Eestis koos koheva lume ning Eesti metsast toodud ehtsa kuusega! 

Teile kõigile imeilusat lumist jõulu!!! 

Siin meie väike potikuuseke:

esmaspäev, 19. detsember 2022

EESTI APTEEKIDES EI OLE LASTE PALAVIKUALANDAJAT, HALLLLOOOOOOOOO!!!!!!!

Kuna pikemat aega ei ole Eesti apteekides saada laste palavikualandajat Nurofen ning mu Eesti tuttavad, kel lapsed haiged, on meeleheite äärel, siis käärisin siin Hispaanias käised ülesse ning saatsin Apothekale ning Benule kirja, kus küsisin, millal tuleb nende apteekidesse uuesti müügile laste palavikualandaja Nurofen Strawberry/Orange. Sain sellised vastused:

BENU: "Tere!
Kahjuks ei oska öelda hetkel. Oodatav saabumine lattu on veebruaris hetke seisuga."

APOTHEKA:
"Apteekidest on võimalik taas osta Nurofen forte Strawberry/Orange siirupit peale tarne taastumist. Ravimiameti andmete järgi on tarne taastumise aeg eeldatavasti jaanuaris 2023. aastal."

Ehk ilmselt alles veebruaris!!! Kui siiski, sest kasutatatakse sõnu "oodatav" ning "eeldatavasti." Päris jube ikka. Samas Hispaanias ning Portugalis on see ravim vabalt saadaval. 

Eesti emad peavad aga oma lastele täiskasvanutele mõeldud tablette purustama. Kas see on normaalne? Miks valitsus midagi ei tee? Apteekides ei ole laste palavikualandajat, hallooo! Milleks me teid sinna valinud oleme, ainult Macroniga musutama või?