Isa sünnipäeva auks avaldan uuesti ka tema mäletused, mis räägivad tema lapsepõlvest, noorusest ja 17-aastaselt Eesti Leegioniga liitumisest. Siin mäletuste esimene osa:
„1944. aasta kevadel,pärast 9. klassi lõpetamist Tartu Treffneri gümnaasiumis siirdusin Võrumaale, Osulasse oma ema juurde suvevaheajale. Ema elas endiselt Osula koolimajas teisel korrusel, kus tema käsutuses oli kaks tuba ja üldkasutatav köök.
Samas koolimajas olid veel korterid koolijuhatajal E. Vendal alumisel korrusel ja teisel korrusel elunesid mu ema naabruses õpetajad Richard Iher ja Elfriede Kostabi.
Koolijuhataja Venda oli küllaltki karmikäeline mees, kes tikkus oma õpilasi kõrvast sikutama, mille tõttu tuli tal isegi ühe lapsevanemaga kohut käia. Oli Isamaaliidus (Pätsi partei) ja esines koosolekutel isamaaliste kõnedega. Elfriede Kostabi oli tagasihoidlik ja viisakas õpetaja ja praeguse kuulsa väliseesti kunstniku Mark Kostabi vanatädi. Richard Iher kirjutas okupatsiooni ajal romaani, mis Võru lehes järjejutuna avaldati. See oli üsna venevastane romaan ja teda oleks ka kindlasti represseeritud, kui ta pärast sakslaste lahkumist poleks kiiresti ära kolinud kusagile Põhja-Eestisse.
Richard Iheril oli lapsehoidjaks ja koduabiliseks üks nooruke tütarlaps nimega Advig, kellesse ma kõrvuni armusin. Olin tollal 17. aastane ja Advig oli minust kaks aastat vanem. Talle tegi minu temasse kiindumine nalja ja kuigi käisime mõned korrad jalutamas, piinas ta mind jutuga, et temale meeldivad vanemad mehed, hallide meelekohtadega. Ka hakkas ta pärast kurameerima ühe sakslasega, kellega nende lahkumisel läks minema ja kuuldavasti vallaslapsega maha jäi.
Ema juures elas ka nüüd mu tuberkuloosihaige õde Aino. Aino jättis ülikooli pooleli, kui abiellus kaasüliõpilase Huko Kallastuga. Huko oli üsna kena välimusega, kuid ääretult vastiku iseloomuga mees, kellega mina absoluutselt läbi ei saanud. Nad avasid Eesti Vabariigi lõpupäevil mu isa majas Tartus leivatööstuse, mis nõukogude korra kehtestamisega ja isa maja natsionaliseerimisega riigistati.
Ainol ja Hukol sündis kaks poega. Esimene poeg Alo sündis 9. aprillil 1942. aastal ja Taso aasta hiljem. Taso sündis tervise häirega. Tal oli sapijuha umbes, mis praegusel ajal oleks kõrvaldatud kerge operatsiooniga. Tol ajal aga seda ei tehtud ja Taso suri peatselt pärast sündi. Taso sünnitamise ajal olid haiglad väga külmad ja Aino sai kopsupõletiku. Kuna Taso paigutati haiglasse, siis Aino käis teda kopsupõletikuga haiglas imetamas. Ka kodus pidi ta haigest peast kodutöid tegema, sest Hukol ei kõlvanud „naistetöid” teha.
Kusagilt sai Aino tuberkuloosi nakkuse (minu ema arvates tekist, mis toodi Huko vanemate juurest ja mida oli kasutanud tuberkuloosihaige inimene) ja nüüd oligi Aino meie ema juures, kes teda põetas. Vanema poja Alo viis Huko oma vanemate juurde, kus ta sai difteeria nakkuse. Kuna Huko armastas spartalikku kasvatust, siis haige lapse eest hoolitsemine oli puudulik, talle anti haigest peast hernesuppi, mida poiss ei armastanud. Samuti arvati, et tal on hoopis angiin ja küllap saab peagi terveks. Mõne aja pärast Alo suri ja see oli mu haigele õele masendavaks löögiks. Muidu oli Alo hästi kena ja tore laps.
Huko oli Tartus politseis kriminaalkomissar ning minu õe maal olles hakkas kurameerima oma vana armastusega. Kuna Huko elas Tartus minu isa majas, siis sai Aino sellest teada minu isa kaudu, ja seegi oli Ainole suureks löögiks.
Osula koolimajja oli paigutatud sel suvel üks saksa sõjaväeosa, mis pidi olema mingi propaganda üksus. Millega nad tegelesid, seda oli raske öelda, kuid peaaegu iga päev olid koolimaja saalis kinoetendused, kus näidati tolleaegseid saksa filme. Mõni neist oli üsna hea ja käisin ka pidevalt neid vaatamas. Muidu sain saksa sõduritega üsna hästi hakkama, kuid mõned ülemused olid üsna ülbed ja upsakad. Eriti jäi mulle meelde üks ohvitser nimega Kragenicks, kes kord mulle vastu tulles käratas: „Warum grüssen sie nicht?” (Miks te ei tervita?). Vaatasin talle jonnakalt otsa, sest tuli meelde laul „Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga” ja kõndisin minema. Edaspidi käisin tast demonstratiivselt suure kaarega mööda, kuid tervitama ei hakanud. Ka üks allohvitser tahtis, et ma teda tervitaks, kuid vältisin tedagi.
Sakslastega olid kaasas ka mõned vene rahvusest tüdrukud ja üsna kena väljanägemisega. Eriti on meelde jäänud üks umbes 20-aastane tüdruk Lena Vlassova, kes käis mu õega juttu ajamas, ja näis, et ka mina teatud määral meeldisin talle. Ükskord kutsus ta mind jalutama ja läksime üsna kaugele mööda maanteed. Järsku keeras ta metsa alla ja hakkas lilli korjama ning kutsus mind endaga kaasa. Hiljem kahetsesin, et oleks ju võinud minna, kuid millegipärast ma teelt ei lahkunud. Kui ükskord heitsin Advigile ette, et ta sakslastega kurameerib, vastas ta, et mina olevat ka Lenaga metsas käinud.
Saksa sõdurite seas oli ka üks sümpaatne sõdur nimega Heinz, kellele hakkas meeldima mu õde Aino. Aino rääkis, et kord oli ta tahtnud Ainot suudelda, kuid Aino keeldus ja ütles, et ta on haige ja võib anda nakkust. Heinz vastas talle, et tema jaoks pole Aino haige ja armastab teda. Midagi tõsisemat nende vahel siiski ei toimunud.
Sõjaväeosas oli ka üks velsker. Kuna arstimitest oli puudus, siis osutas see velsker ümbruskonna elanikele arstiabi, mille eest tasuti toiduainetega, sest raha ei maksnud tol ajal midagi. Nimetatud velsker, kelle nime ma olen unustanud, hakkas ka Ainot ravima, öeldes, et tal olevat mingit tuberkuloosivastast ravimit, mida tuleb perioodiliselt süstida. Selle ravi käigus märkas minu ema, et pärast igakordset süsti oli Ainol halvem, kuid velsker rahustas teda, et see pidavat olema loomulik.
Pärast umbes kuuaegseid süste Aino tervis järsult halvenes, ta hakkas seosetult rääkima ja tema jutust ei saanud enam midagi aru. Käisime emaga isegi Võrus ühe arsti juures, kuid ka see ei osanud midagi soovitada. Mõne päeva pärast hakkas Ainol tulema suust verd ja ta suri. Matsime ta Tartusse Pauluse surnuaiale oma poegade kõrvale.
Augusti algul hakkas ida poolt kostma juba kahurimüra ja pimedas oli näha sealtpoolt punane kuma. Sakslased kaevasid koolimaja müüri alla augu ja paigutasid sinna midagi. Koolijuhataja Venda uuris välja, et koolimaja mineeriti ning sakslased tahtsid selle endi äramineku järel õhkida. Venda aktiivse tegutsemise ja veenmise tagajärjel jäi koolimaja siiski õhku laskmata.
Ühel augustikuu päeval hakkasid sakslased lahkuma. Kuna nad pidid taganema läbi Tartu, veenis ema mind nendega kaasa minema, isa juurde Tartusse. Ise ta ei tahtnud kodu maha jätta.
Nii jõudsingi Tartusse isa juurde. Oli välja kuulutatud mobilisatsioon saksa sõjaväkke 1926. aastal sündinud noormeestele. 1927ndal aastal sündinud noormehed, sealhulgas ka mina, pidid minema lennuväe abiteenistusse.
Leidsin, et on aeg ka minul minna relvaga käes kodumaad kaitsma ja otsustasin minna vabatahtlikult Eesti Leegioni.
Õieti tahtsin juba aasta tagasi (1943)astuda Eesti Leegioni koos oma sõbra Otto Peetsoga. Otto oli minu väga hea sõber ja elas Tartus minu isa majas koos oma ema ja võõrasisaga. Tema võõrasisal oli siin kellassepa töökoda. Otto võõrasisa Nikolai Lauri oli väga hea kellassepp, kuid kui jooma hakkas, siis kestis see umbes kaks nädalat. Siis jõi ta kõik oma raha maha ja pani riided panti. Ainult oma kellassepa tööriistu ta ei puutunud, samuti võõraod parandada antud kelli. Kui joomatuur mööda läks, siis hakkas jälle tööle ning maksis oma võlad ja see kestis kuni järgmise joomatuurini.
Nagu ma juba mainisin, tegime Ottoga juba avaldused sõjaväkke astumiseks, kuid minu isa väga tugeva vastuseisu tõttu jäi minul see asi pooleli. Otto aga saadeti Narva rindele, kus ta sai 1944. aasta kevadtalvelkergelt haavata ja oli Tallinna haiglas Tallinna nõukogude lennuväe pommitamise ajal. Pärast Tallinna pommitamist tuli ta Tartusse „hüppesse” (deserteerus) ning siin elasime koos üle Tartu pommitamise ning elasime lõbusalt kuni ajani, mil läksin koolivaheajale. Otto aga jäi purjuspäi dokumentide kontrollile vahele ja kui ta autole paigutati, virutas ühele sandarmile jalaga.
Deserteerumise ja sandarmitele vastuhaku eest paigutati ta Patarei vanglasse. Seal jäi ta tüüfusesse, mida jutu järgi levitasid vene sõjavangid, puhudes läbi toru haigetelt võetud täisid vangis olevate sõdurite kambrisse.
Paar kuud enne Punaarmee sissetungi sai Otto vanglast vabaks ja oli mõni aeg Klooga õppelaagris ning hiljem Tallinnas. Mõni päev enne Punaarmee sissetungi Tallinnasse võeti võim sakslastelt üle ning Toompeal heisati sinimustvalge lipp (Anna Saaroni kinnitusel oli üks lipuheiskajatest olnud Otto - Irja).
Kui venelased olid Tallinna vallutanud, tõmbas Otto erariided oma vormile peale ja püüdis naasta Tartusse. Õnnetuseks jäi ta teel kontrollile vahele ning kui kontrollivad Punaarmeelased avastasid tema erariiete all saksa vormi, tulistas üks sõdur teda rindu, ise karjudes: „Ah, tõ jebannõi fašist!” Ottol tungis kuul eest läbi kopsu ning väljus õlast. Kuuli tabamuse tagajärjel kukkus ta maha, kuid kuna ta oli noor ja tugev poiss, hüppas uuesti püsti ning et ta valdas üsna hästi vene keelt, hakkas protesteerima, et meie võitleme siin sakslaste vastu ja pole õiglane teda maha tappa. Õnneks juhtus kohal olema arusaaja ohvitser, kes andis käsu Otto ellu jätta, ning poiss visati veoauto kasti ning toodi Tartu haiglasse, kus ta peatselt paranes.
Pöördun nüüd tagasi enda sõjaseikluste juurde. Kui olin end sõjaväkke arvele võtnud, pandi meid rongile. Siin juhtus mul väike äpardus. Kuna ärasõit viibis, siis otsustasin veel kord kodus ära käia. Kohtusin isaga, kes veenis küll mind sõjaväkke minekust loobuma, kuid olin kindlalt otsustanud siiski minna ja läksin tagasi raudteejaama.
Seal selgus, et ešelon koos nekrutitega oli ära sõitnud. Õnneks oli ka üks saatemeeskonna mees maha jäänud ning sõitsime reisirongiga ešelonile järele. Teel olles kontrolliti meid saksa sõjaväe sandarmite poolt, kuid kuna teisel mehel olid dokumendid korras ning luba nekruteid saata, siis jätkasime teekonda.
Vagunis juhtus mul ka äpardus. Nimelt jäin vagunis tukkuma koos prillidega. Une pealt aga kukkusid prillid maha ja üks prilliklaas mõranes. Mõranenud prilliklaasiga jätsin küll veidi hädise mulje, kuid hiljem võis sellest isegi kasu olla, kui tuli tagasi koju pöörduda.
Niisiis saabusime augusti algul Kloogale,kus mind määrati sidekompaniisse. Väljaõpe Kloogal oli väga pingeline. Meid õpetati relva käsitlema, telefoniliine rajama ja kuidas lahingus käituda. Eriti on meelde jäänud, et rangelt nõuti maha heites, et kontsad oleks tihedalt vastu maad surutud, et kuul kontsa ei purustaks.
Hiljem lahingus olles oli väljaõppest väga palju kasu. Väljaõpe Kloogal kestis peaaegu 20. septembrini. Kuulusime relva SS 20. diviisi koosseisu ja SS väeosadel tätoveeriti käele veregrupp. Õnneks meile seda teha ei jõutud ning hiljem päästis see mind süüdistusest kuulumises saksa sõjaväkke.
See võis olla 18-19. septembri paiku,kui läks lahti jutt, et Klooga õppelaager likvideeritakse, meid aga viiakse Paldiskisse, kust sõidame laevaga Saksamaale.”
Ülal leegioni poisid, Narva rindel sõdinud Otto Peetso ja Keila all, viimastes septembrilõpulahingutes osalenud Georg Vaher.
