SÕJA ANATOOMIA

Millest süttib sõda? 

Sõda süttib riigijuhtide lollusest. Rumalad riigijuhid ei saa omavahel kokkuleppele. 

Miks jätkub sõda? 

Sõda jätkub, sest rumalad riigijuhid ei suuda õigel ajal rahu sõlmida. 

Miks lõppeb sõda? 

Sõda lõppeb, sest rumalad riigijuhid - või rumal riigijuht - on ühel hetkel nii vastu seina surutud, et on sunnitud rahu sõlmima.

Kes maksavad kogu selle rumaluse kinni?

Selle rumaluse maksavad kinni tavalised inimesed oma eludega.

LOLLID ÜLEMUSED VERSUS TARGAD ÜLEMUSED

Kui te ei ole veel vaadanud filmi "All Quiet on the Western Front" ehk "Läänerindel muutuseta," siis palun vaadake. Selle filmi üks põhisõnumeid on minu meelest see, kuidas võib inimese ning laiemalt rahva saatus oleneda sellest, kas tal on targad või lollid ülemused. 

Saksa sõduritel olid lolllid, kes saatsid nad silmagi pilgutamata mõttetusse surma. Ning tegid enne seda väga palju lolle vigu.
Nüüd räägin ühe loo. Minu tollal 17-aastane isa oli 1944. aasta septembris Keila staabi õuel, kui Vene tankid sinna üle aia sisse sõitsid. Isa hakkas kohe nende pihta käsigranaate pilduma, nagu ka teised sõdurid ning üks ohvitser, kes seal koos nendega oli. Ohvitser viskas granaate kõige paremini ning seepärast andis isa oma järelejäänud granaadid ohvitseri kätte. Ohvitser viskas need ära, aga sellele vaatamata ei õnnestunud neil tanki peatada. Lihtsalt mõned tankist välja karanud mehed tõmmati maha. 

Granaadid said ühel hetkel otsa. Mu isa ja teised noored sõdurid tahtsid seepeale minna tankide vastu püssidega. Et ei anna alla, võitleme surmani. Ohvitser andis neile aga käsu taganeda.
"Poisid," ütles ta neile Keila lähedal metsatukas, kus nad peatuma jäid. "Teie minge nüüd ära koju, mina üritan Saksamaale pääseda." Mu isa sai kiita vapruse eest ning üks teine poiss, kes taganedes püssi maha viskas, pahandada. Kuna üks õige sõdur ei viskavat kunagi püssi maha - ka siis, kui taganeb. 

See ülemus oli tark. Ta nägi, et vastupanu oli mõttetu ning päästis mitmekümne noore mehe elu. Ka minu isa elu. Ma olen talle väga tänulik ja tahaksin teada ta nime. 

Ma loodan, et kui see hetk on käes, mil Eesti on taas samas olukorras, kus tuleb püss kätte võtta, või veel parem - kui on veel võimalik püssi kätte võtmist ära hoida, siis on meid juhtimas mitte lollid, vaid just sellised targad ohvitserid. Mitte vastikud pujäänid, kes on nõus enda pagunite nimel ohverdama terve üksuse. 

Või kogu rahva.

EI MEELSUSVANGIDELE!

"Ma olen kõigiti selle vastu, mida sa ütled, aga ma kaitsen kuni surmani sinu õigust seda öelda," on öelnud üks suur filosoof ning kunagi korrati seda lauset ka Eestis suure uhkusega. Sest see lause, selle lause austamine ühiskonnas, näitab, kui demokraatlik on see ühiskond. Ma usun, et ei pea teile lahti seletama selle tähendust.

Just sellel lausel seisab demokraatia. Kui me seda lauset enam au sees ei hoia, siis see on nagu me piltlikult saeksime oma, Eesti demokraatial jala alt ära. 

Kunagi, Nõukogude Liidu ajal, olid meil meelsusvangid. Ning me kõik, kes me ihkasime vaba ning demokraatlikku Eestit, teadsime, et meelsusvangide olemasolu on diktatuuri tunnus. Vahet pole, kas diktatuur on kõva või poolkõva, diktatuur ei ole enam demokraatia.
Palun, ärme tekita Eestisse meelsusvange. Keda hoitakse vangis seepärast, mida nad mõtlevad või ütlevad. Kus käivad, kellega kohtuvad. 

Vastasel juhul me anname oma Eesti ära juba enne, kui ta meilt ära võetud on.

#AivoPeterson 

#JüriKivit

KAS ME OLEME KODUSÕJA LÄVEL?

Eesti elu distantsilt vaadates hämmastab mind kõige rohkem, kui vihaseks eri meelt olevad inimesed teineteise peale on läinud. Ei vaielda enam mõnuga, huumoriga, vaid raevukalt, veriselt, niiöelda elu ja surma peale. Ma ei räägi enam eestlastest ja venelastest, vaid ka eestlastest omavahel. Teineteist sõimates minnakse nii vägivaldseks, et mul tõusevad ihukarvad püsti.

Kas see on sõja mõju? Või mis on Eesti inimesed selliseks teinud? Et enam ei saa rahulikult arutleda. Rahulikult arutleda enam justkui ei tohigi. Sa pead valima poole ning kui see su pool erineb su sõbra poolest, siis oled kohe vaenlane. Või vähemasti kollaborant.

Huvitav, et Eesti inimesed on üle võtnud sõja terminoloogia. Vaenlane, kollaborant, tuleks seina äärde panna jne. Keda vaenlaseks peetakse, sellele ei halastata, see lastaks kohe maha, kui võimalus oleks. Või antaks vähemasti peksa.

Naljakas on see, et mu isa, kes päriselt sõjas käis, ei kasutanud kunagi selliseid väljendeid. Tema jaoks ei olnud keegi vaenlane ning ta ei nimetanud ka kedagi kunagi kollaborandiks. Ja ta oli olnud vanglas, Vorkutas. Kui keegi kedagi sõimas, siis ütles mu isa: "Lõpeta see tsoonimehe kõnepruuk." Tema jaoks olnuks alandav kellegi kallal vägivallatseda või kedagi vägivallaga ähvardada.

Samas neil, kes pole sõjas käinud, on vaenlased ja kollaborandid. Juba enne sõda. Ning kange himu omakohut pidama hakata. Vägivallatseda. Oleks ainult keegi, kellele saaks vastu nina anda.

Ma ei usu, et see viha on Eesti rahvas endas tekkinud. Ma ei tea, et Eesti rahvas oleks kunagi sellist viha olnud. Sellist... sellist kodusõja eelset viha. Aga kui ma mõtlen sellele, mida ma Facebookist lugenud olen, mida inimesed teineteisele ütlevad, siis ma arvan, et Eesti on kodusõja lävel. Umbes nagu Soome, kui omavahel pistsid rinda valged ja punased.

Seda viha on meis õhutatud juba Pronksiööst peale ning iga natukese aja tagant on õli tulle valatud. Millal see kõik lahvatab, ma ei tea, aga kui nii edasi, siis ilmselt pea.

Või lõpetame selle tsoonimeeste kõnepruugi? 

Pildil minu isa (paremal) koos laagrikaaslastega Vorkutas. Elu laagris oli küll raske, isal kukkusid seal juuksed peast välja ning süüa sai kehvasti, kuid vaatamata sellele oli ta üks päikeselisemaid inimesi, keda ma tean. Ta ei haudunud kunagi kättemaksu ega soovinud kellelegi halba. "Iga rahva seas on häid ning halbu inimesi," ütles ta. Jah, ta sõdis venelaste vastu, aga vene rahvast, rahvust, ei vihanud ta kunagi.

KAS MEIL ON VEEL SELGROOGU?

Ma ei tea, kuidas teiega, aga minul on tuju täna juba palju parem. Eile oli muidugi šokk. Isegi Inno oli šokeeritud ja Inno pole just tihti šokeeritud. Just pettuse ulatuse pärast. Tunnistan, et ma oleks ära ostnud selle, kui Reff oleks saanud 30 kohta. Ok, isegi 32, nagu kõige optimistlikumad küsitlused näitasid. Aga 37? Peaks olema puhta ull, kui seda usud. Lisaks viivitamine e-häälte edastamisega. Inno arvas, et seal võis olla Venemaa küberrünnak, mispeale päriselt antud hääled haihtusid, ja reffid panid siis uued oma nägemuse järgi asemele. Sest küberrünnakut tunnistada ei saaks ju ilmaski. See oleks katastroof ning seaks kahtluse alla e-hääletamise üldse. See tuleks ebaturvalisuse tõttu ära lõpetada nagu Michigani ülikooli teadlased eestlastel teha soovitasid. Aga reffid poleks sellega ilmaski nõus, kuna nende valija on laisk ning jaoskonda minna ei viitsi. Nende ainus chance on e. 

Seega peame siis kuidagi edasi elama selle näkkukarjuvalt manipuleeritud valimistulemusega. Ahjaa, eriti karjuvalt manipuleeritud on Kagu-Eesti tulemus. Me peaks siis uskuma, et Võrumaa inimene ütles: "Jahh! Paugutage mu kõrva ääres edasi! Palun veel pauke!" Liina Kersna üle 4000 hääle pole selgelt ausa hääletamise tulemus. Ja ma ütlen seda Nursipalu polügooni pooldajana. Jah, ma olen polügooni poolt, aga ma pole loll ning ma leian, et lõppastmes peab sõnaõigus olema kohalikul elanikkonnal. Võrumaal oli vaja manipuleerida nii suurelt selleks, et kohalikest elanikest üle sõita. Ja öelda: "Aga vaadake, kui palju me Võrumaal hääli saime, järelikult on meil õigus polügooniga edasi minna!" 

Ehh, no mis teha. Kuidagi oleme me rahvana ise endale mütsi pähe tõmmata lasknud. Sest kui kusagil mujal sellist e-hääletust pole kui meil ning selle põhjuseks on toodud asjaolu, et nende tulemusi ei ole võimalik kontrollida, siis kuidas ometi oleme meie olnud nii juhmid, et me pole sellele vastu seisnud? Ok, Reff tegi riigipöörde, ei lasknud teha auditit, jah, aga tunnistagem, et me lasime selle peale õlad längu ning tõmbasime kõrvad ludusse. Ja vot, nüüd on tulemus käes. Nüüd on meile võimalik presenteerida mistahes tulemust. 

Süües kasvab isu. Sedapuhku tekitas Reff endale 37 kohta, järgmisel korral juba 57. Ja siis 77. Ükspäev võime ise Venemaaga liitumist paluda, sest ausalt, vahet ju pole. Üks manipuleerimine, üks diktatuur kõik.

Või on meis siiski veel võitlusvaimu, selgroogu?

ET ÕHTUL OLEKS PÕHJUST RÕÕMUSTADA

 Kallid sõbrad, kui see teid lohutab, siis meil siin ka täna juuuuube külm ilm ehk 9 kraadi. Ning lödistab vihma. Nii juba nädal aega tegelikult. Passime toas ja välja tõesti ei kisu. 

Teile aga soovin toredat valimispäeva! Valige kindlasti EKRE. Et õhtul oleks põhjust rõõmustada ning homme oleks lootust, et elu Eestis läheb paremaks. 

Meie elame teile siit Portugalist südamest kaasa ning loodame, et saame tagasi tulla Eestisse, kus riiki juhivad KONSERVATIIVID! 

NÜÜD VAID TÄISKÄIGUL EDASI, EKRE!

Reformierakonna kaks suurt möödalasku enne valimisi - nn Prigožini afäär, kus seoti ühte lausesse Prigožin ja EKRE ning Ukraina käsul purustatud tanki vedamine Eestisse ja selle omavalitsustele peale pressimine. Kusjuures mõlemal puhul olid kaasatud välisjõud. Mis näitab, et Reformierakonnale on oma rahvas sülitada ning kõige tähtsam, mida arvavad teised - Ameerika, Brüssel ja Ukraina. Ja Prigožin :D

Pärast seda hakkas Reformierakonna toetus kukkuma ning on nüüdseks juba EKRE toetusega võrdsustunud. Jumal tänatud, et eestlased hakkavad LÕPUKS OMETI aru saama, kes nende eest PÄRISELT seisab. Nüüd ei muud kui täiskäigul edasi ning päästame Eesti! 

KAS VALITSUS TAHAB EESTI MEHED UKRAINASSE SÕDIMA SAATA?

Nonii, kaitseministeerium otsustas siis suurendada kaitseväe sõjaaja isikkoosseisu poole võrra ehk 26 700lt 43 700ni. Nii et sel aastal potsatab "sõaaja teatis" veel 20 000 mehe postkasti. 

Mind aga huvitab, kust nad need mehed võtavad. Reserviste meil ju ainult 20 000 ongi või on teil teistsugused andmed? Kas siis hakatakse kutsuma ka neid mehi, kes pole reservistid? Kes pole vahepeal üldse õppustel käinud?
Ja mille järgi neid mehi välja valima hakatakse? Vanuse järgi või füüsilise võimekuse järgi? 

Brrr, üldse ei meeldi mulle see militarism. Minu arvates peaks seda militarismi praegu tugevalt maha keerama, mitte sellele auru juurde lisama. 

Sisuliselt käib Eestis varjatud üldmobilisatsioon - 26 700 meest on juba mobiliseeritud ning 20 000 mobiliseeritakse juurde. Keda on siis võimalik saata, kuhu iganes, kui valitsusel selline tuju tuleb. Ilmuma peavad mehed ju viivitamatult, isegi väikeste laste juurest kutsutakse isad ära. Mis, kui valitsusel tuleb pähe näiteks saata see "isikkoosseis" Ukrainasse sõdima? Või mujale, kus NATO vajalikuks peab? Ei tea, kas on võimalik keelduda? Väga kahtlen selles.

Ka seda aspekti silmas pidades on ülioluline vaadata, keda sa neil valimistel valid. Et võimule ei saaks valitsus, kes saadab meie mehed Ukrainasse surema. Sest praegusele valitsusele on selgelt Ukraina tähtsam kui Eesti.

KAS JÄÄME ORJADEKS VÕI HAKKAME MÕTLEMA OMA PEAGA?

Eesti rahva edasine saatus otsustatakse 5. märtsil. Päriselt, ma ei tee nalja. Kas läheme edasi samas vaimus, kuulekate orjadena või hakkame otsustama oma asju ise. Oma pea ja sirge seljaga.

Oli üksi asi, mida minu isa mulle kogu aeg meelde tuletas. Et ma seda mitte mingil juhul ära ei unustaks. "Tee alati oma pea järele," ütles ta. "Kuula alati kõik teised ära ja siis tee ikka oma pea järele." Seda tarkusetera ei mõelnud mu isa ise välja. Seda oli talle õpetanud tema ema, Osula kooli juhataja ning algklasside õpetaja Julie Eveline Vaher. Ja Juliele jälle tema isa Aadam Purru, kihelkonna koolmeister. Nii õppisin ka mina oma peaga mõtlema.

Oma peaga mõtlemine ning oma pea järgi tegemine on minu meelest oluline ka riigi ning ühiskonna jaoks laiemalt. Sest iga riik ning rahvas tajub ise kõige paremini, mis on tema jaoks kõige parem. Kuna see teadmine on selle riigi ning rahva hinge talletunud aastasadade või isegi tuhandete vältel. 

Nii ei tea seda, mis on meie, Eesti rahva, jaoks hea Kreml ega ka mitte Washington, London või Berliin või Pariis. Joe, Vladimir, Rishi, Olaf ja Emmanuel võivad olla meie liitlased või isegi sõbrad, aga neile ei saa anda voli kujundada meie rahva saatust ning lugu. Seda peame ikka ise tegema, tajudes juurte sügavuseni oma riigile ning rahvale ainuomast mustrit ning teekonda. 

Sestap eksivad kõik need poliitilised jõud, kes räägivad, et peavad ühes või teises küsimuses teiste riikide ning rahvastega nõu pidama. Või kes teevad midagi mõne teise riigi palvel - nagu nüüd veab Reformierakonna juhitud kaitseministeerium purustatud Vene tanki mööda Eestit ringi Ukraina palvel. Siit on hästi näha, kuidas lülitatakse täielikult välja omaenda rahva taju ning asutakse teenima teise rahva huve. Mis ei ole ega saagi olla samad, mis meie rahva huvid. Sest iga rahva lugu on erinev ning unikaalne. Kes seda lugeda ei oska, ei kõlba ka seda rahvast valitsema. 

Kui te neil valimistel millestki lähtute, siis lähtuge sellest - kes poliitilistest jõududest tajub kõige paremini minu rahva lugu? Kes austab kõige rohkem meie rahva ajalugu? Kelle jaoks on see, mida "teised" tahavad või soovitavad, kõige vähem tähtsam? Põhiline - kes julgevad teha oma pea järele? 

Minu jaoks ei ole kahtlust - selleks on EKRE. EKRE ei ole nõus kellegi ees koogutama ega kellelegi kaasa kaagutama. Selline oma pea järgi tegemine on orjapidajate ning nende ülevaatajate jaoks arusaadavalt hirmutav ning seepärast see punnitatud skandaal vahetult enne valimisi. Aga ka seda ei suutnud nad välja mõelda ning läbi viia ise, oma peaga. Ka siin oli neil vaja välisabi. Välisabi, et rünnata OMA INIMESI. Täpselt samasugusest mustrist lähtuvad nad ka siis, kui võimule saavad. 

Mul on ettepanek. Lõpetame selle pika ja piinava orjaöö ja hakkame oma peaga mõtlema!

KOOLIVAHEAEG PORTUGALIS

Eile algas siis koolivaheaeg ka meie Juulil ja Roosil ning otsustasime selle veeta Portugalis, meie Hispaania kodukesest tunnise autosõidu kaugusel asuvas Castelo de Vide'i linnakeses. 

Nii Hispaanias kui Portugalis on praegu külmalaine, öösel nullis ning päeval 13-14 kraadi, aga päeval on soe, sest päike kütab juba mõnusalt. Saab jalutada ja mänguväljakul hullata. Seda täna tegimegi. 

Siin vapper väike Ella mänguväljakul jooksmas ning all kohe õide puhkev puu. 

ÄRGE NÄIDAKE MEILE TANKE

Ärge näidake meile tanke
mis võitud on verega
sest silmad ei ole seks loodud
et hävingust lummuda

Ärge tooge me kohale tiibu
mis tahavad rünnata
sest elav ei igatse surma
ja tahab vaid hingata

Ärge joobuge ühestki võidust
mis toodud on lahingust
sest süda on sedasi tehtud
et tunneb vaid ahistust

MA TAHAKSIN KODUS OLLA

Ma tahaksin kodus olla
kui kahurid vaikivad
ja nende ängistav kõma
mu kõrvu ei ulatu

Ma tahaksin kodus olla
kui himarsid lahkuvad
ja nendega üheskoos kõik need
kes sõtta meid kisuvad

Ma tahaksin kodus olla
kui rahu on meiega
ja tankide kõledat terast
ei pea enam nägema

Ma tahaksin kodus olla
kui kallim on minuga
ja teda ei kutsuta ära
teiste sõdasid sõdima

UUS ROMAAN JUBA VAIKSELT KUJUNEB

Tegin täna uue romaani kohta viimaseid märkmeid ning varsti hakkan kirjutama. Juhhei, süžee loksus paika - tänu Nursipalu vaidlusele, mis mind tohutult inspireeris. 

Ega ma teile palju ette ära ei räägi, aga peategelaseks on muidugi jälle meie paljukannatanud portugallane Joao. Vahepeal on möödunud kümme aastat ning Eesti Vabariigi poolt kehtestatud sissesõdukeeld Joaole on lõppenud. Lissabonis möllab koroona ning Joao, kes kohutavalt kardab haigusi, tahab sealt ära põgeneda. Kuna tema süda jäi Eestisse, siis otsustabki ta oma väikese Fiat Puntoga Eesti poole sõitma hakata. Igatsedes vaid rahu. 

Eestis satub ta aga taas tohutute sündmuste keerisesse - kui esimeses romaanis oli tegevusajaks Pronksiöö ning tegevuspaigaks Tallinn, siis nüüd Lõuna-Eesti ehk Võru, kus on parajasti käimas rahvaülestõus. Vaevalt jõuab Joao Eesti piiri ületada, kui ta nende sündmuste keerisesse satub. Ning loomulikult ei maga ka Venemaa. Üsna pea avastab Joao end venelaste käest vangist. Kuidas ta sinna sai, noh, sellest loete juba raamatust :) 

MIS TUNDED SEOSES VABARIIGI AASTAPÄEVAGA

Naljakas on mõelda, et oleme siin olnud juba pea aasta. Ja et see siin on meie viimane Eestis tehtud pilt. 1. märtsil. Kuus päeva enne reisi. Et sõda oli selleks ajaks kestnud kuus päeva.

Mul on see nii hästi meeles. Enne seda hõljusin mõnusas talvises fluidumis. Ainult Inno küsis mult paar päeva enne 24ndat veebruari imeliku häälega, et mis ma arvan, kas sõda algab. Loomulikult mitte, vastasin ma heatujuliselt. Mul polnud mingit sõja tunnet. Aga Inno oli ikka imeliku näoga. Ma ei pööranud sellele aga suuremat tähelepanu, seda enam, et ka kõik mu sõbrad kinnitasid ühest suust, et mis sõda, Venemaa näitab ainult musklit. 

Aga siis sõda algas ning kõik muutus järsult. Sellist 24ndat veebruari polnud mu elus kunagi olnud. Sellist... sünget. Ma mäletan, et läksin sel päeval poodi ja mulle tuli vastu naabritädi, kes hakkas kohe esimese asjana rääkima Putinist. Me polnud temaga kunagi varem Putinist rääkinud, poliitikastki mitte. Pidutuju ei olnud, inimeste - nii elus kui televiisorist nähtute - nägudelt kumasid vastu šokk ning äng. Mitte keegi ei uskunud seda. Aga see juhtus siiski.

Mul on eredalt meeles ka reipa näoga president Zelenski, kes kuulutas videos, et "me ei karda kedagi, me ei karda midagi." Ka väljanägemiselt oli ta siis veel noor ja reibas. 

Mu sõbradki olid ärevil ning paljud arutasid, mis peaks juhtuma, et nad Eestist ära läheksid. Õhus hulpis hirm ning see oli kõikehõlmav. Keegi ju ei teadnud siis veel, mis saab. Kui kaua Ukraina vastu peab ning mis saab edasi.

Mina teadsin üht - et 23. aprillil on Lissabonis mu raamatu esitlus ning et ma pean selleks ajaks sinna kohale minema. Algne plaan oli startida aprilli alul. Aga kuna ma tundsin, et ma ei suuda Eestis rahulikuks jääda, ärkasin öösel kolm korda üles ja ahmisin uudiseid, siis otsustasime, et lähme varem. Asusime teele üheksandal sõjapäeval, 4. märtsil. Sõitsime ühe raksuga Poola, Byalyztokisse. Teraapiliselt mõjus juba see, et kui autoraadio mängis, siis ma ei saanud tuhkagi aru, millest seal räägiti. Ainult sõnade "Ukraina" ja "Putin" järgi sain ma aru, et räägiti sõjast.

Nüüd saab sõja algusest kohe aasta ning Ukrainast ning Putinist räägitakse edasi. Ainult siin räägitakse palju vähem kui Eestis. Minu kunagine šokk ning äng on asendunud mõnusa talvise fluidumiga.
Ainult pidutunnet ei ole ikka. Nagu ka eelmisel aastal, on selle asemel... sünge tunne. Kui ma arvuti kinni panen ja välja jalutama läheb, siis ununeb see mul ära, aga uudiseid lugedes on ta taas mu selja taga nagu vari. Ilmselt nagu ka paljudel teist. Päriselt ei saa seda sõda ju praegu ära unustada, kui ka tahaks, kas pole? Saab end vahel välja lülitada, aga siis sa tead ikka, et ta on siinsamas. Minust 3000 kilomeetri ja teist 1000 kilomeetri kaugusel. 

See ei tähenda, et ma Vabariigi aastapäeva ei tähistaks. Tähistan ikka. Tellisime endale Soomest Fazeri musta leiba ning see maitseb praegu nagu luksuslikem hõrgutis. Vaatame Jupiterist kõiki aastapäeva üritusi, mida vähegi saab vaadata. Ja mõtleme Eestile. 

Aga seda helget tunnet, mis vanasti Vabariigi Aastapäevaga kaasas käis, ei ole. On nukrus ning lootus, et sõda lõppeb vaatamata kõigele pea. Et see kevad tuleks teisti.

TÄNA ON ANGELMANIDE PÄEV!

Kallid sõbrad, täna on meie Juulikese päev, sest 15. veebruar on rahvusvaheline Angelmanide ehk Angelmani sündroomiga inimeste päev. Ja meie Juulikesel on Angelmani sündroom juba sündimisest peale. 

Kes ei tea, misasi see Angelmani sündroom on, siis minu käest võib alati küsida, ma rõõmuga seletan. Me Juulikese puhul väljendus see kõigepealt selles, et ta ei hakanud kuuekuuselt istuma ega aastaselt käima. Pooleteiseaastaselt tekkisid tal krambid ja Juulike sõidutati kiirabiga Tartu haiglasse. Seal teda uuriti ja puuriti ning testide tulemusena selgus, et tal on Angelmani sündroom ning täpsemalt täisdeletsioon, mis tähendab seda, et materjal ühes geenis puudub täielikult. Geneetik arvas pead vangutades, et kuna deletsioon on täielik, 100 % (paljudel on osaline), siis Juuli ei õpi kunagi istuma. Me olime siis ikka täielikus paaanikas. Aga otsustasime, et võtame Juulit just sellisena nagu ta on ega pressi talle midagi peale, areneb, palju areneb, las puhkab, mängib ja kasvab mõnuga omas rütmis, isegi rohtusid ei lubanud ühtegi peale panna. Ja möödus 10 aastat ning me väike angelmanipliks mitte ainult ei istu, vaid lausa seisab :D Ja on vilgas käputaja ning ronija. Krampidest on ta tasapisi välja kasvanud, ilma igasuguste rohtudeta (tõsi, sai kuni kuueaastaseks saamiseni rinnapiima, nii et eks sel siin oma osa). Ja on ülitore, ülisõbralik ning üliterve laps. Magab öösel nagu miška, kuigi angelmanide kohta räägitakse, et nad ei maga. No Juuli magab ja seda ilma ühegi unerohuta. 

Selline ta meil on ja sellisena me teda kõik pööraselt armastame :) Angelmani sündroomi kohta saate täpsemalt lugeda siit: https://et.wikipedia.org/wiki/Angelmani_s%C3%BCndroom

Pildil meie Juulike issiga sel suvel Portugalis ookeaniäärset jahedust nautimas ning siin beebina (Angelmanibeebid näevad välja nagu tavalised beebid):

AINA SOOJEMAKS LÄHEB :D

 Täna õhtul mänguväljakul. Ella lustib :D Sooja oli 17 kraadi. Homme 18, neljapäeval 19 ning reedel juba 20 kraadi :) Laupäeval on karneval.

PUUD, MIS EI KASVA EESTIS

Esmaspäev on meil Roosiga loodusõpetuse päev ning täna avastasime jalutuskäigul puid, mis Eestis ei kasva :) Arutasime, mis puud kasvavad Eestis ning millised Hispaanias ja võrdlesime neid. Pildistasime üles ka. See siin on meie hoovi peal kasvav puu, mis Eestis ei kasva. Roosi teadis, mis puu see on. Kas sina ka tead? Ja siin veel mõned puud, mis ei kasva Eestis: 

Siin aga mõned pildid meie linnakese toredast mänguväljakust, mis asub linnavalitsuse hoovis. Linnavalitsuse maja katusel on vahva kurepesa :) 

KEVAD TULEB!

 Päike!!! See talv oli meil siin külm, jaanuaris oli kaks nädalat järjest öösel nullis (brrrrrr!), aga nüüd on siis lõppude lõpuks selle pagana talve selgroog murtud ning päeval on 17-18 kraadi :) Öösel 5-6. 

Me oleme lõunamaal veetnud mitu talve, 2015-2016, 2020-2021 ning nüüd, aga mitte kunagi pole me veel näinud NII külma talve. 2015-2016 olime Lissabonis ja siis läks soojaks juba 14. jaanuaril, Inno käis särgi väel ringi, ning 2020-2021 (samuti Lissabonis) oli veel palavam, veebruaris oli juba 25 kraadi ning me pidime märtsis ookeani äärde põgenema, aga sel aastal läks soojaks alles nüüd, veebruari keskel. Lissabonis on sama ilm, mis meil siin - 17-18. 

Nüüd jätkub sellist mõnusat, paitava, mitte põletava päikesega kevadet veel tükiks ajaks. Veebruar ja märts on kõige mõnusamad. Aprillis läheb tiba soojemaks ning mai on nagu kuum Eesti suvi. Praegu on siin kõige mõnusam jalutada, sest päike ei tee liiga. Võib ükskõik, mis ajal välja minna, mitte ei pea siestatama nagu suvel. 

Tänane päev kulgeski meil õuesõppel ning pärast seda mänguväljakul hullates ning kohvikus jalga puhates. Laupäeval on siin karneval, läheme ka ja teeme palju pilte :) 

Ilusat kevadet teile! 

Siin Roosi ja Ella mänguväljakul kiikumas ja Juulike päikest nautimas: 

MEIE HISPAANIA ELU

Natuke siis siinsest elust-olust kah :) No vahepeal oli siin juba täitsa soe, 16 kraadi, aga täna kiskus jälle ilma ära ning on ainult 12. Brrr. Kõva tuul on ka, nii et välja ei kisu. Öösel õnneks juba 5 kraadi, ei pea nii palju ahju kütma kui varem.

Tähistasime Juulikese sünnipäeva. Tegime väikese väljasõidu ja käisime Portalegres söömas. Kuna nüüd on kuu algus, kus rahval rohkem raha käes, siis oli restoranis lausa väike järjekord. Kuu keskelt alates hakkab rahva liikumine vaikselt vähenema ning kuu lõpus on linnatänavad suht tühjad. Eks ole ta nii Eestiski.
Eile käisime jälle Castelo de Vide'is poes - häid Portugali toite ostmas. Õnneks me elame kohe piiri ääres, paar kilti piirist, ei ole kaugele sõita. Nii et võib öelda, et elame Portugalis, aga Hispaanias :D Portugali toidud meeldivad meile rohkem ning seepärast käime vähemasti korra nädalas Portugalis poes. Kas Portalegres või Castelo de Vide'is.

Mis veel öelda? Meel on hea ning tervis korras, mis ongi ju tegelikult kõige tähtsam. Selline sundimatu rahu on tulnud sisse. Sellega võttis aega. Läinud aasta veebruaris, kui sõda algas, olin ma täielik närvipundar, ei saanud öösel magada ega millelegi keskenduda. Mind häiris kõige rohkem see, et KÕIK rääkisid sõjast, seda polnud võimalik ära unustada, sest isegi tänaval vastu tulnud 70-aastane naabritädi hakkas mulle rääkima Putinist. Ei olnud võimalik sellest välja lülituda nagu siin, kus ma panen arvuti kinni ning unustan sõja tükiks ajaks ära. Nüüd olen juba pea aasta siin "sanatooriumis" olnud ja mis mulle kõige rohkem meeldib - ma võin sõjale mõelda siis, kui ma ise tahan. Keegi ei karga mulle sellega ootamatult tänaval näkku. 

Et sellised mõtted. Ahjaa, valimised! Innole tuli valijakaart ära, aga mulle mitte. Ma ei saa aru, miks. Naljaga pooleks võib siin näha vandenõu - Inno on Isamaa, mina aga Ekre toetaja :D Aga no loodame, et ma ikka valida saan, sest ega valijakaardi puudumine valimist takista :D 

Muidu ootame paremat ilma, et jälle ilusaid pilte teha saaks. Täna päikest ei ole, aga esmaspäeval tõotab tulla 17 kraadi ja päike. Siis on plaan lastega kohalikule mänguväljakule minna. 

KUHU KADUS VELLO VÄÄRTNÕU?

 Helistas hea tuttav Rootsist, ERSP asutaja Vello Väärtnõu. Tuntud vabadusvõitleja, kellest on juttu ka meie kirjutatud "Vaba ühiskonna raamatus." Ja teatas, et teda ei olegi enam olemas.

Pidin pikali kukkuma ja arvasin, et Vello viskab jälle talle omaselt nalja, aga siis selgus, et Vello oli läinud Eesti Pensioniametisse ja küsinud omale pensioni, milleks tal on õigus. Pensioniametist vastati talle aga, et teda ei ole olemas ning seetõttu ei saa talle ka mingisugust pensioni maksta. Tehti lausa järelepärimine Rahvusarhiivi ning ka sealt tuli sama vastus: Vello Väärtnõud ei ole olemas.

Nii et oma ausalt välja teenitud pensioni Vello Eesti Vabariigilt ei saa. ERSP asutaja, vabadusvõitleja.

Kas nii kohtleb Eesti Vabariik oma paremaid poegi? Häbi!

Siin pilt Vellost oma Lihula külje all asuva talu õuel.

___

Vello Väärtnõu (sündinud 1951) on Eesti ajaloos legendaarne tegelane, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) looja, pärit Saaremaalt, praeguse siseministri Jüri Pihli koolivend. Pärast ERSP loomist 1987. aastal ja 1988. aasta 2. veebuaril korraldatud väljaastumist Tartus saadeti Väärtnõu Nõukogude Liidust välja. Ta elas 14 aastat Rootsis, 2007. aastal asus taastama oma talu Läänemaal Lihula külje all, kuhu rajas budistliku templi.

Vello kohta saad rohkem lugeda siit: https://innojairja.blogspot.com/search?q=vello+v%C3%A4%C3%A4rtn%C3%B5u

Ja Wikipedias: https://et.wikipedia.org/wiki/Vello_V%C3%A4%C3%A4rtn%C3%B5u

JUULIKESE SÜNNIPÄEV

Üks tibulind saab meil täna juba 11. aastaseks, aeg lendab! Täna on meie Juulikese sünnipäev ning oleme peomeeleolus. Juuli ise ka. Ärkas oma voodis ja hakkas rõõmsalt kätega vehkima ning hüplema. Laulsime talle sünnipäevalaulu ja andsime kätte kingitused - beebimänguasjad, mida saab nätsutada ning kõristada. Juuli lemmikud! Hiljem on plaanis ka väike väljasõit teha ning pärast seda sööme sünnipäevakooki. Jäätisetorti, mis on Juuli lemmik.

Pildil on meie Juulike nelja-aastaselt, mil ta voodi najal seisma õppis. Aga ega ta eriti muutunud ole, samasugune on ta praegugi. Seisab vapralt voodi najal ning ronib ka krapsakalt sinna peale. Samme astuda ning käia ei oska, sest loodus ei andnud talle selleks jaoks vajalikku tasakaalu. Aga ega ole vaja ka - Juulike saab edasi ka käputades. Õnneks on meil elamises käputamise jaoks lahedasti ruumi ning Juuli kasutab seda agaralt ära. Ma arvan, et teie nii kiiresti ei käputa kui Juuli :D Ta võib olla sekundiga magamistoast vannitoas ning siis tuleb talle kiiresti järele joosta.

Elus tulebki leppida sellega, mis on sulle antud. Ja selle üle rõõmu tunda! Juulike tunneb ning rõõmustab meid iga päev oma särava naeratusega. Elu on ilus, teab Juuli. Ja tõesti, nii ta on!


Pildil nelja-aastane Juulike Lissabonis Alfamas, kus veetsime 2015-2016. aasta talve.

EESTI ON ÜKS

Nursipalu kaitsjatele ma ütlen veel üht - me ei saa jagada Eestit mitmeks tükiks. Et üks osa on kuidagi erilisem kui teine ning rohkem kaitsmist väärt.

Minu isa näiteks oli võruke, sündinud Osula koolimajas Osula kooli alglasside õpetaja Julie Eveline Vaheri kolmanda lapse ning ainsa pojana. 1944. aastal, kui Punaarmee Eestile ligines ning, nagu mu isa oma sõjapäevikus kirjutab, hakkas ida poolt paistma "punane kuma," liitus ta pikemalt mõtlemata Eesti Leegioniga. Kui mu isa oleks mõelnud nagu Nursipalu polügooni vastased praegu, siis ta oleks heitnud käega ja öelnud: "P... see Eesti, mina võitlen siin ainult Võrumaa eest!" Et vot, minule on oluline ainult minu tänav, see maja, kus ma olen sündinud, Osula, Sõmerpalu vald!

Kas ta tegi nii? Ei teinud. Sest ohus oli KOGU Eesti. Isa sõitis kiiremas korras Tartusse, kus ta õnnetul kombel rongist maha jäi, aga palus ühelt ohvitserilt küüti, kes veel imestas, et ühel noorel vabatahtlikul nii kiire sõtta, aga viis ta ikka ilusti Kloogale. Seal oli isa mõnda aega õppelaagris. Sõdis ta jälle mitte Võrumaal, vaid Keila all, üritades peatada vene tankide edasitungi. Ja alles pärast seda, kui teha polnud enam midagi, sest liitlasi meil ju toona polnud, sakslased lasid ka kõik jalga, taandus ta koju Võrumaale. 

Et loomulikult on inimesele oma kodu tähtis, see on täiesti arusaadav, aga tuleb näha ka laiemat pilti ning mõista, et ennekõike oleme me kõik siiski EESTLASED ning peaksime mõtlema, kuidas me oma Eestit kõige paremini hoida saaksime. Mitte ainult Võrumaad või Virumaad või seda või toda metsatukka, aga kõiki maakondi ning iga metsatukka. 

Minu isa oli valmis andma oma elu Eesti eest. Mitte vaid Võrumaa eest, Sõmerpalu valla, Osula ja oma kodu esise porilombi, vaid terve Eesti eest. 

Praegu ei palu veel keegi, et keegi meist Eesti eest oma elu annaks, me ei ole siiski veel sõjas. Ainult üht polügooni tahetakse laiendada. Polügooni, mis on seal olnud juba kümme aastat. Et anda sõjaväelastele võimalus uusi relvi harjutada. Et terve Eesti saaks rahus magada ning mu isa vanused poisid ei peaks enam kunagi Eesti eest sõtta minema.

KAS OLEME NÕUS LOOBUMA ISAMAAST, KUI SAAME ALLES HOIDA KODU?

Mu isa viidi neljakümnendate lõpul Vorkutasse. Talle tuldi tema koju - Tartusse Võru tänavale - järele ning ta viidi kahe julgeolekumehe vahel Tartu halli KGB majja. Sealt viis mu isa tee edasi Vorkutasse, kus oli talviti lausa -50 kraadi külma ning möllas purgaa - kui olete kuulnud, siis Siberis on selline lumetorm. Väga karm, kõik ei elanud seda üle.

Õnneks ei saadud teada, et mu isa sõdis Eesti Leegionis, ta sai ainult 10 aastat - metsavenna abistamise eest. Sellest istus ta ära kaheksa. Isa rääkis, et mõtles Vorkutas vaid üht: kui veel KORRA kodumaad näeks, siis ei viriseks enam mitte millegi üle. Ta ei tahtnud tulla tagasi mingisse konkreetsesse kohta, see soov ei olnud tal seotud Osula ega ka Võrumaa, vaid lihtsalt EESTIGA. 

Ta tahtis veel KORRA näha Eestit. Et minu meelest on selles loos sügav tarkus. Inimene tahab sageli kõike. Tahab, et ta oleks kaitstud, aga samas sõjaks valmistuda ei taha. Õietiöelda ei taha mõeldagi sõjale, kuigi on teada, et si vis pacem para bellum. Tahab, et oleks rahulik, aga samas igav ka ei tohiks olla. Tahab, et kõht oleks täis, aga mitte liiga punnis. 

Aga elus sageli kõike ei saa ning siis tuleb mõelda, mis on KÕIGE OLULISEM. MIS ON KÕIGE OLULISEM? Sest KÕIK ei saa olla kõige olulisem. Ja on ka selge, et rasketel aegadel pannakse meid rohkem valikute ette. Praegu tuleb endalt küsida, mis on tähtsam - kas kodu või isamaa. Päriselt, see on see valik, mis on meie ees. 

Kas oleme nõus loobuma isamaast, kui saame alles hoida kodu?

NURSIPALUST

Loen hämmastuse ning kerge hirmuga, kuidas võideldakse Nursipalu polügooni vastu. On kõlanud lausa ettepanekud kuulutada see ala "põlisrahva omaks," mis kõlab veel eriti hirmutavalt. Et kas on soov Eestist eralduda või? 

Venemaa kõrvu kõlab nursikate appikarje umbes sellisena, et appi, meil siin on "põlisrahvas" hädas, Eesti valitsus kiusab teda, tahetakse ära tappa lääne paukudega, vajame abi. 

Kuulge, sõbrad, terve Eesti on "põlisrahvas," iga nurgatagune on siin "põlis." Me oleme nii väike riik, et iga inimene on mõnest maakolkast pärit. Mina olen pärit näiteks Osulast. Aga 1944. aastal, kui Nõukogude Liit siia tuli, viidi minu isa Siberisse ning vanaema ja vanaisa tõsteti nende "põliskodust" välja. Mina tahan ka Osula koolimajas elada, kus kunagi mu vanaema ja vanaisa ning nende lapsed, Aino, Endla ja Georg elasid. Kus mu isa sündis. Aga vana Osula koolimaja on ammu ära lagunenud ning juured läbi lõigatud. Kas ma olen seepärast vähem "põlis"? Ei leia. Minu isa rändas pärast Siberist tagasitulekut Rakverre, kuhu tõi ka oma ema ja isa (tädi pere kolis Ameerikasse), ning elu läks edasi. Nüüd olen mina Võrus tagasi, aga ma ei nõua, et saaksin jälle elada Osula koolimajas, mulle kõlbab Kreutzwaldi tänav kah. Sest see on ka Võrumaa, see on ka Eesti.

Ja kui see, et ma oma kodust ära koliks, aitaks Eestisse rohkem liitlasvägede sõdureid tuua, siis ma koliks hommepäev ära. IGA liitlasvägede sõdur on Eestile kulla hinnaga. Neid võiks veel olla ja VEEL. 

Parem sõprade tankid kui vaenlaste tankid, kuidas on sellest nii raske aru saada? Meie isad ja vanaisad olid nõus andma Eesti eest oma ELU. Ja nüüd meie põlvkond ei ole nõus andma MAJA. Mille eest saab vastu uue maja. Mõistus tõrgub uskumast.

Ja jätke jutt oma erilisest "põlisusest." Terve Eesti on PÕLIS. Meil on tohutult vedanud, et me oleme saanud nii kaua iseseisvad olla. Sellel on olnud oma hind ning selle taga on olnud mitte umbmäärane saatus, vaid inimesed, kes on selle nimel pingutanud.

Ärme siis tee oma isadele ja vanaisadele, kes Eesti eest võitlesid, häbi. Oleme tänulikud, et meil seekord ON liitlased ja teeme neile natuke ruumi.

EESTIST SAABUS PAKIKE

 Täna oli põhjust rõõmustada, sest hommikul aia taga piipi andnud Hispaania postiljon tõi kohale Eestist Rahva Raamatust tellitud raamatupaki. Koos õpikute ning lastekirjandusega, mida Roosil kooli jaoks vaja on :) 

Roosi on meil nimelt kuni meie Eestisse jõudmiseni koduõppel ning õpetajaks olen mina :D Usun, et väga halb õpetaja ma pole - kahekümne piires liitmine ning lahutamine on meil juba peaaegu et selge, nüüd tuleb lugemist harjutada. Inglise keeles loeb Roosi juba vabalt, eesti keeles mitte nii hästi, aga küll see tuleb. 

Sipsiku film on meil juba sada korda vaadatud, õhtujutt ka kuulatud, nüüd hakkame raamatut lugema :) 

Ja veel üks asi seoses Roosi kooliasjadega - naersin kohe nii, et silmad märjad :D 

Andsime talle nimelt võimaluse ka siin, Hispaanias koolis käia. Paar korda ta siis käis kohapeal, aga siinne koolielu teda ei vaimustanud. Roosi hinnang oli otsustav ning karm. "Too much drama!" ütles ta. Ehk siis: "Liiga palju draamat!" Viidates siis ilmselt sellele, et hispaanlased on tema maitse jaoks liig emotsionaalsed :D

Niisis kuulub tema kindel eelistus Eesti koolile. Muidugimõista mitte igasugusele koolile. Meie Innoga oleme nimelt täielikud suss-vanemad ega "pane" last kooli, vaid laseme lapsel ise valida, millisesse kooli tema minna tahab. Suured Võru koolid praakis Roosi kohe välja. "Sinna ma ei lähe!" teatas ta vastuvaidlemist mitte sallival toonil. Väike Werrone koolike meeldis talle seevastu esimesest pilgust ning seal käis ta ka eelkoolis. Ehk siis Eestisse jõudes oma armsasse kooli :)