SEE AASTA SIIS JUBA 21 AASTAt KOOS!!!!!!!!!

See aasta on imeline aasta, kuna me kohtusime 21. mail ning meil täitus 21 aastat koos :) 

Pilt on tehtud Inno isa aias Kiisal.

20 AASTAT ERI! KROONATALV LISSABONIS

Läinud aastal jäin pooleli sinna, kus sündis Ella. Me esimene reis temaga oli Lepanina külalistemajja, kuhu me põgenesime Võru hullu kuumuse eest 2020. aasta suvel. Isegi sünnitusmajas oli nii palav, et ma ei suutnud sealt pikalt olla ning kamandasin Inno endale juba järgmisel päeval järele. Ella oli oma esimese reisi ajal nädalane.

Ülejäänud suve me veetsime Võrus, aga siis hakkas reisikihk jälle piinama ning otsustasime, et põrutame talveks Portugali. Oli koroonaaja tipp ning igal pool kehtisid piirangud. Vaktsineerimata inimene oli nagu pidalitõbine. Inno nägi korra Võru Maksimarekti juures vaksibussi ja ütles, et lähme vaktsineerime end ka ära, siis pole hirmu, et meid poole tee pealt tagasi saadetakse. Mina keelasin tal selle kategooriliselt ära ning tänu sellele me oleme siiamaani koroonavaksist puutumata (Inno ütleb nüüd, et mul oli õigus).

Inno kartis, et meid võidakse teel Portugali kinni pidada ning koroonapassi küsida, aga tutkit. Kruiisisime läbi Euroopa sedasi, et meid mitte kordagi kinni ei peetud. Hotellides ööbida ei saanud,kuna seal küsiti igal pool kas passi või vaksi ning mina ei tahtnud omale ora nina sisse surada lasta. Jäid üle Airbnb'd, nendest küsis Inno enne omaniku käest järele, et kas nõutakse ka passi või vaksi. Nood tahtsid ilmselt raha teenida ega tahtnud kumbagi. Nii me siis ööbisimegi Lätist Portugalini Airbnb'des ja väga tore oli. Võti jäeti postkasti ja meie võtsime selle sealt ära.

Oktoobris jõudsime Portugali ning šeikisime mõnda aega põhjas Apulias. Väga lahe mereäärne linnakene, soovitan.
Siis bukkisime omale kesklinnakorteri Lissabonist. Kuna keegi ei tahtnud koroonaajal reisida, siis olid kõik elamised üliodavad. Selle Lissaboni korteri tavahind kuu eest on 3000-4000, meie saime tonna eest. Kõik hinna sees.

Tegu siis lukskorteriga Monizi väljakul elu tuiksoonel. Seal me elasime oktoobrist aprillini ning nautisime seda, et olime ainsad turistid linnas. Kõik restoranid peale kahe olid suletud ning neist me käisime iga päev süüa ostmas. Turistikad olid kõik kinni. Tänu sellele me teame üht restorani Lissaboni kesklinnas, mis ei ole turistikas :D

Lissabon oli toona nagu kummituslinn. Kesklinnas olid kõik ärid suletud peale toidupoodide ja apteekide ning inimesi liikus linna vahel umbes sama palju nagu Antslas. Muidu mulle metropolid ei meeldi, liiga kärarikkad, aga Lissabon oli toona vaikne nagu küla. Kastanimüüjad tervitasid meid juba kaugelt, kui meid nägid, kuna me olime ainsad, kes neilt kastaneid ostsid.

Ebameeldivusi oli muidugi ka. Koroonahulluse tipus ei tohtinud Lissabonis jalutades seisma jääda, pidi kogu aeg edasi liikuma. Meie muidugi tegime vahepeal "pätti" ning tegime mõne kõrge hoone taga pikniku, ise piiludes, kas politsei ei näe.

Hästi tore ja huvitav aeg oli. Elada metropolis, mis oli lühikest aega oma ajaloos nagu välja surnud küla. Sellist võimalust ilmselt enam ei tule.

Ühel hetkel läks Lissabonis maru palavaks ning ka igavaks. Kolisime üle ookeani äärde Peniche'i, kuhu üürisime omale korteri sootuks soodsa hinna - 200 euro - eest kuus. Sealgi polnud üldse turiste. Käisime iga päev rannas ning rannarestoranis söömas. Kõik oli hirmus odav.

Siis hakkas aga see maskibisnes ära tüütama. Lõpuks pidi juba ka rannas maske kandma. Lugesin, et Eestis sellist maksihullust pole ning sõitsime mais Eestisse tagasi. Olime ära kaheksa kuud. Ella sai Eestis aastaseks. Tema hakkas käima kümnekuuselt.

Võrus möllasime Tamula ääres ning jalutasime Roosisaarel. Kuid oli veel üks asi - nimelt hakkas trükist välja tulema mu romaan Portugali kirjastuses Atlantico ning mul oli sellega tohutult tegemist - vaadata üle, kas kujundus sobib, milline pilt tuleb kaane peale jne.

Ma olin täiesti veendunud, et Portugali kirjastus ei taju mu raamatu hinge, on see ju Pronksiööst, aga nad tegid nii ilusa kaane, et ma kukkusin piltlikult öeldes pikali. Üksteisejärel avanevad punased nelgid :)

Nüüd jäi veel peamine - esitlus. Millal see teha? 2021. aasta sügis kulus mul laste ja raamatuga tegeledes. Ma poleks siis eluilmaski uskunud, et vaid poole aasta pärast algab Ukraina sõda.

Edaspidi juba sellest, kuidas me 2022. aasta kevadel taas Lissaboni läksime! Esimesel pildil mina koos vastsündinud Ella ja 5-aastase Roosiga Võrus meie kodutänaval, teisel Inno koos Roosiga, kolmandal Roosi meie Võru koduhoovis, neljandal Lissaboni jõulud meie Monizi väljaku korteris, viiendal Ella Lissaboni Hesburgeris ning kuuendal me kõik Peniche'is :)

 

DISTSIPLIIN HISPAANIA KOOLIS - MIS JUHTUB, KUI KEEGI HAKKAB TUNNIS KORDA RIKKUMA

Roosi tuli koju ja rääkis, mis täna inglise keele tunnis juhtus, panen teile ka kirja, et saaksite Eesti kooliga võrrelda, kas sarnane asi oleks võimalik ka Eestis.

Nimelt hakkas üks poiss inglise keele tunni ajal korda rikkuma ning hakkas klassis Play Doh'i plastiliini loopima. Õpetaja keelas teda kõvahäälselt, aga poiss ei kuulanud teda ning virutas ka Play Doh' karbi vastu maad. Selle peale läks õpetaja Roosi sõnul täiesti marru, krabas poisil natist ja lohistas ta ukse taha. Ukse taga olevat poiss vabandust palunud ja lubanud, et enam ei tee, aga õpetaja ütles, et kuna ta käitus nagu lasteaialaps, siis läheb nüüd lasteaiarühma koos lasteaialastega sööma. Ja viiski ta Ella rühma, kus ta pidi istuma koos viieaastastega väikese pingi peal ja nendega koos sööma.

Kui Roosi koos teistega vahetundi läks ning oma näksikarbi avas, siis ta nägi, kuidas lasteaiaruumidest väljus ka süüdlasliku ilmega Play Doh’i loopija koos oma näksikarbiga.

Minu meelest väga geniaalne karistus. Käitud nagu viieaastane, siis ka lähed viieste rühma :D

Poisi emale saadeti pildid poisi halvast käitumisest - vahepeal ronis ta klassis ka tooli alla ning õpetaja tegi tast pilti ja saatis pildid emale. Ei tahaks selle ema nahas olla. Õnneks Roosi on meil eeskujuliku käitumisega ning ma pole siin kunagi ta pärast häbenema pidanud. Hispaanias ei ole sedasi, et vabandust palub õpetaja. Vabandust paluvad vanemad, kui laps halvasti käitub.

*Küsisin Roosilt, kas tema õpetaja tegi õigesti, kui ta tunnis korda rikkunud klassivenna nattipidi viieste lasteaiarühma sööma viis.

"Loomulikult," ütles Roosi.

"Eestis õpetajad nii teha ei tohi," selgitasin ma Roosile. "Nad peavad pahandusetegijaga rääkima."

"No aga siis ta oleks selle peale ainult naernud, kui õpetaja ainult rääkinud oleks," ütles Roosi.

VANUSEST

Paljud kurvastavad selle üle, kui aastad mööda lähevad ning vanust juurde tuleb. Mina mitte! 

Kui mu lapsepõlv oli ilus, siis teismeliseaastad ning kahekümnendad üks suur kannatus ning põdemine, kus üks haigus ajas teist taga. Lomabakas olin ma sünnist saati niiehknaa, aga siis hakkas teismeliseas ka puus nii hullusti valutama, et ma ei saanud öösiti magada. Peale selle tekkisid mul veel südamerütmihäired, tuli sõita isaga Tartusse kardioloogi juurde. Sama auto peale võttis isa ka oma 75-aastase tuttava Juhani, kel sama häda. Siis küll mõtlesin, et oi appi, milline ma veel 75-aastaselt olen. Kas üldse seda sünnipäeva näen :D  Vana Juhan tundus veel kobedamas seisus kui mina. 

Rütmihäired kimbutasid mind aastaid, pärast diagnoositi ka südameklapirike, mis olevat kaasa sündinud. Sain peale südamerohud. 20ndate alul ründas mind astma, sain astmapiibu ja disketid, mis ajasid rütmihäired veel hullemaks. Arst ainult vangutas pead ning mingit lahendust eiu pakkunud. 

Ja nagu sellest veel vähe, põdesin pärast seda veel kaks kahepoolset kopsupõletikku. Ühega oli mul 42 palavik ning pilt läks eest ära. Oleksin peaaegu et ära surnud, aga õnneks ikka ei surnud. 

Sellises hämus mu 20ndate algus möödus. 25ndaks eluaastaks olin nii hädises seisus, et kasutasin astmapiipu kaheksa korda päevas ning käisin haige puusa tõttu kepiga. Alatiseks jääb meelde, kuidas Tallinna kortermajas elades läks mu 76-aastane isa reipal sammul viiendale korrusele, mina aga komberdasin nagu vanamutt. Isa laenas mulle oma kepi, mille ma ostsin talle pärast infarkti. Tema seda enam ei vajanud, kuna oli infarktist taastunud. 

Sellise hädise 26-aastasena kohtasin ma Tallinnas - õppisin toona EHIs, prokuratuurist tulin tervise tõttu ära - Portugali poissmehi. Ühega neist arenes mul kirjavahetus ning ta kutsus mind enda juurde Lissaboni. Tahaks natuke reisida enne, kui ära suren, mõtlesin ning lendasin pikema jututa tema juurde. Teda minu haigused ei häirinud ning ta tahtis mind endale naiseks võtta, aga minu tervis läks Portugalis üha kehvemaks ning lõpuks ma tahtsin lihtsalt koju tagasi minna - põdema. Lubasin suvel tagasi tulla ja lendasin Eestisse. 

Olin pool aastat Eestis ning iga natukese aja tagant haige. Lõpuks tüdisin rohtudest, viskasin astmapiibu nurka ning südamerohud prügikasti. Tuleb, mis tuleb, ütlesin endale ning sõitsin üksi Tartusse. See oli 2005. aasta 20. mail. 21. mail kohtasin Rüütli tänaval Innot ning tundsin, et mul on väga hea olla. Midagi ma temast ei teadnud, arvasin, et üks suva üliõpilane, ning sest päevast me jäime kokku.
Ja mu tervis hakkas... imekombel paranema. Kui 28-aastaselt olin veel kõbi, siis 30-aastaselt elurõõmust pakatav, terve noor inimene.
Võib julgelt öelda, et 30-aastaselt minu elu alles algas ning sestpeale on ainult paremaks läinud. Ma sünnitasin 30ndates kaks last, kahekümnendates poleks see võimalikki olnud, ning 42-aastaselt veel kolmanda. Ella. 

Siiamaani on mu lemmikkümnend mu 40ndad, kuna mul on jõudu ja jaksu veel enam kui mul oli 30ndates, ning mul on tunne, et aasta pärast algavad 50ndad on veel paremad. Üks põhjus on kindlasti see, et ma tõesti hindan seda teist võimalust, mis mulle anti, ning seetõttu ei kaeble ma ka kunagi aastate möödumise üle. Vaid olen siiralt rõõmus selle üle, et saan elada. Ja tervena elada! 

Seetõttu teevad mulle alati ka nalja arutlused selle üle, kui vana inimene on vana ning mis vanuses tuleks ära surra. Inimene võib vana olla 20selt ja 90selt, see sõltub nii paljudest asjadest. Mis peamine - kellegi lootus ei ole kunagi kadunud, kui ta ise nii ei otsusta. Igal elul on loomulikult ka lõpp, aga elades ei ole mõtet ära surra või surmamõtteid mõlgutada, vaid elada ning ELU NAUTIDA.

Naudi niisiis seda iga, milles parajasti oled, täiega, vahet pole, mis su number on!

KUIDAS MIND TARTU NAKIST VÄLJA VISATI

Too setu naise Putiniga ühise laua taga istumine tõi mulle meelde naljaka seiga aastast 2010, kui mind suure käraga kirjandusrühmitusest NAK välja visati. Kuna Mari küsis, kuidas see täpselt juhtus, siis panen ka teiste jaoks eraldi kirja. 

Nimelt kutsus Johan Bäckman mind enne seda Helsingisse antifašistlikule konverentsile, mida korraldas Soome SAFKA ehk Soome antifašistlik komitee. Selle juhtfiguurideks olid Johan ise ja Leena Hietanen. Mina pidasin seal kõne sellest, kuidas minu isa Eesti leegionis venelaste vastu võitles. Seletasin põhjusi, miks paljud Eesti mehed toona natsiarmeega liitusid - alati ei olnud põhjuseks tohutu natsivaimustus, vaid lihtsalt teadmatus. Kui mu isa Klooga õppelaagris üle aia nägi, kuidas natsid juutidega käitusid, oli ta šokeeritud ning tema ja ta relvavennad lõid natsiarmeest lahku. 

Minu meelest on selline ajaloo selgitamine täiesti normaalne nähtus, kuna selgitamine aitab meil üksteist mõista, samamoodi me selgitasime Dozori liikmetega üksteisele oma vanaisade võitlusi, aga selgus, et kõik ei mõtle nii. Toona NAKis suurt mõju omanud Andra Teede (praegune ÕNNE seriaali stsenarist) hakkas NAKi listis valjuhäälselt minu väljaviskamist nõudma ning peagi ühinesid temaga ka teised. 

Põhiline etteheide oli, et ma istusin "okupatsioonieitajaga ühise laua taga." Ehk siis Johaniga, kes oli avaldanud arvamust, et Eestit ei okupeeritud. Saatuslikuks sai ühine laud. Oleks ma võib-olla põrandal istunud, kes teab, äkki mind poleks välja visatud.
Aga välja mind siiski visati ning sellest kirjutasid muidugi kohe ka kõik ajalehed. Kuidas tubli NAK oli okupatsioonieitajaga ühise laua taga istunud luuletajale koha kätte näidanud ning ta endi rüpest välja visanud. Vaid Olavi Ruitlane ja Veiko Märka olid vastu. 

Nojah, mis seal salata, loomulikult olin ka kurb, mul oli NAKiga pikk ajalugu, aga rohkem siiski üllatunud. Samas kui ma näen, mis toimub Eesti ühiskonnas praegu, siis ma saan aru, et see siis oli alles algus. Hullem oli alles ees. Ning hullem on veel ees. 

Teisest küljest - kas ma oleks siis ülepea üldse seda oma romaani valmis kirjutanud, kui mind ei oleks välja visatud. Minu jaoks kirjanikuna oli see väljaviskamine pigem hea. Ma olin sunnitud otsima uusi teid, mida ma ka leidsin. Aga kirjandusvabaduse jaoks oli see halb, kuna kirjanduse kõige hullem vaenlane on tsensuur.

Pildil mina NAKi aegadel Contra ja Wimbergiga. Oleme parajasti Tartu Ülikooli kohvikus esinemas.

VAATA ELUS AINULT EDASI

Sel pildil on minu isa Georg Vaher Vorkutas 1953. aasta 24. juunil. Ta on viibinud vangis juba viis aastat, alates 1948. aastast, kui talle tema Tartu korterisse järele tuldi, aga selle 26-aastase noormehe pilk ei ole resigneerunud ning allaandev. See pilk vaatab otse kaamerasse, otse ette. Ning suunurgis virvendab isegi vaevuaimatav naeratus.

Mu isa ei vaadanud nimelt kunagi oma elus tagasi. Kui lahingud Keila all olid peetud, taganes ta läbi metsade koju Võrumaale. Ja läks uuesti Tartusse kooli. Talle sai saatuslikuks see, et sugulasest metsavend elas lühikest aega tema kodus. Seda tõlgendati metsavenna varjamisena ning ta võeti 1948. aastal kinni. Kui talle süüdistus ette loeti, oleks loomulikult võinud hakata mängima kanget meest ning kõik tagasi ajada. "Aga ma vaatasin, et üks turske mees astus ülekuulamisruumi sisse ja mõtlesin, et pole mõtet. Tunnistasin kõik üles." Teisi isa sisse ei rääkinud. 

Selle eest anti kümme aastat Vorkutas. Alul oli seal isa sõnul raske. Oleks muidugi võinud ka seal rusika püsti ajada ning surra kangelaslikes kannatustes, aga mu isa ei vaadanud tagasi. Ta õppis kähku selgeks vene keele ning sai kontorisse tööle. Siis läks tema elu lihtsamaks. Elu vangilaagris oli tükati päris lõbus - vangid kirjutasid romaane, nende seas ka minu isa, ning õhtuti loeti neid teineteisele ette. Tegutses ka orkester. Tegevust leidus sellele, kes tahtis. Kuna vaba aega oli ka, siis luges isa Vorkutas läbi terve maailmamirjanduse klassika. Vene keeles, mida ta nüüd väga hästi oskas. 

Pärast kaheksat vangla-aastat vabanedes ning Eestisse tagasi tulles oleks muidugi samuti võinud hakata nutma oma kurba saatust ning halada, kuidas nõukogude võim ta elu ära rikkus, aga mu isa polnud sedasorti mees. Ta ei vaadanud tagasi. Ta läks EPA rektori Minna Klementi jutule ning palus, et tal lubataks enne vangistamist pooleli jäänud õpinguid jätkata. "Naeratasin nii ilusasti nagu oskasin," ütles ta. Ja lubatigi. Isa jätkas oma metsanduse õpinguid koos endast kümme aastat nooremate kursusekaaslastega ning sai tubliduse eest kõrgendatud stipendiumit. 

Pärast lõpetamist suunati ta tööle Rakvere Metsamajandisse, kus teda tubli töö eest kiiresti edutati ning üsna pea oli temast saanud Rakvere Metsamajandi asetäitja. Oleks saanud direktorgi, aga see oleks eeldanud parteisse astumist. Seda isa teha ei tahtnud ning ega tal seda direktori kohta vajagi olnud. Talle piisas asetäitja kohast täiesti.
Mina mäletan teda 50-aastase mehena, kelle näol oli alati lai naeratus. Kes nautis elu ning võttis sellest alati parima. Mäletan, kuidas me käisime koos oktoobri- ja maiparaadil. Mu isa pidi marssima oma asutuse esireas, kuna ta oli juhtivtöötaja. Mind võttis ta alati enda käekõrvale ning ostis mulle punaseid õhupalle. Kuidas ta seda suutis, mõtlesin ma hiljem, kui ta mulle oma minevikust rääkis - see oli alles siis, kui Keila linnalahinguid uurinud ajaloolane Mati Mandel meie koju isa intervjueerima tuli. 

Ja mõistsin siis - ta jättis oma mineviku Keila metsadesse, kuhu oma soldbuchi mattis, ning Vorkuta väravasse maha. Ei tarinud endaga kaasa kui rasket kohvrit. Vaid jättis selle maha kui ebavajaliku ning läks edasi. Kuna mis mõte on jääda nutma ning halama? Kellele see oleks hea olnud, keda rõõmustanud? Mitte kellelegi.

Edasi minnes sai aga ise oma elu uueks luua ning võtta sellest parim, mida toona võtta andis. Ja seda oli palju. Hea töö, ilus kodu, rõõmsad ja rahulolevad lapsed. Kõik tänu sellele, et ta suutis minna edasi ega jäänud taga nutma seda, mida enam ei olnud. 

Ma armastasin oma lapsepõlve. Isa naeratust ning seda helgust, mida enda ümber tajusin. Ma olen talle selle eest igavesti tänulik. Ja teen ise samamoodi. Ma ei vaata kunagi tagasi, vaid lähen ainult edasi. Elus võib palju olla, ajad võivad olla nii- ja naasugused, aga see, mis on taga, ei saa sind kuidagi aidata, pigem vastupidi. Kõik head asjad on ees, tuleb vaid julgeda need vastu võtta. Kes küsib, see saab.

STALIN SAABUS EESTISSE

Kui mu isa ajalehes Stalini pilti nägi, siis ta otsis alati üles pastaka ja sodis selle vihaselt ära. Kaheksa aastat Vorkutas istunud mehel kargas süda täis, kuna Stalini repressiivne süsteem rikkus ära tema nooruse. Ta oli jah metsavenda oma korteris varjanud, aga pidi siis selle eest kohe 10 aastat andma. Talle mõisteti kümme, aga ta pääses kaheksaga, kuna Stalin suri ära. Stalinit ja stalinlikku represseerimist vihkas minu isa surmani. 

Nüüd oleme me näinud, kuidas opositsioonipoliitik mõisteti VABAS EESTIS kuueteistkümneks aastaks vangi. Poole kauemaks ajaks kui minu isa. Aivo Peterson ei varjanud oma kodus bandiite, vaid käis Venemaa poolt vallutatud Ukraina aladel ja Venemaa riigitelevisioonis ning organiseeris - väidetavalt - tänavatele patrullima tsiviilkaitseüksust. Iga mõistusega inimene saab aru, et need tegevused olid vaid ettekääne, tegelik põhjus poliitiku kinni võtmiseks oli tema kasvav populaarsus ning mõju vene kogukonnas. Pogris poliitik arusaadavalt oma mõjuvõimu kasutada ei saa ning nii on Eesti võimudele mugavam. Paragrahv Eesti-vastane suhe annab võimaluse kinni panna igaühe, kes a) ajab mingis võtmes Kremli juttu ning b) on kontaktis inimestega Venemaal. Nii on loodud paragrahv, mis teeb riigikriitiliste inimeste represseerimise ülimalt lihtsaks. 

Selline represseerimine teeb Eestist samasuguse stalinliku riigi, mida minu isa südamest vihkas. Normaalne riik mõistab reetmises süüdi ametnikke, aga mitte kunagi kodanikke. Miks ei ole Hispaanias, Soomes ja teistes Euroopa riikides sellist kuritegu nagu "Hispaania-vastane suhe" või "Soome-vastane tegevus"? Seepärast, et poleks selliseid olukordi, kus opositsioonipoliitikut nagu Peterson või ajakirjanikku nagu Bessedin saaks pikaks ajaks kinni panda räägitud jutu ning suhtlemiste pärast. Ametnikul jah võib olla võimalik riiki reeta, kuna tal on juurdepääs infole, aga kodaniku puhul on tegu represseerimisega. Nagu Stalini ajal.

Eesti on niisiis laskunud tagasi Nõukogude Liidu aegsesse miilitsakultuuri ning sellega kaasnevasse jälitamisse, millest me end 80ndate lõpus ja 90ndate alul vabaks laulsime. Kes toona ette kujutas, et kasvab peale põlvkond noori, kes hakkab nõudma samasuguseid repressioone? Kes sülitab oma vanaemade ja vanaisade, isade ja emade mälestusele, nende poolt kogetud vägivallale, ning teeb vabaks lauldud Eestist ENSV-sarnase vangla, kus sõnavabaduse asemel on au sees tsensuur? 

Kahjuks on nii mu isa kui ka suur enamus ta põlvkonnakaaslasi vanast Eesti Vabariigist surnud ning nad ei saa meile enam öelda, et lõpetage see stalinism. Tänased vanaemad ja vanaisad on sündinud 40ndatel ja 50ndatel ning nemad on stalinismis üles kasvanud, nad ei näe ses midagi halba. 

Meil on katkenud side vana hea Eesti Vabariigiga ja tekkinud samasugune stalinlik fanatism nagu 40ndatel, kus rahvavaenlasi viidi oma kodudest käeraudades ära. Nagu minu isa 1948. aastal. Isegi karistused on sama pikad. 

Oleme jõudnud ringiga oma ajaloo kõige ängistavamasse aega. Lihtsalt nüüd ei ole me enam orjad. Me oleme orjapidajad. 

Loodetud vabaduse asemel tuli orjus tagasi, ainult et nüüd me oleme orjapidajad. Mitte vabad, aga ori ei tahagi vabaks saada. Ori tahab saada orjapidajaks.

GEORG VAHER - 99!

Isa 99- sünniaastapäeva puhuks, nagu tavaks, mõned pildid isa albumist Esimesel pildil on väike, nii umbes Ella vanune Georg oma sünnikodu Osula koolimaja ees koos parima sõbranna Astaga. Georgi ema oli nimelt Osula koolimaja juhataja ning algklasside õpetaja Julie Eveline Vaher. Nad elasid Osula koolimajas teisel korrusel, isa vanematel oli seal korter, ning isa sündis sessamas korteris. Eesti Vabariigi kuldajal, kui Päts polnud veel kogu võimu enda kätte kahmanud, 1927. aastal. Teisel pildil (vaata alla) on isa Karula Vabadussõja ausamba jalamil, mille punased õhku lasid. Lõbusad noored, Georg ja tema sõbrannad Anna ja Lonni ei lase ennast sellest häirida. Blond Lonni oli isa pruut kuni tema vangistamiseni 1948. aastal.

Kolmandal pildil on Georg koos oma suurima sõbra Otto Peetso ja sõbrannade Lonni, Anna ja Mariaga Georgi isale kuulunud Tartu majas Võru tänaval mõni aeg enne vangistamist. Georg ja Otto olid üle linna poisid ning neid võis sagedasti näha omaaegses kuulsas Tartu noorte pidutsemiskohas Humal. Pärast tuldi ülemeelikus tujus Riia mäest üles ja lauldi täiel häälel "Hõissa kauboi´d." Ott sõdis pärast Narva rindel ning isa tee viis Keila alla, kus ta kaitses Keila linna lähenevate vene vägede eest. Kohtu alla ei läinud ta aga sugugi selle pärast. Seda, et ta leegionis oli, ei saadudki teada, kuna oma soldbuch'i mattis ta Keila alt taganedes metsa kännu alla. Kohtu alla läks ta metsavenna varjamise pärast.

Neljandal pildil ongi Georg Valga raudteejaamas, kus tal on vastas hea sõbranna Maria, kes on, muide, tuntud põllumehe Juhan Särgava ema. Toona oli tema nimi Müürsepp. Isa naases Vorkutast aastal 1956. Ta oli ära kaheksa aastat.

Viimasel pildil on mu isa aga koos Rakvere Metsamajandi metsameestega. Ta läks pärast vabanemist tagasi ülikooli ning jätkas oma metsanduse õpinguid, mida oli alustanud enne vangistamist. Kuna ta oli üks parimaid õpilasi, siis maksti talle kõrgendatud stipendiumit. Pärast lõpetamist suunati ta koos toonase abikaasaga tööle Rakverre ning nii saigi tema Rakvere tee alguse. Isa tõusis Rakvere Metsamajandi direktori asetäitjaks ning talle pakuti ka direktori kohta - tingimusel, et ta astub parteisse. Sellest isa aga keeldus ja oli väga rahul ka direktori asetäitja kohaga. Talle loodus väga meeldis ning metsamehe amet oli tema jaoks kui loodud.

Isa oli hea inimene ning võlus kõiki, kes temaga kokku puutusid. Ta ei pidanud vimma ega hoidnud rusikat taskus ning armastas elu. Esimene, mis mulle temaga seoses meenub, on ta helisev naer.

MAALAPS

Ella oma küla lehmi vaatamas :) 

TRETT DELTA KOHVITEHASESSE

Tegime Inno sünnipäeva puhul tripi Portugali ning külastasime Campo Maior'is asuvat kohvitehast Delta. Seal on kohvimuuseum, kus me veel käinud ei ole. Nägime ehtsaid kohvitaimi ning lapsed said tutvuda kohvi valmistamise ajalooga - missuguseid kohvisorte maailmas leidub, kuidas kohv tassi jõuab ning nõnda edasi. Sai ka vaadata igasuguseid põnevaid kohviainelisi filme ning hüpata muuseumi lastetoas hiiglasuure cappuccino tassi pallimeres. 

Lastele väga meeldis. Pärast tegime veel tiiru muuseumi poes ning nautisime muuseumi kohvikus kohvi (meie Innoga!) ning kohvijäätist. Ellale oli see esimene kord kohvijäätist maitsta. Juulike šeikis rõõmsalt kaasa ning pääses ka kõikjale ligi, kuna muuseumis on igal pool kaldteed. Ehk siis mina igati soovitan seda kohta, kui siiakanti juhtute!

Esimesel pildil meie maailmarändur-angelman ning siin  kohvitaimed ja Ella pallimeres:

NÕUKOGUDE-VASTANE SUHE - SELLIST ASJA EI OLNUD

Ühes osas oli vana hea nõukalandia veel parem kui praegune EV. Nimelt tohtisid ENSV kodanikud rahumeeli suhelda oma sõprade ning sugulastega välismaal ilma, et neid oleks seepärast süüdistatud "nõukogudevastases suhtes." Praeguses Eestis on aga igaühel, kes omab sõpru ja sugulasi Venemaal, võimalik sattuda "Eestivastase suhte" paragrahvi alla, kuna kust sa tead, kellega sinu sõber või sugulane seotud võib olla ning kas Eesti riik ei tõlgenda tema ametikohta Eesti-vaenulikuna. 

Nõukogude Eestis aga võisid suhelda, palju tahtsid. Minu tädi, isa õde, elas Ameerika Ühendriikidides ning pidevalt kulgesid kirjad nende vahel USA idarannalt Rakvere linna ENSVs. Samuti käis isa mitu korda oma õe kutsel Ühendriikides. 60ndatel, 80ndatel ja 90ndate alul. Mitte kordagi ei süüdistanud ENSV võimud teda seepärast "Nõukogudevastses suhtes." Kuigi oleks ju võinud! Ma tuletan meelde, et minu isa oli ENSV seaduste järgi süüdi mõistetud bandiit. Metsavendade abistaja. Istunud kaheksa aastat Vorkutas. Sellegipoolest lasi ENSV tal rahumeeli oma õega korrespondeerida ning tal mitu korda külas käia. 

Samuti käis Ameerikas oma tütrel külas minu vanaema Julie Eveline Vaher. Ei mingit "nõukogudevastase suhte" süüdistust.

Ja fast forward Eesti Vabariik - sa käid Venemaal või Venemaa poolt vallutatud Ukraina aladel ning põmm! Eesti-vastane suhe, riigireetmine! Lätist ma parem ei räägi, seal on lood puhta hullud. Kritiseerid Läti valitsust ja saad kriminaalsüüdistuse, kuna "tekitasid ühiskondlikke pingeid." 

Nõukaajal oleks sellise asja üle naerdud. Nõukakorda ja vene värki kritiseeriti iga nurga taga, minu vanaisa muust ei rääkinudki. Kas keegi tuli talle "ühiskondlike pingete" tekitamise pärast järele? Ei tulnud. Minu ema ja isa pulmas sõimas ta üht venelast "ryssäks" ja läks talle kätega kallale. Kas keegi tuli talle järele? Ei tulnud, selle üle ainult naerdi. 

Eesti Vabariik ning laiemalt Baltikum on niisiis muutunud palju repressiivsemaks kui seda oli Nõukogude Liit. Kas pole õõvastav? Vabast Eestist on sisuliselt saanud paroodia. 

*Oli Nõukogudevastane tegevus, aga siis sa pidid sõna otseses mõttes mässu planeerima. Lihtsalt suhtlemise ja reisimise pärast ei represseeritud kedagi.

BACK TO THE USSR (AVALDATUD FACEBOOKIS)

Sõja alguses ütles mulle mu venelasest sõber: "Irja, kohati mulle tundub, et teie seal elate nagu raudse kardina taga ja meie nagu läänes." 

Ma saan aru, et see oli naljaga öeldud, aga üha enam tundub mulle, et tal on õigus. Tahaksin talle seda öelda, aga ei julge. Kes teab, äkki on temaga suhtlemine ka "Eesti-vastane tegu." 

Aga M, sa oled mu sõprade seas, kui sa seda loed, siis tea, et ma noogutan nukra muigega. Kuidas see ometi sedasi läks? Kunagi me istusime koos Tallinnas Puškini kohvikus, me olime noored ja lootusrikkad, kuigi juba siis hakkas kõik kiiva kiskuma, Pronksiöö oli möödas ja sa olid veetnud mitu kuud trellide taga. Aga meis mõlemas oli ikka veel see lootusekübe. Et äkki midagi ikkagi muutub. Me mõlemad üritasime pingutada selle nimel, et muutuks. Sina omas ja mina omas leeris. Mingi hetk tundus, et õnnstub need leerid ka kokku viia, mingi õrnukene sild ehitada meie leeride vahele, aga... 

Jahhh, kõik kukkus kokku ja kus me nüüd oleme, ah? Sina Venemaal ja mina Hispaanias. Tekkinud on sellised absurdsed kuriteod nagu "Eesti-vastane suhe" ja Lätis, kas sa kujutad ette, tahetakse üht meest vangi panna sellepärast, et tema jutt tekitab "ühiskondlikke pingeid." Me oleks 2008. aastal Puškini kohvikus istudes selle üle suure häälega naernud. Et pole võimalik! Aga näe, kõik on võimalik. Kuidas see ütlus oligi? Inimene harjub kõigega. 

Sinu vanaisa ja minu isa sõdisid eri pooltel, aga meie suutsime istuda ühe laua taga ja lõpuks saime isegi sõpradeks. Aga näe, paljud ei saa. Ei suuda. Miks? Ma olen selle peale palju mõelnud, aga ma ei suuda sellele siiamaani vastust leida. On see kättemaks? Aga kellele? Mille eest? Need, kellele võiks kätte maksta, on ju ammu surnud. Nende järeltulijatele? Aga mida see annab? 

Mul tuleb meelde veel üks sinu lause. "Ja Eesti osutus uuesti okupeerituks - Rootsi pankade poolt." Ja nii ta ju on, eestlased orjavad Rootsi panku, aga seda nad okupatsiooniks ei pea. Kus on loogika? Seda ei ole. 

Ja nii me istume, mina siin ja sina seal, ning ootame. Igavesti ei saa ju nii jääda, et inimest võib teisega suhtlemise pärast vangi panna. Või tema jutu pärast.
Narr on niimoodi olla, et naabriga ei suhtle. Teine on nii lähedal ja samas nii kaugel. 

Leppisime kokku, et kohtume pärast sõda ja tähistame. Aga millal see "pärast sõda" on? Praegu tundub mulle, et kogu aeg läheb üha hullemaks, täpselt nagu kõige hullemal stagnaajal. Tekkinud on uus KGB ja uued meelsusvangid, jälle põgenevad inimesed Baltikumist.

Kuidas me küll selleni jõudsime? Ma tahaks nii väga teada sinu arvamust, aga ma parem ei küsi.

ALEKSEI ROSLIKOV

BALTIKUMI TEISITIMÕTLEJATELE ON LAHENDUSEKS VALGEVENE? Läti opositsionääri Aleksei Roslikovi pagemine Valgevenne on päris huvitav. Roslikov nimelt vedas Läti võime ninapidi ning sõitis küsitud Šveitsi reisi asemel, kuhu tal kolmeks päevaks minna lubati, hoopis Valgevenne Minskisse. Kus tegi kohe pressika ning asus Läti võime kritiseerima.

See on muidugi ka opositsiooni ülesanne - VÕIME KRITISEERIDA. Kui me teeme valitsuse kritiseerimisest kuriteo, siis võiks enamiku meist kinni panna. Naljakas on ka Roslikovi süüdistamine põhjendusega, et tema jutt tekitas "ühiskondlikke pingeid." Absoluutselt igasugune valitsuse kriitika võib tekitada ühiskondlikke pingeid, kuna ühe jutule võib hakata takka kiitma teine ning lõpuks võidakse isegi meeleavaldus korraldada.

Aga niimoodi ju demokraatia toimibki, kas mäletate veel? Igaühel on õigus valitsust kritiseerida ning mitte kellegi sõna- ja koosolekuvabadust ei tohi piirata. Igaüks võib vabalt levitada ideid ja arvamusi.

Kuidas sellisest korraga märkamatult kriminaalkuritegu sai?
Roslikov ei ole loll, ta sai aru, et Lätti jäädes pannakse ta suure tõenäosusega kinni. Kuna kui hasart juba tekib, siis on seda väga raske peatada. Ja venevastane hasart on tekkinud ning üha paisub. Igaüht, kel venelastega mingitki pistmist, kas poliitika, spordi või kultuuri kaudu, võidakse pihtide vahele võtta. Kuna on otsustatud, et kõik venega seonduv on paha ning kõiki, kes sellele otsusele ei allu, tuleb karistada. 

Roslikov läks Lätti, kuna sai aru, et sealt teda kindlasti välja ei anta. Nüüd ta saab seal lõputuid pressikaid korraldada ning Minski tänavatel jalutades naerulsui Läti võime kritiseerida. Kuna ta teab, et need seal võivad ju karjuda, aga kätte nad teda ei saa. Sama oleks võinud teha ka Peterson, aga oli ilmselt liiga heauskne. Arvas, et ega keegi opositsioonipoliitikut kinni võta, Eesti tahab ju ikka oma näo säilitada rahvusvahelisel areenil ning jätta demokraatliku riigi mulje. Aga võta näpust, ei tahtnud. 

Roslikov sama viga korrata ei tahtnud ning situatsioonikoomika on nüüd selline, et Baltikum, mis justkui võitleb vabaduse eest, on asunud ise teisitimõtlejaid taga ajama. Ja kes neile varjupaika pakub? Seesama justkui teisitimõtlejaid taga ajav Lukašenko. Kes nüüd justkui võitleb vabaduse eest. 

Siit moraal - kui sa tahad võidelda vabaduse eest, siis ära palun hakka enda kriitikuid kinni toppima, sest muidu ei usu enam keegi, et sa võitled vabaduse eest. Oled täitsatavaline pisikene diktatuurikene.

SEE KÕRBEV HISPAANIA (JÜRGEN LIGI AINETEL)

Nagu me teame, on Jürgen Ligil alati õigus. Mida iganes ta ütleb, on õige, kuna ta on ju nii tark mees. Seega on muidugimõista õige ka see, et hispaanlased hakkavad kohe surema, kuna siin üldse vett ei saja ning kogu aeg kõrbetakse. Valitseb meeletu veepuudus.

Arusaamatu ainult, mikspärast ei allu see Hispaania ilm Ligi õigele teadmisele. Täna näiteks sadas meil siin taas mitu korda ladinal ning saime ka põgeneda rahekuulide eest. Tänavatel voolab pahinal vesi ning aiamaad on üle ujutatud. 

Aga pigistame silmad kõvasti kinni ja kujutame ette, et ikka kõrbeb, sest Ligi ütles nii. Kuigi vett on nii palju, et veereservuaarid ajavad üle ning kohalikud sajatavad kehva ilma. 

Sellist sadu jätkub meil nüüd terveks nädalaks. Aga ärge uskuge! Ligi ütles, et vett ei ole Hispaanias. Ja hästi palav on. 

AEG APELSINIDE KORJAMISEKS!

Oma aia apelsinidest pressitud värske apelsinimahl on parim! Apelsinid on magusad ning praegu on parim aeg korjamiseks :) Ja ilm on ka mõnusalt soojaks läinud, täna 23 ja homme juba 25 kraadi. See kevad on olnud külm nagu talvgi ning see on esimene 25 kraadi sel aastal. 

KODUNE TÖÖ HISPAANIA RELIGIOONIÕPETUSES

Kodune töö Hispaania kooli religiooniõpetuses. Üheksa küsimust Neitsi Maarja kohta. Vastused leiab hispaaniakeelsest piiblilugude raamatust. Kirjutada tuleb pastakaga paberile. Ei mingeid e-ülesandeid ega nutiseadmeid :D 

TÄNANE MENÜÜ: MEREANDIDE PAELLA!

 
Täna siis selline menüü Joao restost! Suur vaagen paellat merekarpide, krevettide ja kalmaaridega (minu lemmik!), kõrvale salat ning kaks suurt topsi ülihead kanasuppi. Peale riputasin meie oma aia rohelist sibulat, mille lastega kasvama panime. Kokku läks see maksma taas 30 eurot. Ilmselt sööme seda terve nädalavahetuse :D Suppi jätkub ka mitmeks päevaks ja jälle tükk aega mureta :) 

KUI MA EI OLEKS KIRJANIK, OLEKSIN KORISTAJA!

Kus mu taldrik on, on Inno mult nii umbes sada korda küsinud. "Mul oli siin veel toitu peal, ma tahtsin edasi süüa!" Või:"Mul oli siin üks salvrätt, kuhu see kadus?" 

"Oi," pean ma ikka ja jälle möönma. "Ma pesin selle taldriku juba ära." Või "Viskasin selle salvräti juba prügikasti." 

Asi on selles, et ma ei kannata ABSOLUUTSELT KORRALAGEDUST. Mina olen see naine, kes koristab iga päev. Eeee... tegelikult mitu korda päevas. Ma lihtsalt ei saa rahulikult istuda, kui ma tean, et kusagil, olgugi, et nägemisulatusest väljas, on mingi tolmurull. Olgu kuitahes mikroskoopiline. Või et laua peal vedeleb pärast lõuna-või õhtusööki mingi taldrik koos söömata toiduga. See taldrik tuleb koheselt ära pesta ning pestud nõu resti peale panna. Eriti jälgid on minu silmis laual või voodis vedelevad pooleldi täis nuusatud salvrätid. Need tuleb koheselt prügikasti visata! 

Hommikul ma ei jõua ära oodata, millal lapsed kooli saab, kuna siis ma saan pühenduda oma kirele nr 2 kirjutamise järel, milleks on KORISTAMINE. Mõtlen järgmise päeva koristustele juba eelmisel õhtul, teen hardalt liste, mida kõike plaanin järgmisel päeval ära koristada, puhastada jne, ning uinun õndsas teadmises, et taas on saabumas päev, kui on võimalik midagi koristada. Kas pesta või puhastada, ühest kohast teise liigutada või paremini ära sättida. Midagi ikka leiab! Põrgu eeskoda oleks mu arvates selline päev, kui poleks võimalik midagi koristada. Seepärast ma jätan iga päev natuke järgmiseks päevaks ka. 

Kui keegi on koristamisega hädas, ta ei jumalda seda nagu mina, siis mul on lihtne nipp - tee iga päev natuke. Hakka kasvõi toas ringeratast käima - liigu koristustöödega vasakult paremale või paremalt vasakule. Täna näiteks kapp, homme riiul, ülehomme laud. Jne :) Nii saad lõpuks kõik ilusti ära koristatud. 

"Jumal küll, haigena ei pea koristama," ütleb vahepeal Inno. Mina aga tunnen, et koristamine teeb mul just enesetunnet paremaks. Ka haigena. Tõsi, kui mu köha läinud aastal kõige hullem oli, siis ma vist paar päeva ei koristanud. Pidin hulluks minema. 

Ma ei teagi, kust mul see koristuskirg pärit on, aga kahtlustan lapsepõlve. Mu emal oli nimelt mõnda aega sügav depressioon, kus ta lihtsalt lamas päevi voodis, nägu seina poole, ega teinud mitte midagi. Isa hoolitses söögi eest, aga koristus jäi unarusse. Kappidele kogunes tolm, põrand oli täis tolmurulle, külmkapis vedeles halvaksläinud toit. Hakkasin siis 10-aastase tarmukusega ise tegutsema. Koristasin kõik ise ära ning panin juba siis tähele, et kui iga päev teha natuke (palju poleks jõudnudki, käisin ju ka koolis), siis lõpuks sai kõik ilusti ära koristatud.

Sealt see mulle külge jäigi ning on küljes siiamaani. Mulle meeldib kohutavalt koristada. Vahepeal üritan end tagasi tõmmata, kui ma näen, et kõik on suht tip-top, aga midagi ma ikka iga päev teen. Kui midagi muud teha ei ole, siis pühin kasvõi raamatute pealt tolmu.
Nõusid ma pesen kolm korda päevas. Ma lihtsalt ei salli, kui midagi kraanikausis vedeleb. Või laua peal. 

Olen täiesti kindel, et kui ma poleks kirjanik, mis on mu kirg nr 1, siis ma oleksin kõige parema meelega koristaja. Ma ei tea teist nii rahuldust pakkuvat tegevust kuin koristamine. 

Aga püüan edaspidi selle Inno taldriku osas silma kinni pigistada. Praegugi on tal seal üks taldrik koos pooleldi söödud lõhega. Ok, annan talle pool tundi see ära süüa. Siis panen taldriku pessu.

SÖÖGITEGEMISEST VEEL

Kokandusteemal arutada on nii põnev, kuna arvamused on niiiiiii erinevad. Ühele meeldib üks ja teisele teine. Mina olen oma elu jooksul saanud selgeks ühe asja - toit on maitsev, kui selle on teinud inimene, kelle kireks on kokkamine. Nagu minu isa. Kui süüa püüab teha inimene, kellele see ei meeldi, siis tulemuseks on enamasti käkk või lurr. Mu ema ka püüdis süüa teha, aga näha oli, et talle söögitegemine ei meeldi, ning seetõttu polnud see toit ka suurem asi. Tol ajal olid aga restoranid teist sorti kohad, neist ei saanud süüa kaasa osta ning valitses ka müüt, et "üks õige naine" peab ikka ise süüa tegema. Ja nii tegidki need vaesed õnnetud naised, kellele üldse süüa teha ei meeldinud, nagu minu ja Inno ema, vägisi, hambad ristis süüa. 

Minu ema lõi käega siis, kui isa pensionile jäi. Ma olin siis kümnene. Isa jäi Metsamajandist pensionile ning kui enne ta tegi süüa vaid nädalavahetuseti, kus siis läks lahti kulinaaria pillerkaar! Igal hommikul ta uuris meie käest, mida me süüa sooviksime, siis läks poodi kraami järele ning pärast lõi lahti oma ohtrate märkmetega varustatud kokaraamatu. Muidugi oli neid mitu. Ema ei lastud enam pliidi ligigi ning parem oli. Ega ema ise ka enam ei kippunud süüa tegema. Tema kireks oli aiandus. Lillede istutamine, kasvuhoones toimetamine. 

Mina sõin iga päev kuninglikult ja mitte seepärast, et tegu oli kodus tehtud toiduga. See üksi ei anna toidule mitte mingisugust väärtust.Vaid seepärast, et toidu oli teinud inimene, kes JUMALDAS süüa teha. See andis toidule hea maitse. 

Sama lugu on restoranidega. Ega kõik restoranid ole võrdsed. Mõne toit on nii jube, et tule tagurpidi uksest välja. Tuleb käia ja vaadata, proovida. Minu lemmikuks kujunes Võrus Katariina kohvik. Seal on küll valdavalt saiad ja pirukad, aga ka muud toidud on neil võrratud. Seal ma hinda üldse ei vaadanud. Toit maitses nagu mu isa köögis kuninglikult. 

Siin olen testinud kõiki linna restorane ning peale Joao koha on kõik suht magedad. Ju siis pole palgatud head kokka. Joao toit tuletab mulle aga taas isa kööki meelde. Joao on 60 pluss parajalt paks Karlssonit meenutav mees. Kes on ise nii köögis kui leti taga. Südamega asja juures. 

Tänapäeval ei vaata õnneks keegi naisterahva peale viltu, kui ta ise süüa ei tee. Väga paljud tellivad oma toidu restoranist, sööklast või kohvikust ning kasutavad toidu vaaritamisest üle jäävat aega millegi muu jaoks, mis neile meeldib. Mis ongi loomulik. Maailmas on palju soss-seppi, kes tegelevad asjadega, mis neile ei meeldi ja mida nad ei oska. Mida vähem neid on, seda parem. 

Lõpetuseks mu lapsepõlve lemmiksöök isa köögist. Romsteek. Oivaline. Saaks seda kunagi veel kuskilt.

TUTVUSTAN KOHALIKU RESTORANI MENÜÜD. KOLMAPÄEV.

Tutvustan natuke siinse restorani menüüd, kust ka meie süüa ostame :) Tegemist on siis portugali kööki pakkuva söögikohaga, kus saab nii kohapeal süüa kui sööki kaasa osta. Meie ostame iga päev kaasa, kuna kodus on mõnusam süüa - meil on suur hoov ning ilusa ilmaga saame süüa väljas päikese käes. Restorani terrass ei ole veel avatud, siinsete inimeste jaoks on veel liiga külm. 

Restoran, mida peab portugallasest kokk Joao, avatakse kella ühe ajal ning meie teeme tavaliselt sedasi, et tellime toidu ära enne lastele järeleminekut (laste kool lõppeb kell 14. 00) ning läheme neile järele, kui oleme lapsed kooliväravast kätte saanud.
Menüü on Joaol pikk, aga nädala sees me võtame alati päeva pakkumise ning nädalavahetuseks tellime midagi erilist - kas paella või arroz marisco (mereandidega riis) või kaheksajala. Kõik need on nii maitsvad, et sisuliselt sööme nad juba reedel ära  :D

Päeva pakkumine maksab 10 eurot portsjon, aga see portsjon on nii suur, et sellest saab söönuks kaks inimest. Meie võtame kolm päevapakkumist ning iga päev läheb see maksma 30 eurot. Selle pakkumise sees on niisiis supp, salat ja praad. Supi, salati ja prae saab siis 10 euro eest. Kolmest päevapakkumisest jätkuks kuuele inimesele, meid on kokku viis. Alati jääb ka üle ning selle saab omale Lumehelbeke. Tema eriline lemmik on bacalhau a bras ehk siis tursk :D 

Tänane päevapakkumine olid grillitud kanakoivad, millele serveeriti juurde riis ning kohapeal tehtud friikad (portugali restoranides tehakse friikartulid kohapeal). Supiks hernesupp ning üllatusena pani Joao meile kaasa ka kastrulitäie feijao'd, mis on traditsiooniline portugali söök sealihast, kapsastest ning pruunidest ubadest. Mina jumaldan seda. Ta iga natukese aja tagant paneb meile midagi "juurde," ilmselt seepärast, et me nii tihti käime ta restoranis :D 

Aga jah, Portugal on üks väheseid riike maailmas, kus sa võid sisse astuda MISTAHES restorani ning sa saad IGAL POOL võrratult süüa. Ka kõige viimasemas urkas. Vähemasti mina ei ole selle 20 aasta sees, mis ma olen Portugali tuuritanud, sattunud mitte ühessegi halba Portugali restorani. 

Seepärast käime me ka siin justnimelt portugali restoranis, kuigi linnas on ka mitu hispaania restorani. Joao teeb lihtsalt paremini.
Tellisime süüa koju ka Eestis, nii on meie pere jaoks lihtsam, jääb rohkem aega lastele, aga portsjonid olid väikesed ning hinnad kõrged. Sama koguse eest ma maksin Võrus iga päev 60 eurot. Poole rohkem. 

Nii jätsimegi sageli tellimata ning tegime ise kodus süüa. Aga kumbki meist ei ole eriline kokandusentusiast. Loeme parem selle vaba tunni-kahe ajal raamatut või ajakirja. Ja tellime neilt, kes on selle ala spetsialistid. Portugallased on minu meelest maailma parimad kokad.

KOOLIS OLI EXTREMADURA PÄEV

Extremaduralased on uhked oma maakonna üle ning kaks korda aastas, sügisel ja kevadel, on koolis Extremadura nädal, kus lapsed riietuvad maakonna lipu värvides, mis on roheline, valge ja must. Soovijad saavad ka lasta oma näole kanda lipu värvides näomaalingu. Meie lapsed olid päevast suures vaimustuses - eriti seepärast, et koolis pakuti täna ka Extremadura traditsioonilist sööki migas't, mida Ella lausa peoga kaasa võttis :D Mulle jälle meeldib väga Extremadura lipp, kuna kaks värvi on Eesti lipuga samad!

ROOSI TÖÖD EESTI KOOLI JAOKS

Meie Roosike käib lisaks Hispaania koolile ka Eesti koolis. Eile oli poolaasta vastamine õpetajale ning kõik läks väga hästi. Näitan teile ka mõnd tema tööd, ta on meil väga andekas kunstnik. Siin on Roosi graafika Kalevipoja ainetel ning all maal Kunksmoori raamatust, mille ta sügisel läbi luges. Praegu on meil käsil Nukitsamees ja Enno Raua laste Kalevipoeg. Õhtul loeb Roosi Ellale ette Klaabut ja Jussikese seitset sõpra :) 

Siin aga üks tema graafika Hispaania koolile, Neitsi Maarja: 

TORM HISPAANIAS

Öö oli täitsa rahulik, elekter läks ainult korraks ära, ja hommikul ärgates mõtlesime isegi lapsed kooli saata. Aga siis astusin välja, et kassidele süüa anda, ning tuul lõi peaaegu et hinge kinni. Puud olid lookas ning vihm peksis vastu nägu.

Inno pakkus, et viib lapsed autoga ära. Otsustasin siiski whatsappi'i vanemate gruppi vaadata ning jumalale tänu, et seda tegin. Kooli direktor oli saatnud nii Roosi kui Ella gruppi häälsõnumi, et tal endal ei ole telefonilevi ning helistab seepärast teise telefoni pealt. Teda ennast üldse koolis ei ole ega tea, millal jõuab. Kuna teed on üle ujutatud. Samuti ei tea ta seda, kas koolis üldse kedagi on, kuna paljud õpetajad tulevad ühest teisest suurest linnast ning teed on üle ujutatud. Ja kas nad üldse täna tulevad. Ta soovitas enne laste kooli viimist kooli helistada, et kas seal üldse keegi kohal on. 

Seepeale läks vanemate gruppides möll lahti. Üks kirjutas, et juba saatis oma lapsed koolibussiga kooli ja polevat see tuul nii hull midagi. Teine kirjutas, et milleks riskida, jätame lapsed koju, tema oma oma jätab. Kolmas kirjutas, et mõtleb kella kümneni. Täielik kaos. Direktor ja õpetajad levist väljas, tont teab, kus, e-kool maas, vanemad ise otsustasid, mida teha. 

Mina otsustasin, et jätan omad koju. Roosi abiõpetaja tuleb ka suurest linnast ega jõua täna suure tõenäosusega kohale. Ella klassist ei läinud täna ükski laps.

Nii et jälle tormipühad. Elekter käib iga natukese aja tagant sisse-välja. Kohalik nett ilmselt ei tööta, aga meil on Starlink, mis töötab kui kellavärk. 

Vaatame, mis õhtu toob. Kassid ahmivad toitu nagu segased.

JUULIKESE SÜNNA!

Vaid kaks päeva jäänud tibulinnukese sünnipäevani! See pilt on tehtud kümme aastat tagasi Lissabonis meie esimesel lõunamaa talvel koos perega. Kui me otsustasime esimest korda vaadata, kuidas meile lõunamaa talv sobib. Ja neljasele Juulikesele sobis - ta tõusis esimest korda jalgade peale, oma voodi najale upitama. 

Siiamaani sobib. Juulile meeldib üle kõige siinne talvine ning kevadine päike. Suvine mitte nii väga, siis sobiks paremini põhjamaine ja sellised plaanid meil tulevikuks ongi - talvel siin, suvel seal. Et Juulikesega aastaringselt väljas käia saaks. 

Rõõmu on ta meile pakkunud osatult ning mitte ainult meile. Kes iganes Juuliga kokku trehvab, sel suu naerule läheb. Isegi meie Võru kortermaja karm tädi Aime, kes kõigi korrarikkujatega tõreles (asja eest!), jäi Juulit kohates temaga alati vähemasti pooleks tunniks jutustama. Juuli nimelt annab sulle oma 100 %lise tähelepanu - ta vaatab sulle otsa, naeratab sulle ja kuulab sind kõigest südamest kätega vehkides. Sulle tundub, et just sina oled tema kõige lemmikum inimene. Ja kes siis ei tahaks niimoodi ennast tunda!
Kui Pere ja Kodu meiega kunagi lugu tegemas käis, siis ütles loo autor Heidit Kaio, et kui saatus annaks puudega lapse, siis võiks ta olla Juulikese moodi. Kes sul kogu aeg tuju heaks teeb. Ja nii ta on ka meie jaoks - ideaalne laps, alati heas tujus, alati sõbralik, suu naerul. Alati valmis kallistama oma väikeste kohmakate kätega.
Ilma Juulita me ei elaks kindlasti sellist elu nagu praegu. Ilma Juulita oleks jäänud paljud asjad tegemata. Ilma Juulita poleks olnud viitsimist pürgida edasi, saavutada rohkem. Ilma Juulita oleks palju igavam. 

Ja kahe päeva pärast on Juuli sünnipäev. Juuli saab 14-aastaseks juba. Tellisin seks puhuks kohalikust kohvikust kreemitordi, mida Juuli üle kõige maailmas armastab. Ja talle kingiks mõned uued pehmed kaisukad. Kaisukaid armastab ta ka üle kõige.

KARNEVALIHOOAEG ALGAS!

Üks pidu lõppes, teine algab, nii see meil siin Hispaanias käib :) Jõulud saatsime lõpuks ära, aga ega see tähenda, et nüüd on pidu läbi. Kaugel sellest. Hispaanias ei ole kujnagi pidu läbi. Kui üks pidu lõppeb, algab ettevalmistus teiseks peoks. 

Nüüd anti avapauk karnevalihooajale. Õpetajad saatsid emadele nimekirjad, millised kostüümid peavad lastel olema kuu aja pärast algavaks karnevalinädalaks. Kuulsite õigesti, karneval ei kesta mitte üks päev, vaid terve nädal. Iga päev oma teema, oma riietus, ning lõpuks on kooli karnevalirongkäik, kus igal klassil on oma kostüüm. Roosi klassi lapsed on sel aastal astronaudid ja tulnukad (Roosi ütles, et tema tahab astronaut olla), ja Ella omad on Wally'd raamatust Where's Wally.

Nüüd tekkis emade gruppides tohutu arutelu, mis kostüüme ja kust osta. Mul oli hommikul ca 100 sõnumit - 50 Roosi emade grupis ja 50 Ella emade grupis. Mõtlesin, et ei jaksa neid kohe läbi närida ja läksin poodi. Poes sain aga kokku Ella emade grupi ühe kõige aktiivsema emaga, kes ütles, et öelgu ma vaid Ella suurus, tema tellib kõikidele ära ja pärast klaarime. No super, mul hakkaski juba pea ringi käima. Õnneks siin leidub alati keegi, kes on nõus peokostüümide orgunnimise enda peale võtma. Kui on üks TÖÖ, mis hispaanlastele väga meeldib ning mida nad hakkavad tegema KOHE, siis see on pidudeks valmistumine. Seda ei jäeta mitte kunagi viimase minuti peale, vaid alustatakse kohe, kui peoteade tuleb. Lihtsalt uskumatu, milline agarus kaasneb hispaanlastel pidudega. Õpetaja saatis teate alles eile ning seltskond aktiveerus juba öösel.

Aga lahe muidugi. Mis mul selle vastu olla saab, et teised orgunnivad. Üks asi, mida ma siin maailmas kõige rohkem vihkan, on riiete ja jalanõude ostmine. Seepärast mul ongi kõiki riideesemeid üks, max 2. Kuna mul hakkab riidepoes pea ringi käima. Kui lastele uusi riideid vaja on, siis saadan Inno koos lastega riidepoodi ja ootan ise väljas või tellin kähku e-poest.

Eelmine aasta ma osalesin ka linnakarnevalil, tegin endale ja lastele papagoikostüümid, aga see aasta mitte. See nädalapikkune koolikarneval on isegi väsitav ja kui sinna otsa veel paar päeva kestev linnakarneval, siis... Pärast on suht uppunud kuke tunne ausalt öeldes. Roosi ütles ka, et see aasta ei viitsi enam. Möllame selle nädala koos teistega ära ning siis naudime koolivaheaega. Läheme rongkäiku vaatama ja teeme pilti.

Aga muidu mulle hispaanlastele ellusuhtumine meeldib - see pidu peo otsa. Mulle meeldib, kui ümberringi on heas tujus olevad inimesed ning mängib muusika. Me ei pea isegi alla linna minema, kuna muusika kostab meie hoovi peale välja. Lihtsalt ma ei viitsi igast peost osa võtta. Mõnda tahan kõrvalt vaadata. Tundes rõõmu, et mul on võimalik seda näha ja kuulda.