Kõik pole kadunud: väike tütar teeb vahet tüdrukute ja poiste asjadel

Viimasel ajal on kombeks öelda, et pole vahet tüdrukute ja poiste asjadel, et tüdrukuid tuleb harjutada autodega ja poisse nukkudega.

Ma tunnistan, et pole lapsele andnud selles osas mingeid suuniseid ja lasknud tal vabalt oma valikud teha. Ja mis on imelik, laps ise otsustab või teab täiesti selgesti, mis on tüdrukute ja mis poiste asjad, ilma et keegi oleks talle seda eraldi seletanud või õpetanud.

Ehk siis, väikse, nö rikkumata lapse puhul on selge vahe sees, kas ta on poiss või tüdruk. See oli minu jaoks täiesti üllatav. Ma veel küsisin lapselt, kust ta teab, et näiteks nukud on tüdrukute asjad ja autod poiste asjad, mispeale laps tegi pähe kavala näo ja ütles, et ta teab. Samamoodi teadis laps täpselt, kes on poisid ja kes tüdrukud ning kinnitas, et oskab neil vahet teha.

Millegipärast aga viimasel ajal see ei sobi. Mingil hetkel sõidab, seda siis lasteaia ja kooli kaudu sisse ühiskondlik asjupesu, mis hakkab tüdrukutest poisse väänama ja vastupidi. Kuni selleni välja, et väidetakse, et ka mehed võivad sünnitada. Polegi aru saanud, kellele või miks selline segaduse külvamine kasulik on.

Saksamaa vabandas Poola ees okupatsiooni pärast, aga Eesti?

View this post on Instagram

Heute vor 80 Jahren begann mit dem barbarischen deutschen Luftangriff auf die polnische Stadt Wieluń der Zweite Weltkrieg. In Warschau waren Bundespräsident Steinmeier und Kanzlerin Merkel heute zu den bewegenden Gedenkfeierlichkeiten der Republik Polen eingeladen. --- Today 80 years ago the Second World War began with the barbaric German air raid on the Polish city Wieluń Today in Warsaw, Federal President Steinmeier and Chancellor Merkel were invited to the moving commemorations of the Republic of Poland.

A post shared by Angela Merkel (@bundeskanzlerin) on Sep 1, 2019 at 7:30am PDT

Saksamaa on vabandanud nii juutide kui kõigi teiste rahvaste ees okupatsiooni pärast. Nüüd vabandati poolakate ees. Aga Eesti ja teised Balti riigid, kus Saksa okupatsioon kestis 1941-1945, on justkui ära unustatud.

Kas põhjus on selles, et Eesti oli selleks ajaks, 1941. aastal juba okupeeritud ühe teise võimu poolt ja Saksa sissetungi ei vaadata enam kui okupatsiooni? See oli siis ka põhjus, miks Eesti anti pärast sõda kandikul Stalinile üle. Muidugi mitte ainult Eesti, ka Poola ja muu Ida-Euroopa läksid Vene mõjusfääri.

Aga teate, mulle on Jüri Ratas meeldima hakanud!

Tunnistan ausalt, et mulle on Jüri Ratas üha enam meeldima hakanud. Just selle tema rahulikkuse ja igas olukorras kindlaks jäämise pärast.

Opositsioon võiks temalt seda kindlust ja oponentide austavat kohtlemist õppida. Praegu domineerib neil veel see ilkuv-parastav, kooli kõige suuremat kiusajat meenutav toon, mis võiks täiskasvanuks saanud riigis oma aja ära elanud olla. 

Aitab juba sest Jürgen Ligi ja Indrek Tarandi poolt kuulsaks tehtud klähvimisest, mida teised püüdlikult järele teevad. Rohkem jürirattalikku asjalikku ning soliidsust!

Saksamaa ja Poola

Oleme jõudnud Poola! Roosi teeb hotelli koridoris nalja. See Tallinna nime kandev tuba siiski kahjuks meie tuba ei ole, meie oleme Vatikani toas :D Selles Europa nimelises hotellis on kõik toad Euroopa linnade järgi nimetatud :)

Eilse öö veetsime aga sellises armsas saksa linnakeses nagu St Johann Würtingen:

Prantsuse ökokämpingus

Eile (neljapäeva) õhtul jõudsime Huriel'i ja leidsime endale Booking.com'i kaudu sellise laheda ökokämpingu :) Perenaine tuli ise vastu ja pakkus meile tervitusjooki ning lastele grillil küpsetatud vahukomme. Telk, kuhu meid tuduma juhatati, oli bussi kujuline. Lapsed loomulikult täielikus vaimustuses. Kui kellelgi sinna kanti asja on, siis ma soovitan soojalt, Hurieli'i ökokämp on avatud 3. novembrini. Hommikusöögiks saab näiteks kohvi, kakaod, biomahla, kooki, mett ja nõgesemoosi (ülihea!) ning tasuks palutakse igahel panna korjanduskarpi selline annetus, mis võimalik. Aga see pole kohustuslik. Magasime paremini kui mistahes hotellis :)



Üks vaade kämpingule.



Hästi palju on mõeldud lastele. Roosi laste mänguväljakul hullamas.



Ökovets nägi välja selline.



Juulike sööb :) Kämpis viibis ka üks autistlik laps, kes öösel kõva häält tegi, aga seda ei pannud keegi pahaks. Puuetega inimestesse suhtutakse seal ülisõbralikult.



Nii kuivatatakse kämpingus voodipesu.



Hommikusöök. Prantsuse sai nõgesemoosiga :)

Pildikesi Gaskooniast

Bonsoir :) Oleme jõudnud Prantsusmaale, täpsemalt D'Artagnan'i maale Gaskooniasse :) Siin suur ja väike maailmarändur õhtusel jalutuskäigul. On soe õhtu, 27 kraadi ning me oleme Buglose'is.



Nüüd saate aru, miks ma reisida armastan. Midagi nii ilusat pole ma ammu näinud. Päikeseloojak Buglose'i Notre Dame'i juures. Võrratu.



Notre Dame lähemalt.



Tüdrukutega :)



Tükike Prantsusmaad meie öömaja aias.



Aurora ehk prantsuspäraselt Aurore öömaja aias einestamas :)

Alustasime teed Eesti poole

Mõtlesime, et tänane päev, taasiseseisvumise päev, on parim, et taaskord Eesti poole teele asuda :) Ja mõeldud-tehtud! Viskasime täna hommikul asjad autosse ja hakkasime Montemor-o-velho'st sõitma :) Tegelikult oli üks põhjus muidugi veel. Naabrinaine hoiatas, et laupäeval tuleb 35 kraadi :D Aga sellise kuumuse eest me juba korra Extremadurast põgenesime :D Ja ausalt öeldes on selleks korraks Portugalist siiber. Isegi Pingo Doce'is käimine ei rõõmusta mind enam. Tuleb kiiremas korras tulema hakata, et mitte seda maad vihkama hakata :D

Ma muidugi olengi selline, et kannatan ühes kohas olla max pool aastat. Siis lähen närvi ja tahan ära. Kui ma veel Joao'ga koos elasin, siis siiberdasin kogu aeg Portugali ja Eesti vahet. Kaks kuud siin, kaks kuud seal. Minu kolmas kodu oli lennujaam. Aga mulle meeldis! Ühes kohas ankrus olemine muserdab ja masendab mind ja kõige jubedam eestikeelne sõna on minu arvates „juurte alla ajamine.” Või „paigalejäämine.” Õhh. Kui ma selle peale mõtlen, siis mul tuleb kananahk ihule. Mina olen rändur ja õnneks Inno on ka. Isegi väike Roosi on - kui ma talt uurisin, et kas talle meeldib rohkem Eesti või Portugal või Hispaania, siis teatas ta rõõmsalt, et kõik kolm. Ja nii ongi :) Kodu ei ole maja ega korter, kodu on seal, kus on meile armsad inimesed. Pere. Täna on kodu Portugal, mõne aja pärast Eesti. Ja siis jälle Portugal. Või hoopis Soome :D

Selge on see, et mõne aja pärast tüdinen ma Eestist ära ja ma hakkan Innole peale ajama, et läheme KOHE ära. Inno alguses toriseb, aga kuna päeva lõpuks on ta ikkagi nagu mina, muidu me ei sobiks, ei saaks nüüd juba pea viisteist aastat koos elada, siis laadib ta taas meie asjad autosse ja paneb autole hääled sisse. Et jälle nelja tuule poole leekima panna.

Mis teha, selline ma kord juba olen :) Täna olen ma Valladolidis ega jõua ära oodata, millal taas Eestisse jõuame.

Pildil Roosi ja Inno Oliveira do Hospitali restoranis söömas.

Pildikesi Eesti Wabariigist

Minu vanaisa Gustav Eduard Vaher. Tulihingeline vapside pooldaja :)

Pildike veel vabast Eesti Wabariigist: minu vanaisa Gustav Eduard, vanaema Julie Eveline ja mu isa Georg (noorkotka vormis) Emajõe kaldal Tartus.

Poisid, kes ei kartnud vabaduse eest sõtta minna. Mu isa Georg (paremal) ja ta parim sõber Otto Peetso. Esimene võitles Keilas ja teine Narva all. Eesti leegionärid.

Mida ma EKREs näen

Küsiti, et mida ma EKREs näen. Mul on sellele lihtne vastus - nad on AUSAD. Ausad nagu mitte ükski teine erakond varem pole olnud. Ja see meeldibki. 

Mu isa oleks ka EKREt valinud, kui ta elaks, ja ma olen oma isa tütar.

P.S. Pildil mu isa Georg Vaher Vorkuta vangina :)

Rannas!

Ma tean, et te arvate, et igal pool Lõuna-Euroopas on palav. Aga võta näpust, ei ole! Siin, Figueira da Fozis on ainult 22 kraadi ja väga mõnus :) Just paras, et teha üks väike tiir rannapromenaadil :) Siin ongi väike reisisell Juulike ehk Julia Eveliina Tähismaa Figueira da Fozi rannapromenaadil koos oma saatjaga tiiru tegemas :)

Lapsed armastavad jäätist :)

Jäätis maitseb meie pere mõlemale nagamannile. Kui Roosike armastab üle kõige maasika- ja mangojäätist, siis Juuli kindel eelistus kuulub karamellile :D Siin ongi Juuli eile muru peal karamellijäätisega maiustamas. Ja siin Roosi rannas oma mangojäätisega :)

Ühes depressiivses Portugali väikelinnas

Oleme oma rännakutega jõudnud ühte Portugali depressiivsesse väikelinna :D Nimi polegi oluline, aga selliseid väikeseid väljasurevaid linnakesi on Portugalis hästi palju. Kui Hispaanias kihab väikestes linnades elu ja mänguväljakud on lapsi täis, siis Portugalis on nad sageli tühjad ja teise lapse kohtamine on tõeline ime. Kohvikud on tühjad, poed samuti. Teenindajad ootavad nukralt kliente ja rõõmustavad iga sisseastuja üle. Eile käisime kohalikus hiina poes ja ostsime sealt kleidi (minule), päikeseprillid (Innole) ja lastele mänguasju. Poepidaja oli nii rõõmus, et andis veel mänguasju kauba peale.

Kui linnakese tänavatel jalutada, siis tuleb inimesi vastu haruharva. Kohalik lasteaed on mahajäetud ja selle aedki rohtu kasvanud. Pargipingil istub üks kerjus ja küsib laisalt raha. Kunagi tõeliselt uhkel keskväljakul istub kolm vanameest (ainult kolm vanameest!), kes ajavad omavahel juttu ja vaatavad huviga meid - et kes need ometi on. Nad ei ole siin vist tükk aega ühtki turisti näinud.

Kuna kuuleme, et linnas on ka oma munitsipaalpood, siis läheme uurima. See on kinni. Aga on ka mõned riietepoed sealsamas läheduses. Uurime järgi. Hinnasilte vaadates kukun peaaegu et pikali. Üks nässakas kleidike maksab 50 eurot! Kliente peale minu pole ühtegi. Poepidaja naeratab väsinult.

Siis kohvikusse. Toitudel on siin tõesti imehinnad. Supi saab ühe euro eest ja uhke prae, millest piisab kahele, viie euro eest. Sööme isuga.

Lõpuks tahab Roosi veel mänguväljakul hullata. Aga häda on selles, et mänguväljak on küll tore, aga ühtki teist last seal ei ole. Kui Extremaduras tuli Roosil sageli kiikede pärast võistelda, sest need olid pea alati täis, siis siin kiigu palju tahad.

Üks hea asi siiski on. Meie jaoks. Kuna linnake asub Atlandi ääres, siis siin on mõnus jahe. 22 kraadi. Mitte 35 nagu Extremaduras, kust me juuli lõpul põgenesime. Aga jääda siia ikkagi ei tahaks. Sest kuidagi... depressiivne on. Igal sammul on tunda väljasuremist. Isegi tänavaplangud on surmakuulutusi täis. Ma nii creepy asja peale poleks tulnudki. Et panna plankudele surmakuulutused. Brrr... Võrul on veel pikk tee käia, enne kui nii depressiivseks muutub :D



Sellise kahe suure kalaga prae saab siin kätte viie (!!!) euro eest, suure supikausi 1 euro eest. Väljas söömas käimine ei ole luksus.



Vaimustavalt ilus, aga tühi keskväljak.



Väike koolapaus.



Uhke linnus linna kohal. Sel kohal on tõeliselt uhke ajalugu, aga nüüd on see kõik kadunud.

Loodud on uus grupp puuetega inimeste toetuseks!

No nii! Kui keegi ei tee, siis tuleb ise teha :D Mõni aeg tagasi tuli väikses sõprade ringis jutuks, et Eestis võiks olla ka selline Facebooki grupp, mis ühendab puuetega inimesi ning neid inimesi, kes sooviks puuetega inimesi aidata, aga ei tea, kuidas ja keda. Sest olgem ausad - puuetega inimesed isekeskis oma probleeme ära lahendada ei suuda. Olen ise sügava puudega tüdrukukese ema ja no kui oled ikka kuid magamata, siis vaatad, kuidas elus püsid, muuks eriti jõudu ei jagu. 

Sestap oleks vaja kaasata ka inimesi väljastpoolt ja nii ma paar päeva tagasi selle grupi, millel tänaseks juba üle saja liikme, ära tegingi. Nimi lihtne: puuetega inimeste toetuseks. Liituda võivad kõik puuetega inimesed ja nende hooldajad ning kõik, kes soovivad neid aidata, kasvõi näiteks mõne abivahendi soetamisel, kui riik eiab, et see ei ole abivajajale „eluks hädavajalik.” Või lihtsalt hea sõnaga toetada. Proovime ka ellu viia muudatusi sotsiaalsüsteemis, kus sageli lihtsast inimlikkusest puudu jääb. 

Tänaseks on meiega liitunud ka õiguskantsler Ülle Madise, kelle pühendumust puuetega inimeste murede lahendamisel saab ainult imetleda, ning Riigikogu liikmed Siret Kotka-Repinski, Oudekki Loone, Erki Savisaar, Monika Helme ja Jüri Jaanson. Samuti mitu neljanda võimu ehk ajakirjanduse esindajat. Mis on alustuseks suurepärane :) Loodan, et liitub veel enam otsustajaid, sest kes kõige nõrgemaid ikka kõige paremini aidata suudavad kui need kõige tugevamad, eks. 

On aeg teha lõpp nõukaajast pärit arusaamale, et puuetega inimesed hoidku omaette ja parem, kui nad üldse oma toast välja ei tule. See arusaamine on vale, sest ühiskond on üks ja me oleme kõik selles ühiskonnas koos. Seega peame ka kõik koos selles ühiskonnas üles kerkivaid probleeme lahendama. Ja tegema kõik selleks, et kõikidel inimestel oleks selles ühiskonnas hea elada. Et keegi ei tunneks, et ta on kõrvale tõugatud või mõnda eraldi asetsevasse Laagrisse saadetud. 

Mõistmine saab alguse suhtlemisest. Aga selleks, et saaks suhelda, on vaja inimesed omavahel kokku viia. Mina seda nüüd teha üritangi. Vaatame, mis välja tuleb :) 

Kõik puuetega inimesed ja kõik, kes aidata soovivad, on sellesse gruppi teretulnud :) Hoidume seal lihtsalt omavahelisest sõnelemisest, poliitika jätame ukse taha, ning keskendume inimeste elu lihtsamaks tegemisele, eks :) Pildil mind ikka ja alati inspireeriv Juulike :) 

Üks asjalik kommentaar Eesti olukorra kohta, mis võtab kokku Reformi põhilise vea

Kohvikule saabus kommentaar, mis võtab hästi kokku Eesti olukorra ja Reformi valitsemise aja põhilise vea:

Mina Elan välismaal ning imestan, kes ja mispärast üldse selle Reformi poolt hääletab. Kui esimese 15 iseseisvusaasta jooksul Eesti iga aasta jõudis Soomele ligemale, siis viimase 10 aasta jooksul on iga aastaga rohkem maha jäänud. Selge, et see probleem on tekitatud poliitikute poolt nagu Ansip, kes nõudsid kärpeid, mis omakorda sundisid ca 50 000 noort viimase 10 aasta jooksul emigreeruma. Praegu on Eestis ikka vähem töökohti kui oli 2007. Aga sellest ei räägi mitte keegi. Ja kui ma inimestele selle loo räägin, siis kostetakse, et, noh, nii hull see asi ka pole. Et olevat parem kui okupatsiooni ajal. Aga kas vaba Eesti peab tõepoolest niimoodi virelema? Ja kus on Eesti 10 aasta pärast? Kas Venemaal elatakse siis paremini kui Eestis?

Kas portugallased on sõbralikud, kuna on mererahvas?

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Eestinen.fi vahendab lugu sellest, kuidas Soome laevnikud on väga sõbralikud ning aitavad teisi igal sammul. Hätta sattunud soome pere oli abist üllatunud ja sooviks, et laiemalt ühiskonnas valitseks selline sõbralikkus.

Irja on korduvalt kirjutanud sellest, kuidas portugallased on väga sõbralikud. Hispaanlased on ka sõbralikud, aga portugallaste vastu ei saa. Portugalis olles võib üks eestlane olla sama üllatunud kui see hätta sattunud soome pere. Kus sind abistatakse igal sammul, ära ootamata isegi seda, kui sa ise abi palud. See on täiesti fenomenaalne.

Soome pere arvab, et laevnikud on keskmisest sõbralikumad ja abivalmimad, kuna merel võib häda igaüht tabada ja seal on abi väga oluline. Portugallased on aga teada-tuntud mererahvas, maadeavastaja. Igas peres on meresõitjad olnud. Võibolla see ongi põhjus, miks selline mereline sõbralikkus on seal kandunud üle tervele ühiskonnale. Kogu Portugal on, piltlikult öeldes merel ja inimesed käituvad vastavalt.

Kindlasti oleks Soomele, aga eriti Eestile abiks, kui suhtumine oleks ühiskonnas samasugune. Nii nagu merel, võib ka muidu elus hätta sattuda igaüks. Eestlased on samuti põline mererahvas. Nõukogude aeg juuris inimestest merelise mõtlemise välja ja muutis inimesed külmaks ning küüniliseks, aga ehk annab seda muuta. Et appi tõtataks juba siis, kui inimene pole veel jõudnud abi küsidagi. See muudab kõigi jaoks elu nauditavamaks, samasuguseks nagu ühe toreda meresõidu. Kas pole nii?!

Aga orkester mängib kuni lõpuni

Mäletate, kuidas me Innoga siinsamas blogis kümme aastat tagasi ennustasime, et Reformierakond läheb põhja kui Titanic ning lisasime juurde: aga orkester mängib kuni lõpuni. Täpselt nagu Titanicul. Orkester mängis lõpuni. Kuni ookean muusikud neelas.

Vot nüüd ongi seda sama kõva, aga kurba orkestrimängu kuulda, aga laev on juba teel põhja.

Siis me veel ei uskunud, et Reformierakonnale tekib niivõrd suur vastasjõud nagu EKRE. Vastasjõud, mida ei suuda kõigutada toores sõim ega iroonilised pilked. Isegi Jürgen Ligi oma teravmeelsete sõnavõttudega. 

Teate miks? Sest asi on lihtsalt nii hulluks lastud. Rahva rahulolematus on lihtsalt nii suureks paisunud. Enam ei ole võimalik asju siluda ja ilustada, inimestele puru silma ajada. Sest seda puru on juba nii palju silma aetud, et silmad on puru täis saanud ja sest purust ka juba puhtaks pestud.

Inimesed tahavad lahendusi. Lahendusi, mis aitaks aitaks tavalistel peredel hakkama saada. Nõnda, et nad saaks oma lastele süüa osta ega peaks kerjama. Et vanad inimesed ei peaks virelema. Et viimases hädas võõrsile läinud saaks koju tulla. Et nõrku ei heidetaks kõrvale, vaid aidataks.

Reformierakond pigistas vaeste ja nõrkade koha pealt silma kinni, unustades, et vaesed ja nõrgad on ka pered, kus kasvavad väikesed lapsed. Oma edust oldi nii suures vaimustuses, et põhiline energia kulutati enese imetlemisele ning enda varude täiendamisele. Sest arvati: no meie jääme ju igavesti võimule. Polnud ka põhjust selles kahelda, sest kõik teised parteid olid nõrgad ning Reformierakonnast sõltuvad ja kedagi uut tulemas polnud.

Aga siis tuli. Põmaki. Ja see oli nagu jäämägi Titanicu ninas. EKRE. EKRE ongi Reformierakonna jäämägi.

Pildil Titanic, kujutis Wikipediast. 

Roosil läks päev igati korda :D

Nelja-aastasele Aurorale ehk Roosile meeldib väga poes käia. Eriti „suurtes poodides.” Selge see, suurtes poodides on rohkem mänguasju. Väikestes poodides on vahel ka, aga need on enamasti jamad. Vähemasti Roosi arvates. Ja seepärast on eriti lahedad need päevad, kui saab minna „suurde poodi.”

Täna ühes suures poes käisimegi ja Roosi ostis endale sealt legendaarse kosmonaudi Barbie. Mäletan, kuidas ise sellisest unistasin, aga kusagilt ei leidnud. Nii et päev läks igati korda :) Meil mõlemal :D

Isa pihtimus: lapsega tegelemine ajab hulluks

Ma vaatan kõrvalt, kuidas naisel, see on lapse emal kõik lapse või lastega sujub - nagu valatult. Ma ise olen lastega üks närvipundar ja kohati tundub, et lähen hulluks.

Ma olen täiesti kindel, et minu eelmisele suhtele sai saatuslikuks lastega tegelemine. Püüdsin olla võimalikult hea mees, lastega kodus, ja see oli viga. Mees pole loodud lastega tegelema.

Kõige tipp oli see, kui olin olnud päev läbi lastega kodus, närv täiesti krussis, olin hoidnud end päev läbi tagasi, et kellelegi mitte viga teha. Lapsed olid päev läbi kisanud, olin püüdnud neid rahustada ja siis tuli naine koju ja sõimas mu läbi, et kõik oli valesti tehtud. Selle peale tuli kohe tahtmine end täis juua, päris ausalt. Lõpuks sain aru, et nii jätkata ei saa.

Probleem oli muidugi selles, et naine polnud nõus asja arutama, tema oli oma tööga sedavõrd hõivatud, ja ka mina tulin talle vastu, sest mulle meeldis, et naine sai end teostada. Mu enda emal seda võimalust polnud, siis vähemalt sain seda võimaldada oma naisele.

Aga jällegi, ma ise ei pidanud vastu. Vaatan nüüd, millise kergusega Irja saab lastega hakkama, ja kui vaevaliselt mul see kõik käib, see on eelkõige emotsionaalselt vaevaliselt, siis taipan, et mees pole ikka loodud lastega kodus olema. Midagi pole teha. See ajab mehe lõpuks hulluks, päris tõsiselt. Mu eks märkis ka pärast lahutust, et ma polnud enam mina ise. Tal oli täiesti õigus.

Eesti reaalsus ja häda: lastele toidu ostmiseks peab võtma sms-laenu

Kui ma kolm aastat tagasi pärast pooleaastast Portugalis viibimist Eestisse tagasi tulin, siis tabas šokk. Mitte kultuuri-, vaid hinnašokk.

Olin juba ära unustanud hinnad Eestis. Mis maksab toit, mis maksavad riided. Loomulikult võib öelda, et igaüks saab omale ise toitu kasvatada ja/või metsa minna, või siis riideid õmmelda, aga kui sul on väiksed lapsed, üks neist sügava puudega, siis pole asi niisama lihtne. Ja kui sul pole teadmisi ja oskusi, kuidas põldu harida või riideid õmmelda. Igapäevast toitu ikka ise niisama lambist ei kasvata ja metsast ei too. Pealegi tuleb arvestada Eesti kliimaga, kus enamuse aastast ei kasva mitte midagi, ehk värsket toitu tuleb nagunii osta.

Juba Portugalis märkasin, et puuduvad täiesti kasutatud riiete poed. Mõned kusagil on, kui hästi otsida, aga needki on rohkem riiete kokku kogumiseks kui müügiks. Humana kogub Portugalis riideid selleks, et saata neid abi vajavatesse riikidesse maailmas, põhiliselt Aafrikas. Ilmselt ei tule need annetajad selle peale, et suur osa neist „aafriklastele” ära antud riietest müüakse kirvehinnaga maha Eestis, näiteks Võrus. Aga nii see on kahjuks. Välismaa abi läheb Eestis spekulantide kätte, kes selle müüvad maha KALLIMALT, kui maksavad need asja välismaal uuena. Kujutate ette, eksole! Ilmekas fakt on seegi, et Võrus on kasutatud riiete poode rohkem kui uute riiete poode. Peatänaval Jüri tänaval on peaaegu kõik poed kasutatud riiete poed.

Portugalis maksavad laste riided 1-2 eurot tükk, uued riided. Eestis ei saa isegi kasutatud asju selle raha eest, uutest rääkimata. Lastele kulub aga riideid väga palju. Portugalis jaksasin lastele riideid osta, Eestis enam mitte.

Sama lugu on toiduga, mida lastele kulub palju. Suvel saab veel hakkama, kui kurgi kilo on 40 senti, aga talvel, kui kurgi kilo on 4 eurot, siis enam ei saa. OK, võib pöörduda toidupanga poole, aga Võrus saab toidupangast põhimõtteliselt ainult saia, muud seal pole, kuna pole tingimusi toidu säilitamiseks. Aeg-ajalt midagi tuleb, aga seda näpuotsaga. Enne jõule teeb Postimees Võru abivajajatele korralikumad pakid, see on ka kõik.

Nagu öeldud, ainult sai. Lastele pelgast saiast ei piisa. Sestap pidi võtma SMS-laenu, elus esimest korda, et lastele süüa osta. Muud varianti ei olnud. Lapsi nälga jätta ei saa. Täisväärtuslik toit on kallis. Aga mis elu see on, eksole, kui kõrgelt haritud inimene peab lastele toidu ostmiseks võtma SMS-laenu.

Portugalis on toit nii odav, et toidu ostmiseks laenu võtmine ei tule kõne allagi. Soomes on toit sama kallis kui Eestis, aga seal on loodud toidupankade süsteem, seda juba sõja ajast alates, kus saab põhimõtteliselt kõike ja seda iga päev. Võrus saab toidupangast toitu ainult kaks korda kuus, ja siiski põhiliselt ainult saia.

Eesti puhul teeb kurvaks see, et toit ja riided on kallid ning üha kallimaks lähevad. Portugalis on toit ja riided, see on laste omad odavad just seetõttu, et käibemaks on madal, 5 protsendi ligi. Lisaks on väga odavad laste mähkmed ja muu kraam, poole odavam kui Eestis. Jällegi, kuna maksud on madalamad. Portugalis on laste kaupadel soodustused, Eestis tuleb laste asjade eest maksta nö täie rauaga. Seetõttu on Eestis laste kasvatamine sulaselge põrgu, ilmselt üks hullemaid terves maailmas. Pole ime, et sündide arv on Eestis kukkunud madalamale kui nälja-, katku- või sõja-ajal. Ime üldse, et Eestis veel lapsi sünnib või et Eestis lapsed elavad. Samas ei imesta, et lastega pered Eestist lahkuvad, sest Eestis on lastega väga raske toime tulla.

Omaette ooper on erivajadusega laps. Võrus näiteks puuduvad liftiga korterid. Inimesed tassivad oma puudega lapsi seljas treppidest üles ja alla. Linnavalitsus ütleb, et raha pole. Samas on linnavalitsusel raha, et ehitada parkimisplatse. Inimesi jääb aga Võrus üha vähemaks ja kes neid parkimisplatse lõpuks kasutab. Terved külad on Võrumaal jäänud tühjaks, kergliiklusteed ja kiiged on võssa kasvanud. Põhjus on selles, et hinnad kõrged, õiget tööd pole ja palgad armetud. Võru linnas pannakse koole ja koolimaju järjest kinni. Majad lagunevad, inimestel pole, kus elada, aga linn pani keskväljaku ehitusse pool miljonit eurot.

Iisraeli elama tulevaid inimesi tervitab PEAMINISTER ISIKLIKULT! Kuidas on lood Eestis?

קיבלתי הבוקר בנתב״ג 121 עולים חדשים מאוקראינה שעלו ארצה בתמיכת משרד העלייה והקליטה ו״הקרן לידידות״. שמחתי לפגוש את עשרות הילדים שיגדלו כאן בישראל. ישראל היא הבית שלנו, הבית לכל יהודי העולם.
ברוכים הבאים הביתה!🇮🇱 pic.twitter.com/jBvdFidIxJ

— Benjamin Netanyahu (@netanyahu) July 29, 2019

Siin on hea näide, kuidas üks riik on huvitatud oma inimestest. Peaminister käib isiklikult tulijaid vastu võtmas sõnumiga, et Iisrael on juutide kodumaa ja iga juut on seal oodatud. Iisraelis on juutide välismaalt kodumaale toomiseks eraldi ministeerium.

Khmm. Ilmselt pole vaja siin kirjeldada, kuidas Eestis suhtutakse eestlastesse. Isegi murjanid on Eestis oodatumad kui eestlased, mis seal salata. Kusjuures murjaneid tuuakse kohale vägisi, makstakse peale, aga eestlastel lastakse vireleda, kuni nad on sunnitud lahkuma.

Mis maa see on? Miks Eesti ei armasta eestlasi? Eestlastel pole ju teist kodumaad, või on?!

Kas inimesel võib olla mitu kodu?

Kas inimesel võib olla mitu kodu? Mul läks ühe hea sõbraga põnevaks vaidluseks selle üle, kas inimesel võib olla mitu kodu. Mina arvan, et võib. See, kust sa pärit oled, jääb alati su esimeseks koduks ja kodumaaks, ükskõik kui raevukalt sa seda eitad. Ta lihtsalt on sus ja sa ei raputa teda iial enda küljest lahti, kuni elad. Oled temaga vereliini pidi seotud. Mu tädi, kes 1944. aastal, sõja ajal Ameerika Ühendriikidesse emigreerus, kirjutas kuni surmani kirju „kodustele.” Eesti jäi alati ta koduks, kuigi ta käis siin pärast seda vaid üheainsa korra. 

Nüüd - aga inimesel võib olla ka teine kodu. Teine kodu, millega ta ei ole seotud mitte vereliini pidi, vaid hingeniite pidi. Valitud kodu. Minu jaoks on see Portugal, Lissabon. Kui ma sinna 2003. aastal esimest korda jõudsin ja selle linna tulesid nägin, siis oli mul enne lennukist välja astumist tunne, et olen koju jõudnud. Aga see ei vähendanud Eesti tähendust minu jaoks, saate aru?

Mulle on vaja mõlemat. Ma elan mõlemas ja mõlemad elavad minus. Mõlemad annavad mulle jõudu. Ma saan neilt erinevaid asju, aga kumbki pole teisest olulisem. Või noh, vast Eesti on ikka natuke olulisem, sest seal on rohkem mulle olulisi inimesi.

Ma olen praegu olukorras, kus mul oleks võimalik siia jääda. Päriseks. Ja mitte kunagi enam Eestisse tulla. Aga ma olen siin pikalt olnud ja nüüd vajan ma teistsugust energiat. Oma esimest kodu. Nii et varsti ma tulen ja olen ning lähen siis jälle. Kui igatsus mu teise kodu järele painavaks muutub.

Ka minu romaani tegevus toimub kahes kohas - Lissabonis ja Tallinnas. Nii et see on armastuskiri mõlemale.

Pildil mina isaga Osulas, tema sünnikodu juures.

Eesti, Hispaania või Portugal?

Küsisin nelja-aastaselt Auroralt: „Milline koht sulle kõige rohkem meeldib - Eesti, Hispaania või Portugal?”

„Aga mulle meeldivad kõik kolm,” ütles väike maailmarändur.

Eestiaegsed suvitajad

Eestiaegsed suvitajad. Gustav Eduard ja Julie Eveline Vaher, lähedastele Juuli ja Eedi. Minu vanaisa ja vanaema :)

Ilusat suve teile, head sõbrad!

Juulil on hea tuju

Juulil oli täna väga hea tuju :D

Mida tegi eile Roosike?

Käisin emme-issi ja Juuliga Figueira da Foz'is kohvikus ja lasin pärast moona kaasa pakkida :)



Ostsin endale nelja euro eest Frozen'i tennised ja uhkeldasin nendega rannapromenaadil :)



Jooksin nii kiiresti, et emmel-issil oli raskusi minu kannul püsimisega :)



Siis jooksin natuke veel :D



Tegin sellise naljaka sildiga maja ees pilti :)