SEL HILISEL TUNNIL KUI TIUMUKAS HÕIKAB

Kõik koos ennast veename
Venemaa paha

Kõik koos ennast veename paha ja paha
ja paha ja paha ja paha ja paha
Kõik koos ennast veename: VENEMAA PAHA

Ei ole meil raha ei ole meil raha
ei ole meil kellelgi eriti raha
Ei ole meil raha ei ole meil raha
meil õieti ongi veel ainult me nahad
Me vaesed ja väetid ja õnnetud nahad
vaid pakkuda ongi meil välja
vaid nahad

Need lööme me letti kui valitsus tahab
need lööme me letti kui valitsus tahab
need lööme me letti sest valitsus tahab
Ja karjume kõrist et Venemaa paha
Ei keegi meist eriti karjuda taha
kuid valitsus tahab
sest valitsus tahab

ja nõnda me karjume käristes naha
ja nõnda me karjume väristes naha

Meil olla on paha
meil olla on paha
kuid kuidagi teisiti olla ei taha
kuid kuidagi teisiti olla ei taha

Ei taha ei suuda ei julge ei mõika
sel hilisel tunnil
kui timukas hõikab

KUIDAS EESTI JÕUDIS GORBATŠOVI AJAST STALINI AEGA

Oma sünnipäevaga seoses jäin mõtlema oma lapsepõlvele. Ma olen seitsmekümnendate lõpu - kaheksakümnendate alguse laps. Brežnev oli veel elus, aga kohe suremas. Elasime Rakveres Tõru tänaval oma majas. Selle maja ehitas minu isa Georg koos oma isa Gustav-Eduardiga. 

See oli see kuldne aeg, mil iga mees tohtis ja jaksas veel omale ise maja ehitada. See kuldne aeg, mil see oli rahaliselt võimalik ning polnud lolle euronõudeid. Selle maja ehitas isa kuuekümnendatel, aga pärast seda ehitas ta veel teisegi maja - kaheksakümnendatel. Paju tänavale. Sisse kolisime me aastal 1985 - kui Nõukogude Liidu etteotsa tõusis noor ja energiline Mihhail Gorbatšov. Algas uue lootuste ajastu, glasnost ja perestroika. 

Mida ma mäletan oma lapsepõlvest? Ma mäletan suurt aiaga maja, õunapuid, marjapõõsaste ridu, aiaviljapeenraid, kurke ja tomateid täis kasvuhoonet. Et isa pidas mesilasi. Mäletan, et terve me tänav oli lapsi täis ning et ma jooksin nendega iga päev mängima. Mul oli palju mänguasju - lemmikuteks plastmassist Gena ja karvane Potsataja, kelle ma sain sünnipäevaks. Vahepeal saabusid postiga müstilised pakid Ameerikast. Isa õelt tädi Endlalt, kes oli pärast Oldenburgi põgenikelaagrit asunud elama Ameerikasse ning kes tahtis tasuda oma väikesele vennale, minu isale, selle eest, et ta saksa ajal, mil Eestis valitses tohutu vaesus, õe lapsele sakslaste laost oma eluga riskides beebiriideid varastas. 

Puudust ei olnud meie peres millestki. Süüa oli kõike - isa töötas Metsamajandis ning seetõttu kõrgusid me sahvris igat sorti konservide kuhilad ja suitsuvorstilatid. Ma ei mäleta, et kunagi oleks millestki puudust tundnud. Mandariinidest ehk, mida sai harva. Ja kohv oleks võinud parem olla. Aga komme ja šokolaade oli nii palju, et ma ei jaksanud kõiki ära süüa. Isal oli nimelt tava, et iga päev töölt koju tulles ta ulatas mulle üle ukse mõne Kalevi šokolaadi. Ja nii neid mul kogunes. 

Ma ei mäleta ka, et keegi oleks kunagi kirunud, et elu on halb või raske. Et raha pole. Et elektri või vee eest ei jaksa maksta. Tööd jagus kõigile, kui sa just ei olnud paadunud poejota, aga ka nood aeti nõukaajal töle. Süüa oli, keegi ei nälginud. Mänguasju oli, raamatuid jaksas osta igaüks. Meie kodu raamaturiiulid olid nii täis, et üksvahe ei mahtunud raamatud sinna enam ära. Isa pidi riiuleid juurde meisterdama - talle meeldis puutöö. Tundunuks kujuteldamatu, et ei jaksa mõnd raamatut osta. 

Ja nii ma siis muudkui lugesin. Vahepeal vaatasin telekat ka. Igal õhtul oli eestikeelne Lasteekraan. Mitte kehva, monotoonse häälega pealeloetud välismaa multikad nagu praegu, vaid ehe, ehtne, oma eestikeelne lastesaaade. Nagu Soome lastel on siiamaani Pikku Kakkonen. 

Minu lapsepõlv oli väga õnnelik ja ma ei saa aru neist, kes leiavad, et ma peaksin oma lapsepõlve hukka mõistma ning ära tühistama. Kuna see oli nõukaajal ja siis oli justkui kõik paha. Ei olnud. Ma ei suuda ka pingutades välja mõelda seda, mis oleks olnud paha. Nii et võtke heaks või pange pahaks, aga vot ei tühista. 

Mul oli kuldne lapsepõlv ning ma armastan iga aspekti sellest. Öeldakse - aga siis tuli vabadus, Eesti sai vabaks! Mind ajab see naerma, kuna koos vabadusega tuli ka julmus. Paljud inimesed aeti oma kodudest välja, paljud inimesed peksti töölt minema. Minu ema nende seas. Nõukaakal tal oli töö, Eesti Vabariigi ajal enam mitte. Ta osutus ebavajalikuks. 

Tänaseks päevaks on vabadusest saanud paroodia - vabadus olla puruvaene, vabadus nälgida, vabadus lugeda sente! Vabadus olla ilma elektrita, kuna ei jaksanud viimast arvet maksta. Vabadus mõelda, kas osta lapsele süüa või raamat. 

Mulle tundub, et see nn vabadus oli lihtsalt ettekääne võimuhaaramiseks neile, kes tahtsid Eestit oma kontrolli alla saada ning teda vaheltkasu teenides läänele edasi müüa. Ja nõnda oma rahva arvel rikastuda.

Jah, rahvas uskus, et nüüd me teeme OMA RIIGI, kus teeme kõik paremini kui see "vene värk," aga lõpptulemusena haaras lihtsalt üks kitsas ahne ja korrumpeerunud klikk võimu enda kätte ning hoiab seda siiani selle pealt profiteerides peos. Ja krutib kruvisid üha enam koomale, kuna on saanud aru, et ka rahvas on sellest aru saanud.
Ehk siis kui ma olin oma lapsepõlves otsapidi glasnosti ja perestroika ajas, kus kõik läks muudkui vabamaks, siis nüüd ma tunnen, et siputan Stalini ajas, kus oma ausat arvamust tohib taas avaldada vaid köögilaua taga ning poolsosinal. Kuna muidu võid sa sattuda rahvavaenlaste nimekirja.

Kuid oot, ma juba olen seal.

ROOSIKESE KINGID

ROOSI KINGITUSED MINULE! Suvine müts, linikuke, sinine süda ja tomat. Kõik ise oma väikeste käekestega hoole ja armastusega tehtud. Eelmine nädal ta hakkas neid suure saladuskatte all tegema ning täna anti nad mulle ilusasti pakituna pidulikult kätte :) 

MIS OMA, MIS VÕÕRAS, JA KAS INIMENE TOHIB ARMASTADA SEDA, MIS ON OMA

Täna on minu sünnipäev, kui ma võin öelda seda, mida iganes heaks arvan ning keegi ei saa mulle vastu vaielda.

Ja oma sünnipäeval võib ju inimene ometi kirjutada asjadest ausalt, nagu ta arvab. No nii. Siin on siis mõned toredad raamatud, mis ma omale ühest Soome antikvariaadist sünnipäevaks tellisin. Kaks Gogolit ja "Kaksteist tooli." Ma olen alati armastanud vene kirjandust, juba lapsest peale. Vene kirjandust lugedes tekib mul ka endal alati tahtmine kirjutada. Lugedes Puškinit, tahtsin ma ka ise luuletusi kirjutada. Ning lugedes Turgenevit ja Tolstoid, tahtsin ma ka ise romaane kirjutada. Kui mul vahel tekib tunne, et ma ei jaksa, ei oska enam midagi kirjutada, siis loen vene kirjandust. Ning mul tekib jälle jaks ning tahtmine kirjutada. 

Ma ei teagi, miks, aga mul on tunne, et see on NII OMA. Inglise, prantsuse või saksa kirjandus, ameerika kirjandus või mistahes muu ei inspireeri mind sedavõrd. Kohati jah, ma ei unusta kunagi seda esimest korda, kui ma lugesin Victor Hugo "Hüljatuid" ning tundsin kaasa Jean Valjeanile, keda jälitas jõhker Javert. Sellest ajast peale ma põlgan ühiskondlikke miilitsaid ning seepärast tulin ma ka ära prokuratuurist. Kuna ma ei suutnud olla see Javert, see hakkas sööma hinge seest. 

Dickensi Pickwicki paberid ning Cervantese Don Quijote - ma ei unusta kunagi, kuidas ma neid lugedes naersin. Neid soovitas mulle isa, kes luges neid vangilaagris, öeldes, et ta pole elus kunagi nii kõvasti naernud kui neid raamatuid lugedes. Aga Gogol ja Tšehhov meeldivad mulle ikka rohkem. Kui ma peaks valima, millise rahva kirjandust elu lõpuni lugeda ja tohiks valida ainult ühe rahva kirjanduse, siis ma valiksin vene kirjanduse igasuguse kahtluseta. Võib-olla on see mul veres. Minu esiisa tuli ju Venemaalt, äkki tundub see keelatud maa mulle seepärast nii oma. Mu vanaisa seikles noore mehena palju Venemaal, mu isa oli seal vangilaagris ja läks pärast seda mitu korda tagasi, mu vanavanavanaisa talu oli Peterburi külje all ja mu ema sündis Venemaal. Mitte Ameerikas ega Inglismaal ega Saksamaal. Venemaal. 

No vot. Aga mina ise pole Venemaal ikka veel käinud. Suur Venemaa fänn ja pole Venemaal käinudki, kas pole naljakas. Kord mul isegi oli võimalus. Olid mu onu pulmad Peterburis, aga ma jäin haigeks ega saanud ema-isaga kaasa minna. Pärast ei tekkinud sellist juhust ning nüüd tarvitseb vaid vaadata, mis sai pärast Venemaal käimist Aivo Petersonist ning Andres Mustonenist. Läheks sõpradele külla? Mis kuritegu see siis oleks? Aga pärast oled jälle putinistide hit list'il ning hulluks aetud inimesed kirjutavad, et sind tuleks hävitada kui rahvavaenlast. Ela siis sellise ähvardusega oma pea kohal. Mõni hull mõtlebki, et saab riigilt auraha, kui sind mättasse lööb. Pisitasakesi Eesti selle poole liigub. Inimesed on jagatud õigeteks eestlasteks ja valedeks eestlasteks, isegi Villu Tamme otsib juba Facebookis, kes mida riigivastast kuhugile postitab, ning iga oma Venemaa suunas lausutud hea sõnaga sa paigutad end üha enam putinistide punti.

Samas täna on minu sünnipäev ja täna ma võib öelda kõike, mida ma tahan. Ma ei tea muidugi, kas see hulluks aetuid veenab. Hulluks aetud on nagu tuliste oradega läbistatud härjad ning kui neile näidata midagi Putiniga seotut, kasvõi ainult silmi, lähevad nad sellest nõnda marru, et on valmis tapma. Ilmselt on see ka eesmärk - valmistada Eesti rahvas ette selleks, et nad oleksid valmis teist inimest puhtalt ideoloogilistel põhjustel hävitama. Praegu toimub see Facebookis, aga mingil hetkel võib valitsusel vaja olla ka päris tapjaid. Sellest viha õhutamine, rahvavaenlaste ning riigivastaste tekitamine. Kui sa tahad, et su loom võitluses edukas oleks, pead ta esmalt vihale ajama. Vihane loom ei mõtle, tegutseb instinktiivselt, ning sul jääbki üle vaid ta instinkte ärritada. Vaata, see on sinu vaenlane. Näed, siin on tema nimi ja pilt. Võts! Ja loom võtab. Alul Facebookis, pärast päriselus.

Kuidas see nüüd kõik algaski? Alul viidi Pronkssõdur ära sõjaväekalmistule. Siis ei tohtinud enam Surematu Polgu marssi korraldada, vene aktivistid saadeti riigist välja. Siis ei tohtinud enam vene ja nõukogude sümboolikat kanda. Georgi linte. Nüüd keelati Putini silmad ka ära. Siis vene koolid. Siis venelaste osalemine valimistel. Siis vene kirjandus. Oh, veel ei tehtud seda? Ahah, selge, tohib veel lugeda Tolstoid ja Turgenevit, Tšehhovit ja Gorkit. Aga kas Puškini ausambale lilli tohib viia? Ei tea, kogu aeg tehakse uusi seadusi. 

Kõige selle peale tekib minul tahtmine nimme ainult vene kirjandust lugeda. Ainult vene muusikat kuulata. Vaadata vene uudiseid. Otsida välja oma Georgi lint, mille kunagi Öise Vahtkonna sõprtadelt kingiks sain, ja panna see rinda. Siin ma saan seda teha ning minuga ei juhtu mitte midagi. Siin ma võin kasvõi üle poe karjuda: "Putin!" ja minuga ei juhtu midagi. Üks mees nii tegi, viskas veel näpu ka püsti. 

Eestis ei saa. Eestis tuleb miilits ja viib su ära. Ehtne nõuka. Nõukogude Liit on tagasi. Ise astusime sealt välja, nüüd oleme tagasi, ainult et sedapuhku tekitasime selle ise. Nüüd oleme uhked selle üle, et vähemasti on see OMA ENSV, mitte võõras. ENSV, kus räägime uhkelt eesti keelt! Mnjah, aga seda tegime ju ka vanas ENSVs. Kus maaelu veel õitses ning iga mees jaksas omale ise maja ehitada. Uus ENSV on vaeste inimeste ENSV, kus inimesed ei jaksa omale süüa osta ja hooldekodudes vanainimeste vägistamine ei ole kuritegu. Samas on kuritegu, kui sa lähed välja, Putini silmad jaki küljes. Siis tuleb politsei ja viib su ära. 

Mu sõber, kes elab Peterburis, kirjutas mulle hiljuti, et tal on vahepeal niisugune tunne, nagu kõik oleks ümberpöördud. Tema elaks kui läänes ja meie siin läänes nagu raudse eesriide taga. Jäin mõltema, et tal on õigus. Lääne inimesel on vähem õigusi kui vene inimesel, midagi ei ole teha. Kas vene politsei tuleks ja viiks mind ära, kui ma läheks Punasele Väljakule, Trumpi silmad jaki küljes?
Ei teeks väljagi, ma arvan. Venemaal ei tee keegi sellistest tühistest asjadest välja. Vot kuhu meie välja oleme jõudnud. Eesti on repressiivsem riik kui Venemaa. 

Mul tuleb meelde, kuidas Martin Laine, too ajakirjanik, kes mu putinistide hit list'i pani, küsis minu käest meili teel - "Kas täna on Eestis tolereeritav olla Putini fänn?" 

Ma ei tahtnud talle vastata selle küsimuse pärast. Kuna see solvab mu intelligentsust ning talle vastates ma oleksin end alandanud, hakates selgitama asja, mis niigi selge. Nimelt - demokraatlikus riigis, õigusriigis, on "tolereeritav" olla ükskõik kelle fänn. Tolereeritav ei ole kutsuda üles vägivalalle ning kellegi kallal vägivallatseda.

Aga kui sa pead juba küsima, kas kuidagiviisi mõelda tohib või kas keegi sulle meeldida tohib, no siis on juba ammu demokraatlikust riigist daleko projehali. 

Sellised mõtted siis minu sünnipäeval. See on minu väike protest selle vastu, et ma ei tohi fännata asju, mis tunduvad mulle OMAD. Nüüd meeldivamate asjade juurde ehk raamatuid lugema :) 

ELLA ÜTLEMISED

Väike Ella (4) täna hommikul: 

"Emme, ära nii palju kohvi joo. See ei ole tervislik. Kui mina emme olin, siis mina nii palju kohvi ei joonud."

(Ellal on faas, kus ta liigitab toite ja jooke "tervislikeks" ja "mitte tervislikeks.)

VÕBISEME SIIN VIHMA KÄES

Meeletu kliimasoojenemine! Hispaania, Extremadura 4. mail. Inno jooksis just tuppa, läks teine muru trimmerdama, aga tuli sihuke padukas, et väljas ei andnud enam olla. Päikest pole olnud juba mitu päeva. Toas on sooja puhuv kondikas sees. 

"Mul on selline tunne nagu ma oleks Eestis," ütles Inno.

JA JÄLLE VIHMUTAB!

Meie pueblo täna :D Hall ja vihmane, päev otsa sajab. Mõnus Eesti kevad! Selline on olnud terve Extremadura kevad. Mõned päevad päikest, siis jälle sajab. Eelmise aastaga võrreldes palju külmem. Aga mulle meeldib! Enne läks Hispaania talv kohe üle Hispaania suveks, aga nüüd on tekkinud, ma vaatan, neli aastaaega. Ja kevad on mu lemmik. Nüüd jälle nädal aega sadu - et olge siis ette hoiatatud, kes siiakanti rihivad :) 

Roosi lemmik Lumehelbeke puu otsas turnimas: 

JUULIKE ELEKTRIKATKE AJAL

Küsiti, kuidas möödus Juulikese päev selle Hispaania Pimeduse ajal. Kirjeldan siis seda päeva Juuli vaatevinklist :) 

Oli 28. aprill (mitte et Juuli sellest midagi teadnud oleks, aga hüva). Kell oli kolm pärastlõunal. Juulikene ärkas ja ringutas end oma voodis. Tema ringutab nii, et viskab end selili ja ajab käed üles. Kella kolme ajal ärkas ta seepärast, et magama jäi ta kell seitse. Kell viis ärkas üles ja oli kaks tundi üleval. Enne seda ärkas ta ühe ajal ja oli kaks tundi üleval, kella kolmeni. Hommikul oli siis tore võtta ette üks suuremat sorti magamismaraton. Seitsmest kolmeni. Kokku kaheksa tundi. Täispikk öö :D 

 
Juulike oli ärgates oma pika magamissaavutuse le väga uhke ja naeratas laialt, kui emme talle otsa vaatas. Hea uni oli! Selleks ajaks olid ära läinud nii elekter kui nett, aga Juulike ei teadnud sellest mitte kui midagi. 

Õed tulid kella kahe ajal koju ja emme-issi tõstsid Juulikese voodist välja. Andsid talle pihku joogipudeli ja saiakese. Juulike sõi rahulolevalt ega saanud aru, miks teised ärevate nägudega olid. Õed ei saanud Youtube'i vaadata ja emme-issi tööd teha. Juulike samas sai ilusti oma mänguasjadega mängida, mitte miski ei olnud "ära läinud."

Pärastpoole tõstsid emme ja issi Juulikese tema kärusse ja terve pere läks linna jalutama. Juulike oli väga rahul, kuna kella seitsme ajal enam palav ei olnud. Ta kõlgutas oma kärus rahulkolevalt jalgu ja jälgis naerdes, kuidas väike õde Ella issit mööda mänguväljakut taga ajas.

Pärast mindi tagasi koju ning tuba oli pime. Juulike kihistas lõbusasti naerda ega olnud üldse selle pärast pahane. Jõi ja sõi ning vaatas, mis teised teevad. 

Magama mindi pimedas. Juulit see ei häirinud. Ta hakkas rõõmsalt oma voodis oma kaisukatega mängima ja mõtles, kas möllutaks sellegi öö. Või magaks. Selgus, et Juulike pidas siiski paremaks magamist, kuna kella ühe ajal ta magas ning ärkas kell üheksa, kui õed kooli olid läinud. 

Kurta ei soovinud Juuli millegi üle, kuna toas oli tema jaoks ideaalne temperatuur - 22 kraadi. Aknad olid lahti ning tuppa hoovas kogu aeg värske õhk. Kõht oli täis ja janu kustutatud. Tema pere oli tema ümber. Kõik oli kõige paremas korras.

HISPAANIA PIMEDUSES. MULJED KOHAPEALT!

Nonii! Normaalne elu on taastunud! :D 

Eile oli aga päris tore ellujäämisõppus niiöelda. Kella 12 ajal läks elekter ära. Alul ei pannud imeks, kuna meil on siin ka varem lühikesi katkestusi olnud, aga mitte kunagi enam kui 5-15 minutit. Nüüd aga venis ja venis. Inno pani parasjagu uudiseid üles ja hüüatas korraga, et kuule, tervel Ibeeria poolsaarel on elekter ära. Hispaanias ja Portugalis. 50 miljonit inimest on elektrita! Osa Prantsusmaast pidi ka olema. 

Siis internet veel toimis, Inno sai Eestineni uudised üles panna. Läksin ise lastele järele, et Inno saaks tööd teha. Kell oli pool kaks ning telefonid siis veel töötasid. Aga kui ma kooli juurde jõudsin ja oma Facebooki postitada püüdsin, oli internet kadunud.
Sain lapsed kätte ja läksime kodu poole. Teel nägin, et kõik poed olid pimedad. Elekter oli tõesti ära.

Kodus ütles Inno, et oli mulle helistada püüdnud, aga ei saanud. Selge - nüüd oli siis ka telefonilevi ära. Ja internet - Inno ei saanud enam lugusid üles panna.

Ta ütles, et viimased lood, mida ta nägi, olid sellest, kuidas Madriidis ja Lissabonis oli tekkinud hirmus paanika. Metrood seisid, rongid seisid, inimesed olid liftidesse kinni jäänud. Meie aga selle kohta enam edasi lugeda ei saanud, kuna internetti polnud. 

Mõtlesime, mida teha. See polnud õnneks esimene õppus me elus. Võrus oli ju 2019. aasta oktoobritormi ajal suur elektrikatkestus ning vot siis oli paanika. Kuna tuba läks kortermajas kiiresti külmaks ning kadus ka vesi. Me ei olnud sellise olukorraga üldse arvestanud ja meil polnud koju vett varutud. Ega ka patareidel töötavaid lampe. Ühe lambikese Inno kuskilt sahtlipõhjast leidis ning selle me saime lakke riputada. 

Pärast seda ostsime kokku hästi palju patareidega lampe ning võtsime need ka Hispaaniasse kaasa - igaks juhuks. Samuti on meil igaks juhuks garaažis väligrill. Ja kümneid pudeleid vett.
Grill läkski eile rõõmsasti käiku. Inno grillis lastele õues lõhet ja friikaid, lihapalle ning - vardaid. Lapsed ütlesid, et üks paremaid päevi üldse :D 

Samuti lasime kiiresti - igaks juhuks - vanni vett täis. Võrus me seda teha ei taibanud, kui veel vett oli, ja pärast kahetsesime.
Aga meil siin ei läinudki vesi ära. Lihtsalt kuum vesi lõppes otsa, kuna boiler ei saanud vett soojendada. Aga külm vesi ei kadunud ära korrakski. 

Uudistest meil polnud aimugi, kuna telekat ju vaadata ei saanud ning nett oli maas. Küll sai kuulata autoraadiot. Meie midagi aru ei saanud, kuna seal räägiti nii kiiresti. Roosi, kes hispaania keelest aru saab, edastas meile, et valitsus olla lubanud "tardeks" ehk õhtuks probleemi ära lahendada. Millal täpselt see tarde on, ei öeldud. Inimestel soovitati olla "calma" ehk rahuneda. 

Õhtupoole, kui elekter ikka tagasi polnud tulnud, tekkis muidugi väike ärevus. Et kaua siis VEEL aega võtab. Sõidaks kuhugi, aga kuhu? Kus üldse elektrit on? Ei tea, sest selle kohta raadios infot ei edastatud. 

Otsustasime minna linna peale jalutama ja vaadata, kas teised on ka ärevuses. Ja mida nad üldse arvavad. Esmalt möödusime oma tänava pubist. See polnudki suletud. Omanik oli lauad välja tõstnud ning serveeris kundedele õlut, kui möödusime. Egas elektrikatkestus ole põhjus uste sulgemiseks! Mehed jõid väljas rahuolevate nägudega õllekest ja paanikat ei paistnud kusagilt.

Pastelaria ehk kohviku juures nägime Roosi klassiõe ema, kes on seal ettekandja. Tema ütles, et elekter pidada tagasi tulema kella kümneks. Unustasin küsida, kas õhtuks või hommikuks. Aga mures ei paistnud olevat temagi. "Loodame, et kõik läheb hästi!" ütles ta naeratades.

Seejärel mängisime natuke mänguväljakul, Ella ajas Innot taga ja Roosi kiikus, ning kella poole kümne ajal hakkasime liikuma kodu poole. Naljakas oli vaadata, kuidas tänavalambid ei süttinudki. Inimesed olid väljas, oma kodude juures, jutlesid naabritega. Õhus oli tunda väikest ärevust. 

Kella kümne ajal valitses me linnakeses pilkane pimedus. Ilmselt nõndasamuti ka suurlinnades, Madriidis ja Lissabonis. Tervel Ibeeria poolsaarel. Mõtlesime Innoga, mis juhtub, kui ka öösel elekter tagasi ei tule. Kui ahvatlev selline pimedus võib olla kurjategijatele. Maroidööridele. Ja mis, kui elekter ka homme ei tule? Kas inimesed lähevad paanikasse ja hakkavad poode rüüstama? Hispaania valitsusel oli ilmselt üks aegade raskemaid ning närvesöövamaid päevi. 

Kodu oli ka pime. Lülitasime oma patareidega lambikesed sisse ning nägime lastele süüa anda ning nad magama sättida. Enne magama jäämist mõtlesin, et ma ju ei teagi, kas homme üldse kool on, kuna elektrit ju pole. 

JA SIIS TA TULI TAGASI. See elekter. Korraga lõid kõik lambid säravalt põlema. Kell 11! Lapsed juba magasid ega teinud sest väljagi, aga Inno sai UPSi uuesti tööle panna. Internet tuli tagasi kell kolm öösel. Inno oli siis üleval, kuna ei saanud suurest ärevusest magada. 

Täna hommik algas meil juba elektriga. Viisin lapsed kooli. Neid oli seal vähe, ilmselt olid osad veel eilse päeva kogemusest šokeeritud ning polnud oma lapsi kooli saatnud. Kui kohalikust Diast läbi läksin, siis nägin seal kaht Roosi klassikaaslast koos isaga. Nemad elavad ühes väikeses maakohas ning tulevad kooli koolibussiga. 

Koolibussi aga täna koolimaja ees polnud. Isa oli üpris tujutu olemisega ning laadis kärusse mitu kanistrit vett. Kuna nende kodu jääb Portugali piiri lähedale ja Portugalis ei ole siiamaani igal pool elektrit ning samuti vett, siis võis nõnda olla ka nendega. 

Et siis nõnda. Ahjaa, Sanches oli eile kella seitsme ajal õhtul välja kuulutanud eriolukorra. Ehk siis asi oli tõsine. Praeguseks on elektriga kaetud 80 % Hispaaniast.

Pildil Inno eile koos lastega meie kodu hoovis grillimas. 

MEHED, KES ON VALMIS TAPMA?

Kirjutasin eile Inno sõjaväemälestustest. Ega ta nii väga rääkida tahtnud, aga ma pressisin, et las ma panen ikka kirja. Kuna sellistest asjadest rääkimine on oluline. Kui me räägime Eesti kaitsevõimest. Kõiki asju Inno mul ikka kirja panna ei lubanud. 

Mis joonistub selgelt ta lugudest välja minu arvates - Vene sõjavägi ehk siis nõukogude sõjavägi koolitas välja MURDJAID. Hüva, ütleme otse välja - tapjaid. Need, kes väljusid, olid diplomeeritud tapjad. Ok, mitte kõik, kuna mõnel peksukotil õnnestus ka ellu jääda seal põrgus ja nemad muidugi ei ole tapjad. Nagu näiteks Peeter Sauter, kes kirjutas mu lehel, et sai vene kroonus kogu aeg peksa. 

Aga suur osa vene kroonust eluga välja tulnud meestest on välja koolitatud tapjad. Venelased, valgevenelased, ukrainlased, eestlased ja nii edasi. Need on siis mehed vanuses 50 +, kes veel vene väkke võeti. 

Sealt läheb piir, Inno, kes on praegu 55, oli üks viimaseid, kes võeti. Innoga sama vana Andrus Kivirähk näiteks pääses, kuna ta sai ülikooli sisse. Inno esimese korraga ei saanud - sel aastal oli suur tung ajakirjandusse. Tema pääses hoopis vene kroonusse murdjakoolitusele. 

Murdjaks koolitamine seisnes selles, et mehi õpetati surma mitte kartma. See oli põhiline selle juures. Et sul kaob ära igasugune hirm surma ees. See on oluline, kuna sa võid sõnades kange mees olla, aga paned esimese paugu peale plagama, kuna sul tekib instinktiivne surmahirm. Ja nii ei jõuagi mehed rindele, kuna HIRM otsustab kõik. Vene sõjavägi võttis selle ära.

Sellised olukorrad, millest Inno rääkis. Olukorrad, kus sul tuli surmaga silmitsi seista, kus su kogu elu sul silme eest läbi jooksis, kus iga hetk võis olla su viimane, kui sa vale liigutuse tegid. Oleks Innol lumelabidas käest kukkunud või oleks tal käsi vääratanud, oleks ta olnud surmalaps. 

Sellises olukorras õpib enamik mehi end kaitsma. Aga mida tähendab enda kaitsmine? See tähendab ka seda, et oled vajadusel valmis teist inimest tapma. Tal kõri läbi lõikama, ütleme otse välja. Sõjas nõuatakse meestelt ka seda, sõbrakesed. Sõdades on palju lähivõitlust, kus teine tuleb sinu poole, pussnuga käes. Ukraina sõjas on sellist asja olnud. Teine tuleb sinu poole, pussnuga käes, ja mida sa siis teed? Kas suudad teisele äsada või tardud hirmust? Sõjaväes tuleb ka sellisteks olukordadeks valmis olemist treenida. Vene sõjaväes nii oli ja seepärast on enamik Vene sõjaväest läbi käinud mehi lähivõitluseks valmis. Kas Eesti sõjaväest läbi käinud mehed on? Ka tänapäevane sõda ei ole ainult moodsate täppisrelvadega mitmesaja meetri kauguselt vaenlase positsioonide pihta täristamine.

Sa pead olema võimeline vaenlasega silmitsi seisma ning teda tapma. Kas teie mehed, olete? Ja naised, kas teie mehed ja pojad on? Mõelge sellele. 

Palju on räägitud sellest, kuidas venelased inimlainetena tulevad. See on just sellepärast, et neil puudub HIRM. Hirm, mis halvab kõik.
Me võime siin teha laulukesi sellest, kuidas kanged mehed oleme ja homme lahingusse läheme. Aga kas te, mehed, olete reaalselt sõjaks valmis? Kas te olete kunagi oma elu jooksul seisnud SURMAGA silmitsi? Kas te olete kunagi olnud olukorras, kus te olete olnud võimelised teist inimest tapma? Ja kui ei, siis millele tuginedes te arvate, et suudate seda teha sõjas? 

Kuna kindral annab käsu? Ärge tehke nalja. Kui te reaalselt ei ole sellises olukorras olnud, siis sõbrad, käsk surmahirmu ära ei võta. Surmahirm treenitakse inimesest välja karmidel õppustel, kus mehed pannakse surmale silma vaatama. 

Eesti sõjavägi või õigemini kaitsevägi on siiamaani olnud piltlikult öeldes poiste suvelaager, kus kõik mehed on "hea meelega" käinud ning ka õppused on naljategemine selle kõrval, mis oli vene sõjavägi. Te ei koolita tapjaid välja kaevikutes roomates ja püss lahti-püss kokku harjutustel. Mees, kes ainult selliseid asju oskab, lööb päriselu lahinguolukorras vedelaks, kuna tal tekib seeasama HIRM. 

Ütlesin Innole, et minu arvates on vene sõjaväes käinud mehed nagu sõjast läbi käinud, kuna sõjas tuleb teha samu asju - vaadata surmale silma, olla valmis tapma. Inno ütles, et no päris kõik mehed siiski pole nagu sõjas käinud. Osad töötasid sigalas ja pääsesid lihtsasti. No hüva, nood välja arvatud.

Aga arvestage, et kui Eestit võtma tullakse, siis tulevad seda tegema Inno sõjaväekaaslased. Sama vanad surovikinid, kes on nüüdseks üle viiekümne ning reameestest sõjaväe juhtideks saanud. Ja kes koolitavad praegu välja noori surovikineid, aleppo lihunikke. Mehi, kes ei karda teist inimest tappa.

Kelle meie neile vastu paneme? Oma vene armees käinud mehed, kes vanuses 50 +? Poistelaagri poisid pole ju sarnast väljaõpet saanud ning neist on lausa kahju, kui nad esimestes lahingutes hukkuvad. Aga noid vene armee veterane on vähe, hulka vähem kui on Venemaal. Meie omad jäävad neile üks hetk ikka alla. Tapavad enne kümme Tambovi pätti ära, aga saavad siis ikka surma. Ja Eesti on kaotatud. 

Seega. Mida teeme? Korraldame Eesti sõjaväe ümber tapjalaagriks või teeme rahu Venemaaga? Mehed, mis plaanid on?

TEINE LUGU INNO SÕJAVÄEAJAST MOSKVAS STROIBATIS. KUIDAS ÜKS EESTLANE VÕIB TEISTE EEST SEISTA

Ja teine looke Inno sõjaväeajast Moskvas.

"Ühel ööl pärast seda, kui meile oli makstud kuluraha, korra kuus seda maksti, tulid öösel meie koikude juurde üks valgevenelane koos oma tšetšeeni sõpradega teistest roodudest. Ja nõudsid raha, mis meile oli välja makstud. No ja siis eestlased jälle maksid kõik rahad ilusti ära neile. 

Mina ei olnud nõus maksma. Seepeale nad kutsusid mind pesuruumi, et räägime seal edasi. Midagi nad aga ei räkinud ning hakkasid mind kohe peksmna. Üks valgevenelane jas kolm tšetšeeni. Võis ka rohkem olla. Hoidsin lihtsalt kätega nägu kinni, et nad seda päris sodiks ei peksaks. Pärast oli nägu paistes, aga pikali ma ei kukkunud. Kes pikali kukkus, peksti surnuks. Raha olin sunnitud neile ära andma. Siis nad läksid minema.

Valgevenelane oli meie roodus, see läks magama. Mina äratasin ta üles, mul ei tulnud und. Algul ma mõtlesin, et võtan žileti ja lõikan tal kõri läbi. Aga siis kutsusin ta lihtsalt pesuruumi ja ütlesin, et anna rahad tagasi, mis ära võtsid. Nüüd oleme üks ühe vastu. Enne olid tšetšeenidega kõva mees. 

Üks valgevenmelane oli sealsamas, aga appi ei tulnud temale.
Siis ma ütlesin, et okei, ma tapan su ära siis. Surusin ta pea pissuaari. Ta ahmis õhku, oleks ära uppunud. Ilmaselt ma olekski ta ära tapnud, kui poleks tulnud üks ülemus, kes lõi mulle jalaga selga ning lõpetas ära selle olukorra.

Pärast andis too minu poolt läbipekstud valgevenelane kõikidele Eesti poistele rahad tagasi, mis ta oli ära võtnud." 

Seega, Eesti mehed! Jätke meelde - ka ÜKS saab olla väljas kõigi eest. Üks kõigi eest, kõik ühe eest.

KAS EESTLANE ON VALMIS TEISE EEST ELU ANDMA - LUGU INNO SÕJAVÄEAJAST MOSKVA STROIBATIS

Inno rääkis mulle täna sellise loo.

"Olin Nõukogude armees, Moskvas stroibatis. Aasta võis olla 1989. Olin üks viimaseid, kes sõjaväkke võeti. Olime Eesti poistega kokku leppinud, meid oli roodus kokku kümmekond, ülejäänud olid usbekid, et kuna meid on vähe, siis tõenäoliselt tuleb usbekkidega mingeid situatsioone ette. Nood olid sellised, kes kambakesi tulid ühe vastu ja peksid selle ühe poolsurnuks. Üksikuna olid nad väga toredad. Aga kambavaim oli tugev.

Leppisime kopkku, et kui usbekid tulevad mõne eestlase vastu, siis kõik eestlased koonduvad selle ühe eestlase kaitseks. Ühtse löögirusikana. Sellest räägtii pidevalt, et me kõik koos, kõik koos. Osad vandusid oma ema nimel, et selline asi on jõus. Nagu selline verevanne. 

Nii. Ja siis oligi ükspäev selline sitiuatsioon, kus me olime neli-viis Eesti poissi väljas lund rookimas. Oli meie kord lund lükata. Usbekid rookisid eemal oma territoorioumit. Nad olid ka vanemad olijad, eestlased olid nooremad.

Nad tahtsid, et meie, eestlased, ka nende territooriumi ära koristaksime. Meie ei olnud nõus. 

Siis korraga oli minu ümber 10-15 usbekki. Ma ei tea, kust nad tulid. Ja need eestlased, kellega ma seal koos olin, kes olid vandunud oma ema nimel, et kõik ühe eest, olid korraga kadunud. 

Ma olin üksi kõikide nende usbekkide vastu.

Vaatasin ringi, kas äkki mõni eestlane on kuskil eemal, et appi kutsuda. Ja polnud seal mitte kedagi. Just olime koos ja järsku polnud neid enam kusagil. 

Usbekid olid mu ümber ringis ja tulid mulle järjest lähemale. Loomulikult oli see hetk, kus möödunud elu käis silme eest läbi. Ma olin 18, seda elu eriti palju polnud olnud. 

Ega mul midagi tega olnud, võtsin oma lumelabida ja keerutasin seda julmalt. Enda ümber, suure kaarega. Nagu vikatiga niidad heina. Selle peale nad lendasid nagu loogu.

Osa neist kukkusid maha. Ma ei vaadanudki, mis ülejäänutest sai. Sain selle segaduse ajal jooksu pista. 10-15 mehe vastu poleks mul olnud mingit lootust.

Pärast ma küsisin eestlaste käest, et kuhu nad kadusid. Keegi ei osanud midagi kosta.

Kartsin ka usbekkide kättemaksu. Aga keegi neist mind enam ei puutunud.

Mõni võis seal päris valusa litaka saada. Kuna labidas oli teravate äärtega. Aga mind ei huvitanud ka. Käitusin täiesti instinktiivselt."
Et siis jah - kiire reageerimine päästis Moskva stroibatis Inno elu. Aga loo moraal on sootuks muu - unusta ära, kui keegi praegu ütleb, et ta kindlasti läheb venelastele vastu, kui Eestis sõjaks läheb. Unusta ära, kui keegi ütleb, et võitleb sinu eest. Unusta ära ka siis, kui ta vannub oma ema nimel.

Looda ainult iseendale. Ja arvesta ainult endaga. Kriisiolukorras võivad inimesed käituda vastupidiselt algselt plaanitule.
Inno järelkommentaar: "Mis mind kõige rohkem häiris, oli see, et me oleks tegelikult nende eestlastega usbekkidest jagu saanud, kui oleksime KOOS tegutsenud. See oli eluohtlik situatsioon ning just see olukord, kus teine eestlane oleks pidanud olema valmis andma sinu eest oma elu." 

Mõelge selle üle.

KÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜLM!!!!

Meil on siin küll aastate või isegi aastakümnete külmim kevad ning lihavõtted :D Inno sünnipäevgi oli kuradi külm. Tavaliselt on nõnda, et ilm on siin 17. aprillil imeilus ning Eestis maru külm, aga see aasta... Uhhhh! 

Õnnitlege end, kel jagus taipu need lihavõtted Eestis veeta. Need õnnetukesed, kes koolivaheajal siiakanti reisisid, naasevad külmetusega. Kuna on külm ning sajab ja rendikad on niisked ning külmad. 

Täna on ka veel külm ja homme, alles kolmapäeval läheb soojemaks. Sel aastal tasus koolivaheajal olla Eestis!  

MEIE PERES KASVAB KÄSITÖÖFANATT

Mulle teeb praegu hirmsasti nalja see, kuidas ma kunagi pelgasin, et pean hakkama oma lapse eest kooli kudumistöid ära tegema. Mina nimelt vihkasin heegeldamist ja kudumist ning kooli käsitööd tegi mul ära mu armas vanaema Selma. Kogu mu aeg kulus nimelt lugemisele. Seepärast oli mul ka väga raske kooliõhtutel magama minna. Kuna ma ei raatsinud raamatut käest panna. Hiljem hakkasin ise kirjutama ning kirjutasin sageli poole ööni. 

Roosi aga üllatas ning mina võin jalad seinale lüüa, sest temale meeldib heegeldamine ja kudumine väga. Otsib ise Youtube'ist videoid ja vaatab, kuidas teha. Tal on selle vastu siiras huvi. Just nüüd palus issil omale tellida Amazonist hulka lõngu juurde ning ka korvi nende jaoks. Issi muidugi tellis, kuna Roosi tegi talle nii ilusa salli. 

Eks see ole tal päritud minu vanaemalt, kes oli samuti kirglik kuduja. Imeilusaid sokke ja kindaid kudus ta mulle. Ka vanaema ema Ida armastas kududa. Minu ema jälle kududa ei armasta, temale meeldis rohkem aiatöö, ning mina samuti mitte. Minu kirg on lugemine.

Aga tore, et Roosike vanaema traditsiooni jätkab :) Tema kired on joonistamine ja käsitöö.

Pildil Roosi enda kootud suvemütsiga. 

INNO SÜNNIPÄEV!

Inno sünnipäev!!!! Kaelas parim kink - Roosi enda kootud sall. Roosi on praegu kudumisest ja heegeldamisest suures vaimustuses. Hispaania koolis tal küll käsitööd pole, aga Eesti koolis on ning nüüd on Eesti õpetajale ette näidata suures koguses töid: mitu salli kassidele, tekk kassidele ja mänguasjad kassidele - lõngast tehtud hiired. Nüüd siis issi sall. Mina kauplesin endale sünnipäevaks sokid, Roosi lubas mõelda :D 

P.S. Mulle teeb praegu hirmsasti nalja see, kuidas ma kunagi pelgasin, et pean hakkama oma lapse eest kooli kudumistöid ära tegema. Mina nimelt vihkasin heegeldamist ja kudumist ning koolitööd tegi mul ära vanaema. Kogu mu aeg kulus nimelt lugemisele. Seepärast oli mul ka väga raske kooliõhtutel magama minna. Kuna ma ei raatsinud raamatut käest ära panna. Hiljem hakkasin ise kirjutama ning kirjutasin sageli poole ööni. 

Roosi aga üllatas ning mina võin jalad seinale lüüa, sest temale meeldib heegeldamine ja kudumine väga. Otsib ise Youtube'ist videoid ja vaatab, kuidas teha. Tal on selle vastu siiras huvi. Just nüüd palus issil omale tellida Amazonist hulka lõngu juurde ning ka korvi nende jaoks. Issi muidugi tellis, kuna Roosi tegi talle nii ilusa salli. 

Eks see ole tal päritud minu armsalt vanaema Selmalt, kes oli samuti kirglik kuduja. Imeilusaid sokke ja kindaid kudus ta mulle. Ka vanaema ema Iida armastas kududa. Ja kõik tema seitse õde. Minu ema jälle kududa ei armasta, temale meeldis rohkem aiatöö, ning mina samuti mitte. Minu kirg on lugemine.

Aga tore, et Roosike vanaema traditsiooni jätkab :) Tema kired on joonistamine ja käsitöö.

Siin Roosi enda kootud mütsiga. 

KODUS! REISI KOKKUVÕTE

Lõpuks ometi! Nii hea on jälle OMA voodis varbad välja sirutada! Reisida on tore, aga kõige mõnusam on olla oma kodus. Oma voodis,. Seepärast pikad reisid mulle ei meeldi. Peab liiga palju asju kaasa tarima ning võõras voodis on kehvem magada kui oma voodis. 

Aga muidu oli tore reis. Nautisid kõik - lapsed muidugi eriti. Kuna vanemad olid enamasti nii väsinud, et lihtsalt andsid kõiges järele :D 

 
Juuliga reisimine on ju paras ettevõtmine. Kaasa tuleb võtta hulk invastuffi. Tema suur täispuhutav voodi, mis on ühe väikese toa suurune, kuna tavalisest hotellivoodist kukuks ta oma tasakaalu puudumise tõttu maha. Tema suur mõnus käru, kuna kergkärus hakkab ta end edasi-tagasi kõigutama ning siis tuleb teda kogu aeg kinni hoida. Aga suurem käru võtab enda alla pool pagasnikku :D No siis veel muidugi mähkmed ning kõigi laste lemmikkaisukad. Ega suurt muud enam kaasa mahugi. Mõned vahetusriided, natuke süüa. 

Siis tuleb välja vaadata selline hotell, kus on invasissepääs, kuna trepist Juulikest enam ei tassi. Ja selline tuba, kus on kondikas, et sättida Juulile paras temperatuur. Et poleks liiga palav, kuna siis võivad tekkida krambid. Ega meil peale sviidi muud üle jää, kuna eraldi tubadesse ju lapsi ei pane. 

Enamasti võtamegi kolmetärnihotelli sviidi. Seal on ka vann, kus Juuli sulistada saab. Kuna dušikabiiniga on see häda, et sinna ei mahu Juuli ju istuma, aga seista ta ei oska. Seega sobib ainult vanniga tuba. 

Portugali kolmetärnised on ka kõik väga korralikud, pole veel kehva sattunud. Hommikusöök on enamasti hinna sees ning on superluks. Soojad toidud, külmad toidud, hommikuhelbed, puuviljad, erinevad küpsetised - kõik on olemas. Isegi gluteenivaba saia sain, kui küsisin.
Nii et igati kordakäinud puhkus. Käisime Dinopargis, šöömas ja šoppamas ning saime ka natukene puhata. 

Aga oma voodis on ikka parem :D 

Ülemisel pildil on hommikusöögisaali aknast näha Leiria panoraami. Siin veel mõned pildid hommikusöögilauast ja hotellist :) 

KOOLIVAHEAJA REISI TEINE PÄEV

 
Nonii, täna magasime hotellis nii pikalt, et isegi hommikusöögile ei jõudnud. Läksime hoopis Leiria kaubanduskeskusesse sushit sööma. Sushi on meie kõigi suur lemmik. Kahjuks meie linnakeses sushikat ei ole, käime siis aeg-ajalt teistes linnades sushit söömas. Näiteks Portalegres. Aga nüüd oleme Leirias ja otsisime üles vana tuttava Hanami sushi. Mis on alati värske ning hea :) 

Sõime nõrkemiseni, nagu ka pildilt näha. Ella enam ei jaksanud. Juulike on ka sushisõber ning tema erilised lemmikud on lõhe makid.

Kahjuks ei taibanud siis pilti teha, kui laud veel lookas oli :D 

Pärast käisime veel poest läbi ja siis tagasi hotelli. Otsustasime, et legomaailm, mida samuti avastada plaanisime, jääb teiseks korraks.

Sihukene kahepäevane break ongi mu arust parim. Ei pea kodust väga palju asju kaasa vedama (meil ju Juuli invastuff ka) ning ise ei väsi väga palju ära. Homme hakkame tasakesi kodu poole sõitma. Võib-olla jääb tee peale veel midagi ägedat :) 

Mõned ägedad dinopildid veel:

DINOPARGIS KÄIDUD NAGU NIUHTI! KOOLIVAHEAJA REISI ESIMENE PÄEV

Nonii, lapsed said koolist nii head hinded, et patt olnuks neid seepeale mitte Dinoparki viia :D Portugalis Lourinhas asuv ookeaniäärne dinosauruste teemapark on juba pikka aega meie laste lemmik. Oleme seal käinud juba mitu korda ning see kord oli - vist - viies. 

Kõige lahedam on seal see, et dinosauruste kujud vahelduvad lahedate väikeste laste mänguplatsidega, kus saab kiikuda ja liivakastis mängida ning liumäest alla lasta. Neid on seal oma kümme. Lapsed muidugi traalisid nad kõik läbi :D 

Pärast läksime veel Dinorestorani sööma, kust sai loomulikult osta dinoboksi koos friikate ja dinosauruste kujuliste nagitsatega. Ja siis dinoshoppi, kust igaüks sai omale vahva pehme kaisuka. Ella valis roosa dinosauruse, Roosi oranži ning Juulike krabas omale ühe rohelise T-Rex'i. Pealekauba dinopliiatsid ning värvimisraamatud.
Kui asjaga ühele poole saime, oli kell juba kuue ligi. Meie Innoga muidugi surmväsinud. Ega see Juulikese autost sisse-autost välja upitamine lihtne ole, aga tuleb ju ikka Roosile ja Ellale natukene elamusi pakkuda. Koos saame alati hakkama, on meie elu moto. 

Roosi ja Ella aitavad ka. Näiteks Juulile mänguasju valida :D 
Toidupoest jaksasimegi veel läbi käia ning siis hotelli puhkama. Panime lapsed tudule ära ja jõime Innoga ära klaasikese veini. Oli ilus päev. 

NUNNUMEETER-LAES KASSIPILT

Rahvusvahelise lemmikloomapäeva puhul on nunnukas loomapilt kohustuslik, seega pean ka oma panuse andma :D Siin siis Lumehelbeke (õige nimega Snowflake) ning tema isa Garfield (punane), kes on meie hoovi alalised külalised ning poole kohaga meie kassid. Otsivad alati üles hoovi kõige päikselisema koha ning pikutavad seal. Garfield kui väärikas vanem isane kass armastab pikutada ka Inno lamamistooli all ning mitu kord oleme tabanud ta meie autost juhiistmelt - kui auto uks on lahti ununenud. Vaatamas meid näoga, et noh, sõidame :D 

Roosi lemmik on läinud aasta kevadel sündinud Lumehelbeke, kellele ta parajasti kirjut salli koob :) 

ROOSI SAI HINDED!

ROOSI SAI HINDED! Roosi sai täna kätte oma kevadveerandi hinded ning rõõm on näha, et ta on oma õpingutes edenenud. Kehalise hinne oli enne "piisav", aga nüüd hea, sama lugu portugali keelega. Peab talle mingi preemia vaatama :D 

Teadmised loodus-, sotsiaal- ja kultuurikeskkonnast: piisav
Kunstiharidus: märkimisväärne (ehk hea)
Kehaline kasvatus: märkimisväärne
Hispaania keel ja kirjandus: piisav
Võõrkeel inglise keel: märkimisväärne
Matemaatika: Piisav
Katoliku religioon: silmapaistev
Teine võõrkeel portugali keel: märkimisväärne

Kõige parem hinne- silmapaistev- siis katolikun religioonis :D Ehk usuõpetuses. See on kõige kõrgem hinne, mida Hispaania koolis üldse panna saab. 

Seega tubli Roosike :) 

SIUKSED LAHEDAD PUUETEGA LASTE KIIGED ON HISPAANIAS

Käisime eile mängukal, päev oli soe, 26 kraadi, mis selle kevade rekord, ning avastasime sihukese laheda kiige puuetega lastele. Katsetasime seda ka Juuli peal. Talle meeldis väga.

Teine kiik oli selline, siia saab panna ka lamavat last:

Isegi täiskasvanute peale on mõeldud, Inno sai samal ajal natukene trenni teha :D 

APPI, INGLISE KEELE ÕPETAJA TULI TAGASI!

Kirjutan vahelduseks natuke ka Hispaania koolielust :) 

Roosi klassi omad olid eile ärevil. Kooli oli tagasi ilmunud kardetud inglise keele õpetaja Raul, kes pidi hästi nõudlik ning range õpetaja olema. Kui vaja, siis lööb kolm korda rusikaga vastu lauda ja karjub. Isegi Roosi, kes inglise keeles klassi parim, sai kord võtta. "I on lauses suure tähega, kuidas sa aru ei saa!" pahandas Raul temaga.
Vahepeal oli Raul mingil põhjusel ära ning asemele tuli üks alatasa naeratav noor naisterahvas Marina, kes neile põhiliselt ingliskeelseid multikaid ning laule näitas. Lapsed olid Marinaga väga rahul ning lootsid, et tema jääbki. Aga siis selgus, et Raul oli ära ainult ajutiselt ning eile oli ta koolis taas platsis.

"Nüüd on reedel kindlasti jälle test," torises Roosi eile. "Miks ometi ei võinud jääda Marina?" Arusaadav, kellele ei meeldiks inglise keele tunnis ainult multikaid vaadata? 

Kõige krooniks tuli veel oma väikse õe pärast häbi tunda. Ella, kujutate ette, jooksis nimelt eile Rauli nähes talle rõõmsalt vastu ning kallistas teda! "Issand, ma ei teadnud, kuhu silmi peita," ahastas Roosi. "Meie kõik just rääkisime, et appi, Raul tuli tagasi, ja siis Ella jookseb ja kallistab teda. Kõigi nähes!" 

Aga Raul on ka Ella inglise keele õpetaja. Ja Ellale ta väga meeldib. Tal on nimelt iga kord kaasas selline vahva pehme kaelkirjak nimega Archie, kes räägib nelja-aastastega inglise keeles. 

Nii et Raulil on lõbus pool ka. Ja ega ta kogu aeg karm ja nõudlik ole. Ka Roosi tunnistab pika hambaga, et tubli töö eest saab alati kiita. Ja nii peabki. Õpid korralikult - saad hea hinde - saad kiita. Ega Roosi on vahepeal laisk ka oma suure andekuse juures. Siis on hea, kui teda natuke tagant tõugatakse. 

Kui te nüüd arvate, et meie linna vanemad on Rauli peale pahased, et ta nende laste suhtes nõudlik on, siis eksite. Hispaanias respekteerivad vanemad õpetajaid täielikult ning nii on seda sunnitud tegema lapsed. Mõeldamatu oleks Harry kirjeldatud olukord, kus Eesti õpetaja peab kartma, et vanem talle lapse halva hinde pärast advokaadi kaela saadab. Ja nii saab õpetaja rahulikult valitseda koolis, nagu lapsevanemad valitsevad kodus. Kindla käe ning õiglase meelega. 

Soovitan Eestis sama teha ning lõpetada põhjamaade malli kopeerimine, kus õpilasele on kõik lubatud, aga õpetajale mitte midagi.

HISPAANLASED JA PUTIN

Ma olen juba mitu korda tahtnud sellest kirjutada, aga iga kord on meelest ära läinud. 

Meil elab siin linnakeses üks sakslane ja ta on nii suur Putini fänn, et anna aga olla. Iga kord, kui temaga kokku saame (ta räägib vabalt inglise keelt), hakkab ta Putinit kiitma. Et vot, kus ikka vägev riigijuht ning teeb kõik õigesti. Mitu korda olen teda näinud ka kohalikus Dia poes, kus ma ikka toitu ostmas käin. 

Ka seal räägib ta kõigile, kes kuulata viitsivad, kui tore on Putin. Vahel viskab isegi näpu püsti ja hüüab: "Putin!" 

Mitte keegi teda selle pärast siin hukka ei mõista. Extremadura on konservatiivne maakond ning ma ei ole siin veel mitte kordagi näinud mitte ühtki LGBT lippu. Ega ka Ukraina lippu - samas Portugalis nägin paljusid. Ukraina teemal olen teiste emadega vestelnud ning nende seisukoha võib kokku võtta järgmiselt: "Jah, me saame aru, et Venemaa tahab oma kunagisi alasid tagasi. Meie (s. o Hispaania) ei tahaks neid talle anda, aga mis teha." Ehk siis Hispaania aktsepteerib Venemaa tegevust kui midagi paratamatut. Mingit abi osutatakse, aga in the end lepitakse Venemaa plaanide kui paratamatusega. Oma heaolu kindlasti Ukraina ega ühegi teise Ida-Euroopa riigi pärast löögi alla ei panda. 

Ehk siis jah, siin võib vabalt Putinit kiita. Võib kasvõi talle armastust vanduda, keegi sind siin seepärast halvasti ei vaata.

AU TEOTAJA OLI ÄHVARDANUD KOHTUGA

Kuulsin täna huvitavat klatši, nimelt Võru linn kihavat mu loost ning loo peategelased Aivo ja Maira, puudega lapse ema Silja Suija ja ta laste au teotajad (värdjaks kutsumine on selge au teotamine, seda ei eita vast keegi) olid ähvardanud mind kohtusse kaevata. 

Nojahhh, eks seda oli muidugi arvata, seepärast ei tahtnud ju ka kaks Lõuna-Eesti meediaväljaannet teemat puutuda. Kuna nood kaks on tuntud protsessijad. Palka siis veel omale advokaat ja käi kohtu vahet.
Mul probleemi pole - ma võin ise ennast esindada. Seda enam, et karta ei ole midagi. Kirjad on ilmunud selle inimese loal, kelle meilile need au teotavad kirjad saadeti. Ning teotatul on õigus pöörduda ajakirjanduse poole oma au kaitseks. Ja ka oma laste kaitseks, kuna värdjateks ei sõimatud üksnes Siljat, vaid ka tema lapsi. Puudega laps end ise kaitsta ei saa ning siin on emal täita väga tähtis roll. Astuda välja oma lapse kaitseks.

Ma ise käituks täpselt samamoodi kui Silja.

SILJA-AIVO LOOST VEEL

Mu eile kirjutatud lugu pani teid kaasa elama ning see on tore, kuna tegelikult ei puuduta see probleem ju vaid Siljat ja Aivot - ning Mairat, kes on Aivo uus elukaaslane - , vaid ka paljusid teisi puudega lapsi kasvatavaid emasid. Ja ka neid tublisid isasid, kes kasvatavad oma puudega last üksi.

Sest raske või sügava puudega laps jääb ju elu lõpuni lapseks, oleme nüüd ausad, mu sõbrad, eks. Silja ei saa jätta 24-aastast Janet üksi koju või saata teda üksi linna peale nagu me saadaksime oma tavalise 24-aastase. 24-aastane Jane vajab ööpäevaringset järelevalvet ning kes talle seda praegu pakub? Silja. 

See on aga väga raske ülesanne ja eriti olukorras, kus sul on veel kodus väike kaheaastane laps. Sellisele koormale pakuks tohutult leevendust, kui isa võtaks vahetevahel Jane enda juurde. Mis oleks ju ka ülimalt normaalne, kas poleks? Kuus päeva kuus, iga mees elaks selle üle. Võtta oma laps kuueks päevaks kuus enda juurde, et ema saaks natukene puhata. "Natukene kodust välja," nagu Silja ütleb.
Ma küsisin Aivo käest, kas ta siis Jane järele ei igatse. "Muidugi igatsen!" prahvatas Aivo seepeale. Igatsus on seega olemas. Aga takistab Aivo sõnul see, kuidas Silja suhtub tema uude elukaaslasesse Mairasse. 

No nüüd me teame, mikspärast Silja niimoodi suhtub. Kes suhtuks hästi, kui tema lapsi nimetataks "värdjateks"? 

Ilmselt oleks Siljal ja Aivol mõistlik uuesti laua taha istuda ning kokku leppida, kuidas nad Jane eest hoolitsemise koormat jagavad. See on pikk aeg, kuna puudega laps jääb lapseks elu lõpuni. Kuidagi peab seda aga siiski tegema, kuna tegemist on siiski oma lapsega, kellest ei saa käsi puhtaks pesta. 

Esmalt on vaja, et Aivo oma meili taas enda kontrolli alla võtaks ega lubaks selle alt kellelgi oma laste ema ahistavaid kirju saata. Seejärel võiks ta kirjutada Siljale, mida tema ise mõtleb. Tema, Aivo, Jane isa. Kuidas teha nii, et kumbki vanematest ei murduks hoolduskoorma all ning kumbki saaks igas kuus natukene puhata.
Kui probleem on uues elukaaslases, siis saaks isa äkki üürida omale eraldi korteri, kus veedab need kuus päeva kuus koos Janega? Või tasub ta siis nende päevade eest Siljale, et ta saaks palgata tugiisiku, kes sel ajal Jane eest vaatab, kui Silja puhkab? Samas oleks ju ikkagi ilus, kui isa ka oma tütrega tegeleks, kuna Jane igatseb isa järele. 

Ja kui nüüd laiemalt vaadata, siis samasugune probleem on ju ka paljudes teistes peredes, kus puudega laps. Sageli kaob isa ära ega anna end enam kunagi näole. Ja kes siis täiskasvanud puudega lapse eest hoolitseb? Ikka ema. Valvab päeval ja öösel ning sageli ka tõstab. Kuigi isal oleks palju lihtsam tõsta, meestel on rohkem jõudu.
Minu loo mõte oli ka ärgitada puuetega laste isade südametunnistust. Ärge jätke oma lapsi maha, olite ju ka nende saamisloos osalised. Ei ole õiglane, et kandam jääb vaid emale. Minge ja vaadake, mida TEIE teha saate, kuidas saate aidata. Abi pole ju vaja palju, puuetega laste emad on maru tugevad.

Silja küsib ainult KUUT PÄEVA kuus.