JUULIKESE TEGEMISED

Tulin täna poest ja tabasin end mõttelt, et jumal küll, Juulikesel ei ole juba kolm aastat olnud mitte ühtegi karmpi. Te ei kujuta ette, kui hea tunne see on. Kui mult küsida, et mis mind kõige õnnelikumaks teeb, siis see on kindlalt esikolmikus. Et viimaks ometi me oleme jõudnud nii kaugele, et Juulil ei ole krampe. Et ma ei pea enam üks silm kinni, teine lahti magama, sest Juulil võib tekkida öösel kramp ning siis on vaja teda kiiresti aidata.

Varem oli neid aastas kord-kaks kindlasti, kui mitte rohkem, ning kuna ühele krambile järgnes sageli ka teine, vahel olid nad nädal aega jutti, siis ei julgenud ma enam hästi magama jääda, kuna kogu aeg oli hirm, et Juulil tekib kramp. Nii olin kuid magamata - ka siis, kui Juulil krambid juba läbi. Kuna kogu aeg oli hirm, et äkki. See kramp. Ikkagi tuleb. 

Siia tulles kulgesin aasta või isegi kaks samas rütmis. Käisin Juulit öösiti mitu korda tšekkimas. Kuigi tegelikult poleks olnud põhjust - tema oma voodist välja tulla ei oska ning isegi kui ta on öösel üleval, siis ta ei tee oma voodis muud kui mängib oma mänguasjadega ning kilkab. Inno norises, mina magasin poole tunni kaupa.
Juulikesega oli aga kõik hästi. Meil on toas konditsioneer, mis on suvel 22 ning talvel 21 peal. Nii pole Juulikesel kunagi palav ega külm, vaid just paras. 

Angelmani sündroomiga laste üheks põhihädaks on krambid ning vähemasti Juulikese puhul on krampide ära hoidmise põhivahendiks termoregulatsioon. Ehk siis tuleb jälgida, et temperatuur toas oleks talle just sobiv. Kõige suurem vaenlane on keskküte. Sellega me olime oma esimeses Võru korteris püstihädas. Vahepeal läks tuba väga palavaks ning Juulil tekkisid siis krambid. Välisõhu külm jälle lõi tal nina nii kinni, et ta ei saanud enam hästi hingata. 

Siin ei ole külmaprobleemi üldse. Kunagi pole nii külm, et Juuli ei saaks talvel välja minna. Suvel ei saa suure palavaga minna välja päeval, küll aga õhtul ning nii teevad ka teised pered. Päeval ei jaluta siin ringi keegi, kuna inimesed peavad siestat. Ehk siis elame täpselt samasuguses rütmis kui teised :D 

Aga mida ma veel tahtsin öelda - täna hommikul ma avastasin ärgates, et kell oli juba 11. 15. Inno oli üleval, isegi Roosi oli üleval. Ja ma läksin magama südaööl ega olnud vahepeal MITTE KORDAGI üles ärganud. Teile võib see tunduda kummaline, et ma sellise asja üle rõõmustan, aga see on esimene öö minu elus pärast 13 aastat (nii vana on Juuli), kus ma NII HÄSTI magasin. 

Ma olen siin oma une tagasi saanud. Ja uni on nii tähtis. See annab energiat, jõudu, tervist. 

Ja see kõik on tänu sellele, et Juulil ei ole enam krampe. 

Ahjaa, mis kell ärkas Juuli? No Juuli ärkas kell 15. 00. Temal oli ka väga hea uni. Paar ööd ta siin torises, kuna teda hammustas väljas sääsk ning ta ei oska end ise hästi kratsida (panin sügelust leevendavat geeli), aga nüüd magab ta jälle nagu üks tõeline unekott.

MANANA!

Ma võiks siinsest elust palju anekdoote rääkida. Kuidas siin kõik asjad hirmpalju aega võtavad ning kuidas mitte miski ei juhtu siis, kui pidi. Hispaanlased lihtsalt ei ela kella järgi. 

Noh, läinud aastal pidi üks mees maja värvima tulema. Ootasime-ootasime. Meest ei kuskil. Küsisime, et kuhu mees jäi. Siis tuli mees ühel hommikul laisa sammuga, värviämber käes, ja asetas ta hästi laisa liigutusega keset hoovi maha. Lõpuks ometi, mõtlesime meie tüüpiliste eestlastena. Mees hakkab maja värvima! Kus sa seda, mees läks hoopis laisa sammuga väravast välja. Värviämber jäi keset hoovi ning seisis seal kaks nädalat. Vahepeal oli isegi mingi fiesta. Alles siis tuli mees taas ühel hommikul ning hakkas laisalt maja värvima. Kiiret polnud. Rahulikult. Lõpuks värvis ära ka. 

Teine nali on meie autoga. Läinud suvi oli ta kohalikus autotöökojas kuu aega remondis. Juuni lõpus viisime remonti ning augusti alguses saime kätte. Selle aja jooksul ütles mees Innole vähemasti kümme korda, et KOHE, MANANA saab auto valmis. Ja Inno tüüpilise eestlasena muidugi rõõmustas. Ja tegi plaane. Et kuhu me kohe sõidame. Aga tutkit, polnud ta valmis midagi, kuid pidi KOHE valmis saama. MANANA hiljemalt. 

Lõpus andsime alla ega sõitnud enam mehel seljas. Hispaanias lihtsalt käivad asjad teisiti. Kui sa ei suuda seda taluda, siis see pole sinu jaoks õige koht. Nii ongi. Kannatasime ära ning lõpus saime kätte väga korralikult korda tehtud auto. Mees tegi veel soodustust ka. Oli palju odavam kui Portugalis. 

Nüüd on auto meil jälle remondis. Inno on õppinud. Käib kord nädalas mehe juures niiöelda nägu näitamas ja ennast meelde tuletamas, küsimas, kui kaugel asjad on. Nädal aega tagasi pidi auto olemas valmis HOMME. Inno rõõmustas, aga ma soovitasin tal maha rahuneda. Eile ütles mees, et võtab veel aega.

Loodetavasti saame auto augustiks kätte. Noh, ei saa teha väljasõite Portugali, aga on seda siis vaja? Meil on siin omad poed ka, kus toit palju odavam. Säästame raha, paneme kõrvale. Õnneks on kõik jalutuskäigu kaugusel. 

Sellised lood siinpool sood :) 

VEEL LAHEDAID PILTE 2019. AASTA REISIST :)

Prantsusmaal piknikul, Juulike janu kustutamas, Roosi meie Hispaania kodulinnas, selfi Lissaboni kesklinnas ning Roosi kohtub taas tuttava hobusega :) 

20 AASTAT ERI! 2019 - TAGASI LÕUNAMAALE!

Sel aastal läksime jälle lõunamaale. Aastatagune käik jäi lühikeseks ning see majake, kus kümme päeva veetsime, sai selle ajaga väga armsaks. "Unistuste maja!" ütles kolmeaastane Roosi, kui selle ukse lukku panime. Oli tõesti. Väikeses armsas linnakeses, vaikus ja rahu ning maaelu (kitsed, kuked ja kanad!) ümberringi, keset rohelust. Oliivipuud õue peal. Armusime ära. Ja hakkasime Võrru naastes tagasimineku plaani pidama.

2019. aasta märtsis läksimegi. Juulil oli Eestis tohutu nohu ning veel Lätis ja Leedus voolas tal tatti ninast, aga Poolas tervitas meid soe päike ning nohu lõppes kui imeväel. Kuna meil olid pardal lapsed, siis väga pikki sõidupäevi teha ei saanud. Juuli on muidu tore reisisell, aga pärast kuuetunnist sõitu hakkab nihelema ning torisema. Hea, et niigi kaua vastu peab, osad angelmanid ei kannata üldse autosõitu. Meil on vedanud.

Tegime nõnda, et paar päeva sõitsime ning siis tegime puhkuse. Poolas tegime lausa kaks sõiduvaba päeva. Käisime ümbrust avastamas ning lastega poes. Üks koht, kus me alati peatume, on Biyalystok Valgevene piiri ääres. Seal on üks väga mõnus ning lastesõbralik hotell, mille grill on lahti 24 h. Vahet pole, mis kell tuled, süüa saad alati. 

Kuna meil toona rahaga priisata polnud ning eelarve oli väga väike, siis otsisime selliseid öömajasid, mis poleks kallid. Üle viiekümne euro me ööbimise eest maksta ei saanud. Otsisime niisiis maamajutusi kõrvalistes kohtades, kus sai öömaja 30-50 euro eest ning laste eest polnud vaja juurde maksta. Kord kohale jõudes tuli peremees lehmadega karjamaalt. See oli Poolas ja seda oli väga vahva vaadata.

Prantsusmaa oli meile toona väga kallis, aga me leidsime ühe toreda ökokämpingu, kus saab ööbida haagissuvilates või telkides, seal oli öö vaid 20 eurot. Asus see Hurielis ning seal oli lahkem pererahvas, keda ma olen kunagi kohanud. Lastele pakuti saabudes tulel grillitud vahukomme ning meile veini. Oleme sinna ka hiljem naasnud - ei ole ju mõtet raha huugama panna, kui ka odavas kohas on tore olla. Kui Hurieli kanti satute, soovitan soojalt. See on metsavahel ning seal saab ka pesu pesta. 

Lõpuks jõudsime tagasi oma "unistuste majja." Olime väga õnnelikud ning jäime seekord lausa pooleks aastaks. Suvel läks siin aga väga palavaks ning kuna konditsioneer oli toona korrast ära, siis olime sunnitud lahkuma. Veetsime kuu aega Portugalis ookeani ääres telkides - alul Peniche'is ning pärast Espinhos Telgielu on aga telgielu. Kuu aega kannatab kuidagi välja, aga pärast seda on juba piin. Muidu oli Espinho kämping ülitore ning kämpingul oli ka oma puhvet, mis meie lastele väga meeldis. 

Augustikuuks sai meil telgist lehepuru koristamisest villand ning suunasime autonina taas Eesti poole. Selleks oli veel üks oluline põhjus - nimelt oli meie Juulikene saanud seitsmeaastaseks ning teda ootas esimene klass Võru Järve koolis. Tahtsime jõuda aktusele.
Nädal aega enne aktust olimegi päral ning Juulike osales tähtsalt oma esimesel koolipäeval. Sai isegi päeviku, mida kohe närima hakata proovis :D 

See sügis Eestis oli väga ilus. Saime maailma kõige poarema uudise. Kuid sellest juba järgmises osas. 

Siin mõned pildid meie 2019. aasta reisist. Roosi oli neljane ning Juulike seitse. Esimesel pildil mina tee peal, Roosi issi seljas turnimas, Juulike Byalystoki hotelli mängualal, Roosi ja issi Peniche'is telkimas ning Roosi Espinho kämpingus oma lemmiku kummist ükssarvikuga.

KOLMENE ROOSIKE MÄNGIB OMA PRAEGUSTE KLASSIVENDADEGA 2018. AASTAL :D

Need on eriti toredad pildid :D Nimelt tormas kolmene Roosike 2018. aasta maikuus ühe Hispaania linnakese mänguväljakule endavanuste poistega mängima, aimamata, et seitse aastat hiljem saavad neist tema klassivennad. Juba siis vaatasime seda kooli igatseva pilguga. Ja mõtlesime, et kui tore oleks Roosi sinna panna. See unistus saigi teoks! 

ME KODUKE 2018. AASTAL

Me kodukene 2018 aastal :D Nüüd oleme hulka mööblit välja vahetanud, aga väike ja tagasihoidlik on ta siiamaani. Roosi oli siis kolmene, kui me siia esimest korda tulime.

VEEL MÕNED 2018. AASTA REISI PILDID :)

Roosi korjab Poolas võililli

Jõudsime Saksamaaale! 

Piknik Prantsusmaal

Lõpuks ometi Hispaanias! 

Rahulolev Juulike autos :) 

20 AASTAT ERI! TAGASI LÕUNAMAALE!

Kus siis pooleli jäime? Ahjaa, pärast aastapikkust tasuta töö tegemist hakkas Eestinen meile lõpuks nii palju sisse tooma, et jaksasime endale ise poest süüa osta. Ei pidanud enam Toidupanga konservidega leppima. 

2017. aastal ei reisinud me vaesuse tõttu kuhugile, aga 2018. aasta kevadel, kui Eurovisiooni korraldas LÕPUKS OMETI meie toonane lemmikmaa Portugal (Salvador Sobral võitis 2017. aastal!), tekkis meil mõte, et mis oleks, kui... põrutaks Euroks Lissaboni!!! Oleme juba kord sellised, et kui meil mingi mõte meil pähe kargab, siis teeme selle ka teoks. 

Pakkusime Lõunaeestlase portaalile, et teeme sellest ka reisikirja. Mõeldud-tehtud! Kirjeldasime kõiki riike, mille teel Eurovisioonile läbisime, nii humoorikalt kui oskasime ning nautisime täiega oma reisi. Juulu oli siis kuus ning Roosike kolmene. Reisi algus oli, kuidas nüüd öeldagi, vaevaline... Roosi arvas, et lähme Rimisse ning karjus Rimist möödudes kuni Lätini välja, et "LIMISSE!" Ja oksendas Mõniste kandis end täis. Juuli seevastu oli meil juba reisihundiks treenitud ning nautis jalgu kõlgutades ning autoaknast maastikku jälgides lõbusasti teekonda. 

Mõned tagasilöögid olid veel. Saksamaal tekkis Juulil autos kerge kramp ning pidime teda bensuka vetsus veega turgutama. Õnneks läks see ruttu üle ning saime teekonda jätkata. 

Algne mõte oli meil üürida midagi Portugalis Castelo de Vide'i kandis, kus mul on palju sõpru, ning sõita sealt Lissaboni, aga Eurovisiooni tõttu olid kõik elamised kinni pandud. Innol õnnestus leida üks vaba elamine hoopis Hispaaniast. Extremadura maakonnast. Kümne kilomeetri kaugusel Portugali piirist. Mis peamine - see oli soodne. Raha oli meil toona vähe ning luksvilladest võisime vaid unistada. Üürisime niisiis selle tagasihoidliku ning odava majakese ühe väikese linnakese servast. 

Kohale jõudes oli põhjust rõõmustamiseks, kuna majakese ümber oli suur aed, kus lastel oli palju ruumi mängimiseks. Olime väga rahul.
Eurovisioonile me aga ei jõudnudki. Ilm läks Hispaanias ja Portugalis nii külmaks, Lissabonis oli ainult 13 kraadi, et pidasime paremaks Extremadurasse jääda. Ja niisama olemist nautida. Ostsime kohalikust poekesest turskakala, värskeid asparaaguseid ja viigimarju ning lihtsalt puhkasime. Inno ja Roosi pidasid hoovis veepüstolitega veesõda. Mina pidasin romaani kirjutamise plaani, esimene osa sellest oli mul ju juba valmis, Võrus kirjutatud, aga mul polnud veel nii palju jaksu, et jätkata. Juuli krambid ja nende pärast magamata ööd olid tekitanud meeletu unevõla.

Huvitav oli aga see, et Hispaanias ning Portugalis Juulil krampe ei olnud. Sain end üle pika aja välja puhata. Tuli lihtsalt vaadata, et ei läinud temaga keskpäeval välja, kuna Angelmanid taluvad kuuma kehvemini kui tavainimesed. Küll tunnevad nad end suurepäraselt konditsioneeritud toas ning õhtul väljas, kui on jahedam. 

Veetsime Hispaanias kümme päeva, nii pikka puhkust saime endale lubada, ning keerasime siis autonina taas Eesti poole. Kahju oli lahkuda. Roosi leidis endale juba mänguväljakul sõpru ning vaatas igatseva pilguga linnakese kooli poole. Kujutasin ette, kui tore oleks teda sellesse kooli panna. 

Aga see polnud veel see kord. Kuid meie tee Hispaaniasse, oma Hispaania koju oli saanud alguse. 

Lisan pilte sellest ajast :) 

Ülal mina majakese laua taga söömas, Roosi Castelo de Vide'is hobusega ratsutamas, Roosi meie linnas kolmeselt, rõõmus Juulike ning tagasi Eestis - Kubijal.

JÄÄ KESTMA, KALEVITE KANGE RAHVAS!

Kuulasin vanade laulupidude kohta infot otsides 1985. aasta Laulupeol kõlanud ENSV hümni ning tabasin end mõttelt, et esimesed sõnad on väga olulised ning ilusad. Toon need siin teile ära:

Jää kestma, Kalevite kange rahvas,
ja seisa kaljuna, me kodumaa!
Ei vaibund kannatustes sinu vahvus,
end läbi sajanditest murdsid sa

Imeilusad sõnad Johannes Semperi sulest. Rõhutatud on kõige olulisemat - kõige tähtsam on RAHVAS. Et RAHVAS SÄILIKS. Ning et see rahvas on läbi kannatuste end läbi sajandite MURDNUD.

See on tõsi, Eesti rahvas on end tõesti sõna otseses mõttes läbi sajandite MURDNUD. Mitte miski pole tulnud tasuta, vaid higi, vere ja vaevaga. Me oleme vastu pidanud saksa, taani, rootsi, poola ja vene võimu all ning kõigele vaatamata KESTMA JÄÄNUD.

Minu meelest tuleks seda hoida. Rahvas, rahva säilimine ongi kõige tähtsam. Mitte riik või see, kelle võimu all me parajasti oleme, ida või lääne ikke all - kellegi all oleme niiehknaa - , vaid see, et Eesti mehed ja naised saaksid elada ning elu edasi viia ja et rahvas saaks seeläbi EDASI KESTA.

Seega tuleks unustada kõik sõjamõtted ning sõdadeks valmistumine. Ning keskenduda rahva säilitamisele. Teha kõik selleks, et Eesti mehed ja naised tahaksid Eestis elada ning Eestis lapsi saada. Et nad poleks sunnitud võõrsile paremat elu otsima minema. Et mehed ei roomaks kaevikuis, vaid teeks lapsi. Et naised ei jätaks sõja hirmus sünnitamata.

NATOle ja Euroopa Liidule ei lähe meie "Kalevite kange rahvas" ning selle kestma jäämine karvavõrdki korda. Nende eesmärgiks on kaitsta Ameerikat ning Lääne-Euroopat ning nihutada Venemaaga madistamine neist endist võimalikult kaugele itta. Meie hoovi peale.

Kui nii läheb, siis jääb meist üsna vahe järele. Nagu Pärast Põhjasõda, kui minu vaarisa koos pojaga Venemaa avarustest Eestisse tuli. Eestlasi olnud nii vähe, et loomade jälgi oli rohkem kui inimese omi. Kui ta inimese jälgi nägi, siis andsid nad nendele suud.

Vaatamata sellele jäi Eesti rahvas kestma. Ilmselt tänu Peeter Esimesele, kes lõpetas eestlaste massilise sõtta ajamise rootslaste poolt. Kuidas saab olema nüüd?

Meie valitsus kaitseb Ameerikat ja Brüsselit, kuna on läbi "kõrgete esindajate" nende alluvuses, kuid tavalise eestlase, Eesti rahva jaoks oleks kõige kasulikum, kui vastasseis Venemaaga lõppeks. Kui saaks jälle rahulikult külg külje kõrval elada ega peaks enese hävitamiseks ettevalmistusi tegema. See on kurnav nii füüsiliselt kui moraalselt. Elu otsekui seisaks, kuna kõik pilgud on pööratud ühte punkti. Sõjaootusse.

Sõda on häving. Teiste hävitamine, aga ka enese hävitamine. Ja kui vastamisi on suur ja väike või jääb väike suurte tüli keskele, siis kannatab alati väike.

Väike peaks selja sirgu ajama ning võitlusväljalt lahkuma. Aga kuidas seda teha, kui ta on suurte pantvang? Siis ei ole tal muud lootust, kui et üks suurtest paneb oma jõu teise üle kiiresti maksma.

Kiiremini kui Põhjasõjas, mis kestis 21 aastat. Eesti alal kümme aastat.

Rahvas on kõige tähtsam. Mitte riik, vaid rahvas.

HINDED KÄES!

Eile käisin siis koolis Roosi hinnetel järel. Siin on nii, et hinneteleht antakse vanemate kätte. Õpetajad räägivad igale vanemale eraldi, milline on olnud aasta jooksuil lapse areng, mis tugevused ning nõrkused.

Mul ei olnud ausalt öeldes mingeid ootusi. Mina olen alati mõelnud, et hinnetel ei ole tähtsust. Peaasi, et laps koolis käimist naudib. Aga nii kui ma maha istusin, hakkasid klassijuhataja Diego ning abiõpetaja Irene Roosit üksteisevõidu kiitma. Ma vahepeal mõtlesin, et kas tõesti räägitakse minu lapsest. "Erakordselt võimekas, kõigile teistele eeskujuks, äärmiselt lugupidav õpetajate ning kaaslaste suhtes" ja nõnda edasi :D Aga ju see siis tõesti nõnda on, kuna Roosi teeb alati kõik ülesanded juba koolis ära ning meil on tulnud teda aidata vaid mõned üksikud korrad. Läinud aastal paar korda ja see aasta mitte kordagi. 

Eriti suuresõnaliselt kiitis teda matemaatikaõpetaja. Roosi pidi kõigest aru saama ning kõiki ülesandeid mängleva kergusega lahendama. Inglise keeles sai ta kõrgeima võimaliku hinde. Hispaania keel läheb järjest paremaks, nüüd räägib ta koolis KOGU AEG hispaania keeles - nii õpetaja kui kaaslastega. Portugali keel samuti väga hea. Kehaline väga hea. Kunst väga hea. Käsitööd Hispaania koolis ei ole, aga Eesti kooli jaoks on Roosi käsitööd teinud juba terve karbitäie. 

Ehk siis palju-palju-palju parem õpilane kui mina kooliajal. Minul olid küll huimanitaarained kõik väga head, aga reaalainetest ma ei taibanud tuhkagi. Inno jälle hiilgas matemaatikas. Tundub, et Roosi on meie mõlema tugevused kokku korjanud :D 

Järgmine aasta siis juba viies klass (Eesti koolis neljas). Abiõppetunnid jäävad, aga õpetajate hinnangul on ta varsti teistel järel. 

Hingasin koju jalutades sügavalt välja. Läinud aasta oli raske, kuna kõik oli Roosile uus ning ta ei rääkinud siia tulles sõnagi hispaania keelt, aga tänu Hispaania tohutult toetavale koolisüsteemile on toimunud meeletu areng ning Roosi on õppinud lisaks inglise keelele ära veel kaks keelt - hispaania ja portugali keele. Olen selle eest Hispaania riigile tohutult tänulik. Kõik see on olnud ju täiesti tasuta.
Nüüd ei ole mul enam mingit kahtlust, et see meie siiatulek õige mõte oli. Ka Roosile endale meeldib siin väga. Tema on selline, kes naudib enda proovile panemist ning raskuste ületamist. Kui kõik on kerge ning hõlpsasti saavutatav, hakkab Roosil igav. Kui on võimalik midagi uut õppida, hakkavad Roosi silmad kohe särama. 

Ellake sai samuti kiita. Eelkooli lastele veel hindeod ei panda, aga hinnangus oli kirjas, et tema areng on olnud igas mõttes väga hea. Ka Ella omandab uusi teadmisi kiiresti ning oskab juba mitmeid hispaaniakeelseid sõnu. Eesti ja inglise keel on tal juba selged, järgmisel aastal tuleb loodetavasti ka hispaania keel, nagu suuremal õelgi. Õpetajate sõnul on Ella äärmiselt PÕHJALIK. "Ma vahepeal ütlen talle, et sa ei pea seda praegu lõpuni tegema, aga Ella ei ole sellega nõus," naeris õpetaja Maria. "Tema tahab kõik põhjalikult lõpuni teha!" 

On ütlemata selge, et nii tublid lapsed said heade hinnete puhul vääriliselt premeeritud :) 

Pildil peategelased Portugalis Dinopargis. 

VIHMANE JAANIPÄEV!

Palavus kadunud kui tinatuhka. Eile oli veel 35, aga praegu ainult 24 (!!!)

Roosil tuli sõbranna külla, pladistasid siin tükk aega mõnusasti basseinis, aga nüüd tuli äikesevihm peale ning tulid tuppa mängima. Täna on meil siis San Juani öö ning homme on küla peal fiesta ehk pidu. Kuhu saab isegi minna, kuna homme on jälle mõnusalt jahe, ainult 26 kraadi :) 

Loodan, et teil ka tore jaanipäev-Võidupüha! 

20 AASTAT ERI! SUURE VAESUSE AASTAD

Kui te arvate, et Eestinen hakkas meile kohe raha sisse tooma, siis eksite. Need olid suure vaesuse aastad. Toidupanga sprottide ning säilivustähtaja ületanud leiva maitselised aastad. Pea aasta otsa tõlkis inno uudiseid oma lõbuks, saamata selle eest pennigi tasu. Olid vaid lastetoetused, aga paljuke neid kahe lapse eest saab, ning Juuli toetused. Õnneks Võru linn andis sügava puudega lapsele 200, see oligi meie põhisissetulek, riigi poolt oli toona vaid 80 eurot. Ja no töötutoetus, mida Innole maksti, oli ka naeruväärne - 118 eurot :D

Inno otsis omale lisatööd. Tõlkis venekeelseid tekste ühele firmale. Ja otsis ööl kui päeval tööd. Saatis igale poole oma CV-sid. Kandideeris autotehasesse, farmi, koristusfirmadesse, telefonimüüjaks, ajakirjandusväljaannetesse, sajasse erinevasse kohta. Küll Eestis, küll Soomes, küll Poolas, küll Portugalis. Ühte Soome farmi teha isegi kutsuti. Asus see vist Kuhmos. Aga kui minema oleks pidanud, läks ilm nii külmaks, et pidasime paremaks mitte minna. Tagantjärele oleme mõelnud, et ilmselt oli see märk. Sest kui me oleks Soome farmis tööle hakanud, poleks Innol eluilmaski olnud aega teha edasi Eestineni. Ning me ei oleks praegu siin.

Pärast seda otsustasime, et olgu kui raske tahes, teeme ikka oma Eestineni edasi ning küll ta ükspäev ka MIDAGI sisse tooma hakkab. Ega meil palju vaja ole. Pidudel me ei käi, alkoholi ei joo, narkot ei pane, nende asjade peale ei lähe üldse. Mulle piisab paarist kleidist ning kahest paarist kingadest. Uutest kollektsioonidest pole ma üldse huvitatud. Kosmeetikat ma ei kasuta. Ainult raamatuid ostan vahel. Ja ajakirju.

Tegime Eestineni ja käisime lastekärudega Toidupangas konservide ja säilivustähtaega ületama hakkavate leibade järel. Vahel anti sealt ka banaani ning lastele komme. Apelsinimahla ikka veel osta ei jaksanud, aga kord tõi Karmen meile kastitäie punasesõstramahla ning sellest jätkus pikemaks. Aimetädi jälle tassis lastele mustikaid ja maasikaid ning enda keedetud maasikamoosi. Ülo pakkus kalu ning enda tehtud kalakonserve. Niimoodi, tänu lahkete Võru inimeste abile, saime hakkama.

Ja siis, ühel hetkel, täiesti ootamatult... hakkas Eestinen ka midagi sisse tooma. Nii palju, et jaksasime endale ise süüa osta. See oli väga hea tunne. Mõne aja pärast isegi apelsinimahla. See oli veel parem tunne. Kui esimest korda lastele Rimist uued riided osta jaksasime, oli juba uhke tunne.

Ehk see elu, mida elame, ei ole tulnud niisama, sülle kukkudes. Kõige nimel on pingutatud ning tehtud tööd.

Jumal tänatud, et me sinna farmi tööle ei läinud, mõtlesime Innoga. Ega sellest midagi välja poleks tulnud niikuinii. Juuli vajab ju 24/7 järelevalvet ning on parem, kui seda koormat saab teisega jagada. Siis ei kustu ära vaimselt ega füüsiliselt. Kui tuleb tralliöö, siis saab kordamööda magada ja nõnda edasi.

2018. aastal me enam teist tööd ei otsinud, Inno loobus ka tõlkimisest, kuna selle eest maksti väga vähe. Keskendusime täiega oma ettevõtmisele ning lastele.

Vaikselt hakkas ka idanema mõte minna tagasi lõunamaale. 2018. aasta kevad pakkus selleks suurepärase võimaluse, aga sellest juba järgmises osas :)

Esimesel pildil Inno lastega Tamula ääres unistamas, Juulike me Võru korteris, mina Roosiga Tamula ääres, Juulike põrandal mängimas ning kaheaastane Roosinups :)

Ülal Inno Juuliga Tamula ääres, siin mina Roosiga ning lapsed:

KOOOOOOOL LÄBIIIIIIIII!!!!!

Lõpuks ometi! Ei mingeid magamaminemisaegu, hõiskas Roosi. Uskumatu, ongi läbi! Täna oli viimane päev ning kell 19. 00 veel koolilõpupidu, kus iga klass esitas taas tantsunumbri. Küllap aimate juba Roosi kostüümist, et tema klassi tüdrukud olid Moanad Disney filmist :D Poisid jälle Maui kostüümis. Väga lahe tants oli, jagan homme ka videot. 

Aga hirmus palav oli, kell 7 oli veel 38 kraadi ning puhus kuum tuul. Aga Roosi ilmselt hispaniseerunud, kuna tema ei saanud midagi aru. Teised vanemad samas kooli juures kirusid. "Ma olen hispaanlane, aga mul on niiii palav," kurtis üks neist mulle. 

Kuidagi elasime selle palavuse siiski koos üle. Isegi kõige väiksemad esinejad. Ella ma jätsin siiski koju, kuna ta keeldus kategooriliselt tantsimast ning tema jaoks oli ka liiga palav. Las veel harjub. Küll ta veel jõuab tantsida. Järgmine aasta on tal veel eelkool. 

Vahva oli vaadata, kuidas ka eelkooli viimase klassi lapsed ehk kuuesed aktusel piduliku kandilise lõpumütsi pähe said. Koos primaria lõpuklassi ehk 12-aastastega. Tulid käsikäes lavale ja said mütsid pähe. 

Ella lõpetab ka järgmisel aastal eelkooli, siis on raske pisaraid tagasi hoida. Roosi jälle läheb sügisel primaria viiendasse. Kaks aastat veel algkooli käia. Algkool lõppeb siin 12-aastaselt, siis on secundaria, mis on teises linnas. Aga selleni on aega. Jõuab mõelda, kuhu edasi. 

Pärast aktust sain Roosi kultuurimaja ukse juurest kätte (lapsed istusid saali esimestes ja vanemad tagumistes ridades) ning jalutasime läbi ikka veel kuuma linna koju. Kas sa ikka nägid mind, kuidas ma tantsisin, küsis Roosi. Muidugi nägin, ütlesin mina.
Roosit oli nimelt võimatu mitte tähele panna. Tema sära paistis kaugele.

Pildil Roosi enne etendust Moana kostüümis. 

20 AASTAT ERI. VAESUS JA SEST VÄLJARABELEMINE

2016. aasta suvel saabusime tagasi Eestisse. Saba jalge vahel, kuna lõunamaale elama jäämiseks raha ei olnud. Tuli niisiis Võrru tagasi tulla. Ega see olnud muidugi ka maailma lõpp. Kui ma üldse Eestis kuskil elaks, siis ainult Võrus, kuna võrukad on parimad. Head, lahked, abivalmid. Ülo tõi meile rasketel aegadel kala ning Aime-tädi pangedekaupa enda korjatud mustikaid-metsmaasikaid-seeni. Sai aru, et meil Juulikesega raske ning tuli appi. Juulil algasid Eestisse naastes taas krambid ning kogu meie energia kulus nendega tegelemisele.

Kõigepealt läksime siiski Edgari juurde. Paljud ei tea seda, ent 2016. aasta alguses taastus me koostöö Edgariga. Edgar lihtsalt ükspäev helistas mulle, kui veel Lissabonis Alfama linnaosas elasime, ning ütles, et Irja, kas ma ei ole sinu arvates parim president Eestile. Muidugi oled, kostsin mina. - Aga kirjuta siis sellest, palun, Kesknädalasse, arvamuslugu, ütles Edgar seepeale. 

Loomulikult ma kirjutasin. Sest Edgaril oli õigus - ta oleks olnud Eestile suurepärane, parim president. Nagu Vaclav Havel või Lech Walesa. Ülejäänud kandidaadid olid kriidipuru tema kõrval. Kirjutasin Kesknädalasse sellest pika loo ning Edgar paistis olevat ülirahul. 

Üks plaan oli Edgaril veel. Ta tahtis, et ma mängiksin tema kohtuprotsessist kõnelevas seriaalis prokuröri. See jooksis Tallinna TV-s ning ma ei mäletagi enam, kes seal lõpuks mängisid. Edgari soov oli, et prokuröri näitleks mina. Et see oleks väga efektiivne, kuna ma ju olin kunagi abiprokurör. 

Olin päri ning oleksimegi juba märtsis Eestisse lennanud, kuid lapsed jäid haigeks ning see tõmbas me plaanidele kriipsu peale. Edgar oli sunnitud leidma teise prokuröri. 

Suhtlesime edasi ning juuli lõpus Eestisse jõudes helistasin ma esimese asjana Edgarile. "Jõudsime siis lõpuks Eestisse," teatasin ma talle. "No aga tulge siis minu juurde," vastas tema. Mis seal ikka, võtsime Viru keskuse parklast seal oma aasta aega seisnud auto ning sõitsime otsejoones Edgari poole. Seal pidasime nö sõjaplaani - Edgar rääkis meile oma plaanist osta omale biooniline jalg (tal oli kindel plaan jalgadele tõusta ning käima hakata) ning pakkus, et võiksime teha telesaate, kus me Innoga tema protsessi arutame. Sellise nagu oli Urmil, Heimaril ja Mardil Tallinna TV-s. 

Mulle tundus see täitsa tore plaan ning lubasin kaaluda. Juulil oli tore vahejuhtum Edgari käega. Edgar nimelt andis Juulile pahaaimamatult oma käe pihku ning Juuli lõi sinna täie jõuga hambad sisse - nagu angelmanidel kombeks. "Päris kõvasti võtab!" ütles Edgar, aga ei tõmmanud kätt ära :D 

Seejärel sõitsime tagasi Võrumaale. Koju. Elasime ikka veel Kreutzwaldi 17 asuvas kortermajas. Olime pea aasta otsa kodust ära olnud. 

Tööd ja sissetulekut aga enam polnud. Tuli mõelda, mida edasi teha. Inno võttis end töötuna arvele ning hakkas käima Töötukassa koolitustel. Võttis äriplaani koostamise kursuse, kodulehe tegemise kursuse, piltide töötlemise kursuse jne. Mida aga võtta sai. Kursused olid tal Tartus, nii et tal oli sel ajal päris palju sõitmist. Talvisel ajal veel. Mina pidin lastega kodus üksi hakkama saama. 

Ja kuidagi me saimegi. Raha oli toona hirmus vähe. Mäletan, kuidas otsisime sahtlitest taga sente, et osta ühte karpi rohelist saaltit. Ja kuidas apelsinimahla jaoks raha ei olnud. Õnneks oli Toidupank, kust saime üle nädalati süüa toomas käia. Enne Toidupanka minekut oli külmkapp alati täiesti tühi. 

Edgari plaanitud telesaade pidanuks eetrisse jõudma septembris. Enne seda tahtis Edgar mult veel üht lugu Kesknädalasse. Käisime tal Keskerakonna peakontoris külas ja tema tuli meile Võrru külla. Lõunastasime koos Katariina kohvikus. 

Aga Juulil tekkisid augustis sellised krambid, mis kestsid nädal aega. Ma olin nii kurnatud, et ei jaksanud püstigi seista. Ei jaksanud lihtsalt. Ütlesin ära. Edgar natuke solvus, aga imidagi polnud teha. Ma pidin Juuli esikohale seadma. 

Sealtmaalt läksime taas eri radu - Edgar võitles oma õpilastega, kes ta lõpuks omaenda rajatud erakonnast välja puksisid (mul oli nii kahju, et ma ei saanud teda ses võitluses aidata), ning meie üritasime oma elu uuesti üles ehitada. 2017. aasta kevadeks olid Innol koolitused läbi ning peas küpsenud mõte teha oma portaal. Oli ta ju seda kunagi ka üritanud, luues äriinfo portaal OBN, aga see luhtus. Nüüd tahtis Inno uuesti proovida. Teha Soome uudiseid edastava portaali, mis oleks ka natuke meelelahutuslik ning kus oleks ka muud infot. Mulle mõte väga meeldis, kuna ma olen ju soomlane. Lihtsalt Inno ei teadnud, mis portaalile nimeks panna. 

"Aga paneme Eestinen!" pakkusin mina. "Kui mu isa 90ndate alul Soomes käis, siis ta pani tähele, et paljud eestlased, kes soome keelt ei osanud, panid lihtsalt sõnadele - nen lõpud juurde. Nagu vorstinen ja juustunen!" Inno hakkas naerma ning oli päri. 

Nõnda saigi Eestinen alguse. Me jalutasime Võru Rimist tagasi oma kodu poole, kotis mõned allahinnatud söögid, apelsinimahla ei jaksanud taas osta, lükates kärus lapsi, ning panime Eestineni kontseptsiooni paika. 

Mis edasi sai, sellest juba edaspidi :) 

Ülal meie tagasi Eestis, Võrus Katariina kohvikus, siin koos Edgariga Hundisilmal, Juuli koos issiga Tamula ääres kiikumas ning Inno Töötukassa järjekorras. 

KES ON MINU EELLASED

My Heritage'i sait, kust geenitestid tellisime, pakkus, et kas tahad teada, kust su eellased on pärit tuhandete aastate lõikes. Kas oled pärit Euroopast või Aasiast jne. Mõtlesin proovida ja tellisin tulemused ära. 

Selgus, et olen pärit Kesk-Stepist ehk siis praeguse Kasahstani aladelt. Täpsemalt Lõuna-Uuralitest. 

Mu isa suguvõsal ongi Venemaa ning eriti Uuralites asuva Ufaaga tihe side. Nimelt tuli mu vaarisa pärast Põhjasõda Venemaalt Eestisse elama. Siiamaani ma ei teadnud, kust täpselt. Ainult seda, et tulid isa ja poeg ning venelasest ema jäi Venemaale maha. 

Kui mu vanaisa Gustav-Eduard 1917. aastal koos perega revolutsiooni eest Venemaale põgenes, siis ta läks Ufaasse. Nad elasid seal vanaemaga mitu aastat, enne kui Eestisse pärast Vabadussõda tagasi tulid. Ja kui vanaisa Venemaal küüdirongi pealt putku pani, siis ta läks taas Ufaasse - ilmselt oma sugulaste juurde. 

Samuti on My Heritage'i saidil on võimalik näha, kus sinu eellased mingil ajajärgul paiknesid. Näiteks keskajal. Minu esivanemad olid siis Volga ääres ning Kiievi kandis ehk siis steppidest liiguti edasi Venemaa südamesse. Innol samas olid nad samal ajal Saksamaal ning Põhja-Hispaanias. Täiesti erinev tulemus niisiis :D 

Keskaeg on ajavahemik alates 5. sajandist kuni 15. sajandini. Eestlastel käis sel ajal juba Muistne Vabadusvõitlus. Meie esivanemad jõudsid Eestisse alles pärast Muistset Vabadusvõitlust. 

Nüüd on küsimus, millal ja milliste rahvastega. Kuna Innol näitab Saksamaad, siis võib-olla olid tema esivanemad ristirüütlid. Minul jälle Venemaad ja Poolat, nii et tegu oli slaavlastega. Muistsete eestlaste järeltulijad me seega ei ole.

KUUMALAINE

Lõpuks jõudis siis SUUR KUUM ka meieni. Esmaspäeval oli 38, Ella sünnipäeval 39, täna jälle 39, homme 37 ja reedel 38 :D 

Kui varem ma oleks sellise kuuma eest siit, saba seljas, ookeani äärde põgenenud - 2022. aastal, kui Roosi veel ainult Eesti kooli koduõppes oli, siis põgenesimegi Portugali surfiparadiisi Baleali - , siis nüüd tundub LIHTSALT NATUKE LIIGA SOE, aga ei midagi hullu. Eile käisin ise lastel järel ning ausalt öelda oli täitsa mõnus soe. Muidugi see oli kell 14. 00, pärast läks kuumemaks, aga siis on kõik hispaanlased sees ega pista ninagi välja. Kella kahest viie-kuueni on siesta. 

Varem ma arvasin, nagu paljud väljamaa turistid, et just siis on kõige õigem aeg randa minna. Päikese kätte peesitama. Praegu meenutan neid aegu õõvastusega. Kuidas sain küll nii loll olla :D Just siis on päike kõige erksam ning kahjulikum. Mõni ime, et nii mõnigi väljamaa reisilt nahavähi kaasa toob. Keskpäeval ei tohi mitte mingil tingimusel randa minna. Randa tuleb minna kas hommikul või õhtul. Enne kahtteist ning pärast kuut. 

Nüüd pole mul aga üldse ranna järele isu. Võib-olla olen oma elus liiga palju rannas käinud :D Mitu suve Võrus Tamula ja Portugalis ookeani ääres veetnud :D Mul on muidugi ka aias bassein ning kõige mõnusam on kaheksa-üheksa ajal sinna karata ning end värskendada. Laste arust samuti - Roosile meeldib seal kätel seisu ning kukerpalle teha. Ella aga õpib seal ujuma, tema jalad veel põhja ei ulatu. 

Kool võiks muidugi juba läbi olla, kuna Roosi sõnul on koolimaja teine korrus juba väga palav. Ella klassiruum on õnneks alumisel korral ja seal on jahedam, aga jätsime ta siiski alates tänasest koju, kuna kuumaks läheb juba kella kaheteist ajal ning eilne päev oli Ellale päris raske. Õnneks on kooli lõpuni jäänud vaid kolm päeva.
Reedel on suur koolilõpukontsert. Ella teatas, et tema seekord tantsida ei taha ning õpetajad austavad tema soovi. Roosi klassis soovis ka üks poiss pealtvaatajaks jääda. 

Roosi aga põleb tantsusoovist ning me ei hakka teda keelama. Ta on nagu meiegi palavusega harjunud ning Kultuurimajas, kus pidu toimub, on konditsioneer. Võtan Roosi tantsu kindlasti videosse ja näitan teile ka :)

Pildil tüdrukud eile hommikul kooli ees.

20 AASTAT ERI. JUULIKE LISSABONIS

Juuli esimene talv Lissabonis aastatel 2015 ja 2016 oli võrratu kogemus. Ta oli esimest talve täiesti terve, polnud ühtegi krampi.

20 AASTAT ERI. SÜNDIS ROOSIKE

2014. aasta 18. novembril sündis siis meie perre Roosi. Roosinups. Õige nimega Aurora Victoria. Vägeva nimega vägev tüdruk. Kui beebina suu lahti tegi, siis pidime kõik kõrvad kinni katma. Ööd olid eriti jubedad. Kui Roosi röökides piima nõudma hakkas, siis kargasid ka kõik teised - Inno ja Juuli - kui ussist nõelatuna püsti. Sest Roosil oli lihtsalt nii kõva hääl.See on tal siiani. Kõige kõvem hääl meie perekonnas. Iseloom on sama - KANGE. Kui Roosi midagi tahab, siis selle ta ka saab. Alati. Kui ta võtab nõuks midagi ära õppida, siis selle ta ka ära õpib. Seitsme ahvi kiirusega. Nõnda sai ise ära õpitud inglise keel, ujumine, kudumine, you name it. Keskendunult, järjekindlalt, raudse tahtejõuga. Praegu treenib ta meie peal, aga ühel päeval läheb ta laia maailma ning oi-oi-oi, siis peavad kõik piibu ja prillid hoidma. Roosi nalja ei tee ning läheb kasvõi läbi halli kivi.

Nii oli see juba beebina. Püsti ta tõusis kuuekuuselt, seitsmekuuselt käis ning kümnekuuselt, kui paljud alles esimesi samme teevad, JOOKSIS. Mul on isegi pilt sellest, kuidas üks imepisike putukas Võru Maxima ees oma tillukeste jalgadega jookseb.

Selline see Roosi on. Ilmselt on ta omale saanud ka Juuli kaduma läinud potentsiaali ning on seetõttu igas mõttes topelt. Õnneks on ta sealjuures siiski hästi heasüdamlik ning hella hingega inimene ja oskab ka teistega arvestada. Kui tahab.

Kui Roosi oli umbes pooleaastane, müüs mu ema maha mu lapsepõlvekodu Rakveres, kuna ei tahtnud enam pärast isa surma üksinda suures majas elada. Olin sellega päri, kuna meie elu oli juba Võrus. Ema ostis omale väikese korteri ning meil Innoga oli korraga nii palju raha, et võtta ette üks reis Portugali. Tundsime, et seda on meile pärast Juuli haiglasse sattumist vaja ning tahtsime ka katsetada, kuidas Juulile lõunamaine talv sobib. Kas on parem kui Eestis, kus ta talv läbi krambitas.

Mõeldud-tehtud! Lendasime 2015. aasta oktoobris, kui Roosike oli 11-kuune, Lissaboni ning üürisime seal endale kuuks ajaks ühele mu sõbrale kuuluva Airbnb korteri. Vahetult pärast sinna jõudmist Juulike korra krambitas, ilmselt sai tee peal mingi nakkuse, aga pärast seda, imede ime, oli TÄIESTI TERVE. Ei mingeid krampe.
Ära lendamise kuupäev ligines, pidime lahkuma novembri lõpus, tagasi Võrru ja Võrumaa Teatajasse tööle, aga... kahju oli lahkuda. Vaatasime Juulit ja saime aru, et temal on talvel Lissabonis parem. Ja kui Juulil on hea, siis on ka kõikidel teistel hea.

Jäime Lissaboni. Inno võttis Võrumaa Teatajast puhkuse ning mina olin niikuinii titepuhkusel. Sain iga kuu emapalka. Üürisime endale ühe teise korteri ning mõtlesime, et jääme kevadeni, kui Eestis jälle soojaks läheb.

See talv Lissabonis oli imeline. Jalutasime päevas Lissaboni eri nurki avastades oma kümme kilomeetrit, Inno lükkas Lullut ja mina Roosinupsu, sõime iga päev restoranis ning olime lastega mänguväljakul. Roosi ju juba jooksis ning ronis ise atraktsioonide peale. Meie pidime lihtsalt vaatama, et mikroinimene nende pealt alla ei kukuks.

Mais läks Lissabonis aga põrgukuumaks ning mõtlesime, mida edasi teha. Kas minna tagasi Eestisse või... Siis pakkus üks mu sõpradest välja, et tema sõbral on Serra da Estrela mäe jalamil maakodu või õigemini maaloss, mis seisab tühjana ning kus me võiks suve veeta. Proovime selle ka järele, mõtlesime. Ja sõitsime bussiga sinna. Autot meil toona kaasas polnud, kuna tulime lennukiga.

Seal elasime kaks kuud, aga kuna lossis polnud konditsioneeri, siis läks juulis talumatult palavaks ning mõtlesime, et lähme ikka Eestisse ära. Ja mis seal salata, toona polnud meil ka sellist sissetulekut, et pikemaks lõunamaale jääda. Roosi oli pooleteisene ning mu emapalk lõppes. Juuli lõpus saabusimegi tagasi Eestisse.
See oli siis meie esimene tõsine katsetus lõunamaale elama jääda. Ei õnnestunud. Inno oli natuke kurb ning ütles, et ei näe talle armsaid oliivinupse ilmselt enam kunagi. Nüüd ma olen talle seda mitu korda meelde tuletanud. Kuna nüüd meil on akna all oliivipuu - vahi, palju tahad :D

Ei maksa heituda, kui sinu unistus kohe ei täitu. Vahel tuleb veel kord proovida. Ja veel. Kui ikka väga tahad, siis ka saad. Mõni saab kohe - nagu Roosi -, mõnel võtab kauem aega. Aga kui väga püüda, siis täituvad ühel päeval kõik unistused.

Mis me edasi tegime, sellest juba järgmises osas.

Siin veel mõned pildid pärast Roosi sündi :) Esimene on Grethe Rõõmu pilt Juulist ja Roosist Pere ja Kodu ajakirja jaoks, kui Roosi oli kahekuune, teisel Roosi koos issiga Lissaboni restoranis einestamas, kolmandal Roosike Alfama linnaosas ning neljandal mina lastega Avenida da Liberdadel jalutamas.