Mida tegi minu isa Georg täna, 22. septembril 1944?

Soomlane Bäckman esitles täna Tallinnas oma ulmeraamatut, jumal või kurat temaga, täna on ühtlasi kuulsa Keila lahingu aastapäev ning vaadakem parem, kuidas vahva sõdur Georgi seiklused lõppesid... Aga laskem Georgil endal jutustada!
Me jäime pooleli seal, kus üks luuregrupi liige, kes oli vaheapeal vangi võetud, ilmus kui õige mees tagasi staapi.
-------

"Tekkis kahtlus, et vangilangenu kaudu sai vastane teada meie asukohast, mistap otsustati taanduda Keila poole uuele asukohale. Endisele asukohale jäeti vaid kuueliikmeline grupp, kuhu kuulusin ka mina (muide, kui Mati Mandel organiseeris Keila lahingust osavõtjate kokkutuleku, siis viibis seal ka mees nimega F.K, kes andis end omal ajal vangi ja pöördus hiljem meie juurde tagasi. Nüüd oli ta Lääne-Virumaa ühe asula kaitseliidu pealik. Millegipärast ei reageerinud ta mu jutule Hüüru relvakokkupõrke kohta, kuid mitmed seigad ta jutus viitasid sellele, et just tema see mees oli).

Niisiis jäime eelpostile valvesse. Öösel magasin rahulikult, kuni mind hommikul äratati ja öeldi, et Punaarmee tankid olid maanteel meist mööda sõitnud.

Liikusime läbi metsa Keilasse ja saabusime Keilas asuva staabi õuele, mis asus kiriku kõrval. Staabi hoovis oli organiseeritud toitlustamine ja puhkasime seal rahulikult. Sel ajal käis lahing eestlaste ja Punaarmee väeosade vahel Kumna teeristil . Staabi õuel oli meid umbes paarikümne ringis.

See oli umbes lõuna paiku, kui kuulsime järsku tänavat mööda sõitvate tankide mürinat. Tankid olid meie kaitseliinist läbi murdnud ja jõudnud Keilasse.

Jooksin hooviväravale ja nägin pikka tankide rivi, mis meist mööda sõitsid. Igal tankil istus kümmekond punaarmeelast. Hetk hiljem tuli automaadivalang minu jalgadest umbes meetri kaugusel asuvasse metallkanistrisse. Hüppasin tagasi staabi õuele.

Staabi uksest hüppas välja üks lennuväemundris ohvitser, kes hakkas üle aia tankide pihta käsigranaate pilduma. Nägin, kuidas pärast iga granaadiplahvatust varises sõdureid tankidelt tänavale.

Nägin, et ohvitseril lõppesid käsigranaadid, ja andsin ka omad temale ning tema läkitas ka need tankide pihta.

Järsku sõitis üks tank läbi kiviaia otsapidi staabi õuele ja jäi seisma. Ohvitser hõikas meestele: "Paneme nüüd minema!"Jooksime puittarani ja ronisime sealt üle ning liikusime kuuemehelise grupina Keila külje all olevasse sohu. Kuulid vingusid üle pea, kuid keegi pihta ei saanud.

Liikusime edasi lääne suunas. Kui ohvitser tegi peatuse, siis avaldas ta laitust ühele meie seast, kes oli ilma püssita minema jooksnud, kuid minule avaldas ta kiitust vapruse eest.

Püüdsime küll kiiresti lääne suunas edasi liikuda, kuid ikka ja jälle avastasime, et punaarmee oli meile järele jõudnud. Ühes Läänemaa metsatalus tegime pikema peatuse... "

_ _ _

Jätkub homme, aga head sõbrad, mõelgem täna viivuks neile vapratele noormeestele, kes olid valmis andma oma elu isamaa eest. Kes ei leppinud sellega, et isehakanud türann Konstantin Päts rahvalt relvad käest korjas ning läksid siiski surmakartmatult vaenlasele vastu. Paljud nende seast läksid vastu kindlale surmale. Mõelgem neile täna, kui Keila lahingust möödub 64 aastat. Mõelgem, mida oleksime teinud meie nende asemel. Ja langetagem tänumeeles pea. Tänu neile ei saa mitte keegi öelda, et Eesti alistus 1944ndal aastal vastupanuta.

Armas isa

Irja ja isake Osulas 2005. aasta auvel, Osula koolimaja, isa sünnikodu ees.

Armas isakene,

täna on sinu surmapäev. Nii nad räägivad. Et sa surid aasta tagasi, oma aias, õunapuu all, kui olid korjanud ämbritäie õunu. Lastele, nagu sa ütlesid, ehk siis minule ja Innole, sest sa ootasid meid külla. Ma ei tea, kuidas sa surid, mu kallis, sest mind polnud siis sinu juures, ma olin Tartus, aga mulle räägiti, et sel päeval olevat paistnud imeilus päike, täpselt nagu täna, ja sa olid olnud pikali õunapuu all. Ma olen vahepeal su surma ette kujutada katsunud ja ma arvan, et see juhtus sedasi, et sa sirutasid käe õuna järele, komistasid ja kukkusid. Usun, et sa surid silmapilkselt, nagu sõdur lahinguväljal, kes on saanud vaenlase kuulist haavata.

Armas isake, 21. septembril 1944, selsamal ajal olid sa Keila all ja võitlesid nõukogude armee vastu. Sest sina ja teised sinuvanused poisid olid otsustanud mitte leppida sellega, millega oli leppinud isehakanud türann Konstantin Päts. Teie otsustasite vastu panna. Sa laulsid mulle nii sageli seda kuulsat leegionäride laulu, mida te oma relvavendadega venelasele vastu marssides laulsite. See kõlas sedasi: "Me leegion sammub ja uhke on ta samm, on kohustus tähtis meil täita! Eesti vabadus, see meie kõikide soov, mille nimel tuleb surra või võita!" Issu, sina ja teised poisid ei teinud tühje sõnu, te olitegi päriselt nõus Eesti eest surema. Sa kirjutasid oma päevikus, kuidas poisid, kellega sind luurele saadeti, said surma ja sina üksi pääsesid imekombel, kuigi kuulid vihisesid sinustki väga lähedalt mööda. Sa võinuks sel päeval langeda, sangarina, ja me poleks kunagi kohtunud.

Aga me kohtusime, kolmkümmend aastat hiljem, pärast seda, kui sinu elus olid olnud Vorkuta, abielu esimese naise Vaidaga, poegade Eino ja Vello sünd, külaskäigud õe Endla juurde Ameerikasse. Minust sai sinu päiksekiir ja sinust sai minu parim sõber ja õpetaja. Just sina andsid mulle (omaenda riiulist) minu elu kõige esimesed raamatud: esmalt lasteraamatud ja siis juba George Sand'i, Charles Dickens'i, Anatole France'i ja John Galsworthy. Nad olid sinu lemmikud ja neist said minu lemmikud. Ja mis oivalisi sööke tegid sa meile emaga, kui sa Rakvere Metsamajandist pensionile jäid: mäletan su suussulavat romstekki ja maitsvat saiavormi, nagu ma oleks neid söönud eile. Sa õpetasid mind, et kui keegi sind lööb, siis löö vastu nii, et on löödud, ja kui ma olin talitanud su sõnade järele, siis ei norinud mind koolis enam keegi. Sa jätsid kannatlikult ajalehe lugemise pooleli, kui ma sulle oma esimesi abituid värsse ette lugeda tahtsin, ja olid sada protsenti veendunud, et must saab ükspäev kuulus kirjanik. Kui sa oma parima sõbra Toivoga kohvikusse läksid, siis ma kippusin sinuga kaasa ja sa ei olnud kunagi vastu, kuigi, ma tunnistan, ma võisin vahetevahel päris tüütu olla. Aga ma jumaldasin sind ja tahtsin sinuga alati koos olla.

Erinevalt paljudest teistest isadest ja tütardest jäime meie sinuga parimateks sõpradeks ka siis, kui ma suureks kasvasin. Sinuga oli alati huvitav ja kui mul oli valida, kas minna kohvikusse sinu või mõne sõbrannaga, siis ma valisin alati sinu. Sa jäid igavesti nooreks; sekssamaks 17-aastaseks poisiks, kes oma hea sõbra Ottoga öösel mööda Võru tänavat kodu poole kakerdades "Hõissa kauboi!" laulis. Sa naersid alati südamest ja sul oli maailma kõige ilusam naeratus. Inimesed armastasid sind, sest sul oli neile alati midagi head öelda. Kui ettekandja kohvikus midagi maha pillas, olid sina esimene, kes tõttas seda üles tõstma. Isegi veel 80-aastasena, kui sul oli juba raske kummardada.

Ma tean, et sa ei plaaninud sel päeval, 21 septembril surra, sest me veel hommikul helistasime ja sa ütlesid mulle, et lähed välja õunu korjama, kui ilm läheb ilusaks. Ma ütlesin sulle, et ära pinguta, pikuta parem. Sa lubasid mulle, et puhkad. Kahe tunni pärast olid sa surnud. Su hing oli minuga, aga su keha oli hakanud kõdunema.

Oh sind. Miks sa küll pidid sel päeval pingutama? Aga sa olidki selline. Tahtsid alati midagi teha, kusagil kasulik olla ja mul polnud südant sind karmilt keelata. Sul oli ilus surm ja see teeb mul meele heaks. Eino, su poeg, ütles, et tahaks samamoodi surra.

Armas isake, ma võtsin täna urni su tuhaga ja istusin sellega aias, nendesamade õunapuude all, kus sa kukkusid. Inno, kutsad ja kiisu olid ka. Me panime urni su tuhaga keset lauda, istusime ja jõime teed, nagu vanasti, kui me käisime sinuga kohvikus. Mäletad, mina ja sina? Elunäinud mees ja tema väike tütar, kes hoidis oma issul kõige väiksemast sõrmest kinni. Sina võtsid siis alati kohvi ja saiakese ja mina võtsin kohvi ja koogitüki. Meil polnud siis just ülearu palju raha, aga korra nädalas viisid sa oma tütrekese kohvikusse kohvi jooma ja kooki sööma ikka.

Sinu kiisu Villy istub nüüd minu süles. Sa rääkisid, kuidas Villyl oli kombeks sulle alati sülle ronida, kui sa oma toas telekat vaatasid, ja oma nina vastu su suud nühkida. Nüüd teeb ta sama minuga. Ta on nüüd täitsa suur kass juba, selline pontsakas kõuts. Sa ei tunneks teda äragi.

Siin on palju muutunud, su ehitatud majakeses, sest Inno on siin palju remonti teinud, sinu ehitatut edasi ehitanud, aga mis ei ole muutunud, on see, et sinu vaim on ikka veel siin. Sa ei ole lahkunud. Sa oled siin - keedad endale hommikuti köögis tassikese kohvi, toimetad päeval tasapidi aias ja vaatad õhtuti televiisorist uudiseid. Kui mul on raske, siis ma tunnen, kuidas sa paned oma käe mu pea peale ja silitad mul pead. Sinu riietel on veel sinu lõhn küljes. Ainult õunapuud on sel aastal viljatud, kui leinas - nemadki tunnevad sust puudust.

Sinu ehitatud majas, kus me nüüd elame, on soe, sest selles majas on sees sinu armastus. Siin on hea ja turvaline, see on tõeline "minu isa majakene, linnupesa sarnane". Kas mäletad, kuidas laulsid mulle seda laulu, kui ma olin väike? Mul on tunne, et pole asja, millega ma siin maailmas hakkama ei saa, kuni ma elan siin ja kuni minuga on sinu armastus.

Aitäh sulle, armas isa. Et sa olid minu parimaid sõpru ja et oled seda siiani, ka nüüd, kus sina oled juba ületanud selle piiri, milleni minul on veel pikk tee käia ja mille taga me kunagi kohtume. Ma armastan sind nii väga. Inno ütleb ka, et sa olid talle väga kallis, nagu isa, keda tal tegelikult kunagi polnud. Sa oled meie mõlema südames elus.


Isake Osulas.


Isa ja Inno Antsla järve ääres.

Alustame isa romaani avaldamisega

Nonii, nüüd siis täidame antud lubaduse ning ma alustan oma isa Georg Vaheri kirjutatud romaani avaldamisega. Tegemist on lustaka looga ennesõjaaegsest Eestist, 40ndate alul, kus kaks noormeest, semud Jüri ja Ats seiklevad mööda maad ning satuvad igal sammul lõbusatesse armuseiklustesse. Nii palju ütlen ette, rohkem mitte, et oleks huvitav lugeda.

Selle romaani kirjutas isake Vorkuta vangilaagris, kus ta viibis ühtekokku 8 aastat. Seal olevat siis igaüks midagi teiste lõbustamiseks teinud ning isa, kes armastas kirjutada, luges vangikaaslastele ette oma romaani... Nagu isa mulle ise hiljem usaldas, on lugu autobiograafiline. Aga laskem nüüd kirjanikul endal kõneleda...

Isa surmakuulutus

Meie armas isa

GEORG VAHER
(22.04.1927-21.09.2007)
annab teada, et otsustas lahkuda siit elust ning alustada uut. Mahajäänutel mitte kurvastada, elu on ilus ja küll me kunagi kohtume.

Tema lapsed Toini, Eino, Vello, Irja ja Inno.
Ärasaatmine reedel, 28.09.2007.a. kell 13 Tartu Krematooriumis Jaama tn. 122.

Rakveres, väga pingeline päev

Sai nüüd läbi, uhh. Oleme Katariina külalistemajas ja Inno väsimusest juba magab. Ei saanud jääda ööseks Paju tänavale, kuna tundsin, kuidas mul seal kogu aeg vererõhk tõuseb. Ema oli ikka veel hüsteerias ja esitas tuhatmiljon küsimust. Miks me ikka ei pannud isale südamestimulaatorit. Et ühele tema tuttavale ingerlasele olla pandud ja too võtvat nüüd reipalt kartuleid jamiskõikveel. Sain nagu puuga pähe. Ema ütles, et isa olla stimulaatorist tuttavate vanade meestega rääkinud, aga ise olnud kõhkleval seisukohal, ei tahtnud nagu.

Minule ei rääkinud isa sellest midagi ja kuna ma tahtsin meile antud 4 aastat maksmimaalselt ära kasutada (ning teades isa kabuhirmu haiglate ees), siis ei suutnud teda kuidagi haiglassetirimisega kurvastada. Isa tahtis seenel käia, poes, koeraga metsas jalutada, viljapuid ja -põõsaid istutada, vaarikavarsi lõigata, minuga maailma asju arutada, ringi sahmerdada. Ta jumaldas väljakutseid, enda proovilepanekut ning oli üliõnnelik, kui suutis päev enne surma parandada ära oma koera kuudi.

Mina armastasingi isa nii, et ma tahtsin, et ta elaks just nii, nagu ta ise tahab, mind tegi õnnelikuks just see, mis teda õnnelikuks tegi. Kui see tähendas surma, siis olgu. Ema, kes samuti isale pigem tütre eest (vanusevahe ju 20 aastat) aga soovis, et isa elaks nii kaua kui võimalik. Kasvõi voodis. Ema täna rääkis, et isa oli talle hiljuti selgitanud, kuidas võtta pangaarvelt raha (ema ei oska seda), kuidas elektrinäitu teatada, prügi lasta ära vedada. Emal on raske leppida isa surmaga, sest tema arust pidi isakene elama igavesti. Ta ei mõistnud, et tegelikult suri isa juba 4 aastat tagasi esimese infarktiga. Ta elas ainult seepärast, et ta elustati, ja see aeg, mis meile anti, oli armuaeg, sest ka jumalale ei saanud olla märkamata, kui väga me üksteist armastasime. Meile anti aega hirmpikalt hüvasti jätta.

Minu jaoks olidki need 4 aastat, mis saime koos veeta pärast infarkti, nagu üks pikk jumalagajätt. Isegi kui ma 2003ndal aastal Portugali läksin, ei olnud ma seal kunagi üle 4 kuu korraga, helistasin isale ka sealt 2 korda päevas ja kui Eestisse tulin, siis olin hästi intensiivselt isaga koos, isegi sõbrannasid ei näinud eriti. Joao oli minu peale kole pahane, ma olnud nagu "isaga abielus", aga ma ei andnud järgi.

Nüüd, viimasel ajal ärkasin igal hommikul võbinaga südames, et kas nüüd, kas juba. Tahtsin muidugi, et see hüvastijätt oleks nii pikk kui võimalik. Aga sellest veel enam soovisin, et isa elu oleks nii täisväärtuslik ja põnev ja lõbus kui võimalik. Ei keelanud tal seepärast koeraga metsas jalutamas käia, õunu korjata, Munamäe tippu ronida. Miks? Kuna see, just see, enese alatine proovilepanek, hasart ning tema elu põnevus tegid teda õnnelikuks. Panid teda ennast tundma vallatu, üleannetusi tegeva koolipoisina, kes pärast mõnd järjekordset seiklust lõbusasti naeru kihistab. Ja mis tegi õnnelikuks teda, tegi surmani õnnelikuks ja tänulikuks mind.

Isa ei leidnud kunagi oma elu armastust, ta küll otsis, nagu ütles Shelley, tema lemmikluuletaja, "unistuse peegeldust", aga ta ei leidnud seda siin elus. Üritasin oma isa nii mis jaksasin erinevate naistega paari panna, aga tema head silmad ütlesid, et see ei juhtu siin elus. Aga talle meeldis väga minu ja Innoga koos olla, alati meie mõlemaga koos, ja mulle tundus, et sestpeale, kui me kokku saime, hakkas ka tema oma elu üle järele mõtlema. Ning sai aru, mulle tundub nüüd nii, et ka tema tahaks sama, leida teda, keda me tegelikult kõik oma unistustes igatseme - seda päris õiget armastust. Selles elus, nüüd juba 80-aastasena, ei uskunud ta seda enam leidvat. Ja kibeles seepärast juba minema.

Leidsin täna aiast selle õunapuu alt, kus isa suri, kaks õunakorvi, mis olid mõlemad veerand täis. Ema polnud neid puudutanud. Ta ütles, et kui isa läks õunu korjama, siis ta olevat sõnanud, et lähen korjan lapsekestele õunu. Lapsekeste all pidas ta silmas mind ja Innot, kes me pidime talle nüüd kohe varsti jälle külla tulema (viimati käisime augusti keskpaiku). Seal õunapuu all oli hästi hea aura ning vabastav hingata. Võtsin korvid omale ja söön nüüd siingi, Katariina külalistemajas neidsamu õunu. Annan õunale musi ja söön ta siis ära.

Täna sain ka oma venna Einoga kokku ja kui me rääkisime, siis rõkkas jälle ligidal üks linnupoju nagu tahaks meile kangesti midagi öelda.

Siiras tänu isa surmas kaasatundjatele, isast veel

Meil oli isakesega selline kokkulepe, et kui ta sureb, siis annab mulle kindlasti pärast surma märku sellest, et ta on kusagil olemas, kas siis astraalkeha või hingena, sest nii tema kui mina usume reinkarnatsiooni. Sain eile öösel alles kella kolme ajal magama, uni ei tulnud kuidagi ja tegime Innoga Tartu linnas ülipika jalutuskäigu. Lõpuks siis tuli uni ja ma magasin kolm tundi, kuni päikesetõusuni. Tulin vastumeelselt üles ning korraga kuulen, et minu magamistoa akna taga rõkkab lind. Ja kusjuures nii kõva häälega nagu ei ükski lind, keda ma olen kuulnud, kunagi varem, sedasi nagu tal tahaks süda rinnust välja karata.

Vaatasin aknast välja ja seal ta oli, istus oksa peal ja muudkui rõkkas, kurgupõhjast. Täpselt nagu isa siis, kui ta minu telefonikõnele vastas. Sügavast hingepõhjast. Imeline soe tunne käis südame alt läbi. Isa. Sa tulid. Nutsin rõõmust. Isa tuli mulle ütlema, et temaga on kõik korras, et pole üldse vaja muretseda, sest ta on siin, siinsamas ja temaga on kõik hästi. Pärast surma pidid lahkunud võtma ühendust inimesega, kes neile kõige lähedasem, ja seal ta siis oligi. Minu akna all, õunapuu oksal.

Tahan südamest tänada kõiki kaasatundjaid ja neid, kes huviga isast lugesid. Ta kirjutas siia blogisse alati suurima heameelega. Ka tema armastas kirjutada ja kogunisti kirjutas Vorkuta vangilaagris, kus ta viibis kaheksa aastat, ühe toreda romaani, mis räägib ajast enne viimast sõda, kahe noormehe seiklustest. Tahtsin selle isa romaani siin blogis varsti ära avaldada, et ka isa saaks seda siit lugeda, aga mis seals ikka, läks teisiti. Ma avaldan ta ikkagi. Selle pealkiri on: Möödus suvi. Isa poleks suutnud valet kirjutada ja seepärast poleks temast kuidagi võinud saada nõukogude kirjanikku. Aga ta armastas ka väga metsa ning seepärast ma arvan, et talle meeldis ka metsandust õppida ning Rakvere Metsamajandi direktori (Simo Nõmme) asetäitjana töötada. Aga tal ei oleks kindlasti midagi tema romaani avaldamise vastu.

Hästi suur rahu on hinges. Käisime täna Innoga Wildes, mina jõin kohvi ja Inno teed. Isa oli meiega. Ja kogu aeg sisendas mulle, naaskel selline, et ära muretse, ära muretse, kõik on korras. Tal oli muide alati, kui me kolmekesi koos olime, siis mina, tema ja Inno, selline mõtlik heatahtlik pilk, mis näis ütlevat, et tal on südamest hea meel, et mul on nii hästi läinud. Ja ükskõik kui palju ma end ka nüüd ei kiru, et pagan, pidin ma tal kõik mured ära lahendama, ta vaatas, et kõik on korras ja suri jumalarahus ära, olen ma ikkagi kirjeldamatult õnnelik, et nii läks. Et isa sai elada ka oma vanaduspäevil just nii, nagu ise tahtis, et me saime veeta n i i palju aega koos ja et ma sain tema heaks nii palju ära teha. See on tohutu kingitus. Kui isa oleks saanud oma surma valida, siis ta oleks surnud just nii. Ja see on nii ilus.

Ahjah, üksasi veel, ta ikka kippus naljatama, et kui ta ära läheb, siis tahab oma vana hea sõbra Ruudi, oma kadunud õemehega, Peetruse järvedel kala püüda. Eks nad seal nüüd kahekesi õngitsevad.

Suur, siiras tänu veelkord kaastundjatele. Te tegite mul meele rõõmsaks. Ja kindlasti on hea meel ka isal.

Kui lähedane sureb, siis paljud kurvastavad selle üle, mis kõik jäi ütlemata ja tegemata. Võin õnnelikuna öelda, et minu ja isaga nii pole, sest ma tõesti sain talle kõik öeldud, mis öelda tahtsin, ja võtta üheskoos ette kõik, mis võtta andis. Iga järgmine päev oli nagu ootamatu kingitus. Ta oli tõesti Päikesepoiss.

In memoriam Georg Vaher

Mõned pildid Irja isast, tehtud viimase kahe aasta jooksul.

Isa kirjutis möödunud aasta kevadest

on üleval meie üle-eelmises veebis,
kust seda lugeda saab,
kui klikkida sellelele lingile siin.

Täna suri minu isa

Irja koos isaga Sagadis, 11.07.2007.

Täna suri Rakveres õunapuu all minu armas isa. Rääkisin temaga täna hommikul telefonis ja ta oli väga õnnelik, kiitis uut voodit, mille olin talle ostnud, ja ütles, et tervis on hea, ainult pea pööritab. Pea oli tal pööritanud juba tükimat aega, nädala jagu või nii, ja mul oli plaan ta järgmisel nädalal Tartusse kardioloogi juurde viia. Aga läks nii, et isake, kes on mul tragi ning kärsitu, läks lõunapaiku aeda õunu korjama ning saatis ema kõrvalhoonesse õunariiulit valmis sättima. Ema siis sättis seda riiulit ligi pool tundi ja kui isa vaatama läks, siis oli isa oma lemmikõunapuu all siruli. Ema üritas talle teha kunstlikku hingamist, aga ei midagi. Ja helistas mu onule, kes hüppas jalgrattale ning kimas kohe Paju tänavale. Kutsuti kiirabi, aga kiirabi ei saanud midagi teha, sest isa silmapupillid ei vibreerinud enam. Ta oli vähemasti kümme minutit kliinilises surmas olnud.

Neli aastat tagasi oli isakesel infarkt siin Tartus, Võru tänaval. Vinnas ta siin raskeid kartulikotte trepist üles ning parandas üht toru, kuni kukkus põrandale pikali. Õnneks olin mina teises toas Vapraid ja Ilusaid vaatamas, tormasin kohe isa juurde ja helistasin kiirabisse, kiirabi tuli Era tänavalt 2 minutiga ja isale anti elektrishokke. Ma olen siiani nii väga tänulik Tartu Maarjamõisa haigla arstidele, kes isa elu päästsid. Me saime niimoodi veel 4 aastat koos veeta.

Ja need olid tõepoolest toredad ajad! Käisime isakesega pea iga päev kahekesi linnas ja poes, arutasime köögilaua taga maailma asju, käisime kohvikus ning vaatasime telekat. Isa julgustas mind kõiges, mida ette võtsin. Tänu temale olengi nii julge nagu ma olen. Tänu temale olen mina mina. Ta oli maailma parim isa, sõna otseses mõttes. Oma lapse suurim fänn ning parim sõber. Tal oli alati minu jaoks aega. Tahtsin olla talle maailma parim tütar ja usun, et mul õnnestuski see. Isa oli nii uhke minu üle, seda eriti viimasel ajal. Talle meeldisid minu arvamuslood ja meie blogi. Panime talle Innoga interneti ning kinkisime läpaka. Isal oli hommikul esimene asi arvuti lahti teha ning vaadata, mida uut me blogis kirjas. Ta oli väga uudishimulik ning kell 7 algavad uudised olid tema jaoks püha asi. Samuti luges ta kõiki Eestis ilmuvaid ajalehti. Tema lemmiksarjadeks olid mõrvamüsteeriumid, eriti Midsomeri mõrvad ning Surnud ärkavad, aga ta vaatas meelsasti ka Inetut Bettyt. Isa polnud varem sushit söönud, aga kui Inno talle seda tegi, siis ta sõi hea meelega. Samuti meeldis talle käia meie juures mullivannis. Isa armastas väga pikutada, see oli ta lemmiktegevus minuga telefonis rääkimise ning ajalehtede-krimkade lugemise kõrval. Ses suhtes olen väga isa moodi, et minagi armastan pikutada.

Inno nuttis täna, tal oli tunne, nagu ta oleks kaotanud armsa isa. Ja isa suhtuski Innosse nagu oma poega. Isal oli väga palju sõpru. Ta sai inimestega alati väga kergesti jutule, mistahes rahvusest nad siis olid. Kui linna läksime, siis öeldi talle sagedasti tere.

Isal oli maailma kõige ilusam naeratus, selline päikeseline. Kui ta naeratas, siis oli selline tunne, nagu päike tuleks välja. Mulle on sama öeldud. Ma olengi oma isa tütar. Sama visa ja kangekaelne, sama uudishimulik ja laisavõitu.

Isale oli väga oluline käia igal aastal toimuval leegionäride kokkutulekul Keilas. Ta astus 17-aastase poisikesena Saksa väkke, et kaitsta Eesti iseseisvust, ja oli selle üle väga uhke. Olen õnnelik, et eelmisel aastal saime Keilas käia ning seal ka isa filmida, kui ta näitas oma lahingupaiku ning rääkis uhkusevärinaga hääles sõjasündmustest. Isa oli minu sangar ja ta on seda siiani. Isa oli tõeline vabadusvõitleja. Mina võitlen omamoodi vabaduse eest edasi.

Ma tean, et ta oli õnnelik, et mina olin õnnelik. Mitu korda ütles isa mulle telefonis, et ta on nii õnnelik, et tal on selline väimees nagu Inno. Kes ostis talle muruniiduki, parandas ära lekkiva katuse, paigaldas talle digitelevisiooni ja interneti, ning viis, kuhu vaja. Isa oli ainus tunnistaja meie pulmas Tartu perekonnaseisuametis 31. mail 2006. Ta oli selle üle nii uhke! Ja kui me 2005nda aasta suvel temaga Võrumaal, ta sünnikodus Osulas ning Haanjas ringi sõitsime, siis oli isa nii kange, et ronis 78-aastasena jalgsi Munamäe tippu. Kui uhke ta siis oli. Pole ma miski hädine vanamees, ütles isa siis. Eelmisel suvel tõime isa Massiarru, Tartu NAKi suvepäevadele. Ta käis koos meiega mere ääres ning meil oli koos nii tore. Isa oli vahva kambajõmm.

Isa pidas väga lugu heast naljast, talle meeldis mulle igal aastal aprillinalja teha ja ma jäin alati uskuma. Eelmise aasta jõulud ja aastavahetuse veetsime isa ja emaga, isa oli vaaritanud suure hulga roogasid, mille me isukalt kinni pistsime, ja meil oli lõbus ja hea. Tahtsin selgi aastal jõulud Rakveres veeta.

Olen kurb ja ei ole ka. Isa on surnud ja samas ei ole ka. Tunnen, nagu ta oleks minuga ja ütleks talle omasel moel, et pole viga, lapsekene, elu läheb edasi ja kõik saab korda. Isa armastas mind nii väga ja mina armastasin teda. Kui talle helistasin, siis ta lausa hõiskas telefoni, et tere lapsekene, ja mul jooksis siis soe hoovus südame alt läbi. Ja ma helistasin talle ju lausa 3 korda päevas, iga päev, sagedamini, kui ta oli haige. Tajusin, et ta vajas mind kui õhku.

Aga ma tajusin ka, et isa on väsinud. Tal oli olnud neli aastat tagasi raske infarkt ja ta paranes sest niivõrd, et tervis oli vahepeal väga hea, aga nüüd, viimasel ajal oli tal jälle kehvem. Rohud ei mõjunud enam nagu varem, tal käis pea ringi ja ta minestas tihti. Tahtsin teda juba varem arstile viia, aga isa ei armastanud arste ning ei ilmutanud ses osas erilist vaimustust. Kui ta neli aastat tagasi infarktiga Maarjamõisas taastusravil oli, siis helistas ta mulle niikaua öösiti, kui ma nõustusin talle järele minema ning teda ise kodus ravima. Tegin seda heameelega, kuna mulle meeldis isaga koos olla. Aga Maarjamõisa sanitaride arust oli isa üks jubedamaid patsiente, kes neil kunagi olnud. Teadsin, et isa vihkab haiglaid, ning lasin tal nüüd seepärast mõnusasti kodus põdeda. Käskisin puhata ja lootsin, et ta saab terveks, küll siis jõuab arstilemineku uuesti jutule võtta.

Isa oli mulle mitu korda öelnud, et ta ei taha surra aeglaselt, vaid niimoodi prauhti, et kohe minek. Nüüd ta siis läkski niimoodi prauhti, oma armastatud aias õunapuu all. Ta oli täna hommikul nii õnnelik ning tal polnud ühtegi muret. Ta ütles, et kui jaksab, siis läheb ja korjab aiast mõned õunad. Lubasin talle õhtul helistada.

Armas isakene, sa oled maailma kõige parem isa. Ma olen nii tänulik nende 30 aasta eest, mis ma olen saanud veeta sinu seltsis, sinu tütrena. Sa olid minu parim sõber, mu kalju. Loodan, et ka mina olin sulle hea tütar. Head teed, armas isa. Sina usud nagu minagi reinkarnatsiooni. Me kohtume veel!

Kuidas Eestis kuulsaks saada (Georg ütleb)

Georg: Eestis kuulsaks saada pole eriline kunst. Kõige parem, kui oled nõukogude okupatsiooni ajal mõne kuriteo korda saatnud, nagu näiteks Arnold Meri, keda äsja 23nda augusti Postimehes eksponeeriti kogu oma medalisäras peaaegu et tervel leheküljel. Sinna oli lisatud nagu mõnitusena meie peaministri Andrus Ansipi pisike pildike, kus mõne reaga teatati, et ta valiti 2007. aasta Euroopa inimeseks. Arvestasin välja, et Meri pilt oli pindalalt üle 50 korra suurem kui Ansipil.

Meril koos advokaadiga lasti ohtrasõnaliselt õigustada oma kuritegusid. Meri olevat isegi küüditatutele heateo teinud, kuna oli tellinud laeva, et neil poleks vaja nii kaua oodata Venemaale sõiduga.

Teisele kuulsale küüditajale, Kaarel Irdile tahetakse aga koos abikaasaga Vanemuise ette mälestusmärk püstitada (Postimees, 25. august). Seda siis mehele, kes küüditamast tulles ütles, et käis sitta vedamas.

Kuulsaks võib saada ka tänapäeva vägitükkidega, nagu näiteks juhilubadeta purjuspäi sõitmisega, eriti kui sa juhtud pime olema.

Küsin, kas meil, eestlastel siis tõesti puuduvad positiivsed kangelased, kellest kirjutada pikemaid lugusid. Sarnaseid leiduks ka nõukogude okupatsiooni ajast. Või arvatakse, et venelased panevad pahaks?

Georg ütleb: Ka venelased on sõjakurjategijad

Irja ja isa Georg.

Vene valitsus nimetab neid eestlasi, kes sõdisid stalinistliku rezhiimi ja okupatsiooni vastu, sõjakurjategijaiks. Seejuures unustatakse, et just enne saksa-vene sõda tapeti Eesti rahva väljapaistvamad inimesed, valitsuseliikmed ning kõrgemad sõjaväelased ja küüditati tuhanded inimesed Siberisse surema.

Sama hästi võime nimetada punaarmeelasi, kes võitlesid saksa okupatsiooni vastu, samuti sõjakurjategijaiks, sest enne sõda vallutasid venelased koos hitlerliku Saksamaaga Poola, kus Katõni massimõrvas tapeti tuhanded poola ohvitserid.

Ei tohi unustada, et eestlased ei sõdinud hitlerliku Saksamaa eest, vaid bolshevistliku Venemaa vastu, kes pärast siiajõudmist asus taas eestlasi tapma, vangistama ning tuhandete kaupa küüditama.

Elasin ka ise üle saksa okupatsiooni. See oli siis aastal 1944 ja ma olin 17-aastane Tartu Treffneri kooli poiss. Sakslased suhtusid eestlastesse üldiselt hästi, kuigi suurriikliku üleolekuga. Ja eestlased oma igipõliseid vaenlasi ei armastanud, kuid tuli leppida paratamatusega. Saksa sõjaväkke mindi osaliselt seetõttu, et omaksed olid venelaste poolt tapetud või küüditatud. Muidugi oli ka selliseid noori, kes läksid lihtsalt seiklusjanust, aga eks selliseid ole olnud kõiksuguste sõdade ajal. Põhiline osa eestlasi läks rindele siiski idast ähvardava ohu vastu.

On spekuleeritud sellega, et mis oleks juhtunud eesti rahvaga sakslaste võidu korral. Need on oletused, kuid see, mis juhtus stalinliku hirmuvalitsuse ajal, on tegelikkus.

Kui holokaust üleüldiselt hukka mõistetakse ja mis ongi vaja hukka mõista, siis jääb arusaamatuks, miks eestlaste ning teiste rahvaste seas toime pandud kuriteod jäetakse tähelepanuta ja mõnel juhul neid koguni õigustatakse. Oleme me siis alama sordi inimesed, keda võibki tappa?

Olen ka ise üle elanud stalinliku vangilaagri õudused ja viibinud seal üle kaheksa aasta. Ja seda ainult selle eest, et ei andnud üles sugulasest metsavenda, kes varjas end lühikest aega minu juures. Mul oli vangilaagris palju vene rahvusest sõpru, kes samuti pidid kannatama ülekohtuselt peaaegu mitte millegi eest.

Venelaste seas on praegugi palju inimesi, kes suhtuvad austusega meie kodumaasse ja eestlastesse. Sellepärast peame meiegi suhtuma neisse hästi ning lugupidavalt. Kellele aga meie maa ja rahvas ei meeldi, neile soovitaks soojalt tagasi oma ajaloolisele kodumaale minna. Putin ootab teid!

Neile eestlastele aga, kes soovitavad mitte reageerida süüdistustele meie vastu, tuletan meelde, et vaikimine tähendab nõusolekut. Seevastu parim kaitse on rünnak.

Irja kommentaar: Georg Vaher oli 1944ndal aastal vabatahtlikuna saksa sõjaväkke astudes 17-aastane. Tema õde Endla põgenes sama aasta sügisel koos oma mehe ja väikse tütrega esmalt Saksamaale ning pärast seda Ameerikasse, kuna mees töötas poliitilises politseis ja oleks muidu päris kindlasti venelaste poolt maha löödud. Georg pidi alguses minema lennuväe abiteenistusse, kuna väkke võeti poisse alates 18-eluaaastast, aga tema otsustas väkke minna vabatahtlikult. Venelastele vastu, nagu ta hiljem öelda armastas. Väljaõpe oli Kloogal, kus tapeti ka juute, aga noored eesti poisid ei teadnud sellest midagi, nemad said sellest teada alles hiljem, kui hirmuteod olid juba toime pandud. Kui tuli käsk relvad maha panna (häbi eesti rahva reeturile Konstantin Pätsile) ning sakslased hakkasid taganema, siis otsustas kamp Koogal väljaõppe saanud eesti poisse koos ohvitseridega, et vastupanu tuleb siiski osutada. Sestap eralduti Saksamaale taganevast saksa väest ning liiguti Keila poole, mis oli siis veel vallutamata. Georg käis luurel ning osales Keila staabihoone kaitsmisel.

Need noored poisid, kes on praegu üle 80sed reipad vanamehed, on meie tõelised kangelased, sest nemad näitasid, et eesti veri ei värise, olgugi et ta juhid näitasid sel meie rahva ajaloos murrangulisel hetkel üles ei muud kui jänespükslust. Jah, ütelgem välja karm tõde. Päts oli ahne jänespüks. Need noored poisid aga, kes neis septembrilõpulahinguis surmapõlgurlikult vastu panid, väärivad meie jäägitut austust. Müts maha nende ees. Tänu sellele väikesele, aga visale vastupanule said paljud laevad eesti põgenikega lahkuda vaba maailma poole. Ka need poisid oleks võinud laeva peale hüpata ja ära põgeneda, aga nad ei teinud seda. Ja tänu neile saame me tänaseni uhkelt öelda, et EESTI EI ALISTUNUD VASTUPANUTA. Kaugel sellest.

Georg ütleb: kuidas ma suitsetamise maha jätsin

Irja isa Georg Vaher einestamas Tartus restoranis La Dolce Vita.

Kuulasin raadiost saadet, kus mehed kurtsid, et pärast suitsetamise maha jätmist nende kehakaal tunduvalt tõusis. Tahaksin siin sõna sekka öelda, sest ka mina olen olnud suitsetaja.

Minu isa, kes elas 86-aasta vanuseni, oma elus üldse ei suitsetanud, oli sale ning tugev mees. Ta oleks enamgi elanud, sest tervis oli tal üldiselt hea, kui tal poleks peas lõhkenud veresoon.

Ise jätsin suitsetamise maha viis aastat tagasi, pärast infarkti. Siis seisis mul süda üle viie minuti. Tänu minu tütre ja Maarjamõisa arstide oskuslikule tegutsemisele turgutati mind tagasi elule ning ma sain hiljuti 80-aastaseks.

Enne infarkti suitsetasin poolteist pakki sigarette päevas, kannatasin kõrge vererõhu all ning alalõpmata köhisin ja rögistasin. Nüüd, kus ma enam ei suitseta, on köha kadunud ning vererõhk on nagu noorel mehel, 114/60. Ja ka kehakaal on normis. Seda muidugi ka sellepärast, et olen lõpetanud oma tütre soovitusel täielikult ära saia söömise. Kehakaalu säilitamiseks püüan igal päeval vähemalt kümme kilomeetrit jalgsi käia. Muidugi oleks ka sportimine hea, kuid minu eas läheks see raskeks.

Suitsetamise jätsin maha päevapealt ning igasuguste abivahenditeta. Täielikult jätsin maha ka igasuguse alkoholi pruukimise, kuna kasutades alkoholi on peaaegu võimatu suitsetamisest loobuda. Nüüd võin juba vahetevahel endale mõne pitsi lubada - eelistan Põltsamaa veine ja head rummi. Aga õllesõber pole ma kunagi olnud ning õlut ei joo ma üldse. Praegusel ajal on õllest palju paremaid karastusjooke.

Mis peaasi - autosõidust olen peaaegu täielikult loobunud ning püüan kõik toimetada jalgsi käies.

Kui keegi soovib järgida minu eeskuju, siis suitsetamisest loobumine pole üldse raske ning elutahe ja tervis taastuvad peagi ilma kehakaalu tõusuta!

Lapsed kõrtsist välja! (Georg ütleb)

Georg koos tütre Irjaga Sagadi mõisa pargis.

On lihtsalt naeruväärne, see kemplus, kes on ikka süüdi selles, et Õllesummeril tabati ligi 150 purjus alaealist. On ju siililegi selge, et Õllesummer on õllejoodikute joomapidu, kuhu lastel ei tohiks asja olla. Aga on, ja seda sellepärast, et lapsi peibutatakse igasuguste atraktsioonidega sinna, kus saab soovi korral kerge vaevaga hankida joovastavaid aineid.

Ma küsin, miks peavad meie vaesed lapsed vahtima ringitöllerdavaid ja lärmavaid purjutajaid. Mõnele võib see tunduda küll naljakana, kuid sageli võetakse sellistest ise eeskuju.

Olen siin ilmas elanud kaheksakümmend aastat ega mäleta aegu, mil lastele oleks olnud kõrtsi vaba sissepääs. Aga seda Õllesummer ju on – üks suur vabaõhu kõrts. Kõrtsides tehakse ju ka muusikat. Kes kõrtsist kuidagi mööda ei saa käia, see käigu seal, kuid lõpetatagu ära see joodikute väljaõppe keskus lastele.

Teine asi, mis mind häirib, on maanteemõrvarite hellitamine. Ei aita siin trahvid ega lubade äravõtmine. Ainus lahendus oleks padujoodikute autode konfiskeerimine või sundmüüki panek. Võtame neilt mersud perse alt ära. On ju auto muutunud joodiku käes kuriteo toimepanemise vahendiks ja sellisena tuleb seda ka käsitada.

Ainult nii saame vältida purjuspäi ringikihutamist ning süütute inimeste mõrvamist. Kui ikka ähvrdab oht oma kallist sõiduvahendist ilma jääda, paneb see nii mõnelegi aru pähe.

Veel pilte Georgist ja Irjast:


Sagadi mõisa pargis.


Härrastemaja ukse ees.