Ja huvitav on ka võrrelda riimkroonikat, mis on ordurüütlite mälestuste põhjal kirjutatud ning Henriku (Läti Henrik oli hilisema piiskopi Alberti tuttav) kroonikat, mis on siis piiskopi silmade läbi nähtu.
Edasi läkitasid kristlased Bremeni peapiiskopile teate, et tuleks Liivimaale uus piiskop saata. Ning Bremeni ja Hamburgi peapiiskop Hartwig nimetas oma vennapoja Albrecht von Buxhövdeni (Albert) 1199. aastal uueks Liivimaa piiskopiks. Albert (sünd ca 1165) oli seni olnud Bremenis preester. Riimkroonika põhjal käis Albert Roomas paavsti jutul (allikate põhjal aastal 1200), kus paavst Alberti piiskopiks pühitses ja andis kaasa sõnad: "Sul peab ka võimu olema. Kuna see maa on niisuguse loomuga, asuta üks vaimulik ordu, templi eeskujul korraldatud. Neid kutsutakse Jumala rüütliteks seal üle mere ja mujal. Anna neile mehi, inimesi ja maad kolmas osa kätte õiguse järgi takistamatult omandiks. Nad peavad olema Püha Tooli kaitse all minu ja ka kõikide paavstide ajal."
Templirüütlid said oma nime Jeruusalemma koraldatud ristisõdade käigus, kus nad rajasid oma baasi Templimäel asuvasse Al Aqsa mošeesse, mis usuti olevat vana Saalomoni tempel, Piibli järgi esimene juutide tempel Jeruusalemmas. Templirüütlitel oli 1139. aastast alates paavst Innocentius II käest eriline veksel Omne Datum Optimum, mis andis rüütlitele erilised õigused kõikidel territooriumidel, mis polnud veel ristiusku vastu võtnud, vabastas maksudest, lubas rüütlitel endil koguda oma aladel makse, rajada oma kirikud. Rüütlid allusid otse paavstile. Nende tunnuseks oli valge rüü punase ristiga.
1200. aasta kevadel asus Albert Saksamaalt teele 23 alusest koosneva Balti laevastikuga, pardal 1500 relvastatud rüütlit. Tal oli kaasas Saksa kuninga Philipi toetus (Philip tegi hiljem Albertist Püha Rooma Impeeriumi printsi) ning õnnistus paavstilt Innocentius III. Albert asutas 1202. aastal Liivimaa Mõõgavendade ordu. Kõik saadud vara pidi minema jagamisele Alberti, tema venna Hermanni (algul Lihula, hiljem Tartu piiskop, kellest sai samuti Püha Rooma Impeeriumi prints) ja ordu vahel. Igaüks pidi saama varast kolmandiku.
Albert alustas Riiga katedraali ehitamist 1215. aastal. 1225. aastal kinnitas Saksa kuningas Henry VII printsi tiitli nii Albertile kui tema vennale, Hermann von Buxhoevedenile, kes oli Tartu piiskop. Albert kuulutas end Bremenist sõltumatuks ja hiljem tõsteti tema valdus Riia peapiiskopkonnaks.
Jagunemine nägi pärast sõjakäike välja selline (allikas Wikipedia):
Albert suri Riias 1229. aastal ja tal polnud lapsi. Temast sai katoliiklik pühak kuni reformatsioonini.
Praegusaegne von Buxthoeveni suguvõsa on Alberti onupoja Johannes von Buxhoevedeni järeltulijad. Alberti vend Theodoricus on de Raupena perekonna eellane (de Ropa, tuntud ka kui von der Ropp), mis asutas mõisaid Liivimaal ja Kuramaal. Alberti õemees Engelbert de Thysenhusen sai 1224. aastal lääni Ugandisse ja oli Tiesenahusenite aadlisoo rajaja Liivimaal (allikas: Riimkroonika kommentaarid).
Huvitav on Buxhoevedeni suguvõsa lehekülg internetis, kus on juttu ka mõõgavendade ordust. Suguvõsa reklaamib end kui üks esimesi aadlisuguvõsasid Euroopas ja esimene aadlisuguvõsa Eestis ja Lätis. Arvata võib, et selle suguvõsa käes on kõvasti tuhatkonna aasta vältel eestlaste käest ära võetud nänni, mida nad ilmselt tagasi ei anna, aga mida oleks huvitav näha. Ja näha on, et see suguvõsa ei ole palju töötanud, kuna eestlased on teinud suguvõsa heaks aastasadu orjatööd. Näiteks oli Hermann II von Buxhoeveden Saare-Lääne piiskop aastatel 1262-1285, rajas Haapsalu lossi ja kiriku ning pani nurgakivi Kuressaare lossile.
Ja kui edasi uurida, siis on Buxhoevedenide perekond olnud pikalt seotud Koluvere (Lohde) piiskopilinnuse ning Koluvere mõisaga. Buxhoevedenite koduleht märgib, et Venemaa Balti provintside hilisem kuberner, krahv Friedrich von Buxhoeveden elas Koluvere lossis. Friedrich oli omakorda abielus Katariina Suure ja prints Orlovi sohitütre Nataliaga. Nende pulmad toimusid 1777. aastal Peterburi marmorpalees. Buxhoevedenite koduleht kirjutab, et suguvõsal on mitmeid ettevõtteid, näiteks kartongivabrik Saksamaal.
Ordust veel niipalju, et ordu keskus oli Fellin (Viljandi), kus ordumeistri lossi müürid siiani püsti seisavad. Teised kindlused olid Wenden (Võnnu, Cesis), Segewold (Sigulda) ja Ascheraden (Aizkraukle). Fellini, Gldingeni (Kuldiga), Marienburgi (Aluksne), Revali (Tallinn) komandandid ja Weißensteini (Paide) mõisavalitseja kuulusid ordumeistri 5-liikmelisse kaaskonda.
Paavst Gregorius IX nõudis orduvendi oma 24.11.1232. aasta kirjas kaitsma Soomet Novgorodi rünnakute eest. Selle kohta, kas rüütlid Soomes tegutsesid, pole infot säilinud. Soome läks lõpuks Rootsi alluvusse pärast Teist Rootsi Ristisõda 1249. aastal.
Mõõgavennad alistusid lõpuks leedulastele ja semgalitele Schauleni (Saule) lahingus 1236. aastal. Mõõgavendade ordu riismed ühinesid 1237. aastal Teutooni Rüütlite Orduga. Sellest hetkest sai mõõgavendadest Teutooni Ordu iseseisev haru, millel oli oma meister, kes allus otse Teutooni peaordumeistrile.
1237-1290. aastatel vallutasid mõõgavennad Kuramaa, Liivimaa, Semgallia, ent nende rünnak Põhja-Venemaale löödi tagasi Wesenbergi (Rakovor, Rakvere) lahingus 1268. aastal. 1346. aastal (pärast Jüriöö ülestõusu) ostis ordu ülejäänud Eesti alad Taani kuningas Valdemar IV käest. Enne seda oli ordumeister Burchard von Dreileben (Vastseliina linnuse rajaja) lasknud Paides 4 heauskselt rahu sobitama tulnud eestlaste kuningat tükkideks raiuda, eirates juba tollal kehtinud saadikupuutumatust.
Teutooni Ordu (mis oli seotud maausku preisi hõimude hävitamise ja ristiusku pööramisega) hääbus pärast lüüasaamist Grunwaldi lahingus 1410. aastal ja seoses Preisi alade kiriku võimu alt vabastamisega Preisi Alberti poolt 1525. aastal. Liivi mõõgavendade ordu suutis oma iseseisvuse säilitada. Liivi sõjas said nad Moskva Venemaa vägedelt otsustavalt lüüa 1560. aastal Valga ligidal toimunud Härgmäe (Ergeme) lahingus. Liivi Ordu otsis seejärel tuge Sigismund II Augustuselt (Poola kuningas ja Leedu suurvürst), kes oli sekkunud Riia piiskopi Williami ja mõõgavendade vahelisse sõtta 1557. aastal.
Pärast Sigismund II Augustuse ja tema esindajatega saavutatud kokkulepet kuulutas viimane ordumeister Gotthard Kettler ordu ilmalikuks ja võttis omaks Luteri usu. Ordu lõunapoolses osas lõi ta oma perele Kuramaa ja Semgallia Hertsogiriigi. Ülejäänud alad läksid Leedu suurhertsogi võimu alla. Põhja-Eesti said omale tagasi Taani ja Rootsi.
Lisaks ordurüütlitele, kes siis piiskoppidega valdusi jagasid, tegutsesid Eesti aladel agaralt põhjamaised ristisõdijad, taanlased ja rootslased. Kes siis soodsat hetke ära kasutades samuti vara noolima tulid. Ja koguni ordurüütlitega kampa lõid, vastupidiselt piiskopi soovile.
