Mul on eestlasena häbi Eestis hukatud juutide pärast

Mul on häbi. 75 aastat tagasi, 1941. aasta suvel jäi Eestisse tuhatkond juudi rahvusest inimest, Eesti oma juuti. Enamik Eesti juutidest, nende seas kommunistid, NKVD kaastöötajad ja bolševismi sümpatiseerijad läksid Venemaale pakku. Ent osa juute, nende seas bolševismi-vastaste vaadetega inimesed ja Eesti patrioodid otsustasid Eestisse jääda. Paljud neist naised, lapsed ja vanurid. Mõni päris beebi. Eestlastel oleks olnud võimalik nad päästa, ikkagi Eesti oma juudid ja neid polnud palju, aga seda ei tehtud. Nad lasti ära tappa. Nad lasti kõik maha kusagil metsa veeres kraavi kaldal, lapsed teadaolevalt gaasitati surnuks. Neile lastele, kes vingerdama jäid, tehti süst. Kõik selleks, et üks okupandist ametnik saaks hiljem uhkeldada, et Eesti on juudivaba.

Mul on eestlasena tõsiselt häbi sellise tegevuse pärast. Ma loodan, et sellist asja kunagi enam ei kordu.

Kas küüditamised olid tõesti ekskursioon sanatooriumisse?

Eestis levib veel arusaam, et juutide hävitamine sakslaste poolt, juudiküsimuse lõpplahendus, Endlösung der Judenfrage, final solution, et see oli lihtsalt juutide ümberasustamine.

Kummastav on sellist juutide hävitamise õigustamist kuulda eestlaste suust. Ma saan veel aru sakslastest, kel on juutide suhtes vana vimm juba ristisõdade ajast, aga eestlased, kes on ajaloos kannatanud samamoodi nagu juudid, jaganud samasugust saatust, kuulda eestlaste suust juutidega toimepandu õigustamist, ausalt, see on nagu irvitamine iseenda üle. Ka eestlaste küüditamiste kohta liikus ametlik jutt, et see on lihtsalt väike ekskursioon, võimalus tutvuda suure kodumaaga vms. Paljud levitavad sellist juttu siiani. Kas uskuda siis ka seda juttu? Või olid küüditamised tegelikult eesti rahva kallal toime pandud genotsiid, puhastus, millest kirjutab Sofi Oksanen.

Eestlased võiks mõelda veidi enne, kui juutide hävitamist õigustavad. Eestis ja ka mujal maailmas armastatakse vastandada natsismi bolševismile, aga tegelikkuses olid nad sama perse kaks kannikat, mille eesmärk oli hävitada terveid rahvaid.

Läbi juutidega toimepandu tunnistamisele on eestlastel võimalik ka oma kannatustele rohkem rahvusvahelist tähelepanu saada, sest juutidega toimunut on uuritud ja kajastatud väga palju. Näiteks kasvõi läbi sellesama endlösungi-küüditamiste võrdluse. Uskuda, et eestlaste küüditamine polnud genotsiid on sama hea, mis uskuda, et endlösung polnud juutide hävitamine.

Juudid polnud ainsad- sakslased plaanisid hävitada ka teisi rahvaid

Väljavõte Vikipeedia veebist.

Holokausti teema puhul on jäänud ekslikult mulje, nagu olid ja oleks olnud juudid ainsad, keda massiliselt hävitati. Tegelikult, nagu oli jutuks Saksa kõrgemate otsustajate ringis toimunud Wannsee konverentsil 20. jaanuaril 1942 (kus Walter Stahlecker tegi teatavaks, et Eesti on judenfrei) ja mida nägi ette Generalplan Ost, oli plaanis hävitada mitmeid teisi rahvaid nagu poolakad, venelased, valgevenelased, leedukad, latgalid. Isegi eestlastest oli plaanis 50% välja saata ja hävitada.

Ja nagu Wannsee konverentsil räägiti, oli poolakate, leedukate ja venelaste hävitamisega juba algust tehtud. Nimelt oli kavas slaavlased maa pealt pühkida ja nende asemel asustada sakslased. Balti rahvad, kaasa arvatud eestlased oli kavas 50% ulatuses alles hoida ja täielikult saksastada 20-25 aasta jooksul.

Sakslaste toonase tegevuse loogikast tuleb välja, et etnilise puhastuse sildi all käis tegelikkuses lihtlabane röövimine. See oli väga sarnane käekiri bolševikega. Lihtsalt bolševikud varastasid otse, aga sakslased käitusid rafineeritumalt: nad ei läinud kohe vara kallale, vaid leiutasid kõigepealt teooria, kuidas üks või teine rahvas ei kõlba, alles siis võtsid sellelt rahvalt vara ja tagatipuks lasid vara omanikud hukata. Juudid valiti kõigepealt välja seetõttu, et neil oli kõige rohkem vara. Juudid olid ühiskonnas headel kohtadel- arstid, advokaadid, kaupmehed, ametnikud. Vara said Saksa juhid omakorda jagada oma toetajate vahel, et nõnda veelgi suurendada toetust endale. See seletab asjaolu, miks paljud lihtsad sakslased läksid riigi juhtkonna tegevusega kaasa, vastuseis tekkis alles, siis, kui oli näha, et Saksamaa hakkab sõda kaotama.

Sakslased käitusid väga kavalalt. Juutidele ei öeldud algul, et nad viiakse hukkamisele. Selle asemel lasti neil vara, paremad asjad kokku korjata ja öeldi, et nad saadetakse asumisele. Juutide kanseldamiseks kasutati samuti juute. Sellest tuli juutidel arvamine, et ega nende midagi juhtu ja nad ei osanud midagi karta. Juutide hävitamiseks kasutati omakorda teisi rahvaid- poolakaid, valgevenelasi, ukrainlasi, eestlasi, lätlasi, leedukaid, isegi juute endid. Laagreid valvasid eestlased, poolakad ja ukrainlased, juute ajasid ahju kaasvangid, teised juudid. Keegi ei öelnud siis poolakatele või eestlastele, et nemad on järgmised. Selles mõttes väga nutikalt tehtud. Sakslased kui kultuurrahvas oma käsi ei määrinud- nemad lihtsalt astusid juutidelt, poolakatelt, leedukatelt või eestlastelt ära võetud majadesse sisse, võtsid üle ettevõtted ning kasutasid vangistatud inimestelt röövitud vara.

Nüüd on hea küsimus, miks sakslased Soome vastu huvi ei tundnud. Kuivõrd nad otsisid omale sobivat elukohta (Lebensraum) ja see elukoht tuli kõigepealt puhastada, siis võib arvata, et soomlased oleks ellu jäetud, kuna nende elukoht polnud sakslastele piisavalt atraktiivne. Liiga külm, polnud kaunist liivaranda, liiga soine ja metsane maastik jne. Võimalus on, et sakslased lõid lihtsalt soomlasi kartma, kuna soomlased nii vapralt oma elu hinnaga venelaste vastu välja astusid. See äratas sakslastes imestust, Hitler olevat oma sõjakäigu Venemaale ise varem planeeritust varasemaks toonud, kui nägi, kuidas Punaarmee soomlastest jagu ei saanud.

Eestlastel pole aga mingit põhjust õigustada juutide hävitamist, näiteks põhjusel, et eestlasi kasutati juutide hävitamiseks ära - eestlased ise oleks olnud järgmised. Eestlasi kasutati ära samamoodi nagu laagrites Sonderkommando üksusi, mis moodustati juutidest, kes teisi juute ahju ajasid, aga kes hiljem samuti hävitati.

Selle asemel, et õigustada mineviku kuritegusid, võiks Eestis osata tõmmata paralleele praeguse ajaga: Saksa valitsus diilitab taas venelastega, toetatakse massi-immigratsiooni, mis võib viia paljude rahvaste kadumiseni, migrantide puhul ollakse huvitatud ainult noortest tervetest meestest (nagu vanasti nn tööjuudid), naistel ja lastel lastakse piinelda. Muide, natside jaoks oli inimeste piinamine ja näljutamise üks hukkamise vorm.

Kohvik tutvustab holokausti käigus tapetud Eesti juute: Härmo Pant

Härmo Pant (juudipäraselt Hirsch Bant) oli üks neist, kes võitles Eesti Vabariigi eest Vabadussõjas punaste vastu, hiljem tõlkis eesti kirjandust juudi keelde. 1935. aasta 24. veebruaril omistati Pantile Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk.

Pant jäi 1941. aastal pärast sakslaste tulekut Eestisse ja hukati 25. septembril 1941. aastal Tallinnas Liiva kalmistu taga metsas.

Ühe Eesti juudi elu päästis kirjanik Jaan Kross!

Väljavõte novayagazeta.ru veebist.

Nii! Ei vasta päris tõele väide, et Eestis ühtegi kohalikku juuti ära ei päästetud. Nagu märgib Elhonen Saks oma mälestustes, päästis kirjanik Jaan Kross Tallinnas Patarei vanglas ühe juudi, Guido Panti. Nimelt oli Pant (õige nimega Bant) 1941. aastal 18-aastasena mobiliseeritud punaarmeesse ja teenis aega Tallinna garnisonis. Saksa vägede tulekuga lõigati tema ja teiste ajateenijate tee ära ning ta sattus Viljandi ligidale sõjavangide laagrisse. Seal kästi kohe esimesel rivistusel juutidel välja tulla, aga Guido seda ei teinud. Edasi pidi ta saadetama töölaagrisse, aga siis oli keegi, ilmselt eestlannast tõlk kirjutanud paberites tema nimeks Helmut Pant ja ta paigutati hoopis Tallinna Patarei vanglasse. Seal kohtas ta ühel päeval koridoris oma klassivenda Jaan Krossi. Viimane teadis, et Guido on rahvuselt juut, aga ei andnud teda välja. Guido uskus hiljem ka seda, et vanglaseinte vahele oli ta pooleteiseks aastaks peitnud üks hea ingel.

Guido sai vanglast välja 26. augustil 1944. aastal, tema päästeingliks osutus samuti klassivend Westholmi gümnaasiumist, Saksa julgeolekupolitsei töötaja Ferdinand Grube. Kuni sakslaste lahkumiseni elas Guido oma klassivenna pool kodus.

Guido on ise oma elust samuti kirjutanud, näiteks tema isa Härmo Panti (juudipäraselt Hirsch Bant) hukkamisest Tallinnas 1941. aastal Liiva kalmistu taga metsas.

Siin üks pilt Guido Pantist, kes töötas televisioonis kunstnikuna (kujutis ERRi veebist):

Kas juutide hävitamine maksis eestlastele iseseisvuse?

1941. aasta suvel enne sakslaste tulekut alustasid Eesti metsavennad juba võitlust taganevate punavägedega, mida kutsuti Suvesõjaks. Kuivõrd Stalin oli lahkuvatele punavägedele andnud käsu hävitada võimalikult palju vara, siis õnnestus Suvesõja käigus päästa mitmeid objekte.

Võib arvata, et Eestis võimu võtnud sakslased kasutasid Suvesõjas osalenud Eesti Omakaitse üksusi ja metsavendi juutide hävitamisel, sest Eestis õnnestus tuhatkond juuti hävitada 1941. aasta sügisel mõne kuuga. Juutide hävitamisega tegeles Eestis Walter Stahleckeri juhitud Operatiivgrupi A (Einsatzgruppe A) julgestusüksus Sonderkommando 1a, mida juhtis Martin Sandberger.  Sakslased kasutasid oma tegevuses kohalike vabatahtlike abi.

Tegemist oli juutidega, kes jäid Eestisse, see tähendab, et neil polnud venemeelseid ega kommunistlikke vaateid. Nad olid eestimeelsed juudid, kes jäid heas usus oma kodumaale ja hävitati ainult põhjusel, et olid juudid. Võrdluseks, Soomes elas tollal paar tuhat juuti ja neid ei puutunud keegi. Nii imelik kui see ka pole, aga Soomes ei hukatud mitte ühtegi juuti. Hitler andis koguni raudristi kolmele Soome juudile, kes seda küll vastu ei võtnud. Soome tulid varjule mitmed Saksa ja Austria juudid.

Vikipeedias on koguni kirjeldus sellest, kuidas juudiküsimusega tegelenud Saksa SSi juht Heinrich Himmler tuli 1942. aasta suvel Soome, et „tutvuda” sealsete juutide olukorraga.  Himmleril oli kaasas nimkiri juutidest, keda Soome pidi välja andma, aga soomlastel õnnestus teha öösel sellest koopia ning nurjata nõnda see aktsioon. 1942. aasta lõpus saadeti Soomest siiski Auschwitzi 8 juudi põgenikku, kellest kaks olid lapsed ja kellest vaid üks jäi ellu.

Eestisse loodi Saksa okupatsiooni ajal üle 20 erineva koondus- ja töölaagri, neist suuremad Vaivaras ja Kloogal, kust käis läbi paarkümmend tuhat juuti ja kus hukati aastatel 1942-44 ligi 10 tuhat juuti.

See, et eestlased läksid sakslastega koostööle juutide hävitamisel võis olla üks põhjustest, mis maksis Eestile sõja lõpus iseseisvuse. Esiteks paistis eestlaste osalemine juutide tapmisel rahvusvaheliselt halvas valguses, teiseks tekkisid Eesti sõduritel süümepiinad ja hirm, mistõttu ei jäänud nad 1944. aastal Eestit kaitsma, vaid põgenesid koos sakslastega moosivaraste kombel pea seljas Saksamaale. Eestisse jäi Keila alla oma kodumaad kaitsma vaid käputäis noori poisse admiral Pitka juhtimisel. Selle asemel, et jääda Eestisse, langesid Eesti sõdurid või võeti vangi Berliini all saksa rahva eest võideldes.

Kohvik tutvustab holokausti käigus Eestis tapetud juute: tõstja Rubin Teitelbaum

Väljavõte esbl veebist.

Kohvik hakkab tutvustama holokausti käigus tapetud Eesti juute. Saagem tuttavaks: 7-kordne Eesti meister, 5-kordne Eesti rekordiomanik, Eesti tõstekoondise liige Rubin Teitelbaum. Osales 1929. aastal Euroopa tõstmise meistrivõistlustel Viinis. 1935. aastal juudi olümpial Palestiinas võitis tõstmises kuldmedali.

Jäi Eestisse ja hukati koos perega 34-aastaselt Tallinnas 4. septembril 1941. aastal, mõned päevad pärast seda, kui natsid olid okupeerinud Tallinna.

Eesti oli holokausti test-site?

Kuivõrd Eestis olid mõne loetud kuuga 1941. aasta sügisel tapetud kõik juudid ja Eesti oli kuulutatud ametlikult judenfrei, siis võib Eestit pidada holokausti nn test-site'iks, sest pärast seda 1942. aasta jaanuaris kuulutati Saksamaal Berliini lähedal Wannsee konverentsil välja Endlösung, mis tähendas juutide hävitamist Euroopas ja Nõukogude Liidus (die Endlösung der Judenfrage- juudiküsimuse lõpplahendus). Alles siis läks lahti juutide massiline hävitamine Poola territooriumile ehitatud natside surmalaagrites: Auschwitz, Chelmno, Treblinka, Majdanek, Belzek ja Sobibor.

Miks just Eesti? Alfred Rosenberg, natside üks peaideolooge oli pärit Eestist, ta tundis kohalikke olusid ja on võimalik, et Eesti valiti testimise kohaks välja just seetõttu. Eestis prooviti asi ära ja mujal taheti hiljem korrata seda, mis juba tehti ära Eestis. Eesti omab seetõttu erilist tähtsust holokausti ajaloos. Eestis kasutati erinevaid juutide hävitamise vorme: nii näljutamist, tulistamist kui gaasitamist. Perekonnad lahutati, mehed, naised, lapsed eraldi. Iga grupp hukati eraldi, nii nagu hiljem suurtes laagrites. Võimalik, et Eestis kasutati juba surnukehade põletamist.

Ime, et Eestisse pole tehtud holokausti muuseumi, kuna Eesti oli holokausti osas teerajaja. Eestis kasutatud ja katsetatud meetodeid rakendati hiljem mujal suuremas mastaabis. Selline muuseum võiks Eesti vastu kogu maailmas huvi äratada, ja seda mitte halvas mõttes. Vastupidi, Eesti saab sellega kompenseerida juutidele põhjustatud valu ja kannatused.

Üks hea lugemine: Kuhu kadusid Eesti juudid?

Väljavõte Eesti EKB Liidu kodukalt.

Üks ülevaatlik artikkel Eesti EKB Liidu kodukal juutide hävitamise kohta. Eestis hukati kõik oma juudid, kes 1941. aastal Eestisse jäid, kõige noorem neist mõnekuune imik. Süüdistus: juut, beebi. Kokku hukati ligi tuhat inimest.

Päris asjalik on Piret Udikase artikkel juutide hävitamise kohta Eestis. Tsitaat artikist:

Arvan, et oleme küps rahvas selleks, et vaadata ausalt näkku oma minevikule. Tõe huvides pean lisama ka paar olulist seika, millest rääkis pärast artikli “Juudi lapsed hukati Pärnu sünagoogis” ilmumist Võiste elanik Pärnumaalt Saima Vaher. Ta elas sõja ajal sünagoogist paar kvartalit eemal. Talle on mällu sööbinud jutt, mille ema kuulis ühelt vangivalvurilt. “Kui ruumi, kus olid lapsed, lasti gaasi, siis see ei surmanud neid, nad vingerdasid (4aastase Saima mällu sööbis just see sõna). Siis tulid kohale arstid, kes süstisid nad surnuks.”
Päris jube tegelikult. Eestis ei olnud palju juute ja rahva suhtumine oli juutidesse hea, aga mitte ükski ei jäänud ellu. Mitte ükski.

Hukatud Eesti juutide nimekirja leiab jewishgen.org veebist.

Ilmar Laherand kirjeldab juutide hävitamist Kloogal

Väljavõte USA holokausti muuseumi veebist.

Klooga kandis Tooma talus üles kasvanud Ilmar Laherand kirjeldab, kuidas Kloogale eraldi laagrit ei püstitatud. Kui NLiidule anti Paldiski baasina kasutamiseks, siis Kloogale rajati kasarmud armee jaoks. Hiljem paigutati sinna juudid, kes toodi sinna 1942. aastal.

Juutide kohta saadi infot siis, kui ühel vangidest pudenes maha raamat, mis oli heebrea tähtedega. Seal oli mehi, naisi. Oli näha, et olid terved perekonnad. Juutidega olid kokkupuuted, kui nad käisid külas toitu otsimas. Kui tulid abipalujad, suhtuti mõistvalt- alati sai leiba, kartulit, piima juua. Toidupuudust ei olnud.

Käis umbes 30-aastane mees, kellega oli aasas 16-aastane poiss. Tekkis lähedane tunne. Jäi hästi meelde, sest 30-aastane mees pääses ja esimese asjana tuli nende juurde. Oli kas 20. või 21. septembril. Oli raskusi kõnelemisega. Tema rääkis saksa keeles, suhtlemiseks kasutati saksa-vene sõnaraamatust. sai selgeks, et oli pärit Riiast, amet oli kooliõpetaja. 16-aastane noormees hukkus. Mehega ei jäänud kontakti, hiljem pole kohtunud.

Tookord rääkis mees, et pääses põgenema. Ilmar oli kohe hukkamise paigas. Neid, kes üritasid põgeneda, oli tagant lastud. Maas oli 50-60 inimest. Kas mees põgenes hukkamispaigalt või sai varem minema, ei oska öelda. Riitadel olid enamus mehed, ei mäleta, et oleks naisi olnud.

Oli teine traagiline hukkamispaik, seal oli suur kuur. Ilmselt pandi inimesi täis, võib arvata, et seal oli naisi. Kui põlema süüdati, olid luud põlenud, suur hunnik pealuid oli järgi. Kuuris olid imelikult kõik pealuud koos ühes kohas, juskui oleks inimesed enne surma pead kokku pannud.

Ilmar tuli 19. septembri õhtul rongi pealt, Klooga aedlinna peatuses oli näha, et eemal justkui midagi lõõmas. Järgmisel hommikul, kui ärkas, oli õhk täis kõrbenud rasva lõhna. See oli niivõrd raske, esimene asi, kui läks 3 km läbi metsa, mis nägi, ei kao kunagi meelest ära, ütles Ilmar. Kõik olid veel soojad. Nägi 4 riita, igaüks 4x4 meetrit, 1,5 meetrit kõrged. Kaks riita põlenud, kolmas pooleldi põlenud, neljas süüdatud, aga kustunud. Ilmselt oli kiire, kes seda tööd tegid. Riitadest veidi eemal olid vangide toidunõud. Metsa pool oli 50-60 surnut, kes ilmselt üritasid põgeneda, aga olid selja tagant maha lastud. Ligi 50 meetrit hukkamispaigast oli maha põletatud puidust heinaküün, seal oli põlenud inimeste pealuud väga suures koguses.

Ilmselt inimesed panid riita puud, siis lasti maha, siis jälle panid inimesed puud riita, siis lasti jälle maha. Vange ei maetud. Paar nädalat olid lahtiselt. Käis erinevaid korrespondente, ajalehemehi, oli nagu nõukogude võimu näidata. Ilmar pidas seda rängaks kuriteoks, aga mis häiris, et seal, kus olid põlenud pealuud ja tuhk, oli 3-4 nõukogude sõdurit, kes sorisid seda tuhka kogu aeg. Oli võigas vaatepilt tervikuna, et üldse midagi võis juhtuda ja siis veel tullakse kepiga sorima, et kas on mõni kuldhammas või midagi. Pärast 3-4 nädalat maeti lõpuks maha. Oli kuulda, et toodi Saksa sõjavangid, kes kaevasid ühishaua ja laibad maeti sinna.

Külas oli Kraavi talu, maad kuulusid hukkamispaigani. Perenaine Ella Tummeleht karjatas sel ajal loomi ja kui asi toimus, peitis end põõsasse. Ta sai nii tugeva šoki, et läks hulluks. Hiljem küüditati Tummeleht Siberisse ja tema mees poos end üles.  Hukkasmispaigal käis Saksa sõjaväeosa varem laskeharjutusi tegemas. Seal oli hukkamise ajal ligi 1800 inimest. Vahetult enne toodi Tallinnast Patarei vanglast vange, seda oli kuulda naabritelt ja tuttavatelt.

Talus oli mitmeid hooneid, muu hulgas üks vankrikuur. Ema jättis sinna toitu, sellest ei tohtinud kellelegi rääkida. Toitu jäeti varjatult. Tühjad nõud toodi hiljem tagasi. Hiljem naabriperenaine Valve Kalbre ütles, et ema oli varjanud ühte juudi meest. Hiljem polnud emaga sellest juttu. Millal ta lahkus, see pole teada. 1994. aastal, kui oli mälestusmärgi avamine, kutsuti Ilmar eraldi sinna avamisele. Tutvustati meest, kes oli Kloogalt eluga pääsenud. See võis olla seesama endine vang, keda ema aitas varjata.

Klooga raudteejaamas oli silt Waffen-SS Arbeitslager Klooga. Vangid tulid talusse toitu hankima, nägid kurnatud välja. Valvurid andsid võimaluse inimestele end ise toiduga varustada. Vangide peksmist, piinamist ei näinud. Polnud näha vigastusi, peksmisjälgi. Keegi ei osanud arvata, et nad hukatakse. Tuttav mees Guido Rajala teenis Kloogal õpperügemendis. Poisid, kel oli võimalus mõni tütarlaps päästa, siis päästeti. Nädal enne likvideerimist tuli kohale politseimeister, laagri valve vahetati täielikult välja. Laagris teenisid austerlastest ohvitserid, kes hoidsid samuti laagri likvideerimisest kõrvale, kuna kõik teadsid, mida see tähendab.

Juutide laager oli Klooga aedlinnas ja hukkamispaik 700-800 meetrit eemal eemal Soodajärve ääres. Laagrisse Vaherand pärast hukkamispaigal käimist ei läinud, kuigi ka seal oli kasarmutes hukkunuid olnud. Inimestele oli tol ajal üldiselt teada, mis juutidega tehakse. Oli avalik saladus, et juudid kaovad, jäävad kadunuks. Vangid ise seda ei teadnud või kui teadsid, siis ei uskunud, et nendega midagi juhtub. Kui laager evakueeriti, öeldi meestele, et tuleb minna metsa puid tegema, et rongiveduritele kütust saada. Kui hakkasid lasud kostma, oli kõigil selge. Paljud püüdsid põgeneda, kes lasti maha. Kohalikke laagris ametis ei olnud.

Ilmar meenutas, et terror algas Paldiskis juba nõukogude ajal, kui 1941. aastal sõda algas. Siis hukati seal kohalikke elanikke. Ilmari isa viidi ka ära 1941. aastal Irkutski oblastisse. Sakslased olid kultuursemad, kes küsisid, kui midagi vaja oli, venelased võtsid ise. Ilmar pidi 1949. aastal kodust lahkuma ja end varjama, muidu oleks ta Siberisse viidud.

Ilmar Laherand pole sellest varem kusagil rääkinud.

Kloogal elanud Martti Soosaar kirjeldab juutide võigast hävitamist

Väljavõte USA holokausti muuseumi veebist.

„Juutide põletamine ja mahalaskmine oli 19. septembril 1944,” ütles intervjuus Martti Soosaar, kes elas Kloogal, kus tema vanematel oli suvila. Ta mäletab seda täpselt, kuna 19. september oli tema vanema venna sünnipäev, kes sai 15. aastaseks.

Martti meenutab, et ema äratas poisid hommikul üles kõva laskmise peale. Olid automaadivalangud ja püssipaugud. Algul arvati, et rinne on jõudnud lähedale, aga Tallinna tulid Vene väed sisse alles 22. septembril.

Soosaar ütles intervjuus, et kuigi kodu asus perel Tallinnas, elati alates sõja algusest Kloogal, kuna maalt sai toitu. Ema kasvatas kuuris sigu ja olid kanad. Samuti sai maal vahetada asju toidu vastu.

Soosaar toob Klooga laagri rajamise ühe võimaliku põhjusena välja asjaolu, et kui Eestisse tulid 1939. aastal vene baasid, siis üks neist oli Paldiskis, mille tarbeks ehitati Klooga jaama juurde barakid. Laager tehti neist barakkidest veidi eemale Paldiski poole. Soosaar meenutas, et Eesti Leegion koolitati välja Kloogal, samuti käisid sealt läbi Soome jätkusõjas võidelnud nn soomepoisid. Martti ütles, et käis ise laagris, kui seal olid juudi vangid. Lugu oli selline, et sakslased käisid Klooga järve ääres ja oli ohvitser, kes oskas eesti keelt. Ohvitser andis kasutada kummipaadi, millega Martti koos venna ja naabripoistega käis kalal. Ükskord viis ohvitser oma külgkorviga BMWga Martti koos vennaga laagrisse. Siis nägi Martti esimest kord naisi, kellel olid pead paljaks aetud. Seal oli väike õmblustöökoda, kus vangid õmblesid. Ohvitser küsis, kas poisid ei tahaks saada tirooli stiilis nahast traksidega pükse. Kui kodus rääkisid poisid, siis ema ehmatas ära ja see ei tulnud kõne allagi.

Järgmine kokkupuude oli vangidega talvel vastu 1944. aastat, kui vangid käisid talvel metsatöödel. Osa vange hiilisid vahepeal ära kohalike inimeste juurde toitu küsima ja midagi ikka, leiba või tükk võid või pekki ikka sai. Kõige süngem oli, et kui naisvang tuli koputama ja valvur järele tuli, siis võttis valvur püssi puhastamise keti ja virutas naisele sealsamas ukse peal üle näo. Need olid nooremad valvurid. Pärast tuli totaalmobilisatsioon Saksamaal ja tulid vanad mehed valvuriteks, kes olid ise näljas. Nemad lubasid vangidel minna toitu otsima ja võtsid hiljem osa ära. „Käisid meie juures iga teine päev,” ütles Soosaar.

Martti ema ja isa rääkisid nii saksa kui vene keelt, juutidest vangidega suheldi põhiliselt saksa keeles, aga mõnedega ka vene keeles. Mõned vangid said lausa tuttavateks. Üks poiss küsis, kas pole Eesti kaarti. Isa tõi linnast kaardi ja peitis kase juurte alla, hiljem oli see sealt ära võetud. Neil oli põgenemisplaan. Mõned vangid pääsesid teadaolevalt minema enne mahalaskmist ja põletamist.

19. septembril oli mahalaskmine, siis oli mitu päeva vaikust. Sakslased panid minema, ei jõudnud viimast tuleriita põlema panna, vangid olid poolest saadik põlenud. Venelased polnud veel tulnud. Osa lasti maha maja sees. Sealt olid mõned inimesed laipade vahelt välja pääsenud, neid ei jõutud enam ükshaaval üle kontrollida.

Klooga laagrisse toodi ka ingerisoomlased, aga nad viidi edasi.

Klooga laager polnud kõige hullem, inimesed käisid metsatööl. Lõpp oli jube, aga enne seda polnud nii hirmus. Tegid õmblustööd- kindaid. Martti ütles, et ta teab, et laagris oli lapsi, hiljem leiti lapsi tuleriitade pealt. Kõigepealt tegid tuleriidad valmis tugevad mehed, siis aeti sinna peale naised ja lapsed. Naised ja lapsed ei käinud metsatöödel.

Kõige õudsem oli see, et kui mindi mööda raudteed vaatama 21. septembril- see pilt oli õudne. Tukid veel suitsesid. Kõrbenud inimliha hais oli kogu üle 3-4 ha suuruse väljaku. Oli neli riita laipadega, kes põlenud, kes poolpõlenud. Umbes neli kihti oli neid, kes polnud põlenud. Riidas olid vaheldumisi palgid ja inimkehad, näoga allapoole. Üksikud hukkunud olid sellised, kes tahtsid ilmselt põgeneda, aga nad olid maha lastud. Olid poolpaljad kehad maas. Metsa pool oli samuti neid, kes olid üritanud joosta, need olid selja tagant maha lastud. Oli hunnik kotikeste ja pakikestega tuleriitade lähedal, vangide isiklikud asjad. Vangidele oli öeldud, et nad paneksid asjad kokku, et nad viiakse minema, kuna rinne oli Tallinna all. Koledat pilti nägi Martti ise, koos vennaga käis seal vaatamas. Nemad olid ainsad, kes seal käisid vaatamas. Isa oli sel ajal Tallinnas.

Ühes majas oli põrand kaetud ainult ainult valgete kontidega. Hiljem selgus, et bensiinivaadid olid hoone nurkadesse pandud, aknad kinni kaetud ja siis põlema süüdatud.

Paar päeva ei juhtunud midagi, siis tuli komisjon. Isa, kes oli fotograaf, tegi pildid, mis on laagrist. Kõik pildid on isa tehtud. Pärast võeti talt negatiivid ära. Pole teada, kas see oli muuseumi jaoks või NKVD ülesandel, pole teada.

Martti meenutab, et päev enne mahalaskmist, 18. septembril tuli Tallinna poolt vagunitäis SS-mundris eestlasi, kes hirmsalt ropendasid, küsisid ainult viina, igaühel oli automaat ja parabellum vöö vahel. Need olid politseipataljoni mehed, kes olid tulnud Narva alt ja toodud Kloogale. Samas ei ole teada, kas neid mehi kasutatid juutide hävitamiseks.

19. septembril äratas ema üles, kuulis lasmist. Esimene mõte, et rinne oli nende juures. Ema arvas, et käib lahing. Olid automaadivalangud, üksikud lasud, siis jälle valangud. Terve päev käis tulistamine. Venna sünnipäeva ei saanudki õieti pidada. Laskmist oli nii palju. Kahtlane oli see, et päev läbi käis laskmine ja mitte Tallinna pool. Laskmine kestis ühe päeva- sel samal sünnipäeval. Siis oli täielik vaikus. Edasi mindi kolmandal päeval, 21. septembril vaatama, kuna polnud enam sakslasi liikumas ega sõdureid. Isa koos vene sõduritega tuli veel paar päeva hiljem. See võis olla 23. septembril, Tallinnas olid 22. septembril juba Vene väed sees. Praegu enam hukkamise kohta näha pole.

Vangivalvuritel olid Kloogal piitsad, millega vange tagant aeti.

Martti on asjast rääkinud varem ainult ajalehele Helsingin Sanomat.

Siin mõned Martti isa Hans Soosaare tehtud pildid 1944. aasta septembrist Kloogal:

Martti (pildil vasakul) koos oma ema, venna ja väikse õega.

Riidalt maha võetud poolpõlenud laibad Klooga laagris.

Riita laotud laibad Kloogal, taamal Vene sõjaväelased.

Laibad laoti riita, nägu allapoole.

Riidast maha võetud poolpõlenud laste laibad Kloogal.

Laipade ebaloomulik asend näitab, et osa neist põletati elusalt.

Õie Laanus kirjeldab juutide põletamist Klooga laagris 1944. aastal

Väljavõte USA holokausti muuseumi veebist.

USA holokausti muuseum on teinud tänuväärset tööd ja teinud intervjuud juutide hävitamisega kokku puutunud inimestega Eestis. Näiteks Klooga elanik Õie Laanus kirjeldab juutide hävitamist Kloogal. Tema kirjelduste järgi tuli suitsu, oli tunda liha lõhna ja hiljem leiti kõrbenud laibad.

Laanus tunnistab, et varem pole keegi tema ega tema tuttavate ja sugulaste poole pöördunud juutide hävitamise teemal.

Eesti must minevik: tapeti kõik juudid

Poolpõlenud kehad Klooga koonduslaagris, väljavõte holocaustsearchproject.org veebist.

Eestis on tavaks kiruda kurba saatust, eriti iseseisvuse kaotamist teise ilmasõja ajal, aga samas on vähe tähelepanu pööratud koledustele, mida eestlased ise koos sakslastega korda saatsid. Eestis tapeti tuhandeid juute ning nagu vahendab USA holokausti muuseum, ei jäänud Eestis ellu mitte ühtegi siia jäänud juuti (Tartu usuteadlane Uku Masing koos abikaasa Ehaga varjas enda juures oma õpilast Isidor Levinit, kes oli pärit Lätist Daugavpilsist).

Eestisse jäänud juutidelt võeti 1941. aasta suvel kogu vara, kästi kanda kollaseid märke, siis arreteeriti ja nad olid kõik hukatud juba 1941. aasta lõpuks. See on siis kõik: mehed, naised ja lapsed. Juudid lasti maha valdavalt metsa all ja kehad hiljem põletati. Tapmisi on lähemalt kirjeldatud Eesti juudi muuseumi kodulehel. Eesti laiemale avalikkusele jäeti mulje, et juudid on lihtsalt välja saadetud.

Eestis elas enne sõda ligi 4500 juuti, põhiliselt Tallinnas, Tartus ja Pärnus, kuhu olid rajatud suured sünagoogid. Enne Saksa okupatsiooni põgenesid enam kui pooled juudid Venemaale ning tagasi tulles ei leidnud nad eest Eestisse jäänud rahvuskaaslasi. Ehk siis Eestis hukati kõik koju jäänud juudid. Eestisse jäänud ligi 1000 juudist tapeti kohapeal 993. Mis on üsna tõenäoline, sest peale Masingu juhtumi pole teada mitte ühtegi lugu, kus mõni eestlane oleks enda juures varjanud mõnda kohalikku juuti. Samas on sarnaseid lugusid küllaga teada teistest riikidest. Eestisse ei loodud isegi mitte ühtegi getot, mis olid tavalised teistes riikides, näiteks Lätis oli kolm ja Leedus seitse getot.

Juutide hukkamine on must plekk Eesti minevikus ja pole ime, et kolm suurriiki, kes pärast sõda maailma jagasid ja juutidele oma riigi kinkisid, võtsid eestlastelt oma riigi ära. Sellest kõva häälega ja avalikult ei räägita, aga see on läbinähtav.