Isa mälestused 3

Oma mälestuste viimases osas räägib mu isa, kuidas kulges tema tee Keilast tagasi koju. 

„Mati Mandeli brošüüris "Sõjalõpu sündmused Keila ümbruses" mainitakse, et omaaegse Riigikaitse osakonna arhiivi andmetel maeti Keila vennashauda 182 punaarmeelast. Langenuid oli ka mujal, rääkimata haavatasaanutest.

Mainitakse ka, et kokkupõrkes Hüürul said surma kaks punaarmeelast - leitnant Nikolai Pjannikov ja seersant Aleksei Šabanov. Võimalik, et ühte neist tabas ka minu püssist lastud kuul.

Natuke kõhe on mõelda sellele, et võib-olla olen ka mina tapnud inimese, kuid teisest küljest sõda on sõda ja võitlesime, relvad käes, üksteise vastu. Minul oli seekord õnne ja pääsesin, kuid asi oleks väga kergesti võinud ka vastupidine olla.

Langenuid, ja mitte vähe, oli ka meie poolel. Palju mehi langes Kumna teeristil, mitmed mehed said põgenemisel surma Kirikumõisa ja Keila jõe vahelistel väljadel. Kaks meest, neist üks soomepoiss, said surma staabi õuel. Mäletan teda hästi, sest just enne tankide sissesõitmist rääkisin temaga.

Niisiis tuli erariided selga panna ja kodu poole liikuda. Metsas matsin oma soldbuchi kännu juure alla ja õnneks oli mul säilinud eestikeelne sõduritunnistus, mida läks kohe vaja, kui esimest korda maanteele astusin.

Möödasõitvad sõdurid pidasid mind kinni ja nõudsid dokumente. Esitasin oma sünnitunnistuse ja see näis neid rahuldavat. Selle järele küsiti kella. Kuigi mul oli kell käe peal, taipasin seda mitte näidata. Paljud jäid aga naiivselt kellaaega öeldes oma kelladest ilma.

Edaspidi liitusin sõjapõgenikega, kes nüüd liikusid tagasi kodu poole. Jalgsimatk Läänemaalt Võrumaale koju kestis nädal aega. Alguses sai läbitud 30 kilomeetrit päevas, hiljem juba rohkem. 

Ööbisime ja süüa saime taludes, kus üldiselt oldi väga vastutulelikud põgenike vastu. Eriti paistis see silma Läänemaal ja Harjumaal. Natuke halvem oli Järvamaal. Kõige hullem oli aga Viljandimaal, kus ei lastud ei öömajale ega antud ka süüa. Isegi kaevust vett ei tahetud anda. Sellest ajast on mul tekkinud isegi vastumeelsus mulkide vastu. Tartu- ja Võrumaal oldi jällegi lahkemad. 

Kuna liikusin grupis teiste sõjapõgenikega, siis meid teel ei kontrollitud. Ainult ükskord sattusin lõvikoopasse. Läksin Järvamaal üksi ühte talusse, kus oli mingi venelaste staap. Küsisin süüa ja mulle anti ka taldrikutäis päris head suppi. Seal küsiti, kes ma olen ja kust ma tulen.

Valetasin, et mind oli võetud lennuväe abiteenistusse ja Paldiskis olles taheti viia Saksamaale. Põgenesin sealt tulema ja nüüd tahan koju jõuda.

Õnneks jäädi mind uskuma. Olin ka üsna hädise väljanägemisega, prilliklaas mõranenud ja muidu kehvalt riides. Võimalik, et ka seetõttu lasti mind tulema.

Teel olles hakkas ka üks 22-23-aastane blond Tartu juuksurineiu mulle silma tegema ja tahtis minuga magada. Sellega ma siis ka üks öö magasin, kuid asi piirdus vaid suudluste ja kallistustega. Üks teine vanem noormees oli mulle kõvasti armukade, kuid erilist tüli ei tekkinud. Hiljem kohtasin sama neidu Tartus juuksuritöökojas, kuid nüüd minu lähenemiskatsed ei andnud enam tulemusi.

Viimase rännutee Elva lähistelt Osulasse ema juurde läbisin ühe päevaga. Ema oli minu saabumise üle väga rõõmus. Kuigi vene valitsus oli olnud seal juba üle kuu aja, õnnestus mul ema abiga dokumendid korda saada.

Emalt kuulsin, et ta vend Otto Puru, kes oli Tsoorus metsaülemaks, oli koos naise, 12-aastase poja ja naiseemaga venelaste poolt kusagil kruusaaugus hukatud. Kuuldavasti toimus see selle tõttu, et vene sõdurid olid tulnud onu majja ja leidsid seal sahvrist viinapudeli seebikivilahusega. 

Üks punaarmeelane kukkus pudelist kohe kummutama ja põletas oma suu ja kõri ära. Onu Otto oli küllalt uhke ja otsekohene mees, kes kellegi ees ei kummardanud. See oligi põhjuseks, miks ta koos perega elajalikult tapeti.” 

Pildil leegioni poisid oma iga-aastasel kokkusaamisel Keilas. Minu isa on paremalt esimene. 

Isa mälestused 2

„Meie aga otsustasime, et Saksamaale me end viia ei lase, ning umbes kakssada meest kogunes lähedalasuvasse metsa, kus peeti kõnesid ja otsustati ise minna relvaga Punaarmeele vastu.

Kuulsime, et sakslased põgenevad ning admiral Pitka organiseerib vastupanu. Nõnda siis liikusimegi umbes paarisajamehelise grupiga Keilasse. See oli 21. septembril 1944. aastal.

Kui liikusime Keila suunas, sõitis meile vastu paari sõidumasinaga grupp kõrgemaid Eesti Leegioni ohvitsere, sealhulgas Soodla.

Soodla lasi autol peatuda ja nagu ma teistelt kuulsin, päris meilt, kuhu me liigume. Kuulnud vastust, laitis ta meie mineku maha ja hakkas veenma, et me läheks tagasi Paldiskisse, kuna vastupanu olevat mõttetu.

See veenmine osutus aga asjatuks ja õhtuks jõudsime Keilasse,kuhu oli kogunenud märkimisväärne sõjaväeüksus mitmesaja mehe ulatuses.Osa neist, sealhulgas mina, suunati Keilast Tallinna pooleHüürule,kus ööbisime ühes vanas vesiveskis.

Järgmisel hommikul jätsime selle vesiveski maha ja liikusime paar kilomeetrit Keila poole (Vääna-Posti), kus olid mingid kivihooned ja oli rajatud kaitseliin. Mehi võis olla seal saja ringis ja see moodustas mingi eelväe enne Keilat.

Hommikul kell kümme (22. septembril) saadeti meid neljakesi luurele ja samal ajal pidime ära tooma mahajäänud relvad vesiveskist.

Luuresalga juht oli tüse allohvitser, kes oli varustatud automaatpüssiga, teistel olid tavalised karabiinid ja mõned käsigranaadid vöö vahel. Saime liikuda mööda maanteed umbes kilomeetri jagu, kui järsku kerkis ühe künka tagant mööda maanteed sõitev veoauto, kus lehvis punalipp.

Teised jooksid kaugemale põllu pääle, mina aga varjusin seal samas maantee kraavis. Üks meie meestest sai vist pihta ja kukkus, kui auto oli peatunud meist umbes 50-60 meetri kaugusel.

Auto kabiinist hüppas välja üks punaarmeelane, arvatavasti komandör, pöördus ümber ja tõmmates käega, kutsus auto kabiinis olevaid sõdureid.

Võtsin arvatava komandöri kirbule ja tulistasin. Mees kukkus. Auto juures tekkis segadus ja kasutades olukorda, otsustasin maanteest eemale saada. Ronisin läbi põldu piiravast okastraataiast ja hakkasin tagurpidi eemale roomama. Roomates tuli üks käsigranaat vöö küljest lahti ja seda märgates kahetsesin tookord, et ei läkitanud seda auto suunas. Tagantjärele mõeldes leidsin, et ega sellest vist eriti suurt kasu poleks olnud, sest vahemaa oli küllalt suur ja granaadi viskamises ma eriti spets ei olnud.

Kui sain umbes paarkümmend meetrit maanteest eemale, märkasin, et mu esialgses asukohas tõusis üks kiivris pea ülesse, kuid mind ta tõenäoliselt ei märganud või ei riskinud mulle järgneda.

Kuna vastase ülekaal oli ligikaudselt kümnekordne, siis otsustasin kiiresti taanduda ja jõuda omade juurde abi järele. Õnneks oli sügisene viljapõld üsna hea varjumiskoht ja nõnda jõudsin roomates teise põllu serva. Seal oli lagendik ja paarikümne meetri kaugusel põõsastik.

Tõusin püsti ja liikusin kiiresti põõsastesse. Mõned kuulid küll vingusid pea kohal, kuid mind nad ei tabanud. Läbi põõsastiku jõudsin peatselt omade juurde ja kandsin juhtkonnale sündmustest ette. Sealhulgas ärevuses puterdasin, kuid selle peale vaid heatahtlikult muiati.
Meie luuregrupi juht oli veel kaua aega lahingut pidanud ja mis tast sai, see jäi teadmatuks.

Üllatavalt ilmus aga meie juurde tagasi üks pooleldi erariides luuregrupi liige. Rääkis, et teda oli vangi võetud ja tal olevat õnnestunud põgeneda. Tema jutusse suhtuti umbusuga. Tekkis kahtlus, et vangilangenu kaudu sai vastane teada meie asukohast ja otsustati taanduda Keila poole uuele asukohale.

Endisele asukohale jäeti vaid kuueliikmeline grupp, kuhu kuulusin ka mina. Niisiis jäime eelpostile valvesse. Öösel magasin rahulikult, kuni hommikul mind äratati ja öeldi, et Punaarmee tankid olid maanteed mööda meist läbi sõitnud.

Liikusime läbi metsa Keilasseja saabusime Keilas asuva staabi õuele, mis asus kiriku kõrval. Staabi hoovis oli organiseeritud toitlustamine ja puhkasime seal rahulikult. Sel ajal käis lahing eestlaste ja Punaarmee väeosade vahel Kumna teeristil. Staabi õuel oli meid umbes paarikümne ringis.

See oli umbes lõuna paiku, kui kuulsime järsku tänavat mööda sõitvate tankide mürinat. Tankid olid meie kaitseliinist läbi murdnud ja jõudnud Keilasse. 

Jooksin hooviväravale ja nägin pikka tankide rivi, mis meist mööda sõitis. Igal tankil istus kümmekond punaarmeelast. 

Hetk hiljem tuli automaadivalang minu jalgadest umbes meetri kaugusel asuvasse metallkanistrisse. Hüppasin tagasi staabi õuele.

Staabi uksest hüppas välja üks lennuväe mundris ohvitser, kes hakkas üle aia pilduma käsigranaate tankide pihta. Nägin, kuidas pärast iga granaadiplahvatust varises sõdureid tankilt tänavale. 

Nägin, et ohvitseril lõppesid käsigranaadid ja andsin ka omad temale ja ta läkitas ka need tankide pihta. 

Järsku sõitis üks tank läbi kiviaia otsapidi staabi õuele ja jäi seisma. Ohvitser hõikas meestele, et „paneme nüüd minema!” Jooksime puittareni ja ronisime sealt üle ning liikusime kuuemehelise grupina Keila külje all olevasse sohu. Kuulid vingusid üle pea, kuid keegi pihta ei saanud.

Liikusime edasi lääne suunas. Kui ohvitser tegi peatuse, siis avaldas ta laitust ühele meie seast, kes oli ilma püssita minema jooksnud, kuid minule avaldas ta kiitust vapruse eest. 

Püüdsime küll kiiresti liikuda lääne suunas, kuid ikka ja jälle avastasime, et Punaarmee on meile järele jõudnud. 

Ühes Läänemaa metsatalus tegime pikema peatuse. Igal pool, kus me olime, võeti meid kohalike elanike poolt väga lahkesti vastu, toideti ja anti öömaja. Sai ka talutüdrukutega kurameeritud ja lubatud pärast sõda sinna tagasi tulla.

Lõpeks kogus ohvitser meid kokku ja sõnas, et pangu meie omale erariided selga ja katsugu koju jõuda. Tema aga otsustas üksi mereni jõuda, sest grupiga liikuda oli juba ohtlik. 

Metsatalust saime endile erariided ja nüüd paistsime üsna proletariaadi moodi välja.

Jagunesime laiali ja hakkasime kodu poole liikuma. Minul oli see eesmärk kõige kaugemal - ema juurde Võrumaale. 

Keila lahingu juurde tagasi pöördudes - olen kuulnud arvamusi, seda eriti väliseestlaste poolt ja ka kirjanduses, kus on püütud seda alatähtsustada ja peetakse seda vastupanu asjatuks verevalamiseks. 

Leian, et Keila lahingul on suur tähtsus, sest see ei toimunud mitte saksa sõjaväe koosseisus, vaid sini-must-valgete lippude all. Mundritelt olid kõrvaldatud saksa sõjaväe eraldusmärgid ja meeste seas valitses tohutu entusiasm ja vaimustus. Isiklikult ei oleks ma staabi õuelt taganenud, kui ohvitser minu kõrval polekas selleks komandot andnud. 

Ka peeti seal Punaarmeed mõnda aega kinni, sest pealetungi organiseerimiseks läks neil üsna palju aega. Selle ajaga jõudsid paljud inimesed pääseda üle mere ja põgeneda.”

Pildil leegioini poisid Otto (vasakul) ja Georg Tartus koos oma pruutidega. Mõlemal noormehel õnnestus sõjast elusalt ja tervelt tagasi tulla. 

Isa mäletused I

Isa sünnipäeva auks avaldan uuesti ka tema mäletused, mis räägivad tema lapsepõlvest, noorusest ja 17-aastaselt Eesti Leegioniga liitumisest. Siin mäletuste esimene osa:

„1944. aasta kevadel,pärast 9. klassi lõpetamist Tartu Treffneri gümnaasiumis siirdusin Võrumaale, Osulasse oma ema juurde suvevaheajale. Ema elas endiselt Osula koolimajas teisel korrusel, kus tema käsutuses oli kaks tuba ja üldkasutatav köök.

Samas koolimajas olid veel korterid koolijuhatajal E. Vendal alumisel korrusel ja teisel korrusel elunesid mu ema naabruses õpetajad Richard Iher ja Elfriede Kostabi.

Koolijuhataja Venda oli küllaltki karmikäeline mees, kes tikkus oma õpilasi kõrvast sikutama, mille tõttu tuli tal isegi ühe lapsevanemaga kohut käia. Oli Isamaaliidus (Pätsi partei) ja esines koosolekutel isamaaliste kõnedega. Elfriede Kostabi oli tagasihoidlik ja viisakas õpetaja ja praeguse kuulsa väliseesti kunstniku Mark Kostabi vanatädi. Richard Iher kirjutas okupatsiooni ajal romaani, mis Võru lehes järjejutuna avaldati. See oli üsna venevastane romaan ja teda oleks ka kindlasti represseeritud, kui ta pärast sakslaste lahkumist poleks kiiresti ära kolinud kusagile Põhja-Eestisse.

Richard Iheril oli lapsehoidjaks ja koduabiliseks üks nooruke tütarlaps nimega Advig, kellesse ma kõrvuni armusin. Olin tollal 17. aastane ja Advig oli minust kaks aastat vanem. Talle tegi minu temasse kiindumine nalja ja kuigi käisime mõned korrad jalutamas, piinas ta mind jutuga, et temale meeldivad vanemad mehed, hallide meelekohtadega. Ka hakkas ta pärast kurameerima ühe sakslasega, kellega nende lahkumisel läks minema ja kuuldavasti vallaslapsega maha jäi.

Ema juures elas ka nüüd mu tuberkuloosihaige õde Aino. Aino jättis ülikooli pooleli, kui abiellus kaasüliõpilase Huko Kallastuga. Huko oli üsna kena välimusega, kuid ääretult vastiku iseloomuga mees, kellega mina absoluutselt läbi ei saanud. Nad avasid Eesti Vabariigi lõpupäevil mu isa majas Tartus leivatööstuse, mis nõukogude korra kehtestamisega ja isa maja natsionaliseerimisega riigistati.

Ainol ja Hukol sündis kaks poega. Esimene poeg Alo sündis 9. aprillil 1942. aastal ja Taso aasta hiljem. Taso sündis tervise häirega. Tal oli sapijuha umbes, mis praegusel ajal oleks kõrvaldatud kerge operatsiooniga. Tol ajal aga seda ei tehtud ja Taso suri peatselt pärast sündi. Taso sünnitamise ajal olid haiglad väga külmad ja Aino sai kopsupõletiku. Kuna Taso paigutati haiglasse, siis Aino käis teda kopsupõletikuga haiglas imetamas. Ka kodus pidi ta haigest peast kodutöid tegema, sest Hukol ei kõlvanud „naistetöid” teha.

Kusagilt sai Aino tuberkuloosi nakkuse (minu ema arvates tekist, mis toodi Huko vanemate juurest ja mida oli kasutanud tuberkuloosihaige inimene) ja nüüd oligi Aino meie ema juures, kes teda põetas. Vanema poja Alo viis Huko oma vanemate juurde, kus ta sai difteeria nakkuse. Kuna Huko armastas spartalikku kasvatust, siis haige lapse eest hoolitsemine oli puudulik, talle anti haigest peast hernesuppi, mida poiss ei armastanud. Samuti arvati, et tal on hoopis angiin ja küllap saab peagi terveks. Mõne aja pärast Alo suri ja see oli mu haigele õele masendavaks löögiks. Muidu oli Alo hästi kena ja tore laps.

Huko oli Tartus politseis kriminaalkomissar ning minu õe maal olles hakkas kurameerima oma vana armastusega. Kuna Huko elas Tartus minu isa majas, siis sai Aino sellest teada minu isa kaudu, ja seegi oli Ainole suureks löögiks.

Osula koolimajja oli paigutatud sel suvel üks saksa sõjaväeosa, mis pidi olema mingi propaganda üksus. Millega nad tegelesid, seda oli raske öelda, kuid peaaegu iga päev olid koolimaja saalis kinoetendused, kus näidati tolleaegseid saksa filme. Mõni neist oli üsna hea ja käisin ka pidevalt neid vaatamas. Muidu sain saksa sõduritega üsna hästi hakkama, kuid mõned ülemused olid üsna ülbed ja upsakad. Eriti jäi mulle meelde üks ohvitser nimega Kragenicks, kes kord mulle vastu tulles käratas: „Warum grüssen sie nicht?” (Miks te ei tervita?). Vaatasin talle jonnakalt otsa, sest tuli meelde laul „Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga” ja kõndisin minema. Edaspidi käisin tast demonstratiivselt suure kaarega mööda, kuid tervitama ei hakanud. Ka üks allohvitser tahtis, et ma teda tervitaks, kuid vältisin tedagi.

Sakslastega olid kaasas ka mõned vene rahvusest tüdrukud ja üsna kena väljanägemisega. Eriti on meelde jäänud üks umbes 20-aastane tüdruk Lena Vlassova, kes käis mu õega juttu ajamas, ja näis, et ka mina teatud määral meeldisin talle. Ükskord kutsus ta mind jalutama ja läksime üsna kaugele mööda maanteed. Järsku keeras ta metsa alla ja hakkas lilli korjama ning kutsus mind endaga kaasa. Hiljem kahetsesin, et oleks ju võinud minna, kuid millegipärast ma teelt ei lahkunud. Kui ükskord heitsin Advigile ette, et ta sakslastega kurameerib, vastas ta, et mina olevat ka Lenaga metsas käinud.

Saksa sõdurite seas oli ka üks sümpaatne sõdur nimega Heinz, kellele hakkas meeldima mu õde Aino. Aino rääkis, et kord oli ta tahtnud Ainot suudelda, kuid Aino keeldus ja ütles, et ta on haige ja võib anda nakkust. Heinz vastas talle, et tema jaoks pole Aino haige ja armastab teda. Midagi tõsisemat nende vahel siiski ei toimunud.

Sõjaväeosas oli ka üks velsker. Kuna arstimitest oli puudus, siis osutas see velsker ümbruskonna elanikele arstiabi, mille eest tasuti toiduainetega, sest raha ei maksnud tol ajal midagi. Nimetatud velsker, kelle nime ma olen unustanud, hakkas ka Ainot ravima, öeldes, et tal olevat mingit tuberkuloosivastast ravimit, mida tuleb perioodiliselt süstida. Selle ravi käigus märkas minu ema, et pärast igakordset süsti oli Ainol halvem, kuid velsker rahustas teda, et see pidavat olema loomulik.

Pärast umbes kuuaegseid süste Aino tervis järsult halvenes, ta hakkas seosetult rääkima ja tema jutust ei saanud enam midagi aru. Käisime emaga isegi Võrus ühe arsti juures, kuid ka see ei osanud midagi soovitada. Mõne päeva pärast hakkas Ainol tulema suust verd ja ta suri. Matsime ta Tartusse Pauluse surnuaiale oma poegade kõrvale.

Augusti algul hakkas ida poolt kostma juba kahurimüra ja pimedas oli näha sealtpoolt punane kuma. Sakslased kaevasid koolimaja müüri alla augu ja paigutasid sinna midagi. Koolijuhataja Venda uuris välja, et koolimaja mineeriti ning sakslased tahtsid selle endi äramineku järel õhkida. Venda aktiivse tegutsemise ja veenmise tagajärjel jäi koolimaja siiski õhku laskmata.

Ühel augustikuu päeval hakkasid sakslased lahkuma. Kuna nad pidid taganema läbi Tartu, veenis ema mind nendega kaasa minema, isa juurde Tartusse. Ise ta ei tahtnud kodu maha jätta.

Nii jõudsingi Tartusse isa juurde. Oli välja kuulutatud mobilisatsioon saksa sõjaväkke 1926. aastal sündinud noormeestele. 1927ndal aastal sündinud noormehed, sealhulgas ka mina, pidid minema lennuväe abiteenistusse.

Leidsin, et on aeg ka minul minna relvaga käes kodumaad kaitsma ja otsustasin minna vabatahtlikult Eesti Leegioni.

Õieti tahtsin juba aasta tagasi (1943)astuda Eesti Leegioni koos oma sõbra Otto Peetsoga. Otto oli minu väga hea sõber ja elas Tartus minu isa majas koos oma ema ja võõrasisaga. Tema võõrasisal oli siin kellassepa töökoda. Otto võõrasisa Nikolai Lauri oli väga hea kellassepp, kuid kui jooma hakkas, siis kestis see umbes kaks nädalat. Siis jõi ta kõik oma raha maha ja pani riided panti. Ainult oma kellassepa tööriistu ta ei puutunud, samuti võõraod parandada antud kelli. Kui joomatuur mööda läks, siis hakkas jälle tööle ning maksis oma võlad ja see kestis kuni järgmise joomatuurini.

Nagu ma juba mainisin, tegime Ottoga juba avaldused sõjaväkke astumiseks, kuid minu isa väga tugeva vastuseisu tõttu jäi minul see asi pooleli. Otto aga saadeti Narva rindele, kus ta sai 1944. aasta kevadtalvelkergelt haavata ja oli Tallinna haiglas Tallinna nõukogude lennuväe pommitamise ajal. Pärast Tallinna pommitamist tuli ta Tartusse „hüppesse” (deserteerus) ning siin elasime koos üle Tartu pommitamise ning elasime lõbusalt kuni ajani, mil läksin koolivaheajale. Otto aga jäi purjuspäi dokumentide kontrollile vahele ja kui ta autole paigutati, virutas ühele sandarmile jalaga.

Deserteerumise ja sandarmitele vastuhaku eest paigutati ta Patarei vanglasse. Seal jäi ta tüüfusesse, mida jutu järgi levitasid vene sõjavangid, puhudes läbi toru haigetelt võetud täisid vangis olevate sõdurite kambrisse.

Paar kuud enne Punaarmee sissetungi sai Otto vanglast vabaks ja oli mõni aeg Klooga õppelaagris ning hiljem Tallinnas. Mõni päev enne Punaarmee sissetungi Tallinnasse võeti võim sakslastelt üle ning Toompeal heisati sinimustvalge lipp (Anna Saaroni kinnitusel oli üks lipuheiskajatest olnud Otto - Irja).

Kui venelased olid Tallinna vallutanud, tõmbas Otto erariided oma vormile peale ja püüdis naasta Tartusse. Õnnetuseks jäi ta teel kontrollile vahele ning kui kontrollivad Punaarmeelased avastasid tema erariiete all saksa vormi, tulistas üks sõdur teda rindu, ise karjudes: „Ah, tõ jebannõi fašist!” Ottol tungis kuul eest läbi kopsu ning väljus õlast. Kuuli tabamuse tagajärjel kukkus ta maha, kuid kuna ta oli noor ja tugev poiss, hüppas uuesti püsti ning et ta valdas üsna hästi vene keelt, hakkas protesteerima, et meie võitleme siin sakslaste vastu ja pole õiglane teda maha tappa. Õnneks juhtus kohal olema arusaaja ohvitser, kes andis käsu Otto ellu jätta, ning poiss visati veoauto kasti ning toodi Tartu haiglasse, kus ta peatselt paranes.

Pöördun nüüd tagasi enda sõjaseikluste juurde. Kui olin end sõjaväkke arvele võtnud, pandi meid rongile. Siin juhtus mul väike äpardus. Kuna ärasõit viibis, siis otsustasin veel kord kodus ära käia. Kohtusin isaga, kes veenis küll mind sõjaväkke minekust loobuma, kuid olin kindlalt otsustanud siiski minna ja läksin tagasi raudteejaama.

Seal selgus, et ešelon koos nekrutitega oli ära sõitnud. Õnneks oli ka üks saatemeeskonna mees maha jäänud ning sõitsime reisirongiga ešelonile järele. Teel olles kontrolliti meid saksa sõjaväe sandarmite poolt, kuid kuna teisel mehel olid dokumendid korras ning luba nekruteid saata, siis jätkasime teekonda.

Vagunis juhtus mul ka äpardus. Nimelt jäin vagunis tukkuma koos prillidega. Une pealt aga kukkusid prillid maha ja üks prilliklaas mõranes. Mõranenud prilliklaasiga jätsin küll veidi hädise mulje, kuid hiljem võis sellest isegi kasu olla, kui tuli tagasi koju pöörduda.

Niisiis saabusime augusti algul Kloogale,kus mind määrati sidekompaniisse. Väljaõpe Kloogal oli väga pingeline. Meid õpetati relva käsitlema, telefoniliine rajama ja kuidas lahingus käituda. Eriti on meelde jäänud, et rangelt nõuti maha heites, et kontsad oleks tihedalt vastu maad surutud, et kuul kontsa ei purustaks.

Hiljem lahingus olles oli väljaõppest väga palju kasu. Väljaõpe Kloogal kestis peaaegu 20. septembrini. Kuulusime relva SS 20. diviisi koosseisu ja SS väeosadel tätoveeriti käele veregrupp. Õnneks meile seda teha ei jõutud ning hiljem päästis see mind süüdistusest kuulumises saksa sõjaväkke.

See võis olla 18-19. septembri paiku,kui läks lahti jutt, et Klooga õppelaager likvideeritakse, meid aga viiakse Paldiskisse, kust sõidame laevaga Saksamaale.”

Ülal leegioni poisid, Narva rindel sõdinud Otto Peetso ja Keila all, viimastes septembrilõpulahingutes osalenud Georg Vaher. 

Uus järjekas: Kutsuge mind Maxiks, noore advokaadi memuaarid

Noor advokaat nimega Maksim istub nukralt oma tühjas kontoris, närib kuivetanud leivakannikat ning vahib, kuis ämblikud toanurkades rõõmsalt võrke punuvad.

Oo, alles see oli, mõtleb Maksim. Alles see oli, kui töötasin mainekas advokaadibüroos nimega Pede ja Sittman ning kliente toodi mu juurde lausa hõbedase kandikuga! Elu oli noobel, käisin söömas kõige peenemates söögikohtades, lustisin kõige lahedamates ööklubides ning magasin kõige ilusamate meestega. Aga siis, mnjahh, tegin ühes kohtuasjas rumala vea ning Pede otsustas mu lahti lasta. Protestisin küll, et mul on magistrikraad mainekast Manchesteri ülikoolist, aga Pedet see ei huvitanud. Ta ütles, et lolli advokaati nemad omale ei taha ja ma olin ta ka ära tüüdanud. Tal oli uus noor poiss, kellega ta vallatles.

Tulin tulema. Oi, kui raske see oli. Emmu ja issu kurvastasid kohutavalt, sest nad olid ikkagi mu Manchesteri ülikooli kraadi eest roppu raha maksnud. Ja see kraad oli veel filosoofias! Emmu ütles mulle, et minust võib saada sama hea filosoof kui Friedrich Nietzsche, veel paremgi, ja ma uskusin teda. Pingutasin kõvasti, tuupisin nii, et vere maitse suus, ning lõpuks oli mul see kraad käes. Aga nüüd, näe, kasu ei midagi. Mitte keegi mind oma büroosse ei taha. Pidin looma iseenese büroo ja siin ma olen. Istun siin. Ja närin sedasamust kuivetand käärukest. Emmu pidi raha saatma, aga see pole veel kohale jõudnud. Oehh.

Aga mis see siis on? Uksekell! Kas tõesti lõpuks klient? Juhhei, keegi siiski usub minusse! Sisse astub pikka kasvu habemik ja köhatab. Ma tõusen püsti ning teen lugupidava kummarduse. Katsun mitte väga lipitseda. Tähtis on, et mõjuksin auväärsena.

Mees ütleb, et ta nimi on Mart ning et mind, Maksimi, on valitud ühe väga tähtsa ülesande juurde. Mees ütleb, et ta esindab üht väga tähtsat ning mõjukat meediakontserni nimega Shitstedt ning sel Schitstedtil oleks just minu, Maksimi, abi vaja, sest neid ründab üks hull mees, kelle nime ma teile ei ütle. Edaspidi nimetan teda lihtsalt: Hull Mees. Sedasi. Ma kortsutan kulmu ja sügan kukalt, olen kuulnud, et sedasi on võimalik mõjuda auväärsena, ning teatan mehele, et kuigi mul on parasjagu kiire, palju kliente, pole jõudnud isegi kontorit ämblikuvõrkudest koristada, olen ma siiski nõus teda aitama. 30 000 ettemaksu, palun, lisan väriseva häälega. Kas küsisin äkki liiga palju?

Mees noogutab, võtab taskust pataka raha ning ulatab selle mulle. Me loodame teie peale, härra Maksim, ütleb ta siis ja paneb mulle käe õlale. Mul on tegu, et mitte nutma puhkeda. 30 000 krooni, raisk!

Tähtis mees lahkub ning suleb enda järel ukse. Ma lausa hüppan oma kirjutuslaua taha ning teen lahti arvuti. Püüan kangelaslikult meelde tuletada, mida mulle ülikoolis esindamise kohta räägiti. Meenub isalt kuuldud aforism, et ära ütle mulle, mida ma ei tohi teha, vaid kuidas ma pean seda tegema. See on sinu hetk, Maksim, sisendan endale, ära nüüd verest välja löö.

Guugeldan Hullu Mehe nime ning minu üllatuseks ilmub arvutiekraanile suisa 100 000 tulemust. Olen hämmingus. Loen tähtsatest paberitest, et Hull Mees vaidleb enda Seksihulluks nimetamise vastu, tähtis firma Shitstedt on aga teda just Seksihulluks nimetanud. Avastan oma pahameeleks, et Hull Mees on ka prostituute külastanud. Minu emmu ütles mulle alati, et mehed, kes, khm, litside juures käivad, ei kõlba kuhugile ning põlevad põrguleegis. Otsustan kõik leitu internetist välja printida ning mul kulub seks kogu öö. Avastan hommikul, et olen oma kirjutuslaua kohale magama jäänud ning kõik paberid on lootusetult sassis. 30 000 krooni on, taevale tänu, siiski veel mu higises peos.

Jätkub...