Jutuajamised Eriga- II

Nii nagu igal endast lugu pidaval eestimaalasel, olid ka Kohvikul Eriga soojad suhted. Eri oli äärmiselt südamlik ja tore inimene, kes ei öelnud kunagi ära ühestki kohtumisest. Kohvikul oli Eriga mitmeid põnevaid jutuajamisi, millest avaldame katkendeid.

- Eri, meil jäi viimati jutt pooleli presidentide koha pealt. Räägiks presidentidest?

- Jah!

- Oled nõus?

- Jah!

- Sa oled kindlasti erudeeritud mehena kõigi Eesti presidentidega kokku puutunud.

- Jah!

- Ütle, maestro, mis mulje sul neist on jäänud?

- Mulje on väga hea!

- Seleta palun lähemalt! Alustame Merist.

- Oi, Meriga oli meil palju kokkusaamisi. Ta küsis tihti minult nõu. Olime koos juba lapsepõlves maapaos Venemaal. Tegime koos oma esimesed suitsud ja ...

- Tõesti või?

- Jajaa! Meri oli noorena hästi tegija vend. Ta juba väikselt tahtis presidendiks saada. Mina ütlesin, et pea nüüd, kannata veidi, kõigepealt pead õppima ja töötama kõvasti, alles siis võid presidendiks saada. Ma soovitasin tal kirjutama hakata, sest paljud presidendid on kirjutanud. Talle hakkaski kirjutamine meeldima, päris mitu raamatut on kirjutanud. Lõpuks ma tuletasin talle meelde, et kuule, Lennu, oled sa selle presidendi-asja ära unustanud. Tema siis, et ei ole, Erike, ei ole. Ütles seda talle omasel moel niiviisi moka otsast. (Eri ajab huuled torru).

- Ja lõpuks andis Meri sulle lausa ordeni?

- Ah, mis nüüd see, väikse asi. Aga muide, kas teadsid, et kui Lennart tegi risti selle Ameerika presidendi gloobuse peale, et seda soovitasin talle mina.

- Tõsi või?.

- Jajah. Me saime just enne kokku, kui ta Ameerikasse läks. Ta küsis mu käest, et mis ja kuidas, mismoodi käituda ja nii. Ta õudsalt pabistas, muide. Ta ei teadnud, mida peaks tegema. Ma siis soovitasin, et tee nagu Toots, gloobuse peale rist. Ta läks ja tegigi! Ma pidin kreepsu saama.

- Mingit suuremat jama sellest vist ei tulnud?

- Ei tulnud õnneks jah. Ta oskas neid asju niimoodi sättida, et mingit jama ei tuleks. Tark mees!

- Aga Arnold, mis sa Arnoldist arvad?

- Oi, Arnold oli vana kamraad!

- Mis mõttes?

- Meil oli Arnoldiga mitmeid huvitavaid asju. Me nägime suht samamoodi välja, mõlemad sellised kenad pikad eesti mehed, lokkis peaga. Ükskord Arnold ütles mulle, et Eri, pea valutab hirmsasti, ta oli eelmisel päeval kõvasti tina pannud. Ütles, et Eri, aita välja, saada Moskva mehed rongi peale. Mul oli just paar vaba päeva ja ütlesin talle, et teeme ära. Olid mingid poliitbüroo vennad, maani lakku täis. Eks neid siin kõvasti joodeti ja söödeti, tead ise, nõuka ajal oli vaja Moskva meestele meeldida. Aitasin nad rongi peale, aga nemad, et, Eri, tule kaasa. Nii nad tirisid mu rongi peale. Pakkusid kohe viina ja kus ma sain siis ära öelda. Moskva mehed ikkagi! Muidu poleks mind enam kuhugi lastud! Nii sõitsin nendega Moskvasse kaasa. Öösel oli üks vend end täis oksendanud ja ta tuli väljakäiku viia. Panin tal kingad jalga ja sidusin paelad kinni. Öö otsa öökis teine seal. Pärast hakkas liikuma jutt, et Arnold oli poliitbüroo meestel rongis kingapaelu sidunud. Aga see polnud mingi Arnold, see olin mina!

- Ma olen kuulnud, et sul oli igas Venemaa linnas pruut.

- (Eri naeratab) Ma ei kommenteeriks seda.

- Aga Ilves, temaga kohtusid vist palju Ameerikas.

- Oi-jaa. Temaga sai palju räägitud juba siis, kui Eesti polnud veel iseseisev. Ta ikka küsis mu käest, et Eri, kuidas Eestis ajad on. Ma vastasin talle alati, et muutusteta. Et muutusteta. Aga siis ühel hetkel, kui Moskvas see pauk käis ära, siis ma ütlesin, et kuule, Tom, nüüd on midagi juhtumas. Ja juhtuski! Eestis sai iseseisvaks.

- Ilves vist enne ei julgenud Eestisse tulla?

- Ei julgenud jah! Talle küll anti võimalus, et tule, vaata, Lennart veel kutsus teda, aga tema vastu, et enne tema ei tule, kui Eesti on päris iseseisev. Tema uskus seda, et Eesti saab kord iseseisvaks. Mina ei uskunud. Keegi teine ei uskunud peale Ilvese. Aga näe, saigi! Ja pärast Eestisse tulekut tal oli alati nii palju tegemist, et me eriti enam ei kohtunudki. Tal oli alati nii palju tegemist!

- Eri, sina kui teadja inimene, ütle oma arvamus, kes neist on olnud Eestile parim?

- (Eri mõtleb pikalt) Vat seda ei oska öelda, seda ei tea. Eks neil kõigil on olnud oma nii-ütleda positiivsed jooned ja omad kiiksud. Lennart on vast kõige rohkem meelde jäänud, sest tema oli esimene. Aga ega Arnoldil ka midagi viga polnud. Ja nüüd Toomas on väga hakkaja. Üks joon siiski mulle Toomase juures ei meeldi.

- Mis see on?

- Ta on selline väga rabistaja tüüp, väga läbematu. Oli tal vaja selle Ameerika nobelistiga vaidlema hakata. Ta ei tea ju majandusest tuhkagi, onju! Ja siis kukub vaidlema maailma kõige vägevama majandusmehega. Kas sa kujutad ette! Ma sain, muide, tolle Krugmaniga seal päris hästi läbi. Ta helistas mulle kohe pärast seda ja küsis, kes see Ilves on selline. Kas mingi professor. Mina siis püüdsin ääri-veeri seletada, et tead, hoopis Eesti riigi juht, või nii. Tema oli teisel pool tükk aega vait selle peale. Ta vast kartis, et nüüd tuleb jama, on presidendi välja vihastanud. Ma siis rahustasin teda, et Eesti on nii väike riik, et pole karta vaja. Oleks veel Venemaa, siis küll, aga väike Eesti. Selle peale ta rahunes veidi, ütles, et võtab paar unerohtu ja läheb magama ära. Soovisin talle veel head ööd.

- Kuule, Eri, sinuga oli väga huvitav, aga kell on juba palju saanud, jätkame järgmisel korral.

- Meeleldi.

(järgneb)

Jutuajamised Eriga- I

Nii nagu igal endast lugu pidaval eestimaalasel, olid ka Kohvikul Eriga soojad suhted. Eri oli äärmiselt südamlik ja tore inimene, kes ei öelnud kunagi ära ühestki kohtumisest. Kohvikul oli Eriga mitmeid põnevaid jutuajamisi, millest järgnevalt avaldame katkendeid.

- Eri, sa olid suur Edgari sõber, räägi natuke sellest!

- Ahh, mis sõber nüüd, olime rohkem head tuttavad.

- No aga kurjad keeled räägivad ...

- Mis nad siis räägivad?

- Et võtsite koos viina, käiste naistes...

- Kes neid jutte räägib?

- No jutud liiguvad.

- Viina oleme küll koos võtnud.

- Räägi sellest.

- No ükskord olime jälle koos Tallinnas, seal endise hotell Tallinna all, ma ei tea, mis nimi seal nüüd on. Ühesõnaga olime seal, Etsil, nii ma teda kutsusin, oli seal jälle sviit kinni pandud. Ausalt, ma ei küsinud, kellega ta seal tookord oli. Aga tal oli seal sviit ja ma sain aru, et tal oli veidi aega ja nii me seal siis jutustasime. Poole ööni.

- Ja võtsite viina?

- Seda ka muidugi.

- Aga millest te rääkisite?

- Maast ja ilmast.

- Eri, sa oled hea inimeste tundja. Mis sa üldse Edgarist, või Etsist arvad?

- Ma arvan, et ta on igati tubli mees. Väga hakkaja. Sõnapidaja. Aus eesti mees. Selliseid on väga vähe alles jäänud.

- Kunagi siis oli neid rohkem?

- Muidugi!

- Aga miks paljud Etsi vihkavad?

- Mina ei saa ka sellest aru. Raske mõista. Võibolla kadedusest. Tal on ikka väga hästi läinud, palju raamatuid kirjutanud, poliitikas on väga edukas. Ta on hea inimene ja selliseid kadestatakse.

- Aga lindiskandaal. Mis sa sellest arvad? Ta lindistas ja pani Vilja tunnistama.

- Ah see. (Eri peab väikse pausi, lonksab klaasist vett) See asi polnud üldse nii nagu on räägitud.

- Kuidas see siis oli?

- Tegelikult oligi nii, et Vilja lindistas.

- ???

- Jah. Tema ja siis veel need seal, kes nad iganes olid, noh, julgeolekumehed. Ets mulle ükskord rääkis sellest. Nad igaks juhuks lindistasid, et pärast ei saaks keegi öelda, et rääkimist polnud või nii.

- Vilja oli tal siis abiline?

- Jah, nad polnud siis isegi veel abielus.

- Aga mis sa Viljast arvad?

- Ütlen ausalt või?

- Jah, palun.

- Mulle ta eriti ei meeldinud juba algusest peale. Ütlesin seda ka Etsile, et vaata ette. Aga tema, et Vilja on kõige parem, kõige targem ja kõige ilusam. Aga näete nüüd seda Viljat! Kisub teisel südame seest välja. Selline šaakal!

- Kuidagi naljakas jah. Kas sa muidu seda klaverimängija Toomastit tead?

- Tean küll, miks ei tea. Ükskord tuli proovi, oli öö otsa pidu pannud ja ajas kõik noodid sassi.

- Mis sa siis tegid?

- Mis ma ikka tegin, koju saatsin ta (naerab).

- Räägime Etsist edasi. Kui pikalt sa teda tundsid?

- Nohh, sinna on ikka aastaid juba. (Eri ajab pea veidi kuklasse ja meenutab). Sinna on ikka oma kaks-kolmkümmend aastat juba. Muide, selle Rahvarinde idee andsin mina talle!

- Tõsi või?

- Jahh. Me saime ükskord juhuslikult kokku seal Narva maantee nurga peal, seal oli üks kohvik kunagi, ja siis ma ütlesin talle, et mis sa seal naljatad selle isemajandamisega, tee midagi suuremat. Tee rahvarinne! Ta oli just telemajja minemas ja tegigi!

- Sa ise olid ka teles pidevalt.

- Jahh, telemaja kohvikus sai õige põnevaid jutuajamisi peetud.

- Ütle, Eri, palun ausalt, kas KGB sind tollal ei jälginud?

- Miks ei jälginud, ikka jälgis. Paks toimik oli olnud, ma pärast kuulsin. Ma käisin ju tihti välismaal, kõik pandi kirja, mis tegin, kus käisin.

- Kas ära hüpata ei tahtnud?

- Ahh, ei. Järvi läks ja pärast ainult kurtis, et see ei kõlba ja teine. Mulle pandi siin palka juurde ka, anti osa valuutas. Mis mul siin viga oli. Järvit ei tea seal keegi, aga mind tunnevad siin kõik.

- Kas Ets ka muidu välismaal käis?

- Vot seda ma ei tea. Koos me igatahes polnud. Aga ma tõin talle ükskord Soomest mikrolaineahju. Ta ütles, et hirmsasti oleks vaja. Ma ei tea, kas ta siis juba Viljaga käis. Võibolla tahtis muljet jätta.

- Kas sa Hundisilmal oled käinud?

- Ei ole, ausalt ei ole. Ets küll kutsus mind sinna, lihtsalt niisama ja siis sellele jaanipäevale, aga mul tuli alati midagi ette. Või õigemini, ma ei viitsinud minna. See on kuskil metsa sees. Mul on õudne. Ma kardan metsa.

- Tõsi või?

- Jah, tõsi. Mul juba lapsest peale mets ei istu. Ma olen linnainimene.

- Aga mis see Ets üldse sinna metsa otsis?

- Vat ma ütlesin talle ka, et mida sa sinna otsid? Aga tema ei jätnud oma jonni. Et Vilja tahab ja Vilja tahab. Sai nüüd oma Viljat! Tema istub seal, Vilja elab tähtsalt Tallinnas. Ma ütlesin talle algusest peale, et see kooselu Viljaga on viga. Seda ütlesid talle kõik. Aga kas tema seda kuulas!

- Tuleme selle Rahvarinde loomise juurde tagasi. Nii et see oli sinu idee. Aga mis sa hilisemast arengust arvad, kas kõik läks nii nagu pidi?

- Ikka. Eks meil siin väiksemas ringis oli juba üldiselt teada, kuidas läheb. Aga seda putši seal Moskvas, seda poleks keegi muidugi osanud arvata. Seal ikka sõitis meestel katus pealt ära. Muide, ma ajasin Lippmaale Moskvast need MRP paberid välja!

- Tõsi või?

- Ooojaa! Kes teda oleks sinna lasknud? Metsavenna poeg. Ma kasutasin seal oma Moskva sidemeid ka, mul seal vanast ajast head tuttavad.

- Aga nüüd on Moskvaga suhted kehvad.

- See on tõesti nii. Eks siin on vigu tehtud mõlemal pool, et nii on.

- Kuule, Eri, kell on juba palju. Üks küsimus veel. Mis sa arvad, sina kui juudi soost ja teadja inimene, kas meie president on juut?

- Ahh, mis juut nüüd tema! Ta pidi olema venelane. Tal on ema pooleldi venelane.

- Suur aitähh sulle!

- Palun-palun.

(jätkub)