MIKS MA EI TAHA TULLA LÄPPAND ÕHUGA EESTISSE

Ütlen ausalt, praegune Eesti mulle ei meeldi. Rahvuspõhist vihkamist jälestan ma oma elus kõige rohkem, ma ei suuda seda üldse taluda, ning see otsustabki minu jaoks asja ära. Ma ei saa elada ühiskonnas, kus mingit rahvusgruppi kiusatakse taga. Isegi, kui see mind ennast ei puuduta. Minu jaoks muudab elukeskkonna heaks see, kui kõikidel inimestel on seal hea elada ning mitte kedagi ei kiusata taga. Kui kõigil on seal võimalik rääkida oma keelt ning järgida oma traditsioone. 

Üks Eesti mees sõimab vene naist sellepärast, et too rääkis oma lapsega vene keeles. Mitte temaga vene keeles, vaid OMA LAPSEGA omavahel vene keeles. Eriti piinlikuks muudab olukorra see, et räuskajast eestlasega rääkis too vene naine pärast eesti keeles. Ta oskab eesti keelt, lihtsalt oma lapsega ta rääkis vene keeles. Eestlane aga käskis tal Eestist minema kolida. Te saate aru, mida ma silmas pean? SELLENI on asi Eestis jõudnud. Nii suureks on rahvusviha paisunud, et venelased ei tohi eestlaste arvates isegi omavahel vene keeles rääkida.

Kui see kõrvale jätta, see üüratu viha teise rahvuse vastu, mis tõi endaga kaasa neile tähtsate mälestusmärkide teisaldamise ning vene koolide sulgemise, siis on Eesti minu jaoks jätkuvalt maailma armsaim maa. Mu lapsepõlve ning ka nooruse ja ülikooliaastate Eesti oli maailma parim koht, ta oli seda veel ka mu kahekümnendatel, aga kõik muutus 2007. aasta aprillis, Pronksiööl, kui valitsus, mida juhtisid Andrus Ansip, Jüri Pihl, Jaak Aaviksoo ning Rein Lang, kõik ära rikkus. Venelaste rahulik meeleavaldus Pronkssõduri kaitseks pöörati provokaatorite abil totaalseks mäsuks, vene kogukonna intelligentsed liidrid Maksim Reva ja Dmitri Linter, ühed sümpaatsemad inimesed, keda ma olen kunagi oma elus kohanud, võeti kinni ja pandi vangi. Lihtsalt sellepärast, et nad olid julgenud kaitsta oma vanaisade mälestust. Pärast mõistis kohus nad õigeks, kartis ilmselt Euroopa kohut, aga kahju oli tehtud - usaldus eestlaste ja venelaste vahel oli läbi raiutud. Mitte keegi ei julgenud enam venelaste kaitseks sõna võtta. MITTE KEEGI. Kui oli meie raamatu "Vaba ühiskonna raamat" esitlus Tallinnas kohvikus Väike Pariis, siis ütles Pjotr Puškarnõi täiesti siiralt, et meie Innoga olime ainsad eestlased, kes üldse nende poole pöördusid ja nendega rääkida julgesid. Nii oligi, nii uskumatu kui see ka ei tundu. Ainsad. Teised olid pärast Pronksiööd juuksejuurteni ära hirmutatud. 

Nüüd julgeb juba rohkem inimesi venelaste kaitseks sõna võtta, kuid teisalt on samavõrra suurenenud ka nendevastane viha. Järjest rohkem on eestlasi, kes ütlevad välja, et nad vihkavad venelasi ning saadaks nad kõik Eestist välja. Kui D-terminal oli Pronksiööl paaripäevane koonduslaager, siis praegu saadaks sellised eestlased venelased ilmselt hea meelega päris koonduslaagrisse.

Kust see viha tulnud on? Kogu nõukogude aja me elasime sõbralikult ja nüüd korraga tahame teineteist vaata et ära tappa. Kuna kõik sai alguse Pronksiööst, siis ma arvan, et põhjus on seal. Andrus Ansipi valitsusel õnnestus eestlastes üles kütta pime rahvusviha, mida on järgnevad valitsused ühe enam lõkkele puhunud. Ja kui sa midagi piisavalt kaua ning piisavalt järjekindlalt teed, siis lõpuks see õnnestubki. 

Selle tulemusena on Eesti muutunud kui läppand õhuga toaks, kus aknad ja uksed on kinni löödud ning kus on väga raske hingata. Vähemasti minu jaoks. Väga raske on rõõmu tunda ilusast loodusest, värsketest maasikatest ja oma keele rääkimisest, kui sa tead, et sellega kõrvu eksisteerib selline pime kurjus. Võib-olla ma olen liiga tundlik, aga nii see on - raske on hingata sellises riigis. Kogu aeg pead midagi endas alla suruma. 

Ma südamest loodan, et see kuri aeg läbi saab. Et ma saan jälle midagi kartmata suhelda oma vene sõpradega, kuulata vene muusikat, mida ma armastan, ja vaadata vene televisiooni, kurat võtaks. Siin Hispaanias pole sellele mingeid takistusi. Ei ole seda läppand õhuga umbset tuba, kus peab hingates pingutama. Saab vabalt hingata.

See ongi põhjus, miks ma veel ei tule ja ootan, lootes, et asi muutub. Ma usun, et see armas kunagine Eesti tuleb tagasi.

KÕIGES ON SÜÜDI ROOSA NÄOGA MEHED

Täna ma sain aru, miks Eesti praegu nii sitas olukorras on ning kes selles süüdi. Süüdi on minu põlvkond, 45-55sed, ning ennekõike mehed. Need mehed, kes pole käinud ei nõukogude ega Eesti sõjaväes. Roosade nägudega poisid, kes on sõjaväes käimise asemel paintballi mänginud ning teevad nüüd õppustel nägu nad oleks maailma kõige paremad sõdurid. 

Minu põlvkond. Hanno Pevkur, Kristen Michal, Taro, Tsahkna, Mikser jne jne jne. Roosade nägudega poisikesed, kes pole päris sõjaväes käinud ega tea, misasi sõda on. Kellele see on nagu põnev mäng. Paintball. Mu kunagine boyfriend, ka üks selline roosa näoga poiss, polnud ka sõjaväes käinud. Aga kuidas talle meeldis erinevaid sõjamänge mängimas käia. Lausa hullupööra. Venelasi vihkab ka. Madistaks nendega suurima hea meelega. 

Ta ei ole kunagi sõjaväes käinud, ta ei ole kunagi oma elu eest võidelnud, ja samas on ta 100 % veendunud, et saab igast Tambovi pätist naks-naks jagu. Ja ta pole ainus. Kõik mu eakaaslastest mehed vanuses 45-55 on sellised. Või no ok, mitte kõik päris, aga erand kinnitab reeglit. Rõhuv enamus.

Nad käivad õppustel ja kujutavad ette, et see ongi päris sõda. Mida ta loomulikult ei ole. See on lihtsalt üks kõvem trenn, mitte sõda. Aga neid selles muidugi ei veena. Nemad arvavad, et kui nad on käinud õppustel, siis nad teevad igale Tambovi pätile naks-naks ära.
Vanemad mehed, need, kes on vene kroonud käinud, alates vanusest 56 (Inno põlvkond oli viimane), nii naiivsed ei ole. Nemad on Tambovi pättidega päriselus kokku puutunud ning paljud neist on ka nendega oma elu eest kakelnud. Nende seas on sõjardeid väga vähe. Sest nad teavad, kellega nad vastamisi seisaks. Paljudel polegi mingit isu vene pättidega kakelda, kuna neil pole nende vastu midagi. Miks kakelda kellegagi, kes pole sulle üldse väljakutset esitanud.

Roosade nägudega poisid aga mõtlevad teistmoodi. Nemad mõtlevad - "Vot, kus ma paneks sellele vene pätile vastu nina! Äge oleks talle vastu nina panna!" 

Neil on soov end proovile panna. Saada lahti sellest paganama argpüksi kuvandist, mis kleepus nende külge selle sõjaväest ära viilimisega, millele Eesti riik toona ise kaasa aitas. Kui lihtne oli siis sõjaväest ära saada! Paljud kasutasid seda võimalust.
Aga tühimik jäi sisse. Ei saanud meheks. Meheks jäi saamata ning see ongi nüüd nende meheks saamata roosade nägudega poiste ristiretk Venemaa vastu. Mis läheb tervele Eesti rahvale kalliks maksma. 

Igatahes teadke, et kui Venemaa Eestit ründab, siis selles on süüdi just needsamad roosade nägudega poisid. Kui vanemad, sõjaväes käinud mehed nüüd kiiresti midagi ette ei võta, siis on kõik läbi.

STALIN SAABUS EESTISSE

Kui mu isa ajalehes Stalini pilti nägi, siis ta otsis alati üles pastaka ja sodis selle vihaselt ära. Kaheksa aastat Vorkutas istunud mehel kargas süda täis, kuna Stalini repressiivne süsteem rikkus ära tema nooruse. Ta oli jah metsavenda oma korteris varjanud, aga pidi siis selle eest kohe 10 aastat andma. Talle mõisteti kümme, aga ta pääses kaheksaga, kuna Stalin suri ära. Stalinit ja stalinlikku represseerimist vihkas minu isa surmani. 

Nüüd oleme me näinud, kuidas opositsioonipoliitik mõisteti VABAS EESTIS kuueteistkümneks aastaks vangi. Poole kauemaks ajaks kui minu isa. Aivo Peterson ei varjanud oma kodus bandiite, vaid käis Venemaa poolt vallutatud Ukraina aladel ja Venemaa riigitelevisioonis ning organiseeris - väidetavalt - tänavatele patrullima tsiviilkaitseüksust. Iga mõistusega inimene saab aru, et need tegevused olid vaid ettekääne, tegelik põhjus poliitiku kinni võtmiseks oli tema kasvav populaarsus ning mõju vene kogukonnas. Pogris poliitik arusaadavalt oma mõjuvõimu kasutada ei saa ning nii on Eesti võimudele mugavam. Paragrahv Eesti-vastane suhe annab võimaluse kinni panna igaühe, kes a) ajab mingis võtmes Kremli juttu ning b) on kontaktis inimestega Venemaal. Nii on loodud paragrahv, mis teeb riigikriitiliste inimeste represseerimise ülimalt lihtsaks. 

Selline represseerimine teeb Eestist samasuguse stalinliku riigi, mida minu isa südamest vihkas. Normaalne riik mõistab reetmises süüdi ametnikke, aga mitte kunagi kodanikke. Miks ei ole Hispaanias, Soomes ja teistes Euroopa riikides sellist kuritegu nagu "Hispaania-vastane suhe" või "Soome-vastane tegevus"? Seepärast, et poleks selliseid olukordi, kus opositsioonipoliitikut nagu Peterson või ajakirjanikku nagu Bessedin saaks pikaks ajaks kinni panda räägitud jutu ning suhtlemiste pärast. Ametnikul jah võib olla võimalik riiki reeta, kuna tal on juurdepääs infole, aga kodaniku puhul on tegu represseerimisega. Nagu Stalini ajal.

Eesti on niisiis laskunud tagasi Nõukogude Liidu aegsesse miilitsakultuuri ning sellega kaasnevasse jälitamisse, millest me end 80ndate lõpus ja 90ndate alul vabaks laulsime. Kes toona ette kujutas, et kasvab peale põlvkond noori, kes hakkab nõudma samasuguseid repressioone? Kes sülitab oma vanaemade ja vanaisade, isade ja emade mälestusele, nende poolt kogetud vägivallale, ning teeb vabaks lauldud Eestist ENSV-sarnase vangla, kus sõnavabaduse asemel on au sees tsensuur? 

Kahjuks on nii mu isa kui ka suur enamus ta põlvkonnakaaslasi vanast Eesti Vabariigist surnud ning nad ei saa meile enam öelda, et lõpetage see stalinism. Tänased vanaemad ja vanaisad on sündinud 40ndatel ja 50ndatel ning nemad on stalinismis üles kasvanud, nad ei näe ses midagi halba. 

Meil on katkenud side vana hea Eesti Vabariigiga ja tekkinud samasugune stalinlik fanatism nagu 40ndatel, kus rahvavaenlasi viidi oma kodudest käeraudades ära. Nagu minu isa 1948. aastal. Isegi karistused on sama pikad. 

Oleme jõudnud ringiga oma ajaloo kõige ängistavamasse aega. Lihtsalt nüüd ei ole me enam orjad. Me oleme orjapidajad. 

Loodetud vabaduse asemel tuli orjus tagasi, ainult et nüüd me oleme orjapidajad. Mitte vabad, aga ori ei tahagi vabaks saada. Ori tahab saada orjapidajaks.

ALEKSEI ROSLIKOV

BALTIKUMI TEISITIMÕTLEJATELE ON LAHENDUSEKS VALGEVENE? Läti opositsionääri Aleksei Roslikovi pagemine Valgevenne on päris huvitav. Roslikov nimelt vedas Läti võime ninapidi ning sõitis küsitud Šveitsi reisi asemel, kuhu tal kolmeks päevaks minna lubati, hoopis Valgevenne Minskisse. Kus tegi kohe pressika ning asus Läti võime kritiseerima.

See on muidugi ka opositsiooni ülesanne - VÕIME KRITISEERIDA. Kui me teeme valitsuse kritiseerimisest kuriteo, siis võiks enamiku meist kinni panna. Naljakas on ka Roslikovi süüdistamine põhjendusega, et tema jutt tekitas "ühiskondlikke pingeid." Absoluutselt igasugune valitsuse kriitika võib tekitada ühiskondlikke pingeid, kuna ühe jutule võib hakata takka kiitma teine ning lõpuks võidakse isegi meeleavaldus korraldada.

Aga niimoodi ju demokraatia toimibki, kas mäletate veel? Igaühel on õigus valitsust kritiseerida ning mitte kellegi sõna- ja koosolekuvabadust ei tohi piirata. Igaüks võib vabalt levitada ideid ja arvamusi.

Kuidas sellisest korraga märkamatult kriminaalkuritegu sai?
Roslikov ei ole loll, ta sai aru, et Lätti jäädes pannakse ta suure tõenäosusega kinni. Kuna kui hasart juba tekib, siis on seda väga raske peatada. Ja venevastane hasart on tekkinud ning üha paisub. Igaüht, kel venelastega mingitki pistmist, kas poliitika, spordi või kultuuri kaudu, võidakse pihtide vahele võtta. Kuna on otsustatud, et kõik venega seonduv on paha ning kõiki, kes sellele otsusele ei allu, tuleb karistada. 

Roslikov läks Lätti, kuna sai aru, et sealt teda kindlasti välja ei anta. Nüüd ta saab seal lõputuid pressikaid korraldada ning Minski tänavatel jalutades naerulsui Läti võime kritiseerida. Kuna ta teab, et need seal võivad ju karjuda, aga kätte nad teda ei saa. Sama oleks võinud teha ka Peterson, aga oli ilmselt liiga heauskne. Arvas, et ega keegi opositsioonipoliitikut kinni võta, Eesti tahab ju ikka oma näo säilitada rahvusvahelisel areenil ning jätta demokraatliku riigi mulje. Aga võta näpust, ei tahtnud. 

Roslikov sama viga korrata ei tahtnud ning situatsioonikoomika on nüüd selline, et Baltikum, mis justkui võitleb vabaduse eest, on asunud ise teisitimõtlejaid taga ajama. Ja kes neile varjupaika pakub? Seesama justkui teisitimõtlejaid taga ajav Lukašenko. Kes nüüd justkui võitleb vabaduse eest. 

Siit moraal - kui sa tahad võidelda vabaduse eest, siis ära palun hakka enda kriitikuid kinni toppima, sest muidu ei usu enam keegi, et sa võitled vabaduse eest. Oled täitsatavaline pisikene diktatuurikene.

KUIDAS ME SAAME TAGASI NORMAALSE ÜHISKONNA

Ma ei tea, kuidas Eesti koolis, aga siin on selline huvitav süsteem, et pinginaabrid vahetuvad iga natukese aja tagant ning kooliaasta jooksul saad sa istuda kõigi klassikaaslaste kõrval. Minu arvataes väga nutikas viis klassikaaslasi teineteisega lähendada ning ma arvan, et see on ka väga hea kiusuennetus. Ma omast ajast mäletan, et kogu aeg oli üks pinginaaber ja osad jäid tõrjutuks, üksinda. Siin määrab õpetaja, kes kelle kõrval mingil hetkel istub. Roosi on istunud kõikide kaaslaste kõrval ning nad kõik on teda õpingutes aidanud.
Kui keegi jääb vahetunnis omaette istuma, siis suunab õoetaja ta kohe teiste juurde. Mis on samuti väga hea - minu ajal ei huvitanud kedagi, kui keegi üksi jäi konutama.

Hispaania kool ning laiemalt Hispaania ühiskond on nagu üks suur meeskond, kus igaühel on oma kindel roll. Kes on tugevam, see pannakse nõrgemaid aitama. Kes on nõrgem, seda aidatakse. Kõigilt nõutakse viisakat käitumist ning teistest lugu pidamist. Allahindlust ei tehta isegi kõige pisematele. Nagu Helengi märkis - Hispaanias on suurim solvang, kui sinu kohta öeldakse, et oled halvasti kasvatatud. Hea kasvatus on siin A ja O. Isegi Ellast nooremad teavad, kuidas tuleb käituda.

Minu jaoks on see olnud väikest viisi kultuurišokk, kuna Võrus ma elasin majas, kus Roosiga üheealised naabrilapsed täie loomulikkusega kiviga ta ratta puruks peksid, teda vastu pead lõid, asju lõhkusid, ropendasid ja sõimasid. Ja seda peeti täiesti loomulikuks, kuna "laps on laps."

Eesti ühiskond lastemaailmas on nagu vangilaager, kus valvuritel (vanematel) on keelatud lapsi distsiplineerida (lüüa, tutistada, nende peale karjuda) ning kus vangid (lapsed) on omaks võtnud "tugevam valitseb" mentaliteedi nii koduhoovis, lasteaias kui koolis. Nii ei jää vanematel muud üle, kui õpetada lapsele: "Peksa vastu!" Kuna vanem ise ei saa teise last korrale kutsuda, ta võib nii saada kriminaalkaristuse nagu ühe mu Tartu tuttavaga juhtus, ja teiksed vanemad ei taha või ei julge oma lapsi korrale kutsuda. Nii ei jää lapsel muud üle kui ise ka peksma hakata. Ja nõnda need noored kurjategijad sünnivad. Kuna kes harjub lapsena peksma, peksab noorukina edasi. Lapsel ei tule ju kohe meelde, et 13-aastaselt algab kriminaalvastutuse iga ning enam ei öelda "laps on laps," kui ta naabritüdrukule vastu pead lööb. Siis teeb tüdruk politseisse avalduse ning poisi suhtes alustatakse kriminaalmenetlust.

Seepärast ongi ülimalt, lausa ülieluoluline tegeleda juba väikeste lastega. Õpetada neid, et me kõik - laiemalt ühiskond ja kitsamalt lasteaia- või koolikollektiiv - oleme ÜHES MEESKONNAS. Ja pürgime ühiste eesmärkide poole. Laste juhtideks sel teel peavad olema vanemad ja õpetajad - vanemad kodus ja õpetajad koolis.

Kui keegi pahatahtlikult reegleid rikub, siis teda tuleb karistada. Kui hästi käitub, siis premeerida. Nagu meie enda lapsepõlves. Kellelegi ei tohi teha ülekohut ning nõrgemaid tuleb aidata.

See on ainus viis, kuidas me saame tagasi normaalse ühiskonna.

EESTI PROBLEEM

Ma sõnastan lühidalt selle, milles on Eesti probleem selles muutuvas maailmas uue maailmakorra tekkimise ajal. Eestil ei ole USALDUSSUHET ühegi sõjalist võimu omava suurrriigiga.

Eestil oli usaldussuhe Bideni Ameerikaga, kuna Kaja Kallase valitsus oli nõus tegema kõike, mida Ameerika Ukraina jaoks teha palus - saata ära oma relvad jne. Trumpiga puudus usaldussuhe juba algusest peale, kuna Eesti valitsus oli Ttumpi vastaste leeris ning tegi kõik selleks, et Trump võimule ei saaks. Trump teab seda ning seepärast ei võetud ka Kaja Kallast Washingtonis vastu. Nüüd anti järgmine hoop - Ameerika lõpeta üldse ära Balti riikide sõjalise toetamise. 

Usaldussuhe Ameerikaga seega puudub. Samuti ei ole usaldussuhet Hiinaga. Kaja Kallas, vastupidi, käib ringi ja kuulutab, kui lollid on hiinlased. See perspektiiv tuleb niisiis ka maha kanda.

Jääb üle Venemaa, vana ja tuttav Venemaa. Mis me siit saame - haarang mäletusmärkidele, vene koolide kaotamine, venelastelt valmisõiguse äravõtmine, nüüd juba vene keeles rääkida keelamine. Igal võimalusel Venemaa ja venelaste sõimamine.

Ei kõla paljutõotavalt. Ütleme välja - on tehtud kõik, et usaldussuhte võimalustki Venemaaga ära hävitada. 

Seda saab aga teha vaid siis, kui sul on väga tugev seljatagune. Midagi muud. Usaldussuhe mõne teise suure riigiga.

Aga mis see muu on? Seda ei ole. Euroopa? Euroopal ei ole armeed, Euroopa Liit on sõjaliselt null. 

Ainus, kes on võimeline Eestit sõjaliselt kaitsma, on NATO. Aga NATO ongi Ameerika. Ja Ameerikaga Eestil usaldussuhe puudub.
Vot i vsjo, Eesti on väga kehvas seisus. Tal ei ole usaldussuhet ühegi sõjaliselt tugeva liitlasega. 

HISPAANLASED JA PUTIN

Ma olen juba mitu korda tahtnud sellest kirjutada, aga iga kord on meelest ära läinud. 

Meil elab siin linnakeses üks sakslane ja ta on nii suur Putini fänn, et anna aga olla. Iga kord, kui temaga kokku saame (ta räägib vabalt inglise keelt), hakkab ta Putinit kiitma. Et vot, kus ikka vägev riigijuht ning teeb kõik õigesti. Mitu korda olen teda näinud ka kohalikus Dia poes, kus ma ikka toitu ostmas käin. 

Ka seal räägib ta kõigile, kes kuulata viitsivad, kui tore on Putin. Vahel viskab isegi näpu püsti ja hüüab: "Putin!" 

Mitte keegi teda selle pärast siin hukka ei mõista. Extremadura on konservatiivne maakond ning ma ei ole siin veel mitte kordagi näinud mitte ühtki LGBT lippu. Ega ka Ukraina lippu - samas Portugalis nägin paljusid. Ukraina teemal olen teiste emadega vestelnud ning nende seisukoha võib kokku võtta järgmiselt: "Jah, me saame aru, et Venemaa tahab oma kunagisi alasid tagasi. Meie (s. o Hispaania) ei tahaks neid talle anda, aga mis teha." Ehk siis Hispaania aktsepteerib Venemaa tegevust kui midagi paratamatut. Mingit abi osutatakse, aga in the end lepitakse Venemaa plaanide kui paratamatusega. Oma heaolu kindlasti Ukraina ega ühegi teise Ida-Euroopa riigi pärast löögi alla ei panda. 

Ehk siis jah, siin võib vabalt Putinit kiita. Võib kasvõi talle armastust vanduda, keegi sind siin seepärast halvasti ei vaata.

KREML POLE MAAKOHUS

"Kreml ei ole mikään kihlakunnanoikeus." Need sõnad kuuluvad Soome presidendile Juho Kusti Paasikivile. Nende sõnadega saatis ta oma meeskonna Moskvasse vaherahu nõupidamisetele ning neid sõnu meeldib soomlastele ikka ja jälle üle korrata.
Viimasel ajal üha sagedamini. Kreml ei ole maakohus. Kremlis ei ole mõtet rääkida paragrahvidest, lõigetest ja punktidest. Kremliga läbi rääkides võib seadused unustada. Seal tuleb lähtuda hoopis teistest asjadest. Nagu näiteks sellest, kuidas oma maa jaoks kasudega kaubelda. Mitte et kõik paragrahvid täidetud oleksid.

Soomlased liitusid küll NATOga, arvates, et neil sellest kõige suurem kasu tõuseb, Venemaa näis ju nõrk ning võis arvata, et neil ei tule enam kunagi Paasikivi liini ajada, kuid vajadusel on nutikad soomlased võimelised kiiresti ümber orienteeruma. Ah Ameerika on nüüd Venemaaga? Selvä juttu, tehdään samoin, mõtles Stubb ning läks Trumpiga golfi mängima. Et sealsamas Soome jaoks kõige kasulikum diil välja kaubelda.

Kreml ei ole mingi maakohus ning sama võib öelda ka Trumpi kohta. Ka Trump vilistab paragrahvide peale ning soomlased on sellest aru saanud. Kuna neil on paragrahvidele vilistajatega diilitamises pikk kogemus selja taga. Ja suhted Venemaaga pole ka veel nii rikutud, et neid ei annaks kinni nõeluda.

Eesti liin on aga paragrahvid, lõiked ja punktid. Kas Venemaa pidas kinni paragrahv A lõige B punktist C? Ah ei pidanud? No siis ei räägi temaga! Keerame solvunult selja. Ajame jonni ka siis, kui see meile endale kasulik ei ole. See on Eesti liin.

Rühime mööda oma vagu ka siis, kui see viib kuristikku. Vagu ei vaheta mingi hinna eest.

Soomlane hüppab aga elegantselt ühest vaost teise või pöörab samas vaos ringi. Kuidas kasulikum on.

Ja nii ongi õige. Väike riik peab olema praktilise meelega ning suutma vajadusel kiiresti ümber orienteeruda.

Nüüd on Valges Majas Trump ning Trump ei ole mingi maakohus. Nagu ka Kreml ja Putin. Paragrahvid võib ära unustada.

MINA JA MAKSIM

Ajalooline pilt! Vaba ühiskonna raamatu esitlus Tallinnas Vabaduse kohvikus, oma eksemplari on tulnud võtma Maksim Reva, kellest on samuti raamatus juttu. Tegime selle raamatu tarvis mitmeid intervjuusid ning Maksim oli üks intervjueeritavaid, kellega ma ise omal initsiatiivil ühendust võtsin. 

Edgari visioon oli teha lihtsalt raamat Vladimir Panovist, aga mulle tundus see mõte igav. Palju ägedam tundus mõte teha raamat kõikidest riigivõimuga vastuollu sattunutest. Ja nii sündiski mul mõte intervjueerida ka Öise Vahtkonna inimesi, aga ka Tiit Madissoni, Vello Väärtnõud, Klaus Dornemanni, Anna-Maria Galojani ja paljusid teisi. 

Maksimi, Dima ja Klausi jutustatud lood Pronksiööst inspireerisid mind hiljem kirjutama oma romaani.

UKRAINA PANKROT

Seda, mis praegu Ukrainaga toimub, võib tegelikult nimetada pankrotiks. Ukraina riik on sõja tulemusena pankrotis ning temaga tegelevad võlausaldajatest pankrotihaldurid.
Ukrainal on tohutult võlausaldajaid, kes on, kes rohkem, kes vähem, pankrotistunud riiki raha sisse pannud. Ja nad kõik üritavad nüüd meeleheitlikult laua taha pääseda, et oma rahasid tagasi saada. Või vähemasti osa sellest. Pisutki.

Kõige suurem võlausaldaja Ameerika on loogiliselt võtnud juhtpositsiooni ning tegeleb nüüd usinalt pankrotipesaga. Sellega ei ole aga rahul väiksemad võlausaldajad, kellest Eesti on üks pisemaid, tolmukübe praktiliselt. Nad saavad aru, et kui lasta suurtel võlausaldajatel edasi toimetada, siis jäävad neile tühjad pihud. Ja nad karjuvad: "Seis! See ei ole pankrot! Sel firmal on veel lootust! Kütame veel raha sisse! Teeme midagi!"

Võib muidugi olla, et tudisevate jalgadega pankrotipesa suudetakse veel üles upitada. Surnud kass pidi ka põrkama. Aga mis hinnaga? Mõne aja pärast on väiksemad võlausaldajad ise pankrotis ja suured tulevad uuesti laua taha, et ka nende pesad ära jagada.

VIIMANE AEG JOOSTA JUBA LIIKUVALE RONGILE

Appi, appi, mis nüüd teha? Liberaalid üle Facebooki ja muu meedia on nii närvis, et püksidki ei püsi enam jalas. Nõutakse, et Euroopa võtaks end kokku ning sõdiks Venemaaga edasi, kuna ammu on juba hiljaks jäädud. Euroopa venevastane liin peab jääma ühtseks, karjutakse.
Kuulge, väikesed mängusõdurid. Vaadake nüüd lõpuks ometi tõele näkku. Kaua te elate oma roosamullises muinasjutumaailmas, mil pole reaalsusega mingit pistmist?

Suurriigid on alati väikeriike malenuppudena kasutanud ning neid omavahel kui komme jaganud. See oli nii, see on nii ja see jääb nii. Ärge olge väiksed poisid, kes usuvad muinasjutte, mida kuulsite lastena, saage ometi kord meesteks ja õppige mängima suurte meeste mänge nõnda, et teid nende lõpus ära ei sööda.

Väikeriigi AINUS roll maailmaareenil saab olla NEUTRAALSUS. Soome tähthetk oli see, kui Sauli Niinistö võõrustas Helsingis Putinit ja Trumpi. Seda rolli oleks saanud jätkata, aga mis tegi Soome? Pissis ise enda peale. Mõni ime, et isegi Mika Aaltola, endine presidendikandidaat, leiab, et Soome on suures jamas. Venelastel on ütelus, et enne mõtle ja siis hüppa. Nii ongi. Aga nii Soome kui ka Eesti ja kogu ülejäänud Baltikum on suure hooga hüpanud ning mõtlemise täitsa ära unustanud.

Samas ei ole mitte kunagi liiga hilja. Alati saab tehtud vigu parandada. See eeldab muidugi avalikku mea culpa't, aga kui sa näed, et jõud ei ole enam sinuga, siis muud valikut pole.

Euroopa võib end 100 %-liselt kokku võtta ning kes teab, äkki ühishulluses saadetakse tõesti mingid Euroopa väed ukrainlastele appi, aga tulemus on ikka sama - Ukraina on kaotanud ning Putin võitnud. Nüüd on küsimus selles, kui palju mehi peab veel enne kaotuse tunnistamist surema. Ja ainult selles.

Praegu ei ole aeg mingiks utopistlikuks Euroopa ühtsuseks, ühtususeks, mida ei ole kunagi olnud, vaid aeg selleks, et suhted suure naaberriigiga korda saada.

Kui praegused juhid seda ei suuda, siis tuleb valida uued juhid, kes suudavad. Sellega on juba ammu hiljaks jäädud, aga kes väledasti jookseb, jõuab veel ka juba liikuva rongi peale.

RONG SEE SÕITIS TSUH-TSUH-TSUH, KUNI KRAAVI LÄKS KARPUHH!

Avastasin just, et kõigi kolme Balti riigi peaministrid on naised... Ja seda sõja ajal.

Jah. Ma ei tahaks öelda midagi poliitiliselt ebakorrektset ja ma olen ise naine, aga... Eelmises maailmasõjas otsustasid maailma ja ka Balti riikide saatuse mehed. Kas naised oskavad paremini? Või veel hullemini? Värisen sellele mõeldes.

Igatahes on käesolev aasta võrreldav 1939. aastaga. Eesti saatus on taas kaalukausil. Sel aastal otsustatakse Eesti rahva saatus pikkadeks aastakümneteks.

Kas me oleme selleks valmis? Kas need on liidrid, keda me päriselt end juhtimas näha tahaksime? Kas need liidrid suudavad meid päästa või tõmbavad nad meid sügavamale sohu kui suudame endale ette kujutada?

Kas me üldse oleks nii sügaval soos, kui meil oleks olnud teistsugused liidrid? Kui Euroopa liidrid oleksid olnud targemad ja julgemad, mitte nii väga Ameerikast sõltuvad?

Igal juhul on rong juba rööbastel täie hoo sisse saanud ning maha hüpata ei ole enam võimalik. Ma olen korra liikuva rongi pealt maha hüpanud, see oli väga hirmus. Aga siis ta võttis alles hoogu. See praegune rong liigub juba täiskiirusel ning selle pealt enam eluga riskimata maha hüpata ei saa.

Läheme niisiis täie uhinaga oma saatusele vastu. Ja peame vastu võtma selle, mis tuleb.

Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh, kuni kraavi läks karpuhh!!
Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh, kuni kraavi läks karpuhh!!

Oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis siis reisijatest sai?
Oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis siis reisijatest sai?

Kõik nad läksid uperpalli, uperpalli-kukerpalli.
Kiisud jooksid sabad seljas,
kutsud jooksid keeled väljas.
Kümme notsut kukkus kraavi,
kümme kutsut laskis traavi.
Sarved segi sikkudel,
sikkudel ja sokkudel

Selline saab olema ka Eesti ja Eesti rahva saatus. Kui kõik läbi, tänavad paljud õnne, et üldse elus on.

Kiisud ei saand Türile, külla minna Jürile.
Kutsud ei saand Torilasse,
notsud ei saand Porilasse.
Sokud ei saand Karjakülla,
Karjakülla-Marjakülla.

Ei saanud me koos rongijuht Kajaga Karjakülla ega Marjakülla. Ma arvan, et pärast seda vältimatut karpuhhi muutub maailmas väga palju. Kindlasti hakkavad inimesed hoolikamalt kaaluma, keda endale juhiks valivad. Ja see hoolikas kaalumine kestab väga pikka aega. 

SAA VABAKS, EESTI!

Rõõmsat ees ootavat Eesti Vabariigi aastapäeva teile, kallid sõbrad! Et Eesti saaks ühel päeval ka päriselt vabaks, nagu sellest unistas Tiit Madisson. Juuresolev pilt on tehtud 2010. aastal, kui Tiit Madisson ja Mart Niklus, kaks tuntud vabadusvõitlejat, korraldasid 24. veebruaril Toomas Hendrik Ilvese Vanemuises toimunud vastuvõtuga samal ajal Tartu kesklinnas omaenda vastuvõtu lihtsatele inimestele. Tänaval, kus keedeti hernesuppi ning lauldi isamaalisi laule. Võib-olla keegi teist oli ka kohal nagu meie? 

Igatahes mingil ajal otsustati liikuda Vanemuise suunas. Sest miks siis mitte, kas vabadusvõitlejaid ei oodatagi Eesti Vabariigi sünnipäevale? Ja nii hakatigi liikuma - Tiit ja Mart ees ning ülejäänud rahvas nende järel.

Ent oh imet - ühel hetkel oli meil tee peal ees kümmekond politseinikku, kes tõkestasid tee. Et ei, ei, teil sinna küll asja pole, minge tagasi.

See oli teiste pidu. Nagu praegugi - ühel pool rahvas, teisel pool eliit, neid lahutamas kivinäoline mundrimüür.

Ma soovin, et Eesti muutuks teistsuguseks, kohaks, kus rahvas tunneb, et on tõpoolest peremees oma maal. Seniks hoidkem mõistused külmas ja südamed soojas. Ilusat homset pidupäeva!

KAS NATOL ON MEILE PAKKUDA KA MUUD KUI VAID KURVAD SILMAD?

Mida arvate, kui mitme aastaga me taas Vene mõjusfääri langeme? Mina pakun, et 1-3 aastaga. Probleem on selles, et lääs, kes alul isegi tegi nägu, et Ukraina ja ülejäänud ida saatus talle korda läheb, on nüüd oma näo paljastanud ning annab igal võimalikul moel mõista, et see talle siiski korda ei lähe. Mis on ka tükati mõistetav, kuna see pole ju tema probleem. Ega Saksamaa, Prantsusmaa ja teised Euroopa riigid Venemaa naabrid ole. 

Vene oht on idakate ehk siis Eesti, Läti, Leedu, Poola ja muidugi ka Soome probleem. Miks peame meie nende pärast ohvreid tooma, mõtlevad läänlased, siin on juba ohverdatud küll. Antud relvi ja kannatatud hinnatõusu, aitab nüüd küll. Kõva häälega nad seda välja ei ütle, küll aga õhkub seda igast nende nahapoorist. Ning kõikidest sõnadest ja tegudest. Kes oleks arvanud, et isegi Kaja suur sõber Jens, kelle ta lausa meie vabariigi aastapäevale kutsus, lootes vankumatule toetusele, on käpad püsti tõstnud ning vait kui kult rukkis? Ning andis vaid lakooniliselt teada, et "peame olema valmis halbadeks uudisteks Ukrainast." Tõsi, tema silmad olid seda öeldes kurvad, aga see oli ka kõik, mis tal meile anda oli. Kurvad silmad. 

Me loodame NATO artikkel viiele, aga isegi soomlased ei looda enam sellele, vaid räägivad sellest, et nende mehed peavad olema 2025. aastaks supervormis. Ja et kogu ühiskond peab juba täna sõjaks valmis olema. Kas Eesti on? Meil ei räägita sellest, selle asemel pigistatakse suu kõvasti kinni ja lüüakse pilk häbelikult maha. Mis nüüd sest, ära kutsu kurja välja, kuss. 

Nojah, eks ole seegi taktika. Pigistada silmad kõvasti kinni ning loota, et küll seegi torm mööda läheb. Nii me ilmselt ellu olemegi jäänud, et pole väga vastu pannud. Oleme lasknud elul juhtuda ning see ehk ongi meid siia toonud. Nüüd elame jälle sõja ajal. Annaks Jumal, et mõjusfääride jagamine ei tooks meie maale purustusi ning laastamist, sest see oleks kõige parem variant, aga selge on see, et kui ta tooma peaks, siis ei ole NATOl ja Ameerikal meile pakkuda muud kui kurvad silmad.

MUINASJUTT UHKEST KUNINGANNA KAJAST, KES EI SUUTNUD OMAENDA SÕNADE JÄRGI KÄIA

Kaja Kallase Venemaal äritsemise skandaal (naljakal kombel tuleb meelde Edgar Savisaare Venemaalt raha "lunimise" skandaal, nagu seda toona tituleeriti) on kui moodne muinaslugu. Muinaslugu sellest, kuidas elus ei maksa minna nii ülbeks, et teistele väga kõrged nõudmised sead, sest võib juhtuda nõnda, et sa ei suuda ise nende järele käia ning pead siis teistele aru andma ning võid isegi pea (moodsas keeles ameti) kaotada.

Kära ei oleks ju üldse nii suur, kui kuninganna Kaja ise ei oleks suure häälega fanfaarist välja hüüdnud, et vaenuliku naaberriigi Venemaaga ega ka NB! Venemaal, Venemaa pinna pääl, ei tohi mitte mingisugust äri ajada. Seal mõisavalitsejaks käia ammugi, aga ka näituseks säält aialabidat osta, muust rääkimata. Venelaste aias ei tohtinud isegi laulmas ega pilli puhumas käia ning ka nendega kõnelemine oli kuningriigi kirjutamata reeglite kohaselt rangelt ära keelatud.

Ja nõnda oligi, et kõik teised kuningriigi alamad käisid kuulekalt nende nõudmise järgi. Oli muidugi ka eksijaid, üks tegi sellise koletu teo, et esines koos Venemaa orkestriga ning teine lubas endale sellist alatust nagu Venemaa sportlasega koos võistlemine. Nemad riputati kohe kuninganna vaikival heakskiidul kuningriigi väravasse jalgupidi üles, teistele hoiatuseks.

Ja kõik oligi ilusti ning hästi. Aga siis urkisid kuningriigi kurjad nuuskurid, kel kuninganna arvates selleks mitte mingisugust õigust polnud, sest tema on ju kõige ilusam ning targem ning tema võib kõike, et tema ISE oli vaenuliku naaberkuningriigiga kõik see aeg, mil teised sellest kuulekalt hoidusid ning seepärast ka raha kaotasid, tasakesi suhteid edasi pidanud. Andnud oma kaasale mitu kotitäit kuldrahasid, et too ning tolle kompanjon saaks Venemaa turul hästi minevaid tooteid edasi valmistada, neid ühest kohast teise vedada, ning nad kõik saaksid sellest rõõmsalt kasu teenida.

Ja eks ta ole, Venemaa on suur ja lai ning Venemaa turg on oi-kui-suur. Kiusatus on suur. Eriti säändses olukorras, kus sa oled selle teistel ära keelanud, sest siis on kasu teenimise võimalus veel eriti suur. Oi, kui suur! Teised ei saa, sina saad. Mõtelge, milline geniaalne äriidee! 

Ainukene mure on see, et vahele ei tohi jääda. Peab hirmus ettevaatlik olema. Eriti, kui oled kuninganna. Sest nüüd juhtus sedasi, et kui see välja tuli (kuninganna ise ütles ka: "Nüüd, kui see välja tuli...), siis näitasid kõik kuninganna peale ja pistsid täiest kõrist kisama: "SINA!" "Maha, maha, maha!"

Kuninganna oli väga solvunud ning ütles, et "šaakalid on välja tulnud." Ta ei saanud aru, kuidas on võimalik temalt üldse selliseid asju küsida, kuna tema on ju kuninganna. Ning ilus, tark ja hea. Ning mõelda, kui palju on tema kuningiirgi heaks teinud, kui paljudele teiste kuningriikide peadele bankette korraldanud ja ise nende poolt korraldatud bankettidel käinud! 

Kuninganna tiriti oma paleest välja ning riputati ise kuningriigi väravasse. Jalgupidi üles, nagu seda oli enne tema vaikival heakskiidul tehtud muusiku ning sportlasega. 

Jah, lapsed. Enne, kui te kellelgi midagi teha keelate, ja veel eriti - rangelt teha keelate, siis vaadake peeglisse ning mõelge hoolega, kas ka ise neist reeglitest kinni pidada suudate. Kui ei suuda, siis ärge keelake! 

Nõnda oli see Eesti kuningriigis ning nõnda on see ka alati ning igal pool mujal. Uhkus ujab upakile.

EESTIST ON SAANUD VALGEVENE

Mul on kahju seda öelda, aga mulle näib üha enam, et Eesti valgevenestub ning mida aeg edasi, seda enam. See protsess algas Pronksiööl, kui politsei tuli meeleavaldajaid kumminuiadega peksma (tõsi, siis me sulgesime silmad, kuna see ei puudutanud eestlasi) ning on pärast seda jätkunud vaikselt, ent kindlalt.

E-valimised on kohaliku Lukašenko võimu vaid kinnistanud ning nüüd me olemegi olukorras, kus Eestist on sisuliselt saanud Valgevene. Riik, kus on igavesti võimul üks partei, kel on moe pärast kaasvõimukandjateks taskuparteid. Kel tegelikku võimu pole.
Ma olen siin küsinud, et miks te meelt ei avalda, ning mulle on vastatud, et "Kaja saadab koerad kallale." Ja tõsi ta on - koroonapiirangute vastasel meeleavaldusel saatis peaminister Kallas rahva vastu eriüksuslased koos kumminuiade ning koertega. Pronksiöö kordus - mõned litakad ja näksamised kirja ning rahvas oli juba hirmul. Nagu Reformi endine juht Andrus Ansip ütles - "kes korra näksata saanud, see enam tänavale ei tule."

Venelased said korralikult "näksata" ega ole siiamaani julgenud tänavale tulla. Koroonameeleavalduste ajal pandi päitsed pähe eestlastele. Valimispettus oli massiivne, aga eestlased kükitavad toas ning välja tulla ei julge. Kui võrukad välja arvata muidugi. Aga võrukad on alati julged olnud, vabadusvõitluski algas ju Võrus koos Vaba Sõltumatu Noortekolonniga.

Nüüd on huvitav näha, kuidas "võim kindlalt käes" Reformierakond võrukate protestidele reageerib. Kas Nursipalu keti ning Võrokeste Kongressi peale tuuakse samuti välja koerad. Ning mida teevad siis võrukad. Kas ütlevad ka "ahah" nagu ülejäänud Eesti või mässavad edasi. Võrukesi tundes ma pakuks pigem viimast. 

Samas ei maksa unustada seda, et ka valgevenelased mässasid, mässasid kõvasti, aga lõpuks surus Lukašenko ikka Venemaa abiga mässu maha. Milliseks kujuneb meeleavaldaja saatus teises Ida-Euroopa riigis, kus võimu haaranud Kallašenko, saame näha peatselt.

RAHVA HINGE KINNI NÖÖRIMINE POOB ÜLES KA RIIGI KAITSEVÕIME

Üks asi, millele sügisest suurõppust plaaniv valukoalitsioon mõelda võiks - kui sa oma rahval hinge nööriga kinni tõmbad, kuidas loodad siis, et see rahvas sind kaitsta tahab, kui sa seda vajad. Või kui isegi tahab, siis kuidas ta seda jaksab, kui pered endale enam hinnatõusu jätkudes süüa osta ei jaksa.

Ehk kui eesmärk on tõsta riigi kaitsevõimet, siis ei tule mõelda ainuüksi sellele, kuidas osta uusi haubitsaid või himarse. Kaitsevõime on palju enamat kui haubitsad ja himarsid ning polügoonid. Kaitsevõime algab inimestest. 

Seetõttu tuleb oma inimesi hoida ka raskel ajal ning mis peamine - neil mitte hinge kinni tõmmata. Igal perel peab olema võimalik endale süüa osta ning mitte üksnes leiba, vaid midagi leiva peale ka.
Tühi kott ei seisa püsti ning rivis ammugi mitte. Tühi kott ei jaksa isegi relva tõsta, laskmisest rääkimata. Tühi kott vajub kokku. 

Mõelge sellele, enne kui rahval uute maksudega hinge kinni nöörite. Sest rahva hinge kinni nöörimine poob üles ka riigi kaitsevõime.

VALIMISBOIKOTT!

Langetasin enda jaoks ühe väga olulise otsuse. Nimelt - kuni Eestis on e-valimised, mina valimistel ei osale. Ei vali internetis ega lähe ka jaoskonda. Kuna mis mõtet sel on? Kui ma annan e-hääle, siis võidakse mu e-hääl kanda üle kellelegi, kelle poolt mina üldse ei valinud. Nüüd ma valisin Ekret, aga väga vabalt võidi mu hääl hoopis Liina Kersnale kirjutada. Kuna kes kontrollib, et e-hääli ümber ei jagata või juurde/maha ei kirjutata? 

Jaoskonda minemisel ei näe ma samuti mõtet. Ok, mu hääl läheb kirja, aga kui e-hääli manipuleeritakse ning kirjutatakse juurde nii palju, kui vaja, siis mis kasu on minu jaoskonnas antud häälest? Võidab niiehknaa see, kes valimiskomisjoni ning patsiga poisse kontrollib. 

Mina aga olen pärast jube pettunud ning tunnen nagu oleksin märja kaltsuga vastu nägu saanud. Nii et ei. Kuniks e-valimised, EI. Minu pärast valige või minu eest, kandke mu hääl mõnele reformikale, aga vähemasti mina ei ole ise selles pettuses osalenud. Minu südametunnistus on puhas.

Minu üllatuseks oli Inno minuga päri. Tema nimelt arvas siiamaani, et e-valimised on ausad ning üritas ka mind selles veenda. Aga nüüd, kus Reform sai 38 kohta ning Ekre 17, kukkus ka tema pikali. Ning on topeltvihane, sest pettuse ulatus on lihtsalt niivõrd suur. Kui enne vähemasti üritati pettust varjata, pettes vähe, siis nüüd on isu kasvanud ning peteti nii suurelt, et igaüks, kel vähegi mõistust, pidi aru saama, et see on pettus. Inno on nüüd topeltsolvunud, solvunud ka nende kordade pärast, kus ta tulemust uskus, ega kavatse samuti enam valimistel osaleda. Kuni e-valimised kehtivad.

Pärast seda otsust on nii hea ja kerge olla. Kirjutage võimule see, keda tahate. Mind enam ei huvita.

OH, ELAKS MA SOOMES!

 Praegu ma vaatan kadedusega soomlasi. Tahaksin olla soomlane (ups, ma olengi soomlane, sori, 50 % :D, ja elada Soomes. Sest ma tahan elada maal, kus on ausad valimised. Ma võdistan õuduses hirmu, et ma pean kunagi hakkama selgitama Roosile ja Ellale, kuidas me peame siiski uskuma, et salajasuse põhimõtet rikkuvate e-valimiste tulemused on õiged. Ja kuidas on siiski väääga usaldusväärne, et juba kakskümmend aastat on meil järjest võimul Reformierakond. Mille populaarsus üha kasvab. "Ei, ei, lapsed, ma usun küll, et seekord hääletas juba 90 % inimestest Reformierakonna poolt," kuulen ma end oma lastele seletamas. "E-valimised on vääääga usaldusväärsed. Kusagil mujal neid pole, aga see ongi Eesti eelis, et me oleme teistest targemad! Me oleme lihtsalt ajast ees!" 

Appi. Külm higi tuleb otsa ette. Ma tean, et ma ei suuda seda teha. Sest pettus on niivõrd läbinähtav. Lihtsalt väga paljud, ilmselt kriitiline mass, on seda pettust uskuma jäänud ning seepärast eestlased ei protesti. Mis tähendab seda, et nii jääbki. 

Aga las siis olla. Kui eestlased ei protesti, siis eestlastele see meeldib. Järelikult te tahate selliseid valimisi ning rahval on õigus saada seda, mida ta tahab. Ka seda, et talle näkku valetatakse. Kui te tahate, et teile valetatakse, siis teil on õigus seda valet saada.
Seega ma parem naudin seda, et ma olen soomlane ja kolin ära Soome :D

Pildil Soome eeldatav valimistulemus - Kokoomus 19, 8 % ja Põlissoomlased kohe kannul - 19, 5. Eestis oli ennustustes Refi ja Ekre vahel sama vahe, aga tänu e-manipulatsioonile sai Reff endale suure edumaa manipuleerida.

MUSTONENI ASJUS EHK KUIDAS ME ISE KÄGISTAJALE TEED SILLUTAME

Mäletate, kui Aivo Peterson kinni võeti, siis ma ütlesin, et selliseid asju tuleb veel? Autoritaarne võim alustab tasa, vargsi, ettevaatlikult. Ta ei kägista kunagi mustade kinnastega, vaid alati valgetega, ning ta kõrvad ei paista välja kuskilt. Mäletate mu luuletust? 

See on sellepärast, et ta testib rahvast - kuidas rahvas reageerib. Kui rahvas on vait, mida ta Petersoni puhul oli (isegi ta oma parteikaaslased ei protesteerinud, isegi Keskerakond ei protesteerinud, isegi Yana Toom ei protesteerinud), siis võim teeb järelduse: ahahh, ma võin veel rohkem kägistada. 

Nüüd siis Andres Mustonen. Eesti Kontsert lõpetab temaga koostöö, kuna ta esines Venemaal. Loomulikult ei olnud see Kerttu Orro otsus, tema lihtsalt võttis selle talle teatavaks tehtud otsuse vaikides vastu. Kuna ta tahab säilitada oma töökohta Eesti Kontserdi direktorina. 

Ja loomulikult ei jää Mustonen viimaseks. Võim jälgib ka praegu, kuidas me reageerime. Kui me vaikime, mida me kindlasti teeme, mul pole ses suhtes illusioone (me vaikisime ka Pronksiööl ning pärast Pronksiööd ning paljudel sarnastel juhtudel ja kõik see aeg tegi "valgete kinnastega mees" oma päevikusse märkmeid), siis kägistatakse meid edasi. 

Mingil ajal liigutakse kindlasti ka kirjanike juurde. Näiteks Võru Kongressi korraldav Kauksi Ülle on ilmselt üks järgmiseid. Pea öeldakse, et ta ei olegi mingi kirjanik. Pole kunagi olnud. Mitte keegi, kes julgeb kägistaja autoriteedis jahelda, ei ole keegi, pole kunagi olnud. 

Ja me ise sillutame oma vaikimisega kägistajale teed.

Panen veelkord oma luuletuse, palun ärme vaiki, kui kedagi kägistatakse.

TUTTAV MEES

Mul on üks tuttav mees
kel on õhukesed vuntsid
lõtv käepigistus
ja hoolikalt triigitud püksid

See mu tuttav mees
on ettevaatlik
ei taha äratada
viivukski kahtlust

Seepärast kannab ta alati taskus
üht eurot
et libistada see vajadusel
kerjusele pihku

See mu tuttav mees
on korrektne mees
ta ei kägista kunagi
mustade kinnastega
vaid ikka valgetega
ja ta kõrvad
ei paista välja kuskilt

Mu tuttav mees
on sündmustest ees
ja aimab et teda võidakse
hakata mitte kartma
seepärast mõtles ta välja
elanikkonna kaitse
ja hakkas muretsema
kodanike turvalisuse pärast

Sel aastal läks mu tuttav mees
esimest korda närvi
ja räuskas põhjalikult
ühel tundlikul teemal
mõnda aega rääkisid kõik ajalehed ainult temast
mõnda aega näidati telekas ainult teda
ta vaenlased juubeldasid
nüüd saame sest sitast
lõpuks ometi lahti

A ei juhtundki midagi
natuke aega karjusid kõik läbisegi
ja siis libistas mu tuttav mees
taas nurga taga
omale valged kindad kätte

Niimoodi väärikalt
ja tal on jälle licence to strangle

Nii pügab ta ka täna hommikul
peegli ees
ära oma õhukesed vuntsid
ja tõmbab jalga oma triigitud püksid

Ka täna on see mees sündmustest ees
kuid ei karda enam
et teda võidakse hakata mitte kartma

Nüüd on ta kõikvõimas
nüüd võib ta teha kõike

Ja ühel erakordselt külmal ja niiskel ööl
kui hää peremees oma koera välja ei lase
libistab ta oma lõdva käe

Ka sinule ja minule pihku.