SILJA-AIVO LOOST VEEL

Mu eile kirjutatud lugu pani teid kaasa elama ning see on tore, kuna tegelikult ei puuduta see probleem ju vaid Siljat ja Aivot - ning Mairat, kes on Aivo uus elukaaslane - , vaid ka paljusid teisi puudega lapsi kasvatavaid emasid. Ja ka neid tublisid isasid, kes kasvatavad oma puudega last üksi.

Sest raske või sügava puudega laps jääb ju elu lõpuni lapseks, oleme nüüd ausad, mu sõbrad, eks. Silja ei saa jätta 24-aastast Janet üksi koju või saata teda üksi linna peale nagu me saadaksime oma tavalise 24-aastase. 24-aastane Jane vajab ööpäevaringset järelevalvet ning kes talle seda praegu pakub? Silja. 

See on aga väga raske ülesanne ja eriti olukorras, kus sul on veel kodus väike kaheaastane laps. Sellisele koormale pakuks tohutult leevendust, kui isa võtaks vahetevahel Jane enda juurde. Mis oleks ju ka ülimalt normaalne, kas poleks? Kuus päeva kuus, iga mees elaks selle üle. Võtta oma laps kuueks päevaks kuus enda juurde, et ema saaks natukene puhata. "Natukene kodust välja," nagu Silja ütleb.
Ma küsisin Aivo käest, kas ta siis Jane järele ei igatse. "Muidugi igatsen!" prahvatas Aivo seepeale. Igatsus on seega olemas. Aga takistab Aivo sõnul see, kuidas Silja suhtub tema uude elukaaslasesse Mairasse. 

No nüüd me teame, mikspärast Silja niimoodi suhtub. Kes suhtuks hästi, kui tema lapsi nimetataks "värdjateks"? 

Ilmselt oleks Siljal ja Aivol mõistlik uuesti laua taha istuda ning kokku leppida, kuidas nad Jane eest hoolitsemise koormat jagavad. See on pikk aeg, kuna puudega laps jääb lapseks elu lõpuni. Kuidagi peab seda aga siiski tegema, kuna tegemist on siiski oma lapsega, kellest ei saa käsi puhtaks pesta. 

Esmalt on vaja, et Aivo oma meili taas enda kontrolli alla võtaks ega lubaks selle alt kellelgi oma laste ema ahistavaid kirju saata. Seejärel võiks ta kirjutada Siljale, mida tema ise mõtleb. Tema, Aivo, Jane isa. Kuidas teha nii, et kumbki vanematest ei murduks hoolduskoorma all ning kumbki saaks igas kuus natukene puhata.
Kui probleem on uues elukaaslases, siis saaks isa äkki üürida omale eraldi korteri, kus veedab need kuus päeva kuus koos Janega? Või tasub ta siis nende päevade eest Siljale, et ta saaks palgata tugiisiku, kes sel ajal Jane eest vaatab, kui Silja puhkab? Samas oleks ju ikkagi ilus, kui isa ka oma tütrega tegeleks, kuna Jane igatseb isa järele. 

Ja kui nüüd laiemalt vaadata, siis samasugune probleem on ju ka paljudes teistes peredes, kus puudega laps. Sageli kaob isa ära ega anna end enam kunagi näole. Ja kes siis täiskasvanud puudega lapse eest hoolitseb? Ikka ema. Valvab päeval ja öösel ning sageli ka tõstab. Kuigi isal oleks palju lihtsam tõsta, meestel on rohkem jõudu.
Minu loo mõte oli ka ärgitada puuetega laste isade südametunnistust. Ärge jätke oma lapsi maha, olite ju ka nende saamisloos osalised. Ei ole õiglane, et kandam jääb vaid emale. Minge ja vaadake, mida TEIE teha saate, kuidas saate aidata. Abi pole ju vaja palju, puuetega laste emad on maru tugevad.

Silja küsib ainult KUUT PÄEVA kuus.

SILJA SUIJA JA AIVO UDRASE LUGU. LÕUNA-EESTI SEEBIOOPERI KESKMES ON SÜGAVA PUUDEGA LAPS

Seda lugu ei julenud avaldada kaks meediaväljaannet.

Hakkasin läinud nädalal kirjutama artiklit inimesest, kes saatis sügava puudega lapse emale kirju, kus nimetas tema lapsi "kõõrdsilmseteks värdjateks" ning "väikesteks värdjateks"? Kui mu lugu valmis sai, ei soovinud väljaanne, kuhu teda kirjutasin, seda aga avaldada, kuna kirjade saatja on suur protsessija. Samal põhjusel ei tahtnud teda avaldada ka teine väljaanne, kuhu teda edasi pakkusin. "Lool pole midagi viga," tõdeti sealt, kuid korrati sama - kirjade saatja ähvardas kohtuga. Kuigi kirjad on fakt, nad on saadetud selle inimese meiliaadressilt, kardavad väljaanded ikka. Et äkki tuleb protsess. Äkki Aivo ja Maira kaebavad.

Ka minule ütles puudega lapse ema - Silja Suija - eksmees, kelle nimi on Aivo Udras, et kui ma selle loo kirjutan, siis ta kaebab mind kohtusse. "Tuleb hagi!" ähvardas ta. "Ja kuus Kuu-uurijat!" Pidades siis ilmselt silmas, et ka mina jõuan Kuu-uurijasse. Kujutasin juba ette, kuidas Maira Venkov (Facebookis Maira Mesi) läheb Kuu-uurijasse ja ütleb, et uinub igal õhtul patja nuttes, sest Irja Tähismaa ahistab teda oma küsimustega.

Heakene küll, te ei tunne mind ara inimesena. Ega te seepärast mu blogi loe, et teada-tuntud argpüks olen. Eks pean siis oma reputatsiooni õigustama. Avaldan loo ise. Ei saa olla nii, et üks inimene läheb ja nutab Kuu-uurija saates, et teda ahistatakse, aga ise sõimab teise last nii räigelt, et isegi tsoonimehed kahvataksid.

Ülal Kuu-uurija saates Silja Suijat ahistamises süüdistanud Maira Venkov (Mesi) ning teisel fotol Aivo Udrase meililt saadetud kiri Silja Suijale, üks räigemaid nendest.

Lugu ise on siin:

Kes ahistab keda? Lõuna-Eesti seebiooperi keskmes on abi vajav sügava puudega laps

Eesti üks vaadatavamaid telesaateid Kuu-uurija kajastas 10. veebruaril nn Lõuna-Eesti seebiooperit, kus „südikas naine“ Maira Venkov süüdistas oma Haanjas suusabaasi pidava elukaaslase Aivo Udrase eksnaist Silja Suijat selles, et too teda pidevalt ahistab: helistab ja kirjutab, viib õuele prügi ja nõnda edasi. Maira kurtis saates, et tema õhtud lõppevad patja nuttes ning et tema sooviks on kehtestada Siljale lähenemiskeeld. Saates oli juttu ka Silja ja Aivo lastest, kes olevat täiskasvanud ega vaja seetõttu isa abi.

Maira mehe üks lastest on sügava puudega

Mille Maira aga oma jutust täielikult välja jättis, on see, et üks tema elukaaslase ja Silja lastest on sügava puudega autist Jane. Jane on küll 24-aastane, kuid vajab oma puude tõttu ööpäevaringset kõrvalabi. Seda pakub talle praegu tema ema Silja Suija, kelle sõnul peab ta Jane eest hoolitsema üksi, kuna isa Aivo ei osale lapse abistamises sellest ajast peale, kui kohtus uue elukaaslase Mairaga.

„Aivo on keeldunud Janega suhtlemast juba neli aastat,“ ahastab Silja. “Tal on keelatud lastele raha andmine ja Jane eest hoolitsemine. Maira on mulle mitu kõnet teinud, kus sõimab, et peaksin koos Janega hullumaijja minema. Ta helistas ka Meielasse (puuetega inimeste toetuskeskus Võru linnas) ja küsis, et mis mõttega peab isa oma puudega last hoidma. Kõik oli normaalne, kuni Maira võttis Aivo juhtimise üle. Olukord on lihtsalt eskaleerunud ja ma palun vabandust, et olen sattunud sellisesse olukorda, mida üks proua on suutnud tekitada. Kahetsen, et ma ei salli ebaõiglust ja manipuleerimist ning et hoolin oma laste tulevikust.”

Kuidas Silja Jane eest hoolitsemist ette kujutaks? „Meil sai Aivoga 2023. aastal kokku lepitud, et ta võtab Jane enda juurde kuueks päevaks kuus. Sel kevadel saab meie kokkuleppest kaks aastat, aga Aivo ei täida seda. Enne Mairat meil seda probleemi polnud, Aivo oli alati nõus Janet võtma. Janel on hea meel, kui ta saab vahepeal ka isa juures olla, ja mina saaks siis natuke puhkust. Teine variant oleks see, et Aivo panustaks rohkem rahaliselt, et ma saaks korra kodust välja ja palgata inimese, kes on nõus Janega olema. Ma lihtsalt soovin mõnda Jane-vaba päeva ja puhkust.”

Silja sõnul võttis Aivo Jane pärast kokkuleppe sõlmimist vaid ühe korra ning pärast seda ta lepet enam ei täitnud. “Edasi hakkas rääkima neljast päevast ja lõpuks ei midagi. Siis kutsus oma tütrele politsei, kui ta Haanjasse tema ukse taha viisin.” Silja Aivole Jane tuleviku üle arutlemiseks helistada ei saa, kuna mees on tema numbri blokeerinud.

Kes ahistab keda?

Nüüd siis õhku paisatud ahistamissüüdistused. Silja ahistavat Mairat, kes õhtuti patja nutab. Siljal on aga rääkida sootuks teistsugune lugu. Nimelt on talle Aivo meililt saabunud mitmeid e-kirju, mille räige sisu jahmataks juuksejuurteni vist ka karastunud tsoonimeest. Neis on ropu sõimuga üle valatud nii Silja ise kui tema ja Aivo ühised lapsed, kaasa arvatud Jane. Kirjad on saadetud Aivo aadressilt, kuid kummalisel kombel on neile alla kirjutanud „Kaunitar Maira.“
Olgu mõned neist siinkohal ära toodud, lugejale jääb võimalus otsustada, kas nende kirjade saatjal on põhjust õhtuti patja nutta (kõige räigemad kohad laste kohta on välja võetud):

*”pane ennast pölema see oleks sulle köige kergem karistus;”
*”Sa rase part vaata peeglisse /…/ Lapse oled ka linna pealt saanud lits!!!”
*”mingit JANET EI TULE, SA IDIOOT ELA OMA ELU JA LÖPETA SEE SORKIMINE MIS ELU ELATI ENNE SIND JA PEALE SIND, SA MINE VABATAHTLIKULT VANGI,
TÄISKASVANUD INIMESED ELAVAD OMA ELU JA TEENIVAD ISE ELATIST JA RAVIVAD HAMBAID, MITTE EI IME EMME TISSI JA EI KERJA ISA RAHA, SUL ON SINU MOODI 5 VÄRDJAT-KÕÕRDSILMA-AUTISTI!!!!! SAA ÜLE ET OLEN NAINE JA SINA MUNADETA MEES! KAUNITAR MAIRA”
*”haige eit seo ennast kinni ja mine hullumajja ravile”
*“lõpeta see teiste eludes sorkimine ja FB ilkumine, tagane väärikalt, ma ei saa midagi teha kui sulle pole seda ilu antud ja oled meheks sündinud, süüdista oma vanemaid mitte mind kaunitar Maira.”
* Meid ei huvita sinu sohilaste elu, need vàiksed várdjad on ka autistid lits.”

Aitab vast küll, ei piina lugejat enam. Kirjadest tuleb välja, et nende saatja, kes nimetab end “Kaunitar Mairaks,” vihkab puuetega inimesi südamepõhjast, kuna nimetab autiste põlgusega “värdjateks.” Kas see on põhjus, miks Silja endine elukaaslane enam oma lapsega kohtuda ei taha ning teda enam oma koju sisse ei lase? Kuna tema uus elukaaslane leiab, et tema sügava puudega laps on “kõõrdsilmne värdjas”?

Küsime Aivo enda käest. Helistasin talle paar päeva tagasi hommikupoole. Ütlen talle, et tema meililt on Siljale saadetud sellised meilid. Loen need talle ette. “No aga vaata, milline see Silja on!” karjub Aivo mulle vastuseks. “Kõõrdsilmne!”

Uurin, kas ta on tõepoolest niimoodi oma laste kohta kirjutanud. Aivo vaikib hetkeks ja pomiseb siis, et sellised kirjad sai kirjutatud “emotsiooni pealt.” Otsest vastust temalt kirjade autori – kas see oli tema ise või Maira – kohta ei saa.

Et Jane ühel päeval tema Haanja kodus ukse taha jäeti, Aivo ei eita. Tema sõnul läks nõnda seepärast, et Silja ei teatanud talle Jane toomisest ette.

Uurin Aivolt, kas Jane on tema laps. Aivo ütleb, et jah, on küll. Miks ta siis Jane vahetevahel enda juurde ei võta?

“Kuulge! Juba kohtunik küsis istungil Silja käest, et miks Aivo peab võtma Silja last, kui Silja suhtub sedasi Mairasse?” prahvatab Aivo. “Miks ma pean teda võtma?”

Silja last? Kuid Aivo ütles ju äsja ise, et Jane on ka tema laps. Kuidas siis ainult Silja laps?

Nüüd saab Aivo kurjaks. “Teate, minge persse!” prahvatab ta ning lõpetab kõne. Saadan talle pärast seda veel e-kirja, kus palun tal kirja panna tema nägemus Jane eest hoolitsemiseks. Aivo ei vasta sellele.
Helistan ka ahistatud Mairale. Ütlen, et tahan küsida nende kirjade kohta, mis on Siljale saadetud Aivo meililt.

“Ma ei vasta teile,” ütleb Maira, kui on küsimuse ära kuulanud. Saadan talle küsimused Facebooki messengeri, mis teatab, et ta on küsimusi näinud. Ta ei vasta nendele.

Võtan ühendust ka toetuskeskus Meiela juhi Tatjana Panitškinaga, kellele Maira on Silja sõnul helistanud. Tatjana ütleb, et tõepoolest on nii Maira kui Aivo Meielasse helistanud ning Meiela on üritanud Jane eest hoolitsemise küsimust ära lahendada, kuid kahjuks ei ole sellest midagi välja tulnud. Tal on ka konkreetne ettepanek - nimelt võiks tema arvates muuta seadust sedasi, et täiskasvanud puudega lapse eest peaks hoolitsema mõlemad vanemad, mitte ainult eestkostja. Praegu saab loota vaid kokkuleppele, millele üks pool võib vilistada. Praegu vajab Jane ennekõike turvalist ning stabiilset keskkonda, millele vihakirjad kindlasti kaasa ei aita.

Kuidas seda saavutada, kui käib selline madin ning üks pool on teise kõned blokeerinud ega soovi üldse lapse teemal suhelda? Silja ei tea. “Kõige rohkem häirib mind ebaõiglus, mina kes ma olen viie lapse ema, võitlen oma laste nimel, aga mind koheldakse nagu rämpsu,” ütleb ta kurvalt."

SÕPRUSEST

Agendiloo ilmumise järeltuules on mul olnud huvitav lugeda, kuidas erinevad inimesed tõlgendavad sõprust. Osade arvates tuleb sõbrale jalaga tagumikku anda kohe, kui ta arvab teistmoodi kui sina. Osade arvates siis, kui ta satub vastuollu riigi või valitsusega. Osade arvates, kui ta sulle paar korda kehvasti ütleb.

Minu arusaama sõprusest on selline, et sõpra ei hüljata kerge käega. Ma vaatasin nüüd oma meilid üle ning nägin, et Martin Laine oli mulle nädal aega tagasi küsimused saatnud. Ma ei pannud neid tähele, kuna tegelesin laste karnevalikostüümidega.

Ta uuris, kuidas ma tunnen Maksim Revad ja Dmitri Linterit ning Sergei Tsaulini ning kas Eestis on "tolereeritav" olla Putini fänn. 

Nojah, mis ma oskan öelda. See on nagu küsida, kas Eestis on tolereeritav ise oma peaga mõelda. Ma ei oleks osanudki sellele küsimusele vastata. Mis puutub Dimat ja Maksimi, siis ma tunnen neid 2010. aastast, mil me Innoga mõtlesime, et oleks tore Eesti vene kogukonna liidritega kokku saada ning intervjuud teha. Et üldse aru saada, mis neid Eestis häirib ja millisena nemad Eesti tulevikku näevad. Kohtudes olin rõõmsalt üllatunud, kuna tegu oli intelligentsete inimestega, kellega oli lust ajaloo ja tänapäeva üle arutleda. Saime sõpradeks ja kohtusime ka edaspidi. Mõtlesin, et äkki annab nii eestlaste ja venelaste vahele silda ehitada, kuna Pronksiööga see ju purunes, aga ma ei saanud aru, et agendijaht oli siis juba alanud. Riik otsis aktiivselt rahvavaenlasi ning mu uued sõbrad liigitati nende sekka. 

Minul aga ei ole kombeks sõprusest lahti öelda, kui sõber rahvavaenlaste nimekirja satub. See ei ole lihtsalt minu stiil. See pole ju mingi sõprus, kui sa viskad sõbra üle parda kohe, kui ta kellelegi ei meeldi. Selline inimene ei ole kellegi sõber, ei saa sõpruse mõttest arugi. 

Mul on kurb, et Eestis praegu just sellist pavlikmatrossovlikku arusaama kultiveeritaksegi. Alati kontrolli järele, kas sinu - ja su sõbra - arvamus riigipropagandaga kokku käib ja kui ei käi, siis redigeeri oma mõtteid ning anna sõbrale jalaga. 

Sõprus on siiski selline, et nii heas kui halvas. Kui sõpra rünnatakse, siis sa ei hülga sõpra seepärast. Ega ka seepärast, kui sõbraga vahel lahkarvamus tekib. 

Millal siis sõber hüljatakse? Minu jaoks läheb piir sealt, kus sõber leiab, et mind tuleks rünnata. Üks mu vanadest sõpradest ütles mulle nii aasta tagasi, et kõik venelaste sõbrad tuleks maha lasta. Võib-olla ta oli tol hetkel purjus, aga in vino veritas ning täna ma teda enam oma sõbraks ei pea. 

Sõber on see, kes on sinuga nii heas kui halvas ning kes ei ütle sinust lahti ka siis, kui kõik teised on sinu vastu.

LASE INIMESEL SURRA TEMA OMAENDA KODUS

Eestis promotakse nüüd, keel suust väljas, abistatud enesetappu. Et ostke ära, lihtne lahendus. Milleks emale või isale hooldaja palgata või ise hooldada, käruta vanainimene lihtsalt Šveitsi, kus talle antakse mürgikarikas ja soovitakse viisakalt "head und" nagu Karoli Hindriksi emale.

Mul võtab see südame alt õõnsaks. Tuleb meelde 2003. aasta veebruar, kui mu isa sai Tartus raske infarkti. Me olime toona kahekesi Tartus, isal oli seal maja ja üürnikud, ja isa läks alla keldrisse. Mina vaatasin "Vapraid ja ilusaid." Korraga kuulen köögist korisemist. Läksin vaatama - isa lamab kõhuli köögi põrandal kraanikausi kõrval. Süda tagus kui pöörane, aga mul oli meeles, et inimene tuleb selili keerata, et ta hingata saaks. Keerasin, isal olid silmad pahupidi ja suu lahti. Ta ei liigutanud. 

Krabasin värisevate kätega oma mobiili ja helistasin kiirabisse. Kiirabist juhendati, kuidas teha südamemassaaži. Tegin. Vajutasin ma ei tea, mitu korda, kätega tema rinnakorvile. Alguses ühe käega, kuna teisega hoidsin telefoni, aga siis öeldi kiirabist, et tuleb kahe käega vajutada ja siis ma vajutasin kahe käega. Ma pole elus nii hirmul olnud kui siis. 

Kiirabi tuli viie minutiga ja elustas isa elektrilöökidega. Ta tuli elule. Kiiresti Maarjamõisa, mina ka. Koridoris vastu tulnud arst ütles, et ma päästsin isa elu. Teda elustati või defibrilleeriti veel üks kord. Ta oli olnud viis minutit surnud. Siis intensiivi, juhtmed külge. Mind saadeti koju. Terve öö ei saanud magada, kartsin kõnet haiglast. Et isa surnud.

Aga ei helistatud, hommikul läksin haiglasse. Isa oli koomas, aga elus. Tohutu pigelangus, aga arstid veel ei teadnud, kas ta tuleb välja. Teisel päeval, kui läksin, olid arstid juba naerul näoga. Isa oli ärganud koomast kui unest ja küsinud neilt vihaselt, et kus on mu suitsud ja mu prillid :D Siis hakkas paranemine, aga isa ei tahtnud üldse haiglas olla. Talle ei meeldinud seal, tema tahtis olla oma kodus. Isegi minu ja ema peale kärkis, kui me talle lusikaga suppi sööta tahtsime - "Mis te istute siin nagu vaarao valvurid!" Ja sanitarid olid temaga püsti hädas, kuna ta kiskus endal kõik juhtmed küljest ära ega olnud nõus siibrisse häda tegema, vaid tahtis ise omal jalal WCsse minna. Viisin siis sanitaridele lepituseks Raffaello komme, et nad isa ikka kuidagimoodi taluksid.

Viisin isale haiglasse mobiili, et ta saaks minuga ühenduses olla. Muidugi hakkas ta seda kohe kasutama. "Kui sa mind siit kohe ära ei vii, siis ma ronin akna kaudu välja!" ähvardas ta mind öösel kell kolm. Vorkutas istunud mees ei tahtnud enam vang olla, arusaadav. Tuli leida teine lahendus.

Hooldekodu? Ei, jumala eest. Sealt oleks isa plehku pannud. Ja see on minu arust kõige alatum, mida oma lähedasele teha saab - panna ta hooldekodusse. Hooldekodu on nagu vangla või lasteaed, kus sa pead alluma ühiselu reeglitele. Oma tuba, oma luba, igaüks tahab olla oma elu peremees või perenaine. Magada oma voodis, istuda oma laua taga, pissida omaenda WCs omaenda WC-potti. 

Aga ma käisin ülikoolis, esimene kursus oli poole peal. No ja siis, ülikooli saab alati tagasi minna. Võtsin akadeemilise ja tõin isa Tartu koju. Alguses oli väga raske. Öösel ma praktiliselt üldse magada ei saanud, kuna isal oli suitsumehe köha ning ta köhis öö läbi kopsudest röga välja. Pidin 4-5 korda öö jooksul üles tõusma, et aidata teda istukile, et ta saaks kopsud puhtaks köhida. WCsse ta ise minna ei jaksanud. Päris alguses oli tal voodi kõrval ämber, mille peale ma tal istuda aitasin, ja pärast talutasin teda WCsse. Kuna ma olin üksi, ema oli toona Rakveres kõrges palavikus (tema eest hoolitses toona tema ema), siis tegin kõike ise. Kütsin ahje (meil oli korteris neid kaks - suur ahi ja pliit köögis), oli ju veebruar, tegin süüa, koristasin, maksin arveid. Vahepeal lõin katuse ääre pealt jääpurikaid alla. Õnneks ei külmunud vähemasti torud ära. 

Nii kulges meil pool aastat. Isa kosus ja mina hoolitsesin tema eest. Mida tervemaks ta sai, seda suurem igatsus tekkis tal aga päris oma kodu ja aia järele Rakveres. Tema ei olnud ju mees, kellele meeldiks korteris istuda. Egas midagi, palusin ta onupojal meid autoga Rakverre viia. Isa oli kohe nagu teine inimene - lõpuks OMA KODU! OMA AED! OMA ÕUNAPUUD! Kolisin ka oma lapsepõlvekoju tagasi ning hakkasin isaga iga päev jalutamas käima. Ta ju käis väga vaevaliselt, nagu aastane laps, tudisevate sammudega. Aga iga päev käisime, harjutasime, ja aasta pärast infarkti sammus isa juba väga reipa sammuga. Ja oli üldse väga reibas ning rõõmus. 

Kui ma oleks ta hooldekodusse pannud, poleks ülikoolist akadeemilist võtnud, oleks kõik võinud olla teisiti. Isa oleks ilmselt ära kustunud ning lõpuks ära surnud. Asi on selles, et armastusel on imevõime ravida, päris tõsiselt, räägin omast kogemusest. Ise nägin oma silmaga, kui hästi mõjusid isale mu igapäevased külastused haiglas ning meie hilisemad jalutuskäigud Rakveres. 

Pärast infarkti elas isa veel neli aastat ja jõudis Innoga ära näha ning mind talle nö üle anda. Ta oli meie abielu registreerimise tunnistajaks ning võimatu on kirjeldada tema naeratust sel päeval. Ta lihtsalt säras. Reipaks jäi ta kuni surmani 2007. aasta sügisel. Oli üks ilusamaid sügise lõpu päevi, kui isa läks OMA AEDA õunu korjama ning kui ema ta õunapuu alt leidis. Korv oli küpseid kuldrenette täis. Kiirabi tuli, aga isa oli surnud. Täitunud oli tema suurim unistus - surra OMA KODUS. Jala pealt. Nagu sõdurile kohane. 

Nutsin mitu kuud järjest ega saanud öösel magada, käisime Innoga öises Tartus jalutamas. Aga samas oli mu hing ka helge, kuna isa oli elu lõpuni armastatud ja ta teadis seda. See ongi kõige olulisem haigele inimesele - teadmine, et sind armastatakse. Et su eest ollakse valmis hoolitsema ning et seda tehakse rõõmuga, mitte kohusetundest. 

Iga vanake pelgab, et on oma lähedastele koormaks, nagu kivi jala küljes, ja sealt need mürgikarika mõtted tulevadki. Et parem siis juba kiire ja valutu surm. Suts ja valmis. Kui talle aga öelda ja näidata, et hoolitsemine pole mitte koorem, vaid AU, siis võib see olla ilus kogemus mõlemale. 

Minu ühed ilusaimad mälestused on sellest, kuidas me isaga jalutasime tasakesi mööda Rakvere Vabaduse tänavat. Mina tassisin kõik poekotid ja isa jalutas kõrval, naeratus näol. Läksime koju ja tegime kohvi, jutustasime aega tajumata. Või kuidas me läksime Rakvere Pihlaka kohvikusse ja võtsime kummalegi kohvi ning saiakese või tordilõigu. Kõike seda ma sain teha, sest panin oma elu mõneks ajaks kõrvale.

Isa oli need neli viimased aastad väga õnnelik, nägin seda ta näost. Ta oli oma kodus, oma toas, oma aias, oma õunapuude all, oma marjapõõsaste kõrval. Ta võis iga päev ukse lahti teha ja astuda oma aeda. Istuda oma laua taga oma tooli peal ja juua oma tassist kohvi. Ning jah, ka pingutada oma tahte järgi. Võib-olla poleks olnud kõige targem minna aeda õunu korjama, kui pea ringi käis - nii isa mulle hommikul ütles - , aga ta oli vaba inimene ning võis seda teha, kui tahtis. 

Seega ärge pressige oma vanemaid, ärge paigutage neid kuskile ka siis, kui teile tundub, et nad ei saa oma kodus enam hästi hakkama. Kui peres mitu last, on kellelgi ikka natukene aega, et ema-isa aidata. Või vähemasti talle abiline otsida. Kõike annab korraldada, kui siirast tahet on. 

- 

Pildil mees, kes tuli surnust tagasi. Minu isa kolm aastat pärast rasket infarkti, 2006. aasta kevadel Tartus Dolce Vita restoranis pastat söömas ja veini joomas. Oma sünnipäeva tähistamas. 

Arstid imestasid, et ta üldse elule tuli. Kuna tal olevat olnud niivõrd raske infarkt. Ta oli lausa viis minutit surnud, kliinilises surmas. Teda elustati kaks korda - kodus ja pärast seda veel Maarjamõisas.

"Teie isal on ikka meeletu elutahe," ütles tema kardioloog, kui haiglas isa voodiveerel istusin, ja vangutas imestnult pead. Sellised juhtumid olevat üliharvad, kui inimene pärast sellist südameseiskumist elule tagasi tuleb.

Mina aga usun, et teda tõi tagasi armastus. Tema suurim soov oli mind väärikale mehele edasi anda ning ta tahtis senikaua elada, kui selle hetke ära näeb. Sel pildil isa lausa sädeleb. Ta tähistab oma sünnipäeva Tartus, oma lemmiklinnas, koos oma tütre ja tolle abikaasaga, kellest väga lugu peab. Innole oli minu isa nagu isa. Ainult üks kord ma olen Innot nutmas näinud - kui minu isa suri. 

Armastus teeb imesid. Armastus parandab - vahel nõnda, et ka arstid ei suuda seda uskuda. Ja armastus ravib - kui hoolitseda teise inimese eest sügava armastusega, võib korda saata imesid. Ükski ema või isa ei taha surra, kui tema eest südamega hoolitseda. Ta võib seda enne kirikutornist kuulutada, aga kui aeg sealmaal, tahab igaüks meist, vähemasti sügaval sisimas, et me lähedased tõestaksid meile, kui väga nad meist tegelikult hoolivad.

See lihtsalt on inimese loomus - janu omaksvõtu ja armastuse järele. Kui meile seda ei anta, siis me kustume. Kui antakse, võime elada oma parimad aastad. Ning surra, naeratus näol - nagu minu isa.

ISADEPÄEV

Kuna meie tibudel oli kõigil vaheldumisi 39 palavik ning täna nad veel toibuvad, siis pilti ei tee, lihtsalt kirjutan natuke meie isadepäevast :) 

Roosike joonistas issile imeilusa kaardi ja kirjutas juurde pika kirja selle kohta, miks issi tema arvates nii hea issi on. Ella joonistas oma kaardile lilleõie ja kirjutas juurde mõned tähed. Sõnu ta veel kirjutada ei oska, aga on hakanud omal algatusel tähti õppima ja mõned on ka selged :D 

Juulikene kaarti teha ei oska, aga hea õeke Roosi aitas. Joonistas ise Juuli eest issile kaardi ja kirjutas peale, et Juulilt issile :) 

Issi ise oli igati eeskujulik issi ka isadepäeval. Kuna nüüd sain laste viiruse omale mina, siis küpsetas Inno meile kõigile hommikusöögiks churrosid (need on sellised magusad Hispaania vahvlikesed, mida on hea dippida šokolaadi sisse), mida me kõik pärast hea isuga sõime. Lastel oli esimest päeva hea söögiisu :D 

 
Palusin ka lastel öelda, miks issi on hea issi. 

Roosi ütles: "No ta on hästi hoolitsev issi ja pole üldse range." 

Ella ütles: "Issi on hea, sest ta ostab hästi palju mänguasju!" 

Juulike naeris ja üritas issit pükstest sikutada. 

Nonii :D Igatahes oleme meie kõik Innoga väga rahul. Parim issi maailmas!

Pildil Inno lastega nii kuu aega tagasi Lissaboni Eesti saatkonna ees. 

SÜNNIPÄEV

IMEILUS PÄEV
päike paistab 27 kraadi pole ülearu kuum
vaid just parajalt mõnus
ja hommikul oli nii tore trepi peal kohvi juua
ja muffineid süüa
Siis läksime lastega poodi ja ostsime hästi palju jäätist
kõik jäätised mida lapsed tahtsid
sa oled maailma kõige parem emme
sosistasid nad mulle kassajärjekorras
Õnneks oli värsket lõhet ka
võtsin kohe kaks pakki
Inno tegi metsiku laari sushit
nüüd sööme
kahe suupoolega
Enne pikutasin
ja lugesin Aku Ankkat
kõik soomlased loevad Aku Ankkat
ja vaatavad muumimultikaid
nii ka mina
sünnipäeva puhul lausa kaks osa
Nüüd ma mõtlen mis edasi teha
tuju on igatahes hea
ja olla on kuidagi õhuline
nagu muinasjutus

*

Pildil väike meenutus vanast heast Nõukogude ajast. Seitsmekümnendate lõpp, mu nooruslik isa (52!) ja ilus ema (32). Ja mina, väike Irja (2), oma lemmikkaruga! Suured vennad Eino ja Vello olid mul ka, aga nemad pole sellele pildile jäänud. Elasime Rakveres Tõru tänavas, kust kolisime mõne aja pärast Paju tänavale. Minu isa oli Metsamajandi direktori asetäitja ning mu ema kodune. Olid ilusad ajad!

GEORG VAHER - IGAVENE LÕUNAEESTLANE :)

Isaga seoses tuleb kõneleda ka Võrumaast. Minu isa oli Võrumaa poiss! Sündinud Osulas, sessamas majas, mis pildi peal ehk Osula vanas koolimajas. Tema ema oli sama kooli juhataja ning algklasside õpetaja Julie Eveline Vaher. Kui ma Võrumaale kolisin 2010. aastal, siis tulid paljud vanemad inimesed mulle rääkima, et nemad olid ka "Juuli" (nii mu vanaema kutsuti) õpilased. 

No vot, aga isa sündis selles majas teise korra peal, kus oli kooliõpetaja korter. Peres oli kolm last - Aino, Endla ja Georg. Georg oli pesamuna, Endla tast seitse ja Aino üheksa aastat vanem.
Oma südames jäi mu isa, ma arvan, alati võrukeseks. Tal oli täpselt samasugune huumor nagu Võru inimestel ka nüüd - sihukene lustlik ning vimkaga. Ja kes teab, kuidas oleks läinud isa elu, kui poleks tulnud nõukogude võim. Ehk oleks ta pärast õpinguid EPAs Võrumaale tagasi läinud ning seal mõnda metsamajandit juhtima hakanud? 

Aga ta suunati hoopis Rakverre, mis ju samuti paha polnud, kuna Rakvere on armas väike linnake nagu Võru. Vaikne ning roheline. Rohelust armastas mu isa väga. Ta istutas me Paju tänava kodu aia puid ja põõsaid täis ning külvas maha kõiksugu vilju. Ma ei mäleta päeva, mil isa poleks olnud aias. Isegi oma surmapäeval läks ta reipalt aeda õunu korjama ning suri jalapealt, poolik korv kõrval. 

Miski kutsus teda aga alati tagasi Lõuna-Eestisse. Nõukogude ajal me käisime temaga vähemasti kord aastas Tartus Pauluse kalmistul, kus olid ta vanemate haud, ning Eesti iseseisvudes kolisime juba päriselt Tartusse, sest isa sai tagasi tema isale kuulunud maja Võru tänavas. Seal elasime me rõõmsalt mitu aastat, 1995-2000, kogu minu ülikooliaja. Isal võttis maja üürnikke täis, kõik naissoost muidugimõista, ning nende probleemidega tegelemine (kel ahi rikkis, kel - jälle - üür maksmata) oli talle mõnusaks vaimuvirgutuseks. 

Mina panin tähele, et lõunas läks isal alati silm eriliselt särama. Talle meeldis käia Tartu turul ning istuda Tartu kohvikutes - Werneris ja Wildes. Rakveres oli jälle ta lemmikuks kohvik Pihlaka. Tänapäeva Võrus oleks ta jälle andunud Katariina külastaja. 

Aga Osula koolimaja. Kunagi aastaid tagasi oli Osula vana koolimaja müügis ja ma pakkusin isale, et ostame selle ära. Saaksid tagasi kolida Osulasse! 

Isa vaatas mind seepeale suurte silmadega ning ütles, et aga seal pole ju kohvikuid. Tal hakkaks igav!

Nii jäigi see kaup katki :D 

 
Pildil olemegi isaga Osula vana koolimaja ees aastal 2005.

ISA - 97!

Täna täitub mu isal 97. sünniaastapäev! Ma kujutan ette, mida me täna temaga räägiksime. Kunagi viskas isa nalja, et tema unistus on kolida Kanaari saartele. Päikest mu isa armastas ja mis seal imestada - ta oli loomult kõige päikeselisem inimene, keda ma teadsin, ning tal oli maailma kõige päikeselism naeratus. Selline, mis sulatas südamed ning pani inimesi ihkama tema seltsi. Mõni ime siis, et isal oli nii palju sõpru. Tema seltsis oli lihtsalt nii hea olla - lihtsalt istuda, suitsu teha, malet mängida (mida mu isa jumaldas!) ja poliitika üle vaielda (tema kirg number 1!)
Üks mu esimesi lapsepõlvemälestusi on see, et mina istun laua all ning kuulan, mida mu isa ja tema sõbrad meie elutoas laua taga maletades räägivad. Oi, need jutud olid põnevad! Jätsin kõik meelde ja nagu näete, siis meeldib ka mulle üle kõige poliitika üle arutada :D

Mu isa oli mõnusalt flegmaatiline ning ülipositiivne inimene. Ma ei tea, kas oli see tema sünniloomus või aitas seal kaasa Vorkuta nö elukool, aga igatahes suhtus isa kõikidesse inimestesse soojuse ning lugupidamisega ning ärkas alati hommikul hea tujuga. "No üles!" ilmus ta mu toa uksele ka nädalavahetuseti küllaltki vara, kui ma veel magada tahtsin. "Puhuvad pasunad,m tõuske üles, MAGAJAD!" Vahel oli tal ka kaasas mängupasun, mida ta siis mõnuga puhus :D Ikka selleks, et ma tuleks juba üles ning temaga kööki kohvilaua taha maailma asju arutama. Mida ma ka muidugi tegin, kuna ma ei tahtnud kaotada ühtegi minutit nii fantastilise inimese seltsist.

Pärast jalutasime koos poodi ja arutasime tee peal asju edasi. Ka siis, kui juba ülikoolis käisin, eelistasin alati isa seltsi. Mõni boifrend oli päris kade, aga mind ei huvitanud. Rakvere inimesed ikka teadsid, et see kahekümneaastane noor tšikk käib igal pool koos oma isaga, aga mõni võõras jäi küll vahepeal vaatama, et issand, nii vanal mehel nii noor kaaslane. Eriti, kui isal oli veel Batmani särk seljas. Isa armastas kanda värvikaid Ameerika särke ning nooruslikke teksapükse. Ka veel kaheksakümneaastaselt. Ta oli selles mõttes täiesti eatu.

Ja see tema huumorimeel! See oli täiesti legendaarne. Loendamatruid kordi me naersime koos nii, et silmad märjad. Temaga oli kogu aeg lihtsalt nii lõbus, sest alati oli tal varrukast kas mõni päriselt naljakas anekdoot võtta või oli tal rääkida mõni naljakas lugu. Kas Albikära Antsust või kellestki muust, sageli olid need lood eestiaegsed. Oma vangla aastatest rääkis isa ka, ta ei peitnud üleelatut endasse, vaid jutustas lahkesti edasi. Kuidas ta Siberis esimest korda kakles nii, et prillid läksid katki, aga tänu sellele pälvis laagrikaaslaste usalduse. Kuidas tegelikult olid need vene pätid, kellega ta koos istus, toredad sellid ning kuidas mõnega neist jäädi sõpradeks pikaks ajaks. Kuidas tal oli tekkinud seal kaugel Venemaa avarustes pruut, kelle ta oli lubanud Eestisse järele kutsuda, aga pidi lubadust murdma, kuna Tartu tüdrukud olid palju ilusamad :D Kuidas nad sõber Otiga mööda Riia tänavat üles tulid ning täiesti kõrist "Hõissa kauboi'd" laulsid - nõnda, et mõni tegi akna lahti ja viibutas rusikat :D

Ohjah, isast võiks terve raamatu kirjutada ja ma arvan, et ühel päeval ma teen seda. Aga ikkagi meenub mulle temaga seoses peamisena see tema lõputu heatahtlikkus - asi, millest mu arust on praeguses maailmas kõige rohkemn puudu.

VALMISTUME INNO SÜNNIPÄEVAKS

Täna on meil siin siis 29 kraadi sooja. Inno muidugi ülirahul ja märkis, et kui Eestis on tema sünnipäev aasta kõige koledam aeg - külm, vihm, tuul - , siis siin aasta kõige ilusam. Ja õige ta on! Pole enam kül, aga ka veel mitte väga palav. Just paras. Täna avanes ka me trepi kõrval lõpuks ometi kollane roos. Just Inno sünnipäevaks. Inno oli nii rahul. 

Võrus oleks homme päeval 8 kraadi ning öösel -1. Peaks kütma. Päikest poleks. Inno on sellisel puhul alati teki alla pugenud ning seal mossitanud. Siin võttis ta aga täna terve päeva rõõmsalt päikest ning tuli nüüd tuppa magama. Praegu ongi kõige parem magamise aeg, kuna on siesta. Inno ärkab meist kõige varem, juba 6-7 ajal ning temal on praeguseks pikk tööpäev selja taga. 

Ehk siis ei muud kui sünnipäevalainele. Lähedal asuvast restoranist on toodud piduroad ning õhtupoole teeme sünnipäevapeo otsad lahti.

Ülal pilt sest roosikesest, mu arust on ta täiuslik :)  

KUIDAS ÕPETAJAD JA LAPSEVANEMAD HISPAANIAS OMAVAHEL SUHTLEVAD

Paar päeva tagasi lugesin üht artiklit, kus Eesti ema kurtis, et tema lapse õpetaja oli kirjutanud lapse päevikusse märkuse, et kodutöö tegemata, aga polnud täpsustanud, mis ülesanne. Ema siis võtnud õpetajaga ühendust ning saanud nipsaka vastuse, mille peale polnud ta enam midagi küsinud, kuna vaidlused õpetajaga polnud ka varem "head nahka toonud." 

See oli päris huvitav kirjeldus ning tuletas mulle meelde mu oma nõukaaegset kooliaega, mil märkused päevikus olid tavalised. Mitte muidugi minul, kuna mina olin nohik ehk eeskujulik õpilane, kel oli alati kõik tehtud ning rohkemgi veel. Selline overachiever. Aga mäletan, et õpetajatatel oli tavaks päevikutesse punase pastakaga märkusi kirjutada. Paljud pelgasid siis, et mis ema-isa ütlevad. Mina sellest aru ei saanud, kuna minu ema-isa ei vaadanud minu päevikusse mitte kunagi. Ega küsinud ka kunagi, mis hinde sain. Nad nimelt usaldasid mind 100 % ning mina muidugi ka neid. 

No vot, aga nüüd Hispaaniast. Siin päevikutesse märkusi ei kirjutata. Vähemasti mina ei ole näinud, et kirjutataks. Kodutöid vahepeal antakse, aga mitte palju ning kindlasti mitte iga päev. Pigem kord nädalas. Näiteks üks päev pidi Roosi lahendama ära matemaatika töövihikus (meil mingeid digiasju pole, ainult töövihikud) kaks ülesannet ning teine päev oli tal vaja kirjutada inglise keeles lühike vestlus. 

Kuidas siis õpetajad lastevanematega suhtlevad, kui neil midagi öelda on? Meil käib see nii, et õpetaja kas vestleb vanemaga koolivärava juures last üle andes või - kui on pikem vestlus - kutsub ta mõnel päeval kooli juttu ajama. Kirjalikku pingpongi meil siin pole :D Vestlused õpetajaga on alati näost-näkku. Sügisel näiteks kutsus David ühe meist kooli ja tundis muret, et Roosi koolis nii vaikne on ning midagi ei räägi. Inno siis seletas talle, et Eesti lapsed ongi vaiksed ning alul oli Roosi veidi kartlik ka seepärast, et pea kõik õpetajad olid mehed. Eestis oli ta näinud vaid naisõpetajaid :D 

Näost-näkku oli hea rääkida ning ei tekkinud mingeid arusaamatusi, nagu ehk võib tekkida meili teel vesteldes. Ja vestlusest oli ka kasu - David organiseeris Roosile kiiresti kaks naissoost abiõpetajat ning nüüd on probleem lahenenud. Roosi on koolis palju julgemaks muutunud ning sai üks päev isegi tunnis käratsemise pärast pahandada. Olgu öeldud, et käratsemine on Hispaania koolilaste puhul täiesti tavaline nähtus :D 

Ja seda tuleb ka kindlasti mainida, et vaidlus oma lapse õpetajaga on siin täiesti tundmatu nähtus. Õpetaja on siin autoriteet, maestro või maestra, keda lapsevanem, sealhulgas ka mina, usaldab. Või õigemini - õpetaja ning lapsevanema vahel valitseb mõlemapoolne usaldus. Ning koostöö - me mõlemad pingutame lapse arengu nimel. Kui ma hakkaks õpetajaga vaidlema, siis ma ju torpedeeriks seda. Vastupidi, ma olen Roosi õpetajatele südamest tänulik, et nad jaksavad teda õpetada ning teevad seda nii hästi. 

Või kuidas teile tundub? Kas õpetaja peaks olema ka lapsevanema jaoks autoriteet?

LENA

Kusagil aasta tagasi kohtasin ma Portugalis ühe väikese linna mänguväljakul Lenat. Inno oli läinud lähedal asuvasse hambakliinikusse ja me lastega läksime seks ajaks mängukale.

Lenal olid suured ja nukrad silmad ning kaasas väike tütreke. Selgus, et ta on täpselt sama vana kui Ella ning et ka nende sünnipäevad on mõlemal juunikuus, Lena tütrel nädal aega hiljem. Ella ja too väike tüdruk said kohe suurteks sõpradeks ning hakkasid teineteist mänguväljakul taga ajama, koos liumäest alla laskma ning kiige pärast kaklema.

Ahjaa, Lena oli koos oma väikese tütrega põgenenud 2022. aasta veebruaris Sumõst. Ta neelas pisaraid sellest rääkides. Sumõsse olid jäänud tema vanemad, Lena koos tütrega pages sõja alates esmalt Kesk-Ukrainasse ning siis Lvivi, kust liikus edasi Poola ning Poolast jõudis ta välja Portugali.

Portugalis oli ta niisiis elanud juba aasta ning inimesed olid ta koos tütrega omaks võtnud. Portugallased ja ka hispaanlased võtavad su üldse väga ruttu omaks, erinevalt näiteks soomlastest. Mu onu, kes on ise soomlane ja kes läks Soome elama 39-aastaselt, ütleb, et on alles nüüd, üle 70nesena, end seal koduselt tundma hakanud. Lena ei tundnud end aga Portugalis vaatamata kohalike sõbralikkusele hästi. Ta igatses koju, Ukrainasse. "Kõige parem on ikkagi kodus," ütles ta mulle oma suurte nukrate silmadega otsa vaadates. Tema tütreke oli aga mänguväljakul õnnelik, temast puudus kurbus täiesti - ta jooksis, kilkas, rõõmustas, säras. "Panen ta siin sügisel eelkooli," lubas Lena.

Vahetasime kontakte ning lubasime olla ühenduses. Jälgisin ikka Lena tegemisi sotsiaalmeedias, ta postitas tordaid videoid enda ja tütrekese jalutuskäikudest ses väikeses linnas, kuni paar päeva tagasi ehmatasin.

Lena kirjutas, et nende linna on pommitatud kaks nädalat järjest ning ta on vaikselt hullumas. "Õhk on depressioonist nii paks, et seda võiks noaga lõigata," kirjutas ta ning ahastas: "Mõtlen iga päev, kas tegin ikka õigesti."

Siis selgus, et Lena oli, jumal küll, juba detsembris, kui Venemaa nii ägedalt ei pressinud, Ukrainasse jõuludeks tagasi läinud. Käinud kodumetsas jalutamas. Ta oli ses videos nii õnnelik. Ja nüüd - meeleheide, ahastus, lootusetus, paanika.

Mul oli Lenast nii kahju. Temast ja ta väikesest tütrest, kelle silmad sellele meeleheite postitusele lisatud fotol enam ei säranud. Sel väikesel Ella vanusel tüdrukukesel olid korraga täiskasvanu silmad. Ta pilk on tardunud ning sest peegeldub küsimus: Miks olen ma siin?

Roosi on vahepeal küsinud, et mis on saanud sellest toredast Ukraina tüdrukust, kes talle Portugali mänguväljakul oma kriite pakkus. Seletasin siis ettevaatlikult, et too tüdruk läks tagasi Ukrainasse. "Miks?" tegi Roosi suured silmad. "Seal on ju sõda!"

Kes oskaks vastata? Ehk lootis Lena, et sõda lõppeb pea? Ehk oli koduigatsus nii suur, et ka hirm sõja ees ei kaalunud seda üle?

Kas ta kahetseb oma otsust? Kas ta tuleks tagasi siia, kui vaid nii hirmsasti ei pommitataks?

Ma ei taha teda haavata ega küsi.

Aga see tema lugu paneb mõtlema küll. Et kas on õigem lähtuda omaenda või lapse soovidest? Kas on õige täita enda soov ka siis, kui on oht, et see võib su lapse õnnetuks teha? Mis on tähtsam - kas olla kodumaal või olla terve ning turvalises kohas? Mida ütlesid selle peale lapsed?

KUIDAS MINU PERES NIMESID PANDI

Ma ei saa kunagi aru, kui hakatakse hädaldama, et PRAEGU pannakse lastele võõrapäraseid nimesid. Seda on tehtud alati :D Minu isa sai näiteks endale 1927. aastal nimeks Georg ning tema ema sai pahandada, et mikspärast on lapsele pandud kreekapäraselt nimeks Georg - Georgos - ning mitte eestipäraselt Jüri. 

No aga ega Juliegi (vanaema) nimi olnud eesti, vaid ladina päritolu. Eestipärane oleks olnud Juuli, aga too oli lihtsalt vanaema hüüdnimi. Ja vanaisa oli Gustav Eduard - nimi Gustav on Rootsi päritolu :D 

Vanaisa isa polnud samuti Eesti nimega - Samuel. Samuel on heebrea päritolu ning nimi tähendab "Jumal on kuulnud." 

Alles vanaisa vanaisa nimi - Juhan - oli eestipärase kõlaga. Ehk siis minu isapoolses suguvõsas algas võõrapäraste nimede panemine juba üle-eelmisel sajandil. Usun, et ma pole ainus :D 

Ema suguvõsas on jälle soomlastele kohaselt pandud ausaid Soome nimesid. Ema nimi on Toini, mis on puhas Soome nimi, ning tema isa Väinö, mis on samuti Soome päritolu - müütiline Väinämöinen. 

Kui minule nime panema hakati, siis vaidlesid ema ja isa, kas panna Egne või Irja. Isa võitis ja sai Irja. Mis on tuletatud nimest Georg :D  Irja - Yrjö - Georg - Georgos. 

Oma lastele nimesid panema hakates olin keerulise valiku ees - kas jätkata isa või ema traditsiooni. Panna Soome nimed või rahvusvahelised nimed? Otsustasin rahvusvaheliste kasuks - et oleks lihtne mistahes riigis keskkonda sulanduda. Ja nii sai Juulike mu vanaema järgi nimeks Julia Eveliina, Roosi Aurora Victoria (Valgus võidab) ning Ellakene Estrella Maria (Mere täht). 

Lõppude lõpuks Inno. Arvate, et lihtne Eesti nimi? Mõelge uuesti, Inno on nimelt lühend Ladina nimest Innocentius ning tähendab "süütu." :D Minul jälle tuleb Inno nimega alati meelde selline kuulus vene näitleja nagu Innokenti Smoktunovski :D 

Ehk siis vähem hädaldamist ja rohkem ägedaid nimesid lastele!

ISAST JA PIKUTAMISEST

Oli kaks asja, mis mu isale siin maailmas kõige rohkem meeldisid. Pikutamine ja molutamine. Ehk siis kui oli vähegi võimalik pikutada ning pikutades molutada, nagu ta ütles, siis mu isa pikutas ja molutas. Eelistatavalt pikali, horisontaalasendis, mitte istudes või külitades, vaid just traditsioonilises mõttes pikali, pea padjal ning jalad sirgu. Voodi peal. Enamasti oli tal käes ajaleht või raamat (põhiliselt krimka), mida ta mõnuga luges. 

Kui lugemine ära väsitas, tegi isa pika uinaku. Ja kui magamine omakorda ära väsitas, siis läks ta aeglasel sammul (mitte kunagi kiiresti) kööki, et seal, nagu ta ütles, omale midagi põske pista. Tavaliselt oli see mõni isuäratav võileib. Võileiva kõrvale jõi mu isa alati kohvi ning kutsus siis alati ka mind enda seltsis kohvi jooma. Ma ei mäletagi, kui vana ma olin, kui me ühised kohvijoomised alguse said, aga kümnene kindlasti. 

Õhtuti vaatasime tavaliselt koos filmi ega teinud magamamineku kellaajast suuremat numbrit. Hea, kui üheteistkümne ajal voodis olin. Tavaliselt lugesime siis isaga veel kumbki oma toas mõned leheküljed raamatut. 

Ma ei mäleta, et mu isa oleks teinud kunagi midagi kiirustades. Närviliselt. Või et ta oleks teinud mitut asja korraga. Või sundinud mind tegema mitut asja korraga. Või kuhugile kiirustama. Seda ei juhtunud mitte kunagi. 

See oli seepärast, et mu isa ei omistanud absoluutselt mitte mingisugust tähtsust TULEMUSTELE. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi küsinud näha mu tunnistust. Või uurinud, mis ma koolis hindeks sain. Kui ma talle ise ütlesin, siis ütlesin. Isal oli alati hea meel ja ma olin tema arvates alati maailma kõige parem tütar. Kui ma midagi hästi tegin, siis kiitis isa mind taevani. Riputas oma toa seinad minu joonistusi täis ning kuulas tunde, kuidas ma talle oma esimesi luuletusi ette lugesin. 

Ta ei sundinud mind mitte kunagi mitte ühtegi trenni, aga kui ma ise ükspäev kunstiringi minna tahtsin, viis isa mind igal nädalal hea meelega Rakvere kultuurimaja kunstiringi. Ja kui mul aastate pärast tekkis huvi luuletamise vastu, siis viis ta mind taas hea meelega Kunderi tänaval asunud luuleringi.

Mul oli tunne, nagu ta oleks olnud juba eluajal mu kaitseingel. Alati kohal, alati valmis aitama, aga mitte kunagi pealekäiv ning hindav. Ma olen üritanud ise olla temasarnane vanem, kuna mulle jäi mu lapsepõlvest niivõrd hea tunne ning ma olen saavutanud elus kõik, mis ma olen tahtnud. Kuna mul on alati kaasas see õhkõrn toetav tiib, mille najale ma olen saanud nõjatuda. 

Ja mul on tunne, et sel kõigel on väga suur seos pikutamisega. Oskuse ning suutelisusega pikutada. Mõnuga.

HISPAANIA ÜHISKONNA ALUSTALASID: AUSTUS VANEMATE INIMESTE VASTU

Lapsi nunnutatakse sind tõepoolest igal sammul, aga samal ajal süstitakse neisse ka igal sammul lugupidamist vanemate ja üldse teiste inimeste vastu. Õpetaja autoriteet on vaieldamatu ning õpetaja iga sõna on püha. Talle vaadatakse alt üles ning kellelgi ei tuleks pähegi õpetaja kohta midagi halba öelda. Roosigi räägib oma õpetajatest vaid ülivõrdes. David ütles seda, Carlos toda ja nii edasi.

Hommikul ootavad nad kõik viksilt koolimaja ees, kuni nende suur iidol Õpetaja neile järele tuleb ning nad klassi viib. Kusjuures too Õpetaja pole üldse kuri, vaid naeratab. Viskab ühega nalja, teisel paitab pead. Sama lugu koolipäeva lõpul, kui Õpetaja oma lapsed koolivärava juurde toob, et nad vanematele üle anda. Alati on tal näol naeratus, viimasel kui ühel. Teel koolivärava juurde jutleb Õpetaja lastega nagu nende kõige suurem sõber ning kamraad. 

Ja see austus ei piirdu ainult õpetajatega, vaid kõigi vanemate inimestega. Siinsed lapsed ei "haugu" vanematele inimestele vastu, vaid kuulavad neid ning peavad neist lugu. 

Viisakas käitumine on siin täiesti loomulik ning ma pole veel näinud ühtki ebaviisakalt käituvat last. Päris tõsiselt :D Ilmselt on neile siis maast-madalast seda viisakust õpetatud, sest laps kasvab selliseks, milline on tema pere, kodu, kodulähedane keskkond ning laiemalt see ühiskond, kus ta elab. Kui seal on oluline austus teiste inimeste vastu ning viisakas käitumine, siis ei tule ka lapsel pähe teisi inimesi mitte austada ning ebaviisakas olla. Ja vastupidi.

KUIDAS MÖÖDUS MEIE PERE ISADEPÄEV

Inno on väga rahul, sest kõik teised pereliikmed pidasid end vahelduseks korralikult üleval. Öösel trallitada armastav Juulikene magas sedapuhku eeskujulikult terve öö, ei kõssanud kordagi, ja lasi issil hommikul kella kaheksani magada. Roosi joonistas issile imeilusa pildi. Ella-tibu ei tassinud kõiki oma mänguasju issi juurde ega käskinud tal koheselt endaga mängima hakata. Inno sai niisiis kõvasti puhata. Mina jälle otsisin talle ühe laheda filmi, mida koos vaatasime. Oli tore päev! :D

P.S. Tavalised päevad näevad pigem välja nagu siin pildi peal. Üritame kõigest hingest mitte kogu aeg Innol seljas sõita, aga... välja tuleb nii nagu alati.

ISADEPÄEV

Mul on tohutult vedanud :) Mul oli maailma parim isa ja nüüd on minu lastel maailma parim isa. Sihuke mõnus issi, kelle kannatus on üüratu ning armastus piiritu :D Ja kes on oma laste jaoks alati olemas. Juuli ja Roosi lemmikkoht lapsena oli issi õla peal, Roosi nimetab end siiamaani "issi pagagoiks." :D Ellale jälle meeldib justnimelt issiga mängida, sest issi viitsib mängida lõputult, mitu tundi järjest - küll legode ja väikeste sylvanian'i loomadega, küll Muumide kalapüüdmismängu :D Minu issi oli samasugune - rahulik ja kannatliku meelega. 

Piltidel Inno kõigi meie kolme lapsega ning viimasel pildil mina oma issiga. 

PULMA-AASTAPÄEV!!!! MIS NALJA ME PULMAS 17 AASTAT TAGASI SAI?

 
Selle meie abiellumisega 17 aastat tagasi on tegelikult päris naljakas lugu. Nimelt me abiellusime Tartu perekonnaseisuametis 31. mail. Pärast hakati rääkima, et Inno ja Irja abiellusid sel päeval nimme, sest tahtsid avaldada austust Edgar Savisaarele :D Kuna sel päeval oli Edgari sünnipäev ja nüüd on siis sünniaastapäev :D 

Ma ei mäleta, kuidas täpselt oli (ajalugu vaikib salapäraselt :D), aga jah, sel päeval me siis Innoga abiellusime. Perekonnaseisuametis oli sel puhul kohal vaid kolm inimest - mina ja Inno ning minu isa. Ei kedagi rohkemat, kui paaripanija välja arvata. Suur pulmapidu, mis sai maha peetud meie toonases maakodus Massiarus, toimus alles 12. augustil. Või oli see 11. august? Igatahes kõige esimesena, lausa päev varem, saabus kohale mees, keda millegipärast kutsuti Jäneseks. Või Jänešiks. Ja kes elas Suigus. Aapo Ilves teab täpsemalt. 

Ja issand, kus tuli siis külalisi :D Meie lihtsalt saatsime kõigile oma sõpradele kutsed, aga kuna me hõikasime välja ka selle, et tulla tohib igaüks, kes soovib, siis selle kolm päeva kestnud tralli kestel astus me taluõuelt läbi tohutult palju ning igat sorti karvaseid ja sulelisi :D  Inno seltsivennad EÜSist, Jaanus Piirsalu ja Tuuli Koch, Kanal 2 eesotsas Elo Mõttusega (kes tegid pärast Reporterisse pulmadest reportaaži), Naisteleht, terve Tartu NAKi seltskond, Massiaru kohalikud, kellega Tartu NAK jalkamatši maha pidas (ma ei mäleta, kes võitis, Contra teab). Ja veel igat sorti tegelasi. 

Pulmas sai palju nalja ning keegi võttis selle päris tabavalt kokku sõnadega: žili, bõli, mashinu razbili :D Üks seltskond sõitis nimelt vahepeal Pärnusse joogipoolist juurde tooma ning põrkas tagasiteel kokku kännuga. Kelle auto see oli, ma enam ei mäleta :D Veiko Märka oli minu mäletamist mööda ses autos. Ja siis oli ka kaklus, kus osales minu mäletamist mööda Inno kursavend, kadunud Andres Põld. Kellega ta kakles ja mispärast, mina enam ei mäleta :D Inno ütleb, et Priit Salumaaga, aga pead ma ei anna :D 

Põhimöll käis meie vanas küünis, kus pika laua taga kaelakuti lauldi. Ning hoovi peal ka, kus lõket tehti ja tšilliti. Indrek Särg ja Irina Orehhova mägisid kitarri ja laulsid. Mingil ajal tassis Jänes või Jäneš kuuri alt välja kõik Inno tööriistad ning ühe malmvanni ja istutas keset tiiki meie naabrite kingitud elupuu.

Siis oli ühel hetkel trevooga sellega, et saun oleks peaaegu maha põlenud. Ma ei mäleta, kes sellega hakkama sai :D Õnneks pääses mu onu sealt õigel ajal välja :D 

Kokku kestis pulmatrall kolm päeva ning viimasteks külalisteks olid naklased, kelle me pärast autoga koju Võrumaale tagasi viisime. Seal sai tehtuid legendaarne peatus nüüdseks kinni pandud Uue-Antsla poe juures, kus Veiko Märka kandis ette unustamatu "linikute tantsu," millest sai ka video veebi üles pandud, aga mis sealt mõne aja pärast sobimatu sisu pärast maha võeti. Aapo, Contra ja Veiko teavad sellest täpsemalt rääkida :D 

Ühesõnaga oli fantastiline pulm, mida meenutati veel aastaid.
Meie aga elame Innoga õnnelikult edasi. Juba 18 aastat koos ning 17 aastat abielus :D 

P.S. Ma otsisin pulmapilte, aga veebist ei leidnud (kel kodus vanu Just'e, seda Anu Saagimi toimetatud ajakirja, siis me olime esikaanel :D) ja päris fotod on meil kodus Võrus. Ülal me umbes samal ajal koos Aapo, Contra, Liisa Pasti ja tema sõbra ning minu sõbrannaga. 

SÜNNIPÄEVAHOMMIK

Kui teid huvitab, kuis algas mu sünnipäevahommik, siis palun väga - kohvikese ja kausikese Hägen Dazsi jäätisega (Muumi kausist muidugi!) trepi peal kõrgel taevas siravat päikest nautides :D 

 Täna tuleb meil siin 28 kraadi sooja :) 

NOSTALGIA, NOSTALGIA. MEIE ESIMENE KOHTUMINE EDGARIGA

Panen uuesti üles Inno meenutuse sellest, kuidas käisime 2008. aastal Rahvarinde 20. aastapäeva kontsert-vastuvõtul Kumus. Edgar saatis meile kutse, tehes teoks oma lubaduse meiega kokku saada. Sel üritusel kohtusimegi temaga esimest korda.

INNO: 

"Käisime Irjaga reedel Edgar Savisaare kutsel ühel Rahvarinde 20. aastapäeva kontsert-vastuvõtul Kumus (ametlikult oli tegemist Tallinna linna korraldatud Ärkamisaja filmifestivali lõppkontserdiga). Et nii-öelda vaadata, mis värk siis on. Ja tuleb tunnistada, et oli väga lahe.

Kumu Kadrioru-poolse sissepääsu juurde oli pandud lausa punane vaip. Siis fuajees pakuti šampust. Edasi juhatati saali. Kontserti juhtisid Evelyn Sepp ja Peeter Rebane. XXI Sajandi Orkestri saatel esitasid oma laule sellised tuntud lauljad nagu Jaagup Kreem, Hendrik Sal-Saller, Tanel Padar, Jarek Kasar, Hannaliisa Uusma, Maarja-Liis Ilus, Eda-Ines Etti, Lea Liitmaa, Hedvig Hanson, Helin-Mari Arder ja Laura Põldvere.

Taustaks peab lisama, et Irjale meeldis väga Hedvig Hanson. Kes laulis tõesti hästi. Pole ka ime, ta on lauljate, Tõnu Kilgase ja Novella Hansoni tütar. Hedvig laulab oma vanematest isegi paremini. Meeslauljad olid oma vanas headuses, mind üllatas Jarek Kasari alias Chalice hääl. Varem on ta valdavalt räppinud, pole lasknud häälel kõlada, aga nüüd kuulsin esimest korda tema häält, mis on väga hea. Samuti üllatas Laura Põldvere, kes on oma häält Ameerikas koolitanud. Hannaliisa Uusma laulis ka väga hästi, lugu depressiivsetest väikelinnadest.

Savisaar andis üle meened, Tauno Kangro väiksed tööd ärkamisaegsete filmide autoritele. Seejuures näidati neist filmidest ka klippe. Njah, naljakas oli vaadata, kui saledad olid kunagi Savisaar ja Marju Lauristin. Ja kui tragid. Ei olegi päriselt aru saanud, mis must kass Lauristini ja Savisaare vahelt läbi jooksis. Nad moodustasid kunagi tugeva tandemi ja oleks võinud koos poliitikas jätkata tänaseni.

Oli selline kammerlik üritus, kokku mõned sajad inimesed. Pärast kontserti väike külm laud, kus siis sai juttu ajada ja tutvust teha. Oli üllatav, kui paljud inimesed loevad meie blogi! Isegi Savisaar andis kätt ja ütles, et on meie blogi lugeja. Ilmselt seepärast, et Savisaare partei konkurendi, Reformierakonna kohta naljalt suurest ajakirjandusest infot ei leia. Ei saagi aru, miks. Ühelt poolt mõjutab kindlasti Mart Kadastiku sõprus Andrus Ansipiga. Teisalt pole Eestis millegipärast hea toon kritiseerida juhtivat erakonda, või valitsust üldse. Kuigi see peaks just olema ajakirjanduse leib. Pigem vaatavad ajakirjanikud tähtsatele tegelastele suhu ja kirjutavad üles kõik, mis sealt tuleb. Ilma igasuguse kriitilise pilguta. Tundub, et Eesti meedia on ikka veel lapsekingades. Või pole Pätsu ajal alanud ja läbi nõuka-aja kestnud vaikiv ajastu veel lõppenud.

Siis veel üks tähelepanek. Ja seda on varemgi öeldud. Et kui algul arvati, et kõik on puha väljamõeldis, millest me oleme oma blogis kirjutanud, siis on viimasel ajal veendutud, et päris palju vastab tõele. Eks see on olnud ka meie eesmärk: mitte iga hinna eest raiuda mingit oma tõde ja seda peale suruda, vaid lasta lugejal endal veenduda ja otsustada, kas kirjutatu on ikka nii nagu on. Sest nagunii on igal lugejal oma tõde, oma nägemus sellest, mis on või ei ole.

Mul õnnestus ka ära leppida Siiri Oviiriga, kelle minu arvates meestevaenuliku kirjutise peale ma paar aastat tagasi Postimehes reageerisin, millest sai alguse paras trall. Vestluses Oviiriga tuli välja, et ta siiski väga hoolib meestest ja on üks tark, laia silmaringiga naisterahvas. Olgu veel öeldud, et targad naised on minu nõrkus.

Ajasin põgusalt juttu ka endise rahandusministri Aivar Sõerdiga. Küsisin tema käest ka praeguse majanduskriisi kohta, et kust tuleb see number 20 miljardit reservide kogumahuks, kui stabilisatsioonireserv on vaid mahuga 6 miljardit. Ta siis ütles, et see ongi jama, kasutada saab vaid stab. reservi.

Enne lahkumist kingiti kontserdil osalejatele mälestuseks CD-plaat esinejate lugudega."

Siin veel üks humoorikas lugu sellest üritusest: https://kroonika.delfi.ee/artikkel/20354056/kummal-kaunim-galojanil-voi-tahismaal?fbclid=IwAR1IihG_zUrCJRiX2wNaywZql33I8X0B2R8svrgXsJaV8SJufHk7jg-_csI

Foto autor Ilmar Saabas. 

OMA AED

Isa ehitas kaks maja - ühe Rakveresse Tõru tänavale, kus möödus Eino ja Vello lapsepõlv ning kus sündisin ka mina, ning teise Paju tänavale, kuhu me kolisime siis, kui mina olin 8-aastane. Sinna istutas isa palju viljapuid (õunad, pirnid, ploomid, kreegid, kirsid!) ning marjapõõsaid, mille eest hoolitsemine oli üks tema lemmiktegevusi. Oli ta ju metsandust õppinud, hingelt tõeline metsamees :) Ka lilli oli meie aias palju (nendega toimetas ema) ning kasvuhoone ja kurgilava. Peenardel porgandid, kapsad, kartulid...

Isa armastas oma aeda ning oli kõige õnnelikum siis, kui sai aias ringkäiku teha ning oma istutatut imetleda. Seepärast ei tahtnud isa ka kunagi kauaks kodust ära minna, tal tekkis juba paari päeva pärast metsik igatsus oma puude, põõsaste ning taimekeste järele.

Isa lemmikaastaeg oli konkurentsitult kevad. Sest siis ärkasid kõik tema armsad elule! Isa käis siis lausa mitu korda päevas väljas, seisatus iga puu ja põõsa juures ning soojendas neid oma naeratusega. Seda tegi ta kuni oma surmani (ta suri oma aias õunapuu all, õunu korjates) ning rääkis, et kunagi rõõmustavad tema istutatud puud ning põõsad kedagi teist edasi.

Selline oli minu isa aed, aga OMA AED ei pea tähendama päris aeda, seal ei pea tingimata kasvama viljapuud ning marjapõõsad, see aed võib olla täidetud ka näiteks raamatute või millegi muuga. Tähtis on, et igal inimesel oleks midagi, mis ta südame kiiremini põksuma paneb, mis alati tema hinge rõõmustab.

Et kõikidel isadel oleks see olemas!

Pildil mina koos isaga Paju tänava maja ees.