Järgneb Talis Kitsingu seletus selle kohta, miks ta Reformierakonnast välja astus (kuivõrd Reform on alustanud kõigi erakonnast välja astunud liikmete suhtes mustamiskampaaniat, siis on kommentaarid selle sissekande juurde blokeeritud):
Miks ma üldse midagi teen?
Kuna minu blogi suleti, siis kasutan võimalust oma mõtteid siin väljendada. Blogi vanemaid sissekandmisi on siiski võimalik lugeda aadressil http://riigikogu.postimees.ee/online/riigikogu2007/blog.php?blogija=27. Blogi sulgemise põhjuse leiate siit http://www.postimees.ee/?id=131645.
Alustan oma süüteo põhjust päris algusest ja väga kaugelt, kuid loodan, et peate vastu! Noorena oli mul kaks unistust saada kikkpoksijaks ja baarmeniks, või siis kelneriks. Kickboxingu soov tulenes sellest, et olin liiga palju action filme vaadanud, mul polnud aga treeninguteks raha. Baaritöö aga huvitas mind sellepärast, et minu sõprade seas oli see amet unistuste amet. Kui sain 18, õnnestus mul saada tööle selle aja parimasse restorani "Gloria". Seal käisid paljud selle aja tipp-poliitikud näiteks nagu Edgar Savisaar ja Siim Kallas. Olen neid korduvalt teenindanud. Seal tekkis ka minu huvi poliitika vastu, kuid pidasin ennast liiga rumalaks, et kuhugi erakonda astuda. Küll aga jälgisin huviga poliitilisi uudiseid ja kuulasin huviga oma poliitikutest klientide juttu pealt. Kahjuks kaasnes kõrtsitööga ka huvi alkoholi, suitsu ja narkootikumide vastu. Kui olin ükskord napilt üledoosist pääsenud, mõtlesin, et kui ma praegu sureksin, siis millise jälje endast jätaksin siia ilma. Jätsin kõik päevapealt maha ja hakkasin lugema idamaised usundeid ning tegelema võitluskunstidega. Hakkasin ka doonoriks, täna sai mul täis 55 korda verd anda. Mul läks spordis üsna normaalselt, ilmselt kui ma poleks oma nooruses elu põletanud, oleksin saavutanud edu ka rahvusvahelisel areenil. Hiljem hakkasin noori treenima. Ala polnud noorte seas eriti populaarne ja kui tekkis võimalus minna telesse (Baari saatesse) nägin selles ideaalset võimalust oma alale reklaami teha. Ehkki pool Eestit peab mind nii edevaks, et just see oli nende arvates põhjus miks ma saatesse läksin. Saates pakuti mulle matši, mille oleksin kindlalt kaotanud. Imiteerisin kakluse, kus mitte keegi viga ei saanud, aga mind visati saatest välja. Interneti kommentaariumides said sellest tõelisest põhjusest aru vaid üksikud. Ma oleksin ju oma usaldusväärsuse treenerina kaotanud, kui oleksin terve eesti rahva ees peksa saanud. Peale saadet mitmekordistus minu õpilaste arv, mis oligi ju eesmärk. Mõnedest minu õpilastest tulid Eesti meistrid ja ka üks maailmameister, nimega Ainar Karlson. Tänu tuntusele otsustasin kätt proovida poliitikas. Tahtsin niiöelda maailma paremaks muuta. Tänu kunagise sümpaatia vastu Siim Kallase suhtes astusin Reformierakonda.
Kandideerisin KOV valimistel 2005 tänu millele olen täna Mustamäe halduskogu liige. Kandideerisin ka 2007 Riigikogu valimistel, mille kampaania ajal algasid minu jaoks suured pettumused. Minu jaoks oli oluline minu erakonna võit, mitte omakasu. Aga ümberringi nägin ma kuidas kandidaadid olid valmis häälte nimel üksteisel kõrisid läbi närima. Ka šokeeris mind see, kui rääkisin Keit Pentusele sellest, et treenin tasuta (olin ju kunagi ise samas olukorras) noori, kellel pole raha, küsis ta imestunult nagu lollile otsa vaadates: sa treenid tasuta? Tundsin ennast ebamugavalt. Ja hiljem märkasin üldse erakonnasiseselt, et inimeste heaolu ei ole üldse oluline. Tähtis on vaid hääled kätte saada. Mu maailm varises kokku. Ma ei tulnud erakonda ju võimujanust, vaid soovist midagi muuta paremuse poole. Kui 2008 oli esimene koosolek tulevaste 2009 KOV kohta, siis ütles Keit Pentus õpetlikult, et tuleb teha sellised ludadused, millest inimesed näevad omapoolset omakasu, et hääled kätte saada. Minu idee oli pakkuda välja reaalselt teostatavaid inimestele kasulikke ideid, tõsi küll, mitte sellel koosolekul, vaid hiljem Mustamäe piirkondlikel koosolekutel. Mulle vaadati taas otsa nagu lollile. Tahtsin erakonnast lahkuda. Mind veendi ümber. Ähvardati meedias mind mustata. Kaalusin siiski erinevaid erakondi, kuhu minna. Ma pole kindel, kuid kardan, et kõikides võimuerakondades valitseb samasugune ideoloogia. Sellepärast valisin Iseseisvuspartei, mille ideed on mulle südamelähedased.
Nüüd ilmselt mõtlete Teiegi, et olen loll. Aga sorry, mind ei huvita võim, vaid teha asju südamega. Jumal täitis minu kaks soovi, minust sai kikkpoksija ja ka baaritöötaja. Tegelikult oli veel üks soov, mis täitus: see, et Reformierakond võidaks 2007 valimised. Täna ma soovin südamest, et sisuliselt olematu partei, Iseseisvuspartei pääseks kunagi võimule. Avaldadasin Siioni tarkade protokollid vaid selleks, et näidata Reformierakonna tõelist palet. Mind visati erakonnast välja ja koduleht pandi kinni. Puudub oma meeskonnaliikmetest hoolimine, tähtis on vaid omakasu ja enda maine. Lugesin hiljuti läbi Ludwig von Misese "Liberalismi" ja mulle jäi liberaalsusest küll väga erinev mulje võrreldes Reformierakonnaga. Mis puudutab Siioni tarkade protokolle, siis ma pole neid isegi lugenud. Ma provotseerisin erakonda teadlikult, nad neelasid sööda alla. Olen kirglik maletaja. Püüan aimata ette erinevaid olukordi ja mõelda mitu käiku ette.
