MEIE AGNESE JA GABRIELINA

On selline tõestisündinud lugu, et kunagi plaaniti meist Innoga teha Kroonikasse pilte Agnese ja Gabrielina. See oli siis, kui Serbias Belgradis oli Eurovisioon, aastal 2008. Saime seal kokku Kroonika fotograafi Kristjan Lepaga, sattusime koos bussiga kontserdile sõitma, ning Kristjan rääkis, et toimetuses oli arutatud, et oleks vahva meist selline pildiseeria teha. Kroonika peatoimetaja oli toona Margus Müil. 

Mõte tundus meile väga äge, aga kuidagi ta sumbus ära ning jäigi tegemata. Nüüd me enam nii noored ja ilusad ei ole, aga siis olime ning ma arvan, et see foto oleks umbes selline välja näinud :) 

Imeilusaid jaane teile,

Agnes ja Gabriel, oi, vabandust, Irja ja Inno. 

Ja siin veel üks ikooniline stseen filmist, Agnes ja Gabriel liha söömas:

SEE AASTA SIIS JUBA 21 AASTAt KOOS!!!!!!!!!

See aasta on imeline aasta, kuna me kohtusime 21. mail ning meil täitus 21 aastat koos :) 

Pilt on tehtud Inno isa aias Kiisal.

20 AASTAT ERI! KROONATALV LISSABONIS

Läinud aastal jäin pooleli sinna, kus sündis Ella. Me esimene reis temaga oli Lepanina külalistemajja, kuhu me põgenesime Võru hullu kuumuse eest 2020. aasta suvel. Isegi sünnitusmajas oli nii palav, et ma ei suutnud sealt pikalt olla ning kamandasin Inno endale juba järgmisel päeval järele. Ella oli oma esimese reisi ajal nädalane.

Ülejäänud suve me veetsime Võrus, aga siis hakkas reisikihk jälle piinama ning otsustasime, et põrutame talveks Portugali. Oli koroonaaja tipp ning igal pool kehtisid piirangud. Vaktsineerimata inimene oli nagu pidalitõbine. Inno nägi korra Võru Maksimarekti juures vaksibussi ja ütles, et lähme vaktsineerime end ka ära, siis pole hirmu, et meid poole tee pealt tagasi saadetakse. Mina keelasin tal selle kategooriliselt ära ning tänu sellele me oleme siiamaani koroonavaksist puutumata (Inno ütleb nüüd, et mul oli õigus).

Inno kartis, et meid võidakse teel Portugali kinni pidada ning koroonapassi küsida, aga tutkit. Kruiisisime läbi Euroopa sedasi, et meid mitte kordagi kinni ei peetud. Hotellides ööbida ei saanud,kuna seal küsiti igal pool kas passi või vaksi ning mina ei tahtnud omale ora nina sisse surada lasta. Jäid üle Airbnb'd, nendest küsis Inno enne omaniku käest järele, et kas nõutakse ka passi või vaksi. Nood tahtsid ilmselt raha teenida ega tahtnud kumbagi. Nii me siis ööbisimegi Lätist Portugalini Airbnb'des ja väga tore oli. Võti jäeti postkasti ja meie võtsime selle sealt ära.

Oktoobris jõudsime Portugali ning šeikisime mõnda aega põhjas Apulias. Väga lahe mereäärne linnakene, soovitan.
Siis bukkisime omale kesklinnakorteri Lissabonist. Kuna keegi ei tahtnud koroonaajal reisida, siis olid kõik elamised üliodavad. Selle Lissaboni korteri tavahind kuu eest on 3000-4000, meie saime tonna eest. Kõik hinna sees.

Tegu siis lukskorteriga Monizi väljakul elu tuiksoonel. Seal me elasime oktoobrist aprillini ning nautisime seda, et olime ainsad turistid linnas. Kõik restoranid peale kahe olid suletud ning neist me käisime iga päev süüa ostmas. Turistikad olid kõik kinni. Tänu sellele me teame üht restorani Lissaboni kesklinnas, mis ei ole turistikas :D

Lissabon oli toona nagu kummituslinn. Kesklinnas olid kõik ärid suletud peale toidupoodide ja apteekide ning inimesi liikus linna vahel umbes sama palju nagu Antslas. Muidu mulle metropolid ei meeldi, liiga kärarikkad, aga Lissabon oli toona vaikne nagu küla. Kastanimüüjad tervitasid meid juba kaugelt, kui meid nägid, kuna me olime ainsad, kes neilt kastaneid ostsid.

Ebameeldivusi oli muidugi ka. Koroonahulluse tipus ei tohtinud Lissabonis jalutades seisma jääda, pidi kogu aeg edasi liikuma. Meie muidugi tegime vahepeal "pätti" ning tegime mõne kõrge hoone taga pikniku, ise piiludes, kas politsei ei näe.

Hästi tore ja huvitav aeg oli. Elada metropolis, mis oli lühikest aega oma ajaloos nagu välja surnud küla. Sellist võimalust ilmselt enam ei tule.

Ühel hetkel läks Lissabonis maru palavaks ning ka igavaks. Kolisime üle ookeani äärde Peniche'i, kuhu üürisime omale korteri sootuks soodsa hinna - 200 euro - eest kuus. Sealgi polnud üldse turiste. Käisime iga päev rannas ning rannarestoranis söömas. Kõik oli hirmus odav.

Siis hakkas aga see maskibisnes ära tüütama. Lõpuks pidi juba ka rannas maske kandma. Lugesin, et Eestis sellist maksihullust pole ning sõitsime mais Eestisse tagasi. Olime ära kaheksa kuud. Ella sai Eestis aastaseks. Tema hakkas käima kümnekuuselt.

Võrus möllasime Tamula ääres ning jalutasime Roosisaarel. Kuid oli veel üks asi - nimelt hakkas trükist välja tulema mu romaan Portugali kirjastuses Atlantico ning mul oli sellega tohutult tegemist - vaadata üle, kas kujundus sobib, milline pilt tuleb kaane peale jne.

Ma olin täiesti veendunud, et Portugali kirjastus ei taju mu raamatu hinge, on see ju Pronksiööst, aga nad tegid nii ilusa kaane, et ma kukkusin piltlikult öeldes pikali. Üksteisejärel avanevad punased nelgid :)

Nüüd jäi veel peamine - esitlus. Millal see teha? 2021. aasta sügis kulus mul laste ja raamatuga tegeledes. Ma poleks siis eluilmaski uskunud, et vaid poole aasta pärast algab Ukraina sõda.

Edaspidi juba sellest, kuidas me 2022. aasta kevadel taas Lissaboni läksime! Esimesel pildil mina koos vastsündinud Ella ja 5-aastase Roosiga Võrus meie kodutänaval, teisel Inno koos Roosiga, kolmandal Roosi meie Võru koduhoovis, neljandal Lissaboni jõulud meie Monizi väljaku korteris, viiendal Ella Lissaboni Hesburgeris ning kuuendal me kõik Peniche'is :)

 

VANUSEST

Paljud kurvastavad selle üle, kui aastad mööda lähevad ning vanust juurde tuleb. Mina mitte! 

Kui mu lapsepõlv oli ilus, siis teismeliseaastad ning kahekümnendad üks suur kannatus ning põdemine, kus üks haigus ajas teist taga. Lomabakas olin ma sünnist saati niiehknaa, aga siis hakkas teismeliseas ka puus nii hullusti valutama, et ma ei saanud öösiti magada. Peale selle tekkisid mul veel südamerütmihäired, tuli sõita isaga Tartusse kardioloogi juurde. Sama auto peale võttis isa ka oma 75-aastase tuttava Juhani, kel sama häda. Siis küll mõtlesin, et oi appi, milline ma veel 75-aastaselt olen. Kas üldse seda sünnipäeva näen :D  Vana Juhan tundus veel kobedamas seisus kui mina. 

Rütmihäired kimbutasid mind aastaid, pärast diagnoositi ka südameklapirike, mis olevat kaasa sündinud. Sain peale südamerohud. 20ndate alul ründas mind astma, sain astmapiibu ja disketid, mis ajasid rütmihäired veel hullemaks. Arst ainult vangutas pead ning mingit lahendust eiu pakkunud. 

Ja nagu sellest veel vähe, põdesin pärast seda veel kaks kahepoolset kopsupõletikku. Ühega oli mul 42 palavik ning pilt läks eest ära. Oleksin peaaegu et ära surnud, aga õnneks ikka ei surnud. 

Sellises hämus mu 20ndate algus möödus. 25ndaks eluaastaks olin nii hädises seisus, et kasutasin astmapiipu kaheksa korda päevas ning käisin haige puusa tõttu kepiga. Alatiseks jääb meelde, kuidas Tallinna kortermajas elades läks mu 76-aastane isa reipal sammul viiendale korrusele, mina aga komberdasin nagu vanamutt. Isa laenas mulle oma kepi, mille ma ostsin talle pärast infarkti. Tema seda enam ei vajanud, kuna oli infarktist taastunud. 

Sellise hädise 26-aastasena kohtasin ma Tallinnas - õppisin toona EHIs, prokuratuurist tulin tervise tõttu ära - Portugali poissmehi. Ühega neist arenes mul kirjavahetus ning ta kutsus mind enda juurde Lissaboni. Tahaks natuke reisida enne, kui ära suren, mõtlesin ning lendasin pikema jututa tema juurde. Teda minu haigused ei häirinud ning ta tahtis mind endale naiseks võtta, aga minu tervis läks Portugalis üha kehvemaks ning lõpuks ma tahtsin lihtsalt koju tagasi minna - põdema. Lubasin suvel tagasi tulla ja lendasin Eestisse. 

Olin pool aastat Eestis ning iga natukese aja tagant haige. Lõpuks tüdisin rohtudest, viskasin astmapiibu nurka ning südamerohud prügikasti. Tuleb, mis tuleb, ütlesin endale ning sõitsin üksi Tartusse. See oli 2005. aasta 20. mail. 21. mail kohtasin Rüütli tänaval Innot ning tundsin, et mul on väga hea olla. Midagi ma temast ei teadnud, arvasin, et üks suva üliõpilane, ning sest päevast me jäime kokku.
Ja mu tervis hakkas... imekombel paranema. Kui 28-aastaselt olin veel kõbi, siis 30-aastaselt elurõõmust pakatav, terve noor inimene.
Võib julgelt öelda, et 30-aastaselt minu elu alles algas ning sestpeale on ainult paremaks läinud. Ma sünnitasin 30ndates kaks last, kahekümnendates poleks see võimalikki olnud, ning 42-aastaselt veel kolmanda. Ella. 

Siiamaani on mu lemmikkümnend mu 40ndad, kuna mul on jõudu ja jaksu veel enam kui mul oli 30ndates, ning mul on tunne, et aasta pärast algavad 50ndad on veel paremad. Üks põhjus on kindlasti see, et ma tõesti hindan seda teist võimalust, mis mulle anti, ning seetõttu ei kaeble ma ka kunagi aastate möödumise üle. Vaid olen siiralt rõõmus selle üle, et saan elada. Ja tervena elada! 

Seetõttu teevad mulle alati ka nalja arutlused selle üle, kui vana inimene on vana ning mis vanuses tuleks ära surra. Inimene võib vana olla 20selt ja 90selt, see sõltub nii paljudest asjadest. Mis peamine - kellegi lootus ei ole kunagi kadunud, kui ta ise nii ei otsusta. Igal elul on loomulikult ka lõpp, aga elades ei ole mõtet ära surra või surmamõtteid mõlgutada, vaid elada ning ELU NAUTIDA.

Naudi niisiis seda iga, milles parajasti oled, täiega, vahet pole, mis su number on!

KUIDAS MIND TARTU NAKIST VÄLJA VISATI

Too setu naise Putiniga ühise laua taga istumine tõi mulle meelde naljaka seiga aastast 2010, kui mind suure käraga kirjandusrühmitusest NAK välja visati. Kuna Mari küsis, kuidas see täpselt juhtus, siis panen ka teiste jaoks eraldi kirja. 

Nimelt kutsus Johan Bäckman mind enne seda Helsingisse antifašistlikule konverentsile, mida korraldas Soome SAFKA ehk Soome antifašistlik komitee. Selle juhtfiguurideks olid Johan ise ja Leena Hietanen. Mina pidasin seal kõne sellest, kuidas minu isa Eesti leegionis venelaste vastu võitles. Seletasin põhjusi, miks paljud Eesti mehed toona natsiarmeega liitusid - alati ei olnud põhjuseks tohutu natsivaimustus, vaid lihtsalt teadmatus. Kui mu isa Klooga õppelaagris üle aia nägi, kuidas natsid juutidega käitusid, oli ta šokeeritud ning tema ja ta relvavennad lõid natsiarmeest lahku. 

Minu meelest on selline ajaloo selgitamine täiesti normaalne nähtus, kuna selgitamine aitab meil üksteist mõista, samamoodi me selgitasime Dozori liikmetega üksteisele oma vanaisade võitlusi, aga selgus, et kõik ei mõtle nii. Toona NAKis suurt mõju omanud Andra Teede (praegune ÕNNE seriaali stsenarist) hakkas NAKi listis valjuhäälselt minu väljaviskamist nõudma ning peagi ühinesid temaga ka teised. 

Põhiline etteheide oli, et ma istusin "okupatsioonieitajaga ühise laua taga." Ehk siis Johaniga, kes oli avaldanud arvamust, et Eestit ei okupeeritud. Saatuslikuks sai ühine laud. Oleks ma võib-olla põrandal istunud, kes teab, äkki mind poleks välja visatud.
Aga välja mind siiski visati ning sellest kirjutasid muidugi kohe ka kõik ajalehed. Kuidas tubli NAK oli okupatsioonieitajaga ühise laua taga istunud luuletajale koha kätte näidanud ning ta endi rüpest välja visanud. Vaid Olavi Ruitlane ja Veiko Märka olid vastu. 

Nojah, mis seal salata, loomulikult olin ka kurb, mul oli NAKiga pikk ajalugu, aga rohkem siiski üllatunud. Samas kui ma näen, mis toimub Eesti ühiskonnas praegu, siis ma saan aru, et see siis oli alles algus. Hullem oli alles ees. Ning hullem on veel ees. 

Teisest küljest - kas ma oleks siis ülepea üldse seda oma romaani valmis kirjutanud, kui mind ei oleks välja visatud. Minu jaoks kirjanikuna oli see väljaviskamine pigem hea. Ma olin sunnitud otsima uusi teid, mida ma ka leidsin. Aga kirjandusvabaduse jaoks oli see halb, kuna kirjanduse kõige hullem vaenlane on tsensuur.

Pildil mina NAKi aegadel Contra ja Wimbergiga. Oleme parajasti Tartu Ülikooli kohvikus esinemas.

20 AASTAT ERI! DOKUMENTIDETA VÕÕRAS LINNAS!

2020. aasta 17. juunil sündis meie perre kolmas laps ehk Ellake :)

Roosi oli algusest peale kindel, et sünnib tüdruk ehk siis temale õde. Ja tal oli õigus. Tuligi kolmas tütar. Roosit ja Ellat koos vaadates on mul nii hea meel, et Ella justnimelt tüdruk on. Neil on koos nii tore. "Minu parim sõbranna!" ütleb Roosi. Vahel nad muidugi kaklevad ka, aga mitte kunagi vihaga. Ella on juba viiene ka ning neil on üha rohkem ühiseid tegevusi. Näiteks nüüd käivad nad iga õhtu koos basseinis ujumas. Roosi õpetas eile Ellale vees kukerpalli ja hundiratta tegemise ära.

Aga see suvi, kui Ella sündis, oli maru kuum. Mäletan, et sünnituse päeval oli 30 ning sünnitusjärgsel päeval lausa 32. Palat läks hiiglama kuumaks ning ma käskisin Innol end sealt kiiremas korras ära viia. Õnneks lasti tulema :D Ellaga oli kõik korras ning ma ise olin samuti pärast sünnitust reipam kui kunagi varem. Olin juba 42, aga see oli minu kõige kiirem ja kergem sünnitus. Inno viskas mind öösel kell kaks Võru haiglasse ära ja läks tagasi koju, laste juurde.

Kuna oli koroona tipphetk, siis pidin minema palatisse ning olema seal, koridori peal liikuda ei tohtinud. Palatis võis olla ilma maskita.
Koroonatesti mulle ei tehtud ja selle järgi ma Võru haigla valisingi. Ei kujuta ette, et valude vahepeal oleks veel midagi ninna surgatud. Vaesed, kes pidid selle üle elama, minu kaastunne! Mina ei pidanud. Võru haiglas erilist paanikat polnud, aga ka sünnitajaid oli vähe. Ma sain ise valida, millist perepalatit tahtsin. Valisin väiksema, kuna ma olin ju seekord üksi, ilma Innota.

Ja nii see Ellake vastu hommikut sündiski. Inno oli väga üllatunud, kui talle helistasin, et JUBA :D Epiduraalist oli ka suur abi, ma tegin vahepeal isegi väikese uinaku, nagu Roosi sünnituse ajal.

Ühe öö ma sees olingi ning järgmine päev tuli juba Inno mulle Juuli ja Roosiga järele. Tegime haigla ees pilti ka. Pärast läksime koju, aga pidime sealt kähku ära põgenema, kuna meie Võru kodus polnud siis veel kodus konditsioneeri ning tuba läks nii palavaks, et isegi uste lahti hoidmisest polnud abi. Panime aga nädalase Ellakese autosse ning võtsime suuna Pärnumaale, Lepanina hotelli, kus on lahedad kämpingumajakesed, mida saab rentida. Panime ühe sellise kinni ning olime seal nädalakese. Käisime meres ja nautisime Lepanina oivalist restorani.

Põikasime ka naaberriik Lätti. Kuid! Seal tuli meil meelde, et issand, meil on ju kaasas DOKUMENTIDETA ISIK! Ehk siis Ella, kellele me polnud veel jõudnud passi teha :D Seega nädalane Ella oli tõega dokumentideta võõras linnas :D Tegime väikese tiiru ning sõitsime Lepaninna tagasi. Sest kes teab, pärast peab veel politsei kinni ja kus siis seda seletamist :D

Pärast sai Ella oma passi küll. Kui ta oli kahekuune - eesootava Portugali reisi jaoks!

Siin mõned pilldid :) Viimasel pildil hoiab suur õde väiksemat Lepanina hotelli kämpingus.

20 AASTAT ERI! 2020 - KOROONA KÜÜSIS

Nonii, 2020. aasta esimene pool. KOROONA. COVID2019 ja muud hirmsad nimetused. Igaühel on kindlasti sellest õuduste ajast omad mälestused, aga mina mäletan ennekõike seda, kuidas ühtäkki tundus, et elad vanglas. Ja kuidas inimesed olid jagatud eri klassidesse: vaktsineeritud ja mitte vaktsineeritud. Ja kuidas kõiki sunniti maske kandma. Ka astmahaigeid, kel isegi raske hingata. Ja rasedaid. 

Mina ju jäin Ellat ootama just siis, kui see laviin peale tuli. Olin arvel Tartus Maarjamõisas ning kaks korda ma sain isegi arsti juures ära käidud. Siis arvas arst, et parem, kui ma püsin kodus. Tuttavad jäid üksteisejärel haigeks, inimesed olid - tagantjärelegi tõusevad ihukarvad püsti - haiglates juhitaval hingamisel. Roosi pidi sel talvel Päkapiku lasteaeda minema, mul oli kõik kokku lepitud, aga siis jäi lasteaia juhataja raskelt haigeks ning pea pandi kõik lasteaiad kinni. Õnneks meil ei olnud vaja last lasteaeda panna. Juuli jäi ka koolist koju. 

Olime kodus ja käisime kordamööda poes. Mäletan, kuidas üksvahe oli hirm nii suur, et ei julenud välisukse linkigi puudutada. Äkki hakkab viirus külge. Inimesed pesid kõik poest toodud toiduained kraani all läbi, arestialused (loe: karantiinis olevad) tellisid omale toitu koju ja tänaval hoiti Jüri Ratase soovitusel 2 X 2 vahet. 

Jaanuaris jäid kõigepealt lapsed ja seejärel mina raskelt haigeks. Roosi sai selle viiruse naabrilastelt ning tal tõusis kiiresti kõrge palavik, mis kestis poolteist nädalat. Juulil viskas lausa 40 ning tekkisid ka krambid, pidime andma paratsetamooli ja ibuprofeeni korraga ning lõpuks veel viinaga üle hõõruma, et alla saada. Tema oli kaks nädalat haige ning pärast veel kuu aega väga nõrk. Mina - selleks ajaks neljandat kuud rase - olin nii nõrk, et pidin toas liikudes seinast kinni hoidma. Kaks nädalat oli kõrge palavik. 

Ainult Inno oli enam-vähem ok, temal viskas ainult 38 peale.
Kõik tuttavad põdesid raskelt, sõbranna ütles, et tema lapsed pole kunagi elus nii raskelt haiged olnud, aga ära ei surnud mu tuttavatest keegi. Ega sattunud ka juhitavale hingamisele. Meie saime ka terveks, aga pärast terveks saamist ma otsustasin, et siiski Tartusse sünnitama ei lähe. Väike armas Võru haigla tundus palju parem variant. Pealegi ma olin kuulnud, et seal sünnitajatele koroonateste peale ei pressita ning ma olin võtnud nõuks, et seda ma endale teha ei lase. Õnnestus! Mulle ei ole seda jälki ora mitte ühtki korda ninna suratud. 

Võtsin ühendust Võru haiglaga ning hakkasin hoopis seal vastuvõttudel käima. Lubati isegi ilma maskita tulla, kui seletasin, et olen astmaatik. Väga inimlik suhtumine. 

Muidu oli see kevad väga ilus. Käisime lastega palju värskes õhus jalutamas ning poes sedasi, et Inno hüppas kiiresti poest läbi, kui meie lastega väljas ootasime. Siis ei pidanud mina maski ette panema. Mul hakkas maskiga paha ning rasedana ma ei tahtnud seda endale teha. 

Õnneks ei nõutud maski söögikohtades väljas istudes ning seda võimalust me ka tihti kasutasime - Katariinas, Taevas ja Ränduri pubis. 

Lisasin mõned pildid 2020. aasta esimesest poolest :)

20 AASTAT ERI! TAGASI EESTIS

2019. aasta augustis tulime siis jälle tagasi Eestisse. Meil ei olnud toona nii palju raha, et lõunamaale elama jääda, ning teine põhjus oli veel - nimelt algas seitsmeaastase Juulikese koolitee. 

Juulike mõistagi ei läinud tavalisse kooli, Kesklinna või Kreutzwaldi, vaid Võru Järve kooli. Mis on üks - kui mitte KÕIGE - toredam puuetega laste kool Eestis. Kus on ülisõbralikud ning toetavad õpetajad, kes teevad endast kõik, et lapse koolitee oleks tore. 

Ka Juulikese koolitee algas väga toredasti. Oli 1. septembri aktus nagu ka kõigis teistes koolides, kus Juulike sai omale pihku päeviku. Pidin selle kahjuks ära võtma, kuna Juulike lõi sellele hambad sisse, aga tühja sellest. Isegi Võru linnapea Anti Allas oli aktusel kohal ning istus esimeses reas meie kõrval koos abilinnapea Sixten Sillaga.
Pärast seda hakkas Juulike koolis käima - kord nädalas õpetajaga kohtumas. Ülejäänud aja tegime igasugu vahvaid harjutusi kodus. Aga kahjuks võttis Juulile omale kõik viirused külge ning kui üks nädal oli ta koolis, siis järgmise või isegi kaks järgmist viirusega kodus. Aastakese me aga ära käisime ning vähemasti sai Juuli ka natuke kooliõhku nuusutada. 

Mida aeg edasi, seda vaevalisemaks meie jaoks aga see Juuli koolis käimine muutus. Innol tuli teda teiselt korralt alla ning pärast jälle üles tassida ning mina pidin teda jälle koolis kärust välja ning tagasi kärusse vinnama. Suure kõhuga oli see päris raske ning lõpuks võtsime Juulikese koduõppele.

Ah mis suure kõhuga? Ahjaa unustasin mainida, et septembris, kohe pärast lõunamaalt kodumaale jõudmist, jäin ma ootama kolmandat last ehk Ellakest :) See oli unistuste täitumine, sest kolmandast lapsest me olimegi nii väga unistanud. Ja juba lootuse maha matnud, kuna teda ei tulnud ega tulnud. Noh, nagu praegu selle Lurich'iga, keda Ülo nii kangesti ootab. Mõtlesin, et mis siis ikka, kaks last on ka tore, aga siis... Ta tuli!!!! 

Kuid ka oma kõige koledamates unenägudes ma poleks suutnud arvata, milliseks kujuneb Ella sünniaasta 2020... Sellest aga järgmises osas! Piltidel siis Juulikese aktus, Roosi Tamula rannas, Tartu Lõunakeskuses söömas, selfi Juulikesega ja Juuli ning Roosi koos lustimas :) 

VEEL LAHEDAID PILTE 2019. AASTA REISIST :)

Prantsusmaal piknikul, Juulike janu kustutamas, Roosi meie Hispaania kodulinnas, selfi Lissaboni kesklinnas ning Roosi kohtub taas tuttava hobusega :) 

20 AASTAT ERI! 2019 - TAGASI LÕUNAMAALE!

Sel aastal läksime jälle lõunamaale. Aastatagune käik jäi lühikeseks ning see majake, kus kümme päeva veetsime, sai selle ajaga väga armsaks. "Unistuste maja!" ütles kolmeaastane Roosi, kui selle ukse lukku panime. Oli tõesti. Väikeses armsas linnakeses, vaikus ja rahu ning maaelu (kitsed, kuked ja kanad!) ümberringi, keset rohelust. Oliivipuud õue peal. Armusime ära. Ja hakkasime Võrru naastes tagasimineku plaani pidama.

2019. aasta märtsis läksimegi. Juulil oli Eestis tohutu nohu ning veel Lätis ja Leedus voolas tal tatti ninast, aga Poolas tervitas meid soe päike ning nohu lõppes kui imeväel. Kuna meil olid pardal lapsed, siis väga pikki sõidupäevi teha ei saanud. Juuli on muidu tore reisisell, aga pärast kuuetunnist sõitu hakkab nihelema ning torisema. Hea, et niigi kaua vastu peab, osad angelmanid ei kannata üldse autosõitu. Meil on vedanud.

Tegime nõnda, et paar päeva sõitsime ning siis tegime puhkuse. Poolas tegime lausa kaks sõiduvaba päeva. Käisime ümbrust avastamas ning lastega poes. Üks koht, kus me alati peatume, on Biyalystok Valgevene piiri ääres. Seal on üks väga mõnus ning lastesõbralik hotell, mille grill on lahti 24 h. Vahet pole, mis kell tuled, süüa saad alati. 

Kuna meil toona rahaga priisata polnud ning eelarve oli väga väike, siis otsisime selliseid öömajasid, mis poleks kallid. Üle viiekümne euro me ööbimise eest maksta ei saanud. Otsisime niisiis maamajutusi kõrvalistes kohtades, kus sai öömaja 30-50 euro eest ning laste eest polnud vaja juurde maksta. Kord kohale jõudes tuli peremees lehmadega karjamaalt. See oli Poolas ja seda oli väga vahva vaadata.

Prantsusmaa oli meile toona väga kallis, aga me leidsime ühe toreda ökokämpingu, kus saab ööbida haagissuvilates või telkides, seal oli öö vaid 20 eurot. Asus see Hurielis ning seal oli lahkem pererahvas, keda ma olen kunagi kohanud. Lastele pakuti saabudes tulel grillitud vahukomme ning meile veini. Oleme sinna ka hiljem naasnud - ei ole ju mõtet raha huugama panna, kui ka odavas kohas on tore olla. Kui Hurieli kanti satute, soovitan soojalt. See on metsavahel ning seal saab ka pesu pesta. 

Lõpuks jõudsime tagasi oma "unistuste majja." Olime väga õnnelikud ning jäime seekord lausa pooleks aastaks. Suvel läks siin aga väga palavaks ning kuna konditsioneer oli toona korrast ära, siis olime sunnitud lahkuma. Veetsime kuu aega Portugalis ookeani ääres telkides - alul Peniche'is ning pärast Espinhos Telgielu on aga telgielu. Kuu aega kannatab kuidagi välja, aga pärast seda on juba piin. Muidu oli Espinho kämping ülitore ning kämpingul oli ka oma puhvet, mis meie lastele väga meeldis. 

Augustikuuks sai meil telgist lehepuru koristamisest villand ning suunasime autonina taas Eesti poole. Selleks oli veel üks oluline põhjus - nimelt oli meie Juulikene saanud seitsmeaastaseks ning teda ootas esimene klass Võru Järve koolis. Tahtsime jõuda aktusele.
Nädal aega enne aktust olimegi päral ning Juulike osales tähtsalt oma esimesel koolipäeval. Sai isegi päeviku, mida kohe närima hakata proovis :D 

See sügis Eestis oli väga ilus. Saime maailma kõige poarema uudise. Kuid sellest juba järgmises osas. 

Siin mõned pildid meie 2019. aasta reisist. Roosi oli neljane ning Juulike seitse. Esimesel pildil mina tee peal, Roosi issi seljas turnimas, Juulike Byalystoki hotelli mängualal, Roosi ja issi Peniche'is telkimas ning Roosi Espinho kämpingus oma lemmiku kummist ükssarvikuga.

ME KODUKE 2018. AASTAL

Me kodukene 2018 aastal :D Nüüd oleme hulka mööblit välja vahetanud, aga väike ja tagasihoidlik on ta siiamaani. Roosi oli siis kolmene, kui me siia esimest korda tulime.

VEEL MÕNED 2018. AASTA REISI PILDID :)

Roosi korjab Poolas võililli

Jõudsime Saksamaaale! 

Piknik Prantsusmaal

Lõpuks ometi Hispaanias! 

Rahulolev Juulike autos :) 

20 AASTAT ERI! TAGASI LÕUNAMAALE!

Kus siis pooleli jäime? Ahjaa, pärast aastapikkust tasuta töö tegemist hakkas Eestinen meile lõpuks nii palju sisse tooma, et jaksasime endale ise poest süüa osta. Ei pidanud enam Toidupanga konservidega leppima. 

2017. aastal ei reisinud me vaesuse tõttu kuhugile, aga 2018. aasta kevadel, kui Eurovisiooni korraldas LÕPUKS OMETI meie toonane lemmikmaa Portugal (Salvador Sobral võitis 2017. aastal!), tekkis meil mõte, et mis oleks, kui... põrutaks Euroks Lissaboni!!! Oleme juba kord sellised, et kui meil mingi mõte meil pähe kargab, siis teeme selle ka teoks. 

Pakkusime Lõunaeestlase portaalile, et teeme sellest ka reisikirja. Mõeldud-tehtud! Kirjeldasime kõiki riike, mille teel Eurovisioonile läbisime, nii humoorikalt kui oskasime ning nautisime täiega oma reisi. Juulu oli siis kuus ning Roosike kolmene. Reisi algus oli, kuidas nüüd öeldagi, vaevaline... Roosi arvas, et lähme Rimisse ning karjus Rimist möödudes kuni Lätini välja, et "LIMISSE!" Ja oksendas Mõniste kandis end täis. Juuli seevastu oli meil juba reisihundiks treenitud ning nautis jalgu kõlgutades ning autoaknast maastikku jälgides lõbusasti teekonda. 

Mõned tagasilöögid olid veel. Saksamaal tekkis Juulil autos kerge kramp ning pidime teda bensuka vetsus veega turgutama. Õnneks läks see ruttu üle ning saime teekonda jätkata. 

Algne mõte oli meil üürida midagi Portugalis Castelo de Vide'i kandis, kus mul on palju sõpru, ning sõita sealt Lissaboni, aga Eurovisiooni tõttu olid kõik elamised kinni pandud. Innol õnnestus leida üks vaba elamine hoopis Hispaaniast. Extremadura maakonnast. Kümne kilomeetri kaugusel Portugali piirist. Mis peamine - see oli soodne. Raha oli meil toona vähe ning luksvilladest võisime vaid unistada. Üürisime niisiis selle tagasihoidliku ning odava majakese ühe väikese linnakese servast. 

Kohale jõudes oli põhjust rõõmustamiseks, kuna majakese ümber oli suur aed, kus lastel oli palju ruumi mängimiseks. Olime väga rahul.
Eurovisioonile me aga ei jõudnudki. Ilm läks Hispaanias ja Portugalis nii külmaks, Lissabonis oli ainult 13 kraadi, et pidasime paremaks Extremadurasse jääda. Ja niisama olemist nautida. Ostsime kohalikust poekesest turskakala, värskeid asparaaguseid ja viigimarju ning lihtsalt puhkasime. Inno ja Roosi pidasid hoovis veepüstolitega veesõda. Mina pidasin romaani kirjutamise plaani, esimene osa sellest oli mul ju juba valmis, Võrus kirjutatud, aga mul polnud veel nii palju jaksu, et jätkata. Juuli krambid ja nende pärast magamata ööd olid tekitanud meeletu unevõla.

Huvitav oli aga see, et Hispaanias ning Portugalis Juulil krampe ei olnud. Sain end üle pika aja välja puhata. Tuli lihtsalt vaadata, et ei läinud temaga keskpäeval välja, kuna Angelmanid taluvad kuuma kehvemini kui tavainimesed. Küll tunnevad nad end suurepäraselt konditsioneeritud toas ning õhtul väljas, kui on jahedam. 

Veetsime Hispaanias kümme päeva, nii pikka puhkust saime endale lubada, ning keerasime siis autonina taas Eesti poole. Kahju oli lahkuda. Roosi leidis endale juba mänguväljakul sõpru ning vaatas igatseva pilguga linnakese kooli poole. Kujutasin ette, kui tore oleks teda sellesse kooli panna. 

Aga see polnud veel see kord. Kuid meie tee Hispaaniasse, oma Hispaania koju oli saanud alguse. 

Lisan pilte sellest ajast :) 

Ülal mina majakese laua taga söömas, Roosi Castelo de Vide'is hobusega ratsutamas, Roosi meie linnas kolmeselt, rõõmus Juulike ning tagasi Eestis - Kubijal.

20 AASTAT ERI! SUURE VAESUSE AASTAD

Kui te arvate, et Eestinen hakkas meile kohe raha sisse tooma, siis eksite. Need olid suure vaesuse aastad. Toidupanga sprottide ning säilivustähtaja ületanud leiva maitselised aastad. Pea aasta otsa tõlkis inno uudiseid oma lõbuks, saamata selle eest pennigi tasu. Olid vaid lastetoetused, aga paljuke neid kahe lapse eest saab, ning Juuli toetused. Õnneks Võru linn andis sügava puudega lapsele 200, see oligi meie põhisissetulek, riigi poolt oli toona vaid 80 eurot. Ja no töötutoetus, mida Innole maksti, oli ka naeruväärne - 118 eurot :D

Inno otsis omale lisatööd. Tõlkis venekeelseid tekste ühele firmale. Ja otsis ööl kui päeval tööd. Saatis igale poole oma CV-sid. Kandideeris autotehasesse, farmi, koristusfirmadesse, telefonimüüjaks, ajakirjandusväljaannetesse, sajasse erinevasse kohta. Küll Eestis, küll Soomes, küll Poolas, küll Portugalis. Ühte Soome farmi teha isegi kutsuti. Asus see vist Kuhmos. Aga kui minema oleks pidanud, läks ilm nii külmaks, et pidasime paremaks mitte minna. Tagantjärele oleme mõelnud, et ilmselt oli see märk. Sest kui me oleks Soome farmis tööle hakanud, poleks Innol eluilmaski olnud aega teha edasi Eestineni. Ning me ei oleks praegu siin.

Pärast seda otsustasime, et olgu kui raske tahes, teeme ikka oma Eestineni edasi ning küll ta ükspäev ka MIDAGI sisse tooma hakkab. Ega meil palju vaja ole. Pidudel me ei käi, alkoholi ei joo, narkot ei pane, nende asjade peale ei lähe üldse. Mulle piisab paarist kleidist ning kahest paarist kingadest. Uutest kollektsioonidest pole ma üldse huvitatud. Kosmeetikat ma ei kasuta. Ainult raamatuid ostan vahel. Ja ajakirju.

Tegime Eestineni ja käisime lastekärudega Toidupangas konservide ja säilivustähtaega ületama hakkavate leibade järel. Vahel anti sealt ka banaani ning lastele komme. Apelsinimahla ikka veel osta ei jaksanud, aga kord tõi Karmen meile kastitäie punasesõstramahla ning sellest jätkus pikemaks. Aimetädi jälle tassis lastele mustikaid ja maasikaid ning enda keedetud maasikamoosi. Ülo pakkus kalu ning enda tehtud kalakonserve. Niimoodi, tänu lahkete Võru inimeste abile, saime hakkama.

Ja siis, ühel hetkel, täiesti ootamatult... hakkas Eestinen ka midagi sisse tooma. Nii palju, et jaksasime endale ise süüa osta. See oli väga hea tunne. Mõne aja pärast isegi apelsinimahla. See oli veel parem tunne. Kui esimest korda lastele Rimist uued riided osta jaksasime, oli juba uhke tunne.

Ehk see elu, mida elame, ei ole tulnud niisama, sülle kukkudes. Kõige nimel on pingutatud ning tehtud tööd.

Jumal tänatud, et me sinna farmi tööle ei läinud, mõtlesime Innoga. Ega sellest midagi välja poleks tulnud niikuinii. Juuli vajab ju 24/7 järelevalvet ning on parem, kui seda koormat saab teisega jagada. Siis ei kustu ära vaimselt ega füüsiliselt. Kui tuleb tralliöö, siis saab kordamööda magada ja nõnda edasi.

2018. aastal me enam teist tööd ei otsinud, Inno loobus ka tõlkimisest, kuna selle eest maksti väga vähe. Keskendusime täiega oma ettevõtmisele ning lastele.

Vaikselt hakkas ka idanema mõte minna tagasi lõunamaale. 2018. aasta kevad pakkus selleks suurepärase võimaluse, aga sellest juba järgmises osas :)

Esimesel pildil Inno lastega Tamula ääres unistamas, Juulike me Võru korteris, mina Roosiga Tamula ääres, Juulike põrandal mängimas ning kaheaastane Roosinups :)

Ülal Inno Juuliga Tamula ääres, siin mina Roosiga ning lapsed: