PR ja kodanikuajakirjandus

On hämmastav, et PR-firmade poolt toodetud rämps, mis veel viis aastat tagasi lendas ajalehetoimetustes joonelt prügikasti, on tõusnud täna erilise au sisse ja seda nimetatakse nüüd kodanikuajakirjanduseks. Ning suurest osast neist, kes nimetavad end ajakirjanikeks, on saanud PR-firmade käepikendus. Ptüi!

Äripäev on võtnud sabast kinni PR-firmadel, kes valitsevad viimasel ajal üha võimsamalt meediaruumi, kasutades selleks ära kaht vahendit - online- ja kodanikuajakirjandust.

Kui veel viis aastat tagasi lendas enamik pressiteateid prügikasti, siis täna edastavad Delfi ning Postimehe, Õhtulehe ja Äripäeva enda online-kanalid pressiteateid väsimatult, või õigemini üksteise võidu. Jääb mulje, et infot justkui on tohutult, aga valdava osa sellest moodustab klassikalise ajakirjanduse mõistes rämps või nagu Eesti ajakirjanduse raudne leedi Marjustin leebemalt väljenduks - müra. Küll aga hõõruvad rõõmust käsi PR-firmade juhid ja omanikud, sest nemad teenivad ogara võidujooksu pealt hästi - kõik ette söödetu läheb sisse!

Kohati jääb mulje, et Oliver Kruuda, kes hakkas oma Kalev.ee saidil tonnide viisi uudiseid tootma, umbes nii nagu komme, et seesama Kruuda on muutunud Eesti ajakirjanduse uueks ebajumalaks. Esiteks tõstis Kruuda pressiteated uuesti au sisse, kus nad püsivad tänaseni. Nii nagu Kruuda valis välja teatud persoonid, kellest tohtis kirjutada ainult head, ja teatud persoonid, kellest ainult halba, on sama teed minemas ka ülejäänud ajakirjandus. Seda olukorras, kus Kruuda enda meediaimpeerium on juba ammu hävinud. Küll aga sai Kruuda oma 150-miljonilise rahasüstiga meediaruumi hakkama sellega, et meedia muutus üha enam äraostetuks, kui nii võib väljenduda. Äraostetuks nendesamade PR-firmade poolt, kes praegu meediaruumi valitsevad.

Lisaks Delfile ja ajalehtede online-kanalitele on PR-ettevõtete jaoks suurepäraseks kanaliks saanud nn kodanikuajakirjandus. Kus inimesed vabatahtlikult oma vabast ajast edastavad pressiteateid. Näiteks Facebookis, kus üha enam ettevõtteid algatab eri kampaaniaid. Või siis algatatakse kampaania, mida toetab vastav lehekülg Facebookis. PR-teatest on saanud kodanikuajakirjanduse sünonüüm, üha uued ja uued kodanikuajakirjanduse väljaanded avaldavad ajakirjanduse nime all rahumeeli sedasama rämpsu, mis veel viis aastat tagasi toimetustes joonelt prügikasti lendas. Ning PR-firmad toodavad seda innukamalt seda rämpsu juurde, nimetades seda "positiivseks infoks". Ning ajakirjandus ise, saamata toimuvast aru, on asunud võistlema nende nn kodanikuajakirjanduse väljaannetega. Jooksma võidu Facebookiga, mis on kahtlemata juba ette kaotatud jooks, sest ükski klassikaline ajakirjandusväljaanne ei suuda toota mitte kunagi sel määral rämpsu kui suudab nn kodanikuajakirjandus.

Mis on tulemus? Eelkõige see, et lehest pole enam mitte midagi asjalikku lugeda. Ega ka kuskilt mujalt. Igal pool, juba ka teles ja raadios keerleb seesama rämps, mis on sündinud teatud PR-ettevõtete kontorites, ja mida eri väljaanded isemoodi soustis ja vahus serveerivad. Ajalehest on saanud samasugune pinnapealne soga ja sel, mida kutsutakse kodanikuajakirjanduseks, pole ajakirjandusega mingit pistmist. Kui ajakirjandus ise simuleerib päris ajakirjandust, siis kodanikuajakirjanduse kohta võib öelda, et see simuleerib simulatsiooni. Kusagil pole näha seda klassikalist kodanikuajakirjandust, kus kodanikud edastavad tekstilist või pildilist materjali nendega toimuva või toimunu kohta. Selline kirjutamine nõuab suurt kodanikujulgust, mida totalitaarses ühiskonnas üles kasvanud inimestel jätkuvalt napib. Kodanikuajakirjanduse arglikke katsetusi võib leida anonüümsest kommentaariumist, ent seal on raske eristada väljamõeldist tegelikkusest. Nii on ajakirjandusliku materjali hankimise raske ja vastutusrikas koorem jäetud Eestis endiselt üksikute allesjäänud päris ajakirjanike õlule.

Väga tahaks lugeda lugusid elust enesest, ilma PR-vahuta, olgu selle nimi siis päris- või kodanikuajakirjandus. Sellised lood olid tavalised 1990ndate algul, kui PR-firmasid Eestis veel ei tuntud, ent praegu enam meedias naljalt algupärast, ajakirjaniku enda ideest sündinud materjali ei kohta. Kõik on üks suur PR-, vabandust, kodanikuajakirjandus.