Abielu kui eesmärk?

Margus Kiis arvamusartikli juures ajakirjas Anne.


Viimasel ajal on hakanud Eesti ajakirjades ilmuma huvitavaid seisukohavõtte, mis oleks pärit justkui mingist möödunud sajandi alguse väljaandest. Lähemalt ühest neist.

Värskes ajakirjas Anne (7/2007) kirjutab üks ajaloolane ja galerist Margus Kiis (32) sellest, kuidas mõistlike inimeste kooselud püsivad paremini, ning kiiresti lähevad lahku rumalad ja kogenematud (iseenesest huvitav vastandus: mõistlik-rumal). Üldiselt võib Kiisi jutust aru saada, et abielu kui koospüsimise vorm ongi elu ülim eesmärk ja ülim tarkus on kohaneda selle rutiini ja tüdimusega, mis iga abieluga Kiisi arvates paratamatult kaasneb. Ja kui lapsed, siis enam lahkuminekut lubada ei saa. Ja ülim saavutuste tipp on siis see, kui pealtnäha täiesti sobimatud paarid koos püsivad.

Jaa-jaa. Aga minu ema ja isa elasid koos, lõpuni (ema surmani), kuigi olid täiesti sobimatud, olid siis Kiisi jaoks justkui etalon. Ma ei tea, palju neil seda va mõistlikkust oli, aga arvan, et keskmiselt. Raske on mõistlikkust hinnata, ilmselt on Kiisil mingid riistapuud, millega seda mõõta. Mul neid käepärast pole.

Ja muidugi olid kindlalt koos püsinud ka minu vanavanemate kooselud. Seda siis samuti vähemalt ühe osapoole surmani. Kiisi jaoks siis igati „arukalt“. Ja ma ei hakka siinkohal lahkama neid jubedusi, mis nende pealtnäha „mõistlike“ kooselude varjus toime pandi.

Aga minu elu suur unistus oli põgeneda sellest põrgust, mis oli minu ema ja isa „mõistlik“ kooselu, mis oli täis pisaraid ja vägivalda. Aga see oli kindel kooselu, mida siis Kiis omakorda taevani kiidab. Ja võib arvata, Kiisi loogikast lähtudes, et vanasti olidki inimesed mõistlikumad, sest kõik kooselud püsisid ilusti koos. Ja Kiis siis esindab seda vana „mõistlikku“ generatsiooni. 10 punkti Kiisile, kes seda lippu veel kõrgel hoiab! Samas pole ma veendunud, et inimeste mõistlikkus on ajas muutunud. Või mis on mõistlikkus- kogum arvamusi ja tõekspidamisi, mille on genereerinud inimese mõistus lähtuvalt olemasolevast informatsioonist. Ja ma pole kindel, et vanasti oli inimestel rohkem infot. Samas pole ma kindel, et neil seda ka vähem oli, eriti mis puudutab inimeste omavahelisi suhteid, kooselu, armastust ja õnne.

Aga uuel ajal minnakse kergesti lahku ja ollakse niisiis rumalad (Kiis ise ka tunnistab, et tegelikult läks oma esimesest naisest pärast viieaastast kooselu lahku, aga enda puhul põhjendab seda mitte rumaluse, vaid kogenematusega, kuna abiellus 18aastaselt). Ja ka mina olin siis tõenäoliselt rumal, et oma naisest lahku läksin. Sest kogenematu ma ei saanud ju olla, abiellusin 24selt ja olin naisega olnud 13 aastat koos. Aga ma ei tahtnud oma lastele sellist saatust nagu oli mul endal. Kiisi loogika kohaselt on suurim tarkus see, kui lased kõik, ka omaenda patud nuhelda oma laste peal. Aga see pole muud kui piiblitarkus. Nagu seegi, et maakera on lapik. Ja et neitsi Maarja sai jumalaga lapse. Kes piiblitarkusi teab, see ongi tark. Seda teab ka Kiis. Ja olgu saatus talle armuline.

Kiis üritab väita, et mees saab oma seksivajadusest üle, kui ta seda väga tahab. Aga mina näen siin probleemi. Sest ma ei usu hästi seda juttu, et mehed oma ürgset paljunemistungi mingil moel saaksid maandada, näiteks palvetamisega. Alla surutud seksuaalsus tekitab perversseid aistinguid ja soove. Ja kuigi piibel tundub olevat paljuski kirjutatud selleks, et looduslikke tunge kontrollida, pole see ometi õnnestunud. Ma ütleks, et efekt on olnud vastupidine. Sest sellise loomulike tungide kontrolli tulemuseks on nähtused nagu pedofiilia, sadomasohhism, vägistamised ja homoseksualism. Vägivald laiemas mõttes. Perevägivald. Kõikvõimalikud sõjad. Ma ei kujuta ette vägistamas, sõdimas ja üldse vägivaldsena seksuaalselt rahuldatud meest, sellist, kes on oma naissoost partneriga vähemalt korra nädalas seksuaalvahekorras. Aga miks ta ei võiks siis olla oma partneriga korra nädalas vahekorras? Kellele või millele sellest halba sünniks? Miks ei võiks mees partnereid vahetada, kasvõi lahutada, niikaua kui leiab selle sobiva, kellega saab olla korra nädalas vahekorras ja elada püsivalt koos. Sest mina väidan, et kui mees on abielus ja endiselt õnnetu, siis on ta liiga vähe lahutanud. Ja see jõud, millest räägib Kiis, millega ta soovitab sobimatus suhtes karisid ületada, kanaliseerub enamasti vägivallana. Kas siis oma lähedaste või teiste peal.

Kiis on olnud väga vägivaldne oma netikommentaarides, olen täheldanud. Näiteks nimetas ta mind skisofreenikuks, kuigi ta pole esiteks arst ega mind üldse uurinud. Ja selliseid Kiise on kommentaariumides, eriti Delfi juures oi-oi kui palju. Kus siis kleebitakse süütutele inimestele külge karme silte ja elatakse muul moel välja oma vägivaldsust. Ilmselt elavad need kommentaatorid samadest põhimõtetest lähtuvalt nagu Kiis, kes siis selleks, et oma pere-elu korras hoida, kanaliseerivad pulbitsevat vägivaldsust teiste peal. Ja seda vägivalda on väga palju. Ma tunnistan, et Ingridiga koos elades ja üritades asja „mõistlikult“ võtta, muutusin ma ise ka vägivaldsemaks, seda just väljaspool kodu. Näiteks töö juures. Minust sai auahne karjerist (õnneks mitte pedofiil!). Ja kui ühiskond peab sellisest vägivaldsusest lugu (õnneks, nagu peab ühiskond lugu ka näiteks sõjapidamisest), siis oli kõik korras, kuigi ma ise endale sellise karjeristina eriti ei meeldinud. Sest sisimas ei meeldi mulle teiste arvamustest üle sõita, teistele halvasti öelda. Aga sobimatust suhtest tärganud vägivaldsus aitas mul kõhklustest üle olla. Ent nii vägivaldseks ma siiski ei muutunud, et Kiisiga sarnaselt oleks hakanud kellelegi karme hinnangulisi silte külge kleepima. Selleks on vaja ikka erilist toorust (ilmselt siis vähemalt aastapikkust pausi seksimises) ja mina ei saa vajadusest selleks lihtsalt aru. Miks peaks olema vaja kedagi skisofreenikuks nimetada? Pigem vastupidi, kes teist skisofreenikuks sõimab, annab aluse teda ennast selles kahtlustada. Kõige räigem hinnang, mida olen viimasel ajal kasutanud, on olnud „põssa“ Triin Olveti, selle Postimehe toimetajast vägivaldsete kommentaaride autori kohta, sest Postimehes avaldatud pildi peal näeb ta tõesti välja nagu põrsas, selliste ümarate pruntis põskede ja püstise ninaga tegelane.

Võib arvata, et omadega on Kiisi stiilis „mäel“ ka Postimehe vastutav väljaandja Mart Kadastik, kes naisele kodus paha sõna ei ütle, aga mind sõimas Postimehe veergudel seksihulluks. Ilmselt seksib ka Kadastik haruharva. Toorutsemist ja vägivalda kohtab väga tihti äris ja poliitikas, eriti kõrgemal tasemel. Riigikogu liikmed sõimavad teineteist päris tihti, sellest on kirjutatud ajalehtedes. Õnnelikud on need, kes saavad oma vägivalda välja elada töö juures. Näiteks spordis. Täbaram on olukord neil, kel seda võimalust pole ja kes satuvad vangi süüdistatuna laste ahistamises, peksmises või tapmises.

Pärast kohtumist Irjaga mul enam vägivaldsusega probleeme pole. Mul pole vaja end millekski sundida, ma ei pea kannatama. Ja ma meenutan kergendustundega neid auahne karjeristi aegu, kus ma pidin oma vägivaldsuse kuskil mujal kanaliseerima. Nüüd on see minu jaoks möödas. Ja ma olen õnnelikum kui kunagi varem. See ei tähenda samas, et ma ei võiks hea seista oma au ja väärikuse eest, mida on üritatud rünnata. Ilmselt siis kadedusest, et ma olen vabanenud oma endisest vägivaldsest elust, reetnud teised, kes peavad edasi virelema. Ja see, et ma olen õnneliku kui kunagi varem, ei tähenda, et ma peaks olema poksikott nende jaoks, kelle vägivaldsus vajab väljaelamist.

Ma väidan, et mõistlikkusest suhtes ei piisa. Vaatamata sellele, et mina suutsin oma abielus Ingrid Tähismaaga end vaos hoida (ma ei läinud talle kordagi kätega kallale) ja püüda läheneda „mõistlikult“ (rahuldasin end ise käega, ei joonud ega suitsetanud, tegin sporti, rabasin kõvasti tööd, ei vaadanud enam võõraid naisi, tegelesin lastega), lõppes asi sellega, et hoopis Ingrid hakkas vaatama teisi mehi ja muutus minuga ikka üha enam rahulolematumaks. Kusjuures rahulolematus muutus seda suuremaks, mida rohkem ma nii enda kui temaga „tööd“ tegin, mida tublim ja „targem“ ma olin. Ehk siis, sellest ei piisa, kui mees Kiisi järgi endale uusi armumisi ei luba, see muudab mehe naise jaoks ikkagi üha vähem atraktiivseks.

Ma võin oma kogemusele tuginedes väita, et inimene ei saa (siin ilmas) enne rahu, kui leiab sobiva partneri. Elu muutub värvilisemaks, taevas sinisemaks ja rohi rohelisemaks, ja seda ilma antidepressantide, alkoholi või teiste uimastite ja mõnuaineteta.

Mis Kiisi puudutab, siis tema arvamusavalduse järgi võin oletada, et tema uus suhe on sama õnnetu kui see, mille ta juba lahutas. Ning et ta pigem nutab taga oma esimest suhet, kuna praegune on veelgi jubedam. Tõesti, ma ei tahaks olla Kiisi olukorras. Talle terendab olukord, kus tal on kaks eksabikaasat koos lastega, kes teda üksteise võidu kotivad. Hirmus! Ja selle asemel, et eluga edasi minna, on Kiis otsustanud kindlameelselt kannatada. Surmani.