Matustest

Viimane sissekanne oli siis isalt, kes hakkab nüüd siin meie blogis samuti regulaarselt sõna võtma.

Meie aga käisime eile matustel. Või kuidas tuha merre puistamise kohta öeldaksegi? Kas matus või mis?? No mina ütlen matus. Nojaa, ja Kaberneeme sadamas tibutas vihma, kui kohale jõudsime. Sellist udupeent vihma siis. Kaatrit polnud veel kohal. Läksime isa ja Innoga sadama restorani, kus tellisime endale ühed kohvid. Mu vanem vend oma perega oli juba kohal. Meeleolu oli nukker, pinev, naljakas. Et mida siis öelda. Ja peaks nagu kurb olema. Minu kohuseks oli olnud tuua kohale urnid, kus sees mu tädi ja täditütre maised jäänused, ja ma olin seda ka kohusetundlikult teinud - Ameerikast, kuhu nad olid elusast peast sõjaajal põgenenud. Jätsin urnid autosse, tagaistmele, kuna kuidas sa ikka nad restorani kaasa võtad. Jõime kohvi. Ikka ei osanud midagi öelda. Kurb olin muidugi. Ma ei saa nüüd enam tädile Ameerikasse külla minna. Ja mu täditütar ei räägi mulle enam kunagi, kuidas ta ei tea, kas afgaan Kabir on talle ikka meheks sobilik või mitte. Mu tädi ei saada mulle enam kunagi 1000 dollarit. Noh, nüüd on mul muidugi endal raha, aga ikka.

Tahaksin tädile öelda, et see oli tal pagana õige mõte, kui ta ütles, et vali endale amet selle järgi, mis on su hobi. Ja minu hobi on kirjutamine. Mida paganat sa sinna prokuratuuri otsisid, küsis ta minult, kui talle kaebasin, et ma ei suuda, ei suuda enam seal töötada. Ja et tule ära, ma maksan su õpingute eest, mine uuesti ülikooli. Aitäh, tädi, see oli mu elu õigeim otsus, tulla prokuratuurist ära. Aga ma valetasin sulle. Ma ei plaaninud sugugi inglise keele õpetajaks hakata, nagu ma sulle lubasin, kuigi must sai anglistika üliõpilane EHIs. Mul oli hoopis salakaval plaan teha natuke aega nägu, nagu ma õpiks ülikoolis inglise keelt, ja siis parajal hetkel end ainult, ainult kirjandusele pühendada. Sest vaata, ma olen kirjanik, tädi, ja kirjanik ei saa olla samal ajal ka keski muu. Kirjanik peab olema ainult kirjanik, muidu on ta väga sitt kirjanik, nagu mina olen olnud. Ok, ma olen kirjutanud häid luuletusi, väga häid, aga ma ei taha elu aeg miskeid luuletusi kirjutada. Ma tahan kirjutada raamatuid. Mul on kuradima kahju, et ma ei saa seda sulle öelda näkku, armas tädi. Sa oled fotodel alati nii elegantne, sul on su oma õmmeldud ilusad kleidid seljas, ja mu isa ütleb, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem sinu nägu ma lähen. Ma tean, et mul on sinu keha. Peenike keskkoht, jämedad sääred. Sa olid nii ilus, isegi 80-aastasena olid sa veel nii ilus. Su näos ei olnud mitte ühtegi kortsu, tädi. Aitäh sulle, sa tead küll.

Ja Ene, mu täditütar, sinule ma tahaks öelda, et ma tahaks, et ma suudaks teha asju samasuguse kirega nagu sina. Sa olid püstihull, viis korda abielus. Ütlesid mulle, et sa ei taha ilmaski lapsi. Kui küsisin, miks, siis sa vastasid, mu pärimisest üllatudes, et jumalhoidku, sul
on parematki teha. Ja nüüd olen ma tabanud ennast samasuguselt mõttelt. Kuigi ma ei tea, kas ma olen niisama radikaalne kui sina. Kas ma olen niisama julge. Igatahes ma püüan, sinu eeskuju on igatahes nakkav. Ma loodan, et me kohtume, unes, järgmises elus, paradiisis, kusfakingiganes, ja ma saan sulle öelda, mida sa mulle tähendasid.

Ma ei ole kurb, et te olete surnud. No me oleks võinud veel nii mõndagi toredat koos korda saata, aga kui nii, siis nii. Inno vestleb mu isaga ja ma kuulen, kuidas ta ütleb, et surm on samasugune ajajärk elus nagu sünd. Ja et ta ei tahaks, et tema pärast nutetaks. Kui surm on kurb, siis peaks ju sünd ka kurb olema, arutleb Inno. Ja mu isa joob kohvi ning noogutab. Ta oli veel mõni aeg tagasi kindel, et sureb ka varsti, infarkt ja nii edasi, aga nüüd on tal tekkinud justkui uus eluisu. Tuleb mu teine vend oma perega ning ma lähen ja toon urnid autost ära. Mina merele ei lähe, sest olen talvest saati maadelnud igasuguste viirustega ja ma ei taha juurde külmetada. Isa ka ei lähe, ütleb, et on merehaige, ja nii lähevad mu tädi ja täditütre tuhka Kaberneeme randa viskama mu vennad oma naiste ja lastega. Meie isaga läheme kaile. Vennanaine ütleb isale, et tema kui vanim sugulane peaks lausuma hüvastijätusõnad. Isa kohmetub hetkeks, ei ole valmistunud, ning ütleb siis, et "kallis õde ja õetütar, puhake rahus kodumaa mullas." Tegelikult ühinevad nende tuhastunud kehad küll Läänemerega ja triivivad siis teab kuhu, aga no mis seal ikka. Kaater hakkab tasa mere poole liikuma. Seisame natuke kail, aga kuna vihm tiheneb, siis isa läheb tagasi restorani. Inno juurde, kes jäigi sinna. Mina seisan veel natuke kail, vaatan eemalduvat kaatrit, ja mõtlen, et huvitav, kas see surnutele üldse korda läheb, mis me nende kehadega teeme. Täditütar oli igatahes enne surma unes näinud, nii ta mu vennale rääkis, et tema ja ta ema tuhk kallatakse vetsupotist alla.

Lähen isa ja Inno juurde ning me joome kohvi edasi. Vihm muudkui tiheneb ja tiheneb. Kui mu vennad tagasi jõuavad, on nad läbimärjad. Ja vennanaine räägib, et just sel hetkel, kui tuhk merre vajus, helises mu venna telefon. Tal on sihukene naerva lapse helin peale pandud, ja siis, eks ole, kui tuhk merre vajus, siis kostus telefonist naerva lapse hääl. See oleks nagu taevast tulnud, ütles vennanaine, sest numbrinäitu ei olnud, nagu oleks keegi õnnelikuna naernud. Aga mis, kui naerdi hoopis meie üle, meie punnitatud kurvastuse üle, ei suuda mina mitte mõelda. Sest ega meil siin pole ju seda teadmist, mis neil seal.

Me sööme, naerame ja oleme muidu üldse õnnelikud, et oleme elus. Siis lähevad me vennad peredega Tallinna ning meie Rakvere poole. Käime veel läbi Viinistust ja Sagadist. Mõisa sisse ei lähe, sest isal on paha. Ta on üle pingutanud, rohis terve eilse päeva aias peenraid. Teeme Sagadi mõisa aias mõned pildid (isa juhtis seal kunagi mõisa taastamistöid) ja suundume siis Rakverre. Viime isa koju ja sööme tema aias mõned vaarikad. Isa annab mulle vaarikaid kaasa ka. Sõidame Tartusse ja vaatame enne magamaminekut mõned osad Sopranosid.