Näiteks 26nda juuni Postimehes (artiklit ei saa linkida, kuna see on veebist ära koristatud, kuigi paberleht reklaamib, et intervjuu täisversiooni saab lugeda www.postimees.ee) räägib prostituutide psühholoogiline nõustaja Eda Mölder (pildil) ning maalib neist ja nende ärist väga nukra pildi, lausa melanhoolse õietiöelda, tuues arvukalt näiteid sest, kuidas lõbuäri on ääretult ebamoraalne ning kuidas prostituutide elu on üks lõputu piinlemine. Ta on isegi nende naistega rääkinud. Ta arvab, et need naised vajavad abi. Ja selleks abiks oleks siis seksiostu kriminaliseerimine. Mida peaks tegema riik. Kusjuures on huvitav, et legaliseerimist ei poolda proua Mölder seepärast, et see on kulukas, maksab palju. “Oleme püüdnud kokku lugeda selle sfääri kulusid. Need on kohutavad,” jutustab proua Mölder. Ja veel: “Legaliseerimine tähendaks, et riik tõstab käed üles ja ütleb, et ta pole valmis kulutama raha, et need naised tuleksid normaalsel viisil toime”. Huvitav on tähele panna, et proua Mölder ei täpsusta, mida tähendab tema arvates “normaalne viis”. Kas siis seda, et need naised, kes töötavad praegu lõbumajades, peaks ümber suunama tööle Selveritesse ja Säästumarketitesse, või peaks nad hakkama koristajaks või koka abiliseks? See küsimus jääb vastuseta. Aga see on oluline küsimus: mida peaks hakkama tegema naisterahvas, kes on seni prostituudina head pappi teeninud? Proua Mölder viib jutu nende naiste “probleemideni”. Ta ütleb, et nendega seksimine oleks sama, kui hakata puudega inimese puuet ära kasutama.
Okei, stopp. Lugesin täna 5nda veebruari New Yorkerit (mul on see ajakiri tellitud), kus on juttu ilmakuulsate kunstnike, Vincent van Goghi ja Paul Gauguini sõprusest. Paul Gauguin oli ilus mees ja meeldis väga naistele, Vincent van Gogh ei olnud. Tema üle armastati nalja heita ning olevat kogunisti olnud selline episood, et Belgias viskasid lapsed tema pihta asju, kui ta tänavail kõndis, samuti olevat ta samasugust ahistamist talunud Arles´s, Provence´s. Kord olnud Vincent sedavõrd meeleheitel, et lõikas endal (seda siis samuti Arles´s) ära kõrva. No seda me teame juba, eks. Aga kas me ka teame, mis sellele järgnes, sellele kõrvalõikamisele? Martin Gayford, Bloomberg Europe´i juhtiv kunstikriitik räägib oma raamatus “The Yellow House: Van Gogh, Gauguin and Nine Turbulent Weeks in Arles” seda, et van Gogh lõikas ära oma kõrva ning ulatas selle siis äärmise pidulikkusega ühele prostituudile nimega Rachel. Too minestas. Van Gogh hospitaliseeriti.
Eelnimetet episood kõneleb prostituutide tähtsusest kunstnik van Goghi elus. Ta oli mees ja tahtis seksida – sellest, ma usun, saaks isegi proua Mölder aru. Aga naised ei tahtnud temaga seksida, kuna ta polnud just kõige kenam mees. Ja siis ei olnud ta ju veel kuulus ka. Ja tal polnud raha. Gayford ütleb tema tollase elupaiga kohta, et see haises tugevasti piibutubaka, tärpentiini, pigmendi ning Vincent´i enda järgi – ilm oli kuum ning pesemisvõimalust polnud. Oli küll kraanivesi, aga tualetis pidi käima ligidalasuvas hotellis.
Ehk siis võib täiesti aru saada, miks van Goghil ei olnud edu armuasjades. Õnneks elati maailmas, kus tasuline seks ei olnud kriminaliseeritud, kus võis keha müüa ja osta. Vincent isegi elas mingil ajal ühe Hollandi prostituudiga koos, ning olevat sest suhtest saanud suhu “koduse õnne maitse”. Kunstnik õppiski armuasjades prostituutidele lootma, ta olevat neid nimetanud “väikesteks armsateks naisteks”.
Vahepeal vaibus prostitutsiooni grandioosne keelustamise plaan meil siin Eestis ära, nüüd on aga kõik koledad naised isekeskis ilmselt jälle nõu pidanud ning otsustanud, et ei pea need ilusad naised sugugi mitte rohkem raha teenima kui nemad oma näruses poliitiku/psühholoogi/sotsioloogi jms-ametis. Ei ole midagi, “ohvri” silt plärtsti otsa ette ja kuss, lapp kätte. Oma mehi on ju vaja kaitsta. Ei saa jätta tähelepanuta asja, et ilusad naised, prostituudid, kes on nii ilusad, et võõrad mehed on nõus neile seksi eest maksma, hiilivad ju kogu aeg koledate naiste, kellega isegi mitte oma mees ka ilma rahata ei seksi, mehi. Kuidagi on vaja neid ohjeldada. Oma mehi ja võõraid naisi. Sest kui mees läheb ööklubisse, siis ta ei pruugi saada seksi, aga kui ta läheb lõbumajja, siis ta saab seda kohe päris kindlasti. Kui jaksab maksta. Aga iga mees jaksab maksta, kui tal on väga suur seksinälg. Koleda naise mehel on aga teadupärast alatine seksinälg.
Kõigile selle maailma koledatele naistele, kes on end prostituutide “haletsemisega” leili ajanud, soovitaksin: armsad naised, seksige. Seksige, psühholoogiline nõustaja Eda Mölder. Seksige, europoliitik Marianne Mikko. Seksige, seksige, Siiri Oviir. Tehke nagu Vincent van Gogh, kuulus kunstnik, ja tellige endale prostituut. Ning ikka ja jälle seksige, sest kui te seksite, siis te võite end tabada mõttelt, et seks on pagana mõnus. Selline seks, mis on vabatahtlik, muidugi. Aga kust võetakse, et prostituut ei seksi mõnuga, vabatahtlikult? Sest kui ta seda ei teeks ning raha eest seksimist vihkaks, siis töötaks ta tubli inimesena Selveri või Säästumarketi kassas. Või koristaja või koka abilisena, võimalusi on mitmeid.
On mitmeid naisi, kellel pole raha eest seksimise vastu mitte kui midagi. Mina näiteks olin sedavõrd altruistlik ning seksilembene, et seksisin enne Innoga kohtumist väga paljude (20? 30? Täpset arvu ei mäleta) võõraste meestega suisa ilma rahata. Tasuta. Mõnuga! Sest ma lihtsalt nii väga armastasin ja armastan siiani seksida.
Ega siis mina ei ole ainuke.
Lehekülg Postimehest, pildil nõustaja Eda Mölder.
Lehekülg ajakirjast New Yorker, vasakul van Gogh, paremal Gauguin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar