Ettevaatust: kagebiidid

Augustilõpu Economisti esikaas.

Ajal, kui Eesti poliit-juntsud ja muud ametnikud räägivad õhinal sellest, et Venemaasse tuleb suhtuda leebelt nagu rinnalapsesse (mis võis olla tõesti ok Jeltsini ajal) ning et suurim oht Venemaa poolt on ökoloogiline, siis viimasel ajal tundub, et välismaal teatakse praegusest Venemaast rohkem kui Eestis. Venemaal on kagebiidid taas võimu juures, kirjutab augusti lõpu Economist. Ainuüksi see fakt peaks keskmisel eestlasel kusagil kuklas kellukese tilisema panema.

Economist kordab teada fakti, et Putin on endine kagebiit (meeldetuletuseks niipalju, et KGB, Stalini-aegse Tšekaa järeltulija, oli organisatsioon, mis valitses lisaks NSV Liidule suurt osa maailma, ja hoidis seda monstrumit koos, kasutades selleks mitte mingeid peeneid propagandistlikke trikke, millest pasundavad sotsioloogid, vaid toorest jõudu, mida võis kogeda Eestis 1941. ja 1949. aastal ning 2007. aasta aprillis. See, mida Venemaa mõistes tõlgendatakse propagandaks, on lihtlabane pettus, lihtsale inimesele näkku kusemine. Kust ma seda tean?! Ma hoidsin silmad lahti, kui kaks aastat Moskvas orja-kroonus olin. KGB toimib nagu maffia, mille kohta saab lähemat infot teleseriaalist Sopranod.) Ja Putinilt on pärit tsitaat: "Pole sellist asja nagu endine tšekist."

Kui jätta suurema tähelepanuta fakt, et Vene-Saksa gaasijuhe oleks KGB suurim töövõit viimase 20 aasta jooksul, siis ei tasu unustada, et KGB väikevend Ida-Saksa Stasi oli endise idabloki üks tugevamaid jõustruktuure, kuhu kuulus iga kümnes idasakslane. Putin oli KGB emissar Saksamaal ja arvata võib, et eks-Stasi omab arvestatavat võimu praegusel Saksamaal, mis omakorda omab juhtivat rolli Euroopa Liidus. Ei maksa unustada, et Saksamaa ühendamine toimus KGB kontrolli all. Nagu kirjutab Economist, on Venemaal praegu neljast kõrgemast riigiametnikust kolm endised KGB töötajad. Ajakiri ei kirjuta, palju on Saksa valitsuses eks-Stasilasi, aga võib arvata, et neid seal on. Ja kindlasti oli KGB agente endisel Lääne-Saksamaal, näiteks võis üks neist olla Gerhard Schröder, Saksamaa endine valitsusjuht.

KGB oli endises NSV Liidus perestroika taga (võib arvata, et endised kagebiidid või nende kaastöötajad on Eestis endised suured perestroika-toetajad, näiteks Savisaar ja Lauristin, mis ei tähenda, et nad praegu oleks kuidagi KGBga seotud), et tagada riigi säilumine, asendades Brežnevi-aegse poliitilis-sõjalise doktriini majanduslikuga. Ent aega jäi väheks, Tšernobõlis lõhkes reaktor, rahvas janunes viina järele ning riik oli laiali valgumas. Suure kampaania korras käivitatud perestroika kukkus NLiidu seisukohast läbi. 1991. aastal tehtud katse riik taas "rajale" saada ei õnnestunud ja vene rahvahulgad võtsid suure viinanina Boriss Jeltsiniga eesotsas KGBlt võimu üle.

Ent rahva võim jäi üürikeseks. KGB ruulib taas. Tugevamalt kui kunagi enne. Kui varem oli KGB riik riigis, siis nüüd on KGB riik ise. Ja kui see asutus (või võrgustik) oli vahepeal madalseisus, kuna NLiidu kokkuvarisemisega kukkusid rahad tagant ära, siis praegu on mustade prillidega mehikesed jälle või sees. Valmis kukutama valitsusi ja riike kusiganes maailmas. Ja olukorras, kus USA on välispoliitiliselt nõrk, võib arvata, et KGB on valmis võtma revanši. Ja pole raske arvata, kes maksab küüditaja Arnold Meri kaitse arvete eest, kui tema advokaat on endise Eesti esikagebiidi Rein Sillari poeg.

Tasub meenutada, et 1991. aasta putš, mis NLiidus, kaasa arvatud Eestis läbi kukkus, oli KGB mahitatud. Putin on NLiidu lagunemist nimetanud "suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks" 20. sajandil. Sarnaselt KGB tegevusega NLiidus on Putin võtnud oma kontrolli alla massiteabevahendid, kus Putinit on lubatud ainult kiita. Putin on nimetanud Stalini-aja küüditamisi samasuguseks "hädavajaduseks" nagu aatompommi kukutamine Hirošimas.

Ja naiivne on loota, et KGB veel välja sureb, tõenäoliselt elab see kasvaja edasi ka pärast seda, kui sureb viimane venelane. KGB mängib jõule, mida iseloomustavad jõudemonstratsioonid Gruusias, Ukrainas ja Balti riikides. Suurim oht on KGBle sisepoliitiline, et oma rahvas pöördub selle struktuuri vastu nagu juhtus 1991. aastal. Selle vastu on KGB end samuti kaitsnud: uus lahendus on marurahvuslus, mida esindab noorteühendus Naši. Neil noortel mässajatel pole mingi probleem elu Eestis põrguks teha. Ja Savisaar või kesiganes muu marionett võimule upitada.

Nagu kirjutab Economist, on Putin au sisse tõstnud taas Juri Andropovi, kes asus esimesena reformima stagneeruvat NLiitu. KGB asus Andopovi ajal vastu parteibosside võimule. Ajakiri viitab sellele, et KGBd juhivad kõrgelt haritud, pragmaatilised inimesed, kes värvati 1960. ja 1970ndatel aastatel. Kes on siis sündinud aastatel 1940-1950. Pärast NLiidu kokkuvarisemist oli võimalik KGB likvideerida, ent seda ei tehtud. KGB struktuurid tegutsesid edasi loodud julgeolekuministeeriumi alluvuses. Peagi asusid KGB ohvitserid tööle maksupolitseis ja tolliteenistuses. Ka Jeltsin tunnistas, et KGBd ei õnnestunud likvideerida ning et poliitiline polisei on surematu.

Pärast putši haarasid Venemaal mõneks ajaks võimu nn oligarhid, enamik neist juudi rahvusest, kes KGBle pole kunagi meeldinud. Nii töötasid kagebiidid pärast putši oligarhide alluvuses. Kõik muutus 1999. aastal, kui Jeltsin andis võimu üle endisele kagebiidile Vladimir Putinile. Esimese asjana korraldas uus juht ümber riigi juhtimise, kindlustas keskvõimu ja kõrvaldas ohud: oligarhid, kohalikud juhid, meedia, parlament, opositsiooniparteid ja valitsusvälised organisatsioonid. Poliitiliselt aktiivsed oligarhid nagu Berezovski ja Gusinski, kes olid Putini võimule aidanud, aeti maalt välja. Nende telekanalid anti üle riigile. Venemaa rikkaim mees Hodorkovski puikles vastu, toetas opositsiooni ja keeldus maalt lahkumast, mispeale pandi ta 2003. aastal vangi.

Putini loodud nn poliitbüroosse kuuluvad presidendi aparaadi kaks juhataja asetäitjat Igor Setšin ja Viktor Ivanov. Siis FSB juht Nikolai Petrušev ja endine kaitseminister, praegune esimene peaministri asetäitja Sergei Ivanov. Kõik nad on pärit Peterburist ja kõik töötanud luures või vastuluures. Kõik mehed omavad tähtsaid positsioone ettevõtetes: Setšin on Rosnefti juht, Viktor Ivanov juhib õhutõrjerakettide tootjat Almaz-Antei ning lennukompaniid Aeroflot, Sergei Ivanov juhib sõjalis-tööstuslikku kompleksi ja on vastloodud lennukitööstuse juht. Mitmed KGB veteranid on juhtivatel kohtadel Gazpromis, selle firma taskupanka Gazprombank juhib Sergei Ivanovi 26-aastane poeg.

Putini pressiesindaja Aleksei Gromov istub Vene 1. kanali (Pervõi Kanal) nõukogus. Raudteemonopoli juhib Vladimir Jakunin, arvatavalt endine kõrge KGB ohvitser. Putini vana KGB sõber Dresdeni päevilt Sergei Tšemezov juhib riigi relvamüügifirmat Rosoboronexport.

Ent nagu räägib Economistile üks endine kagebiit, on kaheldav, kas KGBlased saavad hakkama kokku kahmatud ettevõtete juhtimisega. Nad on küll efektiivsed lõhkujad ja konfiskeerijad, aga nad ei oska äri ajada. Nad kasutavad jõudu, kuna nad ei tunne muid meetodeid.

Economist kirjutab, et KGBlasteks värvati neid, kelle isad või vanaisad olid selle asutuse teenistuses. "Tšekist on tõug," on öelnud üks endine KGB kindral.

Nõukogude-vastase propaganda eest korduvalt KGB poolt vahistatud Sergei Grigorjantsi sõnul iseloomustab julgeolekujuhte usk, et nemad ainsana omavad adekvaatset pilti maailmas toimuvast. Ja selle pildi keskmes on vaenlane. Sest kes oleks nad ilma vaenlaseta? Nad usuvad, et näevad vaenlasi seal, kus tavaline inimene enid ei näe.

Nii näiteks ütles Putin 1999. aastal FSBlastele: "Mõned aastad tagasi uskusime illusiooni, et meil pole vaenlasi ja me oleme selle eest kõvasti lõivu maksnud." Suurim oht tuleb kagebiitide arvates Läänest, kelle eesmärk on nõrgestada Venemaad ja luua korralagedust. "Nad tahavad muuta Venemaa sõltuvaks oma tehnoloogiast," räägib üks FSB töötaja, "nad on meie turu üle ujutanud oma toodetega. Tänu jumalale on meil veel tuumarelv." Lääne-vastasus läheb rahvale hästi peale. Näiteks väidab agentide pressiesindaja Gološapov: "Gorbatšovi ajal meeldis Venemaa Läänele ja mis me selle eest saime? Me oleme pidanud kõigest loobuma: Ida-Euroopa, Ukraina, Gruusia. NATO on liikunud meie piiridele."

Sellest perspektiivist lähtuvalt on iga lääne-meelne inimene sisevaenlane. Selles kategoorias on viimased vabalt mõtlevad ajakirjanikud, viimased lääne toetusel tegutsevad valitsusvälised organisatsioonid ja mõned liberaalsed poliitikud, kes jagavad läänelikke väärtusi. Nagu üks FSB ohvitser kommenteeris ajakirjanik Anna Politkovskaja mõrva: "Ma ei tea, kes ta tappis, ent tema artiklid olid kasulikud Lääne pressile. Ta oli selle ära teeninud."

Julgeolekuteenistuste heaks on muudetud seadusi. Näiteks üks viimaseis ekstremismi-seadusi võimaldab julgeolekutöötajatel jälitada igaüht, kes tegutseb või räägib Kremlile vastu. Seda seadust on juba ksutatud sõltumatute analüütikute ja ajakirjanike vastu. Advokaat, kes kaebas kohtus FSB pealtkuulamise peale, sai süüdistuse riigisaladuse reetmises. Mitmed välisfirmadega koostööd teinud teadlased on pandud reetmise eest vangi.

Erinevalt omaaegsetest julgeolekumeestest ei taha praegused tagasi kommunistlikku korda, nad naudivad kapitalismi vilju. Samuti ei tegele nad massirepressioonidega, kuna üksikute isikute ründamine täidab oma eesmärgi.