Teravuse poolest tuntud ajakirjanik Mihkel Kärmasel, kes ei kohkunud tagasi isegi presidendiskandaali paljastamisel, oli seekord jänes püksis. Või jättis ta loo lõpuni uurimata mingil muul põhjusel, näiteks ülemuse käsul, ei tea. Fakt on aga see, et selline pealekaebaja varjamine ning talle kaitse pakkumine meedia poolt lõhnab väga pealekaebamisühiskonna tagasituleku järele.
Vanemad meie seast mäletavad, kuidas nõukaajal piisas naabrimehe pokri saatmiseks vaid sest, kui kaebasid võimudele, et too rääkis pahasti Stalinist. Ja pealekaebajaid hoiti, neile tagati igakülgne kaitse. Sest nõukogude võim vajas pealekaebajaid, koputajaid. Nemad hoidsid rahvast vaos, hirmul.
Olukorras, kus inimese vastu esitati sedavõrd tõsine süüdistus, et ta hoiab lapspornot, pidanuks kaebajal olema julgust esineda avalikkuses oma nime ning näoga. Ning ajakirjanik Mihkel Kärmasel ja teistel ajakirjanikel olnuks kohustus see nimi ja nägu avalikkuse ette tuua. Vastasel juhul, kui kaebaja jääb varju, on ka edaspidi võimalik väga lihtsasti kaasinimese peale kaevata. Ajakirjanikud muutuvad veel kartlikumaks ning ajalehtedest saavad nõukaaegsete propagandaväljaannete kloonid, kuna pealekaebamise hirmus ei juleta teravaid teemasid (mis nõuavad riskantseid võtteid) ette võtta. Poliitikuid saab olema kergem mõjutada, kuna pealekaebajad teavad, et neid kaitstakse. Politsei ja prokuratuur muutuvad märkamatult repressiivasutusteks. Äsjane Lea Pähkli võimudemonstratsioon on alles algus.
Me ei saa seda lubada. Ja kui ajakirjanikud on arad ning massimeedia vaikib, siis pange tähele, alati on inimesi, kes soovivad kaevata pealekaebaja peale. Ning kui sealjuures on inimesi, kes neid avalikustada ei pelga, siis on, jumal tänatud, veel kõik korras. Ning pealekaebaja mõtleb, kas tal ikka on põhjust teise peale kaevata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar