Vaatame Irjaga parasjagu filmi My "with a little bit" Fair Lady (Irja ostis selle isa mälestuseks, sest see oli isa lemmikfilm).
Ja kui lugesin isa romaani osa, seda viimast sissekannet, mis puudutab suurt kunstnikku ja naist, siis tundsin ära iseenda. Selle Henry Higginsi, kes tegi Eliza Doolittle'ist suurilmadaami. Ja kui Bernard Shaw Pygmalioni ainetel vändatud My Fair Lady sellega lõppeb, so kunstniku abieluga maatüdrukust sirgunud suurilmadaamiga, siis minu suhe Ingridiga sealt, piltlikult öeldes, alles algas, või jätkus.
Kui tõin Ingridi Tallinna ja tegin temast selle, kes ta täna on, siis istus ta mulle "tänutäheks" lihtsalt pähe. Pange seda tähele, "kunstnikest" mehed!
Irja isa ei jõudnudki nii kaugele, tema naisest ei saanud suurilmadaami. Küll voolis ta oma tütrest selle, kellest omakorda mina olin unistanud. Ehk tegi justkui minu eest suure "töö" ära. Ehk, paradoksaalsel kombel, see keda ma üritasin Ingridist voolida, realiseerus Irjas. Ent see on nii ainult pealiskaudsel, Shaw stiilis vaatlusel. Tegelikkuses oleme Irjaga ikkagi palju lähedasemad kui lihtsalt mees ja naine. Ja see ongi minu arust õnn.
Aga sellest, mis on õnn, olen juba varem kirjutanud korduvalt. Aga ma ei väsi kordamast, õnn on kalli inimesega koos veedetud aeg.
1 kommentaar:
Ma olen oma elu jooksul lausa mitu naist nikkuma, lapsi kasvatama syya tegema, autot juhtima ja raha lugema 6petanud. Siis olen neid veel pidanud kasvatama kuidas eks-abikaasa rolli sisse elada.
Paistab, et sul Irja areneb kenasti. Ta on n2iteks m2rgatavalt v2hem ropendama hakanud. See sobib daamile.
Postita kommentaar